RAIDMETS

Raamatu väljaandmist toetavad / Supported by

Eesti Kultuurkapital /

Cultural Endowment of Estonia

Eesti Sisearhitektide Liit /

Estonian Society of Interior

Architects

Väljaandja / Published by

Eesti Kunstiakadeemia /

Estonian Academy of Arts Koostanud / Complied by Toivo Raidmets Tekstid / Texts

Krista Kodres

Sirje Helme

Mart Kalm

Harry Liivrand Toimetanud / Editor

Leele Välja Tehniliselt toimetanud / Technical editor

Sigrid Pavel Keeletoimetajad / Language editors

Tiia Upine

Triin Tammert Tõlkija / Translation by

Alias Tõlkeagentuur Fotod / Photos by

Erki-Erich Merila

Jüri Seljamaa

Tiit Veermäe

Mari Kaljuste

Kaido Haagen

Jüri Laan

Tarvo-Hanno Varres

John Wasastjerna

Toivo Raidmets Trükikoda / Printed by

Pakett ISBN

978-9949-467-08-2

Raamatu väljaandmist toetavad / Supported by

Eesti Kultuurkapital /

Cultural Endowment of Estonia

Eesti Sisearhitektide Liit /

Estonian Society of Interior

Architects

Väljaandja / Published by

Eesti Kunstiakadeemia /

Estonian Academy of Arts Koostanud / Complied by Toivo Raidmets Tekstid / Texts

Krista Kodres

Sirje Helme

Mart Kalm

Harry Liivrand Toimetanud / Editor

Leele Välja Tehniliselt toimetanud / Technical editor

Sigrid Pavel Keeletoimetajad / Language editors

Tiia Upine

Triin Tammert Tõlkija / Translation by

Alias Tõlkeagentuur Fotod / Photos by

Erki-Erich Merila

Jüri Seljamaa

Tiit Veermäe

Mari Kaljuste

Kaido Haagen

Jüri Laan

Tarvo-Hanno Varres

John Wasastjerna

Toivo Raidmets Trükikoda / Printed by

Pakett ISBN

978-9949-467-08-2

TOIVO 5.indd 1

4/15/11 12:36:29 PM

TOIVO 5.indd 2

4/15/11 12:36:29 PM

Tallinn 2011

TOIVO 5.indd 3

4/15/11 12:36:29 PM

4

TOIVO 5.indd 4

4/15/11 12:36:29 PM

5

TOIVO 5.indd 5

4/15/11 12:36:30 PM

6

Foto / photo: Herkki-Erich Merila

TOIVO 5.indd 6

4/15/11 12:36:30 PM

7

Kõik on läinud lihtsalt.

Sain pärast ülikooli lõpetamist resideerida viis aastat õndsas rahus Tartus, tegeleda mööblivabrikus oma kutsetööga ning nokitseda hobide – paatide ja vanade autode kallal, kuni tuli väljakutse Tallinnast.

Sattusin äkki kiirrongile ja sõit algas. Tee viis läbi põnevate maastike ja erinevate ühiskonnakordade.

Nõukogude aeg, eriti vene sõjavägi, kus ka õnnestus paar aastat veeta, oli kunstiloomeks nii tarviliku abstraktse huumori kool.

Sellelt ajalt saime päranduseks narmendava Eesti, mida tuli asuda üles ehitama. Töö on olnud meeltmööda – olen sündinud ehitaja. Valitud amet pakub selleks suurepäraseid võimalusi ning ka tulemused on silmnähtavad. Saad luua ilu ja samas olla kasulik. Paned tooli istumise alla.

Olen nautinud oma tööd. Mida ma teen, teen innuga, teinekord ringi vaatamata, mistõttu tuleb vahel ka tagasi pöörduda ja kurssi korrigeerida.

Viimastel aastatel on suurema osa ajast võtnud töö Eesti Kunstiakadeemias. Isiklik loomeaktiivsus on taandunud, ideed ja nipid lähevad tahes-tahtmata üliõpilaste töödesse. Aga ma ei ole seetõttu õnnetu – mina ja meie on heas mõttes sassis.

Mul on olnud õnne oma kallite kaasteelistega – sõprade ja tuttavatega, oma vanematega, kelle mõistvus, toetus ja kaasaelamine, vahel ka väljakannatamine, on teinud minu toimetamised võimalikuks.

Toivo Raidmets

TOIVO 5.indd 7

4/15/11 12:36:30 PM

8

TOIVO 5.indd 8

4/15/11 12:36:31 PM

9

Everything has gone smoothly.

After graduating from the university I had five years of blissful peace residing in Tartu, practising my profession at the furniture factory and tinkering with my hobbies – boats and old cars – until I got a challenge from Tallinn.

Suddenly, I was on the fast train and the ride began. The journey took me through exciting landscapes and different social orders. The Soviet era, particularly the Russian army, where I had the ‘luck’ to spend a couple of years, was a school of abstract humour so necessary for the creation of art.

From that era, we inherited a frayed Estonia, which we had to start building up. I have very much enjoyed that work – I am a born builder. My chosen profession offers wonderful opportunities for that and the results are clearly visible. I can create beauty, while being useful.

I can set the chair, please be seated.

I have enjoyed my work. What I do, I do with ardour, at times immersing myself in work and therefore I sometimes have to turn back and adjust my course.

In recent years, I have spent most of my time working at the Estonian Academy of Arts.My personal creativity has receded to the background, as ideas and techniques are realised in the works of students. But that does not make me unhappy – me and we is mixed up in a good way.

I have been very lucky with my companions on this journey – my friends and acquaintances and my parents, whose wit, support and compassion, sometimes also endurance, have made my progress possible.

Toivo Raidmets

TOIVO 5.indd 9

4/15/11 12:36:32 PM

10

Toivo Raidmetsa provokatiivne esteetika Krista Kodres

Toivo Raidmets ostis jälle uue paadi, sellise kaluri-tüüpi.

Mehele, kes pole meremeheks sündinud, on paat nii lõbu kui ka printsiip: sellega saab argikärast ära, aga see esindab ka täiuslikku ja turvalist, aegade hämaruses sündinud kogemuse materiaalset kehastust. Paat on objekt, mille poole püüelda. Toivo Raidmetsale meeldivad sellised asjad, milles otstarve ja vorm on sulandunud üheks enesestmõistetavaks koosluseks.

Ometi ei saa Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna professorist ja sisuliselt selle eriala juhist Eestis rääkida vaid tüüri hoidva paadikapteni võtmes. Nagu enamikul andekatest inimestest, on ka Raidmetsal mitu mina. Viimase kahekümne aasta jooksul on publik näinud nii tema arrogantset ja ekstravagantset poolt kui ka kainet meelt, olnud tunnistajaks nii lõbusatele peiaritegudele, üllatavalt täpsetele kunstiprojektidele kui ka igati ratsionaalselt konstrueeritud ruumilahendustele. Ambivalentne isiksus? Oo, jaa.

R a idme t sa lugu Toivo Raidmets alustas sisearhitektuuri õpinguid 1977. aastal, Brežnevi ajal, mis tagantjärele on tituleeritud nõukogude ühiskonna stagnatsiooniperioodiks. Tolleaegse Nõukogude Eesti jaoks oli aeg kultuuriliselt ometi paradoksaalselt intensiivne ja viljakas. Poliitilise ladviku silmis marginaliseerunud kultuuriliste praktikate käigus küpsetati uut realiteeti, mille pärmiks oli teisitiolemise iha. Sellesse protsessi sisenes ka Raidmets, kui ta 1982. aastal kooli lõpetas.

Asudes tööle Tartu Mööblikombinaadi peakunstnikuna, näisid käes olevat nii võimalused kui ka vahendid, et alustada kunstiinstituudis süstitud professionaalsete

TOIVO 5.indd 10

ideaalide realiseerimist. Tollase Eesti NSV mööblitööstuse kontekstis tähendas see püüdu pakkuda uut tootedisaini, mis vahetaks välja sageli juba aastakümneid tootmises olnud igapäevaesemed. Nõukogude süsteemi võimalusi niisugust väljakutset vastu võtta kirjeldab hästi fakt, et peakunstnik Raidmetsa viie aasta jooksul kavandatud uuest mööblist jõudis tootmisse vaid üks kontoritool. Mõistagi pidi selline jõudlus tegijat vihastama.

Seetõttu pole ka ime, et Raidmets hakkas otsima teisi väljundeid. Raske polnud see selles mõttes, et kõrvalehüppe tee oli sillutatud: juba 1969. aastast oli olemas “Ruumi ja vormi” näituste traditsioon, mis töötas abiventiilina paljude tarmukate ja tegutsemist ihkavate, mööblitööstuses igavlevate Eesti disainerite jaoks.

Ruumikujunduse näitused, mille seosed nõukoguliku keskkonna parandamisega jäid alati marginaalseks, pakkusid mitmele põlvkonnale võimaluse enese professionaalse identiteedi säilitamiseks ja arendamiseks.

Raidmets ei tulnud üksi, vaid terve põlvkonnakaaslaste seltskonnaga. Peale ruumikujundajate kuulus sinna ka rida tarbekunstnikke, kelle võimalused tekstiili, nahkgalanterii, klaasi vms tootmist mõjutada olid sama väheldased. Nii algaski Eestis 1980. aastate keskel viis aastat kestnud ruumikujundusnäituste buum, mille harjal kogusid tuntust Jüri Kermik ja Eero Jürgenson, Taso Mähar ja Tea Tammelaan, Signe Kivi ja Anna Gerretz ning paljud teised. Raidmetsale sai neist näitustest hüppeplatvorm nn puhastele kunstinäitustele. Nii Eestis kui ka Soomes toimus neid mitu, prominentsemad kindlasti näitus Helsinki Suomenlinna Põhjamaade Kunstikeskuses ja Rauma biennaal. 1990. algusaastad möödusidki selliste projektide tähe all.

4/15/11 12:36:32 PM

11

Taasiseseisvunud Eestis puudusid vahendid kunstnike lennukate ambitsioonide realiseerimiseks riigi või mõne asutuse rahakoti toel. 1990. aastail ruumikujundusnäitused katkesid, tootmised erastati ja Raidmetsast, nagu paljudest teistestki, sai eraettevõtja. See sobis talle hästi, sest varasem näituseprojektide vedamine, kantseldades ja konsulteerides ARS-i töömehi, oli andnud hea kogemuse. Muidugi muutus profiil: tellijad kulutasid raha vaid millelegi konkreetsele ja nii kolis ka Raidmets üle interjööri. Eeslitall, Bonnie & Clyde, Karl Friedrich ja Flamingo olid talle tuntust kogunud näituse-lavastuste otseseks jätkuks, restoranide-klubide funktsioongi sobis hästi, sest atraktiivset lavastust, karismaatilisi lahendusi siin just oodatigi. Interjöörikujunduste kõrval pani Raidmets aga püsti ka sisustusesemete ühemehetootmise, mis toimib siiani.

Alates 1995. aastast sidus Toivo Raidmets end taas Eesti Kunstiakadeemiaga, mis vajas sisearhitektuuri eriala juhti. Järjekordsesse uude rolli sisseelamine polnud talle küllap kerge, sest sellise karjääri peale poleks ta ise uneski tulnud. Kuid nii nagu paljudel tema põlvkonnast sel “Gründerzeiti” perioodil, polnud ka Raidmetsal võimalust vastu puigelda: ise olla olime ju kõik alati tahtnudki.

R a idme t s ja a sja d Toivo Raidmetsa esemelooming on küllaltki ulatuslik ja Eesti ruumikujunduse kontekstis kahtlemata eriline.

Tema asjad on reeglina intrigeerivad nii vormi, konstruktsiooni kui ka materjalikasutuse poolest. Igal juhul nõuavad nad seisukohavõttu, hinnanguid on kuulda olnud halvustamisest siira tunnustuseni.

Raidmetsa toolid on justkui ta ise: harkjalad, aga istuvad kõvasti maa peal. Neis on nii mängulusti kui ka vimkat, sest tõsine materjal on vastakuti kultuurilise kitšiga, ülev madalaga ja traditsiooniline avangardiga. Raidmets ise on nimetanud seda tegelemiseks “vastuolulisega” ja pole kahtlustki, et nii teema kui ka loomingulise meetodina on tegu vägagi ajakohase positsioneeringuga: paradoksidest tiine postmodernse ajastu olemuse täpse tabamisega. 1980. aastail, kui tulid kasejalgadega “Berjoša”, kortsu keeratud torujalgadega toolid, rauast riiulid ja “Viburlased”, olid need ühtlasi põlvkondlikuks protestiks nii koolis kui ka mööblitootmises ikka veel domineerinud “Skandinaavia maitse” vastu, mille hillitsetus ei sobinud näitusesaali ega tulemusrikka enesemanifestatsiooni tarbeks. Raidmetsa asjad vastandusid modernistlikule ratsionaalsususele ja anonüümsusele, nende vorm deklareeris kunstiambitsiooni ning kujundlikkuse vajadust. Assotsiatiivsus oli omaette eesmärk ja eriti istmete puhul võis tunda mängulusti loomamaailma vormidega. Selle kõrval leidus ka räigemaid, silmalõikavaid ja pungilikke vormilahendusi.

Raidmetsa kavandatud esemeid tuleks siiski vaadelda mitte üksnes viimastes kontekstides. Sest lõpuks pole ükski neist n.-ö papist, tool on ikka tool, laud on laud ja riiul on riiul. Et ese täidab temalt oodatud otstarvet, on

TOIVO 5.indd 11

4/15/11 12:36:32 PM

12

Raidmetsale alati olnud enesestmõistetav ja mõttetute asjadega ta ei tegele. Aga samuti ei taha ta tegeleda kellegi poolt juba läbikäidud lahendustega. Ta on läbi ja lõhki, teadvustatult isemõtleja, kelle silmis on väärtust vaid originaalsel. Ka enesekordamist ei salli ta samal põhjusel. Viimati valminud toolid “Mart” ja “John” (2004) on küll ikka harkjalgadel, kuid senistest tool-skulptuuridest juba kaugel. Neist vaatab vastu midagi “eestilikku” ning pole ime, et “John” pandi n-ö Eesti märgina välja “Euroopa toolide kohvikus” Brüsselis.

hul võib juba rääkida “taltsutatud” kujundustest, mida ilmselt suunas senisest enam ka tellija tahe. Karl Friedrichi restorani (1996) ülakorruse vaoshoitud lahendust oleks võimatu endise Raidmetsaga identifitseerida, vaid alumises kohvikusaalis välgatas vaimukus vanal kombel. Ööklubi Bonnie & Clyde kujundus oli veelgi “normaalsem” ning kohandus Olümpia hotelli üldise imagoga.

Ka viimati valminud Viinistu restoranis (2004) kohtab märke kunagisest “protestipoisist” vaid terasel vaatlusel.

Interjöör kui lavastatud ruum on siiski jäänud, kuid nüüd esitleb Raidmets teisi kvaliteete, mille juuri saaks otsida R a idme t s ja ruum nii varem põlatud Skandinaavia heas ja lihtsas maitses kui ka rahulikkuse ja ratsionaalsuse võlu ülesleidmises.

Toivo Raidmetsa ruumikujunduste puhul sai juba vii- Rõhutaksin, et tegu ei ole resigneerumise, vaid uue datud nende lavastuslikkusele. Ruumi lihtsalt äraorga- leidmisega. Raidmets oskab seda nautida. niseerimist pole ta kunagi armastanud, vaid pidanud oluliseks emotsioone ja elamusi. Stsenograafi täpsu- R a idme t s ja kuns t sega on ta loonud kulisse, mis toetuvad eelkõige ootamatusele ja üllatusele, mis laksatavad ruumi siseneja- Sirje Helme pealkirjastas 1992. aasta Põhjamaade Kunsle vastu kui ekstravagantne pilt. 1980. aastail kujunes tikeskuse näituse aegsest Raidmetsast kirjutades oma Raidmetsa firmamärgiks must-valgete vuukidega kile, artikli “Baroki ja dada vahel”. Seal seisab: “Toivo Raidmillega ta kattis näituseruumide seinu ja sambaid (“Aeg mets on tulnud välja lahendustega, mida teati häsja koht”, Tallinna Kunstisalong, 1986, koos Jüri Kermi- ti barokiajastul: reaalsuse asemel näita illusoorset ja kuga; “ACTA ’87”, Tallinna Kunstihoone, 1987, koos Eero dramaatilist....”

