RUUMIPILT 2011

Page 1

Ruumipilt

2011

16

48

78

112

140

168

26

56

84

118

146

172

38

62

90

124

152

176

70

100

130

158

Eesti parimad interjöörid ja disain

2011

Estonia's Best Interior Design Projects and Products

Лучшие интерьеры и промышленный дизайн эс тонии

Ruumipilt 16

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tarmo Piirmets

26

Ahhaa teaduskeskus Tartus Tea Tammelaan / Malle Jürgenson / Krista Lepland

38

Kubija Hotell-Loodusspaa Tiiu Truus / Birgit Jaanus

48

Restoran Francesco Sibio Sirle Rebane / Anne-Mai Maasalu / Ivo Rebane

56

Restoran Cha Dao Dmitri Pisarenko

62

LHV teenindusbüroo Kerli Lepp / Pille Lausmäe

70

Overall Eesti müügisalong Jan Skolimowski

78

LTKH radioloogia osakond Mari-Iris Saarepera

84

Genetrade Eesti büroo Jan Skolimowski

90

Peterburi Jaani kirik Juta Lember

100

Eesti Ajaloomuuseum Margit Aule / Liis Lindvere / Margit Argus

112

Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMU kunstimuuseumis Terje Kallast-Luure

118

BAUA näitus-installatsioon “GLOBE” Tomomi Hayashi / Tim Martin / Mark Grimitliht / Mart Lankots / Kristian Kirsfeldt

124

Näitus “Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912” Hannes Praks

130

Eduard Tubina muuseum Kärt Loopalu / Liina Langemets / Krista Thomson

140

Järvamaa turismiinfokeskus Hanna Karits / Annes Arro

146

Heinekeni baar Galina Burnakova / Gert Sarv

152

Ilusalong Comme il Faut Ivo Rebane / Sirle Rebane

158

Pood Lõng ja Lõngast Priit Põldme / Reet Sepp

168

Raamat “Tööraamat” Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi

172

Raamat “Raidmets” Toivo Raidmets

178

Резюме


16

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tarmo Piirmets

26

Ahhaa teaduskeskus Tartus Tea Tammelaan / Malle Jürgenson / Krista Lepland

38

Kubija Hotell-Loodusspaa Tiiu Truus / Birgit Jaanus

48

Restoran Francesco Sibio Sirle Rebane / Anne-Mai Maasalu / Ivo Rebane

56

Restoran Cha Dao Dmitri Pisarenko

62

LHV teenindusbüroo Kerli Lepp / Pille Lausmäe

70

Overall Eesti müügisalong Jan Skolimowski

78

LTKH radioloogia osakond Mari-Iris Saarepera

84

Genetrade Eesti büroo Jan Skolimowski

90

Peterburi Jaani kirik Juta Lember

100

Eesti Ajaloomuuseum Margit Aule / Liis Lindvere / Margit Argus

112

Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMU kunstimuuseumis Terje Kallast-Luure

118

BAUA näitus-installatsioon “GLOBE” Tomomi Hayashi / Tim Martin / Mark Grimitliht / Mart Lankots / Kristian Kirsfeldt

124

Näitus “Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912” Hannes Praks

130

Eduard Tubina muuseum Kärt Loopalu / Liina Langemets / Krista Thomson

140

Järvamaa turismiinfokeskus Hanna Karits / Annes Arro

146

Heinekeni baar Galina Burnakova / Gert Sarv

152

Ilusalong Comme il Faut Ivo Rebane / Sirle Rebane

158

Pood Lõng ja Lõngast Priit Põldme / Reet Sepp

168

Raamat “Tööraamat” Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi

172

Raamat “Raidmets” Toivo Raidmets

178

Резюме





ESL Eesti parimad interjöörid ja disain 2011 Ruumipilt Toimetaja ja vastutav väljaandja Priit Põldme Kujundus ja küljendus Velvet Tekstid Maris Takk Ell-Maaja Randküla Karin Paulus Keeletoimetaja Hele Lepikov Tõlge A&A Lingua OÜ / inglise keel Translator OÜ, Sergei Akopjan / vene keel Trükk Tallinna Raamatutrükikoda Väljaandja Eesti Sisearhitektide Liit 2012 ISSN 1736-4493

Ruumipilt on Eesti Sisearhitektide Liidule kuuluv kaubamärk


Ruumipilt Eesti parimad interjöörid ja disain

2011

Estonia's Best Interior Design Projects and Products

Лучшие интерьеры и промышленный дизайн эс тонии


Sisukord Contents

16

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tarmo Piirmets

70

Overall Eesti müügisalong Jan Skolimowski

118

BAUA näitus-installatsioon "GLOBE" Tomomi Hayashi / Tim Martin / Mark Grimitliht / Mart Lankots / Kristian Kirsfeldt

158

Pood Lõng ja Lõngast Priit Põldme / Reet Sepp

26

Ahhaa teaduskeskus Tartus Tea Tammelaan / Malle Jürgenson / Krista Lepland

78

LTKH radioloogia osakond Mari-Iris Saarepera

124

Näitus "Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912" Hannes Praks

168

Raamat "Tööraamat" Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi

38

Kubija Hotell-Loodusspaa Tiiu Truus / Birgit Jaanus

84

Genetrade Eesti büroo Jan Skolimowski

130

Eduard Tubina muuseum Kärt Loopalu / Liina Langemets / Krista Thomson

172

Raamat "Raidmets" Toivo Raidmets


48

Restoran Francesco Sibio Sirle Rebane / Anne-Mai Maasalu / Ivo Rebane

90

Peterburi Jaani kirik Juta Lember

140

Järvamaa turismiinfokeskus Hanna Karits / Annes Arro

176

ESL tudengipreemia Tuuli Trei

56

Restoran Cha Dao Dmitri Pisarenko

100

Eesti Ajaloomuuseum Margit Aule / Liis Lindvere / Margit Argus

146

Heinekeni baar Galina Burnakova / Gert Sarv

178

Резюме

62

LHV teenindusbüroo Kerli Lepp / Pille Lausmäe

112

Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMU kunstimuuseumis Terje Kallast-Luure

152

Ilusalong Comme il Faut Ivo Rebane / Sirle Rebane


ESL AASTAPREEMIA KONKURSS 2011 ŽÜRII KOOSOLEKU PROTOKOLL Konkursil osales 44 tööd, millest žürii valis välja 21 nominenti erinevates kategooriates. Preemiad otsustati välja anda viies kategoorias.

ÜHISKONDLIKU INTERJÖÖRI PREEMIA

AJALOOLISE INTERJÖÖRI PREEMIA

NÄITUSE JA INSTALLATSIOONI KUJUNDUSE PREEMIA

Tarmo Piirmets

Juta Lember

Terje Kallast-Luure

Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Peterburi Jaani kirik

Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMU kunstimuuseumis

Tartus on õppeasutuste seas kaheldamatult kõva konkurents. Nii pole õppekava kõrval sugugi mitte vähem tähtis, kes suudab tulevasi õppureid apetiitse ruumiga meelitada ning enda külge köita. Põneva arhitektuuri toel on tervishoiu kõrgkooli sisearhitekt suutnud luua nooruslikult hoogsa ruumi. Tehnitsistlikule hoonele on juurde lisatud suur hulk värve, mitmesuguste materjalide popurrii ning terve rida trendikaid mööblitükke. Tudengid kogevad tõelist moemekat ning kõige hallimgi hiireke tunneb end vähemalt Lady Gagana mitte ainult tipptehnoloogiaga sisustatud õpperuume kasutades, vaid veelgi enam näiteks plastkivil poseerides, sõpradega õues või kohviku siseterrassil padjahunnikus lösutades. Avastamisrõõmu üllatavatest vaadetest, kummastavatest nurgakestest, fotogeenilistest paikadest ning enese eksponeerimiseks sobivatest taustadest peaks jätkuma stuudiumi lõpuni.

Peterburis 1860. aastal valminud Jaani kiriku rajas kohalik eesti kogudus. Nõukogude ajal ehitati kirik robustselt ümber, tehti sisse vahelaed ja võeti maha torn ning lõpuks seisis pühamu ka päris tühjana. Juta Lember suutis aga teha sellest räämas hoonest tõeliselt hõrgu palve- ja kontserdipaiga. Võib ilma häbenemata öelda, et oluliselt parema kui muinsuskaitse all olev keskpärane eksterjöör seda vääriks. Linda Madaliku timmitud akustikaga saali klaar lahendus põlistab kujutlust Põhjalast. Avarust lisavale heledusele vastanduvad mustaks peitsitud tammepuust põrand ning tumedad pingid. Kiriku apsiidi kaared on saanud hõbedased triibud. 19. sajandile iseloomuliku koguka altarimaali asemel on eelistatud ruumi ehedust kogeda võimaldavat risti ning minimalistlikku altarit. Põneva vastanduse moodustavad laes lagedaks jäetud tehnilised struktuurid ning keerukad ja pidulikud kroonlühtrid. Sageli fragmentaarsuse ning kuhjamise all kannatavate ajalooliste ruumide kõrval on taoline terviklik ning sisearhitektuursest isikupärast lookas lahendus tõeliselt eeskuju vääriv.

Kompaktne ning väljapaneku sisust johtuv lahendus ei laskunud raisku minna Kumu saali avarad võimalused. Kujundus lähtus suuresti Pavel Filonovi ning teiste vene avangardistide teostest. Sealt laenati teatud nihestatus, abstraktne komponeerimisviis ning ka värvigamma. Punane ei seostu siin mitte ainult nõukogudeliku sümboolikaga, aga ka uskumusega punase väest, pühadusest ning ilust. Kiiduväärselt ei konkureeri ekspositsioonipinnad siiski maalidega, vaid aitavad hoopis luua meeldiva ja toetava keskkonna, kus kunsti kaeda.


ŽÜRII

"VÄIKE RUUM" PREEMIA

PUBLITSISTIKA PREEMIA

Hanna Karits / Annes Arro

Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi

Järvamaa turismiinfokeskus

Eerik Olle sisearhitekt / žürii esimees Maile Grünberg sisearhitekt

Raamat "Tööraamat" Kaire Kemp-Tišler sisearhitekt

Paide enesekuvand võib ju olla kui Eestimaa süda, ent jääb geograafilisest asukohast hoolimata mujalt tulnutele läbisõiduhooviks. Aeglase elamise ilule ning kohalikule ajaloole aitab nüüd tähelepanu koondada Järvamaa Turismiinfokeskus. See, keskväljaku ääres paiknev vahva vana maja, on üks otsatult meeldiv paik, kust on lõpuks suisa kahju lahkuda. Keskuses saab nii interaktiivselt letilt kui ka trükiste vormis teavet kohalike vaatamisväärsuste, majutuspaikade ning ürituste kohta, samuti võib soetada mitmesuguseid suveniire. Arhailises hoones aitavad meeleolukust luua sepistatud käepidemetega triibulises kuues uksed ning jändrik laud, mille ääres on mõnus teha väike paus ning otsustada, kus edasi tasuks ringi vaadata.

Tänu töökusele, eruditsioonile ning intuitsioonile on Pärtelpoeg ajalooliste ruumide ja mööbli tundmise tõeline täht. Mis veelgi väärtuslikum: nende teadmiste põhjal oskab ta luua iseloomuga interjööre. Tegelikult on suisa arusaamatu, miks Leila Pärtelpoja loomingust ülevaadet seni polnud. Nüüd on õnneks maestro taiestest sündinud Tartu kunstikooli pikaajalise võtmeisiku Krista Roosi eestvõttel värvikas teos. "Tööraamat" ongi justkui tekstiliselt ja pildiliselt laiendatud tööraamat, andes aimu klassiku tegemistest. Vaimukas ja eneseirooniline, kas pole?! Täiesti uskumatud on vahelehtedena kasutatud joonistused – peamiselt ruumide- ja mööblikavandid, mis võiksid edukalt figureerida ka mõne ilukirjandusliku teose illustratsioonidena. Kummati on Leila Pärtelpoja raamat omamoodi seiklusjutt, mis ka kirjapanduna pole sugugi kaotanud sisearhitekti isikupära ning ägedat loomust. Magusaks lisandiks on tagasivaated suguvõsa ajalukku, õpingutesse, enesetäiendamisse, mõõtmispraktikasse, millesse on pikitud teatud stiilide või detailidega seonduvad emotsioonid ning seosed ajalooliste persoonidega – majade omanikega, hääbunud suguvõsadega, aga ka linnalegendide ning kummitavate mõisaprouadega.

Marje Karu sisearhitekt Andres Siim arhitekt Heino Prunsvelt disainer Karin Paulus arhitektuuriteoreetik


ESL AWARDS 2011 MINUTES OF THE MEETING OF THE PANEL OF JUDGES The competition featured a total of 44 entries, from which the panel selected 21 nominees in different categories. It was decided to award prizes in five categories.

AWARD FOR BEST INTERIOR OF A PUBLIC BUILDING

AWARD FOR BEST HISTORICAL INTERIOR

AWARD FOR BEST EXHIBITION AND INSTALLATION DESIGN

Tarmo Piirmets

Juta Lember

Terje Kallast-Luure

Tartu Health Care College

St. John’s Church in St. Petersburg

"Pavel Filonov. The Russian AvantGarde and Afterwards..." At the Kumu Art Museum of Estonia

Competition among educational institutions is definitely tight in Tartu. Thus it is not just the curricula that are important, but also the ability to attract and keep students with appetizing spaces. Using exciting architecture, the interior architect who worked on the Health Care College has managed to create a youthfully dynamic space. The rather technical building has been enriched with a large number of different colours, a potpourri of various materials and number of trendy pieces of furniture. Students can experience a true fashion Mecca and even the greyest little mouse can feel as glam as Lady Gaga not only when using the high-tech study rooms, but even more when posing on the plastic rock or flopping down on to a pile of cushions outside or on the indoor terrace of the cafe with friends. The number of surprising views, enchanting little corners, photogenic locations and backgrounds should be sufficient to last till the end of the studies.

St. John’s Church was built in 1860 by the local Estonian community. The church was robustly rebuilt during the Soviet era, additional ceilings were put in and the tower was removed. In the end, the sanctuary was left standing completely empty. However, Juta Lember managed to turn the dilapidated building into a truly exquisite place for prayers and concerts, which – it can be said without any shame – is far better than the mediocre exterior, which is under heritage conservation, would deserve. The clear design scheme employed in the hall, with acoustics fine-tuned by Linda Madalik, perpetuates a Nordic image. The spacious brightness is contrasted by the dark-stained oak floor and dark benches. The apse’s arches are adorned with silver stripes and instead of a bulky altar painting characteristic of the 19th century, preference has been given to a cross and a minimalist altar, which enhance the authenticity of the space. The bare technical structures and intricate and festive chandeliers in the ceiling strike an interesting contrast. Compared to other historical interiors, which often suffer from a fragmented and over-encumbered interior, this kind of an integral solution brimming with individual interior architectural style is truly exemplary.

The compact solution, which derived from the content of the exhibition, made good use of the spacious possibilities of the Kumu’s hall. The design was largely based on the works of Pavel Filonov and other Russian avant-garde artists. That was where the certain disjointedness, the abstract composition manner and the colour range were borrowed from. Here red is not only associated with Soviet symbols, but also with the belief in the power, sanctity and beauty of this primary colour. It is commendable that the exposition surfaces do not compete with the paintings, but rather help create a pleasant and supporting environment for viewing the pieces of art.


Jury

AWARD FOR BEST “SMALL INTERIOR”

AWARD FOR BEST PUBLISHING

Hanna Karits / Annes Arro

Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi

Järva County tourist information centre

"A Life’s Work" book

Paide may style itself the heart of Estonia, but despite its geographical location ,most travellers blow right by. The beauty of slow living and the local history is now emphasized by the Järva County tourist information centre. The fine old house by the central square is an infinitely pleasant place, which visitors tend to regret having to leave. At the tourist information centre, visitors can receive information about local sights, accommodation service providers and events – both interactively at the counter and from printed brochures – and have the chance to buy various souvenirs. The atmosphere in the old-fashioned building is augmented by striped doors with wrought-iron handles and a rustic table, at which visitors can take an enjoyable little break and decide where to go from there.

Thanks to her hard work, erudition and intuition, Pärtelpoeg is a true star among experts of historical interiors and furniture. What is even more valuable is that she is capable of using her knowledge to create interiors with real character. It is actually rather incomprehensible why we didn’t have an overview of Pärtelpoeg’s creations until now. Fortunately, the works of art of this maestro have now, upon the initiative of Krista Roosi, a revered figure at Tartu Art School, been concentrated into a colourful book. A Life’s Work is like an employment record book expanded by text and images, giving us an overview of the life’s work of this classic interior architect. The drawings used as inserts are highly impressive – mostly room and furniture design drafts, which could just as well be used as illustrations for a fiction book. Pärtelpoeg’s book is like an adventure story, which manages to fully convey the individual character and fiery nature of the interior architect. Retrospectives to family history, studies, further education and surveying practice provide a delicious addition, intertwined with emotions associated with certain styles or details and links with historical persons – house owners and vanished families as well as urban legends and ghosts of ladies of the manor.

Eerik Olle interior architect / chairperson Maile Grünberg interior architect Kaire Kemp-Tišler interior architect Marje Karu interior architect Andres Siim architect Heino Prunsvelt designer Karin Paulus architecture theorist


КОНКУРС НА СОИСКАНИЕ ПРЕМИИ ESL ЗА 2011 ГОД ПРОТОКОЛ СОБРАНИЯ ЖЮРИ В конкурсе участвовало 44 работ, из которых жюри выбрало 21 номинанта в разных категориях. Было решено присудить премии в пяти категориях.

ПРЕМИЯ ЗА ОБЩЕСТВЕННЫЙ ИНТЕРЬЕР

ПРЕМИЯ ЗА ИСТОРИЧЕСКИЙ ИНТЕРЬЕР

ПРЕМИЯ ЗА ОФОРМЛЕНИЕ ВЫСТАВКИ И ИНСТАЛЛЯЦИИ

Тармо Пийрметс

Юта Лембер

Терье Калласт-Лууре

Тартуская высшая школа здравоохранения

Церковь св. Яана в Петербурге

Павел Филонов. Русский авангард и после... Выставка в художественном музее KUMU

В Тарту, без сомнения, большая конкуренция учебных заведений. Поэтому, наряду с учебной программой, не менее важно и то, кто сможет приманить будущих студентов приятными помещениями. При помощи интересной архитектуры автор интерьера высшей школы здравоохранения смог создать по-молодежному стремительное пространство. Техницистическое помещение получило много красок, поппури из различных материалов и целый ряд модных предметов мебели. Студенты чувствуют себя как в храме моды, где даже самая серая мышка ощущает себя Леди Гагой не только благодаря пользованию учебными помещениями, оборудованными по высоким технологиям, но и, еще более, позируя на пластиковом камне или отдыхая с друзьями во дворе или на куче подушек на внутренней террасе кафе. Радости обнаружения удивительных видов, неожиданных уголков, фотогеничных мест и подходящих для самоэкспонирования фонов должно здесь хватить до конца обучения.

Построенная в 1860 году в Петербурге церковь св. Яана сооружена усилиями местной эстонской общины. В советское время церковь была грубо перестроена, в ней возвели перекрытия и сняли башню, и в конце концов храм просто был оставлен в запустении. Юта Лембер сумела превратить это разоренное здание в действительно красивое место для молитв и проведения концертов. Можно не стыдясь сказать, что в гораздо более достойное, чем заслуживал находящийся под охраной как памятник старины экстерьер. Чистое решение зала с акустикой, которую довела до должного уровня Линда Мадалик, разрушает представление о Северных странах. Усиливающему чувство простора свету противостоит покрытый черной морилкой дубовый пол и темные камьи. Своды церковной апсиды украшены серебряными полосами, вместо характерной для 19-го века обильной алтарной живописи предпочтение отдано позволяющему почувствовать всю истинность помещения кресту и минималистичному алтарю. Интересное противостояние демонстрируют оставленные на потолке незакрытыми технические сооружения и сложные и торжественные люстры. По сравнению с историческими помещениями, которые часто страдают фрагментарностью и перебором, такая целостность и особенность архитектуры интерьера является дествительно достойным подражания примером.

Компактное и вытекающее из содержания экспозиции решение не упустило возможностей, которые дают просторыне залы Kumu. При оформлении в большой степени брались за основу произведения Павла Филонова и других русских авангардистов. Оттуда был почерпнут определенный сдвиг, абстрактный метод компановки, а также цветовая гамма. Красное здесь связывается не только с советской символикой, но и с верой в силу, святость и красоту красного. Похвалы заслуживает то, что здесь экспозиционные площади все же не конкурируют с картинами, а помогают создать приятную и поддерживающую атмосферу встречи с искусством.


ЖЮРИ

ПРЕМИЯ «МАЛОЕ ПОМЕЩЕНИЕ»

ПРЕМИЯ ЗА ПУБЛИЦИСТИКУ

Аннес Арро / Ханна Каритс

Лейла Пяртельпоэг / Криста Роози / Маарья Роози

Центр туристической информации Ярвамаа

Книга «Трудовая книжка»

Пайде хоть и считается сердцем Эстонии, но несмотря на свое географическое положение он остается для гостей страны просто «проездным двором». Обратить внимание на красоту неторопливой жизни и местную историю теперь помогает Центр туристической информации Ярвамаа. Это расположенное у центральной площади интересное старое здание представляет собой бесконечно приятное место, откуда просто не хочется уходить. В центре можно получить как интерактивную, так и печатную информацию о местных достопримечательностях, возможностях размещения и о мероприятиях, а также приобрести различные сувениры. В архаичном здании помогают создать настроение полосатые двери с коваными ручками и приземистый стол, у которого приятно немного отдохнуть и решить, идти ли дальше.

Благодаря своему трудолюбию, эрудиции и интуиции Лейла Пяртельпоэг является настоящей звездой в том, что касается исторических помещений и мебели. И что еще более ценно, при помощи этих знаний она умеет создавать интерьеры с характером. На самом деле, просто непонятно, почему до сих пор не было составлено обзора творчества Лейлы Пяртельпоэг. Теперь, к счастью, под руководством важнейшей фигуры Тартуской художественной школы Кристы Роози работы мастера обобщены в красочном издании. «Трудовая книжка» - будто расширенная в плане текста и иллюстраций трудовая книжка, которая дает представление о деятельности классика. Вдохновенно и самоиронично, не правда ли?! Совершенно невероятны использованные в качеству вкладышей иллюстрации – в основном это наброски помещений и предметов мебели, которые молги бы успешно фигурировать и как иллюстрации к какому-нибудь роману. В некотормо смысле книга Лейлы Пяртельпоэг является своего рода приключенческим рассказом, который, даже записанный на бумаге, не утратил своего острого характера. Интересным дополнением служат взгляды в прошлое на историю рода, на годы учебы, самосовершенствования, практики, в которые вплетены связанные с определенными стилями или деталями эмоции и связи с историческими персонами – хозяевами домов, прерванными поколениями, а также с городскими легендами и призраками хозяйек усадеб.

Эрик Олле архитектор интерьера / председатель жюри Майле Грюнберг архитектор интерьера Кайре Кемп-Тишлер архитектор интерьера Марье Кару архитектор интерьера Андрес Сийм архитектор Хейно Прунсвельт дизайнер Карин Паулус теоретик архитектуры



ÜHISKONDLIK INTERJÖÖR Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tarmo Piirmets • Ahhaa teaduskeskus Tartus Tea Tammelaan / Malle Jürgenson / Krista Lepland • Kubija Hotell-Loodusspaa Tiiu Truus / Birgit Jaanus • Restoran Francesco Sibio Sirle Rebane / Anne-Mai Maasalu / Ivo Rebane • Restoran Cha Dao Dmitri Pisarenko • LHV teenindusbüroo Kerli Lepp / Pille Lausmäe • Overall Eesti müügisalong Jan Skolimowski • LTKH radioloogia osakond Mari-Iris Saarepera • Genetrade Eesti büroo Jan Skolimowski


Ühiskondlik interjöör Tartu Tervishoiu Kõrgkool

16 17

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu Health Care College

Nooruse 5 / Tartu Sisearhitekt: Tarmo Piirmets Arhitektid: Siiri Valner / Indrek Peil

Tarmo Piirmets Lõpetanud 1997 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina 2002 Design Academy Eindhoveni magistrikraad OÜ PINK / sisearhitekt

Valik Pink OÜ töid: Tallinna Loomeinkubaator • Rotermann Eesti büroo • Tallinna linna sotsiaalmajad Männiku teel ja Varre tänaval • Skype'i büroo • EMT esinduskauplus Solarise keskuses ja esinduste sisekujunduslahendus • SHU kauplustekett • Kultuurikatel • Rotterman City kaubanduskeskus


Kui Tartu Tervishoiu Kõrgkooli linnakule läheneda, ei paista kahe üheksakorruselise ühiselamu vahele ehitatud uus hoone esiti väljagi – Kavakava arhitektide projekteeritud punastest tellistest fassaadiga maja maskeerub niivõrd ümbritsevasse keskkonda. Hoone madal ja astmelise mahuga kuju tulenes vajadusest lasta nii uude hoonesse kui ka vanadesse ühiselamutesse piisavalt päikesevalgust. Ühiselamu poole on kool avatud suurte klaaspindadega ja puitkattega terrassidega (kuhu kevadel on oodata rohelist kõrghaljastust), hoone väliskülgedel domineerib tornmajadelt laenatud punane tellis. Peale selle ühendab uut koolihoonet ja ühiselamut ka peasissepääs, mis on kavandatud läbi tornmaja esimese korruse.

Fotod: Jaak Nilson / Jaan Sokk Portree: Oleg Hartšenko

Approaching the Tartu Health Care College campus, one does not immediately glimpse the new building built between two nine-storey dormitories – the red-brick edifice designed by Kavakava blends in so well with the surrounding environment. The low, terraced shape of the building stemmed from the need to bring enough sunlight into both the new building and the old dorms. The school is open toward the dormitory, with large glass surfaces and wood decks (where greenery is awaited in spring in the form of trees and tall shrubs), while red brick (an influence borrowed from the high-rise buildings) is predominant on the exterior of the building. The new building and the dormitories have a main entrance in common, which is through the first storey of the high-rise.


Mäng mahtude ja eri tasanditega jätkub hoone sees, moodustades üpris keerulise, ent hästi toimiva plaani­ struktuuri. Maapealseid korruseid, mis ülespoole hierarhiliselt kitsenevad, on hoonel viis, maa all on üks korrus (eraldi rattaparklaga).

Ühiskondlik interjöör Tartu Tervishoiu Kõrgkool

18 19

Igapäevane koolielu on koondunud kolmele esimesele korrusele, kus paiknevad auditooriumid, klassiruumid ja õppeklassid. Kahte esimest korrust ühendab tõusvate tasapindadena kujundatud kohvik-lebola – sümboolne maja süda, sest siit pääseb loetud minutitega maja igasse otsa. Kaks ülemist ja kõige kitsamat korrust, mida elavdavad läbi kahe korruse avatud ruumid ja katuseaknad, on õppejõudude ja personali päralt. Tänu akendele ja katuseakendele, avatud planeeringule ning tasandilisusele on kogu majas palju õhku ja materjali avarust – kõige ülemiselt korruselt saab heita pilgu sellele, mis toimub esimesel korrusel. The interplay between spaces and levels continues inside, forming a fairly complicated but effectively functioning structure. The building has five aboveground storeys which taper off toward the top, and there is one level belowground (with a separate bicycle parking facility). Everyday school life is centred on the first three levels, where there are auditoriums, classrooms and other study areas. The first two levels are connected with a café-rest area arranged on ascending planes. This is the symbolic heart of the building, as every other corner of the place is only a few minutes away. The two top and narrowest storeys, spiced up by atriums and skylights, are the domain of the faculty members and staff. Thanks to the windows and skylights, open floor plan and multi-level planning, the entire building is spacious and open in terms of material – the goings-on at the very bottom are visible from the uppermost storey.


o-korrus

1. korrus valamu 007 A udit oorium

014

007 A udit oorium

014

14

14

017

2. korrus

3. korrus A A A

elpliit el kilp


Ühiskondlik interjöör Tartu Tervishoiu Kõrgkool

20 21

Sisekujunduse kontseptsioonis lähtus sisearhitekt Tarmo Piirmets hoone välis­ arhitektuurist – õigemini distantseerudes selle üsna raskepärasest tellisfassaadist, kujundas ta hoone sisemuse heleda ja õhulise. Ka tervishoiukool kui selline eeldab distsiplineerivat puhtust, steriilsust. Seinad, kohati ka reljeefne betoon, on valged, fuajee ja koridoride põrandat katab säravvalge epopõrand ning mitmel pool põrandal ja osaliselt ka seintel on kasutatud valgendatud saarepuitu.

Interior architect Tarmo Piirmets based the interior design concept on the exterior architecture – distancing himself from the fairly heavy brick facade, he designed the interior to be light and airy. A health care school requires a disciplining clean quality, sterility. The walls and in places the relief concrete are white, the floor of the lobby and corridors are covered by shining white epo flooring and bleached ash wood has been used in a number of places on the floor and partly on the walls.


4. korrus valamu

5. korrus valamu koristaja k채ru


Ühiskondlik interjöör Tartu Tervishoiu Kõrgkool

22 23

Värvidega on sisearhitekt maja peal ümber käinud heldelt, ent pole nendega priisanud pelgalt elava ja visuaalselt põneva tulemuse nimel. Keerulise struktuuriga suures majas aitavad värvid luua süsteeme ning moodustada funktsionaalseid gruppe, näiteks õppeklassid on rohelised, laboriklassid helesinised jne. Värvidel on ka sümboolika – evakuatsioonitrepikojad, mis jooksevad läbi maja, värviti üleni punaseks, sümboliseerides kõike edasiviivaid veresooni. Kui eri korrustel domineerivad kindlad värvid, siis kahel ülemisel, õppejõudude korrustel värvid segunevad. Sisearhitekti inspireerisid värvipaletis ka koolis kasutatavate õppematerjalide lihtne skemaatilisus, kus on samuti kasutuses sarnased kontrastsed ja selged värvid. Suunavaid ja eristavaid värve on kasutatud ka sisegraafikas.

