Page 1

SUVI Marie Under


MARIE UNDER Valikkogu koostanud Sirje Kiin


Koostanud Sirje Kiin Kujundanud Angelika Schneider Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust. Marie Underi autoriõiguste teostaja on EV Kultuuriministeerium. © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-98-6 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee


SISUKORD

9

Saatesõna

MIND VÕIDAB RÕÕMU IHAR, HÕISKAV HÜÜD / Sonetid 21 22 23 24 26 27 28 31 32 33 34 35 39

Päiksevann Valvel Sinine terrass Suvel 1–2 Helged sonetid 3 Ekstaas Õhtud 1–4 Heinamaarjapäeval Lapsed Aiad 2 Lõoke Maardurand 1–5 Hilissuvi 1–2

PILVIST KULDA PUUDELE PIISUTAB / Eelõitseng 47 49 50 51 52 53 54 55

Hümn hommikulle. Proloog Jõe ääres Õhtul mere ääres Päikse loojaminek Suviõhtu maal Öö tulekul Suviöö Hilissuvi 1–3

KUI ÜLE LÄVE PÄIKSE KULDNE KING / Sinine puri 63 64 66 67 69 70 71 73 74

Hommik Päev Õhtu Kurvad rõõmud Sina ütled Suplus Suine mälestus 1–2 Hilissuvi Interiöörid 1–3


LÕÕRITUSIST LÕHKES PÕU / Pärisosa 83

Kaja

VERI MU OOTUSE OHUS / Hääl varjust 89

Aimus

SEST KÕIGE OLEVAGA ÜHTE SEOT / Rõõm ühest ilusast päevast 97 Esimesed päevad 99 Kutse 100 Maantee 102 Kosk. Jõgi 104 Raismik. Mets 106 Pääle vihma 107 Hommikupalve

LAULA, LAULA OMA LÜHIKEST LAULU / Lageda taeva all 113 116 118 120 122

Sõit hommikusse Hommik Rukkirääk Laululind Vars

TULEVA AJA HALJENDAV LAOTUS / Kivi südamelt 129 130 131 133 134 135

Looduses Selgus Päevalaule 1–2 Mere kõne Orb Leedi

SEE KAHEKEELNE TULI, KAHEPAIKNE / Mureliku suuga 143

Kahe tule vahel


KAUGEMAST KAUGEL ON KEELATUD RÕÕM / Sädemed tuhas 149 Peatus 151 Armastajalaul 152 Jaaniööl 153 Lõoke 154 Üheskoos 155 Hüvastijätt 156 Kaugel 157 Äge suvi 158 Reseeda 159 Järelvalgus


SAATESÕNA

Marie Underi suveluule valimik on tema loodusluule sarja kolmas raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal. Valiksarjas naaseme Underi luuletuste esmatrükkide juurde, mis ei pruugi olla tänasele lugejale tuttavad, sest Marie Under toimetas ja muutis hiliseas eriti oma varasemat loomingut. Nii-öelda ajalooliselt restaureeritud luules on alles tema keeleline ajastutruudus, väljenduse hoog ja värskus. Suveluulet leidub Underi loomingus kõige rikkalikumalt, eriti debüütkogus „Sonetid” ja pagulasperioodi kogus „Ääremail”, mis moodustavad looduse ringkäigu nooruse lopsakast, lilledesse uppuvast suvest hilisea küpsesse, kaduvusaimuslikku suvesse. Nagu Underi kevadluule, on ka tema suveluule täis erootilist kirge ja joobumust: päike on kui kuldne vein, mis tuksub ta soontes, liblikad suudlevad ta kätt, rukkilille silmad vaatavad teda ihkavalt, armsam õnnistab teda kui suvivihm. Luuletaja andub suveaistinguile ennastunustavalt, pillavalt ja õndsalt: uimastavad lõhnad ja aroomid, meemaitsed ja soontes tuksuvad tungid, mesilaste suminad ja linnulaulud, renessanslikult rikkalikud värvipildid, mis muutuvad lugedes maalideks: Täis roosa eha sinine terrass, Kus punast tülli laotand akendelle Ning purpurrätiku mu õlgadelle Päev loojaminev, kaunilt kustumas. „Sinine terrass” Under kohtleb õitsvat loodust kui kallist kinki, sirutades käed vastu öö ilule, et päeva küllust kanda („Valvel”). Tugevast erootilisest laetusest hoolimata on Underi suveluules siiski hämmastavalt lapselikku siirust ja puhtust: ta soovib kui laps end homme uuel päeval anda.