Jürgensoniga). Plastik kui demokraatlik materjal oli väljakutseks väikekodanlikule, sätitud ilule ja maitsele, Raidmetsa eksperimendid puu ja neoonidega (“Elusee oli ruumikujunduslik punk, mis põlgas kaanoneid ja jõud”, 1987; “Põlev lauavirn” Helsingi Esplanaadil, 1990), viitas etableerunud lahenduste igavusele. Linnaruumi autokummide ja neoonidega (Rauma biennaal, 1994) viis Raidmets samad mõtted, kujundades koos Eero või ainult neoontorudega (“Mare Balticum” PõhjamaaJürgensoni ja Taso Mähariga 1980. aastate lõpul Fiesta de Kunstikeskuses, 1992) olid eelkõige ruumiteosed, džässifestivale Pärnus. “Ruum ja vorm V” (1989) jaoks milles üllatav kooslus – robustne tahumata puu või täitis ta aga näitusepaviljoni hiiglaslike õhku täis mus- autokumm ja lummavalt kaunis valgus – lõid tõepootast plastikust viltuste sammastega, mis vastandusid lest dramaatilise, vastanditest võimenduva elamuse. ekspositsiooni kaunile disainimaailmale. Raudvõrk, Vähemalt siinkirjutaja koges midagi sarnast veelkord põletatud puu ja betoon Tallinna Laululava ruumides alles 1990. aastate keskel, nähes esmakordselt Mario toimunud noorkunstnike manifestatsioonilisel näi- Merzi ruumiseadeldisi. tusel “Ma pole kunagi käinud New Yorgis” (1988, koos Eero Jürgensoniga) väljendasid tunnustust koledaks Nagu esemete puhulgi, panustab Raidmets ka oma tunnistatud kunstile ja triviaalseks peetud materja- ruuministallatsioonides ühele võimsale kujundile ja lidele. Eeslitalli restoranis (1991), kus Raidmetsal tuli momendile, mil ruumi sisenetakse. Terav ja selge esteeesimest korda seista vastakuti ajaloolise interjööri ja tiline elamus on eesmärk omaette, siit ei maksa otsida funktsionaalse programmiga, sai ta oma lavastuslikku keerulisi kommentaare ega konteptsioone, irooniat ega ja olemasolevale vastandumise kirge lõpuks rahuldada protesti. Raidmetsa rõõm on argise (materjali) suureks ka konkreetses ruumis – ja see töötas ülihästi. ülendamine, uue konteksti loomine ja vallandamine.

Neoonide säras trooniv vana “ZIM” Tallinna Kunstihoone 1980. aastate “tormi ja tungi” aja möödudes muutus ees (1993) pakkus samuti just seesugust siirast vaimusRaidmets hillitsetumaks ning edasiste interjööride pu- tust erinevate ilude kooskõlast.

TOIVO 5.indd 12

4/15/11 12:36:32 PM

13

R a idme t s ja a eg Raidmetsa varase eseme- ja ruumiloomingu puhul tuleb viidata ühele näituse pealkirjale, mida kasutati 1987. aastal Eesti noorte ruumikujundajate Vilniuse grupinäitusel “Art Design Tallinnast”. Määratlus sündis 1970. aastate Itaalias ja leidis kontseptuaalset rakendamist “Alchimia” ja eriti “Memphise” kujundatud ruumides ja esemetes. Idee oli lihtne: disainitud ese ei pea olema pelk funktsiooni väljendus, vaid midagi enamat; selle eesmärk on ruumis silma torgata, ise ruumi luua, mitte sellesse märkamatult sulanduda, lastes domineerida arhitektuuril. Nii Alessandro Mendini kui ka Ettore Sottsass kujundasid atraktiivset, intrigeerivat keskkonda, kus väljendusvahenditeks olid ruumi ja esemete ekstravagantne vorm, materjalid ning värv.

gulises plaanis on tal ka vastuseid: ülal nimetatud Viinistut saab nii kujunduse kui ka sisustuse seisukohalt vaadelda ühena nendest. Nagu juba mainitud, rõhub Viinistu lihtsusele ja odavusele, intriigist ja eriefektidega tulistamisest on loobutud, ruumi sisenejal lastakse nautida lummavat merevaadet ja kunstilisus pole eesmärk omaette.

Teisalt ei jäta ka tänane Toivo Raidmets püstitamata tema põlvkonda nii teravalt painanud küsimust: kas disain on kunst ja kuidas on ta kunst? Vastuseid esemete ja ruumina realiseerides leiutab ta nende kaudu iga kord uue formuleeringu. Ta on veendunud esteetilise isemõtlemise apologeet. See on tema maailmaparandamise viis.

Toivo Raidmets oli nende ambitsioonidega tuttav, sest tänu välismaa sugulastele jõudis maailma juhtiv disainiajakiri „Domus” regulaarselt tema töölauale. Andeka õppijana ei asunud ta ometigi kordama klantspiltidel nähtud vorminippe, vaid mõtles kaasa neis väljendunud ideedega.

Postmodernistlik mõtteviis, milles puudusid tabud ja kaanonid, sobis tema loomuse ja ka eaga suurepäraselt: maitset saab kehtestada iga asjaga uuesti, fantaasia on ammendamatu ja inspiratsiooniks sobib kõik.

Tänase Toivo Raidmetsa tegemistes aimub samuti nii rahvusvaheline kui ka kohalik, 15–20 aasta taguse ajaga võrreldes muidugi muutunud foonil. Vahepealne põlgus modernismikogemuse suhtes on taandunud pigem seda vääristanud kvaliteetide tunnustamiseks ja taaskasutamiseks. Raidmetsa puhul mängib ilmselt rolli ka radikaalselt teisenenud sotsiaalne ja majanduslik keskkond, kus kunstnikupositsiooniga eputamine ei morjenda enam kedagi, on isegi piinlik, ja kus pööraste ideede elluviimine on ka pööraselt kallis. Amet sisearhitektuuri osakonna juhataja ja professorina kohustab teisalt mõtlema laiemalt ning esitama küsimusi oma eriala suhtes: kas ruumi- ja esemekujundaja peaks kaasa minema “rikaste ja ilusate” kulutamisihadega ning missuguselt eetiliselt positsioonilt saab eriala, mis toimib tarbimisühiskonna ühe mootorina, tegutseda ja areneda?

Mulle näib, et küpsenud Toivo Raidmets tõepoolest nende probleemidega ka tegeleb, tema sotsiaalne närv on osutunud üllatavalt ergaks ja juurdlevaks. Loomin-

TOIVO 5.indd 13

4/15/11 12:36:32 PM

14

Provocative Aesthetics of Toivo Raidmets Krista Kodres

Toivo Raidmets has bought himself yet another new boat, this time a fishing boat. For someone who was not born a seaman, the boat is both for pleasure as well as a matter of principle – not only can he escape from the cares of everyday life, but the boat also represents perfection and security: it is the embodiment of all accumulated knowledge and skills acquired since the dawn of time in tangible form. A boat is an object towards which to strive. Toivo Raidmets likes objects in which function and form have melded into one and become self-evident.

But we cannot talk about a professor in the department of interior design at the Estonian Academy of Arts and someone who is in effect the leader in his field in Estonia merely in this light, as a boat’s captain with his eyes on the horizon and his hand on the tiller. Like many talented people, Raidmets has many personas. During the last 20 years the public has seen both his arrogant and extravagant, as well as his more serious side; they have been witness to his pranks, his surprisingly meticulous art projects and his completely rational interior designs. An ambivalent personality? Yes, definitely!

Raidmets’ story Toivo Raidmets began his studies in interior architecture in 1977, during the Brezhnev era, which is retrospectively known as the period of stagnation in the Soviet society. Paradoxically as far as culture was concerned, that period was an intense and fruitful time for Soviet Estonia. In what the political elite saw as marginalised cultural practices, a new reality, fed by a passion to be different, was being quietly cultivated. It was into this arena that Raidmets entered when he finished his studies in 1982. Starting work as the chief artist at the Tartu Mööblikombinaat (Tartu Furniture Factory), it seemed he now had the opportunity and means to realise the professional ide-

TOIVO 5.indd 14

als he had been injected with at the State Art Institute. In the context of the furniture industry of the Estonian SSR at that time, this meant endeavouring to create a new kind of design, which would replace everyday items, some of which had been produced for decades. The readiness of the Soviet system to accept this kind of challenge is aptly illustrated by the fact that during the five years that Raidmets worked as the chief artist, only one piece of new furniture, an office chair, actually reached production. Naturally this ”efficiency“ angered the designer, so it is not surprising that Raidmets started to look for other outlets for his creativity. This was not difficult because the path was already paved for such ”deviations“ – since 1969 there had been a tradition of exhibitions under the name of Ruum ja vorm (Space and Form). This served as a release valve for many energetic Estonian designers hankering for action but languishing in the furniture industry. Interior design exhibitions, whose connection with the real improvement of the Soviet environment always remained marginal, provided the opportunity for many generations of creative people to maintain and develop their professional identity.

Raidmets did not come alone to these exhibitions, but was accompanied by a whole community comprised of his peers.

In addition to interior designers, many applied artists, whose chances of influencing industries such as the textile, leather, and glass industries were just as slim, also belonged here.

And so in the mid 1980s, and lasting for about five years, a wave of interior design exhibitions began. On the crest of this wave many like Jüri Kermik and Eero Jürgenson, Taso Mähar and Tea Tammelaan, Signe Kivi and Anna Gerretz (and many others), gained recognition. For Raidmets these exhibitions were like a springboard towards the so-called “pure” art exhibitions. In Estonia and Finland there were many of these, the most prominent being the Suomenlinna Nordic Art Centre in Helsinki and the Rauma Biennale. Such projects were indica-

4/15/11 12:36:32 PM

15

tive of the early years of the 1990s. In newly re-independent Estonia, neither the state nor any other institution had the funds to support the lofty ambitions of artists. During the 1990s, interior design exhibitions ceased, production was privatised and Raidmets, like many others, became a businessman. This suited him well because the exhibition projects of earlier times, of which he had been a leading figure, and the managing and advising of workers at ARS (the Art Products Factory) in Tallinn had provided him with a good grounding. Naturally his line of work changed: clients wanted to spend their money on something concrete and therefore Raidmets moved into interiors. “Eeslitall”, “Bonnie & Clyde”, “Karl Friedrich” and “Flamingo” were still a direct continuation of the exhibitions and stage-like productions for which he had become known. Restaurants and clubs were the perfect venue because dramatic effects and dynamic designs were precisely what was required. In addition to interior design, Raidmets also established his one-man business producing interior design objects, which still operates today.

In 1995, Toivo Raidmets once again became involved with the Estonian Academy of Arts (former State Art Institute), when they needed a head for the department of interior architecture. No doubt adjusting to his new role has not been easy because this was a career he had never imagined for himself, but like many of his generation, during this Gründerzeit period, Raidmets was not able to resist: afterall, had we not all wanted the opportunity to do something according to our greatest ideals?

Raidmets and objects Toivo Raidmets’ object design is extensive and without doubt, in the context of interior design in Estonia, unique. As a rule his objects are intriguing in terms of their form, construction and use of materials. At any rate they elicit a response and there have been comments ranging from condemnations of “kitsch” to sincere praise.

Raidmets’ chairs are just like himself: legs apart standing firmly on the ground. They are both playful and cheeky, because “serious” materials come face-to-face with cultural kitsch, the sublime with the humble and traditional with the avant-garde. Raidmets has referred to this as being involved in “contradictions” and there is no doubt that his ideas and his way of working are well timed: loaded with paradoxes it matches perfectly the essense of postmodernism. In the 1980s, when his Berjoshkas (little birch) with “birch tree” legs, chairs with crumpled tubular legs, steel shelves and viburlased appeared, this marked a generational protest against “Scandinavian” taste, which dominated both at the art schools as well as in furniture production, and whose restraint neither suited the exhibition space nor was it useful for ambitious self-demonstration. Raidmets’ objects were the opposite of modernist rationality and anonymity; they harboured the ambitions of art and maintained the need for imagery. Playing around with associations was an aim in itself and especially in the case of the chairs, one can sense his enjoyment of playing around with animal forms. Alongside these were other more conspicous design solutions.

Even so, Raidmets’ objects should not be viewed merely in the context of the latter. Afterall his objects are not made of cardboard, but the chair is still a chair, the table is a table and the shelf still a shelf. That an object should fulfill the

TOIVO 5.indd 15

4/15/11 12:36:33 PM

16

purpose for which it was made has for Raidmets always been indisputable and he does not make useless things. But at the same time he does not want to walk a well trodden path. He is through and through an informed maverick who values the original. For the same reason he cannot abide repetition. His recent chairs, Mart and John (2004), though still on splayed legs are a far cry from his earlier chair-sculptures. There is something very “Estonian” about them so it is no wonder that John was displayed as a symbol for Estonia in “Bar Europe”, the European chair café in Brussels.

Raidmets and space Reference has already been made to the stage-like quality of Toivo Raidmets’ interior designs. He has never liked to simply organise a room, but has valued emotion and experience as a high priority. With the precision of a stage set designer he has created scenes which, primarily relying on surprise and the unexpected, hit you as you enter the space like an extravagant picture. In the 1980s, black plastic with white joins developed into Raidmets’ signature and he used it to cover the walls and columns in exhibition spaces (Aeg ja koht, Tallinna Kunstisalong, 1986; ACTA ’87 with Eero Jürgenson).

Plastic, as a democratic material was a direct challenge to the carefully considered beauty of bourgeois taste. It was the punk of interior design, which scorned canons and showed that the solutions propagated by the establishment were boring. He took the same ideas into the urban space, and towards the end of the 1980s, along with Eero Jürgenson and Taso Mähar, created designs for the Pärnu jazz festival Fiesta.

At the exhibition, Ruum ja vorm V (1989), he filled the exhibition pavilion with giant black plastic columns inflated with air, which contrasted with the tasteful designed objects on display. Steel mesh, burnt wood and concrete in the rooms of the Tallinn Song Festival Stage during the young artists’ demonstrative exhibition Ma pole kunagi käinud New Yorgis (I have never been to New York, 1988, with Eero Jürgenson) expressed an appreciation for bad art and materials that were considered trivial. In the restaurant “Eeslitall” (1991), where Raidmets for the first time came face-to-face with historial interiors and a functional brief, he was able to satisfy his passion for dramatics and contrast in an actual space – he was able to manage this very successfully.

After the “storms and rages” of the 1980s, Raidmets became more restrained and his interiors can now be described as “tamed” images, which it would seem are directed more by the

TOIVO 5.indd 16

client’s wishes. It would be difficult to associate the reserved design of the upper storey of the restaurant “Karl Friedrich” (1996) with the former Raidmets, but in the lower café rooms his humour makes itself felt in the same old way. The design for the night club “Bonnie & Clyde” is even more “normal” and suits the overall image of Hotel Olümpia. The recently completed Viinistu restaurant (2004) also reveals, only on closer inspection, indications of this one-time “protest boy”. The interior as a staged space has remained, but Raidmets now presents others qualities whose roots can be found in the good simple Scandinavian taste once held in derision, as well as in the discovery of the power of peace and rationality.

Let me emphasise that this is not resignation, but rather the discovery of something new – and Raidmets knows how to enjoy this.

Raidmets and art At the time of the 1992 exhibition at the Nordic Art Centre, when Sirje Helme wrote an article about Raidmets, she titled it, “Between Baroque and Dada”. She wrote, “Toivo Raidmets has come up with ideas which were well known during the Baroque era: namely, to portray drama and illusion instead of reality….”

Raidmets’ experiments with wood and neon (Elujõud, 1987; Põlev lauavirn, Helsinki Esplanade, 1990); with car tyres and neon (Rauma Biennale, 1994) or neon tubes on their own (Mare Balticum, Nordic Art Centre, 1992) were primarily installations in which unlikely combinations – robust, unhewn timber or car tyres and the captivatingly beautiful light – created a truly dramatic effect, amplified by contrast. I have experienced this on only one other occasion when, in the mid 1990s, I saw Mario Merz’s installations for the first time. As with his objects, Raidmets, in his installations concentrates on one powerful image and on the moment one enters the room. His aim is to create a sharp and clear aesthetic experience: there is no point searching for complicated commentaries, concepts, irony or protest. Raidmets delights in elevating the everyday, and creating and unleashing new contexts. Old ZIM in a blaze of neon, enthroned outside the Tallinn Art Hall (1993), similarly provoked sincere delight at the harmony of various kinds of beauty.

