Leila Pärtelpoeg - TööRAAMAT

Leila Pärtelpoeg

TÖÖR AAM AT A life’s work

Leila Pärtelpoeg Tööraamat Raamat sisearhitekt Leila Pärtelpoja loometööst Projekti juhtimine Disainijaam Koostaja Krista Roosi Kujundaja ja küljendaja Maarja Roosi Joonised ja joonistused Leila Pärtelpoeg Fotod Maarja Roosi (lk 5, 7, 8, 15-29, 34-46, 56-65, 75-83, 108-115) Boris Mäemets (lk 106, 107), Malev Toom (lk 90, 91, 92), Krista Roosi (lk 12), perekond Karumaa arhiiv (lk 32, 33) ja Leila Pärtelpoja arhiiv (lk 1, 6, 11, 30, 31, 48, 49, 55, 66, 67, 71, 72, 74, 84, 86, 98, 99, 100, 101, 116, 117, 120, 124, 125, 126, 127, 128, 130, 131, 132, 140) Keeletoimetaja Kristi Metste Tõlkija Katiliina Gielen Ingliskeelse teksti toimetaja Dirk Lloyd Trükk OÜ Greif Rahastaja Eesti Kultuurkapital

Väljaandja Eesti Sisearhitektide Liit ISBN 978-9949-30-000-6

5

11

15

18

23

26

32

34

40

44

48

51

52

56

62

66

68

72

74

84

89

93

97

102

108

110

118

119

120

126

128

130

141

Suured mõjutajad Great Influences

Toompea loss Toompea Castle

Restoran Reeder Restaurant Reeder

Saku mõis Saku Manor

Restoran Nord Restaurant Nord

Toolinäitus Chair Exhibition

Restoran Lydia Restaurant Lydia

Kolga mõis Kolga Manor

Palmse mõis Palmse Manor

Tallinna raekoda Tallinn Town Hall

Prl Verhoustinskaja Mrs. Verhoustinskaja

Pidula mõis Pidula Manor

Järlepa mõis Järlepa Manor

Sagadi mõis Sagadi Manor

Rägavere mõis Rägavere Manor

Restoran Võru Restaurant Võru

Li Ester Brakel

Röa, Röal, Roal, Roalle

Leonhard Martin Vene

Linnakodaniku muuseum Citizen`s Home Museum

Ruhnu Ruhnu Island

Mündi baar Mündi Bar

Leila Pärtelpoja tööde loend List of Leila Pärtelpoeg’s works

Villa Tannenrode

Olustvere mõis Olustvere Manor

Pakkhoone Storage House

Moskva Moscow

TA Raamatukogu Academy of Science Library

Piibelehemaja Lily-of-the-Valley House

Vihula tagamõis Vihula Manor

Restoran Gnoom Restaurant Gnoom

Tartu ülikool University of Tartu

Mõõtmispraktikad Surveying Practice

5

Suured m천jutajad

Kunstiajaloolane Ella Vende elas Tehnika tänaval ümara nurgaga majas, tema elutuba-kabinet oli teisel korrusel ümaras, paljude kitsaste akendega toas vaatega Pika Hermanni tornile, läbi baltisakslaste 2-korruseliste puitmajade asumi. Kõik esemed seal toas olid läikivate metall-liistudega, peenikeste jalgadega ja vanad.

Olin kasvanud Sikupillis vanaisa ehitatud majas ja polnud elus midagi sellist näinud. Mul oli küll rikas tädi Kalamajas, kuid siin nägin ma Veneetsia peeglit, vanu maale, valget Apollo pead ja punasest klaasist kroonlühtrit. Kõiki neid esemeid ja nende lugusid sain ma alles hiljem tundma. Kogu mu hilisem elu ongi sellest tundmasaamisest ja selliste asjade tagaajamisest täidetud ja õnnelik.

Jacob-stiilis (Prantsuse hilisklassitsistlik mööblistiil, mis pärast Prantsuse revolutsiooni levis Venemaal, omanäolisena ka Eestis) poleeritud mööbli valgevasest liistud hiilgasid salapäraselt.

Lühike, kolmnurkse seljatoe, kõrgete väljapoole kaarduvate polsterkäetugede ja roosatriibulise riidega sohva oli kirjutuslaua vastas, kõige avaramas seinas. Selle kohal seinal rippus 18. sajandil maalitud punase kleidi ja madonnasinise mantliga madonna perspektiivivormiga kuldraamis. Hiljem elas Ella Vende Viimsi rannakülas Hanschmidtide suures suvilas vanadest puudest varjatud madal-niiske rannamaaga aias, kus kevaditi kogu maapind oli sinine Scilla sibirica’test ja kollane kanakoolmetest.

Viimsis mõjusid samad asjad teisiti kui Tehnika tänavas.

Madalatest akendest sissevaatav aed viis kõik selle 18. sajandi sisu Arkaadia-elamuseni, s.o looduse ja sisearhitektuuri terviktundeni.

Kabinetti sai läbi suure klaasveranda, mis oli täis õitsvaid fuksiaid, mis suvel aeda tõsteti. Pr Vende paljundas neid ise, kõik suved Viimsis olid fuksiatesse uppunud verandaga, mille uks oli alati lahti. Veranda akna taga aias oli pr Vendel tema formal garden. See oli ruudukujuline parterpeenar valge metallvaasiga keskel ja seda ümbritsevate meelespeade ja tulpide-nartsissidega sinises madalas scilla-aias.

Laiade põrandalaudade ja madalate akendega hämaras elutoas helendasid suur valge Apollo ja valge ahi, mida pr Vende ka suvel küttis ja selles oma kasina lõuna küpsetas.

Pärast abiellumist kolonel Jakob Vendega oli Ella Vende elanud aasta Võhmuta mõisas, kui väike Valdeko kääridega märkamatult ta pitskleidist tüki välja lõikas ja pr Vende tüütust kohustuslikust seltskonnaelust välja astus Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. Õnneliku juhuse tõttu oli see Sten Karlingi aeg.

Võhmuta oli 1951. aastal väga alles: ampiirstiilis väravatorni ja ringhoonetega keskne, ühekordne elumaja, häärber. Kõik frontoonidega anfilaadiuksed ja papjeemašeest dekoratiivlaed olid veel alles, uksed lahti, kuskil nurgas, kus ahi terve, tühi kolhoosikontor, sest oli heinaaeg ja ellujäämine olenes heinast.

(Kolonel Vendegi, väljasaadetuna Kasahstani NSVs, oli veel elus.)

Kõik kirikureisidel nähtud tühjaksjäänud või lagunevad mõisad said sellest samast loomulikust ja igavesti toimivast Arkaadia-unistusest uuesti terveks ja igaüks oma lagunevate

väärtustega täiuslikuks ja ühtlasi unistuseks. Seda oli tollal palju, maha jäetud, kuid veel nii aimatavalt alles, täis ootamatuid üllatusi, kui vaid oskasid lugeda – näha.

1962 saadeti Ella Vende pensionile (see oli osa ideoloogilisest puhastusest). Ta andis oma eriala, tarbekunstiajaloo – metalli-, tekstiili-, moe- ja mööbliajaloo – loengukonspektid oma valitud õpilastele. Olin näidanud oma huvi ja seetõttu kutsutud ja kaasa teinud kõik kirikureisid 1952–1955, olnud kunstimälestiste inspektor 1954–1955, hoides kohta ülikooli lõpetavale Mai Lumistele, ja muuhulgas võtnud kaitse alla kõik kirikureisidel leitud käärkambritoolid. Olin Ella Vende järeltulija kuni aastani 1982.

Aastal 2010 küsis üks noormees Muinsuskaitse Ametist minu käest (kaamera ees), et miks just mina need kolm mõisat tegin??

Mind mõjutasid lapsepõlv Eesti Vabariigis, tarbekunstiinstituut, Ella Vende, tema mööbliajalooloengute jätkamine, kaks Saksamaa-reisi, Ermitaaži-periood.

Meil oli etnograafia, mis kuulus meile ja mis poliitilise korra tõttu oli rauduste taga nagu kõik muugi. Põhjamaad samal ajal said oma kultuuri teiste omadega võrrelda, leides seoseid ja põhjendusi. Meie tohtisime küll etnograafiat omada ja pealispinda kasutada, kuid istusime seljaga päikeseloojangu poole ja lubatud olid seosed ainult vaatamise suunas. IdaSaksamaal jõudsin teha kaks kuuajalist muljeterohket ringsõitu, kasutades suurepärast Mitropa raudteesüsteemi, kus igal tunnil väljusid rongid kõikides suundades. Kõik oli odav, ka piletid, jaamades sai einetada, ainult ööbida ei võinud ja öömajasid ei olnud. Sõitsin kollektsionääri järjekindlusega igal hommikul kell 6 Hallest välja ja pidin ööseks tagasi olema, et endale Moskva või Leningradi vaksalis pink leida, kuhu ka jalad tõmmata. Weimaris, Dresdenis, Wismaris ja Stralsundis pidin küll kunstikooli ühiselamust öömaja paluma.

Sakslaste täiuslik muuseumide süsteem säras oma lossidega. Rongis istudes mõtlesin, miks seda kõike meil Eestis ei ole? Kus on meie vana mööbli muuseumid? Ometi ju mingi mööbel oli, miks sellest midagi alles pole?

Kui avati uus suur tarbekunstimuuseum kõige suurejoonelisemas keskaegses aidas, kukkus lootus sügavaimaks pettumuseks: polnud isegi vabariigiaegsete mööblimeistrite loomingut, ka mitte Kadrioru Kunstimuuseumi kogudest, nagu poleks kunagi mitte midagi olnudki, ei eelmisi sajandeid, ei tsunfte.

7

Art historian Ella Vende lived on Tehnika Street in a house with a rounded corner; her secondfloor living room/study was located in the round room, which featured many narrow windows and a view of the two-story wooden houses of the Baltic Germans extending to Pikk Hermann Tower. All of the items in the room were shiny, slender-legged, and old. I had grown up in Sikupilli quarter, in a house built by my grandfather and had never seen anything like that. I did have a rich aunt in Kalamaja, but at Vende’s place there was a Venetian mirror, old paintings, a white bust of Apollo, and a red glass chandelier. Later I was properly introduced to these items. After this introduction, the rest of my happy life was filled with items like these.

The polished brass lining of the Jacob-style furniture (late French Classicism that spread after the French Revolution in Russia and in a modified form also in Estonia) glittered mysteriously.

A short, triangular-backed sofa with tall, outward-curving upholstered arms and a pink-striped cover stood opposite the desk. On the wall behind it, in a golden frame, there was an 18th century painting of a Madonna in a red dress and Madonna-blue coat.

Later in life, Ella Vender occupied the Hanschmidt’s roomy summer cottage in Viimsi, a coastal village, where the age-old trees made the garden shady and damp, and where every spring the entire ground was covered in the blue of Scilla sibirica and the yellow of celandine.

8

In Viimsi the same items looked different than they did in town. The garden visible from the low windows, combined with the 18th century interior, created an Arcadian impression – that is, a perfect unity of nature and internal architecture.

To enter the study one had to pass through the glass veranda filled with fuchsias that adorned the garden during summers. Mrs. Vende propagated them herself. Mrs. Vende’s ‘formal garden’ was located behind the veranda. This consisted of a rectangular flowerbed with a white metal vase in the center, surrounded by forget-me-nots, tulips and narcissus flowers.

The bright spots of the low, dim living room with low windows were a large, white Apollo and a white stove, which Mrs. Vende heated even during summers to cook her simple dinners.

After marrying Colonel Jakob Vende, Ella Vende had lived a year in Võhmuta Manor. It was there that little Valdeko, having got hold of some scissors, had cut a hole in Mrs. Vende’s lace dress, and it was there also that Mrs. Vende exmatriculated herself from her tedious social life and was immatriculated into the Faculty of Philosophy at the University of Tartu. By lucky coincidence, Sten Karling was teaching there at the time.

Võhmuta was still very much there in 1951, including the Empire gate tower and the central, one-story building – the mansion – surrounded by outbuildings. All the enfilade doors

with pediments and the decorative ceilings were still there. The doors were open and there was an empty collective farm office in any room that had a stove in the corner – it was haymaking time, and everything depended on hay. (Colonel Vende, deported to Kazakhstan SSR, was still alive.)

All of the derelict and empty manors became whole again in this Arcadian dream of mine, each of them with their neglected assets. And there were plenty of such manors, abandoned but still visibly there, full of unexpected surprises if you knew how to read them, how to see them.

In 1962 Ella Vende was forced to retire (as a part of an ideological cleansing). She gave her subject, applied art history, and her notes on metal, textile, fashion and furniture, over to her selected students. I had shown my interest and been present on all of the trips to see Estonian churches in 1952–1955, had worked as an inspection officer for art objects in 1954–1955, had kept a teaching vacancy for Mai Lumiste and, among other things, registered all of the sacristy chairs as a national heritage. I was Ella Vende’s successor until 1982.

I have been influenced by my childhood in the Republic of Estonia, my time at the Applied Art Institute, Ella Vende, my job as a lecturer, and trips to Germany and the Hermitage.

We had our own ethnography that, much like everything else, was behind iron bars because of politics. At the same time, the Nordic countries were able to compare their cultures with others.

We were allowed to have our ethnography, but at the same time we had to sit with our backs to the sunset. That which was allowed came from the direction of the sunrise. I have had two excellent, month-long trips to Eastern Germany where I used the impressive Mirtopa railway.

The prices were very reasonable, but it was difficult to find a place to stay overnight. With the persistence of a collector, I departed Halle early each morning in order to be back by night and try to find a bench in the Moscow or Leningrad stations to stretch my legs on. Nevertheless, in Weimar, Dresden, Wismar and Stralsund I had to find an art school dormitory.

The palaces were the gems of the perfect German museums. I often wondered: Why do we not have similar things in Estonia? Where are our museums exhibiting furniture? There had to be furniture of some sort, so why is nothing left of it?

When the new Applied Art Museum was opened in a grand, Middle-Age storehouse my expectations were shattered – it did not contain any items made by Estonian craftsmen before the war, and there was nothing from the Kadriorg Art Museum collections – as if we really had nothing, no previous centuries, no guilds, nothing.

1969 olin Leningradis Ermitaažis stažeerimas. Sain juba esimesel päeval aru, et T. M. Sokolova ei oodanud mind. Ta oli küll suusõnalise nõusoleku Tallinnas andnud, kuid ei arvanud, et ma tõesti kohale lähen, mina oma viletsa vene keelega. Ta esimene küsimus oli, et kuidas kavatsen oma tänavakeelega toime tulla. Otsus oli, et kõigepealt töötan raamatukogus ja seejärel vaatame. Raamatukogu oli avatud hommikul kella kümnest õhtul kella kümneni, Nikolai II ilus lugemissaal ja head raamatud. Tallinnast saadetud palk oli päevadele jagatud.

Need esimesed 30 päeva raamatukogus kaalusid üles ülejäänud 60 päeva saalides jalutades.

Suutsin teda üllatada oma kogutud materjali ja keelteoskusega.

Raamatukogu asus Ermitaaži lõunapoolses küljes kolmandal korrusel Katariina Suurele ehitatud Vana-Rooma aatriumi stiilis siseaia taga. Ovaalse lugemissaali keskel oli samasugune laud nagu Kadriorus Peetri majas, laua ümber laugjate käetugedega mahagonist Sheratonigooti stiilis toolid. Lugemissaali Chippendale’i stiilis klaasijaotusega raamatukapid olid täis käsiraamatuid, leksikone ja vanu mööbliajaloo köiteid. Saabusin igal hommikul minut enne kümmet, tühjad paberid kaasas. Konspekteerisin raamatuid ja visandasin mööblifotosid, muid paljundamise võimalusi polnud.

Olin nagu näljane hunt ja kasu oli Riiklikust Inglise Kolledžist. Mõtlesin inglise keeles kui vaja, ja kolmandas klassis treenitud saksa keel töötas ka väga hästi. Hollandi keel on nende kahe vahel ja mööblikirjeldamise keel niigi tuttav. Olin kõrgemal kui seitsmendas taevas, olin jõudnud koju!

Täiskirjutatud paberikuhi kasvas. Magasin silmad kummelikompresside all, ärgates kerge ja õnnelikuna. Nevski komisjonikauplus avati hommikul kell üksteist. Olin hästitreenitud slalomist, kihutasin iga päev mööda kahes suunas liikuvaist inimestest. Avastasin, et kui liikuda üldmassist kiiremini, tekib võimalus vabalt mööduda. Kuu aega oli mul üks programm: kella kümnest kümneni raamatukogus, korraks päeval kihutasin Nevskil edasi-tagasi.

Armastasin fajanssi. Sain ühe Delfti suure, kaanega praetirina, üksikuid Wedgewood’i tasse, ühe Wedgewood’i tirina ja kaks taldrikut, Meisseni tasse ja kohvikannu. Elasin palgast, mille saatis mulle Tallinnast postiga kunstiinstituudi raamatupidaja. Oli kordi, kus 20 kopikat leides rõõmustasin. Viimase Leningradi kuu lõpus mulle „tasuti”. Leidsin bussiistmete vahelt väikese kulunud pungil rahakoti 300 rublaga. Teadsin, mida see kaotajale tähendas, kuid kahjuks polnud kellelegi pakkuda. Viisin sellegi raha komisjonikauplusesse.

Jõudsin läbi töötada kõik fondist tellitud mööbliraamatud. Jäid veel soomekeelsed teaduslikud tööd, kui tuli krahh! Tatjana Mihhailovna lasi mind silmapilk enese juurde kutsuda. Sain noomida, et polnud ennast näidanud ja jooksin mööda kaubamajasid, ostes defitsiiti kokku!

Miks ma üldse Ermitaaži kippusin? Vene keelt ei oska ja kas eesti rahval üldse filosoofegi on?

Piiksusin, et Voltaire on. Minu onu oli New Yorgis aknapesija ja 1939. aasta maailmanäituse eel saatis mulle raamatuid: Disney „Lumivalgekese” värvimisraamatu, Anderseni muinasjutud Arthur Rackhami illustratsioonidega ja Voltaire’i „Candide’i”. Olin seda lapsena lugenud, millestki aru saamata. Teadsin nüüd teadusliku kommunismi eksami kaudu, et ta oli rohkem kirjanik kui filosoof. Riskisin, panin kaardi Voltaire’iga välja ja tabasin otse naela pead! See oligi Jumal, kes muuseas istus ühes saalis kipsist toolil, kõik tema materjalid saali seintel.

Minu paberikuhi ja keelteoskus tõusid nüüd teise valgusesse ja mind viidi koos paberitega otsekohe direktori kabinetti, öeldes: „Vaadake, mul on siin üks eestlane jne.” Kabineti seinu katsid ruumikõrguselt Flaami verdüürid (pargivaadetega gobeläänid), mis sarnanesid Itaalia galerii verdüüridele, mööbel oli kaunis gooti stiilis hele mahagon, ilmselt Stackenschneideri töö, kes sisustas ka Keila-Joa lossi ja kelle töö on Keila-Joalt pärineva Beate von der Pahleni magamistuba Palmses. Direktor tõusis aeglaselt püsti ja astus laua tagant välja, lihtne ja lahke, kuulas jutu ära, naeratas mulle, ja järgmisest päevast alates oli raamatukoguga lõpp.

Sain eriliste spetsialistide juhendatud Vene kultuuri ja linnalähedaste tsaarilosside suurepärase tutvustuse. Istusin Tatjana Mihhailovna juures kabinetis, saatsin teda lõunale Ermitaaži keldris asuvasse sööklasse, möödudes väärikalt jalutades saalidest, valjuhäälselt saksa keeles vesteldes ja žestikuleerides. Aeg-ajalt tutvustas ta mind saalivalvuritele, blokaadi läbi teinud,

kes teab, millistele endistele Peterburi daamidele. Ta ise oli Peterburi ametniku tütar. Isa oli leidnud, et ei ole nii rikas, et kasutada oma last majapidamistöödel või köögis, tütar peab õppima. Tatjana Mihhailovna Sokolova oli parim ja euroopalik mööblitundja Venemaal, suurte kogemustega vana daam. Ta oli üle elanud pool Leningradi blokaadi, kaasa teinud muuseumivarade evakueerimise ja pääsenud üle Laadoga. Tema sõnad minu ärasaatmisel olid: „Teil Baltikumis on kõik teistmoodi, ärge otsige sarnasust vene mööblist!” Nüüd, 2010. aastal tean, et nii see ongi.

Tean, et olin olnud õnnelik ja õiges kohas.

In 1969 I was studying at Leningrad Hermitage Museum. I realized already on the first day that T. M. Sokolova had not expected me. She had given her consent to my visit, but honestly did not expect me to turn up in Leningrad (now St. Petersburg) – me with my poor Russian. She first asked me how I would manage with Russian in day-to-day life. We decided that I would first start working at the library and later decide what to do. The library, a beautiful reading room used by Nikolai II, with an exceptional collection of books, was open from 10.00 to 22.00. I received my salary from Tallinn and divided it by the number of days. These first 30 days in that library meant more to me than the next 60 days I spent circulating the halls of the museum. I did manage to surprise Sokolova with my language abilities as well as the materials I collected.

The library was located on the third floor of the southern side of the Hermitage, behind the antique-style Pavilion Winter Garden. In the middle of the oblong reading room there was a table similar to the one in Peter the Great’s house in Kadriorg, Tallinn; mahogany Sheraton Gothic armchairs were placed around the table. The bookcases with Chippendale glass doors were full of reference books and publications on furniture history. I was there each morning a minute before ten to take notes and sketch furniture since there was no other way of copying the material.

I absorbed everything like a sponge and felt that the English College education had been of help. I could think in English, if needed, and the German that I had learned in the third grade was of use as well. Dutch is between those two, and I was well versed in the special language related to furniture. I was on cloud nine – this place suited me!

