Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 5. august 2011 | nr 31 (045)
www.tallinn2011.ee TEATER
Alissa Šnaider lavastas Tsirkusepuule vampiirietenduse
Kogu pere lõbustav etendus «Morten lollide laeval» pakub vaatajatele akrobaatikat, muusikat, tantsu ja tsirkusetrikke ning seda kõike meeleoluka loo sees, mida nii suured kui väikesed mõista suudavad. Loe lk 3 TSIRKUS Tallinna uue tsirkuse festivalil Tsirkusepuu saab näha tuntud lavastaja Sebastiano Toma etendust «The Time Between». Festivali teine kõrghetk on koreograaf Alissa Šnaideri OMAtsirkuse trupile loodud uudislavastus «Dr. Acula». Loe lk 4–5 RAHVATANTS
Foto: Roman Neso Laupmaa
Seekordne Seto Kuningriigi päev keskendub kuningriigi rahva harimisele 5.‒6. augustil vallutavad Obinitsa küla setode pidustused ja mõõduvõtud, kuna toimuma hakkavad järjekordsed Seto kuningriigi päevad. «Sellel aastal pööratakse tähelepanu kuningriigi rahva õpetamisele ning kuningriigi kaubahoovi korraldamisel soovitakse, et kohale tuleks kohalikke meistreid nii söögi kui käsitöö alal, et müügil olev toit, jook ja käsitöö oleks rahvapärasem,» rääkis selleaastase pidustuse fookusest Aare Hõrn, kes on üks korraldajatest. «Naabrid ja sõbrad võrokesed,
kihnlased, loodetavasti ka mulgid tulevad kuningriiki oma esinduse või uulitsaga,» lisas ta. «5. augustil saab kuulata seto kultuuri teemasid tutvustavaid loenguid ning osaleda leelo, seto tantsude ja käsitöö õpitubades. Õhtul etendub Taarka pärimusteatri esituses Kauksi Ülle kirjutatud «Mar’ats’auk»,» rääkis Hõrn. «Lisaks on kavas veel Seto ehete õpituba, mida veab Evar Riitsaar, seto rahvariiete õpituba Õie Sarve juhendamisel ning savianumate tegemise õpituba, kus nõu ja jõuga aitab Piusa Savikoja rahvas,» täiendas korraldaja. Samal päeval saavad osalised
kuulata ka jutte pühakutest, mida jutustavad Ahto Raudo ja isa Sakarias ning samuti on võimalus osaleda matkal Obinitsa külas ja lähikonnas, kus teed juhib arheoloog Arvis Kiristaja. Seto naiste tantsumoro on Kulla talus ning meeste laulu- ja tantsumoro Seto Seltsimajas. 6. augustil toimub juba 18. Seto Kuningriik – seekord viivad kõik teed Meremäe valda Obinitsa külla. Korraldaja sõnul oodatakse kõiki külalisi kella 11.30 ajal Obinitsa Lauluemadele püstitatud mälestuskuju juurde, kust algab pidulik rongkäik ning Setomaa ülemsootska juhtimisel
minnakse Obinitsa külakeskuse spordiplatsile, kus toimub Kuningriigipäeva avamine. Seal lauldakse hümni ja heisatakse lipp ning Setomaa ülemsootska loeb ette päevakäsud ja algavad esinemised ning võistlused. Päeva jooksul näidatakse seto kombeid ning õpetatakse rahvariiete kandmist. Samuti saab maitsta seto sööki ja jooki ning, nagu ikka ka varasematel aastatel kombeks on olnud, selguvad päeva lõpuks kuninga meistrid – parim sõnoline, kiigalüüja, lõõtsamängijad, karguse ja kasatski tantsijad,vägimees, sõirategijad, hansaajaja ja nõnda edasi. Päeva lõpu poole, kell 17.00
valivad Kuningriigil osalejad uue Setomaa ülemsootska, kes peab esindama seto rahvast ja Setomaad, aru saama kuninga käskudest ning olema seto rahva vaimne ühendaja kuni järgmiste ülemsootska valimisteni. Kell 18.00 toimub Seto sõjaväe pidulik paraad ning Kuningriik lõpeb ühise kirmasega, kus tantsuks mängivad setode omad pillimehed. «Traditsiooniliselt on kuningriigi latsipäiv 5. augustil ja päädib 6. augustil Seto Kuningriigi tähistamisega. UNESCO tunnusmärgiga pärjatud seto leelo kõlab üle Obinitsa mõlemal päeval,» sõnas korraldaja.
6. augustil näeb pärimuskultuuripäeval PäriMusi Tallinna Raekoja platsil interpreteeringute asemel ehedat ning ilustamata endisaegset kultuuri. Teaterahvatantsuga läbitakse 20. augustist alustades kaheksa päeva jooksul 1000 km Eestimaa teid. Loe lk 6 SETOMAA
Kolm kuningriiki tagasi ülemsootska kohustusi täitnud Aare Hõrn. Foto: Andres Ots
2
ARVAMUS
Reede, 5. august 2011 KULTUUR KUTSUB
«Stalker» on valgusega maalitud Inimene ei tea oma alateadvuslikest soovidest mitte midagi.
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Tsirkuse taassünd? Tsirkuse teemal on Eestis viimastel aastatel kuumi lahinguid löönud peamiselt loomakaitsjad ja tsirkuseetenduste peamine maaletooja, Tivoli tuuri vedav Lauri Viikna. Venemaal, kust meile suurem osa tipptasemel tsirkusetruppe sisse voolab, on metsloomade dresseerimise kunst teatavasti endiselt maailmatasemel ja elujõuline. Samas seostub tsirkus keskmisele vaatajale paratamatult laias laastus ikka eeskätt lärmaka ja kireva jandiga, tundudes olevat justkui üks vana Rooma aegadest alguse saanud suurriikide ja suurrahvaste massilõbustus, mille hiilgeajad jäävad perioodi, mil polnud tänapäevast massimeediat. Lisaks, kes ei mäletaks samast ajast pärit kurikuulsat ütlust, et rahvale on vaja vaid «tsirkust ja leiba». Rääkimata naljakast ja ka piinlikust seigast, et kunagi ammustel aegadel näidati mõnedes tsirkustes loomade pähe ka inimesi ‒ n.ö «habemega naisi» ja teisi füüsiliste puuetega isikuid. Tänaseks on tsirkusekunsti sisu osaliselt ka tänu metsloomade kasutamise keelustamisele palju muutumas. Nüüdisaegne või uus tsirkus on innovaatiline kunstivorm, mis keskendub peamiselt inimvõimete piiride võimalikult esteetilisele ja teatraalsele esitlemisele, olles samas jätkuvalt segu väga mitmest kunstivormist: muusikast, teatrist, tantsust ja akrobaatikast. Igal juhul avardab eestlaste maailmapilti kindlasti järgmisel nädalal Tallinnas peetav esimene Eesti uue tsirkuse festival Tsirkusepuu, kuhu sõidavad kohale mitmed mainekad noorte tsirkusetrupid kogu Euroopast. Meie sajanditagused stereotüübid tsirkuse kohta saavad selle tsirkusefestivali käigus kindlasti purustatud ning eestlased näevad oma silmaga, et nn uus tsirkus on hoopis midagi muud kui köiel tantsiv karu või üksteisele jalaga tagumikku lööv klounipaar. Samuti tõestab eesti akrobaatikalavastaja Alissa Šnaideri poolt tsirkusefestivali tarbeks lavastatud Dracula-teemaline etendus, et tsirkus ei pea olema tingimata kramplikult lõbus, vaid sellesse võib kuuluda ka üks korralik õudukas. Festivali avaetendusena on võimalus nautida ühe Euroopa uue tsirkuse alusepanija, nimelt Sebastiano Toma lavastust «The Time Between». Kuna tegu on noorte tsirkusefestivaliga, siis võib erinevaid etendusi vaadates ilmselt saada põhjaliku ülevaate mitte üksnes Euroopa nn uue tsirkuse tänasest hetkeseisust, vaid aimata noorte tsirkuseartistide etendusi jälgides sedagi, milliseks kujuneb Euroopa tsirkus veel kaugemas tulevikus ehk n.ö homme. On rõõmustav, et ka Eestis sirgumas kodumaiste tsirkuseartistide noor põlvkond, kelle tegemisi meil on kindlasti eriti huvitav uudistada. Kultuuripealinn soovitab kõigil tallinlastel tsirkusefestivali etendustele pilk peale heita, sest mine tea – võib-olla saate niisuguse erilaadse elamuse osaliseks, mida tavateater ega kontsert ei paku.
«Meie sajanditagused stereotüübid tsirkuse kohta saavad festivali käigus loodetavasti purustatud.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Arvo Iho
filmilavastaja ja operaator
S
eal, kus praegu ehitatakse Katelt, olid Andrei Tarkovski filmi «Stalker» Tsooni väravad ‒ elektrijaama korstna kõrval estakaadi all. Vana-Narva maantee ja Leningradi maantee vahelisel tööstusalal filmiti kõik dresiinisõidud. Pirita jõe silla juures jäi dresiin seisma, seal nad tulid maha ja hakkasid minema põhja poole. Tsoon ise algas Pirita jõe sängis, seal oli neli tanki dekoreeritud, nagu oleksid nad ära hävitatud, mõned suurtükid ja paar soomusautot. Üleval oli kuulipilduja juures üks sõduriskelett. See oli Stalkeri maailm, kuhu sõduritest enam keegi ei julgenud tulla. Veel filmiti toona Viru hotellist 200 m kaugusel praeguse Nordea panga hoone kohal, riigi viljasalve hoovides Rotermanni kvartalis, Koplis vanas naftabaasis ja kahes Jägala jõel asuvas elektrijaamas. Ainuke, mis filmiti Mosfilmi kõige suuremas paviljonis, oli siseruum. Ja lõpukaadrid on filmitud Moskva idapoolses äärelinnas. Kõigepealt pidi «Stalker» filmitama Usbekistanis, kuid seal oli 1977. aasta kevadel maavärin. Eestis oli Tarkovski aga 1975. aastal, kui ta käis siin «Peeglit» näitamas, saanud sõbraks Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkoriga. Aastal 1976 palus Rekkor tal olla noortekasseti «Karikakramäng», st Peeter Simmi, Peeter Urbla ja minu kunstiline juhendaja. Siis ta hakkaski meile rääkima, et Usbekistanis läks asi lörri ja peaks siin ringi vaatama.