4/15/11 12:36:33 PM

17

restaurant at Viinistu, with its emphasis on simplicity and economy, can be viewed as such. Raidmets has dispensed In a discussion of Raidmets’ earlier objects and interiors, refer- with intrigue and no longer “blasts” with special effects. On ence must be made to the title of a group exhibition of young entering the space one is allowed to enjoy the breathtaking Estonian interior designers in Vilnius in 1987 – Art Design. The view of the sea – “art” is not one of the aims. concept was born in the 1970s in Italy and found expression in the interiors and objects by Alchimia and especially Mem- With this current exhibition, Raidmets surely answers the phis. The idea was simple: a designed object need not only be question which so plagued his generation: Is design art and an expression of function but it can be something more; its if so, then how so? But of course it is. Creative self-thought function in a space is to catch attention, to create the space must be valued, the mass culture of the new age needs critical itself, not melt invisibly into the space, and thus allow the commentary and alternative demonstrations, just as much architecture to dominate. Alessandro Mendini and Ettore as they were needed twenty years ago.

Sottsass designed attractive, intriguing environments where the means of expression were extravagant forms, materials On the other hand, even today Toivo Raidmets, does not refrain from raising the issue once so cruicial to his generation: and colour of both the space and the objects. is design art and how?

Toivo Raidmets was familiar with these ambitions, because thanks to relatives abroad, Domus, the world’s leading de- By forming answers through items and space invents every sign magazine, regularly found its way onto his studio table. time a new formulation. He is convinced apologete of esthetiAs a talented student he did not simply repeat the look he cal self thinking. This is his way to improve the world. saw in the glossy pages but absorbed the ideas expressed in them. Postmodernist thinking, in which there are no taboos or canons, was well suited to his character and age: in each thing taste can be newly embodied, there is endless room for fantasy and everything can be a source of inspiration.

Raidmets and time

In Toivo Raidmets’ work today, one can sense that the scene has changed over the past 15 to 20 years, both internationally and locally. The disdain for Modernism, which reigned for a time, has been replaced by an appreciation of those same qualities which were scorned and they are in use once again.

The radically changed social and economic climate, where showing off with a particular artistic stance does not impress anyone anymore (it is even embarrassing) and where realisation of wild ideas is also wildly expensive, has also played an important role in Raidmets’ work. As the professor and head of the department of interior architecture, he is required to think broadly and ask questions about design. Should a designer of spaces and objects go along with “expensive and beautiful” consumer desires? What ethical position should design, as a key player in a consumer society take, as it works and develops?

It seems to me that the mature Toivo Raidmets is addressing these issues, his social conscience has turned out to be surprisingly alert and inquiring. In his creative work he also addresses some of these issues. The design and interior of the

TOIVO 5.indd 17

4/15/11 12:36:33 PM

18

Ülikoolile järgnes viieaastane tööperiood Tartu Mööblikombinaadis.

Reaalset toodangut ei olnud defitsiidiajastul tarvis palju kujundada. Küll aga vajas täitmist näidiste saal.

Pidev koostöö eksperimentaalosakonna tisleritega andis võrratu vormi- ja materjalikogemuse. Edumeelne direktor Olev Nigul lõi tõesti väga head töötingimused.

University was followed by a 5-year working period at the Tartu Furniture Factory.

In times of deficit, there was no need to extensively design the actual product range, but product samples were needed to fill the showroom. Cooperation with the joiners of the experimental department gave an incomparable experience of form and material.

Progressive-minded director Olev Nigul created truly good working conditions.

TOIVO 5.indd 18

↑ Näidiste saal Toolid esiplaanil olid ainsad tootmisse läinud mööbliesemed, mida kohtab siin-seal tänase päevani.

1985 Foto: Jüri Laan ↑ Showroom The chairs at the front were the only pieces of furniture that were put into production and which may be found here and there until now.

1985 Photo: Jüri Laan

Ateljee Tartu Mööblikombinaadis Foto: Jüri Laan Workshop at Tartu Furniture Factory Photo: Jüri Laan

4/15/11 12:36:35 PM

19

TOIVO 5.indd 19

4/15/11 12:36:37 PM

20

Noorte kujundajate näitus Tallinna Kunstihoone salong Üldkujundus koos Jüri Kermikuga 1986 See näitus avas minu jaoks Tallinna ukse. Isiklik vormiloome oli rohkearvuline ja äratas tähelepanu.

Tartus elades oli aega ja võimalusi.

Foto: Jüri Laan

TOIVO 5.indd 20

Exhibition of Young Designers Tallinn Art Hall Gallery Overall design together with Jüri Kermik 1986 This exhibition opened the door to Tallinn for me. Personal creation was plentiful and attracted attention.

While living in Tartu, I had time and opportunities.

Photo: Jüri Laan

4/15/11 12:36:37 PM

21

TOIVO 5.indd 21

4/15/11 12:36:38 PM

22

Installatsioon „Redel” 1986 Alumiiniumprofiil, neoontorud 40 x 240 cm Üks mu lemmikobjekte. Pääsed üles, kui oled õilishing või hästi peenikene suli.

Foto: Jüri Seljamaa Ladder 1986 Aluminium profile, neon tubes 40 x 240 cm This is one of my favourite objects. You are able to make it to the top if you are a noble spirit or a refined swindler.

Photo: Jüri Seljamaa

→ Laud „Berjoša” 1986 Väikesest flirdist kitšiga kujunes pikaks ajaks minu kaubamärk.

Foto: Tiit Veermäe → Table Berjoša 1986 A little flirtation with kitsch became my trademark for a long time.

Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 22

4/15/11 12:36:41 PM

23

TOIVO 5.indd 23

4/15/11 12:36:43 PM

24

→ Installatsioon „Elujõud” 1987 Männipuit, neoontorud 110 x 700 x 40 cm Nägin laoplatsil võimast männiplanku, oksatüükadki veel küljes, ning tekkis tahtmine ta uuele elule kutsuda. Panin külge neoonist kasvud ja ellu ta ärkaski.

Ta jõudis käia näitustel Tallinnas ja Vilniuses ning läks jäljetult kaduma Moskvas.

Foto: Mari Kaljuste

Signe Kivi ja Jaak Arro näitus Tallinna Kunstihoone salong 1987 Tugevad loojanatuurid said kujundajalt lisajõudu ja näitusest koos Siim-Tanel Annuse performance`iga kujunes suursündmus.

Foto: Mari Kaljuste Exhibition of Signe Kivi and Jaak Arro Tallinn Art Hall Gallery 1987 Strong creative personalities received additional power from the designer and the exhibition, together with the performance by Siim-Tanel Annus, became an event with the capital letter.

Photo: Mari Kaljuste

Legendaarne KuKu ettekandja Piret Luigend lumepallidega näituse avamisel.

Foto: Mari Kaljuste Piret Luigend, a legendary KuKuClub waitress, with snowballs at the opening of the exhibition.

Photo: Mari Kaljuste

TOIVO 5.indd 24

→ Installation Vitality 1987 Pine, neon tubes 110 x 700 x 40 cm I saw a powerful pine fence at a storage yard, with knot stubs still on it, and wanted to bring it back to new life. I attached neon sprays to it and it came alive. It was exhibited in Tallinn and Vilnius, and was lost without any trace in Moscow.

Photo: Mari Kaljuste

4/15/11 12:36:44 PM

25

TOIVO 5.indd 25

4/15/11 12:36:47 PM

26

Eesti tarbekunsti- ja disaininäitus „Acta `87” Tallinna Kunstihoone 1987 Näituse kujundus koos Eero Jürgensoniga Foto: Tiit Veermäe Exhibition of Estonian Applied Art “Acta `87” Tallinn Art Hall 1987 Design of the exhibition together with Eero Jürgenson Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 26

4/15/11 12:36:49 PM

27

Noorte kunstnike näitus „Ma pole kunagi käinud New Yorgis” Tallinna Laululava siseruumid Näituse kujundus koos Eero Jürgensoniga 1988 Näitusepaiga ruumid olid tööstuslikult karmid, seda oli ka noorkunstnike ekspressiivne kunst. Seega tundus loogiline tekitada ruumiliigendus terasvõrgust ja tuhaplokkidest ning valgustada seda kõike ehitusprožektoritega.

Fotod: Margus Haavamägi

TOIVO 5.indd 27

Exhibition of young artists “I Have Never Been to New York“ Inside the Tallinn Song Festival Grounds building Design of the exhibition together with Eero Jürgenson 1988 The rooms of the exhibition venue were industrially rough as was also the expressive art of young artists. Therefore it seemed logical to use steel nets and ash blocks to divide the exhibition room and light it all with industrial floodlights.

The almost limitless financial means of the Estonian Art Foundation encouraged and enabled a frolicsome approach.

Photos: Margus Haavamägi

4/15/11 12:36:50 PM

28

Pannoo „Raudaed” Kaasautor Jaak Arro 1988 Männipuit, teras, värv, põletus 230 x 1750 cm Foto: Margus Haavamägi Mural Iron Fence Co-author Jaak Arro 1988 Pine, steel, paint, pokering 230 x 1750 cm Photo: Margus Haavamägi

TOIVO 5.indd 28

4/15/11 12:36:54 PM

29

Noorte kunstnike n채ituse reklaamobjekt 1988 Foto: Margus Haavam채gi Advertising object for the exhibition of young artists 1988 Photo: Margus Haavam채gi

TOIVO 5.indd 29

4/15/11 12:36:58 PM

30

Jazzmuusika festival „Fiesta” Pärnus Üldkujundus koos Eero Jürgensoni ja Taso Mähariga 1989–1992 Fiesta oli Eesti esimene ja suurepärane muusikafestival läbi mitme suve.

Oli rõõm olla esinemispaikade ja linnaruumi kujundaja, elada igal suvel nädal aega selle muusikas ja meeleolus.

Jazz Music Festival “Fiesta” in Pärnu Overall design together with Eero Jürgenson and Taso Mähar 1989–1992 Fiesta was the first great music festival in Estonia through many summers.

It was a pleasure to be a designer of the performance venues and city environment, and live in the midst of this music and mood for a week every summer.

TOIVO 5.indd 30

Peeter Volkonski reklaamobjektil Kalevi tänaval 1989 Foto: Mari Kaljuste Peeter Volkonski on an advertising object in Kalev Street 1989 Photo: Mari Kaljuste

4/15/11 12:37:02 PM

31

Hetkel juba allavajunud liivavall on lükatud merest ümber Rannahoone seenrõdu õhtuse kontserdipubliku tarvis.

Soovitud seitsme buldooseri asemel saime kolm, aga hästi suured.

Te oleksite pidanud seda nägema – merest tulevad vägilased, liivavallid süles.

Töö kestis terve päeva ja tulemus oli vägev – Vallikäär II. Ametlikult nimetati ettevõtmist rannaliiva saneerimiseks.

Selliste hetkede pärast maksis Nõukogude Liidus elada.

1990

TOIVO 5.indd 31

The sand bank that by now has already levelled off has been shoved from the sea to surround the Beach Hall Mushroom Balcony for the evening concert audience.

Instead of the seven bulldozers we wanted, we able to get three, but they were really big. You should have seen it – giants coming from the sea, sand-piles in their arms. It took all day to complete the work and the result was powerful.

The official description of the event was – beach sand sanitation. Such moments made it worth living in the Soviet Union.

1990

4/15/11 12:37:05 PM

32

Mart Kalm küsitleb Toivo Raidmetsa

oma õpetajatest (Väino Tamm, Vello Asi, Leila Pärtelpoeg, Vello Liiv) ning teadmistest, mis nad mulle andsid.

MK: Kaheksakümnendate aastate alguses räägiti noorte kunsti kriisist. Kuidas suhtusid sellesse sina? Kas üldine kunstisituatsioon ulatus sinuni?

TR: Ei ulatunud... See püüne peale ronimine või aktiivne näitusetegevus – olen selle peale kogemata sattunud.

Lõpetasin kooli ära ja pidasin Tartu Mööblikombinaadis rahulikult oma ametit ja... See kunstiga rahulolek või mitterahulolek, see oli minust nii kaugel, et ma ei vaevanud üldse oma pead selliste asjadega.

MK: Toivo Raidmets on unikaalne snoob kaheksakümnendate aastate Eesti kunstis. Üks isepäisemaid ja jõulisemaid kunstnikuisiksusi, kes on valinud oma väljen- MK: Mida sa Tartu Mööblikombinaadis tegid? Kas sa võid dusvahendiks mööbli, sisustusdisaini ja laiemalt kogu öelda, et mõni asi oli hästi disainitud, läks sul midagi ka keskkonna kujunduse. Lihtsalt keni ja korralikke asju tootmisse... oli seda palju?

1990

teinud ei ole. Ikka neid ehmatavaid, ootamatuid, harjumuspäraseid maitsehoiakuid eiravaid, mis üllatavad oma mastaabinihestusega ja rikuvad ootuspäraseid struktuure. Mööblist kunsti tegemine, mööblikunsti mängimine, mõtlen siin mööbliga kunstis mängimist, on viimase kümnendi jooksul olnud üks värskemaid ja omapärasemaid ilminguid. See aines on olnud Toivo Raidmetsale väga hea toitepinnas, kust ta nüüdseks on esile kerkinud ühe eredama loojana. Seejuures saab tema loomingus juba eristada eri arenguetappe ja mitmesse tegevusvaldkonda hargnemisi.

Kust sa siia oled tulnud? Kust sinu kunsti tegemine alguse sai?

TR: Ma täpselt ei oska öelda... küllaltki juhuslikult on see asi läinud. Eks ma olin oma varases nooruses keskmisest suurem nikerdaja ja joonistaja. Aga keskkoolis oli tahtmine ülikoolis hoopis reaalalasid õppida. Juhtus aga nii, et tänu sõjaväele haridustee katkes korraks, oli rohkem aega järele mõelda. Ja siis kerkis kunsti tegemise tahtmine jälle pinnale ja nii see läks...

MK: ERKI-sse astusid sa 1970. aastate lõpus. Kuidas sulle see tundus tollal? Oli koolist õppida ka midagi?

TR: Oli küll. Ma mäletan, et pärast lõpetamist olin seisukohal, et kõik, mis minus on head, võlgnen ERKI-le. Siis ma suhtusin sisekujundaja töösse kui sellisesse professionaalsesse kutseoskuste kogumisse. Ja tõepoolest, ma pean väga lugu

TOIVO 5.indd 32

TR: Oo, jah... Tootmisse läks üks kontoritool, kõrge ja madala seljatoega. See oli päris mitme aasta töö tulemus.

Veel nipet-näpet... aga tõepoolest, oli küllaltki raske teha midagi olematu materjalivalikuga, sealjuures odavalt ja ratsionaalselt, lisaks veel nii, et see oleks kaunis ja kõiki rahuldaks, ka ennast. Pärast seal töötatud aastaid haarasin hea meelega kinni pakkumisest Tallinna ARS-is edasi tegutseda. Aga ma arvan, et kui nendest näitustest ja kirevast elust millalgi tüdimus tuleb, teeksin hea meelega taas midagi tootmise tarvis, ainult et tootmise mängureeglid peavad natuke vastu tulema. Ei tahaks ennast enam käpuli põrandale projekteerima kummardada.

MK: Esimesed asjad olid, ma mõtlen esimeste all, mis ei olegi nagu mööbel – palk ja redel... olulisena tundub materjalide kontrast, et kui on redel, siis on sellel pulgad neoonist ja palgis on vastandina neoonist ümmargused asjad. Mis on sind võlunud materjalide vastandamises?

TR: Materjalide vastandamises... ma ei tea... võib-olla on see lihtsama vastupanu teed minek, nii inimlik. Tekitada maksimaalselt jõuline, must-valge kontrast kas materjalis, proportsioonides või valgustusega, et seda siis võimalikult suures mastaabis eksponeerida… ning asi ongi olemas ja kannab!

MK: Üks asi oli lihtsalt materjalide vastandamine. Teine ja mitte vähem tähtis on traditsiooniliste maitsehoiakute üle irvitamine. Mõtlesid sa väga teadlikult, kui panid lauajalgadele kasetüve mustri, mis on Vene disainikitši

4/15/11 12:37:06 PM

33

sümbol, või oli selles kontseptuaalsete maitsehoiakute üle irvitamise taotlus?

TR: See on noorele inimesele üleüldine alternatiivsus oma hoiakutes. Kui sa oled ühes kontorimööbli firmas mitu aastat kükitanud ja selle mängureeglite järgi tiksunud, on see protest või isegi huligaansus arusaadav.

MK: Üks tahk sinu loomekäitumises on ootamatu nihestuse efekt. On see maitsehoiakutega manipuleerimine?

Ja teisalt tehnoühiskonna kriitika, mis toob sisse ebaloogilised vormid ja kummalised materjalide kooslused, inetu ja ilusa kooseksisteerimise. Missugune on sinu suhe industriaalse ja hästitoimiva tehnoühiskonnaga?

TR: Eks need materjalid on suuresti sellised, nagu ühiskond ümberringi. Ega high techi siin Eestimaal tänapäeval ei tee... materjalide ja tehnoloogiate puudumise tõttu kukuks see saamatu ja küündimatu välja. Aga kuna mulle meeldib oma paadiklassis ikka esimene olla, eks ma siis valin materjale vastavalt sellele, mis parasjagu võtta on ja üritan neid isikupäraselt tõlgendada.