My piles of notes grew every day. My eyes were sore, but I woke up feeling happy and light. I had the same schedule for the whole month. From 10.00 to 22.00 I was in the library, leaving it only once a day to pay a quick visit to the antiquity shop on Nevski Street. I acquired a remarkable skill to move quickly among the crowds. I discovered that when you move faster than the mass of people around you it was easier to find ways to pass them. I had developed deep feelings towards faience. From the antiquity shop I found a large Delphi tureen with a lid, single Wedgewood cups, another tureen and two plates, Meissen cups, and a coffee pot. I barely survived with the salary sent from the Tallinn Art Institute and there were times when I was extremely happy to find 20 kopeks on the street. I got ‘paid’ at the end of the last month in Leningrad. I found a small, shabby wallet with 300 rubles in a bus. I realized what that must have meant for the person who lost it, but sadly, I did know where to hand it in. So I delivered the money to the antiquity shop.

I managed to work through all the furniture books from the archives, and there were only Finnish dissertations left to be read when lightning suddenly struck. I was summoned to appear at Tatiana Mihhailovna’s office immediately. She gave me a good talking to since I had not been around and had apparently been engaged in shopping. She inundated me with questions such as: Why had I come to the Hermitage at all? Why did I not speak Russian properly? Do Estonians know anything about philosophy? I managed to say that I knew Voltaire (my uncle had worked in New York as a window cleaner and before the 1939 world exhibition he had sent me some books: a Disney’s Snow White coloring book, Andersen’s fairy tales illustrated by Arthur Rackham, and Voltaire’s Candide). I had read it as a child without understanding it. The course

I had taken in Scientific Communism had taught me that Voltaire was rather more of a writer than a philosopher. Nevertheless, I took the risk of mentioning Voltaire, and I nailed it! This was whom they worshipped there. By the way, a plaster Voltaire was sitting in one of the museum halls.

The notes I had taken and my languages immediately acquired a different perspective and I was taken to the Director’s office for an introduction. The walls of the office were covered by Flemish verdure tapestry (landscape designs) similar to those in the Italian gallery. The furniture was a beautiful, Gothic-style light mahogany, probably designed by Stackenschneider, who also furnished the bedroom of Beate von der Pahlen at Palmse Manor, Estonia.

The Director, a pleasant man with simple ways, heard me out and smiled, and from the next day on my library days were over. I was shown around the castles near the city and given an excellent overview of Russian culture by specialists in the field. I received a place in Tatiana Mihhailovna’s office and started accompanying her to lunches in the cellar canteen of the Hermitage. On our way through museum halls we used to have animated conversations in German.

From time to time I was introduced to a museum guard or two, often former high-society ladies who had survived the Leningrad blockade. Tatiana Mihhailovna was the daughter of a clerk from St. Petersburg who had said that he was not so rich that his daughter could simply serve as a helping hand around the household, she needed to get an education. Tatiana Mihhailovna Sokolova was the best and most experienced furniture specialist in Russia, a European lady.

She had helped evacuate the museum during WWII, had survived the Leningrad blockade, and managed to get to the other shore of Lake Ladoga. She told me upon my leaving: “The Baltic States are very different from Russia; do not look for similarities in our furniture.” I now know, in 2010, that things are exactly as she said.

I also know that I was happy then and had been in the right place.

11

Pidula m천is

2010–2011 oli minu elu 16 kuud seotud Pidula mõisa valitsejamajaga Saaremaal. Ma polnud rahul kaasaja Arensburgi interjöörides kasutatud „üldajalooliste stampidega”, millel polnud seost ei hoone stiili ega ka Saaremaaga. Tahtsin midagi täpsemat. Valisin selleks maja valmimise aja, 19. sajandi pöördelise keskpaiga, kui algas suur tehnikaajastu.

Võtsin seda kõike kohustusliku ajaloolise tõena, aastanumbriga 1858 (valitsejamaja sünniaeg). Sisse jooksid tööstuse areng, esimene maailmanäitus Londonis, Michael Thonet, John Ruskini koolkond. See oli aeg, mil hakati maha jätma head käsitööd ja pikaleveninud stiili à la grecque ning pöörduti teiste romantiliste, ammu maha jäetud stiilide juurde, millele on iseloomulik tihedus ja ängistus. Kõik on segamini: hobused tõldadega, autod ja auruvedurid, kuninganna Victoria armastatud prints Alberti surm. Suurest leinast tulenev tume koloriit näis sobivat vana heleda dolomiitplokkidest seinaga, mida ma tahtsin jätta naturaalseks kui haruldast ja väga Saaremaa-pärast. Muinsuskaitse ei nõustunud selle lahendusega.

Otsisin tellijale taskukohase väljenduse teed, mis oleks ka ilmekas. Seda kandnuks Viini toolid. Pööningukorruse hotellitubade lahendust püüdsin leida pärisorjuse-aegsest Saaremaa talupojastiilist, mis oleks mahutatav kaldkatuse alla kitsastesse ruumidesse. Eeskuju leidsin Rocca al Mare vabaõhumuuseumi Roosta talu eluhoonest. Mõjutatuna tellijapoolsest rahamurest jõudsin lõpuks harjumatu ja ebatavalise camp-lahenduseni, mis arusaadavatel põhjustel ei olnud vastuvõetav.

Kaks kuud hiljem leian ümbriku selle noormehe, Carl Adam von Stackelbergiga (1669–1749), kindralleitnandiga Öseli garnisonist, märkusega Thomel, Piddul, Gr. Roop. See tähendab Tumala, Pidula ja Roobaka mõisate omandust.

Sellest perioodist pärinevad Pidula mõisa peahoone suurepärane maalitud talalagi ja musta barokkahju jäänused.

Carl Adami ilmumine oli mulle südamlik tervitus ja rõõmus üllatus, samas ka märk ja hoiatus. Ma aiman, millest see hoiatus, aga ma ei räägi sellest enne, kui see juhtub.

12

2010–2011 I spent 16 months on the Pidula Manor estate manager’s house in Saaremaa for the 16 months. I was not satisfied with the contemporary Arensburg interiors that used historical stereotypes, which had nothing to do with the style of the building or Saaremaa island. I was after something particular. To this end, I chose the time of the construction of the building, the turbulent mid-19th century, the start of the era of technology.

I set the year 1858 (the estate manager’s house) as a historical truth, a starting point. The period included the development of industry, the first World Exhibition in London, Michael Thonet, and John Ruskin’s school. The decline of the good-quality handicraft and à la grecque style, which had outstayed its welcome, coincided with this period. Designers turned to other – abandoned – romantic styles full of density and heaviness. Confusion: horses and carriages, cars and trains, the death of the beloved Prince Albert. Dark colors denoting mourning seemed to fit well with the light dolomite walls that I wished to leave as they were – a rarity specific to Saaremaa only. Heritage inspectors did not agree.

A cost-effective but still expressive solution would have been Vienna chairs. The design of the attic hotel rooms was inspired by peasant living quarters, the serfdom times. I modeled them on Roosta Cottage in the Rocca al Mare Open Air Museum. Influenced by the financial difficulties of the commissioner, I finally reached an unusual camp solution; understandably, that was not acceptable.

Two months later I discovered, by chance, that in addition to Pidula, Carl Adam von Stackelberg (1669–1749) had also owned Tumala and Roobaka Manors.

The superbe painted ceiling of pidula manor’s main buliding as well as the remaining part of the black Baroque stove originate from the same time period. The emergence of Carl Adam was a good surprise and felt like a heartfelt greeting, but at the same time a sign, a warning. I guess I know what this warning was about but I will not talk about it until the time is right.

14

15

Rรถa, Rรถal, Roal, Roalle

Röa, Röal, Roal, Roalle (pr k metsarada). Vaba rekonstruktsioon? Far from the mad in crowd? Ermitaaž? Erakla? Paviljon?

See pole mõis kui institutsioon. See on mälestuste hoidmine, stiili ärakasutamine.

Vana mõisapark, esivanemate hauad 1. aastatuhandest, mis on kevaditi sinililledest laussinised. Krundil keldrid ja peahoone varemed, kõik muinsuskaitse nimekirjast kustutatud – piiranguid ja kohustusi ei ole –, võib ehitada igasuguse maja.

Varemed pärinevad 18. sajandi lõpust, teine tiib on hilisem, 19. sajandist. Viimased omanikud von Stackelbergid.

Säilinud on 1661–1681 elanud Gustav de la Chataigneraje vapp-epitaafi joonis. Vapp asus Pärnu Nikolai kirikus altari taga ja hävis 1944. aastal.

1971. aastast pärineb Veljo Ranniku foto mahajäetud mõisahoonest, kus majal on veel katus peal, klassitsistlik välisuks alles, sees üks ripakil, selgelt Robert Adami stiilis stukklagi.

Soovitasin kasutada vanu alusmüüre: varemed olid õnneks veel nii kõrgelt alles, et planeeringu sai taastada. See on klassitsistlik kaherealine anfilaad traditsioonilise aknavahesamba rütmiga. Ka omanik eelistas veendunult vanu traditsioone, ta vajas kohta, kus lõdvestuda, musitseerida, vastu võtta külalisi.

See oli saatuse poolt mulle antud võimalus – pärast Palmset, Rägaveret, Sagadit, Vihulat ja Järlepat saada vabalt „teha klassitsismi”.

Väga tähtis oli omaniku soodumus teha kõike võimalikult hästi, hoides objektil silma peal ka töödejuhatajana.

Minu osaks jäi töö eskiiside ja soovitustega. Tema arenes koos objekti edenemisega ja nautis seda. Heas harmoonilises koostöös tehtud otsused viisid ka õige mööblivalikuni.

Eesti päritolu stiilimööblit enam vabalt liikumas ei ole.

See aeg on möödas. Terviku saavutamine ilma koopiaid juurde tegemata oli juba 20. sajandil väga raske. 2009. aastal ilmunud „10 kaunist mõisakodu”, album Eesti mõisate uuestisisustamisest, annab ülevaate, kuidas inimesed praegu oskavad või saavad sisustada.

Roalle’is olen soovinud rõhutada seost eesti klassitsistliku mööbliga. Seda võimaldas firma New Neo sari „Archetyp”, ameerika föderaalstiili kaasaegne stilisatsioon, mis on väga lähedane eesti klassitsismile.

16

Röa, Röal, Roal, Roalle. Free reconstruction? Far from the maddening crowd? Hermitage? Hideaway? Pavilion? This was not a manor as an institution. This was preserving memories, using the style.

An old park, the graves of ancestors from the first millennium, covered in blue hepatica blossoms in springs. The cellars and the main building have all been erased from the National Heritage Conservation list – no restrictions whatsoever – go and build to your heart’s content!

The ruins date from the end of the 18th century; the second wing was added later, in the 19th century. The last owners were the von Stackelbergs. What has been preserved is Gustav de la Chataigneraje’s epitaph coat of arms inscription (1661–1681). The coat of arms was located in Pärnu’s Nikolai Church, which was destroyed in 1944. A photo of the derelict manor taken in 1971 by Veljo Rannik shows the house with a roof, front door, and even a stucco ceiling, clearly in the fashion of Robert Adams.

I recommended using the old foundation: Luckily the ruins were high enough to figure out the original floor plan. It was a traditional enfilade with an alternating window-column rhythm.

The owner clearly preferred traditions: He needed a place for relaxing, making music and entertaining guests. It was an opportunity granted to me by fate – to be free to deal with classicism again after Palmse, Rägavere, Sagadi, Vihula and Järlepa Manors.

What was important was that the owner monitored the building process, wanting to do everything as well as possible.

I just had to provide the plans and give advice. Excellent cooperation led to a perfect choice of furniture.

There was no historical Estonian furniture on the market anymore, as these times had passed. Acquiring the impression of a whole without making additional copies of the old furniture was already difficult enough in the 20th century. The album 10 Beautiful Manor Homes, published in 2009, gives an overview of the contemporary means of furnishing manors.

At Röa I wished to emphasize the connection to Estonian classical furniture. New Neo’s Archetyp series, which is very close to Estonian Classicism, enabled me to do so.

17

18

Villa Tannenrode

Villa Tannenrode uued omanikud olid teadlikud Kose-Lükati piirkonna ajaloost ja paiga tähtsusest Tallinna jaoks: meri, kloostrivaremed, Pirita jõe delta, Pirita villaderajoon. Šokolaadivabriku Kawe omanikul Karl Vellneril oli siin olnud Varsaalliku villa. Siinsamas Pirita jõe käärudes oli ka Konstantin Pätsi Kloostrimetsa talu oma villaga. See kõik oli eliit, mis määras koha ilme. Oli kombeks üürida suveks tuba KoseLükatil, olla päeval Pirita plaažil ja tantsida õhtuti Pirita silla peas asuvas vanas, eriti jämedate sammastega Postihoone tantsulokaalis.

Hr Ksenofontovi ajalooline õiend kirjeldab põhjalikult Tannenrode (sks k kuuserada) ehitaja ja omaniku Nicolai Kochi aegset elu ja pr Kochi anglofiilsust. Perekond Kochide tegevusel on olnud Kose-Lükati väljaehitamisel suur roll – nad ehitasid algusaastatel mitu villat.

Suuremad Kose-Lükati villad olid pärast juunipööret võetud üldkasutusse (lasteaed jms). See hoidis neid jagamast väikekorteriteks uustulnukatele (norm oli kuni 9 m² inimese kohta). See oleks hävitanud maja sisemise struktuuri.

Ajaloolane oli leidnud ka palju tapeete veidi hilisemast ajast. 1884. aastal eelistati musta värvi mööblit ja uksi. Inglise raamatutes kirjutatakse, et musta mööbli mood tekkis prints Alberti matuste järel: matuserongkäigu teele jäävate majade omanikud värvisid ühises leinas oma ilusad värvilised inglise välisuksed mustaks. Umbes samal ajal hakati ka Eestis musta värvi laiemalt kasutama. Selle näiteks on musta lihvlaki ning punaste ja roheliste plüüskatetega uusklassitsistlikud saaligarnituurid.

Minu esialgsed sisekujunduse mõtted lükkas teisele teele Palmse peahoone Carl Magnus von der Pahleni aegset 1887. aastal avatud saali ehtinud ja hiljem Johann Laidonerile kuulunud suure ampiirgarnituuri ilmumine antiigiturule tavalise vana kila-kola hulgas. Samas pakuti ka kunstnik Lagle Iisraeli ampiirsohvat, mille toolid olid juba eraldi ära müüdud. Günther Reindorffi kavandi järgi tehtud villase ristpistetehnikas katteriidega sohva jäi ostjat ootama.

Oli ajalooline hetk. Tuli päästa vähemalt Laidonerile kuulunud garnituur. Palmsesse ei saadud seda tagasi osta, sõjamuuseum oli hädas juba Konstantin Pätsi mööbliga, jäi üle leida eraisik, kes hooliks vanadest väärtustest.

Tannenrode omanikel ei olnud midagi selle vastu, et osta püsiva ajaloolise väärtusega esemeid, mis olid pärit samast ajast, kui villa ehitati, ja mis sobivalt ka saali paigutusid.

Tannenrode sisustamise ajal oli Pihelga antikvariaadis müügil Aleksander Umbergi suur söögilaud ja Chippendale stiilis nn sippenpuhvet (sippen – Chippendale’i lühend eesti mööblitegijate kõnepruugis). Ida Kochi anglofiilsust meenutades sobis see Tannenrode söögisaali. 12 sippenstiilis tooli saime Malaisiast. Lisandus 1,5 m kõrgune hiina vaas ja puhvetite peale kaks Austria biidermeiervaasi. Tühja salongi täitis ehtne inglise hilis-regency stiilis vaskpanustega mahagonist

19

20

saaligarnituur. Kabineti kujundamisel kasutasin Aleksander Umbergi 1931. aasta prantsuse mööbli kataloogi. Suuresti aitasid mind Sandbergi suurepärases koloriidis ajaloolised, kuid kaasaegses, värskes väljenduslaadis tapeedid. See oli projekt, mis püüdis taastada Tannenrode hiilgeaegu.

Karl Vellneri Varsaalliku suvila „anglofiilne” sisustus, mis oli tellitud Aleksander Umbergi töökojast, seisis hiljem Toompea lossi Pika Hermanni torni koridorides – kaks suurt sippenjalgadel (ball-and-claw) madalat, vitriinideta, kuid peegelplaadi all olevate mahukate kappidega puhvetit. Kapid olid Umbergi praktilise meele lisandid Thomas Chippendale’i saledale serveerimispuhvetile. Peegelklaasist pealispinnad oli Prantsuse 1930ndate komme – see kahekordistas hõbeda sära laualühtrite valguses.

Vellneri mööbel sattus ENSV Ministrite Nõukogule kuuluvasse Toompea lossi üldise tava kohaselt, kui konfiskeeriti arreteeritute kodune vara ja perekond saadeti asumisele.

Teine variant – korter koos sisustusega anti uuele võimule tulnud „ülikule”.

Enne Teist maailmasõda olid Varsaalliku söögilaud ja 24 Queen Anne’i tooli Kadrioru lossi söögitoas, pargipoolses juurdeehituses.

The new owners of Villa Tannenrode were aware of the history and the importance of Kose-Lükati to Tallinn for the sea, the Pirita Convent ruins, the river, and the villas there. Karl Vellner, the owner of Kawe chocolate factory, owned a villa called Varsaalliku nearby. Konstantin Päts’ villa, Koostrimetsa, was also located on the shores of the meandering Pirita River. These elite determined the appearance of the place. It was fashionable to rent a room for the summer in Kose-Lükati, spend the days on the beach, and nights dancing in the old Post Office dancing club located on Pirita Bridge.

A certified statement by a historian, Mr. Ksenofontov, thoroughly describes life in Villa Tannenrode during the time of its builder Nicolai Koch, and also mentions Mrs. Koch’s Anglophilia.

The Koch family has played a considerable role in Kose-Lükati – they have built several villas there.

Larger villas in Kose-Lükati were put to community use (as a kindergarten, etc.) right after the June Uprising in 1940.

Luckily, this kept them from being rebuilt into tiny flats to accommodate the newcomers (the standard was 9 m² per person), which would have destroyed the internal structure of the house.

In 1884 black was a preferred color for furniture and doors. English sources tell me that black became fashionable after Prince Albert’s funeral: As a sign of grief, the owners of the houses the funeral procession passed painted their beautiful colored doors black. At approximately the same time, black began to be more extensively used in Estonia. The black polishing lacquer of the Neo-Classical hall garniture, which features red and green plush covers, bares witness to that.

21

My initial design ideas were altered when I noticed the Empire garniture from the main building of Palmse Manor on sale, dated 1887, from the time of Carl Magnus von der Pahlen.

The garniture, which had later belonged to Johann Laidoner, emerged amidst the usual junk in an antiquity shop. Lagle Israel’s Empire sofa, the chairs of which had already been sold separately, was on sale at the same place. The sofa, a Günter Reindorff design with woolen cross-stitch covers, remained in the shop.

It was an historic moment. At least Laidoner’s furniture had to be rescued. There was no way we could buy it for Palmse, as the War Museum was already struggling with Konstantin Päts’ furniture, but we found a private person who cared about old values. The new owners of Tannenrode gladly agreed to purchase the items of historical value that perfectly suited the interior.

At the same time a large dining table by A. Umberg and a Chippendale style – or sippen, as the local furniture specialists called it – buffet were on sale in Pihelga Antiquity Shop. These were well suited to the Tannenrode, especially if we recall Ida Koch’s inclination to Anglophilia. The 12 matching chairs were shipped in from Malaysia. The design was completed by 1.5 m Chinese and two Austrian Biedermeier vases. The empty salon was filled with a genuine Late Regency-style mahogany garniture with brass details. The office design was based on A. Umberg’s French furniture catalogue from 1931. Sandberg’s historical wallpapers helped me a great deal, offering excellent varieties of color with a contemporary and fresh appearance.

This project attempted to reestablish the golden age of Villa Tannanrode.

Karl Vellner furniture from Villa Varsaallik, which had been commissioned from Umberg’s shop, later stood in the hallways of the Pikk Hermann Tower – two large mirror-surfaced buffets with roomy cabinets on sippen legs (ball-and-claw).

Those cabinets were the manifestation of Umberg’s practical nature, an addition to the slender Chippendale sideboard buffets. Mirror surfaces became a fashion in France during the 1930s – it boosted the shine of silver. Vellner’s furniture ended up in Toompea or the Council of Ministers of the ESSR in the usual method: by confiscating the property of those who were arrested. At other times the vacated apartment together with the furniture was given to the new ‘nobility’.

Before WWII the dining table and 24 Queen Anne chairs from Villa Varsaallik were located in the Kadriorg Palace dining room, in the park side extension.

22

Piibelehemaja

23

Kose-Lükati küngastel Pirita jõe lõunakaldal asuva Piibelehemaja omanike soov oli kujundada oma uus kodu traditsioonilises laadis. Sellest majast, mis oli juba viimistluseelses staadiumis, õhkuski inglise Georgian’i reegleid: avad olid tasakaalus ja omavahelises hästi paigutatud vastasseisus, ruumid ilusates proportsioonides ja omavahel seotud rütmis. Koos omanikega jõudsime kergesti Aapo Puki dekoratiivsest renessansist Robert Adami valgesse traditsionalismi. Seal on linased seinakatted ja baroksed ravimudatoonis Sandbergi tapeedid, Poulseni armatuurid ja üks suur kõver Howard-tüüpi Tarmeko sohva, kuhu kõik korraga kamina ette mahuvad ja mõned sinna ka magama võivad jääda. Venitasin kamina nii pikaks kui sohva vajas. Loomulikult on selle Väo paest katteplaadi all hammasvöönd ja orderis sambad.

