PERSOON | ARN E JA MART M IKK
Legendaarse laulja Georg Otsa büst Estonias. Oma jumaldajate hulga poolest on Ots jäänud Eesti artistide seas ületamatuks.
saada ja publikut kohale meelitada.” „Väikese riigi ooper või ballett ei saa hüpata kõrgemale kui suured ooperimajad Euroopas või Ameerikas. Aga ta saab rahvusvahelist tähelepanu lavastades etendusi ja pakkuda vaatajatele seda, mida mujal ei tehta,” arutleb Mart Mikk ja lisab, et sellel on oma võlud ja valud ning eelkõige kannatab vähenõudlik publik, kes tahaks laval näha midagi tavalisemat, lihtsakoelisemat. See hooaeg on rahvusooperile omapärane, sest mängitakse palju Eesti algupärandit. Aga rahvas on tulnud vaatama ja publik on tänulik. Eesti Vabariik 100 on äratanud tähelepanu. Estonia võib olla uhke, sest siin on alati olnud tegijaid, kelle kuulsus ulatub üle maailma. „Millise respektiga suhtutakse maailmas Toomas Edurisse. Vello Pähn on nimetatud üheks maailma parimaks balletidirigendiks,” toob Mart Mikk esile. „Väikesel teatriperel on üks omapära veel,” räägib Arne Mikk. „Me oleme siit kasvanud, keegi ei ole siia staarina imporditud. Me oleme valmis kõike tegema.” Tema sõnul ei saa nii, et
14 | AVASTAJA
see pole minu töö ja tegelen ainult ühe asjaga. Väikeses teatris ei ole ükski töö häbiasi, ükski abikäsi ei ole häbiasi. „Kui maja köeti veel kivisöega, tuli mulle ühel hommikul vastu direktor
Soome sõbrad Nii Arne kui ka Mart Miku elus on väga oluline koht soome sõpradel, kuigi teed nende inimesteni on olnud Mikkudel väga erinevad. „Esimese soome sõbra leidsin Eri Klasiga 1957. aastal Moskvas toimunud noorsoofestivalil. See oli trükitööline Pentti Kuusela, kes oli iseseisvalt ära õppinud eesti keele ja tulnud Moskvasse ainult selleks, et eestlastega tuttavaks saada. Kalmer Tennosaar ja Uno Naissoo jäidki tema eluaegseteks sõpradeks. Estonia esimene gastrollreis Helsingisse 1967. aastal jääb oma emotsioonide poolest vist ületamatuks,” meenutab Arne Mikk. „Mardi õpinguaastad Helsingis Sibeliuse akadeemias minu vana sõbra Jaakko Ryhäneni juures kuuluvad juba iseseisva Eesti aega ning on palju helgemad. Aga me oleme tohutult õnnelikud, et meil on nii palju ausaid ja südamlikke soome sõpru.”
Lembit Rajala, särk must. Kuna kütja oli öösel haigeks jäänud, tuli ta ise sütt ahju viskama,” meenutab Arne Mikk. Või teine kord, kui kostüümid polnud veel valmis ja kogu teatripere aitas nööpe ette õmmelda. „Estonias on veel ühtse pere tunne olemas, ja see on väga oluline.”
Nagu ikka asjad juhtuvad Mart Miku sõnul oli tema kutsemuutus tagantjärele väga lihtne ehk nagu ikka asjad lihtsalt juhtuvad. Ajal, mil ta oli otsustanud Soomest tagasi Eestisse kolida, sattus ta kokku ühe hea tuttavaga ja küsis, kas tollel oleks talle midagi pakkuda või soovitada. „Taipasime, et saame teineteisele kasulikud olla ja nii see läks,” kirjeldab Mart Mikk, kuidas ta sattus tööle Leo Burnett Gruppi. Tegutses pea viisteist aastat turunduskommunikatsiooni alal, tegi tele- ja raadiosaateid ja filme, aga kutsuti siis hoopis Estoniasse, kus töötas viis aastat ooperijuhina. Ja nagu ikka asjad juhtuvad, on Mart Mikk nüüd Tallinki ühe suurema omaniku AS-i Infortar turundusdi-