The interior architect has been very generous with colours, but they have not been wasted just for a lively and visually exciting result. Colours help create systems and form functional groups – classrooms are green, labs are light blue and so on. The colours are also symbolic – the emergency exit stairs that run through the whole building were painted red all over, symbolizing the circulation. Definite colours are dominant on different storeys, but on the upper two storeys, the faculty zone, the colours blend. The interior architect’s palette was inspired by the simple schematic system of textbooks used in the school, where contrasting, clear colours are also used. The interior graphic identity also makes use of colours for orientation and distinguishing purposes.



Ühiskondlik interjöör Tartu Tervishoiu Kõrgkool 24 25


Suurem osa kooli mööblist on tehtud eritellimusel sisearhitekti jooniste järgi, sealhulgas kõigi klassiruumide ja auditooriumide sisustus, raamatukogu ja õppejõudude ruumide mööbel, diivanid jne. Mööbel on projekteeritud vastavalt ruumidele, värvi- ja vormiaktsentideks on tagasihoidlikumale, funktsionaalsemale sisustusele üksikud efektsed mööblitükid – eksperimentaalse vormiga plastist toolid ja istumisalused. Punased ja valged auditooriumitoolid viitavad taas kord verelibledele. Puhtust ja valgust rõhutav koolimaja ei ole kindlasti steriilne – soojad toonid, puit, sopiline ruumiplaneering ja akendest tulvav päike ei lase sel juhtuda. Vaadates värvilistel pehmetel viltpõrandatel jalutavaid naeratavaid õppejõude ja astmelise puitlavatsi pehmel padjal istuvat rõõmsat üliõpilast saab taas tõestust, kuivõrd ümbritsev ruumiline keskkond ja loodud miljöö inimest mõjutab.

A majority of the school’s furniture is custom-made according to designs made by the interior architect, including the furnishings for all classrooms and auditoriums, library, teachers’ lounge and divans, etc. Furniture is designed based on each type of interior, with individual standout items of furniture as accents of colour and form – these being plastic chairs and seats with an experimental form. The red and white auditorium chairs are yet another reference to blood cells. Even with its emphasis on purity and whiteness, the school building is not sterile – warm tones, wood, nooks and alcoves and sunlight pouring from the window do not allow it. Looking at the smiling faculty members walking on colourful soft felt carpeting and cheerful students sitting on soft cushions on a wood platform, we once again get proof of how the space around us affects our moods.


Ühiskondlik interjöör Ahhaa teaduskeskus Tartus

26 27

Ahhaa teaduskeskus Tartus The Ahhaa Science Centre in Tartu

Sadama 1 / Tartu Sisearhitektid: Tea Tammelaan / Malle Jürgenson / Krista Lepland Arhitektid: Vilen Künnapu / Ain Padrik

Tea Tammelaan

Malle Jürgenson

Krista Lepland

Lõpetanud 1988 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina

Lõpetanud 1986 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina

Lõpetanud 1990 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) maalikunstnikuna

Laika, Belka & Strelka OÜ / sisearhitekt

Laika, Belka & Strelka OÜ / sisearhitekt

Laika, Belka & Strelka OÜ / sisearhitekt

Valik ühiselt tehtud töid: Eesti Panga Külastuskeskus • TTÜ muuseum • Tartu Tähetorn • Kihnu muuseum, sisekujundus/väikevormid • Eesti Lastekirjanduse Keskus • Tartu Jaani kiriku sisekujundus/sisustus • Eesti Maanteemuuseumi välialad, ekspositsioon


Fotod: Oleg Hartšenko

Tartusse Tigutorni jalamile kerkis 2010. aasta lõpus Ahhaa keskuse uus hoone, mis moodustab tornelamuga ühtse ansambli. Ainulaadse täissfäärilise planetaariumiga maja on arhitektuurilt ja põhiplaanilt põnev, mitmekihiline ja sümbolistlik, seal on kasutatud arhitektide duo Vilen Künnapu ja Ain Padriku loomingut läbivaid geomeetrilisi kujundeid: sfääri, ristkülikut ja poolringi.

By the end of 2010, the building of the Ahhaa Centre had been erected at the foot of the Tigutorn in Tartu, which forms an integral ensemble with the tower building. The centre, with its unique, full spherical planetarium, is fascinating, multi-layered and symbolic both in terms of architecture and basic layout, featuring the geometric figures recurrent in the creative output of architects Vilen Künnapu and Ain Padrik: spheres, rectangles and semicircles.


Ühiskondlik interjöör Ahhaa teaduskeskus Tartus

28 29

Üheks maailma parema teraskatusega majaks tituleeritud hoone sisekujunduse ja osaliselt ka ekspositsiooni kujunduse autorid on juba kogenud muuseumide ja näituste kujundajad büroost Laika, Belka & Strelka. Teaduskeskuse läbi mitme korruse kõrguvatest ruumidest õhkub otsekui sakraalset suursugusust, avarust ja soojust, mida toetavad ja rõhutavad kuplite liimpuidust konstruktsioonid.

The interior design of the building, which has been nominated as among the world’s best structures with a steel roof and which is part of the exhibition, was created by experienced museum and exhibition designers at the Laika, Belka & Strelka Design Studio. The rooms reaching through several floors exude sacral grandiosity, spaciousness and warmth, which are supported and accentuated by the structural glue-laminated elements of the cupola.



Ühiskondlik interjöör Ahhaa teaduskeskus Tartus 30 31


Et teaduskeskus oma põnevate eksponaatidega ja inimestega seal sees on piisavalt värvikirev, oli sisearhitektide eesmärk luua nende ümber tagasihoidlik ja ilustamata kest, samas üksikuid kohti esile tuues ja viimistledes. Läbipaistvust anti edasi ka mööbli kaudu: lektooriumides on kasutatud Martin Pärna disainitud võrkkangaga istmeid ja teise korruse rõdul võrgust toole, mis võtavad kuju selle istuva inimese järgi. Läbivad on ausad ja naturaalsed materjalid, nagu puit, klaas, tellis, metall ning betoon, mida on oma vigadega kaunistatud ilus jäetud nähtavale võimalikult palju. Uut maja projekteerides pidi arvestama vana nahavabriku punaste tellisseintega – selle fragmente eksponeeriti nii maja fassaadil kui ka siseseintel. Lae all jooksvad kommunikatsioonid, nagu küte ja ventilatsioon, jäeti kinni katmata, ent viimistleti ja markeeriti. Ka valguslahendus tehti võimalikult lihtne: torud kulgevad mööda lage sirgetes ridades.

As the Science Centre, with its exciting exhibits and people, is colourful enough, the architects set their minds to creating an unobtrusive and plain setting and accentuated just some single spots. Transparency was also conveyed through the choice of furniture: lecture rooms are furnished with seats covered with mesh fabric, which were designed by Martin Pärn, and the gallery on the second floor with string chairs that hug people sitting on them. Solid and natural materials like timber, glass, bricks, metal and concrete dominate everywhere and are exhibited in their imperfect beauty as much as possible. In designing the new building the architects had to rely on the red brick walls of an old leather factory – its fragments are exposed both on the exterior and interior walls of the building. The utility systems such as heating and ventilation, running along the ceiling, were not covered but finished off and marked. The lighting solution was also made as simple as possible: light tubes go in straight lines across the ceiling.


Ühiskondlik interjöör Ahhaa teaduskeskus Tartus

32 33

Värvipaletiga on sisearhitektid hoone viimistluses väga tagasihoidlikult ümber käinud – läbivalt on kasutatud vaid mõnda tooni: betoonhalli (betooni, rõdupiirete, metalldetailide puhul), valget (suure saali põrandal ja helineelava akustilise kipsina) ning puidutooni. Erksaid värvilaike tekitavad interjööri kollased prügikastid, kohvikumööbel ning kontoriruumide vaipkatted. Maja läbiva lõbusa infograafika, mis erinevatele pindadele värviti, autor on Alar Pikkorainen.

The colour palette chosen by the interior designers in order to give the finishing touches to the building is moderate. Only a small number of hues have been used: concrete grey (on concrete, gallery rails and metal details), white (on the floor of the grand hall and muffling acoustic plaster) and wood shades. Bright spots of colour in the interior have been created by yellow dust bins, furniture in the café and wall-to-wall carpets in offices. The amusing infographics within the entire building were created by Alar Pikkorainen and painted on to different surfaces.


o-korrus

1. korrus

2. korrus


Ühiskondlik interjöör Ahhaa teaduskeskus Tartus

34 35

Kui osa suuremaid objekte, nagu näiteks lift maapõue, Hobermani kera ja lae all otsekui õhus sõitev jalgratas, pandi paika juba maja projekteerimisel, siis ülejäänud ekspositsiooni paigutuse osas said sisearhitektid sõna sekka öelda. Muuhulgas rakendati ka selliseid lahendusi, et võimaluse korral saaks eksponaate ümber tõsta – suure saali põrandasse paigutati metalltorud, läbi mille saab keldrist kommunikatsioonid üles tuua.

While the location of some large objects, like the elevator to the inside of the Earth, the Hoberman sphere and the bicycle riding under the ceiling were already set during the design stage, the interior designers had a chance to make suggestions on how to accommodate the rest of the exhibition. Among other things solutions were designed that would enable the exhibits to be replaced – metal pipes were installed in the floor of the grand hall for the purpose of routing the utility systems from the basement if necessary.


3. korrus

4. korrus


Ühiskondlik interjöör Ahhaa teaduskeskus Tartus 36 37


Kogu Ahhaa teaduskeskus on kui üks suur eksponaat – sellest räägivad nii tema arhitektuur, seinad, mööbel kui ka augud põrandas. Sisearhitektide eesmärk oli pakkuda elamust, mängulisust ja avastamisrõõmu ka maja läbivate harilike objektide – mööbli, seinte ja detailide kaudu. Iga pisematki lahendust välja töötades mõeldi külastajate peale: et nad saaksid objekte ja materjale katsuda ning igal sammul midagi uut õppida, mängiti materjalide, faktuuride ja läbipaistvusega. Fuajeesse projekteeriti näiteks unikaalsed istmed, mille pealispind on kaetud erinevate materjalidega: kummitriipudega, vildist pallikestega jne; rõdupiirdesse ja betoontrepikotta tehti eri kõrgustele avad, millest läbi vaadata. Majas rakendati ka uudseid tehnoloogilisi lahendusi, näiteks tekstiilist ventilatsioonitorusid, mis töötades punni lähevad. Tualettruumides indikeerib hõivatud või vaba boksi vastavalt kas punane või roheline led-riba ning kraanide juures on veemõõtjad, mis näitavad, kui palju vett erinevaid süsteeme kasutades kulub. Ka kõige teaduskaugem külastaja saab Ahhaa keskuses hoone sisekujunduse ja disaini kaudu pea igal sammul targemaks ja teadlikumaks.

In fact, the entire Ahhaa Science Centre itself is a big exhibit – its architecture, walls, furniture and holes in the floors all speak of it. The interior designers also set out to offer great experiences, playfulness and the joy of discovery through the common objects within the building – furniture, walls and details. They thought of visitors in designing even the smallest details, playing with texture and transparency to let visitors touch the objects and materials and learn something new at every step. The lobby, for instance, was furnished with unique seats that are covered with different materials: rubber strips, felt balls, etc.; gallery rails and concrete stairways have holes at different heights to peep through. Several innovative solutions were also implemented in the building, such as textile vent pipes that bulge when the system is on. In the toilets, vacant or occupied cubicles are indicated respectively by red or green LED strips and taps have been equipped with water metres that show how much water different systems use. Even a complete science layman can learn something new through the interior decoration and design of the Ahhaa Centre at almost every step.


Ühiskondlik interjöör Kubija Hotell-Loodusspaa

38 39

Kubija Hotell-Loodusspaa Kubija Hotel-Nature Spa

Männiku tee 43A / Võru Sisearhitektid: Tiiu Truus / Birgit Jaanus Arhitektid: Indrek Tiigi / Helle-Triin Hansumäe

Tiiu Truus Lõpetanud 1981 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina Stuudio Truus OÜ / sisearhitekt V

Birgit Jaanus Lõpetanud 2010 Eesti Kunstiakadeemia sisearhtektina Hetkel sisearhitektuuri magistrant Stuudio Truus OÜ / sisearhitekt

Valik Stuudio Truus OÜ töid: Delta Plaza kohvik • Arigato spordiklubi • Tarcona büroo • Kohvik Zebra • Suprema büroo City Plazas • Neiseri büroo


Fotod: Reio Avaste Portree: Oleg Hartšenko

Võru Hotell sai täienduse. Nüüd on hotelliga ühendatud uusehitis, kus külalised saavad tervist turgutada ja teha seda päris mitmel moel. Otse loomulikult on seal spaa, kuid neis ruumides tegeldakse ka hoopis tõsisemate tervisemuredega. Nimelt asub hoone teisel korrusel unekliinik, kus osutatakse meditsiinilist abi neile, kes kannatavad unehäirete all. Kliinikus on neli numbrituba, mis on varustatud meditsiinitehnikaga patsientide öise südametegevuse jälgimiseks, kaks arstikabinetti ja õdede ruumid. Oma roll ravis on ka veeprotseduuridel, kuid veekeskus oma basseinide ja saunadega pole ainult patsientide jaoks – seda saavad kasutada ka nii hotellikülalised kui linnarahvas. Tegu pole siiski päris tavapärase spaaga – siin pole mürarikkaid atraktsioone ja sulisevaid veejugasid. Ruumides mängib mahe muusika, mis kutsub lõõgastuma ja puhkama.

This Võru hotel has picked up an addition. The hotel is now connected to a new building where guests can bolster their health in quite a number of ways. Naturally one is a spa, but the area addresses altogether more serious health problems as well. The building’s second storey is home to a sleep clinic that provides medical care to those suffering from related disorders. The clinic has four hotel rooms furnished with medical equipment for monitoring patients’ night-time heartbeat patterns, two doctor’s offices and nurses’ rooms. Water-based treatments in the spa play a role in the treatment – the aquatic centre with its pools and saunas is not just for the patients, as they can be used by hotel guests as well as the city folk. It is nevertheless not a conventional spa – it is free of noisy attractions and cascades of water. Mellow music plays in this area, inviting visitors to relax and rest.


Ühiskondlik interjöör Kubija Hotell-Loodusspaa 40 41


Sisearhitektidel Tiiu Truusil ja Birgit Jaanusel tuli projekteerida kogu hoone sisekujundus ja seega süveneda mitmesse valdkonda, mis traditsioonilistest erinesid. Näiteks spaa neli sauna pole lihtsalt saunad, vaid on igaüks eri funktsiooniga, millest annavad aimu juba nende nimed – seal on Hea hingamise saun (aroomiteraapia!), Hea aurusaun (õhusoojus 45 kraadi), Hea une saun ja Hea valuvastane saun (ravimuda jt protseduurid liigestele).

Interior architects Tiiu Truus and Birgit Jaanus had to design the entire building’s interior design and thus took an in-depth approach to a number of untraditional fields. For instance, the spa’s four saunas are not just saunas; each one has a different function as indicated by their names – the Good Breathing Sauna (aromatherapy!), the Good Steam Sauna (45 degrees C), the Good Sleep Sauna and the Good Pain Relief Sauna (curative mud and other procedures for joints).

Rohkesti võimalusi ennast mõnusalt tunda pakutakse ka basseinialas. Siin on madal lastebassein väikestele sulistajatele, suured inimesed aga võivad valida, kas basseinivees ennast jahutada või soojendada, sest veetemperatuure on neli: 28, 32, 36 ja 42 kraadi. Pärast suplust tuleks võtta aega, et mõnuleda puhketsoonis lamamistoolis ja nautida suurepärast vaadet akendest.

The pool area offers plenty of opportunities to relax. There is a shallow children’s pool for little ones, while bigger people can choose whether to cool or warm themselves, with four water temperatures to choose from: 28, 32, 36 and 42 degrees. After the swim, one can bask in a reclining deck chair in a kind of chill-out zone and enjoy the fabulous view from the windows.


Ühiskondlik interjöör Kubija Hotell-Loodusspaa

42 43

Kujunduskontseptsioonis lähtuti hoone funktsioonist. Interjööris rõhutati soojust, sõbralikkust ja looduslähedust. Hoone valmis EASi toetusel ja eelarve, mille piirid olid väga täpselt paika pandud, oli küllaltki pingeline. See tähendas, et kallid eksklusiivsed materjalid olid välistatud. Panus tehti kahele põhimaterjalile, milleks olid looduskivi ja termotöödeldud lepalaud – need haakusid hästi ka arhitektide projekteeritud liimpuitlagedega. Kontrasti toodi siin-seal sisse musta klaasmosaiigiga.

The design concept is based on the function of the building. The interior stressed warmth, friendliness and closeness to nature. The building was completed with Enterprise Estonia support and the budget was quite unbending and specific. This meant expensive, exclusive materials were out. Two basic materials were chosen – natural stone and thermally treated alder – these went together well with the glue wood designed by the architects. Contrast was introduced here and there using black glass mosaic.



Üks printsiip, millest sise­ kujundajad lähtusid, oli luua keskkond, kus külastajad tunneksid ennast võimalikult mugavalt ja privaatselt. Näiteks eraldati "lebolas" lamamispingid (muide, tavaliste kõrval ka soojendusega) tekstiilkardinatega, mille taha saab soovi korral peituda.

Ühiskondlik interjöör Kubija Hotell-Loodusspaa

44 45

Teine põhimõte oli pakkuda valikuvõimalusi. Näiteks pesuruumis võib minna duši alla või pesta ennast hoopis jaapanipäraselt pingi ääres kausist. Puidust kappidega riietusruumi sisustusse kuuluvad muuhulgas ka kraanikauss ja meikimislaud.

One principle that guided the interior designers’ efforts was to create an environment where visitors would feel as comfortable as possible with maximum privacy. For instance, the benches for lying on were set aside in the "lazing area" (besides ordinary ones, benches with heating as well) with textile curtains that can be drawn for more privacy. Another principle was to offer choices. In the shower room, one can go right to the shower or wash Japanese-style in a bowl by the bench. A sink and makeup table are also part of the dressing room furnishings, along with wooden lockers.



Ühiskondlik interjöör Kubija Hotell-Loodusspaa 46 47


Unehoiu keskus teisel korrusel on paigale sobivalt mahedatooniline ja rahulik. Patsientide nelja tuppa on rohkem värvi sisse toodud – neid ilmestavad eri värvi tekstiilid. Tublisti vaeva nähti valgustusega, mis intiimset õhkkonda igati toetab.

The second floor, where the sleep centre is located, is mellow-toned and calm. More colour has been introduced into the patients’ four rooms, with textiles in different colours. Much effort was put into the lighting, which supports the intimate environment.


Ühiskondlik interjöör Restoran Francesco Sibio

48 49

Restoran Francesco Sibio Francesco Sibio restaurant

Estonia pst 9 / Tallinn Autorid: Sirle Rebane / Anne-Mai Maasalu / Ivo Rebane Arhitekt: Raivo Puusepp

Sirle Rebane Lõpetanud 2003 Euroakadeemia sisekujundajana Guru Projekt OÜ / sisearhitekt

Anne-Mai Maasalu Lõpetanud 2003 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina Vabakutseline sisearhitekt

Ivo Rebane Lõpetanud 2005 Eesti Kunstiakadeemia arhitektina Guru Projekt OÜ / arhitekt Valik Guru Projekt OÜ töid: Ilusalong Comme il Faut • ByteLife ASi büroo • Lõmala sadam koos külastuskeskusega • Info-Auto müügisaali ja kohviku renoveerimine

Fotod: Martin Pütsep / Oleg Hartšenko

Eestlased on Itaalia köögi usku. Selle on ära tabanud ka restoranide ja teiste söögikohtade pidajad – itaaliapäraseid restorane meil jagub ja neid tuleb aina juurde. Tihedas konkurentsis on edumaa neil, kes suudavad teistest eristuda, olla ainulaadsed ja omanäolised. Viimasesse kategooriasse paigutub kindlasti ka eelmisel aastal avatud restoran Francesco Sibio, mille tulek oli mitmes mõttes ainulaadne. Kes või mis on Francesco Sibio? Tegu pole ei ajaloolise isiku, tõlkimatu sõnaühendi ega tundmatu fraasiga. Restoran kannab lihtsalt itaallasest asutaja, omaniku ja peakoka nime, kes pärast edukaid tööaastaid restoranis Gianni otsustas oma kulinaarses loomingus uue lehekülje keerata.


Estonians worship Italian cuisine. Restaurateurs and proprietors of other eateries have realized this: there are plenty of Italian restaurants and more on the way. Those who are able to be distinctive, unique and individualistic have a leg up on the close competition. Francesco Sibio, which opened last year, is certainly in the latter category, and its arrival was unique in a number of ways. Who or what is Francesco Sibio? It is not an historical personage, an untranslatable or unknown phrase. The restaurant is simply named after its Italian founder, owner and head chef who decided to turn a new page after years at Gianni restaurant.


Ühiskondlik interjöör Restoran Francesco Sibio 50 51


Kuid mitte ainult suurepärasest toidust ei tule selle restorani puhul rääkida. Omanikud teadsid täpselt, et niisama oluline või olulisemgi on ruumimõju, miljöö, mille tekitab kujundus. Restoran paikneb Solarise keskuse Rävala puiestee poolses tornis, kurva saatusega Sakala keskuse ainsas säilinud osas, mis pidi autorite Sirle ja Ivo Rebase käe all transformeeruma stiilseks restoraniks. Esialgu oli küsimusi rohkem kui vastuseid. Solarise projekteerijatelt ja ehitajatelt nõuti omal ajal vana torni interjööri säilitamist maksimaalselt autentsel kujul, mis võimaldanuks omaaegset õhkkonda ja meeleolu taastada. Tegelikkus aga oli teine: ruumid olid keskuse ehitamise käigus kõvasti räsida saanud. Objekti analüüs näitas, et endisest ilust olid järel vaid riismed. Näiteks olid ehitajad mustrisse seatud marmorpõrandad (kogemata!) üles võtnud ja pärast üritanud neid mustreid keraamiliste plaatidega jäljendada. Detaile, mille säilitamist nõuti, eksponeeriti täiesti suvalistes kohtades. See kõik viis otsuseni teha täiesti uus lahendus, kuid säilitada uue kihistuse all tuleviku tarvis kõik, mis veel alles.

But the restaurant is not just to be extolled for its great food. The owners knew exactly that the spatial impression and ambience created by the design are just as important if not even more important. The restaurant is located in the Solaris Centre’s tower that is on Rävala puiestee, the only part of the ill-fated Sakala Centre that survived. Under interior designers Sirli and Ivo Rebane it was to be transformed into a stylish restaurant. At first there were more questions than answers. The designers and construction contractors were called upon to retain the old tower interior in as authentic a state as possible, which would allow the atmosphere to be reinstated. The reality was different: it turned out that the interior had been damaged during the construction of the Solaris Centre. A closer look showed that only remnants were left of the former glory. The builders had pried up the patterned marble floors (accidentally!) and then attempted to recreate the same patterns using ceramic tile. The components that were required to be preserved were displayed in completely random places. All this led to the decision to redo the design but to retain all of the extant elements under the new layer – for possible future use.


Ühiskondlik interjöör Restoran Francesco Sibio

52 53

Kujunduskontseptsioon valmis põhjalike arutluste käigus. Omanikud nägid oma vaimusilmas teatraalset, rikkaliku dekooriga luksusrestorani, mis säraks juveelina meie tagasihoidlikul restoranimaastikul, kus domineerivad põhjamaine askeetlikkus ja jahedus. Itaallaslikku temperamenti tasakaalustas eestlaslik pragmatism ja lõpplahendusena sündis kompromiss, mis rahuldas mõlemat poolt. Erilisi ümberehitusi polnud vaja ette võtta. Ilmet muutis rõdu, mis ehitati kinni, et paigutada sinna köök. Asukohta vahetasid ka tualetid, need kolisid ruumi sügavusest sissekäigu kõrvale.


The design concept was hashed out in thorough discussions. The owners saw in their mind’s eye a theatrical, lavishly decorated luxury restaurant that would shine like a jewel in the modest Estonian restaurant scene but where Nordic asceticism and coolness would prevail. The Italianate temperament was balanced by Estonian pragmatism and the final design was a compromise that satisfied both sides. There was no need for special renovation. The appearance was changed by the balcony, which was closed in so the kitchen could be set up there. The rest rooms were also moved from the rear of the place to near the entrance.


Ühiskondlik interjöör Restoran Francesco Sibio 54 55


Restoran jaguneb mõtteliselt kaheks osaks. Kõrge laega saal, mille kroonlühtrite hiilgust ja sära mitmekordistab peegelsein, mõjub suursuguselt ja pidulikult. Rõdualune, kus klaasist veiniriiulite varjus saab aega veeta intiimsemas õhkkonnas, jääb sisenejast paremale. Restorani üldkoloriidi kujunemisele aitasid ootamatul moel kaasa peakoka isiklikud koogiletid ja kalalett, mis Itaalias kuuluvad obligatoorse restoranivarustuse hulka. Kerge punaka varjundiga pruunist puidust mööbliesemed lausa nõudsid enda lähedusse sedasama tooni – nüüd jooksebki see mahe pehme pruun läbi kogu kujunduse. Mööbel on Itaaliast ja Eestist. Laudlinade valevust rõhutavad tumedad mustrilise sametkattega toolid, siin-seal viskab sekka värvilaike kollase tooniga istemööbel. Põrandat katab geomeetrilise mustriga vaipkate, mis seob ruumi tervikuks. Peamine aga on atmosfäär, mille mõju on nii visuaalne kui ka emotsionaalne. Suursugune pidulikkus pole tõrjuv, hea stiilitundega kokku pandud interjöör just kui ütleks – sa oled siin oodatud külaline ja me teeme kõik, et sa oleksid rahul ja õnnelik.

The restaurant has two conceptual areas. A highceilinged hall, where the sparkle and glitter of the chandelier is amplified by a mirrored wall, has a grand, festive effect. The area under the balcony, to the right of the entrance, is a more private zone, where one can be in a more intimate atmosphere in the shadow of glass wine racks. Unexpectedly the head chef’s own personal pastry case and fish display, which are de rigueur for Italian restaurants in Italy, contributed to the overall tone colour of the restaurant. The light reddish brown wood furniture veritably cried out for the same tone in their vicinity and now the mellow brown colour is seen throughout the design. The furniture is from Italy and Estonia. The lightness of the tablecloths is stressed by the dark patterned velvet chairs, and here and there yellow sitting furniture adds patches of colour. The floor is covered with geometric patterned carpeting that integrates the interior into a whole. The atmosphere is the primary thing, though, and its impact is both visual and emotional. The formalness is not off-putting, and the tastefully done interior seems to say: "you are a welcome guest and we will do everything we can to make you happy and content."


Ühiskondlik interjöör Restoran Cha Dao

56 57

Restoran Cha Dao Restaurant Cha Dao

Dmitri Pisarenko Lõpetanud 2002 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina DM3 OÜ sisearhitekt / osanik

Suur-Patarei 2 / Tallinn Sisearhitekt: Dmitri Pisarenko Arhitekt: Meeli Truu

Valik töid: Spa Shen Dao • Restoran Rumours • Restoran Mekk

Fotod: Oleg Hartšenko


Cha Dao on Kalamaja piiril asuv Hiina restoran, kus pakutakse õigeid dim sum'e ning võimalust osaleda Hiina gong fu teetseremoonial. Autentse Hiina toidu pakkumiseks kutsuti väärikat keskkonda looma sisearhitekt Dmitri Pisarenko. Tellija soov oli jõuda Hiina eripärasid esiletoova, aga moodsas võtmes, ilma kujukeste ja värvikirevate nipsasjadega üleküllatud kujunduseni. Sisearhitekt lähtus kujunduskontseptsioonis Hiina filosoofia viiest põhielemendist: veest, puust, tulest, maast ja metallist. Vesi voolab mööda kivikestega kaetud seina alla (tekitades rahustavat heli), puitu näeb nii põrandal kui seintel, mööbli ja detailide puhul, metalli sümboliseerivad metalse läikega põrandaplaadid ja peeglid, maad esindavad kivikesed ning tuli lõõmab elaval kujul gaasikaminas. Hiinapärasust on kujunduses peenelt rõhutatud materjalide ja mustrite kaudu: aknasirmidel, vaheseintel, peegliraamidel ja leti kohal oleva valgusti kattevõrgul on kasutatud Hiina arhitektuurist laenatud autentseid mustreid; seintel, postidel ja letil kasutatud väikesed mustad kivikesed on pärit otse Hiinast.

Cha Dao, a Chinese restaurant on the border of Tallinn’s Kalamaja district, offers authentic dim sum and a chance to take part in a gong fu tea ceremony. Interior architect Dmitri Pisarenko was called upon to create an environment with the right gravity to offer authentic Chinese food. The customer wanted to arrive at a design that brought out the special character of China, but in a modern vein without statuettes and gaudy knickknacks. The interior architect modelled his design on the five main elements of Chinese philosophy: water, wood, fire, earth and metal. Water flows down a stone-covered wall (which creates a soothing sound); wood is seen on the floor, walls, furniture and details, while metal is symbolized by the floor tiles with their metallic sheen and mirrors, little stones stand for earth, and fire burns as an open flame in a gas hearth. The Chinese quality is subtly accented through the materials and patterns used: the window screens, partitions, mirror frames and the shade on the light above the counter all use authentic patterns borrowed from Chinese architecture; the small black stones used on the walls, posts and counter are straight from China.


Ühiskondlik interjöör Restoran Cha Dao

58 59

Restorani mööbel, välja arvatud toolid, projekteeriti eritellimusena. Omaette tähelepanu nõuavad filigraansed lauajalad ja spetsiaalne sopiline teeriiul. Ka heledast vineerist valgustikatted on sisearhitekti kätetöö. Ruumi esiosa, kus võtta kiirem amps, jätab veidi lihtsama mulje, tagapool aga, kus õdusad kõrgete seljatugedega diivanid, nahaga polsterdatud toolid ja mustritega vaheseinad, valitseb pidulikum atmosfäär. Ümarate puiduprofiilidega kaetud uste taga peitub veel üks, suure söögilauaga privaatne ruum.

The restaurant’s furniture, except for the chairs, was custom made. The intricately crafted table legs and a special tea shelf with nooks and crannies merit attention in their own right. The light plywood lamp shades are the handiwork of the interior architect as well. The front part of the room, more of a dine-and-dash area, leaves a simpler impression, but the back of the place with cosy divans with high back rests, leather upholstered chairs and patterned partitions embody a more festive atmosphere. Behind the doors with rounded wood mouldings is yet another room: a private area with a large dining table.