MK: Kust on tulnud sisse animalistlikud nüansid? Need viburlased ja soolikad ja toolijala otsas väike kitsesõrakene ja... mis see kokku on?

TR: Kui töötad primitiivsete materjalidega küllaltki primitiivsevõitu tingimustes primitiivses ühiskonnas, siis on selge, et tulevad paratamatult sisse mingid lihtsakoelised nõksud või animalistlikud motiivid. See on ju loogiline, vaata ükskõik millist primitiivkultuuri kunsti – need motiivid on kõikjal väga esil.

MK: On see ikka kunst või on see mööblitükk? Probleemi pole?

TR: Ei ole. Ma olen nii enesekindel, et ei vaeva oma pead sellega, kuidas nüüd midagi täpselt nimetada.

MK: Aga sa oled teinud ka terve rea suuremaid keskkonnakujundusi, džässifestivali kujundus, suuremaid näitusekujundusi, nagu viimane „Ruum ja vorm“ ja omaaegne „ACTA”? Kas sulle on iseloomulik, et sa ei lepi olemasoleva keskkonna struktuuriga, tood sisse suuremad dimensioonid, mastaabid? Miks?

TOIVO 5.indd 33

4/15/11 12:37:06 PM

34

TR: Võib-olla sellepärast, et... näitus kui selline – seal peab midagi vaadata olema. Näituste juures olen seisukohal, et kujundaja peab olema kujundatavast üle. Seega, üritan hoida sündmuse tugevas haardes läbi aktiivse vormi, värvi ja valguse. Või on seal mingi nipp, mis jääb domineerima. Tihti valin kujundusele ka sellise mõõtkava, mis ohjab.

MK: Küllap sul on kunstiks eelsoodumust kaasas ka kodust? Kui tehti Eesti arhitektuuri leksikoni, siis sadade eramute seast kümmet ilmekamat valides oli nende hulgas ka Himm Looveere projekteeritud Villa Raidmets Põltsamaal, sinu vanemate maja. Kui vaadata toonase eramuehituse taustal selle kunstilist taset, siis on see tublisti üle keskmise. Kust need seosed, et niisugust maja hakati üldse ehitama?

TR: Vanemad olid mul hoopistükkis tublid kaupmehed ja mis sellesse majasse puutub, siis... see postmodernistlik maja oma viltuste ja kõverate nurkadega... see on lapsevanematele minu poolt kaela määritud. Otseseid perekondlikke kunstimõjutusi ei tea ma endal olevat.

MK: Eestiaegne Tähtvere maja, selle ees sinu ZIM, mis ju ka tegelikult esindab disaini mõttes 1930. aastaid, on kokku tervik, see on kindel stiil. Sulle kui kujundajale on vist elust, käitumisest, keskkonnast enda ümber stiililise terviku moodustumine üsna tähtis?

TR: Ega ma nüüd nii edev poiss ka ei ole. See konkreetne auto sai ostetud vanaraua hinna eest. Ega disaineril muidugi asjade maailma eest kusagile pääsu pole, pidevalt mõtled esteetilistes kategooriates. Aga mis oma keskkonda puutub, siis ega see nii lõpuni sätitud ja hillitsetud ei pea olema. Otsad peavad siin-seal lahti jääma, juhuslikkust peab olema. Asjad peavad olema mingis väikeses nihkes, raudne distsipliin ja korrastatus on mulle küll võõras, veidike rämedust on alati omal kohal.

TOIVO 5.indd 34

4/15/11 12:37:06 PM

35

Mart Kalm is interviewing Toivo Raidmets 1990

MK: Toivo Raidmets is a unique snob in the Estonian art of 1980s. He is one of the most peculiar and powerful personalities in art who has chosen furniture, interior design and the design of environment at large as means to express himself.

He has never made any simply nice and decent things. There are always structures that are frightening, unexpected, ignorant of conventional taste, surprising with their shift of scale and break from the expected form. Making art from furniture and playing the art of furniture i.e. playing with furniture in art, have been one of the freshest and most peculiar phenomena in the last decade. This medium has been a fertile ground for Toivo Raidmets and he has emerged as one of the most remarkable artists in the field. At the same time it is possible to differentiate several stages of development and branching out in many fields of activity.

Where have you come from? When did it all start?

my teachers (Väino Tamm,Vello Asi, Leila Pärtelpoeg, Vello Liiv) and appreciate the knowledge they gave me.

MK: At the beginning of 1980s there were talks about a crisis in the art of young artists. What was your attitude toward this? Were you influenced by the general situation in art?

TR: No, I was not. Public appearance and active participation in exhibitions – it came about accidentally. After graduating from the university I worked peacefully at Tartu Furniture Factory and satisfaction or dissatisfaction with art was so distant to me that I did not trouble my mind with such things.

MK: What did you do at Tartu Furniture Factory? Are you able to tell that this cupboard has been well designed or was anything from work put in production? Were there many cases of this?

TR: I am unable to tell exactly... it has been rather incidental. I probably was a more than average tinker and drawer in my early years. Yet, in secondary school I had a strong will to study sciences at university. It happened that I did not succeed in finishing secondary school due to problems with behaviour.

I had a break in my studies which enabled to think more about life and I also spent two years in the Russian army. After that I wanted to create art again and so it went.

TR: Oh, yes. There was an office chair with high and low back put in production. This was a result of rather many years and some other bric-a-brac. But really, it was rather difficult to do anything with the almost non-existent selection of materials - something cheap and rational, so that it would be nice and satisfy everybody, including yourself. After working in Tartu for years I gladly accepted an offer to continue my career in Tallinn ARS (art factory). However, I think that one day when I am bored of all these exhibitions MK: You entered ERKI (Estonian State Art Institute) at the and the colourful life, I would gladly do something for proend of 1970s. What was it like at that time? Was there any- duction once again – the only issue is that the play-rules of thing to learn at school? production must compromise a little. I would not want to bend over the drawings on the floor anymore.

TR: Yes, there was. I remember that after graduation I was of the opinion that everything good in me I owed to ERKI. MK: The first items were, I mean the first items that are At that time I thought that the profession of an interior de- not furniture – a log and a ladder...the contrast of materials signer was a set of professional skills and I really do respect seems important here i.e. the ladder has neon rungs and the

TOIVO 5.indd 35

4/15/11 12:37:06 PM

36

log has round neon things in it. What has fascinated you in contrasting the materials?

TR: In contrasting the materials, I do not know, maybe it just is corner-cutting, so human. Create maximum piercing, black and white contrast in the material, proportions or light, and display it in a scale as big as possible, that makes it and it works!

MK: Materials, let it be. Contrasting materials is one thing, but the other thing, and rather important, is fleeting over traditional tastes. Did you knowingly put the pattern of birch trunks on the table legs, which is the symbol of kitsch in Russian design, or was it an aim to fleet over conceptual taste?

TR: This is the general alternative approach that young people have in their attitudes, and when you have been stuck in a furniture company for several years, playing by the rules set by them, this protest or hooliganism is hopefully understandable.

MK: There is an aspect in your creative behaviour – effect of unexpected shift. Is it the manipulation with taste? And the second thing is the constant criticism of the technological society, that it does involve an unnatural form and strange co-existence of materials, the co-existence of ugly and beautiful. What is your relation to the industrial and well functioning technological society?

TR: Well, the materials are generally reflective of the surrounding society. It is impossible to create any high tech here in Estonia today, it would turn out so inept and inadequate due to the lack of materials and technologies. And as I want to be the first in my category, I do choose materials from among the ones available and try to interpret them from my personal point of view.

TOIVO 5.indd 36

4/15/11 12:37:07 PM

37

MK: Where do the animalistic nuances originate from? What Põltsamaa, designed by Himm Loovere, which is your pardoes it all mean: the flagellata, guts and such a small goat ents` house. When we have a look at the artistic level of the hoof on the leg of a chair...? house within the framework of the times when it was built, it may-be considered well above the average. Where do the conTR: It is like this, when you work with primitive materials in nections originate from that such a house was built after all? rather primitive conditions in a primitive society, it is evident that some simplistic jerks and animalistic motives will TR: My parents were successful traders and as regards the occur. It is quite logical, have a look at the art of any primi- house…this post-modernistic house with its oblique and tive culture – you can see animalistic motives everywhere. curved corners…it was just advised to them. I do not know of any direct art influences from my family.

MK: Is it still art or a piece of furniture? No problem?

MK: A house in Tähtvere, built in the period of the first ReTR: Not really. I am such a self-confident person that I do public of Estonian, with your car ZIM in front of it, which not bother myself with the problem of what exactly to call actually represents the design of 1930s seems to be a comsomething. plete picture of fixed style. It is probably very important to you as a designer to form a complete stylish picture of life, MK: You have also made a lot of bigger environmental de- behaviour and environment around you? signs, designed a jazz festival, created bigger designs for exhibitions, like the last “Form and room” and the earlier TR: I do not know…I doubt that I really am such a coquettish “ACTA”. Is it a characteristic trait that you are dissatisfied boy. This certain car has been bought for the price of scrap with the existent structure of the environment and therefore metal. Of course, a designer has no escape from the world bring in bigger dimensions and scale? Why? of things. You constantly think in the category of aesthetics. But what concerns the personal environment – it does TR: Maybe because…in an exhibition as such…there must be not really have to be so elaborate and neat. The ends must something to watch. I am of the opinion that the designer be untied here and there, there must be some incidental asmust be superior to the designed objects. Therefore I am pect about it. Things must be in some little shift, but strict trying to keep the event in a strong grip through active form, discipline and organisation are strange to me, a little bit of colour and light… or there may-be some kind of a trick that roughness is always welcome. will dominate. You rather often choose such a proportion to the design that is able to keep the event under control.

MK: You have probably received some premise for art from your home? I mean, that when the lexicon of Estonian architecture was compiled, among the ten most highlighted private houses the highest quoted became Villa Raidmets in

TOIVO 5.indd 37

4/15/11 12:37:07 PM

38

TOIVO 5.indd 38

4/15/11 12:37:09 PM

39

Rahvusvaheline disaininäitus „Ruum ja vorm V” Tallinna Näituseväljaku Sinine paviljon Üldkujundus 1989 Suruõhuga täidetud kilesambad aitasid täita liigagi suurt näitusesaali. Suured kolmnurksed veesilmadega poodiumid, purskkaevud ning kogu ruumi perimeetrisse kavandatud mullitavad, veega täidetud pakettklaasid (jäid teostamata autori kehva insenerimõtte tõttu) ja paljude eksponaatide valmistamine Eesti Kunstifondi poolt annavad tunnistust tolleaegsetest lahedatest materiaalsetest võimalustest.

Samas oli õhus juba muutuste hõngu ning näitus jäigi viimaseks Eesti postmodernismi manifestiks.

Sotsialistliku illusoorsuse vahetas välja kapitalistlik asjalikkus.

International design exhibition “Room and Form V” Blue Pavilion of Tallinn Exhibition Grounds Overall design 1989 Plastic columns, filled with compressed air, helped to fill the excessively large exhibition hall. Large triangular podiums with water spots, fountains and packet glass blocks filled with bubbling water, planned for the whole perimeter of the room (uncompleted due to the author’s poor engineering design) and numerous exhibits produced by the Estonian Art Foundation bear witness to the plentiful material resources of that time.

At the same time a whiff of change was already in the air and this exhibition was the last manifest of Estonian postmodernism.

Socialist illusions were replaced by capitalist practicality.

TOIVO 5.indd 39

4/15/11 12:37:10 PM

40

Tool „Lib-lik” 1989 Foto: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 40

Chair Lib-lik 1989 Photo: Tiit Veermäe

4/15/11 12:37:11 PM

41

TOIVO 5.indd 41

4/15/11 12:37:13 PM

42

TOIVO 5.indd 42

4/15/11 12:37:14 PM

43

← Tool Nr. 1 1989 58 x 65 x 84 cm Foto: Tiit Veermäe

Terasriiul 2 1989 100 x 220 x 36 cm Foto: Tiit Veermäe

← Chair No. 1 1989 58 x 65 x 84 cm Photo: Tiit Veermäe

Steel Shelf 2 1989 100 x 220 x 36 cm Photo: Tiit Veermäe Terasriiul 2, detail Foto: Tiit Veermäe Steel Shelf 2, detail Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 43

4/15/11 12:37:18 PM

44

TOIVO 5.indd 44

4/15/11 12:37:19 PM

45

← Iste „Soolikas-kolmjalg” 1989 Foto: Tiit Veermäe ← Seat Intestine-Tripod 1989 Photo: Tiit Veermäe

Istmed „Madal Viburlane” ja „Kõrge Viburlane” 1989 Foto: Tiit Veermäe Seats Low Flagellate and High Flagellate 1989 Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 45

4/15/11 12:37:20 PM

46

TOIVO 5.indd 46

4/15/11 12:37:21 PM

47

← Tool „Päts” 1989 Foto: Tiit Veermäe ← Chair Loaf 1989 Photo: Tiit Veermäe

Tool „Peil” 1989 Foto: Tiit Veermäe Chair Peil 1989 Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 47

4/15/11 12:37:22 PM

48

TOIVO 5.indd 48

4/15/11 12:37:24 PM

49

Installatsioon „Põlev lauavirn” Näitus „Eesti Maastikud” Helsingi Esplanaad 1990 Puitmaterjal, neoontorud 90 x 110 x 580 cm Lauavirna, ühe mu lemmiku, eluiga jäi lühikeseks – mittevandaalikindel objekt lõhuti esimesel ööl.

Siiski jõudis punane soe kuma meelitada väga paljusid ligi astuma.

Installation Burning Stack of Boards Exhibition “Estonian Landscapes” Helsinki Esplanade Timber, neon tubes 1990 90 x 110 x 580 cm The life-cycle of the stack of boards itself, my favourite, remained rather short – the non-vandal-proof object was destroyed in the first night.

Yet the warm red glow managed to attract many people to have a closer look.

TOIVO 5.indd 49

4/15/11 12:37:26 PM

50

Baroki ja dada vahel Sirje Helme 1992

Toivo Raidmets loob nonsenss-mööblit, ta koostab näitusi, kus atmosfääri loob kujundus ise, mitte näitusel esitatav objekt. Helsingi Esplanaadile kuhjas ta hunniku laudu, mille keskel hõõgus valgus, ning me ei saa enam päris kindlad olla, mida see kõik tähendab. On see tema viis siseneda kaasaegse kunsti komplitseeritud tähenduste süsteemi ja seetõttu endale lubatud ambivalentne kontseptsioon? Või panustab ta pigem emotsionaalsele ja pisut romantilisele pilgule (ergav valgus pingestamas tumedat suveööd)? Kunstis tuleb tihti küsida, kus on piirid mängulisuse ja tõsimeelsuse vahel. Raidmets esitab töid, mis on oluliselt mängulisemad kui oleme seni harjunud nägema.

1980. aastate keskel hülgas Toivo Raidmets senised kaanonid meie kõrgetasemelises sisustuskunstis ja kujunes uue, ka omavahel erineva käekirjaga kunstnikepõlvkonna seas nihilistiks, kelle “Kasekese” laud raputas ettekujutusi heast maitsest.

Raidmets oskab mängida tähendustega, liigub pragmaatiliselt tarbedisainilt vaba installatsiooni juurde, andes oma istmetele ja laudadele vormi ja lisatähendusi, muutes tarbeeseme ambivalentseks märgiks, mis senises maailmas ei tähistanud õieti midagi – ei nn head maitset, korda, stiilimõistet ega lõpuks ka mugavust.

See on kindlasti üheks põhjuseks, miks kunstnik, kes alustas mööbli- ja interjööridisainerina, töötab üha rohkem installatsioonidega, nende paljulubavate vormidega, kus puuduvad ettekirjutused, piirid ja selgelt määratud eesmärk. Öeldakse, et vormi idee on olulisem kui vorm ise. Vormi idee võib muutuda aja ideeks, milles teose looja elab. Toivo Raidmets on intuitiivselt ja tugevalt seotud oma ajaga, tema tööd sobivad postindustriaal-

TOIVO 5.indd 50

sesse ühiskonda. See on õigustanud tema väljendusviisi, vormivalikut, mis jääb kuhugi baroki ja dada vahele, ja ühendab endasse võimalikud vastuolud kahe nii erineva mõiste sees.

Esimene oluline kujundustöö oli (koostöös Eero Jürgensoniga) sisustuskunsti- ja disaininäitusele ACTA ’87. Kohe nimetati see kriitikute poolt „silmapaistvaimaks saavutuseks”. Kujundus ühendas endas eri kunstivorme ning nende kooseksisteerimise võimalusi, kõige üle domineeris kujundajate soov luua „dramaatiline sündmus”.

