TLÜ üliopilaste 2011 2012 õppeaasta parimad teadustood

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD Artiklite kogumik

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD Artiklite kogumik

Tallinn 2013

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD Artiklite kogumik Kogumik on pühendatud Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2011/2012. õppeaasta teadustööde üleülikoolilise konkursi võidutöödele.

Toimetaja on tänulik keeletoimetajale Triinu Lehtojale artiklite trükiks ettevalmistamise eest.

Koostaja ja vastutav toimetaja Kirsi Nurges Toimetajad Kristel Toom, Kadri Sirg, Lilian Liiväär, Mare Sadam, Kaido-Allan Lainurm, Helen Haab, Leelo Ansaar Küljendaja Karl-Kristjan Videvik Kaanekujundaja Karl-Kristjan Videvik Autoriõigus Kirsi Nurges (koostaja ja vastutav toimetaja) ja artiklite autorid, 2013 Autoriõigus Tallinna Ülikool, 2013

ISSN 1736-9649 Tallinna Ülikool Narva mnt 25 10120 Tallinn www.tlu.ee

S isukord E essõna Katrin Niglas

10

G EO -JA BIOT EADUSED FOSFORI JAOTUS PEIPSI JÄRVE PÕHJASETETES: KESKKONNATEGURITE JA INIMMÕJU JÄRVE ÖKOSÜSTEEMILE Galina Kapanen Parim doktoritöö loodusteadustes

12

HARJU MAAKONNAPLANEERINGU TEEMAPLANEERINGU „ASUSTUST JA MAAKASUTUST SUUNAVAD KESKKONNATINGIMUSED“ ROHELISE VÕRGUSTIKU RAKENDAMINE TALLINNA ROHELISE VÖÖNDI OMAVALITSUSTE NÄITEL Diane Banhard I koht magistritööde kategoorias

16

INIMMÕJU ILMINGUD KAJASTATUNA LOHJA JA VEREVI JÄRVE SETETES KLADOTSEERIDE EHK VESIKIRPUDE POPULATSIOONIDE MUUTUSTENA VIIMASEL SAJANDIL Egle (Puusepp) Avi II koht magistritööde kategoorias

21

SOOLATAMISE MÕJU MAANTEEÄÄRSETE MULDADE FAUNALE JA DIATOMEEFLOORALE Piret Vacht III koht magistritööde kategoorias

26

BIOGEENSE RÄNI SISALDUSE HINDAMINE ISLANDI VÄIKEJÄRVE SETTES Mariell Jüssi I koht bakalaureusetööde kategoorias

30

BRI2 JA CTC BRICHOS VALGU TOIME KODUHIIRE (MUS MUSCULUS) MIKROGLIIA JA INIMESE (HOMO SAPIENS) NEUROBLASTOOMI RAKKUDELE. MEETODI VÄLJATÖÖTAMINE Heli Illipe-Sootak, Margit Kaldmäe, Tiit Land II koht bakalaureusetööde kategoorias

34

KLASTERANALÜÜSI VEA HINDAMINE KESKKONNAUURINGUTEL ÕHUANALÜÜSIDE NÄITEL Terje Leola III koht bakalaureusetööde kategoorias

41

HAR IDUSTEADUSED MUUSEUM KUI FORMAALHARIDUST TOETAV ÕPPEKESKKOND Sireli Uusmaa I koht magistritööde kategoorias

48

KOLME PÕLVKONNA INIMESTE SUHE MUUSIKAKASVATUSSE KOOLIS, KOORILAULU JA LAULUPIDUDESSE Kai Rei II koht magistritööde kategoorias

51

ÕPPEJÕUDUDE KOOLITAJATE VÄÄRTUSPOSITSIOONID (ÕPPEJÕU IDENTITEEDI VÄÄRTUSPÕHISE REKONSTRUEERIMISE TOETAMISE KONTEKSTIS) Reili Pae II koht magistritööde kategoorias

54

ÕPIEDUTUS MATEMAATIKAS: ÕPIRASKUSTE TEKKIMISE PÕHJUSED ÕPETAJATE JA ÕPILASTE ARVAMUSE PÕHJAL Kairi Järvetar III koht magistritööde kategoorias

58

ÜDRUKUTEVAHELISE KIUSAMISKÄITUMISE OLEMUS 6. JA 9. KLASSIS Laura Rohlin III koht magistritööde kategoorias

62

ÕPILASTE ARVAMUSAVALDUSED, TAGASISIDESTUS NEILE NING SELLE MÕJU ENESEHINNANGULE Rita Mets II koht bakalaureusetööde kategoorias

65 VISUAALSETE STIIMULITE MÕJUST TANTSUÕPETUSES. PILOOTUURIMUS Joonas Kollom III koht bakalaureusetööde kategoorias

69

HUM AN ITAART EADUSED IRRATSIONAALSUSE POEETIKA A. H. TAMMSAARE LOOMINGUS Maarja Vaino Parim doktoritöö humanitaarteadustes

73

PLACE, THE PRESENCE OF NATURE, AND (PERSONAL) HISTORIES IN THE WORK OF GRAHAM SWIFT AND ANDRUS KIVIRÄHK Maris Sõrmus I koht magistritööde kategoorias

76

LAHKUMINE Katariina Rebane II koht magistritööde kategoorias

80

AJALOOTEADUS NÕUKOGUDE EESTIS 1944−1952 Helen Lausma-Saar II koht magistritööde kategoorias

84

DOKUMENDI ARUSAADAVUS: „TLÜ ÕPPETOETUSTE TAOTLEMISE, MÄÄRAMISE JA MAKSMISE KORD 2010/2011. ÕPPEAASTAL” Haldusteksti arusaadavusest Tallinna Ülikoolis Kristiina Kalistru III koht magistritööde kategoorias

87

“TA ON ÕIGE MEES VALES ERAKONNAS”: POLIITILISE KAMPAANIA ÜKSIKJUHTUMI ETNOGRAAFILINE UURIMUS Risto Spriit III koht magistritööde kategoorias

90

MEESTE JA MASKULIINSUSTE ERI PALGED AJAKIRJAS NÕUKOGUDE NAINE (1969–1972) Liis Jõhvik I koht bakalaureusetööde kategoorias

93

KULTUURIDEVAHELIST MOBIILSUST UURIDES: BRITI SAARTEL ELAVATE INGLISE KEELT VÕÕRKEELENA KÕNELEVATE MIGRANTIDE KULTUURILINE KOHANEMINE (AKULTURATSIOON) Suule Soo II koht bakalaureusetööde kategoorias

97

ALLATIIVSETE REKTSIOONILAIENDITE KASUTUSALA AVARDUMINE Kais Allkivi III koht bakalaureusetööde kategoorias

101

TEISIKU MOTIIV FILMIS: SÜSTEEMSE KLASSIFIKATSIOONI KATSE Juhan Raud III koht bakalaureusetööde kategoorias

105

S OTS IA ALTEADUSED EESTI JA VENE NOORTE (RIIGI)RAHVUSLIK IDENTITEET LÄHTUVALT NENDE PRIMORDIALISTLIKUST VÕI SITUATIIVSEST ORIENTATSIOONIST Tarmo Tuisk I koht magistritööde kategoorias

109

TALLINNA ÜLIKOOLI INFOTEADUSTE INSTITUUDI INFOTEADUSE ERIALA VILISTLASUURING Maiken Niit II koht magistritööde kategoorias

112

KOHALIKE OMAVALITSUSTE SOTSIAALTOETUSED ÕIGUSAKTIDES JA EELARVETES Kersti Kriisk II koht magistritööde kategoorias

115

ÖÖTAJA JA TÖÖANDJA VASTUTUST SUURENDAVA HAIGUSHÜVITISTE REFORMI MÕJU KINDLUSTATUD TÖÖTAJATE KÄITUMISELE HAIGESTUMISE KORRAL Madis Filippov I koht bakalaureusetööde kategoorias

119

JUHTIVA MÕISTETE STRUKTUURI SEOS LÜHIMÄLU AKTIVATSIOONI- JA PIDURDUSPROTSESSIDEGA TERVETEL TÄISEALISTEL Valdar Tammik II koht bakalaureusetööde kategoorias

123

TERVIS E TEADUSED LASTE MÄNGULISUS NING SELLE SEOSED VANEMATE USKUMUSTE JA SOOVIDEGA Piia Kesanurm II koht magistritööde kategoorias

129

FENOMENOLOOGILINE UURIMUS LANGEVARJUHÜPPE KOGEMUSEST JA TÄHENDUSEST Merili Lobjakas I koht bakalaureusetööde kategoorias 133 KIIRUISUTAJA JÕU- JA VÕIMSUSNÄITAJATE DÜNAAMIKA VÕISTLUSPERIOODIL Mart Markus II koht bakalaureusetööde kategoorias

137

TÄ PPISTEADUSED HÄIRINGU KOMPENSEERIMINE MITTELINEAARSETES JUHTIMISSÜSTEEMIDES Arvo Kaldmäe I koht magistritööde kategoorias

142

UURIMUSLIKU ÕPPE RAKENDAMISE VÕIMALUSED FIBONACCI JADA KONTEKSTIS Helen Luts II koht magistritöödetööde kategoorias 147 VALGUSDIOODLAMPIDE PARAMEETRITE UURIMINE JA VÕRDLEMINE KOMPAKT-FLUORESTSENTS- NING HÕÕGLAMPIDEGA Jana Paju II koht magistritööde kategoorias

153

RUUTVORMIDE TAANDAMINE Jekaterina Ljubimova III koht magistritööde kategoorias

157

POLÜMEERIDE KASVU SIMULATSIOONID KOLME¬DIMENSIONAALSETEL VÕREDEL Siim Veskilt I koht bakalaureusetööde kategoorias

162

VÕRELISELT JÄRJESTATUD HULGAD JA ALGEBRALISED VÕRED Kristina Halturina II koht bakalaureusetööde kategoorias

167

EESTIKEELSETES TEKSTIDES ASESÕNADE ASENDAMISE ALGORITM Stanislav Gaistruk III koht bakalaureusetööde kategoorias

170

KOONDUVATE ARVRIDADE TEISENDUSTEST Ande Pelberg III koht bakalaureusetööde kategoorias

174

PLASMA PARAMEETRID NING VÕNKUMISED JA LAINED PLASMAS Kalju Tamme III koht bakalaureusetööde kategoorias

179

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik

Tallinna Ülikoolis toimub igal aastal üliõpilaste teadustööde konkurss, mille eesmärk on stimuleerida ja väärtustada üliõpilaste teadustegevust ning avaldada tunnustust nii üliõpilastele kui nende juhendajatele. Konkursile võib esitada bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöid ning teaduspublikatsioone. Töid hinnatakse valdkonniti ning parimate tööde autoreid premeeritakse. Lisaks saavad võidutööde autorid võimaluse esitada oma lõputöö põhjal kokkuvõtliku teadusartikli, mis avaldatakse toimetatud kogumikuna.

Käesolev Tallinna Ülikooli üliõpilaste teadustööde kogumik koosneb 2012/2013. õppeaasta üleülikoolilise konkursi võidutööde põhjal koostatud artiklitest.

Pean teadushuviliste üliõpilaste tunnustamist ning parimate tööde esiletõstmise traditsiooni jätkumist väga oluliseks. Võib ju olla, et bakalaureuseõppe üliõpilane ei tee seetõttu paremat lõputööd, et ta on kuulnud üliõpilastööde konkursist, kuid kindlasti on juba saadud tunnustusel ning esimese teadusartikli kirjutamise kogemusel oma roll täita selles, et meie parimad üliõpilased jätkaksid õpinguid veelgi suurema innuga ning saaksid nakatatud teaduse pisikuga.

Soovin põnevat lugemist ja palju lennukaid ideid uuteks teadusartikliteks!

Katrin Niglas Teadusprorektor

10

GEO -JA BIOTEADUSED

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

FOSFORI JAOTUS PEIPSI JÄRVE PÕHJASETETES: KESKKONNATEGURITE JA INIMMÕJU JÄRVE ÖKOSÜSTEEMILE PHOSPHORUS IN THE BOTTOM SEDIMENTS OF THE LARGE SHALLOW LAKE PEIPSI: ENVIRONMENTAL FACTORS AND ANTHROPOGENIC IMPACT ON THE LAKE ECOSYSTEM Galina Kapanen

Parim doktoritöö loodusteadustes

Dissertatsiooni uuringute tulemused on publitseeritud viies teadusartiklis: (1) Kapanen 2008; (2) Punning jt 2008a; (3) Punning jt 2008b; (4) Punning, Kapanen 2009; (5) Kapanen 2011.

Sissejuhatus

Järvesetted peegeldavad valgla ja järvesisese elu koostoimet. Samas pole järvesetete näol tegemist ainult muutumatu loodusliku ajalookihiga, vaid järve ainevahetust mõjutava ökosüsteemi osaga (Punning 2007; Puusepp 2011). Veekogude seisundit määrab suures osas fosforikoormus. Fosforiringe järvedes on keeruline süsteem ja seda mõjutavad paljud keskkonnategurid (Boström jt 1982; Søndergaard 2007). Põhjasetete roll fosforiringes on veel lõplikult uurimata, kuna setted võivad fosforit kas siduda või vabastada, mõjutades sellega biogeenide hulka järvevees ja seega ka primaarproduktsiooni ning veekogu üldist troofsust.

Järvede kõige tõsisemaks probleemiks on eutrofeerumine (Moss jt 2005), mis sõltub tavaliselt vee fosforisisaldusest. Euroopa Liidu Veepoliitika Raamdirektiiv on seadnud eesmärgiks saavutada aastaks 2015 kõigi pinnaveekogude hea või väga hea seisund; paljude järvede jaoks tähendab see nõue muu hulgas ka järve fosforikoormuse alandamist. Selle ülesande täitmisel võib aga takistuseks osutuda fosfori sisekoormus järvesetetest.

Peipsi järv, mis koosneb kolmest osast (Peipsi Suurjärv, Lämmijärv ja Pihkva järv), on Euroopas suuruselt neljas järv (pindalaga 3555 km2, valgalaga 47 800 km2). Viimasel kümnendil toimunud muutused Peipsi järve ökosüsteemis näitavad, et üksnes väliskoormuse vähenemine ei peata järve eutrofeerumist (Kangur, Möls 2008; Loigu jt 2008; Nõges jt 2010). Kuna Peipsi järves aset leidvad muutused on nö suure inertsiga, siis paljud mõjud võivad avalduda alles pikema aja jooksul. Seepärast otsustati teha Peipsi järvel põhjalikud uuringud, mis aitaksid hinnata selle järve ajalis-ruumilist dünaamikat, ning leida veekogus toimivad seosed.

12

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Eesmärgid

Dissertatsiooni laiemaks eesmärgiks oli hinnata looduslikke ja inimtekkelisi mõjusid suurele ja madalale Peipsi Suurjärvele, kasutades selleks hüdroloogilisi, litoloogilisi ja geokeemilisi muutujaid ja järve põhjasetete koostist ning keskendudes peamiselt fosfori ajalis-ruumilisele jaotusele setetes.

Töö käigus hinnati ja kontrolliti fosfori fraktsioneerimismeetodite stabiilsust ja korratavust; määrati fosfori ruumiline dünaamika Peipsi Suurjärve pindmistes põhjasetetes; leiti veetaseme fluktuatsioonide mõju fosfori kontsentratsioonile settes kogu Holotseeni vältel; hinnati viimasel 100 aastal aset leidnud intensiivse inimtegevuse mõju Peipsi Suurjärvele, kasutades selleks erinevaid fosforifraktsioone ja polüaromaatseid süsivesinikke (PAH); tehti kindlaks ladestunud ja potentsiaalselt liikuva fosfori kogused Peipsi Suurjärve põhjasetetes.

Materjal ja metoodika

Settefosfori fraktsioneerimisel kasutati Hieltjes´i ja Lijklema (1980) meetodit ning Psenner´i jt (1988) skeemi, mida on täiendanud Jensen ja Thamdrup (1993) ning Lukkari (2008). Uuringute läbiviimiseks kasutati peale fosforifraktsioonide sisalduse analüüsi mitmeid teisi paleolimnoloogilisi meetodeid (sette litoloogiline kirjeldus, diatomeeanalüüs, dateeringud, PAH sisaldus jne) ja andmete töötlemisel rakendati erinevaid statistilisi analüüse (ANOVA, CONISS, PCA).

Olulisemad tulemused

Järgnevalt on esitatud doktoritöö olulisemad tulemused.

Fosforifraktsioonide jaotus korreleerub hästi põhjasetete keskmise terasuurusega ja nende eripinnaga. Sette flokulatsioonimehhanism ja aleuriidi osakesed mängivad olulist rolli saasteainete levikul Peipsi Suurjärves. Seda tõendab ka PAH-ide jaotus põhjasetetes. PAH-ide vähene esinemine madalaveelises kaldalähedases tsoonis viitab sellele, et need levivad õhu kaudu ning settivad veekeskkonnas kiiresti koos peamiselt planktilist päritolu orgaanilise materjaliga. Üldfosfori kõrgeimad kontsentratsioonid pindmistes põhjasetetes on orgaanikarikastes peenteristes proovides, kus domineerib orgaaniline fosfor (kuni 52%).

Mitme paleolimnoloogilise markeri analüüsid väikejärvedes on näidanud, et väikejärvede areng ja veetaseme muutused neis on Holotseeni vältel toimunud sama mustri alusel (Puusepp 2011).

Käesolevad tulemused ei kinnita seda suure ja madala järve kohta. Episoodilise ümbersettimise tõttu ei jäta järve veetaseme kõikumine otsest jälge mobiilsete elementide (nagu P) kontsentratsioonide muutustesse järvesettes. Uuring näitas, et üldfosfori kontsentratsioon on suhteliselt stabiilne Holotseeni algusest kuni 19. sajandi keskpaigani (sette sügavustel 0,5–6 m).

Tavaliselt võib järvesetted jagada kaheks funktsionaalselt erinevaks osaks: pealmiseks umbes 10 cm paksuseks kihiks, mis võtab osa järve toitainete ringest, ning selle all olevaks nn ajalooliseks kihiks (Boström jt 1982). Peipsi Suurjärve sette läbilõigete analüüsi tulemusena leiti, et ülemised 30–40 cm settekihid võtavad aktiivne osa järve toitainete ringest. Kõrged fosfori kontsentratsioonid vähekonsolideeritud poorsetes setetes (veesisaldus üle 88%) on ilmselt seotud fosfori aktiivse difusiooniga vesi-sete piiril.

Fosfori kontsentratsioonid viimase 100 aasta setetes on väga varieeruvad. Kõige rohkem fosforit ladestus aastatel 2005–2008 ja 1914–1935. Samal ajal me ei näe märke intensiivsest inimmõjust 1970–1980. Orgaanilise fosfori domineerimine põhjasetetes näitab elustiku olulist rolli fosfori transportimisel vee ja sette vahel.

PAH sisalduse ning sissekande analüüs settest lubas eristada kolme ajaperioodi – (1) enne intensiivse inimmõju tekkimist (kuni 1920-ndateni), (2) mõõdukas sissekande suurenemine (kuni 1960-ndateni) ning (3) põlevkivitööstuse mõjul järsk kontsentratsioonide tõus ning langus tänapäevaks. Seega saab PAH-i sisaldust setetes kasutada markerina intensiivse inimtegevuse mõju kohta.

Toetudes Peipsi Suurjärve akumulatsiooniala mõõtmisandmetele (umbes 1830 km2, Punning jt 13

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

2009), on võimalik välja arvutada summaarne fosfori jagunemine setetes. Arvestades kogu akumuleerunud fosfori settimistihedust ja -dünaamikat, saab välja arvutada fosfori jagunemise erinevates setetes ning fraktsioonides. Lähtudes vastavatest andmetest, saame väita, et viie sentimeetri paksusesse settekihti Peipsi Suurjärve akumulatsioonialas on ladestunud 395–490 tonni üldfosforit aastas. Viimase 15 aasta jooksul on potentsiaalselt mobiilset fosforit settesse ladestunud umbes 55 tonni aastas (~ 14% üldfosforist). Potentsiaalselt mobiilse fosfori keskmine akumulatsioonikiirus viimase 100–125 aasta jooksul on olnud 63 mg m–2 y–1.

Peipsi järve pindmisi setteid on ka varem korduvalt uuritud, kuid arvestades nii Peipsi järve looduslikku kui ka majanduslikku tähtsust, on nende uuringute jätkumisel suur teaduslik ja praktiline väärtus. Artikli aluseks olev töö on esimene kompleksuuring põhjasetete fosforiringest Peipsi järves. Järve ökosüsteemis toimunud protsesside mõistmiseks on vaja Narva jõe valgla fosforiringe uuringuid jätkata, kasutades füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste markerite „käitumismustreid“ kui ka ajaloolisi andmed.

Tänusõnad

Tänan oma juhendajaid, Ökoloogia Instituudi vanemteadur Jaanus Terasmaad ja professor [Jaan-Mati Punningut], ning olen tänulik kõigile headele kolleegidele Ökoloogia Instituudist toetuse ja väärtuslike nõuannete eest. Doktoritöö tegemist on toetanud mitmed fondid: sihtfinantseeritavad teadusteemad (SF0280016s07), ETFi grandid (ETF7392, ETF8189), SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektid (06–06–3/381, 08–08–3/1097), ökoloogia ja keskkonnateaduste doktorikool, maateaduste ja ökoloogia doktorikool. Tänan TLÜ üliõpilaste 2011/2012. aasta teadustööde konkursi hindamiskomisjoni tunnustuse eest.

Viiteallikad

Boström, B., Jansson, M., Forsberg, C. (1982). Phosphorus release from lake sediments. Archiv für Hydrobiologie–Beiheft Ergebnisse der Limnologie, 18, 5–59.

Jensen, H. S., Thamdrup, B. (1993). Iron bound phosphorus in marine sediments as measured by bicarbonate-dithionite extraction. Hydrobiologia, 253, 47–59.

Kangur, K., Möls, T. (2008). Changes in spatial distribution of phosphorus and nitrogen in the large north-temperate lowland Lake Peipsi (Estonia/Russia). Hydrobiologia, 599, 31–39.

Kapanen, G. (2008). Phosphorus fractionation in lake sediments. Estonian Journal of Ecology, 57, 244–255.

Kapanen, G. (2011). Pool of mobile and immobile phosphorus in sediments of the large, shallow Lake Peipsi over the last 100 years. Environmental Monitoring and Assessment, DOI 10.1007/ s10661-011-2455-2.

Loigu, E., Leisk, Ü., Iital, A., Pachel, K. (2008). Peipsi järve valgla reostuskoormus ja jõgede veekvaliteet. Haberman, J., Timm, T., Raukas, A. (toim). Peipsi. Tartu: Eesti Loodusfoto, 179−199.

Lukkari, K. (2008). Chemical characteristics and behaviour of sediment phosphorus in the northeastern Baltic Sea. Academic dissertation in Environmental Soil Science, 17. Finnish Institute of Marine Research, Finland, Helsinki.

Moss, B., Barker, T., Stephen, D., Williams, A. E., Balayla, D. J., Beklioglu, M., Carvalho, L. (2005).

Consequences of reduced nutrient loading on a lake system in a lowland catchment: deviations from the norm? Freshwater Biol., 50, 1687–1705.

14

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Nõges, T., Tuvikene, L., Nõges, P. (2010). Contemporary trends of temperature, nutrient loading, and water quality in large Lakes Peipsi and Võrtsjärv, Estonia. Aquatic Ecosystem Health & Management, 13(2), 143–153.

Psenner, R., Boström, B., Dinka, M., Pettersson, K., Pucsko, R., Sager, M. (1988). Fractionation of phosphorus in suspended matter and sediment. Archiv für Hydrobiologie–Beiheft Ergebnisse der Limnologie, 30, 98–110.

Punning, J.-M. (2007). Aeg ja ruum paleolimnoloogias. − Punning, J.-M. (toim). Keskkonnauuringute nüüdisprobleeme 10. Tallinn: Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut, 74–104.

Punning, J.-M., Kapanen, G., Hang, T., Davydova, N., Kangur, M. (2008a). Changes in the water level of Lake Peipsi and their reflection in a sediment core. Hydrobiologia, 599, 97–104.

Punning, J.-M., Terasmaa, J., Vaasma, T., Kapanen, G. (2008b). Historical changes in the concentrations of polycyclic aromatic hydrocarbons (PAHs) in Lake Peipsi. Environmental Monitoring and Assessment, 144, 131–141.

Punning, J.-M., Kapanen, G. (2009). Phosphorus flux in Lake Peipsi sensu stricto, Eastern Europe.

Estonian Journal of Ecology, 58, 3–17.

Punning, J.-M., Raukas, A., Terasmaa, J., Vaasma, T. (2009). Surface sediments of transboundary Lake Peipsi: composition, dynamics and role in matter cycling. Environmental Geology, 57(4), 943– 951.

Puusepp, L. (2011). Ka järvesetted kõnelevad – paleolimnoloogilistest uuringutest Eestis viimasel kümnendil. − Soomere, T., Nõges, T., Help, H.-L., Jakobson, S., Rebo, Ü., Varlamova, G. (toim).

Teadusmõte Eestis (VII). Meri. Järved. Rannik. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus, 171–187.

Søndergaard, M. (2007). Nutrient dynamics in lakes − with emphasis on phosphorus, sediment and lake restoration. Doctor’s dissertation (DSc), University Of Aarhus, Denmark.

15

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

HARJU MAAKONNAPLANEERINGU TEEMAPLANEERINGU „ASUSTUST JA MAAKASUTUST SUUNAVAD KESKKONNATINGIMUSED“ ROHELISE VÕRGUSTIKU RAKENDAMINE TALLINNA ROHELISE VÖÖNDI OMAVALITSUSTE NÄITEL IMPLEMETATION OF HARJU COUNTY THEMATIC PLAN FOR GREEN NETWORK PRINCIPLES. THE CASE OF TALLINN GREEN BELT LOCAL GOVERNMENTS. Diane Banhard

I koht magistritööde kategoorias

Uurimistöö käsitles Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (edaspidi AMSK) rohelise võrgustiku rakendamist kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes ja detailplaneeringutes. Töö eesmärk oli välja selgitada, kas AMSK eesmärkide täitmine on võimalik Tallinna rohelisse vööndisse jäävate Harjumaa kohalike omavalitsuste üldplaneeringute ning detailplaneeringute kaudu; samuti selgitada välja peamised probleemkohad ning vajadusel leida meetmed, mis võimaldaksid teemaplaneeringu eesmärke paremini täita.

Töö tulemusel selgus, et üldplaneeringutes esitatud kasutustingimused ei erine suuresti Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus esitatutest ning kuigi töö valimisse kuulusid detailplaneeringud, mille puhul ei esinenud teravaid konflikte, on alust eeldada, et ebapiisavate kasutustingimuste ülevõtmine üldplaneeringutesse toob kaasa probleemid detailplaneeringute koostamisel. Roheline võrgustik on suhteliselt planeerimiskeskne käsitlus, kuid sellega tuleb arvestada ka teiste tegevuste kavandamisel, mis ei vaja planeeringumenetluse korraldamist. Praegune seadusandlus seda lähenemist pigem ei toeta.

Sissejuhatus

Eesti planeeringute süsteem on hierarhiline – tagamaks ruumilise arengu järjepidevust, peavad väiksemat maa-ala hõlmavad ja detailsemad planeeringud lähtuma kõrgema tasandi planeeringu poolt seatud raamistikust ning iga uue planeeringu koostamisel arvestatakse varemkehtestatud planeeringutega. Reaalsuses on eri tasandite ühildamine ühtseks planeerimissüsteemiks aga keerukas ning tihti see ei õnnestu.

Roheline võrgustik võeti niinimetatud planeeringukaitse alla 13.11.2002 vastu võetud planeerimisseaduse redaktsiooniga. Rohelise võrgustikuga seotud ülesanne lisati planeerimisseadusesse üleriigilise planeeringu ja maakonnaplaneeringute koostamise kogemuse alusel ning selle tingis vajadus tagada rohelise süsteemi terviklik toimimine ja säilimine (Eesti planeerimissüsteemi ülevaade...).

Rohelise võrgustiku mõistet kasutatakse vahel ökoloogilise võrgustiku sünonüümina, kuid sisuliselt 16

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

on tegu osaga ökoloogilisest võrgustikust, mille käsitlust kasutatakse põhiliselt planeerimisalases kontekstis (Sepp, Jagomägi 2002). Rohelise võrgustiku põhimõtte kasutamine planeerimisel võimaldab väärtustada ja sihipäraselt ära kasutada kaitsealuste ning vähemkasutatavate alade laias mõttes keskkonda kujundava mõju – tekivad võimalused ruumiliselt tasakaalustada ühiskonna loodustkahjustavaid mõjusid (Eesti 2010, 2000) ning aitab kaasa kaitsealade säilimisele ja toimimisele ning liikide rändele (Sepp, Jagomägi 2002).

AMSK kehtestati Harju maavanema poolt 11.02.2003 ning selle üheks olulisemaks eesmärgiks on loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuna ruumistruktuuri tagamine, mitte ulatusliku rohelise pinna määratlemine ja selle majandustegevusest välja jätmine, seades aladele vajalikud kasutustingimused, mis peavad tagama säästva arengu maakonnas.

Tallinna linnale on AMSK-s määratletud roheline vöönd ehk haljasvöönd, millesse ulatuvad Harku, Jõelähtme, Keila, Kiili, Raasiku, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald ning Keila, Maardu, Paldiski ja Saue linn ning mille ajalugu ulatub juba eelmisesse sajandisse.

1930. aastatel nappis linnade lähedal metsa ja seetõttu tehti metsastamistöid ning vaid vajalikku sanitaar- ja hooldusraiet. Nõukogude aja alguses moodustati Tallinnale ja rajoonikeskustele linnade suurusele vastavad rohelised vööndid. 1955. aastal kehtestati rohelise vööndi laiuseks Tallinna ümber 30 kilomeetrit. (Margus 1974) Tallinna roheline vöönd valiti uurimisobjektiks tulenevalt praeguse aja potentsiaalselt suuremast arendussurvest ning võimalike konfliktide arvust, mis oleks abiks süsteemi kitsaskohtade leidmisel, sest tänapäeval on see linnale lähemal kui kunagi varem.

Töö eesmärgi täitmiseks püstitati kolm uurimisküsimust. »» Millised kasutustingimused on esitatud Tallinna rohelise vööndi kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes rohelise võrgustiku toimimiseks/säilimiseks võrreldes AMSK-s esitatud kasutustingimustega? »» Kas Tallinna rohelises vööndis kehtestatud detailplaneeringud arvestavad rohelise võrgustikuga? »» Kas rohelise võrgustiku eesmärkide saavutamiseks peaks rakendama täiendavat regulatsiooni?

Metoodika

Kuna maakonna teemaplaneeringul puudub eraldiseisev mehhanism eesmärkide elluviimiseks ning see toimub teistel tasanditel kasutatavate vahendite kaudu, on oluline hinnata üldplaneeringutes esitatud tingimusi ning nendega eesmärgi saavutatavust. Selleks et leida vastus esimesele esitatud uurimisküsimusele, on läbi viidud võrdlus AMSK-s ja Tallinna rohelisse vööndisse jäävate kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes esitatud keskkonnatingimuste vahel. Käesoleva töö autor eeldab, et kui ilmneb puudujääke algmaterjalis, ilmneb puudujääke ka sellele tuginevas materjalis. Võrdluseks valiti välja 10 võrdlustunnust, mis tuginesid töös esitatud hinnangule AMSK kasutustingimuste piisavuse üle. »» »» »» »» »» »» »» »»

»» »»

Asustuse laienemise reguleerimine Nõuded asustuse laienemisele rohelise võrgustiku alal Esile toodud välistatavad või ebasoovitatavad tegevused rohelise võrgustiku alal Esitatud minimaalsed hoonetevahelised kaugused rohelise võrgustiku alal Rohelise võrgustiku äärealade käsitlus Looduslike alade osatähtsuse säilitamise nõue Sinise võrgustiku käsitlus Üldplaneeringu või selle keskkonnamõju strateegilise hindamise koostamisel tehtud loomastikuuuringud Seireks esitatud indikaatorid AMSK struktuurelementide täpsustamine üldplaneeringuga 17

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Kuna rohelise võrgustikuga arvestamine ja selle täpsustamine üldplaneeringutes on vaid esimene samm rohelise võrgustiku rakendamisel ning kuna detailplaneeringuga saab teha üldplaneeringu muutmise ettepanekut, oli asjakohane hinnata rohelise võrgustiku käsitlust detailplaneeringutes.

Seega, leidmaks vastust teisele esitatud uurimisküsimusele ehk uurimaks rohelise võrgustikuga arvestamist rohelise võrgustiku alale jäävates detailplaneeringutes, korraldati analüüs Harku, Rae ja Saku valla rohelise võrgustiku aladel kehtestatud detailplaneeringute seletuskirjade, põhijooniste ja vajadusel kehtestamise otsuste alusel. Nimetatud omavalitsusüksused valiti, tuginedes töös esitatud teabele, et nimetatud valdades võib olla potentsiaalselt suurem arendussurve.

Detailplaneeringute osas vaadeldi töös järgmist. »» Detailplaneeringu kehtestamise aeg »» Detailplaneeringuga kavandatav tegevus »» Planeeringuala suurus »» Kas detailplaneering asub AMSK kohase rohelise võrgustiku alal? »» Kas rohelise võrgustiku alale on kavandatud hoonestust? »» Kui rohelise võrgustiku alale on kavandatud hoonestust, siis kas see on kooskõlas üldplaneeringus sätestatuga? »» Kas detailplaneeringu kehtestamise otsusega on seatud täiendavaid tingimusi?

Hindamaks täiendava õigusliku regulatsiooni vajalikkust, oli kasutatud eelnevalt uurimistöös saadud teavet ning õigusaktide, planeeringute, strateegiliste dokumentide, teadusartiklite jms läbitöötamisel saadud teavet. Mõistmaks rohelise võrgustiku tähtsust ning sisu, viidi läbi teemaintervjuu nelja isikuga: kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistiga, keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni keskkonnakorralduse spetsialisti ja looduskasutuse spetsialistiga ning Harju maavalitsuse planeeringute talituse juhatajaga.

Intervjuude peamisteks teemadeks olid: rohelise võrgustiku olulisus planeerimisotsuste tegemisel, rohelise võrgustiku täpsustamine üldplaneeringutes, loomastiku-uuringute korraldamise vajadus üldplaneeringu koostamisel, indikaatorid rohelise võrgustiku toimivuse hindamiseks, maakasutus rohelise võrgustiku alal, rohelise võrgustiku kui meetodi eesmärk ja täiendava regulatsiooni vajalikkus.

AMSK eesmärkide edasiarendamine Tallinna rohelise vööndi üldplaneeringutes ja kasutustingimuste võrdluse tulemused

Kasutustingimuste võrdlusest nähtus, et osa üldplaneeringuid on planeeringu koostajate nägu. See võib viidata, et kohalik omavalitsus ei ole osanud või teadnud seada kohalike oludega arvestavaid nõudeid. Üldplaneeringutes väljapakutud erinevate ebasoovitatavate tegevuste või objektide arv oli üllatuslikult väike – töö autor eeldas, et kohalikul tasandil on loetelu pikem, et tulevikus otsuseid tugevamalt motiveerida. Samas võib valikute lahtijätmine olla taotluslik, et leida viise, kuidas tulevikus lubada vallale/linnale kasuliku rajatise ehitamist.

Peamiselt elamuarendusele piirangute seadmine on ilmselt tingitud töö valimisse kuuluvate omavalitsusüksuste asukohast – Tallinna lähedus seab tahes-tahtmata suuremad vajadused elamuarendusteks ning suurema vajaduse reguleerida arenduste suunda.

Kuigi paljudes üldplaneeringutes oli kirjeldatud põhimõte, et arendustegevuse lubamise üle otsustamisel hinnatakse rohelise võrgustiku toimimajäämist, siis indikaatoreid või toimivuse mõõtmise kriteeriume esitati vaid vähestes üldplaneeringutes.

18

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Rohelise võrgustikuga arvestamine detailplaneeringutes

Töös kasutatud valim oli eeldatavasti (Rae vallas ja Saku vallas kaks ning Harku vallas seitse) ebapiisav usaldusväärsete üldistuste tegemiseks, kuid viitab aspektidele, mis võivad omada kaalu ka laiemas kontekstis. Üldpilt kolme omavalitsuse näitel on positiivne – valimisse sattunud detailplaneeringute vähesus võib lubada oletusi, et pigem hoidutakse rohelise võrgustiku alale arendusi lubamast, kui seatakse neile tingimusi. Ilmnes ka olukord, kus hoolimata rohekoridori ulatumisest planeeringualale pidas planeeringu kehtestaja olulisemaks üldplaneeringuga määratud juhtotstarvet ning detailplaneeringu vastavust sellele. Siinkohal ei teki küsimus niivõrd detailplaneeringu kehtestamise, vaid rohelise võrgustiku kavandamise kohta üldplaneeringus − kui üldplaneeringu koostamisel ei pöörata tähelepanu rohelise võrgustiku paiknemise ja selle aluse ala juhtotstarvete võimalikule konfliktile, ei saa eeldada, et detailplaneeringu koostamise tasemel toimub vastuolude lahendamine. Üldplaneeringutes esitatud tingimused asustuse laienemisele rohelise võrgustiku alal võiks tinglikult jagada kaheks: preventiivseteks (erineva režiimiga alad, kruntide suurused, hoonete vahekaugus jms) ning korrektiivseteks (piirete rajamise keeld, täiendava haljastuse rajamine, alushaljastuse säilitamise nõue, hoonete paiknemine jms), millest olulisemaks tuleks pidada esimest.

Rohelist võrgustikku käsitleva täiendava regulatsiooni vajalikkus

Tulenevalt asjaolust, et roheline võrgustik ei ole maakasutus, vaid süsteem „selle kohal“, mis vajab toimimiseks sobivate maakasutuste säilimist, on hetkel tegu suhteliselt ebakindlatel alustel püsiva süsteemiga. Rohelise võrgustiku toimimise tagamine on järjepidev, kuid muutustele reageeriv protsess. Detailplaneeringute võrdlus näitas, et olulist survet rohelise võrgustiku alale arendada ei ole, kuid iga aastaga lisanduvad detailplaneeritavad alad seavad vajaduse rohelise võrgustiku alad ning tingimused aeg-ajalt üle vaadata. Korrapärasel üldplaneeringute ülevaatamisel tuleks hinnata rohelise võrgustiku toimivust, selle hindamiseks peaks määrama ühtsed indikaatorid üle Eesti. Ülevaatamise tulemused annaks teavet nii kohalikule omavalitsusele, et sellega järgnevatel aastatel otsuste tegemisel arvestada, kui ka maavalitsustele, et vajadusel algatada uus teemaplaneering või esitada probleemses küsimuses täpsustav seisukoht.

Töö autor nõustub seisukohaga, et rohelist võrgustikku ei ole mõtekas kaitse alla võtta, kuid nendib, et see vajab laiemat kajastamist ning arvestamist väljaspool kohaliku omavalitsusüksuse ametkonda ja planeerimisseadust. Näiteks võib märkamata jääda oluline negatiivne mõju rohelisele võrgustikule, mis võib tekkida tegevusest, mis ei vaja elluviimiseks planeeringut (keskkonnakasutuslubadega taotletavad tegevused). Töö autor tegi ettepaneku täiendada keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust nii, et roheline võrgustik oleks nimetatud ühe KMH algatamise eelhinnangu kriteeriumina ning oleks kajastatud KMH/KSH aruande sisule esitatavates nõuetes.

Kokkuvõte

Roheline võrgustik on visioon, mis osaliselt on küll realiseerunud, kuid peamiselt on see eesmärk, mille poole püüeldakse. Kuigi roheline võrgustik on tugevalt seotud planeerimisega, ei ole selle paiknemine otseselt seotud maakasutusega, kuid sellega mittearvestamine on seotud maakasutusega – täpsemalt üldplaneeringus seatud ala juhtotstarbega. Rohelise võrgustiku toimimiseks ning püsimajäämiseks on vaja sobivat maakasutust, ka pikas perspektiivis, see võib viia aga konfliktideni maaomanikega, kes soovivad oma maad väärtustada.

Töö tulemusel selgus, et üldplaneeringutes esitatud kasutustingimused ei erine suuresti Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus esitatutest, kuid piirid eesmärkide täitmisele seab juba maakonnaplaneeringus esitatud kohati liiga detailne ja kohati liiga üldine kasutustingimuste käsitlus, olles tinglikult vastuolus planeerimisseaduse maakonnaplaneeringule seatud ülesandega, 19

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

milleks on rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine. Kui algallikas on kasutustingimused seatud suhteliselt täpselt, annab see võimaluse sellele toetuvates dokumentides need üle võtta muutmata.

Samuti võib AMSK-s ja üldplaneeringutes esitatud kasutustingimuste suhteline sarnasus olla tingitud sellest, et esimese ringi üldplaneeringutes ilmselt ei osata ja ei julgeta seada liiga rangeid piiranguid ning puudub praktika ja teadmised tagajärgedest, kui peab valima rohelise võrgustiku või arendustegevuse vahel. Põhiline roll rohelise võrgustiku eesmärkide saavutamisel ning selle toimivana hoidmisel on siiski üldplaneeringutel – sellel tasemel seatakse paika arendatavad alad ning juhtotstarbed, mis juba eos ei sisaldaks konflikte. Detailplaneeringute tasemel toimub kavandamine aga juba vaid kindlal territooriumil, mängides sellel erinevaid planeeringulahendusi läbi.

Töös analüüsitud detailplaneeringud arvestasid suures osas rohelise võrgustiku paiknemisega.

Valimisse sobinud kehtestatud detailplaneeringute suhteliselt väike arv võib viidata, et arendussurve rohelise võrgustiku alale ei ole suur või on kohalik omavalitsus suutnud hoida arendused rohelise võrgustiku alalt väljas.

Tulenevalt omavalitsusüksuse suhteliselt suurest diskretsiooniulatusest rohelise võrgustikuga arvestamisel, tehti töös ettepanek hinnata korrapärasel üldplaneeringute ülevaatamisel rohelise võrgustiku toimimist ning seada tulemuste kontrollijaks maavalitsus.

Töös leiti, et rohelise võrgustiku suhteliselt planeerimiskeskset lähenemist tuleks vähendada rohelise võrgustiku teema lisamisega keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusesse, et oluliste keskkonnamõju omavate tegevuste määratlemisel oleks üheks kriteeriumiks roheline võrgustik ning selle toimimajäämine.

Lõpetuseks julgeb autor väita, et rohelise võrgustiku süsteem kogu maakonna tasemelt vaadates toimib minimaalselt vajalikul tasemel – just nii vajalikul, kui seda eeldab AMSK. Üldplaneeringutes on rohelise võrgustiku temaatika käsitletud, detailplaneeringute tasemel ei ilmnenud olulisi probleeme ning seni, kuni kohalik omavalitsus peab rohelise võrgustiku toimimist ning säilimist oluliseks, see nii ka jääb. Siinkohal tuleks märkida, et Tallinna rohelises vööndis on kohalikke omavalitsusi, kes on oma üldplaneeringu lahenduse põhjalikult läbi mõelnud ning käsitlenud seda strateegilise arengudokumendina, kuid kuna rohelise võrgustiku näol on tegemist süsteemiga, mis vajab toimimiseks sidusust, ei piisa üksikutest eeskujulikest näidetest.

Viiteallikad

Eesti planeerimissüsteemi ülevaade. <http://commin.org/upload/Estonia/EE_Planning_System_in_Estonian.pdf> 21.05.2012.

Margus, M. (1974). Eesti NSV puhkealad. Tallinn: Valgus.

Sepp, K., Jagomägi, J. (2002). Roheline võrgustik. <http://www.siseministeerium.ee/public/roh.vorgustik.pdf> 21.05.2012. Üleriigiline planeering Eesti 2010. (2000). <http://www.siseministeerium.ee/public/Eesti2010_2.pdf> 21.05.2012.

20

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

INIMMÕJU ILMINGUD KAJASTATUNA LOHJA JA VEREVI JÄRVE SETETES KLADOTSEERIDE EHK VESIKIRPUDE POPULATSIOONIDE MUUTUSTENA VIIMASEL SAJANDIL HUMAN IMPACT RECORDED IN THE SEDIMENTS OF LAKE LOHJA AND LAKE VEREVI BY CLADOCERA POPULATION CHANGES IN THE LAST CENTURY Egle (Puusepp) Avi

II koht magistritööde kategoorias

Sissejuhatus

Eesti järvede kiireks vananemise põhjuseks viimasel sajandil on peetud intensiivset inimmõju, mistõttu on paljude järvede ökosüsteem muutunud pöördumatult (Mäemets 1977). Olenemata veekeskkonna suurest mitmekesisusest, on kladotseerid (Cladocera) ehk vesikirbud ühed vähestest, kelle abil on võimalik järvedes toimunud muutusi uurida, kuna nende jäänused säilivad settes (Frey 1960). Kuigi vesikirpude analüüs on paleolimnoloogilistes uuringutes osutunud tõhusaks, ei ole seda Eestis järjepidevalt kasutatud.

Uurimistöö üheks eesmärgiks oli rakendada vesikirpude analüüsi kui uut paleolimnoloogilist meetodit Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudis. Teiseks eesmärgiks oli hinnata vesikirpude analüüsi olulisust inimmõju uurimisel järvede ökosüsteemides viimasel sajandil. Lisaks oli soov saada uusi teadmisi vesikirpude liikide indikatiivsuse kohta.

Uurimisalad ja metoodika

Uurimiseks valiti järved, mis olid olnud märkimisväärselt inimtegevusest mõjutatud. Nendeks olid Lohja järv kui lühiajalise ja ulatusliku ning Verevi kui pikaajalise inimmõjutusega järv. Lohja järve taheti muuta kalakasvanduseks ning järve elustiku vähendamiseks viidi sisse mürki polükloorpineeni ning järve happelisuse vähendamise eesmärgil põlevkivituhka. Verevi järve reostati üle 20 aasta Elva linna reoveega.

Lisaks vesikirpude jäänuste lugemisele setteproovidest kasutati kuumutuskao analüüsi, 210Pb dateerimist, klaster- ja ordinatsioonanalüüsi, planktoni ja litoraali elupaiku eelistavate vesikirpude liikide suhet ning bioloogilise mitmekesisuse analüüsi.

Tulemused ja arutelu

Muutused Lohja järve ökosüsteemis viimasel sajandil Valitsevate liikide kooslus Lohja järves 20. sajandi alguses eesotsas Bosmina longirostrise, Alona quadranguralise, Disparalona rostrata ja Bosmina (E.) longispinaga viitab Lohja järve vähetoitelisusele sel perioodil (Szeroczyńska 2002). Muutusi vesikirpude arvukuses 20. sajandi esimeses pooles võib siduda kalade kisklussurvega, eriti sisse toodud karpkalaga (Mäemets 1968), kuna vesikirpude liigilises koosluses olulisi murranguid ei toimunud.

21

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Sü ga v Bo us sm (cm ) in a Le (E pt .) lo Bo odo ng sm ra isp k in in in a a d lo ti ng iro st ris Al on a qu ad ra ng ur Di al sp is ar al o Ac na ro ro Al pe st on ru ra s ta Al ops ha on is rp a a e G g lo e ra u n p t g Al tol atta ata on eb Bo a tu eris sm be te in rcu stu a (E lata din ar .)

Ch ia th yd er sit or es us sp Bo ha er sm ic in us a (E .) co re go Ca ni m Pa pto ra ce l o rc na us pi re gr ct a iro st ris

Esimesed ilmingud muutusest vesikirpude koosluses on näha 1950ndatel. Chydorus sphaericuse ja Bosmina E. coregoni arvukuse kasv sel perioodil võib viidata järve toitelisuse tõusule (Frey 1960).

Samuti esines 1950ndatel Bosmina (E.) thersitese, keda on paleouuringutes harva kirjeldatud (Błędzki et al. 2012), ülemmäära. B. (E.) thersitest on seostatud hüpertroofsete järvedega (Hofmann 1987a) ning Eestis on seda liiki leitud ka polühumiinsetest järvedest (Mäemets 1958). Kuna settimiskiiruse tõus on sel perioodil märgatav, siis on võimalik, et järve valgalal toimunud muutuste tõttu suurenes sissevool järve.

H'

0

Vesikirpude hulk Aasta 2010 2000

10

1990 20

1980 1970 1960

30

1940 40

1900

50 1800

60 20 10

20

40

60

20

40

20 10 10 10 10 10

20

20

20

40

10 10

1 2 3

500 10001500 x 103 vesikirpu/ml

Liigi osakaal (%)

Le ris pt o Pa do M ral ra k on on in os a p dt pi ig i lu r a s di sp ar

us ha er ic

re fle xa

le ri

Joonis 1. Vesikirpude jäänused Lohja järve setteläbilõikes

20

40

20

40

C

hy d

ng ir o st

Bo sm in

a

or us

lo

sp

(E .)

Bo sm in

a

(E .)

a

Bo sm in

Sü ga v

us

(c

m

)

ke ss

Suurim murrang Lohja järves oli märgatav ajal, mil leidsid aset inimhäiringud (Joonis 1). Vesikirpude suur hulk 1964. aastal võib olla seotud nende suure suremusega, põhjustatuna mürgitamisest ja põlevkivituha sisseviimisest. Leptodora kindtii, keda peetakse üheks reostustundlikumaks vesikirbuks (Moiseenko et al. 2006), arvukus vähenes samuti otseseH' inimmõju ajajärgul.hulk ToimusidAasta ka Vesikirpude 0 2010 muudatused ülekaalus olevate liikide osas, mida oli täheldanud ka Aare Mäemets; B. longirostrise arvukus vähenes ja B. (E.) coregoni muutus valdavaks. Samuti kasvas vesikirbu C. sphaericus 1990 10 arvukus. Seda liiki saab seostada järve troofsuse tõusu ja vetikate vohamisega (Frey 1960) ning 20 erakordseid vetikate õitsenguid järves kirjeldati just 1970ndatel (Mäemets 1977). 1970ndatel 1950 vähenes ka suurtaimestiku osakaal järves (Mäemets 1977) ning makrofüütidel elavate vesikirpude 30 nagu Acroperus harpae, Camptocercus rectirostris, Alona guttata, A. tuberculata ja Graptoleberis 1910 40 testudinaria arvukus.

Vesikirpude rohkus 1980ndate alguses võib olla seotud kladotseeride koosluse taastumisega või 50 1880 loomhõljumi rikastamisega 1969. ja 1970. aastal, kuigi muutusi zooplanktoni liigilises koosluses ei täheldatud (Mäemets 1977).

60 20

20

40

60

10 5 5

2

4

500 100015002000

Verevi järv viimasel sajandil Liigi osakaal (%) x 10 3 vesikirpu/cm 3 Enne 19. sajandi algust ei olnud Verevi järv märkimisväärselt inimese poolt mõjutatud. Liigilises enamuses olid Bosmina (E.) kessleri ning Alonopsis elongata, keda on leitud madala toitelisuse tasemega järvedest (Hofmann 1987b; Mäemets 1958).

Muutused valdavate liikide koosluses algasid juba 19. sajandi keskel ja kestsid kuni 20. sajandi lõpuni, mil puhastati suurtaimestikust järve liivast ujumisala (Ott et al. 2005). Sel perioodil said 22

40

1900 TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

50

1800

60

ülekaalu Bosmina (E.)10reflexa võib eeldada 20 10 20 40 longirostris, 60 20 40 Bosmina 20 10 10 10 10 20 ja Chydorus 20 20 sphaericus, 40 10 10 kelle 1 2 3alusel 500 10001500 x 10 vesikirpu/ml Liigi osakaal (%) Szeroczyńska 2004). Ka varasema järve kõrget toitainete sisalduse taset (Gąsiorowski, uuringu põhjal (1929. aastal) leiti Verevi järv olevat mõõdukalt rohketoiteline (Ott et al. 2005).

ng ir o st

Le ris pt Pa odo M ral ra k on on in os a p dt pi ig i lu r a s di sp ar

us ha er ic

lo

sp

m in

a

or us

Bo s

hy d C

Bo s

m in

a

(E .)

Bo s

m in

a

(E .)

ke ss

) m (c us Sü ga v

re fle xa

le ri

3

H'

0

Vesikirpude hulk

Aasta 2010 1990

10 20

1950

30

1910

40 50

1880

60 20

40

20

40

20

20

40

60

Liigi osakaal (%)

10 5 5

2

4

500 100015002000 x 10 3 vesikirpu/cm 3

Joonis 2. Vesikirpude jäänused Verevi järve setteläbilõikes

Alates 1978. aastast juhiti järve Elva linna reovett (Ott et al. 2005). Kui välja arvata vesikirpude arvukuse üleüldine kasv, siis vesikirpude kooslus reostamisperioodil ei muutunud (Joonis 2).

Toitainete rikastumise mõju järve ökosüsteemile ei olnud märkimisväärne arvatavasti seetõttu, et järv oli juba enne reostamist rohketoitelise järve arenemisjärgus ning seega olid ka järves elavad liigid kõrgemat toitainete sisaldust taluvad.

Muutused vesikirpude jäänuste koosluses avaldusid siis, kui 1998. aastal algas järve puhastamine ja taastamine (Ott et al. 2005). Sel perioodil hakkas järves valitsema B. longirostris ning kasvas märkimisväärselt Leptodora kindtii arvukus. Tingimuste paranemist järves näitavad ka C. sphaericuse ja B. (E.) kessleri paljususe vähenemine (Gąsiorowski, Szeroczyńska 2004).

Tulevikuväljavaated vesikirpude analüüsis Nokikute (Bosmina) perekonna liikide paleolimnoloogiline indikatiivsus uurimisjärvedes oli märkimisväärne. Teadmised selle perekonna liikide kohta on senini aga väga vähesed. Olenemata raskustest nokikute jäänuste määramisel, on antud perekonna liikide ökoloogilise niši uurimine vesikirpude analüüsi arendamise seisukohalt väga oluline.

Kokkuvõte

Vesikirpude analüüsi abil uuriti viimase sajandi inimmõju Lohja ja Verevi järves. Lohja järve taheti kasutada kalakasvandusena ning järve elustiku vähendamiseks viidi veekokku mürki ja happelisuse vähendamise eesmärgil põlevkivituhka. Verevi järve reostati üle 20 aasta Elva linna heitveega, kiirendades nii järve toitainetega rikastumist. Lohja järves toimus märkimisväärne murrang vesikirpude liigilises koosseisus pärast järve manipulatsiooni. Verevi järves toimus pikaajaline toitelisuse tõus, mis sai alguse enne uuritavat inimtegevust, mistõttu olid vesikirbud rohketoiteliste tingimustega kohanenud ning pööret vesikirpude liigilises koosseisus reostusajajärgul ei esinenud.

23

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Lisaks leiti, et nokikute (Bosmina) perekond kirjeldas toimunud muutusi kõige paremini ning nende ökoloogilise niši edasine uurimine arendaks oluliselt vesikirpude analüüsi.

Tänusõnad

Tänan oma juhendajat professor Tiiu Koff´i vajalike nõuannete eest ning Agata Marzecovat abi eest statistiliste analüüside koostamises. Olen väga tänulik Helle Mäemetsale, kes võimaldas ligipääsu Aare Mäemetsa uurimisandmetele. Palju tänu ka Kaarina Sarmaja-Korjonenile ja Krystyna Szeroczyńskale õpetuste eest vesikirpude määramisel.

Töö valmis ETF8189 grandi toel.

Viiteallikad

Błędzki, L. A., Szeroczyńska, K., Puusepp, E. (2012). The late Holocene appearance of European Eubosmina thersites (Crustacea, Cladocera) and an update on the taxonomy status of European Bosmina and Eubosmina. DOI: 10.1007/s10750-012-1376-6.

Frey, D. G. (1960). The ecological significance of Cladocera remains in lake sediments. Ecology, 41, 684−699.

Gąsiorowski, M., Szeroczyńska, K. (2004). Abrupt changes in Bosmina (Cladocera, Crustacea) assemblages during the history of the Ostrowite Lake (northern Poland). Hydrobiologia, 526, 137– 144.

Hofmann, W. (1987a). Cladocera in space and time: Analysis of lake sediments. Hydrobiologia, 145, 315−321.

Hofmann, W. (1987b). The late Pleistocene/Holocene and recent Bosmina (Eubosmina) fauna (Crustacea: Cladocera) of the pre-alpine Starnberger See (FRG). J. Plankton Res. 9, 2, 381−394.

Hofmann, W. (1987b).

The late Pleistocene/Holocene and recent Bosmina (Eubosmina) fauna (Crustacea: Cladocera) of the pre-alpine Starnberger See (FRG). J. Plankton Res. 9, 2, 381−394.

Moiseenko, T. I., Voinov, A. A., Megorsky, V. V., Gashkina, N. A., Kudriavtseva, L. P., Vandish, O. I., Sharov, A. N., Sharova, Y., Koroleva, I. N. (2006). Ecosystem and human health assessment to define environmental management strategies: The case of long-term human impacts on an Arctic lake.

Science of the Total Environment, 369, 1–20.

Mäemets, A. (1958). Andmeid Eesti vesikirbuliste (Cladocera) faunast. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 5, 1, 53−65.

Mäemets, A. (1968). Eesti järved. Tallinn: Valgus.

Mäemets, A. (1977). Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn: Valgus.

Ott, I., Kõiv, T., Nõges, P., Kisand, A., Järvalt, A., Kirt, E. (2005). General description of partly meromictic hypertrophic Lake Verevi, its ecological status, changes during the past eight decades and restoration problems. − Ott, I., Kõiv, T. (Eds). Lake Verevi, Estonia – A Highly Stratified Hypertrophic Lake. Springer, Netherlands, 1−20.

24

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Szeroczyńska, K. (2002). Human impact on lakes recorded in the remains of Cladocera (Crustacea). − Quaternary International, 95–96, 165–174.

25

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

SOOLATAMISE MÕJU MAANTEEÄÄRSETE MULDADE FAUNALE JA DIATOMEEFLOORALE THE EFFECTS OF DE-ICING SALTS ON ROADSIDE SOIL FAUNA AND DIATOM FLORA Piret Vacht

III koht magistritööde kategoorias Sissejuhatus

Mullaelustikul on oluline roll mulla aineringetes, arengus ning talitluses. Samuti on mullaelustik heaks mulla seisundi indikaatoriks. Kui maapealsete ökosüsteemide mitmekesisust on uuritud üsna põhjalikult, piirduvad teadmised mullaelustikust suuresti mõnede organismirühmade ja ökosüsteemitüüpidega. Nii on vihmausse ja hooghännalisi uuritud juba aastakümneid ning nad on laialdaselt kasutatavad indikaatororganismid. Ränivetikaid ehk diatomeesid on seni põhjalikult uuritud eelkõige veekeskkonnas, kuid muldades on nende bioindikatsiooni omadused veel vähetuntud ning väärivad seega tähelepanu.

Maanteeäärsete alade kogupindala, mida mõjutab talvine libedatõrje (sh soolatamine), on aastatega järjest kasvanud ning neid alasid peetakse väheväärtuslikeks. Ometi on ka nende alade mullad elupaigaks tohutule hulgale liikidele, mis kannavad endas informatsiooni sealse ökosüsteemi toimimise kohta. Nendele organismidele saavad osaks mitmetest allikatest tulenevad häiringud, mis kujundavad koosluste taksonoomilist ülesehitust aja jooksul. Säilivad eelkõige need liigid, kes on võimelised tugeva keskkonnastressiga kohanduma.

Töö eesmärgid: »» analüüsida maanteeäärsete muldade elustikku – hooghännaliste, vihmausside ja ränivetikate koosluste struktuuri ning mikroobikoosluste aktiivsus- ja biomassinäitajaid; »» eritleda mullaelustiku ülesehituse muutusi erineva talvise seisunditasemega teede äärsetel aladel ja teest kaugenevalt ning seoseid mulla parameetritega (pHH2O, orgaanilise aine ja kar bonaatide sisaldus kuivaines, niiskus); »» uurida talvise libedatõrje mõju mullaelustikule.

Uuringualad ja metoodika

Lähtuvalt tee talvisest seisunditasemest (Tee seisundinõuded 2002), mulla liigist ja lõimisest ning visuaalsetest vaatlustest valiti Harju- ja Raplamaal kuus prooviala. Proovialad paiknevad VaidaUrge, Kose-Kehra, Kose-Purila, Tallinna ringtee ning Tallinn-Rapla-Türi tee äärsetel gleistunud rähkja leostunud ning rähksetel gleistunud muldadel. Domineerivaks lõimiseks oli saviliiv, kerge või keskmine liivsavi.

2011. aasta mais ja septembris mõõdeti teest 5, 10, 15 ja 20 m kauguselt mulla hetkeniiskus ning koguti proovid elektrijuhtivuse (EC1:5) ja pHH2O mõõtmiseks laboris. 1, 5, 10 ja 20 m kauguselt teest koguti proovid veesisalduse ja kuivaine orgaanilise aine ning karbonaatide sisalduse määramiseks (Heiri et al. 2001).

26

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Mulla mikroobikoosluste, diatomee- ja vihmaussiproovid koguti koos mullaproovidega transektipõhiselt 2011. aasta mais ja septembris, hooghännaliste proovid 2011. aastaseptembris. Vihmausside proovid koguti kolmes korduses ning sealjuures lähtuti standardmetoodikast (Gunn 1992; Meyer 1996). Vihmausside liigiline kuuluvus määrati mikroskoobi abil (Timm 1999). Hooghännaliste proovid koguti kuues korduses ning nad ekstraheeriti mullaproovidest, kasutades Tullgreni lehtreid.

Hooghännalised loendas ja liigilise kuuluvuse määras (Gisin 1960; Fjellberg 1980) PhD Annely Kuu. Mulla mikroobikoosluste analüüsid teostas MSc Sander Kutti Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledži mullabioloogia laboris. Mulla mikroobikoosluste biomass määrati substraadi poolt indutseeritud hingamise (SIR) meetodil (Anderson, Domsch 1978; Öhlinger 1996) ja mikroobikoosluste üldine aktiivus hingamisaktiivsuse alusel (Brohon et al. 2001). Diatomeeproovid koguti kolmes korduses, seejärel töödeldi neid laboris, eemaldamaks proovidest üleliigsed komponendid, ning prepareeriti. Diatomeerakud loendati ning määrati nende perekondlik, võimaluse korral ka liigiline kuuluvus (Krammer, Lange-Bertalot 1988−1991, 1999−2004). Liigilise mitmekesisuse võrdlemiseks kasutati kõikide organismirühmade puhul Shannoni (Shannon-Wieneri) (Begon et al. 1996) ja Simpsoni (1-D) indekseid (Somerfield et al. 2008).

Andmete analüüsil lähtuti kirjeldava ja üldistava statistika meetoditest, millele lisaks kasutati ordinatsioonimeetoditena kanoonilist korrespondentanalüüsi (CCA) ja liiasusanalüüsi (RDA). Andmeanalüüsiks kasutati programme SPSS Statistics 17, STATISTICA 8.0, Open Office Calc 3.0.1, TILIA GRAPH (Grimm 1990) ja CANOCO 4.52 (ter Braak 1986; 1987; 1995).

Tulemused ja arutelu

Mulla elektrijuhtivuse analüüsides esines kevadel mõningaid anomaaliaid, mis tingisid olukorra, kus kõrgeimad elektrijuhtivuse näitajad ei paiknenud mitte kõrgeima, vaid keskmise talvise seisunditasemega teede äärsetel aladel. Sügiseks alanes elektrijuhtivus kõigil aladel ning säilis kõrgeima taseme teede äärsete muldade keskmiselt kõrgem soolsusfoon. Seega vastab tõele eeldus, et suurema liiklussagedusega ja ka kõrgema talvise seisunditasemega teede äärsetel aladel on mulla elektrijuhtivus kõrgem. Teiste mullakarakteristikute varieeruvus oli küllaltki ootuspärane – mulla hetkeniiskus ja orgaanilise aine sisaldus kuivaines suurenesid ning karbonaatide sisaldus kuivaines vähenes teest kaugenedes, mulla pHH2O oli ühtlane ning peegeldas eelkõige piirkonnale iseloomulike muldade omadusi.