Ühiskondlik interjöör Restoran Cha Dao 60 61


Kui eksootika kõrvale jätta, oli madalate lagedega piklik ja kitsas ruum keeruline lähtematerjal, kuid sisearhitekt oskas selle mitmete Hiina ja feng shui filosoofiast pärit võtetega enda kasuks pöörata. Ruumis on välditud teravnurki – voolavus, lainelisus ja kumerad nurgad elavdavad piklikku ruumi, muutes selle põnevamaks ning visuaalselt laiemaks. Sama võtet on kasutatud ka madalate lagede puhul: selle kipsist osade vahele peideti peegleid, mis tekitavad efekti, just kui jätkuks lagi kõrgusesse. Madal lagi muutis keeruliseks kommunikatsioonide ja ventilatsiooni paigaldamise, mida ei saanud ega tahetudki lae taha panna. Ventilatsioonitorud ja -avad on kavalalt peidetud puitdekoori sisse. Restoranis Cha Dao on kõik viis Hiina filosoofia elementi kenasti esindatud ja feng shui täiesti paigas.

Leaving aside the exotica, the narrow and long interior with low ceilings was hard material to work with for the architect, who nevertheless succeeded to turn it to an advantage using techniques from China and feng shui. The room avoids sharp corners – fluidity, undulance and rounded corners bring the long room to life, making it exciting and visually broader. The same technique has been used for low ceilings as well: mirrors were concealed between plaster sections, creating the effect that the ceiling soars into the heights. The low ceiling made it difficult to install technical utility lines and a ventilation system, which could not be placed behind the ceiling, nor was there a desire to do so. The ventilation ducts and openings are cleverly concealed in the wood decor. Trough the restaurant has all five elements nicely exposed and feng shui is completely in place.


Ühiskondlik interjöör LHV teenindusbüroo

62 63

LHV teenindusbüroo LHV Service Bureau

Tartu mnt 2 / Tallinn Sisearhitektid: Kerli Lepp / Pille Lausmäe Arhitektid: Andres Alver / Tiit Trummal

Kerli Lepp

Pille Lausmäe

Lõpetanud 2006 Euroülikooli kujunduskunsti erialal

Lõpetanud 1983 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina 1992 täiendõpe Helsinki Taideteollinen Korkeakoulus

Pille Lausmäe Sisearhitektuuribüroo OÜ / sisearhitekt

Pille Lausmäe Sisearhitektuuribüroo OÜ / asutaja ja sisearhitekt V

Valik ühiselt tehtud töid: LHV bürood Tartus ja Helsingis • Eramu Kakumäel • Korterid Vene ja Pühavaimu tänavatel • LHV büroo Tallinnas • Restoran Gianni • Restoran Ö • Restoran La Bottega

Fotod: Oleg Hartšenko


LHV Panga visuaalse külje eest on juba aastaid hoolitsenud Pille Lausmäe Sisearhitektuuribüroo. Nii panga kunagine esindus Pärnu maanteel kui ka praegune residents City Plazas on valminud Pille Lausmäe taktikepi all. Tema ja Kerli Lepa koostöös sündis 2008. aastal interjöör, mis pälvis rahvusvahelist tähelepanu: City Plaza ärihoone esimesel korrusel paiknevat LHV Panga teenindusbürood tutvustati kultusfirma Vitra aastaraamatus. Paar aastat tagasi tõusis LHV Pangas päevakorda klienditeeninduse laiendamine. Sellega seoses kerkis sisearhitektide ette küsimus, mida säilitada, mida muuta ja mida põhjalikult ümber teha. Tekkis võimalus anda hinnang varemtehtud valikutele. Üks asi jäi kindlalt paika. Kui pank oma praegusesse asupaika kolis, värskendati ka ettevõtte imagoloogilist poolt ja võeti kasutusele uus LHV logo. Selle tume selge toon ja kõrguste poole püüdlev joon, graafiline disain oma viltuste pindade ja läbikumavate motiividega kujunesid firmastiili aluseks, millest järjekindlalt kinni peetakse ja mis läbib kogu esindusgraafikat ja sisekujundust.

Pille Lausmäe Interior Architecture Bureau has taken care of the visual side of LHV bank for years. Both the bank’s former office on Pärnu mnt and the present headquarters in City Plaza were designed under the guidance of Pille Lausmaa. In 2008 her cooperation with Kerli Lepp resulted in an interior that earned international recognition: the service bureau of LHV bank on the ground floor of the City Plaza commercial building was featured in the yearbook of the world-famous Vitra company. A couple of years ago the issue of expanding the customer service was raised. The interior designers were faced with the question of what to preserve, what to modify and what to change completely. This presented them an opportunity to evaluate their former choices. One thing was not changed though. When the bank moved to its present location, the company’s visual side was also updated and a new LHV logo was introduced. Its dark, clear tone and upward surging lines, graphic design with slanting surfaces and semi-transparent motifs constituted the basis of corporate style that is consistently being followed and is clearly recognisable in the bank’s corporate graphics and interior design.


Ühiskondlik interjöör LHV teenindusbüroo 64 65


Pille Lausmäe ja Kerli Lepp tõdesid, et eelmisel kümnendil tehtud valikud õigustavad end tänagi. Tollased kujundusvõtted ja värvitoonid ei mõjunud eilse päevana, mis tähendas, et samade märksõnade ja elementidega võis rahuliku südamega edasi minna.

Pille Lausmäe and Kerli Lepp came to the conclusion that the choices made in the previous decade are also justified today. The design techniques and colour tones used then did not leave the impression of belonging in history and this meant that the architects could proceed with the same keywords and elements.


Ühiskondlik interjöör LHV teenindusbüroo 66 67


Teenindusbürood võib pidada firma imago esmaseks kujundajaks, sest see edastab kliendile perfektse teeninduse kõrval sõnumit ettevõtte olemusest ja eemärkidest. Senisest märksa avaramad ruumid andsid selleks pangale hea võimaluse. Büroo jaguneb kaheks pooleks. Sisenejat võtab kõigepealt vastu pikk, veidi viltuse joonega teeninduslett, mis vaatab kitsukese kõrvaltänava poole. Leti taha jäävad eelmisest kujundusest tuttavad karbikujulised klaasseintega moodulid, mille vahepaneelid ja mööbliesemed viskavad ruumi erksaid värvilaike. Nagu varemgi, on kogu büroo (aga ka panga muud ruumid) sisustatud Vitra mööbliga, mis on küll väga suur investeering, kuid õigustab end igati.

One may say that the service bureau is in a way the first creator of the company’s image, as it conveys to customers the message about the nature and goals of the company along with flawless services. Somewhat more spacious rooms presented the bank with a good opportunity for this. The bureau is divided into two sides. Visitors are first greeted by a long counter with slightly slanting lines, which faces the narrow side street. Behind the counter, one can notice the glass-walled box-shaped modules familiar from the previous design, with partitions and pieces of furniture that throw bright spots of colour into the room. As before, the entire bureau (and other offices in the bank) are furnished with Vitra furniture, which is a big investment but pays off in every way.


Ühiskondlik interjöör LHV teenindusbüroo

68 69

Sissekäigust paremale suundudes leiab külastaja end avarast kõrge laega ruumist, mille funktsioon on ühe pangandusega tegeleva ettevõtte jaoks mõnevõrra tavatu. Tellija soov oli näha siin sisekujundust, mis kuidagi ei viitaks finantsasutusele, vaid oleks lounge'ilikult mõnus ja hubane. Siin korraldab kultuurilembene pank linnarahvale kontserte ja loenguid. (Olgu öeldud, et projekt on edukalt käima läinud.) Kuid ruumil on teinegi otstarve. Akende alla paigutasid sisekujundajad pika riiuli, kuhu on välja pandud raamatud panga suurest raamatukogust. Mugavad isteplatsid ja hele pehme vaip loovad koduse miljöö, mis lausa kutsub istet võtma ja raamatuid sirvima. Pimedal ajal aga asub meeleolu looma valgustussüsteem, mille keerukas automaatika lubab valgustitegruppidega mängida, neid sisse ja välja lülitada ning valgustuse tugevust muuta.


When visitors turn right from the entrance, they will find themselves in a large room with a high ceiling that has quite an unusual function for a banking company. The bank wanted to have the room decorated so that nothing in it would refer to a financial institution, but rather, it would have the atmosphere of a cosy lounge instead. Here the culture-friendly bank organises concerts and lectures for the town people. (It should be noted that the project enjoys great success.) However, the room has another function too. The interior designers placed a long shelf under the windows, which accommodates books from the bank’s large library. Comfortable seats and a light-coloured soft carpet create a homely atmosphere that urges people to take a seat and browse the books. When it gets dark outside, mood is created by a lighting system with advanced automation that makes it possible to play with groups of lights, switch them on and off or change the lighting intensity.


Ühiskondlik interjöör Overall Eesti müügisalong

70 71

Overall Eesti müügisalong Overall Eesti showroom Fotod: Terje Ugandi Portree: Oleg Hartšenko

Lootsi 11 / Tallinn

Autor: Jan Skolimowski Arhitekt: Irina Raud

Jan Skolimowski Lõpetanud 1999 Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektina ja 2001 Eesti Kunstiakadeemia arhitekti ja linnaplaneerijana

KAMP Arhitektid OÜ / arhitekt, partner

Valik töid: Genetrade Eesti büroo • Universal Music OY büroo Helsingis • Tallinna Lennujuhtimiskeskus / koostöös Peeter Looga • Guardtime'i büroo • Elioni turundusosakonna büroo


Fototehnika müügi ja koolitusega tegelev Overall tegutseb Admiraliteedi basseini ääres kahes erineva iseloomu ja ajalooga majas: osaliselt 18. sajandi algusest pärit tellistest sadamahoones ning selle kõrvale 1990ndate algul ehitatud juurdeehituses. Müügisalongi uuendamine hõlmas nii renoveerimist kui ka olemasoleva plaanilahenduse muutmist ja viimistluse uuendamist. Jan Skolimowski loodud lõpptulemust iseloomustavad pealtnäha vastandlikud märksõnad: taaskasutus ja ökoloogilised lahendused, 60ndate futuristlik modernism ning paekivi robustsus versus steriilne puhtus ja vormiselgus.

Overall, a seller of photographic equipment and training provider, is located near the Admiralty Basin in Tallinn in two buildings with a different personality and history – a port building built partly of early 18th century brick and an early 1990s addition. The renovation of the showroom included both renovation and changes to the existing plan and refurbishment of the finishing. Jan Skolimovski has created a final result defined by ostensibly contrasting keywords: recycling and ecological solutions, 1960s futuristic modernism and the robustness of limestone versus sterile purity and clarity of form.


Ühiskondlik interjöör Overall Eesti müügisalong

72 73

Müügisalongi mahub kolm eri funktsiooni ja iseloomuga ruumi: fuajee, printimisruum-müügisalong ning vanas majas asuv koolitus-esitlusruum. Renoveerimise põhieesmärk oli müügipinna laiendamine lao arvelt. Vana ja uue maja vahel avati otseühendus, mis on nüüd kasutuses galerii- ja näitusepinnana. Senises hoiustamisruumis tehti kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa juhendamisel põhjalikud renoveerimistööd: tellistest võlvlagi puhastati, paekivist seinad taastati, seintes olevad nišid, avad ja kaminalõõr võeti kasutusele tootekappidena. Kalasabamustrilisele tellislaele sai väärikaks kaaslaseks miniversioonis klassikaline kalasabaparkett. Ajaloolise ilu säilitamise nimel viidi ventilatsioon ja kogu juhtmestik põranda alla, valgustite juhtmed peideti tellislae vuukidesse.


Three different rooms fit into the sales showroom, each with a different function and personality: lobby, printing room-showroom and, in the old building, a training and demo room. The primary goal of renovation was expansion of the sales floor by converting some of the warehouse space. A direct connection between the old and new building was opened, and it is now in use as a gallery and exhibition space. Thorough renovation work, led by art historian Juhan Kilumets, was performed in the former storage room: material was removed to expose the brick vaulted ceiling, the limestone walls were restored, and the niches, openings and chimney flue were used as product cabinets. The fishtail-pattern brick ceiling received a dignified complement – a miniversion of the classic fishtail parquet. The ventilation and all of the wiring was moved under the floor, and the lighting cables were hidden in the brick ceiling joints.


Ühiskondlik interjöör Overall Eesti müügisalong

74 75

Uues majatiivas, kus asuvad fuajee ja müügisalong, muudeti plaanilahendust ning uuendati põhjalikult sisekujundust. Liikumisteed fuajee ja müügisalongi vahel muudeti oluliselt funktsionaalsemaks ja loogilisemaks, tõstes sekretärilaua vaheseina ette ja jättes liikumisruumi kahele poole laua taha. Ruumi sellesse nurka, kus varem seisis sekretäri laud, sisustati istumiskoht renoveeritud tugitoolide ja Tarmo Luisu loodud modernistliku valgustiga. Oluline aktsent, mis häälestab müügisalongi modernistlikule-popile lainele, on laest just kui väljavoolavad valgustid. Steriilsesse mustvalgesse värvigammasse toob värskeid noote taimesein, mis sümboliseerib Canoni ja Overalli rohelist mõtlemist – Canoni tootenimistusse kuuluvate taaskasutatud materjalidest valmistatud seadmete ostjate nimed kinnitatakse taimepottide külge ning kevadisel kliendipäeval istutatakse nende, rohelist mõtteviisi toetanud klientide auks noored tammed.

In the new wing of the house, which has a foyer and sales showroom, the planned solution was changed and the interior design was thoroughly renovated. The movements between foyer and the sales outlet were made much more functional and logical, with the secretary’s desk moved in front of the partition and leaving space to move on both sides of the table. In the corner of the room where the secretary’s desk formerly stood, a sitting corner was set up with renovated armchairs – and with modern lighting designed by Tarmo Luisk. A key accent that puts the showroom on a modernist, pop wavelength, are the lights, which seem to almost flow out of the ceiling. Fresh notes are introduced into the sterile black and white colour spectrum by a plant wall, which symbolizes the green ethos of Canon and Overall – the names of buyers of equipment made from recovered material in the Canon product line are affixed to the pots and young oak trees are planted in honour of customers who have supported this green philosophy.



Ühiskondlik interjöör Overall Eesti müügisalong

76 77

Täiesti uue, futuristliku ilme sai printimisruum-müügisalong, mille iseloomu defineerib nüüd ümarate nurkadega ja luminofoortorudega valgustatud lagi. Kuna selles ruumis prinditakse ja vaadatakse-kontrollitakse prinditud materjali üle, tuli siin tagada maksimaalselt hea valgus. Maast laeni akendega ruumist õhkub avarust ja valgusküllasust ning sugugi mitte vähem tähtsat rolli mängivad siin ka aknast avanevad vaated sadamale ja vanalinnale. Õhulisust toetab ka eritellimusel valminud mööbel, mis on vabalt liigutatav ja omavahel kombineeritav – see võimaldab ruumi otstarvet hõlpsasti muuta.

The printing room and sales outlet received a completely new, futuristic look. Its personality is now defined by a ceiling with rounded corners and lighted with fluorescent tubes. As this room is used for printing and for reviewing the printed material, the maximum amount of light had to be ensured here. The room with windows from floor to ceiling emanates openness and lightness. The views of the port and Old Town are certainly no less important. The airiness is also supported by the custom furniture, which can be moved around and combined at will – this allows the purpose of the room to be modified with ease.



Ühiskondlik interjöör LTKH radioloogia osakond

78 79

LTKH radioloogia osakond LTKH radiology ward

Paldiski mnt 68 / Tallinn

Autor: Mari-Iris Saarepera

Mari-Iris Saarepera Lõpetanud 1994 Eesti Kunstiakadeemia (tollal TKÜ) arhitektina OÜ Arhitetuuribüroo Visuaal / arhitekt

Valik töid: LTKH radioloogia osakonna rekonstrueerimine • LTK Õismäe polikliiniku ümber- ja juurdeehitus / koostöös Indrek Saareperaga • Pelgulinna haigla sünnitusmaja 6.korruse rekonstrueerimine / koostöös Pia Tasaga • Tallinna Vangla haiglahoone arhitektuurne eelprojekt / koostöös Indrek Saareperaga • Suvila Lobi külas • Eramud Püünsis ja Murastes

Fotod: Oleg Hartšenko


Neljatäheline akronüüm LTKH tähendab lahti kirjutatuna Lääne-Tallinna Keskhaiglat, suurt mitmeharulist raviasutuste võrku, mis paikneb mitmel pool linnas. Tasapisi ja jõudumööda selle võrgu vanemaid pindu renoveeritakse-restaureeritakse ning möödunud aastal jõuti järjega radioloogia osakonda Paldiski maanteel.

In Estonian, the four-letter acronym LTKH means West Tallinn Central Hospital, a large network of health care institutions located in several places around town. Little by little, the older parts of this network are being renovated and restored and last year it was the turn of the radiology ward on Paldiski maantee.

Renoveerimisprojekti koostas arhitekt ja sisekujundaja Mari-Iris Saarepera. Osakond, mis võtab enda alla ligikaudu 600 ruutmeetrit põrandapinda ning polnud kaua-kaua remondimehi näinud, oli üsna kurva ja väsinud ilmega. Kuid olukord lootusetu siiski ei olnud. Tõsi, see polnud koht suurejoonelisteks lahendusteks ja erilisteks efektideks, kuid õdusat atmosfääri patsientidele ja meeldivaid töötingimusi personalile sai siin luua.

The renovation design was by architect and interior designer Mari-Iris Saarepera. The department, which covers nearly 600 square metres of floor space and has not seen repairment in a long time, did indeed look tired and forlorn. But it was not a hopeless situation. While this was not a place for grand plans and special effects, it was possible to create a humane, comfortable environment for patients and pleasant working conditions for personnel.


Ühiskondlik interjöör LTKH radioloogia osakond

80 81

Osakond jaotub kaheks tsooniks. Ettepoole jääb patsientide ala, tagapool paikneb kinnine tsoon arstide ja õdede kabinettidega, puhkeruumi ja söögitoaga. Siseneja leiab end kõigepealt väikesest fuajeest, kus asub registratuur. Selle vastaskülge jäävad röntgeniruumide uksed, paar sammu edasi saab istet võtta ooteruumis. Kuigi tegu on raviasutusega, rohkeid erinõudeid materjalidele ja sisearhitektuurile ei esitatud – vaid röntgeniruumide uksed ja seinad pidid olema kiirguskindlad. See nõue valmistas kujundajale üksjagu peamurdmist. Allalastavad lävepakud, mis lahendavad probleemi Põhja-Eesti Regionaalhaigla uues korpuses, ei mahtunud siin kuidagi eelarvesse, mistap tuli otsida muid variante. Idee, mis realiseerus, on lihtne, aga nutikas – lükanduks pandi jooksma põrandasiinile ning pragu ukse ja põranda vahelt kaduski. Kiirguskindlus tuli tagada ka röntgeni- ja puldiruumide vahel – siia paigutati kiirguskaitsega klaas.

The department is divided into two zones. The patients’ area is toward the front, and to the rear is a closed zone with doctors and nurses’ offices, break room and dining room. A person entering here will find himself in a small lobby, where the registration desk is located. The X-ray department doors stand opposite, and a couple steps on and you are in the waiting room. As this is a health care institution, there were not many special requirements for materials and interior architecture – the doors and walls to the X-ray room had to be radiation-proof. This requirement caused a few beads of sweat to emerge on the designer’s forehead. The lowerable door sills that solve this problem in the new wing of the North Estonian Regional Medical Centre were beyond the LTKH budget and other avenues had to be sought. The idea that materialized was simple but clever – a sliding door was installed in a floor track – and no more crack between door and floor. Nor could there be any leaks of radiation between X-ray and console rooms – glass with radiation protection was installed here.


Patsientide ooteruumist sai Mari-Iris Saarepera käe all hubane koht, kus on lihtne mõtteid eesootavatest uuringutest ja protseduuridest eemale tõrjuda. Ruumi keskteljele paigutati harjatud roostevabast plekist lillekonteinerite grupid (kavandid sisekujundajalt) ja need ümbritseti toolidega. Meditsiiniasutuste üldkasutatavatele ruumidele mitteomaselt on siin rõhku pandud ka võimalusele kasutada erinevaid valgusrežiime. Kõige tähtsam "tegija" ruumis aga on akvaarium, kus sõuavad ringi mitmes mõõdus kalad. Idee sai teoks juhtkonna innukal toel ja tänaseks on ka kõhklejad-kahtlejad veendunud, et see oli igati väärt mõte. Kalade elu ja tegemisi tullakse jälgima teistestki osakondadest ja isegi haiglapoolelt – nii et peale hipo- ja delfiiniteraapia võib nüüd rääkida ka kalateraapiast. Veel üks levinud arvamus õnnestus sisekujundajal siin ümber lükata. Värvitoone valides loobus ta tüüpilistest igavatest "haiglavärvidest" ja tõi ruumi särtsakad sinised uksed, mis valgete seinte sees mõjuvad eriti efektselt. Interjööri seob tervikuks roostevaba pleki riba, mis jookseb mustrina ümber ruumide.

Mari-Iris Saarepera transformed the patients’ waiting room into a cosy sitting area where one can get one’s mind off the tests and procedures that might lie ahead. Groups of metal flower planters were placed along the central axis of the room (designs by the interior designer) and surrounded with chairs. Unlike ordinary common areas in medical facilities, emphasis has also been laid here on exploiting the possibilities of different lighting modes. The most important "player" in the room was the aquarium, in which fish in different sizes can be found swimming around. The idea was made possible with the encouragement of the management and today the doubters and those who hesitated are convinced it was a worthy idea. People come from other wards and even from the inpatient side to see the fish, so there is reason to talk of ichthyotherapy. One commonly held opinion had to be debunked by the interior designer. She forewent typical boring hospital colours and brought bright blue doors into the interior; these are especially striking next to the white walls. The interior is made integral by a stainless steel strip that runs around the interior as a pattern.


Ühiskondlik interjöör LTKH radioloogia osakond

82 83

Meedikute tsoon on ilus näide, kuidas tagasihoidliku eelarve juures luua meeldiv töökeskkond. Eritellimusmööblit ja hinnalisi viimistlusmaterjale siin ei näe ja neist pole ka põhjust puudust tunda. Sisustus on valitud kindla käega ja detailideni paigas. Personali rõõmuks jagub siin õhku ja valgust. Et päevavalgus jõuaks kõikidesse ruumidesse, asendati umbne vahesein kahepoolse klaasriiuliga, mis eraldab kahte ruumi, aga ühendab seal töötavaid inimesi – läbi klaasi säilib silmside, mis tekitab tunde, et aetakse ühist asja.

The medical staff zone is a nice example of how to create a pleasant working environment even with a modest budget. There is no sign of custom-made and pricey finishing materials here but they are not missed, either. The furnishing was picked confidently and is in place down to the details. There is much light and air here, much to the joy of the personnel. To allow sunlight to penetrate all rooms, the partition was replaced with a two-sided glass shelf, which separates the two rooms but connects the people working there – so that eye contact is maintained through the glass, creating the impression that everyone is on the same page here and working for the common good.



Ühiskondlik interjöör Genetrade EestiOverall büroo

84 85

Genetrade Eesti büroo Genetrade Estonia office Väike-Paala 1 / Tallinn

Autor: Jan Skolimowski

Jan Skolimowski Lõpetanud 1999 Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektina ja 2001 Eesti Kunstiakadeemia arhitekti ja linnaplaneerijana

KAMP Arhitektid OÜ / arhitekt, partner

Valik töid: Overall Eesti büroo • Universal Music OY büroo Helsingis • Tallinna Lennujuhtimiskeskus / koostöös Peeter Looga • Guardtime'i büroo • Elioni turundusosakonna büroo

Fotod: Terje Ugandi Portree: Oleg Hartšenko


Kuna Genetrade Eesti tegevusalaks on puidu eksport, otsustasid arhitekt Jan Skolimowski ja tellija tuua uue büroo sisekujundusse võimalikult palju ettevõtte oma toodangut. Puidu kasutamise kaudu õnnestus kõrges, Lasnamäe alguses paiknevas büroohoones luua tõeliselt looduslähedane, metsalikult tüüne ja rahulik meeleolu.

Because Genetrade Estonia’s area of activity is wood export, the architect Jan Skolimowski and the customer decided to bring as much of the company’s own products to the interior design. Use of the wood succeeded in creating a truly close-to-nature mood of sylvan tranquillity in the high office building located just over the boundary of the Lasnamäe district.

Praktiliselt kogu kontori viimistlus ja sisustus valmistati Genetrade'i tarnitud (osaliselt ka tootmisest üle jäänud) materjalidest. Inspiratsiooni käis Skolimowski ammutamas firma ladudest – sealt pärineb nii mõnigi kontori kujunduslik lahendus. Põrand ja sekretäri töölaud kaeti väärika tumeda termotöödeldud saarepuuga. Ühte seina pandi reljeefselt hööveldamata lauad – peale efektse välimuse töötab see sein ka akustilise elemendina. Töölaudade ümber seisavad ratastel boksid, mille disain on tuletatud laos nähtud puitmaterjali virnadest. Ühte seina kujundati ka spetsiaalne puidunäidiste riiul.

Practically the entire office’s finishing and furnishings were made from materials supplied by Genetrade (and partly production residuals). Skolimowski drew inspiration from the company’s warehouses – this is where quite a number of the office’s designs come from. The floor and the secretary’s desk were covered with a dark and dignified thermally treated ash wood. Rough, unplaned boards were laid on one wall – besides a striking appearance, it also now serves as an acoustic element. Around the table are cupboards on wheels, the design of which is derived from the stacks of timber seen in the warehouse. A special shelf with wood samples was also designed for one wall.


Ühiskondlik interjöör Genetrade Eesti büroo 86 87


Kui töölauad paigutati loomuliku valguse pärast akende alla, ruumi välisseina äärde, siis koosolekuruum planeeriti ruumi keskele – sinna pääseb päevavalgus läbi klaasseinte. Et kontor liiga puiduseks ei muutuks, kujundati kesksel kohal asuv koosolekuteruum rohelise oaasina – metsana. Samblakarva narmasvaibast (mis summutab ka heli) kasvavad välja noored lehtpuud, mis ümbritsevad ümmargust aastaringidega dekoreeritud nõupidamistelauda. Kogu kontori lagi jäeti madaldamata, torud võõbati valgeks ja valgustid "kaotati" nende vahele mõnusalt ära.

While the desks were placed underneath windows along the perimeter to benefit from the natural light, the conference room was placed in the centre of the room – daylight penetrates here through glass walls. To keep the office from being too woody, a central office space was designed as a green oasis – an actual forest. Young deciduous trees grow out of a mossy fringed carpet (which also absorbs sound) and the trees surround a meeting table decorated with tree rings. The ceiling of the entire office was left exposed, the ducts were painted white and the lights were nicely disguised between them.



AJALOOLINE INTERJÖÖR Peterburi Jaani kirik Juta Lember • Eesti Ajaloomuuseum Margit Aule / Liis Lindvere / Margit Argus


Juta Lember Lõpetanud 1968 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina SAB Lember OÜ / sisearhitekt V

Valik töid:

Ajalooline interjöör Peterburi Jaani kirik

90 91

Peterburi Jaani kirik St. John’s Church in St. Petersburg Dekabristide 54A / Peterburi Sisearhitekt: Juta Lember

Viimsi mõisa valitsejamaja restaureerimine • Jägala golfimajade sisekujundus / arhitektid Andres Siim ja Emil Urbel • Rahvusooper Estonia publikuruumid / koostöös Aulo Padariga • EGCC Golfiklubi Jägalas • Arhitekt Eugen Sachariase projekteetud villa renoveerimine Nõmmel • EV Presidendi Kantselei esindusruumid


Fotod: Oleg Hartšenko

Poolteist sajandit vana Peterburi Jaani kirik on oma ajaloo vältel üle elanud keerulisi aegu. Ehitatud Peterburi Eesti kogukonna poolt ja avatud 1860. aastal, kujunes kirik rahvuslikku vaimu ja vaimsust kandvaks saarekeseks Neevalinnas. Kuni uus kord Venemaal tegi religioossele tegevusele lõpu ja kirik ehitati põhjalikult ümber. Kui Jaani kiriku taastamist 1997. aastal alustati, otsustati hoonele anda kunagisest hoopis laiem funktsioon. Eesti Kontserdi juhi Aivar Mäe juhtimisel taastati maja väliselt oma ajaloolisel kujul, kuid interjöör loodi kaasaegseid vajadusi arvestades. Jaani kirikust pidi saama mitte ainult pühakoda, vaid ka kontserdisaal ja eestlaste kooskäimise koht.

Constructed 150 years ago, St. John’s Church in St. Petersburg has, in the course of its history, persevered through difficult times. Built by the Estonian community in St. Petersburg, and opened in 1860, the church developed into an island of national spirit in the midst of the city on the Neva River. That came to an end, however, when a new regime came to power in Russia and prohibited religious activity. The church was thoroughly rebuilt. When restoration of St. John’s Church began in 1997, it was decided that the edifice would be given a much broader function than it once had. Under the direction of Aivar Mäe, the head of Eesti Kontsert, the outside of the building was restored to its historical form, but the interior took modern necessities into account. St. John’s Church would become not just a place of worship, but a concert hall and a gathering place for the Estonian community.


Ajalooline interjÜÜr Peterburi Jaani kirik 92 93



Ajalooline interjöör Peterburi Jaani kirik

94 95

Siseruumid ehitati üles praktiliselt nullist, nüüd juba tänapäevase ruumiprogrammi järgi. Vanast ehitisest jäid alles vaid külgseinad ja üks esisein, sest omaaegsest interjöörist polnud vähematki säilinud. Sisearhitekt Juta Lemberi jaoks oli objekt üsnagi keeruline, sest tervikuks tuli ühendada kaks poolt: kirik ja kontserdisaal, mis esitavad ühteaegu liturgilisi ja akustilisi tingimusi, seega oli oma sõna öelda nii kirikutegelastel kui ka kontserdikorraldajatel. Vastuolusid ei tekkinud ja ühised pidepunktid leiti.

The inside of the church was basically built from scratch and took a modern form. Only the side walls and the front wall were retained from the old building because nothing else had survived of the historical interior. For interior architect Juta Lember, the project was quite complicated because two pieces – the church with its liturgical interests and the concert hall with its acoustical interests – had to be melded into one, which required some explaining to the representatives of parties. Yet there were no conflicts and they found common ground.



