Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 17. detsember 2010 | nr 012
www.tallinn2011.ee KULTUURITALENDID
Toomas Edur: «Tipploojate kojutoomiseks on vaja vaid tahet.»
ERSO endine juht Andres Siitan, pianist Rein Rannap, dirigent Eri Klas, kunstnik Leonhard Lapin, flöödimängija Mihkel Päeske ja Estonia balleti kunstiline juht Toomas Edur arutlevad selle üle, mis põhjustel meie andekamad loomeinimesed piiri taha tööle siirduvad ja millele tuleks tähelepanu juhtida, et nad tulevikus siinse kultuurielu jaoks jäädavalt kadunuks ei jääks. Loe lk 4–5 MOOD Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti moedisainer Lilli Jahilo soovitab kiirmoe tarbimise asemel rohkem pöörduda erasalongidesse, sest seal valmistatud riided kestavad kauem. Loe lk 6 KOOLITUS
Foto: Stanislav Moshkov
Kultuurikatla projekt saab jõuludeks valmis Arhitektuurikonkurss mereäärse Katla loomiseks kuulutati välja möödunud aastal. Tingimuseks oli seatud, et hoone rekonstrueerimine peab tagama Katla igakülgse toimimise ja arengu vastavalt hetke rahalistele võimalustele. Praeguseks on töö jõudnud lõpusirgele ‒ tööprojekt antakse tellijale, Tallinna Kultuuriväär-
tuste Ametile üle 23. detsembril. Projekti arhitektuurse osa autorid on arhitektid Siiri Valner ja Indrek Peil, maastikuarhitektuurse lahenduse autor Katrin Koov arhitektuuribüroost KavaKava. Restaureerimise ja muinsuskaitselise osa ehitusprojekti autor on arhitekt Katrin Etverk. Hoone konstruktsioonilise lahenduse koostas Neoprojekt, kütte-, ventilatsiooni-, vee- ja kanalisatsiooniprojekti OÜ Tari,
elektripaigalduse projekti OÜ Rausi. Sisekujunduse autorid on OÜ Pink arhitektid. Projektijuht Riho Joala võttis pooleteiseaastase protsessi kokku, tõdedes, et tegemist on äärmiselt keeruka objektiga, kuna hoone on muinsuskaitse all ning kuulub suures osas säilitamisele. Kuna Katel on hiigelsuur, tuleb tal lasta osaliselt isetekkeliselt areneda vastavalt asukate vaja-
dustele. Keskseks jääb meekärje struktuuri mudel, mille südameks on ühine, avalik ja ilma kindla kasutuseta ruum. Sellise ruumi olemasolu eristabki Katelt tavalisest büroo- või kultuurimajast ning loob soodsa pinnase sünergiaks ning ootamatuteks kohtumisteks.
Niisugune on Katel tulevikus.
Foto: Keha3 OÜ
Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikool seisab juba 17 aastat eakate harimise eest, muutmaks muidu kõrvalejäetud ühiskonnagruppi senisest aktiivsemaks. Loe lk 7 ARHITEKTUUR
2
ARVAMUS
Reede, 17. detsember 2010 KULTUUR KUTSUB
Kadunud naeratusi otsimas Parimad naerusuud saavad preemiaks suvereisi Tallinna lahel! Annely Martin
annely.martin@tallinn2011.ee
Arvatakse, et eestlane ja naeratus on üldjuhul pea vastandsõnad, kuid järgmisel nädalal võime veenduda, et see ei vasta tõele.
Andreas Sepp, reporter
Läheneva kultuuripealinna aasta terviseks Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna programmiraamatu valmimisega astuti üks oluline samm eeloleva aasta suursündmusele lähemale. Nüüd peaks olema kõigile nii-öelda puust ja punaseks tehtud, kus, mida, miks ja millal kahe nädala pärast 365 päeva vältel toimuma hakkab. Silmitsedes selle sinimustvalget kaanekujundust oleks ehk paslik küsida ka, KES meil siis Eestis ikkagi kultuurielu edendamise eest seisavad. KAS nad seisavad ja kui kauaks? Võrreldes eelnevate põlvkondadega on minuealisi õnnistatud pea piiramatu liikumisvabadusega. Ole vaid mees ja õigete võimaluste kokkulangemisel avaneb võimalus õppida või töötada kus iganes maailma nurgas parasjagu soov on. Käimasoleva välismaal elavate talentide kojutoomisprogrammi taustal tasuks aga ehk senisest rohkem mõelda sellegi peale, millised on meie parasjagu piiri taga elutsevate loomeinimeste võimalused, osalemaks koduse kultuurielu jätkusuutlikkuse kindlustamisel. Ennekõike peaks aga küsima, mis on neid üleüldse kodust eemale viinud? Moedisainer Lilli Jahilo ütleb väga ilusasti, et eestlased, kes ei ole välismaal elanud, ei oska isegi arvata, kuivõrd ideaalses keskkonnas me siin tegelikult viibime. Tema esindab antud teema puhul positiivset mõttemaailma. Seevastu enamik mu kaaseestimaalastest, kes on pidanud suurema osa oma senisest elust veetma raudse eesriide taga, siinse eluolu osas nii optimistlikud ei ole ja neile ei tohiks seda mingil juhul ka pahaks panna. Kurb on vaid see, kui enamus auru läheb omavaheliseks kraaklemiseks, selle asemel et üheskoos midagi asjade parandamiseks ette võtta. Eestlase parim toit on teadupärast teine eestlane ja masu tingimustes läheb viimane veel eriti hästi kõrist alla. Kahjuks ei ole aga ei noorte ega mitte enam nii noorte kultuuriinimeste jaoks sobivate loometingimuste tekitamine ja säilitamine lihtne. Keda hoiab siin vaid raha, keda pere, keda toredad kolleegid. Kui esimest saab veel kuidagi numbritesse ümber arvutada, siis kahe viimase puhul on see võimatu. See muudabki välistalentide kojutoomise või igaveseks minemakupatamise temaatika ääretult keeruliseks. Lisaks kultuuripealinna tähistamisele tegeletakse järgmisel aastal ka muude põnevate ja sugugi mitte vähem oluliste asjadega. Muu hulgas valitakse meile uus parlament. Kõrvaltvaatajana tundub, et poliitikud ja teised ühiskonnategelased, kultuurinimesed sealhulgas, on valimiste lähenedes jagunenud kahte leeri ‒ ühed eelistavad oluliste otsuste tegemist edasi lükata ja jaanalinnu kombel järgmised kolm-neli kuud pea liiva all elada, teised keskenduvad seevastu vastastikusele poriloopimisele. Õnneks on kultuuril aga harukordne omadus inimesi ühendada. Seetõttu on enesestmõistetav, et Euroopa kultuuripealinna aasta üheks kroonijuveeliks on XI noorte laulu-ja tantsupidu, mis nihutati teadupärast just selleks tarbeks aasta võrra ettepoole. Nii soovitaksingi meil kõigil visata hetkeks peast välja nii palju negatiivsust kui võimalik, nautida pere keskel verivorste, õppida jõulusalme, vaadata videoid eelmistest laulupidudest ning mõelda Lilli Jahilo kombel, et Eestis on tegelikult ikkagi hea elada küll.
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Annely Martin, reporter, annely.martin@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
«Meie mõte tekkis soovist panna inimesed rohkem üksteist märkama ning naeratuse läbi tunnustama,» räägib projekti «52 üllatust ja ideed» järjekordse ettevõtmise eestvedaja Margus Zahharov.
Naeratus ravib Pole midagi lihtsamat kui naeratada tänaval vastutulijale, naeratada üksteisele liftis või koos bussi-trammi oodates. Naeratuse läbi saab muuta ümbritseva maailma ilusamaks ning paremaks. Paraku tundub see mõte lootusetuna, kui siseneme igapäevasesse ühistransporti, kus ootab ees hoopis teine reaalsus mornide või mossis nägude näol. Öeldakse, et naeratus annab tervist, tõstab tuju ning peletab stressi. Kui satume tundmatusse paika või oleme muredest kurnatud, võivad ümbritsevate inimeste lahked naeratused olemise palju kergemaks muuta. «Naeratage üksteisele, naeratage vastutulijatele!» soovitab Margus ‒ igapäevaelus ettevõtja ja konsultant. Tehke pilte inimestest, kes teile tänaval naeratavad, ning saatke need naeratused kõigile näha. Pilte võib teha ka endast. Naeratused saab saata e-aadressile naeratus@ naeratus.ee, internetis võib jagada naeratusi kõigile, kes avavad veebilehe www.naeratus.eu.
Margus Zahharov – igapäevaelus ettevõtja ja konsultant.
Jõulukink tasuta «Teeme jõuluajal üksteisele lihtsa kingi, mida pole kuskilt vaja osta – kingime naeratusi,» julgustab Margus meid kõiki. Galeriis saab naeratusi hinnata, selgitamaks välja parimaid pilte, mis pannakse välja ka Tallinna linnagalerii veebisaidil. «Kutsun huvilisi pildistama naeratavaid inimesi Tallinna tänavail ning kui saan kokkuleppele ostukeskuste omanikega, siis ka seal. Tänaval pildistamist on kavas korraldada mitmetes
linnaosades, kuid paraku sõltub palju ilmast,» jutustab idee autor Margus. On tõsi, et naeratavat inimest võetakse paremini vastu, temaga suheldakse meelsamini. «Naeratamine on kahtlemata osa meie kultuurist, kuid kahjuks kipume selle stressirohkes elus unustama,» tõdeb Margus. «Mõte naeratuste kultuuri edendamisest tuligi soovist panna inimesed rohkem üksteist märkama ning naeratuse läbi tunnustama. Parimate naeratuste saatjatele ning naeratajatele kor-
Foto: Erakogu
52 üllatust ja ideed – 2 nädalat veel KUS? Tallinna linnaruum ja inimesed MIS? Jäädvustatud naeratused saab saata e–aadressile naeratus@naeratus.ee MILLAL? 20.–26. detsember
raldan suvel preemiaks purjetamise Tallinna lahel!»