Vihmausside arvukus ja liigirikkus oli proovialade ja transektide lõikes ebaühtlane. Seega ei saa väita, et maanteeäärseim transekt või mõni seisunditase oleks alati kõrgemate või madalamate näitajatega. Küll aga võis sügisel täheldada vihmausside arvukuse, liigirikkuse ja liigilise mitmekesisuse vähenemist võrreldes kevadega. Liikidest domineerisid vähenõudlikud vihmaussiliigid (harilik mullauss, roosa mullauss) ning teest kaugemal paiknevatel transektidel ka punane vihmauss. Samuti väljendab endogeiliste vihmaussiliikide suur osakaal (48%) maantee negatiivset mõju kooslusele.

Järelikult avaldab tee seisunditase ja kaugus teest teatud mõju mulla vihmaussikoosluste arvukusele ja taksonoomilisele struktuurile, kuid on keerukas eristada soolatamise mõju teiste saasteainete mõjust neile.

Hooghännaliste arvukus oli enamikul proovialadel ühtlane. Kuna ka liigirikkus oli proovialade lõikes väga sarnane, ei ilmnenud olulisi seoseid teede soolatamise ning hooghännaliste arvukuse ja liigirikkuse vahel. See-eest täheldati seoseid konkreetsete liikide ja mulla elektrijuhtivuse näitajate vahel. Kuna mitmed leitud liigid (nt Parisotoma notabilis, Lepidocyrtus lanuginosus) taluvad ka varasemate uuringute sõnul mõõdukat reostust (nt Kuznetsova 2009), oli hooghännaliste liigiline koosseis ootuspärane.

Mikroobide biomassi ja aktiivsuse puhul täheldati eelkõige sesoonseid muutusi. Mikroobide biomass oli keskmiselt madalam kõrgema seisunditasemega teede äärsetel muldadel. Mikroobide hingamisaktiivsuses see-eest märkimisväärseid erinevusi ei täheldatud.

Diatomeeanalüüsi kõige üllatavamaks tulemuseks oli diatomeede suur arvukus ja liigirikkus kõrgeima talvise seisunditasemega teede maanteeäärseimal transektil. Seega leidub ränivetikaid 27

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

arvukalt ka karmides keskkonnatingimustes. Domineerivateks liikideks olid Hantzschia amphioxys ja Navicula mutica.

Töö tulemusena selgus, et teede talvine libedatõrje avaldab teatud mõju mullaelustikule, mis väljendub konkreetsete liikide ja organismirühmade esinemises, samas on siinjuures ilma edasiste uuringuteta raske eristada soolatamise mõju mulla parameetritest ning teistest maanteelt pärinevatest saasteainetest.

Viiteallikad

Anderson, J. P. E., Domsch, K. H. (1978). A physiological method for the quantitative measurement of microbial biomass in soils. − Soil Biology and Biochemistry, 10, 215−221.

Begon, M., Harper, J. L., Townsend, C. R. (1996). Ecology: Individuals, populations and communities.

Oxford: Blackwell Science.

Brohon, B., Delolme, C., Gourdon, R. (2001). Complementarity of bioassays and microbial activity measurements for the evaluation of hydrocarbon-contaminated soils quality. − Soil Biology and Biochemistry, 33, 883−891.

Fjellberg, A. (1980). Identification keys to Norwegian Collembola. Stavanger: Norsk Entomologisk Forening.

Gisin, H. (1960). Collembolenfauna Europas. Geneva: Museum d´Histoire Naturelle.

Grimm, E. C. (1990). TILIA and TILIA GRAPH. PC spreadsheet and graphics software for pollen data.

INQUA, Working Group on Data-Handling Methods. Newsletter, 4, 5−7.

Gunn, A. (1992). The use of mustard to estimate earthworm population. − Pedobiologia, 36, 65−67.

Heiri, O., Lotter, A. F., Lemcke, M. J. (2001). Loss on ignition as a method for estimating organic and carbonate content in sediments: reproducibility and comparability of results. – Journal of Paleolimnology, 25, 101–110.

Krammer, K., Lange-Bertalot, H. 1988–1991. Bacillariophyceae. − Ettl, H., Gerloff, J., Heynig, H., Mollenhauer, D. (Eds). Süsswasserflora von Mitteleuropa 2/2–4. Stuttgart/Jena: Gustav Fischer Verlag.

Krammer, K., Lange-Bertalot, H. 1999–2004. Bacillariophyceae. − Ettl, H., Gerloff, J., Heynig, H., Mollenhauer, D. (Eds). Süsswasserflora von Mitteleuropa 2/1–4. Heidelberg/Berlin: Spektrum Akademischer Verlag.

Kuznetsova, N. A. (2009). Soil-dwelling Collembola in coniferous forests along the gradient of pollution with emissions from the Middle Ural Copper Smelter. − Russian Journal of Ecology, 40, 6, 415−423.

Lange-Bertalot, H. (1979). Pollution tolerance as a criterion for water quality estimation. − Nova Hedwigia, 64, 283−304.

Meyer, E. (1996). Methods in soil zoology II. − Schinner, F., Öhlinger, R., Kandeler, E., Margesin, R. (Eds). Methods in soil Biology. Berlin, Heidelberg: Springer LAB Manual. Springer Verlag.

28

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Somerfield, P. J., Clarke, K. R., Warwick, R. M. (2008). Simpson Index. − Jorgensen, S. E., Fath, B. (Eds). Encyclopedia of Ecology. Amsterdam: Elsevier B.V. Tee seisundinõuded. (2002). − Riigi Teataja, määrus nr 45.

Ter Braak, C. J. F. (1986). Canonical correspondence analysis: a new eigenvector technique for multivariate direct gradient analysis. − Ecology, 67, 1167−1179.

Ter Braak, C. J. F. (1987). The analysis of vegetation-environment relationships by canonical correspondence analysis. − Vegetatio, 69, 69−77.

Ter Braak, C. J. F. (1995). Ordination – Canonical correspondence analysis (CCA). − Jongman, R. H. G., ter Braak, C. J. F., van Tongeren, O. F. R. (Eds). Data Analysis in Community and Landscape Ecology.

Cambridge: Cambridge University Press.

Timm, T. (1999). Eesti rõngusside (Annelida) määraja. Loodusuurijate käsiraamatud 1. Eesti loodusuurijate seltsi väljaanne. Tartu-Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Van Dam, H., Mertens, A., Sinkeldam, J. (1994). A coded check-list and ecological indicator calues of freshwater diatoms from the Netherlands. − Netherlands Journal of Aquatic Ecology, 28, 117−133. Öhlinger, R. (1996). Soil Respiration by titration. − Schinner, F., Öhlinger, R., Kandeler, E., Margesin, R. (Eds). Methods in soil biology. Berlin: Springer-Verlag.

29

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

BIOGEENSE RÄNI SISALDUSE HINDAMINE ISLANDI VÄIKEJÄRVE SETTES ESTIMATION OF BIOGENIC SILICA CONTENT IN THE SEDIMENT OF A SMALL ICELANDIC LAKE Mariell Jüssi

I koht bakalaureusetööde kategoorias

Artikli aluseks olev bakalaureusetöö on kirjutatud Tallinna Ülikooli geoökoloogia õppekava raames. Töö teema valik kujunes käsikäes autori süveneva huviga globaalsete muutuste mõjust lähispolaarsetele ökosüsteemidele ning kasvava eksperimenteerimishuviga uue meetodi vastu, mis panustaks ka paleoökoloogiliste meetodite täiustamisse.

Paleolimnoloogia ja globaalsed muutused lähisarktilistes ökosüsteemides

Paleolimnoloogia kui teadusharu põhineb teadmisel, et nii bioloogiline, keemiline kui füüsikaline informatsioon minevikus valitsenud tingimustest on talletatud järvede setetesse. Õppides lugema setetes peituvat rikkalikku teavet minevikus toimunu kohta, avaneb ka võimalus prognoosida tulevikus toimuvaid keskkonnamuutusi, mis on praegusel ajal saamas inimkonna jaoks järjest vajalikumaks, kuna toimuvad kiired muutused maastike ökoloogias ja lõppenud on stabiilne Holotseeni ajastik (Vitousek et al. 1997; Rockström et al. 2009).

Viimase 150 aasta jooksul toimunud klimaatiliste muutuste põhjustajaks peetakse kasvavat kasvuhooneefekti, mistõttu on põhjapoolkeral aasta keskmised temperatuurid kiiresti tõusnud ja soojade aastaaegade kestus pikeneb (Smol 1988; Geirsdottir et al. 2009). Sealjuures on viimaste aastakümnete paleouurimused näidanud, et arktilised ja lähisarktilised alad on läbi Maa ajaloo olnud globaalsetele muutustele tundlikumad ning jäätunud alade sulamine võimendab omakorda globaalset kliima soojenemist (Arctic Climate Impact Assessment). Kuigi on teada, et arktiline soojenemine mõjutab elu tervel planeedil, on külmade alade globaalse mõju ja ökoloogia kohta teadmised vähesed ning paleolimnoloogiliste uurimuste potentsiaal alakasutatud.

Lähisarktilised alad sobivad ülalkirjeldatud uurimusteks, sest külmade ja karmide loodustingimuste tõttu puudub otsene inimmõju ja väikestel muutustel on suur mõju liigivaese ökotoobi toiduahelatele ja elustikule (Pienitz et al. 2004). Sealjuures on kõnealustele geograafilistele piirkondadele iseloomulik järvederohkus, mis on kujunenud liustike tegevusel ja neis moodustunud setted sisaldavad teavet järve biogeokeemilisest kujunemisest. Üheks oluliseks muutusi kajastavaks indikaatoriks on järve produktiivsuse muutumine ajas. Toitainetevaeses ökosüsteemis, nagu seda on lähisarktilised järved, peegeldab produktiivsuse tõus 30

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

enamjaolt muutusi piirkonna klimaatilistes oludes. Üldlevinud produktiivsuse indikaatoriks peetakse orgaanilise aine sisaldust, kuid protsesside mõistmiseks suurtel põhja laiuskraadidel on vaja rakendada teisi meetodeid. Kui parasvöötme järvede praktika järgi võiks arvata, et suurem sette orgaanika sisaldus tähendab kõrgemat produktiivsust, siis Islandi järvesetete näitel võib orgaaniline aines olla erodeerunud jahedamal kliimaperioodil ja ei anna seega ülevaadet tegelikust järvesisesest produktiivsusest. Seetõttu oli uurimistöö eesmärgiks kohaldada ja testida uut meetodit, mis markeerib ränivetikate kui fotosünteesivate organismide produktiivsust lähispolaarses järves ning kasutab setetes peituvaid amorfsest ränist struktuure kui paleoökoloogilist tööriista.

Materjal ja metoodika

Töös kirjeldatud, kohaldatud ja rakendatud meetod põhineb biogeense räni (BSi) keemilisel ekstraheerimisel settest ning BSi sisalduse mõõtmisel spektrofotomeetriga. Selle protsessi mahukaim osa oli olemasolevate laboriprotokollide ja kirjanduse kaasabil Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi laborile sobiva meetodi väljatöötamine. Analüüsi etappide planeerimiseks kirjeldati eelnevalt settekerni litoloogiat ka põletuskao meetodil, et kujundada protsess vastavaks oligotroofse Islandi järve settele.

Analüüsitud 43 cm pikkune setteläbilõige pärineb Lääne-Islandilt, vulkaanilise tekkega Bárðurlaug järvest. Bárðurlaug on madalaveeline väikejärv, mis toitub sademetest ning on mõjutatud viimasest jäätumisest. Järv on üks Islandi loodusmälestistest, asudes Snæfellsjökull’i rahvuspargi territooriumil, stratovulkaani jalamil, kilomeetri kaugusel Põhja-Atlandi ookeani rannikust. Otsene inimtegevuse mõju järvele on minimaalne ja peamisteks elustikku mõjutavateks teguriteks on klimaatilised muutused ja ala geoloogilisest aktiivsusest tulenevad geokeemilised protsessid.

Puursüdamik on jaotatud proovideks ühesentimeetrise intervalliga, täpne dateering töö kirjutamise ajal puudus, kuid vulkaanilise tuha kihi järgi on uuritud materjal settinud viimase 1000 aasta jooksul.

Tulemused

Analüüsides katsetulemusi ja erialakirjanduses esitatud uuringuid Islandi järvesetete biogeense räni sisalduse muutuste kohta, näitab töö, et diatomeede arvukus on Islandi järvede uurimisel sobivaks produktiivsuse indikaatoriks. Biogeense räni eksperimendi tulemustest Ökoloogia Instituudi laboris selgub, et katse tulemused võivad alahinnata tegelikku amorfse räni (Si0₂) sisaldust ja tulevikus võiks ekstraheerimisel kasutada tugevamat reagenti, kuid trendid muutustes on sellest hoolimata kirjeldatavad.

Bárðurlaug järve 43 cm pikkuses setteläbilõikes saab näha nelja erineva BSi sisaldusega tsooni (Joonis 1). Puursüdamiku alumises osas on ladestunud settesse 2 cm paksune tefra ehk vulkaanilise tuha kiht, mis markeerib järske muutusi keskkonnas. Kõige suurem ekstraheeritud räni sisaldus (11,5%) on enne vulkaanilise tuha kihti, peale mida hakkas biogeense räni sisaldus langema, jõudes 5–6%-ni settinud materjalist. BSi sisaldus settes on hakanud tõusma viimase 100–150 aasta jooksul, moodustades settest 7%.

Bárðurlaug setetes võib olla mõjutusi mitmetest erinevatest keskkonnaparameetritest, kuid diatomeede produktiivsuse muutused korreleeruvad teiste Islandil tehtud BSi läbilõigetega. Need varasemad uurimused Islandi järvesetetest, kus on kombineeritud erinevaid paleoökoloogilisi meetodeid, tõestavad, et produktiivsuse langus aastatel 1250–1850 on tingitud Väikse Jääaja jahenemisest ja diatomeede arvukus tõuseb 20. sajandi soojenenud klimaatilistes tingimustes.

31

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Joonis 1. Biogeense räni sisaldus (%) Lääne-Islandil asuva Bárðurlaug järve 43 cm pikkuses sette puursüdamikus.

Rooma numbritega on märgitud neli tsooni, kus biogeense räni sisaldus on selgelt erinev.

II tsoon markeerib tefra kihti settes ning selle põhjal võib öelda, et puursüdamik kajastab muutusi mitmesaja aasta vältel.

Järeldused

Uurimistöö tõestab, et biogeense räni mõõtmise meetod sobib järve diatomeekoosluse produktiivsuse uurimiseks. Antud meetod on disainitud oligotroofse Islandi järve jaoks, kuid tööst leiab soovitusi ja tähelepanekuid ka kõrgema troofsustasemega järve analüüsi protsessiks. Tulemused näitavad, et biogeense räni sisalduse muutused on mõjutatud nii klimaatiliste kui ka teiste (keemiliste, füüsikaliste) parameetrite koosmõjust, mille uurimisega jätkab töö autor hetkel Hollandis magistriõppes.

32

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Viiteallikad

Arctic Climate Impact Assessment – International Arctic Science Committee. <http://www.acia.uaf.edu/pages/scientific.html> 5.12.2012.

Geirsdóttir, Á., Miller, G. H., Thordarson, T., Ólafsdóttir, K. B. (2009). A 2000 year record of climate variations reconstructed from Haukadalsvatn, West Iceland. – J. Paleolimn. 41, 95–115.

Pienitz, R., Douglas, M. S. V., Smol, J. (2004). Paleolimnological research in polar regions: An Introduction. – Pienitz, R., Douglas, M. S. V., Smol, J. (Eds). Long-term Environmental Change in Arctic and Antarctic Lakes. Springer, Basel, 1–17.

Rockström, J., Steffen, W., Noone, K., Person, Å., Chapin, F. S., Lambin, E., Lenton, T. M., Scheffer, M., Folke, C., Schellnhuber, H., Nykvist, B., De Wit, C. A., Hughes, T., van der Leeuw, S., Rodhe, H., Sörlin, S., Snyder, P. K., Costanza, R., Svedin, U., Falkenmark, M., Karlberg, L., Corell, R. W., Fabry V. J., Hansen, J., Walker, B., Liverman, D., Richardson, K., Crutzen, P., Foley, J. (2009). Planetary boundaries: exploring the safe operating space for humanity. – Ecology and Society 14, 32.

Smol, J. P. (1988). Paleoclimate proxy data from freshwater arctic diatoms. – Verh. Internat. Verein.

Limnol. 23, 837–844.

Vitousek, P. M., Mooney, H. A., Lubchenco, J., Melillo, J. M. (1997). Human Domination of Earth’s Ecosystems. – Science 277, 494–499.

33

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

BRI2 JA CTC BRICHOS VALGU TOIME KODUHIIRE (MUS MUSCULUS) MIKROGLIIA JA INIMESE (HOMO SAPIENS) NEUROBLASTOOMI RAKKUDELE. MEETODI VÄLJATÖÖTAMINE THE EFFECT OF BRI2 AND CTC BRICHOS PEPTIDE IN MURINE (MUS MUSCULUS) MICROGLIA AND HUMAN (HOMO SAPIENS) NEUROBLASTOMA CELLS. DEVELOPMENT OF A METHOD Heli Illipe-Sootak, Margit Kaldmäe, Tiit Land

II koht bakalaureusetööde kategoorias Kokkuvõte Bri2 ja CTC BRICHOS (CTC) valgud on võrdlemisi uued Alzheimeri tõve tekitavate valgufibrillide (Aβ) tekke potensiaalsed inhibiitorid. Töös uuriti valkude Bri2 ja CTC eri kontsentratsiooniga lahuste toimet koduhiire mikrogliia (Bv-2) ja inimese neuroblastoomi (SH-SY5Y) rakkudele koosmõjus Aβ-ga, lähtudes tsütotoksilisusest. Samuti rekombinantselt saadud valkude puhverlahuste (Tris ja NaPO4) ja võimalike bakteri lipopolüsahhariidide (LPS) negatiivset mõju rakkudele. Tulemused viitasid valkude Bri2 ja CTC puhverlahuste ebasoovitavale kõrvalmõjule. Täheldati ka valkude ebapiisavat puhtust LPS-st.

Sissejuhatus

Neurodegeneratsiooniga seotud tõbedele – Huntingtoni ja Alzheimeri tõbi (AD), Taani ja Briti dementsus – on iseloomulikud närvirakkude ekstratsellulaarses maatriksis moodustunud valgulised struktuurid [1]. Need nn amüloidsed β-peptiidid (Aβ) on enamasti väga kindla ja püsiva struktuuriga ning nende kuhjumine ajukoes pärsib närvirakkude elutalitlust [2].

Nende haiguste tuvastamine leiab aset enamasti tõve ägedas lõppstaadiumis, mil ajukoe kahjustused on pöördumatud ning patsiendi seisundit on võimalik vaid leevendada. Tõhusat ja kestvat ravimeetodit pole seniks veel leitud.

Käesolevas töös käsitleti eeskätt AD ja ühte võimalikku viisi neurodegeneratsiooni aeglustamiseks või peatamiseks. Valkude Bri2 ja pindaktiivse SP-C (täpsemalt SP-C C-terminuse ehk CTC) uurimisel on avastatud neis sisalduva domeeni BRICHOS võime seonduda sihtmärkvalgu transmembraanse osaga. Seeläbi takistab BRICHOS domeen valgu konformeerumist β-kihiks ning agregeerumist oligomeerseks ja tsütotoksiliseks kompleksiks.

Senised uurimused [3-6] on andnud märkimisväärseid tulemusi Bri2 ja CTC BRICHOS (CTC) toimest amüloidsetele naastudele in vitro. Antud töö eesmärgiks võeti uurida nende valkude mõju monomeersele Aβ-le ex vivo: koduhiire (Mus musculus) mikrogliia (Bv-2) ja inimese (Homo sapiens) neuroblastoomi (SH-SY5Y) rakukultuuris.

Kuna antud uurimisvaldkonnas pole varasemalt in vivo katseid tehtud, puudus protokoll katsete läbiviimiseks ja seeläbi sai töö eesmärgiks välja töötada meetod, mis võimaldaks eelnevatele teadmistele tuginedes viia läbi katsed Bri2 ja CTC valkude toime kohta Bv-2 ja SH-SY5Y (ex vivo).

34

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Materjalid ja metoodika

Rakkude kultiveerimine. Bv-2 rakke kultiveeriti DMEM kasvulahuses, millele oli lisatud 5 % veiseloote vereseerumit ja 1 % penitsilliini/streptomütsiini (PE/SM) lahust. SH-SH5Y rakkude puhul: 1 % PE/SM, 1 % NEAA, 15 % FBS, 41.5 % MEM, 41.5 % HAMS F-12. Rakke inkubeeriti (37 ºC, CO2 5 %). Rakkudega viidi läbi puhverlahuste kontsentratsiooni optimeerimine, raku elujõulisuse analüüs (MTT) Bri2 ja CTC valkude manulusel ning bakteri lipopolüsahhariidi (LPS) määramine.

Rakkude külv. Bv-2 ja SH-SY5Y rakud külvati 96-kaevusele lamedapõhjalisele plaadile tihedusega vastavalt 20-80000 ja 60-300000 rakku/cm2. Rakud taastusid 24 h inkubaatoris (37 ºC, CO2 5 %).

Seejärel rakke töödeldi, lähtuvalt aspektist (a-e), järgnevalt: a) Bri2 valgulahuses koos ja ilma Aβ 1-40/42. Bv-2 rakke töödeldi 46 h järgnevalt: Aβ 1-40 ja 42 ning Bri2-ga eraldi ja kombineeritult konts.-dega 0.25 μM, 0.5 μM ja 1 μM. Kombineerimisel olid kasutusel järgnevad Aβ:Bri2 vahekorrad: 1:1, 1:2, 1:4, 2:1, 4:1. b) Aβ 25-35 ja säilituslahuse dimetüülsulfoksiidiga (DMSO). Bv-2 rakke töödeldi 24 h järgnevalt: 1 μM, 2.5 μM, 5 μM, 10 μM, 20 μM ja 30 μM Aβ 25-35 ja vastavalt 0.125 %, 0.25 %, 0.5 %, 1 %, 2 % ja 3 % DMSO seguga. Lisaks DMSO 1 %, 2 % ja 3 % lahused. c) Bri2 ja CTC valgulahustes koos ja ilma Aβ 25-35. Bv-2 rakke töödeldi 24 h järgnevalt: Aβ 25-35, Bri2 ja CTC eraldi ja kombineeritult konts.-dega 40 μM, 20 μM ja 10 μM. Kombineerimisel olid kasutusel järgnevad Aβ:Bri2/CTC vahekorrad: 1:1, 1:2, 1:4, 2:1, 4:1. d)

Tris- ja fosfaatpuhvris. Bv-2 ja SH-SY5Y rakke töödeldi esimeses katses 24 h järgnevalt: 0.2 %, 0.1 % ja 0.05 % DMSO-ga ning Bri2/CTC eraldi ja kombineeritult konts.-dega 40 μM, 20 μM ja 10 μM. Kombineerimisel olid kasutusel järgnevad DMSO:Bri2/CTC vahekorrad: 40 μM:0.2 %; 20 μM:0.1 % ja 10 μM:0.05 %. Samuti teostati katse, kus puhvrite konts.-d jäeti konstantseks.

Rakke töödeldi 24 h järgnevalt: 0.2 % DMSO, 5 mM Tris, 5 mM NaPO4 (lisaks nende kombinat sioon).

e) Bri2 ja CTC valgulahustes. Bv-2 ja SH-SY5Y rakke töödeldi 24 h järgnevalt: 20 µM Bri2/CTC LPS-ga ja LPS-ta.

Pärast töötlust katse peatati DMEM-i eemaldamisega aspiratsiooni teel ning seejärel lisati rakkudele MTT reagent (0.5 mg/ml). Rakke inkubeeriti (37 ºC, 5 % CO2) kuni siniste kristallide tekkeni.

Reagent eemaldati ning kristallid lahustati 100 % DMSO-s. Tekkinud värvi absorptsioon mõõdeti fluorestsentsspektromeetriga (OPTIMA, Labvision, Sweden) lainepikkusel 540 nm. Replikaatide arv oli katsetes 3-9.

LPS-i määramisel kasutati komplekti „E-TOXATE kit“ (Sigma-Aldrich, USA).

Tulemused

Rakkude elujõulisus: Bri2 valgulahuses koos ja ilma Aβ 1-40/42. Rakkude Bv-2 töötlemisel Aβ 1-40/42 osutusid rakkudele surmavaks 0.25 μM suuremad konts.-d (Gr 1). Bri2 manulusel saadi nii elujõulisust tõstvad kui ka langetavad tulemused kontrollkatsega võrreldes. Samas näitasid katsed Aβ 1-40/42 koostoimes Bri2-ga rakkude teatavat elujõulisuse tõusu võrreldes puhta Aβ manulusega.

35

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Graafik 1. Elujõulisuse protsent Aβ 1-40 (a) ja 42 (b) ja Bri2-ga töödeldud Bv-2 rakkudes 46 h möödumisel.

Rakke töödeldi eraldi ja kombineeritult konts.-dega 0.25 μM, 0.5 μM ja 1 μM. Kombineerimisel olid kasutusel järgnevad Aβ:Bri2 vahekorrad: 1:1, 1:2, 1:4, 2:1, 4:1. Kontrolli kui võrdluslahuse väärtus on 100%.

Aβ 25-35 ja DMSO-ga. Testiti Aβ säilitusaine DMSO võimalikke kontsentratsioone Bv-2 rakkude elujõulisuse määramisel koostoimes Aβ 25-35-ga (Gr 2). >1 % DMSO kontsentratsioon mõjus rakkudele toksiliselt. < 1 %-lise DMSO kontsentratsiooni puhul koostoimes Aβ-ga ilmnes märkimisväärne raku elujõulisuse tõus võrreldes kontrollkatsega, viidates asjaolule, et Aβ 25-35 on vähem tsütotoksiline kui Aβ 1-40/42.

Graafik 2. Elujõulisuse protsent Aβ 25-35 ja DMSO-ga töödeldud Bv-2 rakkudes 24 h möödumisel.

Rakke töödeldi DMSO-ga (D) eraldi (1 %, 2 % ja 3 %) ja kombineeritult Aβ 25-35-ga. Kombineerimisel olid kasutusel järgnevad Aβ:DMSO vahekorrad: 1 μM:0.125 %, 2.5 μM:0.25 %, 5 μM:0.5 %, 10 μM:1%, 20 μM:2 % ning 30 μM:3 %.

Kontrolli kui võrdluslahuse väärtus on 100%.

36

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Bri2 ja CTC valgulahustes koos ja ilma Aβ 25-35. Aβ 25-35 40 μM, 20 μM ja 10 μM konts.-dega katset korrati valkude Bri2 ja CTC-ga, mille tulemused näitasid nii Aβ kui Bri2 pärssivat mõju rakkude elujõulisusele (Gr 3).

Graafik 3. Elujõulisuse protsent Aβ 25-35 ning Bri2 ja CTC-ga töödeldud Bv-2 rakkudes 24 h möödumisel. Rakke töödeldi eraldi ja kombineeritult konts.-dega 40 μM, 20 μM ja 10 μM. Kombineerimisel olid kasutusel järgnevad Aβ:Bri2/CTC vahekorrad: 1:1, 1:2, 1:4, 2:1, 4:1. Kontrolli kui võrdluslahuse väärtus on 100%.

Tris- ja fosfaatpuhvris. Selleks et testida Bri2 ja CTC valkude puhverlahuste ja DMSO koostoimet ja neutraalsust rakkude Bv-2 ja SH-SY5Y suhtes viidi läbi katsete seeria puhverlahuste erinevate konts.-dega (Gr 4). Tulemused ei toonud esile märkimisväärset vahet kontrollkatsete ja puhverlahuste mõju osas. Küll aga võis täheldada mõningast korrelatsiooni NaPO4 ja DMSO koosmõju ja rakkude elujõulisuse vähenemise osas.

Bri2 ja CTC valgulahustes LPS-i olemasolul. Valkude rekombinantse sünteesi viimane etapp on nende puhastamine bakteri LPS-st, seega võib eristada puhastamata ja puhastatud valku. Katseandmed Bv-2 ja SH-SY5Y rakkudega (Gr 5) näitasid võrdlemisi ebaolulist väärtuste vahet LPS-ga/-ta valkude vahel. Mõnevõrra positiivsem (st elujõulisust tõstev) tulemus saadi Bv-2 rakkude puhul nn puhastatatud valkudega. SH-SY5Y katsetes (Gr 5) seevastu andsid tsütotoksilisemaid tulemusi hoopis eeldatavalt LPS-i vabad lahused.

37

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Graafik 4. Elujõulisuse protsent DMSO ning Tris ja NaPO4-ga töödeldud Bv-2 (a) ja SH-SY5Y (b) rakkudes 24 h möödumisel. Rakke töödeldi 0.2% DMSO (D), 5 mM Tris-puhver (T), 5 mM fosfaatpuhver (N) eraldi ja kombineeritult. Kontrolli kui võrdluslahuse väärtus on 100%.

Graafik 5. Elujõulisuse protsent valgulahustega Bri2 ja CTC töödeldud Bv-2 (a) ja SH-SY5Y (b) rakkudes 24 h möödumisel. (LPS-st puhastatud „-„ ja puhastamata „+“ Bri2 ja CTC). Rakke töödeldi CTC/Bri2 LPS-ga ja LPS-ta kontsentratsiooniga 20 µM. Kontrolli kui võrdluslahuse väärtus on 100%.

38

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

LPS-i määramine Bri2 ja CTC valkudes. LPS-i määramine viidi läbi „E-TOXATE kit“´ga vastavalt tootjapoolsele protokollile. Tõlgendades saadud tulemusi vastavalt protokollis toodud juhendile, ei olnud võimalik tuvastada, kui suur oli LPS-i kontsentratsioon proovides. Kuna kõik proovid olid mingil määral geeljad ja geelistumismäära oli silmaga keeruline hinnata, jäädi seisukohale, et kõik proovid sisaldavad teatud hulgal LPS-i.

Arutelu

Esmalt optimeeriti Aβ tsütoksilisemate vormide 1-40/42 (Gr 1), Aβ 25-35 ning nende säilituslahuse DMSO kontsentratsioonid. DMSO puhul oli selgelt näha, et üle 1-%-lised konts.-d mõjuvad rakkude elujõulisusele pärssivalt ning seepärast on oluline jälgida säilitusaine hulka, vältimaks ebasoovitavat kõrvalmõju (Gr 2).

Aβ ning Bri2 (Gr 3) koostoimekatsetes ilmnes Bri2 vähene mõju Aβ tsütotoksilisuse vähendamisele; enim pälvis tähelepanu Bri2 rakkude elujõulisust vähendav soodumus. Mõnevõrra ootuspärasemad tulemused ilmnesid CTC valgu katsetel koos ja ilma Aβ 25-35-ga. Kuigi siingi jäi ebamääraseks puhta CTC rakkude elujõulisust vähendav ilming. Saadud katseandmed ei toeta eelnevaid teadmisi BRICHOS domeeniga valgulahuste kohta [3], mille alusel peaks Bri2 seonduma Aβ-ga tugevamalt ja seeläbi vähendama selle tsütotoksilisust.

Bri2 ja CTC valkude pärssiv toime rakkude elujõulisusele ja katsetulemuste ebajärjepidevus viitasid mingile katsetulemusi mõjutavale tegurile. Antud uurimuses otsustati kontrollida nimetatud valkude puhverlahuste ja DMSO neutraalsust rakukultuuride suhtes. DMSO puhul on uuritud selle võimalikku negatiivset toimet närvikoerakkudele [7], seepärast kontrolliti puhverlahuste mõju Bv-2 rakkudele koos ja ilma DMSO (Gr 4). Antud katsed ei osutanud puhverlahuste tsütotoksilisusele, ehkki teatud määral langetas rakkude elujõulisust DMSO ning Tris ja NaPO4 koosesinemine (ca 10-% kontrollkatsega võrreldes). Sarnast tendentsi võis märgata ka katsetes SH-SY5Y rakkudega (Gr 4). Seega võib kinnitada, et üldiselt jäävad puhverlahused rakkude suhtes neutraalseks, Aβ säilitusaine DMSO aga vajab edasist tähelepanu ja kasutatud kontsentratsioonide põhjalikumat optimeerimist.

Kuna Bri2 ja CTC rakkude elujõudu vähendav toime ei olnud tõenäoliselt põhjustatud puhverlahuste kõrvalmõjust, keskenduti valgulahustes olevate võimalike segavate ainete uurimisele. Selleks viidi läbi rakkude Bv-2 ja SH-SY5Y (Gr 5) MTT analüüs manustades Bri2 ja CTC kahte vormi: LPS-st puhastatud (eeldatavalt oli kogu LPS eemaldatud, ilma analüütilise kinnituseta) ja puhastmata lahuseid. Bv-2 rakkude puhul mõjutasid kõik valgulahused rakke negatiivselt, kuigi puhastatud valgulahused indikeerisid mõnevõrra suuremat elujõulisust. SH-SY5Y rakkude katsetes aga andsid tsütotoksilisemaid tulemusi hoopis LPS-i vabad lahused, vastandudes analüüsitud valkude omadusele vähendada rakkude elulisust pärssivaid protsesse.

Lähtuvalt eelnevate katsete – MTT analüüs valkudega Bri2 ja CTC koos ja ilma LPS-ta – tulemustest püstitati hüpotees, et katsetulemuste ebajärjepidevus elusrakkudega Bv-2 ja SH-SY5Y võib olla tingitud asjaolust, et rekombinantselt saadud valgud Bri2 ja CTC sisaldavad märkimisväärsel hulgal LPS-i ka pärast puhastamist. Kuna ex vivo katseid tehakse esmakordselt, siis ei tohiks välistada ka võimalust, et uuritavad valgud ongi teatud kontsentratsioonidel või tingimustel rakkudele tsütotoksilised.

LPS-i määramise tulemused näitasid, et kõik proovid sisaldasid suuremal või vähemal määral LPS-i. LPS olemasolu või puudumise olulisuse tõttu valkude Bri2 ja CTC toime uurimisel rakukultuuris on vajalik läbi viia uus test modifitseerides etteantud protokolli. Võimalik on LPS-i tugev seondumine valkudega Bri2 ja CTC puhastusetapil. Sel juhul ei pruugi LPS olla endotoksiini määramisel lahusest tuvastatav.

Seega võib LPS-i vabade valkude saamine osutuda antud uurimissuunas määrava tähtsusega ülesandeks.

39

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Tänusõnad

Töös kasutatatud CTC ja BRI2 LPS-ga/-ta valgud olid kingitud Tallinna Ülikoolile Stockholmi Ülikooli Karolinska Instituudi Alzheimeri keskuse poolt.

Viiteallikad

Peng, S., Fitzen, M., Jörnvall, H., Johansson, J. 2010. The extracellular domain of Bri2 (ITM2B) binds the ABri peptide (1-23) and amyloid beta-peptide (Abeta 1-40): Implications for Bri2 effects on processing of amyloid precursor protein and Abeta aggregation. Biochem. Biophys. Res. Commun.

393, 3, 356–61.

Selkoe, D. 2001. Alzheimers disease: genes, proteins and therapy. Physiol. Rev. 81, 2, 741-66.

Willander, H. 2011. BRICHOS – a novel anti-amyloid chaperone, studies on pro-surfactant protein C. Doctoral Thesis. Swedish University of Agricultural Sciences, Uppsala.

Fotinopoulou, A., Tsachaki, M., Vlavaki, M., Poulopoulos, A., Rostagno, A., Frangione, B., et al. Bri2 interacts with amyloid precursor protein (APP) and regulates amyloid A-β production. J. Biol. Chem.

280, 35, 30768–72.

Hedlund, J., Johansson, J., Persson, B. 2009. BRICHOS – a superfamily of multidomain proteins with diverse functions. BMC Res. Notes. 2, 180.

Johansson, H., Eriksson, M.; Nordling, K., Presto, J., Johansson, J. 2009. The BRICHOS domain of prosurfactant protein C can hold and fold a transmembrane segment. Protein Sci. 18, 1175-82.

Hanslick, J.L., Lau, K., Noguchi, K.K., Olney, J.W., Zorumski, Z.F., Mennerick, S., et al. 2009. Dimethyl Sulfoxide (DMSO) Produces Widespread Apoptosis in the Developing Central Nervous System.

Neurobiol. Dis. 34, 1, 1-10.

40

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

KLASTERANALÜÜSI VEA HINDAMINE KESKKONNAUURINGUTEL ÕHUANALÜÜSIDE NÄITEL ESTIMATING THE CONFIDENCE LEVELS OF CLUSTER ANALYSIS IN ENVIRONMENTAL RESEARCHES: EXAMPLE OF AMBIENT AIR MONITORING Terje Leola

III koht bakalaureusetööde kategoorias Sissejuhatus

Looduses toimub palju protsesse, mis oma komplekssuse tõttu ei ole funktsionaalse sõltuvusega, vaid mille puhul uuringuandmed, suuresti tänu juhuslikkusele, võiksid olla süstematiseerivad ainuüksi oma suhtelise asendi põhjal üksteise suhtes. Suure arvu mõjurite koostoimest tingituna polegi looduses sageli kindlalt jälgitavaid funktsionaalseid seaduspärasusi ja täheldatavaid sõltuvusi iseloomustab pigem koondumine „parvedesse“ koordinaatteljestikul, mille tulemusel on tegemist klastersõltuvustega. Klastersõltuvuse uurimisel selleks väljatöötatud meetodiga – klasteranalüüsiga saab erinevate parameetrite põhjal tõlgendada mõõdetud objektide sarnasusi.

Probleem

Keskkonnauuringute jaoks mõõdetud andmetes esineb sageli määramatusi – mõõtevigasid, mille tõttu võivad andmed olla eksitavad. Tihtipeale on vajalik esitada ja kirjeldada informatsiooni saadud andmete põhjal ning anda seeläbi usaldusväärseid prognoose parasjagu huvipakkuvate keskkonnanähtuste kohta. Mõõtevigadest tingitud kergesti mõjutatavate andmete põhjal, kus pole arvestatud usalduspiiridega, ei pruugi see tegevus edukaks kujuneda, kuna mõõtmistulemused on suuremal või vähemal määral ebakindlad. Ebakindlust võivad tekitada mõõtevahendid, -meetodid, -protseduurid, -tingimused või ükskõik millised teised häirivad faktorid. Töö käigus sooritatakse eksperimendid klasteranalüüsi struktuurimuutuste uurimiseks näidiseks võetud andmete põhjal.

Töö eesmärgiks oli välja selgitada, kui tundlik on klasteranalüüsi „oksadeks“ jaotatus algandmete muutuste suhtes.

Materjal ja metoodika

Töö koostamisel kasutati Jackknife meetodit, varieerimisi variatsioonikordajatega ning klasteranalüüse statistikaprogrammi Kyplot abiga.

Jackknife ehk liigendnoa meetod kuulub Monte Carlo taasvaliku meetodite hulka. See on meetod, mis hindab mudeli (objekti, mis on vastavuses originaaliga ning võimaldab saada selle kohta vahendatud andmeid vaatlusandmeid, prognoose) stabiilsust ja paikapidavust üksikvaatluste tulemusel.

(Drosg, 2009).

Jackknife meetod põhineb ühe andmevälja eemaldamisel ja ülejäänud andmete ümberarvutamisel või hindamisel. Süstemaatiliselt jäetakse protsessist välja üks vaatlus ning tegevust korratakse kuni ükshaaval on eemaldatud iga vaatlus. (Robert, 2004).

41

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Liigendnoa kasutamise eelis teiste statistiliste mudelite hindamise meetodite ees on lihtne kasutatavus (pole vaja spetsiaalset programmi) olukordades, kus vaja välja selgitada mõõtmistulemuste hajuvus.

Näiteks ei saa üksüheselt anda keskkonnauuringute mõõtmistulemuste põhjal pädevaid ning tõepäraseid hinnanguid, esineda võib erinevate tegurite poolt põhjustatud mõõtemääramatusi. Iga tegur, mis häirib mõõtmist, tekitab mõõtetulemuses moonutuse ning omakorda suurendab mõõtemääramatust.

Elimineerides ühe andmekirje, saadakse hinnang ühe vaatluse eemaldamise keskmisele mõjule keskmisele näitajale. Antud töös eemaldatakse kõigepealt järjepidevalt üks keemilistest ühenditest (nagu on näidatud joonisel 1) ning sooritatakse klasteranalüüs ülejäänud andmete põhjal. Selle tulemusena saab kindlaks teha ühe üksiku elemendi mõju kogu mudelile. Mida vähem esineb elemente, mis kogu mudelit mõjutavad, seda kindlam on mudel. Peale ühendite eemaldamist tehakse protsess läbi ka asukohtade eemaldamisega.

Joonis 1. Näidis uurimistöös eemaldatud keemilisest ühendist (enne klasteranalüüsi sooritamist)

Klasteranalüüsi klastrite tundlikkuse selgitamiseks algandmete muutuste suhtes kasutatakse näidisandmetena Keskkonnauuringute Kesklabori andmestikke, mida on vahendanud teadur Ott Roots. Andmetena kasutatakse Andy Sweetman’i Euroopa õhusaaste andmestikku ning Põhja-Eesti õhu passiivmõõtmise tulemusi. Kahe andmestiku põhjal teostatakse näidiseksperimendid andmete tundlikkuse suhtes. Mõlemad andmestikud on keskendunud õhu toksilistele orgaanilistele komponentidele, sh suuresti PCB-de (polükloreeritud bifenüülide) monitooringule.

Järgneval joonisel (joonis 2) on esitatud näide dendrogrammi klastrite muutustest, mis tekkisid konkreetse ühendi eemaldamisel. Muutunud piirkond on märgitud rohelise joonega. Muutunud klasteranalüüsi joonise kõrvale on lisatud esialgne klasteranalüüs (ehk see, mille peal pole rakendatud Jackknife meetodit).

42

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Joonis 2. Näide sellest, kuidas ühe ühendi eemaldamisel muutus struktuur. Antud juhul on mõjutavaks eemaldatud ühendiks PCB 180.

Kasutades sama andmestikku, sooritatakse ka varieerimised. Varieerimised esialgsete andmete põhjal tehakse selleks, et selgitada välja usalduspiirid. Varieerimistes rakendatakse kogu andmestiku peal sama variatsioonikordajat. Variatsioonikordaja on arv, mis näitab suhtelist hajuvust ehk kui mitmendiku keskväärtusest moodustab standardhälve. Algsete andmete asemele tekitatakse juhuslikult uued, mille keskväärtus on mõõdetud suurus, standardhälve aga kindlas suhtes keskväärtusesse. Varieerimised sooritatakse variatsioonikordajatega vahemikus 0,01 – 0,30. Iga kordajaga tehakse protsess läbi kolm korda. Eesmärgiks on jälgida muutusi klastrites ning analüüsi struktuuris.

Joonis 3. Näide klasteranalüüsi lähistruktuuri muutusest (teine katse variatsioonikordajaga 0,04)

Teise andmestikuna on töös kasutusel Põhja-Eesti õhu passiivmõõtmise andmestik, mille moodustavad Eesti põhjaranniku olulisemad monitooringukohad: Tallinn, Muuga sadam, Lahemaa, Kunda ja Kohtla-Järve.

43

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Passiivseid Põhja-Eesti õhuproove on võetud 28-päevaste tsüklitena. Moodustus neli nädalast perioodi vahemikes 1) 21. märts – 19. aprill; 2) 19. aprill – 17. mai; 3) 17. mai – 12. juuli; 4) 12. juuli – 8. august 2006. (Klánová et al.).

Oluline on teada saada, kas klasteranalüüs eristab asukohtade erinevatel aegadel võetud proovid st samasse klastrisse satuvad ajaliselt või asukohaliselt sarnased tulemused.

Joonis 4. Klasteranalüüs Põhja-Eesti õhu passiivmõõtmisel saadud andmete põhjal

Tulemused ja analüüs

Eemaldades järjepidevalt Jackknife meetodiga algtabeliks võetud näidisandmestikust (Euroopa õhusaaste) ühe keemilise ühendi, selgub, et uuesti sooritatud klasteranalüüs on tundlik teatud ühendite suhtes. Nendeks ühenditeks on PCB 49 (tertaklorobifenüül), PCB 141 (heksaklorobifenüül), PCB 180 (heptaklorobifenüül), PCB 187 (heptaklorobifenüül) ja PCB 41/64 (bifenüül, millel on ortoasendis kaks erinevat kloori aatomit). Tundlikkus väljendub dendrogrammi struktuurimuutustes – tekkis juurde või hoopis lõhuti klastritevahelisi lähisidemeid. Samuti saab täheldada muutusi kaugstruktuuris – aset leidsid küll muutused, kuid need pole klastritega vahetult seotud (nagu lähistruktuuri muutused).

Joonis 5. Näide kaug- ja lähistruktuuri paiknemisest dendrogrammil 44

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Jackknife meetodi rakendamise tulemusena selgus, et klasteranalüüs pole suuteline asukohti klastrites eristama. Kui analüüs, mis on sooritatud asukohtadele, ei suuda klastrite sees olevaid objekte, antud juhul asukohti, üksteisest eristada, siis ei saa sama andmestiku põhjal tehtavaid üldistusi pidada pädevaks. Jackknife meetodi rakendamisel Euroopa õhusaaste andmestiku asukohtade peal – st eemaldades ükshaaval iga asukoha, esineb ka siin muutusi. Keemiliste ühendite klastritesse koondamisel tekkisid muutused (võrreldes esialgse klasteranalüüsiga), kui eemaldati asukohad Virolahti, Danki, Keldsnor ja Dacha. Tulemuste varieeruvus on nii suur, et konkreetselt ei eristu isegi asukohad. Suure varieeruvuse tõttu ei saa teaduslikul tööl, kus algandmetes jäetakse arvestamata juhuslik häiritus, olla ka üldistavaid järeldusi. Järeldusi saab küll teha ja tulemusi üldistada, aga tõepärase informatsiooni saamiseks on siiski vaja hinnata andmete usalduspiire. Usalduspiiride hindamiseks kasutati antud töös variatsioonikordajaid 0,01; 0,02; 0,03; 0,04; 0,05; 0,1; 0,15; 0,2; 0,25 ja 0,3. Iga kordajaga sooritati protseduuri kolm korda. Alustati väikseimast variatsioonikordajast.

Visuaalse vaatluse tulemusel on võimalik eristada klasteranalüüsis toimunud muutusi (võrreldes esialgse klasteranalüüsiga, kus ei kasutata andmete peal variatsioonikordajat) variatsioonikordaja 0,04 juures. 0,04-st väiksemate variatsioonikordajate peal klasteranalüüsi struktuurimuutusi ei esinenud. See tähendab, et suhteline hajuvus antud andmestike peal on 4%.

Põhja-Eesti õhu passiivmõõtmise andmestiku puhul on tegemist andmetega, kus viies asukohas (Tallinn, Muuga, Kohtla-Järve, Lahemaa, Kunda) on proovivõtutulemused esitatud nelja erineva ajavahemiku kohta: 1 – 21.03.–19.04.06; 2 – 19.04.–17.05.06; 3 – 17.05.–12.07.06; 4 – 12.07.– 08.08.06. Sooritades selle andmestiku peal klasteranalüüsi, eesmärgiga selgitada välja kuivõrd lähedaseks antud süsteem asukohtade klastreid peab, selgus, et ka siin esineb oodatust teistsuguseid tulemusi. Nimelt ei erista analüüs asukohtade erinevatel aegadel võetud proove. Andmestiku teise tabeli, kus puuduvad andmed Kohtla-Järve kohta, põhjal sooritatud klasteranalüüs eraldas konkreetselt ühte klastrisse vaid Tallinna tulemused.

Järeldused

Uurimistöö keskendus keskkonnauuringute klasteranalüüsi vea tundlikkuse hindamisele juhuvigade suhtes. Oluline oli selgitada, kas ja kui tundlik on klasteranalüüsi „oksadeks“ jaotatus algandmete muutuste suhtes. Selgitamaks välja klasteranalüüsi struktuurimuutused, sooritati eksperimendid näidisandmetega – Euroopa õhusaaste andmestiku ning Põhja-Eesti õhu passiivmõõtetulemuste põhjal. Meetodid, mida antud töö tulemusteni jõudmisel kasutati – Jackknife ehk liigendnoa meetod ning varieerimised variatsioonikordajatega on kergesti rakendatavad ning ei nõua olulisi lisaressursse (peale aja).

Tööst selgus, et andmestike põhjal koostatavate üldistuste või prognooside tegemisel on kindlasti oluline arvestada juhuslikkusest tingitud hajuvusega. Mõõdetud andmetes tekib paratamatult hajuvus ning see muudab andmestiku ka kergesti mõjutatavaks. Kergesti mõjutatavad andmed on ebakindlad ning neid ei saa teaduslikust aspektist pidada pädevaks. Sellest tulenevalt on uurijatel, kes rakendavad oma teadustöös klasteranalüüsi, soovituslik arvestada hajuvusega ning hinnata andmestiku usalduspiire, et seejärel tõlgendada saadud tulemusi tõepärasemalt. Ühtlasi soovitab autor hakata laialdasemalt kasutama klasteranalüüsi ning selle vea tundlikkust hindavaid meetodeid.

Viiteallikad

Drosg, M. (2009). Dealing with uncertainties: a guide to error analysis. Viin: Springer.

Harner, T., Bartkow, M., Holoubek I., Klanova, J., Wania, F., Gioia, R., Moeckel, C., Sweetman, A. J., Jones, K. C. (2006). Passive air sampling for persistent organic pollutants: Introductory remarks to the special issue. – Environmental Pollution, 144, 361–364 [Online] Science Direct.

45

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik Geo ja Bioteadused

Klánová, J., Čupr, P., Holoubek, I. (2007). Application of passive sampler for monitoring of POPs in ambient air. Part II: Pilot study for development of the monitoring network in the Central and Eastern Europe. Research Centre for Environmental Chemistry and Ecotoxicology, Brno.

MONET-CEEC: Monitoring of persistent organic compounds in the air using the passive air sampling technique: Model network CEECs. Research Centre for Toxic Compounds in the Environment. (2007). http://monet-ceec.eu/index.php?pg=methods, 10.04.12.

Robert, C. P., Casella, G. (2004). Monte Carlo Statistical Methods. New York: Springer.

46

HARIDUSTEADUSED

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

MUUSEUM KUI FORMAALHARIDUST TOETAV ÕPPEKESKKOND MUSEUM AS A SUPPORTING LEARNING ENVIRONMENT FOR FORMAL EDUCATION Sireli Uusmaa

I koht magistritööde kategoorias Muuseumi roll ühiskonnas on aja jooksul muutunud. 21. sajand on asetanud muuseumid uudsesse rolli, pannes neid oma eesmärke ümber hindama. Muuseum peab eneselt küsima, mis on tema tähtsus ühiskonnas. Mida oodatakse muuseumilt 21. sajandil? Muuseumil tuleb haarata ühiskonnas laiem kandepind rahva identiteedi hoidja ja talletajana, lisaks peaksid muuseumid oma kogudes olevaid esemeid ka interpreteerima (Hooper-Greenhill 2007). Muuseumidest on kujunemas sõnumi edastajad ja mõjutajad. Muuseumitöö organiseerimisel on vaja leida vastuseid järgmistele küsimustele: millised on muuseumi identiteet ja moraal ning kuidas suhestuda ja suhelda publikuga?

(Svanberg 2010) Üha enam peetakse muuseumi keskseks ülesandeks haridustööd ja seeläbi koolihariduse toetamist. Kogude näol on muuseumide käsutuses suur infobaas, mida õigete meetodite ja programmide näol ka õpilaste koolihariduse rikastamiseks ja täiendamiseks kasutada saab. Eesti muuseumide visioon aastaks 2015 näeb muuseumeid haridusasutustena, mis pakuvad kogemusi, teadmisi, meelelahutust ning kindlasti toetavad kõige eelnevaga formaalõpet (21. sajandi... 2006).

Eestis on muuseumipedagoogikaga tegeletud juba enam kui 15 aastat. Virve Tuubeli järgi algas muuseumi pedagoogiline ajastu Eestis 1992. aastal, mil alustas tegevust ICOM-i Eesti Rahvuskomitee (Tuubel 2002). 1990. aastatel hakati muuseumides koostama üha enam kindla teema ja metoodikaga programme, mille eesmärgiks polnud üksnes ekspositsiooni tutvustamine, vaid ka aineprogrammidest lähtumine (21. sajandi... 2006). Esimene ametlik muuseumipedagoog asus tööle 1994. aastal Eesti Vabaõhumuuseumis (Veeremaa 2008).

Muuseumis rakendatavat haridustööd ehk muuseumipedagoogikat võib käsitleda kui museoloogia ja pedagoogika kokkupuutepunkti (Tuubel 2011). Päris ühest definitsiooni muuseumipedagoogika kohta pole. Näiteks on Virve Tuubeli (2002, 13) sõnul muuseumipedagoogika piiriteadus, mis uurib muuseumi kommunikatsiooni vorme ja museaalidega seotud teadmiste edastamist inimestele ja muuseumipedagoogide tegevusega seotud põhiküsimusi, sh metoodikat ja abimaterjale. Lühidalt võiks muuseumipedagoogikat pidada õppeprotsessiks muuseumis, kasutades selleks muuseumi ekspositsiooni ja sobilikke meetodeid.

Magistritöö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas muuseumid hetkel õppekeskkonnana toimivad ja formaalharidust toetavad. Selleks analüüsiti riiklikku õppekava, mille järgi on muuseum sobilik õppekeskkond, pakkudes praktilisi ja mitmekülgseid õppimisvõimalusi (Põhikooli riiklik... 2011). Kehtiva õppekava arendamise protsessi olid kaasatud õpetajad, oma ettepanekuid õppekeskkonna rikastamiseks said teha ka muuseumid (Oja 2010). Näiteks on selle tulemusena ajalooõpetajatele erinevate klasside näidistöökavades välja pakutud muuseume või muuseumiprogramme, mis toetaksid kindla teema õppimist (Põhikooli valdkonna... 2010). Õpe muuseumis saab olla eakohane ning näitlikustatud eksponaatidega. Muuseumis saab õppeaineid omavahel lõimida ning toetada seeläbi ka 48

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

erinevate üldpädevuste nagu väärtus-, õpi-, suhtlus- ja ettevõtlikkuspädevuse saavutamist. Kehtiv riiklik õppekava on määratlenud uurimis- ja loovtööde tegemise võimaluse, mille läbiviimist muuseum saab toetada (Põhikooli riiklik... 2011; Gümnaasiumi riiklik... 2011).

Magistritöö käigus analüüsiti valitud muuseumide kodulehti, mille põhjal võib järeldada, et muuseumipedagoogika rikastab õppetööd. Valitud muuseumide haridusprogrammid toetasid sotsiaalainete õpinguid temaatiliselt, pakkudes õpetajatele võimalusi saavutada eelkõige ajaloo õpetusega seotud õpitulemusi. Pakutavate muuseumitundide eesmärgiks on peaasjalikult teema vastu huvi tekitamine ja kogemuste pakkumine. Muuseumitundide loomisel arvestatakse erinevate sihtrühmadega, tihti on selleks nii põhikooli- kui gümnaasiumiaste korraga. Konkreetselt tunniteema käsitlemist ei pakuta, seega õpitulemuste taotlemist käibivad programmid ei toeta.

Saamaks täielikku ülevaadet hetkeolukorra ja suhtumiste kohta muuseumisse kui õpikeskkonda, koostati kaks küsimustikku. Üks küsimustik oli mõeldud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele, teine muuseumipedagoogidele ja haridustööga tegelevatele muuseumitöötajatele. Küsimustike eesmärk oli välja selgitada võimalused muuseumi ja kooli haridusalaseks koostööks. Oluliseks aspektiks oli seotus formaalharidusega, kui palju sellele tähelepanu pööratakse ning kuidas muuseum saab kooliharidust toetada/rikastada.

Tihti on muuseumitunni külastuse eesmärgiks rikastada või näitlikustada tunnis käsitletavat teemat, aga ka üldisemalt õppeaine vastu huvi tekitada. Konkreetsete õpitulemuste saavutamise peale mõeldakse harva. Muuseumitöötajad ise ei pidanud RÕK-i põhimõtetega arvestamist muuseumi haridustöö organiseerimisel keskseks. RÕK-iga arvestamist ei tähtsustanud ülemäära ka õpetajad.

Muuseumitund ei asenda koolitundi, vaid rikastab seda. Muuseumitundi saab läbi viia vabamas vormis ja mängulisemalt kui koolitundi. Olulisel kohal on muuseumitunnis praktilised ülesanded ning teema näitlikustamine. Tundides tuleks arvestada ka sihtrühma ning neile sobilikke meetodeid ja ülesandeid. Üheks muuseumitunni väljatöötamise võimaluseks oleks teha seda muuseumi ja kooli koostööna.

Selline muuseumitund koosneb kolmest faasist, millest esimene ja kolmas teostatakse klassiruumis. Muuseumi ülesandeks oleks töötada välja vastavad juhendid ja materjalid, kuidas muuseumile eelnevat ja järgnevat tundi läbi viia. Muuseumitunni arendamise ja edukuse kohapealt on oluline koht tagasisidel, mida oleks muuseumil soovitatav regulaarselt ja organiseeritult õpilastelt küsida.

Muuseumitundides kasutatakse koolitunnile omaseid metoodikaid, nagu rühmatöö, tööleht, viktoriin. Samas saab muuseumiõppes rakendada meetodeid, mida klassiruumis harva kasutatakse − rollimäng, teema näitlikustamine eksponaatidega, lauamäng, film, otsimismäng. Haridustöö alase tegevusena, mida muuseumid veel pakkusid, võib nimetada orienteerumismängu, ajarännakuid, arvutimänge. Kooli ja muuseumi koostööd pidasid vastanud väga tähtsaks. Mitmed muuseumid tegid projektialast koostööd mõne kindla kooliga. Õpetajate koolitamisega tegeleti vähe, kuid seda peeti vajalikuks.

Muuseumikülastuse õnnestumine ei sõltu üksnes hästi läbi mõeldud muuseumitunnist, vaid ka muuseumitöötaja enese panusest. Hea muuseumipedagoog on professionaal, kes oskab teemat huvitavalt avada ning sealjuures kohandada õppetegevust vanuseastmetele vastavalt. Muuseumipedagoog oskab end hästi väljendada ja ka kehtestada. Soovitavalt peaks muuseumipedagoogil olema pedagoogikaalane haridus. Küsitluste põhjal võib järeldada, et enam kui pooltel muuseumipedagoogidel Eestis hetkel see ka on.

Muuseumi ja kooli koostööks on lisaks muuseumikülastusele ka teisi võimalusi. Muuseum võib pakkuda koolidele võimalust kutsuda muuseumi kooli ainetundi läbi viima. Heaks variandiks on ka projektid „Muuseum kohvris” või „Teemakohver”. Lisaks saab muuseum koolile pakkuda rändnäitusi, koostööprojekte, õppekäike, ekskursioone, teemapäevi, huvialategevust, orienteerumismänge, lisamaterjale, aga ka loov- ja uurimistööde juhendamist. Mitmeid nendest variantidest on erinevad muuseumid ka juba edukalt kasutanud.

Muuseumikülastusega kaasneb mitmeid probleeme, mis takistavad paljudel õpetajatel seda ette 49

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

võtmast. Kõige suuremaks probleemiks on majanduslike ja ajaliste ressursside vähesus või nende puudumine. Probleemi lahendamisele võiksid kaasa aidata nii haridus- ja teadusministeerium kui ka kohalikud omavalitsused nii rahastuse kui tegevuste organiseerimisega. Lisaks saavad muuseumid ja koolid sõlmida koostöölepinguid või kirjutada ühiseid projekte muuseumiõppe soodustamiseks.

Viiteallikad

21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad 2006–2015. (2006). Kultuuriministeerium.

Tallinn. Gümnaasiumi riiklik õppekava. https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011002 , 23.03.2012.

Hooper-Greenhill, E. (2007). Museums and Education: purpose, pedagogy, performance. New York.

Oja, M. Ajalugu. Sissejuhatus. http://www.oppekava.ee/index.php/Ajalugu_sissejuhatus, 01.05.2012.

Põhikooli riiklik õppekava . https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001, 23.03.2012.

Põhikooli valdkonnaraamat. Sotsiaalained. http://www.oppekava.ee/images/0/0c/8._klass_%C3%B5ppeprotsessi_kirjeldus_ajalugu.pdf, 01.05.2012.

Svanberg, F. (2010). The Museum as forum and actor. Rootsi.

Tuubel, V. (2002). Muuseumi ja kooli koostöömudelid. Tartu Ülikooli haridusteaduskond.

[Magistritöö.] Tartu: Tartu Ülikool.

Tuubel, V. (2011). Abiks õpetajale. Muuseumipedagoogika ja ajalooõpetus. http://www.oppekava.ee/index.php/Muuseumipedagoogika_ja_ajaloo%C3%B5petus, 27.04.2012.

Veeremaa, T. (2008). Culture-educational programs of museums: the necessities and possibilities of linking to state curriculum. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse ja humanitaarainete osakond. [Magistritöö.] Tallinn.

50

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

KOLME PÕLVKONNA INIMESTE SUHE MUUSIKAKASVATUSSE KOOLIS, KOORILAULU JA LAULUPIDUDESSE ATTITUDES OF THREE GENERATIONS TOWARDS MUSIC EDUCATION IN SCHOOLS, CHORAL SINGING AND SONG FESTIVALS Kai Rei

II koht magistritööde kategoorias Sissejuhatus

Tänapäeva mitmekesine ja paljusid võimalusi pakkuv elu nõuab inimestelt üha enam valikute tegemist ning otsustamist ühe või teise eelistuse kasuks. Seetõttu osutub eriliselt oluliseks ka noorte inimeste väärtuselise (sh eetilise) arengu suunamine. Võimalusi arendada nii rahvuslikku kui üldse inimestevahelist ühtsustunnet pakub Eestis kooriliikumine, mille tippsündmusteks on laulupeod.

Laulupidusid peetakse eestlaste ja eestluse identiteedi väljenduseks. On aga ka neid, kes ennustavad laulupidude hääbumist.

Antud kontekstist tulenevalt võibki küsida, kuivõrd jätkusuutlik on eestlaste laulupeotraditsioon.

Et suuta selle üle otsustada, olen otsinud empiirilistele andmetele tuginedes vastuseid järgmistele küsimustele: 1) Missugused väärtused iseloomustavad tänapäeva Eestis kolme eri põlvkonna esindajaid? Mis seob ja mis eristab põlvkondi? 2) Missugune on eri põlvkondade inimeste suhe koorilaulu, laulupidudesse ja muusikakasvatusse koolis? 3) Kuidas seonduvad omavahel fenomenidena põlvkondi iseloomustav väärtusmaailm ning inimeste suhe koorilaulu, laulupidudesse ja muusikakasvatusse koolis?

Metoodika

Empiiriliste andmete kogumismeetodiks oli kirjalik küsitlus, mille koostamisel võtsin eeskujuks A. Liimetsa, J. Kruusvalli ja M. Mäesalu koostatud küsitluskava „Pingist pinki“ (2009) koolinoorte elustiili uurimiseks ning Inna Järva (2004) küsimustiku eri põlvkondi iseloomustavate kasvatusväärtuste uurimiseks. Andmete analüüsimiseks kasutasin SPSS-programmi (versioon 14.0) ning kõige enam korrelatsioon- ja faktoranalüüsi. Lahtiste küsimuste abil saadud informatsiooni töötlemiseks kasutasin kvalitatiivse uurimisviisi piiridesse kuuluvat fenomenograafilist meetodit. Uurimisobjektideks olid kolm erinevat põlvkonda: »» 1940. aastatel sündinud põlvkond, kelle elu möödus suuremas osas nõukogude korra tingimustes ja keda on nimetatud vanemaks põlvkonnaks; »» 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul sündinute põlvkond, keda on nimetatud tinglikult „võitjate põlvkonnaks“, sest nemad olid Eesti taasiseseisvumise ajal parimas elueas ning seega ka turuühiskonnas tekkinud uute võimaluste avardajad ja kasutajad (vrd Titma 2002, 7). »» 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul sündinud põlvkond, keda on nimetatud nooremaks põlvkonnaks ja kelle elu on kulgenud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

51

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Andmed kogusin 2012. aasta jaanuaris-veebruaris Tallinnast, Harjumaalt, Tartust, Tartumaalt, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Hiiumaalt. Vanemale põlvkonnale (n = 79) edastasin ankeedid peamiselt Tallinna linnaosade ja erinevate linnade ning alevite sotsiaalkeskuste töötajate kaasabil ning need täideti keskustes kohapeal. Keskmise põlvkonna (n = 72) esindajad leidsin oma tutvusringkonnast.