Ajalooline interjÜÜr Peterburi Jaani kirik 96 97


Kirikute ja ka muude ajalooliste hoonete taastamisel lähtutakse sageli maksimaalselt nende algsest interjöörist. Selle objekti puhul oli niisugune lähenemine välistatud, sest andmed minevikust praktiliselt puudusid – teada oli vaid nii palju, et kiriku seinad olid kaetud tumedate tammepaneelidega. Kuid see ei haakunud põrmugi Juta Lemberi nägemusega, nagu ka õigeusu kirikutele omane rikkalikkus ja kullasära. Talle oli palju lähedasem põhjamaine napp dekoor, lihtsus ja kargus, mida ta oli kogenud Saaremaa vanades kirikutes. Kuid määravaks osutus hoopis teine impulss – seekord saadud Itaalia kirikutest, kus sisearhitekti lummas heledus ja valgus, mis andsid pühakodadele erilise pidulikkuse. Lähtepunktid olid leitud: ühelt poolt valge, elegantne ja pidulik kontserdisaal, teisalt rahulik väärikas pühapaik, koht mõtisklusteks, mida veelgi rõhutab rist altari taga seinal, mis teenistuste ajal valgustatuna särama lööb.

The interior restoration of churches, and historical buildings in general, is often based largely on the original interior. In this case, such an approach was ruled out because relics from the past were practically nonexistent. All that was known, was that the walls of the church had been covered with dark oak boards. But that was not at all the church that Juta Lember envisioned, nor was the traditional richness and glittering gold of the Orthodox churches. She felt a closer connection with the sparing decor, simplicity and spareness of the Nordics, which she had experienced in the old churches of Saaremaa. Another impulse became decisive, this time drawing from the brightness and light of Italian churches, which create a festive atmosphere that fascinated the interior architect. The fundamental elements had been found: one side would be a bright, elegant and festive concert hall; the other a peaceful, dignified temple, a place for contemplation that is emphasized by a cross on the rear wall of the altar that shines during service.


Ajalooline interjÜÜr Peterburi Jaani kirik 98 99


Palju peamurdmist tekitas akustika, sest ruum pole eriti suur ega kõrge. Akustiku abiga saadi neist probleemidest jagu ja praegu pole heli kvaliteedile midagi ette heita. Siis tehniline pool: ventilatsioon, mis tähendas meetriseid torusid lae all, ja kontserdisaalis vältimatud liikuvad valgussillad, mis samas ei tohtinud üldpilti häirida. Kuid need polnud ainsad murekohad: projekti koordineerimine kahe riigi vahel, keeruline logistika, materjalihanked, mida tuli teha Venemaalt, autorijärelevalve ... Kogu originaalmööbel valmistati Eestis, nagu ka pilkupüüdvad valgustid (autor Juta Lember), mis kallavad ruumi üle piduliku valgussäraga.

Acoustics presented anther problem because the room is not particularly large or lofty. With the help of an expert, the problem was solved and there is not a bad word to be said about the resulting sound quality. Then technical aspects were also to be considered: the ventilation which consists of metre-long pipes attached to the ceiling and unavoidable moving lighting system of the concert hall, which could not interfere with the general picture. But those weren’t the only worries. Coordinating the project between two countries, complicated logistics, acquiring materials, which had to be done from Russia, supervision ... All of the furniture and eye-catching lighting elements were built in Estonia, (author Juta Lember), which flood the room with a festive shine.


Ajalooline interjöör Eesti Ajaloomuuseum

100 101

Eesti Ajaloomuuseum Estonian History Museum

Pikk 17 / Tallinn

Autorid: Margit Aule / Liis Lindvere / Margit Argus

Margit Aule

Liis Lindvere

Margit Argus

Lõpetanud 2007 Eesti Kunstiakadeemia arhitektina

Lõpetanud 2001 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina

Lõpetanud 2007 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina

KAOS Arhitektid / partner, arhitekt

KOKO Arhitektid / sisearhitekt

KAOS Arhitektid / sisearhitekt

Valik töid:

Valik töid:

Valik töid:

Tallinna Teletorni rekonstrueerimise, juurdeehituse ja välialade projekt • Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone välialad • Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone püsinäitus • Kukruse mõisa ekspositsiooni disain • Arensburg Boutique Hotel & Spa

Tallinna Teletorn / koostöös Raili Palinguga • Nukumuuseum Tallinnas / koostöös Raili Palingu ja Margit Argusega • Eramu Merirahus / koostöös Raili Palinguga • Metro Plaza äri- ja büroohoone üldalad / koostöös Raili Palinguga • Tallinna sünagoog / koostöös Raili Palinguga • Tallinna Inglise Kolledži spordihoone / koostöös Raili Palingu ja Liisi Murulaga

Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone püsinäitus • Kukruse mõisa ekspositsiooni disain • Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone • Sõmeru keskuse hoone sisearhitektuur • Pimedate Ööde Filmifestivali kontor • Teatrinukkude Muuseum Tallinnas • Soola 3 äri- ja büroohoone


Koos uue püsiekspositsiooniga "Visa hing" avati 2011. aasta mais uuenenud Eesti Ajaloomuuseum. Renoveeritud Suurgildi hoone sisekujunduse ja muuseumi püsiekspositsiooni autorite, KOKO arhitektide jaoks oli kõige suurem väljakutse väärika tasakaalu leidmine ajaloolise hoone ja ekspositsiooni vahel: muuseum soovis ajaloolisse Suurgildi hoonesse ülimalt kaasaegset väljapanekut, seda nii tehniliselt kui ka kujunduslikult, samaaegselt vana ja väärtuslikku austades ja kaitstes.

Along with its new permanent exhibition, the Estonian History Museum itself opened in a new form in May 2011. The biggest challenge for the architects of KOKO, who are the creators of the interior design for the renovated Great Guild Hall and the museum’s permanent exhibition was to find a balance between the historical building and the display items: the museum wanted the exhibit to be as modern in technology and design as possible, while respecting and protecting the old and valuable elements in the historical Great Guild.

Fotod: Oleg Hartšenko / Vahur Lõhmus

keldrikorrus

1. korrus


Ajalooline interjöör Eesti Ajaloomuuseum

102 103


Renoveerimise käigus välja tulnud ajaloolised detailid, vanad luugid, nišid, kaevud ja rõdud taastati ja eksponeeriti. Ekspositsioon asetati sellesse ajaloolistest kihistustest tulvil hoonesse eraldi seisvana, installatsioonina. Eesti sõdasid täis maskuliinsest ajaloost lähtuvalt kasutati muuseumis läbivalt jõulisi materjale, nagu metalli ja paekivi, ning tumedaid toone. Raskepärasusele vastanduvad õhulisus, valged seinad, jääpanku meenutavad vitriinid ja õrnad materjalid, nagu klaas ja fiiberklaas. Esimese korruse püsiekspositsioon on jaotatud kaheksaks erinevaks küsimuseks, mis on kujundatud triivivate jääpankadena ehk teemapesade kaupa. Peasaali ajaloolisest kehandist eraldi seisev, seintest eemal olev väljapanek mõjub nähtamatuna, hõljuvana – eksponaadid mitte ei toetu riiulitele, vaid just kui ripuksid õhus. Seda efekti toetavad fiiber­ klaaslehtedest tiivakestele kinnitatud tekstid. Nähtamatus toob väärika saali kogu oma ilus esile.

The historical details that emerged during the renovation, such as old hatches, niches, wells and balconies, were restored and incorporated into the interior. The exhibition was placed into this building with its many historical layers as a standalone installation. As a result of the "masculine" history of Estonia with all of its wars, "strong" materials such as metal and limestone and dark tones were used throughout the museum. The heavier elements are in contrast to the airiness, white walls, the showcases reminiscent of pack ice, and delicate materials like glass and fibreglass. The permanent exhibition on the first floor was divided into eight different questions, which are designed as ice floes symbolizing clusters of topics. An exhibition that stands separate from the main hall’s historical structure and its walls seems invisible, as if floating in the air – the exhibits do not rest on the shelves but appear to hang in mid-air. This effect is supported by texts attached to little fibre-sheet wings. Invisibility brings the dignified hall to the forefront in all of its glory.


Ajalooline interjöör Eesti Ajaloomuuseum

104 105


Algne plaan oli taastada suure saali ajalooline pae­kivipõrand, ent muinsuskaitse nägi ette säilitada 19. sajandist pärit parkett. Kaasaegset ekspositsiooni ja tehnikat ning suurt külastajate hulka ei oleks see aga välja kannatanud, samuti oleks tekkinud probleeme saali keskel asuvate vitriinide elektritoitega. Nutika lahendusena asetati parketi peale teine põrand – kahe millimeetri paksune kuumvaltsitud süsinikteraslehest raudplekk. Metallpõrand lahendas korraga mitu probleemi: selle alla peideti kogu juhtmestik, kommunikatsioonid ja kinnitused, samuti kaitseb ta vana parketti. Vajadusel saab metallpõranda just kui vaiba kokku rullida, kõik juhtmed ja pistikud tulevad sellega kaasa. Põrandasse söövitati pilte, kujutisi ja esemeid, mis on ka ekspositsioonis väljas. Põranda autorid on Risto Tali ja Rait Siska. Metallpõrandaga haakuvad ka 19. sajandist pärit rauast lühtrid, mille vanad valgus­allikad asendati uute, pea nähtamatutega. Peasaalil on ekspositsiooni kõrval veel üks oluline funktsioon – siin korraldatakse kontserte. Seega pidid sisearhitektid näitust kujundades arvestama, et saali mahuks ka 140 istekohta ja pillimänguala.

The original plan was to restore the great hall’s historical limestone floor, but the Heritage Board said the 19th century parquet had to be preserved. But the wood floor would not have tolerated modern exhibits and technology and a high volume of visitors, and there would have been problems with the power supply to the showcases in the middle of the hall. As a clever solution, a second floor was laid on top of the parquet – two millimetre thick sheets of hot-forged carbon steel. The metal floor resolved more than one problem at one time: all of the wiring, technical utility lines and fastenings were concealed under it; it also protects the old parquet. If necessary, the metal floor can be rolled up like a carpet, and all of the wires and outlets go along for the ride. Images of pictures and the objects on display were etched into the floor. The floor was designed by Risto Tali and Rait Siska. The metal floor also goes along with the 19th century iron chandeliers, in which the original light sources were replaced by new ones, themselves almost invisible. The main hall has yet another important function besides the exhibition – concerts. The interior architects had to make sure that there was enough space for 140 seated people and an area for the orchestra members.


Ajalooline interjöör Eesti Ajaloomuuseum

106 107


Alumisel korrusel jätkub ekspositsioon kitsamate teemade kaupa: veinipood, kaubanduse ajalugu, relvakamber, asja hing, eksperimentaarium ning põhja rahvaste kollektsioon. Keldrikorrusel puhastati ja eksponeeriti välja tulnud uhked tellisvõlvid ning osaliselt ka originaalne paekivipõrand. Torud, ventilatsioon ja kommunikatsioonid viidi põranda alla, elektrijuhtmed jooksevad peente torude sees lae peal. Muuseumi ühe tõmbenumbri, efektse relvakambri ehitamisel nähti omajagu vaeva, et klaasist vitriinid ebatasase pae­kivilaega kohakuti viia. Eesti kontekstis haruldane on ka põhja rahvaste kollektsioon, mis on eksponeeritud jääpankasid meenutavate ja seest valgustatud pleksiklaasist alustel. Eksperimentaariumi ehk haridusprogrammide ruumi sisustus projekteeriti selliselt, et kõiki sealseid kappe ja sahtleid saab avada ning kõiki asju katsuda.

On the lower level, the exhibition continues by more specialized themes: wine shop, history of trade and commerce, armoury, the soul inside an object, the Experimentarium lab, and the Nordic peoples collection. The grand brick archways and some of the original limestone floor were brought to the surface in the cellar. The pipes, ventilation ducts and utility lines are under the floor, and the electrical wires run through fine canals on the ceiling. One of the big draws at the museum – the striking armoury – involved some effort to arrange the glass showcases so they were touching the uneven limestone ceiling. The Nordic peoples collection is also rare in the Estonian context, as it is exhibited on Plexiglas bases lit from within so that they resemble pack ice. The Experimentarium lab was outfitted so that all of the drawers and cabinet doors can be opened and the contents touched.


Ajalooline interjöör Eesti Ajaloomuuseum

108 109

Läbimõeldud detaile, mis esmapilgul märkamatuks võivad jääda, leidub ajaloomuuseumis igal sammul. Üks omapärasemaid neist on fuajee epovaigust lett, mille sisse valati naturaalsed mustaks värvitud odraterad – need sümboliseerivad Eesti rahvastiku arvu kõikumist läbi ajaloo. Muuseumi töötajate, sisearhitektide ja muinsuskaitsjate koostöö, dialoogi ja kompromisside leidmise tulemuseks on muuseum, mis räägib Suurgildi hoonest, esemetest ja Eesti ajaloost kaasaegselt ja põnevalt ning mis kõige tähtsam – eestlastele omases keeles ja keskkonnas.

Well-thought-out details, which may at first go unnoticed, can be found at every step throughout the History Museum. One of the most unusual of them is the eporesin counter in the lobby, into which black-dyed barley grains were incorporated during production – these symbolize the fluctuations in the population level of Estonia over the centuries. The cooperation, dialogue and compromise between museum employees, interior architects and heritage board members has resulted in a museum that has modern and exciting things to say about the Great Guild building, artefacts and Estonian history, and – most important of all – it says them in a language and environment characteristic of Estonians.




Näituse ja installatsiooni kujundus Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMUs Terje Kallast-Luure • BAUA näitus-installatsioon "GLOBE" Tomomi Hayashi / Tim Martin / Mark Grimitliht / Mart Lankots / Kristian Kirsfeldt • Näitus "Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912" Hannes Praks • Eduard Tubina muuseum Kärt Loopalu / Liina Langemets / Krista Thomson


Näituse ja installatsiooni kujundus Näitus "Pavel Filonov..."

112 113

Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMU kunstimuuseumis "Pavel Filonov, The Russian Avant-Garde and Afterwards..." Exhibition at the KUMU Art Museum of Estonia Näituse kujundus: Terje Kallast-Luure

Terje Kallast-Luure Lõpetanud 1988 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina Luure Grupp OÜ / sisearhitekt IV

Valik töid: Näitus "Fotograaf ja tema kodu" / koostöös Kadri Kallaste ja Urmas Luurega • Hotell Pärnu renoveerimine / koostöös Urmas Luurega • Korteri sisekujundus Pariisis • Ruukki Productsi ja Ruukki Metalsi kontorid • Advokaadibüroo Lillo & Partnerid büroo

Fotod: Stanislav Stepaško Portree: Oleg Hartšenko


Näitus "Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu..." 2011. aastal Kumus oli oluline kultuurisündmus, mis tõi Eesti publikuni silmapaistva vene avangadisti Filonovi ja rea teiste 20. sajandi esimese poole vene kunstnike loomingu. Peterburi Riikliku Vene Muuseumi komplekteeritud väljapanek koosnes sisuliselt kolmest eri osast. Kesksel kohal oli Filonov, kellele sekundeerisid nii Oktoobrirevolutsiooni-eelse kui ka -järgse vene avangardkunsti suurkujud nagu Natalja Gontšarova, Kazimir Malevitš, Wassili Kandinsky jt. Näituse kolmas osa, mida iseloomustas sõna "järgnenu", näitas, missuguseks kujunes kunstielu 1930. aastatel, mil sotsrealism kuulutati kaanoniks ja ainsaks õigeks kunstivooluks, mille ilmekateks näideteks on suurejoonelised ja -mõõtmelised nõukogude elu ülistused ning Lenini ja Stalini paraadportreed.

The exhibition on Pavel Filonov and the Russian avant garde and subsequent developments at the Kumu in 2011 was a key cultural event that brought the work of outstanding Russian avant-garde artist Filonov and other Russian artists from the early 20th century before the Estonian public. The exhibit, put together at the Russian National Museum in St. Petersburg, had three basic parts. In the centre was Filonov, supported by preand post-Revolutionary giants such as Natalya Goncharova, Kazimir Malevich, Wassily Kandinsky and others. The third part, described by the word "afterwards", showed how art evolved in the 1930s when socialist realism was proclaimed the canon and the one true artistic current, as vividly exemplified by the grand (in both style and size) paeans to Soviet life and parade portraits of Lenin and Stalin.


Näituse ja installatsiooni kujundus Näitus "Pavel Filonov..."

114 115

Pavel Filonov, üks paremaid vene eksperimentaalse maalikunsti esindajaid, tõrjuti näitusesaalidest välja juba aastatel 1929-1930 ning sellest ajast saati töötas ta eraldatuses ja elas vaesuses. Oma töid kunstnik ei müünud; alles pärast tema surma Leningradi blokaadis 1941. aastal jõudsid need õe vahendusel Vene Muuseumisse. Filonov unustati ja kulus pikki aastakümneid, enne kui tema tööd hoidlatest välja toodi. 1988. aastal korraldatud näitus oli avastus mitmele põlvkonnale endises Nõukogude Liidus ja mujal maailmas.

Pavel Filonov, one of the better exemplars of Russian experimental painting, was banned from exhibition halls already in 1929-1930 and he worked in isolation and lived in poverty ever since. He did not sell his work, and only after his death during the Leningrad blockade of 1941 did they reach the National Museum, by way of his sister. Filonov was forgotten and it took many long decades before his work was brought out of the vaults. An exhibition held in 1988 was a revelation for many generations in the then Soviet Union and elsewhere.



Näituse ja installatsiooni kujundus Näitus "Pavel Filonov..."

116 117

Kujundades näituseruumi, kus ühes kollektsioonis on erinevates tehnikates ja suurustes teosed, seisab kujundaja küsimuse ees, kuidas paigutada tööd nii, et nende vaadatavus ja valgustus vastaksid täielikult muuseumi nõuetele ja võimalustele. Samuti on oluline, kuidas näitusekülastaja ruumis liikuma hakkab. Kuna tegemist oli Peterburi Vene Muuseumi kollektsiooniga ja kujundus pidi olema nende poolt aktsepteeritud, kavandas Terje Kallas-Luure kõigepealt kolmemõõtmelise saali mudeli koos näituse installatsiooni ja tööde paigutusega. Pärast kujunduse kinnitamist koostati ühes näituse koordinaatoriga konkreetsemad juhised tööde paigutamiseks. Lõpliku valiku tegid kujundaja ja Vene Muuseumi esindaja. Rahvusvaheliste muuseuminäituste ettevalmistusperiood on pikk: aega vajavad kindlustuseksperdid, mõlema poole restauraatorid peavad tööd üle vaatama, vajadusel tuleb üht-teist korrastada ja jälgida, et ruumide sisekliima oleks stabiilne. Enne piltide näitusesaali toomist peavad kõik ettevalmistustööd olema lõpetatud, sest iga teos läheb kohe tema jaoks ettenähtud paika, kus ta saab vajalikul tasemel ja õige nurga all valgustuse. Näituse kujundaja pole oma loomingus kunagi täiesti vaba, sest tulemus peab vastama muuseumi rangetele nõuetele. Samas on tema võimuses luua eriline atmosfäär, mis pakub kordumatu ruumielamuse.

An interior designer working on an exhibition space featuring works in different techniques and sizes in the same collection faces the question of how to arrange the works so that their visibility and lighting would conform completely to the museum’s possibilities and opportunities. It is also important how the exhibition goers will move around in the space. As it was a St. Petersburg National Museum collection and the design had to be accepted by them, Terje Kallas-Luure first designed a 3-D model of the hall along with the exhibition installation and arrangement of the works. After the design was approved, more specific proposals for placing the works were prepared with an exhibition coordinator. The final decision was made by the designer and a representative from the Russian Museum. The preparations for international museum exhibitions are lengthy: the insurance experts need time, and the restorers for both sides have to look the works over, and if necessary make adjustments and monitor the interior climate. Before the paintings are brought in, all preparations must be finished as each work will go straight to the spot reserved for it, where it gets the right amount of light at the correct angle. The exhibition designer is never completely creatively free as the result must conform to the museum’s stringent requirements. At the same time, it is within the designer’s power to create a special atmosphere that offers an unprecedented spatial experience.



Näituse ja installatsiooni kujundus BAUA näitus-installatsioon "GLOBE"

118 119

BAUA näitus-installatsioon "GLOBE" BAUA’s exhibition-installation "GLOBE"

Autorid: Tomomi Hayashi / Tim Martin / Mark Grimitliht / Mart Lankots / Kristian Kirsfeldt

Tomomi Hayashi

Mark Grimitliht

1994 Bachelor of Architecture / Yokohama National University / Jaapan 1999 Master of Architecture / Virginia Polytechnic Institute and State University / USA

Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilane

Tim Martin Kistian Kirsfeldt Mart Lankots Velvet Creative Alliance

HG Arhitektuur OÜ / arhitekt Valik töid:

Valik töid:

Valik Velveti töid:

Büroo ADM Interactive / kaasautorid Ahti Grünberg ja Kerli Valk / ESL aastapreemia 2010 • Rotermanni Uus Jahuladu ja Vana Jahuladu / kaasautorid Hanno Grossschmidt ja Yoko Azukawa • Ärikeskus Foorum / kaasautor Hanno Grossschmidt • Korterelamu Lootsi 3A / kaasautor Hanno Grossschmidt • Okupatsioonide Muuseum / kaasautorid Siiri Vallner ja Indrek Peil • Lasnamäe kergejõustikuhall / kaasautorid Siiri Vallner ja Hanno Grossschmidt

BAUA installatsioon "GLOBE" Tokyos • Kommunismiohvrite memoriaali ideekavand / äramärgitud töö

Eesti Panga muuseumi sisegraafika • Näitus "Eesti kirjanik karikatuuris" / ESL aastapreemia 2010 • Affecto büroo sisegraafika • Tallinna Loomeinkubaatori sisegraafika • Tallinna Tehnikaülikooli uue raamatukogu sisegraafika • Velvet Creative Alliance sisegraafika / koostöös Taavi Aunrega / ESL aastapreemia 2006


Fotod: Mark Grimitliht / Liivi Haamer Portree: Oleg Hartšenko

26.–28. septembril 2011 toimus Tokyos International Forumi konverentsikeskuses arhitektuuri maailmakonverentsi raames BAUA (Balti Arhitektide Liidu Assotsiatsiooni) näitus-installatsioon "GLOBE". Kongressi peateemast DESIGN 2050 lähtuva programmi eesmärgiks oli arutleda arhitektuuri ja linnade tuleviku üle erinevatest vaatenurkadest. Küsiti, kas kaasaegne arhitektuur suudab mängida olulist rolli inimeste elukvaliteedi ja keskkonna toetamisel aastal 2050 ja hiljem.

From 26-28 September 2011, BAUA’s (Association of Baltic Architects Unions) exhibitioninstallation GLOBE was seen as part of the world architecture conference at the International Forum conference centre in Tokyo. The aim of the program, based on the congress’s main theme DESIGN 2050, was to discuss the future of architecture and cities from different viewpoints. A key question: is contemporary architecture capable of playing a key role in supporting quality of life and environment in 2050 and the years to come?


N채ituse ja installatsiooni kujundus BAUA n채itus-installatsioon "GLOBE"

120 121


plasticine

souvenir

plasticine

Souvenir is a minimized version of installation. The installation is a globe, which is made of plasticine, with a diameter of 2050 mm. The globe is in a free use for every exhibition visitor. There are no rules. So there is made playground, where everyone can demonstrate their vision of the year of 2050. The visions will be the future of our environment. Thereat every person has to undestand that every action have the same proportion like inaction

BAUA otsustas lähtuda kongressi põhiteemast ja loobuda Balti riikide ehitiste, projektide ja planeeringute näitamisest stendidel, makettidena ja videotena – oma nägemust otsustati tutvustada lihtsa, kuid tugeva kontseptsiooni kaudu. Ühisekspositsioonile parima ideelahenduse leidmiseks korraldati konkurss, millel võisid osaleda kõik kolmes Balti riigis resideeruvad arhitektid, tudengid ja disainerid. Võitis Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilase Mark Grimitlihti idee kahemeetrise läbimõõduga modelleerimissavist tehtud pallist GLOBE, mis on just kui mänguväljak, kus igaüks saab esitada oma nägemuse 2050. aastast. Ühtekokku moodustaksidki need visioonid meie keskkonna tulevikus. See oli üsna julge ja poeetiline näitusekontseptsioon, mis pidi andma BAUA sõnumi edasi nii kongressile kui ka külastajatele. Platvormi aruteludeks pakuti mängulise materjali kaudu, mis ei sea piire fantaasiale ja on kõigile lapsepõlvest tuttav. Teisisõnu pidi see kujutama simulatsiooni sellest, kuidas meie keskkond areneb läbi erinevate mängijate tegevuste ja kontaktide.

BAUA decided to proceed from the congress’s main theme and forewent the idea of displaying Baltic buildings, designs and plans in the booths, models and videos – instead they communicated their vision through a simple but powerful concept. A competition was organized to find the best conceptual solution for the joint exhibition. The competition was open to architects, students and designers residing in any of the three Baltics. The winner was an idea by Tallinn University of Applied Sciences student Mark Grimitliht with a two-metre ball made of modelling clay, called GLOBE, which is like a playground where everyone can put forward their own vision of the year 2050. These visions add up to a vision of the future. It was quite a bold, poetic concept for an exhibition intended to convey BAUA’s message to the congress and visitors. The material served as a platform for discussions, did not impose limits on the imagination and is familiar to everyone from their childhood. It was supposed to be a simulation of how our environment develops through various players’ actions and contacts.


N채ituse ja installatsiooni kujundus BAUA n채itus-installatsioon "GLOBE"

122 123


Näituseboksi kujundas Velvet. Nende lähtekoht selle ülesande lahendamisel oli pakkuda soliidset raamistikku säravale integratsiooni-ideele – hiiglaslikule modelleerimissavist pallile. Disain oli moodsalt minimalistlik, harmoneerudes nii Euroopa kõrgdisaini vooludega kui ka Jaapani zen-budistliku meelerahuga. Minimalistliku kujundussuuna valik oli tingitud ka vajadusest tagada rahulik taust savist maakera totaalsele anarhiale – külastajate tekitatud kaos oli tasakaalustatud selgete vormide ja mustvalgete pindadega. Näituse kuraatori Tomomi Hayashi sõnul ei laabunud kõik siiski tõrgeteta. Palli karkass otsustati valmistada Eestis (seda aitas teha Eesti skulptor Jass Kaselaan) ja katta saviga alles Jaapanis vabatahtlike Tokyo ülikoolide tudengite kaasabil. Karkass saadeti merekonteineriga küll varakult teele, ent kahe Jaapanit tabanud taifuuni tõttu jõudis see kohale napilt enne näituse avamist. Lõpp hea, kõik hea. Mis aga kõige tähtsam – idee töötas. Mäng saviga köitis külastajaid väga ning nende mänguline ja kunstipärane kujutlusvõime ületas kaugelt algsed ootused.

The exhibition booth was designed by Velvet. Their point of departure was to offer a presentable framework for the centrepiece integration idea – the gigantic clay ball. The design was minimalistic in a modem manner, harmonizing with current trends in European high-level design and Japan’s Zen Buddhism inner tranquillity. The choice of a minimalist slant was also conditioned by the need to ensure a calm background for the total anarchy of the clay globe: the chaos generated by the visitors would be counterbalanced by clear forms and black and white surfaces. Exhibition curator Tomomi Hayashi said not everything went without a hitch. It was decided to build the skeleton of the ball in Estonia (aided by Estonian sculptor Jass Kaselaan) and cover it with clay in Japan with help of student volunteers from several universities in Tokyo. The shell was shipped by sea container quite early, but due to two typhoons that hit Japan, it managed to arrive just before the exhibition opening. But all’s well that ends well. And most important, the idea worked. The playful approach to clay proved captivating for the public and the playful and artistic approach far exceeded initial expectations.


Näituse ja installatsiooni kujundus Näitus "Silmapilkline ülessewõte ..."

124 125

Näitus "Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912" Exhibition "Captured in a blink of an eye. Estonian photography from 1850-1912" Näituse kujundus: Hannes Praks

Hannes Praks Lõpetanud 2000 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina Hannes Praks OÜ / sisearhitekt

Valik töid: Kohvik Mamo Tallinnas • Kauplused Rahva Raamat Tallinn / Tartu / Kuressaare • Schilling festivali lavakujundused Kilingi-Nõmmes • Kaubanduskeskus Foorum Tallinnas • Aphoteka apteek Solarise keskuses Tallinnas


Fotod: Vahur Lõhmus Portree: Oleg Hartšenko

Eesti Ajaloomuuseumis oktoobrist 2011 kuni märtsini 2012 üleval olnud näitus "Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912" andis ülevaate Eesti fotograafia kujunemisloost alates esimestest, 1850. aastatest säilinud fotodest kuni Eesti filmikunsti sünnini 1912. aastal. Näituse eesmärk oli näidata, mida tähendab fotokogu seestpoolt, ja eksponeerida fotosid kui mitmemõõtmelisi objekte nende originaalkujul. Fotod jagunesid temaatiliselt viide gruppi.

From October 2011 to March 2012, the Estonian History Museum presented an exhibition called "Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912" providing a look at how Estonian photography developed from the first extant photos from the 1850s to the birth of Estonian cinema in 1912. The exhibition objective was to give an inside look at a photograph collection, exhibit photographs as multi-dimensional objects in their original form. The photographs were divided thematically into five groups.

Erinevatest Eesti muuseumidest välja valitud haruldaste originaalfotode ja negatiivide eksponeerimis- ja säilitamistingimused kirjutasid näituse kujundajale Hannes Praksile ette mitmeid tehnilisi piiranguid: ruum pidi olema võimalikult hämar, samas fotod pidid olema piisavalt välja valgustatud ja tekst loetav. Piiranguid seadis ka ajalooline Suurgildi hoone – selle seintele ei tohi midagi kinnitada. Muuseumi kindel soov oli mitte kasutada harilikke vitriinkappe, vaid luua lahendus, mis oleks tulevikus kasutatav ka teiste näituste puhul.

Due to the conditions in which original prints and negatives were to be displayed and kept in, exhibition designer Hannes Praks had to contend with a number of technical restrictions: the room had to be as dim as possible, yet the photographs had to be sufficiently illuminated and the text had to be readable. The historical Great Guild Hall also posed restrictions – nothing could be mounted on the walls. The museum was dead-set against the use of ordinary showcases, and wanted a solution it could use for other exhibitions in the future.


