Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid

Klaus Hagerup

T체druk, kes tahtis p채채sta raamatud Pildid joonistanud Lisa Aisato Norra keelest t천lkinud Riina Hanso

Anna ei olnud just arg tüdruk.

Aga ühte asja kartis ta kohe hirmsasti. See oli vanadus. Ühel öösel nägigi ta kohutavat und – et ta oli vana.

Kõigepealt ta kolletus ja tõmbus krimpsu nagu sügisene puuleht.

Seejärel pudenes tolmuks.

Siis puhus tuul ta minema.

Anna ei tahtnud suureks saada.

Tal oli hirm vanaks jääda.

Kõige rohkem pelgas ta oma sünnipäeva.

Selleni ei olnud enam palju aega.

Siis saab ta kümme aastat vanaks.

Kohutav mõelda.

Ainus tegevus, mis teda lohutas, oli lugemine.

Anna jaoks olid raamatud niisama tõelised nagu elu.

Kui raamatus keegi ära suri, võis Anna algusesse tagasi pöörduda.

Siis ärkasid surnud uuesti ellu.

Nad olid täpselt sama elus kui tema ise.

Anna armastas raamatuid väga.

Ta luges kogu päeva.

Ta luges hommikul enne voodist tõusmist.

Ta luges õhtul enne magamaminekut.

Ta luges õhtul, kui oli juba voodis.

Kui ema või isa tema tuppa tulid, teeskles ta, et magab.

Aga ta ei maganud.

Ta luges teki all.

Anna leidis raamatutest sadu uusi sõpru.

Ja mõne vaenlase ka.

Aga niisugune see elu juba on.

See lugu sai alguse raamatukogus.

Anna läks harilikult pärast kooli ikka sinna.

Raamatukogus töötas proua Monsen, kes armastas samuti raamatuid.

Ta oli peaaegu viiskümmend aastat vana.

Proua Monsen ja Anna olid head sõbrad.

Mõlemad olid hästi lühinägelikud.

Kui Anna prillid eest võttis, et lugeda, pidi ta kummardama nii sügavale, et nina puudutas raamatulehekülgi.

Kui raamatukogus teisi ei olnud, lugesid nad võidu.

Esimestel kordadel võitis proua Monsen.

Ent üsna varsti jõudis Anna temast ette. „Eks ikka sellepärast, et sinul on palju teravam nina kui minul,” arvas proua Monsen.

Proua Monsen teeskles, et on mossis, aga tegelikult ei olnud.

Ta oli peaaegu alati rõõmus ja naeratav. Ükskord, kui Anna raamatukokku tuli, oli naine kurb. „Miks sa kurb oled?” küsis Anna. „Kõigi nende raamatute pärast,” vastas proua Monsen, „mida keegi ei laena.” „Miks keegi neid siis ei laena?” „Sest on olemas nii palju inimesi, kellel pole aimugi, millest nad ilma jäävad,” ütles proua Monsen vaikselt.

Selsamal hetkel kostis Anna selja tagant aevastus.

Tüdruk pööras ümber. Ühe raamaturiiuli ees järil seisis väikest kasvu kõhn mees, korvitäis raamatuid kaenlas. „Vabandust, et ma niimoodi lärman,” sosistas ta.

Siis astus ta järilt maha ja lonkas saalist välja. „Kes see oli?” tahtis Anna teada. „Milton Berg,” vastas proua Monsen. „Ta töötab all laos.” „Ta nägi hirmus õnnetu välja,” ütles Anna. „Vist sellepärast, et hakkab vanaks jääma.” „Oh ei. Hoopis sellepärast, et ta hävitab raamatuid, mida keegi ei laena,” seletas proua Monsen. „Kas ta tõesti hävitab raamatuid?” hüüatas Anna ärevalt. „Ta ei tee seda üldse hea meelega,” rääkis proua Monsen edasi, „vaid sellepärast, et see on tema kohus. Raamatukogu juhataja ütleb, et raamatud võtavad liiga palju ruumi. Milton Berg peab raamatutest sama palju lugu nagu sina ja mina.

Kui ta neid ei hävita, jääb ta oma tööst ilma.” „Ta võib ju uue töö otsida,” arvas Anna. „Aga see ei ole tema süü, et raamatud hävitatakse,” jätkas proua Monsen. „Ja tal ei ole jäänud enam palju aastaid siin raamatukogus töötada.

Kui ta praegu lahkuks, peaks seda tööd tegema keegi teine.”

Korraga läks naine näost kaameks. „Võib-olla mina,” sosistas ta. „Ma loodan, et ta ei lähe ära.”