UUDISKIRI
lk. 10 NR 50 Ja kumb sina oled? Treener. Kui ma loengut pean, siis ma ka ei tee seda lihtsalt nagu loengut. Kombineerin oma loengud treeningu praktilise metoodikaga. Mis sul koolitajana on hästi välja tulnud? Meenub kohe ühe väga keerulise grupiga eesmärgini jõudmine. Seal oli palju erinevaid keerukaid kohti, alates sellest, et osalejad olid nö „saadetud“. No ja kui teema oli veel eneseanalüüs, siis oli ikka väga keeruline. Aga mis pole õnnestunud? Kaks korda on tulnud niimoodi välja, et ma ise ei märka oma ülemäärase tööstressi tunnuseid. Olen lasknud stressil süveneda liiga kaugele. Täna ma tean, et pean oma seisundile tähelepanu pöörama enne, kui sümptomid süvenevad. Ja saan aru, et ei saa igas valdkonnas põleda heleda leegiga. Viimasel ajal on olnud arutelu, kui teaduslik on suhtlemistreeningu lähenemine. Kuidas sina näed teaduse ja suhtlemistreeningu omavahelisi seoseid? Uuringute tasandil ma nii kohe ei oskagi nimetada neid, kus oleks otsest kasu mõõdetud. See seos võiks kindlasti selgem olla. Filosoofilisel tasandil, sotsiaalkonstruktivismi seisukohast on treeningu metoodika vägagi põhjendatud. Teadmise tekkimine on oluline – inimesed konstrueerivad teadmisi läbi suhtlemise, treening pakub seda lähenemist. Kas sinu kui doktorandi arvates peaks ülikool pakkuma ka oskuste treeninguid - nt psühholoogidele, õpetajatele, arstidele? Jaa, muidugi. Pean Tallinna Ülikoolis uurimismetoodika alast kursust, kuidas viia läbi uuringut sotsiaalvaldkonnas. Näen, et üliõpilased ei oska kuulata, intervjueerida. See on suur takistus uurimistööle. Näiteks Hollandis õpitakse intervjueerimisoskusi esimesel õpinguaastal. Meil on selline õpe täitsa puudu. Oskuste tase on ebaühtlane, mõned on õppinud, mõned mitte. Millest unistad? Unistan, et Eesti muutuks paremaks paigaks. Ma olen tüdinud enesekesksusest poliitikamaastikul, meditsiinis. Näen, et see on seotud inimeste hoiakutega, mitte rahaga. Mul on olnud viimasel ajal palju isiklikke kogemusi, nt kui kutsusime kiirabi, et see annaks arstiabi, pidime tund aega võitlema, et haige haiglasse viidaks. Näen, et midagi peaks väärtustes ja hoiakutest muutuma. Kui sa oleksid juba väga vana, mis sulle elule tagasi vaadates eriti rõõmu teeks? Ma tahan vaadata tagasi selle pilguga, et mu pere ja lapsed on olnud õnnelikud oma valikutes. Ja pere all mõtlen ka vanemaid, õde. Ja see tundub nüüd ehk liiga pateetiline, aga kui mõnigi hätta jäänud inimene on saanud minu tegevuse läbi rõõmu/ tuge tunda , on elu paremaks läinud. Intervjueeris Mari-Liis Järg
MIDA LUGEDA, KUS UUDISHIMU RAHULDADA? Just pühadeks jõudis mu kätte üks vaimu virgutav raamat Dan Roami SALVRÄTITEADUS. Sirvisin seda mõnuga. Probleemide visualiseerimine on teema, millega tegeledakse juba pikemat aega. Ja ikka taasavastan selle mõjusust. Visualiseerimine ei pruugi muidugi toimuda mitte üksnes piltide-skeemide vaid ka helide-lõhnade-puudutuste abil, kuid see raamat keskendub ärilisele loovusele ja piltide kaudu. Võib-olla on keegi lugenud-näinud tema esimest raamatut „Salvräti tagakülg“. Salvrätiteaduse on välja andnud Äripäeva Kirjastus, üllitis on peaaegu A3 fromaadis ja pehme