Näituse ja installatsiooni kujundus Näitus "Silmapilkline ülessewõte ..."

126 127

Fotode eksponeerimiseks valmistati vineerist vitriinkastid, mille sees oli spetsiaalne valgustus. Vitriinkastid kinnitati tööstuslikele vitriintahvlitele, mis paigutati vabalt seisvatena seina äärde siksakiliselt – nii sai eksponeerida suuremat hulka pilte ja moodustada temaatilisi gruppe. Vineertahvlite vahele peideti osavalt ära ka olemasolevad muuseumi vitriinkapid, milles eksponeeriti fotoalbumeid ja väiksemaid objekte.

So plywood cases were built, with special lighting within them. The cases were fastened to industrial plywood structures that were placed in zigzagging fashion as freestanding walls – these accommodated a large number of photographs and could be arranged in thematic groups. They were also sturdy and stable. The existing museum showcases were skilfully concealed between the plywood structures. These were used to display photo albums and smaller objects.

Osa vitriine seisid ruumi keskel fotostatiividel, moodustades mängulisi ja vaimukaid, vanu fotoaparaate meenutavaid vorme. 20. sajandist pärit statiivid laenati kokku fotograafidelt ja toodi välja muuseumi enda kogust. Sel moel moodustus statiividest, mis andsid omal moel läbilõike sajandist, omaette näitus näituses.

Some of the display cases stood in the middle of the room on photographic tripods, making up playful, inspired forms reminiscent of old-fashioned cameras. The 20th century tripods were borrowed from photographers and brought from the museum’s own collections. This made the tripods an exhibition within an exhibition – they provided a singular cross-section of the century.



N채ituse ja installatsiooni kujundus N채itus "Silmapilkline 체lessew천te ..."

128 129


Näituse graafiline disain (autorid Eesti Kunstiakadeemia tudengid Stella Skulatšjova ja Kerli Virk Hannes Praksi juhendamisel) vormistati näituse DIY (do it yourself – tee ise) atmosfääriga kujundusest lähtuvalt lihtsalt ja rustikaalselt: teemad kirjutati käsikirjaliselt vineertahvlitele ja piltide kirjeldused rippusid kalkale trükituna valguskastide küljes. Vineertahvlid ja statiividel seisvad vitriinid lõid muuseumisaali uue keskkonna, mis ei lasknud ajaloolisel ning jõulise iseloomuga ruumil näituse ja eksponaatide üle domineerida.

The graphic design of the exhibition (by the Estonian Academy of Arts students Stella Skulatšjova and Kerli Virk under Praks’s supervision) was accomplished in simple and rustic style based on a DIY atmosphere: the topics were written in handwriting on the plywood and descriptions of the photographs hung, printed on tracing paper on the light boxes. The plywood easels and tripod-mounted showcases created a new, unique environment that did not let the historical, powerful interior of the Great Guild dominate the exhibition and the individual display items.


Fotod: Oleg Hartšenko / Tõnis Järs

Näituse ja installatsiooni kujundus Eduard Tubina muuseum

130 131

Eduard Tubina muuseum The Eduard Tubin Museum

Alatskivi / Tartu maakond Autorid: Kärt Loopalu / Liina Langemets / Krista Thomson Arhitekt: Ruth Pärnoja

Kärt Loopalu

Liina Langemets

Krista Thomson

Lõpetanud 2002 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina Alates 2010 Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppes

Lõpetanud 2002 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina

Lõpetanud 2002 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina

OÜ Superellips / sisearhitekt

Riigikogu Kantselei / sisearhitekt

OÜ Superellips / sisearhitekt

Valik töid:

Valik töid:

Valik töid:

Tallinna Kaubamaja eksklusiivkosmeetika ala • Vanasadama jahisadam / koostöös Galina Burnakovaga • Südameapteegi sisekujunduskontseptsioon • Lest ja Lammas / Käina • Ööklubi Carriba / Käina • Expressionsi kaupluste kujunduskontseptsioon

Jõgeva sordiaretusjaama kontormuuseum (projekt) • Lest ja Lammas / Käina • Ööklubi Carriba / Käina

Jõgeva sordiaretusjaam kontormuuseum (projekt) • Tallinna Kaubamaja Ilumaailm • Sagadi looduskool • Südameapteegi sisekujunduskontseptsioon

Kaubanduskeskus Auriga / Kuressaare • Honda auto- ja motokeskus / Kuressaare


Helilooja Eduard Tubina muuseum Alatskivi lossis avati tema sünniaastapäeval, 18. juunil 2011. Alatskivi lähistel sündinud heliloojat meenutavad esemed, noodid ja materjalid olid seni laiali Teatri- ja Muusikamuuseumi laos ning tema perekonna käes Türgis. Sisearhitektuuribüroo Super­ ellips teostas konkursi võidutööna muuseumi ekspositsiooni graafilise kujunduse, sisustuse ja multimeedialahendused. Helilooja elu kajastavat materjali oli säilinud aukartustäratavalt palju, sisearhitektide ülesanne oli selles tohutus massiivis orienteeruda, see organiseerida ning vaatajale/kuulajale kergelt hoomatavaks teha.

The Eduard Tubin Museum in Alatskivi Castle was opened in 2011 on 18 June – the birthday of the composer. The items, notes, and materials commemorating the composer, who was born nearby Alatskivi, were previously scattered in storage at the Estonian Theatre and Music Museum and in the possession of the composer's family in Turkey. The interior architecture bureau Superellips won the conceptual contest and was responsible for creating the graphical design, furnishings and multimedia solutions of the exhibition. An awe-inspiring amount of materials reflecting the composer’s life have been preserved. It was the task of the interior architects to navigate through this massive collection, organize it, and make it easy to grasp for the viewer and listener.


N채ituse ja installatsiooni kujundus Eduard Tubina muuseum

132 133


Sisearhitektide lähteülesandeks oli lahendada muuseum Alatskivi lossi ühe osana, samas liialt sekkumata eklektilise lossi enda atraktiivsusesse. Muuseum, mis tutvustab Tubina elu, loomingut ja selle interpretatsioone, asub 19. sajandi lõpust pärit lossi peahoone teisel korrusel. Lossi restaureeris OÜ Arc Projekt, Super­ellips kooskõlastas muuseumi sisekujunduse lossi üldise sisekujundusega, muuseumi ruumides muudeti tapeete ning seinte viimistlust, osaliselt ka kardinaid. Üldvalgustusele lisaks paigaldati ekspositsioonivalgustus koridori ja mööbli sisse. Kogu mööbel ja vitriinkapid projekteeriti spetsiaalselt muuseumisse, sidudes maitsekalt vana ja uut. Näitus jaguneb nii teemade kui ka meeleolu ja lahenduse poolest kaheks: teematubadena lahendatud ajaloolised ruumid ning kaasaegsem osa kahe koridori näol. Vastavalt lahendati ka mööbel, graafiline kujundus ja valgustus: ajaloolistes ruumides kasutati vanadele lossidele omast raamitud piltide riputustehnikat, koridorides kaasaegset, suuremõõtmeliste trükitud planšettidega lahendust.

A fundamental problem facing the interior architects was finding a solution that integrated the museum as an integral part of the Alatskivi Castle, while preserving the integrity of the eclectic castle’s own attractiveness. Introducing the life, compositions and reflections of Tubin, the museum is located on the second story of the late 19th century castle’s main building. The castle was renovated by OÜ Arc Projekt. Superellips matched the museum’s interior design with that of the castle; changes were made to the wallpaper, wall finish, and partly the curtains of the museum rooms. Additional exhibition lighting was installed in the corridor and inside furniture. All of the furniture and showcases were designed specifically for the museum, tying the old with the new. The themes, moods and solutions of the exhibit are divided into two parts – the first consisting of individual display areas set up in historical rooms, and the second a more modern installment comprising two corridors. The furniture, graphic design and lighting were created accordingly: in the historical rooms, framed pictures hang in a fashion traditionally used in old castles; in the corridors, modern monumental printed boards.


Näituse ja installatsiooni kujundus Eduard Tubina muuseum

134 135

Tubina elu ja loomingut kajastav ekspositsioon on jaotatud teemade kaupa muusika-, teatri- ja elutuppa. Toast tuppa liikudes saab vaadata Tubina käsikirju, raamatuid, teatrikavandeid, lavamakette, heliplaate, fotosid ning argielu esemeid, kaasa arvatud mööblit. Teatritoa juures olev torn on Krati päralt – seal on installatsioonina eksponeeritud Estonias lavastatud ballettide kostüümid.

Reflecting the life and compositions of Tubin, the exhibition is divided into a music room, theatre room and biographical room. Moving from room to room, visitors can see Tubin’s manuscripts, books, theatre programs, stage props, records, photos, and everyday items including furniture. A tower by the theatre room is dedicated to Kratt – an installation displays costumes from ballets staged in the Estonia Concert Hall.

Kammersaalis, mis on pühendatud muusikainstrumentidele, lammutati nõukogudeaegne ahi maha (sellest jäi järele vaid vana originaalne alumine osa), aga et suur ruum jäi ilma ahjuta liiga tühjaks, taastati ahi vitriinkapina, milles on nüüd eksponeeritud pillid. Digitaalse näitusega saal on lahendatud nii, et seal saab korraldada ka kontserte ja seminare.

In the chamber room, dedicated to musical instruments, a Soviet-era furnace was demolished (only the old original bottom portion was retained), but that left a lot of empty space in the large room, so the furnace was restored as a showcase, which is used to display instruments. Containing a digital exhibit, the hall was designed to accommodate concerts and seminars.



N채ituse ja installatsiooni kujundus Eduard Tubina muuseum

136 137


Infost ja materjalidest tulvil tubadest saab astuda nn meeleolukoridori, kus esemetest ja tekstidest puhata ning Tubina enda tehtud filme ja videoid vaadata. Ruumis loovad meeleolu valgusmängud virmaliste (Tubina sonaadist) ja raagus puude (tuletatud Alatskivi süngetest metsadest) motiividega. Teine, Virmaliste koridoriga ristuv koridor, millega näitus tegelikult algab, on pühendatud nn Tartu koolkonnale – Tubinale ja teistele Heino Elleri õpilastele. Siin saab lugeda Heino Elleri õpilastest ning kuulamismasina juures kuulata nende heliloomingut. Kõige taustal kõlab loomulikult Eduard Tubina muusika, mis on selle muuseumi raison d'être.

To take a break from the theme rooms, which are packed with information and materials, visitors can step into the "mood" corridors and see films and videos made by Tubin. Here, the mood is set by playful lighting effects, with motives mimicking aurora borealis (from Tubin’s sonata) and leafless trees (inspired from the dark forests of Alatskivi). The whole exhibit begins in a second, intersecting corridor, which is dedicated to the Tartu school of composers – Tubin and other students of Heino Eller. Here, visitors can read about the students of Heino Eller and listen to their compositions. All the while, the music of Eduard Tubin – the raison d'être of this museum – plays in the background.



VÄIKE RUUM Järvamaa turismiinfokeskus Hanna Karits / Annes Arro • Heinekeni baar Galina Burnakova / Gert Sarv • Ilusalong Comme il Faut Ivo Rebane / Sirle Rebane • Pood Lõng ja Lõngast Priit Põldme / Reet Sepp


Väike ruum Järvamaa turismiinfokeskus

140 141

Järvamaa turismiinfokeskus Järva County tourist information centre

Keskväljak 8 / Paide Sisearhitektid: Hanna Karits / Annes Arro Arhitekt: Merike Kordemets

Hanna Karits

Annes Arro

Lõpetanud 2006 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina

Lõpetanud 1994 Eesti Kunstiakadeemia (tollal TKÜ) sisearhitektina

Arro Projekt OÜ / sisearhitekt

Arro Projekt OÜ / juhataja, sisearhitekt V

Valik ühiselt tehtud töid: Restoran CRU • Greencarrieri bürooruumid • Atko Grupp ASi bürooruumid • A. H. Tammsaare tee 47 bürooruumid • RMK Viimsi Looduskeskuse püsiekspositsiooni ja sisearhitektuurse ideelahenduse konkursi I preemia • Alo Mattiiseni Muusikaklassi püsiekspositsioon ja sisearhitektuur • Miss Lora juveeliäri • Paide raekoja sisearhitektuur


Fotod: Oleg Hartšenko

Paide on sisearhitektidele Hanna Karitsale ja Annes Arrole juba tuttav koht – 2008. aastal valmis nende käe all valminud projektide järgi renoveeritud ja sisustatud Paide raekoda. Algsete plaanide kohaselt pidi ka pisike, vaid 14ruutmeetrine Järvamaa turismiinfokeskus kolima linnavalitsuse hoonesse, ent ruumipuudusel tuli sellele siiski uus kodu leida. Ja leitigi infopunktile samavõrra väärikas koht – eelmise sajandi algusest pärit väikesesse puithoonesse Keskväljaku ääres. Infopunkti kujunduskontseptsiooni luues soovisid sisearhitektid vältida kinnistunud stampi turismiinfopunktist kui ametlikust, kontorilaadsest kõledast ruumist, mis on kirjust infomaterjalist üleküllatud. Paides läheneti sellele kui hubase, võib öelda isegi koduse atmosfääriga ruumile, mis annab edasi emotsiooni, et külalised on siia oodatud ja nendega on ka aega tegelda. Rutiinivaba ja kodust atmosfääri rõhutab juba nukumajalikult armas, punaseks võõbatud puithoone, mis kutsub sisse astuma, hetkeks maha istuma ja kohalikke vaatamisväärsusi tutvustavaid materjale uurima.

Paide is a familiar place for interior architects Hanna Karits and Annes Arro – in 2008, they produced the designs for the renovation and furnishing of the Paide Town Hall. According to the original plans, the small, just 14-sq-m Järva County tourist information centre was to move into the city government building, but due to space constraints it had to find a new home. Ultimately, just as prestigious a spot was found for the information centre – a small wooden building from the early 20th century by the central square, Keskväljak. In designing the concept, the interior architects wanted to avoid the clichéd version of the tourist centre – an official, bleak, office-like room full of a confusing array of information brochures. In Paide, the information point was approached as a room with a cosy, homelike atmosphere, which communicates the emotion that visitors are welcome and that there is time for them. The red-painted wooden building, cute like a dollhouse, emphasizes freedom from routine and home-like atmosphere, and invites people to step in for a second, sit down and browse materials on the local sights.


Endise lillekaupluse ruumid renoveeriti põhjalikult. Liikumine muudeti ruumis võimalikult loogiliseks ja lihtsaks: uksest sisse astudes tervitab leti tagant klienditeenindaja, temast vasakut kätt jäävad infovoldikutega riiul ja vitriin ning paremat kätt tugitoolid, millel suuremad huvilised saavad istet võtta, materjalidega tutvuda või ekraanilt Järvamaad tutvustavaid pilte-videoid vaadata. Ametiruumid jäävad tahapoole, kust eesruumi paistavad värvilised, rahvariidemustriga liuguksed.

Väike ruum Järvamaa turismiinfokeskus

142 143

The former florist’s rooms were thoroughly renovated. The movement in the interior was turned as logical and simple as possible: when you walk in the door, a service person greets you from behind the counter, to the person’s left is a showcase and on the right, armchairs, where those inclined can have a seat, peruse the materials or look at pictures and watch videos of Järva County on the screen. The offices are to the rear of the building – its colourful, folk costume clad sliding doors are visible from the front.


Nii materjalide, värvide kui ka mustrite ja motiivide valikul lähtusid sisearhitektid kohalikest eripäradest – paekivi, täispuit, Järva rahvariidemustrist tuletatud ornament ja värvigamma. Väärikas talalagi renoveeriti ja seda jätkati tumeda täispuiduna riiulitele, letile, aknapõskedele ja ukseorvadele, seinad krohviti maamajalikult valgeks, värvikirev Järva rahvariidemuster kanti modifitseerituna liugustele.

The interior architects designed materials, colour schemes and patterns and motifs based on local themes – limestone, solid wood, ornaments and colorations derived from Järva County folk costume patterns. Even the venerable beam ceiling was renovated and it was continued as dark solid wood on the shelves, window and door mouldings, the walls were plastered to be white like a country house, the bright Järva folk costume pattern was applied in modified form to the sliding doors.


V채ike ruum J채rvamaa turismiinfokeskus

144 145


Infopunktile omaselt oli ka Järvamaa turismiinfokeskus üle koormatud maakonda tutvustavate erinevate materjalidega, brošüüridega, suveniiridega ja muude pisiasjadega. Sisearhitektidele oli suur väljakutse paigutada kogu materjal nii, et see oleks hästi nähtav ja kättesaadav, ent ei muutuks eristumatuks massiks, makulatuuriks. Infovoldikutele ja brošüüridele projekteeriti eritellimusel riiulid, kus osa neist on kaitsva vitriinklaasi taga ja osa lahtistes metallist taskutes. Sisearhitektidel õnnestus Paidesse luua infopunkt, kus Järvamaale omane rikkus ja iseloom ei avaldu ainuüksi seda Eestimaa kanti tutvustavate brošüüride kaudu, vaid on nähtavtajutav ka kohalike materjalide eksponeerimise ja koduse atmosfääri kombineerimise tulemusena.

Typically for an information point, the Järva County tourist information centre was overloaded with different materials, brochures, souvenirs and other details. For the interior architects, it was a major challenge to arrange all of the materials so that it would be very visible and available, and would not become a huge indistinguishable scrap-heap. Shelves were custom-made for the brochures, with some behind protective display case glass and part in open metal pockets. What the interior architects managed to do was create an information point where the wealth of variety characteristic to this Estonian region is not apparent only from the brochures about Järva County but also through the use of local materials in combination with a home-like atmosphere.


Väike ruum Heinekeni baar

146 147

Heinekeni baar Heineken bar

Harju 6 / Tallinn

Prive ööklubis asub ainulaadne ja maailmas esimene Heinekeni baar, mis on inspireeritud õlletootja meeleolukast reklaamist, kus tegevus toimub walk-inkülmkapi ümber. Galina Burnakova ja Gert Sarv, kes on Privesse kujundanud ka mitu teist korporatiivset baari, lähenesid ülesandele mänguliselt, pidulikus ja stiilipuhtas võtmes, eksponeerides kaubamärki, vihjates ja viidates visuaalsele keelele värvide ja materjalide kaudu.

Autorid: Galina Burnakova / Gert Sarv

Galina Burnakova

Gert Sarv

Lõpetanud 2005 Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektina

Lõpetanud 1997 Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal 1991 – 1994 Royal Melbourne Institute of Technology arhitektuuri eriala / Austraalia

Vabakutseline sisearhitekt

November AB / arhitekt, osanik

Valik töid:

Valik töid:

Vanasadama Jahisadama Klubi / koostöös Kärt Loopaluga • Restoran City Marina / koostöös Gert Sarve ja Loreida Heinaga • Ööklubi Prive korporatiivsed osad / koostöös Gert Sarvega • Kohviku Spirit ajutine terrass • Lounge Butterfly / koostöös Loreida Heinaga • Skype'i kontor / koostöös Tarmo Piirmetsaga • Ööklubi Bon Bon

Moodulmaja "Haven" • City Marina baar-restoran / koostöös Loreida Heinaga ja Galina Burnakovaga • Ööklubi Prive korporatiivsete osade (Heineken, A Le Coq) sisearhitektuurne lahendus / koostöös Galina Burnakovaga • Katusekino / koostöös Loreida Heinaga • Mustika Keskuse uue osa arhitektuurne ja sisearhitektuurne lahendus • Eramu Kilu tänaval Tallinnas • Eramu Kalda tänaval

Tellija soov oli luua ööklubisse seisubaar, kus saaks üldisest kärast ja valjust muusikast veidi eemalduda, juttu ajada ja õlut rüübata. Aga mitte lihtsat, tavalist baari – soov oli püüda ellu rakendada Heinekeni telereklaamist tuntud walk-in-külmkappi. Mitte kusagil maailmas polnud veel midagi sellist tehtud.

The Prive nightclub is home to the world’s first Heineken bar, inspired by the brewery’s commercial – the one with the walk-in fridge. Galina Burnakova and Gert Sarv, who designed many other corporate bars for Prive, approached the task playfully, in a stylistically pure, festive way, hinting at the trademark obliquely and referring to visual idiom through colours and materials. The owner wanted the nightclub to have a bar that was away from the noise and loud music, where customers could talk and sip beer. But not just an ordinary bar – the idea was to recreate the walk-in fridge famous from the commercial. It hadn’t been done anywhere else.


Fotod: Oleg Hartšenko


V채ike ruum Heinekeni baar

148 149


Otse ööklubi sissepääsu vastas asuv, maja välisseina äärne ruum, mis seetõttu on ka jahedam, sobis selle kontseptsiooni teostamiseks nii mahult kui ka temperatuurilt ideaalselt. Kõrge ja kitsas ruum, kus varem asusid tualetid, muudeti rohkete peeglitega visuaalselt avaramaks ja elavamaks. Ruumi üks sein lahendati maast laeni õlut täis külmkappidena. Üksteise peale asetatud roostevabast terasest raamistusega külmkapiuste klaasid on vaheldumisi kirkad ja matid, mis tekitab jäätunud klaasi illusiooni. Led-lampidega väljavalgustatud pudelite taha paigutati peegel – nii tundub pudeleid olevat kapis lõpmatult. Tegelikult, muide, on pudelid baaris viimseni üle loetud – kokku on neid külmkapiuste taga ja baarileti kohal täpselt 731. "Külmkappide" vahele projekteeriti kumera nurgaga roostevabast terasest lett, mille peale on mugav toetada nii ennast kui ka pudelit.

The room right along the external wall of the building, across from the nightclub entrance, was also a bit cooler and was well-suited in terms of its size and temperature. The high and narrow room – where rest rooms had been located – was now made visually more spacious and lively using mirrors. One wall was built as a floor to ceiling refrigerators with shelves of beer. The stacked stainless-steel-framed glass shelves are glossy and matte in alternating fashion, creating the illusion of frosted glass. A mirror was placed behind the LEDbacklit bottles, which makes it seem as if the bottles go on and on forever. In fact the bottles in the bar have been counted and there are exactly 731 of them behind the refrigerator doors and above the bar. A stainless steel bartop with curved corners was designed between the "refrigerators," patrons can lean on it or place their bottles there.


Väike ruum Heinekeni baar

150 151

Vastasseina baarileti kohale kujundati efektne, 80ndate maffiafilmide luksuslikest interjööridest tuttav riiulisüsteem, milles pearolli kannavad kolmnurkselt paigutatud peeglid, vilkuv valgustus ja loomulikult helerohelised pudelid. Roostevabast terasest baarilett ise tehti võimalikult lakooniline ja lihtne. Sisearhitektidel õnnestus korporatiivsele identiteedile viidata vihjates, mitte otseselt eksponeerides: peaaegu ainsad logod (v.a muidugi õllepudelitel) on stiilitundlikult asetatud külmkapiuksi markeeritavatele roostevabast terasest plaatidele. Ümarate nurkadega leti juures hakkavad põnevat elu elama rohelised ledvalgustid, mis jätavad kumerale pinnale pilkupüüdvaid triibulisi varje. Nii baarileti taga kui ka kohati ülejäänud seintel on õrnrohelised mardikakarva keraamilised plaadid.

Opposite the bar counter is a striking system of shelves – the kind familiar from luxurious interior in the 1980s mafia movies, where the main role is played by mirrors positioned in triangular fashion, blinking lights and naturally light-green bottles. The stainless steel bar counter itself was made to be as understated and simple as possible. The interior architects succeeded in referring to the corporate identity through gentle hints, not explicitly displaying it: nearly the only logos (other than the ones on the bottles of course) in the place are the ones that, with great stylistic sensitivity, appear on the stainless steel plates identifying the refrigerator doors. Green LEDs add to the excitement at the classic bar counter, which cast striking striped shadows on the curving surface. Ceramic tiles – delicate beetle green – are seen behind the bar and in places on other walls.

Kui kogu ruum on kujundatud nagu külmkapp, siis ei saa mööda minna ka laest – see on "vooderdatud" ülevärvitud penoplastist veinihoidjatega, mille taga keerleb võimas led-lampidega kaetud ventilaator, mis ringi pööreldes tekitab lakke ristikujulisi värvilaike.

When the entire room is supposed to resemble a refrigerator, the ceiling cannot be omitted – it is sided with painted Styrofoam wine holders behind which a powerful fan covered with LEDs spins, casting rectangular patches of colour on the ceiling.

Tellija sõnul on walk-in-külmkapi baari kontseptsiooni ja teostusega ülimalt rahul ka kohapeal käinud Heinekeni esindajad, kes toovad seda eeskujuks kogu maailmas.

The customer claims that also the people from Heineken who have visited the bar are extremely satisfied with the walk-in fridge bar concept and its execution and hail it as an example for the entire world.



Väike ruum Ilusalong Comme il Faut

152 153

Ilusalong Comme il Faut Comme il Faut beauty salon

Rävala pst 7 / Tallinn

Autorid: Ivo Rebane / Sirle Rebane

Ivo Rebane Lõpetanud 2005 Eesti Kunstiakadeemia arhitektina Guru Projekt OÜ / arhitekt

Sirle Rebane Lõpetanud 2003 Euroakadeemia sisekujundajana Guru Projekt OÜ / sisearhitekt

Valik Guru Projekt OÜ töid: Restoran Francesco Sibio • ByteLife ASi büroo • Lõmala sadam koos külastuskeskusega • Info-Auto müügisaali ja kohviku renoveerimine


Ühele Rävala puiestee hoonele välisministeeriumi naabruses tekkis mõni aeg tagasi uus nimemärk – Comme il Faut, mis viitas, et siin tegeldakse millegi noobli ja šikiga. Nii ongi – avatud on uus ilusalong. Sisearhitekt Sirle Rebane ja arhitekt Ivo Rebane, kes asusid endist kaubanduspinda uue sisuga täitma, leidsid eest tavatute proportsioonidega ruumid: eespool kõrgusid seinad nelja ja poole meetri kõrguseni, tagumisele osale aga jagus kõrgust napilt üle kahe meetri. See oli probleem, mis andis sisekujundajatele üksjagu mõtteainet. Kujunduskontseptsioon sündis omaniku ja kujundajate koostöös. Paljukäinud ja paljunäinud inimesena kujutas tellija selgelt ette, missugune peaks olema salongi atmosfäär ja meeleolu. Ei mingit eklektikat, vaid euroopalik väljapeetus ja elegants – põhimõtted, mis haakusid ka sisearhitektide nägemusega. Projekteerimist lihtsustas omaniku põhjalik eeltöö: ta oskas täpselt öelda, kui palju kohti vajab personal, kui palju kliendid ja kuidas peaks toimima salongi logistika. Tasapisi said paika mahud ja hele-tumedate pindade rütm.

Fotod: Erik Riikoja / Oleg Hartšenko

A building on Rävala puiestee near the Foreign Ministry sprouted a new sign on its façade a while back, indicating that something chic and elegant was afoot. And that is indeed the case – it’s a new beauty salon. Interior architect Sirle Rebane and architect Ivo Rebane, who set about to providing a former retail space with new content, found the interior to be in unusual proportions: the walls in the front of the store were four and a half metres high, and the back had just over two metres. It was a problem that was food for thought for the interior designers. The design concept came about in cooperation between owner and designers. As a worldly, experienced person, the customer had a clear idea of the atmosphere and mood of the salon. Nothing eclectic, just European refinement and elegance, principles that gibed with the interior architects’ vision. The design process was simplified by the thorough homework on the part of the owner, who had precise idea of how many workstations the staff would need, how many customers and how the logistics would work. Little by little the scale and the rhythm of light and dark surfaces were put in place.


Teatavasti on igal tegevusel ja tööl oma spetsiifika, mida peab sisekujunduses arvestama. Arutluste käigus jõuti tõdemuseni, et kuna mitmed protseduurid, mida ilusalongis tehakse, on olemuselt kliinilised (vahel ju nimetatakse ilusalongi ka ilukliinikuks), siis klient on psühholoogiliselt ette valmistatud, kui kabinetis, kus temaga tegeldakse, valitseb kliiniline puhtus. Pehme vaip ei sobiks sinna kuidagi. Samas tuli sisekujundajatel vältida tuimust ja steriilsust ning leida ruumi ilmestamiseks mõned kõnekad detailid.

Väike ruum Ilusalong Comme il Faut

154 155

Juuksurid vajavad tööks heledat fooni ja palju võimalikult looduslähedast valgust, et juuksetoonid ei valmistaks klientidele ootamatuid üllatusi. Probleemi lahendasid spetsiaalsed, täpse värvieraldusega luminofoorlambid, mida kasutati ka teistes ruumides, kus värvidega töötatakse. Salongi planeering on selge ja loogiline. Siseneja leiab ennast ruumist, mis mõtteliselt jaguneb kaheks. Välisukse vastu jääb vastuvõtulett, seinal selle taga jookseb suurel ekraanil Fashion TV, koht on leitud ka istenurgale. Ühte seina katab suur peegel, ruumi ilu ja uhkus, kuid mitte ainult – peegelsein aitab visuaalselt ruumi suurendada ja korrigeerib selle proportsioone. Sisekujundajate leidlik lahendus töötab: kõrge lagi annab ruumile pidulikkuse, mida veelgi rõhutab sädelev kroonlühter. Liikudes mõned sammud vasakule, sisenetakse juuksurite tsooni. Läbikäigu kõrval toimivad ruumieraldajatena kahepoolsed peeglid, mille ees on ka juuksurite töökohad. Seina ääres pikal valgel riiulil püüavad pilku värvikirevad pudelid, pudelikesed ja purgid – kosmeetikat saab ka kaasa osta.