9


Marie Underi lilled Underi suved on lillelised ja linnulised. Kui luuletajalt küsiti, mis on tema lemmiklill, vastas ta ikka, et tal on sada lemmiklille. Kui väike Marie oli nelja-aastane, ütles ta valge sireli õiekobaraid vaadates, et need on nagu riis. Nii sündinud tulevase luuletaja esimene metafoor. Ainuüksi esikkogus „Sonetid” leidub üle neljakümne erineva lille ja taime: sirelid, toomehelbed, kirsipuud, jasmiini õites kastan käed kui piimas, roosilehe peenpehme kude, kressid, humalate roheline vöö, tiined ristikheina lõhnavood, levkoide lõhnast tulvil väike aid, oblikate punaladvad, tulilille nupud kollendavad, kastehein, kurehernes, tõrvaõied, kuljuslill, põldlilled, floksi punapuhmad, astrid lillad, levkoide kähar siid, metsviina purpurketid, kui tulukesed leegitsevad kressid, georgiinidel kuldkollased rosetid, tulbid punased, kuldurvaline kask, valges õites pihlasalk, roosatavad vanad õunapuud, lillatavad laiad kartulipõllud, taeva sinililli puhkeb taas, heina, tüümiani lõhnad kanged, iiris heitis hellitusi, niit, mets, kalmuskallas peitis, pihlakobarate ruuge raskus, õunte kollendavi oksi, mustsõstrilt, reseedapeenralt, õuntelt rohekatelt, valged roosipärjad, kuldkrookus, mind rukkilille sinisilmad vaatvad ihkavalt jne. Marie Under on üks eesti kirjanduse kõige külluslikumaid taime- ja lillemotiivide luuletajaid. Päriselus eelistas ta sünnipäevaks roose, mille kimpude tulvavat rohkust abikaasa Artur Adson hoolsalt kokku rehkendas. Roosad roosid katsid matustel Marie Underi tammepuust kirstu. Luules õitsevad roosidest sagedamini looduslikud, lihtsad metsa- ja aasalilled, õunapuud, jasmiinid ning sirelid, aga ka Eesti aedade kõige tavalisemad peenralilled. Luuletaja tundlik silm märkab ilu nii kasteheinas kui ristikus, ta näeb, kuidas halli kivi pudenevas praos ajab argsi valgeid õisi nõrk kummel.

10


Ainus lill, millele Under pühendas eraldi nimiluuletuse, on tema ema lemmiklill reseeda. Reseeda on LadinaAmeerikas tütarlapse nimi, mis tähendab paranemist või parandamisvõimet. Reseda nime kannab ka üks päikese ümber tiirlevaist pisiplaneetidest. Eksootilisi taimi eksib Underi suveluulesse suhteliselt harva (heliotroop), kuid näiteks erootilist iha tekitavad tumekollased tuudaimimarjad (mandragora) on tema ballaadiloomingus väga olulised ja sümboolsed. Aga ka muud looduslikud nähtused võtavad Underi luules taimede kuju või siis on neil taimede omadused, näiteks kuu: Ning nagu kuu, mis valgeid õisi heidab; Kuu valge õis on puhkend pilvepõõsas; Kuu poetand põrandale hõbelehti. Under võtab suvelt kõik taimed, ahnelt ja kõikehõlmavalt, ning loob neist kosmiliste mõõtmetega maastikke. Kujukas näide on heintaimede lõhnadest ja värvidest tulvil luuletus „Heinamaarjapäeval”, mis poetiseerib tundlikult looduse ringkäiku, kus pöörases õitsemises on juba eos aimatavad hääbumise ohvriaurud. Taimed ja lilled kasvavad Underi luules siiski harva niisama suurteks sümboliteks, kui seda teevad tema luulelinnud.