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa, kas kultuuripealinna aasta programmiraamat on nüüdseks valmis ja kõigile kättesaadav? Trükitud kujul saab programmiraamatu osta 16 euro või 250 krooni eest kultuuripealinna infokeskusest Tallinnas aadressil Rotermanni 5 / Roseni 10. Internetis on sama tekst pdffailina, selle leiab internetiaadressilt http://www.tallinn2011. ee/?id=253 Programmiraamatus on umbes 7000 sündmust, neist 70% on uued, 30% aga juba varem toiminud, millele kultuuripealinna aastaga seoses on antud lisaväärtus. Sündmused on püütud jaotada nõnda, et igas kuus oleks ka tasuta üritusi ja niisuguseid sündmusi, mida saab külastada kogu perega. Programmiraamatu sündmu-
vad), tähtsündmused (näiteks «Parsifal», Põhuteater), kogukondade projektid (Telliskivi Loomelinnak, Uus Maailm), roheline linn (lillefestival), lasteprogramm, noorteprogramm, rahvusvähemuste programm, mereäärsed lood (kultuurikilomeeter, Noblessner, Katel), Euroopa koostöö («Tummfilmid tõstavad häält», «New Baltic Drama»), linnaruum (väntorelifestival), puhas ilu («Täiuslik vaikus»), subkultuur, klassika, saladused. Koostöös teiste maakondadega toimub 36 kultuurisündmust. 9 Iga linn korraldab kultuuripealinna aastat omamoodi. Millise tee valis Tallinn? Foto: Stanislav Moshkov
sed on jaotatud järgmistesse alajaotustesse: suurüritused (näiteks avatseremoonia, merepäe-
Tallinn pole teatavasti suurlinn, vaid pigem keskmise suurusega, kultuuri infrastruktuur on meil olemas ja toimib. Otsustasime, et tarvis on ühtaegu toetada ja tu-
gevdada olemasolevat ning avastada uut. Otsustasime avada Tallinna kesklinnas merepiiri kultuurile, tõsta kultuuri staatust ühiskonnas, muuta Tallinna ahvatlevamaks elu- ja loomekeskkonnaks ja kutsuda siia senisest enam kultuurituriste. Vallutame linnas seni kultuuri jaoks hämaraks jäänud tsoone. Meil on küll suurepärane vanalinn, kuid see üksi jääb kitsaks. Tahame võimaluse anda uutele tublidele tegijatele, kes praegu on 18‒30-aastased ‒ minu meelest on neis tohutult potentsiaali, palju andekaid inimesi. Tahame muuta kohaliku kultuurielu rahvusvahelisemaks, kutsuda välismaiseid tipploojaid koostööle siinsete tegijatega. Kultuuriaasta avapidu toimub 31. detsembri õhtul vastu 1. jaanuari Estonia teatri juures Teatri väljakul. Ootame kõiki osalema!
Kust saab Kultuuripealinna lehte? Lugejad on helistanud ja küsinud, kust ajaleht Kultuuripealinna leida. Suurem osa tiraažist levib pimepostituse teel, lisaks sellele võib ajalehte saada järgmistelt Tallinna linna aadressidelt: Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kanuti Gildi saal (Pikk 20),
Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses, Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 6), NO99 (Sakala 3),
Nordic Hotels (Viru väljak 3), Kalev Spa (Aia 18), Eesti Kunstiakadeemia, raamatukogu, ETV (Faehlmanni 12), Estonia (Estonia pst 4). Tasub vaadata ka ajalehe Pealinn kastidesse ja korvidesse, sealtki võib Kultuuripealinna leida. Haapsalus leiab Kultuuripealin-
na Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).
KOOSTÖÖPARTNERID
Reede, 17. detsember 2010
3
Kommidest soodusparkimiseni Euroopa kultuuripealinna aasta õnnestumisele aitab kaasa kuraditosina jagu ettevõtteid. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Soovime, et suurem osa kultuuripealinna külalisi tuleks Eestisse Estonian Airiga,» ütles Estonian Airi arendusdirektor Gunnar Mägi. 13. detsembril esitleti Euroopa kultuuripealinna ajakirjanikest tulvil infokeskuses Tallinn 2011 programmiraamatut «Euroopa kultuuripealinn Tallinn – Mereäärsed lood». Lisaks programmiraamatule esitleti ka kultuuripealinna toetajate tublisti uuenenud nimekirja. Euroopa kultuuripealinna programmi suurtoetajad on meediapartner Postimees ja lennupartner Estonian Air. Kultuuripealinna toetajad on ka Saku Õlletehas, Kalev, Via Hansa, Ühisteenused, Lextal, Törley ja Kalev SPA.
Oma lennuk ja eripruul SA Tallinn 2011 on sõlminud koostöölepingud 13 partneriga era- ja avalikust sektorist, kes toetavad Euroopa kultuuripealinna programmi elluviimist ja turundustegevust ning toovad turule kultuuripealinna eksklusiivtooted. Estonian Airiga sõlmitud koostööleping näeb ette kultuuripealinna kujundusega lennukit, fikseeritud mahus soodustingimustel transporditeenust ja meenemüüki kõigis Estonian Airi lennukites. «Leidsime, et meil oli väike huvide kattuvus. Soovime, et kui mitte kõik, siis vähemalt enamik kultuuripealinna külalisi tuleks Eestisse Estonian Airiga,» selgitas
Programmiraamatu esitlusel tutvustasid eeloleva Euroopa kultuuripealinna aasta sündmusi SA Tallinn 2011 programmiosakonna juht Jaanus Rohumaa (vasakul), kommunikatsioonijuht Andri Maimets (keskel) ja juhatuse liige Jaanus Mutli (paremal). Foto: Stanislav Moshkov
koostöö tagamaid Estonian Airi arendusdirektor Gunnar Mägi. Koostööleping Saku Õlletehasega näeb ette rahalist toetust ja kultuuripealinna sündmuste varustamist jookidega. Saku toob turule Euroopa kultuuripealinna õlle eripruuli ja mineraalvee. «Saku Õlletehas on alati suurematel kultuuriüritustel kaasa löönud, oleme näiteks pikalt
toetanud Pimedate Ööde Filmifestivali,» kommenteeris Saku Õlletehase panust ettevõtte turundusdirektor Kadri Ärm. «Üks meie koostöötasand tugineb seega heategevusele ja heatahtlikkusele. Teine tasand on konkreetsem. Kuna kultuuripealinna aasta programm hõlmab 12 kuud tihedat tegevust, millest ilmselt väga
suur hulk inimesi osa võtab, siis tekib seal ilmselgelt ka suur vajadus joogi järele!»
«Merekivikesed» ja vahuvein Postimehega tehakse turundus- ja reklaamialast koostööd ajalehtedes Postimees, venekeelne Postimees ja Den Za Dnjom
ning online-väljaannetes Postimees.ee, Postimees.ru, Dzd.ee, E24.ee, Elu24.ee, Tarbija24.ee ja Ilmajaam.ee. Reisikorraldaja Via Hansa, kus tegeldakse välisturistidele mõeldud turismipakettide koostamise ja müügiga Tallinnas, esindab kultuuripealinna välisturismimessidel. Ühisteenused pakuvad oma parklates kultuuripealinna
ametliku programmi sündmuste külastajatele soodustingimustel parkimist. Maiusetootja Kalev toob turule Euroopa kultuuripealinna maiustuste sarja, kuhu kuuluvad näiteks pähklitega šokolaad, pralineekompvekid, «Merekivikeste» karp ja šokolaadimedaljon. Osa maiustuste müügitulust läheb kultuuripealinna sündmuste toetuseks. Koostööleping Törley’ga näeb ette rahalist toetust ja kultuuripealinna sündmuste jookidega varustamist. Advokaadibüroo LEXTAL osutab SA Tallinn 2011-le kahe aasta jooksul tasuta õigusabi. Vabatahtlike programmi toetamisel mängib kõige olulisemat rolli Kalev Spa, pakkudes vabatahtlikele võimalust treenida ja lõõgastuda. Kõik toetajad panustavad ka Euroopa kultuuripealinna turundusse, tõstes koostööd SA Tallinn 2011-ga esile oma turundus- ja kommunikatsioonikanalites. Euroopa kultuuripealinna aasta partnerid on ka kultuurisündmuste piletimüüja Piletilevi, kultuuripealinna meenemüüki vahendav Selver, kultuurivahetuse edendamisega tegelev EU-Japan Fest Japan Committe ja Eesti Rahvusringhääling. Euroopa kultuuripealinna põhirahastajad on Tallinna linn, Euroopa Komisjon ja kultuuriministeerium. Euroopa kultuuripealinna aasta programm hõlmab ka tihedat koostööd välisriikidega ‒ nii nende saatkondade kui kultuuriesindustega. Siin kuuluvad koostööpartnerite hulka näiteks Saksa Goethe Instituut, Briti Nõukogu, Prantsuse Kultuuriinstituut ja Taani Kultuuriinstituut.
Kellele on tarvis disaini? Eesti Disainikeskus aitab elu mugavamaks muuta. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Isegi see, kui kõrge on trammiplatvorm, on disainiprobleem,» kinnitab Eesti Disainikeskuse juhataja Ruth Melioranski. Kui tihti mõtleme linnaruumis liikudes, miks on selle osad just niisuguse kuju ja asetusega, nagu need parasjagu on? Eesti Disainikeskuse juhataja Ruth Melioranski jaoks on selliste küsimuste üle arutlemine igapäevatöö. Eesti Disainikeskuse juhatajana tuleb tal seista selle eest, et ümbritsev kvalifitseeruks kategooriasse «hea disain». Viimase vastand on «halb disain» ehk teadmatusest kasutamata jäetud võimalused. Arvestades praeguseid ühiskondlikke arutelusid loomemajanduse ja ettevõtluse hoogustamiseks, tasukski ehk senisest rohkem uurida, milliseid võimalusi pakub siinjuures disain. Valdkond, mis tundub laiemale avalikkusele olema veel üpriski tundmatu teema.