Nooremat põlvkonda (n = 88) esindasid peamiselt TLÜ erinevate erialade üliõpilased.

Mõtlemiskontekstiks andmete analüüsimisel ja tõlgendamisel oli sotsiokultuuriline lähenemisviis sotsiaalteadustes (nt Võgotski 1996; Säljö 2003 jt), mis lubab kolme põlvkonna näitel seostada kasvatust kui fenomeni ühiskonnas toimunud muudatustega.

Tulemused ja arutelu

Eri põlvkondade inimeste sidususest väärtuste alusel Võib väita, et kolme põlvkonna inimeste sidusus kasvatusväärtuste tähtsustamise alusel on vägagi suur. Küllap on see seletatav eestlastel täheldatava perekeskse eluviisi püsivusega läbi aegade (vrd Liimets 2009). Kõik põlvkonnad hindasid kõrgelt traditsioonilisele kasvatusele omaseid väärtusi – humanistlikke ja haridusväärtusi. Erinevused ilmnesid kollektivistlike ja isamaaliste väärtuste osas, mis on hinnas rohkem vanema põlvkonna seas. Ehkki tänapäeva Eesti ühiskonnas on kõrgelt hinnatud orienteeritus materiaalsele heaolule, näitasid tulemused, et perekondades on püütud lapsi kasvatada ikka intellektuaalsete väärtuste suunas. Nooremad põlvkonnad on omaks võtnud oma vanemate väärtushinnangud ning püüavad neid silmas pidada ka oma laste kasvatamisel. Vaba aja tegevuste struktuurist ilmnes aga, et igapäevases kultuuritarbimises on kõik uuritud põlvkonnad valdavalt orienteeritud meelelahutuslikule, mitte kõrgkultuurile. Võimalik, et selles orientatsioonis peituvad ka inimeste vasturääkiva ja ambivalentse suhte juured laulupidudesse ja koorimuusikasse.

Eri põlvkondade suhe muusikakasvatusse ja -õpetusse koolis Tõdemus teooria tasandil, et vanema põlvkonna muusikatundides olid omal ajal esiplaanil laulmine ja muusika kuulamine ning vestlus, leidis empiirilises uurimuses kinnitust. Väidetigi, et tundidest on meelde jäänud eelkõige laulmine, ning oluliseks peeti ka osalemist erinevates ansamblites ja koorides. Keskmise põlvkonna muusikaõpetuses mindi 1970. aastate algul Eestis üle relatiivsele noodilugemissüsteemile ning õppeaine sisu oli küllalt teooriakeskne. Nii näitasid ka empiirilised andmed, et keskmise põlvkonna mälestustes nii põhi- kui keskkooliajast domineeris rõhuasetus laulmisel, kuid et tegeldi ka noodikirja ja muusikaajalooga. Noorema põlvkonna kooliajal oli muusikaõpetuse sisu vanemas astmes vägagi muusikaajalooliste teadmiste keskne. Nii väitsidki küsitletud, et suur osa muusikatunnist kulus muusikaajaloo käsitlemisele, konspekteerimisele ja muusika kuulamisele. Noorem põlvkond suhtus muusikasse kui õppeainesse koolis seetõttu hoopis kriitilisemalt: ei oldud rahul, et valmistati ette eelkõige orienteeruma muusikaajaloos, kuid puudus seos kaasajaga ning praktilise musitseerimisega. Seega tõid inimeste meenutused oma kooliaja muusikatundidest selgelt esile asetleidnud muutused sotsiokultuurilises pedagoogilises tegelikkuses, mille koostisosaks on ju ka koolide õppe- ja ainekavad.

Eri põlvkondade inimeste suhe koorilaulu ja laulupidudesse Erinevas vanuses inimestele üldiselt meeldib laulda ning koori¬muusikast peetakse lugu. Sellega, et koorilaul kuulub eesti kultuuri juurde, oldi nõus, kuid koorilaulu populaarsuse hindamisel ei oldud üksmeelsed. Väitega, et eesti koorilaul on heal tasemel, nõustus kõige enam vanem põlvkond. Erinevate kooride kontsertidel käivad kõigist põlvkondadest vaid väga vähesed. Keskmiselt pooled küsitletuist arvasid, et koorides ei laula mitte ainult vanemad inimesed, vaid ka noored, ning oldi seisukohal, et koorilaul ei ole igav ega raske. Sellest järeldub, et koorides võivad laulda erinevas vanuses inimesed ning koorilaul on nüüdisaegne ja jõukohane paljudele. Kõik näib olevat ilus, kui teisalt ei kõneleks andmed hoopis teistsugust keelt. Nimelt väidavad eelkõige just need, kes on nii põhikoolis kui keskkoolis koorides laulnud või muusikat süvendatult õppinud, et koorilaul on igav ja 52

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

tüütu, et nad ei taha kooris laulda, et laulupeole ei minda koorimuusika pärast jne.

Seega võime tõdeda, et suhe koorilaulu nagu ka laulupidudesse on sisuliselt vastuoluline. Kõige enam väärtustavad neid küll vanima põlvkonna esindajad, kuid siiski kogu valimist 97,9% olid nõus väitega, et laulupeod väljendavad Eesti kodanike ühtekuuluvust. Laulupeole pääsemist ja seal osalemist peeti väga oluliseks seetõttu, et soovitakse kogeda „laulu võimu tunnet“. Teisalt võis aga tõdeda, et laulupidu peetakse tänapäeval lihtsalt üheks toredaks meelelahutusürituseks teiste hulgas ning vähesed laulavad kooris sellepärast, et tegelda koorilaulu kui kunstiga.

Põlvkondade väärtusmaailm ning suhe koorilaulu, laulupidudesse ja muusikaõpetusse Perekondades, kus olid hinnas humanistlikud väärtused, peeti tähtsaks ka koorilaulu kui kunsti.

Need, kes tegelevad muusikaga (sh koorilauluga), teevad seda siiralt, ausalt ja suure kohusetundega ning on orienteeritud ka suhtlemisele teiste inimestega. Järelikult mõjutab muusikaga tegelemist valima samuti inimesi ümbritsev sotsiaalkultuuriline tegelikkus ning nende kasvuperekonnas domineerinud väärtusmaailm. Muusikaliste väärtuste tasandil oli omavahel enam sarnasust vanemal ja keskmisel põlvkonnal, kelle elust oluline osa on kulgenud nõukogude ajal, ning nendest eristus noorim põlvkond, kes on end sünkroniseerinud tänapäevaste postmodernsete väärtustega.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et vaatamata sellele, et uurimistulemused annavad tunnistust ühenduses koorilaulu ja laulupidudega nende fenomenide ambivalentsusest inimeste elus, võib ikkagi loota laulupeotraditsiooni jätkumisele, kuid seda juhul, kui laulupidude sisu ja vormi ei uuendata üksnes uuendamise kui sellise pärast ja dirigentide isiklike eneseteostuslike ambitsioonide nimel. Tulekski uurida ning lähtuda sellest, mis erinevatest põlvkondadest inimestele laulupidude juures meeldib ning mis ei meeldi.

Viiteallikad

Järva, I. (2004). Põlvkondlikud muutused Eestimaa vene perekondade kasvatuses: sotsiokultuuriline käsitus. Tallinn: TPÜ.

Liimets, A. (2009). Muusika noorte elustiilis ja nüüdisaja koolikultuuris. − A. Liimets (koost ja toim).

Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga. Tallinn: TLÜ, 55−89.

Liimets, A., Kruusvall, J., Mäesalu, M. (2009). Küsimustik ”Pingist pinki” koolinoorte elustiili uurimiseks. Tallinn: EMTA. Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses: sotsiokultuuriline käsitlus. Eesti Vabaharidusliit.

Titma, M. (2002). 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel. Tartu: TÜ. Выготский, Л. С. (1996). Педагогическая психология. Москва: Педагогика.

53

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

ÕPPEJÕUDUDE KOOLITAJATE VÄÄRTUSPOSITSIOONID (ÕPPEJÕU IDENTITEEDI VÄÄRTUSPÕHISE REKONSTRUEERIMISE TOETAMISE KONTEKSTIS) ACADEMIC DEVELOPERS´ VALUE-POSITIONS (IN THE CONTEXT OF SUPPORTING ACADEMICS´ VALUEBASED IDENTITY RECREATION) Reili Pae

II koht magistritööde kategoorias

Õppejõudude koolitajad tegutsevad mitmetähenduslikus ja keerukas kontekstis, kus järjest enam rõhutatakse õppejõu professionaalse arengu terviklikult toetamise vajadust. Ühe tervikliku õppejõu professionaalse arengu toetamise võimalusena käsitletakse magistritöös võimaluste loomist õppejõu identiteedi väärtuspõhiseks rekonstrueerimiseks. Õppejõu identiteedi väärtuspõhise rekonstrueerimise toetamine kui dialoogilise suhtlusruumi loomine toob fookusesse selle, kui oluline on õppejõudude koolitaja kohalolek ja kontakt nii iseenda kui ka õppejõududega. Väärtuspositsioonid kui õppejõudude koolitaja identiteedi ja oluliste suhete loomise ressurss pakuvad aluse nii õppejõudude koolitaja identiteedi mõistmiseks kui ka õppejõu tervikliku professionaalse arengu kontseptualiseerimiseks. Olulised väärtuspositsioonid kogenud õppejõudude koolitajate jaoks on mina kui vabaduse ja iseseisvuse väärtustaja, tolerantne, õiglane, loov, aga ka läbi vastandumise mina kui domineeriv, ambitsioonikas, konservatiivne, põnevuse otsija. Magistritöö empiirilised andmed koguti Personaalsete Positsioonide Repertuaari (Hermans 2001)ning narratiivse ja fokusseeritud intervjuu meetodil.

Sissejuhatus

Õppejõu professionaalse arengu toetamine on kujunenud omaette valdkonnaks kõrghariduses, olles midagi enamat kui „tavaline” akadeemiline töö (Clegg 2009). Oluline on õppejõu professionaalse arengu toetamisel võtta arvesse teadustööd tegeva õppejõu professionaalsete rollide keerukust (Ahlberg 2008, 141), paremini mõista ja toetada õppejõu professionaalset arengut ja õppejõu terviklikku identiteeti, sh uurija-õpetaja rollide sidusust, mida seni on aga vähe uuritud (Ahlberg 2008; Cranton 2011; Jones 2011; Krabi 2010). Uuringud näitavad, et rääkides õppejõu terviklikust arengust (developing as academic), omab see õppejõudude jaoks keerukamat, sügavamat ja olulisemat tähendust ning sealhulgas haarab juba ka õpetaja rolli (Åkerlind 2011). Seetõttu on oluline leida võimalusi õppejõu professionaalse arengu terviklikuks, identiteedist lähtuvaks toetamiseks, kus fookuses on õppejõud ise, mitte aga õppejõu erinevad rollid.

54

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Õppejõud mõjutab ülikoolis õppimist, õpetamist, uurimist ja ülikooli arengut (Krabi 2010), mistõttu on oluline teadvustada, kellele ja kuidas luuakse võimalused arenguks ja õppimiseks, ning kontseptualiseerida õppejõu professionaalse arengu toetamist õppejõu identiteedist lähtuvalt.

Magistritöös on võetud õppejõu identiteedi toetamise ühe võimalusena fookusesse väärtuspõhine lähenemine, mis tugineb dialoogilise mina (Dialogical Self Theory, Hermans 1996) ja alusväärtuste (Schwartz 1992) teooriatele. Sellest tulenevalt käsitletakse töös väärtuspositsioone kui väärtusi väljendavaid sisemisi personaalseid mina-positsioone, mis loovad ja struktureerivad nii sisemisi sotsiaalseid kui ka välimisi mina-positsioone ja kujundavad internaalset ning eksternaalset dialoogi. Õppejõudude koolitajate väärtuspositsioone käsitletakse töös olulise võimaluse ja ressursina õppejõu professionaalse arengu toetamisel. Samas ei ole Eestis õppejõudude koolitajate väärtuspositsioone uuritud ning seetõttu on oluline mõista, millised on õppejõudude koolitajate väärtuspositsioonid.

Väärtuspositsioonid

Õppejõu professionaalse arengu toetamise kontekstis pakub dialoogilise mina teooria võimaluse läheneda õppejõu identiteedi toetamisele terviklikult ning muu hulgas lahendada mina-positsioonide dialoogilisuses õppejõud-uurija vastuolu. Dialoogilise mina teooria kohaselt on inimesele omased erineva sotsiaalse ja kultuurilise taustaga mina-positsioonid, millele on iseloomulik pidev positsioneerumine, repositsioneerumine ning vastandumine (Hermans, Gieser 2012, 2). Mina kujuneb erinevate positsioonide vahelises dialoogis ning identiteet on käsitletav pidevalt rekonstrueeritava ja läbiräägitava (Akkerman, Meijer 2011), narratiivse enesetõlgendusena (Ricoeur 1992, viidatud Mallet, Wapshott 2012, 3). Seega võib öelda, et identiteet on pidev dialoogiline läbirääkimiste protsess erinevate mina-positsioonide (psühholoogiline protsess) ja (sotsiaalse) keskkonna (sotsiaalne protsess) vahel.

S. Schwartzi (sine anno) alusväärtuste teooria defineerib kümme üldist väärtust, mis on aluseks väärtuspositsioonide sõnastamisele. Väärtuspositsioonid on käsitletavad kui väärtusi väljendavad internaalsed personaalsed mina-positsioonid. Väärtused ei mõjuta mitte ainult seda, millise valiku inimene teeb, vaid ka seda, milliseks kujuneb kogemus, käitumise kvaliteet ja tulemus (Hofer, Schmidt et al. 2007, 18, 26) ning kuidas lähenetakse identiteedi rekonstrueerimisele (Berzonsky, Cieciuch et al. 2011). Identiteedi väärtuspõhist rekonstrueerimist käsitletakse magistritöös kui pidevat, dialoogilist, samal ajal nii psühholoogilist kui sotsiaalset väärtuste poolt mõjutatud kõikehõlmavat õppimise protsessi. Väärtuspositsioonid kui personaalsed mina-positsioonid loovad erinevate sotsiaalsete mina-positsioonide olemuse, samuti juhivad meie valikuid suhetes tähenduslike teistega ehk eksternaalsete positsioonidega. Seetõttu on väärtuspositsioonid tervikliku professionaalse arengu toetamise ja kontseptualiseerimise kontekstis oluline ja väärtuslik ressurss.

Meetod ja valim

Empiiriliste andmete kogumiseks kasutati uurimuses Personaalsete Positsioonide Repertuaari meetodit (PPR, Hermans 2001), et tuua esile, millised on õppejõudude koolitajate väärtuspositsioonid, ning uurimuse teises etapis viidi läbi narratiivne ja fokusseeritud intervjuu. Valimi näol on tegu sihtvalimiga, kuhu kuulusid viis kogemustega õppejõudude koolitajat. Kõik õppejõudude koolitajad on koolitanud Eestis ajavahemikus 2008−2015 Euroopa struktuurivahenditest rahastatava programmi Primus raames, mille eesmärgiks on toetada kõrgkooli õppe kvaliteeti ja tõsta lõpetajate konkurentsivõimet. Kõik valimisse kuulunud õppejõudude koolitajad on naised vanuses 29−56 aastat, kes on ka ise ülikooli õppejõud ning õppejõudude koolitamisega tegelenud orienteeruvalt 3−10 aastat.

55

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Tulemused

Õppejõudude koolitajate jaoks eristuvad oluliste väärtuspositsioonidena mina kui vabaduse ja iseseisvuse väärtustaja, tolerantne, õiglane, loov, aga ka läbi vastandumise (see tähendab peetakse oluliseks mitte olla) mina kui domineeriv, ambitsioonikas, konservatiivne, põnevuse otsija. Väärtuspositsioonid kui väärtusi väljendavad mina-positsioonid mõjutavad seda, kuidas kirjeldatakse ennast õppejõudude koolitajana (sisemised sotsiaalsed mina-positsioonid) ning keda märgatakse tähenduslike välimiste mina-positsioonidena.

Kokkuvõttes võib öelda, et väärtuspositsioonide mõju avaldub läbi selle, kuidas mõistetakse koolitust, õppejõudu kui õppijat, õppimist, suhtlusruumi loomist ja iseennast õppejõudude koolitajana. Väärtuspositsioonide kaudu väljenduvad õppimist toetavas suhtlusruumis pidev arenguline hoiak, valmisolek olla avatud, otsida uut, kuid ka valmisolek lasta õppimisel toimuda, usaldada õppijat ja tema valikuid, kogemusi, mõtteid ja tundeid. Kogetud on koolitust kui õppimiseks loodud suhtlusruumi, milles on loomulik vastupanu ja haavatavus, samas enese avastamine ja uuena sündimine.

Kokkuvõte

Väärtuspõhine lähenemine võimaldab õppejõu professionaalse arengu toetamist käsitleda metatasandil. Fookuses ei ole see, milliseid kompetentse õppejõud peaks valdama, milline on kursuste nimekiri ja pakutavate koolituste sisu, vaid fookuses on õppejõuks ja õppejõudude koolitajaks olemine ja kujunemine kui pidev, kõrgetasemeline, suhtluspõhine, dialoogiline, identiteeti tervikuna haarav õppimise protsess. Õppejõuks olemise erinevad kontekstid on mitmetähenduslikud, eripärased ja ainulaadsed ning seetõttu kujunevad tähenduslikud õppimise kogemused juhul, kui neid eripärasid väärtustatakse, kui luuakse võimalused nende kogemuste ja kontekstide avaldumiseks ja läbirääkimiseks dialoogilises suhtlusruumis. Väärtuspositsioonide uurimist õppejõu professionaalse arengu toetamise kontekstis jätkab autor doktoritöös.

Viiteallikad

Ahlberg, A. (2008). Teaching and Learning in Hard Science Research Environments: Views of Academics and Educational Developers. – Higher Education Research and Development, 27(2), 133−142. Åkerlind, G. S. (2007). Constraints on academics’ potential for developing as a teacher. – Studies in Higher Education, 32(1), 21−37.

Akkerman, S. F., Meijer, P. C. (2011). A Dialogical Approach to Conceptualizing Teacher Identity. − Teaching And Teacher Education: An International Journal Of Research And Studies, 27(2), 308−319.

Berzonsky, M. D., Cieciuch, J., Duriez, B., Soenens, B. (2011). The how and what of identity formation: Associations between identity styles and value orientations. − Personality and Individual Differences, 50(2), 295−299.

Clegg, S. (2009). Forms of Knowing and Academic Development Practice. – Studies in Higher Education, 34(4), 403−416.

Cranton, P. (2011). A transformative perspective on the Scholarship of Teaching and Learning. – Higher Education Research & Development, 30(1), 75−86.

Hermans, H. J. M. (1996). Voicing the Self: From Information Processing to Dialogical Interchange.

– Psychological Bulletin, 119(1), 31−50.

56

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Hermans, H. J. M. (2001). The Construction of a Personal Position Repertoire: Method and Practice. − Culture & Psychology, 7(3), 323−365.

Hofer, M., Schmidt, S., Fries, S., Dietz, F., Clausen, M., Reinders, H. (2007). Individual values, motivational conflicts, and learning for school. − Learning and Instruction, 17(1), 17−28.

Jones, A. (2010). Examining the Public Face of Academic Development. − International Journal for Academic Development, 15(3), 241−251.

Krabi, K. (2010). Õppejõu professionaalne identiteet. [Doktoritöö käsikiri]. Tallinna Ülikool.

Schwartz, S. H. (sine anno). Basic Human Values: Theory, Methods and Applications. An Overview.

57

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

ÕPIEDUTUS MATEMAATIKAS: ÕPIRASKUSTE TEKKIMISE PÕHJUSED ÕPETAJATE JA ÕPILASTE ARVAMUSE PÕHJAL LOW ACHIEVEMENT IN MATHEMATICS: GROUND FOR LEARNING DIFFICULTIES BASED ON TEACHERS’ AND STUDENTS’ OPINIONS Kairi Järvetar

III koht magistritööde kategoorias

Sissejuhatus

Viimastel kümnenditel on Euroopas kasvanud nõudlus matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonnas kvalifitseeritud inimressursside järele. Haridus- ja koolitussüsteemides on aset leidnud üldised positiivsed muudatused loodus- ja täppisteaduste õppimise populariseerimiseks ja nende õppeprogrammide kvaliteetsemaks muutmiseks. Siiski pole saavutatud edusammud piisavad (Euroopa Liidu Teataja IV(323) 2010). Uuringud näitavad, et õpilaste matemaatikateadmised ja arvutusoskus on isegi halvenenud. Käesolev artikkel põhineb magistritööl, mille eesmärgiks oli välja selgitada, mis on need põhjused, mis tekitavad õpilastel õpiedutust matemaatikas, ning kuidas näevad õpiraskusi õpetajad ja õpilased.

Teoreetiline taust

Õpiraskusi puudutavad seisukohad tulenevad õpiteooriatest ja on suurel määral seotud antud kultuuris antud ajal domineeriva mõtteviisi ja väärtushinnangutega. Traditsiooniline arusaam õpiraskustest põhineb biheivioristlikel õppimisteooriatel. Õppimises on rõhk asetatud kindlatele etteantud teadmistele, kõik on ühene, tõestatud. Nüüdisajal mõistetakse õpiraskust kui häiritud suhtekompleksi, kus on kolm vastastikku seotud komponenti – õpetaja, õpilane ja õpitav/õpetatav õppeaine (Martinson 2010). Meie klassikalist kooli iseloomustab hierarhiline, funktsionaalne ja arhitektuuriline ruumijaotus, milles kõigel (klassid, kabinetid jne) ja kõigil (õpilane, õpetaja jne) on oma kindel koht. Samuti on kindlaks määratud kasulikud ja kontrollitavad tegevused ning nende korrapärane rütm (tunniplaanid, õpitegevused jne). Sellel suhteväljal õpiraskused ennast ilmutavadki (Martinson 2010).

Magistritöös, mille põhjal artikkel on kirjutatud, on õpiraskuste tekkepõhjuseid vaadeldud neljast aspektist – õpetatav aine, õpetaja, õpilane ja sotsiaalne keskkond. Õppeaine juurde kuulub alati ainekava koos ainealaste nõuete, struktuuri, sisu ja õppematerjalidega. Ehk siis kõik see, mida tuleb õpetada ja õppida (Martinson 2010). Õpetajat võib pidada institutsionaalse hariduse võtmefiguuriks. Õpetaja ja õpilase vahel peab tekkima usaldusside, kus õpilane tunneks, et ka raskuste tekkimisel võib ta õpetaja toetusele loota. Oluline küsimus iga õpetaja jaoks on, kuidas õpetada. Millised on need meetodid, mida kasutada, et õpilastel tekiks valmisolek õppida (Bondarenko 1980). Õpilase juures tuleks alati arvestada individuaalsusega. Teadmiste omandamine tähendab 58

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

subjektiivset protsessi, kus õppija tõlgendab endale olulist ainulaadsel viisil. See, kuidas keegi õpib, on isikupärane, nii nagu ka õppimise tähendus igaühe jaoks (Martinson 2010).

Matemaatilise mõtlemise teljeks on täpsus ja faktidest kinnipidamine, mis eeldab õppijalt töösituatsioonis tähelepanu, püsivust, kestvat keskendumisvõimet ja andmete meelespidamist (Martinson 2010). Õpilasel võib saada takistuseks matemaatika edukaks õppimiseks madal õppimisvõime, vähene püsivus ja tahtejõud, afektiivsed häired, nagu spetsiifiline matemaatikarahutus või -ängistus, ebastabiilsus, alanenud kontsentratsioonivõime jms (Rebane 2009).

M. Martinson (2010) on välja toonud valdkonnad, mis seonduvad tüüpilisemate häiretega matemaatika õppimisel: »» numbrite ja teiste matemaatiliste sümbolite dekodeerimine »» visuaal-ruumiline ja suunataju »» ajataju »» mälu »» matemaatilistest üldmõistetest arusaamine ja matemaatiliste tekstide tunnetamine »» tähelepanu »» hoiak, suhtumine ja motiveeritus Matemaatikas võivad häired olla omavahel sageli põimunud ja esineda nii suulisel kui ka kirjalikul arvutamisel.

Uurimuse meetod

Empiirilise uurimuse eesmärk oli uurida, millest on tingitud õpiraskused matemaatikas ja kuidas kirjeldavad õpiraskusi õpetajad ja õpilased. Uurimus koosnes kolmest osast: matemaatikaõpetajate anketeerimine, 2.-3. kooliastme õpilaste anketeerimine ning intervjuu 2.-3. kooliastme õpilastega.

Uurimused korraldati 2012. aasta kevadel. Õpetajate anketeerimine toimus veebipõhise küsimustiku abil, kokku vastas küsimustikule 51 matemaatikaõpetajat. Õpilaste ankeet oli koostatud valikvastustega testi vormis ja anketeerimine toimus matemaatikatunni ajal. Uurimuse valimi moodustasid teise ja kolmanda kooliastme õpilased, kes jagunesid riski- ja kontrollrühmaks. Riskirühma kuulusid õpilased, kellel esines matemaatika õppimises mahajäämusi, ja kontrollrühma moodustasid samadest klassidest õpilased, kelle õppeedukus matemaatikas oli hea või väga hea. Kokku osales uurimuses 74 õpilast, kellest pooled ehk 37 õpilast moodustasid riskirühma. Kolmanda osana tehti struktureeritud intervjuu 10 õpilasega, kellest 8 õpilast kuulus riskirühma ja 2 õpilast kontrollrühma.

Tulemused

Õpetajate arusaamad õpiraskuste põhjustest Kõige olulisemaks mahajäämuse põhjuseks peavad õpetajad õpilastega seotud tegureid. Kõik uuringus osalenud õpetajad leiavad, et õpiraskustega õpilastel puudub oskus vaimselt pingutada ja puudub õppimise harjumus. Samuti arvavad õpetajad, et õpilased ei suuda keskenduda ja neil puudub õpimotivatsioon. Kõik õpetajad tõid ühe mahajäämuse põhjusena välja ka lünki, mis on tekkinud nooremates klassides õpitud teemades. Matemaatika õppimisel on nooremates klassides iga teema oluline, et mõista järgmisi teemasid, mida õpitakse vanemates klassides. Seepärast võiks üheks mahajäämuse ennetamise viisiks olla lünkade vähendamine õpilaste teadmistes. Õpetajad tõid mahajäämuse põhjustena välja mitu teksti mõistmisega seotud tegurit. Lisaks õpilastest tulenevatele põhjustele peavad õpetajad oluliseks ka õppekirjandusest ja õppekavast tulenevaid tegureid, mis võivad mõjutada õpilaste edasijõudmist koolis. Õpetajad tunnevad suurt puudust diferentseeritud ülesandeid sisaldavatest õppematerjalidest ja kuna õppevahendite koostamine on ajamahukas, siis ei jõua õpetajad ka ise iga teema kohta erinevatele tasemetele materjale ette valmistada.

59

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Uurimuses osalenud õpetajatest arvab 60%, et teises kooliastmes on kõige probleemsem teema protsendi mõiste ja osa leidmine tervikust. Kolmandas kooliastmes tekitab aga õpetajate arvates kõige rohkem probleeme teoreemide tõestamine. Teiseks probleemseks teemaks peavad õpetajad tekstülesannete lahendamist võrrandite ja võrrandsüsteemide abil. Õpilaste arusaamad matemaatika õppimisest ja seal esinevatest raskustest Õpilaste vastustest on näha, et suur osa õpilasi nii riski- kui ka kontrollrühmas peab matemaatika õppimist ja matemaatikast arusaamist tähtsaks. Nad mõistavad, et seda on ka hilisemas elus vaja.

Kontrollrühma õpilaste huvi õppimise vastu on mõnevõrra suurem kui riskirühma õpilastel. Oluline erinevus paistab välja väga suure ja väga väikese õpihuvi korral. Kontrollrühma õpilastest 22%-l on väga suur õpihuvi, kuid riskirühmal on vastav näitaja 3%.

Uuringus osalenud õpilastel esineb lisaks matemaatikale ka teistes õppeainetes raskusi. Enam kui pooltel riskirühma õpilastest on raskusi ka eesti keele, ajaloo ja inglise keele õppimisel. Koduste tööde tegemiseks kulutab kontrollrühma õpilane aega keskmiselt 0–1 tundi, riskirühma õpilane aga 0,5–2 tundi. Oma vaba aega veedavad õpilased suhteliselt palju televiisorit vaadates või arvuti taga, keskmiselt 5 tundi päevas. Selles osas ei ilmne kontroll- ja riskirühma õpilaste vahel erinevusi. Õpilaste arvates tekivad neil raskused matemaatika õppimisel, kuna nad on laisad või neile ei jää meelde, mida nad õpivad. Kontrollrühma õpilastele meeldib matemaatikat õppida, kuna see on loogiline, huvitav ja paneb mõtlema. Riskirühma õpilased on enamasti välja toonud põhjuseks mõtlema panevad ülesanded. Põhjusena, miks aga õpilastele ei meeldi matemaatikat õppida, on riskirühma õpilastest üle poole välja toonud, et matemaatika on raske. Võrdselt 27% mõlema rühma õpilastest peab matemaatikat igavaks. Üldjuhul on kontrollrühma õpilased positiivselt meelestatud matemaatika õppimise suhtes ja nad õpivad matemaatikat meelsasti, mitte ainult seepärast, et seda on elus vaja. Riskirühma õpilaste puhul tuleks tööd teha nende motivatsiooni, suhtumise ja harjumustega, siis tuleksid kindlasti ka paremad tulemused matemaatika õppimisel.

Intervjuud õpilastega Kõigile intervjueeritud õpilastele on mingil perioodil meeldinud matemaatikat õppida. Mitmele riskirühma õpilasele meeldis matemaatika algklassides, kuna siis oli matemaatika kergem ja üks õpetaja õpetas matemaatikat mitu aastat järjest. On õpilasi, kellel keskastmes matemaatika õppimine küll väga ladusalt ei lähe, kuid siiski ütlesid nad, et neile meeldib matemaatika. Raskuste tekkimise põhjuseks peavad õpilased vähest õppimist, mõningal määral ka õpetaja seletusviise ja oma laiskust. Abi saamiseks pöörduvad õpilased esimesena vanemate poole, konsultatsioonides käivad õpilased harva. Mitu intervjueeritud õpilast on ka ise mõistnud, et neil on matemaatika õppimisega probleeme, ja nad on abi saamiseks pöördunud eraõpetaja poole. Matemaatikatundi lähevad õpilased hea meelega, kui teavad, et tööd ei ole tulemas. Kui aga töö on tulemas, siis on ka edukatel õpilastel väike värin sees. Küsimusele, kuidas matemaatikatundi paremaks ja efektiivsemaks muuta, õpilased väga palju lahendusi välja ei pakkunud. Paar õpilast arvas, et õpetaja võiks rohkem ja teisiti seletada, samuti sooviti rohkem lahendada mängulisemaid ülesandeid.

Kokkuvõte

Põhjuseid, mis viivad õpiedutuse tekkimiseni, on üldjuhul mitmeid ja need on omavahel läbi põimunud. Üks ja sama põhjus erinevates olukordades erinevate laste puhul võib kas tõsta lapse valmidust pingutada raskuste ületamiseks või siis masendada, hävitada usu iseendasse ja tahte maailma tundma õppida (Kraav 2005). Magistritöö uuringu tulemustest selgus, et õpetajate arvates tuleb rohkem tööd teha õpilaste endiga, nende motivatsiooni ja keskendumisvõimega. Ka õpilased ise leiavad, et neil tekib õppimisega probleeme, kuna nad on laisad. Samuti on õppematerjalid olulised õppeprotsessi diferentseerimisel − nende olemasolu aitaks õpilastele õppimist jõukohasemaks muuta.

60

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Viiteallikad

Bondarenko, S. (1980). Millest on tingitud õpiraskused? Tallinn: Eesti NSV Haridusministeerium.

Kraav, I. (2005). Õpiedutuse tekkepõhjused põhikoolis õpilaste, õpetajate ja lastevanemate arvamuste põhjal. Tartu: ÜPUI. Martinson, M. (2010). Õpiraskused – kelle probleem? Kust otsida lahendusi? Tallinn: Koolibri.

Nõukogu järeldused, mis käsitlevad põhioskuste taseme tõstmist 21. sajandi kooli käsitleva Euroopa koostöö kontekstis. (2010). − Euroopa Liidu Teataja, IV(323), 11−14.

Rebane, I. (2009). Kui matemaatika on raske... − Haridus, 5-6, 14-15.

61

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

ÜDRUKUTEVAHELISE KIUSAMISKÄITUMISE OLEMUS 6. JA 9. KLASSIS THE NATURE OF BULLYING BETWEEN GIRLS IN FORMS 6 AND 9 Laura Rohlin

III koht magistritööde kategoorias

Sissejuhatus Koolikiusamine, mis on muutumas üha diskuteeritumaks ning vastuolulisemaks teemaks Eesti ühiskonnas, on rahvusvaheline, kooliga ühevanune ning üks sagedasemaid probleeme nüüdisaja koolis.

Koolikiusamise uurimisel keskendutakse tavaliselt selle füüsilistele vormidele, kuna füüsilise kiusamise tagajärjed on kõigile kohe näha. Siiski tuntakse üha rohkem huvi ka kiusamiskäitumise varjatuma poole ning selle alaliikide vastu, mille korral agressiivne inimene võib jääda anonüümseks, kasutades ründamiseks sotsiaalset miljööd koolikeskkonnas ning erinevaid uusi tehnoloogilisi võimalusi. Taoline kiusamiskäitumine on moodustanud omaette valdkonna ning selle peategelasteks võib pidada tüdrukuid. Paljudes Eesti koolides ei osata veel sellist käitumist teadvustada ning lahti mõtestada, kuid ometigi ilmneb erinevates vormides tüdrukutevaheline kiusamiskäitumine ka siin.

See muudab käesoleva teema uudseks, vajalikuks ja aktuaalseks meie haridusmaastikul.

Uurimistöö eesmärk oli anda tüdrukutevahelisest kiusamisest teoreetiline ülevaade ning kirjeldada antud probleemi Eesti koolide 6. ja 9. klassides.

Teoreetiline taust

Mittefüüsiline kiusamiskäitumine jaguneb tinglikult kolmeks eri suunaks, milleks on kaudne, sotsiaalne ning suhetega seotud kiusamine. Kaudne kiusamine on seotud sotsiaalse manipulatsiooniga tagarääkimise, seltskonnast välja tõrjumise ning laimamise kaudu. Tihtilugu kasutatakse ohvrit vahendina teistele kahju tegemiseks. Ahistaja manipuleerib, et rünnata ohvreid. Kiusaja kasutab ründamiseks valitsevat sotsiaalset struktuuri nii, et ta ise selles osaliseks ei jääks (Klem, Parrish, Brown 2008). Kaudne kiusamine on sarnane sotsiaalse ja suhetega seotud kiusamiskäitumisega ning antud mõiste on esimene, mis defineeriti 1969. aastal N. D. Feshbachi poolt, seletamaks varjatud kiusamiskäitumist tüdrukute vahel (Field, Kolbert, Crothers, Huges 2009, 8–9). Kiusaja ei puutu kiusatavaga peaaegu üldse kokku ning see muudab kiusamise lihtsaks, kuid ohvrile laastavaks.

Sotsiaalne kiusamiskäitumine on käitumisviis, mis mõjutab negatiivselt ohvri eneseväärikust ja/ või kahjustab sotsiaalset staatust (Klem jt 2008). Seda iseloomustab verbaalne tõrjumine, nägude tegemine, negatiivne kehakeel, saladuste paljastamine või välimuse üle narrimine. Sotsiaalse kiusamiskäitumise ning suhetega seotud kiusamiskäitumise peamine erinevus seisneb selles, et sotsiaalne kiusamine toimub suuremas sotsiaalses ringis tihtilugu kaasõpilaste kadedusest, poiste tähelepanu eest võistlemise ja populaarsuse saavutamise pärast ning lihtsalt igavusest (Field jt 2009, 10–11). Kaudsemal juhul on sotsiaalse kiusamiskäitumise meetoditeks kuulujuttude levitamine ja sotsiaalne kõrvalejätmine.

62

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Suhetega seotud kiusamiskäitumist iseloomustab manipulatsioon sõprussuhetega, et põhjustada valu ignoreerides ohvrit, rääkides teda taga, solvates teda, käskides teistel ohvrist eemale hoida vms. Suhetega seotud kiusamiskäitumine on sageli avalik (Underwood 2003, 21–23) ning leiab aset enim põhikooliastmes koos füüsiliste, vaimsete, emotsionaalsete ja seksuaalsete muutustega. See on aeg, mil noorukid üritavad selgusele jõuda, kes nad on (Coloroso 2008, 17). Lisaks muudele suhetega seotud aspektidele, nagu näiteks sõbra eest mitte välja astumine, sõbra otsuste, välimuse või käitumise üle naermine, kuulub siia ka üksteiselt poiss-sõprade ülelöömine, nendega rääkimine ja flirtimine. Suhetega seotud kiusamise korral on tegu konkreetse konfliktiga sõprade ringis (Field jt 2009, 9–10). Üldiselt muutub vanuse kasvades suhetega seotud kiusamiskäitumine üha varjatumaks.

Eelnimetatud kiusamismeetodid nõuavad põhjalikku kaalutlemist, kavalust ning intellekti eelistatud eesmärgi saavutamiseks. Tänu oma emotsionaalsusele on tänapäeva tütarlapsed omandanud kõik võimed oskuslikult üksteisega manipuleerida ning seeläbi saavutada oma tahtmine, olles pidevas võistlusjanulises ühiskonnas. Siiski kasutavad ka poisid üha enam erinevaid mittefüüsilisi kiusamismeetodeid, kuid seda pigem füüsilise vägivallaga segamini. Vanuse kasvades füüsilise vägivalla kasutamine kahaneb, kuid psühholoogiline kiusamine aina progresseerub ning ilma sekkumiseta võib jätkuda ka kogu täiskasvanuea jooksul.

Metoodika ja tulemused

Tüdrukutevahelise kiusamiskäitumise olemuse uurimiseks Eesti koolides korraldati kvantitatiivne uurimus 160 õpilase seas neljas koolis. Tüdrukutele ja poistele oli koostatud erinev ankeet kiusamissituatsiooni osapoolte rollidest lähtuvalt. Uurimuses küsitleti 6. ja 9. klassi selleks, et märgata vanuselisi erinevusi tüdrukutevahelises kiusamiskäitumises, mis leiab aset oma kõrgeimas vormis just põhikooliastmes koos füüsiliste, vaimsete, emotsionaalsete ja seksuaalsete muutustega. See on aeg, mil noorukid üritavad selgusele jõuda, kes nad on, ning seltskonda sobituda (Coloroso 2008, 17). Uurimistulemuste saamiseks võrreldi omavahel 6. ja 9. klassi tüdrukute vastuseid kolmest rollist lähtuvalt: kiusaja, ohver, kõrvaltvaataja. 6. ja 9. klassi poiste vastuseid ja arvamusi tüdrukutevahelisest kiusamiskäitumisest võrreldi tüdrukute vastustega jooksvalt.

Eesmärkidest lähtuvalt püstitati järgnevad uurimisaspektid: »» õpilaste arusaam tüdrukute- ja poistevahelise kiusamise erinevusest; »» tüdrukutevahelise kiusamiskäitumise osapoolte kirjeldus; »» tüdrukutevahelise kiusamise põhjused koolides; »» tüdrukutevahelise kiusamise lahendamise viisid.

Kokkuvõte

Uurimistulemused näitasid, et tüdrukutevaheline kiusamiskäitumine on tuttav probleem ka Eesti koolides. Tüdrukutevahelise kiusamise põhjuseid on palju, kuid populaarsemateks neist võib pidada kadedust materiaalsete esemete või mõne muu eelise pärast koolis, tähelepanu- ja populaarsusevajadusest tingitud võimu ja sotsiaalse staatuse hoidmist ning ka teistest erinevat välimust.

Uurimuse üheks produktiivsemaks väljundiks oli aga see, et õpilased ise soovitasid tegevusviise, kuidas kiusamist koolis vähendada ja ka ennetada. Näited mõningatest ettepanekutest on järgmised. »» Õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ülesandeks võiks olla koolisisese tegevuskava loomine ja käigushoidmine. Kiusamisvastane tegevuskava annab tuge õpetajatele ja lastevanematele kiu samisega toimetulekuks. Samuti on sel suur roll tüdrukutevaheliste kiusamismeetodite tutvus tamisel neile, kes sellist tegevust teadvustada ei oska. »» Tüdrukutevahelist kiusamiskäitumist aitaks vähendada koolivormi kandmise kohustus. »» Teavitustöö vajalikkus nii õpetajatele, õpilastele kui ka lastevanematele ning seda loengute ja teema integratsiooni näol õppekavasse ning ka näiteks antud teemat käsitlevaid filme vaadates 63

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

(näiteks Ameerika filmid „Õelad tüdrukud“ ehk „Mean Girls“ ning „Küberkiusaja“ ehk „Cyberbully“ ning ka Taani film „Elulaksud“ ehk „Råzone“).

Uurimistöö teema valikul on lähtutud selle uudsusest Eesti ühiskonnas ning arvamusest, et tulevane õpetaja peab olema kursis raskesti märgatavate kiusamisliikidega koolis, tagamaks õpilastele turvalisem koolikeskkond ning motivatsioon tulevikuks. Uurimistööga soovitakse avardada õpetajate ja teiste osapoolte silmaringi, sest mittefüüsilise kiusamise vastu koolis tuleb ning saab võidelda.

Viiteallikad

Coloroso, B. (2008). The Bully, the Bullied, and the Bystander: From Preschool to High School – How Parents and Teachers Can Help Break the Cycle of Violence. New York: HaroerCollins Publishers.

Field, J. E., Kolbert, J. B., Crothers, L. M., Hughes, T. L. (Eds). (2009). Understanding Girl Bullying and What to Do About It: Strategies to Help Heal the Divide. California: Corwin.

Klem, J. L., Klem, T., Parrish, M. S., Brown, D. R. (2008). Relational, Indirect, and Social Aggression: Alleviating Gender Bias In the Diagnosis of Conduct Disorder. − The Internet Journal of Mental Health, 2. http://www.ispub.com/journal/the-internet-journal-of-mental-health/volume-5-number-2/relational-indirect-and-social-aggression-alleviating-gender-bias-in-the-diagnosis-of-conduct-disorder.html#sthash.kRHvEEiA.dpbs, 08.12.2012.

Underwood, M. K. (Ed). (2003). Social Aggression Among Girls. New York: The Guilford Press.

64

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

ÕPILASTE ARVAMUSAVALDUSED, TAGASISIDESTUS NEILE NING SELLE MÕJU ENESEHINNANGULE STUDENTS OPINIONS, FEEDBACK TO THEM AND ITS INFLUENCE ON STUDENTS SELFESTEEM Rita Mets

II koht bakalaureusetööde kategoorias Sissejuhatus

Koolides on väga palju faktide ja teoreetilise materjali õpetamist ja õppimist. Piisavalt tähelepanu ei pöörata õpilase enese mõtlemisele, vaid keskendutakse teadmiste meeldejätmisele (Säljö 2003, 24-25). Selline rõhuasetus ei soodusta õpilaste mõtlemist ja sel viisil omandatud teadmisi ei suudeta siduda oma maailmapildiga. Nii tekivad inimesed, kes kriitliselt ei mõtle, midagi uut ei tooda ning kellel on raske eluga toime tulla. Õpilaste mõtlemist soodustab see, kui nad saavad avaldada oma arvamust ja arutleda. Selle võimalikkuse määrab ära õpetajapoolne tagasisidestus. Siinkohal tekibki küsimus, kuivõrd ja kas üldse on koolides õpilastel võimalust oma arvamust avaldada ja millise tagasiside nad sellele saavad.

Töö eesmärgiks oli uurida teoreetilist tausta õpetajate tagasiside mõjust õpilaste arvamusavaldustele ja kuidas see võib mõjutada õpilaste enesehinnangut ning teoreetiliste arutluste käigus välja töötada metoodika selle uurimiseks.

Hariduse eesmärgid

See, kuivõrd õpetatakse koolis lapsi mõtlema ja oma arvamust kujundama ning avaldama, sõltub sellest, milline on konkreetses ühiskonnas hariduse eesmärk. Strukturaal-funktsionalistliku teooria kohaselt täidab haridus ühiskonnas avalikke funktsioone, mis on deklareeritud eesmärgid, nagu näiteks kultuuri edasiandmine, ning latentseid funktsioone, millel on varjatud tagajärjed. (Hess jt 2000) Kehtivat koolisüsteemi võrreldakse sageli haigla või vanglaga (Ruus 2000, viidanud Jürimäe, Kärner 2011). Sellise võrdluse aluseks on totaalne süsteem, milles üksikisikul puudub valikuvabadus ning hindamine on kehtiva võimusüsteemi kindlustamise tööriist. Ühiskonnas, kus keskendutakse varjatud funktsioonide täitmisele, rõhutatakse seda, et õpilased õpiksid alluma ja võtaksid omaks selle, mis neile räägitakse. See aga välistab nende mõtlema õpetamise ja arutlemise soodustamise.

Hess jt (2000) leiavad, et ükski haridussüsteem ei soodusta kriitilist mõtlemist enne ülikooli. Madala enesehinnanguga inimestel on vähene usk endasse ja usaldatakse pigem autoriteete ning seetõttu puudub valmisolek kriitiliseks mõtlemiseks. Kui ei soovita, et õpilased enne ülikooli kriitiliselt mõtleks, siis ongi eesmärgiks kujundada neil madal enesehinnang.

Amundson (1999, viidanud Scott jt 1996) leidis, et mida vanemaks õpilased saavad, seda madalamaks muutub nende enesehinnang. Seda uurimust võiks kõrvutada 2003−2007. aastal Eestis 65

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

läbi viidud uuringu “Kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek” (TOIME) tulemustega, mille puhul nõustuvad õpilased vanuse kasvades õpetajatega järjest rohkem (Sarv 2008). Teisest küljest aga võib seda võrrelda M. Leino (2009) arvamusega, et “keskmised” ja alluvamad õpilased jõuavad haridusteel kaugemale. Siit võib järeldada, et koolirutiinides pikem olek vähendab kriitilise mõtlemise võimet ja ka enesehinnang muutub madalamaks, sest on harjutud alluma. See viitab samuti võimalikkusele, et tahetaksegi kujundada just madala enesehinnanguga inimesi, sest nad ei kahtle autoriteedis. Õpetajapoolne tagasiside ja selle mõju enesehinnangule Sümbolistliku interaktsionismi teooria järgi kujuneb inimese arusaam enda kohta teiste hinnangute kaudu (Cooley 1864−1929, viidanud Hess jt 2000). Kui inimese mõte, mis on osa tema identiteedist, hinnatakse vääraks ja seda juhtub korduvalt, siis langeb tema enesehinnang ja kaob initsiatiiv oma arvamust edaspidi väljendada. Seega on õpetajal suur mõju õpilase enesehinnangule, sest tema annab õpilasele pidevalt hinnanguid ühel või teisel viisil.

Mitmed uurimused (Coleman 1961, viidanud Scott, Murray, Mertens, Dustin 1996; Ruan, Grolnick 1986, viidanud Sott jt 1996; Nelson 1984, viidanud Sott jt 1996) näitavad, et koolides, kus õpilaste eneste loovat eneseväljendust ja initsiatiivi soodustatakse, on õpilastel kõrgem enesehinnang.

Arvamus on miski, mis ei põhine alati faktidel ja seetõttu ei saa seda alati hinnata skaalal ”õige” ja ”vale”. Anson (viidanud Treglia 2008) aga leidis, et kõige enam on dualistlikke õpetajaid, kes juhinduvad tagasiside andmisel selgepiirilisest kontseptsioonist õige ja vale vahel ning kasutavad kriitilist hukkamõistvat tooni, mis aga võib muuta õpilaste enesehinnangu madalamaks.

Näiteid õpetajate tagasisidest Eestis Eestis sätestatakse põhikooli riiklikus õppekavas (Põhikooli riiklik... 2011) lastest loovate ja kriitiliselt mõtlevate inimeste kasvatamine, kuid mitmed uurimused näitavad, et see ei pruugi tegelikkuses realiseeruda. Näiteks peetakse oluliseks, et märgataks ja tunnustataks kõigi õpilaste pingutusi ja õpiedu ning hoidutaks õpilaste sildistamisest ja nende eneseusu vähendamisest (Põhikooli riiklik... 2011). M. Bubnovi (2011) uurimusest aga selgub, et õpetajad ei soodusta oma arvamuste avaldamist kõigi õpilaste puhul. K. Strandsoni (2007) uurimus näitab, et õpetaja sulges tagasisidega õpilase arutluse isegi siis, kui eesmärk oli arendada vestlust ja õpilane pidi rääkima endast. See näitab, et õpetajate lähenemine on pigem autokraatlik ja õpetaja tegelik eesmärk ei ole lapsi arutlema panna, vaid tahetakse jätta lihtsalt selline mulje. Samuti viitavad koolipraktika ja riikliku õppekava sihiseade vastuolus olemisele TOIME (Sarv 2008) uurimuse tulemused, millest selgus, et koolis peetakse kõige olulisemaks õppetöö tulemusi, otsiv vaim ning mõtteerksus aga on hinnetega võrreldes suhteliselt tähtsusetul kohal (Sarv 2008). Samuti leidsid lapsevanemad Pärnu Õppenõustamiskeskuses toimunud ümarlaual, et tänapäeva koolis puuduvad võimalused loovuse kasutamiseks (Külaots 2009).

Metoodika

Bakalaureusetöö käigus töötati välja kvalitatiivse uurimuse metoodika, mille uurimisküsimused on järgmised: Kuivõrd on õpilastel võimalus oma arvamust koolitundides avaldada?

Millist tagasisidet saavad õpilased oma arvamusavaldustele?

Kuidas mõjutab õpetajapoolne tagasiside õpilase enesehinnangut?

Kuna õpilaste intervjueerimine kulutaks liialt õpilaste õppeaega, siis töötati välja ankeetküsitlus, milles on avatud ja selgitusi nõudvad valikvastustega küsimused. Uurimus viidaks läbi 8. klassi õpilaste seas ja õpetajate hulgas ning samuti toimuks eksperiment. Küsitlustes peaks osalema 30 õpilast ja 15 õpetajat ning eksperimendis 40 õpilast. Selle tulemusena saadakse teada, kuivõrd on õpilastel võimalik oma arvamust koolitundides avaldada, millisel viisil nad seda teha saavad ja kuivõrd nad seda üldse ise soovivad. Samuti saadakse informatsiooni sellest, millised on õpetajatepoolsed 66

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

tagasiside vormid, kuivõrd ja kuidas üritatakse soodustada või vältida õpilaste arvamusavaldusi.

Eksperimendis seatakse eesmärgiks uurida, kuidas mõjutab õpetaja tagasiside viis õpilaste arvamusavaldustele otseselt õpilaste enesehinnangut. Eksperimendis osalejad jagatakse neljaks rühmaks ja kõik grupid saavad erineva tagasiside osaliseks. Andmete analüüsimisel võrreldakse õpilaste poolt enne ja pärast eksperimenti täidetud Rosenbergi enesehinnangu skaalasid ja vaadatakse, kas on toimunud muutusi õpilaste enesehinnangutes. Eksperimendist selguks, kuivõrd mõjutab õpetaja tagasiside õpilase enesehinnangut ja milline mõju on erinevatel tagasiside viisidel.

Kokkuvõte

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida teoreetilist tausta õpetajate tagasiside mõjust õpilaste arvamusavaldustele ja kuidas see võib mõjutada õpilaste enesehinnangut ning teoreetiliste arutluste käigus töötada välja metoodika selle uurimiseks. Õpetajapoolne tagasiside võib mõjutada õpilaste enesehinnangut, eriti juhul, kui antakse tagasisidet õpilase arvamusavaldustele, kuna õpilase enese mõtted on osa tema identiteedist. Õpetaja võib anda tagasisidet, mis soodustab arutlemist ja seeläbi soodustatakse ka õpilaste eneste mõtlemist, kuid samas võib tagasiside seda ka pärssida. See, mil viisil õpetajad annavad tagasisidet laste arvamusavaldustele, sõltub ühiskonna hariduslikest eesmärkidest − milline on varjatud eesmärkide osakaal võrrelduna deklareeritud eesmärkidega.

Töötati välja uurimuse metoodika, mis koosneb kolmest osast, hõlmates nii küsitlusi õpilastele ja õpetajatele kui ka õpilaste seas läbiviidavat eksperimenti. Esimeste kaudu saab teada, kuivõrd on õpilastel võimalik koolis oma arvamust avaldada, millist tagasisidet nad saavad ning kuidas see neile mõjub. Eksperiment aga peaks näitama õpetajapoolse tagasiside otsest mõju laste enesehinnangule.

Eesti õppekavade eesmärgiks on lapsi mõtlema õpetada ja selle uurimuse tulemusena selgub, kuivõrd see tegelikkuses realiseerub. Vastavalt uurimistulemustele saab hakata mõtlema, mida, kuivõrd ja kuidas peaks õpetamises muutma, et lastest kasvaksid ise mõtlevad inimesed.

Viiteallikad

Bubnov, M. (2011). Põhikooli õpilaste tõlgendused nende sildistamisest õpetaja poolt. [Magistritöö].

Tartu: Tartu Ülikool. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/19064/Bubnov_Maia.pdf?sequence=1, 01.02.2012.

Hess, B. B., Markson, E. W., Stein, P. J. (2000). Sotsioloogia. Tallinn: Külim.

Jürimäe, M., Kärner, A. (2011). Hindamise koolikorralduslikud lahendused: õpilase käitumise (sh hoolsuse) hindamine ja kujundav hindamine. Tartu: Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus. http://www.ut.ee/curriculum/orb.aw/class=file/action=preview/id=982140/Kaitumise_ hindamine_21.03.2011.pdf, 02.02.2012.

Külaots, K. (2009). Ümarlaud õpetajatele, lapsevanematele ja õpilastele teemal: Miks poistele koolis ei meeldi? Pärnu: Pärnu Õppenõustamiskeskus. http://www.onk.ee/fileadmin/_temp_/KOKkuvote_poisid_koolis.pdf, 01.02.2012.

Leino, M. (2009). Õpilase temperament ja toimetulek koolis. − Eesti Arst 88(7−8), 475−480. http://www.eestiarst.ee/static/files/068/ea0908lk475-480.pdf, 01.02.2012.

Põhikooli riiklik õppekava. (2011). − Riigi Teataja, I, 14.01.2011.

67

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Sarv, E.-S. (2008). Õpetaja ja kool õpilase arengu toetajana. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Scott, G., Murray, G. C., Mertens, C., Dustin, E. R. (1996). Student Self-Esteem and the School System: Perceptions and Implications. http://web.pdx.edu/~jhumn/Scott%20and%20Murray.pdf, 02.02.2012.

Strandson, K. (2007). Õpetaja tagasiside õpilase vastusele algkoolitunnis. − Eesti rakenduslingvistika aastaraamat 3, 299−319. http://www.rakenduslingvistika.ee/ul/files/ERYa3.20_Strandson.pdf, 01.02.2012.

Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses: sotsiokultuuriline käsitlus. Tartu: Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus.

Treglia, M. O. (2008). Feedback on Feedback: Exploring Student Responses to Teachers’ Written Commentary. − Journal of Basic Writing, 27(1). EBSCOhost andmebaas, 30.01.2012.

68

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

VISUAALSETE STIIMULITE MÕJUST TANTSUÕPETUSES. PILOOTUURIMUS VISUAL STIMULI IN DANCE TEACHING. PILOT STUDY Joonas Kollom

III koht bakalaureusetööde kategoorias

Nüüdisaegses neuroteaduses peegelneuronite kohta tehtud uurimused on avardanud meie arusaamist ja kujutlust inimestevahelistest seostest ja viisidest, kuidas me teineteist mõjutame. Võib isegi öelda, et meie vahel eksisteerib ühendus, mille kaudu elame kaasa ja oleme mõjutatud üksteise kogemustest: kurbusest ja rõõmust, heaolust ja valust. (Ramachandran 2009) Peegelneuronid on neuronite klass, mille 1990. aastate alguses avastasid Giacomo Rizzolatti ja tema kaaslased Parma Ülikoolis Itaalias. Nad uurisid neuronite tööd makaakide ajudes lihtsate liikumistegevuste käigus. Kompuuter registreeris üksikute neuronite aktiivsust, kui makaak teatud kindlat liigutust sooritas – tegemist oli neuronitega, mis andsid käskluse liigutuse sooritamiseks.

Kui ahv sirutas käe, et haarata tema ees olev pähkel, olid aktiivsed ühed teatud neuronid ja see oli alati nii, kui ta seda liigutust kordas. Üllatusena leidsid teadlased, et kompuuter registreeris kõnealuste neuronite töö ka siis, kui ahv vaatas kedagi teist sama liigutust tegemas – neuronid, mis arvati andvat käsklust liigutuse sooritamiseks, töötasid ka seda liigutust jälgides. Hiljem tuvastati samamoodi käituvad neuronid ka inimese ajus. (Rizzolatti 2011; Calvo-Merino 2010; Kändler 2008).

Artikli aluseks oleva bakalaureusetöö eesmärk oli teadvustada visuaalsete stiimulite, eelkõige õpetaja (puudutan põgusalt ka kaasõpilaste vaatlemist) vaatlemise mõju õpilasele tantsutunnis, lähtudes peegelneuronite kohta kirjutatud uurimustest.

Sellise uurimuse inspiratsiooniks olid tähelepanekud elust – erinevad situatsioonid, kus kellegi vaatamine või kuulamine näisid põhjustavat muutusi mõne füüsilise tegevuse sooritamise juures või ka emotsionaalsetes seisundites. Olen kogenud, et teinekord nagu „loksuks midagi paika“, kui vaatad kedagi teist sooritamas tegevust, mis endal puudulikult välja tuleb. Samuti olen märganud, et kaasinimeste emotsionaalsed seisundid mõjutavad meid. Rahuliku inimese kuulamine ja vaatamine võib vaatajat rahulikumaks muuta. On ka teada tuntud fakt, et kellegi haigutamist jälgides hakkame sageli ise haigutama.

Töötades gümnaasiumis tantsuõpetajana, jagas üks lapsevanem minuga oma imestust poja arengukiiruse üle võistlustantsus. Poiss oli tantsinud vaid paar aastat, kuid oli jõudnud tasemeklassi, millesse jõutakse (autori kogemuse järgi) tavaliselt umbes viie-kuue aastaga. Poisi vanem vend oli aga väga edukas võistlustantsija. Ema väitel oli noorem vend teda aastaid tribüünidelt jälginud ja talle kaasa elanud.

Uurimuse inspiratsiooniks olid ühtlasi ka peegelneuronite alased uurimused. Autori teada ei ole selleteemalist uurimust Eestis varem korraldatud.

Eelmainitud õpetaja ja kaasõpilaste vaatlemise mõjude vahetuks teadvustamiseks tegin katse, mille eesmärk oli testida oletust, mille kohaselt teatud kindla füüsilise tegevuse vaatlemine parendab vaatleja sama tegevuse sooritust. Katses õpetati žongleerimist kahele rühmale tudengitele, kasutades ühte rühma juhendades ainult ettenäitamist (esimene rühm) ning teise puhul ainult suulisi 69

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

juhtnööre (teine rühm). Mõlemad rühmad hakkasid õppima kolme-palli-kaskaadi. See on üks lihtsamaid ja elementaarsemaid elemente žongleerimises, kus kasutatakse kolme palli. Iga kohtumise lõpus paluti katses osalenutel viie minuti jooksul sooritada õpitavat elementi võimalikult kaua pallide pillamiseni. Järjestikused õnnestunud visete arvud loeti kokku ja iga katses osalenu parimad tulemused (rekordid) märgiti üles. Mõlema rühmaga kohtuti viiel korral. Kahel esimesel korral kohtuti kõigi tudengitega koos. Neil kohtumistel sooritati erinevaid harjutusi pallidega, et hinnata osalejate koordinatsiooni ja pallikäsitlemisoskust ning jagada tudengid taseme järgi võimalikult võrdsetesse rühmadesse. Neil kohtumistel demonstreeriti ka kõigile tudengitele kolme-palli-kaskaadi kahe palli versiooni, mis on kolme-palli-kaskaadi õppimise aluseks. Seda lasti neil ka väga põgusalt proovida.

Eraldi kohtuti mõlema rühmaga kolmel korral.

Katse tulemustest järeldasin, et žongleerimist jälginud rühma areng oli kiirem kui juhtnööre saanud rühma oma – esimese rühma rekordid olid nelikümmend kolm, kaheksateist, seitseteist ja kolm; teise rühma rekordid olid kümme, kuus, viis ja kolm.

Katse tulemuste ja peegelneuronite kohta kirjutatud uurimuste valguses uurisin, kuidas suhtuvad Eesti tantsuõpetajad kõnealuste visuaalsete stiimulite rakendamisse oma igapäevases õpetajatöös ning millist mõju nad neile omistavad. Selleks korraldasin üheksa Eesti tantsuõpetaja seas küsitluse.

Enamik vastanud õpetajatest arvas, et demonstratsioon on tõhus töövahend ning õpetaja võime kehastada oma õpetust on suur pluss treeningus. Ettenäitamist kasutati võrdlemisi ohtralt, kõige valdavamalt uute tantsukombinatsioonide ja tantsutehniliste elementide ettenäitamisel. Ettenäitamisest hoiduti enamasti improvisatsiooniliste tantsuülesannete käigus. Enamik tantsuõpetajaid olid teadlikud, et mõjutavad oma eeskujuga implitsiitselt ka õpilase liikumiskeelt ja tema isiksust.

Mõned tantsuõpetajad olid ka seisukohal, et ettenäitamine ei ole alati tingimata vajalik – näiteks mõnel eakamal tantsuõpetajal pole see lihtsalt võimalik.

Töös oli ka arutluse all, et rohke ettenäitamise kasutamine, mille tulemuseks võib küll olla õpitava materjali kiirem omandamine, pidades silmas tantsuõpetuse erinevaid eesmärke, ei pruugi olla tingimata parim valik – seda leidsid ka mõned tantsuõpetajad.

Viis tantsuõpetajat olid seisukohal, et mõnikord on ettenäitamisest targem hoiduda. Arvati, et liigse ettenäitamise ohuks võib olla õpetaja kopeerima hakkamine. Leiti veel, et liigne ettenäitamine võib blokeerida õpilase kehatunnetuse, viies tähelepanu välisele stiimulile. Nii ei arene õpilase kehatunnetus piisavalt ning liikumisest ei saada piisavalt teadlikuks. Kuigi arvati, et liigne ettenäitamine võib blokeerida õpilase kehatunnetuse, hoiduti ettenäitamisest põhiliselt improvisatsiooniliste ülesannete puhul, aga mitte tunni teistes osades (miski, mida töö autori meelest võiks kaaluda).

Väideti ka, et ettenäitamine on seotud õpilase vanusega − matkimine on nooremate õpilaste põhilisi õppimisviise.

Töös kirjeldatud katsele ja küsitlusele toetudes järeldas autor, et demonstratsioon on tantsuõpetuses väga tõhus ja rohkelt kasutatud õppemeetod (eriti nooremate õpilaste puhul), olles samal ajal põnev (pidades silmas uurimusi peegelneuronite kohta) ja vähe uuritud valdkond. Ilmselt sisendab see õpilastesse teatud kindlustunnet, sest vestlusest katses osalenutega selgus, et paljud neist oleksid eelistanud õppida ettenäitamise järgi.

Tuginedes katse tulemustele (tegevuse jälgimine mõjutas sooritust), oletas autor, et ettenäitamine ei pruugi olla ainuõige õpetamisstrateegia tantsutunnis. Seda arvasid ka Eesti tantsuõpetajad, leides, et see võib viia liigse kopeerimise ning enda kehatunnetuse blokeerimiseni.

Bakalaureusetöö oli pilootuurimus, mille üks peamisi eesmärke oli tuua kõnealune teema tantsuõpetajate teadvusesse, et tantsuõpetajad saaksid kasutada ettenäitamist oma tundides põhjalikumalt läbikaalutletud viisil.

