Ent rohkem kui nimelisi linde, leidub Underi luules nimetuid linde, enamasti suurte metafoorsete kujunditena, mis võivad olla täiesti vastandlikud: kord on need rõõmsad päevalinnud, kord süngete tiibadega öölinnud. Under loob ise uusi linnunimesid: näiteks rõõmsad uudislinnud vibuhändlik või väike täristislind; sünged linnud: surilind, vaevalind, murdjalind, hirmulind. Lind on Underile vabaduse sümbol: See lind, kes taeva uksel käib. Lind võib liikuda Underi luules nii maal, merel kui taevas. Igal Underi linnul on erinev hääl ja laul, mis on kõla ja rütmi poolest nauditav, lähenedes muusikale. Linnusümboolikaga väljendab Under õnne, rõõmu, lootust, iha, aga ka kurbust, üksindust, igatsust, aja kulgu, igavikku. Rohkesti kasutab Under linnutiibade kujundit, need on kiiruse, lendutõusu, vabaduse, aga ka seksuaalse kire ning külgetõmbe sümbolid: Ah, südant üksinduse hell ekstaas / kui valge tiib viib lendu; Su tiibade mustad väravad / mu saatuse sünge ingel; Nii nagu kotkatiib käib taevalaotust mööda / nii viib mehe tee neitsi juure. Under võrdleb linnuga ennekõike inimest, tema eluteed ja saatust, aga ka hinge, südant, käsi: Ma õnnis inimlind siin taeva all; süda veel toona kui surnud lind; kui kajak haistan soolast merd; kas hinge valget lindu. Inimese süda võib olla nii kirev kukk kui külmetav varblane, väsinud käed võivad olla õhtul kui surnud linnud. Under loob lindude nimedest omapäraseid liitsõnu: kätetuid, jalgetuid. Laulik ja lind on tihti üks ja sama olend: mind äratab kurgus üks lind; seob lauluks ühte sind ja mind. Testamendina kõlavas hilisluuletuses „Aruand” kirjutab Under, et temagi on nagu lind just lauluga ristit. Ka oma luuletajamissiooni näeb ta luigelaulus: Ma laul! Sa luige, kel pehmed tiivad, / meid üles kandvad pilve piirini! Linnuga võrdleb Under päikest, kuud, tuld ja laeva: kuldsed tiivad pärani, / päike istub juba puus; või teisal päike: istub katusel kui lind. Ju ära lendamas kuu valge lind;
14