Kujundaja roll oli ka enne olnud näituste puhul oluline, kuid hoopis teistsuguse lähteülesandega – hooliti objektist ning tema sobitamisest keskkonda. Raidmets hülgas selle traditsiooni, ning ei vaevunud vastama süüdistustele eklektilisusest või vägivaldsusest. Näituseruum, mis muutus hiiglaslikuks installatsiooniks, oligi tema kunstiteos. 1988. aastal tegi ta (taas koostöös Eero Jürgensoniga) kujunduse Eesti noorte kunstnike näitusele „Ma pole kunagi käinud New Yorgis”. Näitusepaik oli eriliselt valitud – selleks oli ruum Laululava kaare all. See on hiigelehitis tehnoloogialembestest 1960ndatest, tänane versioon tühjadest vabrikuhoonetest nende külmuses ja brutaalsuses. Näitus iseenesest oli lõplik tõestus uue, postmodernistliku ambivalentsi omaks võtnud põlvkonna tulemisest. Eeskätt oli näitusekujundus see, mille kaudu sulatati tervikuks kunstiteoste üsna heterogeenne hulk. Tervik rõhutas korrastamata industrialismi, oli vaba eelarvamustest, atraktiivne ja jõuline.

Stiilsus pole Raidmetsale probleemiks. Koos Jaak Arroga esitas ta samale näitusele töö „Raudaed” – minimalistliku kontseptsioonilt ning vastavuses kõikide postmodernistlike kaanonitega! Nende tööde järel tundus ainuõige, et Raidmets loob kujunduse ka suurele disaini, interjööri-

4/15/11 12:37:26 PM

51

disaini ning dekoratiivkunsti näitusele „Ruum ja Vorm V”.

Suurde näitusehalli seadis ta dominantideks laekõrgused mustad üsna absurdsed sambad, mis semantiliselt ometi vastasid võistlevatele kunstnikukontseptsioonidele. Kõik olulised meie aja küsimused objektist ja selle funktsioonist, „funktsiooniväsimusest”, postindustriaalsest ühiskonnast ja keskkonnast, ruumist ja objekti „omaõigustest” olid pakitud klassikalise subliimsuse pehmesse pastišši.

Raidmetsa interjöörid on agressiivsed, tema ruumid ei pruugi olla ei funktsionaalsed ega loogiliselt ühendatud.

Tema jaoks on ruumi retoorika muutuva ruumi kõnelemisviis. Võiks küsida, miks ta alati eelistab interjööre kui installatsioone, etenduslikke ekstravagantsusi?

Miks objektide individuaalsus ja kunstniku suveräänsus on kõrvale heidetud? Paraku pole see vaid Raidmetsa probleem, küsimus on ju selles, kuhu ruumilised kunstid üldse liikuda kavatsevad. Millise määrani puudutab see küsimust inimeste kohanemisest hästikorraldatud ühiskonna organiseeritud kompleksis? Või kui kaugele kaasa minna tarbimisühiskonna loogikatega? Või kasutada hoopis radikaalsemaid peegeldusviise, kus absurd ja ühtesobimatus on loodava eelduseks?

Nii barokk kui ka dada eraldavad objekti tema väärtusest/funktsionaalsusest. Kõrgkultuuri objekt ja massikultuuri objekt liiguvad teineteise suunas, muutuvad sarnasteks. Küsitavaks muutuvad maitseotsustused.

Barokk hindab illusoorsust, dada on irooniline ja nihilistlik kõikide väärtuste suhtes. Tagajärg on nagu foto ja negatiivi vahekord.

Dada lõi pahupidi pööratud mängu ja Raidmetsale on see tema absurdmööbel 1990. aasta näitusel „Kuue näitus”.

Riiul, mõned toolid ja taburetid, mille metalljalad meenutavad kokkukägardatud voolikuid, kunstkarusnahk, plastik, pisut kiiskavat metalli. Kõik see kokku balansseerib mööbli kui tarbeeseme ja mööbli kui kultuurilise artefakti piiridel.

Kuid dada negativism pole Raidmetsale omane, suhe objekti ei suubu ei antiikkunsti ega kunsti olemusega seotud filosoofilistesse probleemidesse. See suubub mängu, rollivahetustesse, piiride fikseerimatusse. Kui küsimuseks pole uus stiil, siis mida stiilsus peaks tähendama? Raidmets pole endale seadnud kindlat väärtuste võrgustikku ja see annab talle vabaduse liikuda kirjeldatud rada pidi.

Mis omakorda tõestab Felix Guattari teravmeelset ütlust Toivo Raidmets on kasutanud viisi, mida tundis hästi – stiilide puudumine ongi stiil. barokiaeg – reaalsuse peegeldamise asemel kasutatakse illusoorsust ja etenduslikkust. Lühidalt – Suur Mäng.

Sarnaselt barokiga pakub Raidmets luksuslikkuse mängu, mis suurte hulkadeni jõuab kitšina. Baroki väärtuskriteeriumid on väga keerulised, andes vabaduse spekuleerida mitmetähenduslikult elitaarkultuuri ja kitši vaheliste piirjoontega. Nii kasutabki Raidmets võimalust siduda erinevate kunstiliikide erinevused üheks, luues Suure Mängu, baroki mängumaa. Sedaviisi ka sedastades, et praegu pole võimalik rääkida uuest stiilist.

TOIVO 5.indd 51

4/15/11 12:37:26 PM

52

BETWEEN BAROQUE AND DADA Sirje Helme 1992

Toivo Raidmets creates nonsense furniture. He designs exhibitions where the layout, not the object, creates the atmosphere.

On the Esplanade in Helsinki he has accumulated a pile of boards with a glowing light in the centre, and we are no longer sure what really matters. Is it his incorporation in the complicated system of meanings of contemporary art, and therefore, the ambivalence of the concept? Or is it simply a populist and romantic notion which prevails (a glowing light in an exalted end of summer darkness)? In art we must always ask where to draw the line between playfulness and seriousness. Raidmets exhibits works which are more openly playful than usual. This might be one of the reasons why Raidmets, who started off as a furniture and interior designer, has more and more frequently chosen to work on installations, the most permissible art form which lacks boundaries, prescriptions and purpose.

They say that the concept of form is more important than the form itself. The concept of form might become the concept of the time in which one lives. Toivo Raidmets is strongly and intuitively related to his time: his work fits in well with the postindustrial society. This has also enabled him to choose his form, which lies somewhere between Baroque and Dada, embracing all the possible contradictions.

The first major design Toivo Raidmets introduced was for ACTA `87 (in collaboration with E.Jürgenson). It was instantly acclaimed by the critics as „the most outstanding achievement”. The display incorporated different artforms and the possibilities of their co-existence, but it was dominated by the designers, who had created a dramatic event. Earlier the designer`s role had been important, but it had always had another point of departure: consideration for the object and its placement in a sovereign setting. Raidmets broke off with this tradition without bothering to answer to the accusations that he was eclectic or violent. The exhibition space, which he turned into a huge installation, was his work of art.

TOIVO 5.indd 52

In 1989 Toivo Raidmets (again in collaboration with E.Jürgenson) designed the exhibition of young Estonian artists, I Have Never Been to New York City. The site had been specially chosen – a room under the huge song festival stage, an interior which dated back to the technological `60s, reminiscent of empty factory buildings with their brutality and coldness. The exhibition itself was the final proof of the emergence of a new generation, a generation which had adopted postmodernistic ambivalence. It was certainly Raidmets` design for the exhibition which blended this otherwise rather heterogeneous bunch into a whole. It emphasized the dirty industrialism of the whole place, it was free from prejudice, it was attractive and powerful.

Style is no problem for Raidmets. In collaboration with Jaak Arro he put up a long Iron Fence, minimalistic in its concept and conforming to all the canons of postmodern art. It seemed only natural that Raidmets would design the layout for the exhibition Space and Form V (design, decorative art and interior design). In the big hall he had an expanse of inflated, ceiling high black plastic columns, an accent for the whole show, an absurdity which, however, semantically corresponded to the rivalling artistic concepts. The most crucial issues of our time, regarding the object, its function and „function fatique”, postindustrial society and its environmental needs, space and the object`s rights were all packaged in a soft pastiche of classical sublimity.

The interiors created by Raidmets are agressive, and his space is neither congruous nor functional. For him, the rhetoric of space is the rhetoric of changing space. One might ask why he has always preferred interiors-installations, those dramatic extravaganzas. Why have individual objects and the sovereignty of the creator been cast aside? But it is not only Raidmets who has this problem, a lot depends on what

4/15/11 12:37:26 PM

53

spatial arts are aiming at. To what degree is it a question fixed set of values, and he moves unhindered along the path of how to adjust people as organized complexes to a well- just described. Which just proves, as Felix Guattari has so arranged society? Or to what degree can we ask whether we wittily put it: no waves – new wave. should support the logics of a consuming society or flavour it with some more radical reflections in which the absurd and the incongruous are taken for granted? Toivo Raidmets has come up with a solution that the Baroque knew well: instead of reality, show the illusory and the dramatic. In a word, a Big Show. In common with the Baroque, he displays luxury and semi-luxury as available to the larger masses of people which, of course, means kitsch. Baroque values are quite complicated, giving rise to speculations over the ambiguity of the boundary line between elitist culture and kitsch. Raidmets has shown that the only way to deal with all the differences in different arts is to put on a Big Show. That way he can also deal with the fact that it is impossible to introduce a new style.

Both the Baroque and Dada extract the object from the relationship between object and value. The object of high culture and the object of mass culture are approaching each other, becoming outwardly similar. What is taste becomes questionable. The Baroque is concerned with the illusory; Dada is ironically nihilistic about values. The resulting contrast is like that between a photo and its negative. The Dadaist Raidmets is best represented in his absurdist furniture which he showed in 1990 in the Exhibition of the Six. A shelf, some stools and chairs, steel legs reminiscent of crumpled hoses, artificial furs, knotted plastic strings and a bit of varnished spruce showed a talent which managed to balance furniture as a functional commodity against furniture as a cultural artifact. But the negativistic attitude of Dada is not typical of Raidmets. The Dadaist relation to a commodity is neither anti-art nor a problem of philosophy, it is a show, a changing of the role, an accepted stand. If new styles are out of the question, what does being stylish mean? Raidmets has no

TOIVO 5.indd 53

4/15/11 12:37:26 PM

54

TOIVO 5.indd 54

4/15/11 12:37:30 PM

55

← Toolid „Sarv” ja „Samm 1” restoranile „Eeslitall” 1991 Foto: Jüri Seljamaa ← Chairs Horn and Step 1 for restaurant Eeslitall 1991 Photo: Jüri Seljamaa

Restoran „Eeslitall”, Tallinn Sisekujundus koos Taso Mähariga 1991 Legendaarne restoran „Eeslitall” oma keldribaari, terrassi ja klubiruumidega domineeris Tallinna meelelahutusmaastikul kaua – 1991–2002.

Arvukad live-esitused, teemaõhtud, Jaakko Hännineni ja Patrik Bifeldti valitud afromuusika ja peremehe Jens Moustgaardi koloriitne isiksus tegid kohast tõelise publikumagneti.

Restaurant Eeslitall, Tallinn Interior design together with Taso Mähar 1991 The legendary restaurant Eeslitall (Donkey Stable) with its basement bar, terrace and club rooms dominated the Tallinn entertainment and restaurant scene for a long time – 1991–2002.

Numerous live-performances, topical evenings, the afro-music selected by Jaakko Hänninen and Patrik Bifeldt and the colourful personality of owner Jens Moustgaard made the place a real magnet for people.

Toolid „Samm 1” ja „Samm 2” restoranile „Eeslitall” 1991 Foto: Jüri Seljamaa Chairs Step1 and Step 2 for restaurant Eeslitall 1991 Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 55

4/15/11 12:37:37 PM

56 Näitus „Mare Balticum” Põhjamaade Kunstikeskus Helsingi, Suomenlinna 1992 Baltimaad olid oma poliitilises murdepunktis „kuum teema”, eriti põhjamaades. Läti kunstikriitiku Helena Demakova kureerimisel toimunud näitusel sai iga maa üks noorepoolne kunstnik kuuajalise elamis- ja töötamisvõimaluse Põhjamaade Kunstikeskuses Suomenlinnas Helsingis.

Ise kasutasin sellest ainult nädala, sest materjalimahukas töö vajas asjaajamist Eestis kohapeal ning oli teostatav vaid tänu postsovetlikule, nihkes hinnapoliitikale.

Mäletan kohalike hämmingus nägusid avamisel – nende jaoks oli see eelkõige meeletu hunnik raha.

Kasutatud oli tõepoolest sadu neoontorusid.

Exhibition “Mare Balticum” Nordic Art Centre Helsinki, Suomenlinna 1992 The Baltic Countries were “a hot topic“ during the period of their political turning point, especially in the Nordic countries. The exhibition`s curator was a Latvian art critic Helena Demakova, and one younger artist from each Baltic country received a month`s living and working opportunity at the Nordic Art Centre in Suomenlinna.

I myself only used one week of the time allocated, as the material extensive work needed to be managed in Estonia and could only be completed at the post-Soviet prices.

I remember the shocked faces of Finns at the opening of the exhibition – for them it seemed, above all, like a huge pile of money. After all, I had used hundreds of neon tubes.

Installatsioon „Punane sein” 1992 Neoontorud, transformaatorid 340 x 1100 cm Foto Põhjamaade Kunstikeskuse kogudest Installation Red Wall 1992 340 x 1100 cm Photo from the collection of the Nordic Art Centre

TOIVO 5.indd 56

4/15/11 12:37:38 PM

57

TOIVO 5.indd 57

4/15/11 12:37:38 PM

58

TOIVO 5.indd 58

4/15/11 12:37:39 PM

59

Installatsioon „Sinine kuup” 1992 Neoontorud, transformaatorid 320 x 320 x 240 cm Foto Põhjamaade Kunstikeskuse kogudest Installation Blue Cube 1992 320 x 320 x 240 cm Photo from the collection of the Nordic Art Centre

TOIVO 5.indd 59

4/15/11 12:37:39 PM

60

TOIVO 5.indd 60

4/15/11 12:37:40 PM

61

Näitus „Mare Balticum” 1992 Fotod: John Wasastjerna Exhibition “Mare Balticum” 1992 Photos: John Wasastjerna

TOIVO 5.indd 61

4/15/11 12:37:41 PM

62

TOIVO 5.indd 62

4/15/11 12:37:43 PM

63

Sõiduauto ZIM ja roheline neoonvaip Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäitus „Olematu kunst” Tallinna Kunstihoone 1992 Automobile ZIM and green neon carpet “Nonexistent Art”, annual exhibition of the Soros Centre for Contemporary Arts, Estonia Tallinn Art Hall 1992

TOIVO 5.indd 63

4/15/11 12:37:45 PM

64

Huligaanne snoob Mart Kalm 1990

Toivo Raidmets on kunstnikuna huligaanne snoob.

See huvitavale isikupärale osutav väide ei tundukski nii üllatav, kui tema kunst ei pärineks luterliku põhjamaise maitsekultuuriga Eestist, mis on juba 50 aastat Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Nõukogude Liidus sisekujundust kui euroopalikus mõttes keskkonna kultuuri orgaanilist osa enam ei eksisteeri, kuid kultuuriajalooline taust on selle Eestis olude kiuste mingil määral säilitanud. Kuigi enamik interjööre on Eestis pead vaevamata kokku klopsitud koledast masstoodangust, on eestlastel oma kindel maitseideaal, mis seisab üsna lähedal nn Soome stiilile.

Sellises situatsioonis on Raidmets välja kujundanud oma ootamatu sobimatuse efektil põhineva stiili, mis tema varasemas loomingus teadlikult mängib traditsiooniliste kultuurilooliste maitsehoiakutega, uuemas aga abstraktsemal tasandil vormi ja materjali kasutusvõtetega. Kui ta pani kasetüvemustri, Vene folkloorse disainikitši klassikalise motiivi neobarokse kurvatuuriga lauajalgadele, siis kohalikus kontekstis mõjus see šokina.

Lihtsalt ootamatut materjalide vastandamist võib näha suures palgis, millesse on lükitud keigarlikud neoonosad.

Animalistlikke assotsiatsioone pakuvad toolid „Soolikas“ ja „Viburlane“, kuigi viimases on olulisem 1950ndate aastate disaini reegleid rikkuv edasiarendus. Häbeliku olemisega, kuid alati laitmatult maitsekalt rõivastatud Raidmets on postmodernistlik snoob, kes ehmatava efektiga liidab kokku tavateadvuses mitte kokku kuuluvaid märke. Samas jääb tema mööbliesemetes sisalduv popurrii elegantselt rafineerituks, salapäraselt argimaailma harjumuspäraste seoste üle irvitavaks. Ühtepidi hindab ta põhjamaise karguse selget lapidaarsust, teisalt aga ei saa jätta sisse põimimata vaimukat vallatust kitšiga.