Stsenaarium muutus veel võtteplatsilgi Kui Tarkovski filmima hakkas, saime loa olla praktikantidena võtetel. Mul ei olnud võtteplatsil tööülesandeid, kuna olin juba ametlikult kooli lõpetanud, kuid õigust olla võtteplatsil kasutasin mõlemal suvel maksimaalselt. Tohtisin olla režissööri kõrval, teha mõned
pildid, muidu oli see absoluutselt keelatud. Ja vaadata, kuidas midagi tehti, kuidas lavastati, kuidas valgustati, kuidas ilmutati. Võtetelt käis kolm operaatorit läbi. Esimesel suvel oli Georgi Rerberg, septembris-oktoobris Leonid Kalašnikov, järgmisel suvel Aleksandr Knjažinski. «Peegli» aegadel oli Tarkovskil Georgi Rerbergiga väga hea koostöö, kuid «Stalkeri» juures see ei sujunud nii hästi. Leonid Kalašnikov oli palju töötanud koos Solovjoviga, teinud väga ilusa pildimaailmaga romantilisi filme. «Stalkeri» juures sai ta olla vaid kolm nädalat, siis pandi projekt seisma, kuna stsenaarium muutus kogu aeg, nad ei oleks jõudnud enam sügisel valmis, loodus juba kolletas. Talvel sai Andrei südameataki, oli peaaegu kuu aega haiglas ja järgmisel suvel mai lõpus ja juunis tehti kogu film ühe hooga ära. Kui esimesel suvel oli töös stsenaariumi seitsmes variant, siis lõpuks filmiti lugu üheteistkümnenda stsenaariumi järgi. See ei ole tavaline, et nii palju variante tehakse. Ja hoopiski ebatavaline on see, et stsenaarium muutub veel võtete ajal.
Üle kahe duubli polnud vaja Knjažinski filmis kogu materjali 100% uuesti, sest vana materjal oli Mosfilmi labori süü tõttu praagiks muutunud. Üle 2000 m Kodaki negatiivi ilmutati vastikult pruunikasroheliseks, saime seda Peeter Simmiga montaažilaual ka ise näha. See oli uut tüüpi Kodak ja Mosfilmi peainsener Konopljov tegi ratsi, jättis ühe kemikaali ostmata, hoidis raha kokku. Aga teisest küljest, kui nii ei oleks läinud, siis ei oleks meil sellist «Stalkerit», nagu praegu on. Esimeste stsenaariumide järgi olnuks «Stalker» valdavalt seiklusfilm ja peategelane vägivaldne rets, aga mida aeg edasi, seda enam muutus ta pigem vürst Mõškini sarnaseks Dostojevski «Idioodist». Inimeseks, kes püüab aidata teisi, kelle kogu elu on pühendatud õnnetute aitamisele. Tarkovski mõtestas Boriss ja Arkadi Strugatski raamatu «Väljasõit rohelisse», mille ainetel film tehtud on, täiesti ümber. Üks vendadest oli samuti päris pikka aega Tallinnas, Andrei andis talle tihtipeale järjekordse stseeni ja rääkis, kuidas ta soovib, et see ümber tehtaks. Filmiti vaid kaks kuni kaks ja pool tundi päevas, ajal, mida nimetatakse inglise keeles magic
hour, vene keeles aga režimnaja vremja ehk režiimiaeg, mil otsest päikesevalgust enam pole, on ainult hõbedaselt jahe taevakummi valgus.
Film nagu vana Hollandi maal Tarkovski oli ise kaamera taga ja pani millimeetrise täpsusega paika misanstseeni. Tavaliselt filmiti kaks duublit. Ainult kaks duublit, sest filmiti ju Kodakile, mis oli Nõukogude ajal kulla väärtusega, aga rohkem ei olnud ka vaja, sest kõik oli täpne. Nii käiski suurema osa päevast ettevalmistus. Jõujaam Jägalal oli kollakasroosa, see maaliti kaks korda üle, algul vanarohelisega nagu vanadel Hollandi maalidel, siis lasti kuivada, seejärel segati värvile sisse läbikäinud mootoriõli, vesiklaasi ja vasetolmu, rohekaspruunikas värv koorus seinte küljest, sellele lisaks liimiti sammalt. Tarkovski seisukoht oli, et kui ka näitlejat kaadris pole, peab vaatajal ikka huvitav olema, nii saidki kõik faktuurid äärmiselt rikkad, elavad, tihtipeale voolab neis vesi. Kõik, mis oli raami sees, oli täpselt komponeeritud, seal ei olnud juhuslikke elemente peale põõsaid liigutava tuule. Kõik muu oli täpselt välja timmitud, valguse aeg määrati viieminutilise täpsusega, operaator mõõtis alati kolorimeetriga, et saaks õige valgustemperatuur. Kõik oli kui läbi maalitud. Iga element pidi olema paigas. Näiteks korjasime ära kõik muud värvi lilled, jäid ainult valged, äärmisel juhul ka mõni sinine. Kollased ja punased tuli ära korjata, et jääksid ainult puhas jahe roheline ja valge. Kirjusus hävitati. Ja kui rohelised lehed olid näiteks siseruumist vaadates liiga erksad, siis piserdati neid tumeda värviga. Filmis ongi niimoodi, et valgusega maalitakse. See tähendab, heades filmides on nii… Tarkovskil oli iga filmi tegemisel uus kunstiline kontseptsioon. «Peegel» oli vaba ujumine ajaookeanis vähemalt kolme ajakihi vahel ‒ 1936, sõjaaeg, 1974 ja siis veel kroonikakaadrid. «Stalkeri» kontseptsioon oli klassitsistlik aja, koha ja ruumi ühtsus ‒ ei mingit ruumi tinglikkust, aega oli täpselt üks ööpäev, kogu teekond toimus selle vältel. Tarkovski püüdis, et kaadrite vahele ei jääks suuri ajalisi hüppeid, nii on selles filmis ka eriti pikad kaadrid. Nii imelik, kui see ka ei kostu,
kuid «Stalkeris» on pildilises mõttes on võetud eeskuju 1594‒1665 elanud prantsuse kunstnik Nicolas Poussinilt. Poussini maalid olid tihti mütoloogilise süžeega ja põhimõtteliselt on ka «Stalkeri» aluspõhjaks müüt. Usk. Eetiline doktriin sellest, et kui on võimalik, siis aita teisi inimesi, kuid tea, et kui sa jõuad selle salapärase koha lävele, kus sisimad soovid saavad täidetud, siis tegelikult ilmneb, et inimene ei tea oma alateadvuslikest soovidest mitte midagi. Tarkovski ei tarvitanud kunagi sõna jumal, kuid religioosne sõnum on filmis sees. Kui inimene läheb jumala ette, siis näeb jumal teda läbi, tema teab meist rohkem kui me ise. Inimene võib olla teel ideaali poole, kuid ei saa kunagi olla lõpuni kindel, millised mustad jõud temas peituvad. See oli nagu liikumine omaenese südametunnistuse poole, kus kõik juhuslikud asjad langesid rännaku käigus ära, inimene vaatas omaenese südametunnistusse nagu tumedasse kaevu ja sai puhastuse. Stalker ei võinud vaatamata sellele, et ta sai karistada, istus aastaid vanglates, naine ootas teda ja ta tütar oli Tsooni tõttu mutant, inimesi aitamata jätta, sest ta tundis, et teised neid aidata ei saa.
Tegi alati seda, mida õigeks pidas Nõukogude Liidus suhtuti Tarkovskisse mitmeti. Ühest küljest olid kõik vaimustuses temast kui meistrist, aga ametnike silmis oli ta ebameeldiv tegelane, kes ei kuulanud absoluutselt mitte kedagi, vaid tegi alati seda, mida ise õigeks pidas. «Stalker» oli tema Nõukogude Liidus tehtud filmidest kõige selgema sõnumiga. Kes vähegi mõistusega oli, sai ju aru, et see on religioosne. Jumalast ei olnudki vaja rääkida, jumal on kohal, see on tunda igaühele. Tarkovski oli sisemiselt sügavalt religioosne, kuid mitte nii, et kõik seda tingimata näeksid. Koduski oli tal vaid üks Ernst Neizvestnõi tehtud raske, terasest ristilöödu ja paar-kolm väikest ikooni. Läänes toonitati tookord «Stalkeri» dissidentlikku olemust, kuid Andrei tegi seda religioosse ja vaimse filmina. Kel silmad, see näeb, kel kõrvad, see kuuleb, ja kes oskab filmi sisse elada, see saab väga positiivse laengu. Ma usun, et parimad Tarkovski filmid on kullaprooviga. Kõrge kullaprooviga.