70

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik haridusteadused

Viiteallikad

Calvo-Merino, B. (2010). Neural Mechanisms for Seeing Dance. – Bläsing, B., Puttke, M., Schack, T. (Eds). The Neurocognition of Dance: Mind, Movement and Motor Skills. New York: Psychology Press, 153−176.

Kändler, T. (2008). Tants tantsitab inimesi ka ajusoppide kaudu. − Eesti Päevaleht, 6.11. http://www.epl.ee/news/melu/tants-tantsitab-inimest-ajusoppide-kaudu.d?id=51147849 Ramachandran, V. (2009). The Neurons That Shaped Civilization. http://www.ted.com/talks/vs_ ramachandran_the_neurons_that_shaped_civilization.html, 16.10.11.

Rizzolatti, G. (2011). Mirror neurons: from monkeys to humans. http://www.gocognitive.net/ interviews/mirror-neurons-monkeys-humans, 26.10.2011.

71

HUMANITAARTEADUSED

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

IRRATSIONAALSUSE POEETIKA A. H. TAMMSAARE LOOMINGUS THE POETICS OF IRRATIONALITY IN A. H. TAMMSAARE’S WORK Maarja Vaino

Parim doktoritöö humanitaarteadustes Monograafia „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus“ keskendub A. H. Tammsaare loomingu analüüsimisele irratsionaalsuse vaatepunktist. Töö autori veendumuse kohaselt on tegemist Tammsaare maailmatunnetuses ning loomingus äärmiselt olulise rõhuasetusega.

Tammsaare isikupärast poeetikat aga on uuritud võrdlemisi vähe. Doktoritöö seadis eesmärgiks uurida kirjaniku kunstilist võttestikku ja tema tekstiloome neid vahendeid, mis on seotud irratsionaalsusega. Moodustusid kesksed dominandid, mille funktsiooni Tammsaare loomingus oma doktoritöös analüüsisin.

Väitekirja vaatluse objektiks on kogu Tammsaare looming, sh tema publitsistika.

Dissertatsioon koosneb teoreetiliste lähtekohtade tutvustamisest ja viiest peatükist.

1. Saladused sündmuste käivitajana 2. Reaalsed ja irreaalsed maastikud 3. Eneseväljenduse piirid ja sfääride muusika 4. Lunastuse ilmumine. Neitsilikud tegelaskujud 5. Narr mõistuslikkuse õõnestajana Väitekirja alguses püstitasin hüpoteesi, et Tammsaare looming on kantud irratsionaalsest elutunnetusest. Selle hüpoteesi alusena nägin ajastule iseloomulikku mõttemaailma ning mõistuspärase maailmaseletuse kriitikat kirjaniku publitsistikas. Sissejuhatavas osas jõudsin mitmete näidete varal sedastuseni, et irratsionaalsuse kohalolek inimese reaalsusetundes oli Tammsaare maailmavaateline seisukoht. Järgmisena asusin vaatlema, kuidas kandus see edasi tema loomingusse. Minu huviorbiidis oli, kuidas toob Tammsaare irratsionaalsuse oma teksti ning mil moel see tema teostes funktsioneerib. Missugune on kunstiline võttestik, mille kaudu ta põimib oma teksti irratsionaalsuse kohaolu?

Järgnevas skeemis on töös analüüsitud irratsionaalsuse poeetika dominandid asetatud omavahelisse seosesse. Vertikaalteljele on paigutatud dominandid, mis on osa teose elutunnetuslikust õhustikust ning ideestikust. Horisontaalteljel asuvad reaalse sündmustikuga seotud kesksed tunnused, mis on osa narratiiviloomest. Mõlemal teljel on põhirõhk irratsionaalsust väljendavatel teguritel, mis kokkuvõttes moodustavad Tammsaare tegelaste irratsionaalse tegelikkusekogemuse.

73

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

MUUSIKA ülendav kokkupuude irratsionaalsuse / transtsentsusega

SALADUSED / SALAPÄRA sündmuste käivitamine; uute tegevusliinide teke; tegevussuhete pingestamine

NARRI TÜÜPI TEGELANE vastastegelase käitumine provotseerimine; sündmustiku tõukamine kulminatsioonini

NEITSI uue teadvusseisundi tekkimine; tegelase lunastamine ja/või (elu)tsükli lõpetamine

MAASTIKUD aheldav kokkupuude irratsionaalsuse / transtsendentsusega

Tabel 1.

Vaadelgem esmalt vertikaaltelge (maastikud-muusika). Looduse irratsionaalsus ilmneb Tammsaare teostes mitmeti. Kõigepealt on ta kontrollimatu „kosmilise tahte“ väljendaja. Loodus esineb inimese vastasmängija ja mõjutajana, laskmata end inimesest kuigivõrd mõjutada. Teiseks on ta oluline peegeldaja. Alateadlike impulsside või tunnete kirjeldamisel kasutab Tammsaare sageli loodusmetafoore. Ning kolmandaks on ta inimmõistusele kättesaamatu salapära väljendaja.

Inimene on paratamatult osa loodusest ning sõltuv enese bioloogilisusest, aheldatud looduse külge. Tammsaare teostes saab see aheldatus sageli väljenduse tegelast ümbritseva ruumi kujul.

Oma sõltuvuse/aheldatuse kaudu kogeb inimene aga ka midagi „sealpool teadvuseläve peituvat“ – irratsionaalset. Maastikud on üksused, milles ilmneb kokkupuude transtsendentsega. Eriti selgelt etendavad niisugust transtsendentset rolli nimelised maastikud: Vargamäe, Kõrboja, Põrgupõhja.

Muusika funktsiooniks on tuua inimese eksistentsiaalse aheldatuse seisundisse lunastav, avardav tasand. Uurimuses toodud näited kõnelevad sellest, et muusika-motiiviga kaasneb tekstis sageli tegelast ülendav, Tammsaare loomingus haruldane harmooniline seisund.

Kunstilise võttena kasutab Tammsaare muusika-motiivi ka siis, kui keele väljendusvahendid jäävad kitsaks. Erakordselt intensiivsete tunnete väljendamisel lülitub teksti sageli muusika-motiiv, mis annab edasi tegelase või olukorra emotsionaalset ülepinget. Muusikal on Tammsaare tekstis ka rütmistav ning hingseisundeid muutev roll. Igal juhul ilmub muusika kaudu Tammsaare teksti irratsionaalne komponent.

Vertikaaltelje dominantide kaudu joonistub välja Tammsaare teoste ideeline põhi: tema tegelane on sageli inimene, kes tunnetab võimetust kontrollida ümbritsevat maailma ning kes seeläbi tunneb end n-ö saatuse mängukannina. Tammsaare ei kirjelda maastikke palju ega detailselt, nende funktsiooniks on olla kas „mängulaud“, irratsionaalsuse projektsioonipind või tegelaste hingeseisundi peegeldaja. Nii on tegelane igal juhul olemuslikult kinnistatud teatud maastiku külge. Aheldatus on aga ühtaegu ka pinnas, millest võib sündida ülenemine, omalaadne katarsise-seisund. Harvaesinevat harmooniat, vabanemist aheldatuse-seisundist tähistab Tammsaare teostes helisemise motiiv.

74

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Horisontaalteljele paigutatud sündmustik moodustab võttestiku, mille abil Tammsaare loob tegevusliine, arendab ja lõpetab neid. Sündmustikku käivitav tegur tuleb teksti tihtipeale saladuse motiivi kaudu. Saladuse tekkimine, varjamine, avaldamine tekitab tegelaste vahel pingeid, mis tingivad muutuse nende hingeelus ja tegutsemises. Saladused ise ei ole midagi mõistusevastast, kuid Tammsaare paneb oma tegelased nende kaudu irratsionaalselt käituma. Nii sugenevad teksti uudsed süžeeliinid, ootamatud pöörded, saatuslikud olukorrad. Tammsaare tähistab saladustega teksti murrangupunkte ning kasutab neid oma poeetikas sündmuste irratsionaalse vallandajana.

Narri-tüüpi tegelane on oluline faabula edasiviija. „Tõde ja õigus“ on üles ehitatud tegelaspaaridele, kelle omavaheline vastasseis moodustab kandva osa tegevustiku arengust. Selline tegelaspaar paigutub teljele ratsionaalne-irratsionaalne ning teist poolt esindab nimelt narri-tüüpi tegelane.

Tema funktsiooniks on eelkõige provotseerida, kusjuures vahendid võivad erineda: Pearu provokatsioonid erinevad näiteks Karini ja Jürka omadest. „Tõele ja õigusele“ lisaks on narri-tüüpi tegelane kui kunstilise struktuuri komponent ka romaanides „Elu ja armastus“, „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ning näidendis „Kuningal on külm“.

Provotseerimise funktsiooniks on avada tegelaste siseelu ning luua teostes olukordi, kus sündmustik areneb ootamatul moel. Kui narri-tüüpi tegelane on selle ülesande täitnud, siis „eemaldatakse“ ta sageli tekstist (nt Karin), kuigi mitte alati.

Narri-tüüpi tegelase roll kattub osaliselt neitsiliku tegelaskuju ülesandega tekstis. Neitsilik naiskarakter juhib sageli meestegelase arengu punktini, mis põhjustab murrangu teose tegevusliinis. Nad viivad lõpule tsükli meestegelase elus, olgu surmatooja, hingelise transformatsiooni põhjustaja või uuestisünni sümboliseerijana. Naistegelaste roll on seotud ilmutuslikkusega, mis kisub mehed välja rutiinist, sunnib neid omaks võtma uut tüüpi käitumismudeleid. Meestegelased, kes seda ei suuda, on tihtipeale „määratud“ surema. Teistel algab uus elutsükkel, eelmine elutsükkel saab „lõpetatud“.

Doktoritöös välja toodud peamised järeldused võib kokku võtta järgnevalt.

1. Tammsaare tekstis ilmnevad irratsionaalsuse dominandid korduvad teosest teosesse, osutudes struktuuriloovaks ja teksti organiseerivaks teguriks.

2. Kirjeldatud dominantide kaudu komponeerib Tammsaare oma tekstide olulisi tegevusliine ning loob üldist õhustikku. Kirjanik kasutab kindlakujulisi ja korduvaid võtteid, mis on rakendatud väljendama elutunnetuslikke seisukohti ilukirjanduslikus loomingus. Võime rääkida Tammsaarele iseloomulikust irratsionaalsuse poeetikast.

3. Tammsaare teoste ülesehituses on olemas kindel süsteem. Järjekindel irratsionaalsuse rakendamine kõneleb tema isikupärasest stiilist ning komponeerimistaotlusest.

4. Uurimistöös analüüsitud irratsionaalsuse rakendamise võtted moodustavad kandva osa kirjaniku isikupärasest poeetikast. Irratsionaalsuse komponent on Tammsaare kujutatud reaalsuses olulisel, teoste struktuuri määraval positsioonil.

Tammsaarelik realism hõlmab ka irratsionaalseid aspekte ja tunnistab teispoolsuse kohalolekut.

Inimese saatus sellises reaalsuses sõltub asjaoludest, mille mõtestamine ja mõistmine on keeruline või üldse võimatu. Kirjanik ei üritanud tegelikkust raamistada, vaid tõi nähtavale selle erinevad, sageli absurdsedki tasandid. Inimese kujutamine kõikides vastuoludes viis kirjaniku mõistuseväliste ja -üleste, irratsionaalsete tasandite tunnistamiseni.

Tulemusena moodustus tammsaarelik irratsionaalsuse poeetika, tema loomingu unikaalne, kordumatu muster.

75

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

PLACE, THE PRESENCE OF NATURE, AND (PERSONAL) HISTORIES IN THE WORK OF GRAHAM SWIFT AND ANDRUS KIVIRÄHK Koht, looduse kohalolu ja (isiklikud) ajalood Graham Swifti ja Andrus Kivirähki teoses Maris Sõrmus

I koht magistritööde kategoorias Introduction

This article inquires comparatively into the representation of place, nature, and history in contemporary Estonian and British literature: Andrus Kivirähk’s The Man Who Spoke Snakish (hereafter MSS) and Graham Swift’s Tomorrow. Theoretically, the article is situated in ecocriticism, an environmental direction of literary criticism: a rather recent approach on literature and the environment, which takes as its premise an understanding of nature-culture interrelatedness (see Glotfelty 1996). This ecological view affords an unusual insight into literature by foregrounding place, nature, and ecological concerns. Particularly important is the attribution of an ecological perspective to Kivirähk’s highly popular novel, extensively explored from the aspect of Estonian language and identity – yet characterised as “the first Estonian eco-novel” with which a powerful green movement is said to have arisen in Estonia (Hasselblatt 2007, 1262).

Namely, if one of the hallmarks of the major contemporary British author’s, Graham Swift’s (b.

1949) oeuvre is a strong sense of place (Newington 2011), then in Kivirähk’s respective novel this environmental aspect, though intensely present, has not yet been explored. In the background of the satire and national matters peculiar to Kivirähk’s production, Swift’s works focus on ordinary lives, issues of family and history (Childs 2005, 217); both still tend to experiment with literary conventions, resort to word play and allusions. It is above all the portrayal of nature and the presence of a strong sense of place which lend individuality to the studied novels, both issued in 2007.

The problem of the article lies in establishing (1) the approach to the issue of place and its significance, (2) the presentation of nature and its relationship with culture, as well as (3) the approach to history. The aim is more specifically to demonstrate the meaningfulness manifested through places and nature’s powerful symbolic presence in the novels. The methodology comprises comparison, close reading and viewing of the novels against theoretical conceptions. Ecocritical understandings of nature, environmental tropes, and place theory are used, considering also the phenomenological aspect of place and the concept of boundary.

Place-Rhetoric as Expressed in Contemporary Literature: Graham Swift and Andrus Kivirähk

In terms of the issue of place, the novels have been studied mostly with regard to the concepts of place and space, which tend to be not only elusive but are also confused with one another. If place is understood to be specific, bounded, and thickly meaningful, then space as an abstract unbounded territory (Buell 2005, 145−147; Agnew 2011, 318). To lend Edward Relph’s phenomenology of 76

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

place: place/space correspond to inside/outside: experiencing place as profoundly meaningful or superficial (Relph 1980, 49−143).

More specifically, in Tomorrow, places in the form of several houses form a strong presence and are profoundly meaningful for the stored memories. The significance of place lies further in demonstrating the novel’s major theme, togetherness: the ties between people (e.g. Swift 2007, 7), place and history (ib. 65), and, above all, a symbiosis of people and place. Specifically the latter suggests a sense of place, place-attachment, and rootedness. Communicating with the house and thinking of it “as if it was a person, a secret friend, a being” (ib. 66), the place emerges as a character of its own.

Kivirähk’s approach to place appears to differ in portraying it on a larger scale – forest and village – exemplifying the nested quality of place (see Buell 2005, 66−68). Similarly to Tomorrow the forest suggests rootedness and togetherness. The closeness to one’s place and past is especially vivid through the anthropoid apes, who in their wish to go as far back to the past as possible, regard tree tops as the only secure ground (Kivirähk 2010, 154). Herein, more than the attachment to past, the uniquely biocentric place is to be noted.

Kivirähk, however, also shows the breaking of ties: the characters’ clashes. Also, the distinction of forest and village as meaningful place and abstract space depends on which side one is situated: for the villagers, for example, the forest appears an unimportant space (e.g. ib. 14). Boundary is herein an important symbolic marker. If Paula in Tomorrow is metaphorically on the threshold of revealing the family secret, hidden in turn behind the home walls, then in MSS the major forest-village boundary becomes symbolic of place/space, nature/culture, old/new. Furthermore, through forest/village, present-day countryside-city relations in Estonia are perceivable: not only does the countryside become a periphery but even the very city centres, if they are left for the wider world; with the adoption of Christianity in the novel, Estonia actually becomes a periphery of Christian Western Europe and even Pärtel leaves to the wide world (ib. 372). If in MSS placeness is no longer circled around the forest, then in Tomorrow the concentric circle of home remains the circle of importance.

Articulations of Nature: From Snails to Snakes

In point of the depiction of nature, it is a particularly relevant concern in ecocriticism. That is, contrary to anthropocentrism, nature is recognised as a self-articulating subject (Oppermann 1999, 4), for in addition to humans there are many other species, natural phenomena and voices. The heat-provoking issue of nature’s voice and agency is of particular relevance in current debates, giving rise to reconsiderations as to what counts as speech (see e.g. Manes 1996, 15; Huggan, Tiffin 2010). These and more concerns related to nature are also prominent in the novels, both of which appear as eco-narratives with an unusual but powerful focus on nonhumans: snakes and snails.

Mike Hook in Tomorrow is namely a devoted researcher of snails: “His special field, as you know, was molluscs, and within that special field, his special area was snails. And his special area within that special area, which he would say wasn’t at all small, was the construction and significance, the whole evolutionary and ecological import, of their shells” (Swift 2007, 17−18). Peculiarity is then shown to lie in snail shells, which as later fossils form the very composition of the world. Moreover, the shells hold as a boundary the spiral-like house of the snails – they also have their place and dwell, like the human characters. On the basis of the shells, snails and limpets are differentiated (ib. 18), becoming parallel to adults and children, for the limpets’ unspiralled shells seem to illustrate children’s unproblematic life. Thus, nature and culture are shown to be parallel – having their home, shells, life cycles, and secrets – and interrelated, perceivable through Mike.

A similar image of snail shells occurs in MSS where Leemet and Johannes like two snails retreat inside their own shells: one seeing snake words and Northern Frog in one’s shell, the other, God and the Roman pope (Kivirähk 2010, 171); herein the spiral shells vividly suggest the clashes between 77

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

the realms. The snakes in Kivirähk’s novel are subverted into a self-articulating voice; nature-culture relatedness is manifested through Leemet (e.g. 36, 159), while the villagers clash with the animals (e.g. 162, 166). However, the snakes only appear to be seen as inferior and mute Other, declared not to have been given a speaking status (ib. 169), though nature is often a superior presence (e.g.

212, 140, 91). After all, nature and culture are constituent parts and could be seen as a unitary bioregional whole (see Buell 2005, 82−86), not a bordered-off territory, because many characters merge with the environment; Meeme, for instance, dissolves in the earth (Kivirähk 2010, 374).

Above all, nature in MSS is not a personified voice as the rain in Tomorrow (Swift 2007, 154), but direct. The writers’ common focus on slippery creatures vividly brings the supposed background to the fore – as alive and active – and could suggest through the slipperiness an intertwining of possibilities, just as the spiral shells and snakes setting themselves into a circle illustrate nature-culture relatedness. In Tomorrow the attitude towards nature as just nature is cogently criticised through heads-in-the-sand attitude (ib. 226), just like retreating inside one’s shell and not caring.

History as Portrayed in the Novels

With reference to history, both novels could be classified in terms of historiographic metafiction.

In MSS history appears to be parodied, for Estonians are shown to submit under German rule and Christianity. Swift on the other hand combines public history with the personal, foregrounding the latter, as the characters cannot have children in the natural way. In MSS, human drama lies also on the personal level, being more dramatic than the deducible public level (e.g. Kivirähk 2010, 70).

However, a peculiarity of this novel is the portrayal of human history as parallel to the natural: in line with the discarded and decaying forest, Leemet’s life and all the meaningful collapse. For instance, the shattering of his life is paralleled to rottened trees which fall down with a blow and leave a hole in the forest (ib. 316). As for the connection between place and history in the novels, the places preserve the characters’ past and both place and past function as grounds for identity, providing a sense of belonging (see e.g. Swift 2007, 65, 17; Kivirähk 2010, 112).

Conclusion

As it transpires, the places of the novels constitute not just a setting for the events but form a presence through which the themes are expressed. Additionally, the marginal, non-anthropocentric is focused on. By being regarded as living, dwelling, and speaking, nature is namely highlighted as a vital and vivid issue in the fore, which is also related to culture. Public history tends to be further experimented with, laying emphasis on the personal.

Works Cited

Agnew, J. A. (2011). ‘Space and Place’. − The SAGE Handbook of Geographical Knowledge. Agnew, J. A., Livingstone, D. N. (Eds). LA: SAGE, 316−330.

Buell, L. (2005). The Future of Environmental Criticism: Environmental Crisis and Literary Imagination.

Oxford: Blackwell.

Childs, P. (2005). Contemporary Novelists: British Fiction since 1970. Hampshire: Palgrave-Macmillan.

Glotfelty, C. (1996). ‘Introduction: Literary Studies in an Age of Environmental Crisis’. − The Ecocriticism Reader: Landmarks in Literary Ecology. Glotfelty, C., Fromm, H. (Eds). Athens: Unversity of Georgia Press, xv-xxxvii.

Hasselblatt, C. (2007). ‘Eesti esimene ökoromaan’. − Looming 8, 1262−1267.

78

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Huggan, G., Tiffin, H. (2010). Postcolonial Ecocriticism: Literature, Animals, Environment. London: Routledge.

Kivirähk, A. (2010). Mees, kes teadis ussisõnu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Manes, C. (1996). ‘Nature and Silence’. − The Ecocriticism Reader: Landmarks in Literary Ecology.

Glotfelty, C., Fromm, H. (Eds). Athens: Unversity of Georgia Press, 15−29.

Newington, G. (2011). ‘Neither Here nor There?’ − Irish Times 11, June: n. pag. Web <http://www.irishtimes.com/newspaper/weekend/2011/0611/1224298710519.html> Oppermann, S. (1999). ‘Ecocriticism: Natural World in the Literary Viewfinder’. ASLE: 1−16. Web <http:/www.asle.org/assets/docs/oppermann.pdf> Relph, E. (1980). Place and Placelessness. London: Pion.

Swift, G. (2007). Tomorrow. London: Picador.

79

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

LAHKUMINE Leaving Katariina Rebane

II koht magistritööde kategoorias On hetki, mil inimene tajub elu seotust surmaga intensiivsemalt kui tavaliselt ning mõistab, et tema olemasolul on lõpp. Mõte endast kui mitteolevast või elust, kus pole mind, kohutab inimest ning ta tõrjub surma oma teadvusest. Surm muutub inimese vaenlaseks ja suuresti just sellel inimlikul põhjusel võib tunduda kohutav ka lahkumine1. Teisalt on väga paljud inimesed mõelnud lahkumisele, sellele, et kui lõpetaks kõik ja lõppeks ise. Miks ühed jõuavad mõttest aktini ja teised mitte, on keerukas küsimus, kuid julgen uskuda, et peale keskkondlike, geneetiliste jm mõjude, mis inimese eluteed võivad surma suunas kallutada, mängib siin rolli ka inimese arusaam lahkumisest. Stoikud näiteks uskusid, et mitte elu ise pole väärtus, vaid hea elu on seda. Kristlik eetika aga ütleb, et vaatamata kannatustele tuleb elu jätkata ning kuna elu ei ole meie, vaid Jumala antud, ei ole meil õigust sellest ise loobuda. Artikli aluseks olev magistritöö „Lahkumine – kas allaandmine või vabadus? Albert Camusʼ ja E. M. Ciorani jälgedes“ räägib just lahkumismõtlemisest – kuidas kujuneb arusaam lahkumisest, mis seda mõjutab − ning analüüsib levinumaid vaateid lahkumisele ja läheb süvitsi kahe filosoofi lahkumismõtlemise käsitluses. Magistritöös on püütud vastata ka küsimusele, mis on lahkumine, kas ja kuidas seda üldse saaks defineerida.

Enese-tapp, vaba-surm ja suitsiid

Kuigi ajalooliselt on lahkumist käsitletud erinevalt ning ajastutel on omad nüansid, võib välja tuua kolm põhilist mõtlemiskategooriat: enese-tapp, vaba-surm2 ja suitsiid. Lisaks sellele on olulised märksõnad lahkumismõtlemise juures enesearmastus, kannatus ja loodusseadused. See, kuidas neid mõisteid käsitletakse laiemalt ühiskonnas ja/või individuaalselt, on oluliseks määrajaks ka lahkumismõtlemise puhul.

Enese-tapu kategooria on näidete poolest ilmselt mahukaim. Siia alla kuuluvad erinevad religioossed lähenemised ning ka paljud filosoofia suurkujud, nt Aristoteles või Platon. Enese-tapp

1. Antud töö kontekstis kasutatakse sõna lahkumine mõistena tahtliku enesehävituse tähenduses, st tänapäevases keeles enese-tapp, suitsiid, vaba-surm asemel. Eelnimetatud sõnadele on töös omistatud kindel suhtumine lahkumisse, need on erinevad viisid, käsitlemaks inimese tahtlikku enesehävitust.

2. Enese-tapp ja vaba-surm on eraldatud erinevalt tavapärasest kasutusest sidekriipsuga, et rõhutada liitsõnade mõlemaid sõnu ning nende tähendust.

80

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

osutab lahkumisele kui kuriteole, mõrvale või patule ning toob oma vaate kasuks välja kolm põhilist argumenti: inimese kohustus Jumala ees, inimese kohustus teiste ees ja inimese kohustus iseenda ees. Esimesest argumendist tulenev elu pühaduse kontseptsioon on aluseks kõigile teistele argumentidele: näiteks elu on püha, seega inimene peab kõik kannatused üle elama ning ei tohi põgeneda. Lahkumine ei ole siin inimese sisekonflikt või inimese konflikt välismaailmaga, vaid konflikt Jumala ja inimese vahel, sest Jumal on inimese loonud.

Vaba-surma kategooria, mille konnotatsiooniks on vabadus ja õigus kontrollida oma elu ja surma, rajab oma käsitluse põhiliselt kannatuse, elu ning surma tühisuse argumentidele. Nende lähtekohaks on, et talumatut elu ei ole tarvilik jätkata, kuna mitte elu ei ole väärtuslik, vaid hea ja nauditav elu on seda. Erinevalt enese-tapu kategooriast, kus inimene on pigem Jumala või ühiskonna teenistuses ning seeläbi mitte vaba oma surma üle otsustama, leiavad vaba-surma kategooria mõtlejad, et inimesel on täielik õigus, vabadus ja vastutus valida oma surm ehk lahkumine, mison üks osa inimese autonoomsusest (isegi kui ta seda iialgi ei kasuta).

Kolmandaks mõtlemiskategooriaks on suitsiid, mis osutab sellele, et lahkumise näol on tegemist haigusega. Antud mõtlemiskategooria on paljuski rajatud argumendile, et kuna inimeses normaalsel juhul toimib enesesäilitamisinstinkt, siis peab lahkumise näol olema tegemist kas vaimse või ühiskondliku haigusega. Tegemist on tänapäeval domineeriva vaatega, kus diskussioon keerleb ennetuse, ennetusmeetmete, riskigruppide, mõjutegurite jms üle. Antud mõtlemine „vabastab“ lahkuja nii ratsionaalsusest kui ka vastutusest oma teo ees.

Lahkumine kahe filosoofi näitel

Albert Camusʼ käsitlus lahkumisest kuulub enese-tapu kategooriasse, kuna lahkumine on Camusʼ jaoks eelkõige allaandmine ja kuritegu üldinimlikus mõttes (kes tapab enda, tapab kogu inimsuse) ning ei esinda vastust inimese traagilisele konditsioonile. Camusʼ filosoofia nurgakivi on absurd, absurdne elu ja absurdiinimene. Ta tõdeb elu tähendusetust ja eesmärgitust, kuid leiab samas, et sellest ei tulene loogiliselt enese-tapp. Elu võib olla tähendusetu, kuid ta on ometi ainus väärtus, mis meil on ning seega ei ole enese-tapp lahendus (Murray 2004, 114). Vabadus ja õnn on võimalikud ainult elus. Moraalselt õigeks teguviisiks absurdses elus on mäss, enese-tapp on aga mässu vastand.

Samuti on Camusʼ käsitluses väga oluline tema suhtumine surma. Surm ei ole mitte elu loomulik osa, vaid vaenlane, mis röövib meilt meie elupäevad. Elu peaks olema võimalikult pikk ning kogemusterikas (Camus 1989, 40). Camus kirjutab, et enese-tapust endast saab järeldusi teha ning et tegu tähendab ülestunnistust − elule jäädi alla või et teda ei mõistetud (Camus 1989, 9). Mõistmine Camusʼ jaoks on laskmine maailma absurdsusel ja tähendusetusel igal hetkel oma olemisse imbuda, võttes küll selle suhtes väljakutsuva positsiooni (Cahn 1998, 365). Enesetapp on nihilismi ilming ning selle vastu pakub Camus võitlust ja sisuliselt kristlikku kannatuse eetikat – Sisyphos veeretab igavesti rahnu mäest üles ja alla, kuid iga kord, kui ta mäest alla tuleb, on ta oma saatusest üle.

Suuresti lähtuvalt oma positiivsest surma käsitlusest ning isegi surmaihalusest on E. M. Ciorani lahkumiskäsitlus surmasoosiva värvinguga. Cioran kuulub vaba-surma mõtlejate hulka ning näeb seda ihaldatava imperatiivina. Nii nagu Ciorani elukäsitlus on ka tema arusaam vaba-surmast rajatud ühele põhilisele eeldusele: elul ei ole tähendust (Cioran 1992; Cioran 2002). Ciorani jaoks on elu irratsionaalne ja vaevumõistetav ning seda läbib pidev kannatus (ibid.). Sarnaselt Camusʼga leiab Cioran, et tähendusetu ning eesmärgitu eksistents osutavad otseselt eksistentsi absurdsusele.

Cioran läheneb vaba-surmale tavapärasest erineva nurga alt – ta ei küsi, miks inimesed lahkuvad, vaid ta küsib, miks nad seda ei tee. Ainus mõistuslik lahendus inimese metafüüsilisele olukorrale (kannatada tähendusetus maailmas) tundub olevat vaba-surm, aga see on harv. Enesearmastus on inimesele omasem ja lihtsam kui enesevihkamine, mis seostub enesehävitamisega (sh lahkumine) − inimeses domineerib enesesäilitamisinstinkt (Cioran 2002, 34). Cioran aga ei näe surma astumises viha enda vastu, vaid ütleb, et vaba-surmas saavutab inimene enda ja lunastuse (Cioran 2002, 228).

Ta näeb surma individuatsiooni allikana (Cioran 2002, 59), millegi päris meie omana ning meie ainsa 81

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

vabadusena (Cioran 2002, 44). Cioran tõdeb, et loomusunniületamine (enesesäilitamisinstinkti allasurumine) on väärikas, mitte allaandmine või elu vääriti mõistmine. Lisaks vaba-surma enda ülistamisele leiab Cioran, et ka mõte vaba-surmast on sama vabastav kui akt ise (Cahn 1998, 377).

Ehk vaba-surmast saab trump elus, mida me ei pruugi kunagi kasutada, kuid mille olemasolu ja läbimõtestamine paneb meid üha uuesti end ja elu mõtestama ning annab perspektiivi, mida surma maha salates ei tekiks.

Kõrvutades kahte autorit, näeme, et kuigi nad jagavad osaliselt sarnast maailmavaadet, käsitlevad elu absurdse ja eesmärgituna, jõuavad nad kardinaalselt erineva viisini „lahendada“ absurd ja käsitleda lahkumist. Nende mõtlemine erineb, kuna neil on erinev arusaam surmast, tähendusest, kannatusest ja paljudest muudest lahkumismõtlemist formeerivatest mõistetest. Sarnasena võib välja tuua, et mõlemad autorid otsivad laiemat raamistikku (midagi inimeseülest) ning objektiivsed kriteeriumid (Jumala eesmärgi täitmist maal, elamist moraalselt, loomingulisust jms) on olulisemad subjektiivsest – st sellest ei piisa, kui inimese jaoks on elu tähenduslik. Lõppeks aga tuleb tõdeda, et autorid on ühismõõdutud ning täiendavad teineteist ainult selles mõttes, et esindavad sama lähtepunkti erinevat käsitlusviisi.

Mis on lahkumine?

Lahkumine on eelkõige inimese eksistentsi lahtimõtestamise küsimus. Me ei saa lahutada lahkumist elust, kuna see, millest loobutakse, on elu ise, midagi, mida oleme siin kogenud, ning midagi, millest soovime vabaneda. Oluliseks muutuvad eksistentsiaalsed küsimused, näiteks: kui elu on absurdne, siis miks peaks inimene elama? Kas inimese surelikkus on üks argument kohese surma kasuks?

Lisaks võib öelda, et lahkumismõtlemine on ajalooliselt konstrueeritud ning kuigi mõtlemiskategooriad võivad koos eksisteerida, tekivad ühiskondlikul tasandil „tõe režiimid“, nii nagu seda kirjeldab tänapäeva lahkumismõtlemist analüüsides Ian Marsh3. „Tõe režiimid“ kehtestavad teatud normaalsuse ning tingivad praktikad, mis seostuvad lahkumisega (nt ravi või karistus vms). Kuigi „tõe režiimid“ on olulised, määramaks inimese individuaalset arusaama, ei pruugi nad seda determineerida.

Veel saab lahkumise puhul välja tuua kolm erinevat dimensiooni: sümboolne, moraalne, kultuurilis-ajalooline. Sümboolne dimensioon kannab endas tähendusi, mida antakse elu puudutavatele ja lahkumisega seonduvatele fundamentaalsetele filosoofilistele küsimustele ning ka aktile endale, nt lahkumine on vabadus, kättemaks vms. Moraalne dimensioon sisaldab ühiskondlik-poliitilisi tähendushorisonte ja hinnanguid sümboolsele dimensioonile, nt lahkumine on allaandmine ja seega moraalselt väär. Kultuurilis-ajalooline dimensioon koosneb praktikatest, mida erinevad lahkumiskäsitlused kaasa toovad ning mille kujunemisel mängib domineerivat rolli moraalne dimensioon.

Väga palju räägitakse sellest, miks inimesed lahkuvad ning kas see on õige või vale. Raske on aga öelda, et üks eetika on õigem teisest ning kellegi moraal moraalsem. Samuti on piir selle vahel, mis on normaalne ja mis mitte, kes on haige ning kes terve, väga õhuke. Lahkumine on kompleksne fenomen, millest rääkimine on keerukas, ning ka tänapäeval on tegemist teatud mõttes tabuga. Siiski on see osa elust ning nii nagu elu saab mõista mitmeti, on ka lahkumisega – me ei saa rääkida ühest lahkumisest. Lahkumine sümboliseerib lähtuvalt inimeste käsitlustest erinevaid asju, siin ei saa olla ühte vastust. Lahkumist saab universaalselt iseloomustada ainult eelnevalt väljatoodu põhjal, st lahkumine on miski, mis moodustub inimese teadvuses läbi tema kogemuste ja suhtumiste, mida omakorda mõjutavad ühiskondlikul tasandil levinud arusaamad ja normid. Lahkumine on eksistentsiaalne küsimus, milles oma eripära tõttu põimuvad individuaalne ja ühiskondlik pool, kaldudes osa käsitluste puhul ühte, teiste puhul teise äärmusesse.

3. Vt näiteks Marsh, I. (2010). Suicide. Faucault, History and Truth. Cambridge: Cambridge University Press.

82

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Viiteallikad

Cahn, Z. G. (1998). Suicide in French Thought from Montesquieu to Cioran. New York: Peter Lang Publishing.

Camus, A. (1989). Sisyphose müüt. Tallinn: Eesti Raamat.

Cioran, E. M. (1992). On the Heights of Dispair. Chicago: The University of Chicago Press.

Cioran, E. M. (2002). Lagunemise lühikursus. Tallinn: Vagabund.

Marsh, I. (2010). Suicide. Faucault, History and Truth. Cambridge: Cambridge University Press.

Murray, C. J. (2004). Encylopedia of Modern French Thought. New York: Taylor & Francis Inc. Rebane, K. (2012). Lahkumine – kas allaandmine või vabadus? Albert Camus ja E. M. Ciorani jälgedes. [Magistritöö.] Tallinn Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, filosoofia õppetool.

83

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

AJALOOTEADUS NÕUKOGUDE EESTIS 1944−1952 HISTORY WRITING IN THE SOVIET ESTONIA FROM 1944 TO 1952 Helen Lausma-Saar

II koht magistritööde kategoorias Sissejuhatuseks

Eesti taasokupeerimine Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal tõi endaga kaasa vajaduse inkorporeerimist õigustada. Nii kujuneski Nõukogude Eesti ajalooteaduse peamiseks ülesandeks poliitilise reaalsuse, teise nõukogude okupatsiooni legitimeerimine. Selle ainuvõimalikuks viisiks oli Eesti ajaloo interpreteerimisel rakendada marksistlik-leninistlikku ühiskonnateooriat.

Nõukogude Eesti ajalooteaduse kujunemise esimese etapi piiritlemine aastaga 1952 tuleneb sellest, et ilmus Gustav Naani toimetatud üldkäsitlus “Eesti NSV ajalugu1”, mis sai oluliseks tähiseks Nõukogude Eesti ajalooteaduses. Kuni 1956. aasta NLKP 20. kongressini valitses seisukoht, et Eesti ajaloo nurgakiviks on 1952. aastal ilmunud “Eesti NSV ajalugu”. Vaatamata sellele, et 1956. aasta 25. jaanuari EKP KK bürool otsustati Glavliti nõudmisel korjata müügilt ja raamatukogudest see teos ja teised trükised, milles rõhutati üldkäsitluse fundamentaalsust, ei muutunud sellega Eesti ajaloo põhikontseptsioon. Peamiseks põhjuseks, miks teos avalikkuse eest varjule viidi, olid Stalini tsitaadid, mille suhtes võeti kriitiline hoiak. 1957. aastal ilmavalgust näinud “Eesti NSV ajaloo” uus väljaanne tugines endiselt 1952. aasta teoses paika pandud ajaloolistele põhitõdedele. Tegelikkuses püsisid kogu nõukogude aja vältel ilmunud üldkäsitlused 1952. aasta teose põhikontseptsioonil.2

Eesmärk ja ülesehitus

Uurimistöös on lähtutud eeldusest, et Nõukogude Eesti ajalooteadus kujunes mitme jõuvälja koostoime tulemusel. Uurimistöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas ja milliste vahenditega saavutati ajalooteaduse surumine stalinistlikesse raamidesse.

Töös on lähtutud eeldusest, et uue ajalookäsitluse loomiseks on vaja inimesi ja institutsionaalset raamistikku. Kolmeks peatükiks jaotatud uurimuse esimeses osas antakse ülevaade Eesti ajalooteaduse olukorrast pärast teise nõukogude okupatsiooni kehtestamist. Tingituna Nõukogude Liidus valitsenud totalitaarsest riigikorrast, kus professionaalne ajaloouurimine ei saanud põhineda sajaprotsendiliselt teadlase vabal valikul ning oli ideoloogiliselt suunatud, on eraldi vaatluse all ajalooteaduse parteilised suunajad. Nende all tuleb mõista võimuaparaadi esindajaid, kes pidid 1. Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). 1952. Peatoim. Gustav Naan. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.

2. Kuuli, O. 2008. Eesti ajaloo kirjutamisest Stalini ja Hruštšovi ajal. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, lk 45-46; Laas, J. 2010. Teadus diktatuuri kütkeis. Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames.

Epikriis. Tallinn: Argo, lk 384-385.

84

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

valvama loodava ajalookäsitluse vastavuse üle kehtivale ideoloogilisele kaanonile ning vajadusel juhatama ajaloolaskonda õigetele järeldustele. Siinkohal on tinglikult välja toodud kaks osapoolt: ideede kandjad ja organisaatorid. Peatükis tõstatuvad järgmised probleemid: milline oli teadusmaastik sõjajärgsel perioodil; milliste inimressurssidega sai uue ajalookontseptsiooni koostamisel arvestada; kas muutunud ideoloogilisel ja poliitilisel maastikul oli ajalooteaduse näol üldse tegemist teadusega; kes olid ajalooteaduse suunajateks.

Teises peatükis on käsitluse all ajalooteaduse riigistamine, st selle surumine raamistikku, mis võimaldas kehtestada loodavate tekstide üle ideoloogilise kontrolli ning taastoota ajaloolaskonda, kelle arusaamad professionaalsest tegevusest olid raamistatud kehtiva ideoloogia poolt, mille legitiimsuses nad ei tohtinud kahelda. Tulenevalt sellest, et institutsionaalse raamistiku kujundamisel oli hädavajalik kaadripuhastus, kujunes oluliseks sündmuseks EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum kui kulminatsioon teadusliku tehismaastiku kujundamisel. Arutletud on probleemi üle, millist rolli mängis pleenum teadusmaastiku korrigeerimisel. Pikemalt on vaatluse all ENSV TA Ajaloo Instituut, sest just sellest asutusest kujunes interpreteeriva ajalooteaduse ümberkorraldamise keskus.3 Kolmandas peatükis on kitsamalt vaatluse all ajalookirjutuse sisu. Kuna Eesti ajaloo periodiseerimise problemaatika kujunes ajalooteaduse kõige olulisemaks ülesandeks4, on analüüsitud periodiseeringu väljatöötamise erinevaid aspekte. Eesti ajaloo uue periodiseeringu koostamine on aastatepikkune vaevaline protsess5, mis tipneb 1952. aasta üldkäsitluse ilmumisega.

Töö lõppu on autor lisanud lühiekskursi. Selles on püütud vastata küsimusele, milline pidi olema raamidesse surutud ja ideoloogiliselt kontrollitud ajalookäsitluse mõju ühiskonnaliikme homo sovieticuse kasvatamisele.

Märkusi mineviku interpreteerimise kohta

Kuna uuritaval perioodil pidid ajaloolased tegelema minevikuga ainult läbi kindla ettekirjutatud käsitlusviisi, tundub ühe ja ainsa raamteooria rakendamine käesolevas uurimuses hoiatavalt ühekülgne. Oht langeda samasse lõksu, mille seadis marksistlik-leninlik-stalinlik ideoloogia, on ilmne.

Seetõttu on kasutatud mitmete teoreetiliste seisukohtade võimalusi. Uurides probleeme erinevate lähenemisnurkade abil, on võimalik perioodi ajalooteaduse avaram mõistmine.

Karl Popper6 käsitleb oma raamatus “Historitsismi viletsus” teadusliku tunnetuse probleeme.

Keeruline olukord sõjajärgsel perioodil, kus ajalooteadus pidi mahtuma ette antud teleoloogilisse skeemi, saab mõtestatud just Popperi historitsismi-käsitluse abil. Nõukogude Eesti ajaloo periodiseerimise ülesanne kui oluline võimude poolt kehtestatud suunis ajaloolastele mõtestub Eviatar Zerubaveli7 ajaloomälu tõlgendamise vahendusel. Ajaloo periodiseerimist peab Zerubavel sotsiomnemoonilise protsessi keskmeks, mis uuritavat konteksti silmas pidades tähendas pealesurutud teleoloogilise ajalookäsitluse toestamist. Mõlema sotsioloogi seisukohtade rakendamisel jõuab käsitletava perioodi ajalooteaduse hindamisel järeldusele, et tegemist oli ajaloo ideoloogiliselt suunatud konstrueerimise, mitte aga vaba mõttetööga.

Pierre Bourdieuʼ8 sotsioloogilised põhikategooriad võimaldavad ajastu ajalooteaduse olukorda analüüsida laiemas ühiskondlikus kontekstis. Habituse kui maailma tajumise viisi rakendamine analüütilise kategooriana võimaldab vaadelda eri ühiskondlikes väljades kujunenud inimeste rolli uue 3. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi põhimäärus. Põhimäärus ja kirjavahetus organisatsioonilistes küsimustes.

ERA.R.2343.1.1, lk 1-7.

4. Vassar, A. 1948. Eesti ajaloo periodiseerimisest. ENSV TA Ajaloo Instituut. ERA.R.2343.3.40, lk 2.

5. Märkusi ja ettepanekuid „Eesti NSV ajaloo“ proovieksemplari kohta. 1952. Sept./nov. ERA.R.2343.3.138.

6. Karl Popper (1902−1994). Austria juudi päritolu Briti filosoof. Popper, K. 2000. Historitsismi viletsus. Toim. Kalju Uibo.

Tallinn: Olion.

7. Eviatar Zerubavel (1948) on Iisraelis sündinud Ameerika sotsioloog. Professor Rudgersi Ülikoolis, tegeleb ajataju uurimisega. Zerubavel, E. 2004. Time Maps: Collective Memory and the Social Shape of the Past. London: University of Chicago Press.

8. Pierre Bourdieu (1930−2002). Prantsuse sotsioloog, filosoof, antropoloog. Bourdieu, P. 2003. Praktilised põhjused.

Teoteooriast. Prantsuse keelest tõlkinud Leena Tomasberg. Tallinn: Tänapäev.

85

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

ajalooteaduse loomisprotsessis. Teisisõnu avaneb siitkaudu võimalus jälgida, milliste vahenditega püüdis võim kehtestada uut doxat ehk universaalset vaateviisi maailmale läbi ainuõige ajalookäsitluse.9

Kokkuvõtteks

Mineviku tunnetamine on lõputu protsess, samas on ikka ja jälle üritatud mahutada kogu ajalugu n-ö ühtede kaante vahele – eesmärgiks koostada üldkäsitlusi, mis pretendeerivad tõemonopolile.

Seesugust tegevust ei saa taunida. Niisugune ajalookirjutuse formaat nagu üldkäsitlus on ka demokraatliku teaduskultuuriga maades levinud. Tunduvalt teise varjundi saab aga see tegevus juhul, kui võetakse eesmärgiks finaalse ainutõe kuulutamine. Kui ei arvestata ajalooteadusliku tunnetuse relatiivsusprintsiibiga, siis satutakse lõksu. Juba ainuüksi arusaam, et mineviku, oleviku ja tuleviku vahele on võimalik ehitada sild, viitab teleoloogilis-historitsistlikule ühiskonnakäsitlusele.

On selge, et kindlates raamides paika pandud ajalookäsitlus kujutas endast kohustuslikku teadmist ja vankumatut tõde, mida pidi tunnistama kogu ühiskond ning mille kaudu okupatsioonivõim üritas ennast legitimeerida.

9. Samas.

86

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

DOKUMENDI ARUSAADAVUS: „TLÜ ÕPPETOETUSTE TAOTLEMISE, MÄÄRAMISE JA MAKSMISE KORD 2010/2011. ÕPPEAASTAL” Haldusteksti arusaadavusest Tallinna Ülikoolis DOCUMENT COMPREHENSIBILITY: „APPLICATION, DESIGNATION AND PAYMENT OF TUITION ALLOWANCES IN TALLINN UNIVERSITY IN 2010/2011” Kristiina Kalistru

III koht magistritööde kategoorias Seadusandlusega1 kokku puutuvad spetsialistid on märkinud, et selge õiguskeel on üks hea valitsemise ning juhtimise aluspõhimõtteid (Kiisverk 2008: 29) ning teatavasti ei vabasta seaduse mittetundmine vastutusest. Seetõttu on kodanikul vaja aru saada nii seadusest kui ka seadusest tulenevatest õigus- ja haldusaktidest, määrustest jm olulistest dokumentidest, mis reguleerivad igapäevaelu. Sellised tekstid ei pea koosnema ainult lihtlausetest ja olema täiesti võõrsõnadeta, kuid need peaksid olema aru­saadavad. Ometi mitte nii väga ammu, 1999. aastal arutleti Riigikogus seaduse aru­saadavuse tagamise seaduse üle, mis sätestaks nõude, et seadus peab olema arusaadav. Selgub, et vaatamata spetsialistide tähelepanekutele on praegustes seadustes palju viiteid, parandusi, täiendusi ning eba­täpseid termineid, mis teevad teksti raskesti loetavaks ega toeta seadusega kehtestatud õiguste ja kohustuste rakendamist. Seadusloome keelekasutus on aga paratamatult eeskuju alama astme tekstide, sealhulgas haldustekstide koostamisel.

Uuritav haldusdokument „TLÜ õppetoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord 2010/2011. õppeaastal” on Tallinna Ülikooli mõistes suunatud väga laiale sihtrühmale ning valitud uurimisobjektiks põhjusel, et ülikooli õppekorralduseeskirja järel on tegemist üliõpilaste ja tugistruktuuri töötajate hulgas ühe enim kasutatud dokumendiga. Taoline haldustekst peab olema võimalikult tõhus, kuna ainult sellisel juhul täidab ta kommunikatsiooniprotsessis oma eesmärki. Teksti tõhusust näitab see, kui suhtlusest osavõtjatel ei ole vaja teha täiendavaid pingutusi selle mõistmiseks.

Eesti keelt valdavad Eesti kodanikud peavad mõistma eesti keeles kirjutatud seadusi ja muid dokumente. Eesti meedia kasutab väljaannetes juba põhikooli lõpuklassidele mõistetavat sõnavara, mis moodustab inimeste igapäevase sõnavara ning selle põhjal kujuneb ka keelekeskkond. Seepärast huvitab autorit, kuidas inimesed tajuvad ning mõistavad tarbetekste ning kuidas mõjutab tekst lugejat. Kuna tekstitaju on seotud vastuvõtja kogemusega, siis tähendab see kvalitatiivset fenome­ noloogilist uurimust.

1. „Seadusandlus” ehk seaduste ettevalmistamise ja kehtestamise tegevus ning kõik sellega seotu. Seadusandlus ei ole seaduste ja õigusaktide hulk, viimase tähenduses on „seadused”. Määrused ja muud seadusest madalamad tekstid on „õigusaktid” (Mereste 2001: 17).

87

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Uurimistöö eesmärk on vastata järgmistele uurimis­küsimustele: 1) kas üliõpilased saavad dokumendist aru?

2) kui ei saa, siis millised tegurid pärsivad teksti arusaadavust?

Taustal uurib autor kirjanduse toel »» avaliku tarbeteksti nõudeid; »» seaduste ja haldustekstide üldist mõistetavust Eestis ja Eesti seaduste ning ametitekstide keelekasutuse eeskuju TLÜ dokumentide keelekasutusele.

See võimaldab 3) tulemustest lähtuvalt analüüsida dokumendi tugevusi ja puudusi, sealhulgas arusaamist raskendavaid asjaolusid ning puuduste kõrvaldamiseks tehtud ette­panekuid.

Niisiis, uuringu teoreetilises pooles otsitakse vastust küsimustele, kuidas inimesed mõistavad ametlikke tekste ning mis mõjutab tekstidest arusaamist. Ühtlasi selguvad lugejaga arvestava tarbeteksti nõuded ja see, kuivõrd selliste nõuetega eestikeelsete dokumentide koostamisel arvestatakse. Otsene, praktiline eesmärk oli uurida, kas haldusdokument „TLÜ õppetoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord 2010/2011. õppeaastal” on üliõpilastele arusaadav ja kui mitte, siis millised tegurid pärsivad teksti arusaadavust. Sellest lähtuvalt on vaadeldud lähemalt õigus- ja halduskeelt, mis ei ole suunatud ainult erialainimestele ning peab seetõttu olema täpne ja arusaadav ehk sõnastatud vastavalt teksti sihtgrupile. Nii on autor töö teoreetilises osas uurinud kirjanduse toel avaliku tarbeteksti nõudeid, seaduste ja haldustekstide üldist mõistetavust Eestis ja Eesti seaduste ning ametitekstide keelekasutuse eeskuju TLÜ dokumentide keelekasutusele. Olulist tähelepanu on pööratud ka õigus- ja haldusaktides korduvate vigade uurimisele, mida peaks sellistes tekstides vältima. Samuti selgitati, millised on korrektse teksti koostamise põhialused, milline roll on teksti loomisel täita tema koostajal, toimetajal ning milline tekst on lugejasõbralik ja asjakohane. See võimaldas tulemustest lähtuvalt analüüsida dokumendi tugevusi ja puudu­si, sealhulgas arusaamist raskendavaid asjaolusid ning teha ettepanekuid puuduste kõrvalda­miseks. Kuna iga tekst kannab endas ka teatavat ideoloogiat, siis vaadeldi lähemalt, mis on diskursus ning kuidas on see seotud ideoloogia, keelekasutuse ja võimu kehtestamisega tekstides.

Magistritöö uurimuslik osa on osaliselt avatud ja osaliselt valikvastustega küsimustiku vastuste analüüs koos parandusettepanekutega. Küsimustik koostati selliselt, et vastamine eeldas ka uuritava tekstiga tutvumist. Dokument „TLÜ õppetoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord 2010/2011. õppeaastal” edastati koos küsimustikuga e-posti teel erinevatel erialadel ja õppeastmetes õppivatele üliõpilastele. Vastajad valiti nii, et nad ei oleks filoloogid. Kokku saadeti tagasi 18 täidetud ankeeti – valimis oli kolm esmakursuslast, kaheksa teise ja kolmanda kursuse üliõpilast, neli magistranti, kolm doktoranti.

Magistritöö uuringu osas paluti üliõpilastel kogemuslikult hinnata teksti ja lausete ülesehitust, sõnavara, teksti informatiivsust jms. Lisaks paluti hinnata teksti tervikuna ning märkida teksti ära kõik sõnad ja väljendid, mis on arusaamatud, tundmatud või keeruliselt sõnastatud. Üliõpilaste hinnanguid dokumendi kohta on kõrvutatud uurija kui keeletoimetajast eksperdi tähelepanekutega.

Nii peaks ilmnema, kas erineva elu- ja õpikogemusega mittefiloloogide tulemused langevad kokku ja mis osas ning kas üldse on tulemusi võimalik seostada eksperdihinnanguga. Kogutud materjal lubab teha kvalitatiivseid järeldusi, teoreetilisele taustale toetuv eksperdihinnang analüüsib, kas materjalist tulenevad järeldused on teooria taustal põhjendatud ja objektiivsed.

Magistritöö fenomenoloogiline uurimus koosnes kolmeosalisest küsimustikust, mida täitis 18 üliõpilast erinevatest õppeastmetest. Nende vastuste põhjal oli võimalik teha järeldusi, et tekst ei ole hästi arusaadav. Teksti arusaamist raskendasid nii keelelised kui ka ülesehituslikud puudused. Teksti arusaamist raskendavad peamised keelelised puudused on keerulise ülesehitusega pikad laused, 88

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

segadust tekitav sage viitamine, mis raskendab lugemist ja rikub mõttepidevust, kordused, tundmatute lühendite ja sõnade kasutamine, ebakorrapärane ja ebatäpne terminite kasutamine. Uuringust ilmnes, et kui teksti arusaadavust paluti hinnata valikvastustega, siis valdavalt hinnati teksti arusaadavaks. Kui olid aga avatud küsimused, siis selgusid mitmed asjaolud, mis raskendasid teksti arusaamist, näiteks liiga pikad ja keerulise ülesehitusega laused, tundmatu tähendusega lühendid ja sõnad, sage tagasiviitamine ning korrapäratu terminite kasutamine.

Selgelt toodi välja, et teksti pole struktureeritud vastavalt tudengite ehk sihtgrupi vajadusele, kuna taotlejale vajalik info on esitatud dokumendi erinevates osades ja seetõttu pole tekst ei kompaktne ega sihtgrupiga arvestav. Seda järeldust toetab ka dokumendi sõnastuse diskursiivne analüüs, milles selgub, et tekstis on läbivalt märgata võimupositsiooni üliõpilaste suhtes, mis ei jäta vastuvaidlemisruumi, piirab nõrgema osapoole õigusi, kuid suurendab kohustust ja vastutusala.

Teema arendus ei olnud üliõpilaste arvates samuti järjepidev, sest teavet erinevate toetuste kohta pidi otsima tervest dokumendist. Tekst on üles ehitatud pigem koostaja huvidest ja vaatepunktist lähtuvalt. Ka ekspertanalüüsi tulemused toetasid üliõpilaste arvamust. Selgus, et tekstis on läbivalt märgata võimupositsiooni üliõpilaste suhtes, mistõttu üliõpilaste ja ülikooli vahelised õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Ülikool kui võimupositsioonil olev organ mõjub domineerivana, kuna dokumendi põhjal ei vastuta ta menetlusprotsessis tekkinud vigade eest ega paku neile lahendust.

Seda olukorda aitaks parandada kohustuste ja vastutuse tasakaalustamine.

Võttes arvesse eelnimetatud uurimistulemusi, valmis mõlemast analüüsist selgunud teabe põhjal ka dokumendi uuem näidisversioon, mis on avaldatud autori samanimelise magistritöö lisana.

Autor loodab siinkohal, et tema uuringus välja toodud tähelepanekud võiksid olla ülikoolis abiks nii uute dokumentide koostamisel kui ka praeguste toimetamisel kasutajasõbralikumaks.

Viiteallikad

Kiisverk, T., Koik, M. 2008. Selge õiguskeel on hea valitsemise tunnus. – Õiguskeel. Peatoim. P. Pikamäe, tegevtoim. A. Vettik. Tallinn: Juura, 27–31.

Mereste, U. 2001. Õigusloome radadel. Tallinn: Juura.

89

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

“TA ON ÕIGE MEES VALES ERAKONNAS”: POLIITILISE KAMPAANIA ÜKSIKJUHTUMI ETNOGRAAFILINE UURIMUS “HE’S A GOOD MAN IN THE WRONG PARTY”: AN ETHNOGRAPHIC CASE-STUDY OF A POLITICAL CAMPAIGN IN ESTONIA Risto Spriit

III koht magistritööde kategoorias Toetudes 2011. aasta Riigikogu valimiskampaania raames tehtud etnograafilisele uurimusele, käsitlen artiklis seda, kuidas käib Eestis indiviidi tee võimule. Töö teoreetiliseks raamistikuks on F. G. Bailey mänguteooria, mida on kombineeritud kultuurilise pragmaatika ning kriitilise diskursuseanalüüsi meetodiga meediatekstide analüüsimiseks. Väidan artiklis, et valimiskampaanias ekspluateeriti rahvusriigi ideoloogiat, ning teen põgusa sissevaate erinevate reeglite dünaamikasse poliitiku kampaanias.

Sissejuhatus

Valijate mobiliseerimise moodused on kultuuriti erinevad ning aja jooksul muutunud koos ühiskonna ja kommunikatsioonivahenditega. Seega võib eeldada, et ka Eesti valimisvõitluse reeglid ja strateegiad on kultuurispetsiifilised. Poliitilise võitluse valdkonnas on tehtud uurimusi politoloogide ning kommunikatsioonivaldkonna uurijate poolt, kuid antropoloogide panus individuaalsete võimustrateegiate mõistmiseks postsotsialistlikes riikides on olnud senini vähene. Seetõttu on käesoleva artikli aluseks oleva uurimistöö eesmärgiks antropoloogilise uurimuse kaudu analüüsida, kuidas ja milliste vahenditega saavutab poliitilisse eliiti pürgiv indiviid oma eesmärgid ning edendab ennast kohalikus poliitilises süsteemis.

Uurimuse teoreetiliseks raamistikuks on Frederick G. Bailey mänguteooria ning Jeffrey C. Alexanderi kultuuriline pragmaatika. Esimese kohaselt on poliitika selgelt defineeritud auhindadega mäng, mida reguleerivad normatiivsed ja pragmaatilised reeglid. Esimesed on avalikult aktsepteeritud ning aitavad hinnata, kuivõrd eetiliselt mängu mängitakse. Pragmaatilised reeglid on aga avalikkuse eest peidetud oskusteave, mis aitavad mängu võita (Bailey 1977, 3−5). Seega, iga võimule pürgiva indiviidi tegevus on seotud nii normatiivsete kui ka pragmaatiliste reeglitega. Alexanderi (2011, 1) teooria kohaselt saavad poliitikud võimule tänu veenvatele esitustele (performance). Sellise lähenemise järgi on poliitilise võitluse areen kui teatrilava, kus toimuvad draamad. Seejuures on oluline roll kodanikul, kes otsustab rollisoorituse usutavuse üle. Esituste tulemusena saab poliitiku positsioon olla publiku silmis kas sakraalses või siis profaanses sfääris (Alexander 2010, 7).

Eelnevast lähtuvalt olen püstitanud uurimisküsimusele vastuse leidmiseks alaküsimuste kogumiku: millised normatiivsed ja pragmaatilised reeglid on Eesti valimisvõitluses; millised võimule90

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

pürgimise strateegiad avalduvad valimiskampaanias; milliste kultuuriliste koodide, narratiivide rakendamisega luuakse auditooriumis konsensust; milliseid ideoloogiaid ekspluateeritakse Eesti valimiskampaaniates; kuidas legitimiseerib eliit oma positsioone?

Uurimisküsimustele vastuse leidmiseks viisin läbi etnograafilise uurimuse, milles keskendusin Keskerakonna ridadesse kuulunud poliitiku (edaspidi Kandidaat) valimiskampaaniale 2011. aasta parlamendivalimiste kontekstis. Välitöö kestis 2010. aasta jõuludest kuni 2011. aasta aprillini, valimised toimusid 6. märtsil 2011. Peamiseks uurimismeetodiks oli osalusvaatlus, mida kombineerisin erinevate intervjuudega, sh fookusgrupi intervjuudega, ning tehnikatega sotsiaalse võrgustiku analüüsimiseks. Meediaartiklite analüüsimiseks rakendasin Norman Fairclough’i kriitilist diskursuseanalüüsi (1989).

Rahvusriigi ideoloogia ja antikangelase konstrueerimine meedias

Valimisperioodi alguses lahvatas meedias skandaal, milles süüdistati Keskerakonna juhti Edgar Savisaart oma valimiskampaania jaoks raha küsimises Venemaalt ning demoniseeriti sellega kui oht riigile. Sõltuvalt osapoolest sildistati see ka kiriku- või idaraha skandaaliks. Selle käigus konstrueerus meie–nemad telg, mille ühes otsas olid rahvusriigi kaitsjad (Reformierakond ja IRL) ja teises selle vaenlased (Keskerakond).

Toetudes uurimuse käigus tehtud kriitilisele diskursuseanalüüsile, võib väita, et skandaal ekspluateeris tugevalt rahvusriigi ideoloogiat. Viimase kohaselt näeb üks rahvus end privilegeeritud suhtes riigi ja teatud territooriumiga ning teised rahvused kujutavad rahvusele potentsiaalset ohtu (Feldman 2005, 676−680). Eestis käsitletakse ohuna Vene vähemust (Feldman 2005, 682; Lagerspetz, Vogt 2004, 76−77; Lauristin, Vihalemm 2010, 22). Skandaalis seostati Savisaart “Vene rahaga”, nimetati Vene mõjuagendiks ja julgeolekuohuks ning paigutati Venemaa piiridesse, eestlaste suhtes vaenlase ruumi. Kuna Keskerakonna suhtes oli varasemalt kujunenud hoiak kui venemeelne partei, siis oli sellele toetudes kerge muuta Savisaart julgeolekuohuks. Eesti võttis selle vastu, kuna rahvusriigi ideoloogia on vaikivalt omaks võetud ning lisaks resoneerus see eestlastele olulise identiteedipoliitikaga.

Skandaali tulemusena hakati rääkima mustadest ja valgetest jõududest poliitikas, milles Keskerakond tähistas musti ning selle vastased valgeid jõude. Savisaare mustaks jõuks tembeldamist võib pidada Keskerakonna performatiivseks läbikukkumiseks ja konkurentide performatiivseks eduks.

Kuna Keskerakonda võib pidada Vene vähemuse suurimaks poliitiliseks väljundiks, siis marginaliseeriti skandaaliga ka Vene valijad. Valitsus ning parempoolsed koalitsiooniparteid esinesid antud juhtumis kui rahvuse ja riigi kaitsjad, mis legitimiseeris nende võimupositsioone.

Pragmaatika ja normatiivsus Kandidaadi valimiskampaanias

Kui Keskerakonna kuvand oli meediaskandaali tõttu platseerunud ühiskonna profaansele poolele, siis munitsipaalpoliitilisel võimupositsioonil olnud Kandidaat pesitses aastatepikkuse töö tulemusena oma valimisringkonnas sakraalsel poolel. Tema isiklik kuvand prevalveeris erakonna üle ning talle osutati kui “õigele mehele vales erakonnas”. Seetõttu oli Kandidaadi strateegiaks 2011. aasta kampaanias mängida oma sümbolitele ning vähendada erakonna osa. Seda võib pidada näiteks valimiskampaania pragmaatiliseks reegliks, mille kohaselt halva mainega elemente välditakse.

Seejuures mängis Kandidaat sümbolitega topeltmängu – ühest küljest kasutas kohalikke koode, teisest küljest seostusid need ka tema erakonnaga. Kuid rõhutades kohalikke sümboleid, sattus ta vastuollu ühiskondlike eetikanormidega, mis taunivad avaliku võimu kasutamist kampaanias. Hea valimistava valvekoerana esinenud meedia süüdistas teda eksitavas reklaamis ning maksumaksja raha eest kampaania tegemises. Samas rakendas ta mitmeid teisi normatiivseid reegleid rikkuvaid võtteid, mida kohtunikud ei näinud. Lisaks sattus ta kampaanias vastuollu erakonnasiseste reeglitega, mille kohaselt oleks ta pidanud kajastama oma erakonnakaaslasi tema hallatavas ajalehes, kuid ta keeldus sellest. See võimaldas säilitada talle olulise meediumi usaldusväärsust.

