ÜLLE
TOMING SÜDA PABERIL
Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Lea Arme, Tiina Tammer Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Fotod erakogust, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist. © Ülle Toming © Tammerraamat, 2011 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
Saateks
See ei ole järjekordne elulooraamat, kuigi räägib minu elust. Nüüdseks tean, et erinevatel eluetappidel on olulised erinevad inimesed. Ootamatult tähtsaks võivad osutuda needki, kes sulle kaikaid kodaraisse veeretavad, salvavaid märkusi teevad või elu lausa pea peale pööravad. Teinekord võib eluisu üldse ära kaduda. Siis toimub testimine – sa kas hukkud, jääd kuidagiviisi pinnale või käid vapralt ja pea püsti oma rajal edasi. Ajapikku õpid, et lõputult aus ei maksagi olla, sest nii ei jõua kuhugi. Seda mõistnud, teed nagu enamus – oled vajadusel meelepärane. Mõtetes jääd aga iseendaks ja tead, et paljud kuningad olid ja on alasti...
« 5 »
« 6 »
Loomulikult kogub aastatega ka tarkusenatukest, näiteks: pealt kullakarvaline, seest vaevalt valmis; koer haugub tavaliselt kaitseks või millegi teadaandmiseks, mõned hauguvad argusest; parim kaitse on rünnak; parem saba kinni kui nokk lahti; parem pool kohta kui mitte midagi; trammiperroonil ja ametiredelil on kitsas, eriti uutel tulijatel; ole naabrist parem, sõbrast ilusam ja vennast edukam; osta ja proovi; lihtsalt pihusta, pühi ja kõik on korras; elu on tõepoolest ilus, jõudu edaspidiseks eluks... Mina olen oma eluga jõudnud üle keskea piiri. Tean, et elus määravad paljutki tunded ja need ei pruugi alati adekvaatsed olla. Palju sõltub sellest, millise tunde teised meis tekitavad – ja millise tunde tekitame teistes. Elu ongi selline, nagu meile t u n d u b. Õnneks on olemas ka see, mis tõeline. Minu jaoks kuuluvad sinna kodu, pere, lähedased inimesed, loodus, kunst, tants ja laul, tervis, õnn ning ausus. „Eduka” ja „saavutusterohke” uue aasta soovimine mulle ei sobi – ei soovija ega saaja poole pealt. Aga mine tea, võib-olla tahetakse mind selliste soovidega hoopis äratada, lapsemeelsusest välja tuua? Kui mainitu korda läheks, kas see tähendaks ühtlasi ka mängu lõppu? Nagu pole olemas ühesuguseid inimesi, lutsukive, sünnikodusid, nii pole ka ühesuguseid elulugusid. Selle hirmtillukese viivu igavikust elame siin maa peal kõik erinevalt. Üks on küll ühine – see, mida meil kõigil kunagi oodata on. Aga selleni jõudmine kulgeb ikkagi igaühel isemoodi. Olen 56-aastane ja jõudnud punkti, kus minusugusele kirjule persoonile – naisele, kes on ema; kes on tantsinud ja õpetanud tantsu; laulnud, loonud tantse ja laule; kirjutanud artikleid, raamatuid ja õpikuid ning mänginud filmideski – hakkab maailmapilt selgeks saama. Ema-isa poolt öeldud mõte, et igas vanuses on omad äratundmised ja rõõmud, on osutunud vettpidavaks. Tähtsaimaks teadmiseks on filtreerunud veendumus, et elus on olulisimad tervis, lähedased inimesed ja õnn. Need neli – mina ise, lähedased, tervis ja õnn – hoiavad kõvasti üksteisel käest kinni.