Tallinn kui maailma lõpp-peatus 24.‒28. augustini toimub Tallinnas (Katel, kino Sõprus, Temnikova & Kasela galerii) helikunsti, visuaalkunsti ja filmifestival «Stalker».
Andrei Tarkovski ja Aleksandr Kaidanovski (Stalker) võtteplatsil.
Foto: Arvo Iho
Festivalile kutsutud autorid ja esitajad väljendavad oma isiklikku suhet Tarkovski filmiga ning otsivad oma visioonidele kohta Tallinnas kui maailma lõpp-peatuses. Sündmus koosneb kontsertidest, nn elava kino programmist, Tarkovski-viiteliste filmide programmist ning visionääride-kunstnike ekspositsioonist. Sõpruse kinos linastuvad «Stalker» (Andrei Tarkovski, RUS
1979), «Rerberg ja Tarkovski: «Stalkeri» pahupool» (Igor Maiborada, RUS 2008), «Arseni Tarkovski: Igavene olemine» (Vjatšeslav Amirhanjan, RUS 2005), «Üks päev Andrei Arsenevitši elus» (Chris Marker, FRA 1999), «Unustatud esivanemate varjud» (Sergei Paradžanov, ARM 1965), «Werkmeisteri harmooniad» (Bela Tarr, HUN 2000), «Püha Tõnu kiusamine» (Veiko Õunpuu, EST 2009), «Moskva eleegia» (Aleksander Sokurov, RUS 1987). Lähemalt stalkertallinn.com «Tõeline kunstnik ei eksperimenteeri ega otsi, ta leiab.» Andrei Tarkovski
Reede, 5. august 2011
TEATER
Lollide laeval juhtub nii mõndagi Lavajutud, mis pildikeeles räägivad rohkem kui eesti keeles. Liina Luhats
liina.luhats@tallinn2011.ee
1. augustil mängiti Kuressaare teatriaidas mitmesuguseid kunstimeediume kokku põimivat kogupereetendust «Morten lollide laevas». «Asi algas Tallinn 2011 projektist «Mereäärsed lood», kuhu esitasin kavandi ja see kiideti heaks, seejärel kirjutasin mõne hea kirjastajast sõbra utsitamise peale ka raamatu «Seiklused Salamandril,» rääkis loo autor Kaspar Jancis. «Nüüdseks olen sellest kirjutanud juba kaks raamatut. Teine raamat on kirjutatud tulevikus valmiva nukufilmi tarvis.» Näidendis läks lugu natukene lihtsamaks ja struktureeritumaks. Raamatus oli palju asju, mida ühevaatuselise lavastuse sisse ei olnud lihtsalt võimalik mahutada. Stsenaristi sõnul sai ta just teise raamatu kirjutamise juures aru, mida loos muuta tuleks, mida sisse võtta või välja jätta.
Etenduses võimutsevad allegooria ja sümbolid Lavastaja Aare Toikka tundis heameelt, et Kaspar Jancisega koostööd tehes areneb kõik orgaaniliselt. Vaidlused ja eriarvamused lahenevad ka alati väga sõbralikult. Meeste koostöö sai alguse «Pal tänava poiste» etendusega VAT teatris ja jätkus etendusega «Hea, paha ja inetu». Sügisel on samuti oodata koostööd, kuna etendub lavastus, kus Toikka teeb lavastaja ja Jancis stsenograafi tööd. Etenduses «Morten lollide laevas» saab laval näha nii žongleerimist, akrobaatikat kui mustkunstitrikke ja kuulda elavat muusikat. Tegijate sõnul on see kogupereetendus tsirkuse ja muusikaga, mis žanri poolest on tugevalt seotud keskaegse allegooriaga. Lavastus põhinebki allegoorial ja sümbolite mängul. Aktiivne pildikeel teeb loo sisu arusaadavaks nii suurtele kui väikestele. See on nii seatud mitte üksnes lihtsuse ilu pärast, vaid sellegi tõttu, et etendust näidatakse ka paikades, kus eesti keelt ei kõnelda. «Sellele, et kõik oleks mõistetav ka vaatajale, kes eesti keelt ei oska, on kirjutamise käigus mõeldud. Kujunditel on oma lugu, need peaksid olema ka sõnadeta tabatavad. Kindlasti lisanduvad ka kohalikus keeles äraõpitavad märksõnad, mis mõistmist hõlbustavad. Aga üldiselt, isegi kui keelest aru ei saa, on visuaalne keel ikkagi loetav,» rõhutas Jancis.
Maskiteater tuleb jälle tagasi Nii žongleerimine, akrobaatika kui tantsud on sündinud etenduse sisust lähtuvalt, pole ühtegi etteastet, kus efekt oleks lihtsalt efekti pärast. Kostüümidel on veidi keskaegne ilme. Jancise sõnul pole see kokkusattumus ‒ kostüümide keskaegne ilme tuleneb lollide laeva seotusest keskaegse allegooriaga. Kostüümid tingivad ka vastava liikumise. «Tänapäeval tehakse palju niinimetatud uut vana. Näiteks on Euroopas tõusuteel commedia dell’arte,» kirjeldas autor üht tänapäevase teatri arengusuunda. Maskiteatrist rääkides avas
autor ka «Morteni» maskide väljanägemise saladuse. «Meil oli vaja luua mask, millega saaks teha akrobaatikat ‒ kust näeks piisavalt hästi läbi ning mis ei takistaks liikumist. Seetõttu kasutasime päikeseprille ja paigutasime väikesed nn silmad nende peale,» kirjeldas autor. Etenduse elav muusika on Kaspar Jancise loodud ja kõlab ansambli Kriminaalne Elevant esituses, kus autor ka ise kaasa mängib. «Meil on, jah, selline lõbusate meremeeste orkester laval. Etendusega sünkroonis mängida on päris keeruline, kuna muusika peab olema väga täpselt ajastatud ja õigel ajal stseeni sisse tulema,» kirjeldas Jancis. «Oleme kunagi ansambliga tummfilmi helindanud, see oli samasugune kogemus. Niisugune asi nõuab üksteise kuulamist.» Lavastus rändab augustis 2011 jahil Runbjarn mööda Läänemerd, viies etendused Saaremaale, Hiiumaale, Mariehamni ning Euroopa kultuuripealinnadesse Turusse ja Tallinna. Lavastus valmis VAT Teatri koostöös Kuressaare Linnateatriga, toetasid Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Eesti Kultuurkapital. Piltidel: Üleval paremal asuval pildil saab Morten (Ott Sepp) sugeda oma karmikäelise tädi (Liisa Pulk) käest, kes arvas, et poiss on kõik moosipallid nahka pannud. Üleval vasakul juhib Morten oma laeva Salamander, teadmata, et peagi vallutavad selle kurjad putukad, kes ta üle parda viskavad. Keskmisel pildil ongi kurjad putukad laeva okupeerinud ja viivad ellu barbaarseid kohtuistungeid. Alumisel vasakul pildil teeb laeva uueks kapteniks hakanud kuri ämblik akrobaatikat, et oma ülemvõimu näidata. All paremas nurgas oleval pildil päästab Saskia (Lisa Angberg), kes vahepeal liblikaks moondus, Morteni lollide ja kurjade putukate laevalt, mis augu tõttu laeva põhjas juba meresügavustesse hakkas vajuma. Fotod: Liina Luhats
Kp
TUTVUSTAB
Poiss nimega Morten Viks ujutab ojas oma laevukest, meeskonnaks on mitmesugused putukad. Korraga ilmub kummaline tarakani meenutav võlur, kes muundab end pisikeseks ja sibab laevale, jättes võlujoogipudeli ojakaldale lebama. Morten maitseb uudishimust kummaliselt mulisevat võlujooki ning korraga on ta samuti pisike ja astub oma laevale… Järgneb seikluslik lugu ootamatute sündmustega, mille käigus Morten peab ennastsalgavalt tegutsedes laeva hukust päästma. Koguperelavastuse «Morten lollide laeval» aluseks on 2010. aasta kevadel ilmunud Kaspar Jancise lasteraamat «Seiklus Salamandril». Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni.
3
4
TSIRKUS
Reede, 5. august 2011
Akrobaatikaõpetaja lõ teemalise tsirkuseete
End eelkõige tantsijaks pidav Alissa Šnaider naudib laste õpetamisel tähele Kadriorus 5.‒13. augustini kestva uue tsirkuse festivali Tsirkusepuu eelviimasel päeval esietendub trupi OMAtsirkus «Dr. Acula», mida lavastas akrobaatikaõpetaja ja koreograaf Alissa Šnaider (vasakul). Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Alissa, kuidas tekkis idee lavastada tsirkuseetendus, mille peategelaseks on vampiir?