91

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Kokkuvõte

Uurimuse põhiküsimus oli, kuidas käib Eestis tee võimule. Sellele vastuse leidmiseks viisin läbi etnograafilise välitöö, milles keskendusin ühe Eesti munitsipaalpoliitiku valimiskampaaniale 2011. aasta parlamendivalimiste kontekstis. Lisaks selle pöörasin tähelepanu meediatekstidele, mida analüüsisin kriitilise diskursuseanalüüsi meetodiga. Kokkuvõtteks võib väita, et poliitiline võitlus on võitlus nii reeglite järgi kui ka reeglite pärast. Lisaks võitlusreeglite tundmisele on Eestis võimule saamiseks oluline teada, kus täpselt mingid piirid jooksevad ning millal on kohane teha sohki nii, et kohtunikud seda ei näe. Samuti on oluline mõista ühiskondlikku konteksti ja ideoloogiaid, mille ekspluateerimised ja võimendamised meedias võivad poliitiliste agentide performatsioone vastavalt kas toetada või pärssida. 2011. aasta valimistes lahvatanud kiriku-/idaraha skandaali aluseks olnud rahvusriigi ideoloogia toetas rahvusliberaalseid jõude ning pärssis Keskerakonda. Selles kontekstis tõi Keskerakonna ridades kandideerinule edu erakondlike sümbolite vältimine ning kohalikele toetumine, mis omakorda tõi konfliktid normatiivsete reeglitega.

Uurimus ei oleks saanud teoks ilma õppejõudude, kaastudengite ja sõprade toetuseta. Tänan Kandidaati ja tema meeskonda võimaluse eest olla osa nende põnevast tööelust. Olen tänulik oma juhendajatele Lorenzole ja Patrickule ning teistele Tallinna Ülikooli õppejõududele soovituste, arutelude ja tagasiside eest.

Viiteallikad

Alexander, J. C. (2010). The Performance of Politics: Obama’s Victory and the Democratic Struggle for Power. Oxford: Oxford University Press.

Alexander, J. C. (2011). Performance and Power. Cambridge, Malden: Polity Press.

Bailey, F. G. (1977). Stratagems and Spoils: A Social Anthropology of Politics. Oxford: Basil Blackwell.

Fairclough, N. (1989). Language and Power. London: Longman.

Feldman, G. (2005). Culture State, and Security in Europe: The Case of Citizenship and Integration Policy in Estonia. − American Ethnologist 32 (4), 676−694.

Lagerspetz, M., Vogt, H. (2004). Estonia. − The Handbook of Political Change in Eastern Europe.

Sten Berglund, Joakim Ekman and Frank H. Aarebot (Eds). Northampton: Edward Elgar Publishing, 57−93.

Lauristin, M., Vihalemm, P. (Eds). (2010). The Political Agenda During Different Periods of Estonian Transformation: External and Internal Factors. − Estonia’s Transition to the EU: Twenty Years On. London: Routledge, 1−27.

92

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

MEESTE JA MASKULIINSUSTE ERI PALGED AJAKIRJAS NÕUKOGUDE NAINE (1969–1972) THE VARIOUS FORMS OF MEN AND MASCULINITIES IN THE MAGAZINE NÕUKOGUDE NAINE / SOVIET WOMEN (1969–1972) Liis Jõhvik

I koht bakalaureusetööde kategoorias „Die Generalisierung des Männlichen zum allgemein Menschlichen verstellt den Blick [...] auf die Tatsache, dass Männer immer als Männer handeln.“ (Guido Zurstiege) Ehkki ühiskonnas on aktsepteeritud kaks bioloogilist sugu (mees ja naine), on sugude temaatika oluliselt komplekssem. Soomustreid, mida iseloomustavad erinevad käitumis-, rääkimis- ja käimismaneerid, pole võimalik jagada rangelt kahte gruppi. Sotsiaalne sugu on osa laiast skaalast erinevatest feminiinsustest ja maskuliinsustest (Marling 2012, 8-9). Soolised normid ja soodiskursused omandavad pidevalt uusi interpretatsioone, neid taasluuakse ajas ja ühiskonnas pidevalt, olles ühelt poolt seotud ajalooliste kuvanditega ja arusaamadega, teisalt aga samade mudelite kohaldamisega igapäevatoimingutes. Mõistmaks maskuliinsusi, on oluline laiendada sümbolisüsteemi erinevatele tasanditele ja sfääridele, näiteks tootmisele ja tarbimisele, sotsiaalsetele institutsioonidele ja looduslikule keskkonnale (Connel 2006, 71).

Soolisus on niisiis suhestatud mõiste, milles naiselikkus ja mehelikkus toimivad üheskoos. Ajaloolised käsitlused on siiski pidanud meest sageli „neutraalseks“ inimeseks. Naisi on seevastu peetud vältimatult naiseks ehk sooliseks, nende elulaadi ja -lugusid pole peetud (üles)märkimisväärseks.

Naiste ajaloosfääri on aga nüüdseks palju uuritud ja seepärast ongi oluline vaadata, kuidas on lood meeste ajalooga, kus meest käsitletakse soolistatult ja mitte neutraalse inimese sünonüümina (Põldsaar 2009, 65). Seda huviäratavam on vaadata, kuidas meeste ja maskuliinsuste kuvandid on konstrueeritud tingimustes, mil taotleti võrdõiguslikkust, ja tekstides, mis olid suunatud naistele.

Artikli eesmärk on anda ülevaade bakalaureusetööst, mis kirjeldab sugude, seal hulgas maskuliinsuste sotsiaalset konstrueerimist ajaloolises1 perspektiivis. Uurimuse peamine tähelepanu on suunatud küsimustele, millised olid maskuliinsed jooned ja kuvandid, kuidas meestest ja mehelikkustest kirjutati just nimelt naiste kaudu ning kuidas mehi naistega vastandati ja võrreldi. Pinge loomiseks erinevate maskuliinsuste dimensioonide vahele keskenduti teemaarendustele pere- ja 1. Keskendutakse stagnatsiooniaja algusele ajakirjandusloos, täpsemalt aastatele 1969−1972. Perioodi iseloomustas ideoloogilise kontrolli taastugevnemine. Perioodi muutis muu hulgas oluliseks veel Eesti NSV-s uue perekonna- ja abielukoodeksi vastuvõtmine 1969. aastal.

93

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

töösfäärist, kuidas mehed suhestusid ja suhtlesid teiste perekonnaliikmetega, aga ka sellele, millised olid mehe funktsioonid ja käitumisjooned perekonnas ning millised olid mehelikud omapärad ja ametid töökeskkonnas.

Bakalaureusetöö on jagatud kahte suuremasse peatükki, neist esimene omakorda alapeatükkidesse. Esimene peatükk keskendub pereelule, täpsemalt meeste ja naiste ning meeste ja laste omavahelisele suhtlemisele. Peresfäär on esmane suhtlustase meeste ja naiste ja ka laste ja vanavanemate suhtluses, kus soolised identiteedid ja ootused sotsialiseeritakse.

Nõukogude ühiskonnas oli perekond ühiskonna mikroosake, millel lasusid järeltuleva põlve tootmise, majanduslik-tarbijalikud, aga ka kõlbelis-kasvatuslikud ülesanded. Meestelt, kes traditsiooniliselt on olnud perele „leivateenijad“, nõuti üha suuremat panust majapidamise organiseerimises ja lastekasvatamises. Nii pidid nad nüüd reorienteeruma naise kõrval, kellest sageli oli loodud väga iseseisva naise kuvand ja kes võttis osa „ühiskondlikust tootmisest“.

Uurimuse teine osa keskendub meeste ja mehelikkuste erinevatele dimensioonidele töösfääris.

Uuring kätkeb meeste ja naiste vastandamist ja nende võrdlemist isikuomaduste kaudu, aga ka eri ametite sobilikkust sugupooltele. Töösfäär on oluline osa avalikust elust, mille tegevused ja toimingud on avatud suuremale hulgale. Nõukogude ühiskonnas oli töö põhiseaduse järgi kohustus ja auasi, sellest pidid kõik töövõimelised inimesed osa võtma. Tööelus oli ka midagi kollektiivset, mis võimaldas kommunistlikul riigiaparaadil inimesi kontrollida (või vähemasti jätta sellise mulje) ja nende käitumist jälgida või mõjutada. Töösfääris toimub indiviidide identiteedi kujunemine enese pideval võrdlemisel ja vastandamisel teistega. Selles sfääris muutub soolisus sotsiaalseks kategooriaks, kus mehelikkuste ja naiselikkuste tunnusjooned pole enam ainult bioloogilised ja võivad eri ametipostidel varieeruda.

Töö põhineb nii primaarallikatel, ajakirjal Nõukogude Naine, kui ka arhiiviallikatel, avaldatud kirjandusel ja seadusandlusel. Üldiste taustateadmiste avamiseks on kasutatud erinevaid sekundaarallikaid nii ajaloo2-, meedia3- kui ka soouurimusvaldkonnast4.

Nõukogude Naine muutus pärast sõda Keskkomitee väljaandeks ja selle ainevaldkonnad olid perspektiiv- ja kuuplaanides ette öeldud. 12-liikmeline toimetus (kuhu kuulus ainult kaks meest) sai siiski välja valida need teemakobarad, mis nende arvates pidid kajastust leidma. Tegemist oli ühe tiraažikama ajakirjaga Nõukogude Eestis.

Ajakirja tekste, mis olid koostatud pigem ülevaatlikus kui analüüsivas ja uurivas võtmes, on kõnealuse töö raames analüüsitud diskursuseanalüüsi meetodil. See lähenemisviis võimaldab mõista seisundeid ja peidetud motiive, milles tekstid on kirjutatud. Tekstid loovad ajakirja veergudel oma reaalsuse, kujundades soospetsiifilisi suhteid ja paigutades indiviide positsioonidele ja suhetesse teistega. Seejuures võivad ajakirjandustekstid olla ka vahendiks, mille abil inimesed oma identiteete kujundavad – nii püüab meedia naiselikkuste ja mehelikkuste diskursuse kujundajana luua pilti sellest, milline võiks ja ei tohiks olla „tõeline“ naine ja „tõeline“ mees, andes niiviisi olulise panuse soosüsteemi taastootmisesse (Kempel, Siibak 2010, 42).

Ajakirja veergudel konstrueeriti mehi mitmel erineval tasandil. Mitmed artiklid kogusummas andsid meeste ja maskuliinsuste kujunemisest laiahaardelise ülevaate, samas üksikutes artiklites kõrvutati ja vastandati neid eelkõige naistega. Selle tulemusena peegeldati mehi pigem sellistena, nagu nad võrreldes naistega olid. Kuidas nad võrreldes teiste meestega olid, jäi tähelepanu alt suhteliselt välja.

Meeste ja maskuliinsuste kuvandamine ei allunud mingile reeglile, vaid omandas pigem vastuolulised jooned. Peresfääris konstrueeriti mehi ja mehelikkusi ühelt poolt väga iseseisva ja tugeva naise kõrvale, kes võttis osa tööelust ja sai hästi hakkama majapidamistöödega. Selline kuvand pidi 2. Nt Stephen Lovelli „Shadow of the War“, Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu“ jpt.

3. Nt Peeter Vihalemma toimetatud „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965−2004“, Cynthia Carteri ja Linda Steineri toimetatud „Media and Gender Reader“ jpt.

4. Nt Stephen Whiteheadi „Men and Masculinities“, Pierre Bourdieu „Meeste domineerimine“ jpt.

94

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

naisi motiveerima, sest kummitasid veel Teise maailmasõja tagajärjed, mis sundisid naisi tegema ka meestele mõeldud töid. Mehed olid sellise naise kõrvale loodud tavaliselt nõrgemad, kes pidid nüüd reorienteeruma – olema mitte ainult perekonna leivateenijad, vaid abistama ka majapidamistöödes. „Nõrgemad“ mehed ei saanud sellega hakkama ja veetsid palju aega sõprade ning alkoholi seltsis. Teisalt oli aga just mees seatud naistele mõõdupuuks, milleni jõudmisel oleks saavutatud „ideaal“ – võrdne ühiskond. Meeste ja naiste omavaheline suhtlus jäi ajakirjas siiski pigem vaid sõbratasemele, kus harmoonia saavutati võrdselt majapidamistöödesse ja lastekasvatusse panustades.

Kuigi lastekasvatamisel peeti mõlema vanema rolli äärmiselt oluliseks, peeti seejuures tähtsaks isa kaasamist eriti poeglaste kasvatusse − nii loodi ka ajakirja veergudele rubriik „isad ja pojad“.

Meheks sirgumisel peeti vajalikuks „õigeid“ mehelikke eeskujusid. Vastasel juhul võis kasvada indiviid, kes ei tundnud huvi mitte millegi vastu, selline mehetüüp poleks aga sobinud sotsialistliku ühiskonna eluga. Ehkki noormeestel esines distsipliinirikkumisi nii kodus, tööl kui ka koolis ja ülikoolis rohkem kui noortel naistel, iseloomustati neid sihikindlamate ja ideejulgematena, samas kui naised olid hoolsamad ja oskasid hästi teha kätteõpitud ülesandeid.

See, miks perekonnas keskenduti pigem meeste ja naiste ülesannete ja sihtide kirjeldamisele, seisneb tõenäoliselt selles, et peresfääris kantakse edasi pigem traditsioonilist soomustrit, kus jaotusstruktuurid on rangemalt reglementeeritud. Seevastu töösfääris, mis on loomult paindlikum ja orienteeritud vajadustele, olles vastuvõtlikum ka ühiskonna mõjutajatele, analüüsiti mehi ja naisi nii eesmärkide, oskuste kui ka iseloomujoonte kaudu. Töökeskkonnas motiveeriti mõlemat sugupoolt töötama ka ametitel, mida varem peeti mehelikuks või naiselikuks. Nii suunati mehi tegema ka traditsiooniliselt naiste töid, näiteks lüpsmist ja karjakasvatamist või siis feminiseerunud õpetajaametit.

Ajakirjas kerkis esile ka meeste eri põlvkondade probleem. Ühelt poolt suhtuti erilise nostalgiaga sõjas osalenutesse. Pole aga põhjust kahelda, et nostalgia oli vaid ettekirjutatud propaganda ja seega pooltõde. Teisalt representeeriti vanema põlvkonna mehi eeskujulike ja teotahtelistena üleüldiselt ja nende kirjeldamisel ei märgitud alati sõjas osalemist. Eestiaegse mustermehe kujutamine võis süsteemile iroonilisel moel kasulik olla, kuivõrd varem kinnistunud väärtuste kaasamine diskursustesse aitas ideoloogial uut identiteeti kehtestada.

Mehepoolset perekonnasisest vägivalda ajakirjas ei kajastatud. Peamise probleemiallikana nii kodudes kui ka töökeskkonnas oli välja toodud alkohol. Alkohol mõjus laastavalt perekonna stabiilsusele ja võis olla lahkumineku üks põhjuseid. Töökeskkonnas esines meestel, kes tarbisid alkoholi, rohkem tööluuse kui naistel ja teistel meestel. Alkoholiprobleemi seostati sageli nooremate meestega, kes töökogemuse, -oskuste ja -distsipliini poolest jäid vanematele alla. Alkoholist räägiti ajakirja veergudel tõenäoliselt nii palju muu hulgas sellepärast, et Nõukogude Naine oli enne sõda olnud karskusseltsi väljaanne. Alkoholivastasus funktsioneeris vahetunud võimu tingimustes teatud järjepidevuse kandjana.

Ajakiri Nõukogude Naine peegeldab mitmetahulist kuvandit meestest ja maskuliinsustest, andes ülevaate sellest, kuidas ühiskonna teatud osa, naised, mõistis sugudevahelist olukorda. Ajakirjanikud püüdsid rekonstrueerida, seletada ja suunata sootsiumis leiduvaid soolisi suhtestruktuure.

Teisalt reflekteerib see ka ideoloogiaid, mis võisid tekste ja sugude taasloomist mõjutada (näiteks lapsi soosiv poliitika). Kuukirja teemapüstitused reflekteerisid niisiis pigem ajastule omast mentaliteeti ja tegureid ning tegevusi, mis olid olulised sel perioodil meeste ja mehelikkuste määratlemisel kui ühiskondlikku tervikpilti.

95

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Viiteallikad

Connell, R. W. (2006). Masculinities. 2nd ed. Suurbritannia: Polity Press.

Kempel, G., Siibak, A. (2010). Peamised trendid meeste tekstilisel konstrueerimisel naisteajakirja Cosmopolitan artiklites. – Ariadne Lõng. Eesti nais- ja meesuuringute ajakiri, 1/2.

Marling, R. (2012). Sissejuhatus. – Sissejuhatus soouuringutesse. Toim. R. Marling. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastsus, 8-9.

Nõukogude Naine: EKP keskkomitee ajakiri 1969−1972.

Põldsaar, R. (2009). Isamaa ja mehemeel: mehelikkuse ideoloogiad ja rahvuslik identiteet. − Ariadne Lõng. Eesti nais- meesuuringute ajakiri, 1/2.

96

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

KULTUURIDEVAHELIST MOBIILSUST UURIDES: BRITI SAARTEL ELAVATE INGLISE KEELT VÕÕRKEELENA KÕNELEVATE MIGRANTIDE KULTUURILINE KOHANEMINE (AKULTURATSIOON) INVESTIGATING INTERCULTURAL MOBILITY: THE ACCULTURATION OF NON-NATIVE ENGLISH-SPEAKING MIGRANTS IN THE BRITISH ISLES Suule Soo

II koht bakalaureusetööde kategoorias Tänapäeva maailmas on migratsioon igapäevane ja massiline nähtus. Ligikaudu iga kümnes maailma rohkem arenenud piirkondades elavatest inimestest on migrant; Iirimaal moodustavad migrandid 19,6% rahvastikust ning Ühendkuningriigis 10,4% (UN 2011). Niivõrd suure migrantide osakaalu tõttu on väga oluline pöörata tähelepanu mitme erineva kultuuri esindajate kooseksisteerimisest tekkivatele kultuuridevahelistele suhtlussituatsioonidele ja sellele, millised on nende situatsioonide tähendused osalejate jaoks ning kuidas parandada osapoolte vastastikust mõistmist. Sellest lähtuvalt korraldati küsitlus, mis uuris Briti saartel elavate inglise keelt võõrkeelena kõnelevate migrantide kultuurilist kohanemist (Soo 2012).

Uurimuse teoreetiline osa toetub akulturatsiooniteooriale (Berry 1997).

Akulturatsiooniteooria

Tänapäevased kultuuridevahelisi siirdeid ja kontakte käsitlevad uuringud põhinevad peamiselt akulturatsiooniteoorial (Ward jt 2001, 43). Mõiste „akulturatsioon“ klassikalise definitsiooni sõnastasid Redfield, Linton ja Herskovits (1936, 150) kui „erinevatest kultuuridest pärit gruppide pidevast otsesest kontaktist tingitud muutused ühe või mõlema grupi algupärastes kultuurimustrites“. Sellest järeldub, et neid muutusi võivad kogeda nii migrandid kui laiem ühiskond ning akulturatsiooni võib vaadelda nii üksikisiku- kui grupitasandi protsessina. Lisaks sellele nähakse akulturatsiooni tänapäeval kahedimensioonilisena (Berry, Sam 1997), mis võimaldab kuuluda korraga kahte erinevasse kultuuri ehk säilitada oma algupärane kultuur, olles samas ka uue ühiskonna ja kultuuri täielik liige.

Empiiriline uurimus

Uurimus käsitleb teiste kultuuride esindajatega pidevas ja otseses kontaktis olemise mõjusid indiviidile ehk psühholoogilist akulturatsiooni (Graves 1967, 337). Lähemalt uuritakse muutusi, mis toimuvad indiviidi emotsionaalsel, käitumuslikul ja kognitiivsel tasandil võõras keele- ja sotsiaal-kultuurilises keskkonnas elades.

97

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Uurimuses osales 79 inimest, kes on kõik internetipõhise ränduritevõrgustiku CouchSurfing liikmed, oskavad inglise keelt, kuid see pole nende emakeel, ning on kolinud elama Briti saartele.

Uurimuses osalejate vanus jäi vahemikku 20−56 aastat ning keskmine vanus oli ligi 30 aastat. 64,6% vastajatest olid naissoost ja 35,4% meessoost. Esindatud olid 29 rahvust ja 24 erinevat emakeelt, kusjuures neljal inimesel oli kaks kodakondsust ja seitse vastajat olid kakskeelsed. 78% vastajatest nimetas peamiseks CouchSurfing’u kasutamise põhjuseks soovi selle võrgustiku kaudu kohalike inimestega sõbruneda.

Uurimuse tulemused ja analüüs

Uurimuse tulemuste arutelu põhineb küsimustiku vastustel, mille puhul kasutati nii statistilisi kui kirjeldav-analüütilisi meetodeid. Kuna eelnevad uurimused (Ward, Kennedy 1993a, 1993b) on leidnud, et sotsiaal-kultuurilise kohanemise ja keeleoskuse vahel on otsene suhe, võeti kõigepealt vaatluse alla vastajate inglise keele tase. Vastajatel paluti anda hinnangud oma inglise keele oskusele nii enne Briti saartele kolimist kui küsitluse läbiviimise hetkel. Antud vastused näitasid tugevat korrelatsiooni saabumishetkeks omandatud keeleoskuse ja keskkonnaga kohanemise kiiruse vahel, kus kõrgema keeletasemega kaasnes kiirem kohanemine. Samuti näitasid tulemused, et need vastajad, kellel kohanemine kauem aega võttis, ei olnud enamasti enne Briti saartele kolimist CouchSurfing’u liikmed, ning need, kes seda olid, kohanesid keelekeskkonnaga lühema aja jooksul.

Lisaks sellele näitas uuring, et kõrgemal tasemel keeleoskus parandab sotsiaalseid suhteid kohalike kodanikega. Vastajatel paluti hinnata, mil määral nad suhtlevad oma emakeelt (L1) kõnelevate inimestega näost näkku ning mil määral Interneti või telefoni vahendusel, mil määral inglise keelt emakeelena rääkivate inimestega ja mil määral teisi keeli emakeelena rääkivate inimestega inglise keele vahendusel ning mil määral mõnda kolmandat keelt kasutades. Tulemused näitasid, et vastajad suhtlesid enamasti inglise keeles, kuid põhiliselt teiste mitteemakeelsete kõnelejatega, kuigi ka emakeelsete inglise keele kõnelejatega suheldi peaaegu sama tihedalt. Sellele järgnes emakeelne suhtlus Interneti või telefoni vahendusel inimestega, kes viibivad nende päritolumaal. Sellistest tulemustest võib järeldada, et vastajad on kohalikus ühiskonnas aktiivsed, suheldes peaaegu võrdselt nii muud emakeelt kõnelevate migrantide kui kohalike inglise keelt emakeelena kõnelevate inimestega ning üritavad säilitada sidemeid päritolumaal elavate sõprade ja sugulastega, kuid ei otsi kontakti teiste Briti saartel elavate, nendega ühist emakeelt rääkivate inimestega. Need, kelle inglise keele tase oli kõige parem, suhtlesid kohaliku inglise keelt emakeelena kõneleva kogukonnaga kõige rohkem.

Raskusi tekitavate tajutud kultuurierinevuste osas nimetati sageli väheseid võimalusi kohalike elanikega sõbrunemiseks, mille põhjusena toodi tihti välja Briti saartel levinud sotsialiseerumistegevuste ühekülgsust. Ka kohalike elanike viisakust peeti tihti üleliigseks ja lähedaste suhete loomisel takistavaks. Kõige tihedamini mainitud põhjused, miks vastajad ei olnud oma eluga Briti saartel täielikult rahul, olid üksildus ja mitterahuldavad suhted. Lisaks sellele tunnistasid mitmed vastajad, et igatsevad oma perekonna ja sõprade järele. Vaatamata sellele oli enamik vastajaid suuremate arenguvõimaluste üle kas väga või üsna positiivselt meelestatud ning tunnistasid, et nende motivatsioon ja enesekindlus on tõusnud ning nad on muutunud avatumaks, iseseisvamaks ja vabamaks.

Ligi 70% vastajatest olid üldiselt õnnelikud.

Vaatamata üldisele eluga rahulolule ei olnud enamik vastajaid kindlad, kas nad soovivad Briti saartele püsivalt elama jääda või mitte, ning ainult 14% vastanutest avaldas soovi Briti saartele püsivalt elama jääda. Samas oli ka vaid 16,5% suurune osa vastanutest kindel, et soovib kodumaale tagasi kolida. 30,4% vastanuid soovis kolida mõnele teisele maale, mis pole nende päritolumaa, ja 54,4% kaalusid seda võimalust. Üldist suundumust tabas hästi ühe vastaja kommentaar, et kuigi talle meeldib oma praegusel kodumaal elada, on maailm suur ja huvitav, vihjates, et mujale kolimine pole kunagi välistatud.

98

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Uurimuse tulemused näitasid ka, et saabumishetkel paremini inglise keelt vallanud migrandid kolisid Briti saartele suurema tõenäosusega üksinda ning et mida parem oli migrandi inglise keele oskus küsimustikule vastamise hetkel, seda väiksema tõenäosusega soovis ta kodumaale tagasi kolida. See võib olla tingitud sellest, et kõrgema keeletasemega kaasneb väiksem hulk kohanemisega seotud probleeme ning samas aitab parem keeleoskus kaasa teiste ühiskonnaliikmetega suhete loomisele (Ward, Kennedy 1993b), muutes need inimesed rahulolevamaks ja andes neile vähem põhjuseid lahkumiseks. Samas hindavad vastajad oma emakeelt väga väärtuslikuks ja 97,5% vastanutest õpetaks ka oma lapsed seda rääkima, isegi juhul, kui jäädakse elama Briti saartele.

Peamine identiteeti puudutav küsimus akulturatsiooni kontekstis on, kuidas säilitada oma päritolukultuur samal ajal uue elukoha ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks saades. Seepärast küsiti vastajatelt, kas nad mõtlevad tihti oma kuuluvuse ja päritolu peale ning kas nad tunnevad end kusagil kahe (või rohkema) koha vahel, kuid mitte kummagi täieliku osana. Vastuste jaotus andis alust järeldada, et suutmatus viibida kahes erinevas asukohas korraga tekitab migrantides rohkem muret kui nende etniline identiteet. Statistiline kontroll kinnitas seost, et end pidevalt kusagil kahe koha vahel ning mitte kummagi täieliku osana tundvad migrandid tunnevad end oma uuel kodumaal õnnetumana.

Kokkuvõte

Enamik uurimuses osalenud migrante tundus olevat võõras keele- ja sotsiaal-kultuurilises ruumis elamisega kohanenud ja rahul ning läbinisti negatiivseid kogemusi esines väga harva. Lisaks võib öelda, et etniline identiteet vastajate silmis kuigi suurt tähtsust ei omanud, küll aga nähti probleemi suutmatuses viibida kahes erinevas asukohas korraga. Tulemused kinnitasid, et parem inglise keele oskus soodustab suhteid kohaliku inglise keelt emakeelena kõneleva kogukonnaga ning parema keeleoskusega inimesed plaanivad väiksema tõenäosusega kodumaale tagasi kolida.

Viiteallikad

Berry, J. W. (1997). Lead Article: Immigration, Acculturation, and Adaptation. − Applied Psychology, 46 (1), 5−68.

Berry, J. W., Sam, D. L. (1997). Acculturation and Adaptation. − Handbook of Cross-Cultural Psychology. Boston: Allyn & Bacon, 291−326.

Graves, T. D. (1967). Psychological Acculturation in a Tri-Ethnic Community. − Southwestern Journal of Anthropology, 23 (4), 337−350.

Redfield, R., Linton, R., Herskovits, M. J. (1936). Memorandum for the Study of Acculturation. − American Anthropologist, 38 (1), 149−152.

Soo, S. (2012). Investigating Intercultural Mobility: The Acculturation of Non-Native EnglishSpeaking Migrants in the British Isles. [Bakalaureusetöö.] Tallinna Ülikool.

Ward, C., Kennedy, A. (1993a). Psychological and Socio-Cultural Adjustment During Cross-Cultural Transitions: A Comparison of Secondary Students Overseas and at Home. − International Journal of Psychology, 28 (2), 129−147.

Ward, C., Kennedy, A. (1993b). Where’s the ‘Culture’ in Cross-Cultural Transition?: Comparative Studies of Sojourner Adjustment. −Journal of Cross-Cultural Psychology, 24 (2), 221−249.

Ward, C., Bochner, S., Furnham, A. (2001). The Psychology of Culture Shock. 2nd ed. Ed. Stephen Bochner. Vol. 2. Hove: Routledge.

99

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

United Nations. (2011). International Migration Report 2009: A Global Assessment. New York: United Nations.

100

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

ALLATIIVSETE REKTSIOONILAIENDITE KASUTUSALA AVARDUMINE THE USE OF THE ALLATIVE CASE IN THE ESTONIAN LANGUAGE Kais Allkivi

III koht bakalaureusetööde kategoorias

Normipäratud rektsioonimallid ei iseloomusta üksnes kõne- ja uue meedia keelt, vaid ka ajakirjandus-, reklaami-, ameti- ja õiguskeelt. Õigekeelsusallikais heaks kiidetud rektsioonilaienditega kõrvu avalikus keelekasutuses ringlevad rööplaiendid kipuvad kõige sagedamini olema alaleütlevas käändes ehk allatiivis.

Uurimuse eesmärk oli vaadelda, kas ja kuidas on allatiivsete väärlaiendite esinemist eesti keeleteaduses seni käsitletud, et järgmisena korpusuuringule toetudes välja selgitada, kuivõrd sage tendents see on ja missuguste sõnade rektsioonimallides allatiivne laiend üldse esineb.

Seejärel oli sihiks taju-uuringu abil kindlaks teha, kui loomulikuna erineva vanuse ja haridustasemega emakeelekasutajad varem kirjeldatud ning sünkroonse korpusuuringu alusel ilmnenud allatiivseid rööplaiendeid tajuvad.

Keeleaines pärineb Tartu Ülikooli Eesti Päevalehe korpuse 2001.–2007. aasta tekstikogust, morfoloogiliselt ühestatud korpuse ajakirjandustekstide kogust ja morfoloogiliselt analüüsitud suulise kõne kogust. Korpuseotsingus on lähtutud Mati Erelti (2009, 35–40) veaohtlike rektsioonide loetelus välja toodud allatiivsetest rööplaienditest.

Allatiivne rööplaiend kui levinuim rektsiooniviga

Rektsiooni ehk sõltumist on eesti keeleteaduslikus kirjanduses kirjeldatud kui alistusseost, mille komponendid on alistav põhisõna ja sellest sõltuv laiend, kusjuures põhja tähendus tingib laiendi vormi. Rektsiooni alistava komponendina on tavaliselt vaadeldud verbi (Mihkla jt 1974, 16), kuid põhisõna võib olla ka substantiiv, adjektiiv, adverb, numeraal või pronoomen (Mihkla, Valmis 1979, 10). Rektsioonilaiend on kas käändsõna, käänd- ja kaassõna kombinatsioon, infiniitne verbivorm, lause või lausung (Rätsep 1978, 64).

Allatiivi tungimist teiste käänete kasutusalale täheldas juba 1930. aastail Johannes Aavik (1936, 110), kes nimetas nähtust le-tõveks. Eesti keeleuurijad on rektsioonijuhiseid jagades püsivalt tähelepanu pööranud veidi üle 20 sõna sõltumissuhetele, millest pea pooltel juhtudel on väidetavaks probleemiks allatiivne rööplaiend, nt baseeruma, põhinema ja rajanema millele > millel ning kohanema ja sarnane(ma) millele > millega.

Viimastel aastatel on probleemseid rektsioone ja väärlaiendeid välja toonud Sirje Mäearu ja Mati 101

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Erelt. Mäearu (2011) rektsioonisõnastikus on 96 puhul antud soovitusi, milliseid rektsioonivariante vältida. Ligi kolmandikul juhtudest on rööplaiendina mainitud allatiivivormi. Erelti (2009) raskusi tekitavate rektsioonide loetelus ära toodud 42 rööplaiendist on allatiivis 21 ehk täpselt pooled.

Allatiiv tikub asendama eelkõige komitatiivi, translatiivi, adessiivi ja illatiivi, vähesemal määral genitiivi, partitiivi, inessiivi ja kaassõnatarindeid, nagu mille kohta või mille korral.

Allatiivi pealetungi on põhjendatud sellega, et selle käände vormid esinevad rektsioonilaiendina tihti ilma selge tähenduseta (Nemvalts 2007). Rektsioonilaiendi vormivalikut võivad mõjutada ka keelekontaktid, tähenduslähedus, kõlasarnasus, põhisõna vanus ja esinemissagedus.

Tüüpiliseks peetavad allatiivsed rööplaiendid ajalehes Eesti Päevaleht

Autor otsis Eesti Päevalehe korpusest alistavate sõnade kasutusnäiteid, mille tarvituses on Erelti järgi juurdunud allatiivne rööplaiend. Vastavalt põhisõnade esinemissagedusele on nende esinemisjuhte vaadeldud kas üksnes 2007. aasta allkorpuse, 2005.–2007. aasta tekstimaterjali või 2001.–2007. aasta tekstikogude näitel.

Enim – 53 juhul 67st – kohtas allatiivset laiendit verbiga osundama ʻtsiteerima’, mis nõuab partitiivset laiendit, nt Parek osundas paavst Benedictus XVI sõnadele > sõnu. Allatiivi oli ilmselt kasutatud paronüümi osutama ʻviitama’ rektsiooni eeskujul. Rohkem kui viiendikul juhtudest pruugiti allatiivset laiendit ekslikult põhjadega panustama ʻpanust andma’, rajanema ja sarnane(ma), nt riik peab panustama tõhusamale teavitustööle > tõhusamasse teavitustöösse, õigusriik rajaneb madalate instinktide teadlikule keelamisele > teadlikul keelamisel, käibe kasv peaks püsima sarnane möödunud aastale > aastaga.

Oluliselt vähem leidus allatiivset väärlaiendit koos adjektiividega analoogne, identne ja paralleelne (millega) ning verbiga kalduma (millesse). Üksikutel juhtudel esines allatiivlaiend põhjadega baseeruma ja põhinema (millel), kohanema ja vastavuses (millega) ning kindel (milles).

Allatiivivormid rektsioonilaiendina ajakirjandustekstides ja suulises kõnes

Morfoloogiliste märgendite abil otsiti üldnimeliste allatiivsete nimisõnade esinemisjuhte aja-kirjandustekstides ja suulises kõnes. 111 000-sõnelises ajakirjanduskorpuses leidus 1109 kordumatut vastet ning 484 erinevat allatiivi kollaboranti. 100 000-sõnelises suulise kõne korpuses leidus 172 vastet, allatiivlaiendeid tuli ette 71 erinevas rektsiooniseoses.

Alistavad sõnad, millega allatiivlaiend sagedamini kaasnes

Ajakirjandustekstides kaasnes allatiivne rektsioonilaiend kõige sagedamini – 43 juhul –verbiga andma (kellele/millele mida), nt poliitikud annavad asjale rohelise tule. 20 ja rohkem korda oli allatiivlaiend rektsiooniseoses verbidega vastama ja esitama, nimisõna translatiivivormiga lisaks ning kaassõnaga tänu. Sageli kaasnes allatiiv põhjadega minema (16 korda), jõudma, maksma, vaatamata, jääma (15 korda), vastus (14 korda), pakkuma, vastavalt (13 korda), saatma (11 korda), alla kirjutama, tooma ja ütlema (10 korda).

Suulises suhtluses tingis allatiivse rektsioonilaiendi kõige tihemini – 20 juhul – verb minema, nt ma ei saa muidu kleidiga peole minna; üks neist siis läheb sotsiaalabiosakonnale. 13 korral oli alistavaks sõnaks olema ning seitsmel korral panema ja tegema. Üheksa sagedama ehk vähemalt neli korda esinenud põhisõna hulgas olid ka andma, soodustus, jõudma, meeldima ja ütlema.

Rektsioonivigu ja piirijuhtumeid

Allatiivse laiendi normipäratut tarvitust esines ajakirjandustekstides 1%-l ja suulises kõnes 2 %-l analüüsitud rektsioonijuhtudest.

Ajakirjanduskorpuses esines kaks varemgi täheldatud rektsiooniviga: allatiivset laiendit kasutati adessiivlaiendi asemel verbiga põhinema ja komitatiivlaiendi asemel verbiga sarnanema, nt Eesti 102

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

riigikorraldus põhineb erakondadele > erakondadel; Hoolega jälgitakse spordivõistlustele > spordivõistlustega sarnanema kippuvat rebimist. Peale selle pruugiti allatiivivormi ekslikult sõnadega investeerima (korvpallioskuste õppimisele > õppimisse), ‘lööbena välja lööma’ (Meie õlleodrale > õlleodrast), otsima (meie õlleodrale > õlleodrast) ja sisseelamine (turule > turul).

Suulises kõnes kohtas kolme allatiivlaiendiga väärkonstruktsiooni: verbidega käima ja veetma ning substantiiviga rõhk, nt käivad laenuosakonda nõustamisele > laenuosakonnas nõustamisel; selle ajagi veedab ainul söömisele > süües; rõhk oli seal käsitööle > käsitööl.

Samuti oli küsitavaid rektsioone, mille puhul õigekeelsusallikad üksteisele vastu räägivad või juhiseid ei jaga. Kaheldavad konstruktsioonid on vasakpoolsusele (vasakpoolsusesse?) kalduv, panus paktile (paktisse?), samm avatusele (avatuse suunas?), kasvas 50 protsendilt 58 protsendile (protsendini?).

Allatiivi kasutamise uuring

2012. aasta 12.–30. märtsini korraldati taju-uuring Tallinna 21. kooli ja Tallinna ühisgümnaasiumi 8.–9. ja 11.–12. klassi õpilaste hulgas ning Õhtulehe ja Eesti Riigiarhiivi töötajate seas. Valimi suuruseks kujunes 218 inimest. 14–68aastased küsitletud hindasid keeletunnetusest lähtudes 50 lauset, mis kätkesid allatiivse laiendiga rektsiooniseost. Tajutestilausetest 26 olid korrektsed ja 24 ebakorrektsed või kaheldava õigsusega. Hindamisastmed olid 1 – täiesti ebaloomulik, 2 – pigem ebaloomulik, 3 – pigem loomulik ja 4 – täiesti loomulik.

Vastajad hindasid ebaloomulikuks ehk keskmiselt vähem kui 2,5 palliga 15 lauset, nende seas ka korrektset lauset Kõrgemale palgale kaasub suurem vastutus, mis tundus ebaloomulik u 80%-le küsitletuist. Loomulikuks ehk keskmiselt enam kui 2,5 palliga hinnati 34 lauset, sh kuut, mis sisaldasid väärat rektsioonimalli. Lauset Kaisa sarnaneb väliselt väga oma emale pidas loomulikuks u 85% vastajaist, u 78% tunnetas loomulikuna lauset Liisa panustas kõik säästud õpingutele, kolmveerand valimit märkis loomulikuks lause Vastastikune usaldus rajaneb headele kogemustele. Hinnangud jagunesid umbes pooleks lausete puhul, milles sisaldusid taunitud rektsioonid investeerima, analoogne ja kindel millele.

Kõrvutamaks hinnanguid vanusegrupiti, jagati vastajad nelja rühma: 14–16aastased põhikooliõpilased, 17–19aastased keskkooliõpilased, 19–40aastased ja 41–68aastased. Võis täheldada seost küsitletute vanuse ja hariduse ning selle vahel, kuivõrd nende hinnangud rektsiooninormingutega vastuollu läksid. Põhikooliõpilased tajusid allatiivi loomulikuna 40 lauses, gümnasistid 35 lauses ning 19–40aastased ja 41–68aastased 32 lauses. Noorima, algharidusega grupi hinnangud vastandusid norminguile 12 juhul, ülejäänutel seitsmel juhul. 12 lause korral oli vastajarühma vanus võrdelises seoses sellega, kui lähedal on seisukoht õigekeelsusallikate omale: mida eakam grupp, seda normipärasem hinnang.

Kokkuvõte

Uurimus andis kinnitust, et allatiivsed rööplaiendid on rektsioonikasutuses aktuaalne nähtus, mis vajaks uurimisvaldkonnana senisest suuremat tähelepanu. Sarnane(ma), rajanema ja panustama ʻpanust andma’ rektsioonis tundub allatiiv olevat keelekasutajale igati vastuvõetav ning ajakirjanduseski kohtab sääraseid sõltumismalle ohtralt. Arvestades objektiivset keelenormi, võiks kaaluda mõningate taunitud, kuid laialt levinud konstruktsioonide möönmist korrektse keelekasutusena.

Samuti võiksid normatiivsete allikate rektsioonikäsitlused olla ühtlustatud, kuna neis leidub eksitavaid vasturääkivusi.

103

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

Viiteallikad

Aavik, J. (1936). Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Erelt, M. (2009). Lause õigekeelsus. 2. parand tr. Tartu: Bookmill.

Mihkla, K., Rannut, L., Riikoja, E., Admann, A. (1974). Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause. Tallinn: Valgus.

Mihkla, K., Valmis, A. (1979). Eesti keele süntaks kõrgkoolidele. Tallinn: Valgus.

Mäearu, S. (2011). Valik rektsioone. Tartu: Keelehooldekeskus.

Nemvalts, P. (2007). Alaleütleva allutusretked võõrale alale. ˂http:// www.fl.ut.ee˃, 09.12.2012.

Rätsep, H. (1978). Eesti keele lihtlausete tüübid. Tallinn: Valgus.

104

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

TEISIKU MOTIIV FILMIS: SÜSTEEMSE KLASSIFIKATSIOONI KATSE THE MOTIF OF THE DOUBLE IN FILM: AN ATTEMPT AT SYSTEMATIC CLASSIFICATION Juhan Raud

III koht bakalaureusetööde kategoorias

Teisikuks peetakse argikeeles kedagi või midagi, kes mõne inimesega kuidagi kõhedalt (liiga) sarnane on. Aastate jooksul on teisiku motiivi või kujundit kasutatud nii pärimuslikes narratiivides, popkultuuris, ajakirjanduses kui ka mujal. Tihti on püütud seletada selle kujundi tekkepõhjuseid, kuid enamasti on uurijad teemat käsitledes keskendunud ikkagi motiivi “ebatõelisusele” või illusoorsuse rõhutamisele. Vähem on vaadeldud teisiku kui sellise enese toimemehhanisme.

Probleemipüstitus

Teisiku (või doppelgängeri) terminit kasutatakse enamasti katusmõistena üksteisest teinekord vägagi erinevate nähtuste kirjeldamisel. Selline lähenemine toob autori meelest kaasa liiga palju ebavajalikku segadust. Mõiste süsteemseks lahtimõtestamiseks oli bakalaureusetööle seatud kaks ülesannet: esiteks püüda fikseerida vajalikud ja piisavad tingimused, mille puhul saab kedagi või midagi üldse inimese teisikuna käsitleda, ja teiseks rakendada sellest määratlusest tulenevaid järeldusi teisiku motiivi vaatlemiseks 20. sajandi filmikunstis. Nendest lähtuvalt töötati välja ka teisikute taksonoomia, mille abil oleks võimalik erinevaid teisikutüüpe klassifitseerida ühtses süsteemis. Selleks tuli määratleda mõningad omadused, mis erinevaid teisikutüüpe üksteisest eristavad. Nende omaduste alusel loodud taksonoomia ei pretendeeri andma teisikule kui kultuurilisele nähtusele ammendavat seletust, vaid on lihtsalt üks selle võimalikest kirjeldusviisidest. Ometi peaks olema võimalik sellesse süsteemi paigutada kõik nähtused, mida töös pakutud teisikudefinitsiooni järgi teisikuna käsitleda saab. Samas pole välistatud, et seda taksonoomiat tuleb tulevikus veel täiendada või kuidagi täpsustada.

Teisik, nagu seda uurimistöös mõisteti, saab esineda ainult inimestel, mitte esemetel (kuigi teisik ise ei pea tingimata inimene olema). Defineerisin teisikufenomeni nelja tunnuse põhjal. Kõigepealt on vajalik simultaansus ehk siis see, et inimene ja tema teisik on samal ajal erinevates kohtades.

Teiseks peavad olema inimene ja tema teisik äratuntavalt sarnased. Kolmandaks peavad nad üksteisest ka mingil viisil erinema ning neljandaks peab leiduma keegi kolmas, kes nende omavahel sassiajamise võimaluse kas välja pakuks või teostaks.

Oma teisikudefinitsioonist lähtudes töötasin välja teisikute taksonoomia, mille abil on võimalik erinevaid teisikutüüpe klassifitseerida. Esiteks eristan üheisikulisi ja mitmeisikulisi teisikuid. Isiku all mõistetakse bakalaureusetöös kellegi kestvat samasust iseendaga. Üheisikuliste teisikute puhul 105

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

on inimene ja tema teisik äratuntavalt üks ja sama isik. Siia alla käivad teisikujuhtumid seisnevad ühe ja sama isiku mitmekordistumises. Kuna selline mitmekordistumine on loogiliselt võimatu, võib julgelt väita, et (argi)reaalsuses selliseid teisikuid ei eksisteerigi. Ometi võib neid leida näiteks mütoloogias, kus neid nähakse tihti surmaennetena (Loorits 1948, 39). Mitmeisikuliseks pean teisikut sellisel juhul, kui inimese ja tema teisiku puhul on selgelt tegemist erinevate isikutega, kelle suhe siiski mingil põhjusel eelnevalt mainitud neli tingimust täidab. Siia alla sobivad hästi näiteks sellised juhtumid, kus keegi peab mingi olemasoleva inimesena esinema, näiteks Kreeka mütoloogias esines peajumal Zeus, selleks et veeta öö Alkmenega, (veenvalt) tolle abikaasa Amphityonina (Tripp 1974, 46).

Teiseks eristan heteronoomseid ning autonoomseid teisikuid. Heteronoomsed on sellised teisikud, kes oma tegutsemises sõltuvad täielikult selle inimese käitumisest, kelle teisikud nad on.

Nende käitumisloogika saabki olla ainult selline nagu oma paarilisel. Näiteks mõne kuulsuse teadlik imiteerija ei saa kuulsuse moodi käitumist lõpetada ilma, et ta oma veenvuse kohemaid kaotaks.

Autonoomsed teisikud seevastu suudavad käituda iseseisvalt ehk siis jätkuvalt teha ka selliseid otsuseid, mida ei teeks inimene, kelle teisikud nad on. Kõik need “eksituste komöödiad”, kus kaks täiesti erineva käitumisega, ent välimuselt teineteisega äravahetamiseni sarnanevat inimest omavahel segi aetakse, käivad just selle kategooria alla. Ühtlasi kuuluvad siia ka näiteks identsed mitmikud.

Selle põhjal joonistub välja neli teisikutüüpi: 1) üheisikulised heteronoomsed, 2) üheisikulised autonoomsed, 3) mitmeisikulised heteronoomsed ning 4) mitmeisikulised autonoomsed teisikud.

Valminud taksonoomia abil püüdsin klassifitseerida erinevaid filmides esinevaid teisikujuhtumeid ning ühtlasi vaadata, kas nende jagunemine allub ka mingile seaduspärale. Teisiku esinemise uurimiseks pakkusid filmid parima võimaluse, kuna filmides on võimalik tehnoloogia abil kujutada mitmeid irreaalseid olukordi ja optilisi illusioone tegelikkusena. Ühtlasi on teisikumotiivi võimalik filmides eriti hästi kasutada, kuna sama näoga näitleja saab vajadusel korraga mitut tegelast mängida.

Ülevaade probleemi varasematest käsitlustest

Tavaliselt on püütud teisikute probleemi seletada ennekõike psühhoanalüütilisest vaatepunktist (Crook 1982, 13). Üldjuhul tõlgendab psühhoanalüüs seda motiivi kui inimese minapildi häiretest tulenevat kurioosumit (Freud 2003, 142-143, Rank 1958, 66) või isiksuse vaimse arengu “primitiivsemast” faasist pärinevat nähtust (Freud 2003, 143, 147). Teisiku psühhoanalüütiline käsitlus kipub kõige sagedamini olema see, et teisik on inimese psüühika varjatud osa, mis seda inimest uuesti piinama tuleb (Fonseca 2007).

Samas, psühhoanalüüsist väga erinevalt ning omal viisil käsitleb teisikuid kirjandusteadlane Lubomir Doležel. Ta seob teisiku probleemi võimalike maailmade semantika raamistikuga ning loob need ühendades skeemi, mille abil saab erinevaid teisikute ilminguid kirjanduses üksteisest eristada (Doležel 1995, 94).

Dimitris Vardoulakis on kirjutanud teisikust mahuka uurimuse − tema käsitleb teisikut kui modernsuse subjektikriitika poliitilist kehastust, mis ilmutab ennast kirjanduse ja filosoofia ristumiskohal (Vardoulakis 2010). Artikli autori arvates on selline teisikudefinitsioon korraga liiga avar ning samas liiga ähmane. Ühtlasi ei peeta uurimistöös erinevatel põhjustel teisikuks ka inimese representatsioone, tema lõhestunud isiksuse osiseid, häält või näiteks ulmežanris levinud “vahetatud kehade” motiivi.

Valim ja analüüs

Pärast taksonoomia loomist otsisin välja kõik teadaolevad teisikujuhtumid filmides (kokku 34 filmi aastatest 1926 kuni 2011, mis on kõik olnud kommertsiaalses levis) ning klassifitseerisin need selle 106

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik humanitaarteadused

järgi ära, analüüsides lähemalt ka üht näidet igast tüübist. Ühtlasi võtsin põhjalikuma vaatluse alla mõningad filmid, mille klassifitseerimine oli keerukam või mida ei olnudki eri põhjustel võimalik taksonoomiasse paigutada. Näiteks oli üks selline film Christopher Nolani lavastatud “The Prestige”, kus esinesid korraga kõik neli teisikutüüpi.

Saadud statistikast selgus, et autonoomseid teisikuid esines tunduvalt rohkem kui heteronoomseid teisikuid ning mitmeisikulisi teisikuid esines tunduvalt rohkem kui üheisikulisi teisikuid. Kõige rohkem esines vastavalt mitmeisikulist autonoomset ja kõige vähem üheisikulist heteronoomset teisikut. Autori arvates on see nõnda seetõttu, et mitmeisikuliste teisikute jaoks on lihtsam narratiivseid põhjendusi välja mõelda ja autonoomsed teisikud pakuvad rohkem narratiivse pinge tekitamise võimalusi. Ühtlasi tuli välja, et väga sageli kasutatav narratiivne võte teisikusituatsiooni tekitamiseks on see, kui tegelase teisik on pärit mingisugusest teisest “tinglikust maailmast” või ajast ning satub järsku mingil põhjusel oma teise versiooniga silmitsi “siin maailmas”. Teine ootamatu ühisjoon: mitmed (üheisikulised) teisikud on filmis oma teise versiooniga väga selgelt nii-öelda “ajalises nihkes”, st tegu on sama inimesega, kuid üks versioon on selgelt vanem kui teine.

Kokkuvõtteks leian, et bakalaureusetöös välja arendatud ja sealsamas järele proovitud teisikute taksonoomiat peaks saama rakendada tulevikuski, mitte ainult seoses filmide, vaid ükskõik millise teisiku motiivi sisaldava kultuurinähtuse analüüsimisel.

Viiteallikad

Crook, E. J. (Ed.) (1982). Fearful Symmetry: Doubles and Doubling in Literature and Film. University Press of Florida.

Doležel, L. (1995). A Semantics for Thematics: The Case of the Double. – C. Bremond, J. Landy, T. G. Pavel (Koost). Thematics: New Approaches. SUNY Press.

Fonseca, T. (2007). The Doppelgänger. − S. T. Joshi (Koost). Icons of horror and the supernatural: an encyclopedia of our worst nightmares. Greenwood Publishing Group.

Freud, S. (2003). The Uncanny. London: Penguin.

Loorits, O. (1948). Eesti rahvausundi maailmavaade. Stockholm: Eesti Raamat.

Rank, O. (1958). Beyond psychology. New York: Courier Dover Publications.

Tripp, E. (1974). The Meridian Handbook of Classical Mythology. New York: Meridian.

Vardoulakis, D. (2010). The Doppelgänger: Literature’s Philosophy. 1st ed. New York: Fordham University Press.

107

SOTSIAALTEADUSED

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

EESTI JA VENE NOORTE (RIIGI)RAHVUSLIK IDENTITEET LÄHTUVALT NENDE PRIMORDIALISTLIKUST VÕI SITUATIIVSEST ORIENTATSIOONIST ETHNO-NATIONAL IDENTITY OF ESTONIAN AND RUSSIAN YOUTH IN RESPECT OF THEIR PRIMORDIALIST OR SITUATIONALIST ORIENTATIONS Tarmo Tuisk

I koht magistritööde kategoorias Sissejuhatus

Eestile on viimase aja teaduslikes käsitlustes ja analüüsides viidatud kui suurte kontrastide maale (Lauristin 2011, Vogt 2011). Samad autorid väidavad oma töödes, et seda kontrastidel põhinevat ühiskonda on vaatamata olemasolevate probleemide tõsidusele ”üllatavalt hästi” aktsepteerinud enamik elanikkonnast. Põhjusena tuuakse eelkõige eestlaste seas omaks võetud rahvusliberalism kui ideoloogia, mis seisneb selles, et inimesed on jätkuvalt nõus toetama valitsust, kes on teostanud kärpeid, mille tõttu omakorda elatakse vaesuses, kannatavad paljulapselised pered, kuid mille nimel ei protestita ega streigita, vaid ohverdatakse ennast ja oma tulevikku selle nimel, et püsiks riik, mille säilitamine on eelkõige vajalik, et tagada toimetulek Venemaalt tuleneva ohu eest. Seetõttu ongi enamikust siinsest elanikkonnast formeerunud riigiülene Gemeinschaft (Vogt 2011).

Samad uuringud väidavad ka, et tänapäeva Eesti ühiskonnas esinevad sügavaimad lõhed eeskätt eesti ja venekeelse elanikkonna vahel. On teada, et Eesti taasiseseisvumisele järgnenud kohandumisprotsessil oli tugev mõju mõlema kogukonna identideedi konstrueerimise protsessile, sest uue ühiskonnakorraldusega kaasnesid muutused välistes viiteraamistikes ja need muudatused lõid uued võimalused eristumisteks nii etniliste gruppide sees kui ka nende vahel. See omakorda viis ka uute lõhedeni nii ”võitjate” ja „kaotajate” kui ka ”edukate” ja ”läbikukkujate” vahel. Kui eestlaste hulgas on omariikluse taastamisel üleüldine positiivse arengu tähendus, siis enamik siinsest venekeelsest elanikkonnast elas 1990-ndate alguses läbi nn topeltkataklüsmi, mis seisnes NL-i riigi ja identiteedi kadumises ja vene keele kui domineerivat ametlikku ideoloogiat kandva keele asendumises eesti keele kui Eesti Vabariigi ainukese riigikeelega (Laitin 1998).

Töö eesmärk

Oma magistritöös püüdis autor panustada ülaltoodud probleemistiku mõtestamisse, mida on varem tehtud nii sotsioloogia kui ka poliitikateaduse uuringute raames, ning võttis seetõttu kasutusele Identiteedi Struktuuri Analüüsi (ISA), et veelgi sügavamalt uurida identiteedi konstrueerimise protsesside kaudu Eesti kahe suurima rahvusrühma vahelisi ja nende inimrühmade siseseid lõhesid. Eesmärgiks oli ka proovida leida mõlemat rahvusrühma ühendavaid identiteedikomponente, mis võiksid olla aluseks ühtse ja erisusi ületava riikliku identiteedi tekkele. Uurimise alla võeti valdkonnad, mis on seni osutunud olulisteks sõlmpunktideks identiteetide konstrueerimisel. Need on eesti keele ja kultuuri püsimine, 20. sajandi Euroopa ajalugu, kodakondsusega seotud keelenõuded, sallivus erinevate inimeste ja vaadete suhtes, sotsiaalne vastutus, valitsuse roll ja majanduskriis.

109

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Teoreetiline taust

ISA on kompleksne metateoreetiline raamistik, mis põhineb mitmetel psühholoogilistel teooriatel, hõlmates nii Eriksoni arengupsühholoogia, Kelly personaalsete konstruktide teooria, kognitiivse kooskõla teooria kui ka teiste teooriate arendusi (Weinreich 2003). Peter Weinreich defineerib etnilist identiteeti kui osa indiviidi enesekonstruktsioonist, mis on formeerunud nendest konstruktidest, mis väljendavad järjepidevust tema esivanematega ning etnilisusega seotud tulevikuvaateid.

Etnilist identiteeti eristatakse primordialistliku ja situatsionalistliku ehk situatiivse tähenduse kaudu. Primordialistide jaoks on etnilisus seotud päritolu koha, esivanemate keele või kultuuriga ning ajas muutumatu, seevastu situatsionalistid tajuvad etnilist identiteeti kui sotsiaalset konstruktsiooni.

Identiteedi Struktuuri Analüüsi varasem rakendamine (Weinreich, Bacova, Rougier 2003, Weinreich, Luk, Bond 1996) on näidanud, et primordialismi ja situatsionalismi vastandamise asemel tuleks etnilise identifikatsiooni protsessi selgitada hoopis läbi primordialismi arengulise primaarsuse. Nimelt, vaatamata sellele, et (kõikide) inimeste algne suundumus on primordialistlik, eksisteerib ka selliseid inimesi või gruppe, kelle etniline identiteet areneb nende elukaare jooksul situatsionalistliku perspektiivi suunas ja eeskätt selle tulemusena, et nad püüavad ümber mõtestada oma status quo’d neid ümbritsevas pidevalt muutuvas maailmas. Samas pole kumbki identiteediseisund lõplik. Kriisiolukordades pöörduvad ka situatsionalistid oma primordiaalsete juurte poole ning ka kõige primordiaalsemate indiviidide identiteedikonstruktsioonides esineb situatiivseid jooni. Primordialismi arengulise primaarsuse olulisust tõestanud varasemad uuringud olid aluseks ka antud tööle, kus kasutatigi ISA-d eestlaste ja eestivenelaste etnilise identiteedi konstrueerimise protsessi empiiriliseks uurimiseks, rakendades primordialistliku-situatsionalistliku spektri kontseptsiooni võimalusi.

Uuring

ISA uuring viidi läbi Tallinna Tehnikaülikooli tudengite hulgas ajavahemikus november 2011 kuni aprill 2012. Valimi moodustasid 45 rahvusvahelisi suhteid õppivat tudengit, kellest 23 olid eesti ja 22 vene rahvusest. Mõlemad vastanute grupid täitsid antud uuringu tarbeks spetsiaalselt konstrueeritud küsimustiku oma emakeeles. Ankeet koosnes 14 lehel paiknevast küsimusest ehk bipolaarsest konstruktist, millele tuli anda nii enese kui ka „oluliste teiste“ vaatepunktist hinnanguid 9-punktilisel nullise keskmega skaalal. Tulemuste analüüsiks jagati mõlema rahvusrühma siseselt vastajad primordialistideks ja situatsionalistideks, lähtudes nende endi poolt väjendatud arvamusest, kas rahvus on inimesele antud igaveseks või mitte. Sellisel viisil osutusid lisaks rahvusele ka primordialism ja situatsionalism sõltumatuteks muutujateks, mille tulemusena formeerusid analüüsiks neli enam-vähem võrdse suurusega uuritavate kontingenti: eesti primordialistid (n=11), eesti situatsionalistid (n=12), vene primordialistid (n=10) ja vene situatsionalistid (n=12). Töös kogutud andmeid töödeldi ja analüüsiti selleks loodud spetsiaalse tarkvaraga Ipseus (Weinreich, Ewart 2007).

Tulemused ja kokkuvõte

Töö tulemusena ilmnes, et Eesti ühiskond on tugevasti kallutatud ja domineerivalt primordialistlik.

Eesti vastanute puhul situatsionalistidena identifitseeritud respondentide identiteedi struktuuris sisaldus palju primordialistlikke jooni. Nad kvalifitseerusid pigem konfliktseteks situatsionalistideks.

Nii eesti primordialistid kui ka situatsionalistid omasid sarnaseid tuumidentiteete nagu usk eesti keele ja kultuuri tulevikku, eesti keel kui ühiskonda sulandumise oluline faktor ja NL kui II maailmasõja Ida-Euroopa okupeerija. Nendele eesti keele, kultuuri ja ajalooga seotud identiteedituumadele järgnes “sallivus teistsuguste vaadete ja inimeste suhtes“.

Eestivenelastest primordialistid samastusid ”venelaste-kaotajatega” ja Venemaa venelastega ning nad ei uskunud eesti keele ega kultuuri tulevikku. Seevastu eestivene situatsionalistid identifitseerusid empaatiliselt eestivenelaste-võitjatega, vastandusid kaotajatele ja Venemaa venelastele ning 110

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

lisaks moodustas sallivus teistsuguste inimeste ja vaadete suhtes nende ainukese tuumidentiteedi.

Kokkuvõttes näitasid tulemused, et eestlased moodustavad jätkuvalt tänu ”Venemaa ohule” monoliitse primordialistliku kultuuriga kogukonna, kuid eestivenelased on tugevasti jagunenud primordialistliku-situatsionalistliku spektri alusel. Need, kes on kibestunud, samastuvad eelkõige Venemaa venelastega ja püüavad hoiduda eestistumast. Samas, eestivene situatsionalistid omavad võimalikku motivatsiooni ja isikuomadusi Eesti ühiskonda sulandumiseks. Nende identifikatsioonid, väärtused ja arusaamad võiksid edaspidi olla siduvaks ühtse jagatud riikliku identiteedi kujunemisel. Kuna tuumidentiteetide kiiret muutumist ei kinnita ei teooria ega praktika, jääb tulevikuks (antud piiratud valimiga kvaasieksperimentaalse uuringu põhjal) siiski Eesti ühtse (riigi)rahvusliku identiteedi põhikomponendina domineerima mõlema kogukonna vastajate poolt esile toodud “sallivus“, mida tuleks näha sellise lepitajana vastanduvate seisukohtade vahel, millest omakorda kujuneb ühtse identiteedi tugisammas.

Viiteallikad

Laitin, D. D. (1998). Identity in Formation: The Russian-Speaking Populations in the Near Abroad.

Cornell University Press: Ithaca & London.

Lauristin, M. (2011). Chapter 8. In summary: What could the Baltic way be in the 21st century? − Estonian Human Development Report: Baltic Way(s) of Human Development: Twenty Years On. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, 192−198.

Vogt, H. (2011). Estonia – ever more firmly in the nation-liberal course? − Baltic Rim Economies, Quarterly Review, No 2, 31.05.

Weinreich, P., Luk, C. L., Bond, M. (1996). Ethnic stereotyping and identification in a multicultural context: „Acculturation“, self-esteem and identity diffusion in Hong Kong Chinese university students. − Psychology and Developing Societies, 8(1), 107–169.

Weinreich, P., Bacova, V., Rougier, N. (2003). Basic Primordialism in Ethnic and National Identity. − Analysing Identity : Cross-Cultural, Societal, and Clinical Contexts. London and New York: Routledge, 115−169.

Weinreich, P., Ewart, S. (2007). Ipseus computer software for identity exploration. Belfast: Sycadex Ltd. http://www.identityexploration.com.

111

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

TALLINNA ÜLIKOOLI INFOTEADUSTE INSTITUUDI INFOTEADUSE ERIALA VILISTLASUURING A SURVEY OF INFORMATION SCIENCE GRADUATES IN TALLINN UNIVERSITY INSTITUTE OF INFORMATION STUDIES Maiken Niit

II koht magistritööde kategoorias Sissejuhatus

Artiklis käsitletava magistritöö raames läbiviidud vilistlasuuringu eesmärk oli välja selgitada Tallinna Ülikooli Infoteaduste Instituudi (ITI) infoteaduse eriala lõpetanute ametikohad ja nende seotus lõpetatud erialaga ning analüüsida lõpetanute hajusust tööjõuturul. ITI infoteaduse eriala aastatel 2006−2011 lõpetanute ametikohti ei oldud varem põhjalikumalt uuritud ning teadmata oli see, kui suur osa nendest on hõivatud erialase või infoteaduse erialale lähedase tööga. Samuti ei oldud infoteaduse eriala lõpetanute hulgas uuritud õppekava eesmärkide ega vajalike pädevuste saavutamist. Üheks oluliseks ajendiks vilistlasuuringu läbiviimisel oli ka õppesüsteemi kõrgharidusreform. Eesti liitus Bologna deklaratsiooniga 1999. aastal ning uuele 3+2õppekavade1 süsteemile mindi üle 2002/2003. õppeaastal. See tõi kaasa muudatusi õppekavade ülesehituses, väljundites ja oodatavas tulemis, mille lõpptulemusena pidi suurenema üliõpilaste mobiilsus ning tööjõu vaba liikumine.