Kuulun nende inimeste hulka, kes ei saa astuda ikka ja jälle uude ellu, vaid elavad koos mälestustega vanas edasi. Minu kodus peavad olema isa meisterdatud vana ja üsna tavaline köögikapp, esikunagid, toolid, millel on istunud mulle olulised inimesed... Pildiraamidest riiulitel ja seintel vaatavad mind omad: ema Taimi, isa Erich, abikaasad Toomas ja Jüri, vanaemad Alla ja Eliise. Teiste seas on riiulil ka koerapilt – see on Monty, Saksa lambakoer, kes oli ühel eluperioodil neli aastat mu suurimaid sõpru. Koer kui inimese parim sõber ei ole sõnakõlks. See ei ole taevast võetud tõde – see on taevast antud kooslus. Panen oma südame koos mälestustega paberile, tuues teieni pilte inimestest, kes on mõjutanud mu elukäiku. Inimestest, kelle kadumisel olen küüned peopessa pigistanud ning edasi läinud, võttes nad kaasa mälestustesse ja unenägudesse. Ma ei kirjuta eraldi oma kõige kallimatest ja olulisematest – emast-isast, kes surnud. Ka poeg Marekist mitte – kõige lähedasematest on keeruline kirjutada. Ütlen ainult, et poja sünd on tähtsaim sündmus minu elus. Endale olulisi inimesi üles lugedes avastasin, et keegi on veel puudu. Jah, mina ise! Olen hakanud jagama arvamust, et kui sa endale tähtis ei ole ja iseennast ei armasta, siis ei tee seda ka teised. Niisiis kirjutan endastki. Just mu enda iseloom, teod ja tegematajätmised, haritus ja anded, sõnakasutus ning käitumine on toonud mind siia, kus parasjagu olen. Luuletusi kirjutan ainult siis, kui hinges on midagi toimumas. Kuna vahel ikka on, saan kirjateksti hulka lisada ka luuletusi. Võtan õiguse näidata trükivalgust ka mõnedele luuletustele, mis kirjutatud minule. Ei oska arvata, kas see, mis minule oluline, võiks ka teile huvi pakkuda. Püüan end ning teisi asjaosalisi lugejate ees mitte „alasti võtta” – olen selle jaoks liiga vana ja tark. Tegelikult suudan kirjutada ainult nii, nagu mina seda teen, ja lugejatega manipuleerida ei oska. Lugema meelitada ka mitte. Jätan kahtlused sinnapaika ja kirjutan. Nii on teinud ilmselt kõik, kel kirjatükid ilmunud.
« 7 »
« 8 »
Me kõik ootame midagi Õnne, armastust Kurbnaljakas, aga vahel unistame sellest, mis möödunud Meil on omad õnnehetked – igaviku kõrval hirmtillukesed Seda lühikest rada käime me kõik Olnu on alati meiega kaasas – ta on truu kaaslane Meie mälu talletab valikuliselt ja tavaliselt kõige eredamat Nii head kui halba
« 9 »
Järgnev võiks olla nagu hea vein, mis aastatega paremaks läheb – kirev bukett olulistest inimestest minu elus. Olete kindlasti näinud inimesi mälestusi heietamas, silmad mõnust ja põnevusest kissis. Just sellisena võite ka kirjutavat mind enesele ette kujutada.
Ülle Toming
« 10 »
Delikaatne ja andekas Jüri Krjukov
Kord mööda Laia tänavat tööle minnes (töötan Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi koreograafia osakonnas) ja kahest vanaprouast möödudes kuulsin ühte neist ütlevat, et ega keegi pole maa peale jäänud – kõik lähevad ikka kuhugi. Ammu teada tõde, aga mõjus minule kuidagi eriliselt. Jürigi läks... Pärast Jüri surma tundus mulle pikka aega, et ta seisab endiselt Laial tänaval, kooli välisukse vastas teisel pool teed, ja ootab. Teda seal seismas mäletavad ka mu kolleegid. Võib ju küsida, et kas ta ei läbenud oodata õhtuni, et kodus kohtuda? Vahel tõesti mitte, aga enamasti oli põhjuseks see, et ta teadis – see on sel päeval ainus võimalus koos olla. Me ei elanud koos, olles
« 11 »
« 108 »
« 111 »
Juta Lehiste ja Tiit Härm Eino Tambergi balletis „Joanna Tentata”.