PEREKOND JULGED LÄHEVAD PUHKAMA

lä hevad pu h k a ma

Samas sarjas varem ilmunud:

„Perekond Julged” „Perekond Julged tulevad appi”

lä hevad pu h k ama Julian Clary Illustreerinud David Roberts

Originaali tiitel: Julian Clary The Bolds on Holiday Andersen Press Limited, 2017 20 Vauxhall Bridge Road London SW1V 2SA www.andersenpress.co.uk © Andersen Press Limited Toimetanud Kadri Põdra Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-78-7 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Minu abikaasale Ianile

JC

Minu abikaasale Chrisile

DR

Peatükk

Kas oled kunagi täheldanud, et mõne inimese elu on

põnevam kui teistel? Mõne inimesega lihtsalt juhtub kogu aeg midagi.

Ta kõnnib mööda tänavat, läheb näiteks kirja posti viima, tegeleb oma asjadega ja siis juhtub midagi. Võib-olla näeb ta pealt pangaröövi või kohtab mõnd kuulsust või siis kukuvad ta püksid

alla.

Niisuguste inimeste elu on iga päev seiklusrohke, kus nad ka ei oleks, samas kui meil 1

sinuga ... Noh, meie läheme välja, viime kirja posti, tuleme koju tagasi ja asi ants.

Midagi

meeletult põnevat ei juhtugi.

Julged on sedasorti inimesed, kellega pidevalt

juhtub midagi. Üsna suuri põnevaid asju,

kuid see pole üldse nende enda teha. Nemad ei otsi seiklusi, seiklused lihtsalt leiavad neid.

Võib-olla sellepärast, et nad on ebaharilikud inimesed ...

Olgu, ärme hakka keerutama nagu kassid ümber tulise pudru – Julged ei olegi

inimesed.

Nagu sa ehk juba tead, on nad hüääniperekond, kes elab inimesteks maskeerituna. Nad peavad peitma oma sabasid ja loomale omaseid kombeid, aga nad oskavad seda juba päris hästi ja seni ei ole keegi neid läbi

näinud.

Niisiis, Julged, nagu kõik hüäänid, veedavad suurema osa ajast naerdes. Selle fakti 2

varjamiseks läks härra Julge tööle jõuluküpsiste sisse

naljade kirjutajaks.

Seega räägib ta päris tihti anekdoote. Võiks isegi öelda, et liiga tihti.

Aga ta armastab oma tööd, see toob leiva lauale ja ta on väga õnnelik.

Härra Julge naine Amelia on sedasorti ema, kellest me kõik unistame: lõbus, hooliv, lahke ja karvane. (Võibolla sellest

karvasest me nii

väga ei unista.) Ta on loominguline ja elava kujutlusvõimega ning valmistab

imepäraseid, üsna ebaharilikke peakatteid, mida müüb Karuküla turul. Peakatted on Julgete jaoks väga olulised, 3

peaaegu sama olulised nagu naljad, aidates neil maskeeruda ja inimeste seas elada, ilma et neile jälile saadaks.

Härra ja proua Julge elavad harilikus paarismajas Karukülas koos oma kaksikute Betti ja Berdiga ning veel ühe vanemapoolse hüääniga, keda kutsutakse onu Teoks ja kelle nad päästsid ära safaripargist. Ja ärme unusta marmosettahv Mirandat, kes tuli safaripargist koos onu Teoga.

Nad elavad kõik Pargiveere puiesteel majas number 41 ja nende naaber on härra Nigul Mühkam (kes on juhtumisi

grislikaru), kellega nad saavad väga hästi läbi. Õigupoolest lausa nii hästi, et plaanivad minna sel suvel koos kahenädalasele puhkusele. Mere äärde telkima.

Kaksikud on väga elevil, sest nad ei ole kunagi varem merd näinud. Tundes aga kaksikuid, nii nagu meie neid tunneme, ei ole kuigi tõenäoline, et sellest kujuneb rahulik ja meeldiv puhkus.