Kogu õppeprotsess on vaadeldav tervikuna, mis toetab üldisemate pädevuste ning kogu distsipliini üleste teadmiste ja oskuste väljakujunemist.

Mõistet „vilistlasuuring“ kasutati töö kontekstis kui väljundi mõõdikut, mis pakub informatsiooni vilistlaste töövõimaluste, saavutatud pädevuste ja õppekavaga rahulolu kohta.

Uurimistöö metoodika

Vastavalt magistritöö eesmärgile olid püstitatud järgmised uurimisküsimused. »» Millistel ametikohtadel ja tegevusvaldkondades on leidnud rakendust ITI infoteaduse eriala aastatel 2006−2011 lõpetanud? »» Kui suurel määral on infoteaduse eriala lõpetanud rahul oma ametikoha ja konkurentsivõimega tööjõuturul? »» Millisel määral on infoteaduse eriala lõpetanud omandanud õppekavast tulenevad pädevused ja oskused? »» Kas infoteaduse eriala lõpetanud on jätkanud oma haridusteed?

1. Õppe alusdokument, mis määrab kindlaks läbiviidava õppe eesmärgid, sealhulgas oodatavad õpiväljundid, õppe nominaalkestuse ja mahu, õppe alustamise tingimused, õppeainete loetelu ja mahu, lühikirjeldused ning valikuvõimalused ja -tingimused, spetsialiseerumisvõimalused ja õppe lõpetamise tingimused. Õppekava, välja arvatud doktoriõppe õppekava, näeb ette spetsialiseerumise ühele erialale (peaeriala) või mitmele erialale (pea- ja kõrvaleriala). (Kõrgharidusstandard 2008)

112

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Eesmärgi täitmiseks kasutati andmekogumismeetodina kvantitatiivset meetodit (küsitlus) ning oma olemuselt oli tegemist deskriptiivse (kirjeldava) uuringuga, st eesmärk oli olukorra kaardistamine ning trendide või mustrite kindlaks tegemine, mille põhjal sai üldistusi teha kogu valimile (Pickard 2007, 96).

Uurimiskirjanduse ülevaate koostamisel saadud lähteandmete alusel koostati küsimustik, mis edastati vilistlastele vastamiseks. Küsimustiku koostamisel kasutati eeskujudena regionaalseid ja rahvuslikke uuringuid, nagu The Flexible Professional in the Knowledge Society New Demands on Higher Education in Europe (REFLEX), Careers after Higher Education − a European Research Survey (CHEERS) ja Eesti kõrgkoolide vilistlasuuringud (vt Allen, van der Velden 2008; Teichler 1997; Eamets, Krillo, Themas 2011; Vaade, Tamm 2007). Lisaks koostati uuringu läbiviimise käigus vilistlaste andmebaas ning viimases etapis analüüsiti uuringuga kogutud andmeid ja tehti nende põhjal järeldusi.

Uuring keskendus ITI infoteaduse eriala bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilastele, kes olid lõpetanud aastatel 2006−2011. Põhiuuring viidi läbi perioodil 26.01−26.02.2012. Kõikide vilistlaste andmeid ei õnnestunud kokku koguda ning seega said vastata maksimaalselt 174 (156 bakalaureuse- ja 18 magistriõppe) vilistlast. Kokku vastas küsitlusele 76 bakalaureuse- ja magistritaseme vilistlast ning lõplikuks vastamismääraks kujunes seega 43,7%.

Tulemused

Vastavalt saadud andmetele töötas üle 80% nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe vilistlastest.

Ametikoha seotuse näitaja keskmiseks tuli 30,3% (76 vilistlasest töötab erialasel ametikohal 23), mis on võrreldes riikliku üldise keskmise (2005. aastal 63% ja 2009. aastal 55%) näitajaga küll märkimisväärselt väiksem, kuid võrdne sotsiaalteaduste valdkonna vastava näitajaga (samuti umbes 30%) (vt Eamets, Krillo, Themas 2011; Vaade, Tamm 2007).

Analüüsides vilistlaste töötamist erinevatel tegevusaladel, võib järeldada, et tegevusalade vahel ei oldud jaotutud väga hajusalt. Kõige enam töötasid vilistlased sellistel tegevusaladel nagu kunst, meelelahutus ja vaba aeg (28,9%), avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus (16,7%), haridus (15,2%) ja finants- ja kindlustustegevus (9,1%). Need tegevusalad, kus vilistlased ei ole tööle asunud, polnud üllatavad (nt mäetööstus, põllumajandus, töötlev tööstus). Üldiselt olid infoteaduse eriala lõpetanud oma tööga rahul (vastav näitaja üle 80%) ning rahulolematuse põhjused olid ootuspärased (palk ja karjäärivõimalused). Konkurentsivõimet tööturul hindas keskmiseks või heaks peaaegu 90% kõikidest vilistlastest. See näitaja on väga hea.

Kõige rohkem olid vilistlased rahul arvuti-, analüüsi- ning sotsiaalsete ja meeskonnatööoskustega. Magistriõppe vilistlased hindasid oma suulist ja kirjalikku eneseväljendusoskust ning analüüsioskust kõrgemalt kui bakalaureuseõppe vilistlased. Madal hinnang anti juhtimis- ja ettevõtlusning võõrkeelteoskustele, mis annab märku sellest, et vilistlased pole valinud vastavaid aineid oma vabaainete hulka. Õppekavas väljatoodud oskuste ja suutlikkuse taseme omandamist erinevate väljundite osas hindasid bakalaureuse- ja magistriõppe vilistlased sarnaselt ning enamik neist oli nõus väidetega, et nad mõistavad infospetsialisti kui teadmiste vahendaja rolli, on pädevad infootsingu läbiviimises, infotarbijate infovajaduse väljaselgitamises ning suudavad informatsiooni kriitiliselt analüüsida, valida ja hinnata. Lähtudes vilistlaste poolt antud hinnangutest, olid infoteaduse vilistlased kõige vähem omandanud oskust luua ja hallata andmebaase ja suutlikkust teabeteenindust praktiliselt korraldada.

Bakalaureuseõppe vilistlastest olid reaalselt õpinguid jätkanud üle poolte ning ootuspäraselt oli enamik valinud sotsiaalteadustesse kuuluva eriala, kuid osa jätkas ka majanduse ja informaatika valdkonda kuuluvatel erialadel. Magistriõppe vilistlastest oli edasi õppima asunud vaid üks. Valdav enamik vastas, et õpinguid on jätkatud Tallinna Ülikoolis. Sellest võib järeldada, et infoteaduse vilistlastel on head võimalused jätkamaks erinevatel erialadel juba tuttavas ülikoolis.

113

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Kokkuvõte ja soovitused

Vilistlasuuringuid infoteaduse eriala lõpetanute hulgas tuleks kindlasti jätkata. Vilistlasuuringute järjepidev läbiviimine annab võimaluse jälgida vilistlaste suundumusi/võimalusi tööjõuturul ning saadud tulemusi saab kasutada ka õppekava arendamisel (aja jooksul võivad muutuda nõutud pädevused ja oskused). Käesolevas artiklis käsitletud magistritöö küsimustikku tuleks täiendada näiteks küsimusega selle kohta, kas vilistlased jäid üldjoones infoteaduse õpingutega/õppekavaga rahule.

Uurimistöö tulemustele tuginedes võiks Tallinna Ülikooli Infoteaduste Instituudile soovitada üliõpilaste paremat nõustamist keele-, juhtimis- ja vabaainete (nt kirjandusalased ained) valikul, kuna üliõpilased tunnevad neist ainetest saadavate pädevuste puudumist. Lisaks märkisid paljud bakalaureuse- ja magistriõppe vilistlased, et neil puudub oskus luua ja hallata andmebaase ning suutlikkus teabeteenindust praktiliselt korraldada. Seega tuleks selleteemaliste ainete mahtu suurendada või ümber korraldada.

Viiteallikad

Allen, J., van der Velden, R. (Toim). (2008). The Flexible Professional in the Knowledge Society: General Results of the REFLEX Project. Maastricht: Research Centre for Education and the Labour Market (ROA). <http://www.fdewb.unimaas.nl/roa/reflex/documents%20public/publications/reflex_book_ eu.pdf>, 04.12.2012.

Kõrgharidusstandard. (2008). – Riigi Teataja I, 57, 322. <https://www.riigiteataja.ee/akt/122022012008?leiaKehtiv˃, 03.12.2012.

Eamets, R., Krillo, K., Themas, A. (2011). Eesti kõrgkoolide 2009. aasta vilistlaste uuring: lõpparuanne.

Tartu: Sihtasutus Archimedes. ˂http://primus.archimedes.ee/sites/default/files/uuringud/Vil_uuring09_screen-1.pdf˃, 04.12.2012.

Pickard, J. A. (2007). Research Methods in Information. London: Facet Publishing.

Teichler, U. (1997). Higher Education and Graduate Employment in Europe: TSER Research Proposal 1997. Kassel: Wissenschaftliches Zentrum für Berufs-und Hochschulforschung. ˂http://www.unikassel.de/incher/cheers/cheers_pro.pdf˃, 04.12.2012.

Vaade, V., Tamm, A. (2007). Kõrgkoolide vilistlaste uuring. ˂http://www.ut.ee/lykka/orb.aw/class=file/action=preview/id=240992/Vilistlane_L%F5plik.pdf˃, 18.11.2012.

114

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

KOHALIKE OMAVALITSUSTE SOTSIAALTOETUSED ÕIGUSAKTIDES JA EELARVETES SOCIAL BENEFITS OF ESTONIAN LOCAL GOVERNMENTS IN LEGISLATION AND LOCAL BUDGETS Kersti Kriisk

II koht magistritööde kategoorias

Sissejuhatus

Eesti sotsiaalse kaitse korraldamine on jagatud kolme institutsiooni – riigi, kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) ja perekonna vahel. Lähtudes subsidiaarsuse printsiibist, on KOVil oluline roll sotsiaalse kaitse korraldamisel. Riigi ülesannete delegeerimine või üleandmine KOVile võib olla otstarbekas, sest eesmärk on tagada riigi ülesannete täitmine kogu riigi territooriumil ühtlaselt ja õiglaselt, eeldades, et kohalikud ametnikud on kohapealsetest oludest paremini informeeritud.

Sotsiaalhoolekande seadusega on KOVidele pandud ülesanne selgitada välja abivajajad ja korraldada neile toetuste eraldamine. Kohaliku omavalitsuse tasandil küsimuste lahendamise võimalikkus sõltub otsustest, mis puudutavad selle kohaliku omavalitsuse territooriumi, kogukonda ja seda, kas püstitatud eesmärgi saavutamiseks piisab ressursse (Justiitsministeerium 2002, 644).

Eesti Vabariigi põhiseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse põhimõtete järgi peavad igale inimesele olema tagatud võrdsed võimalused ning tingimused sotsiaaltoetuste ja sotsiaalteenuste kättesaamisel sõltumata elukohast ja elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest.

Uuringu eesmärk oli leida vastused, analüüsides üldkogumi ehk 226 KOVi andmeid, neljale peamisele küsimusele. »» Milliseid kohalikke sotsiaaltoetusi eraldatakse Eesti KOVides? »» Milliseid muudatusi on tehtud viimastel aastatel õigusaktides seoses kohalike sotsiaaltoetustega? »» Millised on kulutused erinevatele kohalikele sotsiaaltoetustele? »» Kas on erinevusi kohalike sotsiaaltoetuste liikides või kulutustes sõltuvalt omavalitsuse suurusest või maakonnast?

Teoreetiline taust

Alates heaoluriigi sünnist on poliitikud väidelnud teemal, millised peaksid olema sotsiaaltoetuste eraldamise põhimõtted. Selle debati klassikaline telgjoon on olnud universalism versus selektiivsus ehk toetuste diferentseerimine. Universalism eeldab, et sotsiaaltoetused peaksid olema kättesaadavad kõigile kui sotsiaalne põhiõigus ning elanikel peaksid olema võrdsed sotsiaalsed õigused 115

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

toetusele teatud sotsiaalsete riskide korral, sõltumata majanduslikust staatusest, soost, rassist jne.

Selektiivsus eeldab, et sotsiaaltoetuse saamise õigus põhineb individuaalsetel vajadustel, mida hinnatakse indiviidi sissetulekust ja majanduslikust olukorrast lähtuvalt (Gilbert 2002).

Euroopa riikides on sissetulekute hindamisel põhinevate sotsiaaltoetuste tähtsus toetuste süsteemis pidevalt kasvanud. Samal ajal on Eesti sotsiaaltoetuste süsteemis sissetulekute hindamisel põhinevate sotsiaaltoetuste osatähtsus Eurostati andmetel marginaalne ning võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kõige väiksem (Eurostat 2008).

Andmekogumise ja analüüsi meetodid

Uurimisobjektiks valiti üldkogum, sest võib eeldada, et eksisteerib olulisi erinevusi kohalike sotsiaaltoetuste eraldamise süsteemides ja rahalistes vahendites sõltuvalt KOVi suurusest, tüübist ja regionaalsest asukohast. Seega ei annaks ühe või kahe maakonna KOVide sotsiaaltoetuste analüüs tegelikku, kogu Eestile laienevat ülevaadet. KOVide sotsiaaltoetusi uuriti lähtuvalt kolmest aspektist.

1. Kohalike sotsiaaltoetuste eraldamist reguleerivad õigusaktid »» Uurimismeetod – dokumentide analüüs (217 KOVi) »» Eesmärk – saada ülevaade erinevatest KOVides defineeritud sotsiaaltoetustest »» Analüüsiti kõigi Eesti KOVide sotsiaaltoetuste eraldamist reguleerivaid õigusakte, mida oli võimalik leida KOVide kodulehekülgedelt. Analüüsiti toetuste arvu, liigitust ja erinevaid sotsiaaltoetuste liike.

2. Kulud sotsiaaltoetustele kohalike omavalitsuste eelarvetes aastatel 2008 ja 2009 »» Uurimismeetod – KOVi eelarvete statistiline analüüs (226 KOVi) »» Eesmärk – saada ülevaade sotsiaalvaldkonna kuludest ja sotsiaaltoetuste kuludest »» Analüüsiti KOVide poolt aastatel 2008 ja 2009 rahandusministeeriumile esitatud eelarvete kasutamise aruandeid. Uuringu käigus on analüüsitud KOVide eelarvelisi kulusid sotsiaalvald konnale ja sotsiaaltoetustele (sh peretoetustele, õppetoetustele jne).

3. Kulud erinevatele kohalikele sotsiaaltoetustele aastatel 2008 ja 2009 »» Uurimismeetod – ankeetküsitluse tulemuste analüüs (48 KOVi) »» Eesmärk – saada ülevaade erinevate kohalike sotsiaaltoetuste kuludest »» Analüüsiti laekunud ankeetküsitluses esitatud andmeid. Analüüsiti erinevaid kohalikke sotsiaaltoetusi ja kulusid neile toetustele aastatel 2008 ja 2009.

Uuringu ettevalmistamisel oli planeeritud keskseks analüüsimeetodiks ankeetküsitluse tulemuste analüüs. Ankeetide laekumisel aga selgus, et väga paljudel KOVidel puudub ülevaade, kui palju tegelikult kohalikke sotsiaaltoetusi eraldatakse ja millised olid kulud neile või oli sellise info kogumine sotsiaaltöötajatele liigne täiendav töökoormus. Et saada siiski süsteemset ja representatiivset ülevaadet kohalikest sotsiaaltoetustest ja neile tehtud kulutustest, lisati uuringusse õigusaktide analüüs ja kohalike omavalitsuste eelarvete täitmise statistiline analüüs.

Peamised järeldused uuringu tulemuste põhjal

»»

»»

KOVide sotsiaaltoetuste korrad on pidevas muutumises ja arengus. Rohkem kui kolm neljandikku KOVidest ehk 165 omavalitsust on aastatel 2008–2010 muutnud seni kehtivat sotsiaaltoetuste korda või kehtestanud uue korra.

Kõik KOVid eraldavad sissetulekutest sõltuvaid sotsiaaltoetusi ja kasutavad õigusaktides vähekindlustatud isiku ja/või perekonna mõistet, kuid peaaegu pooled KOVidest ei ole vähekindlustatuse mõistet defineerinud. Mõiste on defineeritud vaid 126 KOVis. 116

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

»»

»»

»»

»» »»

»» »» »» »» »»

Kohalikke sotsiaaltoetusi on keeruline liigitada sissetulekutest sõltumatuteks ja sissetulekutest sõltuvateks toetusteks, sest toetused ning õigustatus toetusele on tihti ebapiisavalt määratletud.

Kohalike sotsiaaltoetuste liigid erinevad suuresti KOVides, kuid maakondade ja regioonide kaupa on õigusaktides siiski selged sarnasused, teisisõnu lähtutakse sotsiaaltoetuste süsteemi arendamisel peamiselt naaberomavalitsuste praktikast.

Kohalike sotsiaaltoetuste seas on toetusi, mida eraldatakse suhteliselt vähestes KOVides, kuid mis on selgelt seotud kindlate maakondade või regioonidega (näiteks lapsehoiuteenuse toetus Harjumaal, voodipäevatasu toetus Põlvamaal ja mujal Lõuna-Eestis, maamaksusoodustus Tartumaal).

Sotsiaaltoetuste korrad sisaldavad ka mõningaid toetusi, mis sisuliselt ei ole sotsiaaltoetused (näiteks toetus doonorile vere andmise eest, heakorra toetus, valla aukodaniku toetus, toetused hea õppeedukuse ja/või sportlike saavutuste eest jne).

Erinevalt KOVide kogukuludest suurenesid majanduskriisi tingimustes (2009. aasta kulud võrrelduna 2008. aasta kuludega) sotsiaalvaldkonna kulud ja kulutused sotsiaaltoetustele.

Sotsiaaltoetuste kogukulu suurenemine ei olnud tingitud kohalike sotsiaaltoetuste kulude suurenemisest, vaid eelkõige toimetulekutoetuse kulude suurenemisest.

KOVi eelarvete täitmise põhjal olid 2008. aastal omavalitsuste kulutused sotsiaaltoetustele keskmiselt 606,43 krooni ühe elaniku kohta, mis moodustas 43,7% sotsiaalvaldkonna kogukuludest ühe elaniku kohta.

Kulutused sotsiaaltoetustele erinevad maakonniti märkimisväärselt.

Paljudes KOVides puudub ülevaade kuludest erinevatele konkreetsetele kohalikele sotsiaaltoetustele.

Ankeetküsitluse põhjal on populaarsemad sotsiaaltoetuste liigid omavalitsustes sünnitoetus, matusetoetus, ühekordne sotsiaaltoetus vähekindlustatutele, kooliminekutoetus, jõulutoetus, koolis ja/või lasteaias toitlustamise toetus.

Ankeetküsitlusele vastanud kohalikud omavalitsused kulutasid sissetulekust sõltumatutele toetustele keskmiselt rohkem kui 70% sotsiaaltoetuste kogukuludest. Arvestades KOVide vastuseid ankeedile, olid sihtgrupipõhiste toetuste kulutused kirjeldatud sotsiaaltoetuste seas tegeliku olukorraga võrreldes üleesindatud.

Ettepanekud

Uuringu tulemuste põhjal võib teha soovitusi sotsiaalministeeriumile ja kohalikele omavalitsustele.

Sotsiaalministeeriumile: »» Täiendada sotsiaalteenuste ja -toetuste registrit STAR, et oleks võimalik eraldatud (kohalike) sotsiaaltoetuste kohta ülevaatlike päringute tegemine, ja lisada süsteemile ülevaatliku statistika moodul.

Kohalikele omavalitsustele: »» Määratleda üheselt vähekindlustatuse mõiste kohalikke sotsiaaltoetusi reguleerivates õigusaktides, mis muudaks sotsiaaltoetuste eraldamise süsteemi avatumaks ja läbipaistvamaks. »» Määratleda üheselt kõigi eraldatavate kohalike sotsiaaltoetuste puhul toetuse saamiseks õigustatud isikud/leibkonnad ja kirjeldada detailselt toetuse eraldamise põhimõtteid. »» Võtta kohalike sotsiaaltoetuste süsteemi analüüsimisel ja arendamisel aluseks erinevates KOVides toimiv praktika, mitte keskenduda üksnes lähinaabrite praktikale. »» Koondada süsteemselt andmed kõigi kohalike sotsiaaltoetuste eraldamise kohta.

117

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Lõpetuseks

Uuringu käigus oli küll võimalik saada esmane ülevaade kohalikest sotsiaaltoetustest, aga kuna teema on väga mahukas, siis põhjalikke analüüse selle uuringu raames ei koostatud. Peamiseks uuringu käigus selgunud faktiks on, et paljudes KOVides puudub reaalne ja süsteemne ülevaade kuludest erinevatele kohalikele sotsiaaltoetustele.

Viiteallikad

Eesti Vabariigi põhiseadus (1992). − Riigi Teataja I, 26, 349.

Sotsiaalhoolekande seadus (1995). − Riigi Teataja I, 21, 323.

Eurostat (2008). Social protection – social benefits by function. European Commission ˂http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Social_protection_-_social_ benefits_by_function˃, 16.12.2011.

Gilbert, N. (2002). Transformation of the Welfare State: The Silent surrender of Public Responsibility.

New York: Oxford University Press Inc. Justiitsministeerium (2002). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS.

118

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

ÖÖTAJA JA TÖÖANDJA VASTUTUST SUURENDAVA HAIGUSHÜVITISTE REFORMI MÕJU KINDLUSTATUD TÖÖTAJATE KÄITUMISELE HAIGESTUMISE KORRAL INFLUENCE OF SICKNESS CASH BENEFIT SYSTEM REFORM THAT INCREASED THE RESPONSIBILITY OF EMPLOYEES AND EMPLOYERS TO INSURED WORKERS’ BEHAVIOR IN CASE OF SICKNESS Madis Filippov

I koht bakalaureusetööde kategoorias Autor keskendus oma töös 2009. aasta 1. juulil kehtima hakanud haigushüvitise maksmise muudatusele, millega pikenes ooteperiood, mil töötajale hüvitist ei maksta, vähenes haigushüvitise määr ja lisandus tööandja vastutus hüvitise maksmiseks ning mille tagajärjel vähenes haiguslehtede arv.

Kuna inimesed jäävad haigeks ja haigus võib muuta töötaja ajutiselt töövõimetuks, on haigushüvitis kindlustatud töötajatele mõeldud sotsiaalne garantii, mis tagab haigestumise korral sissetuleku säilimise riigi poolt seadusega sätestatud korras ja määral. Sellised hüvitised on välja toodud Euroopa Sotsiaalkindlustuskoodeksis sotsiaalkindlustuse miinimumstandardina ning on erinevas vormis kehtestatud kõikides Euroopa Liidu riikides.

Seoses 2008. aastal alanud ning 2009. aastal süvenenud majanduslangusega otsis Eesti riik kärpekohti ning paratamatult pidid oma eelarveridasid kokku tõmbama valdav enamik riigieelarvelistest asutustest. Selleks et säästa ravikindlustuse kulusid aastas umbes 800 miljoni krooni ulatuses (Eesti Haigekassa majandusaasta aruanne 2009), hakkas alates 2009. aasta 1. juulist kehtima uus haigushüvitiste määramise kord, mis jagas haiguspäevade hüvitamise vastutuse kindlustatud töötaja, tööandja ja haigekassa vahel.

Kuni 2009. aasta 1. juulini maksis Eesti Haigekassa haiguslehele jäänud töötajale haigushüvitist alates 2. haiguspäevast 80% palgast. Pärast mainitud kuupäeva langetati haigushüvitiste määra 70%-ni, kusjuures uuendusena toodi sisse töötaja omavastutus ehk hüvitist hakati maksma alates 4. haiguspäevast. Seejuures maksab 4.-8. haiguspäeva eest tööandja ning alates 9. päevast võtab maksmise üle Haigekassa.

Uurimuse eesmärk oli tuua välja, kuidas on 2009. aasta 1. juulil kehtima hakanud haigushüvitiste maksmise muudatus mõjutanud kindlustatud töötajate käitumist haigestumise korral.

Uurimismeetodina kasutati poolstruktureeritud intervjuud, mis viidi läbi 2011. aasta novembris.

Valimisse kuulus 21 kindlustatud töötajat ja neli perearsti. Perearstid valiti juhuslikkuse alusel Tallinnast. Kindlustatud töötajad otsiti järgmiste kriteeriumite alusel: mehi ja naisi on valimis vastavalt 10 ja 11; esindatud on nii spetsialistid kui lihttöölised, kõrgharidusega ja madalama haridusega töötajad; valimisse otsiti võimalikult erineva vanusega vastajaid nii erasektorist kui riigieelarvelisest asutusest ja munitsipaalasutusest.

119

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Teoreetiline lähtekoht. Uurimus keskendub inimese tervisekäitumise selgitamisele, mistõttu on teoreetiliseks lähtekohaks valitud terviseuskumuste mudel. Tervisekäitumine on tegevus, mida inimesed teevad, et säilitada või parandada oma tervist (Sarafino 2008, 143). Tervisekäitumisest tulenevalt võib inimene näha või mitte näha vajadust riiklikele haigushüvitistele, mis paljuski määrab, kas võimaldatavaid haiguspäevi peetakse tervise taastamise eesmärgil oluliseks või peetakse olulisemaks suuremat tulu või muid vastasel korral saamata jäävaid hüvesid.

Usk terviseohule »» üldised pereväärtused »» spetsiifilised uskumused haavatavusele »» uskumused haiguse tõsidusele Tervisekäitumine Usk et teatud tervisekäitumine võib ohtu vähendada »» usk, et spetsiifiline meede võib ohu vastu olla efektiivne »» usk, et tervisemeetme kasu ületab kulud Joonis 1. Terviseuskumuste mudel (Taylor 2009, 57)

Eesti Vabariigi põhiseaduse §28 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele ning Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi artikkel 14 sätestab üldsõnaliselt, et haigushüvitiste puhul on hõlmatavaks juhuks (ehk kindlustusjuhtumiks) töövõimetus, mis tuleneb haiguslikust seisundist ja mille tõttu jääb saamata töine tulu, nagu on määratletud siseriiklikes õigusaktides.

Vastavalt ravikindlustuse seaduse §-le 50 hüvitatakse Eestis kindlustatud töötaja haigestumise korral osaliselt haiguse tõttu saamata jäänud töine tulu. Nagu eespool märgitud, muutus selle maksmise kord 2009. aasta 1. juulil.

Uurimistulemused. Uuritaval perioodil on haiguslehtede arv vähenenud: 2008. aasta 1. poolaastal oli haiguslehtede arv kindlustatud töötaja kohta 0,39, samas kui 2011. aasta 1. poolaastal oli see 0,26. Sel perioodil nakkushaiguste statistika küll kõikus, kuid ei tuvastatud põhjuslikku seost haiguslehtede arvuga.

Intervjuudes täheldasid mitmed perearstid, et haiguslehti võetakse vähem välja kui enne muudatust. Väideti, et vähem võtavad haiguslehti krooniliste haigustega inimesed, kuid samuti on ära kadunud haiguslehed kergemate haiguste puhul. Lisaks püüavad inimesed olla lühemat aega haiguslehel.

Perearstid tõid haiguslehtede arvu vähenemise üheks põhjuseks, et muudatusega pandi haigushüvitise maksmise kohustus ka tööandjale, erinevad tööandjad suhtuvad sellesse aga erinevalt (on esinenud negatiivseid hoiakuid), mistõttu on sagenenud juhtumid, kus haigestunud töötaja ei taha tööandjat haiguslehele jäämisega provotseerida.

Mitu perearsti tõi välja, et töötajad kardavad oma töökoha pärast ega julge kergete haigustega haiguslehele jääda. Samuti proovivad paljud töötajad jõuda tööandjaga muule kokkuleppele, näiteks teha ümber graafiku, võtta puhkus või teha tööd kodus.

120

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Ma tean ema, kes ei võta lapsega isegi hoolduslehte, sest tööl vaadatakse sellele nii kriitiliselt.

Sellepärast võttis hoolduslehe hoopis isa. Töökoha suhtumine loeb kindlasti ja ma ei usu, et mõni töökoht tahab, et mõni inimene võtab tihti haiguslehte ja tööandja peab selle eest maksma. Mõnikord inimesed isegi räägivad, et tööl seda ei taheta (Tallinna perearst).

Enamik intervjueeritud kindlustatud töötajatest leidis, et haigushüvitiste maksmise süsteem on töötajale kahjulik, mistõttu olid nad kindlad, et inimesed on hakanud vähem haiguslehele jääma.

Toodi välja, et kolme esimese haiguspäeva eest ei maksta töötajale haigushüvitist. See välistas mitmete vastajate jaoks lühemad haiguslehed, mistõttu haigena proovitakse leida muid lahendusi.

Esimesel korral tegin vea, jah, võtsin haiguslehe. See lõi mu eelarvesse kohutava augu. Teisel korral ma seda enam üle elada ei suutnud. /.../ Mõttetu on saada veerandi võrra vähem palka (Naine, 37).

Nagu perearstid, tõid ka töötajad välja, et kuna tööandja peab maksma 4.-8. haiguspäeva eest haigushüvitist ise, siis võib see töötaja ja tööandja vahel tekitada konflikti.

Lisaks märgiti sageli, et tööd on liiga palju, et kergemate haiguste pärast töölt kõrvale jääda. Kergemateks haigusteks peeti näiteks palavikku, valusid, köha, nohu, kehva enesetunnet, millega tööl käimine oli respondentide seas väga levinud. Valdavalt leiti, et kergemad külmetushaigused ei anna põhjust koduseks raviks, veel vähem haiguslehele jäämiseks. Mõned vastajad tõid välja, et käivad tööl ka kõrgema palavikuga.

Külmetushaigused, mis lubavad vähegi jalule ajada – siis ikka tööle. Selleks et haiguslehele jääda, peab olema midagi väga tõsist ja pikaajalist. Mingi tõsine viirus või trauma näiteks (Mees, 32).

Eespool toodud kaalutlustest lähtuvalt oli valdav osa intervjueeritutest sõlminud oma tööandjaga haigestumise puhul mingisuguse kokkuleppe.

Kui inimeste tervisekäitumine lähtub terviseuskumuste mudelis välja toodud faktoritest, siis võib öelda, et respondentide üldiste terviseväärtuste järgi ei peetud kergeid haigusi haigusteks, mille pärast ennast koju ravima jääda, vahel ei peetud ka raskemaid haigusi piisavalt tõsisteks. Nii oli usk, et haiguslehe võtmine ja end koju ravima jäämine võib olla efektiivne meede, põhjendatud ainult raskemate haiguste korral.

Kui ka uskumus haiguse tõsidusele oli olemas, kerkis peaaegu kõigi respondentide puhul vastukaaluks küsimus, kas tervisemeetme ehk koduse ravi kasu ületab kulud. Sageli leiti, et saamata jäänud raha ning tekkida võivad konfliktsed töösuhted ei kaalu üles tervisekäitumise muutmist.

Selleks peab olema usk haiguse tõsidusse väga suur, kuna rahaline kasu on väike.

Ettepanekud. Selleks et vältida haiguste edasilevikut ning võimalikke tüsistusi, peaks haigestunud töötaja võtma haiguslehe haiguse võimalikult varajases faasis ning kindlasti vältima haigena tööl käimist. Seda soodustaks see, kui haigushüvitist hakataks maksma juba esimesest või teisest haiguspäevast. Seejuures võiks haigushüvitiste maksmine olla esimestel päevadel jagatud tööandja ja Haigekassa vahel, kuna nii väheneb tööandja koormus ja väheneb oht, et tööandja ning töötaja vahel tekib konflikte.

121

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Viiteallikad

Eesti Haigekassa majandusaasta aruanne (2009). Tallinn: Eesti Haigekassa.

Eesti Vabariigi põhiseadus. ˂https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002˃, 09.12.2011.

Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks. ˂https://www.riigiteataja.ee/akt/729138˃, 09.12.2011.

Ravikindlustuse seadus. ˂https://www.riigiteataja.ee/akt/110062011008˃, 09.12.2011.

Sarafino Edward P. (2008). Health Psychology. Biopsychosocial Interactions. New Jersey: John Wiley & Sons, Inc. Taylor, Shelley E. (2009). Health Psychology. Los Angeles: McGraw-Hill.

122

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

JUHTIVA MÕISTETE STRUKTUURI SEOS LÜHIMÄLU AKTIVATSIOONI- JA PIDURDUSPROTSESSIDEGA TERVETEL TÄISEALISTEL THE RELATIONSHIP BETWEEN THE STRUCTURE OF WORD MEANINGS AND ACTIVATIONAL AND INHIBITORY PROCESSES IN THE SHORT TERM MEMORY IN HEALTHY ADULTS Valdar Tammik

II koht bakalaureusetööde kategoorias Sissejuhatus

Arutelu keele ja mõtlemise suhetest, mis oli pikalt peavoolu teaduse fookusest kõrvale jäänud, on mõne aja eest hakanud taas laiemat huvi äratama (Gentner, Goldin-Meadow 2003). Ühes sellega on kasvanud huvi ka eelmise sajandi algul tegutsenud vene psühholoogi Lev Võgotski ideede vastu (Gredler 2009). Samal ajal on endiselt aktuaalne arutelu pidurdusprotsesside rollist psüühika ja eelkõige mälu puhul (Levy, Anderson 2002; Lustig, Hasher, Zacks 2007; MacLeod, Saunders 2008, Healey, Campbell, Hasher, Ossher 2010). Artikli aluseks olev uurimus üritas neid kaht uurimissuunda ühendada ning heita valgust probleemile, kas ja kuidas seostub Võgotski väljapakutud teooria sõnade tähenduste arengu kohta lühimälu protsessidega.

Keele roll psüühikas ja mõistete struktuur

Võgotski ja temast lähtujad järgisid epistemoloogilist suunda, mida võiks nimetada süsteemseks või struktuurseks lähenemiseks. Sellise lähenemise järgi ei ole võimalik taandada süsteemi omadusi tema elementide omadustele, sest samad elemendid võivad erinevates suhetes moodustada erinevate omadustega tervikuid. Mingi fenomeni kui süsteemi mõistmise puhul on oluline kirjeldada selle süsteemi elemente ja nende omavahelisi seoseid, aga ka selle süsteemi arengut, sest süsteemi omadused muutuvad olemasolevate elementide ümberorganiseerumise või elementide lisandumise tagajärjel (Toomela 2011, 2012).

Psüühilise süsteemi arengus inimesele ainuomaste võimete tekkimise puhul pidas Võgotski võtmetähtsusega olevaks sümbolilise suhtlemise (ehk keele) omandamist, mis muudab kardinaalselt nii inimese võimet maailma peegeldada (keeleliselt vahendatud mõtlemine) kui ka iseennast juhtida (Vygotsky 1934/1986; Vygotsky, Luria 1994; Luria, Yudovich 1971; Gredler 2009).

Keeleliselt vahendatud mõtlemine areneb Võgotski teooria kohaselt üle kolme erineva taseme vastavalt sellele, kuidas on mõisted psüühikas representeeritud – st milline on nende struktuur ehk seosed oma referentidega (Vygotsky 1934/1986). Tema teooriat on edasi arendanud Aaro Toomela, kes eristab viit taset (Toomela 2003), millest antud töö seisukohalt on olulised kolmas ja neljas – Võgotski terminoloogias tava- ja teadusmõisted.

Tavamõisted viitavad ainult millelegi otseselt meeltega tajutavale ja neist lähtuvas tavamõistelises mõtlemises ollakse võimelised opereerima ainult tajukogemuseks „tõlgitava“ informatsiooniga.

123

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Tavamõistete aluseks on seega (meeleline) kogemus. Teadusmõisted on aga keelesisesed ning viitavad teistele mõistetele. Neil ei ole otseselt tajutavaid vasteid ning nad moodustavad keelesiseseid formaalloogilisi hierarhiaid. Teadusmõistete sisuks on seega definitsioon ning sellest lähtuv teadusmõisteline mõtlemine on eelkõige formaalloogiline.

Eelnevast tulenevalt on tavamõisted oluliselt ähmasemate piiridega ning nende organisatsioon on pidevas muutumises vastavalt muutustele kasutuskeskkonnas (kogemuses nendega). Teadusmõiste struktuur on aga püsiv ning selgelt teadvustatud.

Mälu ja pidurdus

Mälu on psüühikanähtus, mis seisneb teadmiste, muljete ja oskuste meeldejätmises, säilitamises ja reprodutseerimises ning mida võib muu hulgas jaotada sensoorseks, lühi- ja püsimäluks.

Lühimälu ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, mis saavutatakse püsimälus oleva informatsiooni valikulisel aktiveerimisel tähelepanumehhanismide kontrolli all (Bachmann, Maruste 2008). Selline püsimälu jälgede aktiveerimine toob aga endaga automaatselt kaasa ka mittesoovitud (konkureeriva) informatsiooni aktivatsiooni – fenomen, mida nimetatakse interferentsiks ja peetakse unustamise peamiseks põhjuseks (Anderson, Neeley 1996).

Adekvaatne psüühiline tegevus saab võimalikuks ainult läbi nende konkureerivate mittevajalike seoste pidurdamise. Kui aga eelnevalt mittevajalikud (konkureerinud) seosed järgmisel hetkel oluliseks muutuvad, on need endiselt pidurduse mõju all ja seega teadvusele kättesaamatud. Unustamine lühimälus on sellise teooria kohaselt meenutamise enda kõrvalnäht – seisukoht, mida toetab aastatepikkune eksperimentaalne uurimistöö (Anderson, Neeley 1996; Levy, Anderson 2002; Anderson 2003). Pidurdus ei ole aga ühtne lahutamatu nähtus, vaid on võimalik eristada selle erinevaid vorme, mille koostoimimine on aluseks iga keerukama ülesande lahendamisele (Lustig, Hasher, Zacks 2007; Toomela 2012).

Antud töös kasutati Toomela (2012) eristust kolmeks. Selle järgi on esimest tüüpi pidurdussüsteemi funktsiooniks suruda alla kogu ülesandega mitteseotud informatsiooni aktivatsioon (nt kõrvalised seosed), teise funktsiooniks ülesandega seotud informatsiooni suhteline pidurdamine, et ülesande lahendamise erinevad etapid üksteisest mentaalselt „lahus hoida“, ning kolmanda funktsiooniks tegevusplaani puhul „järge“ hoida ning pidurdada juba läbitud etapid, et neid ei korrataks.

Viga igas pidurdussüsteemis toob endaga kaasa erinevat sorti vea mäluülesande lahendamises.

Näiteks olukorras, kus on vaja meelde jätta kaks eraldi terviku moodustavat sõnarida: viga ülesandesse mittepuutuva info pidurduse süsteemis toob kaasa ülesandes mitteesitatud sõnade nimetamise; viga ülesandesse puutuva info pidurduse süsteemis toob kaasa sõnaridade omavahelise segunemise (sõnade ridu ei suudetud hoida lahus); viga viimast tüüpi pidurduse süsteemis toob kaasa perseveratsioonid (juba nimetatud sõnu korratakse, kuna neid ei pidurdatud piisavalt).

Sõnade unustamine (s.o õigete vastuste vähenemine) võib tulla nii ülesandesse puutuva kui mittepuutuva pidurduse süsteemi ebaefektiivsest toimimisest. Esimesel juhul on tegemist klassikalise Andersoni katsetes loodava olukorraga, kus eelnevalt ebaoluline (ehk pidurdamist vajav) informatsioon muutub järgmisel hetkel oluliseks – kui ühe rea sõnade meenutamisel ei suudetud tagada teise rea sõnade piisavat aktivatsiooni (st toimus nende liigne pidurdamine), ei ole need sõnad enam vajadusel kättesaadavad. Teisel juhul ei pidurdata piisavalt ülesandesse mittepuutuvat psüühilist aktiivsust ning lühimälu piiratud mahu tõttu ei suudeta tagada ülesandes esitatud sõnade vajalikku aktivatsiooni.

Üldine hüpotees ja meetodid

Üldine hüpotees oli, et teadusmõistelisem mõtlemine peaks seostuma kõigi pidurdussüsteemide suurema efektiivsusega, sest tavamõistete hägusamad piirid võiksid tingida suurema interferentsi võrreldes teadusmõistete selge ja teadvustatud struktuuriga.

124

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Erinevate pidurdusprotsesside efektiivsus selgitati välja kahe eelnevalt näiteks toodud sõnarea ülesandega (mõlemas reas neli sõna). Kontrolliks esitati ka lihtsam mäluülesanne, milles tuli lihtsalt neli sõna meelde jätta ja pärast minutist pausi ette kanda.

Juhtiv mõistete struktuur (ehk tava-/teadusmõisteline mõtlemine) selgitati välja A. Toomela loodud spetsiaalse testiga, kus tuleb seletada mõistete tähendust, hinnata, mille poolest mõisted omavahel sarnanevad, ning valida kolme sõna hulgast sinna sobimatu sõna ja põhjendada oma valikut. Lähtuvalt Võgotski teooriast, liigitatakse vastus tavamõisteliseks, kui uuritav kirjeldab näiteks meeleelunditega tajutavat sarnasust või igapäevastes situatsioonides esinevat seost (nt kartul ja porgand on sarnased, sest mõlemad kasvavad põllul), ning teadusmõisteliseks, kui uuritav lähtub hierarhilisest seosest üldisema taseme mõistega (nt kartul ja porgand on sarnased, sest mõlemad on juurviljad).

Uurimuse valimi moodustasid 429 erineva haridustasemega tervet Eesti täisealist, kellest 200 (46,6%) olid mehed; vanuseline varieeruvus valimis oli 17−69 eluaastat (keskmine 37,28 ja standardhälve 15,086). Andmeid kogusid erinevad uurijad (sh artikli autor).

Eelnevalt välja toodud üldist hüpoteesi kontrolliti pidurdussüsteemide kaupa korrelatsioonanalüüsidega ning konfiguraalse sagedusanalüüsiga (CFA). Viimase näol on tegemist mitteparameetrilise meetodiga, mis võimaldab leida andmetest tunnuste mustreid, mis esinevad oluliselt sagedamini (tüübid) või vähem sagedamini (antitüübid), kui võiks eeldada juhuslikkuse alusel (von Eye, Spiel, Wood 1996).

Tulemused ja arutelu

Korrelatsioonanalüüsidel ilmnesid statistiliselt olulised seosed teadusmõistelise mõtlemisega ainult õigete vastuste (ρ = 0,424; p < 0,001) ning üht tüüpi valede vastustega (valed teisest reast) (ρ = -0,164; p = 0,001) – st teadusmõistelisem mõtlemine seostub rohkemate õigete vastuste ja vähema sõnaridade omavahelise segunemisega, kuid mitte teiste mäluefektidega. CFA käigus tekkinud tüübid/antitüübid toetasid korrelatsioonanalüüsides leitut ning lisasid põhjust arvata, et mõistete struktuur võiks olla globaalne tegur, mis seostub kõigi eristatud pidurdusprotsesside efektiivsuse tõusuga.

Seega selgus uurimusest, et juhtiv mõistete struktuur on tõepoolest seotud pidurdusprotsessidega lühimälus, kuid erinevate pidurdussüsteemide rolli antud uurimusega täpsustada ei õnnestunud.

Sellel võib olla erinevaid põhjuseid.

Esiteks võisid kasutatud meetodid olla antud (suhteliselt haritud) valimi jaoks sobimatud. Teiseks on ka tavamõistetes kasutatavad üsna efektiivsed strateegiad sõnade meeldejätmiseks (nt mõttes mingi visuaalse situatsiooni loomine). Kolmas võimalik põhjus on teoreetiline – teadusmõisteline mõtlemine omandatakse eelkõige koolisüsteemis koos uute teadmistega; lisaks on kogu tavamõistetes kättesaadav informatsioon ka teadusmõistetes mõtlejale põhimõtteliselt kättesaadav. See loob olukorra, kus teadusmõistetes mõtlejatel võib mälus esineda suurem hulk potentsiaalselt segavat informatsiooni, mis teeb mäluülesande nende jaoks lihtsalt raskemaks ja vähendab teadusmõistelise organisatsiooni potentsiaalset soosivat mõju tavamõistete ees. Üldiselt on antud uurimus esimene samm ning demonstreerib uurimissuuna potentsiaalikust.

Paljud uurimuse kitsaskohtadest on ületatavad edasiste uuringutega. Eelkõige peaksid järgnevad uuringud keskenduma valimitele, kus hariduslik ja mõistestruktuuriline varieeruvus on suurem ning tõenäosus, et hariduse ja mõistete struktuuri taga võivad olla kolmandad muutujad, nagu mingi üldine närvisüsteemi potentsiaal õppimiseks, on väiksem. Selliseid valimeid võiks leida näiteks arengumaadest, kus üldharidussüsteem ei ole veel nii hästi välja kujunenud ja paljud inimesed jäävad süstemaatilisest haridusest eemale nendest sageli täiesti olenemata põhjustel.

125

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Kokkuvõte

Kokkuvõttes näitavad tulemused, et mõistete struktuur on seotud õigete vastuste arvuga mäluülesannetes, kuid mitte uue info sissetungi ja perseveratsioonidega; nõrk seos esines info segamisega. Sõnadele pigem konkreetseid tähendusi omistavatel inimestel esineb lühimälus rohkem unustamist võrreldes pigem abstraktseid tähendusi omistavate inimestega.

Viiteallikad

Anderson, M. C. (2003). Rethinking interference theory: Executive control and the mechanisms of forgetting. − Memory and Language, 49, 415−445.

Anderson, M. C., Neeley, J. H. (1996). Interference and inhibition in memory retrieval. − E. L. Bjork, R. A. Bjork (Eds). Memory. San Diego: Academic Press, 237−313.

Bachmann, T., Maruste, R. (2008). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo. Gentner, D., Goldin-Meadow, S. (2003). Whither Whorf. − D. Gentner, S. Goldin-Meadow (Eds).

Language in Mind: Advances in the Study of Language and Thought Cambridge. MA: MIT Press, 3−14).

Gredler, M. (2009). Hiding in Plain Sight: The Stages of Mastery/Self-Regulation in Vygotsky’s Cultural-Historical Theory. − Educational Psychologist, 44, 1−19.

Healey, M. K., Campbell, K. L., Hasher, L., Ossher, L. (2010). Direct Evidence for the Role of Inhibition in Resolving Interference in Memory. − Psychological Science, 21, 1464–1470.

Levy, B. J., Anderson, M. C. (2002). Inhibitory processes and the control of memory retrieval. − Trends in Cognitive Sciences, 6, 299−305.

Luria, A. R., Yudovich, F. I. (1971). Speech and the development of mental processes in the child: an experimental investigation. Harmondsworth: Penguin Books.

Lustig, C., Hasher, L., Zacks, R. T. (2007). Inhibitory deficit theory: Recent developments in a “new view”. − D. S. Gorfein, C. M. MacLeod (Eds). The place of inhibition in cognition. Washington, DC: American Psychological Association, 145−162.

MacLeod, M. D., Saunders, J. (2008). Negative consequences of an adaptive process: Retrieval inhibition and memory distortion. − Current Directions in Psychological Science, 17, 26−30.

Toomela, A. (2003). Development of Symbol Meaning and the Emergence of the Semiotically Mediated Mind. − A. Toomela (Ed). Cultural Guidance in the Development of the Human Mind. Ablex Publishing, 163−209).

Toomela, A. (2011). Travel Into a Fairy Land: A Critique of Modern Qualitative and Mixed Methods Psychologies. − Integrative Psychological and Behavioral Science, 45, 21−47.

Toomela, A. (2012). Guesses on the future of cultural psychology: Past, present, and past. − J. Valsiner (Ed). Oxford Handbook of Culture and Psychology. New York: Oxford University Press, 998−1033.

126

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik sotsiaalteadused

Toomela, A. (2012). Short term memory in young adults with spastic diplegic cerebral palsy. − Developmental Neuropsychology, 37, 317−332. von Eye, A., Spiel, C., Wood, P. K. (1996). Configural Frequency Analysis in Applied Psychological Research. − Applied Psychology: An International Review, 45, 301−352.

Vygotsky, L. (1934/1986). Thought and Language. Cambridge, MA: MIT Press.

Vygotsky, L., Luria, A. (1994). Tool and Symbol in Child Development. − R. van der Veer, J. Valsiner (Eds). The Vygotsky Reader. Oxford: Blackwell, 99−174.

127

TERVISETEADUSED

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

LASTE MÄNGULISUS NING SELLE SEOSED VANEMATE USKUMUSTE JA SOOVIDEGA CHILDREN’S PLAYFULNESS AND RELATIONSHIP WITH PARENTAL BELIEFS AND VALUES Piia Kesanurm

II koht magistritööde kategoorias Sissejuhatus

Kasvukeskkonnal on märkimisväärne mõju lapse arengule. Eelkooliealise lapse peamine tegevus on mängimine, mille käigus avaldub ja areneb lisaks loomingulisusele ka laste liikuvus, kusjuures liikumisharjumusele pannakse alus perekonna kõrval just lasteaias. Mängima tuleb last õpetada, see nõuab aga lapse tundmaõppimist, tema arengu jälgimist ning eelkõige aega lapsega tegelemiseks.

Lapse tegevust juhib uudishimu, mida saab lapse suunamisel ära kasutada.

Lapse areng mängu kaudu on küllalt uuritud teema teadlaste hulgas. Vähem on uuringutes käsitletud laste mänguga seotud käitumist ning selle seoseid vanematepoolsete hinnangutega. Seega oleks vaja rohkem uurida vanemate uskumuste ja soovide ning laste mängulisuse vahelist seost.

Laste mängulisust (playfulness) on määratletud individuaalse meelelaadina, mis avaldub omaduste või tunnuste kaudu, mida nad toovad oma kontakti ümbritseva keskkonnaga erinevates kontekstides ja episoodides (Barnett 1991; Csikszentmihalyi 1975; Trevlas jt 2003). Mängulisust iseloomustavad järgmised tunnused: sisemine motivatsioon tegevuseks, sisemine kontroll, vabadus mõnest tegelikkuse piirangust ning tegevuse raamimine (framing, st mänguliste vihjete andmine ja lugemine) (Porter, Bundy 2001, 331). Magistritöö eesmärgiks oli kirjeldada laste mängulist käitumist lasteaia vaba mängu kestel ning selle seoseid lapsevanemate hinnangutega oma lapse mängulisusele.

Metoodika

Uurimuses tugineti Carolyn Porteri ja Anita C. Bundy (2001) väljatöötatud metoodikale, mis on mõeldud mängu käigus laste tegeliku käitumise uurimiseks ning laste vaadeldud mängulisuse ja vanemate oma lapse mängulisusega seotud uskumuste ja soovide vaheliste seoste väljaselgitamiseks. Uurimus korraldati kahes osas ühes Tallinna munitsipaallasteaias. Esimene osa hõlmas laste standardiseeritud vaatlust. Iga last vaadeldi kahel korral, esimene vaatlus toimus välistingimustes lasteaia õuealal ning teine vaatlus viidi läbi lasteaia sisetingimustes iga lapse vanuserühmale mõeldud rühmatoas. Ühel päeval vaadeldi ühte last. Iga lapse mängulisust hinnati 30 minuti jooksul 24 tunnuse põhjal neljapunktilisel Likerti skaalal. Vaadeldud laste käitumine leidis nii väljas kui siseruumides aset vaba mängu kontekstis, st ajal, mil lasteaia õpetajad laste tegevusi ei korraldanud.

Teine osa uurimusest sisaldas lapsevanemate ankeetküsitlust, mis koosnes kahest 22 väitega küsimusest, millest esimeses tuli neljapunktilisel Likerti skaalal hinnata oma lapse tegelikku käitumist (uskumuste skaala) ning teises seda, mil määral lapsevanem sooviks oma last käituvat (soovide skaala). Valim (n=8) oli eesmärgipärane ning moodustati vanusegruppide alusel (3-4, 4-5, 5-6 ja 129

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

6-7aastased lapsed), igas grupis kaks last. Küsitlusse kaasati vaatluse all olevate laste vanemad (n=8). Vaatlus- ja küsitlustulemuste erinevuste statistilist olulisust (p<0,05) üksiktunnuste keskväärtuste osas kontrolliti t-testi abil. Kõigi tervikskaalade võrdlus teostati ühemõõtmelise dispersioonianalüüsi (ANOVA) käigus koos Tukey testiga. Skaalade ja üksikväidete väärtuste omavaheliste seoste selgitamiseks leiti Pearsoni korrelatsioonikordaja.

Tulemused

Uurimuse tulemustest selgus, et lapsed eelistavad mängida üheskoos pigem füüsiliselt aktiivseid mänge, kusjuures laste loovus ja kujutlusvõime on tagasihoidlikud, mistõttu püütakse grupis enim teistega sarnaneda ning liidri ja uue mängu algataja rolli mitte võtta. Nimetatud omadused võivad viidata ka laste ebakindlusele, julguse puudumisele ja/või tähelepanukartlikkusele. Teisalt võib põhjus olla ka laste liidriomaduste puudumises või rahuldatud tähelepanuvajaduses, mis ei sunni neid provokatiivselt käituma.

Selgitamaks välja, kuivõrd laste mängulisuse ulatus, intensiivsus ja teised tunnused kattuvad õues ja siseruumides, tehti tunnustevaheliste erinevuste selgitamiseks t-test. Statistiliselt olulised erinevused (p<0,05) ilmnesid nelja tunnuse osas: »» sisekeskkonnas (2,13±0,641) tunnevad lapsed end oluliselt vähem turvaliselt kui väliskeskkonnas (2,63±0,518): t(7) = 2,646 (p=0,033); »» lapsed teevad üleannetusi sisekeskkonnas tunduvalt rohkem (2,63±0,518) kui väliskeskkonnas (1,25±0,707): t(7) = 4,245 (p=0,004); »» lapsed narrivad ja naljatlevad sisekeskkonnas rohkem (2,38±0,744) kui väliskeskkonnas (1,88±0,991): t(7) = 2,646 (p=0,033); »» nalja ja narrimise oskus on lastel samuti siseruumis parem (2,38±0,744) kui väljas (1,88±0,991): t(7) = 2,646 (p=0,033).

Lapse mäng areneb Piaget’ teooria kohaselt läbi erinevate staadiumite (Atherton 2011), mille kohaselt nooremad lapsed alles õpivad mänguasju või tegevusi sihipäraselt mängimiseks kasutama, vajades juhendamist ning liidrit, kelle järele koonduda. Ka antud uurimuse käigus ilmnes, et õpetaja abi on oluline just noorima vanusegrupi laste jaoks eelkõige juba mängivasse gruppi sisenemisel ning mängu käigus ettetulevate probleemide lahendamisel. Seevastu vanema vanusegrupi mänguline käitumine oli rohkem läbimõeldud ja küllalt hästi organiseeritud. Mängul tundus olevat mõte või eesmärk. Siiski ilmnes, et väljas mängides vahetavad lapsed tegevust kohe, kui mängu käigus tulevad ette probleemid, mis näitab õpetaja tähelepanelikkuse olulisust ka vanemate laste mängulise tegevuse suunamisel.

Lapsevanemad hindasid oma laste mängulist käitumist kõrgelt, soovid oma laste käitumisele olid aga veelgi kõrgemad. Teatud punktides olid lapsevanemate vaated realistlikud, näiteks arvati, et laps ei võta liidrirolli ning ei väljenda mängu kestel tundeid. Teisalt lahknesid hinnangud ja tegelikkus näiteks narrimise, mänguasjade jagamise ning mängu algatamise oskuse osas. Tulemustest nähtus, et 3-4aastaste laste vanemate ootused oma lapsele on tunduvalt kõrgemad 6-7aastaste laste vanemate ootustest. Näiteks noorimate laste vanemad soovisid, et laps algataks mängu teistega ning haaraks liidrirolli, samas kui vanematele lastele selliseid ootusi lapsevanema poolt ei panda.

Laste mängulisuse ja vanemate hinnangute vaheliste seoste leidmiseks teostatud korrelatsioonianalüüs (vt Tabel 1) näitas selgelt vanemate soovide ja laste välismängu vahelist lahknevust (r=-0,713; p=0,05). Samasugusele tulemusele jõudsid ka Porter ja Bundy (2001) oma uurimuses.

Tulemuse põhjal võib väita, et vanemate soov oma lapsi näha teatud tegevustes ja olemuses erineb sellest (ootused lapse mängulisusele on kõrgemad), millised on lapsed väljas mängides tegelikult.

Kuna lapsed eelistavad väljas pigem liikuvaid mänge, siis võib eeldada, et lapsevanemad näeks neid meelsamini pigem vaimselt aktiivsetes tegevustes. Laste välis- ja sisemängu tervikskaalade 130

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

võrdluses ilmnes positiivne seos (r=0,791; p=0,05), st lapsed käituvad sees ja väljas mängides üsna sarnaselt.

Tabel 1. Vanemate uskumuste ja soovide ning laste mängulise käitumise vahelised korrelatsioonikoefitsiendid (Pearsoni korrelatsioon)

Nimetaja

Laste välismäng Laste sisemäng

Laste välismäng Laste sisemäng Vanemate uskumused Vanemate soovid

1

0,791* 1

Vanemate uskumused -0,192 -0,450

Vanemate soovid -0,713* -0,391

1

0,043 1

* Olulisustõenäosus p=0.05

Erinevalt Porteri ja Bundy (2001) uurimusest (r=0,60) vanemate uskumuste ja soovide tervikskaalade vahel seost ei leitud. Ühtlasi ei ilmnenud seost ka vanemate uskumuste ja laste sise- ning välismängu vahel. Samasugusele tulemusele jõudsid ka Porter ja Bundy (2001).

Dispersioonianalüüs tõi esile statistiliselt olulise erinevuse vanusegruppide vahel laste välismängu skaalal F(3,8)=7,499; p=0,05, millest nähtus Tukey testi kasutades vanima vanusegrupi kõrgem mängulisuse tase väljas mängides.

Kokkuvõte

Uurimusest selgus, et lapsed narrivad ja teevad üleannetusi vähem väliskeskkonnas, eelistavad mängida ja sarnaneda teistega, st olla grupi osa. Vaadeldud lapsed armastasid enam füüsiliselt aktiivseid mänge, kusjuures nii loovus kui kujutlusvõime jäi pigem tagasihoidlikuks. Õpetaja abi vajatakse eelkõige juba mängivasse gruppi sisenemisel või ettetulevate probleemide lahendamisel.

Vanemate arvates ei võta laps liidrirolli, ei väljenda mängu ajal tundeid, ei ole nõus jagama mänguasju, ei narri mängukaaslasi ning lapsel on hea mängu algatamise oskus. Vanemate uskumuste ja soovide vahel seost ei leitud. Laste mängulisuse ja vanemate hinnangute vaheliste seoste leidmiseks teostatud korrelatsioonianalüüs näitas selgelt vanemate soovide ja laste välismängu vahelist lahknevust, st lapsed käituvad väljas mängides kardinaalselt erinevalt sellest, millisena nende vanemad näeks neid käituvat. Ühtlasi tuli selgelt välja vanusegruppidevaheline erinevus väljas mängides. Väiksemad lapsed ei oska veel nii hästi mängida, vajades selleks õpetaja abi, samas suuremate laste mänguline tegevus on paremini koordineeritud ning läbimõeldud. Üks põhjus, miks vanemate soovid ja laste mängulisus lahknesid, oli see, et vanema vanusegrupi laste vanemad sooviksid oma lapsi näha tegemas midagi tõsisemat kui mäng, seevastu lapsed armastavad siiski oma vaba aega eakaaslastega koos mängides veeta.

Viiteallikad

Atherton, J. S. (2011). Learning and Teaching; Piaget’s developmental theory. <http://www.learningandteaching.info/learning/piaget.htm>, 14.04.2012.

Barnett, L. A. (1991). The playful child: measurement of a disposition to play. − Play and Culture, 4, 51−74.

Csikszentmihalyi, M. (1975). Play and intrinsic rewards. − Journal of Humanistic Psychology, 15, 41−63.

131

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

Porter, C., Bundy, A.C. (2001). Validity of Three Tests of Playfulness with African American Children and Their Parents and Relationships among Parental Beliefs and Values and Childrens Observed Playfulness. − S. Reifel (Ed). Theory in Context and Out, Vol 3. Westsport, London: Ablex Publishing, 315−334.

Trevlas, E., Grammatikopoulos, V., Tsigilis, N., Zachopoulou, E. (2003). Evaluating Playfulness: Construct Validity of the Children’s Playfulness Scale. − Early Childhood Education Journal, 31(1), 33−39.

132

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

FENOMENOLOOGILINE UURIMUS LANGEVARJUHÜPPE KOGEMUSEST JA TÄHENDUSEST PHENOMENOLOGICAL RESEARCH ABOUT SKYDIVING EXPERIENCE AND MEANING Merili Lobjakas

I koht bakalaureusetööde kategoorias

Sissejuhatus

Langevarjusporti peetakse üheks kõige ohtlikumaks spordialaks, sest ka kõige väiksem eksitus või valearvestus võib lõppeda surmaga. Seetõttu võib paljudele jääda arusaamatuks, miks inimesed vabatahtlikult töökorras lennukist välja hüppavad ning tegelevad spordialaga, mis paneb iga kord nende elu justkui suure küsimärgi alla. Ometigi on paljud inimesed nõus riskima ikka uuesti ja uuesti oma eluga, et kogeda langevarjuhüpet, mis pakub ebatavalist ja tähendusrikast kogemust.

Uurimuse eesmärk oli intervjueeritavate kirjelduste ning teemakohase kirjanduse kaudu tuua lugejani langevarjuhüppe kogemus ja sellega seotud tähendused selliselt, kuidas kogenud langevarjurid seda kogevad ning missuguseid tähendusi sellele omistavad. Olgu öeldud, et uurimistöö eesmärk polnud anda ülevaadet langevarjuspordi erinevatest aladest, ajaloost ega tehnilistest aspektidest, vaid jõuda kogemuse tõelise olemuseni ning kujundada sellest tekstiline kirjeldus.

Uurimistöö käigus ei eeldatud, et langevarjuspordis osaletakse vaid riski võtmise eesmärgil. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele eelistavad ekstreemsportlased kontrolli omamist (Lyng 1990) ning otsivad juhitava riskiga konteksti, kus oma võimeid proovile panna (Celsi et al. 1993). Langevarjuhüppe kogemust püüti avada läbi Brymeri (2005) fenomenoloogilise struktuuri, mis jagab ekstreemspordi kogemuse viieks etapiks: ettevalmistus (preparation), lähenemine (approach), tegevus (activity), kohene järeltegevus (immediate postactivity) ja järeltegevus (postactivity). Igat langevarjuhüppe etappi iseloomustab erinev ärevustase (Schedlowski, Tewes 1992) ning on leitud, et inimesed, kes osalevad eluohtlikes tegevustes, tunnevad tavaliselt olulisel määral hirmu just ootamisfaasis (Lyng 1990). Surma ninapidi vedades ja oma hirmu kontrollides võib ekstreemspordiga tegelemine tõsta langevarjuritel enesehinnangut (Lipscombe 1999, 281) ning parandada ka enesekindlust (Willig 2008, 700).

Metoodika

Töö autor kasutas andmekogumiseks intervjuusid, mis olid struktureerimata, avatud küsimustega ning koosnesid kahest osast. Intervjuu esimeses osas uuriti langevarjuhüppega seotud tähenduste kohta, muu hulgas surma, hirmu, riskide, väljakutsete, ohutuse ja motiivide kohta. Suunavaks küsimuseks oli „Mida tähendab langevarjuhüpe?“ Intervjuu teises osas paluti intervjueeritavatel keskenduda konkreetsele kogemusele, kirjeldada oma kogemust lähtuvalt hüppestruktuurist ning välja tuua sellega seotud emotsioone, tundeid ja mõtteid. Suunavaks küsimuseks oli „Kuidas kogete langevarjuhüpet?“ 133

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

Eesmärgist lähtuvalt moodustas töö autor valimi kogenud langevarjuritest, kuna pikaajaline kogemus ja kokkupuude võimaldab jõuda langevarjuhüppe tõelise olemuseni ja kõigi aspektideni.