Naturally every activity and work has its own specifics that must be taken into consideration in the interior design. In the course of discussions, they settled on a tenet: since many of the procedures at the beauty salon were essentially clinical (indeed sometimes a beauty salon is called a beauty clinic), then patrons should be psychologically prepared to be surrounded by clinical cleanliness while their procedures are performed. A soft carpet would be not appropriate in any way. At the same time, the interior designers had to avoid ‘dead’ and sterile qualities and find expressive details. Hairdressers need a light backdrop and as much natureidentical light as possible so that customers do not get unwanted surprises in regard to hair colour. The problem was solved by special fluorescent lamps with accurate colour spectrum, which were also used in the other rooms where dyes are used. The salon has a clear and logical floor plan. Upon entering, the customers will find themselves in a room that conceptually is divided into two parts. Opposite the front entrance is the reception desk, and Fashion TV is displayed on the screen on the wall behind it, with a place for a sitting corner. One wall has a large mirror, the pièce de résistance of the interior, but it also helps visually expand the room and corrects its proportions. The resourceful solution found by the interior designers works – the high ceiling gives the room some pomp and dignity, which is accented even more by the glittering chandelier. A couple steps to the left and one is in the hairdressers’ zone. Next to the passage are double mirrors that serve as partitions, and in front of them are the hairdressers’ workstations. Colourful bottles of all sizes catch the eye on a white shelf by the wall – cosmetics ‘to go’.



V채ike ruum Ilusalong Comme il Faut

156 157


Tagapool paiknevad kosmeetikute ja küünetehnikute kabinetid ning olmeruumid. Tegu oli salongi madala osaga, kus ideaalseid töötingimusi oli raske luua. Pingeline mõttetöö kandis lõpuks vilja – kujundajad otsustasid teha koos vaheseinte tootja ja paigaldajaga Wallenium eksperimendi: ühisel workshop'il katsetati, missugune mõju on klaasseina alumise ääre sisse pandud valgustusel, võttel, mida pole varem kasutatud. Katse õnnestus: hele sein muutis ruumi visuaalselt natuke kõrgemaks ja õhurikkamaks. Salongis kasutati ainult eriti hoolduskindlaid materjale: vinüültapeete ja -põrandakatteid ning kunstmarmorit, millele värvid ei jäta jälgi. Suur osa mööblist valmis Eestis, eksklusiivne juuksurimööbel telliti Itaaliast. Punkti i-le aga panevad hunnitud roosipallid – neid jagub nii vaateaknale kui ka kabinettidesse.

Toward the rear are the cosmeticians’ and nail specialists’ private offices and non-work areas. This was the low part of the salon, where it was hard to develop good working conditions. The strenuous mental work finally bore fruit – the designers decided to engage in an experiment with the manufacturer and installer of the partitions, Wallenium: at a joint workshop, they tested the effect of lighting installed along the lower edge of a glass wall – a technique that had not been used before. It was a success: the light-coloured wall made the room seem a little higher and more spacious. Only especially low-maintenance materials were used in the salon: vinyl wallpaper and floor coverings and faux marble, which is not permanently stained by dyes. Much of the furniture was produced in Estonia while the exclusive specialized hairdressers’ furniture was ordered from Italy. The ‘i’ is dotted by the rose balls, enough for the display window and the private offices.


Väike ruum Pood Lõng ja Lõngast

158 159

Pood Lõng ja Lõngast Lõng ja Lõngast yarn store

Tartu mnt 60 / Tallinn

Autorid: Priit Põldme / Reet Sepp

Priit Põldme

Reet Sepp

Lõpetanud 1995 Eesti Kunstiakadeemia (tollal TKÜ) sisearhitektina

Lõpetanud 1998 Eesti Kunstiakadeemia tekstiili erialal ja 2010 sisearhitektina

OÜ Sisearhitektuuribüroo Joonprojekt / sisearhitekt V

OÜ Sisearhitektuuribüroo Joonprojekt / sisearhitekt

Valik ühiselt tehtud töid: Hiina meditsiini keskus Dao • Lilli Jahilo ateljee Tallinn • Eesti elektrisüsteemi juhtimiskeskus • Eleringi nõupidamisteruumid Farad ja Herts • Spordipood O:ZONE • Eesti Energia peakontori fuajee ja söökla • Aeroci tehase büroohoone Ukrainas • Rademari büroo ning kauplused Kristiines ja Sikupillis

Fotod: Kalle Veesaar / Reio Avaste Portree: Oleg Hartšenko


Poekene Lõng ja Lõngast Tallinnas bussijaama lähedal eelmise sajandi algul ehitatud kivimajas Tartu maanteel jääb kaubanduse tuiksoontest mõnevõrra kaugele, kuid firma Uljas & Daughters omanik Eve Uljas seda probleemiks ei pea. Ta tunneb hästi harrastuskudujate hingeelu ja teab – kes otsib, see leiab, ja kes leidnud, see tuleb tagasi. Nii ongi juhtunud ja pood kenasti "käima läinud". Mõte avada lõngapood liikus omaniku peas juba mõnda aega. Firma Uljas & Daughters (ehk Uljas ja Tütred) on tegelenud kudumitega pikka aega, põhiliselt valmistatakse Põhjamaade disainerite kavandatud väikepartiisid, mis lähevad müüki maailma luksuskaubamajadesse. Tellides nende kudumite jaoks lõngu, saab alati midagi võtta ka oma poodi müüki. Pealegi jääb mõnest tootest arvestatav kogus lõnga üle, mis siis keritakse väiksemateks tokkideks ja pakendatakse.

The boutique called Lõng ja Lõngast (Yarn and Things From Yarn), located in a stone building built in the early 20th century on Tartu maantee near Tallinn’s bus station is somewhat far away from the busy heart of the city’s shopping districts, but the owner of Uljas & Daughters, Eve Uljas, does not consider it a problem. She knows amateur knitters inside and out, along with the adage that she who seeks will find, and she who has found will return. That has indeed been the case: the shop has had a successful start to its existence. The idea to open a yarn store had simmered for some time in the owner’s mind. Uljas & Daughters has been involved with knitting even before that, primarily producing small-batch orders designed by Nordic artists that go on sale in luxury department stores. When they order yarns for knitwear, they always select something to go on sale in their own shop. Sometimes there is a considerable quantity of yarn left over, and this is wound into smaller skeins and packages.


V채ike ruum Pood L천ng ja L천ngast

160 161


Ruumid, kuhu sisearhitektid Priit Põldme ja Reet Sepp poodi rajama asusid, olid üpris hullus olukorras. Eelmised asukad polnud nende käsutuses olnud kahte toakest – tegu on linna rendipinnaga – mitte just kõige heaperemehelikumalt kasutanud. Eriti halvas seisus oli tagumine ruum, mille korrastamist tuli alustada lammutamisega. Siin katsid seinu klaaskiudtapeediga üle tõmmatud kipsplaadid, põrandat katkine linoleum, lakke ja ühe akna ette olid löödud vineertahvlid. Esimene ruum jättis veidi parema mulje, seal seinu lõhkuda ning lage lammutada polnud tarvis. Kui suurem praht oli välja viidud, tegid sisearhitektid mitu avastust: vineer­t ahvlite alt leidsid nad laudadest lae, linoleum varjas laudpõrandat (mille taastamine nõudis põrandalihvijalt erilist meisterlikkust) ja kipsplaadid katsid laudseina.

The premises in which interior architects Priit Põldme and Reet Sepp established their store were in a fairly parlous state. The previous tenants were not exactly the most responsible possessors of their two little rooms – which are municipal property. The back room was in especially poor condition and the cleanup began with demolition. The walls were covered by gypsum board with fibreglass wallpaper over it, broken linoleum covered the floor, and plywood panels had been mounted on the ceiling and over one window. The first room left a slightly better impression, and it was not necessary to demolish the walls or ceiling there. Once the majority of the waste had been removed, the interior architects made a number of discoveries: they found a board ceiling under the plywood, the linoleum also concealed floorboards (the restoration of which required special masterfulness on the part of the floor finishers) and the gypsum boards similarly overlaid a presentable wall.


Väike ruum Pood Lõng ja Lõngast

162 163

Nagu mainitud, kuulub pind linnale. Kuna rendilepingud pole igavesed, ei näinud firma omanik põhjust ruumide põhjalikku renoveerimisse investeerida, et ehitada sinna üks udupeen butiik. Seda enam, et tema kujutluste pood oli lihtne, kodune ja mõnus.

As mentioned, the premises are municipally owned. As lease agreements are not perpetual, the owner saw no reason to invest into a thorough renovation to set up a fancy-schmancy boutique. All the more that the store she imagined was simple, home-like and pleasant.

Lõng on värvikirev kaup ja vajab eksponeerimiseks lakoonilist neutraalset fooni. Otsus langetati musta tausta kasuks. Esimese ruumi seinad, mis olid üsna heas korras, värviti. Riiulid kauba välja panemiseks oli tellija valmis vaadanud Ikeast. Neid tuli küll mõnevõrra kohendada, osale soklid, mõnele jalad alla panna, ent tulemus on sedavõrd perfektne, et tundub, nagu oleks mööbel valmistatud spetsiaalselt selle poe jaoks. Letilaud ja tugitoolid leiti müügikuulutuse põhjal, lauakene istenurgas pärineb tellija kodust. Needki mööbliesemed haakuvad poe olemuse ja meeleoluga.

Yarn is a colourful product and requires a laconic, neutral backdrop to be displayed properly. So the decision was made to opt for a black background. The walls in the first room, in fairly good shape, were painted. The shelves for displaying goods were selected by the customer from Ikea. They did have to be altered slightly, with bases installed for some of them, and for others, feet; but the result is so perfect that it seems like the furniture was made specially for this particular shop. The counter and armchairs were found via an ad, and the little table in the sitting corner is from the customer’s own home. These furniture items also go together well with the nature and mood of the shop.



V채ike ruum Pood L천ng ja L천ngast

164 165


Tagumisse ruumi pääseb läbi tillukese esiku, mille tapeeditud seinalt avastab külastaja väikese näituse raamitud ja klaasitud proovilappidest. Priit Põldme ja Reet Sepp lõid siin ise käed külge – valisid paspartuud, õige suurusega raamid ja komponeerisid väljapaneku tervikuks. Paar sammu edasi saab ostja valida riiulitelt midagi suviste kudumite jaoks või osta hoopis mõne valmistoote. Tegu on näidiskomplektidega, seega ainueksemplaridega, mida moealtid inimesed alati kõrgelt hindavad. Ruumi sügavuses valgustatud aknal istub kass. Selgub, et siiski mitte elus. Kassipildil kahe akna vahel on täita oluline roll: see varjab trellitatud akent, mis risustab vaadet õue. Teemale "kass" on lähenetud täie tõsidusega – aknalauale on asetatud ka spetsiaalselt kujundatud kauss kassitoiduga. Mänguline detail, mis toob külastajatele alati naeratuse näole.

The back room is accessed through a tiny hallway, whose wallpapered wall holds for visitors a little exhibition of knitting samples in frames and behind glass. Priit Põldme and Reet Sepp were personally involved here – they chose the mounting board, the right size of frame and composed the exhibition into a whole. A couple steps further in and the shopper can choose something from the shelves for summery garments or buy readymade products if they wish. These are a sample sets, and therefore unique items, that fashion-conscious people always held in high regard. In the depths of the room sits a cat on an illuminated windowsill. But, however, it turns out not to be a real cat. The picture of a cat between two windows plays an important role: it conceals the barred window that spoils the view outside. The "cat" theme has been approached in all seriousness – a special bowl with cat food was placed on the windowsill. It’s a playful detail that always brings a smile to the faces of patrons.



PUBLITSISTIKA Raamat "Tööraamat" Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi • Raamat "Raidmets" Toivo Raidmets


Publitsistika Raamat "Tööraamat"

168 169

Raamat "Tööraamat" "A life`s work" book

Autor: Leila Pärtelpoeg Koostaja: Krista Roosi Kujundaja: Maarja Roosi

KRISTA ROOSI

Leila Pärtelpoeg

MAARJA ROOSI

Lõpetanud 1972 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) kunstnik-ruumikujundajana

Õppinud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis 1948–1954 Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) kunstnikruumikujundajana

Lõpetanud 1999 Tartu Kunstikooli mööblikujunduse ja restaureerimise eriala Lõpetanud 2004 Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti eriala Täiendõpe Soomes EWTEKis ja Hamburgis

OÜ Disainijaam / omanik, sisearhitekt ja kujundaja

Tartu Ülikool / kunstnik-kujundaja

Valik töid:

Valik töid:

Valik töid:

Raamatu "Pööningul" toimetamine ja kirjastamine • Hotelli Pallas sisekujundus • Oskar Lutsu majamuuseumi püsiekspositsioon • Palupõhja looduskool • Kaagvere erikool • Eesti Rahva Muuseumi näitused • Olustvere mõisahoonete interjöör ja püsinäitused

Palmse, Saku, Sagadi ja Järlepa mõisa kujundused • Kohvikud-restoranid Vana Toomas, Mündi baar, Nord ja Gnoom • Tallinna Raekoja, Pakkhoone kalapoe ja Villa Tannenrode sisekujundus • Riigikogu hoone sisekujunduse ennistamine ja Kubernerilossi anfilaadi sisekujundus • Friedrich Reinhold Kreutzwaldi majamuuseum Võrus • Röa pargipaviljoni idee ja sisustus

Raamatu "Pööningul" kujundus • Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli, TÜ Akadeemilise Spordiklubi ja Tartumaa laulupidude juubelialbumite kujundused • Tartu Ülikool 375 ja rahvusülikool 90 juubelikujundused • Europeade 2011 ja Hansapäevade kujundused 2009–2012


Praeguse elulooraamatute, mälestuste ja autobiograafiate buumi ajal on suur rõõm avastada raamat, mis erineb tüüpkäsitlustest ja avab minevikku uue nurga alt. See on sisearhitekt Leila Pärtelpoja "Tööraamat". Pealkiri on täpne: alles see oli, kui raamatukene, kuhu kanti inimese tööd ja tegemised, tulemised ja minemised, saatis teda läbi kogu töise elu. Kuid antud juhul pole tegu kuiva kronoloogiaga – see on rikkalikult illustreeritud ja kommenteeritud tööraamat, mis on koostaja Krista Roosi ja kujundaja Maarja Roosi poolt valatud sisuga võrdväärsesse vormi.

Fotod: Oleg Hartšenko

With the current boom in biographies, memoirs and other autobiographies, it is a great pleasure to discover a book that is different from the standard mould and takes a look at the past from a new angle. That would be interior architect Leila Pärtelpoeg’s "Tööraamat" (Employment Book). The title is accurate: it wasn’t long ago that people’s entire professional lives and comings and goings were accompanied by a little book by that name into which everything was recorded. But this one isn’t a dry chronology – it is a richly illustrated and lavishly annotated employment record book that editor Krista Roosi and designer Maarja Roosi cast in a form every bit the equal to its contents.


Publitsistika Raamat "Tööraamat"

170 171


Võib koguni küsida, mis neist hoonetest oleks saanud ilma tema hiilgavate teadmisteta mööbli ja arhitektuuri ajaloost. Sisearhitekt ei piirdu oma uuringutes ainult hoonetega – samasuguse hoolikusega on ta käsitlenud kunagiste omanike geneoloogiat. See on baltisaksa kogukonna ajalugu, mis mõisate interjöörides peegeldus. Autori elukogemus võimaldab tal elavalt kirjeldada ka oma kaasaegseid, kellega töö kaudu kokku puutus, ja rääkida lahedal humoristlikul viisil probleemidest, mis esile kerkisid. Lisaks mõisatele on Leila Pärtelpoeg kujundanud ajaloolistes hoonetes paiknevaid restorane ja kauplusi. Nendelgi on oma minevikulugu. Kõik need tööd on nõudnud sisseelamist eri ajastutesse ja stiilidesse. Kuidas möödunusse ja selle olemusse jõuda? Kõige täpsemini kirjeldab loomeprotsessi Leila Pärtelpoeg ise: "Olen püüdnud lugupidamisega vana Tallinna vastu sisustada vanu hooneid mitte kaasaegselt, vaid lähtuvalt hoone arhitektuursest stiilist. Olen püüdnud meenutada aegade lugusid. Õppisin seda pikkadel komandeeringutel Ida-Saksamaale 1980ndatel."

It is the story of the rebirth of Estonia’s manors, which Leila Pärtelpoeg was closely connected to through the decades. It could even be asked what would have become of these buildings had it not been for her scintillating knowledge of the history of furniture and architecture. The interior architect does not confine herself to buildings alone – she tackles the genealogy of the former owners with the same diligence. It is the history of the Baltic German community and it is reflected in the interiors of manors. Drawing on her experiences, the author provides a lively account of the contemporaries she came into contact with in her work and relates in an easy, humorous manner the problems that came up. In addition to manors, Pärtelpoeg has also designed many restaurants and shops located in historical buildings and these, too, have their backstory. All of them required her to become one with various eras and styles. How to get to the past and its essence? Leila Pärtelpoeg herself describes the creative process best: "Out of a respect for old Tallinn, I have tried to furnish old buildings not in a contemporary manner, but based on the building’s architectural style. I have tried to recall the stories from these eras. I learned this while on lengthy working trips to East Germany in the 1980s."


Publitsistika Raamat "Raidmets"

172 173

Raamat "Raidmets" "Raidmets" book

Autor: Toivo Raidmets Toimetaja: Leele Välja

Toivo Raidmets Lõpetanud 1982 Eesti Kunstiakadeemia (tollal ERKI) sisearhitektina Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna juhataja

Valik töid: Mööblidisain firmale Toivo • Hotell Viinistus • Ööklubi Bonnie & Clyde • Kalevi Jahtklubi • Ööklubi Flamingo


Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Sisearhitektide Liidu väljaandel ilmunud raamat "Raidmets" teeb ülevaate sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna juhataja professor Toivo Raidmetsa senisest loometeest. Rikkalikult illustreeritud raamat esitleb teda kui paljutahulist loovisikut, kes enam kui 30 tegevusaasta jooksul on ennast näidanud ambitsioonika arrogantse kunstnikuna, isikupärase sisekujundajana ja ratsionaal­se disainerina.

Raidmets, a book published by the Estonian Academy of Arts and the Estonian Interior Architects Association, surveys the creative journey of interior architecture and furniture design department chair, professor Toivo Raidmets. The lavishly illustrated book portrays him as a multifaceted creative person who in more than 30 years has shown himself to be an ambitious, headstrong artist, a singular interior designer and rational-minded designer.

Toivo Raidmetsa nimi tõusis avalikkuse huviorbiiti 1980. aastatel, kui meie kunstipublikut üllatati mitme provokatiivse ruumikujundusnäitusega. Vastukaaluks hallile tegelikkusele, aga ka domineerivale skandinaavialikule kainusele, tuli uus sisearhitektide põlvkond välja ekstravagantsete lavastuslike lahendustega. Toivo Raidmetsa selle perioodi looming lähtub postmodernistlikest kaanonitest. Oma ebahariliku vormiga mööbliesemetega, eksperimentidega puu ja neooniga ning dramaatiliste näitusekujundustega pälvis ta kunstikriitik Mart Kalmult tiitli "huligaanne snoob". Nagu tulevik näitas, ei hoidnud Raidmets saavutatust kramplikult kinni, vaid astus uutele radadele.

Toivo Raidmets’s name rose into the sphere of public interest in the 1980s when he surprised the Estonian art community with a number of provocative interior design exhibitions. As a counterweight to the grey reality and the dominant Scandinavian soberness, the new generation of interior architects unveiled extravagant, showy solutions. Toivo Raidmets’s work from this period is based on postmodernist tropes. With his unusual furniture forms, experiments with wood and neon and dramatic exhibition designs, he was dubbed "snobbish hooligan" from art critic Mart Kalm. As the future showed, Raidmets did not cling fast to his achievements but set off on new ways.

Fotod: Oleg Hartšenko


Publitsistika Raamat "Raidmets"

174 175


Muutused tõi aeg. 1990. aastad kärpisid loomingulisi ambitsioone ja illusoorsete lahenduste asemel realiseerusid konkreetsed tellimustööd, nagu restoranide Eeslitall ja Karl Friedrich, ööklubide Bonnie & Clyde ning Flamingo jt sisekujundused, millele 2000. aastate algupoolel lisandus Viinistu hotell. 1990. aastad tõid Raidmetsa ellu teisigi muutusi: ta asutas mööblidisainifirma Toivo ja asus juhtima EKA sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonda. Tänaseks on Toivo Raidmetsast saanud mööblidisainer, kelle loomingus prevaleerib kaine asjalikkus. Muutused läbi aja, mida raamat "Raidmets" ilmekalt kajastab, pole siiski ühe inimese lugu, vaid vaade meie sisekujunduse ja mööblidisaini arengusse laiemas mõttes. Seda külge aitavad avada artiklid kunstiteadlastelt ja -kriitikutelt Krista Kodreselt, Sirje Helmelt, Harry Liivrannalt ja Mart Kalmult.

Time brought changes. The 1990s cut back on the creative ambitions and instead of illusory solutions, a number of specific orders came in such as for the interior designs of the restaurants Eeslitall and Karl Friedrich, the nightclubs Bonnie & Clyde and Flamingo, to which the Viinistu hotel was added in the early 2000s. The 1990s brought other changes to Raidmets’s life. He founded the furniture design firm Toivo and took the helm of the Estonian Academy of Arts interior architecture and furniture design department. Today Raidmets is a furniture designer whose works are businesslike and emanate seriousness. The changes over time that the Raidmets vividly describes are not the story of one person but a look into the development of Estonian interior design and furniture design in the broader sense. This aspect is explored by articles by art scholars and critics Krista Kodres, Sirje Helme, Harry Liivrand and Mart Kalm.



Eesti Sisearhitektide Liidu

TUDENGIPREEMIA 2011 Tuuli Trei / MA 1 Tudengipreemia antakse parimale Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna magistrandile õppeedukuse põhjal.



РЕЗЮМЕ


16

Тартуская Высшая школа здравоохранения РЕЗЮМЕ

180 181

Ноорусе 5 / Тарту Тармо Пийрметс

Когда подходишь к городку Тартуской Высшей школы здравоохранения, поначалу новое здание даже не видно между двумя девятиэтажными общежитиями – настолько спроектированный архитекторами «Kavakava» дом с фасадом из красного кирпича маскируется в окружающей среде. Низкая форма здания со ступенчатым объемом обусловлена необходимостью впустить в новое здание, а также в старые общежития, достаточно солнечного света. В сторону общежития школа открывается большими стеклянными поверхностями и террасой с деревянным покрытием (которую весной планируется озеленить), а на внешних боковых стенах здания преобладает позаимствованный у высотных зданий красный кирпич. Кроме того, новое школьное здание и общежитие объединены главным входом, устроенным через первый этаж высотного здания. Игра с объемами и разными уровнями продолжается внутри здания, образуя достаточно сложную, но хорошо функционирующую планировочную структуру. Наземных этажей, которые с каждым последующим этажом вверх иерархически сужаются, у здания пять, под землей есть еще один этаж (с отдельной велосипедной парковкой). Повседневная жизнь школы сосредоточена на первых трех этажах, где расположены аудитории, классы и учебные помещения. Два первых этажа объединены оформленным в виде поднимающихся поверхностей кафе – символическим сердцем здания, потому что отсюда за считанные минуты можно добраться в любой конец дома. Два верхних и самых узких этажа, которые оживляются открытыми двухэтажными помещениями, а также слуховыми окнами, отведены для преподавателей и персонала. Благодаря обычным и слуховым окнам, открытой планировке и разным уровням во всем здании много воздуха и простора – с самого верхнего этажа можно взглянуть на то, что делается на первом этаже.

В концепции оформления интерьера архитектор интерьера Тармо Пийрметс исходил из внешней архитектуры здания, вернее, дистацируясь от его довольно тяжелого кирпичного фасада, он сделал интерьер здания светлым и воздушным. Да и школа здравоохранения сама по себе предполагает дисциплинирующую чистоту и стерильность. Стены, иногда и рельефный бетон, белого цвета, пол в фойе и коридорах покрыт сверкающим белым эпоксидным покрытием, во многих местах на полу и в некоторых местах на стенах используется выбеленная древесина ясеня. Краски архитектор интерьера использовал в здании очень щедро не только для достижения живого и визуально интересного результата. В большом здании со сложной структурой краски помогают систематизировать пространство и образовать функциональные группы, например, учебные классы зеленые, лаборатории голубые и т.д. У цветовых тонов есть и своя символика – эвакуационные лестницы, проходящие через весь дом, полностью выкрашены в красный цвет, симовилизируя кровеносные сосуды. Если на разных этажах преобладают определенные цвета, то на двух верхних преподавательских этажах краски смешиваются. Архитектор интерьера получил вдохновение в части цветовых тонов также от простой схематичности используемых в школе учебных материалов, где также используются подобные контрастные и ясные цвета. Направляющие и различающие цвета использованы и во внутренней графике. Наибольшая часть школьной мебели выполнена по спецзаказу в соответствии с чертежами архитектора интерьера, включая обстановку всех классов и аудиторий, библиотеку, мебель помещений для преподавателей, диваны и т.д. Мебель спроектирована в соответствии с помещениями, акцентами в части красок и форм в скромной и функциональной обстановке служат отдельные эффектные предметы мебели – экспериментальной формы пластиковые стулья и сидения. Красные и белые стулья в аудиториях вновь указывают на кровяные тельца. Подчеркивающее чистоту и свет здание школы ни в коем случае не является стерильным – теплые тона, дерево, софистическая планировка помещения и прорывающееся сквозь окна солнце исключают такое ощущение. Глядя на гуляющих по цветным и мягким войлочным коврам улыбающихся преподавателей вновь убеждаешься, насколько окружающая среда и созданный интерьер влияют на человека.


26

Научный центр «Ahhaa» в Тарту Садама 1 / Тарту Теа Таммелаан / Малле Юргенсон / Криста Лепланд

В 2010 году в Тарту у подножия высотки «Tigutorn» появилось новое здание центра «Ahhaa», образующее единый ансамбль с высотным жилым зданием. Дом с уникальным полносферическим планетарием по своей архитектуре и основному плану очень интересен, многослоен и символичен. Здесь нашли свое применение проходящие через творчество архитектурного дуэта Вилена Кюннапу и Айна Падрика геометрические образы: сфера, прямоугольник и полукруг. Авторы внутреннего оформления и, частично, экпозиции здания, отмеченного как одно из лучших в мире зданий со стальной кровлей – это уже опытные оформители музеев и выставок из бюро «Laika, Belka & Strelka». Проходящие через несколько этажей помещения наполнены сакральным величием, простором и теплотой, поддержанными и подчеркнутыми конструкциями куполов из клееной древесины. Поскольку научный центр со своими интересными экспонатами и людьми представляет собой достаточно пестрое образование, цель архитекторов интерьера заключалась в создании вокруг них достаточно скромной и простой оболочки, одновременно подчеркнув и отметив отдельные места. Прозрачность передается и через мебель: в аудиториях использованы оформленные Мартином Пярном сиденья с сетчатой тканью, а на балконе второго этажа – сетчатые стулья, которые принимают форму сидящего на них человека. Основными являются честные и натуральные материалы: дерево, стекло, кирпич, металл и бетон, которых в подчеркнутой своими недостатками красоте экспонировано по возможности много. При проектировании нового здания необходимо было учитывать наличие красных кирпичных стен старой кожевенной фабрики – их фрагменты экспонируются как на фасаде, так и на внутренних стенах

дома. Под потолком проходят коммуникации (отопление и вентиляция), которые оставлены незакрытыми, но они подверглись отделке и маркировке. Световое решение также было выбрано простое: трубки проходят по потолку ровными рядами. Архитекторы интерьера обошлись довольно скромно и с цветовой палитрой – в основном использовано лишь несколько тонов: бетонный серый (бетон, балконные ограждения, металлические детали), белый (пол большого зала и звукопоглощающий акустический гипс), а также древесный тон. Яркими пятнами в интерьере смотрятся желтые мусорницы, мебель кафе и ковровые покрытия офисных помещений. Присутствующая во всем здании веселая инфографика, нанесенная на разные поверхности, создана Аларом Пиккорайненом. Если наиболее крупные объекты, такие как лифт в подземелье, шар Хобермана и колесящий под потолком велосипед, были запланированы уже в стадии проектирования, то в части размещения остальной экпозиции архитекторы интерьера тоже смогли сказать свое слово. В числе прочего, здесь были применены и такие решения, которые дают возможность перемещать экспонаты – в полу большого зала были установлены металлические трубы, по которым можно провести коммуникации из подвала. На самом деле все здание научного центра «Ahhaa» представляет собой один большой экспонат – об этом говорят как его архитектура, стены и мебель, так и дыры в полу. Архитекторы интерьера ставили своей целью предложить впечатление, игру и радость открытия и при оформлении всех основных обычных объектов здания, делая это при помощи мебели, стен и деталей. Разрабатывая даже самые мелкие решения, здесь думали о посетителях. Чтобы они могли трогать объекты и материалы, узнавать на каждом шагу что-то новое, необходимо было играть с материалами, фактурой и прозрачностью. Например, в фойе спроектировали уникальные сиденья, поверхность которых покрыта разными материалами: резиновыми полосками, войлочными шариками и т.д., а в балконных ограждениях и бетонной лестнице на разной высоте были сделаны отверстия, через которые можно смотреть. В здании применены и многие новые технологичские решения, например, вентиляционные трубы из текстиля, которые при функционировании надуваются. В туалетах на свободную или занятую кабинку указывает зеленая или красная лед-полоса, а у кранов стоят водомеры, показывающие, сколько воды расходуется при пользовании разными системами. Даже самый далекий от науки посетитель стент благодаря оформлению и дизайну интерьера научного центра «Ahhaa» умнее и осведомленнее.


38

Природный спа-отель Кубия РЕЗЮМЕ

182 183

Мяннику теэ 43А / Выру Тийу Труус / Биргит Яанус

Отель «Выру» получил дополнение. Теперь с ним соединено новое строение, в котором гости могут поправить здоровье, имея для этого разнообразные возможности. Разумеется, там находится спа-центр, но в этих помещениях занимаются и более серьезными проблемами со здоровьем. На втором этаже здания находится клиника сна, в которой оказывается медицинская помощь тем, кто страдает нарушениями сна. В клинике есть четыре номера, оснащенных медицинской техникой для отслеживания средечной деятельности пациента в течение ночи, два врачебных кабинета и помещения для сестер. Свою роль в лечении играют и водные процедуры в спа, но аквацентр с бассейнами и банями работает не только для пациентов, им могут пользоваться как гости отеля, так и горожане. Речь все же не идет об обычном спа – здесь нет шумных аттракционов и журчащих струй воды. В помещениях играет спокойная музыка, призывающая расслабиться и отдохнуть. Архитекторам интерьера Тийу Труус и Биргит Яанус надо было спроектировать внутреннее оформление всего здания, углубляясь, таким образом, для этого в разные сферы, которые отличаются от традиционных. Например, четыре бани спа-центра – это не просто бани, каждая из них выполняет свою функцию, о которой говорит уже название. Здесь есть Баня хорошего дыхания (аромотерапия!), Хорошая паровая баня (температура воздуха 45 градусов), Баня хорошего сна и Хорошая болеутоляющая баня (лечебная грязь и процедуры для суставов).