TOIVO 5.indd 64

Suuremate ürituste kujunduses lähtub ta sageli olemasolevast koledast keskkonnast, mida estetiseerivalt võimendab. Nii leiab 1950ndate aastate modernistliku raudbetoonist tribüüni all korraldatud noortenäitusel pildid kõledail ja poliitilist olukorda sümboliseerivail traatvõrgust aedadel. Pärnu džässifestivali kujunduses muutus „juhuslikult“ tänavanurgal vedelev teerull linnakunsti atraktiivseks osaks. Ootamatult illusionistliku efekti loovad tema loomingus sageli esinevad kilest sambad ja kiviseinad.

Kui idabloki maade seni olemuselt absurdne ühiskond on inimestes sünnitanud suure tungi mõistuspärase maailma poole, siis kunst vastupidi saab siit ohtralt ainest ammutada. Nõukogude kultuuriideoloogia on ikka veel kaudses antiigivaimustuses ja kauneid kunste pühaks pidades maksab riik kinni igasugust kunsti, sh ka Raidmetsa teoseid. Nii võib kunstis kõrgilt alla vaatav, pisikese tavamaailma praktilisuse ja ratsionaalsuse üle muigav ning olusid trotsiv Raidmets oma teed edasi käia, huligaanitseda ja auhindu vastu võtta. See on kunstniku sisemine vabadus.

4/15/11 12:37:45 PM

65

a rowdy Snob Mart Kalm 1990

Toivo Raidmets, as an artist, is a rowdy snob. This peculiar statement, probably arousing interest, would not sound so surprising, unless his art had not come from Estonia, a northern country with Lutheran culture, occupied by the Soviet Union for fifty years. In the Soviet Union the interior design, as a part of culture in the European sense, does not exist any more. But its cultural-historical backround has been preserved in Estonia in spite of the circumstances.

Estonian designers have their own idea of taste, which stands rather close to the so-called „Finnish style”. At the same time, they have to realize it themselves using ugly mass-production.

The absurdity of societies of the Eastern Block countries has made people yearn for a rational world; for artists, the other way round, it has become a great source of material.

In a way, the Soviet culture is still under the spell of the antique and thus, respecting the Fine Arts, the state pays for any kind of art, including that of Raidmets. So Raidmets, mocking at the practicalities and rationalism of the tiny everyday world, defying the circumstances, can lead in his own way, behaving like a hooligan and accepting awards.

This may be called the „inner freedom” of an artist.

Under these circumstances, Raidmets has established his own style, based on the effect of the unsuitable made suitable. For example, imagine neo-baroque table-legs with birch-bark pattern or a huge log with floppish neon loops. His chairs named „Intestine” and „Flagellate” offer animistic associations. Bashful Raidmets, always tastefully dressed, is a post-modernistic snob, who is able to combine uncombinable signes with a startling effect. But at the same time, the pot-pourri of his furniture stays elegantly refined, sneering mysteriously at the habitual connections of everyday life. On the one hand, he values the clear lapidarity of northen crispness, but on the other hand, he can not leave out the witty pranks of kitsch.

When designing exhibitions, he very often starts with the surroundings, exaggerating their ugliness. So, at the Exhibition of Young Artists held under the modernistic tribune of the 50s, the paintings were displayed on a bleak wire-fence, symbolizing the depressing political situation. In the design of Pärnu Jazz Festival the road roller „accidentally” standing on the street became an attractive part of town art. Plastic columns and stonewalls, often used in his design, create unexpected illusory effects.

TOIVO 5.indd 65

4/15/11 12:37:45 PM

66 Nagi „Kaktus” 1993 Ø 30 x 186 cm Foto: Jüri Seljamaa Clothes-hook Cactus 1993 Ø 30 x 186 cm Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 66

4/15/11 12:37:48 PM

67 Diivanilaud „Kuu” 1995 Ø 90 x 45 cm Foto: Tiit Veermäe Sofa table Moon 1995 Ø 90 x 45 cm Photo: Tiit Veermäe

Diivanilaud „Merkuur” 1995 Ø 90 x 45 cm Foto: Tiit Veermäe Sofa table Mercury 1995 Ø 90 x 45 cm Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 67

4/15/11 12:37:52 PM

68

Installatsioon „Hõbedane kummivirn” Rauma Biennale Balticum 1994 Ø 140 x 330 cm Installation Pile of Silver Tyres Rauma Biennale Balticum 1994 Ø 140 x 330 cm

TOIVO 5.indd 68

4/15/11 12:37:53 PM

69

Neooninstallatsioon „Musi” 1995 38 x 80 cm Foto: Jüri Seljamaa Neon installation Musi (Kiss) 1995 38 x 80 cm Photo: Jüri Seljamaa

Laud „Merkuur” 1994 Ø 90 x 45 cm Foto: Tiit Veermäe Table Mercury 1994 Ø 90 x 45 cm Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 69

4/15/11 12:37:58 PM

70

TOIVO 5.indd 70

4/15/11 12:38:00 PM

71

Tool „Lib-lik 2” 1993 40 x 55 x 80 cm Foto: Tiit Veermäe Chair Lib-lik 2 1993 Photo: Tiit Veermäe

Ööklubi „Bonnie ja Clyde” Hotell „Olümpia”, Tallinn 1995 Foto: Jüri Seljamaa Nightclub Bonnie & Clyde Hotel Olympia, Tallinn 1995 Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 71

4/15/11 12:38:02 PM

72

Laud „Lõige” 1989 60 x 180 x 76 cm Foto: Tiit Veermäe

Restoran „Karl Friedrich” Tallinn 1996 Foto: Kaido Haagen

Table Cut 1989 60 x 180 x 76 cm Photo: Tiit Veermäe

Restaurant Karl Friedrich Tallinn 1996 Photo: Kaido Haagen

Laud „Kolmjalg” 1989 Ø 64 x 76 cm Foto: Tiit Veermäe Table Tripod 1989 Ø 64 x 76 cm Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 72

4/15/11 12:38:04 PM

73

TOIVO 5.indd 73

4/15/11 12:38:05 PM

74

Ööklubi „Flamingo” Pirita Rannahoone, Tallinn 1999 Foto: Toivo Raidmets Nightclub Flamingo Pirita Beach Hall, Tallinn 1999 Photo: Toivo Raidmets

TOIVO 5.indd 74

4/15/11 12:38:05 PM

75

TOIVO 5.indd 75

4/15/11 12:38:06 PM

76

Ülikoolile järgnes viieaastane tööperiood Tartu Mööblikombinaadis. (1982–1987) Reaalset toodangut ei olnud defitsiidiajastul tarvis palju kujundada. Küll aga vajas täitmist näidiste saal.

TOIVO 5.indd 76

4/15/11 12:38:08 PM

77

Laud „TEA” 1999 Foto: Tiit Veermäe Table TEA 1999 Photo: Tiit Veermäe

TOIVO 5.indd 77

4/15/11 12:38:09 PM

78

TOIVO 5.indd 78

4/15/11 12:38:11 PM

79

Viinistu restoran 2004 Rannarestorani sisekujunduses ja mööblidisainis pidasin vajalikuks kasutada merega seonduvaid materjale ning flirtida 1960.–70. aastate modernismiga, püsimaks kooskõlas nõukogudeaegse hoonekehamiga, ühtlasi lisades paatinat värskelt renoveeritud ruumidele.

Omanik Jaan Manitski oli hea tellija – usaldas ja mõtles kaasa.

Restaurant at Viinistu 2004 For the interior and furniture design of the beach restaurant I considered it appropriate to use sea-related materials and flirt with the modernism of the 1960-1970s, also adding patina to the freshly renovated rooms in order to keep in touch with the Soviet-era building structures.

The owner Jaan Manitski was a nice employer, trusted me and thought along.

TOIVO 5.indd 79

4/15/11 12:38:12 PM

80

TOIVO 5.indd 80

4/15/11 12:38:14 PM

81

Viinistu restoran 2004 Restaurant at Viinistu 2004

TOIVO 5.indd 81

4/15/11 12:38:15 PM

82

Tool „Mart” 2004 56 x 54 x 80 cm Disainitud Viinistu restorani tarvis, nime saanud poeg Mardi sünni puhul.

Foto: Jüri Seljamaa Chair Mart 2004 56 x 54 x 80 cm Designed for Viinistu restaurant, and named to celebrate the birth of son Mart.

Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 82

4/15/11 12:38:20 PM

83

Tool „John” 2004 48 x 42 x 78 cm Disainitud Viinistu restorani tarvis, nimetatud varalahkunud hea sõbra John Wasastjerna mälestuseks.

Foto: Jüri Seljamaa Chair John 2004 48 x 42 x 78 cm Designed for Viinistu restaurant, and named after a friend John Wasastjerna in memory of his early death.

Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 83

4/15/11 12:38:23 PM

84

Tool „Kraps” 2007 42 x 45 x 76 cm Foto: Jüri Seljamaa

Viinistu kammersaal Sisekujundus koos Emil Urbeliga 2007 Foto: Toivo Raidmets

Chair Kraps 2007 42 x 45 x 76 cm Photo: Jüri Seljamaa

Viinistu Chamber Hall Interior design together with Emil Urbel 2007 Photo: Toivo Raidmets

TOIVO 5.indd 84

4/15/11 12:38:27 PM

85

TOIVO 5.indd 85

4/15/11 12:38:29 PM

86

TOIVO 5.indd 86

4/15/11 12:38:33 PM

87

Personaalnäitus „Barokist dadani” Eesti Arhitektuurimuuseum 2005 Foto: Jüri Seljamaa Personal exhibition “From Baroque to Dada” Estonian Museum of Architecture 2005 Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 87

4/15/11 12:38:36 PM

88

TOIVO 5.indd 88

4/15/11 12:38:38 PM

89

TOIVO 5.indd 89

4/15/11 12:38:44 PM

90

Kitšist minimalismini Harry Liivrand 2006

Toivo Raidmets kui lavastaja, illusionist ning ka posöör avaldus tema Eeesti Arhitektuurimuuseumi näitusel "Toivo Raidmets. Barokist dadani" kõige paremast küljest, ning kui ta poleks seda näitust teinud – võib-olla, et isegi kerge hilinemisega, pingutatult esimese juubeli hõngulisena, oleks üks väga individualistlik autoripeatükk eesti disaini, mööblikujunduse ja installatsioonikunsti ajaloost veelgi lootusetumalt kaugemasse minevikku pihustunud. Miks?

Räägin kultuurimälust. Olukorras, kus 15, 10, isegi 5 aastat tagasi kujundatud parimad interjöörid brutaalselt ümber ehitatakse, vana originaalne inventar asendatakse kataloogimööbliga või visatakse minema ja installatsioonidest – iseloomult üldjuhul ajutistest visuaalsetest objektidest - niikuinii jäävad parimal juhul alles videokaadrid, omandavad rekonstruktsioonid ja fotodokumentatsiooni esitlus omaette väärtuse, hakates uuesti reflekteerima kadunud maailma kujundikeelt ja mõttelaadi. Semiootiliselt väljendab Raidmetsa loominguline areng sealjuures kõige vastandlikumaid ideoloogilisi koode kitšist minimalismini ning on raske määratleda Raidmetsa stiili, talle ainuomast (mis on näiteks kergelt tuvastatav teise aplombika disaineri Maile Grünbergi puhul). Kui determineerin Raidmetsa üldistavalt, siis kui liikujat ornamendilt joonele, kusjuures mõlemad variandid pakuvad vaimustavaid näiteid (”Soolikas-kolmjalg” versus ”John”). Ka halva maitsega manipuleerides jääb ta professionaaliks. Raidmetsa mööblis peavad lakkamatut võitlust funktsionaalne eesmärk ja vormi kunstilisus, kuid Mies van der Rohe postuleering, et tool on peaaegu keerulisem objekt kui pilvelõhkuja, kumiseb koolituselt modernistliku toolidisaineri Raidmetsa meeles kindlasti positiivselt vastu. Installatsioonikunstis on Raidmets väljendusrikaste, kuid mõnevõrra õõnsate žestide meister (neoonlampidega puuvirn Helsingis, li-

TOIVO 5.indd 90

musiin Tallinna Kunstihoone akna ees, ümmargune “tiik” käesoleval näitusel), talle meeldib efekt efekti pärast, kuid ei saa eitada nende suurte literatuursete kujundite visuaalset lummust. Kuni 1990. aastate keskpaigani oli Raidmetsas rohkem kunstnikku, nüüd domineerib temas disainer. Sellest on omajagu kahjugi, sest kaine kaalutlus ei korva lennukaid eksperimente. Kuid – ka aeg on teine.

Eesti disainiajaloos on Raidmets juba kahtlemata fenomen. Ta on olnud piisavalt, loominguliselt, edev, ja selle näitusega tsementeeris Raidmets ka nooremale põlvkonnale endast legendi kui ühest 1980. aastate kõige anarhistlikumast ja elulähedasemast disainerist, kes oma näituse avas sõna otses mõttes paljad jalad vees. Nii käitub rockstaar. Näituseruum transformeerus aga korraks kabareeks. Tahaksin seetõttu lisada, et mu meelest allub Raidmetsa varasem loomepalang alateadvuse hämaratele impulssidele ja mõnikord ka vajadusele ennast tõestada maksku mis maksab. On huvitav, et sealjuures Raidmets peaaegu et ei libastu rahvusvaheliste eelkäijate suhtes (tõenäoliselt oli neoonredel siin kuulsaim erand, selle oleks pidanud küll valikust välja jätma). Tema lauad ja toolid Viinistu kunstimuuseumi restoranile (2004) ühendavad aga võluvalt mälestuse 1950-60. aastate kohalikest vormiotsingutest praeguse uusminimalistliku trendiga. Raidmets kui traditsionalist – kas on see tema järgmise loome-etapi nimi?

4/15/11 12:38:45 PM

91

From kitsch to minimalism Harry Liivrand 2006

Toivo Raidmets as a stage director, illusionist and a poseur was manifested in his best aspects at the exhibition “Toivo Raidmets. From Baroque to Dada” at the Estonian Museum of Architecture, and if he had not held this exhibition which was perhaps even a little bit delayed, straining to align it with his first jubilee, a very individualist author chapter in the history of Estonian design, furniture design and installation art would have been dispersed to an even more hopelessly distant past. Why? I am talking about cultural memory. In a situation where the best interiors designed 15, 10 and even 5 years ago are being brutally rebuilt, replacing the old original furnishings with catalogue furniture or thrown away and the only things that remain of installations – generally already by nature temporary visual objects – are at best video frames, reconstructions and photo documentary presentations gain a special value, reflecting the design language and way of thought of lost worlds. In a semiotic context, the creative development of Raidmets expresses the most contrary ideological codes from kitsch to minimalism and it is difficult to determine Raidmets-style, his unique handwriting (which can, for instance, be easily determined when we talk of Malle Grünberg, another overly self-confident designer). If I had to provide a generalised determination of Raidmets, I would say that he is moving from ornament to line, whereas both these options offer exhilarating examples (“Intestine-Tripod” versus “John”). He remains a professional even when manipulating with bad taste. Raidmets’ furniture contains an endless battle of functional purpose and artistic form, but the postulation of Mies van der Rohe, that a chair is almost a more complicated object than a skyscraper, definitely has a positive ring to it in the mind of Raidmets as a modernist chair designer by training. In installation art, Raidmets is a master of expressive, albeit somewhat hollow jests (the wood stack with neon lamps in Helsinki, the limousine in front of the window of the Tallinn Art Hall, the round “pond” at this

TOIVO 5.indd 91

exhibition), he loves effect for effect, but we cannot deny the visual fascination of those magnificent literary shapes. Until the mid-1990s, Raidmets was more of an artist, while now he is dominated by his inherent designer aspect. That even seems as a bit of a shame, because sober judgement never replaces high-spirited experiments. But – the times are also different.

In the history of Estonian design, Raidmets is definitely a phenomenon. He has been sufficiently – creatively – vain and with this exhibition Raidmets has cemented also for the younger generation a legend of himself as the most anarchistic and life-true designer of the 1980s, who opened his exhibition quite literally barefoot in water. That is the way a rock star behaves. The exhibition hall was momentarily transformed into a cabaret. I would therefore like to add that in my opinion, Raidmets’ earlier creative fire was shaped by the twilight impulses of the subconscious and sometimes also by the need to prove himself, whatever the cost. It is interesting that doing that, Raidmets almost never slips on the backdrop of his international predecessors (the neon ladder was probably the most well-known exception here and should definitely have been left out of the selection). However, his tables and chairs for the restaurant of the Viinistu Art Museum (2004) charmingly combine the memory of the local search for form of the 1950s and 1960s with the current neo-minimalist trend.