Marie Underi linnud Lind on eesti luule ja eesti vaimu üks olulisemaid sümboleid, Oskar Loorits on öelnud, et Eesti riigivapis pidanuks olema kolm lindu, mitte kolm lahjat lõukoera. Juhan Liivi üksik lind oli haavatud tiivaga või talvine tihasepaar akna taga. Henrik Visnapuu linnud olid haned, kes hilissügisel lahkuvad ja jätavad luuletajale saatuseraske abituse tunde, või metsvint, kes kindla vaistuga leiab ikka ja jälle oma pesa Maarjamaa metsades. Võõrsil elades oli Visnapuu lemmiklind siniraag. Villem Ridala luules on rohkesti merelinde: luiged, metshaned,

11


pardid, hüübid, viiresed, kajakad, kes kaugete randade kaljudel häälitsedes toovad kuuldavale inimese südamevalu. Kuid Marie Underi luules on linde kõige rohkem ja neil on suur sümboolne tähendus. 1958. aastal ilmunud Marie Underi „Kogutud luuletuste” viiesajal leheküljel lendab 25 erinevat lindu: tuvi kolmteist korda, lõoke kümme, varblane kuus, kukk ja kajakas neli, rukkirääk, luik, hakk ning vares kolm korda. Lõoke on Underi loomingus erilise tähtsusega: ikka soe käsitlus ja koguni kaks eraldi pühendusluuletust. Varane „Sonettide” lõoke on valguse preester, kes saadab laulu üles päikesesse ja hajutab oma lõõritamisega lauliku kurbuse: Viiks ta väike laul mu suure mure / mult ja vaeva. Ballaadis „Taevaminek” kliriseb paradiisis lõokese laulust aknaruut, kuid isegi taevas võib põleda lõokese laulu leekidest. Hilisluulekogus „Sädemed tuhas” leidub samuti sügavalt sümboolne väike pühendusluuletus lõokesele. Seda lindu võime pidada luuletaja alter ego’ks, sest ta ühendab lauluõndsuses taeva ja maa. Tuvi on Underi luules kas valge, hall, vikerkaarevärviline, mustatäpiline või peen nagu portselanist. Pariisi Luxembourgi aia tuvid on pruun-hallid. Neil on kummis koldne rind, kel püüab vesiriba nokk, kel toksib käbi. Pühavaimu tuvi lendab ballaadis „Taevaminek”: Ja Jumala pea kohal tuvi / see tuli mul kaaslaseks. Paljud võrdlused põhinevad tuvil: nagu armunud turteltuvi, kes olla võis tuvist vagusam. Kuuvalgust võrdleb Under valgete tuviparvedega: Kuu on valged tuviparved õhku heitnud... Under lõi ise liitsõnu tuviga: kätetuid, jalgetuid, tuuletuvi jt. Tuvi võib olla maine ja argine, aga ka jumalik ehk taevaliku rahu sümbol. Nii varblane kui tuvi on linlase linnud, ja Under oli üks eesti esimesi linnalaulikuid. Tavaliselt tüütuks peetud varblast kujutab Under positiivselt ja südamlikult: Varblasist võsad kihisemas eel / nad okstel rippumas kui õunad hallid / ja mõned keradena veermas teel / ning hüplevad kui vedrutavad pallid („Sinine puri”). Luuletuses