Antud uurimistöö raames nimetati kogenud langevarjuriks isikut, kes oli sooritanud vähemalt 100 langevarjuhüpet. Valimisse kuulusid kaheksa langevarjurit, kellest neli olid naised ja neli mehed.

Uuritavad olid sooritanud keskmiselt 749 langevarjuhüpet, varieerudes 104 hüppest kuni 1683 hüppeni.

Tulemused

Tähenduste osas selgus, et kogenud langevarjurid on selgelt teadlikud, et hüpe võib lõppeda ka surmaga, kuid sellest hoolimata ei kaldunud nad langevarjusporti nii ekstreemseks nimetama.

Surmajuhtumid ei ole tavalised, neid juhtub, aga keegi ei tee langevarjutamist sellise mõttega: „ma olen nüüd hirmus ekstreem ja vaatan, kas täna õhtuks olen veel elus või ei ole“. (Naine, 1683 hüpet) Nad leidsid, et langevarjusport on pigem ohutu kui ohtlik spordiala, kuna varustus üldjuhul alt ei vea ning inimlikke eksimusi, mis on peamiseks õnnetuste põhjustajaks, saab vältida. Nad mõistavad, et iga hüppega on seotud teatud riskid, ning teevad kõik endast oleneva, et neid riske minimeerida.

Langevarjurid leidsid, et kogenuna hakkasid nad ohte selgemini tajuma, olukordasid valima ning ei läinud igasugustes tingimustes hüppele.

Kuna ekstreemsus on kogenud langevarjurite jaoks mõnevõrra kadunud, tähendab langevarjuhüpetega tegelemine nende jaoks pigem vaba aja veetmist, millega on seotud väljakutsed ja saavutused nagu igal teisel spordialal. Kogenud langevarjurid märkisid, et osalemine langevarjuspordis on muutnud neid enesekindlamaks, ning paljud nentisid, et see on tekitanud neis ka teatud sõltuvust ja vajadust selle järgi.

Langevarjuhüppe kogemuse uurimisel lähtuti Brymeri (2005) fenomenoloogilisest struktuurist ning uurimuse põhjal võib kinnitada langevarjuhüppe kogemuse jaotust viieks etapiks.

1) Hüppeks ettevalmistavas etapis viiakse ennast kurssi ilmatingimustega, kontrollitakse varustust ning pannakse paika hüppeplaan. Langevarjurid märkisid, et hooaja sees ei kaasne hüppeks ettevalmistusega mingeid erilisi emotsioone ning hüppele minnakse võrdlemisi optimistlikus meeleolus.

2) Hüppekõrgusele lähenemise etapis, mil langevarjurid ootavad lennukis hüppe algust, hakkab ärevus vaikselt tõusma. Kogenud langevarjur ei tunne lennukis enam niivõrd hirmu kui ootusärevust, sest tahetakse valmis olla ning hea hüpe sooritada ning mõeldakse peamiselt hüppeplaani peale.

3) Hüppe etapis võib eristada mitut alamfaasi. Võrreldes esimeste hüpetega on hetk enne väljahüpet endiselt mõnevõrra ärevust tekitav ja adrenaliinirohke, kuid kogenud langevarjurid ei pea enam oma hirme ületama ning on väljahüppe hetke pikisilmi oodanud.

Sa ei võitle enam hirmudega, et sealt lennuki uksest välja saada, vaid sa tahad seda teha. Tol hetkel sa tahtsid ka, aga sa pidid oma hirme ületama. Nüüd ei ole hirme vaja ületada, nüüd on tarvis lihtsalt keskenduda oma hüppele. (Mees, 825 hüpet) Lennuki ukse peal seistes muutuvad kõik tajud äärmiselt fokusseerituks ning keskendumine hüppele läbib tervet hüppe etappi. Vabalangemises, kus teostatakse hüppeplaan, kogevad kogenud langevarjurid kontrolli oma keha ja seeläbi kogu olukorra üle ning see tekitab sõltumatuse tunnet.

Täielik keskendumine hüppele viib argimõtetest eemale ning koos ümbritseva avarusega tekitab vabaduse tunnet.

134

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

Sa hüppad sealt uksest välja ja sa unustad kõik muu ära ümberringi, igasugused tööjamad, isikliku elu jamad. Kui sa sealt uksest välja hüppad, siis sa keskendud konkreetselt sellele hüppele ja sa oled täiesti vaba kõigest muust. Hästi palju avarust on ümberringi. Et see on hästi selline võimas tunne.

(Naine, 544 hüpet) Kogenud langevarjurid on teadlikud, et varjud on disainitud avanema, kuid sellest hoolimata võib varju avamist kogeda mõnevõrra ärevana ning sel hetkel ollakse igati tegutsemisvalmis. Kui vari on korrapäraselt avanenud, tuntakse rahulolu.

Ma tõmban langevarju lahti ja siis ma mõtlen, et „läks hästi, väga kihvtilt, mul tulid need asjad välja“, kuigi hakkab see raskem protsess alles, kuidas maha maanduda ja niimoodi. Aga minu jaoks on just see hetk see kõige nauditavam, sest siis on töötav vari peakohal. (Mees, 246 hüpet) Varjusõitu kirjeldatakse väiksema innuga kui vabalangemist, tähendades tihtilugu vaid viisi, kuidas kiiresti maapinnale jõuda. Ometigi märgiti, et kui on hea varustus ja vastavad oskused, saab ka varjusõitu täiel määral nautida. Vaade, mis ülevalt avaneb, tekitab positiivseid emotsioone, eriti just uues kohas hüpates. Maandumist kogetakse üsna tehnilise etapina, millega on seotud mitmed riskid.

4) Koheses hüppejärgses etapis, mil ollakse maandunud, kogetakse rahulolu ja saavutustunnet, mis on eelkõige tingitud edukalt täideviidud hüppeplaanist. Seejuures on arusaadav, et mida suurem on olnud väljakutse, milles edu saavutati, seda intensiivsem on saadud emotsioon ja pikem selle kestus. Tavapäraselt kulgevalt hüppelt saadud emotsioonid aga väga kaua ei kesta, järgmisele hüppele keskendudes võib hakata eelmine hüpe ununema.

5) Hüppejärgne etapp hõlmab endas muutusi, mis tulenevad langevarjuhüppe kogemuste kuhjumisest. Kogenud langevarjurid leidsid, et nad on tänu langevarjuhüpetele enesekindlamad ning enamik märkis, et ka nende maailmavaade on muutunud.

Kokkuvõte

Tihtilugu peetakse langevarjusporti ekstreemsemaks, kui see tegelikult on. Uurimuses osalenud langevarjurid leidsid, et langevarjusport on pigem ohutu kui ohtlik spordiala, kuna varustus on igati töökindel ning inimlikke eksimusi, mis on peamiseks surma põhjuseks, saab vältida. Seejuures ei ole langevarjurid ka enesetapjad, kes otsivad surmaohtu, pigem vastupidi, nad minimeerivad riske igal võimalikul moel, väärtustades elu ning püüdes elu nautida täiel rinnal.

Langevarjuhüppel osalemine pakub tähendusrikast kogemust ja elamusrohket naudingut, millel võivad olla elumuutvad mõjutused. Langevarjuhüppe kogemus tekitab osalejatel sarnaseid läbielamisi, milles võib eristada viit etappi, mida iseloomustavad erinevad emotsioonid ja ärevustase. Kogenud langevarjuri puhul on hirm muutunud ootusärevuseks ning hüppest tuntakse justkui rohkem rõõmu. Iga langevarjuhüpe on unikaalne ning langevarjusport on muutunud kogenud langevarjurite jaoks teatud laadi elustiiliks.

Viiteallikad

Brymer, E. (2005). Extreme Dude! A Phenomenological Perspective on the Extreme Sport Experience.

[Doktoritöö.] Wollongong: University of Wollongong.

Celsi, R. L., Rose, R. L., Leigh, T. W. (1993). An Exploration of High-Risk Leisure Consumption Through Skydiving. − Journal of Consumer Research, 20 (1), 1−23.

135

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

Lipscombe, N. (1999). The relevance of the peak experience to continued skydiving participation: a qualitative approach to assessing motivations. − Leisure Studies, 18 (4), 267−288.

Lyng, S. G. (1990). Edgework: A Social Psychological Analysis of Voluntary Risk Taking. − American Journal of Sociology, 95 (4), 851−886.

Schedlowski, M., Tewes, U. (1992). Physiological Arousal and Perception of Bodily State During Parachute Jumping. − The Society of Psychophysiological Research, 29 (1), 95−103.

Willig, C. (2008). A Phenomenological Investigation of the Experience of Taking Part in Extreme Sports. − Journal of Health Psychology, 13 (5), 690−702.

136

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

KIIRUISUTAJA JÕU- JA VÕIMSUSNÄITAJATE DÜNAAMIKA VÕISTLUSPERIOODIL POWER AND STRENGTH DYNAMICS OF SPEEDSKATER DURING THE COMPETITION PERIOD Mart Markus

II koht bakalaureusetööde kategoorias

Sissejuhatus

Kiiruisutamine on nii füüsiliselt kui ka tehniliselt väga raske spordiala. Kiiruisutaja peab omama head tehnikat ja kehalist vormi, et rakendada jäässe võimalikult suurt jõudu, mis teda edasi viiks.

Samas on vaja ka häid kiiruslikke võimeid ning vastupidavust. Sellepärast peavad kiiruisutajal olema lisaks heale tehnikale tugevad jalalihased, millega saavutada võimalikult suurt võimsust. Mehaanilise külje pealt vaadates ongi kõige tähtsamaks edasiviivaks jõuks võimsus, mida ka bakalaureusetöös mõõdetakse.

Eesti spordi- ja teadusmaastikul on kiiruisutamine olnud väheuuritud teema. Kuna eestikeelsed kiiruisutamisõpikud puuduvad ja spordiala kohta on minimaalselt materjali, annab töö autor ülevaate kiiruisutamise biomehaanikast ja treeningust välismaise kirjanduse kaudu, millest võib kasu olla ka Eesti kiiruisutamise arengule.

Uurimistöö eesmärgiks on selgitada kiiruisutaja jõu- ja võimsusnäitajate dünaamikat võistlusperioodil ning seostada katsetulemusi ettevalmistus- ja võistlusperioodi treeningutega. Tegemist on juhtumiuuringuga, kus andmeid analüüsitakse enamasti kvalitatiivselt. Vaatlusaluseks on 21-aastane eestlasest kiiruisutaja. Uuringu meetodiks on maksimaalse võimsuse testid veloergomeetril ja lihasjõutestid vastaval dünamomeetril. Andmeid võrreldakse ja analüüsitakse omavahel ning leitakse seoseid võistlustulemuste ja treeningprotsessiga. Välismaised uuringud on käsitlenud enamasti kiiruisutajate submaksimaalset võimsust, kuid vaatlusaluses töös uuritakse kiiruisutaja maksimaalset võimsust ja selle arengut.

Kiiruisutaja asend ja tehnika

Kiiruisutamine on väga tehniline spordiala, mistõttu on tähtis omandada hea tehnika juba nooruses ning seda pidevalt täiustada (Publow 1999, 46). Paljud uuringud on võrrelnud nais- ja meeskiiruisutajate erinevusi. Kõige kindlam argument, miks mehed on naistest kiiremad, on see, et neil on parem tehnika, kuigi võimsus kehamassi kohta on suurem just naistel (Groot, Ingen Schenau 1983, 151–159). Parimad kehalise vormiga uisutajad ei pruugi alati olla parimad uisurajal, kuna nende konkurendid võivad oma füüsilise vormi kompenseerida tehnikaga. Hea tulemuse annab füüsilise vormi ja tehnika suhe ning võime säilitada tehnikat ka väsinuna (Davidson 2011).

137

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

Lihastöö kiiruisutamises

Kiiruisutamine nõuab suurt lihasjõudu, eriti jalgades. Kuna uisutamine on ala, kus keha on ebaloomulikus poosis, peab olema piisavalt jõudu, et antud positsioon säilitada ja sooritada tugevaid tõukeid (Publow 1999, 174).

Kiiruisutaja vajab eelkõige tugevaid selja-, tuhara-, reie- ja säärelihaseid (Chinn 2011). Olenevalt distantsist pannakse treeningutes rohkem rõhku kas maksimaalse jõu või lihasvastupidavuse suurendamisele. Kuna sprindidistants vajab suurt võimsust, kiireid liigutusi ja madalat kehaasendit, on enamik sprintereid väga lihaselised, sest treeningutes rõhutakse maksimaalse jõu suurendamisele.

Pikemate distantside sõitjate lihased on väiksemad, seevastu aga palju vastupidavamad. (Publow 1999, 179)

Töö eesmärk ja ülesanded

Uurimistöö eesmärgiks on selgitada kiiruisutaja jõu- ja võimsusnäitajate dünaamikat võistlusperioodil ning seostada katsetulemusi ettevalmistus- ja võistlusperioodi treeningutega. Eesmärgi täitmiseks seati vastavad ülesanded: »» analüüsida vaadeldava kiiruisutaja ettevalmistus- ja võistlusperioodi treeninguid ning võistlustulemusi; »» selgitada lokaalse lihasjõu ja võimsuse näitajad ning nende dünaamika kiiruisutaja võistlusperioodil; »» selgitada jalalihaste võimsuse näitajad ning nende dünaamika kiiruisutaja võistlusperioodil; »» analüüsida jõu- ja võimsusnäitajaid seoses kiiruisutaja treeningprotsessi ning võistlustulemustega; »» leida seoseid kiiruisutaja üldvõimsuse ja lokaalse lihasjõu näitajate dünaamika vahel.

Metoodika

Tegemist on juhtumiuuringuga, kus kasutatakse kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Vaatlusaluseks oli 21-aastane Eesti kiiruisutaja. Vaatlusalune osales viiel testimisel, millest neli toimusid võistlushooajal ja üks ettevalmistushooajal ajavahemikus 01.12.2011–30.03.2012. Igal testimisel sooritati 10-sekundiline maksimaalse ja keskmise võimsuse test veloergomeetril pedalleerimissagedusel 100 ja 120 p/min ning lihasjõutest lihasjõudünamomeetril kiirustel 60, 180 ja 240°/sekundis, kus mõõdeti maksimaalset jõumomenti, maksimaalset võimsust ja kogu tehtud tööd. Katsetulemusi võrreldakse treeningprotsessi ja võistlustulemustega ning leitakse nendevahelisi seoseid korrelatsioonanalüüsiga.

Metoodika alla kuulub ka treeningandmete analüüs ning võrdlus tulemuste tervisliku seisundi ning jõu- ja võimsusnäitajatega. Selle tarbeks on võetud andmed sportlase isiklikust treeningpäevikust. Treeningprotsessi on jälgitud alates hooaja ettevalmistusest, mis algas mais 2011, ja kehalisi katseid on sooritatud alates detsembrist 2011. Mõõtmised toimusid järgmistel kuupäevadel: 1. detsember, 11. jaanuar, 2. veebruar, 22. veebruar, 30. märts. Neli testi viidi läbi kiiruisutaja võistlushooajal ja üks test väljaspool hooaega.

Arutelu

Analüüsides treeningprogrammi, näeme, et ettevalmistusperioodil on tekkinud suur koormuste kasv, mis võis mõjutada ka kogu hooaja kulgu. Võrreldes kirjanduses toodud treeningmetoodikaga ei olnud vaatlusaluse treeningute mahu ja koormuste kasv järk-järguline. Sellest võis tuleneda ka ületreenitus ja sportliku võime langus ettevalmistuse lõppfaasis.

Alates teisest testist oli võimsustestides rattal näha suurt tõusu kõigis näitajates, mis näitab, et sportlik vorm paranes oluliselt detsembrikuuga, kui lõpetati jõusaalitsükkel ja alustati intensiivsemate ja spetsiifilisemate treeningutega.

138

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

Suurimad võimsused saavutati väljaspool hooaega, millest võib järeldada, et hooajasisene vorm võis olla mõjutatud sügisel aset leidnud ületreeningust. Aeroobsed treeningud ja väike intensiivsus suutsid keha märtsis paremasse vormi viia. Kuna parim tulemus saavutati kiirusel 100 p/min, võib öelda, et aeroobsed treeningud parandasid aeglaste lihaskiudude suutlikkust suuremat võimsust arendada. Jõud küll suureneb, kuid sellega seoses langevad kiiruslikud näitajad. Hooajasiseselt näitas vaatlusalune paremaid tulemusi kiirusel 120 p/min, millest võib järeldada, et paremad olid kiiruslikud näitajad ning suurt võimsust suudeti rakendada tänu kiirusele. Tingitud võis olla see treeningutest, mis arendasid kiiruslikke võimeid.

Maksimaalse ja keskmise võimsuse graafik kiirusel 100 p/min sarnanevad võistlustulemuste graafikuga. Sellest võib järeldada, et võimsusnäitajad rattal olid otseselt seotud võistlustulemustega ning sportliku vormiga, mis kinnitab, et testimisperioodi vormi tipp saavutati väljaspool hooaega.

Antud järeldus kinnitab ka Geijseli teaduslikus artiklis välja toodud väidet, et võimsustest veloergomeetril peegeldab sooritusvõimet kiiruisutamises. Parim tulemus kiirusel 100 p/min võib tuleneda sellest, et aeglasemal kiirusel on tehniliselt lihtsam suuremat jõudu pedaalidele rakendada kui kiirusel 120 p/min, kui on vajalik ka hea sõidutehnika ja koordinatsioon.

Jõu- ja võimsusnäitajate tulemused isokineetilisel lihastestil on enamasti tõusva trendiga. Kõigi kolme jõunäitaja (maksimaalne jõumoment, kogu tehtud töö, maksimumvõimsus) andmete juures on märgatav see, et enamasti saavutatakse parimad tulemused just viimasel testil ehk väljaspool hooaega. Esimene suurem jõunäitajate areng leidis aset teisel testimisel, kui lõpetati kuuajaline jõusaalitsükkel ja alustati spetsiifilisemate treeningutega, mille tulemusena tekkis superkompensatsioon ning jõunäitajad paranesid. Kolmandas testis püsisid jõunäitajad võrreldes eelmise testiga ühtlasel tasemel, kuid neljandas testis toimus jõunäitajate langus, mis oli tingitud haigestumisest ja väsimusest. Teine suurem jõunäitajate areng leidis aset viimasel ehk viiendal testimisel, mis sooritati väljaspool hooaega. Antud arengu põhjuseks võib pidada küllaldasemat puhkust ja taastavaid aeroobseid treeninguid.

Võrreldes jõunäitajaid võimsusnäitajatega ergomeetril, näeme, et kõige enam sarnanevad nendega just põlveliigese sirutajate graafikud, mida kinnitavad ka nende omavahelised korrelatsioonanalüüsid. Veloergomeetril sooritatud võimsustesti näitajad kiirusel 100 p/min ja põlveliigese sirutajate jõu- ning võimsusnäitajad erinevatel kiirustel omavad tugevat seost. Korrelatsioon veloergomeetri näitajatega on suurem just kiirustel 180 ja 240°/sekundis, kuna antud kiirustel sooritatud testid sarnanevad rohkem uisutamise ja rattasõidu liigutuste spetsiifikaga. Sellest võib järeldada, et nii rattasõidus kui ka kiiruisutamises mängivad tähtsaimat rolli just põlveliigese sirutajad. Neljandal testimisel langevad nii võimsustesti tulemused rattal kui ka kõik põlveliigese sirutajate jõunäitajad erinevatel kiirustel. Sellega langeb kokku sportliku vormi langus veebruari teises pooles. Antud seosest võib järeldada, et isokineetiline põlveliigese sirutajate jõutest võib peegeldada erialast vormi nii rattaspordis kui ka kiiruisutamises. Hüppeliigese ja puusaliigesele mõjuvate lihaste jõunäitajate tulemustes ei ole näha nii suuri vormiga seotud langusi.

Võimsustestides rattal ja dünamomeetril on näha sarnast tendentsi, kus hooajasiseselt saavutatakse suurimat võimsust suurematel pöördesagedustel ja nurkkiirustel, millest võib järeldada head kiiruslikku võimekust.

Kokkuvõte

Tööst tulenevad järgmised järeldused: »» vaatlusaluse treeninguid ja võistlusi on seganud pidevalt haigused ja vigastused. Sellest tulenevalt ei olnud sportlik vorm hea, mis kajastus ka hooajasiseste testide tulemustes; »» liiga suur treeningmahu kasv ettevalmistusperioodil langetas vaatlusaluse vormi, mis lõppes ületreeninguga ja vigastusega. Sellest tulenevalt ei suudetud ka võistlusperioodil oodatavaid tulemusi saavutada; 139

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik terviseteadused

»» parimad tulemused nii veloergomeetril sooritatud võimsustestides kui ka isokineetilistes lihasjõutestides saavutati enamasti viimasel ehk viiendal testil, mis toimus ettevalmistusperioodi 30. päeval, ja teisel testil, mis leidis aset kaks nädalat pärast jõusaaliperioodi lõppemist; »» jõu- ja võimsusnäitajate dünaamika sarnaneb oluliselt võistlustulemuste dünaamikaga, mis omakorda on seotud tervisliku seisundiga; »» kiiruisutamise ja rattasõidu võimsustesti tulemustega seostuvad jalalihastest enim põlveliigest sirutavad lihased. Otsest seost on märgata veloergomeetril sooritatud võimsustesti, põlvesirutajate jõu- ja võimsusnäitajate (korrelatsioonikordaja üle 0,89) ning kiiruisutamise võistlustulemuste vahel; »» nii ratta- kui ka jõutestidest suudetakse hooajasiseselt suuremat võimsust saavutada enamasti suurematel kiirustel, viidates headele kiiruslikele võimetele, mis on tingitud erialastest treeningutest.

Viiteallikad

Davidson, J. (2011). Speed skating techniques and off ice training. ˂http://www.livestrong.com/article/477162-speed-skating-techniques-off-ice-training/˃, 22.04.2012.

Foster, C., Koning, J. (1999). Physiological perspectives in speed skating. − H. Gemser, J. Koning, G. Ingen Schenau (Eds). Handbook of competitive speedskating. Holland: Eisma Publisher bv, 117–137.

Geijsel, J., Bomhoff, G., Velzen, J., Groot, G., Ingen Schenau, G. (1984). Bicycle ergometry and speed skating performance. − International journal of sports medicine, 5 (5), 241–245. ˂http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/6500789˃, 22.04.2012.

Groot, G., Ingen Schenau, G. (1983). On the origin of differences in performance level between elite male and female speed skaters. − Human Movement Science, 3 (2), 151–159. ˂http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/0167945783900131˃, 22.04.2012.

Harle, W. (2010). Speed skate training. ˂http://www.livestrong.com/article/279805-speed-skate-training/˃, 22.04.2012.

Ingen Schenau, G., Boer, R., Geysel, J., Groot, G. (1988). Supramaximal test results of male and female speed skaters with particular reference to methodological problems, 57 (1), 6–9. ˂http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/3342794˃, 22.04.2012.

Ingen Schenau, G., Bakker, C., Groot, G., Koning, G. (1992). Supramaximal cycle tests do not detect seasonal progression in performance in groups of elite speed skaters. − European journal of applied physiology and occupational physiology, 4 (64), 292–297. ˂http://www.springerlink.com/content/x552264976152895/˃, 22.04.2012.

Ingen Schenau, G., Koning, J. (1999). Biomechanics of speed skating. − H. Gemser, J. Koning, G. Ingen Schenau (Eds). Handbook of competitive speedskating. Holland: Eisma Publisher bv, 41–77.

Publow, B. (1999). Speed on skates: A complete technique, training and racing guide for in-line and ice skaters. United States of America: Versa Press.

140

TÄPPISTEADUSED

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik täppisteadused

HÄIRINGU KOMPENSEERIMINE MITTELINEAARSETES JUHTIMISSÜSTEEMIDES DISTURBANCE DECOUPLING OF NONLINEAR CONTROL SYSTEMS Arvo Kaldmäe

I koht magistritööde kategoorias

Sissejuhatus

Käesoleva artikli aluseks on autori samanimeline magistritöö, mille temaatika kuulub juhtimissüsteemide teooriasse. Töös rakendatakse algebralisi meetodeid, lahendamaks häiringu kompenseerimise ülesannet diskreetse ajaga mittelineaarsete juhtimissüsteemide korral, kasutades mõõdetavast väljundist sõltuvat tagasisidet. Töö eesmärk on leida tingimused, millal saab häiringu antud süsteemist kompenseerida mõõdetava väljundtagasiside abil. Ülesande lahendamine on vajalik mitmest aspektist. Esiteks on loomulik mõelda, et häiring on midagi, millest tahetakse vabaneda, et see ei mõjutaks süsteemi tööd. Teiseks, mõõdetavatest väljunditest sõltuv tagasiside on praktiline, kui mõned süsteemi olekud või väljundid ei ole mõõdetavad.

Töös esitatud põhiväited üldistavad Pothin´i ja Moog´i (2001) artikli tulemusi ning pideva ajaga süsteemide kohta esitatud sarnaseid tulemusi (Pothin, Moog, Xia 2002; Xia, Moog 1999). On leitud piisavad tingimused süsteemi häiringute kompenseeritavuseks nii staatilise kui ka dünaamilise tagasiside abil. Viimasel juhul kasutatakse täiustatud lineariseeritavuse tingimusi, mis üldistavad Pothin´i, Kotta ja Moog´i (2000) artikli omi. Leitud piisavad tingimused annavad ka eeskirja otsitava tagasiside leidmiseks. Magistritöö tulemused on avaldatud Kaldmäe ja Kotta (2012a, 2012b) artiklites.

Algebralised meetodid juhtimissüsteemide uurimisel

Käesolev peatükk põhineb Aranda-Bricaire, Kotta ja Moog´i (1996) artiklil ning Conte, Moog´i ja Perdon´i (2007) raamatul. Defineerime algebralised struktuurid, mida hiljem kasutame häiringu kompenseerimise ülesande lahendusel. Töös mõistame diskreetse ajaga juhtimissüsteemi all diferentsvõrrandite süsteemi ( ) ( ( ) ( ) ( )) ( )

( )

( ( ))

( ( ))

on süsteemi olek, ( ) on süsteemi juhitav kus tähistab diskreetset ajahetke, ( ) on süsteemi mittejuhitav sisend ehk häiring, ( ) on süsteemi juhitav sisend, ( ) väljund ja ( ) on süsteemi mõõdetav väljund ajahetkel t. Eeldame, et funktsioonid f, h ja k 142

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik täppisteadused

on mittelineaarsed ja meromorfsed. Samuti eeldame edaspidi, et antud süsteem on submersiivne, mis tähendab, et rank

( ( ) ( ) ( )) ( ( ) ( ) ( ))

See eeldus ei ole kitsendav, sest on tarvilik tingimus, et süsteemi saaks juhtida.

Olgu K meromorfsete funktsioonide korpus, kus iga funktsioon sõltub lõplikust arvust + . Defineerime operaatori ) ( muutujatest hulgast * ( ) ( ) järgmiselt: ( ( ) (

)

(

))

( ( ( ) ( )

( )) (

)

(

)),

kus . Paneme tähele, et operaator on defineeritud süsteemi võrrandite abil.

Operaatorit nimetatakse edasinihke operaatoriks. Süsteemi submersiivsuse tõttu moodustavad korpus K ning operaator algebralise struktuuri, mida tähistatakse ( ) ja nimetatakse diferentskorpuseks. Kuna igal diferentskorpusel leidub pöördsulund, siis tähistame sümboliga diferentskorpuse ( ) pöördsulundit. Edaspidi eeldame, et korpus on antud.

Järgnevalt defineerime vaadeldava süsteemiga seotud vektorruumid: span *d ( )+ , + ja + . Siin d ( ) , d ( ) ) span *d ( span *d ( ) ja d ( ) tähistavad vastavalt funktsioonide ( ), ( ) ja ( ) diferentsiaale. elemente nimetatakse üksvormideks.

Definitsioon 1. Vektorruumi Seega, üksvorm esitub kujul

kus

( )

∑ d ( )

∑∑

d

ja vaid lõplik arv kordajaid

(

)

∑∑

d

(

on nullist erinevad.

)

Definitsioon 2. Üksvormi ( ) nimetatakse eksaktseks, kui ta on mingi funktsiooni diferentsiaal, ehk kui ( ) d mingi korral.

Edasinihke operaatorit saab laiendada üksvormide hulgale , nihutades edasi üksvormis ) esinevad funktsioonid. Edaspidi kasutame järgnevaid tähistusi: ( ( ), .

Definitsioon 3. Naturaalarvu r, mis on defineeritud seosega min{

|d

}

nimetatakse funktsiooni F hilistumise järguks sisendi ( ) suhtes. Kui niisugust naturaalarvu ei leidu, siis .

Olgu süsteemi juhitava väljundi ( ) hilistumise järk, kus . Järgnevalt defineerime , järgnevalt: vektorruumi X alamruumid , kus ) d ( { ( ) | ( ) span *d ( ) d ( ) +} Paneme tähele, et alamruumi kuuluvate üksvormide edasinihked ei sõltu ilmutatult ühestki , all mõistame vektorruumi, mille baasielementideks on sisendist. Alamruumi edasinihke vektorruumi

baasielementide edasinihked. Alamruumi

k-kordset edasinihet tähistame

, -

.

Definitsioon 4. Naturaalarvu nimetatakse üksvormi ( ) astakuks, kui on minimaalne arv lineaarselt sõltumatuid eksaktseid üksvorme, mille lineaarse kombinatsioonina üksvorm ( ) avaldub.

143

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik täppisteadused

Häiringu kompenseerimine

Järgnevalt käsitleme juhtimissüsteemist häiringu kompenseerimise ülesannet. Me otsime mõõdetavatest väljunditest ( ) sõltuvat tagasisidet, mis on esitatud kujul ( ) ( ( ) ( ) ( )) ( )

kus ( )

( ( ) ( ) ( )),

on tagasiside olek ja ( ) (

)

on uus kontrollitav sisend nii, et suletud süsteemi

( ( )

(

)

( )

( )

( ( ) ( ) ( ))

( ))

( ( ) ( ) ( )) ( ( ))

( ( ))

juhitav väljund ( ) ei sõltuks ühelgi ajahetkel ilmutatult häiringust ( ). Sel juhul öeldakse, et süsteemi häiring on kompenseeritud. Tagasisidet nimetatakse staatiliseks, kui ehk tagasiside oleku dimensioon on 0, vastasel juhul nimetatakse tagasisidet dünaamiliseks.

Järgnev teoreem annab piisavad tingimused süsteemi häiringu kompenseerimiseks staatilise tagasiside abil.

Teoreem 1. Antud süsteemi häiringut on võimalik kompenseerida mõõdetavast väljundist sõltuva staatilise tagasiside abil, kui iga väljundi ( ) hilistumise järk on lõplik ning iga korral: ) 1) d ( span *d ( ) d ( )+, ) 2) leidub üksvorm ( ) span *d ( ) d ( )+, nii et d ( ja mille astak ( ) , 3) üksvormi ( ) iga baasi {d ( ( ) ( )) d ( ( ) ( ))} korral rank

[

(

( )

)

.

]

Otsitava tagasiside saame leida funktsioonide abil.

Dünaamilise tagasisidega häiringu kompenseerimist vaatleme vaid niisuguste süsteemide korral, kui . Piisavad tingimused on antud järgneva teoreemiga.

Teoreem 2. Olgu süsteemi juhitava väljundi ( ) hilistumise järk sisendi ( ) suhtes lõplik. Siis saab süsteemi häiringut kompenseerida mõõdetavast väljundist sõltuva dünaamilise tagasisidega, kui 1) leidub , nii, et d (

span *d ( ) d ( )

2) leiduvad funktsioonid ( ( ) ( ) d (

,

)

d ( )

(

d

)d (

) (

,

ja funktsioon on lineariseeruv dünaamilise tagasisidega, ehk d

d

(

(

( ) ( ))

( ) ( ))

korral, kus mingite funktsioonide pööratavad esimese argumendi suhtes.

Sobiva dünaamilise tagasiside leiame funktsioonide

-

(

( ( ) ( ))

)+;

-

)) ja

nii, et

( ) ( ))

on pööratav ( ) suhtes ja

on

abil.

144

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik täppisteadused

Näide

Vaatleme järgmist diskreetse ajaga mittelineaarset juhtimissüsteemi ( ) ( )( ( ) ( )) ) ( ) ( (

(

)

( ) ( )

)

( ) ( )

( )

( ) ( )

( ) (

( ).

Paneme tähele, et väljund ( ) hakkab ajahetkest hilistumise järk sisendi ( ) suhtes on , sest ( * + span d ( ) . Kontrollime Teoreemi 1 tingimusi.

Selleks arvutame d (

)

( ( )

( ))d ( )

span *d ( ) d ( )+.

)

( )

( ) ( )

sõltuma häiringust ( ). Väljundi ( ) ) sõltub sisendist ( ), ning alamruum

d ( )

( )d ( )

( )d ( )

Seega ei ole Teoreemi 1 esimene tingimus täidetud ning sellest süsteemist ei saa häiringut kompenseerida staatilise tagasiside abil. Kontrollime nüüd Teoreemi 2 tingimusi. Selgub, et esimene tingimus on täidetud korral. Võttes (

), (

)

(

(

)

)-

(

) (

)

( ), (

)

(

saab näidata, et Teoreemi 2 teine tingimus on samuti rahuldatud, ning tagasiside

(

)

( )

( )

( )

( )( ( ) ( ) ( )

kompenseerib häiringu suletud süsteemist.

( )( ( )

( ))

(

( )) ( )

)

( )

( )

)-,

( )

Kokkuvõte

Töös vaadeldi häiringu kompenseerimise ülesannet diskreetse ajaga mittelineaarsest juhtimissüsteemist, kasutades selleks mõõdetavate väljunditega tagasisidet. Eraldi vaadeldi nii staatilist tagasisidet kui dünaamilist tagasisidet. Mõlema juhu jaoks leiti piisavad lahendustingimused. Dünaamilise tagasiside konstrueerimise ülesannet uuriti vaid ühe juhttoime ja ühe juhitava väljundiga süsteemide jaoks. Üldjuhu jaoks veel lahenduvuse tingimusi ei eksisteeri. Samuti ei ole veel leitud tarvilikke ja piisavaid tingimusi probleemi lahenduvuseks.

Viiteallikad Aranda-Bricaire, E., Kotta, Ü., Moog, C. H. (1996). Linearization of discrete-time systems. − SIAM Journal of Control and Optimization, 34(6), 1999–2023.

Conte, G., Moog, C. H., Perdon, A. M. (2007). Algebraic Methods for Nonlinear Control Systems.

Theory and Applications. Springer.

Kaldmäe, A., Kotta, Ü. (2012a). Dynamic measurement feedback in discrete-time nonlinear control systems. − Proc. of the 2012 American Control Conference, 27.–29.06, Montreal, 214–219.

145

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik täppisteadused

Kaldmäe, A., Kotta, Ü. (2012b). Disturbance decoupling of multi-input multi-output discrete-time nonlinear systems by static measurement feedback. – Proc. of the Estonian Academy of Sciences, 61(2), 77–88.

Pothin, R., Kotta, Ü., Moog, C. H. (2000). Output feedback linearization of nonlinear discrete-time systems. – Proc. of the IFAC Conf. on Control Systems Design. Bratislava, 181–186.

Pothin, R., Moog, C. H. (2001). Measurement feedback disturbance decoupling of nonlinear discrete-time systems. – Proc. of the 5th IFAC Symp. on Nonlinear Control Systems, SanktPeterburg, 1271–1274.

Pothin, R., Moog, C. H., Xia, X. (2002). Disturbance decoupling of nonlinear MISO systems by static measurement feedback. – Kybernetika, 38, 601–608.

Xia, X., Moog, C. H. (1999). Disturbance decoupling by measurement feedback for SISO nonlinear systems. – IEEE Trans. Autom. Control, 44, 1425–1429.

146

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

UURIMUSLIKU ÕPPE RAKENDAMISE VÕIMALUSED FIBONACCI JADA KONTEKSTIS INQUIRY LEARNING IMPLEMENTATION OPPORTUNITIES IN THE CONTEXT OF FIBONACCI SEQUENCE Helen Luts

II koht magistritöödetööde kategoorias

A. Posamentier toob oma veebiloengus välja, et paljudel juhtudel, kui ta seltskonnas viibides ütleb, et ta on matemaatik, vastavad inimesed justkui uhkelt, et matemaatikast ei tea nad midagi ja koolis ei saatnud neid matemaatikaõpinguis edu. Ta väidab, et see on ainuke aine, mille mitteoskamist täiskasvanud inimesed paratamatult uhkusega tunnistavad. Põhjuseks toob ta välja, et inimesed ei ole koolitundides matemaatikast piisavalt huvitatud ja sellega seotud. Õpetajad ei tea matemaatika ilusaid ja põnevaid kohti ning õpetatakse ainult seda, mida ka hiljem kontrollitakse ja hinnatakse.

Fibonacci arvud pakuvad palju võimalusi matemaatika ilu näitamiseks ja huvi tekitamiseks. Fibonacci arvud on oma alguse saanud keskajast, seega on neil pikk ja huvitav ajalugu ning neid on seostatud nii looduses, arhitektuuris, kunstis, muusikas kui börsil jm esinevate nähtustega. Seega on Fibonacci arvud seotud paljude erinevate valdkondadega ning neid leidub väga ootamatutes kohtades, mis võimaldab nende kaasamisel õppetöösse puudutada väga erinevaid eluvaldkondi ja tekitada vajalikke ahhaa-momente ning annab hea võimaluse näidata matemaatika seotust „päris eluga“. Fibonacci arvude arvukad avaldumiskohad ja põnevad rakendused pakuvad mitmeid huvitavaid võimalusi uurimuslikuks õppeks. Siinjuures peab rõhutama õpetaja rolli eduka uurimusliku õppe läbiviimisel ning sellealast järjepidevat tööd ja uurimusliku tegevuse harjutamist pikema perioodi vältel.

Fibonacci jada mõiste

Fibonacci arvud on oma nime saanud itaalia matemaatiku Leonardo Pisano (u 1175 – u 1250) järgi, keda hakati alates 19. sajandist kutsuma Fibonacciks (Posamentier, Lehmann 2007, 17). Ta kirjutas raamatu, kasutades Araabias õpitud india numbreid, ning andis sellele pealkirja „Liber Abaci“ (ee raamat arvutamisest või arvestamisest).

Fibonacci andis raamatus paljudele reaalse eluga seotud probleemidele vastused, kasutades Araabias omandatud arvutustehnikaid. Üks neist oli küülikute paljunemise probleem. Oli kord ühel mehel üks küülikute paar, keda ta hoidis suletud tarandikus. Keegi soovib teada, mitu paari küülikuid sellel mehel 12 kuu pärast tarandikus oleks, kui ühe kuu jooksul poegivad küülikud ühe korra ning saavad juurde ühe paari küülikuid. Vastsündinud küülikud suudavad ise poegida ülejärgmisel kuul ehk kahe kuu vanusena.

147

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

1 2 3 5 Joonis 1. Küülikute paljunemine Fibonacci skeemi järgi: 4. kuu lõpuks on kokku viis paari

Küülikute ülelugemise asemel vaatleme arvujada F1 , F2 , F3 ,  , Fn ,

(1.1)

milles iga järgmine liige jadas võrdub kahe eelneva liikme summaga (Vorobjev, Fibonacci 1961, 10).

Ehk valemina esitatuna iga n ≥ 2 korral Fn +1 = Fn + Fn −1 .

(1.2)

Vaatleme olukorda, kus jada (1.1) esimene liige F1 = 1 ja teine liige F2 = 1 . Sellistel tingimustel on jada (1.1) esimesed 13 liiget järgmised: 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, 233, 377.

Nende arvudega oleme tuttavad juba küülikute ülesandest. Ülesande püstitaja auks nimetatakse eeltoodud jada (1.1), kus F1 = F2 = 1 , Fibonacci jadaks ja selle jada liikmeid Fibonacci arvudeks.

Uurimusliku õppe mõiste ja rakendamine

Kui anda õpilastele võimalus aktiivselt osa võtta õppeprotsessist, siis muutuvad nad võimelisteks ise looma enda jaoks sügavamat tähendust matemaatilistele mõistetele ja kontseptsioonidele. Õpilastel tekib tunne, et nad on mingi matemaatilise kontseptsiooni või teema omandanud. See annab õpilasele tunde, et ta saab hakkama ning ta on saavutanud mingi võimu ja kontrolli õpetatava teema üle.

Peale selle, et aktiivne osalemine matemaatika õppe protsessis avardab potentsiaalselt õpilaste matemaatika kontseptsioonide mõistmist, areneb selle käigus ka õpilase mõtlemise ja arutlemise oskus, suureneb enesekindlus; koostöös õppimise käigus paraneb õpilaste suhtumine ja mõistmine inimestevahelistesse erinevustesse. (Posamentier, Smith, Stepelman 2006, 6) Kasutades efektiivselt elulisi situatsioone ja reaalsele elule vastavaid mudeleid, koostöös õppimist, probleemide avastamist ja lahendamist, arutlemist klassiolukorras, on õpilased võimelised aru saama ja hindama matemaatika kasulikkust ja ilu, mis omakorda aitab kaasa nende kognitiivsele arengule.

148

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

K. Kask (2009), võttes kokku uurimuslikus protsessis esinevate komponentide ja osalejate vahel esinevaid seoseid, jõudis järgmise illustreeriva skeemini: Probleemi määratlemine Kognitiivne areng

Motivatsioon

Kognitiivne areng ÕT

ÕL

Õpilased esitavad küsimusi

Personaalsete omaduste ja oskuste areng

Joonis 2. Seoste skeem uurimuslikus protsessis (Kask 2009)

ÕT = õpetaja ja uurimuslik õpetamine

ÕL = õpilased ja uurimuslik õppimine

Joonisel on välja toodud õpilaste motivatsioon, mis on oluline, köitmaks õpilaste tähelepanu ja tekitamaks huvi − selle kaudu kaasataksegi õpilased uurimuslikku õppeprotsessi. Õpilaste kognitiivne areng toimub õpitava ainega seotud teemasid õppides. Uurimuslik õppimine kujundab mõtteharjumusi, mis võivad kesta kogu elu ning juhtida õppimist. Uurimusliku protsessi käigus toimub igapäevases elus rakendatavate ja vajalike personaalsete omaduste ja oskuste areng, nagu näiteks vaatlemine, küsimuste esitamine, planeerimine, katsetamine, info vahetamine, võime teha koostööd, täpsus, objektiivsus jne.

Koolimatemaatikas kujutavad uurimused täpselt kindlaks määratud tunnustega tööülesannet, mida võib kõrvutada nii ülesannete kui probleemide lahendamisega. Viies läbi matemaatilist uurimust, läbitakse mitmed etapid: küsimuste püstitamine, sõnastamine, tehtud oletuste kontrollimine ja täpsustamine, nende põhjendamine. Eriti oluline on ühendus uurimuse ja tõestamise vahel.

Tõestamine omandab matemaatikaga tegelemise protsessis keskse rolli. (Ponte 2007) Uurimuslikule õppele keskendunud klassitunnid hõlmavad endas tavaliselt: a) õpetajapoolset sissejuhatust tunniülesandesse ja ülesandega alustamist õpilaste poolt; b) ülesande sooritamist, mille käigus õpetaja suhtleb õpilastega individuaalselt või väikestes gruppides; c) saadud tulemuste esitlemist ja arutelu, mis sisaldab endas kasutatud strateegiate ja tulemuste analüüsi ja küsimusi võimaliku uurimusliku tegevuse kohta tulevikus. (Ponte, Ferreira et al.

1998)

Uurimusliku õppe rakendamisega kaasnevad võimalikud probleemid

Avastusõppe rakendamisega seondub ka hulk probleeme, mistõttu see polegi õpetajate seas piisavalt laialdast kasutust leidnud. Põhilise probleemina ja ka kartuse allikana õpetajate jaoks võib välja tuua, et avastusliku õppimise korraldamine eeldab väga hoolikat õppetegevuse planeerimist ja metoodilist ettevalmistamist – õpilastele tuleb seada selged eesmärgid ja varustada neid vajaliku informatsiooni ning oskustega, uurimistegevust tuleb suunata osutuste ja küsimustega ning õppetegevus tuleb lõpetada ülevaatega, et veenduda õpitu terviklikkuses ja korrektsuses. Segadust tekitab ka uurimusliku tegevuse hindamine, kuna traditsioonilised hindamispraktikad uurimusliku hindamise puhul väga hästi ei sobi.

149

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Õpilaste poole pealt on probleemiks esialgu see, et oletus, mis on vastu pidanud mitmele testile, on nende jaoks kindlasti tõene ning ei vaja edasist tõestamist. Seda tajutakse ebavajaliku ja õpetaja poolt pealesurutud lisaülesandena. Samas hakkasid õpilased katse jätkudes ja uurimusliku tegevusega harjudes mõistma, miks oli tarvis enne töö lõpetamist tehtud oletused ka tõestada.

Tehtud oletuste kontrollimise lihtsamaks muutmiseks võib õpetaja: a) juhtida õpilaste tähelepanu tehtud oletuste kontrollimise vajalikkusele; b) aidata meelde tuletada või selgitada mingi oletuse olulisemaid mõisteid; c) aidata õpilastel jõuda mingi baasteadmiseni, mis on antud situatsiooni mõistmiseks oluline. (Ponte, Ferreira et al. 1998)

Praktilise osa kokkuvõte

Uurimistöö käigus sai koostatud viis töölehte Fibonacci jada ja kuldlõike teemadel uurimusliku ja probleemõppe läbiviimiseks klassis ning üks ka pikema kodutööna. Ühe näitena on käesolevas artiklis toodud tööleht nr 5. Töölehtede koostamisel lähtuti sellest, et õpilastel oleks võimalus esitatud ülesannete käigus matemaatikat n-ö ise teha, et töölehed oleksid huvitavad ning võimaldaks matemaatikaga tegelemisest ja selle avastamisest ka mõnu tunda.

Kogenud matemaatikaõpetajatega suheldes oli üldine hoiak selline, et kuigi töölehed on huvitavad, siis koolis rakendamiseks need pigem ei sobi. Antud teema ei ole õppekavas kohustuslik ning ajapuuduse tõttu käsitletakse seda teemat koolides lühidalt. Seetõttu arvas Tallinna Reaalkooli õpetaja Helen Kaasik, et suurem osa õpetajaid neid töölehti praegu ei kasutaks. Samas mõnes matemaatikaringis või matemaatikalaagris, kus on koos suuremate eelteadmiste ja oskustega õpilased, oleks neid võimalik kasutada küll. Uus õppekava jätab koolidele vabaduse õpetada mitmeid matemaatikaalaseid valikkursuseid ja loodetavasti sobivad käesolevas töös pakutud ideed ja metoodilised lahendused mõne valikkursuse sisse.

Senikaua kuni jätkub surve 9. ja 12. klassi lõpus riigieksamite edukaks sooritamiseks, ei jätku õpetajatel piisavalt aega ja ka julgust avastusõppe laialdasemaks rakendamiseks matemaatikaõppes. Seega on vaja uurimusliku õppe edukaks ja laialdaseks rakendamiseks muuta üldist filosoofiat vajalikest teadmistest ja nende omandamisest koolis.

Tööleht nr 5. Fibonacci fun!

1. Fibonacci paradoks Joonisel 3 on antud ruut pindalaga 64 ühikruutu. Ruut on jagatud neljaks osaks.

1) Võta ruuduline paber suurusega 8 × 8 ning joonista sellele jooned, nagu on näidatud joonisel 3.

2) Lõika ruut mööda jooni neljaks tükiks ja paiguta ruudu neli osa ümber nii, nagu on näidatud joonisel 4.

Joonis 3. Ruut 8 x 8 Joonis 4. Ristkülik 13 x 5

150

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Tekib ristkülik mõõtmetega 13 x 5. Saadud ristküliku pindala on seega 65 ühikruutu. »» Kust tekkis juurde lisaruut? »» Põhjenda matemaatiliselt, miks tekkis juurde lisandunud ühikruut! Selleks tee piisavalt suur joonis ja võrdle joonisel tekkivaid nurki.

Joonis 5. Ristkülik 13 x 5 (tee joonis)

»» Leia viis, millisel juhul on ruudu ja ristküliku pindalad võrdsed. Tõesta seda!

2. Mesilase jalutuskäik Mesilane tahab mesipuu esimesest kambrist alustades liikuda kambrisse K. Iga samm peab toimuma paremale kõrvalasuvasse kambrisse ehk ta saab liikuda ainult suunaga vasakult paremale.

Seega on tal sammude tegemiseks neli võimalust:

Mitu erinevat teekonda on mesilasel võimalik teha, selleks et jõuda kambrisse K?

b a

d c

f e

h g

j i

k

3. Jonnakas Fibonacci kolmnurk Joonista kolmnurk, mille küljed on erinevad Fibonacci arvud.

1) Katseta (tee joonis).

2) Kontrolli (kasuta erinevaid Fibonacci arve).

3) Põhjenda saadud tulemust.

Meeldetuletus: Kolmnurga kohta külgedega a, b, c kehtib tingimus a + b > c, b + c > a ja c + a > b.

151

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Viiteallikad

Kask, K. (2009). A Study of Science Teacher Development Towards Open Inquiry Teaching Through an Intervention Programme. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Ponte, J. P. (2007). Investigations and Explorations in the Mathematics Classroom. ZDM Mathematics Education. <http://math.unipa.it/~grim/YESS-5/07-Ponte%20(ZDM).pdf>, 22.04.2012.

Ponte, J. P., Ferreira, C., Brunheira, L., Oliveira, H., Varandas, J. (1998). Investigating Mathematical Investigations. <http://www.educ.fc.ul.pt/docentes/jponte/docs-uk/98%20Ponte%20etc%20(CIEAEM).doc> 06.05.2012.

Posamentier, A. S., Lehmann, I. (2007). The Fabulous Fibonacci Numbers. New York: Prometheus Books.

Posamentier, A. S., Smith, B. S., Stepelman, J. (2006). Teaching Secondary Mathematics: Techniques and Enrichment Units. Upper Saddle River, Pearson Prentice Hall.

Vorobjev, N. N. (1961). Fibonacci Numbers. Oxford: Pergamon Press.

152

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

VALGUSDIOODLAMPIDE PARAMEETRITE UURIMINE JA VÕRDLEMINE KOMPAKT-FLUORESTSENTS- NING HÕÕGLAMPIDEGA RESEARCH OF THE PARAMETERS OF LIGHT EMITTING DIODE LAMPS, COMPARISON WITH COMPACT FLUORESCENT AND INCANDESCENT LAMPS Jana Paju

II koht magistritööde kategoorias Sissejuhatus

2012. aastal lõpetati hõõglampide tootmine (Muudatustest…). Seetõttu otsivad tarbijad alternatiivset tehnoloogiat. Palju on kajastatud kompakt-fluorestsentslampide (ehk luminofoor- või säästulampide, edaspidi lühendina KFL) omadusi. Konkureerivat ning igati perspektiivset LED-tehnoloogiat (LED – lühend ingl terminist Light Emitting Diode ehk valgust emiteeriv diood) on käsitletud vähem.

LED on elektrooniline seade, mis on võimeline muutma elektrienergiat nähtavaks valguseks.

Antud tehnoloogia puhul pannakse madalpingelise alalisvoolu abil helendama sobiva pooljuhi kristall, mis on varustatud peegeldi ja elektroodidega ning asetatud epoksüvaiku. Kristall ergastub elektrivoolu mõjul ning kiirgab valgust ergastatud laengukandjate rekombineerumise tõttu (LEDtehnoloogia…; Prass; Kiisk, Sildos 2005). Ehituslike eripärade tõttu on oluline juhtida LEDidest välja töö käigus tekkiv liigne soojus, sest temperatuuri suurenedes väheneb valgustootlikkus.

Uurimistöö eesmärkideks oli: 1. uurida LED-lampide töötemperatuuri, valgustustihedust, võimsust, tekkivate spektrite kujusid, valguse värelust; 2. võrrelda katsete tulemusi samalaadsete uurimistööde käigus mõõdetud KFLe puudutavate tulemustega; 3. kontrollida hüpoteesi, et asendades 60 W hõõglambi edasimüüjate ja tootjate poolt “samaväärseks” hinnatud asenduslambiga, on LED-lamp eelkäijaga võrdväärne valgusallikas nii spektraalsete omaduste kui ka valgustatavalt pinnalt mõõdetud valgustustiheduse poolest.

153

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Metoodika

Uuriti nelja LED- ning ühe hõõglambi tööd. Uuritud lambid on toodud tabelis 1.

Võrdsustatud võimsus, W

Värvustemperatuur, 1 K

Värviesitusindeks

Valgusvoog, lm

Eluiga, h

Hind, €

Set Lighting Aparatus CO AS / -

6,5

60

3000

-

-

-

19,56

2.

„Power“ LED

LG Electronics / LED LAMP A19 12.8 W

12,8

60

2700

80

810

25000

30,90

3.

„Power“LED

OSRAM /Parathom ACL 60 ADV

13,0

60

2700

90

810

25000

38,47

4.

6MCOB multi-kiip

LEDHouse/ nn „A+“

7,0

60

2700 – 3500

-

560 – 630

>40000

19,91

5.

Hõõg-lamp

TUNGSRAM 60 W

60,0

60

-

100

710

1000

0,50 – 1,00

Tootja / Lambi nimi

35LED tõrvikpirn

Lambi tüüp

1.

Lambi nr

Võimsus, W

Tabel 1. Töö käigus uuritud valgusallikad

Kolme katseseeria käigus mõõdeti: 1. valgusallika töötemperatuuri, valgustustihedust, võimsust; 2. valgusallikate spektrite kujusid (tüüpiline spektrikuju joonisel 1); 3. valguse värelust (mõõtetulemustest lähtudes leiti värelussagedus ning modulatsiooni indeks, tekstis edaspidi MI).

Joonis 1. Hõõglambi (TUNGSRAM 60 W, tähistatud siniselt) ja lambi 2 (LG Electronics 12,8 W LED, tähistatud punaselt) spektrite võrdlus 154

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED tÄPPISTEADUSED

Kõige huvitavamaks võiks lugeda III katseseeria väreluse mõõtmise metoodika, kuivõrd ei ole teada selle rakendamisest Eestis rohkem kui Tallinna Tehnikaülikoolis eksperimentaalse flikkermeetri väljatöötamise käigus tehtud katsetel.

Katsete käigus mõõdeti pinget, mida flikkermeetri fotodioodile langev valgus tekitas. Saadud tulemused võimaldasid arvutada valguse võnkumise sageduse fv [1 Hz], kasutades valemit: 1 (1) f v = .

T

Lisaks leiti arvutuslikult valgusallikate valgustustiheduse muutust kirjeldavad MId Emi. Selleks kasutati kahes allikas (Van der Steen; Tarien 2011) kirjeldatud meetodit. Pärast üleminekut ostsillograafilt loetud pingetelt valgustustiheduse variatsioonidele sai MI leida, kasutades valemit: Emi m i =

EV max − EV min , EV max + EV min

(2)

kus EVmax ja EVmin on vastavalt valgustustiheduse maksimaalne ja minimaalne variatsioon. EVmin on leitav valemiga (3) U ⋅100% EV min = min .

U max

(3)

Katsete käigus saadud tulemusi võrreldi kahes allikas (Einaste 2009a; Einaste 2009b) saadutega.

Tulemused

Uurimistöö käigus kogutud ning analüüsitud andmetest võib kokkuvõtvalt järeldada seda, et LED-lambid kuumenevad oluliselt vähem ning aeglasemalt kui hõõglambid. Samas on vastuolulised LED-lampide ja KFLide keskkonna ning pinnatemperatuuride muutused – LED-lambid soojendasid pimekambri sisest keskkonda rohkem kui KFLid, ent LED-valgustite endi temperatuur jäi madalamaks.

Kolmel LED-lambil neljast on valgusallikast 1 m kaugusel paikneva pinna valgustustiheduse tulemused paremad kui hõõglambil või KFLil. 60 W hõõglambiga „võrdväärsete“ LED-lampide tarvitatav elektrivõimsus ületab KFLide võimsuse väärtusi. Lisaks ilmneb odavamate lampide (nr 4 ja 1) puhul ulatuslikke erinevusi reaalse ja tootja reklaamitud võimsuse vahel – vastavalt 2,45 korda ja 2,66 korda. Ebaolulisi erinevusi tarvitatava võimsuse juures ilmneb ka hõõglambi ning lampide 2 ja 3 korral.

LED-lampide tekitatud spektrid on pidevad ning paremas vastavuses hõõglambiga kui KFLide joonspektrid. LED- ja hõõglampide spektrite võrdlemisel ilmneb mõningaid erinevusi teatavate lainepikkuste kiirgusintensiivsuse osas. Teatavaid puudujääke ilmneb 440 nm kuni 540 nm vahemikku jäävate lainepikkuste intensiivsuse osas. Lisaks on LED-lampide puhul kiirgusintensiivsuse maksimum lainepikkuste teljel liikunud hõõglambi maksimumist väiksemate arvväärtuste poole. Spektraalsete omaduste varieerumisel ei ilmne seost lambi hinna ega võimsusega.

Väreluse sagedused on kõigi valgusallikate puhul suurusjärgus, kus inimese silm ei ole võimeline valguse värelemist otseselt tajuma. Ilmneb, et odavamad ja väiksema võimsusega LED-valgustid töötavad hõõglambiga samal sagedusel. Kallimad ja suurema võimsusega LED-lambid töötavad suurematel sagedustel, mis peaksid olema tajule mugavamad. Ükski uuritud lampidest ei saavutanud MI väärtusi, kus ilmneb stroboskoopiline efekt.

155

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Kokkuvõte

Püstitatud hüpotees sai kinnitust – 60 W hõõglambiga “samaväärseks” hinnatud LED-lamp on võrdväärne valgusallikas nii spektraalsete omaduste kui ka valgustatavalt pinnalt mõõdetud valgustustiheduse poolest. Valgustustiheduse poolest ületavad mitmed jaekaubandusest kättesaadavad LED-lambid oma eelkäijat ning spektraalsete omaduste poolest sarnanevad sellega. Täheldatud kõrvalekalded ei tohiks olulist mõju avaldada LED-lampe kasutavatele inimestele ega nende tegevuse produktiivsusele, kui just ei ole oluline maksimaalne värviedastus.

LED-lampe võib pidada perspektiivseteks valgusallikateks juba lähitulevikus, kui jaehind on alanenud. Kindlasti tuleb eelistada tuntud firmade toodangut ning valida LED-lambid, millele tootja lubab valgusvoo väärtusi alates 710 luumenist.

Viiteallikad

Muudatustest valgusallikate maailmas 2009−2016. <http://www.hektor.ee/static/nouanne/45.Valgusallikate%20keelustamine.pdf>, 20.04.2012.

LED-tehnoloogia. <http://www.ledvalgus.ee/PublishedService?pageID=23&freePage=295>, 29.12.

2011.

Prass, P. LEDid, uue põlvkonna valgusallikad. <http://www.hektor.ee/static/nouanne/33.LED.pdf>, 29.12.2011.

Kiisk, V., Sildos, I. (2005). Valgusdioodid: tööpõhimõte ja kiirguskarakteristikud – Praktikumi juhend. <http://www.fi.tartu.ee/~ilmo/aep-juhend.pdf>, 13.01.2012.

Van der Steen. The flickering of light bulbs. <http://www.olino.org/us/articles/2010/04/12/the-flickering-of-light-bulbs>, 28.04.2012.

Tarien, T. (2011). Valgusallika väreluse mõõtja (flicker-meter). [Praktiline uurimistöö õppeaine raames.] TTÜ Keskkonna- ja tööohutuse õppetool.

Einaste, V. (2009a). Säästupirnid. [Bakalaureusetöö.] Tallinna Ülikool: Loodusteaduste osakond.

Einaste, V. (2009b). Säästupirnid. [Proseminaritöö.] Tallinna Ülikool: TLÜ Loodusteaduste osakond.

156

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

RUUTVORMIDE TAANDAMINE REDUCTION OF QUADRATIC FORMS Jekaterina Ljubimova

III koht magistritööde kategoorias Käesoleva artikli aluseks on samateemaline magistritöö, kus käsitleti ruutvormidega ja nende taandamisega seotud küsimusi. Ruutvormide teooria, mis sai alguse Gauss`i ja Lagrange`i töödega 18. sajandi lõpus, eraldus matemaatika eriharuks 19. sajandi keskel. Ruutvormi taandamise ülesanne on üks tähtsamatest ruutvormide teoorias, tänapäeval on kasutusel erinevad taandamise algoritmid. Artiklis vaadeldakse mõningaid neist.

Võrede ja ruutvormide vaheline seos

Olgu antud reaalarvuliste kordajatega positiivselt määratud ruutvorm n

n

f ( x1, x2 ,..., xn )    aij xi x j .

(1)

i 1 j 1

Vaatleme positiivselt määratud ruutvormide hulka. Selle hulga kaht ruutvormi nimetatakse täisarvuliselt ekvivalentseteks, kui üks vorm on saadud teisest täisarvulise teisenduse determinandi  1 abil.

Olgu n-mõõtmelises eukleidilises ruumis antud n-mõõtmeline baas   (e1, e2 ,, en ) ja S  ( ij ) baasi  koordinaatide maatriks. Baasile  seab vastavusse tema Grami maatriks, s.t sümmeetriline maatriks A  (aij )  S T S , mis koosneb baasi  vektorite skalaarkorrutistest.

Maatriksile A  (aij ) seame vastavusse ruutvormi (1). Seega, positiivselt määratud n muutuja ruutvormide hulga ja ruumi baaside hulga vahel saab korraldada vastavust.

Punktide hulka g1e1   gnen , kus g1 , g 2 ,, g n omandavad kõikvõimalikke täisarvulisi väärtusi, nimetatakse n-mõõtmeliseks võreks   e1, e2 ,, en  baasiga e1 , e2 ,, en . , mille vektorid on antud võre  määravat Olgu    (e1, e2 ,, en ) mingi teine baas ruumis n

koordinaatidega baasi  suhtes, s.t ei   gije j . Tähistame G= ( gij ). Olgu baaside  ja   Grami j 1

maatriksid A ja A1 . Selleks et baasid on põhibaasideks ühe ja sama võre jaoks, peaks olema selline täisarvuline maatriks G determinandiga  1 , et (2) A1  GT AG.

157

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Olgu antud positiivselt määratud ruutvorm (1). Võtame ühe baasidest, mis vastab sellele vormile, ja ehitame selle baasi poolt määratud võre. Seega me korraldame vastavust f   f positiivselt määratud ruutvormide ja võrede vahel. Kuna üks ja sama võre on määratud erinevate põhibaasidega, siis ülal ehitatud vastavuse f   f korral vastavad võrele erinevad positiivselt määratud ruutvormid. Nende ruutvormide maatriksid kui võre põhibaaside maatriksid on seotud võrdlusega (2). Kõik seosed (2) defineerivad ruutvormide hulgal ekvivalentsiseose. On selge, et vastavuse f   f jaoks on pöördvastavus  f   f , kus  f  ruutvormi f ekvivalentsiklass. Tekib küsimus: kuidas valida ühe kindla põhibaasi võres? Seda lahendatakse niinimetatud taandamise teoorias. Ruutvormi f taandatud, mis valitakse eriliste tingimuste põhjal (nn taandamise tingimused) ruutvormide igast ekvivalentsiklassist  f , nimetatakse taandatud ruutvormiks, selle valiku algoritmi aga taandamise algoritmiks. (Барановский 1980; Малышев 1969-1970; Рышков, Барановский 1979)

Ruutvormi taandamine Minkowski ja Hermite´i järgi

Ruutvormi (1) nimetatakse Minkowski järgi taandatuks, kui täisarvude ( x1 , x2 ,..., xn ) , kui SÜT ( xk ,, xn )  1 , iga kogumi korral kehtib võrdlus (3) f ( x1, x2 ,..., xn )  akk , kus

Kui tingimusele (3) lisame juurde veel tingimused k  1,2,, n. a12  0, a23  0, , an1,n  0 , siis öeldakse, et ruutvorm (1) on rangelt taandatud Minkowski

järgi.