Kp
ELULOOST
Alissa Šnaider on Tsirkusepuul osaleva stuudio OMAtsirkus koreograaf-lavastaja. Lapsepõlves sportvõimlemisega tegelenud Alissa on vabakutseline tantsija ja koreograaf, kes on muu hulgas õppinud Fine 5 Tantsukoolis ning osalenud Saša Pepeljajevi ja Sandra Z lavastustes, kellest viimasega moodustab ta disko-popprojekti QueeNNaive. 2005 sai Alissa Philip Morris Eesti parima tantsija auhinna. Tema esimene kogemus lavastajana pärineb aastast 2008, mil kahasse Jaak Printsiga valmis «6 reisijat», mis valiti sama aasta Eesti nüüdistantsu auhindade läbilöögiauhinna nominendiks. Mullu valmis Alissal koos Päär Pärensoni ja Renzo van Steenbergeniga lavastus «Tavaj». 2010. aastast alates on Alissa OMAtsirkuse treener, keskendudes akrobaatikakavade koreograafia õpetamisele ja lavastamisele. Alissa õpetatavate numbrite ja OMAtsirkuse kohta saab rohkem lugeda www. omatsirkus.ee/est/omatsirkus/numbrid
Olen ammu mõelnud Dracula tegelase peale, kes käis mul vahetevahel ka unenägudes, ning inspiratsiooni sain ühest laulust, mille ümber terve etendus käib. Mulle läheb korda tundmatu jõud, mis Draculat käivitab, mis laseb tal võtta mitmesuguseid vorme (loom, tuul või inimene) ja paneb teda objekte liigutama. Veri ja küüslauk mind ei huvita. Mulle meeldib ka see mõte, et vampiirid on olendid, kes testivad inimkonna norme ja moraali, mis on hea ja mis halb. Mis mind hirmutab, pole tegelikult mitte imelik punaste silmade ja kihvadega olend, vaid see, et tema langetab otsuse minu üle, kas anda või mitte anda elu, mis kunagi ei lõpe. Mis tunne on olla vaakumis, mis tunne on lõpmatus? Tulge kindlasti seda etendust vaatama ja kui Tsirkusepuul ei jõua, siis hiljem ‒ me mängime seda detsembris Kanuti Gildi SAALis veel kolm korda. Muuseas, lavastus ei ole alla 7-aastastele soovitatav. Põhjuseks on selles leiduvad ootamatud kohad, mis võivad väiksemaid lapsi ehmatada.
da esiteks seda, et tegemist on noorte ja lastega, see töö nõuab tähelepanu, kannatust ja huumorimeelt. Kõik need omadused meeldivad mulle! Lastega töötades näeb tulemust ja arengut väga kiiresti, see paneb mind edasi liikuma. Ka meeskond on meil nii kihvt, et iga päev on hea tuju garanteeritud. Selliste inimestega ei ole ühtegi võimatut asja olemas! Loodetavasti laob minu töö lastele täiskasvanueluks vundamenti. Pean silmas seda, et nemad on siis võimelised ise otsustama, mis alaga nad tahavad edasi tegeleda, mõistavad, millised on selle ala tegelikud plussid ja miinused, ja
«Vampiirid testivad inimkonna norme ja moraali.»
Tsirkuse harrastamine vajab eriruume Mida teete oma akrobaatikakoolis? Akrobaatikakoolis olen koreograaf ja tantsuõpetaja. Rääkides töö plussidest, tahaksin maini-
on valmis nendega kokku puutuma ning vastutama oma otsuste eest. Plusse on minu töös nii palju, et nende kirjapanekuks ühest leheküljest ei piisa. Miinustest oskan mainida vaid seda, et kuna tegemist on akrobaatikakooliga, siis tantsu/koreograafia tundideks jääb aega väheks ja ka lapsed ei jõua iga päev trenni teha. Ärme unusta, et nad peavad tegema ka kodutöid, koolis käima jne. Riigipoolne toetus on väike ja seetõttu on ots-otsaga kokkutulemine raskendatud. Oluline probleem on ka see, et varem pidi akrobaatikakool saale rentima, mis tähendab omakorda, et trenni sai teha vaid teatud päevadel ja aegadel ning puudusid pidevalt rippuvad vahendid, sest teistele samu saale kasutanutele oleksid need
lihtsalt jalgu jäänud. Aga nüüd kolime koos akrobaatikakooli ja OMAtsirkusega Standardi ruumidesse, kuhu saame vajalikud vahendid pikemaks ajaks üles riputada. Tulevikus tahaksime siiski päris oma ruume, kus saaksime segamatult treenida ja võistelda
Uue tsirkuse stuudiod hoiavad kokku Kas on mõned trikid või numbrid, mida lastele meeldib teha rohkem või vähem võrreldes teistega? Minu kui koreograafi meelest tahavad lapsed eelkõige pidevalt omavahel võistelda. Seetõttu on eriti populaarsed igasugused
«Dr. Acula» lavastajat Alissa Šnaiderit
Festivali tähtlavastust saab vaadata Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
5. ja 6. augustil kell 20 etendub Kadriorus rahvusvahelise uue tsirkuse festivali «Tsirkusepuu» programmi raames tunnustatud Saksamaa lavastaja Sebastiano Toma (pildil) lavastus «The Time Between». Hamburgis resideeruv Sebastiano Toma on tunnustatud kaasaegse tsirkuse lavastaja, kes on tuntust kogunud paljude omanäoliste lavastustega. Erilise tähelepanu osaliseks on Sebastiano Toma saanud aga «Tiger Lillies» nimelise tsirkusega. Lavastuses «The Time Between» toovad mitmekülgsete annetega kolm noort artisti ja kolm virtuoosset muusikut publikuni romantilise ajarännaku, kus saatjateks on näitlejameisterlikkus, tsirkus, pildid, tants ja muusika. Sebastiano Toma loodu tõestab suurepäraselt seda, et tsirkus on tänapäeval kogu maailmas arenenud meelelahutuslike trikkide näitamise paigast äärmiselt uud-
seks ja põnevaks kunstivormiks. Kaasaegse tsirkuse lavastused on oma olemuselt näiliselt inimvõimete piiril tegutsevad esteetiliselt kaunid, lummavad, nauditavad ja mõtestatud kunstisündmused, kus põimuvad teater, elav muusika, koreograafia ja akrobaatiline meisterlikkus. «Aeg on raskusjõud, kui žonglööri käest kukkuv ese läheneb kiiresti maapinnale. Sama võib
juhtuda õhutrikis, kui tantsija sammu kõrvale astub. Kas noor daam on võimeline raskusjõu kiirendusseadustest päästma? Kas te teate, kus on pausinupp? Ühel hetkel keritakse mõne sekundiga lahti kõik saatused. Kerige need uuesti kokku ja veel kord päris algusest lahti,» võtab Toma lavastuse kokku. Belgias sündinud ja alates 1980. aastate algusest mitmel pool Euroopas teatrites ja tsirkustes töötanud Toma sõnul «toodavad» uue tsirkuse etendustele tänapäeval osatäitjaid valdavalt tsirkusekoolid. «Suurem osa neist koolidest asuvad Euroopas, eriti Belgias, Prantsusmaal ja Saksamaal, kuid koole on näiteks ka Ukrainas ja Kanadas. Paljudel artistidel on tugev spordi- või tänavakunsti taust,» kirjeldab Toma tüüpilist tsirkuseartisti. Eesti uue tsirkusega Toma eriti kursis ei ole, kuid ta loodab Tsirkusepuul seda viga parandada: «Festival annab harukordse võimaluse tutvuda nii Eesti kui ka teiste riikide tsirkuseartistide töödega.»
Sebastiano Toma lavastatud etenduse
TSIRKUS
Reede, 5. august 2011
õi Draculaenduse
epanu, kannatust ja huumorimeelt. hüpped, eriti veel kui lapsed saavad neid ette näidata. Kas peate ennast pigem tantsijaks või lavastajaks/koreograafiks? Tants on mul nii kehas sees, et see väljendab mu eksistentsi. See on minu jaoks nii loomulik, et arvan, et olen ise tants. Koreograafia seevastu on minu jaoks konkreetne tegevus. Või midagi, mis hoopis minuga tegeleb, sõltub vaatenurgast. Kuidas läheb teie muusikaprojektil QueeNNaive? QueeNNaive tegutseb uue albumiga, mis loodetavasti tuleb välja detsembris, ja annab kontserte. Palju hulle plaane on õhus!
Milline on teie hinnangul Eesti tsirkuse hetkeolukord? Kas peate samuti uue tsirkusega tegelevaid stuudioid Folie ja Tsirkusekool pigem konkurentideks või koostööpartneriteks? Kuna see on minu esimene kogemus tsirkuseetenduse loomisel, siis oskan öelda vaid seda, et ma ei ole kuulnud Tsirkusekoolist ega näinud nende etendusi. Tean, et Folie on väga silmapaistev, kuid ka nende etendusi pole ma seni veel vaatamas käinud. Paneksin Folie ja OMAtsirkuse ühele joonele, sest usun, et väikeses Eestis oleme kõik omavahel koostööpartnerid ning et ühiseid projekte tuleb veel!
t köidab vampiiride puhul nende võime anda ja võtta igavest elu.
Foto: fashionbyfashion.wordpress.com
a kahel korral
es «The Time Between» viiakse vaataja romantilisele ajarännakule.