Kevaditi on Lükati künkad kaetud piibelehtedega, nad armastavad ronida ja katta pähklipuude aluseid liivakünkaid.

Sellest ka minu nimetus majale. Mingit aiakujundust pole vaja.

Maja uks tuli ootamatult mürkroheline ja koputiga.

The owners of the house on the southern banks of the Pirita River amongst the rolling hills of Kose-Lükati wished to decorate their new home in the traditional style. The house in its finishing stages oozed Georgian rules in its balanced and well-arranged openings, as well as the rhythmical organization of well-proportioned rooms. In cooperation with the owners, I decided to go with the white, traditionalist design of Robert Adam. The house now has linen wall coverings, Sandberg’s wallpaper in muddy colors, Poulsen’s lamps, and a curved, hard-upholstered Howard-type sofa, which was made in Tarmeko for the whole family and can be used as a guest bed. The fireplace with limestone mantelpiece and columns was extended as much as possible to match the large sofa.

In spring the hills of Lükandi are full of lilies-of-the-valley, hence also the name of the house. These flowers grow on the sandy surface under the hazelnuts and, since they have amazing ground-covering ability, no garden design is needed.

The front door of the house was done in an unexpected teal-green color and has a knocker.

24

25

26

Toompea loss

Kubermanguarhitekt Johann Schultz kavandas 18. sajandi lõpus Toompea linnuse idaossa varaklassitsistliku kubermanguvalitsuse hoone. Aastatel 1920–1922 lisandus sellele parlamendihoone, mille Eugen Haberman ja Herber t Johanson projekteerisid vana konvendihoone vundamendile.

2001. aastal avati restaureerimise käigus anfilaadid ja taastati klassitsistlikku interjööri.

Vanast mööblist oli kasutada arhitekt Olev Siinmaa 1930ndate lõpus kavandatud sohva ja tugitoolidega garnituur, Moskvast Eesti saatkonnast ära toodud uusrokokoo garnituur ja paar üleni kullatud uusrokokoo istet, mis nägid välja nagu mõnes nõukogudeaegses sõjafilmis.

1970. aastal telliti minult kujundus tollaste ENSV ministrite eraldi söögisaali jaoks, mis asetses praeguse riigikogu hoone teise korruse ristkäigu lõpus. Uue söögiruumiga juhtus saatuslikke ootamatusi. Põranda vaipkatte pakkus kaubandusminister oma defitsiidilaost. Valida oli sinise ja lilla Soome vaipkatte vahel. Mina ei julgenud kumbagi valida, kaubandusminister valis sinise. Valgustiks osteti suur 24 küünlaga ilma kristallideta messinglühter. Nii tekkis väike ruum sinise põranda, tumedate uksekõrguste tammepaneelide ja ustega, valge kõrge lae ja suure ümmarguse kroonlühtriga, mis nägi välja nagu tagurpidi sinimustvalge kuldse vapiga. Ühel päeval pöördus minu poole keegi mees, keda mulle kunagi polnud tutvustatud ja kes ilmselt oli julgeolekutöötaja. Ta viis mind allkorrusele endisesse Konstantin Pätsi kabinetti, kus kõik oli vanaviisi ja küsis irooniliselt, kas ma seda mööblit ei taha üles viia. Sain öelda, et söögituppa see ei sobi. Nad olid seda kabinetti hoidnud endisena!?

Konstantin Pätsi ajal osteti kaks tuntud Prantsuse firma Auboussoni klassitsistliku kujundusega vaipa, otsekui Marie Antoinette’i Trianonist. Need tõi kaasa insener Mitt pärast revolutsiooni Krimmist koju tulles ja müüs Toompeale. Üks neist, punastes-rohelistes toonides, lõiguti nõukogude ajal juhtmeid laudade alla paigutades nii katki, et enam koos ei seisnud. Selle jäänused on praegu Sagadi mõisa lõuna-anfilaadi lõputoas, kabinetis.

1980ndatel telliti Turkmeeniast spetsiaalsete mõõtudega väga suur vaip, mida ka mina Dušanbes valimas käisin. See reis oli elamus. Kõigepealt lõunamaine külalislahkus: meie jaoks oli idamaine olevus, kes pidevalt hoolitses, et jaguks puhastatud meloneid ja kõiki muid puuvilju ning lõunamaiseid maiustusi halvaadest igasuguste „semitakkideni”. Vaibatehases istusid kuus naist reas ühe telje taga. Muster oli neil peas.

Küsisin, kas koloriiti saab vahetada. See polnud võimalik, nende peas oli ainult üks traditsiooniline variant. Päevas edeneti ühe sentimeetri jagu.

Kamin ei ole Schultzi-aegne, vaid ilmselt viimase kuberneri perioodist, valge marmor on kaugelt toodud ja lõõre selles kohas pole.

27

Maalid on deponeeritud kunstimuuseumist, pehmed-hallid, eksponeeritud Sandbergi tapeedi taustal.

Anfilaad peafassaadi põhjapoolses otsas jäi 1935. aastal ümber ehitamata ja seetõttu on seal palju rikkumata Schultzi-aegseid detaile. Anfilaadi lõpp on stiilipuhas eesti klassitsism – peeglisein. Uksed, peale ühe, on vanad, 18. sajandi lõpust. Nõukogude ajal olid anfilaadi topeltuksed rangelt ja järelevalvatult kinni. Otsustasin nüüd, et anfilaadi avamist ei saa piirata akna alla asetatud töölaudadega. Avar töölaud asetus ruumi keskele, seal on küllalt ruumi erinevate töömaterjalide lauale jätmiseks. Kaasaegsed büroomahutid on heledad ja kannelüüritud ruloouksed annavad klassitsistliku maigu.

Olev Siinmaa puhkemööbli garnituuri, mis tundub Eesti rahvuslik, kuid tegelikult kasutab Chippendale’i stiili võtteid (hiinalik ažuurne lõige, läbisaetud jalad), toetavad suur väga ilusates toonides sõlmvaip, mille 1938. aastal kinkisid Konstantin Pätsile kodutütred, ja Adamson-Ericu triptühhon „Põhjarannik” (1939). Igas ruumis on erinev pehmetes toonides tapeet ja ühevärvilised kaasaegsed taftkardinad.

Sisenemine anfilaadi toimub läbi kuldkollase tapeediga ruumi, mis on sisustatud Moskva saatkonnast pärit kullatud istemööbli ja Peeter Kuutma stuudio kaasaegsete vaipadega.

28

Anfilaadi lõpus, duši ja WCga puhketoas oli alles Schulzi-aegne peeglisein, ruumikõrgune klassitsistlik kompositsioon kullatud girlandide ja lintidega. Mööbli projekteerimisel võtsin eeskujuks Eesti originaalmööblit, kasutades materjaliks valgendatud kaske, et sobiks interjööri, aga ei pretendeeriks „ehtsale vanale”. Tegelikult tuli seal kokku sobitada erinevaid perioode, 1930ndatest alles jäänud mööbliesemeid ja Standardi mööblivabriku kontorimööblit.

Puhketoa kahe riidekapi eeskujuks (kiiresti vajaminevate piduriiete jaoks) on kaks Raekoja-esist valvuriputkat (vanalt fotolt). Peegliseina ees seisab klassitsistliku originaali järgi projekteeritud gondel-otstega sohva, siia kuulub veel heledast kasest silinderbüroo.

Anfilaadi puhketoa esemekujundus tõi Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia.

Nõuniku tööruumi originaalne lambrii on säilinud ja Standardi Föniks sobivalt klassitsistlik, laes Toompea vanad kroonlühtrid.

Ennesõjaaegne Moskva Eesti saatkonna mööbel, mis oli toodetud Rootsis Nordiska Kompaniet’is 20. sajandi alguses asub nüüd kaminatoas.

Johann Schultz, an architect of the Governorate, had constructed the early classical-style governorate building east of Toompea Castle at the end of the 18th century. The Parliament building, designed by Eugen Haberman and Herbert Johanson and built on the foundation of an old convent, was constructed during 1920–1922. In 2001, in the course of restorations, the enfilades were opened and the classicist interior was restored.

From the old furniture, a garniture of sofa and chairs from the end of 1930s designed by Olev Siinmaa was at our disposal, as well as a Rococo nouveau garniture brought back from the embassy in Moscow and a couple of gilded chairs that looked like props from a Soviet war movie.

In 1970 I was commissioned to design the interior of a separate dining room for the ESSR’s ministers, a room that is located at the end of the second-floor procession of the Riigikogu building. Destiny played a part in the design of this dining room. The Minister of Commerce allocated the carpet from his special funds. I did not dare to make the choice between blue and lilac carpets and let the minister make it for me. He chose the blue carpet. A large, 24-candle brass chandelier was bought, and the room – with its blue floor, dark doors, door-high oak wall panels, and white ceiling – looked like the Estonian blue, black, and white flag turned upside down, with the round chandelier as a golden coat of arms.

One day a man I had never been introduced to, apparently from the KGB, came to me and asked me to come downstairs to the former office of Konstantin Päts, the late Estonian

President. With a note of irony, he asked if I wanted to use some of the furniture from the office.

I said that it was not suitable for the dining room. They had preserved the office exactly as it was!

During the time of Konstantin Päts, the first president of Estonia, two classicist-style carpets made by the French company Aubousson and which looked like those from Marie Antoinette’s Petit Trianon, had been bought for Toompea. The red and green carpet was so cut up during the wiring process in Soviet times that it later just fell apart. What remains of it is now kept in a room in the southern enfilade of Sagadi Manor.

In the 1980s a custom-made large carpet was bought from Turkmenistan and we went to pick it up in Dushanbe. This trip turned out to be a real experience. The first thing that stood out was the welcoming nature of the people there: We had a special person who saw to it that we had plenty of melons and other fruits, as well as halva and different exotic sweets. Six women were working behind one loom in the weaving factory. They knew the pattern by heart and when I asked whether it was possible to alternate the colors, they said no. They only wove this one traditional version, progressing by one centimeter a day.

The white marble fireplace does not date from Schultz’ time but was apparently built for the last Governor. The paintings in soft gray on the Sandberg wallpaper have been lent by the Art Museum.

The northern enfilade was not rebuilt during the renovations in 1935 and it therefore contains many unaltered details dating back to the Schultz’ time. The end of the enfilade is genuine Estonian Classicism – a wall of mirrors. All but one door is from the end of the 18th century. These doors had been kept closed strictly and without any exceptions, but I decided to open the enfilade and place the writing desks not near the windows, but in the center of the room. Storage furniture for offices comes in light colors nowadays and the fluted doors give a sense of classicism.

The sitting room set by Olev Siinmaa that looks as though it were of national design, but actually uses elements of Chippendale (Chinese-inspired delicate cut), is accentuated by the large, beautiful knotted rug – a gift to Konstantin Päts from the Defense League’s Girls’ Corps in 1938 – and Adamson Erik’s triptych, Nor thern Coast (1939). Each room has different wallpaper in soft colors and contemporary taffeta curtains.

The first room of the enfilade is in golden-yellow wallpaper and features the sitting-room furniture from the Moscow embassy; the floor is covered with contemporary carpets from Peeter Kuutmaa’s studio.

The enfilade ended in a room with a shower and toilet, where the wall of mirrors, a ceiling-high composition with garlands and ribbons dating back to Schultz’ time, had been preserved. I based my furniture designs on the original Estonian furniture. I used bleached birchwood for the furniture in accordance with the interior, and in order not to give a wrong impression of ‘genuine old’. The two wardrobe designs were based on two Town Hall guards’ huts from an old photo. In reality, we had to make the furniture from the 1930s and the contemporary Standard furniture factory’s office sets match.

A gondola-shaped sofa designed on the basis of a classicist original in front of the wall of mirrors; the birchwood cylinder bureau is part of the set.

The design of the items in the enfilade sitting room was awarded the annual prize of the Association of Estonian Interior Designers.

The original lambris of the Counselor’s office has been preserved and the Föniks furniture made in the Standard factory is classicist enough; Toompea’s old chandeliers adorn the ceiling.

The furniture from the Estonian Embassy in Moscow before WWII, which was manufactured in Sweden by Nordiska Kompaniet at the beginning of the 20th century.

30

31

Restoran Lydia

32

Tallinnas Koidula tänavas, Kadrioru eliitarhitektuuri rajoonis on endised saatkonnad, 1930ndate suurte korterite, terrasiitkrohvi ja hästi kujundatud detailidega esinduslikud üürimajad.

Pärast Teist maailmasõda need kortermajad nimetati ja isegi sildistati „kommunistliku korraga” majadeks, sest seal elasid kommunistliku võimu esindajad.

Lydia restorani maja ehitati 1990ndatel. Sellesse keskkonda sobis vaid noobel sisustus ja seda omanik sooviski.

Kujunduses jälgisin eestiaegseid traditsioone. Sohva, toolid ja lauad on R. Wunderlichi mööbliesemete koopiad. Originaalid on presidendi kantseleis ja Toompea lossis. Suurepäraselt kvaliteetse mööbli valmistas OÜ Eksurest. Kõik sujus ootamatult hästi, nagu ei kunagi varem.

Koidula Street in Tallinn is located in an area with supreme architecture: It is the site of former embassies and imposing rental houses of the 1930s, with large apartments in gray terrasite plaster and fabulous details. These houses were referred to as Communists’ houses after WWII, since some local representatives of power lived there.

The building that houses the restaurant Lydia was built in the 1990s. Only a very fancy interior would have matched the milieu, and this is what the owner was looking for. In the design, I followed the traditions held in high esteem before the occupation. The sofa, chairs and table are copies of R. Wunderlich’s furniture. The originals are in the Office of the President and in Toompea Castle. PLC Eksurest made the furniture, which is of supreme quality. My hopes were exceeded in every respect.

33

J채rlepa m천is

34

Järlepa mõis kuulus Adam Johann von Krusensterni onule.

Maadeavastaja poolt reisult toodud seemnest kasvab pargis eksootiline pähklipuu. Ta oli Järlepal sagedane külaline. Mõisa klassitsistliku peahoone ehitas saksa näitekirjanik August von Kotzebue, kes on tuntud asjaarmastajate teatri asutajana Tallinnas 1784. aastal ja oli abielus Adam Johanni onutütre Wilhelmine Frederikega. 1805. aastal avas Kotzebue õueteatri ka Järlepa mõisas.

Detailidest tühjaks põlenud mõisahoone kaunistamiseks on kasutatud vasegravüüre eksootilistest paikadest, mis ilmusid koos Krusensterni raamatuga „Reis ümber maailma aastatel 1803, 1804, 1805 ja 1806 laevadel Nadežda ja Neva”.

Gravüüride aluseks on Krusensterni reisikaaslase, Leipzigi botaaniku Wilhelm Gottlieb Tilesius von Tilenao joonistused. Ümbermaailmareisil olid kaasas ka August von Kotzebue pojad Moritz ja Otto.

Järlepa mõisa peahoone oli ehitatud 19. sajandi alguses ampiirstiilis, piduliku välistrepi ja klassikaliste sammastega. 19. sajandi lõpus põlenud hoone fassaadi ja vöörust ei taastatud stiilselt. Enne restaureerimist oli siin olnud kalkunikasvatuse farmi kontor.

Ümbermaailmareisi kujutavatelt gravüüridelt võetud motiividega suuremõõdulised maastikukompositsioonid on maalitud lõuendile kaseiin-munatempera tehnikas. Maaliti mitmekesi, igaühel oli oma spetsiaalsus: kes tegi taevast, kes mägesid, kes laevu. Üle ruumi kõigi seinte jooksvate ühise horisondiga pannood olid moes 19. sajandi alguses. See võte on ruumi avardav ja suurejooneline.

Vöörus tehti 18. sajandi prantsuse varemetemaalija Charles-Louis Clerisseau laadis. Loodud on illusioon, et seinamüüritis on katki, sageli isegi lagi sisse kukkunud ja sealt paistab pilvedega taevas. Lagunenud müüriservades kasvab rohi, võililled jms. Põrandale on kavandatud mosaiiktehnikas tuulteroos ampiirfassaadi mälestuseks.

Käsitsitrükitud tapeet hiina motiividega katab toa seinu, mille kohta Krusensternide pere liige on kirjutanud Kiltsi mõisasse: „...mein Gott, was haben diese Leute mit Omamas Stube gemacht!” Muidugi ei olnud eesmärgiks seda vanaema tuba taastada.

Maalimine toimus Soome ja Eesti haridusministeeriumi vahelise koostööprojekti raames. Soome koolituskeskus AEL õpetas Tartu kunstikooli maalingute osakonna potentsiaalseid õpetajaid kasutama ajaloolisi maalingute tehnikaid. Koolitus ise algas 1996. aastal, kui maaliti Palmse supelmaja, jätkus 1997. seinamaalingutega ja 1998. aastal ajalooliste tapeetide trükkimisega. Lisaks praktilisele tööle kuulusid koolitusprogrammi ka teoreetilised tunnid ja vaatluspraktikad.

Mõis jäi minu poolt sisustamata. Tänaseks on mõisal uued omanikud, maalingud ja tapeedid on alles.

35

36

37

38

Järlepa Manor had been owned by Adam Johann von Krusenstern’s uncle. An exotic walnut from a seed brought by the explorer still grows in the park there. Krusenstern had been a frequent visitor to Järlepa. The classicist main building was constructed by August von Kotzebue, a German playwright who is well known for establishing the amateur theater in Tallinn in 1784, and who was married to Adam Johann’s cousin, Wilhelmine Frederike. In 1805, Kotzebue also opened an outdoor theater at Järlepa.

The manor, left quite empty after a fire at the end of the 19th century, was decorated with the help of etchings depicting exotic places from Krusenstern’s book, Circumnavigation on the Nadežda and Neva during the years 1803, 1804, 1805 and 1806. The etchings were based on drawings by Wilhelm Gottlieb Tilesius von Tilenao, a botanist from Leipzig, who was Krusenstern’s travel companion. Kotzebue’s sons, Moritz and Otto, had also taken part in the circumnavigation.

The Empire-style main building of Järlepa Manor, along with its festive outer staircase and classical pillars, had been built at the beginning of the 19th century. The facade and the entrance hall had never been restored properly after a fire. The building then accommodated the office of a turkey farm.

Large mural sceneries with motifs from the etchings had been painted using casein and egg tempera. Wall paintings were a cooperative effort, and each of the painters had his or her specialty: sky, mountains, or ships. Murals featuring a horizon stretching throughout the room were fashionable at the beginning of the 19th century, since the design enlarges the room optically and makes it look grand.

The murals of the entrance hall were done in the style of Charles-Louis Clerisseau, an 18th century French painter of ruins. Showing a glimpse of clouds and sky, the paintings there leave an illusion of a broken ceiling and walls with grass and dandelions growing on it. The floor mosaic had to depict a wind rose to celebrate the memory of the Empire facade.

The hand-painted wallpaper with Chinese motifs that covers the walls elicited a comment from a member of the Krusenstern family: “...mein Gott, was haben diese Leute mit Omamas Stube gemacht!” Needless to say, our objective was not the restoration of the original design.

The painting was a joint Finnish-Estonian project. Finnish Technical Training Center AEL trained Tartu Art School students in historical painting techniques. The training started with a bath house project for Palmse Manor in 1996, continued with murals in 1997, and in 1998 with the printing of historical wallpapers.

In addition to practical training, the lessons also included theory and observation practice.

I did not decorate the interior of the house. The manor has new owners now but the wallpaper and the murals are still there.

39

Leonhard Martin Vene

40

Rägavere on valmis, sobib hästi mitmesuguste ürituste jaoks, kuid riik ei suuda seda ülal pidada. Otsitakse uut omanikku.

Tekkis mõte Rägaverre ostetud vana mööbel ja kunstiväärtused muinsuskaitse alla võtta. See taganuks nende jälgimise võimaluse uue omaniku käes. Siin oli ka muidugi mingi nostalgiline vajadus: meie leidsime, kogusime ja panime kokku. Kaitse alla võtmine tähendanuks, et midagigi on tehtud. Muinsuskaitse reageeris kohe ja inspektor Tiina Pikamäega registreerisime kõik muinsusväärtusega esemed ja lugesime üle ka koopiad. See toimus kahe päevaga.

Mina olin mures kirgliku koguja Leonhard Vene mööbli pärast. Ta elas nüüd Võhma kolhoosi vanadekodus. Läksime Rägaverest otse Pilistverre ja leidsime L. Vene mööbli Kõo mõisast, ladustatuna kahte lukustatud ja pimendatud tuppa, koijahu põrandal. Ta oli mööbli kinkinud kolhoosile, lootes, et see võetakse kasutusse restaureeritavas Kõo mõisas. Enne seda oli mingi aferist kaunite lubaduste saatel hr Vene maise vara Otepääle toimetanud. Kinkelepingule vastuvõtjatena alla kirjutanud kolm meest juhatusest võtsid kaasa ka kohaliku politseiniku (samuti muinsuskaitseseltsi liikme), igaks juhuks ka relvad, ja tõid mööbli Otepäält Kõosse.

Kolhoos likvideeriti ja mõisa taastamine seiskus. Saatus kiirustas meid mööblit arvele võtma. Läksime tagasi Viljandi muinsuskaitse inspektori ja muuseumi fotograafiga. 30. mai õhtuks 1994 oli kõik registreeritud, kirjeldatud ja pildistatud. Leonhard Vene suri järgmisel päeval. Olin ainuke, kes Tallinnast matusele sõitis. Sain bussiga Võhmasse ja sealt jalgsi Pilistvere kirikusse. L. V. oli üksi tühjas kirikus. Istusin seina ääres pingil ja see oli nagu mingi kokkulepe – minul polnud midagi lubada, sain ainult kõike pealt vaadata. Pilistvere õpetaja Salumi korraldatud matus oli väärikas. Peielisi ei olnud vähe, kuid kellelgi polnud midagi öelda. Rääkisin tema ilusast mööblikogust. Peielauas minu vastas istuv härra avaldas imestust, kui väärtuslikuks ma seda mööblit pean. Tema oli see, kes toimetas hiljem hr Vene mööblikogu Olustvere mõisasse, kus see siiamaani asub.