12


„Kevadutoopia” võrdleb Under varblasi leelutavate setunaistega, taustal pritsivad põõsad rohelist. Varblastel kõik nokad täis on salmikuid, usub Under. Väike varblane kannab Underi luules välja isegi suure sümboolse võrdluse luuletaja külmetava südamega. Kukk on teine üpris proosaline lind, kellega luuletaja võrdleb oma südant: Ärkaks jooks mu põlvekedras, Kustuks ööde suitsev tukk, Haljalt nagu uba kõdras ärkaks süda – kirev kukk. „Unetuma laulus”, mis ilmus Underi talveluule valikkogus, küsib luuletaja kärsitult: Miks siis ükski kukk ei kire? Humoristlikus „Neurasteeniku kevades” on kukke kujutatud kergatsina, kel ometi võim luuletaja süda seest süüa. „Rukkirääk” on ilmselt üks tuntumaid Underi linnuluuletusi, mis on muutunud rahvuslikuks klassikaks. Rukkirääk seostub luuletajal saatusega, aga ka looduse paratamatu ringkäiguga: Ning rukkirääk kui hüüaks aina / et pea on hilja, pea üksijääk... Kõige rohkem linnuluuletusi on Underil kogus „Rõõm ühest ilusast päevast”, kus leidub ainulaadne sari Laule lindudest: Puu lindudega, Ingel lindudega, Lind poegadega ja Lind sügisel. Kommenteerides seda sarja on Under öelnud, et puu on loodud lindudele mängimiseks, talv aga on ühtmoodi surm nii puudele kui lindudele. Kuid linnulaul kandub tuulega taeva ja viib ühes linnuvaeva. Pääsukestesse suhtub Under erilise hellusega, pääsulinnud tahavad ehitada suvel uue pesa lausa lauliku kübara alla („Lageda taeva all”). Luuletuses „Ootaja” on räästas pääsupesi, kust kostab hõbetilin. Päriselus olid just pääsukesed, eesti rahvuslinnud, Underi-Adsoni lemmiklinnud, keda nad jälgisid tähelepanelikult nii Eesti suvedes kui Mälarhöjdeni järve ääres paguluses.

13


Ent rohkem kui nimelisi linde, leidub Underi luules nimetuid linde, enamasti suurte metafoorsete kujunditena, mis võivad olla täiesti vastandlikud: kord on need rõõmsad päevalinnud, kord süngete tiibadega öölinnud. Under loob ise uusi linnunimesid: näiteks rõõmsad uudislinnud vibuhändlik või väike täristislind; sünged linnud: surilind, vaevalind, murdjalind, hirmulind. Lind on Underile vabaduse sümbol: See lind, kes taeva uksel käib. Lind võib liikuda Underi luules nii maal, merel kui taevas. Igal Underi linnul on erinev hääl ja laul, mis on kõla ja rütmi poolest nauditav, lähenedes muusikale. Linnusümboolikaga väljendab Under õnne, rõõmu, lootust, iha, aga ka kurbust, üksindust, igatsust, aja kulgu, igavikku. Rohkesti kasutab Under linnutiibade kujundit, need on kiiruse, lendutõusu, vabaduse, aga ka seksuaalse kire ning külgetõmbe sümbolid: Ah, südant üksinduse hell ekstaas / kui valge tiib viib lendu; Su tiibade mustad väravad / mu saatuse sünge ingel; Nii nagu kotkatiib käib taevalaotust mööda / nii viib mehe tee neitsi juure. Under võrdleb linnuga ennekõike inimest, tema eluteed ja saatust, aga ka hinge, südant, käsi: Ma õnnis inimlind siin taeva all; süda veel toona kui surnud lind; kui kajak haistan soolast merd; kas hinge valget lindu. Inimese süda võib olla nii kirev kukk kui külmetav varblane, väsinud käed võivad olla õhtul kui surnud linnud. Under loob lindude nimedest omapäraseid liitsõnu: kätetuid, jalgetuid. Laulik ja lind on tihti üks ja sama olend: mind äratab kurgus üks lind; seob lauluks ühte sind ja mind. Testamendina kõlavas hilisluuletuses „Aruand” kirjutab Under, et temagi on nagu lind just lauluga ristit. Ka oma luuletajamissiooni näeb ta luigelaulus: Ma laul! Sa luige, kel pehmed tiivad, / meid üles kandvad pilve piirini! Linnuga võrdleb Under päikest, kuud, tuld ja laeva: kuldsed tiivad pärani, / päike istub juba puus; või teisal päike: istub katusel kui lind. Ju ära lendamas kuu valge lind;