Tehiskeskkond = disain «Ühe definitsiooni kohaselt on kogu tehiskeskkond disainitud ‒
lauad, toolid, lambid, infograafika,“ väidab Melioranski ja hakkab seejärel esmapilgul laialivalguva valdkonna näitlikustamiseks rääkima ühistranspordist. «Võrreldes Nõukogude ajaga on kodude ja töökohtade asetus suurel määral muutunud, aga ühistranspordiskeemid mitte,» räägib ta. «Endistes magalarajoonides on peatusi hõrendatud, uuselamurajoonidesse on neid juurde toodud, kuid süsteemset analüüsi ning vastavat arendustegevust kahjuks linnas seni tehtud pole. Ka see on disainiküsimus, kuidas ühistransporti puudutav info kohalike elanike või turistideni jõuab. Samuti see, kui kõrge on trammiplatvorm või trammipõranda põhi. Disaini ülesanne on muuta asjad arusaadavaks ja mugavaks.»
kujaid ja teenusevajajaid kokku viia. Avalik sektor peaks heade disainilahenduste ellurakendamisel eeskuju andma, leiab Melioranski. «Disain on suur võimalus arendada majandust teadmistepõhisemaks. Paraku on Eesti avalik sektor disaini rakendamisel küllaltki tagasihoidlik, mistõttu jutt
«Disaini ülesanne on muuta asjad arusaadavaks ja mugavaks.»
Koonerdamine pole kokkuhoid Suurte süsteemide disainimine ja ümberdisainimine on mahukas töö ‒ ükski asutus ei tule sellega oma jõul toime. Siin tulebki mängu Disainikeskus, mille abil saab disainilahenduste pak-
innovaatilise mõtlemise olulisusest mõjub üsna sisutühjalt,» muretseb Melioranski vähese disainiteadlikkuse üle Eestis. Siiski on asjad liikunud paremuse suunas ‒ majandusministeeriumil on valmimas tegevuskava disaini rakendamise hoogustamiseks. Melioranski arvates on meil disaini osas palju õppida Skandinaavialt. Seal on disainipoliitikat teadlikult kujundatud juba aastakümneid, disainerid on kaasatud mitmesuguste eluvaldkondade tegevuskavade väljatöötamisse.
«Küsimus ongi pikemas perspektiivis,» tõdeb Melioranski. «Kui praegu on ettevõtluses vähe raha ja asutused eesotsas avaliku sektoriga toimivad vaid kuluefektiivsusest lähtuvalt, siis on raske nende lisandväärtust suurendada. Iga arendustöö vajab alguses investeeringut, ka disain on investeering tulusama, säästlikuma ja mugavama tulemuse saavutamiseks.» 2012. aastal maailma disainipealinna tiitlit kandvas Helsingis seevastu on ettevõtete lisandväärtuse üle mõtisklemise juurest liigutud juba samm edasi ‒ seal arutatakse, millised on disaini võimalused sotsiaalsete ja keskkonna-alaste kitsaskohtade lahendamisel.
Disainikeskus korraldab kursuseid Osa Disainikeskuse tegevusest keskendub kursuste läbiviimisele. Koolitatakse näiteks õpilasi, kellele lõppeval poolaastal anti ülesandeks disainida jalgrattatarvikuid. Osales 12 kooli ja tagasiside oli väga positiivne. Korraldati ka mitmeid disaineritele suunatud ettevõtlusalaseid koolitusi, Infot Disainikeskuse kohta saab aadressilt www.disainikeskus.ee.
Eesti Disainikeskuse juhataja Ruth Melioranski.
Foto: Stanislav Moshkov
4
KULTUURITALENDID
Reede, 17. detsember 2010
Kas talendid naasevad või hoo
Andekad inimesed lahkuvad Eestist, sest neid ei väärtustata siin piisavalt, kuid mõnikord tähendab piiri taha m «Areneda saab ka kolkakülas, eriti internetiajastul,» ütleb Rein Rannap. «Küsimus on rohkem stiimulis ‒ mida see tagasi toob? Eestis ei anna millegi paremini tegemine paraku ei publiku suuremat tähelepanu, tunnustust ega raha.» Andreas Sepp Maarja-Liis Arujärv Oliver Õunmaa Iga tõelise talendi jaoks jäävad Eesti piirid tegelikult teatud ajaks kitsaks – loomeinimesed on loomult kosmopoliitsed ja vajavad uusi impulsse. Kas aga meie endi kultuurielu kiratsema ei hakka, kui vähegi head kultuuritegijad lähevad piiri taha üksnes... leiva pärast? «Eesti on rahvaarvu poolest liiga väike, et oma kunstnikke ära toita,» leiab pianist Rein Rannap. «Seetõttu on kõigil aegadel olnud loomulik, et kunstnikud meie ahtast geograafilisest ja keeleruumist väljapoole sirutuda püüavad, leidmaks uusi tarbijaid oma loomingule, rohkem ja mitmekesisemat tagasisidet.» Ka Rannap lahkus enda sõnul omal ajal seetõttu, et tal takistati enese kunsti Eestist kaugemal tutvustamist: «Pagesin Nõukogude korra eest, mis ei lasknud mul reisida välismaale ega saada informatsiooni maailmas toimuvast.» Tema hinnangul tasub loomeinimesel alati mitmetes kohtades õppida. «Minagi õppisin Nõukogude ajal kaks aastat Moskva konservatooriumis, oleksin seal ehk kauemgi õppinud, kui see oleks võimalik olnud,» leiab ta. Ka ERSO endine juht Andres Siitan leiab, et vabas maailmas on täiesti loomulik, kui inimesed liiguvad ning otsivad väljakutseid seal, kus neile meeldib. «Me ei saa tekitada suletud ühiskonda ega piire kinni panna,» on tema seisukoht. «Näiteks arstide puhul on arutatud sedagi, et välismaale tööle suundudes peaksid nad tagasi maksma Eestis hariduse saamisele kulutatud raha. Ma ei usu, et niisugune rahaliste barjääride tekitamine mõistlik oleks. Mõõdukas välja- ja sisseränne on täiesti loomulik.» Ametlikku statistikat kultuuriinimeste lahkumise ja naasmise kohta kultuuriministeeriumil pakkuda ei ole, puudulikud on rände andmed üldse.
Somaalia tasemel (nagu meie kunstnikud). Olgu või reisida ja mitte ainult loteriimajutusega Egiptusse. Seda Eesti ahtake (kunsti)turg paraku ei võimalda. Nii et kõik peavad vaatama ka väljapoole.» Kultuuriinimesed nendivad paraku, et enamiku lahkunute jaoks pole küsimus olnud arenemises ‒ alati ei suunduta kodumaisest keskkonnast kõrgemal tasemel olevasse kollektiivi, vaid maandutakse näiteks mõne Soome väikelinnakese orkestris. Seega pole piiri taha minek
«Lahkuv muusik on 10‒15 aastat maksumaksja raha eest õpetust saanud.»
Eesti kui ellujäämiskool Mida aga teha siis, kui lahkumise peamine motivaator on raha, kusjuures mitte miljonid, vaid leib lauale? Rannapi sõnul on loomeinimeste kodumaalt lahkumise põhjuseks tõesti tihti ka vajadus füüsiliselt ellu jääda, mis Eestis on tagatud ainult eriti mitmekülgsetele loojatele. «Minul on selles osas vedanud,» toob ta näite, «Mul on muusikas mitmeid rolle, ma väljendan end paljudes žanrites; viimased 12 aastat olen korraldanud ka oma esinemisi. See kõik on võimaldanud mul n-ö hinges püsida ainult muusika abil. Aga eks kunstnikki ihkaks elada Lääne-Euroopa (nagu meie riigiametnikud), mitte näiteks
loojale tingimata arenemine, tegu võib olla hoopis professionaalse paigalseisuga.
Kaotame kümneid muusikuid «Asi läheb hulluks, kui ületatakse mõõdukuse piirid,» nendib ka Andres Siitan. «Ma olen täiesti veendunud, et praegu kaotab Eesti liiga palju häid muusikuid. Minu teada pole keegi teinud täpset statistikat, kuid järele mõeldes tuleb meelde ikka kümnete ja kümnete viisi nimesid. Väga hea, et praegusel ajal on noortel palju võimalusi välismaale õppima minna, kuid kahjuks teevad liiga paljud neist kõik endast oleneva, et leida ka töö piiri taga ning Eestisse mitte tagasi tulla. Põhjused on peamiselt majanduslikud, nii kaotab Eesti väga palju talente.» ERSO-st on käesoleval aastal Soome tööle läinud kolm muusikut. «Suhtarvuna pole see ju suur number, aga probleem on selles, et nad on oma ala parimad,» tõdeb Siitan. Tema sõnul on ka puhtrahaline kaotus niisugusel puhul väga suur, sest muusiku koolitamine on kõige kallim hariduse liik. Enamik välismaale suundujaid on enne äraminekut umbes 10‒15 aastat Eestis muusikaõpet saanud ning kulutanud hariduse saamiseks Eesti maksumaksja raha. «See on minu arvates Eesti jaoks väga suur raharaiskamine, kui laseme piiritagustel orkestritel mitmeid kordi suuremate palkadega n-ö koore riisuda. Seda kaotust ei tee millegagi tasa,» leiab Siitan. On muidugi ka üksikuid erandeid, tunnistab Siitan, sest kui keegi saab töö näiteks Berliini Filharmoonikutes, siis tõenäoliselt ei tuleks ta Eestisse tagasi ka siis, kui siin talle isegi mõnevõrra suuremat palka maksta suudetaks.
Piirid või lagi? «Talendid viib siit ära hoolimatus nii poliitilise kui majandusega tegeleva ladviku poolt,» on veendunud flöödimängija ning kontsertmeister Mihkel Peäske. «Kultuuriinimesed on otsekui kahe hammasratta vahel. Ühelt poolt ei soosi kodumaale jäämist väi-
kesed tasud, teisalt kultuuri tarbijad ehk inimesed tänavalt, kel on kõrgkultuurist sügavalt ükskõik.» Kuigi Siitan näeb konkreetsete äraminekute põhjusena raha ning teataval määral ka soovi saada teistsuguseid kogemusi, ei leia ta, et Eestis töötades oleks lagi alati madalamal. «Ma ei ütleks, et Eestis töötades tuleks n-ö lagi kiiremini vastu, sest ERSO töö on praegu piisavalt huvitav ja kõrgetasemeline,» leiab ta, mööndes, et päris maailma tippudega me siiski veel võrdlust välja ei kannata. Rannapi meelest pole äraminemise kontekstis õige kasutada sõna «lagi». Lagi võib ette tulla arenemisel, mitte tegutsemisel, sest esimene on vertikaalne, teine horisontaalne mõiste ‒ tegutsemisel tulevad ette piirid, arenemisel lagi. «Arenemine on sisemine ja individuaalne tegevus, seda saab teha kõikjal, ka kolkakülas; internetiajastul ei nõua see isegi suuri finantse,» räägib Rannap. «Küsimus on rohkem stiimulis, motivatsioonis ‒ võib ju investeerida oma aega ja energiat arenemisse, aga mida see tagasi toob? Siin Eestis ei hakka paraku millegi paremini tegemine (mis juhtuks peale seda nn arenemist) küll midagi rohkem tagasi tooma ‒ ei publiku tähelepanu, tunnustust ega raha.» «Jah, areneda saaks muidugi ka Eestis,» on Mihkel Peäskegi päri. «Aga mida teha, kui tähelepanu on välismaal suurem ja loovisikut hinnatakse seal rohkem?»
Väärtustamist pole rahata Kultuuriinimesed on üht meelt, et midagi peaks kapitaalselt muutma nii kultuuri juhtimisel kui rahastamisel. Et ühelt poolt saaksid tõelised talendid tõepoolest lahkuda ja samas ei jääks hõredaks kohalike kultuuritegijate read. Et lahkunutel oleks tõepoolest põhjust tagasi tulla. Esimene asi on muidugi palk ehk kultuurivaldkonna üldine väärtustamine. «Töötasu on kindlasti väga oluline,» leiab Siitan. «Minu meelest on peamine aga elukutse väärtustamine tervikuna: praegu on nii, et kui oled olnud väga tubli ja väga edukas ning jõudnud oma valdkonnas tippu, siis ootab sind ees riigi keskmine palk. Samas võib aga keskmise palgaga töökoha leida ilma igasuguse erihariduseta. See suhe pole normaalne ning tekitab olukorra, kus muusiku elukutsel pole mingisugust väärtust ega prestiiži. Väärtustamise küsimuses on ka viimase valitsuse kultuuripoliitika karmi kriitikat väärt.» Siitan toob välja karmi tõe ‒ masueelsel ajal muusikute palgad tõusid, kuid mitte samas tempos kui muudel elualadel. «Masu seevastu on langetanud muusikute sissetulekud proportsionaalselt niisama palju, kui need enne tõusid – seega on suhe läinud kehvemaks.» Tõsi, muusikavaldkond on pidanud kannatama ka paljudes teistes maades. Samas on siiski vahe, kas 20% võrra kärbitakse 100 000.- krooni suurust kuupalka või 13 000.kroonist palka.
Estonia balleti kunstiline juht Toomas Edur leiab, et kuigi siinse balleti kasutuses olevaid ressursse ei an «Ameerika muusiku palk jääb väga väärikaks ka pärast 20%-list kärbet,» leiab Siitan. «Orkestrite sulgemisest kuuleme mitmelt poolt Euroopast, aga tipud jäävad ikkagi alles.» Ka Rannapi meelest on kunstnike olukord on Eestis siiski aasta-aastalt hullemaks läinud, lõhe muude valdkondadega suureneb järjest.
«Ametlikku statistikat kultuuriinimeste lahkumise ega naasmise kohta ei ole.» «Heliloojate honorarid ja toetused on 15 aastat täpselt ühesuguses suurusjärgus püsinud, interpreetide omad viimased 10 aastat. Arvan, et väga suur osa kunstnikke on paraku oma riigis ääretult pettunud...» Rannap ei oska arvata, kui paljud veel lahkuda kavatsevad: «Varsti saame näha, sest meie ametnike mõistmatus-hoolimatus ning enesekindlus (kõik on ju korras!), on viimasel ajal ületamas igasuguseid piire... Selle kõige
kokkuvõtvaks sümboliks on saanud Laine Jänese komsomolilik hurraa-optimism.»
Mis aitaks? «Erinevast teistest kultuurimaadest puudub Eestis igasugune riigipoolne tugi kunsti ekspordiks,» tunnistab Rannap. «Muusika alal puudub selline institutsioon, programm või fond. Puudub riiklik, kultuuripoliitiline tahe midagi eksportida. Puuduvad ka erategijad ‒ sellised rahvusvahelise haardega manager’id pole jõudnud Eestis nappide iseseisvusaastate vältel veel tekkida. Ja eks nemadki pea enne koduturul tiibu proovima.» Samas nendib Rannap, et kuna meil pole niisugust erakorraldamise traditsiooni, riiklike ega erasponsorite piisavat toetust ning on liigväike kuuljaskond, siis ilmselt Eestis selliseid kultuurikorraldajaid ei tekigi. «Lääne-Euroopas on haritud keskklass paremini kultuuri tarbima õpetatud, nad oskavad ja tahavad loomingut hinnata,» mõtiskleb Mihkel Peäske. «Küllap meilgi võiks lahenduseks olla uue, kultuuri nautida mõistva põlvkonna kasvatamine, aga ma ei julge loota, et see juhtuks.»
Klas: Soovitan teistelgi koju tulla Eri Klas, dirigent
Minu meelest pole üldse vaja siit lahkuda ‒ probleemi ei eksisteeri. Ka Eestis saab suurepäraselt nii areneda kui hakkama. Vaadake mind, mina olen ju parim näide. Käin küll Rootsis tööl ja reisin üle maailma, kuid olen oma kodule truu. Soovitan teistel samamoodi koju tulla. Olen näinud paljusid, kes on läinud ja siis, selg ees, tagasi tulnud. Paljud hindavad ennast üle, ega maailmas ole kerge läbi lüüa.
KULTUURITALENDID
Reede, 17. detsember 2010
opis lahkuvad?
minek professionaalset paigalseisu.
5
Enesetäiendamisse välismaal peaks suhtuma positiivselt Toomas Edur soovitab siinse kunstielu kritiseerimise asemel hoopis selle rikkalikkuse üle rõõmu tunda. «Tähtis on konkurents ‒ kui seda ei ole, siis pole võimalik ka taset arendada,» räägib 19 aastat Inglise Rahvuslikus Balletis solistina töötanud ja praegu Estonia balleti kunstilise juhina tegutsev Toomas Edur kultuuriinimeste välismaal täiendamise olulisusest. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Olite üks esimesi Eesti loomeinimesi, kes otsustas 1990. aastate alguses siit lahkuda. Miks te seda tegite? Inimesed käisid tegelikult välismaal tööl ka varem. Aga jah, minul tekkis toona võimalus teenida ja loomulikult end arendada. Tõsi, aeg oli siis hoopiski teistsugune kui praegune, valitses teine atmosfäär, kõik oli väga hall. Nii et teie puhul oli tegemist pigem eksistentsiaalse küsimusega, kas närbuda siin või õitseda mujal? Mitte päris, aga ma olin siis ka nii noor, mind tõmbas kõik uus ja teadmatu, mõtlesin, et lähen vaatan, proovin ‒ täpselt samamoodi, nagu praegu paljudes riikides teevad kõik noored, kes pärast kooli lõppu aastakese maailma avastavad. Ma arvan, et tegemist on normaalse asjaga, kuid kauemaks jäädakse mujale vaid siis, kui sellel on mingi hingeline või rahaline mõte. Mujale lahkunutest pole sugugi mitte üksnes eestlased tagasi tulema hakanud ‒ näiteks Londonis elavad poolakad on samuti hakanud tasapisi kodumaale naasma. Me ei ole selles suhtes mingis mõttes erilised.
et oma silmaringi laiendada. Inimene tahab ikka liikuda, nii me arenemegi, kuid meeles peab pidama sedagi, et liikumishuvi või selle puudumine on individuaalne. Kas ja kuidas mõjutab Eesti artistide lahkumine välismaale kodumaiste kollektiivide kunstilist taset? See oht on alati. Mis hoiab inimest oma kohal kinni? Mingisugune konkreetne huvi peab ju
«Tegelikult on see ju siiski positiivne, et on tekkinud võimalus minna mujale oma oskusi näitama ja end tõestama. Ei ole vaja niisama kodus istuda ja kurta, kui halvasti kõik on.»
nna näiteks Soomega võrrelda, on Eestis pakutav piisav, meelitamaks siia ka artiste välismaalt.
Foto: Stanislav Moshkov
Lapin: Andekad lahkuvad, sest Eestis pole tööd! Leonhard Lapin, kunstnik
See on siililegi selge, et andekad inimesed lahkuvad Eestist, sest neil ei ole siin tööd. Professoridki saavad siin nii nadi palka, et kui ma oleksin 10 aastat noorem, paneksin ilmselt isegi pillid kotti. Töötasin kaheksa aastat Helsingis ja tundsin seal, et mind väärtustatakse, siin aga elan pihust suhu ‒ ja seda vana tuntud kunstnikuna. On väga tähtis, et toetataks andekate noorte välismaal õppimist. Olen isegi oma õpilastele soovitanud, et nad välismaale läheksid. Kunagi tulevad ikka tagasi ja toovad Eestisse maailma kultuuri. Kas või vanemas eas, kui pole enam vaja pere eest hoolitseda ja välismaalt teenitud normaalne pension käes. Neeme Järvi näiteks tahtis tagasi tulla, kuid tänu meie tublile kultuuriministrile pidi uuesti lahkuma. Kui ainult siia konnatiiki jääda, siis on inimese areng pärsi-
tud, siin ju ei toetata kultuuri. Mulle meeldib väga, et toetatakse sporti ja meie sportlasi saadetakse rahvusvahelistele võistlustele. Kahjuks jäävad teised kultuurialad selle kõrval tähelepanuta. Öeldakse: sul on keskmine professori palk, mida sa veel tahad. Aga sellega rahvusvahelist kunstiprojekti ei tee. Soomes näituse püsti panemiseks pidin müüma mulle kallist kunstiklassikat. Riigi jaoks peaks oma tipptegijate toetamine ja reklaamimine olema auasi. Soomes tegutseb näiteks riigi raha eest terve organisatsioon, mis tegeleb Soome kultuuri ekspordi ja välismaal reklaamimisega. Üks mu lähedane läks Müncheni ülikooli saksa filoloogiat õppima. Õpinguid rahastas ta samal ajal Siemensi firmas töötades. Seejärel tuli Eestisse ja pöördus töö saamiseks siinsesse Siemensisse, aga keegi ei tahtnud teda. Helistas siis Saksamaa Siemensisse, sealt öeldi, et tulge tagasi, saate kohe tööd.
Eesti patrioodina jäi ta siiski kodumaale ja lõi oma firma. Talendid koju on lihtsalt sõnakõlks, neid ei ole siin kellelegi vaja.
Fotod: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix
Ometi on London ju elamiseks üks maailma kalleimaid linnu? Elamispind on seal tõepoolest kallis, aga toidu hindades enam nii palju vahet ei olegi. Paljud muud kaubad on Eestis kallimad, eriti võrreldes siinsete palkadega ‒ Inglismaal on hinnaklassivaliku võimalus palju suurem. Lõppude lõpuks, kui sa ei ole omal alal just väga silmapaistev, siis jääb sul sama palju raha alles nii Eestis kui Londonis elades. Tegelikult on liikumine kahepoolne, näiteks Vanemuises käivad tantsijad Inglismaalt ja mujalt Euroopa riikidest, Estonias on samuti kaheksa-üheksa tantsijat Inglismaalt. Nad tulevad siia seetõttu, et siin on neil võimalus rohkem tantsida, kuna konkurents on Inglismaal suurem. Ka tõmbab neid uus keskkond. Seega pakutakse Eestis konkurentsivõimelist kunstilist taset? Ma arvan küll. Aga ega minagi tahtnud omal ajal ühes kohas püsida, tahtsin liikuda, isegi Inglismaal, seetõttu olingi pikka aega vabakutseline,
olema, näiteks teatud loominguline rahulolu, tööatmosfäär, perekond ja lähedased. Ma tean paljusid inimesi, kes on rõhutanud, kuivõrd neile meeldib teatud kollektiividega töötada ja et see hoiabki neid kinni. Muidugi on ka rahaline kindlustunne oluline. Ja tähtis on konkurents ‒ kui seda ei ole, siis pole ka taset võimalik arendada. Seda küsimust ei saa nii mustvalgelt lahata, sest maailm on värviline. Miks me oleme Euroopa Liidus, kui me ei taha, et keegi Eestisse tuleks või siit ära läheks? Kas me tahame, et siia tuldaks? Eestlasi peetakse teinekord üsnagi ksenofoobseks, sest kaldume kartma seda, mis on uus. Jah, see on võimalik, kuid olen Eestis kohanud ka kõige soojemaid, sõbralikke ja avatud inimesi. Oleneb, kellega suhelda.
Sellised asjad ei teki aga ühe päevaga. Meil on Soomega võrreldes ka vähem inimesi. Siiski näen selles osas positiivseid muutusi, riik on aru saamas, et tippkunsti on vaja toetada ja tippkunstnikud tagasi tuua ‒ tarvis on vaid tahet. Kas meil on see tahe? See on jällegi individuaalne. Muidugi inimesed kardavad ka. Londonis või mõnes teises suuremas kohas on ju rohkem vastavaid ametikohti. Eesti on väike, inimesed hoiavad oma kohtadest rohkem kinni. Tegelikult on see ju siiski positiivne, et on tekkinud võimalus minna mujale oma oskusi näitama ja end tõestama. Ei ole vaja niisama kodus istuda ja kurta, kui halvasti kõik on. Asjad arenevad paremuse suunas, kuigi võime leida ka palju negatiivset. Ma vaataksin neid asju pigem positiivse külje pealt, olen alati olnud optimist. Öeldakse muidugi ka, et optimisti ja pessimisti vahe on see, et optimist ei tea kõiki fakte ‒ mine tea, vahest see aitab mind… Kas olete rahul, et 1990. aastal Inglismaale siirdusite? Olen küll. Mõnes mõttes oleksin võib-olla tahtnud rohkem siin töötada ja esineda, kahjuks aga oli elu teisel pool nii tihe, et ei saanud alati siinseid olemisi kokku leppida. Esmakordselt kutsuti meid Estoniasse esinema 1997. aastal ja hiljem veel mitmel korral. Alati oli meeldiv ja uhke tunne olla koduteatris ja kodumaal tagasi. Mida soovitada noortele loomeinimestele, kes ennast välismaal tõestada tahaksid? Muidugi mingu, ega me saa kedagi siin kinni hoida. Maailm segunebki, eriti väikese riigi puhul ei saa minekuid vältida. Me peame aga hoidma eesti keelt ja kultuuri. Kuid kõik noo-
«Me peame aga hoidma eesti keelt ja kultuuri. Kuid kõik noored laulavad inglise keeles.»
Mainisite ennist Londonis elavaid poolakatest balletiartiste. Kuivõrd olete kursis teiste Ida-Euroopa riikide balletieluga? Millises olukorras on seal kaunid kunstid tervikuna? Usun, et kõikidel on enamvähem ühesugused mured, aga kunst areneb ikkagi isegi rasketel aegadel. Soomes, kuhu me oma elukvaliteediga jõuda tahame, on balletis muidugi tunduvalt kõrgemad palgad ja näiteks sadade tuhandete eurode väärtuses reisimisfondi, mis on mõeldud oma kultuuri näitamiseks välismaal.
red laulavad inglise keeles, teed ETV lahti ja paljud saated on inglise keeles. Isegi veebiaadressidele ei saa ä-tähte panna ‒ võib-olla varsti saab, ma loodan... Selline globaliseerumine tapabki kõik, kõik läheb ühenäoliseks. Ega inglise keelega asi lõpe. Inglismaal ja Rootsiski panevad paljud vanemad oma lapsed juba hiina keelt õppima. Ei ole kindel, kas oleme sõbralikud või mitte või kui palju oma uksi lahti teeme. Meil peab mingi identiteet säilima, aga samas on ka võimatu kõike eemal hoida. Siia on saabunud palju rohkem, kui me teame.
6
MOOD
Reede, 17. detsember 2010
Lilli Jahilo: Ma olengi juba koju tulnud!
Kui iga inimene arvutaks aasta lõpus kokku summa, mis ta kulutab kiirmoele, siis saaks ta selle asemel lubada endale igal aastal paar-kolm just tema jaoks tehtud riideeset. «Tänapäevane ülikiire elu on väsitav, nii mõtlesimegi alguses, et ateljee tunnussõnaks võiks olla slow fashion (aeglane mood – toim)!» räägib moedisainer Lilli Jahilo. «Õnneks soosib praegune aeg inimeste mõttemaailma muutust ‒ üha enam on hakatud analüüsima, mida tarbitakse. Ehk kunagi ka kiirustatakse vähem.» Annely Martin
annely.martin@tallinn2011.ee
Lilli Jahilo on üks Eesti nüüdisaja noortest moedisaineritest, kes ei ole mitte ainult ilus inimhing, vaid ka andekas loojanatuur, ning soovib oma oskustega klientidele häid emotsioone ja paremat elukvaliteeti luua. «Eelistan jääda Eestisse töötama, et muuta siinne väike armas elukeskkond veelgi paremaks,» lisab ta noore inimese kohta tavatu kindlameelsusega. Mida on sinu loomingus viimasel ajal uudset? Imestan tihti, kui inimesed lasevad oma keha kaunistada tätoveeringute või muu ornamentikaga. Ometi hakkas ka mind huvitama tätoveeringute tähendus ja see, kust need algselt pärit on. Luneville’i pärltikandi tegemise viis on tegelikult hästi sarnane tätoveerimisega, sellest tuli mul ka mõte kasutada viimase kollektsiooni tegemise juures tätoveeringute motiive. Tarvitasin mõningaid niisuguseid elemente nt villatrikotaažist kleitidel, mis on piduliku rõivastuse puhul mõneti harukordne materjalikasutus, ent meie kliima jaoks absoluutselt sobilik.
toimub ikka, pliiats käes. Öösel pliiats ja paber padja kõrval magaja ma pole, siis ma lihtsalt puhkan. Reisid mõjuvad samuti hästi. Või sportimine. Tähtajad meeldivad mulle ka – see paneb kogu tegevuse raamidesse. Moelooming on minu jaoks pigem elustiil, mitte töö. Ma teen seda kogu aeg, lugemata töötunde. Hommikul hambaid pestes olen samuti mõtetega töö juures. Ja kui laua taha jõuan, panen kõik peasoleva paberile. Kas praegune aeg soosib moemajade moodiminekut? Masstoodangu kvaliteet on ju olematu. Poodides on kauba ja hinna suhe tõesti minu jaoks sagedasti väga paigast ära.
«Eesti inimeste nägudel peegeldub otsekui viimsepäeva kurbus.»
Disainer on probleemilahendaja Sul on olnud palju erinäolisi kollektsioone, milline neist on Sulle kõige südamelähedasem? Alguses oli väga palju otsinguid. Samas on mul kõigis kollektsioonides mõni eriline lemmik ‒ iga kollektsioon peegeldab looja mõttemaailmas toimuvat. Hetkel on minu lemmikuks viimane kollektsioon, kuna selle loomisele eelnevalt on juhtunud nii palju positiivset. Tegelikult ei maksa moeloojat üle tähtsustada – disainer on lihtsalt probleemilahendaja. Klient, kes salongi tuleb, soovib ju rõivastust oma kindlatel tingimustel ‒ ja mina saan seda talle võimaldada. Ma lahendan ainult inimeste soove! Tuleks olla pigem tänulik kandjatele, kes annavad moedisainerile võimaluse ennast väljendada. Tänan kõiki inimesi, kes võtavad vaevaks tulla ateljeesse, et tellida endale toode, mis on mõeldud täpselt tema keha jaoks, on heast materjalist, sobib kandja isiksusega, on loodud positiivsete emotsioonidega ning seeläbi tõstabki elukvaliteeti. Mis on sinu peamine inspiratsiooniallikas? Kogu elu mõjutab. Kogud endasse kõike ümbritsevat ja siis istud laua taha ning hakkad kavandama – aktiivseim mõtlemine
Eestlane on aga väga hinnatundlik, ta ostab pigem odavast kangast olematu kvaliteediga toote, mis on toodud siia teisest maailma otsast ning mille on valmistanud igasuguste inimõigusteta inimesed – tavaliselt tarbija ei teadvustagi endale, mida tegelikult ostab. Kui tullakse ateljeesse, imestatakse tihti, miks on siin sellised hinnad. Samas ei saada aru, et me töötame ainult kvaliteetsete kangastega, mis kestavad kauem. Ja ma hindan oma meeskonna tööd, mida tehakse heades tingimustes. Selles ongi vahe. Ma annan eesti inimestele tööd, see raha jääb siia.
Välismaa õpetab sallivust Kas kiirmood on tegelikult tarbija jaoks kallim? Kui iga inimene arvutaks aasta lõpus kokku summa, mis ta kulutab kiirmoele, siis saaks ta selle asemel lubada endale igal aastal paar-kolm just tema jaoks tehtud riideeset, mis klapiksid omavahel, ja riidekapi «õudusunenäost» saaks hoopis isiklik kollektsioon – selleni võiks inimeste mõttemaailm kasvada. Tuleb mõista, et kiirmood on kiirelt tarbitav. Tal ei ole ajalist väärtust. Järgmisel aastal ei pane sa seda 300-kroonist asja enam selga, sest sellest ei ole mitte midagi järel. Ateljeedes tehtud asjad on aga hingega tehtud, nende kvaliteet on hoopis midagi muud. Meie klientideks on need inimesed, kes sellest aru on saanud. Kuidas need väärt kangad sinuni jõuavad?
Lilli Jahilo oma ateljees Baltika moekvartalis.
Kp
Foto: Stanislav Moshkov
ELULOOST
9 Lilli Jahilo (1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala. Ta on õppinud Oslo Rahvusvahelises koolis ja Oslo Riiklikus Kunstide Akadeemias moeja kostüümidisaini. 9 2008 sai ta ERKI moe-show peapreemia. 9 Tema kollektsioon valiti parimate Euroopa disainieriala magistrantide näitusele «TALENT 2008» Hollandis Eindhovenis. 9 Lilli Jahilo on osalenud Tallinn Fashion Weekil, Supernooval ning Disainiöö programmis. 9 Tema tutvustus on avaldatud suurimas Eesti moedisainereid tutvustavas väljaandes Eesti Moepiibel 2010.
Kui ma tean, mida tahan, ja see ka olemas on, siis tellin otse tootjalt (partneritelt Inglismaal, Prantsusmaal või Itaalias). Teine variant on minna Eesti kangapoodidesse, kolmas võimalus minna ise välismaale ‒ mina käin näiteks Pariisis. Mul on seal oma lemmikkohad. Tassin kõik Eestisse, toomisega saab alati palju nalja, kui pisikese naisena tuled, kangad kukil. Aga jah, nii see käib.
Pidulik kleit Lilli Jahilo talvisest kollektsioonist «Tatau». Foto: Mark Raidpere mul hirmu välismaailma ees. Mul ei ole enam ka meeletut tungi, et tahaks Eestist ära. Mujal maailmas on kõik samamoodi! Mitte mingit vahet ei ole, kus elada – mujal ei ole rohi rohelisem! Eestis on kõik käe- jala juu-
«Mitte mingit vahet ei ole, kus elada – mujal ei ole rohi rohelisem!»
Oled õppinud nii Oslos kui Londonis. Mis sa sealt endaga kaasa tõid? Eelkõige sallivuse. Pubekana 1995. aastal ära minna oli ikka päris keeruline. Aga enam ei ole
res, raadiod eestikeelsed, televisioon samuti – vahel mõtlen, kui tore see on!
Lilli Jahilo kevad-suvise kollektsiooni pärl.
Eestlased, kes ei ole välismaal elanud, ei oska isegi arvata, kuivõrd ideaalses keskkonnas me siin tegelikult viibime. Pigem tahan jääda Eestisse, teha siin oma tööd, et muuta keskkond veel paremaks. Kas sinu puhul ei ole ohtu, et president peaks sind Pariisi moemajast koju kutsuma hakkama? Ma olengi juba koju tulnud! Soovitan aga tudengitelgi minna noorest peast alguses siiski välismaale – see avardab silmaringi ja muudab sallivamaks. Mille järele me kõik jookseme, milleks rabeleme? Kui trammis
Foto: Lilian Merila
ringi vaadata, siis näed Eesti inimeste nägudel peegeldumas otsekui viimsepäeva kurbust. Elage nii, et oleksite õnnelikud! Ületarbimine ja kiirustamine ei vii meid kuhugi. Inimeste eesmärk võiks olla pakkuda üksteisele läbi oma oskuste häid emotsioone ja rõõmu! Kultuuripealinn 2011 ja Lilli Jahilo? Järgmist aastat ootan väga. Loodan, et kohalik disainielu saab palju hoogu juurde, tulemas on ettevõtmisi, mis aitavad selle rolli meie kõigi jaoks paremini lahti mõtestada ja sellest lähtuvalt edasi minna.
Reede, 17. detsember 2010
Kui vanaema käib ülikoolis TTÜ aulas käib kaks korda kuus loenguid kuulamas kolmanda nooruse rahvaülikool. «Nagu näete, on aula ja lisaruum inimesi täis. Nähtavasti on meie loengu teemad sellised, mis inimestele meeldivad,» võtab Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli (TKNR) üks eestvedajatest Valdek Mikkal eakamatele tallinlastele suunatud ülipopulaarse üritusteseeria tegemised kokku. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Ei ole palju peaaegu kogu taasiseseisvumisaja kestnud avalikke üritusi, mis tooksid kaks korda kuus kokku 700‒800 külalist. Üks selline on 1993. aastal käivitunud Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikool, mis pakub oma liikmetele tasuta keelekursusi, ekskursioone ja päevakajalistel teemadel harivaid loenguid.
Kriitilised kuulajad «Suurem osa kuulajatest on Tallinna Tehnikaülikooli või Tar-
Kp
tu Ülikooli vilistlased, aga oodatud on kõik huvilised,» tutvustab Mikkal Eesti riigi ja Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatava TKNR-i sihtgruppi. «90 protsenti meie kuulajatest on daamid, nende seas on väga populaarsed loengud tervishoiust, kosmeetikast ja kehakultuurist,» selgitab TTÜ endine emeriitprofessor Mikkal loenguseeria koostamise aluseid. Teemade ring, mida TTÜ aulaloengutel käsitletakse, on aukartustäratavalt lai. 2010. aastal on
kõneldud näiteks eurole üleminekust, Tallinna joogiveest, eakate toitumise eripärast, ökoloogilisest jalajäljest, väitluskunstist ja eestlaste elulugudest. Esinenud on Fred Jüssi, Janek Mäggi, Maaja Kallast, Ingvar Bärenklau jt. «Esinejad peavad olema atraktiivsed, nii mõnigi mitteatraktiivne on läbi põlenud,» põhjendab
«Kahjuks on kultuuriüritused pensionäride jaoks liiga kallid.» praegu Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu juhatusse kuuluv Mikkal loengute kõrget kvaliteeti. 18. novembril, mil Kultuuripealinn loengut kuulamas käis, oli kõnepuldis Eesti Mittetulun-
dusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) juhataja Urmo Kübar. Kübar oli enne rahva ette astumist silmnähtavalt pabinas, kuid nagu publiku reaktsioonist hiljem selgus, tuli ta siiski ilusti toime.
Kultuurijanu kammitseb piletihind Viimased viis aastat TKNR-i üritusi väisanud Leida sai enda sõnul sellest kooskäimisvõimalusest teada sõprade ja televiisorireklaami kaudu. «Siin on hästi huvitavad lektorid ja saab väga palju tarku teadmisi. Mida muud ikka vanadel inimestel teha on?» leiab Leida. Teiste seas on oma tegemistest rääkimas käinud ka Sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli. Leida jäi kultuuripealinna tegemisi kajastanud loenguga rahule, kuigi täit ülevaadet ta
eeloleva aasta sündmustest veel ei oma: «Programm on ju alles viimistlemisel. Aga ma usun, et kultuuripealinna-aastast on Tallinnale väga palju kasu.» Külastamist väärivaid kultuuriüritusi on Tallinnas piisavalt, kinnitab Leida, kuid kõigele seab piirid raha: «Kahjuks on kultuuriüritused pensionäride jaoks liiga kallid. Me lihtsalt ei suuda nendest osa võtta, kuigi tahaksime väga.» Leida on käinud ka TKNR-i pakutavatel ekskursioonidel ja aastaid tagasi arvutikoolitusel. Huvilistele teadmiseks ‒ TKNR pakub oma liikmetele ka näiteks inglise ja saksa keele kursusi. Lisainfot vahva ettevõtmise kohta saab www.kolmasnoorus.ee veebilehelt ja eestvedajatelt, kelleks lisaks Mikkalile (6572220; 5534489) on ka Lehte Aarelaid (6816808; 5222695).
PÄRIB
Kuidas on vanemaealised kultuuripealinna programmi kaasatud? 9 Vastab Jaanus Mutli, SA Tallinn 2011 juhatuse liige. On raske öelda, kui palju vanemaid inimesi meil projektidesse kaasatud on. Vabatahtlike programm on endale seadnud eesmärgi haarata kaasa ka vanemaid inimesi, meie infolistis on näiteks Kristiine sotsiaalkeskus. Samas, kui vanemaid inimesi tuleks massiliselt, ei oleks meil ilmselt piisavalt projekte pakkuda. Vaatame, kuidas kujuneb. Vabatahtlike programm on hetkel ainuke, mis on võtnud seeniorid endale eraldi sihtgrupiks. Kui tuua mõni näide, siis oli meil näiteks Noore Publiku programmis eelmisel aastal abiks 65-aastane Ann.
Vabaühenduste liidu EMSL juhataja Urmo Kübar rääkis Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolis kodanikeühiskonnast.
Foto: Albert Truuväärt
Kodanikke võib koondada nii rõõm kui mure Urmo Kübar,
Vabaühenduste liidu EMSL juhataja
Mul oli hea meel näha Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolis nii suurt saalitäit, sest ma usun läbi elu kestvasse õppimisse ja silmaringi laiendamisse. Arvan, et TKNR-i osalejad elavad tänu jätkuvale õppimisele rikast ja huvitavat elu. Rääkisin neile kodanikuühiskonnast, keskendudes sellele, kuidas inimesed valimiste vahel poliitikas ja selliste avaliku võimu otsuste tegemisel, mis nende elusid mõjutab, osaleda saavad.
Tahet saab tekitada Pakkusin oma tähelepanekute põhjal välja, mida kodanikud saaksid ette võtta, et panna avalikku võimu tahtma nende arvamusi arvesse võtta. Küsimusi
tuli palju, alates sellest, kas Eestis võiks esindusdemokraatia asemel olla otsedemokraatia, kuni selleni, kas meil ei peaks ilmuma mõni huumoriajakiri. Kõige olulisem tingimus kodanikuliikumise elavnemiseks on, et kodanikel endil oleks selleks tahet, tekitagu seda siis kas ühine mure või hoopis jagatud rõõm, näiteks soov koos millegi meelepärasega tegeleda. Mõnikord on tahe kohe kõigil olemas, siis koondutakse väga ruttu, teinekord on aga vaja eestvedajate aastaid kestvat tööd ja eeskuju, et niisugust tahet tekitada ja kaasamõtlejaid leida, kuid seegi on võimalik. Ilma tahteta ei juhtu midagi.
Kultuuripealinn ja kodanikualgatus Avaliku võimu osaks jääb näidata oma tegudega, et niisugune
kodanikualgatus on oodatud, seda võetakse tõsiselt, sellega arvestatakse, seda toetatakse isegi juhul, kui konkreetne algatus ei lange kokku võimuesindajate sooviga. Kodanikualgatus on oluline sõltumata sellest, kas meil on parajasti lugemis-, kultuuripealinna-, vaesuse vähendamise või vabatahtlike aasta. Niisuguste kampaaniate käigus saab aga vastavatele teemadele tähelepanu tõmmata, häid näiteid tuua ja inimesi innustada. Ses suhtes on kultuuripealinnal ka kodanikuliikumise edendamiseks kõvasti potentsiaali. Näen, et eakad inimesed on ise algatanud mitmeid väga vägevaid asju, et oma elu huvitavamaks ja paremaks muuta ‒ olgu näiteks seesama TKNR või Vanurite Eneseabi ja Nõustamisühing, kelle majas Kadriorus toimetavad kümned väärikas eas inimeste endi juhendatavad huviringid.
Kultuuripealinn võib kodanikke ühendada, leiab Urmo Kübar.
Foto: Albert Truuväärt
KOOLITUS
7
«Polli päevikud» linastub Eesti kinodes 17. detsembrist hakkab kinodes jooksma muuhulgas ka Eestis filmitud suurejooneline linateos «Polli päevikud», mida peetakse Euroopa viimaste aastate kõige ambitsioonikamaks ja kallimaks filmiks. Film räägib 20. sajandi algusaastate Saksamaa Keisririigi ja Vene Tsaaririigi ristumisteele jäänud ning hukule määratud ühiskonnas valitsevatest rusuvatest meeleoludest. «Polli päevikute» võtted toimusid 2009. aasta Pärnumaal, Varbla vallas, Matsi rannas. Filmimisperioodile eelnes 14 aastane töö stsenaariumiga ja kolm aastat võtete ettevalmistamist. Filmi peamise võttepaiga, merre ehitatud vaiadel mõisahoone püstitamiseks kulus kuus kuud. Pärnumaal toimunud filmivõtetel osales üle 1000 statisti, võttemeeskonnas oli rohkem kui 150 inimest üle Euroopa ja võtted said teoks tänu 24 rahvusliku ja rahvusvahelise filmifondi ning telejaama toetusele. Linateos räägib sellest, kuidas 1914. aasta baltisakslaste valitsetud Eestis jõuab 14-aastane aadlitüdruk tagasi mõisa, kus pinged maad jagavate sakslaste, venelaste ja eestlaste vahel on jõudnud haripunkti. Samal ajal, kui tüdruku teadlasest isa hoiab perekonda oma julma kontrolli all, peidab mõisapreili eestlasest mässajat (Tambet Tuisk) – alguses uudishimust ja siis trotsist, andes tõuke pidurdamatule ahelreaktsioonile.
Avati noorte Eesti disainerite pood Loov Eesti avas äsja e-poe, mille peamine eesmärk on tutvustada noorte disainerite loomingut ning pakkuda neile oma toodete müügiks sobiv kanal. «Eestis on väga palju andekaid loojaid, kelle toodang on kvaliteetne ning vajalik. Arvame, et paljud inimesed eelistaksid masstoodangule hoopis kodumaist toodangut, kuid kahjuks on vähetuntud väiketootjate kaupa üsna keeruline üles leida. Otsustasime, et Loov Eesti annab oma panuse, et mõlemad pooled – nii kliendid kui tootjad – vastastikku kasulikud saaksid olla,» kommenteeris Loov Eesti Poe projektijuht Madli Merila. Aadressil pood.looveesti.ee asuva poe tootevalikus on Eesti keraamikat, klaasi, rõivaid, ehteid, sisustuskaupu, tekstiiltooteid, lauamänge ning arendavaid mänguasju lastele. Loov Eesti on EAS-i algatatud ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist rahastatud projekt, mis aitab kaasa loomemajanduse ja ettevõtliku loovuse väärtustamisele ja arendamisele Eestis.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 17. detsember 2010
Keeleuuenduse kurvilisel teel – Johannes Aavik 9 8. detsembril tähistas Eesti Rahva Muuseum (ERM) Johannes Aaviku sünniaastapäeva ettekandega keelemehe käsikirjalisest pärandist Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ja ERM-i 2010. aasta jõulujutuvõistluse lõpetamisega. Tutvustati raamatunäitust «Keeleuuenduse kurvilisel teel». 8. detsembril täitus 130 aastat ühe meie tuntuma keelemehe Johannes Aaviku (1880‒1973) sünnist. ERM-i näitusemajas on 8. detsembrist kuni 9. jaanuarini avatud raamatunäitus «Keeleuuenduse kurvilisel teel», mille koostas Sirje Madisson, materjalid on pärit ERM-i, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Johannes Aaviku Seltsi kogudest. Johannes Aaviku sünniaasta-
NÄITUS Kuni 18. detsember Kullo Lastegaleriis (Kuninga 6, Tallinn) näitus «Kodu värvid». Tallinna Rahumäe põhikooli kunstiõpilaste näitus.
Johannes Aavik
Foto: Parikas
päeval tutvustas arhivaar Leili Punga keeleuuenduse suurkuju käsikirjalist pärandit. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis asuvas Aaviku isikufondis on hoiul üle kahe tuhande keelemehe
mitriloogia «Sõrmuste isand» tegelastest nukkudena. Näitusel välja pandud 26 nukku on valmistanud nukukunstnik Eva Kõiv. Voolimismassist modelleeritud peade ja jäsemete, vesivärvidega maalitud nägudega ning kuni imepisikeste detailideni viimistletud rõivastes nukud kujutavad filmi peamisi tegelasi.
tegevusega seonduva dokumendi – kirjavahetusi, originaalkäsikirju, tõlkeid, päevikuid, märkmikke jms. Lisaks pea kakssada fotokogus säilitatavat fotot ning ligi kaks tuhat köidet sisaldav memoriaalkogu Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus. Teisel näitusel «Muuseum näitab keelt» on külastajaid poole aasta jooksul paelunud Aaviku reeglite järgi sõnu konstrueerida võimaldav masin. Sellest, kuidas külastajate tehtud sõnad jõuavad internetti ning milliseid uudissõnu on leiutanud ERM-i külastanud kooliõpilased, andsid ülevaate ERM-i näitusemaja juhataja Kristjan Raba ja giid-pedagoog Kaspar Jassa. Tutvustati ka Aaviku-teemalist väljapanekut ERM-i näitusemajas.
Näituste avamisõhtu päädis üle mitme aasta toimunud ERM-i jõulujutuvõistluse tulemuste teatavaks tegemisega. Aastatel 1996–2001 toimus ERM-is 6 jutuvõistlust, mille parimatest paladest koostati kaks väljaannet «Minu jõulujutt». 2010. aastal otsustati pärast mitmeaastast pausi taas võistlus korraldada ning kutsuda inimesi üles jõulumälestusi, -soove ja -fantaasiaid kirja panema. Üleskutse tulemusena laekus ERM-i 116 tööd, mille seas on nii luuletusi, muinasjutte kui põnevaid meenutusi jõuludest läbi Eesti ajaloo keerdkäikude. Näitus «Muuseum näitab keelt» jääb Eesti Rahva Muuseumis avatuks 2. jaanuarini 2011.
rõõm on ostuhulluses ära unustatud ja nii asjade sisse uputatud, et ei paista enam välja?
koogid ja naps; kus saab unistada ja unustada ning mängib hoogne mõru muusika.
20. detsember Võru kultuurimajas Kannel (Liiva 13, Võru) monoteater «Isa». Tegemist on islandi näitekirjaniku, lavastaja, näitleja ja produtsendi Bjarni Haukur Thorssoni 2007. aastal valminud mononäidendiga. Mängib Jan Uuspõld või Alo Kõrve. 21. detsembril 19.00 Sadamateatris 19.09 (Soola 5b, Tartu) Vanemuine: «Paanika». Mika Myllyaho tragikomöödia, mis räägib kolmest keskealisest mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meestes tekitab.
Kuni 21. detsember Hop galeriis (Hobusepea 2, Tallinn) Pilvi Ojamaa näitus «Lendstart». Klaasikunstnik Pilvi Ojamaa tööde näitusele välja pandud esemed on kujundatud, teostatud ja graveeritud käsitsi keerukas ja aeganõudvas intalliotehnikas, mille eripära seisneb selles, et vaatepildis kõige eenduvamad punktid (figuuride puhul näiteks nina ja kehakumerused) on vastupidiselt visioonile just kõige sügavamalt sisse töödeldud ja kõik taanduv on pinnalähedane. Kuni 23. detsember Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52, Tartu) Rahvusvaheline aktifotonäitus «Natural 2010 ‒ DIY». Kolmas aktifotonäitus läheneb alastifotole mõneti ootamatust küljest – pildid on tehtud «aparaatidega», mille on meisterdanud fotograafid ise. Näitusel esinevad kunstnikud Viljar Sepp, the13er (Margus Kiis), lemort (Tiina Erik) Eestist ja Signor Gustavo Coscienza (Alessio Alberico) Itaaliast. Kuni 30. detsember Jõgeva linnaraamatukogus (Lai 4, Jõgeva) «Sokinäitus». Välja on pandud Jõgeva Ühisgümnaasiumi 6.‒7. klassi tüdrukute kootud jõulusokid, kindad ja notsud. Juhendanud õpetaja Maris Prii.
Kuni 31. detsembrini Tartu Mänguasjamuuseumis (Lutsu 8, Tartu) näitus «Üks Sõrmus juhib neid... Vol.2.». Näitus fil-
Kuni 31. detsember Narva Muuseumi kunstigaleriis (Vestervalli 21, Narva) näitus «Peened niidid». Irina Sopina koostatud näitusele on välja pandud 33 Eesti, Venemaa, Inglismaa ja Poola naiskunstniku tööd. Näitusel on esitletud maal, graafika, installatsioon, kollaaž, autorinukk, foto, batik, patchwork, klaas, nahk ja vill. Kuni 31. detsember Vanemuise teatri suures majas (Vanemuise 6, Tartu) Helend Peebu saržide näitus. Helend Peebu sajandale sünniaastapäevale pühendatud väljapanek tema tehtud saržidest, millel on kujutatud mitmeid teatriinimesi. Kuni 31. detsembrini AS Villa Benitas (Niitvälja, Keila) kunstinäitused. Villa Benitas saab näha hispaania kunstniku Jose Corominas Comadrani õlimaale ning tuntud Vene teatri näitleja, tantsustuudio looja ja fotograafi Aleksander Ivaškevitši portreefotode näitust.
TEATER
19. detsembril 12.00 ja 15.00 Teoteater: «Päästke jõulud!» Etenduse autor ja lavastaja on Piret Viisimaa. Muusikaline jõululavastus on mõeldud kogu perele. Mis saab siis, kui jõulu-
22. detsember 10.00 ja 13.00 Jõulumuusikal «Mõmmi jõuluaabits». Tõnis Kõrvitsa ja Heljo Männi jõulumuusikali mudilastele on lavastanud Ivo Eensalu. Populaarse teleseriaali «Mõmmi aabits» tegelased on vahepeal suureks sirgunud ja kõigil on juba oma pere, kuid ega seepärast seiklused seiklemata jää. 22. detsember 19.00 Ugala teatris (Vaksali 7, Viljandi) etendus «Jürka». Etenduse autor on A. H. Tammsaare ja lavastaja Peeter Tammearu. Osades Peeter Jürgens, Anne Valge, Vilma Luik, Triinu Meriste, Arvo Raimo, Arvi Mägi, Martin Mill ja Andres Oja. 22.‒23. detsember 19.00 Rakvere teatris (Kreutzwaldi 2a, Rakvere) etendus «Unenäokohvik». Etenduse autor on Doris Kareva ja lavastaja Jaanika Juhanson. Unenäolises lokaalis rändavad ja serveerivad Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Volli Käro, Helgi Annast, Margus Grosnõi ja Lauri Kaldoja. Jaanika Juhansoni elava muusikaga luulelavastus võõrustab vaatajat kabaree-kohvikus, kus laudadel ootamas kuumad joogid,
TANTS 21. ja 22. detsember 12.00 Vene Kultuurikeskuses (Mere pst 5, Tallinn) balletietendus «Võlu aastaajad» Pjotr Tšaikovski muusika ainetel. Lavastaja Mai-Ester Murdmaa. Kunstnik Kaspar Jancis. Osalevad Tallinna Balletikool, Tantsukool Noor Ballett, tantsustuudio ENTREE ja Teater ABC.
Kp
MEENUTAB
Johannes Aavik oli eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Nende ideaalideni jõudmiseks rikastas Aavik sõnavara murde- ja laensõnadega, kasutas ohtralt sõnaloomet, täius-
lud südames». Lauljaid saadavad ansambel Violina akustilistel viiulitel ning Uku Suviste ja Mihkel Mattisen elektrilistel tiibklaveritel. 21. ja 22. detsember 18.00 Estonia Talveaias (Estonia pst 4, Tallinn) Antonio Vivaldi «Aastaajad». Mängib Ooper-kvartett koosseisus Henno Soode viiulil, Eivin Toodo viiulil, Kerstin Tomson vioolal ja Mati Leibak tšellol. Kaastegevad Ene Nael klavessiinil ja Jüri Aarma sonettidega.
MUUSIKA 17. detsember 19.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn) Jõulujazz 2010: Mahavok. Mahavok on eesti kontserdilavadel ja kaugemalgi ilma teinud rohkem kui veerand sajandit. Nende trumbiks on Heini Vaikmaa isikupärane muusika, jõuline kitarri-sound ja seaded ning lauljatar Kare Kauksi vaimustav hääl ja interpretatsioon.
18. detsember 17.00 Võru Katariina kirikus (Jüri 9, Võru) Margus Aru kontsert «Püha liit». Tegemist on muusika autori armastuslooga, mis on kui tänapäevane muinasjutt, kus loo peategelane pühendub jäägitult oma elu armastusele, unistades tõelisest armastusest mehe ja naise vahel, mis põhineb jumalikel seadustel.
19. detsember 19.00 Tori kirikus (Tori, Pärnumaa). Aasta viimasel kuul esinevad Birgit Õigemeel, Birgit Varjun ja Uku Suviste kontserdisarjaga «Jõu-
22. detsember 19.00 Tallinna Kaarli kirikus (Toompea 10, Tallinn) käsikellamuusikakontsert «Rõõmsad jõulud». Esineb käsikellade ansambel Campanelli, dirigent Inna Lai. Kaasa teevad solistid Tiina Perovskaja (kellapuu), sopran Raili Jaanson, Eva-Tiina Põlluste (CymBells) Andres Peetson (trompet) ja Piret Aidulo (orel). Kavas kaunis muusika, mis on seatud käsikelladele. Esmaettekandele tuleb USA helilooja Susan T. Nelsoni teos «Trompeti hüüd». Esitletakse uut kellainstrumenti CymBells. 22. detsember 19.00 Pärnu kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) Liisi Koiksoni ja Märt Avandi jõulutuur. Esitamisele tulevad ajale vastu pidanud laste talveja jõululaulud uues võtmes.
23. detsember 16.00 Niguliste kirikus (Niguliste 3, Tallinn) Hortus Musicuse kontsert «Uue valguse kutsel». Kunstiline juht Andres Mustonen. Laulud Jeesus Kristuse sündimisest keskaja Euroopast ja muistselt Maarjamaalt. Tundmatud autorid ja eesti vaimulik rahvalaul. 28. detsember 19.00 Tartu Jaani kirikus (Jaani 5, Tartu) Tallinn 2011 programmi kuuluvas «Ki-
tas morfoloogiat, ortograafiat jne. Oma keeleuuendust rakendas ta viljakas tõlketegevuses, juurutades eesti keelde palju uusi sõnu (laip, mõrv). Oli NoorEesti aktiivne liige ning rühmituse albumite kaastööline (keelealased kirjutised, ilukirjanduslikud tõlked ja arvustused). Vanameelseid arvustajaid šokeeris tema jutustus «Ruth» (1909, pseudonüüm J. Randvere), milles kirjeldatakse moodsas eesti keeles kaasaegse naise ideaalkuju. Hiljem, 1920. aastatel jäi ta kirjanduslikelt vaadetelt konservatiivseks.
rikupühad Maarjamaal» pakub kauni muusikaelamuse «Dixit Dominus». Esinejad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Corelli Barokkorkester, dirigent Daniel Reuss. Kavas Händeli «Dixit Dominus», Corelli «Jõulukontsert», J. S. Bachi «Singet dem Herrn».
KINO 19. detsember 19.00 Kärdla kultuurikeskuses (Rookopli 18, Kärdla, Hiiumaa) fantaasiafilm «Harry Potter ja surma vägised: osa 1». Vaatajate ette jõuab kinoajaloo edukaima sarja, Harry Potteri saaga seitsmenda loo esimene osa. Film ei ole soovitatav alla 12-aastastele.
20. detsember 15.00 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) kirjandus kinos: «Madlike». Jaanikingu Madlikese ja tema väikese õe Liisbeti elus tuleb alatasa ette nii naljakaid kui ka tõsiseid sündmusi, milles on oma osa ka naabripoiss Abbel, upsakal linnapeaproual, rõõmsameelsel Alval ning paljudel teistel värvikatel tegelastel. Linastub rootsi keeles, eestikeelse pealelugemisega.
21. detsember 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn), vestes Ameerika lugusid, subkultuurid: «This is Spinal Tap». Suurepärane ja terav 1984. aasta komöödia jälgib fiktiivse rock-bändi, Spinal Tapi kontsertturneed nende uue plaadi promotuuril ning sisaldab ohtralt intervjuusid bändi liikmetega, varasemaid kontsertsalvestusi ja ajaloolist materjali bändi minevikust. Filmiseanss on tasuta!