Midagi hakkab kindlasti

juhtuma ...

Ainukese inimesena teab Julgete ja härra Mühkami kohta tõtt kaksikute parim sõber Minni. Ta oli algul seda teada saades

šokee-

ritud, mis on ka mõistetav, aga lubas saladust 5

hoida ja sellest mitte kunagi kellelegi rääkida.

Siiamaani on ta oma sõna pidanud. Ta veedab päris palju aega Julgete juures, sest seal on palju

lõbusam kui tema enda kodus. Minni

vanemad on andnud nõusoleku, et ta võib koos Julgetega telkima minna. Kõik on väga elevil.

Aga enne, kui puhkus alata saab, peab kool läbi saama. Semestri viimasel päeval on Betti ja Berdi koolis spordipäev.

6

Sinu koolis on ka kindlasti spordipäevad.

Kaksikute koolis kutsutakse seda

Lõbusaks

Spordipäevaks, aga ma ei ole kindel, kas spordipäev on ikka kõigi arvates lõbus. (Minu jaoks küll ei olnud, kui ma koolis käisin, kuigi mul ei olnud pükstes saba peidus. Ma ei olnud lihtsalt sportlik. Aga aitab minust.) Igal juhul toimus Betti ja Berdi spordipäev

kaunil juulikuu

pärastlõunal ning härra ja proua Julge, onu Teo, Miranda ja härra Mühkam tulid koos kõigi teiste vanemate ja sugulastega pealt vaatama ja kaasa elama.

Härra Julge parkis väikese sinise Honda parklasse ja erutatud seltskond suundus spordiväljakule, kaasas piknikutekk ja matkatool onu Teo jaoks. Kogunenud oli hulk pealtvaatajaid ning mõned innukad vanemad olid kohal juba

hommikust saati, et saada hea vaatega

koht. (Mõni läheb spordipäeval ikka täitsa hasarti.)

7

Proua Julgel oli seljas kena lilleline suve­ kleit ja peas omatehtud kübar: see oli spetsiaalselt selleks ürituseks kujundatud ning koosnes vimplitest, veepudelitest, puuviljadest ja mitmest paarist võimlemiskingadest, mis hüplesid lustlikult vedrude otsas üles-alla. Kübara raskuskese oli pisut liiga kõrgel ning tal tuli kübarast kinni hoida, et see uppi ei vajuks. Onu Teo lükkas Mirandat väikeses nukukärus ja härra Mühkam jalutas nende kõrval, nähes oma kahvatusinises ülikonnas ja valges viltkaabus väga härrasmehelik välja.

Härra Julge suutis hädavaevu erutust vaos hoida. „Läksime, JULGED!” karjus ta. „Me oleme

tšem-pi-o-nid! ”

„Tasa, kullake,” ütles proua Julge. „See on

Lõbus Spordipäev, mäletad? Tähtis ei ole võit, vaid osavõtt. Proua Millin, kaksikute klassi­ juhataja, ütleb, et siin koolis on kõik võitjad.” „Ma tean, Amelia,” vastas härra Julge. „Aga sa tead sama hästi nagu mina, et see pole tõsi.

Vaata seda poissi seal,” ütles ta, osutades väikemehele, kes süvenenult

nina nokkis ja tati

särgi sisse pühkis. „Tema küll mingi võitja pole ja sa tead sama hästi nagu mina, et kaksikud võidaksid kõik võistlused kergesti ära, kui ainult ...” „Räägi vaiksemalt,” sisistas proua Julge, arvates juba ette, mida abikaasa nüüd ütleb. „Kui nad ei peaks jooksma ainult kahel jalal,” sosistas Fred. „Hüään jookseks iga kell kiiremini kui inimene, kui me oleksime Aafrikas ja kasutaksime kõiki nelja jalga.”

10

„Ma tean,” itsitas proua Julge. „See oleks nii vahva!” „Selle asemel püüame

kuidagi oma tagumis-

tel karkudel komberdades hakkama saada.