Foto: The Time Between Company
Kp
5
LISAB
Tsirkusepuu kava Reede, 5. august 16.30 Suur tsirkuse rongkäik marsruudil Vabaduse plats, Suur-Karja tänav, Kullassepa tänav, Raekoja plats, Viru tänav, Tammsaare park. 20.00 Kadrioru pargis spetsiaalselt Tsirkusepuu ajaks avatud Tsirkuse allee (kõik etendused toimuvad samas kohas või vahetus läheduses juhul, kui märgitud ei ole teisiti) The Time Between Company (Saksamaa) etendus «The Time Between», pilet 7/10 EUR 22.00 Tulegrupi Flameous (Eesti) etendus «Võluaed» Laupäev, 6. august 14.00 Tsirkuse piknik 16.00 Monorattaralli 17.00 Trummiorkestri Cirkus in Beweging (Belgia) etendus «Dynamo» 18.00 Kumu auditooriumis tsirkusestuudio Folie Grupp FF (Eesti) etendus «Käputäis olemisi», pilet 5/7 EUR 20.00 The Time Between Company (Saksamaa) etendus «The Time Between», pilet 7/10 EUR Pühapäev, 7. august 14.00 Tsirkuse piknik 16.00 Trumm-It (Eesti) 17.00 Kumu auditooriumis tsirkusestuudio Folie Grupp BB (Eesti) etendus «Boheemide hoov» ; Circus Elleboog (Holland) etendus «Black Box», pilet 5/7 EUR, perepilet (2 täiskasvanut + lapsed vanuses 4‒17) 13 EUR 19.00 Albert & Friends Instant Circus (Suurbritannia) etendus «And in the Beginning»; Cirkus In Beweging Wok (Belgia) etendus «H-oreeca!», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR 22.00 Kumu auditooriumis Dr. Cubo ja prof. Charlekas (Eesti) etendus «Dr. Cubo ja prof. Charleka räpane sessioon», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR. NB! Etendus sobib alates 14. eluaastast! Esmaspäev, 8. august 19.00 Albert & Friends Instant Circus (Suurbritannia) etendus «And in the Beginning» ; Cirkus In Beweging Wok (Belgia) etendus «H-oreeca!», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR Teisipäev, 9. august 19.00 Salpause Koolituskeskus (Soome) etendus «Resilience», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR Kolmapäev, 10. august 17.00 Circo Hannover ja LAG Zirkus (Saksamaa) etendus «Colourful Leaves», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR 20.00 Salpause Koolituskeskus (Soome) etendus «Resilience», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR Neljapäev, 11. august 19.00 Circus Elleboog (Holland) etendus «Black Box» ; Circo Hannover ja LAG Zirkus (Saksamaa) etendus «Colourful Leaves», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR 21.00 Trumm-It & Dynamo & Tulegrupp Flameous (Eesti ja Belgia) ühisetendus Reede, 12. august 20.00 OMAtsirkus (Eesti) esietendus «Dr. Acula», pilet 5/7 EUR, perepilet 13 EUR Laupäev, 13. august 17.00 Trumm-It 18.00 Klounid Piip ja Tuut (Eesti) etendus «Piip ja Tuut köögis», pilet 5/7EUR, perepilet 13 EUR Festivali kava vt ka www. tsirkus.ee/tsirkusepuu/
Toivo Unt (vasakul) ja Nõmme Jazzil esinev Pepe Ahlqvist mullusel Pori jazzifestivalil.
Foto: Jaanika Ventsek
Nõmme Jazz laiendab kuulajaskonda Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
5.‒6. augustil Glehni pargis ja Nõmme Spordikeskuses toimuv Nõmme Jazzi Suvefestival pakub avapäeval tasuta kontserte ja päädib Euroopa mõistes tipptasemel bluusitähe Pepe Ahlqvisti esinemisega. «Nõmme Jazz pole kunagi olnud massiüritus, me pole ka kunagi püüdnudki konkureerida Jazzkaarega,» sõnastab tosinkond aastat toimunud festivali olemuse selle hing, staažikas kontrabassist ja pedagoog Toivo Unt. Millisena näete Nõmme Jazzi rolli Eesti muusika- ja jazzimaastikul? Jaanika Ventsel: Nõmme Jazz on alati rõhunud eksklusiivsusele ja kvaliteedile. Kui räägime käesolevast festivalist, siis see on esmakordselt tõeliselt suvine festival ning mõeldud laiemale kuulajaskonnale. Me pakume mitmesugust muusikat, mis on kas või õige pisut mõjutatud jazzist. Näiteks folkmuusikutele lisame juurde jazzmuusiku, kes püüab sulanduda nende maailma, ning festivali peaesineja, bluusmuusik Pepe Ahlqvist toob meile oma kava, mis on seatud big bandile. Meie eesmärk on tuua jazzi inimestele lähemale. Toivo Unt: Nõmme on suhteliselt spetsiifiline festivalikoht, eriti suvel, sest paljud on puhkusel ja seetõttu on seal üsna vaikne. Eesti muusikamaastik on niisuguses huvitavas seisus, et ühest küljest publikut nagu igale poole jätkuks, aga kohati on proportsioonid paigast ära, eriti just reklaami osas. Näiteks superstaar on ikkagi aktuaalsem kui elitaarsem klassikaline muusika, etno, pop või jazz. Arenguruumi veel on, võrreldes näiteks Soomega. Seal oli veel mõni aasta tagasi aastas 36 jazzfestivali. Olen käinud pea neil kõigil ja igal pool on rahvast. Kuid ei saa väita, nagu oleks olukord halb. Meil on tegus Jazziliit ja NO99 ruumides tegutseb jazziklubi, toimuvad kontserdid, tuurid. Tõelist arengut olen näinud just koolituse osas, sest muusikaakadeemiast, Viljandi Kultuuriakadeemiast ja Otsa-koolist on tulnud terve plejaad väga häid noori muusikuid. Oma osa on ka õpilaste ja õpetajate vahetusel.
Kes on festivali korraldamise taga? JV: Teeme suuremalt jaolt festivali kahekesi, eelkõige selles osas, mis puudutab ideelist ja ettevalmistavat poolt. Mina teen suurema osa paberimajandusest, aga suure plaani paneme kokku koos. Kuidas õnnestus festivalile esinema saada Euroopa bluusieliiti kuuluv Pepe Ahlqvist? TU: Mängisime kolm aastat tagasi temaga koos Pori Jazzil ja ta jättis väga sümpaatse mulje. Kui suured artistid käituvad teinekord staaritsevalt, siis temaga koos töötamine oli väga meeldiv. Mida kujutab endast lisaks festivalile Nõmme Jazzi raames toimuv rahvusvaheline noorte artistide konkurss?
TU: Konkursi žüriis on eranditult esinemisvõimalusi pakkuvad produtsendid ja festivalide juhid. Muusikuna võin öelda, et uus esinemisvõimalus on isegi rahalisest auhinnast hinnalisem, tähendades uute sidemete loomist, kogemuste omandamist ja enda teistega võrdlemist. Eesti on väike, paari lookese äraõppimise asemel peaks noore professionaalse muusiku siht olema jõuda siit välja. Selleks peab aga orienteeruma, kus sa muusikalises mõttes asud, milline on su tase ja eesmärgid, aga sellest saab aru ainult end eakaaslastega võrreldes. Põhjus konkursi korraldamiseks on ka see, et minul polnud võimalik end noorena mujal kui Nõukogude Liidu piirides proovile panna. Samuti saan nii kasutada oma 15 aasta jooksul Pori Jazzil lepingulise muusikuna esinedes tekkinud sidemeid.
Eesti jazz tugineb Põhjamaadele Kui lihtne on eestlastel tõetruult esitada jazzi-sugust muusikastiili, mis on algupäraselt ju mustanahaliste ja seetõttu meist ehk temperamentsemate inimeste loodud žanr? TU: Muidugi on teatavad muusikalised kriteeriumid, mille täitmisest ei saa jazzi puhul üle ega ümber. Statistiliselt rääkides ei ole meil aga midagi häbeneda, sest Tartul oli näiteks oma jazzfestival veel enne, kui neid hakati korraldama jazzi üheks sünnilinnaks peetavas New Orleansis. Kui räägime jazzist kui stiilist, mida tavaliselt ette kujutame, siis see on tulnud eelkõige mustanahalistelt muusikutelt. Olen ise New Yorgis ansambli Spirit of Life koosseisus esinedes kogenud teatavat rassismi, mis neil valgenahaliste jazzmuusikute suhtes on.Samas olen jällegi veendunud, et ükski ameeriklaste gospelikoor ei suuda esitada näiteks Eesti rahvalaule meie oma kooridest paremini. Praeguseks hetkeks on USA ja Euroopa jazz arenenud erinevalt, nagu ka Euroopa põhja- ja lõunaosas viljeletav jazz. Põhjamaade jazz on juba suhteliselt lähedal klassikalisele muusikale, selle helikeel ning tunnetuslik pool sobivad Eestile. Vahe on võrreldes ameeriklastega muidugi olemas, kuid see ei ole üldse hirmutav ega katastroofiline – vastupidi, see hoopis rikastab! Toivo, pälvisite tänavu Jazziedendaja auhinna. Mida see teile tähendab? TU: Olen selle tunnustuse eest tohutult tänulik. Alati on tore, kui tehtut märgatakse. Kuid päris kindlasti ei kavatse ma nüüd pille kotti panna. Lähiaastate plaanid on tõsised, eriti Sillamäel, kus ma olen 7. aastat noorte jazzfestivali patroon. Selle tulemusena avame sügisel sealses muusikakoolis jazz-pop osakonna. Oleks keegi mulle 10 aastat tagasi öelnud, et midagi sellist ette võtan, oleksin ma ta välja naernud. Sillamäele polnud eestlastel 50 aastat asja. 15 000 elanikust on ainult 500 eestlased, kellest aga pooled ei oska eesti keelt. Küll aga on sillamäelased mõnes teises mõttes kohati rohkem eestlased kui päris põline eestlane ise. Leian, et muusika on võimalus, kuidas seda osa Eestimaast tagasi saada.