Anname Minkowski järgi taandamise geomeetrilist interpretatsiooni. Võre  baasi   (e1, e2 ,, en ) , mis vastab taandatud ruutvormile, nimetatakse Minkowski järgi taandatuks, kui vektor e1 on võre  primitiivsetest vektoritest lühim vektor; iga k=2,3,...,n korral vektor ek on võre  nendest vektoritest, mille korral vektorid e1, , ek 1, ek võivad olla täiendatud võre  baasini, lühim. (Малышев 1969-1970; Рышков 1973) Ruutvormi f ( x1 , x2 ,..., xn ) nimetatakse taandatuks Hermite´i järgi, kui    korral on funktsioon h( f ,  )  a11 n1  a22 n2    ann vähim kõigi selliste funktsioonide vahel, mis on määratud samamoodi kõigi ruutvormiga f ( x1 , x2 ,..., xn ) ekvivalentsete ruutvormide jaoks.

Anname Hermite´i järgi taandamise geomeetrilist interpretatsiooni. Selleks et funktsioon h( f ,  )  a11 n1  a22 n2    ann oleks vähim võimalikest    korral, on tarvilik, et võre baasi esimesel vektoril e11 oleks võimalikult väiksem pikkus (selliseid vektoreid võib olla mõni).

Iga valitud vektoriga e11 ühendatakse võre lühim vektor (neid võib olla mõni), mis moodustab vektoriga e11 primitiivse süsteemi. Edasi vaadeldakse ainult neid vektorite paare e11 , e21 ,2 , mille korral vektoril e21 ,2 on vähim pikkus kõikide selliste vektorite hulgas. Analoogselt valitakse vektorit e3 , , ja nii edasi, vaadeldes iga kord ainult sellist vektorite jada e1 , e2 , , , ek , , , , mille korral vektoril ek , , , on vähim pikkus kõikide selliste vektorite hulgas. Minkowski järgi taandatud ruutvormi geomeetriline tähendus on sarnane Hermite´i järgi taandatud ruutvormi geomeetrilise tähendusega. Tõepoolest, nagu ülalpool oli öeldud, võre taandatud baasi ehitamiseks ehitatakse ka siin vektorite süsteemi e1 , e2 , , , ek , , , . Erinevus seisneb vaid 1

2

3

1

1

2

1

2

1

2

k

k

1

1

2

1

2

k

selles, et iga kord vaadeldakse kõiki neid süsteeme, mitte ainult valituid, nagu seda tehakse taandamises Hermite´i järgi. Seega, iga Hermite´i järgi taandatud ruutvorm on taandatud ka Minkowski järgi, aga vastupidi ei kehti see kindlasti. (Рышков 1973) 158

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Iga reaalarvuliste kordajatega positiivselt määratud ruutvorm on ekvivalentne Minkowski järgi rangelt taandatud ruutvormiga.

Ruutvormide taandamine Sellingi järgi

Olgu ruumis antud n-mõõtmeline võre  baasiga   (e1, e2 ,, en ) ja võrele  vastav positiivselt määratud ruutvorm. n

Vektorite hulka E0  (e0 , e1,, en ) , kus ei ( i  1, 2,  , n ) kuuluvad baasisse  ja e0   ei , i 1

nimetatakse Sellingi baasiks. Skalaarkorrutisi g kl  g lk  ek el , k , l  0, 1,  , n, k  l , nimetatakse baasi E0  (e0 , e1,, en ) Sellingi parameetriteks. n

Sellingi baasi E0  (e0 ,, en ) vektorite ruutude summat  ( E0 )   ek2 nimetatakse tema k 0

ruutpikkuseks.

Sellingi baasi E0  (e0 ,, en ) nimetatakse taandatuks Sellingi järgi, kui tema vektorite ruutude n

summa  ( E0 )   ek2 , mida nimetatakse ruutpikkuseks, on vähim kõigist võimalikest. Positiivselt k 0

määratud ruutvormi f ( x1 , x2 ,..., xn ) 

n

a

i , j 1

ij

xi x j nimetatakse Sellingi järgi taandatuks, kui temale

vastav baas  on taandatud Sellingi järgi.

Sellest, et iga positiivse ruutvormi jaoks leidub lõplik täisarvuliste punktide arv, milles ruutvormi väärtused ei ületa antud positiivset arvu, järeldub, et iga positiivse ruutvormi jaoks leidub temaga ekvivalentne Sellingi järgi taandatud ruutvorm ja eksisteerib lõplik taandamise algoritm.

Sellingi parameetrite mittepositiivsus on piisav tingimus selleks, et Sellingi baas (positiivselt määratud ruutvormi baas) oleks taandatud Sellingi järgi. (Барановский 1974, 1980, 2003)

Taandamine Korkini-Zolotarevi järgi

Vaatleme ruutvormi (1) esitust Lagrange´i järgi: n

f ( x1 , x2 ,..., xn )   Ai ( xi  i 1

n



j  i 1

ij

x j )2 .

(4)

Kordajaid  ij , kus i  1,  , n  1; j  i  1,  , n , nimetatakse sisemisteks ning kordajaid Ai (i  1,  , n) välimisteks.

Tähistame esituse (4) summad järgmiselt: ik

f i ,i  k ( x i ,  , x i  k )  f i  k   A j ( x j  j i

ik



m  j 1

jm

xm ) 2

(i  1,  , n  1; k  1,  , n  i).

Ruutvormi f ( x1 , x2 ,..., xn ) miinimumiks min f nimetatakse selle ruutvormi vähimat väärtust täisarvude ( x1 ,..., xn )  0,  , 0 hulgal.

Positiivselt määratud ruutvorm (1) on taandatud Korkini-Zolotarevi järgi, kui ruutvormi esituses Lagrange´i järgi (4) rahuldavad sisemised kordajad  ij võrratusi 0   i ,i 1 

1 1 1 ;    ij  , 2 2 2

j  i  2,  ; i  1,  , n,

(5)

ning välimised kordajad Ai (i  1,  , n  1) on järgmiste ruutvormide miinimumid f in ( xi ,  , xn ), Ai  min f in ( xi ,  , xn ) .

159

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Anname Korkini-Zolotarevi taandamise geomeetrilist interpretatsiooni. Olgu antud n-mõõtmeline võre . Öeldakse, võre  baas (e1 , e2 ,, en ) on taandatud Korkini-Zolotarevi järgi, kui vektor

e1  0 on võre  vähima pikkusega vektor; e2 – võre  vähima pikkusega vektor selliste võre , mis on vektorite a  0 hulgas, mille projektsioon (n–1)-–mõõtmelisele ruumile ortogonaalne vektoriga e1 , on lühim ja nullist erinev; e3 – vähima pikkusega vektor selliste võre  vektorite a  0 hulgas, mille projektsioon (n–2)-mõõtmelisele ruumile , mis on ortogonaalne vektoriga e1 ja e2 , on lühim ja nullist erinev. Teiste sõnadega, võre  baas (e1 , e2 ,, en ) on taandatud Korkini-Zolotarevi järgi, kui vektor ek on lühim võre  vektorite a  0 hulgas, mille projektsioon ruumile

, mis on ortogonaalne vektoritega e1, e2 ,, ek 1, on

lühim ja nullist erinev vektor k  1, , n.

Olgu suvaline positiivselt määratud ruutvorm (1) antud kujul (4) ja tema jaoks on täidetud tingimused (5). Siis on ruutvormi (1) taandamiseks Korkini-Zolotarevi järgi tarvilik ja piisav, et kehtiks lõplik (ainult muutujate arvust n sõltuv) võrratuste hulk f i ,i k ( g i ,  , g i k )  Ai

(i  1,  , n  1; k  1,  , n  i),

kus ( g i ,  , g i k )  Z k 1 . (Новикова 1984, Рышков 1979)

LLL-taandamine

Olgu – n-mõõtmeline eukleidiline ruum skalaarkorrutisega  ,  . Olgu b1 ,  , bn lineaarselt sõltumatud vektorid ruumis , mis moodustavad võre n

  b1 , b2 , , bn   {x :  j b j ,  j  , j  1, , n} j 1

baasi.

Võre  

baasi b1 ,  , bn nimetatakse LLL-taandatuks, kui vektorite b1* ,  , bn* ja kordajate  ij

jaoks, mis on saadud Gramm-Schmidti ortogonaliseerimisprotsessi abil, on täidetud võrratused (Cohen 1966): 1  ij  , 1  j  i  n, 2 2 2 3 bi*   ii 1bi*1  bi*1 .

4

Viiteallikad

Cohen, Н. (1966). A course in computational algebraid number theory. Berlin; Heidelberg; New York: Springer. Барановский Е. П. (1974). К приведению положительных квадратичных форм от пяти переменных по Зеллингу, Ученые записи, том 89, Иваново, стр. 37−64. Барановский Е. П. (1980). Методические разработки спецкурса «Геометрия положительных квадратичных форм», выпуск 1, Иваново, Иван.гос. ун-т. Барановский Е. П. (1980). Методические разработки спецкурса «Геометрия положительных квадратичных форм», выпуск 2, Иваново, Иван.гос. ун-т.

160

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Барановский Е. П. (2003). Начальные главы дискретной геометрии и геометрии квадратичных форм: Учеб.пособие, Иваново, Иван. гос. ун-т. <http://window.edu.ru/resource/588/52588/files/dg-pkf.djvu>, 17.05.2012. Малышев А. В. (1969-1970). Геометрияквадратичныхформ. Машинописныйкурслекций. Малышев А. В. (1969-1970). Проблема Эрмита арифметических минимумов положительных квадратичных форм: спецкурс. Машинописныйкурслекций. Новикова Н. В. (1984). Приведение по Коркину-Золотарёву положительных квадратичных форм от n  8 переменных (области и алгоритмы), диссертация на соискание уч. степени доктора физ.-мат. наук, Иваново, Иван.гос. ун-т. Рышков С. С. (1973). К теории приведения положительных квадратичных форм по Эрмиту–Минковскому, Исследования по теории чисел. 2, Зап. научн. сем. ЛОМИ, 33, Наука, Ленинград, 37–64. Рышков С. С., Барановский Е. П. (1979). Классические методы теории решетчатых упаковок, Успехи математических наук, 34 (4), Москва, Наука.

161

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

POLÜMEERIDE KASVU SIMULATSIOONID KOLME¬DIMENSIONAALSETEL VÕREDEL LATTICE SIMULATIONS OF POLYMER GROWTH IN THREE DIMENSIONS Siim Veskilt

I koht bakalaureusetööde kategoorias Sissejuhatus

Polümeeride kasvu simuleerimiseks kasutatakse „enese vältimise“ omadust, mis annab matemaatilise mudeli, uurimaks reaalseid polümeere. Ennast vältivate kõnnakute (ingl SAW – Self Avoiding Walk) loendamine erinevatel võredel on statistilise füüsika üks keskne probleem, sest võimalike konfiguratsioonide arv on astronoomiliselt suur. Ennast vältiv kõnnak on sisuliselt teekond võrel, kus iga sammuga liigutakse ühe võreühiku võrra edasi, järgides tingimust, et igat võre punkti saab külastada ainult üks kord. Ennast vältivate kõnnakute puhul on tegemist sobiva mudeliga, kirjeldamaks lineaarseid polümeere paisunud faasis. Päris polümeerid teadupärast ei ristu ja suurtel polümeeride pikkustel käituvad polümeerid nagu kriitilised süsteemid. Kuna ennast vältiv kõnnak ja päris polümeerid arvatakse kuuluvat samasse universaalsuse klassi, saab neid uurida lihtsate skeilingu seaduste abil, kasutades numbrilisi meetodeid.

Uurimistöö raames simuleeriti ennast vältivat liikumist Monte Carlo ja täieliku loendamise meetoditega, määrates polümeeride füüsika ühed tähtsamad suurused: kasvueksponent ν ja entroopiaeksponent γ s . Reaalseid polümeere silmas pidades on ennast vältivat kõnnakut simuleeritud kuupvõrel, ruumkesendatud kuupvõrel ja tahkkesendatud kuupvõrel.

Materjal ja metoodika

Polümeerid on suured molekulid, mis koosnevad korduvatest struktuuridest ehk monomeeridest.

Polümeerid on looduses väga levinud ja tööstuses laialdaselt kasutatud, näiteks kõik plastikmaterjalid koosnevad sünteetilistest polümeeridest (Blaaderen 2009). Uurides polümeeride universaalseid omadusi, tuleb teha teatud lihtsustusi, nimelt monomeere kujutame punktosakestena ja nende omavaheliste sidemete pikkuse loeme fikseerituks. Seega, polümeer pikkusega N koosneb N + 1 monomeerist, mis on omavahel ühendatud N sidemega. Kui lubada ainult täisnurkseid sidemeid (0, ± 90, ±180)monomeeride vahel, siis võime kujutada reaalseid polümeere kuupvõrel (Sokal 1995).

Polümeeride iseloomustamiseks eksisteerib mitu fundamentaalset geomeetrilist suurust, tähtsaimaid neist on polümeeri pikkuse ruudu keskväärtus (Barkema) re2 ( N ) = rN − r0

2

,

mis on keskmistatud üle erinevate konfiguratsioonide Z N , võrel tehtud kõnnakutele pikkusega N 162

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

ja polümeeri pikkuste ruutude summa, mis on defineeritud kui ZN

PN = ∑ re2 ( N ) . i =1

Lisaks eelnevalt defineeritud suurustele võime ka leida täieliku tõenäosusjaotuse polümeeri pikkustele. Otsast otsani ahela pikkuse, mis koosneb N sidemest, võime kindlaks teha valemiga Q(re , N ) = Q(re − u N , N − 1)

, uN

kus Q(re , N ) on tõenäosus leida otsast otsani pikkuse vektor re , polümeerile, mis koosneb N sidemest. Suurte N väärtuste puhul viib eelnev valem diferentsiaalvõrrandini Q(re , N ) suhtes ∂Q 1 2 = b ∆Q , ∂N 6

kus b on sideme pikkus ja ∆ on Laplace’i operaator ∆=

∂2 ∂2 ∂2 + + ∂x 2 ∂y 2 ∂z 2

kolmedimensionaalsel juhul (re = (x, y, z )) . Antud võrrand on sama tüüpi võrrand kui tuntud difusioonivõrrand ∂c = D∆c , ∂t

kus c on kontsentratsioon, t on aeg ja D on difusioonikoefitsent. Seega võime võrrelda oma polümeerimudelit osakeste difusiooni nähtusega. Selline osake hakkab difundeeruma koefitsendiga D algpunktist ajahetkel t = 0 . Osakese läbitud trajektoor on sarnane polümeeri ruumilise asetusega.

Difundeeruv osake saab lihtsalt minna tagasi oma endisesse asukohta ja seetõttu võib esineda sellise osakese trajektooris ristumisi. Eksperimendid reaalsete polümeeridega aga näitavad, et päris polümeerid ei ristu iseendaga (Blaaderen 2009).

Nii-öelda „enesevältimise“ omadus võib paista väikese muudatusena, kuid raskendab oluliselt probleemi matemaatilist kirjeldust. Ühedimensionaalsel juhul ongi enesevältimise omadus triviaalne, kahe- ja kolmedimensionaalsel juhul aga pole seda tänaseni lahendatud (Blaaderen 2009).

Joonis 1. Aatomjõu mikroskoobiga tehtud pilt kolmedimensionaalsetest reaalsetest polümeeridest: pildil näib, nagu polümeerid ristuks iseendaga, aga tegemist on kahedimensionaalse pildiga kolmedimensionaalsetest objektidest (Roiter, Minko 2005).

163

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Joonisel 1 esinev polümeer on sarnane kuupvõrel paikneva ennast vältiva liikumisega ja tegelikult ristumisi ei esine.

Pärast päris polümeeride ja SAW mudelite vahelise universaalsuse avastamist toimus polümeeride füüsikas tormiline areng. Defineerime skeilingu seose otsast otsani pikkuse keskväärtusele kui (Barkema) re2 (N ) ~ N 2ν ,

kus ν on universaalne kasvueksponent. Universaalsed suurused omavad suurt tähtsust, sest nad on sõltumatud võre mikroskoopilistest detailidest ja päris polümeeride pikkus skeilib sama eksponendiga. Tavalisel kahedimensionaalsel võrel on kasvueksponendi ν väärtus täpselt teada ν = 3 / 4 ja kolmedimensionaalsel juhul on tema hinnanguks antud ν ≅ 0.58759(7) (Clisby 2010).

Teine huvitav suurus on jaotusfunktsioon Z N , mis on võimalike erinevate konfiguratsioonide arv, mida polümeer võib omada. Jaotusfunktsiooni Z N ei ole täpselt teada kahe- ja kolmedimensionaalsete SAW’ide puhul, leitud aga on vastav skeilingu seos , Z N ≈ A ⋅ N γ −1 ⋅ µ N s

kus γ s on tuntud kui entroopiaeksponent. Entroopiaeksponent γ s on universaalne ja omab seetõttu praktikas suurt tähtsust. Parameeter A ja seoseparameeter µ ei ole universaalsed ja nad sõltuvad võre mikroskoopilistest detailidest. Seoseparameetrit µ võib tõlgendada kui keskmist võimalike järgmiste sammude mõõtu ja tema väärtused meid huvitavatele võredele on kirjanduses vabalt leitavad (Watts 1975). Entroopiaeksponendi väärtus on täpselt teada kahedimensionaalsel juhul, γ s = 43/32 43 / 32 . Kolmedimensionaalsel juhul on teada ainult kasvueksponendi ligikaudne hinnang; γ s ≅ 1.1573(2) (Hsu, Nadler, Grassberger 2004).

Kuna SAW’ide uurimiseks leidub vähe analüütilisi tulemusi, saab uurimistöödes esinevat lünka täita arvutisimulatsioonidega. Kõige populaarsemad võred simuleerimaks SAW’e on ruutvõre ja kuupvõre, aga eksisteerib praktilistel põhjustel väga palju erinevaid võreliike ja võretüüpe. Siin me oleme huvitatud kuupvõrest ja tema alatüüpidest, sest päris polümeerid asuvad kolmedimensionaalses ruumis. Kõige tuntumad kolmedimensionaalsed võred on kuupvõre, ruumkesendatud kuupvõre ja tahkkesendatud kuupvõre. Võre kolmedimensionaalses ruumis on vektorite hulk, mis on suletud liitmise ja lahutamise suhtes, mis tähendab, et täisarvuline lineaarne kombinatsioon nendest vektoritest asub antud võrel (Hamra 2010).

SAW’ide uurimiseks leidub kaks tuntumat numbrilist meetodit. Esimest neist kutsutakse täieliku loendamise meetodiks, kus täpsed väärtused teatud suurustest väiksemate N väärtuste puhul leitakse, genereerides kõiki võimalikke konfiguratsioone ja tuletatakse asümptootiline käitumine saadud andmetest ekstrapoleerimise teel. Alternatiivne viis on aga kasutada Monte Carlo meetodeid. Monte Carlo simulatsioon on arvutieksperiment, mis uurib süsteemi statistiliselt, uurides juhuslikke versioone kindlatest süsteemiolekutest. Selle asemel, et üritada igas suunas polümeeri pikendada, valitakse juhuslikult üks selline suund. Statistiline meetod võimaldab uurida pikemaid polümeeriahelaid, sest selles genereeritakse suhteliselt väike arv teatud polümeeri konfiguratsioone. Sellise meetodi puhul on statistilised vead aga paratamatud (Barkema). Artikli aluseks olevas uurimistöös kasutati statistilise meetodina PERMi (Pruned-Enriched Rosenbluth Method) (Grassberger 1997) ja täieliku loendamise meetoditest traditsioonilist tagasiastumise meetodit ja topeltpikendamise (Schram, Barkema, Bisseling 2011) meetodit, millest viimane on traditsioonilise meetodi (2011 a.) täiendus, rakendades inklusiooni-eklusiooni printsiipi (Lint, Wilson 1992), leidmaks sobivaid SAW’ide kombinatsioone, mida saaks ühendada eesmärgiga saada topelt pikkusega SAW.

164

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Tulemused ja arutelu

R. D. Schrami jt poolt väljatöötatud topeltpikendamise algoritm on uus metoodiline edasiminek ja antud uurimistöös on võrreldud seda traditsioonilise tagasipöördumise algoritmiga. Senini on topeltpikendamise algoritmi rakendatud ainult kuupvõrele, aga kuna kõrgema seoseparameetri µ väärtustega on meetod eeldatavalt efektiivsem, on uurimistöös seda algoritmi esimest korda rakendatud ka tahkkesendatud ja ruumkesendatud kuupvõredele, saavutades kuni 300-kordse simulatsiooni kiiruse kasvu.

Täpsemad tulemused kasvueksponendi ν väärtusteks saadi, kasutades PERMi, kuna statistiline meetod võimaldab simuleerida pikemaid SAW’e. Kasvueksponendi hinnangute vahemikuks saime ν ∈ [0.592639,0.593426] , entroopiaeksponendi hinnangute vahemikuks aga γ s ∈ [1.1648,1.1701] .

Täieliku loendamise meetodite puhul saadi parem hinnang entroopiaeksponendile γ s , mis on seletatav andmete lähendamisest tulenevate erinevustega. Kasvueksponendi hinnangute vahemik oli ν ∈ [0.59799,0.60154] , entroopiaeksponendi hinnangute puhul γ s ∈ [1.1503,1.1524] .

Tulemustest järeldub, et leitud eksponentide väärtused koonduvad lähedasteks suurusteks kõikidel uuritud võredel, toetades kasvueksponendi ν ja entroopiaeksponendi γ s universaalsust, mida kinnitasid kõik uurimistöös läbiviidud simulatsioonid.

Taoliste võrede uurimine on kõrge praktilise väärtusega, sest polümeerid on tööstuses leidnud mitmekülgset kasutamist ja mida täpsemalt neid eksponente suudetakse määrata, seda efektiivsemalt on võimalik ka polümeere toota.

Viiteallikad

Barkema, G. T. Project II: Monte Carlo Simulations of Lattice Polymer Models. Course handout.

Leiden University. ˂http://home.strw.leidenuniv.nl/~cursus21/˃, 14.04.2012.

Blaaderen, A. van. (2009). Soft Condensed Matter. Utrecht: Utrecht University.

Clisby, N. (2010). Accurate Estimate of the Critical Exponent n for Self-Avoiding Walks via a Fast Implementation of the Pivot Algorithm. − Phys. Rev. Lett., 104, 5, 055702-055706.

Grassberger, P. (1997). Pruned-Enriched Rosenbluth Method: Simulations of Theta Polymers of Chain Length up to 1 000 000. − Phys. Rev. E., 56, 3, 3682–3693.

Hamra, M. A. (2010). Folding Simulations in Side-Chain Lattice Protein Models. Bachelor thesis. ˂www.bioinf.unifreiburg.de/Lehre/Theses/BA_Mohamed_Abou-Hamra.pdf˃, 10.04.2012.

Hsu, H.-P., Nadler, W., Grassberger, P. (2004). Scaling of Star Polymers with 1-80 Arms. − Macromolecules, 37, 12, 4658–4663.

In Situ Conformation of Adsorbed Flexible Polyelectrolyte Chains. (2005). − J. Am. Chem. Soc., 127, 45, 15688–15689.

Lint, J. H. van, Wilson, R. M. (1992). A Course in Combinatorics. Cambridge: Cambridge University Press.

Roiter, Y., Minko, S. AFM Single Molecule Experiments at the Solid-Liquid Interface.

Schram, R. D., Barkema, G. T., Bisseling, R. H. (2011). Exact Enumeration of Self-Avoiding Walks. − J. Stat. Mech. Theor. Exp., 6, P06019–P6025.

165

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Sokal, A. D. (1995). Monte Carlo Methods for the Self-AvoidingWalk. – J. Phys. A., 42, 32, 1–8.

Watts, M. G. (1975). Application of the Method of Pade Approximants to the Excluded Volume Problem. – J. Phys. A: Math. Gen., 8, 1, 61–66.

166

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

VÕRELISELT JÄRJESTATUD HULGAD JA ALGEBRALISED VÕRED LATTICE-ORDERED SETS AND ALGEBRAIC LATTICES Kristina Halturina

II koht bakalaureusetööde kategoorias

Sissejuhatus

Artikli aluseks olev bakalaureusetöö kuulub järjestatud hulkade teooria ning universaalse algebra valdkondadesse. Töö peamine eesmärk oli anda ülevaade sellest, mida kujutavad endast võreliselt järjestatud hulgad ja algebralised võred, põhjendada, et need mõisted on samaväärsed, ning tõestada vastavaid väiteid.

Võre mõiste

Käesoleva teema käsitlemisel on toetutud järgmistele allikatele: (Kilp 1998) peatükk 8 § 1, (Levin jt 1986) peatükk 2 § 6.1 ja 6.2, (Luts) ja (Palm) ning (Биркгоф 1984) peatükk 1 § 1.

Definitsioon 1. Järjestuse seoseks ehk osaliseks järjestuseks hulgal nimetatakse binaarset seost , kui ta on refleksiivne, antisümmeetriline ja transitiivne, see tähendab (refleksiivsus), (antisümmeetrilisus), (transitiivsus).

Definitsioon 2. Järjestatud hulgaks, täpsemini osaliselt järjestatud hulgaks nimetatakse hulka , millel on defineeritud järjestuse seos, ja kirjutame .

Definitsioon 3. Võreliselt järjestatud hulgaks ehk võreks nimetatakse osaliselt järjestatud hulka ( ), mille igal kaheelemendilisel alamhulgal leidub ülemine ja alumine raja.

Kui on võreliselt järjestatud hulk ja , siis elementide ja ülemist raja tähistatakse ja alumist raja vastavalt .

Termin "võre" tuleneb selliste osaliselt järjestatud hulkade Hasse diagrammide kujust.

Hasse diagramm kujutab endast järgmistel printsiipidel koostatud joonist:  hulga elemente kujutame ringikestena; { } siis ühendame vastavad ringikesed joonega;  kui ⋀  kui ja , siis elemendile vastav ringike peab olema joonistatud elemendile vastavast ringikesest kõrgemale.

Hulga { } kõigi alamhulkade hulk sisalduvusseose mõttes on võreliselt järjestatud hulk. Hulga Hasse diagramm on antud joonisel 1.

167

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Siin {

} ja nii edasi.

Joonis 1. Hulga

{ }

{

{ }

{ }

} kõigi alamhulkade hulga

{

}{

}

{ }

{

}{

}

Hasse diagramm

Definitsioon 4. Võreks kui algebraliseks struktuuriks nimetatakse kahe binaarse tehtega hulka ⟩, milles mistahes korral kehtivad samasused

ja

idempotentsuse seadused

kommutatiivsuse seadused assotsiatiivsuse seadused neelduvuse seadused

Seos võreliselt järjestatud hulga ja algebralise võre vahel

Käesolevat teemat on käsitletud allika (Kilp 1998) peatükk 8 § 1 põhjal.

Teoreem 1. Olgu antud võreliselt järjestatud hulk ( ). Defineerime hulgal järgmiselt:

tehted

Siis algebraline struktuur ⟩ on võre.

Teoreem 2. Olgu, et algebraline struktuur ⟩ on võre. Defineerime hulgal L seose järgmiselt: siis ja ainult siis, kui .

Siis hulk on võreliselt järjestatud hulk.

Tõestades teoreemi 1 ja 2, saab näidata, et võret võib vaadelda nii järjestatud hulgana kui algebralise süsteemina, olenevalt sellest, kumb variant on konkreetsel juhul eel istatum.

Seega võime nimetada nii võreliselt järjestatud hulka kui ka algebralist võret lihtsalt võreks.

Võrede omadused

Käesolevat teemat on käsitletud allika (Luts) põhjal.

Võredel kehtivad järgmised omadused: Omadus 1. Suvalises võres ⟩ säilitavad võreoperatsioonid ja järjestuse, s.t mistahes korral, kui , kehtivad võrratused ja .

Omadus 2. Suvalises võres ⟩ kehtib modulaarsuse võrratus, s.t mistahes korral, kui , siis .

168

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Omadus 3. Suvalises võres korral

⟩ kehtivad distributiivsuse võrratused, s.t mistahes ja

.

Võrede alamvõred

Käesolevat teemat on käsitletud allika (Kilp 1998) peatükk 8 § 1 ja allika (Биркгоф 1984) peatükk 1 § 4 põhjal.

Definitsioon 5. Võre alamvõreks nimetatakse alamhulka , kui ta on kinnine võre tehete ja suhtes, s.t kui ja , siis ka ja .

Olgu antud arvu 30 tegurite võre , mille Hasse diagramm on antud joonisel 2.

Joonis 2. Võre

Võre ka {

Hasse diagramm

{

Joonis 3. Võre

} (joonis 3) on antud võre } .

alamvõre, sest

,

ja

Hasse diagramm

Viiteallikad

Kilp, M. (1998). Algebra II. Tartu.

Levin, A., Monakov-Rogozkin, A., Normak, P. (1986). Hulgateooria ja loogika elemente.

Tallinn.

Luts, E.-M. Osaliselt ja lineaarselt järjestatud hulgad. Tartu Ülikool. <http://math.ut.ee/~peepm/ht/paragrahv9.htm> Palm, R. Osaliselt järjestatud hulgad. Võred ja alamvõred. Tartu Ülikool. <www.cs.ut.ee/~koit/Mat2/M3.rtf> Биркгоф, Г. (1984). Теория решёток. Москва „Наука“.

169

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik täppisteadused

EESTIKEELSETES TEKSTIDES ASESÕNADE ASENDAMISE ALGORITM ALGORITHM FOR REPLACING PRONOUNS IN ESTONIAN LANGUAGE TEXTS Stanislav Gaistruk

III koht bakalaureusetööde kategoorias Töö eesmärgiks oli arendada algoritm loomuliku keele tekstides leiduvate asesõnade asendamiseks nimisõnade ning muude võimalike antetsedentidega. Teema uudsuse tõttu toimus algoritmi arendus paralleelselt rakenduse arendamisega. Valminud rakenduse abil teostati kiiremini asendused, mille puhul antetsedent oli rakenduse poolt välja pakutud võimalike antetsedentide seas (sh lühendid, pärisnimed ja nimisõnad). Ligikaudu 30% asendustest võimaldasid koguda morfoloogilist informatsiooni asesõna ja selle antetsedendi kohta ning nende sõnade rollide kohta lause kontekstis. Suurendada tuleks asenduste arvu, mille teostamisel oleks võimalik sellist informatsiooni koguda, ning kogutud info põhjal leida veel mooduseid potentsiaalsete antetsedentide pakkumiseks kasutajale (näiteks nimisõnafraasid).

Sissejuhatus

Igapäevaselt suheldes kasutame asesõnu ning laseme dialoogis kasutatud asesõnade tähenduse arvata vestluskaaslasel. Samal ajal loome enesele märkamatult seoseid vestluspartneri poolt öeldud asesõnade ja nende abil viidatava vahel. Seoste loomise kiirus sõltub muu hulgas ka sellest, kui hästi tajume konteksti. Näiteks on seda lihtne teha, kui asesõna tähendus peitub asesõnaga samas lauses. Mida suuremaks ja keerulisemaks (või abstraktsemaks) muutub kontekst, seda keerulisem on neid seoseid luua – võib juhtuda, et oleme sunnitud küsima vestluspartnerilt täpsustamist öeldu osas.

Samalaadset selgitamist kujutab endast asesõnade käsitsi asendamine tekstis vastavate nimisõnadega enne selle töötlemist dialoogsüsteemis DST, mis on loodud teksti transformeerimiseks predikaat-loogika valemite tasemele (Matsak 2009). Tulenevalt uuritavate tekstide mahust tekkis vajadus abivahendi järele, mis aitaks need asendused võimalikult suurel määral automatiseerida.

Valmis esialgne algoritm, mis kirjeldab asesõnade ning sünonüümide asendamist tekstis (Lisa 1).

Tulenevalt kummagi protsessi keerukusest võeti vastu otsus jaotada algoritm kaheks ning esmalt edasi arendada asesõnade asendamise algoritmi ja samal ajal realiseerida see rakendusena.

Materjal ja metoodika

Asesõnade asendamise meetod ja süsteem on Ühendriikides patenteeritud ettevõttele Comverse Inc (Panttaya 2006). Tegemist on õppiva süsteemiga, mille realiseeritud instants saaks toimida mingi kindla eesmärgi täitmisel. Illustreeriva näitena on patendis kirjeldatud fiktiivset juhtumit, kus süsteemi rakendatakse telefoniraamatuna, mille kasutaja võib näiteks pärast automaatvastajale 170

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

jäetud kõne lõppu öelda süsteemile: „Call him back“ (tõlge: „Helista talle tagasi“) ning pärast kontekstiga sobiva vaste leidmist andmebaasist ja kasutajapoolset kinnitust toimub automaatne kõne algatus. Olemasolevaid seoseid saab muuta nii süsteem kui ka kasutaja.

Eesti keeles ilmunud publikatsioonide seast autor teemakohast materjali ei leidnud, küll aga on Eesti Keeletehnoloogia Sihtprogrammi „Keeletehnoloogiavahendid eesti keele jaoks“ raames valminud hulk rakendusi, mille funktsionaalsuste ja võimekuse kombineerimine võimaldab uurimise ning katsetustega algust teha. Sihtprogrammi käigus valminud rakendustest on töös kasutatud lausestajat, morfoloogilist analüsaatorit ja süntesaatorit ning morfoloogilist ühtestajat. Järgnevalt kirjeldatud rakenduste seas on ka väljaspool eelmainitud sihtprogrammi valminud süntaksianalüsaator EstCG Parser.

Lausestaja võtab sisendiks tekstifaili ning faili töötlemise järel on väljundfailis iga sõna omaette real, lause algus on tähistatud märgendiga $LA$ ja lause lõpp märgendiga $LL$. Sulud, jutumärgid, komad, lauselõpu punktuatsioon jms on tõstetud sõnast lahku ning samuti erinevatel ridadel. Lausestaja väljundiks oleva tekstifaili sisu on vormingu poolest morfoloogilise analüsaatori sisendiks sobiv (Vaino 1999).

Morfoloogiline analüsaator on programm, mis sõna vormist lähtudes määrab selle sõna struktuuri (nt tüvi, järelliide, lõpp), sõnaliigi ja käände või pöörde. Morfoloogiline süntesaator teeb vastupidist sellele, mida teeb analüsaator. Lähtudes sõna algvormist ja grammatilisest infost – sõnaliigist, käändest või pöördest –, määrab süntesaator selle sõna konkreetse muutevormi (Kaalep 1999). Tekstis leiduvate sõnade morfoloogiline analüüs võimaldab meil eraldada lisaks asesõnadele ka suure osa võimalikest antetsedentidest (sh eelkõige nimisõnad). Analüsaatori väljundi põhjal ei saa me kindlad olla, millised sõnad on asesõnad või nimisõnad. Näiteks sõna „keegi“ lemmad on „kee“, „keema“ ja „keegi“, mis tähendab, et morfoloogilisest infost tuleb meil valida ka kolmest tulemusest sobiv. Seda teeb aga 93% täpsusega meie eest morfoloogiline ühtestaja.

Morfoloogiline ühestaja on programm, mis morfoloogilise analüsaatori väljundist valib iga sõna analüüsidest just selle, mis antud konkreetses kontekstis on õige. Enne ühtestaja kasutamist tuleb analüsaatori väljundfail töödelda ühtestajale sobivaks, milleks kasutatakse ühtestajaga kaasas olevat konverteerijat. Rakenduse kasutusjuhendis on välja toodud ka ühtestaja täpsus – 93% (Kaalep 1999).

Loomuliku keele süntaksianalüsaator on programm, mis saab sisendiks morfoloogiliselt analüüsitud teksti (s.t on leitud iga sõna tüvi, lõpud, sõnaliik, kääne või pööre jms) ning väljastab süntaktiliselt analüüsitud teksti (leitud on igas lauses alus, öeldis, sihitis jt lauseliikmed). Enamasti esitatakse süntaktiline kirjeldus märgendite abil, s.t iga sõnavormi juurde kirjutatakse selle sõnavormi morfoloogilisi ja süntaktilisi omadusi kirjeldav märgend või märgendite kombinatsioon (Müürisep 2003).

Süntaksianalüsaator annab meile ligipääsu täiendavale infole sõna kohta, eelkõige sõna rolli kohta lauses.

Vaatamata sellele, et nimisõnad pole ainsad võimalikud antetsedendid, saame siiski suurel määral vähendada ajakulu asendustele, kui asendatava asesõna morfoloogilise info põhjal sünteesida morfoloogilise süntesaatori abil sobival kujul nimisõna. Selleks tuleb välja selgitada, kui suur peaks olema teksti osa, milles sisalduvad nimisõnad kasutajale kuvatakse. Kuna välistada ei saa ka erandjuhtumeid (näiteks pikema ajalooga asesõnad), peaks konteksti pikkus olema dünaamiline väärtus ja kasutaja poolt muudetav igal asendusel.

Tulemused

Algoritmi (Lisa 2) arendamine toimus paralleelselt rakenduse arendusega. Rakenduse testimiseks kasutati ajakirja Kroonika 16 artiklist koosnevat 2001. aasta 19. jaanuari väljaannet, mis on kättesaadav eesti keele segakorpusest. Igal asendusel salvestatakse infot asesõna ning antetsedendi kohta. Näide ühest asenduse kirjest, mis genereeritakse automaatselt asenduse järel: 171

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

#pronoun -> 4SUBJ [20] #noun -> 1NN> [1] ***1***154_nad -> ***2***106_lapsed #FIC, true# ((20 -> 19)) 1. #pronoun -> 4SUBJ [20] – asesõna oli lause neljas subjekt ja asus lauses 20. kohal.

2. #noun -> 1NN> [1] – nimisõna, millega ta asendati, oli lause esimene nimisõnast eestäiend ning kokkuvõttes lause 1. sõna.

3. ***1***154_nad -> ***2***106_lapsed – tekstis oli asesõna 154. ja nimisõna 106. sõna.

4. #FIC, true# – Found In Context (võib olla ka näiteks #NIC# ehk Not In Context), mis tähendab, et asesõna leiti antud juhul lähima viie lause seas.

5. ((20 -> 19)) – asesõna oli 20. lauses ja nimisõna leiti 19. lausest.

Rakendus kogus kasutuse ajal informatsiooni asesõnade ja nende antetsedentide kohta (sõnaliik, süntaktiline roll, asukoht tekstis ja lauses) ligikaudu 30%-l asendustest. Kokku leiti 8567-sõnalisest algtekstist 824 asesõna (9,6% kogu sõnade arvust). Kõikidest asesõnadest 249 oli neid, mille antetsedent oli asenduse ajal ka rakenduse poolt pakutud nimekirjas. Nende asendamisel oli rakenduse abil võimalik muu hulgas koguda järgnevat informatsiooni. »» Asesõna ja antetsedendi vaheline kaugus oli -3 kuni 64 sõna ning 0 kuni 4 lauset (negatiivse väärtuse põhjuseks oli antetsedendi paiknemine lauses pärast asesõna). »» Asesõna keskmine kaugus antetsedendist oli 16 sõna (lauseindeksite keskmine vahe oli 1,5). »» 70 asenduse puhul täitsid asesõna ja nimisõna lauses sarnast süntaktilist rolli ning ülejäänud 179 puhul erinevat rolli. »» Populaarseimaks süntaktiliste rollide kombinatsiooniks oli SUBJ -> NN (asesõna oli subjekti ning antetsedent nimisõnalise täiendi rollis) ning seda kõigest 24 korral 249-st.

Kiireimateks osutusid asendused, mille puhul antetsedent oli rakenduse poolt pakutute seas ning õiges vormis, mis tähendab seda, et esmajoones tuleks selliste asenduste osakaalu suurendada.

Eesti Keeletehnoloogia Sihtprogrammi käigus on valminud muu hulgas ka tarkvara EstNPTool – eestikeelsete nimisõnafraaside filtreerija (Koit, Roosmaa 1999), mille integreerimine rakendusega võimaldaks täiustada pakutud antetsedentide loetelu.

Kokkuvõte

Uurimistöö tulemusena valmis asesõnade asendamise täiustatud algoritm ning paralleelselt sellega on arendatud rakendus, mis võimaldab asendusi teostada. Kasutaja rolli ning ajakulu asendustele on tunduvalt vähendatud antetsedentide leidmise lihtsustamisega. Käesoleva töö käigus uuritud teksti puhul võimaldas rakendus automaatselt koguda informatsiooni asesõnade ja nende antetsedentide kohta (sõnaliik, süntaktiline roll, asukoht tekstis ja lauses) ligikaudu 30%-l juhtudest. Asendustelt kogutav info toob esile seoseid asesõnade ja nende antetsedentide vahel, mis omakorda võimaldavad veelgi suuremal määral vähendada kasutaja rolli asendustel.

Inimestega suheldes mõistame kõige paremini oma lähedasi ja sõpru vaatamata sellele, et suhtlustasand on üldjuhul kaugel formaalsest, ning mida vähem tunneme oma vestluspartnerit, seda rohkem sõltume standardiseeritud ning üldlevinumast kõnepruugist. Loomulikku keelt aktsepteerivate süsteemide puhul on tänase seisuga võimalused suhteliselt piiratud, pannes kasutaja olukorda, kus efektiivne suhtlus toimub vaeses ning tugevalt reglementeeritud keeles. Olukorra muutumiseks peaks süsteemid olema suutelised kasutaja poolt suulist või kirjalikku informatsiooni töötlema juba sügavamal tasandil ning seda ka vabama kõnepruugi korral.

172

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Tänuavaldus

Tänan oma juhendajat Erika Matsak´i huvitava teema pakkumise eest ning instituudi töötajaid Jaagup Kippar´it, Martin Sillaots´a, Heli Tohver´it ja Jana Tomson´it.

Viiteallikad

Muischnek, K., Orav, H., Kaalep, H.-J., Õim, H. (2003). Eesti keele tehnoloogilised ressursid ja vahendid: Arvutikorpused, arvutisõnastikud, keeletehnoloogiline tarkvara. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.

Panttaja, E. M., Comverse Inc. (2006). Method And System For Pronoun Disambiguation. U.S. Pat. 7,085,709 B2.

Erelt, M., Erelt, T., Ross, K. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Matsak, E. (2009). Loogiliste konstruktsioonide avastamine eesti laste keelest. Tallinna Tehnikaülikool, Infotehnoloogia teaduskond, Arvutitehnika instituut. Tallinn: TTU Press.

Müürisep, K. (2003). Eesti keele süntaksianalüsaatori märgenditest. <http://kodu.ut.ee/~kaili/papers/myyriseprakling03final.pdf>, 03.01.2012.

Koit, M., Roosmaa, T. (1999). Eestikeelsete nimisõnafraaside filtreerija. <http://www.eki.ee/keeletehnoloogia/projektid/EstNPTool>, 03.01.2012.

Kaalep, H.-J. (1999). ESTMORF, eesti keele morfoloogiline analüsaator ja süntesaator. <http://www.eki.ee/keeletehnoloogia/projektid/estmorf/>, 03.01.2012.

Kaalep, H.-J. (1999). TAHMM, ESTMORFi tulemuste ühestaja. <http://www.eki.ee/keeletehnoloogia/projektid/tahmm/>, 03.01.2012.

Vaino, T. (1999). ELA – Eesti keele lausestaja. <http://www.eki.ee/keeletehnoloogia/projektid/ela/ela.html>, 03.01.2012.

173

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

KOONDUVATE ARVRIDADE TEISENDUSTEST ON TRANSFORMATIONS OF CONVERGENT NUMBER SERIES Ande Pelberg

III koht bakalaureusetööde kategoorias Artikkel annab ülevaate autori samanimelisest bakalaureusetööst, mille eesmärgiks oli uurida kirjanduse abil koonduvate arvridadega seotud teisendusi: ridade liitmist, lahutamist, korrutamist, maatriksteisendusi ning rea liikmete korrutamist ja logaritmimist.

Artiklis tutvustatakse arvrea mõistet ning esitatakse tehetega seotud omadused teoreemidena. Bakalaureusetöö keskseks osaks olid ridade korrutamisega seonduvad teoreemid ning tarvilike ja piisavate tingimuste detailsed tõestused maatriksteisenduse konservatiivsuseks ja regulaarsuseks. Töös esitatud teoreemid on kirjandusest teada, kuid nende tõestused on autori poolt detailsemalt läbi viidud kui kasutatud kirjanduses. Töös käsitletud maatriksteisenduste näited, rea liikmete korrutamise ja logaritmimise ning allpool toodud teoreemide tõestused leiab lugeja autori bakalaureusetööst. Põhilise kirjandusena on kasutatud raamatuid „Matemaatiline analüüs II“ (Kangro 1968), „Введение в теорию суммируемости рядов“ (Барон 1977) ja „Расходящиеся ряды“ (Харди 1951).

Koonduvad arvread. Rea tingimisi ja absoluutne koonduvus Arvrea all mõistetakse avaldist

on reaalarvud, mida nimetatakse rea liikmeteks. Suurust kus rea üldliikmeks.

Rida tähistatakse lühemalt sümbolitega ∑ või ∑ .

Vaatleme lõplikke summasid , , ..., , ... .

nimetatakse

rea n-ndaks osasummaks. Seega Neid summasid nimetatakse rea osasummadeks ning suurust on meil rea osasummade jada , mis teatavasti võib koonduda või hajuda (vt Kangro 1968, art 1.1). nimetatakse koonduvaks, kui selle rea osasummade jada on Definitsioon 1. Rida ∑ on hajuv. koonduv, ja hajuvaks, kui osasummade jada piirväärtust Koonduva rea ∑ summaks nimetatakse selle rea osasummade jada . liikmete absoluutväärtustest rea ∑ | | (vt Kangro 1968, art 3.1 ja 3.1).

Moodustame rea ∑ 174

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Definitsioon 2. Kui rida ∑ | | koondub, siis öeldakse, et rida ∑ koondub absoluutselt. Kui koondub, aga ∑ | | hajub, siis öeldakse, et rida ∑ koondub tingimisi. rida ∑

Lõplikud ja lõpmatud teisendused koonduvates ridades

Lõplike teisenduste all mõistame teisendusi, mille käigus muudetakse lõplikku arvu rea liikmeid.

Lõpmatute teisenduste all mõistame teisendusi, mille käigus muudetakse lõpmatut hulka rea liikmeid (vt Kangro 1968, art 1.2, 3.1 ja teoreem 1.11).

Teoreem 1. Lõpliku arvu liikmete välja jätmisel või juurde panemisel jääb koonduv rida koonduvaks.

Definitsioon 3. Rea ∑ ümberjärjestuseks nimetatakse rida, mis saadakse reast ∑ tema liikmete ümberpaigutamise teel, st liikmete järjekorra muutmise teel.

Teoreem 2. Absoluutselt koonduva rea ∑ iga ümberjärjestus koondub samaks summaks.

Koonduvate ridade liitmine, lahutamine ja skalaariga korrutamine

Vaatleme koonduvate ridade liitmist, lahutamist ja skalaariga korrutamist, esitades omadused teoreemidena (vt Kangro 1968, art 1.2).

Vaatleme koonduvaid ridu (1) ja (2) Teoreem 3. Koonduvate ridade (1) ja (2) liikmeti liitmisel saadud rida on koonduv, kusjuures tema summa on U+V, st Teoreem 4. Koonduva rea (1) liikmeti korrutamisel arvuga c saadud rida on koonduv, kusjuures tema summa on cU, st Teoreem 5. Koonduvate ridade (1) ja (2) liikmeti lahutamisel saadud rida on koonduv, kusjuures tema summa on U-V, st

Absoluutselt koonduvate ridade korrutamine. Cauchy korrutis

Järgnevalt koonduvate ridade korrutamisest, keskendudes absoluutselt koonduvate ridade korrutamisele (vt Kangro 1968, art 3.5, 3.6, teoreem 1.15).

Ridade (1) ja (2) korrutamisel saadud osakorrutisi võib esitada reana järgmise skeemi abil, mis on ainult üks paljudest võimalustest, kuidas osakorrutisi liita: u1v1↑

u1v2↑

u1v3↑

... u1vn↑

...

u2v1

u2v2|

u2v3|

...

u2vn|

...

u3v1

u3v2

u3v3|

...

u3vn|

...

...

...

...

...

... |

...

unv1

unv2

unv3

...

unvn|

...

...

...

...

...

...

...

(3)

175

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

Moodustagu needsamad osakorrutised

, võetuna mingis järjekorras, rea ∑

(4)

Definitsioon 4. Ridade (1) ja (2) korrutiseks nimetatakse rida (4), mille liikmeteks on kõik võetuna mingis järjekorras. korrutised Teoreem 6. Kui read (1) ja (2) koonduvad absoluutselt, siis korrutisrida (4) koondub absoluutselt summaks .

Rühmitame kõik skeemi (3) ühel diagonaalil paiknevad osakorrutised üheks liikmeks ja seejärel liidame.

Tähistame (5)

∑

avalduvad kujul (5), nimetatakse Definitsioon 5. Rida ∑ , mille liikmed ridade (1) ja (2) Cauchy korrutiseks.

Teoreemist 6 saame teha järgmise järelduse, mida tuntakse Cauchy teoreemi nime all.

Järeldus 1. Absoluutselt koonduvate ridade (1) ja (2) Cauchy korrutis koondub absoluutselt summaks UV.

Koonduvust säilitavad ja regulaarsed maatriksteisendused

Kuna seos koonduvate ridade ja koonduvate jadade vahel on vastastikune, siis vaatleme ainult arvjadade maatriksteisendusi. Saadud tulemused võime üle kanda ridadele. Siin on autor kasutanud kõiki kirjanduse loetelus olevaid raamatuid. mingi arvjada. Olgu lõpmatu arvmaatriks .

Olgu Moodustame jada jaoks uue jada , kus

Jada

on saadud jadast

(6)

∑

maatriksteisenduse

(

)(

abil. Seos (6) maatrikskujul: ) .

(

)

Definitsioon 6. Kui kujul (6) eksisteerib iga korral ja kui , siis on summeeruv maatriksteisendusega summaks . öeldakse, et jada Definitsioon 7. Maatriksteisendust A nimetatakse kolmnurkseks, kui korral . nimetatakse koonduvust säilitavaks ehk Definitsioon 8. Maatriksteisendust konservatiivseks, kui ta teisendab kõik koonduvad jadad uuesti koonduvateks jadadeks .

176

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

nimetatakse regulaarseks, kui ta on koonduvust Definitsioon 9. Maatriksteisendust korral on täidetud tingimus säilitav ja iga koonduva jada

Teoreem 7. Maatriksteisendus tingimused:

on konservatiivne parajasti siis, kui on täidetud järgmised

1. eksisteerib piirväärtus 2. eksisteerib piirväärtus 3. leidub arv Seejuures, kui

∑

, nii et

∑

, siis

|

|

.

∑

Teoreem 8. Maatriksteisendus tingimused:

on regulaarne parajasti siis, kui on täidetud järgmised

1.

2.

3. ∑

|

∑

.

|

Definitsioon 10. Maatriksteisendust ehk Cesàro menetluseks, kui

nimetatakse aritmeetiliste keskmiste teisenduseks

{

Koonduvate ridade Cauchy korrutise koonduvusest

Lõpetuseks sõnastame teoreemid koonduvate ridade Cauchy korrutise koonduvuse kohta (vt Kangro 1968, art 3.5 ja 3.6).

Teoreem 9. Koonduvate ridade (1) ja (2) Cauchy korrutis koondub summaks UV, kui vähemalt üks korrutatavatest ridadest koondub absoluutselt.

Teoreem 10. Koonduvate ridade (1) ja (2) Cauchy korrutis on aritmeetiliste keskmiste teisendusega summeeruv summaks UV. Viiteallikad Viiteallikad

BOOS, J. (2000). Classical and Modern Methods in Summability. Oxford: Oxford University Press.

BOOS, J. (2000). Classical and Modern Methods in Summability. Oxford: Oxford

KANGRO, G. (1968). Matemaatiline analüüs II. Tallinn: Valgus.

University Press.

LEIGER, T. (1992). Funktsionaalanalüüsi meetodid summeeruvusteoorias. Tartu: Tartu Ülikool.

KANGRO, G. (1968). Matemaatiline analüüs II. Tallinn: Valgus. БАРОН, С. А. (1977). Введение в теорию суммируемости рядов. Таллин: Валгус.

LEIGER, T. (1992). Funktsionaalanalüüsi meetodid summeeruvusteoorias. Tartu: Tartu Ülikool.

177

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik TÄPPISTEADUSED

ХАРДИ, Г. (1951). Расходящиеся ряды. Москва: Уздательство Иностранной Литературы.

178

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

PLASMA PARAMEETRID NING VÕNKUMISED JA LAINED PLASMAS PLASMA PARAMETERS AND WAVES AND OSCILLATIONS IN PLASMA Kalju Tamme

III koht bakalaureusetööde kategoorias Sissejuhatus

Käesoleva teema muudavad oluliseks kaks põhjust. Esiteks see, et plasmat leidub Maal väga vähe võrreldes ülejäänud kolme aine agregaatolekuga, kuid kosmoses on plasma just kõige levinum aine olek.

Näiteks aine tähtedes on peamiselt plasma olekus, tähtedevaheline gaas on enamasti plasma. See tekitab füüsikute suure huvi plasma vastu ning mittefüüsikute jaoks tekitab termin palju küsimusi. Teiseks on plasmale iseloomulik dünaamilisus võrreldes teiste aine olekutega. Nimelt on plasma osakesteks laengud (erinevalt teistest aine olekutest) ja need muudavad plasma palju dünaamilisemaks võrreldes teiste olekutega.

Töö eesmärk oli kirjeldada natuke plasmas olevaid suurusi, ainulaadseid nähtusi, kirjeldada lühidalt plasma ajalugu ja välja tuua väike võrdlus erinevatest plasmadest.

Plasmast üldiselt

Seoses elektrofüüsika arenguga 19. sajandil hakkasid tehnikas ilmnema nähtused, mida me tänapäeval kutsume plasmaefektideks. 1830. aastal tegi M. Faraday katseid, et uurida elektrilaengu mõju ainetele.

Ta avastas iseloomuliku kuma, mis ümbritses aineid, mis olid omandanud elektrilaengu. Efekte plasmaga (nagu me seda tänapäeval tunneme) või laengutega oli raske seostada kuni elektroni avastuseni J. J. Thomsoni poolt 1895. aastal. Sellest ajast alates toimus kiire aatomiuuringute areng, aatomit uurivate teadlaste hulgas olid näiteks N. Bohr ja E. Rutherford. 1950. aastaks oli selge, et kuum plasma on vajalik, et uurida fundamentaalseid plasma omadusi ning saada aru tähtede sisemuses ning kroonis toimuvast.

Tänapäevane plasmafüüsika algaski 1950. aastatel ja sellest ajast saadik on üritatud leida moodust, kuidas käivitada ennast ise ülalhoidev termotuumareaktsioon. (Goedbloed, Poedts 2004; Laas 2008-2010) Ioniseeritud gaas on aine olek, kus on aatomitele antud piisavalt energiat, et lõhkuda sidemed elektronide ja tuumade vahel. Seetõttu on osa elektrone eemaldunud aatomist ning järele on jäänud ioonid ja elektronid. Seepärast koosneb ioniseeritud gaas ioonidest, elektronidest, kuid osalt ka neutraalsetest aatomitest. Samas kõik osaliselt gaasid ei ole ka plasmad, sest plasmas peavad avalduma kolm peamist tingimust. (Goedbloed, Poedts 2004; Laas 2008-2010; Bellan 2008) Esiteks peavad keskkonnas avalduma peamiselt laetud osakestele iseloomulikud efektid. Teiseks, üldiselt peetakse plasmaks selliseid ioniseeritud gaase, mille korral on ülekaalus laetud osakeste (mitte neutraalsete aatomite) omavahelised interaktsioonid. Kolmandaks tingimuseks peetakse seda, et plasma kogulaeng on null. Sellist olekut, kus plasma kui terviku kogulaeng on null, nimetatakse ka pseudoneutraalseks. (Goedbloed, Poedts 2004; Laas 2008-2010) Samas ei ole alati ioniseeritud gaasikogumite korral täidetud pseudoneutraalsuse tingimus − näiteks 179

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

võivad ülisuurte rõhkude ja temperatuuride korral olla elektronid plasmast osaliselt välja aetud, nagu on juhtunud tähtede tuumades olevas plasmas. Oleku korral, kus kogulaeng ei ole null, ei peeta seda rangelt plasmaks, kuigi plasma uurimismeetodid sobivad selliste ainete uurimseks. (Goedbloed, Poedts 2004)

Plasma parameetrid

Plasmas esinevad samad suurused nagu ülejäänud agregaatolekutes, kuid on olemas ka ainult plasmale iseloomulikke suurusi, nagu näiteks Landau kaugus ja Debye kaugus, mis näitavad, kui lähedale sarnasele osakesele võib osake plasmas minna ning kui kaugele eemalduda teist tüüpi osakese juurest tänu osakese soojusliikumise energiale. Ka temperatuur, tihedus (kontsentratsioon) ja rõhk on suurused, mida plasma korral tuleb vahel käsitleda teisiti kui gaasi korral. Erinevalt tavalisest gaasist eristatakse plasmas aine temperatuurist tulenevat rõhku ning elektrilaengutest tingitud rõhku. Samuti võib eristada magnetilistest omadustest tingitud rõhku. Erinevat tüüpi rõhud põhjustavad plasmas palju erinevaid liikumisi, sest laengutest tulenev rõhk ei pruugi olla alati samasugune nagu termiline rõhk. Samuti, kuna osakesed on laetud, siis plasma reageerib väljadele ja seetõttu saab plasmas osakesi suunata elektri- ja magnetväljade abil. See annab plasmale täiendava dünaamilisuse teiste olekutega võrreldes. Samuti on erinevused ka plasma temperatuurides − nimelt võivad erinevat tüüpi osakesed plasmas omada erinevaid temperatuure, näiteks elektronide temperatuur ning ioonide temperatuur. (Goedbloed, Poedts 2004; Laas 2008-2010; Bellan 2008)

Plasmale omased efektid

Erinevalt tavalisest gaasist tasub plasmaosakeste liikumise analüüsil arvestada seda, et osakesed on laetud, nende vahel mõjuvad tõuke- ja tõmbejõud. Teisalt on kaugemate osakeste jaoks laengud n-ö ’varjestatud’. Kui asetada plasmasse kaks elektrilaengut, siis tekiksid mõlema laengu ümber praktiliselt kohe vastasmärgiliste laengute pilved või kihid, mis püüaksid neutraliseerida plasmasse asetatud laenguid ja sedasi taastada plasma üldist neutraalsust. Nende pilvede paksus sõltub plasma tihedusest − mida tihedam plasma, seda rohkem vastaslaenguga osakesi tuleb laengu ümber ja seda väiksema raadiuse juures on laeng neutraliseeritud. Seega võib öelda, et kuigi plasmas on palju laetud osakesi, siis laengud ’tunnetavad’ kaugemaid osakesi vaid suhteliselt väikestel kaugustel, omavaheline mõju on suur lähimate osakeste vahel. (Goedbloed, Poedts 2004; Laas 2008-2010)

Plasma sagedused

Plasmat iseloomustavad mitmed erinevad sagedused, kuid üks olulisemaid on elektronide võnkumissagedus ehk Langmuiri sagedus plasmas. See sagedus sõltub elektronide tihedusest, lubatud elektronide vabast ruumist, elektroni laengust ja elektroni massist. Kui plasmas toimub selle tiheduse juhuslik häiritus (seda ei saa kunagi ära hoida), siis hakkavad elektronid ioonide ümber võnkuma. Tekivad iseeneslikud võnkumised, mille sagedus sõltub vaid elektronide (ja ühtlasi plasma) tihedusest. Selline efekt on omane nii Päikese kroonis, Maa ionosfääris kui ka hõõglambi niidi ümber oleva plasma jaoks ning võimaldab hinnata plasma tihedust. (Goedbloed, Poedts 2004; Bellan 2008) Teine olulistest sagedustest on nn sünkrotronsagedus. See näitab, millise sagedusega tiirlevad plasmas olevad ioonid ja elektronid oma liikumisel ümber magnetvälja jõujoonte. Kuivõrd kõik laenguga kiirendusega liikuvad osakesed kiirgavad elektromagnetlaineid, siis annab kiiratud lainete sagedus infot magnetvälja ning plasma temperatuuri kohta. (Goedbloed, Poedts 2004)

Lained

Plasmas olevaid laineid eristab ülejäänud kolmes keskkonnas olevatest lainetest see, et seal on lisaks mehaanilistele keskkonna lainetustele veel elektromagnetvälja lained. Aines levivate lainete all peame silmas eelkõige tavalisi helilaineid, mida piiravad keskkonna omadused, nagu jäikus ja tihedused.

(Goedbloed, Poedts 2004) 180

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik tÄPPISTEADUSED

Elektromagnetilised lained ei kasuta aga oma võnke edasiandmiseks osakesi, vaid välja jõujooni. See tähendab, et puuduvad piirangud, mis kehtivad mehaanilistele lainetele. Seetõttu võib elektromagnetlaine plasmas levida peaaegu sama suure kiirusega kui valgus vaakumis. Põhjus, miks see plasma korral tähtis on, on see, et kui ülejäänud olekute korral puudub elektromagnetlaine ja keskkonna vahel otsene vastasmõju, siis plasma korral on see olemas, sest plasma koosneb, erinevalt ülejäänud kolmest olekust, laetud osakestest, millel on elektriväljad ja mis mõjutavad elektromagnetlaine liikumist. Selliselt kiirendavad lained plasmas näiteks ainet Päikese kroonis, tõstes plasma temperatuuri kuni miljoni kraadini (Päikese pinnal on temperatuur vaid umbes 6000 K). Kui plasma kui tervikkogum liigub (näiteks tänu päikesepurskele Päikeselt Maa suunas), siis tekkinud elektromagnetlaine kiirus sõltub plasma kui terviku mõõtmetest ning võib erinevates suundades levida erineva kiirusega. See võimaldab hinnata plasmakogumis magnetvälja parameetreid, plasma temperatuuri, kuid ka plasma kui terviku hulka.

(Goedbloed, Poedts 2004; Laas 2008-2010; Bellan 2008) Tabelis 1 on toodud võrdlusena eri tüüpi plasmade parameetrid.

Tabel 1. Eri tüüpi plasmade parameetrite võrdlus. λL – Landau kaugus, N – osakeste kontsentratsioon, E – osakeste energia elektronvoltides, ωp – elektronide Langmuiri sagedus, csi – heli kiirus plasmas.

Plasma liik

E(eV)

λL(m)

Interstellaarne plasma

0,01

Pints

N (1/m3)

ωp(1/s)

csi(m/s)

4,52·

5,64·

9,09

1

4,52·

5,64·

90,1

Päikese tuum

1000

4,52·

5,64·

2870

TOKAMAK

10000

4,52·

5,64·

9090

Päikese kromosfäär

200

2,26·

5,64·

129

Maa ionosfäär

0,1

4,52·

1,78·

28,7

Kokkuvõte

Artikli aluseks olevas bakalaureusetöös „Plasma parameetrid ning võnkumised ja lained plasmas“ on kirjeldatud olulisemaid plasma parameetreid. Lähemalt on käsitletud võnkumisi ning laineid plasmas ja leitud lainete levikut kirjeldavad lahendid nn helilaine ning Alfveni lainete jaoks. Samuti on läbi viidud võrdlus erinevat tüüpi plasmade jaoks ja leitud plasma sagedused ning lainete kiirused näiteks Päikese krooni, ionosfääri ning TOKAMAK-i jaoks.

Viiteallikad

Goedbloed, J. P., Poedts, S. (2004). Principles of magnetohydrodynamics. Cambridge: Cambridge University Press.

Laas, T. (2008-2010). Sissejuhatus plasmafüüsikasse. ˂http://www.tlu.ee/~tony/oppetoo/plasmafyysika/Plasmaloeng.pdf˃, 09.12.2012.

Bellan, P. M. (2008). Fundamentals of Plasma Physics. Cambridge: Cambridge University Press.

181

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2011/2012. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik

PARIMAD TEADUSTÖÖD sarjas varem ilmunud kogumikud.

Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2007/2008 õppeaasta parimad teadustööd.

ISBN 978-9985-58-634-1 Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2008/2009 õppeaasta parimad teadustööd.

ISBN 978-9949-463-11-4 Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2009/2010 õppeaasta parimad teadustööd.

ISBN 978-9949-29-019-2 Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2010/2011 õppeaasta parimad teadustööd.

ISSN 1736-9649

182