Большое количество возможностей хорошего самочувствия предлагает и зона бассейнов. Здесь есть мелкий детский бассейн для малышей, а взрослые могут выбрать, охлаждаться в бассейне или согреваться, потому что имеется четыре варианта температуры воды: 28, 32, 36 и 42 градуса. После купания надо запастись временем, чтобы расслабиться в зоне отдыха и насладиться прекрасным видом из окон. За основу концепции оформления интерьера была взята функция здания. В интерьере подчеркнута теплота, дружелюбие и близость к природе. Здание было построено при поддержке EAS, и бюджет, с очень точно определенными пределами был достаточно напряженным. Это означало, что надо было исключить дорогие эксклюзивные материалы. Ставка была сделана на два основных материала – природный камень и осиновая древесина, прошедшая термическую обработку. Эти материалы очень хорошо сочетаются с потолками из клееной древесины, использованными архитекторами в проекте. Контраст в определенных местах создавался за счет черной стеклянной мозаики. Один принцип, из которого исходили архитекторы интерьера – это создание среды, в которой посетители чувствовали бы себя как можно более удобно и приватно. Например, в помещении для отдыха скамьи (кстати, помимо обычных, также и с подогревом) разделены текстильными занавесками, за которыми при желании можно спрятаться. Второй принцип – предложение возможностей выбора. В моечном помещении можно помыться под душем или же из тазика у японской скамьи. В обстановку раздевалки с деревянными шкафами входят также раковина и столик для макияжа. Центр охраны сна на втором этаже оформлен, как и полагается такому месту, в мягких и спокойных тонах. Больше цвета привнесено в четыре номера для пациентов, где использован текстиль разных тонов. Много внимания уделено освещению, которое всячески поддерживает интимную атмосферу.


48

Ресторан «Francesco Sibio» Эстония пст 9 / Таллинн Сирле Ребане / Анне-Маи Маасалу / Иво Ребане

Эстонцы обращены в веру итальянской кухни. Это заметили те, кто держит рестораны и другие места общественного питания – итальянских ресторанов у нас хватает и их количество постоянно увеличивается. В жесткой конкуренции преимущество у тех, кто способен отличаться от других, быть уникальным и своеобразным. К последней категории, без сомнения, относится и открывшийся в прошлом году ресторан «Francesco Sibio», появление которого стало в нескольких смыслах единственным в своем роде. Кто такой или что такое «Francesco Sibio»? Речь идет не об исторической личности, непереводимом словосочетании или неизвестной фразе. Просто ресторан носит имя итальянца – его основателя, хозяина и шеф-повара, который после нескольких лет успешной работы в ресторане «Gianni» решил открыть новую страницу своего кулинарного творчества. Но об этом ресторане надо говорить не только в связи с его прекрасной кухней. Собственники знали точно, что такое же значение, если не большее, имеет помещение, имидж, который создается при помощи оформления интерьера. Ресторан расположен в центре «Solaris», в башне со стороны Рявала пст. – единственной сохранившейся части печально известного центра «Sakala», и это помещение оформители интерьеров Сирли и Иво Ребане должны были превратить в стильное заведение. Сначала вопросов было больше чем ответов. От проектировщиков и строителей центра «Solaris» в свое время требовали сохранения интерьера старой башни в максимально оригинальном виде, что позволило бы восстановить атмосферу и настроение того времени. Реальность была другой: выяснилось, что помещения сильно пострадало в ходе

строительства. Анализ объекта показал, что от прежней красоты остались одни воспоминания. Узорный мраморный пол помещений строители (нечаянно!) подняли, после чего пытались соблюсти те же узоры при помощи керамической плитки. Детали, сохранения которых требовали, экспонировались в совершенно произвольных местах. Все это привело к решению о совершенно новом варианте, но с сохранением для будущего под новым наслоением всего того, что еще осталось. Оформительская концепция родилась в ходе серьезного обсуждения. Собственники видели в своем воображении театральный ресторан класса «люкс» с богатым декором, сверкающий как бриллиант на нашем скромном ресторанном ландшафте, где преобладает северная аскетичность и прохлада. Итальянский темперамент уравновешивался эстонским прагматизмом, в результате чего родился компромисс, удовлетворивший обе стороны. Особенных перестроений делать не пришлось. Видоизменился балкон, который закрыли, чтобы разместить там кухню. Свое расположение сменили и туалеты, перебравшиеся из глубины помещения ко входу. Ресторан мысленно разделяется на две части. Зал с высоким потолком, величественность и сверкание люстр которого умножает зеркальная стена, создает торжественное настроение. Зона под балконом, которая находится по правую руку от входа, является более приватной, там в тени стеклянной винной полки можно провести время в более интимной обстановке. Формированию общего колорита ресторана совершенно неожиданно способствовали принадлежащие лично шеф-повару прилавки для пирожных, которые в Италии относятся к обязательному ресторанному оборудованию. Мебель из коричневого дерева с легким красноватым оттенком просто требовала рядом с собой того же тона, поэтому этот мягкий коричневый проходит через все оформление. Мебель здесь из Италии и Эстонии. Белизну скатертей подчеркивают темные стулья с узорчатым бархатным покрытием, в некоторых местах в глаза бросаются цветные пятна сидений желтого тона. Пол покрыт ковровым покрытием с геометрическим рисунком, который связывает помещение в единое целое. Но главное здесь – это атмосфера, влияние которой является как визуальным, так и эмоциональным. Величественная торжественность не отталкивает, подобранный с хорошим чувством стиля интерьер будто говорит – ты здесь долгожданный гость и мы сделаем все, чтобы ты был доволен и счастлив.


56

Ресторан Cha Dao РЕЗЮМЕ

184 185

Суур-Патарей 2 / Таллинн Дмитрий Писаренко

Cha Dao – это находящийся на границе района Каламая китайский ресторан, в котором подают настоящие dim sum и предлагают возможность принять участие в китайской церемонии gong fu. Чтобы предлагать настоящие китайские блюда, необходимо было создать достойную среду, для чего был приглашен архитектор интерьера Дмитрий Писаренко. Заказчик хотел добиться подчеркивающего своеобразие Китая, но выполненного в современном ключе оформления, без фигурок и кричащих позолоченных финтифлюшек. Архитектор интерьера положил в основу дизайнерской концепции пять основных элементов китайской философии: воду, дерево, огонь, землю и металл. Вода стекает по покрытой камешками стене (издавая успокаивающий звук), дерево можно увидеть на полу, стенах, в мебели и деталях, металл символизируют напольные плиты с металлическим блеском и зеркала, землю представляют камешки, а огонь полыхает в натуральном виде в газовом камине. Своеобразие Китая тонко подчеркнуто в оформлении через материалы и узоры: на оконных ширмах, простенках, рамах зеркал и в сетке, покрывающей светильник над стойкой, использованы оригинальные узоры, позаимствованные в китайской архитектуре; на стенах, колоннах и стойке использованы маленькие черные камешки, привезенные прямо из Китая.

части, где видны уютные диваны с высокими спинками, обитые кожей стулья и узорчатые стены, царит более торжественная атмосфера. За покрытыми округлым деревянным профилем дверями скрывается еще один приватный зал с обеденным столом. Если абстрагироваться от экзотики, то длинное и узкое помещение с низкими потолками представляло собой сложный исходный материал, но архитектор интерьера смог при помощи приемов китайской философии и фен шуй обратить недостатки в достоинства. В помещении нет острых углов – текучесть, волнистость и закругленные углы оживляют длинное помещение, делая его более интересным и расширяя пространство. Тот же прием использован и в части низких потолков: между его гипсовыми частями спрятаны зеркала, которые создают эффект продолжение потолка вверх. Низкий потолок усложнил установку коммуникаций и вентиляции, которую не получилось, да и не было желания, устанавливать на потолке. Вентиляционные трубы и отверстия хитро спрятаны в деревянной отделке. Даже в туалетной комнате со стенами из черных камешков представлены все пять элементов и соблюдены правила фен шуй.

62

Бюро обслуживания LHV Тарту мнт. 2 / Таллинн Керли Лепп / Пилле Лаусмяэ

Мебель ресторана, кроме стульев, спроектирована по спецзаказу. Особого внимания заслуживают филигранные ножки столов и специальная извилистая чайная полка. Покрытия для светильников, выполненные из светлой фанеры, тоже дел рук архитектора. Первая часть помещения, где можно быстро перекусить, оставляет немного более простое впечатление, в задней же

Визуальным образом банка LHV уже несколько лет занимается Бюро архитектуры интерьера Пилле Лаусмяэ. Как прежнее представительство банка на Пярну мнт., так и нынешнее в City Plaza создавалось под руководством Пилле Лаусмяэ. В ее сотрудничествае с Керли Лепп в 2008 году родился интерьер, который привлек к себе международное внимание:


бюро обслуживания банка LHV, расположенное на первом этаже офисного здания City Plaza, было представлено в ежегоднике культовой фирмы «Vitra». Пару лет назад встал вопрос о расширении сферы обслуживания клиентов. Перед архитекторами интерьера встал вопрос о том, что сохранить, что изменить и что основательно переделать. Появилась возможность дать оценку сделанным ранее выборам. Одно осталось неизменным. Когда банк переехал в свои нынешние помещения, был обновлен и имидж предприятия, а также появился новый логотип LHV. Его темный и ясный тон и стремящаяся ввысь линия, графический дизайн со своими наклонными плоскостями и проглядывающими мотивами стали основами стиля фирмы, которого последовательно придерживаются и который проходит через всю представительскую графику и оформление интерьера. Пилле Лаусмяэ и Керли Лепп отметили, что сделанные в прошлом десятилетии выборы оправдывают себя и сегодня. Тогдашние оформительские приемы и цветовые тона не вызывают ощущения вчерашнего дня, что означало, что с теми же ключевыми принципами и элементами можно было спокойно идти дальше. Бюро обслуживания можно считать примарным формирующим имидж фирмы фактором, который наряду с идеальным обслуживанием клиентов несет в себе информацию о сути и целях предприятия. Значительно более просторные чем прежде помещения дали банку для этого хорошую возможность. Бюро разделяется на две части. Сначала входящий видит длинную имеющую немного неровную линию стойку для обслуживания, которая смотрит на узкую прилегающую улицу. За стойкой находятся знакомые по прошлому дизайну квадратные модули со стеклянными стенами, перегородки и мебель которых служат в помещении яркими цветовыми пятнами. Как и раньше, все бюро (а также и остальные помещения банка) обставлены мебелью Vitra, что хоть и является очень серьезной инвестицией, но она всячески себя оправдывает. Направляясь вправо от входа, посетитель оказывается в просторном помещении с высоким потолком, выполняющем необычную для занимающегося банковскими услугами предприятия функцию. Заказчик хотел видеть здесь дизайн интерьера, который никак бы не указывал на финансовое учреждение, а был бы приятным и уютным, как это свойственно для lounge-интерьеров. Здесь любящий культуру банк организует для горожан концерты и лекции. (Уместно отметить, что проект начал успешно работать). Но помещение имеет и другое назначение. Под окнами оформители

интерьера установили длинную полку, где выставлены книги из большой библиотеки банка. Удобные сидения и светлый мягкий ковер создают впечатление дома, здесь просто тянет присесть и полистать книгу. В темное же время настроение создается при помощи системы освещения, сложная автоматика которой позволяет играть группами светильников, включать и выключать их, а также менять силу света.

70

Салон продажи Overall Лоотси 11 / Таллинн Ян Сколимовский

Фирма Overall, которая занимается продажей фототехники и обучением, работает в двух имеющих разный характер и разную историю зданиях возле Адмиралтейского бассейна – частично в кирпичном портовом здании начала 18-го века, а также в пристройке к нему, сооруженной в начале 1990-х годов. Обновление салона продажи включало в себя как реновацию, так и изменение существующей планировки, а также новую отделку. Архитектор интерьера Ян Сколимовский создал окончательный результат, для которого характерны противоположные на первый взгляд характеристики: повторное использование и экологические решения, футуристический модернизм 60-х, а также грубость известняка против стерильной чистоты и ясности форм. В салон продажи входит три разных по функции и по характеру помещения: фойе, печатная комната-салон продажи, а также находящееся в старом здании помещение для учебы и презентаций. Основной целью реновации стало расширение торговой площади за счет склада. Между старым и новым зданием открыли прямое соединение, которое теперь используется в качестве галереи и выставочной площади. В прежних складских помещениях под руководством


историка исккуства Юхана Килуметса были проведены основательные реновационные работы: сводчатый кирпичный потолок был очищен, стены из известняка восстановлены, ниши и проемы в стенах, как и каминный дымоход, нашли свое применение в качестве шкафов для изделий. Кирпичный потолок, выложенный елочкой, был поддержан в миниверсии классическим выложенным елочкой паркетом. Во имя сохранения исторической красоты вентиялция и вся проводка были уведены под пол, а провода светильников спрятались в швах кирпичного потолка.

РЕЗЮМЕ

186 187

В новом крыле здания, где находятся фойе и салон продажи, было изменено планировочное решение и серьезно обновлено внутреннее оформление. Пути движения между фойе и салоном стали намного более функциональными и логичными, перегородка стола секретаря была передвинута вперед, чем было создано место для движения в обе стороны сзади стола. В углу помещения, где раньше находился стол секретаря, был устроен уголок для отдыха с отреставрированными креслами и модернистским светильником, который создал Тармо Луйск. Важный акцент, настраивающий салон продажи на волну поп-модернизма – это будто вытекающие прямо из потолка светильники. В стерильную черно-белую цветовую гамму свежую нотку вносит стена с растениями, символизирующая зеленое мышление Canon и Overall – имена покупателей оборудования Canon, изготовленного из материалов вторичного использования, прикрепляются к горшкам с растениями, а в весенний день клиента в честь поддержавших зеленое мышление клиентов высаживаются молодые рстения. Совершенно новый футуристический вид приобрело печатное помещение-салон продажи, характер которого теперь определяет освещенный люминофорными трубками потолок с закругленными углами. Поскольку в этом помещении осуществляется печатание и отсматривается напечатанный материал, здесь необходимо было обеспечить максимальное освещение. Помещение с окнами во всю высоту стен дышит простором и светом, и не меньшую роль играют здесь открывающиеся из окна виды на порт и старый город. Воздушность поддерживается и изготовленной по спецзаказу мебелью, которая может свободно переставляться и комбинироваться – это позволяет легко менять назначение комнаты.

78

Отделение радиологии LTKH Палдиски мнт. 68 / Таллинн Мари-Ирис Саарепера

Аббревиатура из четырех букв LTKH расшифровывается как Ляэне-Таллиннская центральная больница – большая сеть многоотраслевых лечебных учреждений, расположенных в разных местах города. Постепенно и в соответствии с возможностями самые старые площади этой сети обновляются и реставрируются, в прошлом году дошла очередь и до отделения радиологии на Палдиски мнт. Проект реновации составила архитектор и дизайнер интерьера Мари-Ирис Саарепера. Отделение, которое занимает около 600 квадратных метров площади и давно не видело в своих стенах специалистов по ремонту, имело достаточно печальный вид. Но положение все же не было безнадежным.но положение все же не было безнадежным. Правда, это не было место для реализации масштабных решений и применения специальных эффектов, но уютную атмосферу для пациентов и приятные рабочие условия для персонала здесь можно было создать. Отделение разделяется на две зоны. Впереди находится зона для пациентов, сзади раположена закрытая зона с кабинетами сестер и врачей, комнатой отдыха и столовой. Входящий оказывается прежде всего в маленьком фойе, где находится регистратура. Напротив находятся двери в ренгеновские кабинеты, а немного дальше можно присесть в комнате ожидания. Хотя речь идет о лечебном учреждении, особых требований в части материалов и архитектуры интерьера не предъявлялось. За исключением одного – двери рентгеновских кабинетов должны быть устойчивыми к излучению. Это требование стало для оформителя интерьера серьезной проблемой. Опускающиеся пороги, которые решают проблемы в новом корпусе Северо-Эстонской региональной больницы, никак не укладывались в бюджет, поэтому пришлось искать другие пути. Идея, которая была реализована, оказалась простой, но остроумной – раздвижную дверь поставили на наполь-


ную шину и щель между дверью и полом таким образом исчезла. Устойчивость к излучению необходимо было обеспечить и между рентгеновским кабинетом и помещением с пультом управления – здесь установили защищающее от излучения стекло. Комната ожидания для пациентов стараниями Мари-Ирис Саарепера превратилась в уютный уголок, где нетрудно отогнать от себя мысли о предстоящих исследованиях и процедурах. На центральной оси помещения расположились группы цветочных контейнеров с металлическими фасадами (спроектированы дизайнером интерьера), вокруг которых стоят стулья. Самым же важным «действующим лицом» в помещении является аквариум, в котором плавают рыбы разного размера. Идея реализовалась при активной поддержке руководства, и на сегодняшний день все сомневающиеся убедились в том, что это была прекрасная мысль. Жизнью рыб приходят интересоваться и из других отделений, и даже из больницы, так что помимо гипо- и дельфинотерапии можно теперь говорить и о «рыботерапии». Оформителю интерьера удалось опровергнуть еще одно расхожее мнение. При выборе цветовых тонов она отказалась от типичных скучных «больничных» тонов и привнесла в помещение яркие синие двери, которые на фоне белых стен смотрятся особенно эффектно. Интерьер связывается в единое целое полосой из нержавеющей стали, которая узором опоясывает помещения. Зона медиков является красивым примером того, как при скромном бюджете создавать приятную рабочую обстановку. Изготовленной по спецзаказу мебели и дорогих отделочных материалов здесь не увидишь, но нет никаких причин грустить об этом. Обстановка выбрана уверенно и продумана до мелочей. К радости персонала, здесь тоже хватает воздуха и света. Чтобы дневной свет проникал во все помещения, сплошную стену заменили двухсторонней стеклянной полкой, которая разделяет два помещения, но объединяет работающих в них людей – стекло помогает сохранить визуальную связь, поддерживая чувство выполнения общего дела.

84

Genetrade Eesti бюро Вяйке-Паала 1 / Таллинн Ян Сколимовский

Поскольку Genetrade Eesti работает в сфере экспорта древесины, архитектор Ян Сколимовский и заказчик решили использовать в оформлении интерьера нового офиса как можно больше собственной продукции предприятия. Посредством использования древесины в высоком офисном здании, находящемся в начале Ласнамяэ, удалось создать действительно близкое к природе по-лесному тихое и спокойное настроение. Практически вся отделка и обстановка офиса изготовлена из поставленных (а частично и оставшихся от производства) Genetrade материалов. Вдохновение Сколимовский черпал на складах фирмы, где он нашел некоторые из решений для оформления офиса. Пол и рабочий стол секретаря покрыты солидным темным ясенем, прошедшим термообработку. Одна стена облицована рельефными необработанными досками – помимо эффектного внешнего вида эта отделка работает и как акустический элемент. Вокруг рабочих столов стоят боксы на колесах, дизайн которых создан на основе увиденных на складе штабелей древесных материалов. На одной стене оформлена и специальная полка с образцами древесины. Если рабочие столы из-за естественного света установили возле окон вдоль внешней стены помещения, то комната для совещаний размещена в центре – дневной свет проникает туда через стеклянные стены. Чтобы офис не казался слишком «деревянным», находящуюся в центре комнату для собраний оформили в виде зеленого оазиса – леса. Из ковра с длинным ворсом цвета зеленого мха (который к тому же поглощает звук) растут молодые лиственные деревья, которые окружают круглый стол для совещаний, декорированный годовыми кольцами. Потолок всего офиса не стали опускать, трубы покрасили в белый цвет, а светильники спрятали между ними.


90

Церковь св. Яана в Петербурге РЕЗЮМЕ

188 189

Декабристов 54А / Петербург Юта Лембер

Возведенная полтора века назад церковь св. Яана в Петербурге в течение своего существования переживала непростые времена. Построенная эстонской общиной Петербурга и открытая в 1860 году, церковь стала островком национального духа и духовности в городе на Неве. Так было до того момента, когда новый порядок в России положил конец религиозной деятельности и церковь была основательно перестроена. Когда в 1997 году было начато восстановление церкви св. Яана, ей решили придать более широкую чем ранее функцию. Под руководством главы Эстонконцерта Айвара Мяги снаружи здание восстановили в его историческом виде, но интерьер был создан с учетом современных потребностей. Церковь св. Яана должна была стать не только храмом, но и концертным залом, а также местом, где могут собираться эстонцы. Помещения были отстроены практически с нуля, теперь уже в соответствии с современной планировкой. От старого строения остались только боковые стены и одна передняя стена, потому что от старого интерьера ничего не сохранилось. Для архитектора интерьера Юты Лемберг объект был достаточно сложным, поскольку в единое целое требовалось объединить две части: церковь и концертный зал, в отношении которых предъявляются одновременно литургические и акустические требования, в связи с чем свое слово должны были сказать как служители церкви, так и организаторы концертов. Противоречий не возникло, общие точки соприкосновения были найдены.

При восстановлении церквей и других исторических зданий за основу часто принимается их первоначальный интерьер. Что касается данного объекта, такой подход был исключен, потому что данных о прошлом практически не было. Было известно лишь то, что стены церкви были покрыты темными дубовыми панелями. Но это никак не сочеталось с видением Юты Лемберг, как и присущее православным церквям богатое убранство и золотой блеск. Гораздо ближе ей был северный скромный интерьер, простота и суровость, которые она видела в старых церквях Сааремаа. Однако определяющим стал совсем другой импульс, полученный в церквях Италии, где архитектора интерьера поразили яркость и свет, которые придавали храмам особенную торжественность. Отправные точки были найдены: с одной стороны, белый, элегантный и торжественный концертный зал, с другой – спокойный и достойный храм, место для размышлений, которое еще больше подчеркнуто крестом на задней стене алтаря, который сверкает в лучах света во время службы. Много проблем возникло с акустикой, потому что помещение не является особо большим и высоким. При помощи специалиста по акустике проблемы были решены, и сейчас в отношении качества звука никаких претензий нет. Затем надо было решать технические вопросы: вентиляция, означавшая метровые трубы под потолком, неизбежные передвижные мосты освещения в концертном зале, которые не должны были портить общую картину. Но это были не единственные трудности. Координация проекта между двумя государствами, сложная логистика, поставки материалов, которые надо было проводить в России, авторский надзор... Вся оригинальная мебель была изготовлена в Эстонии, как и обращающие на себя внимание светильники (автор Юта Лембер), которые заливают помещение торжественным сверкающим светом.


100

Эстонский исторический музей Пикк 17 / Таллинн Маргит Ауле / Лийз Линдвере / Маргит Аргус

Вместе с новой постоянной экспозицией «Непреклонный» в мае 2011 года был открыт обновленный Эстонский исторический музей. Для архитекторов KOKO – авторов внутреннего оформления прошедшего реновацию здания Большой Гильдии и постоянной экспозиции музея – самым большим вызовом стал поиск достойного баланса между историческим зданием и экспонатами: музей хотел представить в здании Большой Гильдии ультрасовременную экспозицию, как в техническом, так и в оформительском смысле, при этом уважая и защищая старое и ценное. В ходе реновации были восстановлены и экспонированы открывшиеся исторические детали, старые люки, ниши, колодцы и балконы. Экспозиция была помещена в это полное исторических наслоений здание в виде отдельно стоящей инсталляции. В соответствии с полной войн мужественной историей Эстонии в музее использованы соответствующие сильные материалы: металл и известняк, а также темные тона. Этой тяжести противостоят воздушность, белые стены, напоминающие ледяные глыбы витрины и хрупкие материалы: стекло и фибростекло. Постоянная экспозиция первого этажа разделена на восемь разных тем, оформленных как отдельные дрейфующие ледяные глыбы, представляющие собой тематические гнезда. Выделяющаяся среди исторической обстановки главного зала отдаленная от стен экспозиция производит впечатление невидимомой, порхающей. Экспонаты здесь не лежат на полках, а будто висят в воздухе. Этот эффект поддержан закрепленными на фиберпластинах текстами. Невидимость выделяет сам зал во всей своей красоте.

Первоначально планировалось восстановить исторический известняковый пол большого зала, но служба охраны памятников старины предусматривала сохранение паркета 19-го века. Однако, он не выдержал бы нагрузки современных экспонатов и техники, как и многочисленных посетителей, а также могли возникнуть проблемы с электропитанием находящихся в центре зала витрин. Тогда было найдено остроумное решение: на паркет уложили второй пол – лист из углеродной стали горячей вальцовки двухмиллиметровой толщины. Металлический пол решил сразу несколько проблем: под ним спряталась вся проводка, коммуникации и крепежи, а также он защищает старый паркет. В случае необходимости металлический пол можно просто скатать как ковер вместе со всеми проводами и штекерами. В полу методом травления размещены картины, изображения и предметы, которые присутствуют и в экспозиции. Авторами пола являются Ристо Тали и Райт Сиска. С металлическим полом сочетаются и железные люстры 19-го века, старые лампочки которой были заменены на новые, почти незаметные. Главный зал выполняет еще одну важную функцию – здесь проходят концерты. Поэтому архитекторы должны были при оформлении выставки учитывать, что в зале нужно разместить 140 мест для зрителей, а также зону для музыкантов. На нижнем этаже экспозиция продолжается по более узким темам: винный магазин, история торговли, оружейная камера, дух вещей, экспериментариум и коллекция народов севера. В подвальном этаже были очищены и показаны красивые кирпичные арки, а также, частично, оригинальный известняковый пол. Трубы, вентиляция и коммуникации провели под полом, электрические провода идут по тонким трубкам на потолке. Строительство одного из коньков музея, эффектной оружейной камеры, потребовало дсотаточно много усилий, чтобы стеклянные витрины совместились с неровным потолком из известняка. Редкой в контексте Эстонии является и коллекция народов севера, которая экспонируется на освещенных изнутри основаниях из плексигласа, напоминающих ледяные глыбы. Обстановка экспериментариума, т.е. помещения для образовательных программ, была спроектирована таким образом, чтобы все шкафы и ящики можно было открывать и трогать все предметы. Продуманные детали, которые на первый взгляд могут остаться незамеченными, встречаются в историческом музее на каждом шагу. Наиболее своеобразной из них можно назвать находящийся в фойе прилавок из эпоксидной смолы, внутрь которого залиты натуральные покрашенные в черный цвет ячменные зерна, символизирующие колебания численности населения Эстонии в разные времена.


В результате сотрудничества, диалога и компромиссов между сотрудниками музея, архитекторами интерьера и защитниками памятников старины возник музей, который расказывает о здании Большой Гильдии, предметах и истории Эстонии современным и интересным языком и, что самое важное, на понятном эстонцам языке и в привычной для них среде.

112 РЕЗЮМЕ

190 191

Выставка «Павел Филонов. Русский авангард и после...» В Художественном музее KUMU Терье Калласт-Лууре

Выставка «Павел Филонов. Русский авангард и после...» стала в 2011 году важным культурным событием в Kumu и позволила публике Эстонии познакомиться с творчеством выдающегося русского авангардиста Павла Филонова и ряда других русских художников первой половины 20-го века. Подобранная Государственным Русским музеем в Петербурге экспозиция состояла, по сути, из трех разных частей. Центральное место занимал Филонов, которому ассистировали крупные фигуры авангардного искусства, как дореволюционного, так и времени после Октябрьской революции: Наталья Гончарова, Казимир Малевич, Василий Кандинский и другие. Третья часть выставки, которую характеризует слово «после», показала, какой сформировалась художественная жизнь 1930-х годов, когда соцреализм объявили каноном и единственно правильным направлением в искусстве, яркими примерами которого стали величественные и крупномасштабные восхваления советской жизни, а также парадные портреты Ленина и Сталина. Павел Филонов, один из лучших представителей русского экспериментального изобразительного искусства, был выдавлен из выставочных залов уже в 1929-1930 г.г., и с этого времени он работал в изоляции и жил в бедности. Свои

работы художник не продавал. Только после его смерти во время Блокады Ленинграда в 1941 году они через сестру художника попали в Русский музей. Филонова забыли, понадобилось несколько десятилетий, чтобы его работы были извлечены из хранилищ. В 1988 году была организована выставка, которая стала откровением для многих поколений бывшего Советского Союза и для всего мира. Готовя выставочное помещение, в котором в одной коллекции присутствуют работы разной техники и разных размеров, оформитель стоит перед проблемой: как разместить работы таким образом, чтобы их восприятие и освещение полностью отвечали требованиям и возможностям музея. Также важно, как будет двигаться посетитель выставки в помещении. Поскольку речь шла о коллекции Русского музея Петербурга и требовалось, чтобы они одобрили оформление, Терье Каллас-Лууре прежде всего создала трехмерную модель зала вместе с инсталляцией выставки и расположением работ. После утверждения оформления вместе с координатором выставки были составлены более конкретные предложения по размещению работ. Окончательный выбор делали оформитель вместе с представителем Русского музея. Период подготовки международных музейных выставок занимает много времени: оно требуется для страховых экспертов, реставраторы с обеих сторон должны осмотреть работы, в случае необходимости надо кое-что привести в порядок и следить за стабильностью внутреннего климата помещений. До того как картины попадают в выставочный зал, все подготовительные работы должны быть завершены, потому что каждое произведение долно быть направлено сразу в предусмотренное для него место, где оно будет освещено на необходимом уровне и под правильным углом. Оформитель выставки никогда не является совершенно свободным в своем творчестве, поскольку результат должен соответствовать строгим требованиям музея. В то же время, в его власти создать особенную атмосферу, которая оставит неповторимое впечатление.