Raidmets as a traditionalist – is that the name of his next creative stage?

4/15/11 12:38:45 PM

92

Mihkli hotell, Tallinn Sisekujundus koos Inge Peetrisega 2005 1950. aastatel ehitatud ühiselamus olid ainsad säilinud stalinistlikud elemendid neli kapiteeliga sammast trepikojas.

Eksponeerisin neid maksimaalselt – sebranahka pakituna ning klaasvitriinis. Klassitsistlikku õhustikku lisasin suurte ringvalgustitega laes.

Foto: Jüri Seljamaa Mihkli Hotel, Tallinn Interior design together with Inge Peetris 2005 The only Stalinist-era elements that had remained in the hotel built in 1950s were four capital columns in the vestibule.

I exhibited them as much as possible – packed in zebra skin and in glass showcase.

I added classicist atmosphere with large ring-shaped luminaries in the ceiling.

Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 92

4/15/11 12:38:49 PM

93

TOIVO 5.indd 93

4/15/11 12:38:53 PM

94

Kakskümmend aastat hiljem Toivo Raidmetsa intervjuu Mart Kalmule 19. oktoobril 2010 MK: Meie eelmise intervjuu ajal 20 aastat tagasi olid sa nn kujunduskunsti laineharjal, kuid peagi, 1990. aastate alguses, kukkus see maailm kokku. Järsku polnud enam kellelgi raha suurte ruumilavastuste jaoks ja vaestena hakati otsima hoopis raha teenimise võimalusi.

TR: Ootasin uusi väljakutseid. Tahtsin vaadata, kas vean uutes, kapitalistlikes oludes välja. Ma olen ju pärit korralikust kaupmeeste perest ja elustandard pole mind kunagi külmaks jätnud. Küll oli see vahepeal unarusse jäänud end täielikult loomesse uputades.

MK: Mis sa ette võtsid, et seda saavutada?

TR: Töötasin välja laiatarbekauba nime alla mahtuvaid esemeid ja hakkasin neile tootjaid otsima. Kuna keegi polnud huvitatud, tegin ise OÜ Toivo. Ma pole kunagi kartnud käsi määrida ja keerasin osa kruve ise. Klaaslauad ja eriti nagid olid tõelised bestsellerid ning on leivale korralikult võid peale määrinud.

MK: Kas toodad jätkuvalt?

kesklinna lähedal, Habermanni-suguste tipparhitektide kvaliteetarhitektuuri?

TR: Oh, see oli igavene tegemine. Algul mõtlesin maja ehitada ja tahtsin projekti Vilen Künnapult, sõitsime temaga kuu aega mööda linna ringi ja otsisime krunti, endal kahe jalgratta raha taskus. Lõpuks sain Kelvingi külla. Ühel päeval ütles aga ehtekunstnik Krista Laos, kellelt olin ikka kingiks ehteid tellinud, et siin Veerenni kandis Vaiksel tänaval on üks majaosa müügis. Ma ei mõelnud sekunditki. Siin on ju täielik idüll. Kujutad sa mind ette elamas seal Kelvingis, linnast väljas?

MK: Kuidas mõtlesid oma kodus eestiaegsuse ja avangardsuse tasakaalustada? Tegid ju puhtalt 1920. aastate vaimus kamina, Karin Lutsu sõjaeelse kavandi järgi lasid põrandavaiba kududa jne.

TR: Üritasin tabada maja ajastut, need eestiaegsused sündisid terviku huvides. Disaini ja glamuuri pidu ei mahu koju, ei tahaks disainimuuseumis elada, see on koht puhkamiseks ja taastumiseks.

Olen nõukaaja laps, kes kasvas oludes, kus idealiseeriti Eesti aega. Tükike seda ringlusse tagasi tõmmata oli tore, olen sündinud ülesehitaja.

MK: Kodule järgnes Turbuneeme suvekodu väljaehitamine?

TR: Lapsepõlves olin tihti vanaema juures Viinistul, koht kutsus, tahtsin nagu koju tagasi. Kui võimalus avanes, panin sinna kogu oma energia. Mereromantika ja paadid on mulle olnud alati olulised. Oma esimese paadi, kahese süsta, meisterdasin seitsmendas klassis.

TR: Viimane majanduslik depressioon on teinud kõvasti MK: Kapitalistliku edu harjal 1990. aastate keskel läksid korrektuure. Samas on hea, et kapitalism on koomale sa hoopis Kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri kateedrit tõmmanud. Kõik teevad inventuuri ja mõtlevad rohkem juhtima, miks nii? püsiväärtuste peale.

TR: Eelmine kateedrijuhataja Leo Leesaar oli meie hulMK: Teeninud raha, tegid fassaadi korda, rajasid kodu? gast lahkunud ja jäi tühimik. Andsin endale aru oma aja kinnipanemisest ja nii on see ka läinud. Kuid tänuvõlg TR: Ööklubi Bonnie ja Clyde’i honorari eest (1995) ostsin vajas tasumist ja ma ei ole oma valikut hetkekski kahetsenud. selle maja ja nüüd olen üle 10 aasta siin sees elanud.

MK: Kas otsisid teadlikult eestiaegset aedlinlikku idülli

TOIVO 5.indd 94

MK: Millist haridust tahtsid andma hakata?

4/15/11 12:38:53 PM

95

TR: Sarnast, mida olin saanud, austan väga oma õpeta- MK: Professoril on kohustus olla loomingulises kõrgvorjaid. Pigem domineeris hirm, kas suudan välja vedada. mis, kuidas see õnnestub?

MK: See kõlab nagu väga paigas käsitöise eriala kohta. TR: Muidugi on eriala juhtimise kõrval loominguline akEi pidanud midagi teisiti tegema? tiivsus taandunud. Samas pole kool pärssinud loomet, saad kogu aeg uut informatsiooni ja üliõpilastest kiirgav TR: Mul polnud eelkäijatele midagi ette heita! Noh, särtsu energia hoiab värskena. ja värvi juurde tuua ehk. Funktsionalistliku rohekashalli MK: Kolleegid jõuavad siis rohkem? lõputu kordamine oli ära tüüdanud.

MK: Milline õppejõud sa oma 15-aastase kogemusega TR: Kindlasti. Kuid ma samastan end üliõpilastega ja oled? tunnen nende edust rõõmu. Oma ideed ja võtted lähevad paratamatult üliõpilaste tööde sisse, aga ma pole sellest TR: Kaasatõmbaja, tegutseja! Oluline on koolisisene ühis- nutune. „Mina“ ja „meie“ on heas mõttes sassis. tegevus. Isegi peol peab alati režii olema. Algne tarvidus kõik ise ära teha on asendunud meeskonna valimisega. MK: 2005. aastal oli sul Soolalaos suur isikunäitus. Vaid Et orkester hästi mängiks, on mul vaja vähem soleerida. väga vähesed elavad Eesti arhitektid, eriti veel nii nooKool on mulle pere eest, on võtnud niipalju, et oma eraelu red, on seda endale lubada saanud. Mis kogemuse see sättimiseks aega pole jäänud. andis?

MK: On teil head üliõpilased?

TR: Ma ei saanud osa näitusekujundusest, täispuhutavatest kilesammastest musta metsa, püsti ja jäin pigem TR: On küll, suurepärased. Eriala on olnud pikalt laine- suurele ruumile alla. Ekspositsioon ei suutnud kogu ruumi harjal, moekas, suur konkurss annab võimaluse valida ära pingestada. Tuleb olla enda vastu lõpuni nõudlik. parimad.

MK: Kunst on sulle jätkuvalt oluline?

MK: Suudad sa kõiki üliõpilasi võrdselt kohelda?

TR: Kunst on väga oluline, naudin ja tarbin teda kõigis TR: Suudan küll! Oma tütre (Kaisa Raidmets – MK) vastu avaldusvormides. Loomult olen rohkem kunstnik kui olin ehk nõudlikum ja sellest tuli mõneks ajaks paksu tehnokraat. verd. Meie kursusel oli Pille Lausmäe, kelle isa oli siis ka- Igal ajal on oma mängureeglid ja võimalused, nõukaaja teedrijuhataja, Väino Tamm, tema ka tutistas oma tütart lõpu art design’i puhang oli minu puhul tingitud tolleaegrohkem kui vaja. sete materjalide ja valmistusvõimaluste kasinusest. Nüüd lubavad võimalused kõike. Vaatan uuesti, kas suudan MK: Nüüd kui kool üleeuroopalisele taustale projitsee- end tänapäevaste mängureeglitega kehtestada. Tool rub, millisena sa seda tajud? Mis on sinuaegse kateedri on minu eriline lemmik, kõige keerulisem ja huvitavam plussid ja miinused? ristsõna. Ruumikujundus on kokkuleplaslikum. Osapoolte erinevad huvid, rahalised piirangud jne, lahustavad TR: Miinus on silmaringi kitsus.Kesk-Euroopas saad vastutuse. Aga vormis oled iseseisev ja omaette. Eseme kogu kultuuripaleti juba geograafiast johtuvalt kiire- plussid ja miinused on su enese süü. mini kätte. Ka on raha alati vähe. Samas see, et meil ei jätku välismaalt staarõppejõudude kutsumiseks raha, MK: Suudad sa ajaga kaasas käia, kogu aeg tulevad ju pole väga suur miinus, sest kohalikud on täiesti tasemel. uued trendid…

Parimad on ju tulnud kooli õpetama. Palk on küll väike, kuid õpetamine auasi. Plussiks pean osakonna väiksusest TR: Olen terve elu püüdnud end trendile mitte kätte anda ja eraldiolekust sündinud perekondlikku sisekliimat. Kõik või siis selle raames kindla omapära, originaalsusega silon nimega ja nähtavad. ma paista. Eelistan konstruktiivsust, sisu ja vormi ühtsust

TOIVO 5.indd 95

4/15/11 12:38:53 PM

96

dekoratiivsele ilutsevale suhtumisele. Trend on küll meie ühiskeel, kuid ka keelt saab rikastada, seda võõrsõnade või slängiga põimides või lihtsalt uuendades.

MK: Teie erialal pole ju trendist pääsu.

TR: Muidugi pääsu pole. Kahjuks töötab see nivelleerivalt ja avaldub tihti dekoratiivse, ilutseva suhtumise kaudu.

MK: Kuidas Eestis sisearhitektidega on, kas olete rikkurite puudlid?

TR: Küllap oleme, kuigi alati on mõtet karakterit näidata.

Igaüks peaks püüdma realiseerida oma kodanikuplatvormi ja olema loomevintske. Ise proovin igasse töösse panna rohkem algupära ja vähem kataloogi. Ei taha olla protsessi lakei, vaid looja.

TOIVO 5.indd 96

4/15/11 12:38:53 PM

97

Twenty years later Interview of Toivo Raidmets to Mart Kalm on 19 october 2010

MK: During our previous interview 20 years ago you were riding on the wave of so called design art, but this world collapsed very soon in the beginning of 1990s. Suddenly nobody had any money for big scale performances and in poverty artists started to seek other options for earning money.

and a bestseller clothes rack sold well and have earned me “a lot of butter to spread on bread”.

MK: Do you still manufacture them?

TR: The current recession has made a lot of corrections. Isn`t it good that dull capitalism has shrunk. Everybody is involved in stocktaking and thinking of more constant values.

MK: Having earned money you refurbished the façade i.e. built yourself a home?

TR: For the retaining fee I received for the design of Nightclub Bonnie and Clyde in 1995, I bought the second floor of the house and have been residing here for over 10 years now.

MK: Did you knowingly look for a suburban idyll which was built during the first Estonian Republic i.e. top architecture TR: I was looking forward to new challenges. I wanted to see created by Habermann-like top architects that is close to whether I would make it in the new circumstances of capital- the city centre? ism. The standard of living has never left me indifferent. I do come from a family of wealthy merchants, yet the skill had TR: Well, this was a lot of trouble. At first I thought of build-

been left underutilized when I plunged deep into the world ing a house and asked for a project from Vilen Künnapuu. We of creation. were driving all over the city for about a month and looking for a plot, but I only had enough money to buy two bicycles.

Finally I reached Kelvingi village. One day a jewelry artist MK: What did you do to achieve this?

Krista Laos, from whom I had occasionally bought jewelry TR: I worked out several items that could be qualified as con- for gifts, told me that there was the second floor of a house sumer goods and started to look for potential manufacturers. for sale in the area of Veerenni Street in a Vaikne Street. I did As nobody was interested, I set up OÜ Toivo (a private limited not even think half a second and bought the second floor of company). I have never been afraid of doing something with the house. It is a perfect idyll here. Would you imagine I lived my own hands and fastened the screws myself. Glass tables in Kelvingi village, outside the city?

TOIVO 5.indd 97

4/15/11 12:38:53 PM

98

MK: How did you want to balance the atmosphere of the first MK: What kind of a lecturer are you with your experience of Estonian Republic and avant- gardism? You built a chimney in 15 years? pure 1930s style, ordered a carpet according to the pre-World War II design of Karin Luts etc.

TR: Captivator, manager! In-house co-operative activity is essential. Every party must have management, not just fun!

TR: I tried to catch the era of the building, these first Estonian The initial need to do everything by myself has been replaced Republic like things came about for completeness. The party by appointing a team, to make the orchestra play well. As a of design and glamour at home is impossible. You would not result I have no need to play solo. School is like a family to me like to live in a design museum, because home is for rest and and has taken so much toll that there has remained no time recovery. I am not vane about it and have enough confidence to set out my family life. for that.

MK: Do you have good students?

I am a child of the Soviet era where the first Estonian Republic period was idealized. It was nice to bring about a little of the TR: Yes, they are great. The specialty has been popular for atmosphere of that time, I am a born rebuilder. a long time - trendy, big competition which supplies an opportunity to select the best candidates.

MK: Your home was followed by the Turbuneeme summer house?

MK: Are you able to treat all the students on the equal basis?

TR: I spent my childhood summers at my grandmother`s place in Viinistu. The place attracted me and I really had wished to go back home. The romance of the sea and boats has always been important to me. When I had the chance, I put all my energy in it.

TR: Yes, I do. I was perhaps more demanding to my daughter (Kaisa Raidmets – MK) which caused some controversy for some time. We had Pille Lausmäe in our years whose father was the Head of the Department Väino Tamm. He was also more strict with his daughter than necessary.

MK: On top of the capitalistic wave of success in the middle MK: Now that the academy is re-orientating to the panof 1990s you went to the Art Academy to run the Department European background, how do you take it? What are the advantages and disadvantages of your managed department? of Interior Design, why?

TR: The previous Head of the Department, Leo Leesaar had TR: The constant disadvantage that has remained is the narpassed away and there was an opening. I realized that I was row mind. In Central-Europe the cultural diversity is much going to be tied and so it has been. Yet indebtedness needed easier to reach and there are more opportunities for comto be paid back and I have never regretted the choice. munication. Another disadvantage is the lack of financial means. At the same time it is not a big disadvantage that we do not have the finances to call in star lecturers from abroad, MK: What kind of education did you want to offer? because domestic lecturers meet the requirements very well.

TR: The kind I had received, I really respect my teachers. The best ones have come to the academy to teach, although The dominant feeling was the fear of whether I was able the salary is small it is the matter of honor. I consider an adto manage. vantage of my department to be its small size and family-like internal climate, due to its remoteness from the main building.

MK: It sounds like the handicraft specialty had been instilled Everybody is visible and thus responsible. in you. You didn’t have to do anything differently?

MK: Has the remoteness also been criticized by the stuTR: There was nothing to reproach to my predecessors! dents?

Maybe some additional spark and colour was needed. The constant application of functionalistic greenish-grey had TR: Still, 70 students give it the critical mass. It is a big village become boring. not a lonely farm in the forest.

TOIVO 5.indd 98

4/15/11 12:38:53 PM

99

MK: A professor must be professionally in very good creative TR: I have tried all my life not to give in to trends, or show form, how do you succeed? off within its frame with certain originality and personality.

I prefer constructiveness, unity of content and form, to the TR: Of course the creative activity has shrunk due to man- decorative fancy attitude. Trend is our common language, agement duties at the department. At the same time the but it also is possible to enrich this language by mixing or academy has not restrained creation. The constant flow of elaborating it with foreign words or slang. new information and the energy beaming from the students keeps you fresh and alert.

MK: There is no escape from trend in your field.

MK: Are your colleagues more involved in management?