Vaene Bert ei oodanud sugugi tänast päeva. Ta on kindel, et jääb viimaseks, ja see masendab teda. Üks tema klassi poiss Kristjan narrib teda, sest ta on nii aeglane. Ma tunnen, kuidas mind võtab ainult tema vaataminegi urisema.

Urrr

r!

Urrrr ... Urrrr! ”

„Noo-noo, rahune nüüd, vanapoiss,” ütles härra Mühkam rangelt. „Viimaseks jäämine on väike hind selle eest, millist elu me saame elada. Palju

tsiviliseeritum kui metsikus loodu-

ses, kui te mäletate. Me oleme inimeste seas elades õnnelikud ja tahame, et see nii jääkski.” „Täpselt,” sõnas proua Julge. Ta lakkus huuli ja lehvitas Minni isale, kes pakkis lahti ilusast singist ja külmadest vorstidest koosnevat einet, mis pärines kahtlemata tema lihapoest Karuküla peatänaval. „Ma loodan ainult, et Berdil oli meeles saba korralikult püksi peita.” „Mina arvan, et on aeg rääkida üks anekdoot,” teatas härra Julge.

K ae r ja ni su se is av ad r st aa di on i ää re s. K ae kü si b ni su lt :

„Noh, teeme väikese võidujook su? Või sul sõeluvad pük sid püüli?”

Just sel hetkel astus Julgete juurde särava

naeratusega proua Millin, kes hoidis käes märkmikku. „Tere kaunist pärastlõunat, kui tore teid näha! Kui ... ee ...

vahva kübar, proua Julge.

Teie enda looming, ma oletan?” „Jah, proua Millin,” ütles Amelia, tehes tarbetult kniksu. „Oivaline! Te olete nii loominguline.”

13

Proua Millin tõstis märkmiku ja tema kätte ilmus pastakas. „Niisiis. Kas ma võin teid mõle-

maid lapsevanemate võistlusele kirja panna?

See on väga lõbus!”

„Oi, meile meeldib

lõbutseda,” ütles proua

Julge noogutades. „Võite meiega arvestada!” „Imetore,” teatas proua Millin nende nimesid märkmikku üles kirjutades. „Edu teile!”

Just sel hetkel kõlas valjuhääldist teadaanne: „Härrad ja prouad, poisid ja tüdrukud, tänane esimene võistlus on

kolme jala jooks.

Võistlus algab kahe minuti pärast!” „Oi, Bert ja Betti osalevad selles,” hüüdis onu Teo. „Istume raja äärde, siis saame neile

kaasa elada.”

Peatükk

Julgete seltskond leidis endale istumiseks kena kohakese, kust avanes suurepärane vaade kogu spordiväljakule. Nende lähedal istus Minni isa Georg, kes nosis isukalt

mah-

last sealihapirukat. „Kui tore piknikulaud!” kuulutas härra Julge, kelle suu

jooksis vett, vaadates vorsti-

kuhjaga taldrikut. „Ja kas see on sünnipäevatort, mida ma näen?” „Tervist kõigile,” ütles Georg. „Jah, täna on Minni

sünnipäev. Ma arvasin, et piknik võiks

tal tuju paremaks teha.”

16

„Tuju paremaks teha? Oi, mis on

juhtunud?”

küsis proua Julge murelikult.

Georg ohkas. „Minni tahtis hirmsasti sel aastal kingituseks kutsikat. Aga me ei jaksa kogu selle segaduse ja sekeldustega tegeleda.” „Segadus?

Sekeldused? ” küsis härra Julge,

kes tundis end solvatuna. „Noo, loomadega ei ole rohkem sekeldusi kui inimestega. Minu kogemus näitab hoopis, et loomad on teinekord palju puhtamad ja nendega on palju lihtsam.” „Kuule-kuule, Fred,” noomis proua Julge, muretsedes, et tema abikaasa ütleb liiga palju. „Võistlus algab kohe.” „Asi ei ole ainult selles,” lisas Georg. „Ma kardan, et olen loomakarvadele allergiline. Need panevad mind –

atsihh! – aevastama. Atsihh! Atsihh!