118

Выставка-инсталляция BAUA «GLOBE» Томоми Хаяши / Тим Мартин / Марк Гримитлихт / Март Ланкотс / Кристиан Кирсфельдт

С 26 по 28 сентября 2011 года в конференц-центре International Forum в Токио в рамках всемирной конференции по архитектуре прошла выставка-инсталляция BAUA (Балтийская Ассоциация Союза Архитекторов) «GLOBE». Цель программы, вытекающей из главной темы «DESIGN 2050», заключалась в обсуждении будущего архитектуры и городов с разных точек зрения. Задавался вопрос, способна ли современная архитектура играть важную роль в поддержке качества жизни людей и окружающей среды в 2050 году и далее. BAUA приняла решение взять за основу основную тему конгресса и отказаться от демонстрации строений, проектов и планировок стран Балтии на стендах, в виде макетов и видеоматериалов. Свое видение было решено представить посредством простой, но сильной концепции. С целью поиска лучшего решения для общей экспозиции был организован конкурс, в котором могли принять участие архитекторы, студенты и дизайнеры из всех трех стран Балтии. Победу одержала идея студента Таллиннской высшей технической школы Марка Гримитлихта о создании из моделирующей глины шара GLOBE диаметром два метра, представляющего собой как будто игровую площадку, на которой каждый может продемонстрировать свое представление о 2050 годе. Все вместе эти представления и составили бы нашу среду в будущем. Это была довольно смелая и поэтическая выставочная концепция, которая была призвана передать идею BAUA конгрессу и посетителям. Платформа для обсуждения была предложена через игровой материал, который не ограничивает фантазию и знаком всем с детства. Другими словами, она должна была явиться симуляцией того, как наша среда развивается через действия и контакты разных игроков.

Оформлением выставочного бокса занималась фирма «Velvet». Для них отправной точкой при решении этой задачи было предложение солидного обрамления блестящей интеграционной идеи – гигантского шара из глины для моделирования. Дизайн был выбран по-модному минималистический, гармонирующий как с высокими течениями европейского дизайна, так и с зен-буддистским умиротворением Японии. Выбор минималистического направления был обусловлен и необходимостью обеспечить спокойный фон для тотальной анархии глиняного шара: возникающий у посетителей хаос балансировался ясными формами и чернобелыми поверхностями. Однако, по словам куратора выставки Томоми Хаяши, не все прошло гладко. Каркас шара было решено изготовить в Эстонии (его помог сделать эстонский скульптор Ясс Казелаан) и покрыть глиной в Японии. Каркас был отправлен морским контейнером заблаговременно, но по причине двух разыгравшихся в Японии тайфунов прибыл на место лишь непосредственно перед открытием выставки. Но все закончилось удачно. И что самое главное – идея сработала. Игра с глиной очень привлекла посетителей, их игровое и художественное воображение заметно превзошло все ожидания.

124

Выставка «Мгновенная съемка. Эстонская фотография 1850-1912» Ханнес Пракс

В Эстонском историческом музее с октября 2011 года по март 2012 года проходила выставка «Мгновенная съемка. Эстонская фотография 1850–1912». Выставка дала обзор истории формирования эстонской фотографии, начиная с первых сохранившихся фотографий 1850-х годов 1912 и до рождения киноискусства в Эстонии в 1912 году. Выставка


ставила своей целью показать изнутри, что такое фотоколлекция, экспонировать фотографии как многомерные объекты в их оригинальном виде. Тематически фотографии разделились на пять групп.

РЕЗЮМЕ

192 193

Условия экспонирования и хранения отобранных в разных музеях Эстонии редких оригинальных фотографий и негативов предписывали оформителю выставки Ханнесу Праксу различные технические ограничения: помещение должно быть по возможности затемненным, в то время как фотографии надо достаточно осветить и сделать текст читаемым. Ограничения диктовало и историческое здание Большой Гильдии – к этим стенам ничего нельзя крепить. Было также твердое желание музея не использовать обычных витринных шкафов, а найти решение, которое в будущем можно использовать и для других выставок. Для экспонирования фотографий были изготовлены фанерные витрины, внутри которых имелось специальное освещение. Витрины закрепили на промышленных витринных плитах, которые установили отдельно стоящими у стены в зигзагообразном порядке. Между фанерными плитами умело спрятаны и имеющиеся у музея витринные шкафы, в которых экспонировались фотоальбомы и более мелкие объекты. Часть витрин стояли в центре помещения на фотоштативах, образуя игровые и интересные формы, напоминающие старые фотоаппараты. Пришедшие к нам из 20-го века штативы были взяты напрокат у фотографов и из собственного собрания музея. Таким образом, из штативов, которые показали своего рода разрез века, сложилась своеобразная выставка в выставке. Графический дизайн выставки (авторы – студенты Эстонской художественной академии Стелла Скулачова и Керли Вирк под руководством Ханнеса Пракса) оформили выставку в духе DIY (do it yourself – сделай сам), т.е. просто и рустикально: темы были написаны от руки на фанерных плитах, а описания фотографий висели напечатанные на кальке на лайтбоксах. Фанерные плиты и стоящие на штативах витрины создали в музейном зале новую своеобразную атмосферу, которая не позволила историческому и обладающему сильным характером помещению доминировать над выставкой и экспонатами

130

Музей Эдуарда Тубина Алатскиви / Тартуский уезд Кярт Лоопалу / Лиина Лангеметс / Криста Тхомсон

В день рождения композитора Эдуарда Тубина 18 июня 2011 года в замке Алатскиви был открыт музей Тубина. Хранящие память о родившемся вблизи от Алатскиви композиторе предметы, ноты и материалы до сих пор находились в хранилище Музея театра и музыки, а также у семьи в Турции. Бюро архитектуры интерьера «Superellips», работа которого победила в конкурсе, выполнило графическое оформление экспозиции музея, а также предложило решения в части обстановки и мультимедиа. Материалов о жизни композитора сохранилось очень много, архитекторы интерьера должны были сориентироваться в этом многообразии, организовать его и сделать материал легко воспринимаемым для зрителя или слушателя. Исходная задача архитекторов интерьера состояла в том, чтобы сделать музей частью замка Алатскиви, не вмешиваясь излишне в привлекательность самого эклектичного замка. Музей, рассказывающий о жизни Тубина, его творчестве и его интерпретациях, находится на втором этаже построенного в конце 19-го века главного здания замка. Реставрацией замка занималась фирма «Arc Projekt», а «Superellips» согласовал внутренний дизайн музея с общим оформлением замка, в помещениях музея были заменены обои и отделка стен, а также, частично, шторы. Помимо общего освещения в коридоре и в мебели была установлена экспозиционная подсветка. Вся мебель и витрины были спроектированы специально для музея, и они со вкусом связывают старое и новое.


Выставка разделяется по темам, а также по настроению и решению на две части: в виде тематических комнат решены исторические помещения, а более современная часть представлена в виде двух коридоров. Соответственно подобраны решения в части мебели, графического оформления и освещения: в исторических помещениях была использована свойственная старым замкам техника подвешивания картин в рамах, а в коридорах использовано современное решение с большими печатными планшетами. Рассказывающая о жизни и творчестве Тубина экспозиция разделяется по темам на музыкальную, театральную и жилую комнаты. Переходя из комнаты в комнату, можно видеть рукописи Тубина, книги, театральные программы, макеты сцен, звуковые пластинки, фотографии, а также предметы повседневной жизни, включая мебель. Башня у театральной комнаты отведена Кратту – там экспонируются костюмы из поставленных в театре «Эстония» балетов. В камерном зале, посвященном музыкальным инструментам, снесли построенную в советское время печь (от нее осталась только нижняя часть), но поскольку большое помещение стало без печи слишком пустым, она была восстановлена в виде витринного шкафа, в котором выставлены инструменты. Зал с цифровой экспозицией решен таким образом, что там можно проводить концерты и семинары. В заполненных информацией и материалами помещениях можно войти в так называемый коридор настроения, чтобы отдохнуть от предметов и текстов, а также посмотреть сделанные самим Тубином фильмы и видео. Настроение в помещении создают световые игры с мотивами северного сияния (из сонаты Тубина) и голых деревьев (навеяно мрачными лесами Алатскиви). Второй коридор, который пересекается с коридлром Северного сияния, с которого, на самом деле, выставка начинается, посвящен так называемой Тартуской школе – Тубину и другим ученикам Хейно Эллера. Здесь можно прочитать об учениках Хейно Эллера, а возле музыкальной машины познакомиться с их музыкальным творчеством. На фоне всего этого, разумеется, звучит музыка Эдуарда Тубина, raison d'être этого музея.

140

Ярвамааский центр туристической информации Кесквяляк 8 / Паиде Аннес Арро / Ханна Каритс

Пайде уже хорошо знаком архитекторам интерьера Ханне Каритс и Аннесу Арро – в 2008 году завершились реновация и оформление интерьера Пайдеской ратуши, выполненные по их проектам. Согласно первоначальным планам, маленькое (всего 14 квадратных метров) помещение центра туристической информации Ярвамаа должно было расположиться в здании городской управы, но по причине нехватки помещений для него все же пришлось искать новое место. И было найдено достойное для пункта информации место – в небольшом деревянном доме начала прошлого века у Центральной площади. При создании оформительской концепции информационного пункта архитекторы интерьера стремились избежать закрепвишегося за такими центрами штампа официального и холодного офисного помещения, заваленного информационными материалами. В Пайде решили создать уютное, может даже хранящее домашнюю атмосферу помещение, которое передает эмоцию о том, что гостей здесь ждут и имеют время ими заниматься. Свободу от рутины и домашнюю обстановку подчеркивает уже само симпатичное выкрашенное в красный цвет деревянное здание, которое приглашает войти, присесть и изучить материалы о местных достопримечательностях. Помещения бывшего цветочного магазина ремонтировали основательно, архитектурную реновацию дома осуществила фирма Paide EKE Projekt OÜ. Движение в помещении сделали по возможности логичным и простым: при входе гостей приветствует из-за прилавка работник центра, слева от него находится полка с информационными материалами и витрина, а справа – кресла, где заинтересованные гости


могут присесть, просмотреть буклеты или знакомящие с Ярвамаа фото и видеоматериалы, демонстирующиеся на экране. Служебные помещения расположены в задней части здания, откуда виднеются разноцветные раздвижные двери с узорами национальных костюмов.

РЕЗЮМЕ

194 195

При выборе материалов, цветовых тонов, узоров и мотивов архитекторы интерьера исходили из местных особенностей – известняка, цельной древесины, орнамента и цветовой гаммы национальных костюмов Ярвамаа. Солидная потолочная балка была отреставрирована и продолжена темной цельной древесиной полок, прилавка, оконных откосов и дверных наличников, стены были оштукатурены характерной для сельского дома белой штукатуркой, яркий узор национального костюма Ярвамаа в стилизованном виде был перенесен на раздвижные двери.

146

Бар «Heineken» Харью 6 / Таллинн Галина Бурнакова / Герт Сарв

Как это свойствено для инфопунктов, Центр туристической информации Ярвамаа тоже был переполнен различными знакомящими с уездом материалами, брошюрами, сувенирами и прочими мелочами. Большим вызовом для архитекторов интерьера стало размещение материала таким образом, чтобы он был хорошо виден и доступен, не превращаясь при этом в неразличимую массу, макулатуру. Для информационных буклетов и брошюр были спроектированы и изготовлены по спецзаказу полки, где они находятся за витринным стеклом, а часть из них – в открытых металлических карманах.

В ночном клубе «Prive» находится единственный в своем роде и первый в мире бар «Heineken», вдохновение для создания которого черпалось в интересной рекламе производителя пива, где действие происходит вокруг холодильника walk-in. Галина Бурнакова и Герт Сарв, которые оформляли в «Prive» и многие другие корпоративные бары, подошли к заданию с позиции игры, в праздничном и чистом стилевом ключе, экспонируя торговую марку, намекая и указывая на визуальный язык через краски и материалы.

Архитекторам интерьера удалось создать в Пайде инфопункт, в котором свойственное этому региону Эстонии богатство и характер выражаются не только в представляющих Ярвамаа брошюрах, а еще и через экспонирование местных материалов в сочетании с домашней атмосферой.

Заказчик хотел сделать в ночном клубе бар со стоячими местами, где можно было бы немного удалиться от общего шума и громкой музыки, поговорить и выпить пива. Но не простой, обычный бар – было желание постараться воплотить известный по телевизионной рекламе Heineken холодильник walk-in. Нигде в мире еще не делалось ничего подобного. Находящееся у наружной стены здания прямо напротив входа в ночной клуб помещение, которое по этой причине является и более прохладным, идеально подходило для реализации этой концепции как по объему, так и по температуре. Высокое и узкое помещение, в котором раньше находились туалеты, при помощи большого количества зеркал


визуально расширили и оживили. Одна из стен помещения с пола до потолка выполнена в виде заполненных пивом холодильников. Стекла поставленных друг на друга холодильников с обрамлением из нержавеющей стали то прозрачные, то матовые, что создает иллюзию замороженного стекла. За освещенными при помощи лед-светильников бутылками помещено зеркало – так кажется, что бутылок бесконечное количество. На самом деле, кстати, бутылки в баре пересчитаны все до одной: всего их за дверцами холодильников и над барной стойкой 731. Между «холодильниками» спроектировали прилавок из нержавеющей стали с закругленным углом, на который удобно опереться и поставить бутылку. На противоположной стене над барной стойкой установлена эффектная система полок, знакомая всем по роскошным интерьерам фильмов о мафии 80-х годов, главное место в которой отведено расположенным треугольником зеркалам, мигающему свету и, разумеется, светло-зеленым бутылкам. Барная стойка из нержавеющей стали сделана максимально лаконичной и простой. Архитекторам интерьера удалось указать на корпоративную идентичность намекая, а не говоря прямо: почти единственные логотипы ( кроме, конечно, тех, что на бутылках) с чувством стиля расположены на стальных пластинах из нержавейки, маркирующих дверцы холодильника. Возле стойки с закругленными краями живут своей интересной жизнью зеленые ледсветильники, которые оставляют на округлой поверхности интересные полосатые тени. Как за барной стойкой, так и местами на остальных стенах видны керамические плитки нежно-зеленого цвета. Если все помещение оформлено как холодильник, то нельзя не обойти и потолок. Он «обшит» покрашенными пенопластовыми держателями для вина, за которыми вращается мощный покрытый лед-лампами вентилятор, образующий на потолке при работе перекрещивающиеся цветные пятна. По словам заказчика, концепцией бара в виде холодильника walk-in и ее реализацией очень довольны и побывавшие здесь представители Heineken, которые приводят этот бар в пример во всем мире.

152

Салон красоты «Comme il Faut» Рявала 7 / Таллинн Иво Ребане / Сирле Ребане

В одном из зданий на Рявала пст. По-соседству с министерством иностранных дел некоторое время назад появилось новое название «Comme il Faut», указывающее на то, что здесь занимаются чем-то элегатным и шикарным. Так и есть – открылся новый салон красоты. Архитекторы интерьера Сирле и Иво Ребане, которые начали наполнять новым содержанием бывшую торговую площадь, обнаружили для себя помещения с необычными пропорциями: впереди возвышались стены высотой в четыре с половиной метра, а сзади высота едва превышала два метра. Проблема, которая заставила архитекторов интерьера серьезно задуматься. Оформительская концепция родилась в сотрудничестве собственника и архитекторов. Много поездивший и повидавший заказчик точно определил, какими должны быть атмосфера и настроение салона. Никакой эклектики, европейская выдержанность и элегантность – принципы, которые увязывались и с видением архитекторов интерьера. Проектированию помогла серьезная подготовительная работа, проведенная собственником: он мог точно сказать, сколько места нужно персоналу, сколько клиентам и как должна действовать логистика салона. Постепенно были определены объемы и ритм светлых и темных поверхностей. Как известно, каждое занятие и каждая работа имеет свою специфику, которую необходимо учитывать при оформлении интерьера. В ходе обсуждений стороны пришли к тому, что, поскольку многие процедуры, которые проводятся в салоне красоты, по своей сути являются клиническими (ведь иногда салон красоты называют и клиникой красоты), то кли-


ент психологически готов к тому, что в кабинете, где с ним работают, царит клиническая чистота. Мягкий ковер никак бы не подошел. В то же время, архитекторам интерьера надо было избежать бесчувственности и стерильности, а также найти какие-то выразительные детали для оживления помещения.

РЕЗЮМЕ

196 197

Парикмахерам нужен для работы светлый фон и много как можно более естественного освещения, чтобы тон волос не стал для клиента неприятным сюрпризом. Проблема была решена при помощи специальных люминофорных ламп с точным светоотделением, которые использовали и в других помещениях, где работают с цветовыми тонами. Планировка салона представляется ясной и логичной. Входящий в него оказывается в помещении, которое мысленно разделено на две части. Напротив входной двери стоит стойка для встречи посетителей, за ним на стене на большом экране демонстрируются программы Fashion TV, есть место и для того, чтобы удобно присесть. Одну стену закрывает большое зеркало, которое является красотой и гордостью помещения, но не только – зеркальная стена визуально расширяет пространство и корректирует его пропорции. Сработало находчивое решение архитекторов интерьера. Высокий потолок придает помещению торжественности, которая еще больше подчеркивается сверкающей люстрой. Несколько шагов влево – и вы оказываетесь в зоне парикмахерской. Рядом с проходом помещение отделяют двухсторонние зеркала, перед которыми находятся рабочие места парикмахеров. У стены на длинной белой полке бросаются в глаза яркие бутылки, бутылочки и банки – косметику можно также купить домой. В задней части находятся кабинеты косметиков и маникюрных техников, а также бытовые помещения. Это низкая часть салона, в которой сложно создать идеальные условия для работы. Долгие размышления принесли свои плоды – оформители решили провести эксперимент вместе с фирмой по производству и установке перегородок Wallenium. Был проведен тест в части того, как будут работать установленное в нижней части стеклянной стены освещение, поскольку это прием ранее не использовался. Испытание прошло успешно: светлая стена сделала помещение визуально немного выше и наполнило его воздухом. В салоне были использованы только удобные для ухода за ними материалы: виниловые обои и напольное покрытие, а также искусственный мрамор, на котором краски не оставляют следов. Большая часть медели изготовлена в Эсто-

нии, эксклюзивная мебель для парикмахеров была заказана в Италии. Но точки на i ставят великолепные шары из роз, которые можно увидеть как в витрине, так и в кабинетах.

168

Магазин «Lõng ja Lõngast» Тарту мнт. 60 / Таллинн Прийт Пылдме / Реэт Сепп

Магазинчик «Lõng ja Lõngast» в Таллинне на Тарту мнт. недалеко от автобусного вокзала в построенном в начале прошлого века каменном доме находится в удалении от активной торговой зоны города, но хозяйка фирмы «Uljas & Daughters» не считает это проблемой. Она хорошо знает душу любителей вязания и уверена: кто ищет, тот найдет, а кто нашел, придет снова. Так и случилось, дела пошли хорошо. Мысль об открытии магазина пряжи не давала хозяйке покоя уже некоторое время. Фирма «Uljas & Daughters» (т.е. Ульяс и Дочери) занимается вязаными изделиями уже давно, в основном изготавливаются маленькие партии по моделям дизайнеров Северных стран, и эти изделия поступают в продажу в дорогие универмаги всего мира. Заказывая пряжу для изделий, всегда можно взять что-то на продажу в свой магазин. Кроме того, после изготовления некоторых изделий остается значительное количество пряжи, которая после сматывается в небольшие мотки и упаковывается. Помещения, в которых архитекторы интерьера Прийт Пылдме и Реэт Сепп начали создавать магазин, находились в довольно плачевном состоянии. Прежние обитатели относились к находившимся в их распоряжении двум комнаткам – а речь шла о городской арендной площади – не самым добросовестным образом. В особенно плохом состоянии была задняя комната, приведение которой в порядок надо


было начинать со слома. На стенах были покрытые стекловолокнистыми обоями гипсовые плиты, пол покрывал рваный линолеум, потолок и одно окно были забиты фанерными плитами. Впечатление от первого помещения было немного лучше, там ломать стены и потолок не было необходимости. Когда основной мусор был убран, оформители интерьера сделали для себя множество открытий: под фанерными плитами они обнаружили досчатый потолок, под линолеумом скрывался деревянный пол (восстановление которого потребовало от циклевщика особого мастерства), а гипсовые плиты скрывали добротную стену. Как уже было сказано, помещения принадлежат городу. Поскольку договоры аренды не вечны, собственник фирмы не видел причины инвестировать в основательную реновацию помещений, чтобы построить там изысканный бутик. Тем более что магазин, который он себе представлял, должен быть простым, домашним и уютным. Пряжа – это пестрый товар, который нуждается для экспонирования в лаконичном нейтральном фоне. Решение было принято в пользу черного фона. Стены первого помещения, которые были в довольно хорошем состоянии, покрасили. Полки для выкладки товара заказчик присмотрел в Ikea. Правда, их пришлось немного адаптировать, некоторым добавить цоколь, некоторым ножки, но результат оказался настолько идеальным, что кажется, будто мебель изготовлена специально для этого магазина. Прилавок и кресла были найдены по объявлениям, столик в уголке прибыл сюда из дома заказчика. И эти предметы мебели тоже сочетаются с сущностью и настроением магазина. В заднее помещение можно попасть через крохотный коридор, на покрытых обоями стенах которого посетитель обнаружит маленькую выставку помещенный в рамку и под стекло пробных лоскутов. Прийт Пылдме и Реэт Сепп сами приложили к этому руки – выбрали паспарту, рамы правильного размера и создали цельную экспозицию. Через пару шагов покупатель имеет возможность выбрать на полке чтонибудь для летних вязаных вещей или же купить что-нибудь готовое. Речь идет об образце, т.е. о единственном экземпляре, который интересующиеся модой люди всегда высоко ценят. В глубине помещения на освещенном окне сидит кошка. Выясняется, что все-таки не настоящая. Изображение кошки между двумя окнами выполняет важную роль: оно скрывает зарешеченное окно, которое портит вид на двор. К теме «кошка» подошли с полной серьезностью – на подоконник поставили специально оформленную миску с кошачьим кормом. Шутливая деталь, которая всегда вызывает улыбку у посетителей.

168

Книга «Трудовая книжка» Лейла Пяртельпоэг / Криста Роози / Маарья Роози

В нынешнее время бума биографий, мемуаров и автобиографических трудов приятно обнаружить книгу, которая отличается от типовых вариантов и открывает прошлое под новым углом зрения. Это «Трудовая книжка» архитектора интерьера Лейлы Пяртельпоэг. Название совершенно точное: еще совсем недавно книжечка, в которой фиксировалась трудовая деятельность человека, приходы и уходы, сопровождала его в течение всей трудовой жизни. Но в данном случае речь не идет о сухой хронологии – это богато иллюстрированная и снабженная комментариями трудовая книжка, которую составитель Криста Роози и оформитель Маарья Роози поместили в достойную содержания форму. Здесь история возрождения усадеб Эстонии, с которой Лейла Пятельпоэг связана несколько десятилетий. Можно даже задаться вопросом, что стало бы с этими зданиями без ее блестящих знаний истории мебели и архитектуры. Архитектор интерьера не ограничивается в своих исследованиях одними зданиями, с такой же тщательностью она занимается генеологией прежних владельцев. Это частица истории общины прибалтийских немцев, которая отражалась в усадебных интерьерах. Жизненный опыт автора позволяет ей живо описывать и своих современников, с которыми она соприкасалась в работе, а также со свойственным ей мягким юмором рассказывать о проблемах, встававших на ее пути. Помимо усадеб, Лейла Пяртельпоэг оформляла и разместившиеся в исторических зданиях рестораны, магазины, но и у них было свое прошлое. Все эти работы требовали изучения различных эпох и стилей. Как проникнуть в прошлое и в его суть? Точнее всего описывает творческий процесс сама Лейла Пяртельпоэг: «Я старалась с уважением обставлять старые здания древнего Таллинна не по-современному, а


исходя из архитектурного стиля здания. Пыталась вспомнить историю тех времен. Я научилась этому во время своих долгих командировок в Восточную Германию в 1980-е годы».

172

Сегодня Тойво Райдметс – дизайнер мебели, в творчестве которого превалирует трезвая деловитость.

198 199 РЕЗЮМЕ

Изменения принесло время. В 1990-е годы творческие амбиции были подавлены, и вместо иллюзорных решений реализовались конкретные заказы, в числе которых рестораны «Eeslitall» и «Karl Friedrich», оформление интрерьеров ночных клубов «Bonnie& Clyde», «Flamingo» и др., к которым в первой половине 2000-х прибавился и отель в Вийнисту. 1990-е годы принесли в жизнь Райдметса и другие перемены. Он основал фирму по дизайну мебели «Toivo» и стал руководить отделением архитектуры интерьера и дизайна мебели в ЭХА.

Книга «Райдметс»

Тойво Райдметс

Увидела свет изданная Эстонской художественной академией и Союзом архитекторов интерьера Эстонии книга «Райдметс», которая представляет собой обзор творчества заведующего отделением архитектуры интерьера и дизайна мебели професора Тойво Райдметса по нынешний день. Богато иллюстрированная книга представляет его как многоранную творческую личность, которая в течение более 30 лет работы проявила себя амбициозным аррогантным художником, своеобразным оформителем и рациональным дизайнером. Имя Тойво Райдметса получило широкую известность в 1980-е годы, когда наша художественная общественность была удивлена несколькими провокативными выставками по оформлению помещений. В противовес серой действительности, а также преобладающему скандинавскому здравомыслию, новое поколение архитекторов интерьера предложило экстравагантные театральные решения. Творчество Тойво Райдметса этого периода черпает вдохзновение в постмодернистских канонах. Со своими необычными по форме предметами мебели, экспериментами с деревом и неоном и драматическим оформлением выставок он получил от художественного критика Марта Кальма титул «хулиганистого сноба». Как показало будущее, Райдметс не держался судорожно за достигнутое, а стал открывать новые пути.

Изменения во времени, которые выразительно демонстрирует книга «Райдметс», все же не являются историей одного человека, это взгляд на развитие нашего оформительского искусства и ддизайна мебели в более широком плане. Эту грань помогают раскрыть статьи искусствоведов и критиков Кристы Кодрес, Сирье Хельме, Харри Лийваранда и Марта Кальма.


Toetajad

ESL preemiad

N채itus

Tudengipreemia



VOLA Round seeria. Diskreetselt tõhus. Silmnähtavalt VOLA.

Diskreetselt tõhus. Silmnähtavalt VOLA. Meie paberidosaator ja prügikast võivad olla küll uue disainiga,

Hals Interiors

kuid konstruktiivselt järgime ammuseid põhitõdesid.

www.halsinteriors.ee

Läbi ajatu ja funktsionaalse disaini, on teie vannituba ja pesuruum alati puhtad. 100% VOLA.

www.vola.com



Knauf Cleaneo Akustik

AHHAA teaduskeskus


Inspiratsiooni kodu Ideed, materjalid ja teostus.

Siin on koos interjööri kujundamise põhimaterjalid- värvitoodetele lisaks ka põrandakatted ja tapeedid. Loodud on mugav ja käepärane keskkond kutselistele kujundajatele ja disaineritele.

Sadolin Idea & Design, Ootame Sind: E-R 8-19, L 9-17 Peterburi tee 52a, 11415 Tallinn, id.sadolin.ee



Alates aastast 2002 on Solnessi Arhitektuurikirjastus välja andnud kogumikku aasta parimatest valminud ehitistest ja interjööridest. Nüüd on ilmunud selle seeria üheksas raamat, millest leiab põhjaliku ülevaate viimase aasta Eesti silmapaistvamatest arhitektuuriteostest. Majad ja ruumid on esitletud tutvustavate tekstide, jooniste ning Eesti arhitektuurifotograafide suurepäraste piltide kaudu.

Kogumikust

Arhitektuuriaasta leiad põhjaliku ülevaate Eesti silmapaistvamatest arhitektuuriteostest. TELLI INTERNETIS www.solness.ee/kirjastus

Eesti-inglise keelne. Tellimishind 9,50 EUR / sisaldab postikulu


Appareo Appareo on uus LED büroovalgusti, mis köidab välimusega - õhukese alumiiniumist raamiga läbipaistev klaaspind elavneb ühtlase valgusvoo toimel ja pakub uusi visuaalseid kogemusi. Esteetika, kõrgetasemeline valgusvoog ja valgustuse kvaliteet koos tagavad lahenduse, mis rahuldab ka kõige nõudlikuma kliendi vajadused.

www.fagerhult.ee

Appareo

Appareo on uus LED büroovalgusti, mis köidab välimusega - õhukese alumiiniumist raamiga läbipaistev klaaspind elavneb ühtlase valgusvoo toimel ja pakub uusi visuaalseid kogemusi. Esteetika, kõrgetasemeline valgusvoog ja valgustuse kvaliteet koos tagavad lahenduse, mis rahuldab ka kõige nõudlikuma kliendi vajadused.

www.fagerhult.ee




Ruumipilt

2011

16

48

78

112

140

168

26

56

84

118

146

172

38

62

90

124

152

176

70

100

130

158

Eesti parimad interjöörid ja disain

2011

Estonia's Best Interior Design Projects and Products

Лучшие интерьеры и промышленный дизайн эс тонии

Ruumipilt 16

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tarmo Piirmets

26

Ahhaa teaduskeskus Tartus Tea Tammelaan / Malle Jürgenson / Krista Lepland

38

Kubija Hotell-Loodusspaa Tiiu Truus / Birgit Jaanus

48

Restoran Francesco Sibio Sirle Rebane / Anne-Mai Maasalu / Ivo Rebane

56

Restoran Cha Dao Dmitri Pisarenko

62

LHV teenindusbüroo Kerli Lepp / Pille Lausmäe

70

Overall Eesti müügisalong Jan Skolimowski

78

LTKH radioloogia osakond Mari-Iris Saarepera

84

Genetrade Eesti büroo Jan Skolimowski

90

Peterburi Jaani kirik Juta Lember

100

Eesti Ajaloomuuseum Margit Aule / Liis Lindvere / Margit Argus

112

Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu ... Näitus KUMU kunstimuuseumis Terje Kallast-Luure

118

BAUA näitus-installatsioon “GLOBE” Tomomi Hayashi / Tim Martin / Mark Grimitliht / Mart Lankots / Kristian Kirsfeldt

124

Näitus “Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912” Hannes Praks

130

Eduard Tubina muuseum Kärt Loopalu / Liina Langemets / Krista Thomson

140

Järvamaa turismiinfokeskus Hanna Karits / Annes Arro

146

Heinekeni baar Galina Burnakova / Gert Sarv

152

Ilusalong Comme il Faut Ivo Rebane / Sirle Rebane

158

Pood Lõng ja Lõngast Priit Põldme / Reet Sepp

168

Raamat “Tööraamat” Leila Pärtelpoeg / Krista Roosi / Maarja Roosi

172

Raamat “Raidmets” Toivo Raidmets

178

Резюме


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.