6
RAHVATANTS
Reede, 5. august 2011
Milline on ehe ja ilustamata pärimus? Kolm-neli põlvkonda toovad rahva ette mängud, muinasjutud, tantsud ja pillimuusika. Merepäevade publikurekord 15.‒17. juulini toimunud IV Tallinna Merepäevi külastas sel aastal rekordiliselt 100 000 külastajat. Merd, maad ja rahvast ühendav tasuta perepidu kandis juhtmõtet «Tallinna Merepäevadel on Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 merele avatud» ning meelelahutust ja huvitavaid tegelusi jagus kolmes sadamas (Peetri sadam, Lennusadam, Admiraliteedi bassein) nii rannale kui lainetele. Kõiki sihtpunkte ühendas suve algul avatud ja linlaste hulgas väga populaarseks saanud kultuurikilomeeter. Publikumagnetiks kujunes maailma suurim ja uhkeim purjelaev Krusenstern, mida külastas 18 000 uudistajat. Lisaks sai publik osa regatist Tallinn Race ning Muhu väina regati lõputseremooniast. Järgmised Tallinna Merepäevad toimuvad juulis 2012.
6. augustil Raekoja platsil toimuv Pärimuskultuuri päev PäriMusi kutsub osa saama ehtsast esivanemate tegevuse juurde kuulunud pärimuskultuurist, mida folgifestivalidel tavaliselt ei näe. Oliver Õunmaa PäriMusi on kogu päeva kestev folkloorikontsert, kus kollektiivid üle Eesti ja ka rahvusvähemused esitavad oma kodukandi kultuuripärandit selle ajaloolistes vormides. Ürituse eest vastutava Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu Arendus- ja koolitusjuhi Ene Lukka-Jegikjani sõnul näeb populaarsust võitnud folgifestivalidel pigem rahvuskultuuri interpreteeringut ja show-poolt. «Folkloorinõukogule on aga südameasi selle kultuuri tutvustamine, mis enne järjepidevuse
ja loomuliku arengu katkemist saatis rahvast nii igapäevaelus kui pidustustel,» ütles Ene Lukka-Jegikjan. «Usaldame esivanemate head maitset, Raekoja platsil näeb kõike ehedal kujul, ilustamata ja kaunistamata, kuigi selline kultuur pole päris rahva ees esinemiseks mõeldud.»
Õpitu tuleb koju tagasi Kontsertkavu esitavad folkloorirühmad kannavad oma kodukandi rahvarõivaid. Tantsude saateks kõlab elav muusika. Esitatakse eelkõige rahvalaule, -tantse
ja -pillimuusikat, kuid tutvustatakse ka rahvakombestikku ja sõnalist pärimust nagu kõnekäänud ja muinasjutud. Ene LukkaJegikjani kinnitusel koosneb iga esineja kontserdikava ühest või mitmest folklooriliigist. «Iga grupp valib ise, milliseid kultuuriliike nad esitavad, kes rohkem tantsib, kes laulab, kes esitab lisaks rahvajutte,» rääkis Lukka-Jegikjan. «Mõned esinejad on esitatavat tõesti kuulnud otse oma isadeltemadelt, suurem osa aga on õppinud traditsioone koolitustel ja ringides. Loodame, et nii satuvad pärimused jälle tagasi koju põlvest põlve edasi kanduma. Kihnust on kohal kolm-neli põlvkonda, ka Pelgulinnast tulevad esinema nii vanaemad kui lapselapsed. Pikk traditsioon on
Oma on parem kui võõras
LIFT11 väisas Venemaad LIFT11 installatsioon «O» kutsuti arhitektuuriajakirja «Protect Baltia» kutsel Peterburi ja Moskvasse tutvustama kaasaaegset avaliku ruumi kunsti ja kohaliku linnaruumi probleemidele tähelepanu juhtima. «O» otsib oma tähendust ümbritsevast ruumist ja kogejate peadest, ilmudes enamasti ette hoiatamata avalikku ruumi. Installatsioon on viiemeetrise läbimõõduga must täispuhutav pall, mis on oma kaalult nii kerge, et püsib vee peal või liigub tuule jõul. Sõltuvalt asukohast ja kontekstist on see kas argipäevast sagimist segav takistus, lastesõbralik ja sportlik mänguasi või kriitiline kommentaar ümbritsevale. «O» autorid on arhitektid Aet Ader, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja kunstnikud Flo Kasearu ja Andra Aaloe.
KVN on nüüd ka eesti keeles Juba peaaegu aasta on MTÜ Loomingukeskus Šanss viinud ellu projekti «Lõimiv huumor», mille raames eesti noored saavad tutvuda ettevõtmisega KVN. KVN-i esinemised on jaotatud kahte ossa – esimene annab pealtvaatajatele näha selle žanri etendust ning teisel on interaktiivne iseloom, kuivõrd selles saavad mitu pealtvaatajat võimaluse ise osa võtta Projekti jätkufaasis esinetakse venekeelsetes õppeasutustes eestikeelsete programmidega. Eesti KVN-i juhi Maksim Volkovi sõnul näitab KVN, et meie maal ei ole keel eristamise vahendiks. Pärast koolivaheaega ootab projekti veel kümmekond esinemist nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides.
Leigaritel, kuhu kuulutakse suguvõsade kaupa ja kus folkloor on elustiil.» Kontserti juhatavad ja kavu kommenteerivad pärimuskultuuri asjatundjad. «Tegemist on meie nõukogu spetsialistidega, kes avavad rahvale tegevuste tausta,» lausus Lukka-Jegikjan. Üks esinejatest on Halliste Põhikooli folkloorirühm Karikakar. Selle juhi Milvi Kulli sõnul on plaanis rahvale esitada kolm laulumängu ja üks tants. «Meie lapsed mängivad laval läbi mulgi laulumängud «Rikas mees,» «Peremees» ja «Varas» ning esitavad tantsu «Üks-kakskolm-neli-viis-kuus-seitse»,» tutvustas Kull. «Ette oli valmistatud tegelikult suurem kava, kuid kahjuks on esinemiseks aega vaid 15 minutit. Tallinnasse tulevad esinema 1. ja 2. klassi lapsed».
Halliste Põhikooli folkloorirühm Karikakar esitab kolm laulumängu ja ühe tantsu.
Foto: Malle Leppik
Kulli sõnul on folkloorirühmas käimine laste seas populaarne. «Küllap on see nii, sest lisaks rahvatantsudele, -lauludele õpime ka mänge, mõistatusi ja vanasõnu,» selgitas Kull. «Võtame vastu kõiki soovijaid 1. klassist alates.» Lukka-Jegikjani kinnitusel kasutab eestlane oma kultuuri elus rohkem, kui ta arvatagi oskab. «Ka on teadlikkus tõusnud ja rahvas soovib meie oma kommete järgi pidada pulmi või matuseid, tähistada jaanipäeva või mardipäeva,» seletas Lukka-Jegikjan. «Tahetakse oma pulmadega erineda filmidest nähtud Ameerika stiilis pulmadest.» Külalisena osaleb teise tänavuse Euroopa kultuuripealinna Turu rahvatantsurühm PRO ning päeva lõpetab ühistants rahvaga Leigarite ja PRO eestvedamisel.
Kp
LISAB
PäriMusi kava 12.00 Avamine 12.10 Pealinlaste pärimusi ‒ Pelgulinna folklooriklubi, folklooriselts Juhukse ja perekond Abro 13.00 Kihnu pärimusi ‒ folklooriansambel Kihnumua ja Kihnu pillilapsed 13.30 Seto pärimusi ‒ seto leelokoor Sorrõseto 14.00 Saarerahva pärimusi ‒ folkloorirühmad Virvik ja Munuksed, Helen Kõmmus 14.30 Rahvusvähemuste pärimusi ‒ Žurba (ukraina), Palan (tšuvaši), Kullero ja Mummot (ingeri), baškiiri muusik Ilnur Hairullin koos tantsijatega ning Amina Kurbanova 15.30 Võrumaa pärimusi ‒ lõõtspillimuusikud Elmar Ruusamäe, Kadri Giannakaina-Laube ja Toomas Ojasaar 16.00 Soome pärimusi ‒ Turu Rahvatantsurühm PRO 16.30 Virumaa pärimusi ‒ regilauluansambel Tink-Tingadi, rahvatantsuansambel Tarvanpää, folkloorirühm Tarva Tammed ja regilauluansambel Kadrina Kadrid 17.30 Tartumaa pärimusi ‒ lõõtsaduo Arvo ja Allan Avi ja folkloorirühm Kolumats. 18.00 Mulgimaa pärimusi ‒ folkloorirühmad Karikakar, Kõõrukiri, Tiistelu ja lõõtspillimängija Julius Vilumets 18.30 Pärnumaa pärimusi ‒ folkloorirühm Hoiuspuu ja rahvuskultuuriselts Kirmas 19.00 Rahvakunstiselts Leigarid 19.30 Lõputantsud Leigarite ja Turu rühma PRO eestvõttel
Rahvatants mööda maanteid kestab kaheksa päeva 1000 km Eestimaa teid läbitakse katkematu tantsuga kiirusel 5,5 km/h. Oliver Õunmaa Taasiseseisvumist tähistab omapärane sündmus ‒ kõiki maakondi läbiv teaterahvatants. Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts korraldab suure projekti TeateTants 2011, mille käigus läbitakse lakkamatult rahvatantse tantsides ja musitseerides 15 Eesti maakonda. «Sündmus saab alguse Tallinnast ja kokku läbitakse tantsides 1000 km Eestimaa maanteid,» tutvustas TeateTantsu projektijuht Eero Kiipli. «Lisaks rahvatantsuharrastajatele näeb ka teiste tantsustiilide esindajaid ja koorilauljaid.»
Jõgeva- ja Ida-Virumaa on hõredamalt kaetud Kui alguses loodeti koguda 200‒400 rühma ja 5000 tantsijat, siis praeguseks on registreerunud juba 450 rühma ja 6200 tantsijat. «Registreerumine on läinud edukalt,» märkis ta. «Siiski kutsuks üles osalejaid Ida-Virumaale ja Jõgevamaale tantsima tulema, sest kui Tallinnas on vahemaad väikesed ja tantsijaid palju, siis seal on tantsijate arvu kohta läbida pikad vahemaad.»