TR: Of course, there is not. Unfortunately it works as a unifying factor and often reveals itself through a decorative and TR: Certainly, but I identify myself with the students and feel fancy attitude. real happiness for their success. My personal ideas, tricks and methods inevitably become part of the students` work, but I MK: What is your attitude to computer assisted design? am not unhappy. Our styles are mixed up in a good sense.

TR: I just grin at pasting and think it cheap. A free line with MK: In 2005 you had a big personal exhibition in the Salt a pencil is special, I rely on the co-operation of hand and Warehouse (Soolaladu).Only very few living Estonian archi- reason. tects, especially among younger ones, could have afforded it.

What did this experience give to you?

MK: How is it with interior designers in Estonia? Are they the poodles of the wealthy?

TR: I was unable to put up my inflatable black forest and the big room took over. There were mainly old things and I TR: This is probably true, although it always pays to show was unable to strain the room. You need to be demanding the character. Everybody should try to realise his/her citizen`s till the end. platform and creative toughness. I myself try to put in every work more creation and less catalogue. I do not want to be the follower of the process, but a creator.

MK: Art is still important to you?

TR: Art is very close to me, I enjoy it and consume in all its forms. I am more like an artist than technocrat by nature.

Every period has its rules of the game and opportunities. The outburst of art design in the end of the Soviet period came in my case about due to the shortage of materials and manufacturing possibilities. The handy way to react was through the rough key. I selected the materials that required primitive processing. Now there are rather promising opportunities. I am going to try out whether I will be able to establish myself through the contemporary rules of the game. The chair is my favorite item, the most complicated and interesting crossword. Room design is more the matter of compromise, different interests of the parties, financial restrictions etc., but I am more free in form. Responsibility has not dissolved that much, the advantages and disadvantages are your own favor or fault.

MK: Are you able to follow the time, new trends are coming up all the time‌

TOIVO 5.indd 99

4/15/11 12:38:53 PM

100

TOIVO 5.indd 100

4/15/11 12:38:56 PM

101

Suvekodu Turbuneemes 2004–2008 Minule väga oluline ja soe koht.

Siia jõudes tunnen, et olen tõeliselt kodus.

Küllap sellepärast, et vanaema sünnikodu on siinsamas Viinistus ning kogu hoonestik enese kätetöö.

Fotod: Toivo Raidmets Summerhouse at Turbuneeme 2004–2008 This is a very important and warm place for me. When I arrive here, I really feel at home.

This is most likely due to the fact that my grandmother`s birthplace is nearby at Viinistu and all the buildings have been erected by my own hands.

Photos: Toivo Raidmets

TOIVO 5.indd 101

4/15/11 12:38:59 PM

102

TOIVO 5.indd 102

4/15/11 12:39:02 PM

103

TOIVO 5.indd 103

4/15/11 12:39:10 PM

104

TOIVO 5.indd 104

4/15/11 12:39:11 PM

105

Toolid „Poi” ja „Kai” 2010 38 x 44 x 78 cm Olen alati hädas nimepanekuga oma mööbliesemetele. Nad sünnivad kas vormiloome lustist või tarvidusest mõnda konkreetsesse ruumi. „Poi” meenutab oma seljatoe triibustuses meremärki.

Ja kus poid, seal kaid.

Foto: Jüri Seljamaa Chairs Poi (Buoy) and Kai (Quay) 2010 38 x 44 x 78 cm I have always had trouble naming my pieces of furniture. They are born either from the joy of creating forms or the necessity of some certain room.

The striped pattern on the back of the Buoy resembles a navigation buoy and where you have buoys, you will certainly come across quays as well.

Photo: Jüri Seljamaa

Iste „Kolmjalg” 2010 Ø 26 x 46 cm Foto: Jüri Seljamaa Seat Tripod 2010 Ø 26 x 46 cm Photo: Jüri Seljamaa

TOIVO 5.indd 105

4/15/11 12:39:17 PM

106

TOIVO 5.indd 106

4/15/11 12:39:19 PM

107

Kunstnike klubi KuKu Tallinna Kunstihoone 2009-2010 Foto: J端ri Seljamaa Artists` Club Ku-Ku Tallinn Art Hall 2009-2010 Photo: J端ri Seljamaa

TOIVO 5.indd 107

4/15/11 12:39:22 PM

108

CV Toivo Raidmets

sisearhitekt, ESL

1955 1982

sündinud Põltsamaal sisearhitekt, Tallinna Kunstiülikool

Teenistuskäik 1978 1982 – 1987 1987 – 1991

1991 – 1995 1995 –

mööblivabrik „Standard”, konstruktor Tartu Mööblikombinaat, peadisainer Tallinna Kunstitoodete Kombinaat „ARS”, sisekujundaja vabakutseline kunstnik Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna juhataja

Auhinnad 1986

1987

1989

1995

1999

2004

Büroomööbli näitus, Moskva Kuldmedal Näituse „Acta ’87” kujunduskontseptsioon ja kujundus (koos Eero Jürgensoniga) Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) aastapreemia Rahvusvaheline disaininäitus „Ruum ja Vorm V”, Tallinn Grand Prix Ööklubi „Bonnie & Clyde” sisekujundus Hotell „Olümpia”, Tallinn ESL aastapreemia Laud „Tea” tootja OÜ TOIVO ESL aastapreemia Tool „John” tootja OÜ TOIVO ESL aastapreemia

Sisekujundused 1986 1989 1991 1992 1993 1995 1996 1996 1997 1999 2003

TOIVO 5.indd 108

Tartu Agrotööstuskompleksi administratiivhoone Tartu Autovedude administratiivhoone Restoran „Eeslitall” (koos Taso Mähariga), Tallinn Tartu Laululava siseruumid Kohvik „Kawe”, Tartu Ööklubi „Bonnie & Clyde”, hotell „Olümpia”, Tallinn Restoran „Karl Friedrich”, Tallinn „Kalevi” jahtklubi, Tallinn Aare Raigi advokaadibüroo, Tallinn Ööklubi „Flamingo”, Tallinn Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna büroo

Toivo Raidmets

Interior architect, Estonian Society of Interior Architects (ESIA)

1955 1982

born in Põltsamaa, Estonia interior architect, Estonian State Art Institute

Employment history 1978 1982–1987

1987–1991

1991–1995 1995–…

Furniture Factory “Standard “, designer Tartu Mööblikombinaat (Tartu Furniture Factory), head designer Tallinna Kunstitoodete Kombinaat (Tallinn Art Products Factory) “ARS“, interior designer freelance artist Head of the Department of Interior Architecture, Estonian Academy of Arts

Awards 1986

1987

1989

1995

1999

2004

Exhibition of Office Furniture, Moscow Gold medal “Acta ’87 “, exhibition of Estonian Applied Art and Design, design concept and design (with Eero Jürgenson) ESIA annual award International design exhibition “Ruum ja vorm V“, Tallinn Grand Prix Interior design of the Night club “Bonnie & Clyde” in the Olympia Hotel, Tallinn ESIA annual award Table “Tea“, manufacturer OÜ Toivo ESIA annual award Chair “John“, manufacturer OÜ Toivo ESIA annual award

Interior design 1986

1989 1991 1992 1993 1995

Administrative building of Tartu Agrotööstuskompleks (Agriculture Industry Complex) Administrative building of Tartu Autovedu (Haulage) Restaurant “Eeslitall” (with Taso Mähar) Rooms of the Tartu Song Festival Stage Cafe “Kawe”, Tartu Night club “Bonnie & Clyde” in the Olympia Hotel, Tallinn

4/15/11 12:39:22 PM

109 2004 2005 2007 2008 – 2010

Viinistu Kunstimuuseumi retoran Hotell „Mihkli”, Tallinn Eesti Kirjandusmuuseumi saal, Tartu Kunstnike klubi „Kuku”, Tallinn

Näitusekujundused 1986

1987

1987

1987

1988

1989

1992

1995

Noorte kujundajate näitus „Aeg ja koht”, (koos Jüri Kermikuga) Tallinna Kunstihoone salong Signe Kivi ja Jaak Arro näitus Tallinna Kunstihoone salong Katrin ja Peeter Pere näitus Tallinna Kunstihoone salong Eesti tarbekunsti- ja disaininäitus„Acta ’87” (koos Eero Jürgensoniga) Tallinna Kunstihoone Noorte kunstnike näitus „Ma pole kunagi käinud New Yorgis” (koos Eero Jürgensoniga) Tallinna Laululava Rahvusvaheline disaininäitus „Ruum ja vorm V” Tallinna näituseväljak Baltimaade Tarbekunst (koos Taso Mähariga) Hamburg Kineetilise kunsti näitus „Mobile 1”, Tallinna Kunstihoone

Näitused 1986

1986

1987

1987

1987

1988

1989

1989

1989

1990

1992

1992

1992

1994

TOIVO 5.indd 109

Eesti Kunstnike Liidu noortekoondise näitus Eesti Näitused, Tallinn Noorte kujundajate näitus „Aeg ja koht” Tallinna Kunstihoone salong Art Design Tallinnast, Vilnius Nõukoguse Eesti kunsti ülevaatenäitus Moskva Eesti tarbekunsti- ja disaininäitus „Acta ’87” Tallinna Kunstihoone Noorte kunstnike näitus „Ma pole kunagi käinud New Yorgis” Tallinn „Tool on tool” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Tallinn Rahvusvaheline disaininäitus „Ruum ja vorm V” Tallinn Näituseväljak Grupinäitus koos Epp-Maria Kokamägi, Signe Kivi, Siim-Tanel Annuse, Jaak Arro ja Mari Kurismaaga Tallinna Kunstihoone „Eesti Maastikud” (koos Vilen Künnapu, Leonhard Lapini, Eero Jürgensoni, Andres Siimu ja Hanno Kreisiga) Helsingi, Esplanaad Baltimaade Tarbekunst (koos Taso Mähariga) Hamburg „Mare Balticum” (koos Kristaps Gelzise ja Deimantas Narkevičiusega) Suomenlinna, Helsingi Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse näitus „Olematu kunst” Tallinna Kunstihoone Rauma Biennale Balticum

1996 1996 1997 1999 2003 2004 2005 2007

Restaurant “Karl Friedrich”, Tallinn “Kalev” yacht club, Tallinn Aare Raig Law Office, Tallinn Night club “Flamingo”, Tallinn Tartu office of the Estonian Writers’ Union Viinistu Art Museum restaurant Hotel “Mihkli”, Tallinn Hall of the Estonian Literary Museum, Tartu

Exhibition design 1986

1987

1987

1987

1988

1989

1992

1995

Exhibition of young designers Aeg ja koht (Time and Place), (with Jüri Kermik) Tallinn Art Hall Gallery Katrin and Peeter Pere’s exhibition Tallinn Art Hall Gallery Signe Kivi and Jaak Arro’s exhibition Tallinn Art Hall Gallery Exhibition of Estonian Applied Art and Design “ACTA ’87“ (with Eero Jürgenson) Tallinn Art Hall Exhibition of young artists “Ma pole kunagi käinud New Yorgis“ ( “I have never been to New York“) (with Eero Jürgenson) Tallinn Song Festival Stage International design exhibition “Ruum ja vorm V“ ( “Space and Form V“) Tallinn Exhibition Centre Baltic Applied Art Hamburg Exhibition of kinetic art Mobile 1 Tallinn Art Hall

Exhibitions 1986

1986

1987

1987

1987

1988

1989

1989

1989

1990

Exhibition of young members of the Estonian Artists’ Association Estonian Exhibition Centre, Tallinn Exhibition of young designers Aeg ja koht (Time and Place) Tallinn Art Hall Gallery Art Design from Tallinn Vilnius Overview exhibition of art from Soviet Estonia Moscow Exhibition of Estonian Applied Art and Design “ACTA ’87“ Tallinn Art Hall Exhibition of young artists “Ma pole kunagi käinud New Yorgis“ (“I have never been to New York“), Tallinn “A Chair is a Chair“ Estonian Museum of Applied Art and Design International design exhibition “Ruum ja vorm V“ (“Space and Form V“) Tallinn Exhibition Centre Group exhibition with Epp-Maria Kokamägi, Signe Kivi, Siim-Tanel Annus, Jaak Arro and Mari Kurismaa Tallinn Art Hall Eesti maastikud, Estonian Landscapes, (with Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Eero Jürgenson, Andres Siim and Hanno Kreis) Esplanade, Helsinki, Finland

4/15/11 12:39:22 PM

110 1995

1999 – 2000 2000

2001

2004

2005

2008

Kineetilise kunsti näitus „Mobile 1”, Tallinna Kunstihoone Eesti disaininäitus „Ruum ja vorm VI” Design Forum Saint-Etienne Baltimaade Disain Kopenhaagen Designmai Berliin Personaalnäitus „Barokist Dadani” Eesti Arhitektuurimuuseumis Grupinäitus koos Tiit Pääsukese, Mare Tralla, Peeter Alliku, Peep Pedmansoni, Ave Nahkuri ja Viive Väljaotsaga Põltsamaa

Tööd kogudes Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum Eesti Arhitektuurimuuseum Liikmelisus 1990 1995 2010 1996 2006

Eesti Kunstnike Liit Eesti Sisearhitektide Liit Eesti Disainerite Liit Eesti Arhitektuurimuuseumi kuratoorium Eesti Sisearhitektide Liidu nõukoda

1992

1992

1992

1994

1995

1999 – 2000

2000

2001

2004 2005

2008

Baltic Applied Art (with Taso Mähar) Hamburg, Germany “Mare Balticum” (with Kristaps Gelzis and Deimantas Narkevičius) Suomenlinna, Helsinki, Finland Unexistent Art, Exhibition of the Soros Center for Contemporary Arts, Tallinn Art Hall Rauma Biennale Balticum Rauma, Finland Exhibition of kinetic art Mobile 1, Tallinn Art Hall Estonian Design Exhibition “Ruum ja vorm VI” (“Space and Form VI”) Design Forum Saint-Etienne, France Baltic Design Copenhagen, Denmark Exhibition “Designmai”, Berlin Persona – Exhibition “Barokist Dadani” Museum of Estonian Arcitecture Group exhibition with Tiit Pääsuke, Mare Tralla, Peeter Alliku, Peep Pedmanson, Ave Nahkur and Viive Väljaots Põltsamaa

In collections Estonian Museum of Applied Art and Design The Museum of Estonian Architecture Membership 1990 1995 2010 1996

2006

TOIVO 5.indd 110

Estonian Association of Artists Estonian Association of Interior Artists Estonian Association of Designers Board of Governors of the Museum of Estonian Architecture Advisory Committee of the Estonian Association of Interior Architects

4/15/11 12:39:22 PM

111

TOIVO 5.indd 111

4/15/11 12:39:29 PM

TOIVO 5.indd 112

4/15/11 12:39:29 PM

Raamatu väljaandmist toetavad / Supported by

Eesti Kultuurkapital /

Cultural Endowment of Estonia

Eesti Sisearhitektide Liit /

Estonian Society of Interior

Architects

Väljaandja / Published by

Eesti Kunstiakadeemia /

Estonian Academy of Arts Koostanud / Complied by Toivo Raidmets Tekstid / Texts

Krista Kodres

Sirje Helme

Mart Kalm

Harry Liivrand Toimetanud / Editor

Leele Välja Tehniliselt toimetanud / Technical editor

Sigrid Pavel Keeletoimetajad / Language editors

Tiia Upine

Triin Tammert Tõlkija / Translation by

Alias Tõlkeagentuur Fotod / Photos by

Erki-Erich Merila

Jüri Seljamaa

Tiit Veermäe

Mari Kaljuste

Kaido Haagen

Jüri Laan

Tarvo-Hanno Varres

John Wasastjerna

Toivo Raidmets Trükikoda / Printed by

Pakett ISBN

978-9949-467-08-2

Raamatu väljaandmist toetavad / Supported by

Eesti Kultuurkapital /

Cultural Endowment of Estonia

Eesti Sisearhitektide Liit /

Estonian Society of Interior

Architects

Väljaandja / Published by

Eesti Kunstiakadeemia /

Estonian Academy of Arts Koostanud / Complied by Toivo Raidmets Tekstid / Texts

Krista Kodres

Sirje Helme

Mart Kalm

Harry Liivrand Toimetanud / Editor

Leele Välja Tehniliselt toimetanud / Technical editor

Sigrid Pavel Keeletoimetajad / Language editors

Tiia Upine

Triin Tammert Tõlkija / Translation by

Alias Tõlkeagentuur Fotod / Photos by

Erki-Erich Merila

Jüri Seljamaa

Tiit Veermäe

Mari Kaljuste

Kaido Haagen

Jüri Laan

Tarvo-Hanno Varres

John Wasastjerna

Toivo Raidmets Trükikoda / Printed by

Pakett ISBN

978-9949-467-08-2