Palun vabandust! Oeh. Siin on ilmselt ka loomi, 17

kuigi ma ei näe ühtki.”

Härra ja proua Julge pilgud kohtusid ja nad

kihistasid naerda. „Tervist!” ütles proua Julge.

Kõik seadsid end mugavalt murule istuma.

Nad olid esimese võistluse alguseks valmis. Viis paari silmi jõllitasid

näljaselt isuäratavat pikni-

kulauda, aga Georg ei paistnud seda märkavat.

18

„Misasjas

Minni

võistlema?”

vääksatas

Miranda. „Hularõngas!” ütles Minni isa ja

aevastas

veel kord. „Õige jah,” lausus härra Mühkam. „Ma olen näinud teda aias koos Bettiga harjutamas.

Bettil oli selleks liiga väike piht, aga Minni suutis mitme rõngaga korraga keerutada.

Suurepärane hulataja!”

Kõlas läbilõikav vile ja kolme jala jooksu võistlejad startisid. Osalemas oli kümme paari lapsi, kõigil üks jalg teise lapse jalaga kokku seotud.

Kõik andsid endast

parima, et rajal edasi jõuda,

kuigi sugugi mitte kõiki ei saatnud edu. Rahvas hõiskas ja sirutas kaela, et paremini näha. „Kiiremini, Betti ja Bert!” karjus härra Julge. „Te suudate seda!”

19

„Kus nad on? Ma ei näe neid,” kortsutas proua Julge kulmu. „Ee, kõige taga,” ütles härra Julge.

See oli tõsi. Algusest peale oli selge, et kaksikud on kolme jala jooksus lootusetud. Tegelikult on hüäänidel piisavalt keeruline kahel jalal käiagi, ilma et üks neist oleks kellegi teise külge kinni seotud. See muutis kõndimise, rääkimata jooksmisest, topeltkeeruliseks.

Kasuks ei tulnud ka see, et kaksikud olid

naerust täiesti abitud. „Oi, õeke,” hüüdis Bert, ahmides naeruhoogude vahel õhku. „Ma

kartsin seda hirmsasti,

aga tegelikult on see nii lõbus!” „Ma tean, Bert,” ähkis Betti. „Teised on nii kaugel ees, et ma vaevu näen neid! Selle asja me kaotame küll kohe kindlasti. Ha-ha-haa!”

„Aga me oleme kõik võitjad, ära seda unusta,” itsitas Bert. „Be-ert!

Bet-ti! Juurde, juurde, te suudate

seda!” hüüdsid Julged erilise veendumuseta.

Aga sellest ei olnud tolku.

Kui võitjapaar ületas finišijoone, olid kaksikud vaevu stardist kaugemale liikunud.

Pealtvaatajate silmad pöördusid noorte hüäänide poole, kes tegid kõva lärmi oma hüüatuste,

itsitamise ja teineteisele õlale patsutamisega. „Neil on

lõbus, eks?” ütles üks mees Julgete

selja taga. „See on kõige tähtsam.”

Võistlus oli nüüd läbi. Välja arvatud kaksikute jaoks, kes olid ümber kukkunud ja lamasid selili maas,

vehkisid jalgadega ega suutnud

naeru lõpetada. Rahvale see meeldis ja pealtvaatajad hakkasid plaksutama.

22

Proua Millin otsustas, et kahetsusväärne olukord on kestnud piisavalt kaua. Ta

marssis

rajale, et aidata kaksikud püsti ja nende jalad lahti võtta. „Aitäh, Bert. Aitäh, Betti,” ütles ta reipalt. „Hopsti püsti palun. Me ju ei taha, et spordipäevast saaks üks

tohuvabohu, eks! Minge aga minge nüüd, lapsed.” Pealtvaatajad

hõiskasid viimast korda heakskiidu märgiks.