Korraga tantsib maanteel ükskaks paari, kes jõukohase teekonna järel annavad teatepulga üle järgmistele tantsijatele. Üks 6‒8-paariline tantsurühm läbib 4‒7 kilomeetrit ning nende ülesanne on jaotada see 100‒150-meetristeks lõikudeks. Tantsitakse lakkamatult ehk 24 tundi ööpäevas, ühe rühma lõpetamisel alustab kohe teine rühm. «Tantsijad liiguvad turvatud kolonnis,» lausus Kiipli. «Kõige ees sõidab veoauto, millelt tuleb nii muusika ja helivõimendus, kui öösel tantsimiseks vajalik valgus.» Keskmiseks liikumise kiiruseks on arvestatud 5,5 km/h. Teekonnal on plaanitud teha 15-minutilisi liikumispause, tantsides sel ajal koha peal. Pausid on arvestatud keskmise liikumiskiiruse sisse. Rühmad on oodatud tantsima oma muusikutega, kuid nende puudumisel valmistavad korraldajad ette plaadid sobiva muusikaga. «Iga rühm sai valida viie tantsu seast endale sobivad,» rääkis Kiipli. «Kõik on hoogsad, kiireloomulised ja edasiliikumist soodustavad tantsud. Iga paar peab olema õigel ajal õiges kohas ja samal ajal peab mängima ka õige muusika. Vaja on hankida ka söök ja magamiskohad. Niisiis on logistika
paras pähkel, kuid õnneks on seni kõik hästi laabunud.» Kaheksa ööpäeva jooksul läbitakse põhiliselt riigimaanteid marsruudil Tallinna Raekoja plats – Lagedi – Aruküla – Albu – Ambla – Rakvere – Kiviõli – Jõhvi – Mustvee – Tartu – Antsla – Tõrva – Audru – Virtsu – Kuivastu – Orissaare – Triigi – Sõru – Emmaste – Heltermaa – Rohuküla – Haapsalu – Risti – Märjamaa – Tallinna Raekoja plats.
Sõidukid tuleb jätta kaugemale Valga maakonnas lähevad tantsima näiteks Õru line-tantsijad. «Oleme vaid aasta koos käinud, kuid nüüd avanes võimalus suures projektis osaleda ja me ei kahelnud hetkegi,» rääkis Õru tantsijate eestvedaja Kaja Papagoi. «Õpime selle jaoks rahvatantsud selgeks, teiste seas näiteks Neljapaari, Savikoja venelase, Kupparimoori ja Pärlini. 1,9 km, mis meil läbida tuleb, on ikka katsumus, meil tuleb tantsida kella viie paiku hommikul.Üks suurem proovitants on juba läbitud, nüüd tuleb järgmine, kus läbime kogu oma lõigu.» Kogu tantsu näeb reaalajas koduleheküljel teatetants.ee. «Kuna liigume mööda maan-
Teatetantsu on Lõuna-Eestis tantsitud varemgi.
Foto: Kristjan Teedema / Scanpix
teid, soovime, et autojuhid oleksid tähelepanelikud, arvestaksid tantsijatega ning järgiksid liiklusreguleerijate korraldusi,» toonitas Kiipli. «Kui keegi tuleb autoga tantsijaid vaatama, võiks sõiduki jätta tee kõrvale, mitte tee serva.»
Teatetants avatakse Raekoja platsil 20. augusti hommikul kell 9.30, liikumine algab vaid pool tundi hiljem. Teatetants lõpeb 28. augustil kell 13.00 samas paigas ja huvilisi oodatakse lõpuüritusele juba tund varem.
Reede, 5. august 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Rannarahvafestivalil taaselustati esivanemate rannaelu ja peeti paatide karnevali Juuli viimasel nädalavahetusel Viimsis peetud rannarahva festivali eesmärk oli anda järgmistele põlvedele edasi rannakultuuriga kaasnevaid oskusi. Toimusid randlaste tööde ja tegemiste õpitoad, suitsutati kala, avatud oli turg ja Tallinna lahel sai näha unikaalset paatide karnevali. Meelelahutuse eest hoolitses teiste seas Tanel Padar (eelviimases reas vasakul) & The Sun oma unplugged kavaga.
FOTO
Tallinna orelifestivalil täitus 25 aastat Tallinna XXV rahvusvahelise orelifestivali kavas oli ka Oreliöö Niguliste kirikus, kus öisel kontserdil musitseerisid teiste hulgas Ulla Krigul ja Virgo Veldi (all ja üleval), keda tervitas festivali kunstiline juht Andres Uibo (all keskel). Fotod: Stanislav Moshkov
Fotod: Sten Jõemets / Nikon , Stanislav Moshkov
Katusekinos esilinastus Kiur Aarma ja Jaak Kilmi «Tallinna kilud» Kiur Aarmale (vasakul) ja Jaak Kilmile (keskel) oli avasõnade lausumiseks appi tulnud ka SA Tallinn 2011 filmiprogrammi koordinaator Ave Ungro (paremal). Fotod: Sten Jõemets / Nikon
Kalamaja Avatud Hoovid võõrustasid kodumaiseid muusikuid Tööstuse tn 9 hoovist sai 27. juulil kontserdiala, kus pakuti pirukaid ja esinesid ansamblid Kruuv (paremal) ja SILD, Mari Pokinen ning lõõtsamehed Siim Rikker ja Juhan Uppin
Fotod: Stanislav Moshkov
7
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 5. august 2011
Urve Tiidus soovitab: Kuressaare merepäevad 9 5.‒6. augustil lähevad Kuressaares Raiekivi säärel käima järjekorras juba 15. Kuressaare merepäevad ning lisaks merele ja meelelahutusele on seekord tähelepanu all ka tuletornid. «Tänavu keskendutakse merepäevadel tuletornidele, kuna Eesti tuletornid on oma arhitektuurselt mitmekesisuselt märkimisväärne osa maailma tuletornide üldpildist,» teatas merepäevade pressiesindaja Silver Saluri. «Kuressaare merepäevad pakuvad igal aastal midagi uut. Vähemalt nii me tahame uskuda, ja tundub, et see on ka õnnestunud, sest 15 aastat on ühele suurele peole või festivalile päris pikk iga,» lisas ta. Seekord Eesti ja eelkõige Saare maakonna tuletornidele pühendatud juubelipidustused pakuvad külalistele meeldejäävaid elamusi ning sündmusterohket program-
PÄRIMUSKULTUUR
12.‒14. augustil vallutab Käsmu ajaloolise kapteniküla pärimusmuusika festival Viru folk. Kord aastas, augustis, saab Käsmust festivaliküla. Kontserdid toimuvad kolmel suurel välilaval ning neljas väiksemas, intiimsemas paigas – kirjanike maja hoovil, Tallinki maja hoovil, rahvamajas ja kirikus. Ühtekokku kõlab kolme päeva jooksul Käsmus üle neljakümne kontserdi, aga lisaks muusikale käib ka filmi- ja fotoprogramm, kuuleb head luulet ning festivali keskkonnaprogramm viib huvilisi tutvuma Lahemaa loodusega. Käsmu lahel on võimalus lõbusõitu teha mitmesuguste alustega, sh Käsmus valminud viikingilaevaga Aimur. Et öösiti on avatud etnomuusikaga ööklubi, siis kestab programm tegelikult peaaegu ööpäevaringselt.
MUUSIKA
mi. Näiteks viib kirglik kalamees ning tuntud loodushoiu, kalapüügi ja kalatoitude populariseerija Vladislav Koržets koos kirjanik Jüri Tuulikuga tänavu merepäevadel läbi räimeroogade koolituse. Paaritunnisel vaatemängul võetakse ette parimad kalaretseptid ja pakutakse hõrgutisi publikulegi. 28. juulil, kui Saaremaa merenädal Kuressaare kultuurikeskuses välja kuulutati, avati samas ka Eesti arhitektuurimuuseumi Lääne-Eesti tuletornide näitus. «Kuressaare merepäevad soovivad inimestele tuletorne lähemale tuua, neid tutvustada, huvi nende vastu ongi juba tegelikult kasvanud. Kui tuua näiteks välja mõningaid fakte, siis Eestis on üldse kokku 41 tuletorni ja 218 tulepaaki. Maailma tuletorni-arhitektuurimälestiste nimekirjas, kuhu
koondatud 100 tuletorni, on koguni 6 tuletorni Eestist,» rääkis Saluri. Merepäevade programmis toob pressiesindaja enim esile merepäevade peaesinejat ‒ eksootilist Tšiili reggae-bändi Quique Neirat
keskenduvad linna merepoolse loo rääkimisele. Samas tutvustatakse Tallinna sadamate, merekindluste ja vaba aja rajatiste ajalugu, tänapäeva ja tulevikuplaane. Matkad algavad igal kolmapäeval kell 18 ja igal laupäeval kell 13 ja kestavad kolm-neli tundi. Sõltuvalt ilmast sõidetakse läbi ligikaudu 9 kilomeetrit
Jazz tähistab Euroopa kultuuripealinna aastat suurejoonelise suvefestivaliga. Kontserdi kava koosneb mitmetest rütmimuusikastiilidest ehk džässi kõrval võib kuulda nii etno-, rockkui ka popmuusikuid, kelle muusika on mõjutusi saanud džässist. Festivali üheks tähtesinejaks on hinnatud Soome bluusilaulja Pepe Ahlqvist koos Estonian Dream Big Bandiga. Üles astuvad näiteks ka Tuuli Taul ning Helin-Mari Arderi trio. 5. augustil kell 20.00 toimub Pärnu Eliisabeti kirikus orelikontsert, kus esineb Suurbritannia orelimängija Christopher Bowers-Broadbent koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, mida dirigeerib Paul Hiller. 5. augustil kell 20.00 esineb Niguliste kirikus orelikontsertiga Poole orelimängija Gedymin Grubba.
gi 34/Valge 1, Tallinn) näitus ««Gateways». Kunst ja võrgustunud kultuur». Suurnäitus esitleb Euroopa noorema põlvkonna kunstnike uusi eksperimentaalseid meediapõhiseid kunstivorme.