41

Rägavere Manor is ready and is well suited to serve as a venue for different events, but the state is unable to provide for it.

New owners are needed.

This spurred the idea to put its antique furniture and art objects under the protection of the Heritage Conservation. In this way access to monitor the antiquities would be possible even if the manor changed hands. We had, of course, an emotional connection to these objects – after all, we had found them, collected and assembled them. Heritage Conservation would grant at least some protection. The National Heritage Board’s reaction was quick, and we, together with inspector Tiina Pikamäe, immediately registered all the assets that had value in terms of heritage protection and counted all the copies as well. This took two days.

I was worried about the passionate collector Leonhard Vene’s furniture. He was living in a retirement home near Võhma.

We found Mr. Vene’s furniture from Kõo Manor locked in two dark rooms full of wood dust. In his day, Mr. Vene had given the furniture to the collective farm in the hope that after renovations it would be used in Kõo Manor. There had already been several unsuccessful attempts to embezzle the furniture.

The collective farm was gone now and renovation of the manor had stopped. Fate spurred us to quick action. We were able to go back to Kõo with a heritage conservation inspector and a photographer from the museum, and by the end of the day on 30 May 1994, the furniture was described, registered, and photographed. Leonhard Vene died the next day. I was the only one from Tallinn to go to his funeral. I took the bus to Võhma and walked from there to Pilistvere Church. Leonhard Vene’s remains rested in the empty church. I sat on the bench and came to a sort of understanding – I could promise nothing, all I could do was to watch what was happening. The funeral service by Pilistvere Pastor Salum was dignified. Many people came to the wake but there was nothing to say. I spoke of his beautiful collection and a gentleman next to me was surprised to hear that I considered it valuable. This gentleman later helped to bring Mr.Vene’s furniture collection to Olustvere Manor. It is still there now.

42

43

44

Olustvere m천is

Olin Olustvere „lossi” sisustamise nõustaja. See on Nikolai Ferseni, tsaar Nikolai II õukonna ülemtseremooniameistri suurejooneline ja väga hiline, 1912. aastal valminud põllumajanduslik ettevõte kõige paremate tehniliste uuendustega. Inglise new age’i perioodil kujundatud peahoone on mõjutatud arhitekt Edwin Lutyensi ideedest. Hoone arhitekt on Fersenite perekonna väitel McPherson.

Olustveresse jõudes sain kohe aru, et Palmse ja Sagadi kogemustega pole siin midagi teha – nii võõras, nii tudorlik, ei mingit jälge ka Morrisest. Kaks allesjäänud kroonlühtrit lubasid küll oletada midagi klassitsismist, kuid needki olid veidi võõrad, parandatud ja ebamäärased.

Leidsin arhitektuuriajaloo raamatute hulgast arhitekt Edwin Lutyens’i töid käsitleva teose, mille autor on Jane Brown, kes on selle kirjutanud arhitekti ja tema klientide vahelise kirjavahetuse põhjal. Järgmisel Inglismaa-reisil leidsin raamatu, kus Olustverele väga sarnase meeleoluga interjöör on veelgi tühjem.

Olustvere mõisa peahoonel on jõulised saarepuidust aknad ja eeskujulikud siseluugid, hästi säilinud pronkshingede ja -sulguritega. Seinad olid värvitud heleda lubivärviga, ei mingit jälge ornamendist. See aeg oli nii uus ja puhas antiigist ja mittevajalikust dekoorist. Vanast mööblist oli säilinud üks saarepuust kirjutuslaud ja üks 20. sajandi biidermeiersohva.

Inglased nimetavad selle perioodi mööblit pure oak, puhas tamm. Olustveres on kõik „puhas saar”. Üldiselt on ajaloolist hoonet harjutud dekoreerima drapeeritud kardinatega ja seda juba oodati ja küsitigi: „Millal siis ja missugused?”. See oli välistatud! Olustveres lossi „puhta saare” stiilis täiuslikud siseluukidega aknad ei vajanud katmist. Seega olid piirid teada, elektripirnid vajasid kehasid ja nõukogudeaegsed Kooperaatori standardtoolid, mis tegelikult aimasid järele itaalia klassikat – neli treitud sammast, sarjed, traavers ja lihtne siduv seljatugi –, väljavahetamist. Asenduseks said viini toolid, mis olid värsked ja omamoodi new age, ratsionaalsed, konstruktiivsed, olemuselt puhas pöök, ning sulandusid ruumi hästi. Inglispärast interjööri siiski ei sündinud erinevatel põhjustel.

Muinsuskaitse on pühendunud hr Vene „õnnetule mööblile”, pidades õigeks säilinud autentse mööbli restaureerimist ja kasutuselevõttu. Mööbli kui vallasesemete museaalset väärtust ei tunnistata. Nad on küll arvel, aga neid võib kasutada ja nad peavad oma arvelevõtu välja teenima.

Tagasi vaadates tundub, et kõik minu tegemised Olustveres olid otsekui ettemääratult seotud Leonhard Venega ja keerlesid tema ümber. Kõik väga head asjad on sellest haakumisest sündinud: kollektsioon ise, selle arvelevõtt 1993. aastal, tagasitulek Olustverre 1996. aastal seoses suurepärase mõõtmispraktika võimalusega, raamat „Pööningul”, kus on osatud näha mööblit selle hetkeseisus, sellisena, nagu L. Vene seda leidmise hetkel nägi ja ära tundis. (Mööblirestaureerimise ja graafilise disaini haridusega Maarja Roosi pildistatud ja kujundatud.) Sellisena on

kollektsioon originaalne, väärtuslik ja palju emotsionaalsem kui restaureerituna.

Olen elanud Eestis sel ajal, kui L. Vene seda mööblit kogus. Austan tema suurt unistust ja jään seda edasi unistama. See on Eesti mööbli ajalugu ja arvan, et Olustvere mõisa peahoone suur uhke pööning on parim koht Eesti ajaloolise mööbli näitamiseks.

I was a consultant for the furnishing of Olustvere ‘Castle’. This manor was a grand, and somewhat late, innovative agricultural enterprise of Nikolai Fersen, Master of Ceremony for Russian Tsar Nikolai II, and was built in 1912. The main building, designed during the English new age period is influenced by the ideas of Edwin Lutyens. The architect of the building, according to the Fersen family, was McPherson.

In Olustvere I realized immediately that my experience with Palmse and Sagadi manors would get me nowhere. The strange, Tudor-style building had no trace even of Morris. The two chandeliers still in the house allowed me to assume that we were dealing with classical style, but even the chandeliers looked slightly strange and difficult to pinpoint, since they had been repaired and altered. I found a book about Edwin Lutyens’ work by Jane Brown, a book compiled on the basis of correspondence between the architect and his clients.

The main building of Olustvere Manor has massive ashwood windows and commendable interior shutters with well-preserved bronze hinges and locks. The whitewash walls show no trace of ornamentation. With no classical antiquity or unnecessary décor, this time period was entirely novel to me. The only pieces left of the old furniture were an ash-tree desk and a 20 c. Biedermeier sofa.

The period is called pure oak by the English. In the case of Olustvere it is “pure ash”. Generally one expects a historical building to have extensive drapes for curtains and people were already asking me about them, but drapes were out of the question! The pure ash of the internal shutters needed no hiding behind the curtains. Thus, the plan was set: We needed lamps and chairs, since those standard Soviet ones – although they copied Italian classics, with their four turned poles, traverse and simple backs – were unsuitable. Instead we opted for Vienna chairs; these looked fresh and new age, as well as rational, constructive, pure beech, and suited the interior well. For various reasons the interior began to look less English than initially planned.

Our Heritage Conservation considers restoring and putting to use Mr. Vene’s authentic, old furniture collection to be the right thing to do. The museological value of the furniture as movable property is not recognized. The furniture is accounted for but can still be used since it has to earn back the expenses.

In hindsight, it seems that all the things I undertook in Olustvere were inevitably linked to or revolved around Leonhard Vene.

All the good things in my life have come through this contact: Vene’s collection; the registration of the furniture in 1993; the return to Olustvere in 1996 in connection with the exceptional surveying practice trip; and the book In the Attic, where the furniture, as it was at the moment when Mr. Vene found it, has been recorded (Photographed and designed by Maarja Roosi, a graduate of furniture restoration and graphic design). Preserved in this way the collection is authentic, valuable, and full of emotion; more than it would be after restoration.

I have lived in the Estonia of the time in which L. Vene compiled his collection. I respect his dream and keep it alive. It is the history of Estonian furniture and I am sure that the attic of the main building of Olustvere Manor is the best place to show Estonian historical furniture.

47

48

Vihula tagam천is

Vanadel Vihula mõisa fotodel on näha, et Schubertid tundsid erilist hellust kreeka skulptuuri vastu. Seda on kõikides ruumides. Teise korruse trepikojas, s.o peakorrusel, oli olnud Kreeta printsess Ariadne, 18. sajandi lõpus valminud teose kipskoopia. (Ariadne oli see, kes lõngakera abil päästis Ateena kuningapoja Theseuse Minotauruse labürintidest ja kes lahkumise asemel saarele unelema jäi.)

Olin Vihulas päris nõutu, oli uus aeg ja raha polnud. Mööblit oli rubla ajal palju kokku ostetud, kuid ehitamiseks raha nappis. Vihulas olid saeveski ja tisler. Esimeste kroonide aegne töötund maksis10 krooni ja töötegijaid jagus. Nii oli võimalik puidutöid lihvida ja kasta ja lihvida kolm korda, et saavutada kvaliteeti. Peaaegu elasingi Vihulas ja sama elu, mida kohalikud, kes olid mingis lootuses valmis ka palka saamata töötama. Lootsime saada Tagamõisa romantilise hotellina tööle.

Kõigepealt sai korda palmimaja (ingl k conservatory), kus hoiti toalilli. Tahtsin sinna Ariadnet. Selle nõustus tegema skulptor Aime Jürjo. Ariadne hind oli 50 000 krooni. Olukord lahenes, kui külla tuli endiste mõisaomanike järeltulija Oda von Schubert väikese Luisega, kes ütles: „Aga vanaema, mul on see raha, ma annan selle Ariadne eest.”

Eriti shabby oli ilusa vana viinaköögi trepikoda – kõik uneles nagu Okasroosikese lossis.

Tellisin Tallinna botaanikaaiast aasia liilia sibulaid, et oleks midagi vaasi lõigata. Renessanss-stiilis müüri ja kinniste väravatega aias õitsesid juba õunapuud. Sinna istutasin 1870 liiliasibulat, mille eest olin ise maksnud oma esimeste kroonidega, ja ujusin õnnelikult liiliates, mõisat omamata.

Tagamõisa maalingud tegi Estonia teatri dekoraator Järvi Kotkas, kes oli just Itaaliast tulnud ja näinud Wrangeli lossi seinamaalinguid purpurpunasel alustoonil, mis annab maastikule elavuse. Ta sulges end kaheks nädalaks mõisasse ja enne välja ei tulnud, kui maalingud olid valmis.

Taevamaalingud maalis lakke hea käega endine juuksur, kaks vaasidega puitsohvat, vineerkattega kõvad toolid (kleidi all) ja kuus postidega voodit tegime koostöös tisleriga.

Lambriid taastati ja vanad laudpõrandad parandati, ma ei olnud nõus neid välja vahetama.

Maalisime tütar Mariga põranda tsentrisse valgete tulpidega keskväljaku. Virumaa muld on mineraaliderikas ja aednikul kasvasid tulbid, liiliaid ja hüatsindid pikkadel peenardel hästi.

Minu kujundatud Jääkelder ja Veskipood ei pidanud vastu uue majanduse survele ning suleti. Omanike vahetumisel lõppes ka minu kooselu selle mõisaga.

Old photos of Vihula manor show that the Schuberts had a special passion for Greek sculptures, for they can be seen all over the house. A plaster copy of an 18th century Ariadne had adorned the lobby of the second floor, that is, the main living quarters.

I was clueless as to how to begin the project in Vihula since times had changed and money was scarce. I had loads of furniture, bought at the time of the Soviet ruble, but no money for construction work. Vihula village had a mill and a carpenter. After the change of currency the usual hourly rate for a laborer was 10 kroons and there were enough people who wanted to work for such a sum. It was possible to achieve good results under such conditions. I led an almost similar life to the locals, who were willing to work for free in hope for some money later.

Our idea was to get the manor working as a romantic hotel.

The conservatory for indoor plants was finished first. I wanted an Ariadne to stand there and Aime Jürjo, a sculptor, agreed to sculpt it. But the cost was too high – 50,000 kroons. The day was saved by a visit from a former owner of Vihula, Oda von Schubert, with her granddaughter Luise, who simply said: “But granny, I have got the money; I will pay for Ariadne.”

The lobby of the beautiful old distillery was especially shabby – everything seemed to have dozed off like in the castle of Sleeping Beauty. In order to have vases full of flowers I planted some Asian lily bulbs found from the Tallinn Botanical Gardens. In the garden surrounded by a Renaissance-style wall and gates, apple trees were already in full bloom. I planted the 1,870 lily bulbs there, the bulbs I had paid for with my first Estonian kroons. So I dreamt happily away amongst the lilies in somebody else’s manor.

The wall paintings of the manor were painted by Järvi Kotkas, a scenographer from the Vanemuine Theater. She had just seen some murals in Italy that had a purple backdrop, which gave vigor to the scenery depicted. She locked herself in the manor house for two weeks and did not come out until the work was finished.

Ceiling paintings depicting the sky were painted by a hairdresser with a firm hand; two sofas with vases, veneered hard chairs and six posted beds were made in the cooperation with the carpenters. The lambris were restored and old wooden floors mended since I was unwilling to give them up.

My daughter Mari and I painted white tulips on the floor in the center of the room.

The soil in Virumaa region abounds with minerals, and the tulips, lilies and hyacinths thrived in their long flowerbeds under the gardener’s care.

The Ice Cellar, as well as the shop in the old mill I had designed, did not withstand the pressures of the new economy and were closed. When the manor changed hands, my relationship with it ended.

49

50

Restoran Reeder Minu komme siduda vanalinna interjöörikujundusi maja ajalooga ei katkenud ka pärast kriitikat. 1975. aastal anti Tallinna Sööklate ja Restoranide Trustile Vene tänavasse ruumid, et teha sinna 1980. aasta olümpiamängudeks söögikoht. 12. sajandil oli seal olnud vene kaupmeeste kauba-ait, aastast 1438 kuni 1633 Šoti päritolu Thomas Clayhillsi reederifirma Thomas Clayhills & Sons, 18. sajandi teisest poolest kuni 1939. aastani Girard de Soucantoni perekonna hobusetall, vankrikuur ja tallipoiste eluruum. Mõeldes Soucantonide hobustele ja Šoti viskile sai koht nimeks Valge Hobuse Tall.

1989. aastal valmis samasse kohta restoran Reeder, endise reederifirma Clayhills & Sons kõrvalmajja, mis oli otse Vanasadamas Vene tänav 35. Enne Teist maailmasõda olid teisel korrusel olnud mahagoni imiteerivate uste ja sahtlitega arhiivikapid 1840ndatest, mille säilitamist nõudis muinsuskaitse. Raamatud, pildid kuninganna Victoriast ja prints Albertist olid viidud Linnaarhiivi Tolli tänavasse. Kogu keskaegne hoone oli arhitekt Elmar Lohu poolt Vabariigi ajal tugevasti, aga kaunilt stiliseeritud ja vabariigiaegset arhitektimõtet oli tunda.

Hoone oli otseses kontaktis Clayhillsi suurejoonelise peahoonega ja vaatega Vanasadamale. Seda kohta nimetati Brokusbergiks, see oli reederite linnaosa. Siinkandis elasid reederid, brookerid, kes vedasid laevadega kaupu.

Võlvitud esimesel korrusel oli Soucantonide ajal laiade ustega vankrikuur ja selle kõrval tall väikese uksega, kust hobune läbi toodi. Õu oli üks Tallinna ilusamaid ja avaramaid: kaks imekaunist gooti stiilis raidkivi metsviinapuude vahel, kahur sihtimas sadama poole.

Soucantonide linnaloss oli olnud sealsamas Uue tänava lõpus (tollal NKVD tsitadell). Ajaloomuuseumis on alles kõikide parunite Girard de Soucantonide fotod, üks nendest, parun Arthur Girard de Soucanton oli olnud Revali bürgermeistergi.

Mul olid vabad käed, kasutamaks separeede saalis seinatekstiili, mis oli tookord küll ainult Punases Koidus kootud korsetikangas, aga roosa ja sobis Kohila armeenlase firmas toodetud roosast portselanist lühtritega. Paneelid kaeti mahagonspooniga. Söögilaua plaat poleeriti käsitsi, see oli kasutamiseks ilma suure laudlinata. Toolid on koopiad vanast Toomkiriku Chippendale’i toolist. Clayhillsi kapid on alles, vabadel seinapindadel on Clayhillside ja Soucantonide fotoportreed. Ruumid töötavad senini restorani Egoist käes.

I did not stop relating the designs done in the Tallinn City Center to the history of the houses there, even after being criticized. In 1975, to serve the flood of tourists during the 1980 Olympics, the Trust of Tallinn Restaurants and Diners was allocated premises on Vene Street. During the 12th c. the house had been a warehouse for Russian merchants, from 1438 to 1633 a shipping company named Clayhills & Sons, a family of Scottish origin, and from the second half of the 18th century up to 1939 the Girard de Soucanton family’s stables and living quarters for the stable boys. Combining the histories of the Soucantons and Scottish whiskey, the restaurant was called White Horse Stables (Valge Hobuse Tall).

In 1989, the restaurant Reeder was opened there, next door to the former Clayhills & Sons, on Vene Street 35. Before WWII there had been archive cabinets with faux mahogany doors and drawers, dating from the 1840s, which were to be restored on the orders of Heritage Conservation.

The books and pictures of Queen Victoria and Prince Albert had been taken to the City Archive.

The building had been heavily remodeled during the 1930s by architect Elmar Lohu, and it showed the architectural thought of the Estonian Republic before the Soviet occupation.

The building adjacent to the grand main building of the Clayhills had a view to the old harbor. The site was called Brokusberg, a part of town for shipping businesses and merchandising.

During the Soucantons’ time the first floor and its adjacent stables were used as a coach house.

Its courtyard was said to have been one of the nicest and largest in Tallinn, containing a canon aimed at the harbor and two beautiful scripted stones from the Gothic period hidden away by the woodvine. The Soucantons’ townhouse had been located nearby, at the end of Uus Street (NKVD headquarters). The History Museum stores the photos of all the Barons Girard de Soucanton – one of whom, Baron Arthur Girard de Soucanton, had even been the mayor of Tallinn. I was allowed to use textile as a wall cover in the room with separees, and I used a fabric woven at the Punane Koit textile factory that was meant for corsets – but at least it was pink and matched with the pink porcelain chandeliers. The wall panels were covered in mahogany; the cover of the dining room table was polished by hand. The chairs were modeled after an old Chippendale found from St. Mary’s Cathedral in Tallinn. The cabinets of the Clayhills were preserved and portraits of the Clayhills and the Soucantons found a place on the walls. The premises are still in use by the restaurant Egoist.

51

52

Kolga m천is

53

Olin Kirovi-nimelise kalurikolhoosi sisearhitekt. Seal valitses kord, mis meenutas mulle kangesti paruni ja talupoisi suhet, millele lisandus veel kummaline kartus „pealtnägija” pärast: jälgisin hoolega aiakujunduse täisnurki ja sellele vaatamata oli kuklas tunne, et kuskilt aknast vaadatakse, et kas ta ikka käib nii, nagu ette nähtud, järsku tallab nurga ära. Minagi võtsin Kolga mõisa valitsejamaja renoveerimisel õige „Kirovi tempo”, kamandasin ja nõudsin kartmatult. Tahtsin, et kõik seinad maalitaks nii, nagu kunagi oli, et maja saaks kujundatud nagu 1828. Kraapisin seintelt, õlivärvide alt välja lubivärvi kihi, ilmusid selgesti äratuntavad „luuamarmor” ja „kaltsumarmor”. Vajasin kogemustega maalrit, kes oskaks vanu tehnoloogiaid. Kirovi maalrite abiga leidsin Meriväljalt Astri tänavast üles eestiaegse pensionärist koolitusmeistri, kes oli tuntud kui esperanto keele spetsialist. Maalritööd oli ta nõus juhendama vaid siis, kui see huvi pakuks. Sondaažidest ilmunud marmoreeringud olid huvitavad.

Muidugi polnud see kaugeltki see, mis soomlaste koolituskeskuse AELi väljaõpe koostöös Tartu Kunstikooli maalingute osakonnaga, mille tulemuseks olid illusionistlikud maalingud Palmse paviljonis ja Järlepa mõisa peahoones. Esperantomeistri maaling oli endiste eestimaiste võtete kogum, marmorikihi üldsuund ning, mis peamine, käsitsemise julgus ja tempo, mida valdab vaid kogenud tegija.

Renoveerimise käigus oli kogu kultuurikiht kinnise vineeršahti kaudu tagaõuele lastud.

Oli hele varakevad. Tuntud restauraator Cornelius Tamm oli seda hunnikut juba neli nädalat päev päeva kõrval sõelunud ja saagi jaoks teise korruse tuppa kõrged riiulid ehitanud. Asusin teda aitama, õhetades kirest tarbekunsti jäänuseid leida.

Sisustuse teostamiseks oli minu käsutada terve Kirovi puidutöökoda. Tuli teha kabinetimööblit: kirjutuslaudu, toole, kaustakappe. Projekteerisin tüübid, millest tulnud kirjutuslauda toodetakse siiani ja pakuti veel hiljuti Aatriumis koos Lutheri raamaturiiuliga. Olin leidnud Türilt Mäo mõisa originaaltoolid, lihtsad toota, mugavad istuda ja sobisid majaga.

Katteriideks tellisin Rahvakunstimeistrite Koondisest Uku triibulisi Virumaa seelikuriideid.

Olime Corneliusega leidnud peahoone pööningult talutütarde seelikujäänuseid segamini 17. sajandi alguse tapeeditükkidega (pruunil foonil must ornament) ja klassitsistliku käsitsimaalitud perekonnaserviisi tükke (dragging-tehnikas, laia hõreda vaarikapunase joonega servad ja sellel roheline lehtornament).

Kolga mõisa valitsejamaja sai valmis 8. märtsiks 1987. Sellele järgnes peahoone möbleerimine. Kõne all oli ka hr Vene mööblikollektsioonile peavarju pakkumine, kuid vana kollektsionäär ütles ära.

Liivi sõja lõpust on säilinud üks gravüür Kolga mõisa ahervaremetest. Hiljem ärkas mõis jälle elule, et nõukogude ajal taas varemeteks muutuda. Väikeses sürrealistlikus nõukogude allikatiigis ujusid vanad kummikud võidu värviliste lastekalosside ja suurte plekist konservipurkidega. Samast tiigist pumbati vett sööklasse.

Kirovi kolhoos jõudis taastada hobusetalli ehitustööliste koduks, tõllakuuri postkontoriks ja osta hulga antiikmööblit peahoone jaoks. Cornelius Tamm taastas peahoone stukklae ja kogus heinaküünitäie vanu talupoegade tööriistu, siis tulid suured muutused... Mõis tagastati Stenbockidele koos kogutud mööbliga.

Kolga valitsejamaja on koos sisustusega siiani säilinud ja toimib muuseumina, kuigi kogu mõis on juba 4 aastat müügis. Alles on ka väike 18. sajandi inglise kabinetklaver, mille olin ostnud ühest talust Raudna kandis.

54

I worked at the Kirov collective fishfarm as an interior architect. The manner there reminded me of the relationship between the Baltic Barons and the peasants. In addition, I had the strangest fear of being watched: I followed the symmetric patterns of the garden meticulously, nevertheless I constantly felt that someone was watching whether I was doing everything by the book or cutting corners. I too followed the usual behavior in Kirov during the renovation of the estate manager’s house of Kolga Manor, and began demanding and ordering people around. I wanted the house to be the way it was back in 1828. I scraped the layers of oil paint off of the walls until the old lime paint with its faux marble patterns appeared. I was in need of an experienced painter who had mastered the old techniques. With the kind help of the painters in Kirov, I eventually found a retired master, otherwise known as a specialist in Esperanto. He was willing to instruct us to paint faux marble on the condition that he found the work interesting. The marmorized wall that emerged from beneath the scrapings was interesting to him.

However, the instruction was not as good as the training offered by the Finnish AEL Technical Training Center in cooperation with Tartu Art School, a course that resulted in the illusory paintings of the pavilion in Palmse Manor and in the main building of Järlepa Manor. By the tempo of his painting and his boldness in putting the materials into use, the retired master of faux marble showed us the art of genuine old Estonian craftsmen.

In the course of the renovations a whole cultural layer had been sent out through a veneer rubbish chute. Cornelius Tamm, a famous Estonian renovator, had been sifting through this pile day after day for four weeks; he had even built high shelves in an empty room to store his loot.

I joined him hoping to find bits and pieces of applied art.

For furnishing the house the entire Kirov carpentry factory was at my disposal. We made office furniture, such as writing desks, chairs, and file cabinets. I designed the types of writing desks that are manufactured up to the present. I had found some original chairs from Mäo Manor; these were comfortable, easy to make and suited the house well. The fabric of the chairs, a striped folk pattern, was bought from the folk-art company Uku. Cornelius and I had found a rubbish pile from the attic of the manor consisting of pieces of original folk skirt fabrics mixed with scraps of 17th c. wallpaper (black ornament on brown), as well as fragments of classical, hand-painted dinnerware (in dragging technique, with green leaf motifs on a broad raspberry-red band). The next job after renovation of the estate manager’s house of Kolga Manor, completed on 8 March 1987, was to furnish the main building. In connection with this undertaking we considered using Mr. Vene’s collection of antique furniture, but alas – the old collector turned the offer down.

One etching dating back to the end of the Livonian War shows the ruins of Kolga Manor.

Later the manor blossomed only to be left derelict again during the Soviet times. The small surrealistic-looking brook-fed pond near the house brimmed with large tin cans and boots of different sizes and makes. The water from the pond was pumped right to the kitchen.

The Kirov collective farm managed to buy a remarkable amount of antique furniture for the main building and renovate the buildings – the stables became living quarters for the builders, and the carriage house a post office. Cornelius Tamm renovated the stucco ceiling of the main building, collected a barnful of old peasant tools, but then came the big changes… The manor was returned to the Stenbocks together with the furniture. Although Kolga Manor has been for sale for four years now, the estate manager’s house is still there, functioning as a museum. A small 18th century cabinet piano that I bought from a farm near Raudna is also still there.

55

56

Sagadi m천is

See oli midagi ootamatut väga kõrvalises kohas Balti klindi astmelistel terrassidel. Mõis oli küll täielikult võssa kasvanud, kuid palju rohkem alles kui Palmse, tervem ja mitte nii rüüstatud.

See oli nagu Okasroosikese loss, lihtsalt uinunud, uksed veel lahti.

Vana kasvuhoone taastati kohe talveaiaks, sellele lisandus korralik istutusruum mullalaua ja taimeriiulitega ning väiksemaid erirežiimiga spetsiaalseid ruume. Sagadi aias on siiani „nagu peab”. Nagu alati mõisas, on nüüdki palgal aednik, kes hoolitseb selle eest, et oleks alati sobivas koloriidis lõikelilli interjööri lilleseadeteks, mis on samuti tema töö.

1990 saabus Saksamaalt Fockide 1920. aastate mööblipaigutuse skeem.

1998. aastal, pärast Rägavere mõisa müümist eraomandusse, toodi sealt üle kolm originaalraamis hobuste võidusõidu teemalist 19. sajandi inglise piltgobelääni – tumedast mahagonist biidermeierraamides oli peenest siidlõngast meisterliku tihedusega žakaartehnikas masinatöö – ja kolm 20. sajandi alguse eksperimentaalset biidermeiertooli. Samast jõudsid Sagadisse ka kaks barokkmaali, St Petersburgi loomamaalija Johann Friedrich Seupeli 1785. aastal maalitud „Kodulinnud lossipargis” ja „Kassi ja koera tüli” ning kümme Oskar Hoffmanni õlimaali.

Sagadi pööningul on praegu šokolaadivabrikant Karl Velneri Chippendale’i stiilis söögitoast pärit madal peeglipinnaga puhvet ja samasugune hõbedakapp. Velneri hõbedakapi keskosas on meetrilaiused väljatõmmatavad pesadega hõbedasahtlid, kõik uurded kaetud

tumesinise sametiga. Tohutu suur pikendatav Chippendale’i söögilaud 24-le ja 24 Queen Anne’i tooli jäid Stenbocki maja ladudesse. Toompea lossi põhjatiivas ja Pika Hermanni torni trepimademetel ja tornialustes keldrites oli mitu remontimata ruumi täis vana ja katkist mööblit, mida 20. sajandil keegi remontida ei suutnud. Kui Viktor Simm pensionile läks, küsis ta minu käest, mis ta peaks nendega tegema, „nad” on neid hoolega valvanud ja tema ka ja kui ta nüüd ära läheb, siis...

Kevadel 2008 elasin Sagadi pööningul vana Focki kolmiktoas koos A. Umbergi valge magamistoagarnituuriga. Mul ei olnud kodus ruumi, et kõiki oma pabereid ja pilte laiali laotada, sorteerida. Sagadi „sinine parlament” (Riigikogu saalist üle jäänud lauad-toolid, seinad samuti sinised) oli minu pabereid täis.

57

58

59

Sagadi, located on the remote, natural limestone terraces of the Baltic Sea, was something unexpected. The manor was entirely derelict, but still better preserved than Palmse, less plundered.

It looked like the castle of Sleeping Beauty as she lay dozing, the doors still open.

The old conservatory was immediately turned into a winter garden with a well-equipped plant room and other special cultivation facilities. Sagadi’s gardens are still properly maintained.

As customary, there is a gardener who takes care that there are plenty of flowers in matching colors for the flower arrangements inside.

In 1990, the Fock family’s furniture plan from the 1920s was sent from Germany.

In 1998, after Rägavere was sold to a private owner, three experimental Biedermeier chairs from the beginning of the 20th century, and three 19th century English tapestries in original frames depicting horse races were brought to Sagadi. The thin, silk-thread Jacquard tapestries were skillfully woven and their frames were in dark mahogany Biedermeier. The shipment included two Baroque paintings by an animal painter from St. Petersburg named Johann Friedrich Seupel – Domestic Birds in the Park and Cat and Dog Fighting – as well as 10 Oskar Hoffmann oil paintings.

Sagadi’s attic still stores a low, Chippendale-style buffet with a mirror surface and a similar cupboard for silverware from the dining room of the chocolate manufacturer Karl Velner.

Velner’s cupboard has a meter-wide central silverware drawer with dark-blue velvet liners. The huge, extendable Chippendale table for 24 and the same number of Queen Anne chairs are stored in the Stenbock House in Tallinn. There used to be several storage rooms in the northern wing of Toompea Castle and the cellars of Pikk Hermann Tower that were filled with broken old furniture that nobody from the 20th century could restore. When Viktor Simm, the man who had been diligently looking after it, retired, he expressed his concerns about the fate of the furniture…

In spring 2008 I was living in Sagadi Manor’s attic with the white bedroom furniture by A. Umberg, in the quarters of the former manor owner von Fock. There was no space in my home to spread and make sense of all the pictures and papers.

The ‘blue parliament’ of Sagadi (the left-over chairs and tables from the Riigikogu) was inundated with my papers.

60

62

Linnakodaniku muuseum

1870. aastal valminud Tartu vanalinna puumajja on rekonstrueeritud linnakodaniku biidermeierstiilis eluruumid. Eeskujuks on võetud dr Pancki akvarellid tema kodu interjööridest 1826. Saali seinabordüür ja tudengi tuba on kopeeritud täpselt.

Luuamarmor vööruses ja saali lambriis pakkus selle lihtsa tehnika rikkalikke võimalusi – läheneda porfüürile, 19. sajandi armastatud kivimile, mida pidi olema kummutitel vaaside, obeliskide, küünlaalustena.

Ajaloolane Marge Rennit leidis võimaluse biidermeiersohvale ja -toolidele ajastule vastava läikiva toimse hobusejõhvist kanga kudumiseks. Mööbel pärineb Tartu Linnamuuseumist ja on väga täpselt Tartu kodaniku „oma”.

A wooden house dating back to 1870 houses the reconstruction of Biedermeier-style living quarters of a citizen of Tartu. The reconstruction is based on Dr. Panck’s watercolor paintings depicting the interior of his house made in 1826. The motifs on the living room walls as well as the student’s room are copied in precision.

The faux marble on the entrance hall and on the main hall’s lambris was excellent for the quartz-stone, the favorite material in the 19th century for compulsory items on chests of drawers such as vases, obelisks or candle sticks.

Marge Rennit, a historian, found a possibility to commission some shiny horsehair fabric for the Biedermeier sofa and chairs that was in accordance with the time period. The furniture originates from the Tartu City Museum collection and is very much the “citizen’s”.

63

64

65

66

Pakkhoone

1659. aastal ehitas Tallinna bürgermeister Möller Vanaturu kaela (um dat olde Market) pakkhoone, kus hoiti välismaiseid vääriskaupu: vürtse, veine, riidekangaid ja muud sellist. 1988. aastal oli minu ülesanne Kirovi näidiskalurikolhoosi sisearhitektina kujundada sinna kalapood. Tahtsin, et sisekujundus seostuks vana keskaegse turu ja Jüri Arraku maalidega. Tema maalidest õhkus värvikust ja poliitilist mängu. Tulemuseks oli Sisearhitektide Liidu preemia. Tol ajal polnud ma tuntud, kuid olin saanud Kirovis töötada nagu Philip Stark, äss, kellele lubati kõik, mida soovis.

In 1659 the mayor of Tallinn, Möller, erected a storage house at Vanaturu (um dat olde Market) for storing valuable foreign merchandize: spices, wine, fabrics and the like. In 1988 I, the interior designer of the Kirov Collective Fishing Farm, was commissioned to remake it to a seafood shop. My idea was to combine the Middle-Age market and Jüri Arrak’s paintings in the design.

Arrak’s paintings were loaded with colors and political games.

The design was prized by the Association of Estonian Interior Designers. I was not well-known at the time, yet I had had the opportunity to work in Kirov like Philip Stark, the Ace who can get anything she wishes for.

67

68

Restoran Gnoom

69

Tallinna Muinsuskaitseamet oli kehtestanud ühe õige põhimõtte: sisekujundus peab haakuma ajaloolise fassaadiga.

Gnoomi oli 1980. aasta olümpiamängudeks restaureerinud Poola restaureerimisfirma PKZ. Neil jäi sisekujundus tegemata. Objekt koosnes keskaegsest diele’st ja dörnse’st ning kõrvalseisvast biidermeiermajast, mis oli seest eriti kõle. Poola päritolu suurte barokklühtritega diele’sse sobisid Rägavere prisked barokklauad hästi. Tooli eeskujuks sai üks kuldnahkkattega barokktool ajaloomuuseumist. Tooli kaasaegse nahkkatte näidise tegi üks nahakunsti diplomand.

Töö osutus nii keeruliseks ja kalliks, et valmis sai vaid kaks näidistooli diplomitööks. Vilde kolhoosi töökojas tehti puitosad ja toolid kaeti lihtsalt musta juhtnahaga, mis kinnitati vasknaeltega.

Diele all keldrikorrusel tahtsin kasutada Oleariuse Tallinna vaadet 17. sajandist. See maja oli kuulunud kuulsale Tallinna bürgermeistrile Johan Möllerile. Kunda all merehädast päästetud maadeuurijad Adam Olearius, Philipp Crusius ja luuletaja Paul Fleming veetsid linnapea külalistena Tallinnas aasta. Kohvik nimetati luuletaja Flemingi ja bürgermeistri tütre Elsebeti armastuse mälestuseks Elsebetiks. Hiljem on selgunud, et nimetatud tütarlaps oli Tallinna kaupmehe Heinrich Niehuseni tütar Elsabe.

Drapeeringud tegi Mari Pärtelpoeg.

The Heritage Conservation of Tallinn had laid down a correct principle: Interior design has to correlate with the historical facade.

The restaurant Gnoom had been restored for the 1980 Olympic Games by the Polish company PKZ. They did not do the interior design. The restoration consisted of a vestibule (diele) and living quarters (dörnse), and the adjacent, bleak Biedermeier building. The bulky Baroque tables suited well with the diele’s massive Polish chandeliers. The chairs were modeled after a golden, leather-covered Baroque chair from the History Museum. The leather covers appeared to be very expensive and only two of the chairs were made as a graduation project.

The wooden parts were made at a collective farm, and the simple, black leather covers fastened with brass nails.

I used Olearius’ 17th century Tallinn view on the ground floor. The house had belonged to Johan Möller, a famous Mayor of Tallinn. The explorers Adam Olearius, Philipp Crusius and poet Paul Fleming, who had been saved from a shipwreck near Kunda, spent a year in Tallinn as the guests of the Mayor. The café was named Elsbet after the daughter of the Mayor, the love of the poet Fleming. Later it became known that the girl was actually the daughter of a merchant, Heinrich Niehusen, and her name was Elsabe.

The draperies were done by Mari Pärtelpoeg.

70

71

72

Saku m천is

Oli säilinud vaid üks foto Saku mõisa 19. sajandi lõpu interjöörist. Peahoone kolmiksaali suurema saali vasakpoolse akna all oli grupp suuri käpp-palme, seinte ääres tüüpilisi historitsistlikke kuninganna Victoria aegseid ülipeene treimistööga toole, mis võisid olla ka kullatud. See oli tavaline baltisaksa sisustus liiga suures majas. Ilmselt pärast ehituse valmimist 1820ndatel seisis kaunis klassitsistlik peahoone pooltühjana. Lõpuks, 19. sajandi teisel poolel, kui hakkas tulema tööstuslikku mööblit, sisustati ruumid vajalike esemetega, mis olid hoone stiiliga võrreldes hilisemad. Teatavat tühjust täitsid toataimed, palmid, filodendronid – kõik kaugel Carlo Rossi ajast, s.o maja tõelisest stiilist.

Oli selge, et see mõis tuli sisustada teisiti kui Palmse. Rossi ajale olid tüüpilised pikad polstriga seinaäärsed pingid ja valge kattevärv.

Oli varasuvi Sakus. Maalrid olid läinud suppi sööma, mõisahoones valitses vaikus.

Ootamatu tuuletõmbus kiskus hetkega aknad lahti: välk, müristus, osoon ja mõte – Rossi ja valge värv, saepuruplaadist ampiir ja rikkalikud kangad. Hetkeks on stress läinud. Kangastusid Rossi-aegsed Napoleoni sõja võitu märkivad aknadrapeeringud, langetatud lipud ehtsatel lipuvarrastel.

Väga ilusad, hästisäilinud maalitud laed olid töökabinetis, arhiivis ja raamatukogus, kolmiksaali lagi oli hävinud. Fotol näha olnud illusionistlikult maalitud kassettlagi asendati selle eeskujul stukklaega, sest maalijaid tol hetkel veel polnud.

Joonistasin kolmiksaali keskmise saali kolme tagaseina õlgadekõrgused valged kinnised ampiirsohvad kõigi vajalike profiilide, astenduste ja rosettidega. Nad said ühise kõrguse marmorkaminaga, mille taga on laekarniisini ulatuv pronksrosettidega kaunistatud valges raamis peegel. Ringpink on kuldkollase kangaga, ühe istuja laiused võidupärjad istmel ja seljatoel. Kolmiksaali kaks väiksemat saali said mööbli vastavalt uuele funktsioonile – sisenemine ja buffet. Lahtised toolid on Kooperaatori toodangust – juugend, mis sobib ampiiriga.

Kardinatega oli õnne! Kreenholm oli hakanud valmistama topeltlaia naturaalvalget toimset puuvillast kangast, mis rikkalikult suures langevas voldistikus on võimas ja ilus. Kasutasin langetatud lippude motiivi ja odaotsi, mida toodeti lipuvarrastele. Saali Veneetsia aknad on võimsad, vahepostideks joonia sambad. Saepuruplaadist mööbliga kujundasin ka suure nõupidamiste saali, söögitoa ja visiit-toa tumepruunide sametist kardinate ja tugitoolidega.

See „ampiir” oli eksperiment ja vajas kiindunud tegijat, kes on alati sisearhitekti parim sõber. Sakus oli selleks kohaliku remonditöökoja tisler Tiit Tõkke. Jonnis oma jao täis ja siis tegi kõik nagu vaja.

Olin küll Raekoja ja Nordi järel madalam kui muru, kuid jälle rõõmsas (lubamatus) õhinas saepuruampiiri võimaluste pärast.

Selle töö eest sain oma esimese Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia.

Üheksakümnendad koristasid selle kapriisi loodusseaduste abil, nii nagu ta tuulepuhangust oli sündinudki. Saali all keldris elas majaseen ja 90ndate alguses kukkus kolmiksaali põrand sisse.

There was only one photo depicting the end of 19th century interior of Saku Manor. The photo revealed potted palm trees next to the windows of the largest room of the enfilade of the main building. Typically historic, intricately carved Victorian chairs, that might have once been gilded, stood along the walls. It was a usual interior for an overly large Baltic-German manor. The house had been built in the 1820s but after that it apparently stood half empty. It was only towards the end of the 19th century, with the surge in manufactured furniture, that it was finally furnished.

Thus, the furniture originated from a later period than the house. The relative emptiness was filled by indoor plants – palm trees and philodendrons – all of which were far from the style of the house constructed by Carlo Rossi. Rossi’s tendencies would have included long, upholstered benches along the walls, and white paint.

It happened on an early summer day in Saku when the painters had left for lunch and the manor was quiet. A sudden gust of wind blew the windows open: lightning, fresh air and the idea was born – Rossi and white paint, Empire-style furniture made from available wood fiber panels and an abundance of different fabrics. The pressure was gone for a brief moment as I visualized the window drapes and lowered trophy flags marking the end of Napoleonic wars, dating back to Carlo Rossi.

The office, archive and the library of the manor had wonderful painted ceilings. The ceiling of the three-room enfilade was completely gone but the photo showed a cassette ceiling with illusory paintings. This had to be replaced with stucco, since there were no paint artists available at the time.

I drew up white, shoulder-high Empire-style sofas with all the necessary profiles and rosettes, meant for the second room of the enfilade. The sofas were designed to match the height of the marble fireplace, with a ceiling-high mirror in a white frame accented with bronze rosettes.

The curved bench upholstered with a golden yellow fabric had victory wreaths on the seats and seatbacks. The two smaller rooms of the enfilade received furniture according to their new functions – a reception and buffet. The separate chairs were produced by Kooperaator – Art Deco matches Empire. We had luck with the curtains. The Kreenholm linen factory had just started to manufacture natural white cotton fabric that looked beautiful when set in abundantly falling folds. I used the motif of lowered flags and finials made for flagpoles. The Venetian windows of the ballroom, which alternated with ionic pillars, looked magnificent. The large conference room also received furniture made from wood-fiber panels; the curtains and armchairs in the dining and guest rooms were done in dark brown velvet.

This kind of Empire style was an experiment that needed a keen craftsman, a good friend to the interior designer. In Saku, Tiit Tõkke, a local cabinet maker, became such a man. At first he put up a tantrum, but then did everything that was necessary. After the Town Hall and Nord restaurant projects I was once again excited about the ample opportunities the ‘wood-fiber Empire’ had to offer. The design of Saku Manor was awarded the annual prize of the Association of Estonian Interior Designers.

Alas, my work that had been inspired by a gust of wind was obliterated by natural processes at the beginning of 1990s, when dry rot caused the floors of the enfilade to collapse.

73

Palmse m천is

74

Suur tühi maja. Ainus, mida tead, on sugupuu: sünnid, abielud, surmad, põlvkonnad, ehitused... Võõrad elud, millest on midagi teada, aga mitte seda, kuidas nad elasid. Seisad tühjade ruumide ees ja pead looma võrgustiku, teadmata oma tulevasi võimalusi ja seda, milliseid tõdesid võib selguda.

Tahad pääseda tõele lähedale, valida õigesti. Valimine oleneb võimalustest, mida pakutakse.

Alati on majadel mingid lood ning kui ise oled tundlik ja vastuvõtlik, siis mingi kummalise energia jäävuse kaudu jõuab sinuni teadmisi interjöörist, siseviimistlusest. Mida kaugemale, seda vanemate perekonnaliikmete lugusid välja tuleb. Tekivad seosed ja mahajäetud maja pole enam nimetute ruumide kogum, vaid mälestus inimestest, kes seal elasid.

1972. aastaks, kui mind kutsuti Palmse mõisat projekteerima, olin lugenud juba 10 aastat kunstiinstituudis mööbliajalugu, tegelenud Tartu ja Tallinna vana mööbliga, käinud koos Ella Vendega Eesti maakirikutes mööblit arvele võtmas ja stažeerinud Ermitaažis.

Mõistmine on protsess. See ei õnnestu vaid plaani saamise või mõõdistamisega. Peab võtma aega ja olema kannatlik. Peab tundma ka interjööri ajalugu, et üksikutest järelejäänud detailidest panna kokku ajastu, et osata näha, mida inimesed, kes siin kunagi elasid, võisid omada. Kõige ettearvamatum oli otsustada mööbli valiku üle, silmas pidades terviku stiili.

1975 tehtud sondaažidest tuli välja 4–5 kihti läikivat allveelaevatoonides õlivärvi, mis pärinesid laevaremonditehase pioneerilaagri õlakõrguste hügieeniliste paneelide perioodist. Magades praeguses söögitoas, märkasin, kuidas selle ruumi aknaalustes ja siit-sealt mujaltki kumas punakasroosat ja ultramariini, 17. sajandi alguse toone. Kui hakati kroonlühtritele elektrijuhtmeid panema, koorus 1917. aastal tehtud 5 cm paksuse tasanduskihi alt välja ornament ja seinte kujundussüsteem, heledad, enamasti pärlhallid ühtlaselt värvitud seinapinnad ja karniisi all lai ornamendifriis – 19. sajandi algus, ampiir. Selline oli terve alumine korrus. Ainult esimene ruum, vöörus-trepikoda oli jõuliselt rustikaalne ja mitteasjatundjale robustnegi (juba oli Tallinnas kuulda hääli lubamatult robustse marmoreeringu kohta, et võiks ju nüüd „ilusama” teha).

1972. aastal oli Lahemaal uurimisgrupp, kes tegeles etnograafiliste andmete kogumisega rahvuspargi territooriumil.

Palmse mõisa mööbliga tegeles tuntud koduloo-uurija Lembit Odres. Oli kogutud andmeid kooliõpilastelt: kas kodus on mõisa mööblit, esemeid, kas ollakse nõus tagastama või müüma? Käisime läbi kõik kodud, kus oli Palmse mõisa mööblit.

Parim leid oli Palmi talus, kus oli esemeid 19. sajandi lõpust ja mõisasaalis olnud uusrokokoo mööblit. Üks viimaseid toatüdrukuid mäletas halli siidiga nurgasohvat, aga mitte enam selle asukohta. Tulemuseks oli laialivalguv kogu mööblit, mille juurde sobivate esemete otsimine ei andnud tulemust.

75

Alles hiljem hakkas tulema kirju inimestelt, kelle vanavanemad olid ostnud asju lähimõisate oksjonitelt või ka 1939. aastal Eestist Saksamaale lahkunud baltisakslastelt. Need olid baltisakslaste elusse kuulunud asjad. Seal võis olla ka revolutsiooni eest põgenenud opteerunute kaasa toodud esemeid. Just nii sattusidki Palmsesse Jacob-Desmalter’ kirjutuslaud ja raamatukapp, mis olid jõuka vene kaupmehe käest ostetud, 4 tooli laua ja kummutiga aga baltisakslaste käest. Minu õnneks tõid Pahlenite järeltulijad kaasa vanu fotosid, millel olid juurdeehituse uue elutoa (1845) vanad ja kõige hinnalisemad esemed, kaks Jacob-Desmalter’ raamatukappi, mis andis mulle õiguse kasutada uhket vene kaupmehe kirjutuslauda Carl Magnuse töötoas.

Nõukogude rahandussüsteem ei võimaldanud eraisikute käes oleva vana mööbli ostmist.

Lõpuks saadi eriluba Lahemaa rahvuspargi keskuse Palmse mõisa sisustamiseks. Seni olid mõisahoonedki olnud poliitilise põlu all, nüüd lubati ja lausa soovitati kolhoosidel restaureerida mõisakeskusi. Selle finantseerimiseks organiseeriti erinevat väiketööstust: rebasekasvatus, veinivabrik, kalakasvatus, põdravorsti-, metsseakonservi-, kalatööstus jms. Nende baasil oli lisaks rahateenimisele võimalik osutada ka teeneid partei rajoonikomiteedele ja teistele instantsidele, kellest sõltus erinevate materjalide ja ostulubade saamine. Korraldati ka ulukijahte, külaliste vastuvõtte, saunaõhtuid ja söömaaegu. Nii restaureeriti Rägavere, Kolga, Saku ja Sagadi mõis.

Igatahes polnud Palmse mõis sisustatud Leningradist ostetud vene mööbliga. See oleks olnud minu jaoks lubamatu ajaloo rikkumine: Palmsesse ostetud mööbel võis olla veidi katkine, aga mitte vale.

Mööbli leidmisel aitasid mind Edgar Tõnuristi abikaasa Sonja ja tema kasutada olnud must Volga. Sonjal olid mingid niidid leidmaks vana mööbli müügipesasid. Pealegi vabastas ta mu ebameeldivast kohustusest käia Toompeal ministrite nõukogu esimehe juures Palmse ostude jaoks raha küsimas. Ka seda tuli teha ja see kujunes tavaliselt tõsiseks noomimiseks, et miks ma ei leia terveid asju, sest restaureerimine on liiga kallis. Vahel oli etteheide ka põhjendatud.

Antikvaar Kangrol oli kuus väga katkist ja väga ilusat inglise regency stiilis tooli. Tundsin kohustust need päästa: kuus kartulikotti, nendes kuus hunnikut toolipulki. Toolide restaureerimine tähendas tüvimahagoni poleeri, lõiget, madalaid vedrusid, kvaliteetset nahka, lehtkulda, mida siin riigis ei olnud. Oli vaja valuutat, et Soomest osta, ja lubasid, et ostma minna. Ka siin sai Sonja aidata.

Õnnestus osta endise ohvitseride kasiino suur vana mängutoos, mõttega leida talle koht kõrtsis (sobikski teomajja). See vana kägisemisega alustav pill oli nii võimas oma polkade ja masurkadega, tsaarihümnist rääkimata, ja seisis ringkäigu lõpus, kus lahke giid ta maksu eest käima pani. Uudis mängutoosist levis ja tekitas teisteski soovi omada sellist muusikariista. Üks vana interjöör ei saagi olla vaimustustäratav ilma tarbekunsti, vanade portreede ja ajalooliste tegelaste isiklike asjadeta.

Pidime ostma Rubensi maali koopia, mis kujutas uinuvaid kaunitare ja saatürit ning oli hiigelsuure formaadi ja kuldraamiga, et saada suurt kullatud trümoopeeglit, mis lõpuks siiski ei õnnestunud.

1975. aastal elasin Palmses ühes kuuridereas, mis oli ehitatud nüüdseks lammutatud „uue söögitoa” tiiva vundamendi ette. Minu tudengid, kellega olin mõõtmispraktikal, magasid peahoone ette ehitatud pioneerilaagri barakilobudikus. Olin alati nii enda kui ka teiste mugavuse suhtes ükskõikne. Olin vähenõudlik spartalane, kõige olulisem oli jooniste täpsus.

Oli udune varahommik, läksin oma koeraga üle maanteeallee ja jõudsin mingile ammu maha jäetud, madalate kiviaedadega teele. Järsku oli mu ees vana talunaine. Küsisin: „Kuhu see tee viib?” Tema: „Eks seda teed pidi ratsutas parun (Carl Magnus) iga päev oma naise hauale.”

Mulle oli antud tegelane, surnud Betsy abikaasa. Sama vanamutike teadis veel, et surnud noorprouat nähti tihti aknalaual istumas (kummitamas), ja kõik olid lapse pärast mures.

1817. aastal suri Carl Magnuse isa ja Magnus pääses Venemaalt, Napoleoni sõjast tagasi.

Tema armastatud abikaasa, 1821. aastal surnud Elisabeth von der Pahleni hauamonument asub Ilumäe kabelis.

1922. aastal oli Palmse viimane paruness Kitty lesestunud ja kolinud Pahlenite linnalossi Toompea lossiplatsil (praegu Saksa saadiku residents). Ta võttis linna kaasa saalipeeglid ja biidermeiergarnituuri, mis oli Palmses seisnud rohelises piljarditoas. Ülejäänu müüdi oksjonil. Õnneks leidsin ühe Carl Magnuse aegse 1817. aastast pärineva saalitooli endisest saunast, mis 1976. aastal oli veel lihtsa suure palkmajana püsti. Selle järgi on tehtud saali lisatoolid.

Varatalvel 1983 tegin inventuuri Palmse vanas valitsejamajas, kuhu oli paigutatud kokkuostetud mööbel – pilla-palla, restaureerimata, üleni kollase dustiga (DDT) kaetud. Tol ajal polnud veel teada selle aine mõju inimesele, see oli pandud igaks juhuks puukoide tõrjeks.

Ootamatult üllatati mind küsimusega, kas ma oleksin nõus Palmset sisustama. Olin selle kõigega tegelenud rõõmsast huvist, seda nimetati tookord tööks ühiskondlikes huvides ja see oli hinnatud teguviis. Olin ERKI mööbliajaloo õppejõud ja senini kõike teinud nii, nagu

77

oli võimalik teha, paljuga sellest rahule jäädes. Määravaks sai eesti vanasõna „julge hundi rind on rasvane”. See rasv ehk raha kuluski ära, sest olin lahkunud ka ERKIst ja veetnud suve Ruhnus Limo ranna laulval liival.

21. juunil 1984 pidi Palmse mõisa peahoone esimene korrus valmis olema. Olin saanud igasse tuppa midagi osta.

Aleksander Umbergi suur must söögitoa garnituur oli küll väga vale, lootsin leida suure mahagonist puhveti (see tuli alles 1994 ja järgmine 2001).

Teine korrus oli siis veel päris laiali. Siiani oli olnud korralik põrandavärv ikka pruun. Mida teha suurte pragudega, kus ükski pahtel sees ei seisa? Jõudsin seisukohale, et põrandapraod ongi need, mis näitavad, kui ilus vana põrand on. Vana värvi mahavõtmine oli siis veel nii uskumatult võõras mõte, ka mulle. Lasin põranda ilma pahteldamata hallikaspruuniks värvida.

Kaks suurt lahendamata põhimuret oli ostetud mööbli kordaseadmine ja teise korruse seinamaalingute taastamine.

Sondeerimine oli tehtud. Leitud katkendid andsid midagi nii erilist, et Tallinna restaureerimisvalitsus keeldus seda tööd tegemast. Leningradi täitevkomitee restaureerimisvalitsuse direktor ütles sondaaže vaadates: „Sellist asja pole olemas!”

Meenuvad T. M. Sokolova viimased sõnad Ermitaažis: „Ärge kunagi unustage, et teil seal on kõik teistmoodi! Ärge meie juurest otsige!”

Otsustasin hakata seinamaalinguid ise kokku panema, sest sondaažid olid ju olemas ja see tähendas faktide rida. 18. sajandi lõpus valminud Ermitaaži saale oli tollal jäädvustama kutsutud tallinlane Eduard Hau. Tema nõelpeeni ja teravaid akvarelle luubiga uurides märkasin õhukest musta kihti peegellae akantusel. Oli näha, et kõik karniisid ja ka peegellae servakumerus (Hohlkehl) oli akantuselehtedega illusionistlikult, vormi imiteerivalt hallikasmusta ja musta varjutooniga üle maalitud. Nüüd oli vaja Kunstifondist, kus müüdi värve ainult Kunstnike Liidu liikmetele, temperavärve saada.

Hoonetes elanud põlvkondade vaim ja maitse oli 1939. aastal lõplikult hävinenud koos lootusega. Oma tõde oli Pahlenite järeltulija Gisela Johansoni hilisemas märkuses: „Sie können ihre Stuben machen, aber sagen Sie niemals, dass wir so gelebt haben!” See tekitas ebamäärast süütunnet, kuigi stilistiliselt olid olnud minu valikud õiged. 700 aastat siin elanud baltlaste järglast mööbliajalugu ei huvitanud ja seetõttu puudus tal oskus tehtut hinnata.

78

79

80

A big, empty house in which only the lineage is known: We have facts regarding births, marriages, deaths, generations, and construction, but we do not know how these people lived. Imagine standing in front of empty rooms and needing to create a plan of some sort without knowing your means or what unexpected surprises might emerge. You would like to capture the truth and choose wisely, but the choices depend on the possibilities offered.

Houses always have stories to tell and if you are perceptive enough you will, through the energy preserved in the house, get an idea of the interior designs. You will form connections and the abandoned house will no longer be a collection of rooms, but a memory of the people who have lived there.

When I was commissioned to design Palmse Manor in 1972, I had been lecturing in art history for ten years, had researched the old furniture of Tartu and Tallinn, had taken part in trips with Ella Vende to register furniture in Estonian country churches, and had practiced at the Hermitage. Understanding is a process. It does not come with a plan or measurements. You have to take time and be patient. You also need to know the history of the interior in order to put the century and the people that once inhabited the rooms back together from single remaining details. What was most challenging was to decide upon the furniture while keeping in mind the stylistic whole. The sondages made in 1975 showed 4–5 layers of glossy submarine colors that originated from the Palmse Pioneer camp period.

I slept in the dining room, where I saw the glimmer of the beginning of the 17th century underneath the windows, and elsewhere pink-red and ultramarine. During the wiring, ornaments and wall designs, light, mostly pearl-gray wall surfaces, and a broad ornamental friseur – beginning of the 19th century, Empire – emerged from under the 5-cm-thick plaster layer of the 1917 renovations. The entire ground floor was like that. Only the entrance hall staircase was in a weighty rustic style, which appeared robust to the inexperienced eye (people in Tallinn were already saying that its rough marble faux should be replaced by a more refined one).

In 1972 a research group collecting ethnographic data visited Lahemaa National Park. The person appointed for the furniture in Palmse Manor was Lembit Odres, a well-known historian. They had questioned schoolchildren as to whether they had furniture or other items at home that came from Palmse Manor, and if they would be willing to give or sell it back. We visited all the homes that had furniture from the manor. The nicest discovery was made in Palmi cottage, which had items from the end of the 19th century and neo-Rococo furniture from the manor’s ballroom. One of the last chambermaids remembered a gray, silk corner sofa. As a result, we received a volatile selection of old furniture that proved difficult to match with new items. It was only later that people started writing us about the items their parents had bought from auctions nearby or from the Baltic Germans leaving for Germany in 1939. Those items had belonged to the lives of the Baltic Germans. There might

81

have even been things belonging to the Russians who repatriated after the Revolution. This is how a Jacob-Desmalter desk and bookcase ended up in Palmse – they had been bought from a wealthy Russian merchant by the Baltic Germans. Luckily the descendants of the Pahlen family brought me plenty of photos of the most valuable items – two Jacob-Desmalter bookcases – from the new living room of the 1845 extension. These two cases gave me grounds to use a glorious Russian merchant’s desk in Carl Magnus’ study.

The Soviet financing system did not allow the purchase of privately owned old furniture.

Finally, a special permit was acquired for furnishing Palmse Manor, the center of Lahemaa National Park. Up until that point manor houses had been scorned for political reasons; later it was even advisable to restore manors. In order to finance the project, different small enterprises were set up: a fox farm, winery, and wild game and fishing industry. These enterprises provided special services for the Communist Party elite, the people in charge of permits for different materials.

Also, hunting events, various receptions, and sauna parties were organized. This helped to restore Rägavere, Kolga, Saku and Sagadi Manors. At any rate, no Russian furniture from Leningrad was used in Palmse. In my book that would have meant an inadmissible breach of historical conventions: The furniture bought for Palmse may have been a bit shabby but it was never the wrong sort.

Edgar Tõnurist, his wife Sonja who knew all the places, and their black Volga car helped me in finding furniture. Sonja soon also took over the tedious and repetitive task of asking for money from the authorities at Toompea. This had to be done as well, and more often than not a reproach followed, since the people in charge did not understand why they should pay for expensive restorations instead of buying new furniture.

Kangro, an antiquarian, had six beautiful but very broken Regency chairs. I felt obliged to save them – all six bags of chair parts. Restoring these chairs meant mahogany polish, low springs, high-quality leather, and gold sheets – none of it available in this country. We needed foreign currency as well as permits to buy everything from Finland. Again Sonja was of much help.

We managed to buy a big, old jukebox from the former Officers’ Casino. This old, rickety instrument played polkas and mazurkas mighty well, not to mention the Tsar’s anthem. Tourist guides used to end the tour by turning the jukebox on for money. News of the jukebox spread and others wanted to have something like that. An old interior cannot excite without applied art objects, portraits, and personal items of historical figures.

In an unsuccessful attempt to get a large, gilded trumeau mirror, we had to buy an extremely large copy of Rubens’ painting in a golden frame depicting sleeping beauties and a satyr.

In 1975, I was living in a shed built in front of the foundation of the ‘new dining room wing’ that is now demolished. My students on the practice trip slept in a shabby Pioneer camp compartment in front of the main building. I have always been neglectful in matters of my own, as well as other people’s comfort. I lived like a modest Spartan, but was demanding in the accuracy of the drawings.

Early one foggy morning I walked my dog along a derelict dirt road lined by low stone walls. All of a sudden an old farmer’s wife stood in front of me. I asked her: “Where does this road go?” She answered: “The Old Baron (Carl Magnus) used it to ride to his wife’s grave each morning.” She also told me that the dead young wife is often seen in the window (haunting). I was granted the characters I needed. In 1817, Carl Magnus’ father had died and he was able to return from the Napoleonic Wars. The tombstone of his beloved spouse Elisabeth von der Pahlen, who died in 1821, is located at Ilumäe Chapel.

The last Baroness Kitty of Palmse had widowed in 1922 and moved into the von Pahlens’ town palace on Toompea Castle Square (now the residence of the German ambassador). She brought the hall mirror and the Biedermeier garniture, which had been a part of the green pool room in Palmse, to town with her. The rest was sold in an auction. Luckily I found an assembly room chair, made in 1817, that I used as a model for the others.

In the early winter of 1983 I conducted an inventory check on the old estate manager’s house in Palmse where we stored all of the collected furniture. It was scattered all over the place, in need of restoration, and covered in the yellow dust of the pesticide DDT. It was used for the moths, as the adverse effects of the substance on humans were not known at the time.

It was then I got the unexpected proposal to restore Palmse. I had been engaged with similar activities out of sheer interest – or to use the rhetoric of the time – I had stood for the interests of the community. I was a lecturer in furniture history at the Art Institute and tried to do things in the best possible manner – I was generally satisfied with my work. The Estonian saying, “a bold wolf has a fat breast”, helped me to decide. This fat, in the form of money, was vital for me, since I had left my job at the institute and spent the summer on the singing sands of Ruhnu Island.

21 June 1984 was the date for the first floor of Palmse’s main building to be finished. I had bought something for each room. A. Umberg’s large, black dining-room garniture did not match at all; I had hoped to find a large mahogany buffet (I did in 1994). The second floor was a mess. Up to this point everyone expected a decent floor color to be brown. And what to do with the cracks that would not hold putty? I reached the conclusion that cracks are the markers of a beautiful old floor. Scraping off old paint was a novel idea back then, even for me. I had the floor painted gray-brown, without puttying the cracks. The two unresolved issues were fixing the furniture and the restoration of the second-floor murals. The sondages revealed something special and the Tallinn renovation office refused to take up the job. The director of the Leningrad restoration head office commented on the sondages, saying that it was impossible, that such murals did not exist. I recalled the words of T. M. Sokolova from the Hermitage: “The Baltic region is very different from Russia; do not look for similarities here!”

