4
PERSOON
Reede, 8. oktoober 2010
Jaanus Rohumaa: «Õigus kultuuri
Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet küll siia ehitada, leiab kultuuripealinna aasta programmijuht Rohumaa «Kui sa lähed Bali saarele, siis näed, et peaaegu iga inimene tunnetab end seal kunstnikuna. Kuigi ta töötab riisipõllul, sisimas ta usub, et on looja. Tahaksin, et ka eestlased tunneksid sama.» Nii lausub SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa, eesti kultuuri võimsaima etenduse lavastaja. Maarja-Liis Arujärv Kas järgmisel aastal tekib Eestis tänu kultuuriaastale rohkem kultuuri, paremat kultuuri või on see eelkõige enesereklaami võimalus? Kultuuripealinna tiitli näol on tegu tööriistaga, mida iga riik või linn oma parema äranägemise järgi kasutab. Mõni Saksa väikelinn teadvustas end eelkõige ülejäänud Saksamaale. On Euroopa linnu, kus kultuuriline tegevus on väga nigel ja kus püütakse kultuuriaasta abiga alles teatud kultuurielu tekitada, näiteks mõnes tööstuslinnas. Tallinnas turistide ega kultuuri puudust pole. Meie esimene eesmärk on luua linnaruumi uusi territooriume ja loomekeskkondi, mis praegu on kontsentreerunud vanalinna. Linnas peaks tekitama uusi oaase, et ka noorema põlvkonna jaoks tekiksid uued loomepaigad ‒ seetõttu ka see mereäärsete lugude ja mereääre vallutamise teema. Teiseks on tegemist kahtlemata Eesti ajaloo ühe suurima festivaliga, mis kestab pea aasta. Kuna suurem osa loojatest on koondunud Tallinna, siis saame ka ise enda tegemistest ülevaate ‒ saame end võrdluses proovile panna, sest see tiitel võimaldab varasemast suuremat rahvusvahelisust. See on siis meie kultuuri enesepeegeldus? Ent kas ka kultuuri kvaliteedis tekib mingi arenguhüpe? Kultuuriinimestele pakub see aasta võimaluse kutsuda Eestisse selliseid loomepartnereid, keda tavaliselt siia kutsuda ei saaks. Kokkuvõtvalt ‒ tegu on linna elu ja loomekeskkonna parandamisega, et meil endal oleks siin toredam ja parem elada ka pärast kultuuriaasta lõppu. Eesti kultuuri tasemest rääkides – ega sel siianigi midagi häda pole. Statistiliselt oleme kultuuri tarbimise mitme parameetri osas maailma esirinnas. Meile oli tähtis just see, et institutsionaalse kultuuri kõrvale tekiks nn kodanikualgatuse liikumine ehk kolmas sektor, kes olemasolevat kultuuri rikastaks. Kultuuripealinna ürituste kvaliteedi tagab aga kindlasti juba see, et meie loomenõukogu sõelus välja ligi tuhandest taotlusest 250. Esindatud saab olema suurem osa Eesti kultuuri tippnimedest. Milline konkreetne mereäärne – näiteks väikese merineitsi looga sarnane – müüt või muinasjutt meil võõrastele jutustada on?
«Tallinn on natuke segane, aga väga ilus. Natuke rahutu, aga oma vaikusehetkedega. Olgem ausad – see on eestlaste kõige tähtsam linn läbi ajaloo. Ta on käinud ühe võõra võimu käest teise kätte, aga miski on selles linnas ka alati alles jäänud, midagi olemuslikku... Loodame, et kultuuriinimesed suudavad seda ka sõnastada,» lausub Jaanus Rohumaa. Foto: Stanislav Moshkov
Lugusid saab rääkida mitmel viisil. Me ei pea rääkima vaid kirjapandud muinasjutte, lood võivad väljenduda ka maalis või muusikateosena. Meri on asi, mis liidab inimesi ning kultuure. Merevärav on Tallinna jaoks läbi aegade, välja arvatud okupatsiooniaeg, olnud linna kõige olulisem värav. Eelmisel aastal tuli meile läbi selle värava külla 7,5 miljonit inimest.
Tallinnal on ka uhke mereline ajalugu – lugege kas või Lennart Meri «Hõbevalget». Tallinn on olnud suur ja uhke kaubalinn. Mereäärsed lood koondatakse peagi ka ühte kogumikku, kus on kirjas mitmed Tallinnaga seotud lood ja legendid, ent see on vaid asja üks pool. Lugude vestmine on eestlastele üldse omane, pärimuslik traditsioon on meile tähtis. Ka meie, kes me siin laua taga istume, oleme mingis mõttes lood ja meid on siin Tallinnas palju. Läbi niisuguse vaatenurga saame selle aasta lähedasemaks teha ka tavainimestele. See pole vaid kultuuritippude ja eliidi projekt, see on nende inimeste üritus, kes siin linnas elavad. Nii et me püüame maailmale edasi anda kogu oma kultuurilugu laiemas mõttes? Kultuur pole tõesti ainult ballett või klassikaline skulptuur, vaid ka see, kuidas me külalisi vastu võtame, liikluses käitume, sööme, omavahel suhtleme jne. Milline on meie igapäevaelu. Inimkultuur on väga lai mõiste. Tallinna puhul on tähtis ka see, et linnal on olnud väga keeruline ajalugu. Tallinn on käinud ühe võõra võimu käest teise kätte, aga miski on selles linnas ka alati alles jäänud, midagi olemuslikku... Sedasama tabamatust, ma usun, proovivad ka kultuuritegelased sõnastada. Tallinn ei ole New York, London ega Helsingi – Tallinn on natuke segane, aga väga ilus, natuke rahutu, aga oma vaikusehetkedega. Olgem ausad – see on eestlaste kõige tähtsam linn läbi ajaloo. Võrreldes Helsingiga tundub Tallinn nii mitmekihiline ja põnev, paljud võõrad linnad mõjuvad kuidagi monotoonsena... Just. Ent ka meie ajalugu on mitmekihiline. Helsingis pole Lasnamäed, meil on. Ent küsimus meile endile ‒ kas me eitame lugu, mis on seotud Lasnamäega, või püüame seda hoopis lahti jutustada ja meie suurde Tallinna lukku sisse mõtestada? Mul on üks hea sõber, kes ütleb, et Lasnamäe on väga ilus ja talle meeldib seal elada. Kui meile tuleb külaline, siis kas me näitame talle vaid Raekoda ja Paksu Margaretat või viime ta ka külla Uue Maailma kogukonda, vaatama Kalamaja puitarhitektuuri või hoopis Nõmmel Glehni lossi? Tallinn on tõesti väga mitmetahuline ja rikas, siin on, mida näidata. Mis on meie kultuuris euroopalikku, kas oleme õigupoolest noor või vana kultuur? Kui räägime üldse euroopalikest väärtustest, siis valgustusajast saadik on põhiliseks väärtuseks olnud ikkagi see, et just teadmine, õppimine ja haridus on head asjad, mis aitavad inimkonnal edasi areneda. Kultuur on inimtegevuse kõrgem tagajärg.