6. augustil kell 20.00 kantakse Rootsi-Mihkli kirikus ette Bachi instrumentaalkontserdid. Esinevad Peter Van Dijk (orel), Ivo Sillamaa (klavessiin), Peep Lassmann (klaver), Andres Uibo (orel), Mari-Liis Uibo (viiul) ning orelifestivali kammerorkester Andres Mustoneni juhatusel. 7. augustil kell 20.00 toimub Tallinna Jaani kirikus Orelifestivali lõppkontsert, kus astuvad üles Saksa orelimängija Stefan Palm, Tallinn Sinfonietta ning Kammerkoor Voces Musicales solistidega. Dirigeerib Andres Mustonen.
NÄITUS
5.‒6. augustil toimub Nõmmel Glehni Pargis ja Nõmme Spordikeskuses (Külmallika 15) Nõmme Jazz 2011 suvefestival. Aastaid toimunud festival Nõmme
Urve Tiidus
Kuni 20. septembrini Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk tn 17, Tallinn) näitus «Tallinn – maailma nabal? Tallinn – axis mundi?». Näitus jutustab pealinnaks olemise ülistuslugu, samal ajal hiilib mööda saalinurki ka pealkirja peidetud iroonia. Kuni 25. septembrini Kumu kunstimuuseumis (Weizenber-
ning ka džässilava artiste ja ansamblit Kala koos Sepo Seemani ja Venno Loosaarega. «Loomulikult peaks mainima meie oma paadimeistrite toodangut ‒ alustades puulaevadest ja aerupaatidest ning lõpetades kaatrite ja jahtidega,» rõhutas pressiesindaja. Ka muusikagurmaanidele pakutakse tänavu eriilmelisi elamusi. Kui traditsioonilisel merepäevade avatseremoonial 5. augustil kuuleb Vello Orumetsa, siis Jazz del Maril jahisadamas astuvad merepäevadel üles Laura Junson, Erko Niit ja Kristjan Mazurtchak, Balti mere äärne jazztrio Aldo Meristo Kvartett, Abraham’s Cafe ja Brasiilia ansambel Black Soul solisti Fernando Noronhaga. Merepäevadelt ei puudu sellelgi korral juba tuttavad käsitöö laat, haakriku laat, rannavolle turniir ja noorte purjetajate re-
Kuni 20. oktoobrini on Eesti Meremuuseumi Miinimuuseumis (Uus 37, Tallinn) näitus «Sõjatehnikast disainiobjektiks». Pärast Nõukogude armee lahkumist 1994. aastal jäi Naissaarele maha hunnikute viisi meremiinide kesti. Neid aastakümneid seisnud roostetanud kesti on Mati Karmin kasutanud skulpturaalse disainmööbli valmistamiseks.
SPORT Kuni 31. augustini toimuvad Linnahalli juures Copterline’i stardikoha lähedal kajakimatkad. Kolmapäeviti ja laupäeviti algajatele mõeldud eesti- ja ingliskeelsed kajakimatkad
13. augustil toimub Tallinna Vabaduse väljakul Sprite Streetball Tallinn Open 2011. Tänavakorvpalli on Eestis harrastatud juba 1993. aastast, seekordne rahvusvaheline turniir toob kokku üle poole tuhande korvpalluri rohkem kui kümnest riigist. Korvpall on kõige suurema harrastajaskonnaga spordiala Eestis. Ühe päeva jooksul mängitakse üle 200 korvpallikohtumise ning selgitatakse paremusjärjestus üheksas võistlusklassis. Üksteiselt mõõtu võtma on oodatud profi-, amatöör- ja noorsportlased. Mängude vaheaegadel toimuvad korvpalliüritustel tavaks saanud viske-, pealtpanekuning korvpallitrikkide võistlused.
KINO 9. augustil kell 22.30 linastub Katusekinos režissöör Woody Allen film «Manhattan». Draamakomöödiažanri šedööver: piisavalt naerutav, ent samas sügavalt kriipiv meistriteos. Varjundirohke, intelligentne, enesekriitiline, esteetiliselt suurepärane elamus. Woody Alleni Ameerika filmitegijate esiridadesse viinud Oscari võidufilmi ‒ romantilise komöödia «Annie Hall» ‒ jalajälgedes sündinud lugu jätkab Alleni romantiliste kiindumuste lahtiharutamist pisut tumedama-
Foto: Silver Saluri
gatt. Kuressaare linnateater toob sadamaaidas publiku ette suvelavastuse «Morten lollide laeval». Lisaks toimuvad mitmed konverentsid ja merelaulude konkurss. Näha saab mitmeid saare meistrite valmistatud paate ja merealuseid. Korraldaja sõnul saabuvad merepäevadeks Roomassaare sadamasse Kuressaare vapilaev Ad-
tes toonides. «Manhattan» on tõsise kriitikaga ihutud ääretult naljakas sisselõige alaliselt rahulolematute newyorker´ite tragikoomilisse suhteellu ning argipäeva, olles samal ajal ood linnale endale, jäädvustatuna tippoperaator Gordon Willise («Ristiisa», «Annie Hall») poolt suurejoonelistes mustvalgetes kaadrites, mis hingavad ühes rütmis heliriba komponeerivate George Gershwini surematute rapsoodiatega. 10. augustil kell 22.30 linastub Katusekinos režissöör JeanPierre Jeuneti film «Kadunud laste linn». Linateos on imeline, sürrealistlik meistriteos prantsuse filmitegijatelt, mis sobib vaatamiseks igaühele, kes soovib veidi tundma õppida Euroopa filmikunsti loomingulisemat ja samas veidramat poolt. Selle filmi puhul on kõik sõna otseses mõttes tume. Steampunki ja kolmekümnendaid aastaid meenutav stiil, mis muuhulgas oli eeskujuks Dark City’le, millest aga omakorda võttis šnitti The Matrix. 13. august kell 22.00 linastub Katusekinos režissöör Roger Vadimi film «Ohtlikud suhted» / «Les liaisons dangereuses». Roger Vadimi filmipäevade teine pärl tulistab rahvusvahelisele orbiidile prantsuse kino uue staari ‒ Jeanne Moreau. Kümme aastat enne seksrevolutsiooni valminud film põhjustas vabameelse tormi, konservatiivne Suurbritannia omal ajal lausa keelas selle näitamise. Filmi aluseks olnud Laclosi skandaalne, küüniline ja terav rokokoolik romaan on omanud märkimisväärset mõju prantsuse kultuuriruumis, selle põhjal on valminud mitmeid filme ka hiljem.
miral Cowan, Lääne prefektuuri piirivalvebüroo Kuressaare merevalvekeskuse laev PVL-112 Valve ning lätlaste purjelaev Libava – 17-meetrine iludus, mille sarnastega künti merd juba 17. sajandil. Kel rohkem huvi, mida Kuressaare 15. merepäevad ja Saaremaa merenädal südasuvel pakuvad, peaks külastama merepäevade kodulehte www.merepaevad.ee.
ja väravad koduõuedes, avalikel platsidel ja kohtades, mis seni rahva eest peidus seisnud. Kohvikupidajaks kehastuvad pered, sõpruskonnad, suguvõsad ja aatekaaslased, et lustida, anda edasi oma nägemust kohvikust, küpsetada tohutu hulk head-paremat ja võtta vastu külalisi. Varasematel aastatel on kohvi pakkunud politsei, Kaitseliit, mehed, idamaahuvilised, matkajad, kreeklased, pärnakad, hambaarsti pere, Ameerika autode huvilised, Pariisi paremad poeedid, odratolgused jne. Eelkõige on see aga Kärdla kui kohvilähkrite pidu. 11.‒14. augustil toimub Põlvas «Uue ajastu festival 2011: Rahu sagedus» mille eesmärk on arutleda selle üle, kas elaksime teisiti, kui 2012. aastal saabuks tõepoolest maailma lõpp. Tsitaat festivali manifestist: «Paljud inimesed kardavad, et aastal 2012 tuleb maailma lõpp. Sellest kirjutatakse, räägitakse ja tehakse isegi filme. Paljud mõtlevad ka, et selliseid maailmalõpu-kuulutusi on ennegi olnud ja küllap on seegi kord tegemist hirmulooga, mille pealt loodetakse teenida. Kuid siiski tasuks kas või eksperimendi mõttes mõelda, mida me teeksime, kui see tõesti juhtuks. Äkki läheb seekord ennustus täppi? Kas elaksime oma elu teisiti kui seni?»
MUU 6. augustil toimub Hiiumaal Kärdlas «Kärdla kohvikutepäev». Kohvikutepäev on Lääneremere kaldail ennenägematu kohalik algatus, mille käigus ühel laupäevasel päeval augustis avab 15 kohvikut oma uksed
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture