TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 4 / SÜGIS 2013
TUDENGIELU
21
Arteveldehogeschool Gent Belgias. Foto: erakogu
Meie tudengid maailma avastamas Sügisel võttis Tallinna Ülikoolist 103 tudengit ette õpingud vahetusüliõpilasena välismaal. Uurime meie Ungaris, Lõuna-Koreas ja Belgias õppivatelt tudengitelt, mis nad seal teevad ja kuidas neil läheb.
Eksinud ja segaduses LääneEuroopas
Stinne Loo, Marianne Ubaleht (ajakirjanduse 2. kursus)
Stinne: Kõik sai alguse sellest, et istusime kursuseõega Tartus Dorpati hotellis ja vaatasime lumist linna. Külm ja veidi kõle Eesti panid pähe reisimõtted ja juba mõne minuti pärast otsisime suveks odavaid lennu- ja rongipileteid. Millegipärast aga ei rahuldanud meid kumbagi mõte lühikesest reisist, sest me mõlemad otsisime midagi suuremat. Kuu aega hiljem esitasime avalduse, et sõita Erasmuse programmiga välismaale. Kursuseõde valis Budapesti ja mina otsustasin Belgia kasuks. Marianne: Arvuti kirjakasti oli parasjagu potsatanud teade õppekoordinaatorilt pealkirjaga „Erasmuse programmiga välismaale õppima ja praktikale”. Emotsioonide ja kõikide maailma juhuste kokkulangevuse saatel läkitasin e-kirja meie õppekoordinaatorile Keale. Aga
miks Belgia? Lihtne: kõige euroopalikum partnerkoolide nimekirjas. Ja see, et me lõppude lõpuks koos Stinnega Belgiasse jõudsime, on juhus. Kujutelm ja tegelikkus Mõni kuu hiljem seisime kurnatute ja näost valgetena oma veel valgemate seintega ühikatoas. Ruum, mis meenutab oma helesinise linoleumpõranda ja suure kraanikausiga seinas pigem haiglapalatit, kui kohta, kus end koduselt sisse seada. Vaatasime lootusetul ilmel toas ringi. „See ei ole võimalik …,” oli ainus mõte, mis meie mõlema peas vasardas. Kaks õnnetut metallkušetti, millel veel viletsamad madratsid. Laud, kaks tooli ja riide- ja külmkapp. Tekist ja padjast ei tasu unistadagi. Esimesel ööl tõmbas Marianne endale tekiks peale kaasa võetud talvemantli. Järgnevad nädalad möödusid lennates. Muutsime oma toa hubasemaks ja üritasime ülikoolisüsteemist aru saada. Sobitusime esimesse erasmuslase stereotüüpi: tavapäraseks muutus neli korda nädalas naaberühika keldris koguneda, eesmärgiga kõikide nimed ja päritolumaad meelde jätta. Uued tutvused on kulla hinnaga, neist said meie tugisambad, emad-isad, õed-vennad ja vanaemad-vanaisad.