14


Kuu on valged tuviparved õhku heitnud; üks väsinud lind, jõuab koju mu laev; laterna puuris, leeklinnuke vangis. Ingel on väikese linnu suurem vend, aga lind omakorda suure ingli väike vend: Ja kurjaingel-vääveltiibne lind, / mind kodu otsimata jätab harva. Linnuteema lõpetuseks: Underile meeldis väga mesi, kogu tema suguseltsi eeskujuks olid töökad mesilased ehk Underi-Adsoni sõnutsi „mesilinnud”. Konkreetsete lindude ja taimede asemel tõusevad Underi küpsemas luules hiljem lendu pigem sümboolsed nimeta linnud, fantaasialinnud. Nooruslinnud sisendasid elurõõmu ja lootust, hilisluule linnusümboolika kannab pigem muret, kaotust või leina: Kuid nagu linnukarje kaob see hüüd / see hajub tühjusesse; Taevast alla kukkus lind / Vaiki, vaiki huulte kurbus... Kuid ometi, ka Mälari must tuul võib vahel olla täis merelindude valgust. Kui noor Under kummardas ja imetles õnnelikult õitsvat loodust, siis hilisluules tuletab igavesti uuenev loodus meelde inimelu ajalikkust: Kui jultunult uus on see vana kuu. Siiski jääb Underi hilises lahkumisluules kokkuvõttes domineerima mitte resignatsioon, vaid elutark rikas rahu. Meri saab koduigatsuse ja ka igaviku sümboliks, sest kodu ja kodumaa asusid mere taga, igavik lähenes iga aastaringiga. Element, kus dünaamilise ja dramaatilise loodusluule looja leiab lõpuks rahu, on muld ning seda kattev rohuvaip. Muld muutub looduse igavese ringkäigu sümboliks. Kogu Underi luulet läbiv dramaatiline pinge leiab just suveluules goethelikult panteistliku lahenduse: loodus on suur tervik, elu muutub igavikuliseks läbi looduse ringkäigu, mis suvises õitsemises ilmutab end kõige jõulisemalt ja värvikamalt. Sirje Kiin 24. märtsil 2013 Madisonis PS Luuletuste dateeringud on antud esmailmumise järgi kas ajakirjas või luulekogus. 15


Sonetid

Elmar Kits. Lilled. 1945. Õli, lõuend. 104,5x159,5 EKM


18


19


PÄIKSEVANN

Kuis kõliseb ja kohab põllulaine, Ta kaldal lokkab kõrge rammus hein Kui lilletikandustest läikiv sein – Siin alasti ma laman päikest ihkav naine. Ah, linnast tulles, väsind, verevaene, Kõik keha päikest joob; kui kuldne vein Ta soontes tuksub: hingest lahkub lein Ja joovastusele mul andub süda kaine. Näe, mesilased sumisedes tooma On tulnud õitelt lõhnavatelt mett, Mind imetlevad nagu imelooma. Ja liblikad mul suudlemas on kätt, Ning viljapääkeste blond käharuse alt Mind rukkilille sinisilmad vaatvad ihkavalt.

1917

21


VALVEL

Kui sulahõbe õhk nii hell ja valge; Lõhn lõhna järel hoovab rohust, puudest, Jasmiinipõõsastest ja õitest mitmeist muudest; Aroomi uimastavat hõõgub roosipalge. Kui hele vöö tee minu julge jalge Ja valvsa silma ees: üks nendest uutest, Mis käia antud veel, neist kuldseist suvekuudest, Kui kutsuks mind uus rändamise alge. Kuid istun veel sel väiksel vaiksel pingil, Käed vastu sirutan kui kallil kingil Öö ilule, et päeva küllust kanda. Oh, valge öö, mind võta puhastada, Et võiksin mõndagi ma unustada: Kui laps end homme uuel päeval anda.

1917

22


SININE TERRASS

Täis roosa eha sinine terrass, Kus punast tülli laotand akendelle Ning purpurrätiku mu õlgadelle Päev loojaminev, kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Ta taevas – õde lilledelle, Kes armust haiged. Aldis lõhnadelle Ma trepi vanal astmel istumas. Siin halli kivi pudenevas praos Nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab Ja kressid rohu niiskenevas vaos Kui leegid roomlevad mul üle kingi, Ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, Mis meeli hämmastab kui õndsus mingi.

1917

23


Raamatu kaanel: Konstantin SĂźvalo. Lilled. 1930. Ă•li, papp. 76,2x85,2 EKM

Marie Under - Suvi  

Marie Under - Suvi