I decided to put the murals together by myself; after all, the sondages had shown the sequence of the fragments. For this I used Eduard Hau’s aquarelles from the end of the 18th century depicting the Hermitage. Following his lines, which were as thin as a hair even with a magnifying glass, I noticed a thin black layer on the acanthuses of the mirror ceiling. All the cornices and the curving edges of the mirrored ceiling (Hohlkehl) were adorned with two-dimensional acanthuses; the form was imitated by black-and-gray line shading. I needed tempera colors from the Artists’ Union shop.

The spirit and taste of the generations that had lived in these buildings had left for good in 1939, along with hope. There was truth in the words of Gisela Johanson, a descendant of the von Pahlens: “Sie können ihre Stuben machen, aber sagen Sie niemals, dass wir so gelebt haben!”

This made me feel vaguely guilty, although the stylistic choices for the house had been correct.

However, the Baltic German family that had lived in Estonia for 700 years was not interested in the history of furniture; therefore, she was unable to appreciate our accomplishments.

83

R채gavere m천is

84

Rägavere mõis asus Tallinna ja Peterburi vahel, postitõlla päevateekonna kaugusel Narvast Tallinna poole. Kinnistuna oli koht tuntud 1467. aastast. 18. sajandil omandas selle Tallinna ehitusettevõtja ja salanõunik Johan Kaulbars, kes elas põhiliselt Tallinnas. Rägavere oli talle esinduslik peatuspaik teel Peterburi, suvekodu, lisatulu allikas ja lõpuks vanaduspäevade rahupaik. Kaulbarside tütar abiellus noore kunstniku Carl Timoleon von Neffiga, kes maalis ka Eesti talupoegi, muuhulgas siidiläikelise triibulise seelikuga talunaist aastal 1859. Kunstiajaloolase Voldemar Vaga meelest oli see talurahvale uskumatult sobimatu seelikumaterjal võltsing. Ometi kingiti mulle ürgvana Ruhnu naiste vest, mis on õhukesest, läikiv-siidisest peenvillasest materjalist ja samasuguste klassitsistlike triipudega nagu Neffi maali talunaisel.

Ehk polnudki see tollane elu nii suitsune ja algeline!

Neff oli väga kiindunud Rägaveresse, ta oli seda korra isegi ostmas, kuid kaup jäi pooleli. Hiljem elas ta Peterburis ja sai kunstnikuna kuulsaks. Tahtsin väga ka mõnd Neffi maali Hoffmani omade kõrvale, kuid kunstimuuseum ei näinud võimalust deponeerida ja lahenduseks sai koopia.

1856–1922 olid Rägavere ja naabermõis Mõdriku von Dehnide perekonna käes. Von Dehnide viimane teenija kirjeldas tolleaegse mõisa sisustust: „Sinine salong oli proua Dehni buduaar, tema elutuba. Proua ajal oli siin sinine triibuline tapeet, kirjutuslaud bonheur-dujour-inglikesega ja sinise kattega mööblit”.

Bonheur du jour on naiste kirjutuslaud 19. sajandi teisest poolest (Louis XVI stiilis). Sellest vormist tekkis kujult sarnaseid, erineva pealisviimistlusega laudu, mis olid väga populaarsed.

18. sajandi mõisates ei tuntud söögitubasid. Hommiku- ja õhtueine serveeriti apartementi. Pidulikku lõunat söödi seltskonnaga hoone kõige kaunimas ruumis. Selleks puhuks toodi sinna laud, mis peale lõunasööki ära viidi. Tegemist oli piduliku sündmusega, mida saatis elegantne vestlus. Eesti mõisate puhul võib märgata, et 19. sajandi juurdeehituste käigus lisandus kindlasti suur söögisaal, serveerimisruum ja uus köök. Kui terviklikku ümberehitust ei toimunud, siis tehti hoonele pikendus. Uutel söögitubadel oli ka kasvatuslik funktsioon.

Lauas viibis kogu perekond, v.a lapsed, kes veel ise ei söönud, ja koduõpetajad ning virtin (tavaliselt eestlane). Toimus vestlus saksa, inglise või prantsuse keeles, millest kõik osa võtsid.

Söögitoa sisekujunduse stiil pärineb tavaliselt 1860ndatest: dekoratiivtalade või -laudisega laed, seintel 2/3 kõrgusega puitpaneelid, nendega sobivad uksed. Seinapind paneelide kohal oli kaetud tumeda lillelise või paksu pressitud tapeediga, servalaual dekoratiivsed nõud või maalid. Kõik oli tume ja puidune, ka akende orvad. Kardinad ei pruukinud olla ettetõmmatavad, kuid nad olid dekoratiivsed ja rasked. Detailide elemendid võeti Eestis tavaliselt gootikast või renessansist, materjaliks tumedaks peitsitud okas- või kasepuit.

Sellises söögitoas pidid olema samas stiilis puhvetkapp, suur pikakstõmmatav söögilaud, mida kaeti valge linaga, kõvema polstriga ja käetugedeta söögilauatoolid, tee- või kohvisamovari laud ja tavaliselt ka seinakell, mõnel juhul inglise põrandakell. See oli söögituba, kus toimusid kõik sööma-ajad. Talved olid mõisas pikad ja igavad, liiguti saanidega. Iga külaline oli väga oodatud, mõni neist jäi kuuks või paariks. Suuremaid koosviibimisi valmistati pikalt ette. Tuntud oli rikkalik külmlaud. Laual olid balti rosolje, kilud, pasteedid, täidetud pirukad, puljong rohke rohelise sibulaga, seapraad paneeritud sibulaga, pasha ja safranikringel, vodka otse jää peal. Teelaual sumises samovar hommikust õhtuni. Vestlus, muusika, tants, väljas paukus vana aja pakane, tubades õhkasid ahjud oma erilist kodust soojust.

Rägavere Manor is located between Tallinn and St. Petersburg, a day’s journey by horse-drawn carriage from Narva to Tallinn. The site, known already from 1467, was purchased in the 18th century by Johan Kaulbars. Kaulbars was a building proprietor and privy councilor who mainly lived in Tallinn. For him Rägavere was a classy stop on his way to St. Petersburg, his summer residence, a source of additional income, and a retreat during his final years. The Kaulbars’ daughter married Carl Timoleon von Neff, a young artist who painted Estonian peasants, including the one of a peasant woman with a striped silky skirt in 1859. According to Voldemar Vaga, an Estonian art historian, this skirt fabric, which appears to be extremely unsuitable for peasants, pointed to a fake setting for the painting. Nevertheless, I was once given a woman’s vest, brought from the Estonian island of Ruhnu, which was made from thin, silk-like shiny wool and had similar stripes to those in Neff ’s painting. Maybe life back then was not as wild and primitive as we tend to think after all. I would have liked so much to put an original Neff painting on Rägavere manor’s wall alongside Hoffmann’s, but, due to the circumstances, we had to do with a copy.

During 1856–1922, the owners of Rägavere, as well as Mõdriku, the neighboring manor, were the von Dehns. We have a description of Rägavere by the last surviving servant of the von Dehns: “The blue salon was Madame Dehn’s boudoir, her living room. During Madame’s lifetime the boudoir had blue striped wallpaper, a bonheur-du-jour writing desk with angels on the top, and some furniture covered in blue fabric. Bonheur-du-jour is a type of lady’s writing desk dating back to the second half of the 19th century (Louis XVI style). That particular shape of desk gave rise to various other desks that differed only in their top design and were very popular.

18th century manor houses had no dining rooms. Breakfast and dinner were served in the apartment, and festive dinner events were held in the best-looking room of the manor. For these occasions a table was brought in and later removed. Large dining rooms, serving rooms and kitchens were noticeably added to most of the Estonian manors during 19th century construction works. The new dining rooms also had an educational purpose. The whole family, including the tutors, gathered around the table to converse in German, English or French.

The dining room design originated usually from the 1860s: beamed or wooden ceilings, wooden panels covering 2/3 of the wall surface, and matching doors. The panel tops served as shelves for decorative items, and the wall surfaces above the panels were covered with dark, flower-patterned or thick, imprinted wallpaper. Everything was dark and wooden. The drapes were not always movable; nevertheless, they were heavy and decorative. In Estonia, detail elements were usually copied from the Gothic or Renaissance period; the material was dark, varnished birch or softwood.

Such dining rooms contained a china cabinet, a large extendable dining table, covered with a white tablecloth, hard-padded dining room chairs, a table for tea or coffee cooker, a wall clock, or – in some cases – an English floor clock. All meals were eaten there and guests were very welcome. At carefully prepared larger events local delights were served: Baltic rosolje, kilu, pâtés, pies, broth sprinkled with an abundance of spring onion, pork steak and breaded onions, pasha, saffron bread, and vodka on ice. A samovar stood ready on the tea table; conversation, music, dancing and cozy warmth from the stoves left the winter frosts outside.

85

86

Suuremates linnades olid söögitoad varem olemas. Eestis kujunes välja kindlate üldtunnustega ampiir- või biidermeierpuhvet, mille juurde kuulusid kerged stiilsed roopunutisest põhjaga toolid. Baltisaksa kirjanik Monika Dehio kirjeldab Tallinna interjööre: „Need pidid ühed vaesed, kuid kenad inimesed olema, nende napilt sisustatud elutoas oli punasest puust puhvet kuue ukse ja kolme sahtliga, nagu peab”.

Üldises Eesti NSV kolhoose nakatanud ajaloolise arhitektuuri taastamise vaimustuses oli majandijuht Erich Erilt otsustanud oma liikmetele ja, nagu ta ütles, ka Eesti rahvale, kinkida tagasi Rägavere mõisa, kus ta ise kunagi koolis käis, siiani mäletades trofeedesaali kujundust ja inglit laekumeruse nurgas. Seda oli võimalik teha tulutoovate lisaettevõtete, karusnahakasvatuse, puidutöökoja, veinivabriku, õmblustöökoja toel. Mõisahoone taastamiseks oli eriti kasulik puidutöökoda. Sinna oli koondunud häid tislereid ja kogu suures riigis oli puudus kvaliteetsest mööblist. Üks suurimaid tellijaid oli Moskva Aatomifüüsika Instituut.

See kontakt võimaldas Moskva eksperimentaaltapeetide vabrikust tellida Rägavere mõisasse kuldsete roosigirlandidega originaaltapeetide koopiaid.

Varaklassitsistliku peahoone sisekujundus oli tehtud Johann Schultzi, eesti klassitsismi tuntuima stukimeistri poolt. Saali kõrvalruumide karniisid ja dekoor oli väga peen rokokoo ja hargnes Hohlkehl’i (peegelvõlvi) nurgadetailidest madala ornamendina kaugele lae peegelpinna peale. Kõrvalruumide lagedes oli Schultz kasutanud oma varaseid rokokoomeeleoludes nurgadetaile.

Restaureerimiskultuur oli alles algastmes, Eestis ei olnud vajalike oskustega ehitajaid.

Karpaatiast palgati hutsuulid, kes veel loomulikul viisil krohvida oskasid, suveks terve perega kohale sõitsid ja viljakoristamise ajal jälle kadusid. Ühel päeval märkasime ehmatusega, et laedekoori hargnevad detailid olid pahtlilabidaga maha lükatud. Mida ei ole, seda ei pea ka taastama! Schultzi peensus oli hutsuulidele liiast. Need taastas skulptor Cornelius Tamm pärast põhjalikku uurimistööd. Ta oli Schultzi töödega kokku puutunud Saue mõisas, kus laestukk veel loetavalt alles oli. See ülesanne oli ohtlik, kuid köitev. Asjatundlikkus ja visa kannatlikkus viis 200 aastat tagasi sangviinpliiatsiga tehtud äärejoonte leidmiseni ja portreereljeefide määramiseni. Sellele põhines stuki taastamine.

Minu lugupeetud vana ornamendi- ja stilisatsiooniprofessor Albert Hansen tuli Rägaveret vaatama ja tagasisõidul esitas küsimuse: „Kas me oleme siis nüüd nii kaugel, et hakkame parunite elumaju tagasi tegema?” Pean tunnistama, et olin juba klassikalisele arhitektuurile, mis ei pruukinud ainult „meie oma” olla, liiga lähedale jõudnud ja temast võlutud. Eelistasin tagasisidet lubavat ja aeglast, puhastavat vanade arhetüüpide tunnistamist kasutavat lähenemismeetodit, mis oli omane Kaare Klinti koolkonnale Taanis.

Endisest kabinetist ja lastetoast sai suur söögisaal. Nurkades seisid kolm uut hollandi kaigaslauda, nendest võis ruumipikkuse laua kokku tõsta. Puhvet oli Virumaalt ostetud, üks päris tavaline, historitsistlik, uusbarokk-stiilis, võib-olla Peterburi töö, ei midagi erilist.

Serveerimislaud oli Dehnide poolt saadetud vana foto järgi tehtud koopia lauast, mis oli nende söögitoas. Ilusad afgaani vaibad pääsesid selles ruumis mõjule.

Sagadi mõisast pärines üks suur garnituur tugitoole, mis on valmistatud 20. sajandi alguses ja nende kohta võiks öelda lihtsustatud kolmas ampiir. See suund tekkis umbes 1910, kui oldi juugendstiilist tüdinenud.

Rohelise tekstiiliga kaetud salongis olid haruldase kujundusega pirnipuust puhkemööbli garnituur, suur kuldne rokokoostiilis trümoopeegel ja figuraalne kaminakell. See oli kõik väga eriline, võrreldes Palmse ja Sagadiga.

In bigger cities dining rooms were common earlier. A distinct Empire- or Biedermeier-style china cabinet developed in Estonia – it formed a set with stylish chairs that had woven reed seats. Monika Dehio, a Baltic-German writer, described interior designs from Tallinn: “They must have been poor but nice people. Their scantily furnished living room had a proper redwood china cabinet with six doors and three drawers.”

During the renovation craze that spread amongst the collective farmers in the ESSR, Erich Erilt, a farm director, decided to give Rägavere Manor back to the people. He had attended Rägavere School, located in the manor house, and remembered the trophy hall design and the angel on the curves of the ceiling. The renovation could be undertaken only due to other profitable business ventures of the farm, such as the fur trade, timber plant, wine, and sewing factories. The timber plant, which had brought together some fine craftsmen, was especially useful for the renovation. One of the plant’s biggest clients was the Institute of Nuclear Physics in Moscow. This contact became useful when ordering copies of the original golden wallpaper with rose garlands from the experimental wallpaper factory in Moscow.

The interior of the early classicist main building was designed by Johann Schultz, the bestknown master of stucco in Estonian Classicism. The cornice and the decor in the rooms adjacent to the ballroom were a very refined Rococo that spread in low-relief ornament from the concave corner details to the mirrored surface of the ceiling. Schultz had used his earlier Rococo-style corner details to decorate the ceilings of these rooms.

Restoration as a field was just taking its first steps in Estonia and we did not have builders with the necessary skills. Hutsuls, skilled at plastering walls, were brought in from the Carpathian Mountains. They came with their entire families for the summer season and went off again for the harvest. We noticed one day that the ceiling décor had been scraped off with a trowel on the consideration that what is not there need not be restored. The refinement of Schultz was too much for the Hutsuls. The details were finally restored by Cornelius Tamm after a thorough research. He had seen Schultz’ work in Saue Manor, where the stucco was still visible on the ceiling. The task was dangerous but fascinating. Tamm’s competence and persistence finally led to the discovery of the drafts of the 200-year-old original designs. These became the basis for the renovation of the stucco.

Albert Hansen, my much-respected professor of ornament and stylistics, came to inspect Rägavere and on his way back asked me a question: “Are we really going to restore the households of the Baltic Barons now?” I have to admit that at that point I had already become too close to and fascinated by the ‘foreign’ Classical architecture.

I much preferred the ergonomic method that cherished the old archetypes, a method inherent to Kaare Klint’s school in Denmark. The former office of the manor and the nursery were turned into a dining room. Three new Dutch trestle tables that could be combined into one long table were put in the corners of the room. The china cabinet, bought from Virumaa County, was rather the usual neo-Baroque kind, nothing special. The serving table was a copy of the original Dehn dining room table. The pretty afghan carpets stood out from the rest of the design. A large set of armchairs in a simplified Empire style (from the beginning of 20th c.) came from Sagadi’s manor house. This style developed around 1910 when people had become bored with Jugendstil. The salon, in green textiles, boasted a pear-tree resting furniture set of unique décor, a huge Rococo-style gilded trumeau mirror and a mantelpiece clock. All of this was really special when compared to some other manors, such as Palmse and Sagadi.

87

Alumise korruse põhjapoolse anfilaadi ruumid on kõik võlvitud, neid kasutati panipaikadena (õuna-, juurvilja- ja koliladu). Vanast köögist, kus mantelkorstna all oli olnud lahtine tuli, millel süüa tehti, püüdsime teha nn portselaniköögi, mille seinakappidesse korjasime külast leitud ja mujalt ostetud 19. sajandi tarbenõusid.

Uuestisisustatud Rägavere mõisa eluhoonesse oli võimalik muretseda rikkalikult vana mööblit, häid vaipu, Oskar Hoffmanni maale ja Carl Timoleon von Neffi ühe maali koopia, kaks barokkmaali, Amandus Adamsoni skulptuur „Merekohinat kuulates”, Prantsuse 18. sajandi lõpu klassitsistlik gobelään, ehistarbekunsti. Seetõttu mõjus ta rikkama ja hoolitsetumana kui teised. See oli armastatud kammermuusika kontsertide koht, kus külastajate sisemine kultuur oli nii kõrge, et ei olnud probleeme väärtusliku sisustuse kasutamisel.

Ameeriklane, kes ostis Rägavere mõisa, läks kõike parandama: barokne paraadtrepp sümmeetriliseks, hinnalised Moskva armatuurid trepi üliuljast uut suurust veelgi rõhutamas.

Eesti valgustusaja mõisates oli esimene, võlvitud korrus majapidamiskorrus. Dehnidel oli trepi teise poole kohal vannituba. Ühe poolega trepp sobis hästi maja puändi, Schultzi stukksaali jaoks. Nüüd on see suurenenud vestibüüli ja paraadse trepi kõrval muutunud proportsionaalselt väikeseks.

Ostetud mõisahoonega kaasa saadud vana eesti mööbel ei ole uues kujunduses kohta leidnud. Need veidrad esemed seisavad vanas aidas, mille lagunevatest kassiaukudega ustest on sügistalvised udud ja sulad juba mitmeid aastaid läbi tuulanud. Ilmselt on olnud piinlik sellist „kolu” ka tagasi pakkuda.

Rägaverre on nüüd tekkinud väga 21. sajandi interjöör, mis on suutnud ajaloolise tõe seljast maha raputada. Aeg on mulle näidanud, et võõrad ei vaja Eesti ajalugu.

88

The rooms on the first floor’s northern enfilade were vaulted; these were used as storage.

We tried to turn the old kitchen, where an open fire under the chimney-mantle was used for cooking, into a kitchen full of china, and filled the cabinets with different 19th century dishes that we either found from the village or bought.

We had the opportunity to furnish the newly renovated Rägavere Manor with plenty of antique furniture and good rugs, paintings by Oskar Hoffmann, a copy of Carl Timoleon von Neff ’s work, Amandus Adamson’s sculpture, an 18th century French tapestry, and smaller decorative objects. The house therefore seemed better off than other similar manors. It became a muchloved venue for chamber music concerts, and as the level of the conduct of the audience was impeccable we never experienced problems with valuable interior items.

The American who bought Rägavere started to repair everything: He made the Baroque one-sided staircase symmetrical and set up the extravagant light fixtures made in Moscow to emphasize the grandeur of the stairs even more. During the Estonian age of Enlightenment, the first, vaulted floor of the manor was reserved for housekeeping. The Dehns’ bathroom was actually located above the other side of the staircase. The one-sided staircase suited the concept of the central Schultz stucco ballroom well. Now the ballroom seems disproportionately small in comparison to the enlarged hall and the festive staircase.

The old Estonian furniture, acquired by the purchase of the manor, has not found its place in the new design. These quaint objects are now stored in an old outbuilding, the shabby doors of which have let the mists and thaws of our winters wreak havoc on the stored items. As for now, Rägavere’s manor house has a very 21st century interior that has managed to brush off the ‘historical truth’. Time has shown me that strangers do not need Estonian history.

Ruhnu

89

Ruhnu vanas kirikus on Kuramaa hertsogi, kelmi näoga punapea elusuuruses portree. Istusin laubaõhtustel jumalateenistustel alati tema vateeritud, triibulisest siidist pükste all ja mõtlesin S. Lagerlöfi Gösta Berlingile, kelle eest võis käe tulle panna... Tundsin, et sulan üles sellel saarel. Mere taha jäi tunne, et võin ju teha, aga õigesti ma asju ei näe, parem kui ma Eesti head mainet ei rikuks... Olin lihtsalt õnnelik inimene õige koha peal, õiges sõiduvees. Tundsin, kuidas armastan iga jalatäit, mida astusin, iga vana riideräbalat, mille aida põranda alt leidsin, ja vana rootsikeelse ajalooõpiku väljarebitud pilte, kus kõigile Rootsi suurmeestele olid sarved pähe joonistatud.

Mul oli sel saarel korstna ja pliidita, suitsunud laega rehetuba. Hommikul päike, sinine meri, valge liiv, paljad lapselapsed, mustikamets, pealelõunal kõrge must lagi, tahmased seinad, muldpõrand heintega külje all, madalast ukseaugust paistvad putked, pannkoogid lahtisel tulel „äildflakeni” all.

Igal ööl käis naabruses Läänest püütud muusikaga disko.

Raadiolained olid seal vabad, segajaid ei olnud. Selmal oli heina ja lehmi nii palju, kui ta pidada jõudis. Kolhoos Vaba Elu oli läbi kukkunud ja likvideeritud. Tundsin end siin vanakuradi vanaemana seitsme maa ja mere taga, mul oli vastistutatud õunaaed ja mõõdetult sirged porgandipeenrad.

Minu tudengid mõõtsid ja joonistasid siin aastail 1974– 1982, aga oleks vaja, et keegi, ja mitte üksi, mõõdaks veel alles olevat Ruhnu kultuuri, uuriks ja paneks kokku raamatu.

90

91

Ruhnu’s old church has a portrait of the Duke of Kuramaa, a life-sized red-haired man with a cunning expression. I always chose the seat under his striped silk hosen during the Saturday services and thought of S. Lagerlöf ’s The Story of Gösta Berling. I felt alive again on that island. The whole sea parted me from the feeling that I did not see things in the right manner and that it was best I did not destroy the good image of Soviet Estonia…I was in the right place, thriving. I felt love for the land underneath my feet, for each bit and piece I found from the floor of the barn.

I had a room with a sooty ceiling, without a chimney or stove. In the mornings there was the blue sea, white sand, grandchildren, and blueberry forest, and in the afternoons the dark ceiling and sooty walls, umbellifers visible from the low doorway, and pancakes baked on an open fire under ‘äildflaken’.

Each night there was a disco in the neighborhood with music recorded from Western radio stations. We heard these stations well, as there were no jammers. Aunty Selma had as many cows she could handle and plenty of milk. The collective farm, called Vaba Elu (Free Life), had failed and was closed. I felt as though I were behind a stone wall with my newly planted apple garden and straight carrot beds.

My students surveyed and drew here in 1974–1982, but what we really needed was someone to measure and put down the Ruhnu culture, as much as was left of it.

92

Moskva

93

Valmis Moskva Eesti Alalise Esinduse hotelli juurdeehitus ja ette võeti ka vana osa renoveerimine. Minu ülesanne number üks oli sisustada parteijuhi apartement ja number kaks ministrite nõukogu esimehe esindusruumid parimal tasemel stiilse mööbliga.

Oli juba perestroika ja võimalik ka Moskvat visiteerivaid Euroopa muusikajumalaid Eestisse meelitada. Usaldust tundmatu „Venemaa kolka” vastu pidi tekitama kutsujaga seotud interjöör. Need kaks ruumi tuli sisustada hea vana antiigiga. Kõik oli võimalik, kõik pidigi olema. Kui draakonitega ampiirmagamistuba ei olnud, siis Standard tegi selle ja poleeris ka, mitte paadilaki vaid šellakiga.

Nii Moskvas kui ka kogu Nõukogude Liidus oli ääretult raske öömaja saada. Tavalises hotellis aitas altkäemaks. Siin, Eesti esinduses, mõjus usaldusväärne nägu ja valge karp Kalevi linnupiima kompvekke. Kui häda käes oli, võis ka tooli peal magada. 1949. aastal Eesti meeskonnaga Sverdlovskisse üleliidulistele suusavõistlustele sõites magasin kolme klassitsistliku saalitooli peal. Soome näitusele tulles veetsin öö väikesel kullatud sohval, jalad üle ääre.

Kolleeg Vello Asi heitis õhtul piljardilaua peale, hommikul oli samal laual veel keegi hädaline, tedagi ei olnud ööseks välja jäetud.

Mõnikord õnnestus vanas majas ka voodi saada, kui suutsid ette tellida või hoolitses selle eest asutus, kes su komandeeringusse saatis. Need olid keldrikorruse suured toad, 4–5 voodit sees. Sealt oli juba suurem torm üle käinud. Vana sisustus polnud enam komplektne, kolme poolega tualettpeeglid ei pruukinud sobida proletaarse raudvoodiga. Kõikjal seintel, eriti pikas koridoris, rippusid koopiad sir Lawrence Alma-Tadema maalidest tumepunastes poleeritud raamides. Vana-Rooma, Kreeka ja Egiptuse elu, imekaunid inimesed – esimene kokkupuude viktoriaanliku stiiliga sotsialistliku elu taustal tekitas kummalise aimduse, un rêve de bonheur’i.

Minu külmades soontes hakkab veri soojenema, kogu minu tegutsemine on üks tagasipöördumine õnne ja heaolu juurde?

94

The renovation of the building housing the Permanent Representation of the ESSR in Moscow was undertaken after the extension to its hotel was built. My first and foremost task was to furnish the apartment of the Estonian Communist Party Leader and the official quarters of the Chairman of the Council of Ministers of the ESSR with top-quality stylish furniture.

The renovation took place during perestroika, and thus the time was just right for the stars of the European music heaven to start touring in Estonia. Trust of the stars, however, was to be won by the interior design of the initial hosting institution in Moscow. The two rooms meant for foreign visitors were to be furnished with good old antiques. The impossible-to-get Empirestyle bedroom furniture with dragons was made in the Standard furniture factory, finished with shellack and all.

It was extremely difficult to find accommodation in Moscow. While in hotels bribing was common, a trustworthy face and a box of Kalev chocolates was considered to be better currency in the Estonian Representation. When in dire need of a place to stay, even a chair would do. For example, when stopping in Moscow on my way to Sverdlovsk, in 1949 I slept on three classicist chairs. Another time, traveling to Finland, I had a small gilded sofa for a bed, my feet dangling over the edge. A colleague of mine, Vello Asi, slept on the billiard table next to another traveler who had not been turned down by the Estonian Representation staff either.

On some occasions, if we were able to book in advance, we even got a bed there. On such occasions we stayed in large rooms containing 4 to 5 beds. The rooms looked shabby.

The furniture did not match, since a fancy toilet mirror and a Soviet army bed are not exactly compatible items. Reproductions of Lawrence Alma-Tadema’s paintings in polished, dark-red frames hung everywhere. Ancient Rome, Greece and Egypt, beautiful people – my first encounter with the Victorian style set to the backdrop of Soviet life was awkward, un rêve de bonheur (Fr. A dream of happiness – a line from François Coppée’s poem). My blood warms in my cold veins – is everything I do like a return to happiness and well-being?

95

1980ndate alguses saadeti mind Moskvasse Sobinovski põiktänavasse kontrollima, kui palju Eesti saatkonna aegset mööblit veel alles on ja milliseid garnituure nad moodustavad. Räägiti, et mõned asjad, mis olid katki läinud, liikusid keskkütteruumi ja sealt ahju või siis kellegi ogorodi-datšasse. Ja tõesti! Keskküttekütja magas suurel prantsuse regency-stiilis (17. saj algus) lehtkullaga kaetud sohval (praegu Sagadi grotis) ja keldrikorruse vannitubades olid kullatud Louis XIV tugitoolid, küll katkise siidkattega, kuid suur valge vannilina lahendas puudujäägi. See oli kõige elegantsem shabby-chic tol ajal, sest need vannitoad olid avarad võlvitud keldriruumid, vannid vanaaegsetel lõvijalgadel vabalt ruumis musta-valgeruudulisel kivipõrandal. Shabby-chic’i hinnata oskavale inimesele oli see elamus, nii räpane ja õline keskkütteruum kui ka katkiste seinakahlite ja roostes torudega vannitoad.

Enne Oktoobrirevolutsiooni oli see maja gospodin Sobinovski muusikakool ja pärast Eesti saatkond kuni aastani 1940.

Mind hakkas huvitama, kumb nendest omanikest kõik selle silmnähtavalt prantsuse mööbli muretses: rikkalikus valikus täisgarnituurid, suured hiina fajanssvaasid, klassitsistlikud prantsuse vitriinkapid täis Meisseni portselani, hõbetatud rokokoostiilis metalltaldrikuid, mille pealt nüüd hommikuti puhvetist praetud mune pakuti, muidugi ilma portselanist alustaldrikuta! Kõik oli olnud väga suurejooneline! Hakkasin sügavat huvi tundma hr Sobinovski ja tema konservatooriumi vastu. Käisin Moskva Muusikamuuseumis ja nägin Sobinovski konservatooriumi tsaariaegsete interjööride fotosid, mis näitasid selgelt tagasihoidlikkust – peale paari haleda trümoo seal midagi suurejoonelist polnud. Järelikult oli kõik toredus Eesti Vabariigi saatkonnale ostetud ja Eesti Vabariigi oma. Kui restaureeriti eelpoolnimetatud vannitubade kuldseid tugitoole (nüüd Stenbocki majas), siis tuli ühe tooli alt välja kaubamärk Nordiska Kompaniet (tegutseb siiani Stockholmis). Uue vabariigi esimese Rootsi saadiku hr Lepa seletusel tegi kompanii juba 19. sajandi lõpus ajaloolise prantsuse mööbli koopiaid.

Sobinovski põiktänavas oli palju kvaliteetseid prantsuse mööbli koopiaid kuni André Charles Boulle’ini välja. Osa mööblit oli Viini Secessioni tunnustega. Ei ole usutav, et see kõik oleks olnud revolutsioonijärgsest vanakraamipoest kokku ostetud. Teadlik valik kabinettide, saali või suure salongi jaoks oli selgelt loetav.

I was sent to Moscow at the beginning of 1980s to find out how much and what kind of furniture from the former Estonian Embassy was still at Sobinovski Street. There were rumors that some of the broken furniture was taken to the heating room and from there either into the stove or to someone’s datcha. And indeed, the maintenance man slept on a large, gilded French Regency-style (beginning of 17th c.) sofa (now in Sagadi manor); in addition to that I found two gilded Louis XIV armchairs in the downstairs bathrooms, large white towels covering their thorn silk fabric. This could be called the most elegant shabby-chic of the time, since the bathrooms were located in the large vaulted cellars and the bathtubs stood detached on their lion paws on the black-and-white-checkered floor tiles. For someone fond of such shabby-chic it was an experience – both the filthy and greasy heating room, as well as the bathrooms with their broken wall tiles and rusty pipes.

The house accommodated Mr. Sobinovski’s music school before the October Revolution and later, until 1940, it hosted the Estonian Embassy. I was curious as to which of the previous owners had obtained all this French furniture: abundant full sets of garniture, large Chinese fajanze vases, French classicist vitrine cabinets filled with Meissen porcelain and the Rococo metal silver plates that were now used for serving fried eggs in the mornings – needless to say – without the porcelain underplates. It all seemed to have been really fancy once. I was very interested in Mr. Sobinovski and his Music Academy, so I went to the Museum of Musical Culture in Moscow and found photos of the interior design of the building before Red October. However, apart from a couple of light Trumeaus, there was nothing grand about the interior back then – it all looked quite modest. Evidently, the grandeur came with the Estonian Embassy and was thus the property of the Republic of Estonia. Restoration of the chairs (now in Stenbock House, Tallinn) revealed the maker name: Nordiska Kompaniet. According to Mr. Lepp, a cultural attaché of Sweden, the company specialized in making copies of French historic furniture at the end of 19th century. The Sobinovski house had many such high-quality copies, including those of André Charles Boulle. Some of the furniture was distinctive of the Vienna Secession. It was unlikely that all of it was bought from antiquity shops after the revolution. A conscious choice of furniture for the offices, hall and salon was clearly visible.

1985. aastal tuli mul teha sisekujundus Moskva Kalatööstuse Ministeeriumile, Kirovi kolhoosi ülemasutusele. See ülesanne oli suur au. Ministeerium asus Moskva tsentrumis, 18. sajandi lõpu linnalossis, mis oli imekombel pärast Napoleoni sõjakäiku alles jäänud. Ülipeen vene klassitsistlik loss oli kuulunud vürstinnale, kes toetas Peeter Tšaikovskit, temaga vaid ühe korra kohtudes. Tegin seda tööd suurima naudingu ja rikkalikkusega. Töö võeti vastu hästi ja asjatundlikult. Ma ei pidanud enda pärast häbenema, selja taga olid komandeering Ermitaaži ja kogemused Kirovi kolhoosi puidutöökojaga, kust oleks saanud kõike välja pigistada.

Joonised said valmis, aga perestroika oli käes ja teostamine jäi ära.

1998 telliti minult Moskva objektidele ehtsas inglise stiilis – Sheraton ja Hepplewhite – sisustust minu jooniste järgi. Sellele lisandusid Peeter Suure aegse sisekujundusega restorani mööbel ja ruumidetailid ning Hiina mööbliga sisustatud Hiina restorani kujundus.

Tuli koolitada vene teostajat inglise viimistluse tasemele.

I was commissioned to design for the Ministry of Fishing in Moscow in 1985. This was considered an honor. The ministry was located in the center of Moscow, in a palace dating from the 18th century that had miraculously survived the Napoleonic invasion. The exquisite classical Russian palace had once belonged to a countess, a patroness of Pyotr Tchaikovsky. I worked on this project with the utmost pleasure and the commissioner accepted it in a competent manner.

Since I had accumulated experience during my trip to the Hermitage and had contact with the wood carpentry factory of Kirovi collective farm, I had everything I needed.

The drawings were ready but the project was called off due to perestroika.

In 1998 I received a commission from Moscow to design the real, English-style furniture a la Sheraton and Hepplewhite. In addition, I designed a furniture set for a restaurant there in the style of Peter the Great and the interior of a Chinese restaurant. To this end I had to refine the Russian cabinet-making to match the level of the English finish.

96

Tartu 端likool

97

1965. aastal põles Tartu ülikooli peahoone. Põlengule reageeriti silmapilk. Tallinnas Restaureerimisvalitsuses loodi komisjon, mis asus kohe tööle. See oli äratus une pealt. Ülesanded jaotati konkreetsetele tegijatele. Mina sain aula toolid. Olin teinud ülikooli vana mööbli inventariseerimise ja teadsin võimalikke analooge. Toomel Morgensterni muuseumis oli 8 sobivat käetugedega tooli. Kontrollimiseks oli Schlateri gravüür aulast vaatega toolide tagant kõneleja suunas. Gravüüril oli näha kaarjas, vertikaaljoontega üle kriipsutatud seljatugi. Tuli tuttav joonistamise tunne, et püüad pilti parandada ja rõhutad midagi, mis paremini sobib. Ülejoonistatud kaarjas seljatugi oli Toomel olevate toolide oma. Peale selle oli Ilumäe kabelis üks Carl Magnus von der Pahleni tool samast ajast – ta oli olnud Tartu ülikooli kuraator toolide võimaliku valmimise ajal.

See oli minu esimene objekt, millel oli roheline tee ja võimatuna näiv tähtaeg, töö tellijaks ülikooli haldusprorektor Viktor Simm. Miski polnud enam võimatu. Standard tegi sadat tooli ilma venitamata ja vingumata, paludes minult konsultatsioone. Kui sobivat mööbliriiet polnud võtta, siis see tehti, kooti vastavalt etteantud kavandile žakaarkangana Punases Koidus, kus valmistati muidu suka- ja rinnahoidjariiet. See kangas tuli laiatriibuline kaunis ampiir, üks triip oli loorberipärg ja teine sama lai oli läikiv atlass. Kasutatud oli kahte tooni, helesinist ja helehalli. Oli ime saada sellest pesuvabrikust midagi muud kui sukahoidjaid.

Aula sai valmis lubatud tähtajaks 1967. aastal.

Nüüd on need toolid välja vahetatud. Tahtsin minagi kateedrit ja kuulajaid pöörata, aga tol ajal ei saanud „püha presiidiumi” estraadi puudutada, kuigi see lõikus inetult sammastesse.

Tartu ülikooli kohviku hoones töötas Vene okupatsiooni ajal üliõpilassöökla. Aastaks 1982 oli köök amortiseerunud, abiruumid ei vastanud nõuetele, puudus palju nõutavaid ruume.

Köögi projekt telliti Kaubandusliku Inventari Projekteerimise Instituudist, mis oli minu pikaajaline töökoht. Kavatseti restaureerida nii palju kui võimalik. Teise korruse suur kohvikusaal oli 1950ndate alguses tehtud kujunduse ja mööbliga.

Kõik jäi nagu oli, Stalini-aegne klassitsistlik mööbel restaureeriti, ainult ahjud likvideeriti, asendati keskkütteradiaatoritega. Tahtsin jätta aknad kardinateta, et eksponeerida peahoone fassaadi. Siidimaalija oli aga kõigist tugevam, sai tellimuse ning aknad kaeti keskaegset mauruutklaasi meenutava siidimaalinguga.

98

Kauni marmorkaminaga peegelsaalis oleks pidanud olema lambrii, raamväljakud ja nendes kunstmarmor. Peegelsaali nimetus ei tähenda seda, et raamväljakutes peaksid olema peeglid, vaid raamistatud pindades võis ajalooliselt olla kunstmarmor, stukk, tekstiil või lihtsalt värv.

Töid teostanud Poola firma Budopol kunstmarmorit teha ei osanud ja asendas selle ehtsa marmoriga. Peegelväljakute suurusi tükke muidugi polnud ja pinnad pandi väiksematest tükkidest kalasabana kokku. Marmor oli triibuline, tulemus kirev ja rahutu. Ka aaderdamist nad ei osanud, kasutasid mingit äädika-tehnoloogiat.

Erilist tähelepanu nõudis teise korruse serveerimisruum, kus olid kõrged tammepaneelid ja ornamendid, mida sai täiendada ainult käsitsimaalitud plaatidega.

2007. aastal tehtud kujundus on sõbralik ja mugav, kuid seal puudub täielikult akadeemiline tõsidus ja ehtsa inglise klubi arhitektuurimeelne väärikus.

Tartu Riikliku Ülikooli rektori kabineti sisustasin ülikooli projekteerinud arhitekti Johann Wilhelm Krause kujundatud suure klaasustega raamatukapi ning ülikoolis asuvate 19. sajandi alguse nõupidamistelaua ja toolide koopiatega. Kasutasin samu toole, mis mööblivabrik Standard kopeeris minu jooniste järgi 1965. aastal pärast aula põlemist. Rektori kirjutuslauatooli eeskujuks sai Karl Ernst von Baeri mälestussambal asuv klismose tüüpi tool, kirjutuslaud on originaal. Salakabinetti, Morgensterni seifi ehitasime Humboldti telgi ja surusime sisse vana nahkmööbli. Kabinet sai piduliku kohviserviisi 24-le: Lomonossovi klassitsistlikele silindrilistele tassidele on maalitud vaateid Tartust vanadelt gravüüridelt.

99

1965 was the year in which the main building of the University of Tartu caught fire. This matter was immediately attended to: A committee, which started working immediately, was established in the department of Tallinn Restoration Works. It was a wake-up call that left us all wide awake.

The tasks were distributed among the specialists. I was assigned restoration of the chairs of the assembly hall. I had compiled lists of the university’s old furniture and I knew where to get the possible analogs. There were 8 suitable armchairs in the Morgenstern Museum at Toome Hill. For comparison, I had a Schlater etching depicting a view from behind the rows of chairs towards the speaker in front. The etching showed the curved backs of the chairs with vertical lines crossing the back.

In addition, there was a chair in the chapel at Ilumäe that had belonged to Carl Magnus von der Pahlen, curator of the University of Tartu at the time the assembly hall chairs were made.

This was my first project that was given a green light but that had an impossible deadline.

The work was commissioned by Viktor Simm, the administrative head of the university. Nothuing seemed impossible anymore. The Standard furniture factory made these 100 chairs without delay or whining and even asked me to advise them in the process. The jakard fabric was specially

100

woven following my designs in the Punane Koit factory, which under normal circumstances only made stocking and bra fabric. This was a broad-striped Empire-style fabric of two colors, light blue and gray, one stripe of laurel wreaths, and another of glossy atlas. It was a miracle to get something so different from suspender belts from this factory. The assembly hall was ready by the due date in 1967.

By now these chairs have been replaced. I also wanted to turn the audience to face the other way, but some things are considered untouchable, even though the lecture desk cuts awkwardly into the pillars there.

The café building became a student diner during the Soviet time. By 1982 the kitchen and other facilities were in extremely bad condition. The kitchen project was commissioned by the Institute of Commercial Construction, my long-term workplace. The interior of the café on the second floor originated from the beginning of 1950s. The plan was to restore as much as possible.

Everything remained the way it was, the furniture from the Stalin era was brushed up, and only the stoves were substituted with central heating. I insisted on not spoiling the view of the university’s main building with curtains, but the silk painter was more insistent than me and

received the commission. The windows were therefore covered with silky curtains that reminded me of Middle-Age glazing.

The beautiful hall of mirrors should have been done in lambris, with artificial marble inside the frames. The term “hall of mirrors” does not mean that the framed panels have mirrors; they could also have marble, stucco, fabric or just paint.

Budopol, the Polish company renovating the building, could not make artificial marble and substituted it for real marble. Since there were no large pieces the frames were filled with small fragments. The marble had a striped pattern so the result was gaudy and restless. They were no good at graining either.

The serving room on the second floor needed our special attention: It had high oak paneling and ornaments that could be repaired only by hand painting. The design made in 2007 is welcoming and comfortable, yet it lacks the academic seriousness and the architectural dignity of a genuine English clubhouse.

The office of the Rector of the University of Tartu was furnished with a large bookcase with glass doors, designed by Johann Wilhelm Krause, the architect of the main building of the university, and with copies of a 19th century meeting table and chairs. I used the chairs that were made according to my drawings after the fire in the university’s assembly hall in 1965. The Rector’s klismos chair is a copy of the chair used in the statue of Karl Ernst von Baer, and the writing table is the original.

We built a secret office in a 4-m² safe in the University Art Museum and squeezed an old leather furniture set in there. The office also got a festive coffee set for 24, the cylinder-shaped, classical Lomonossov cups of which have Tartu sights from Slater etchings painted on them.

101

RestoranNord

102

Enne Teist maailmasõda oli Du Nord olnud väga hea kuulsusega restoran. Minu ellu tuli ta 50ndate lõpus, kui olin kaubanduspalati reklaamibüroo sisearhitekt. Restorani taheti värskendada, mitte muuta. Tallinna vanalinna klassiteadlikkus oli veel alles, mistõttu see tellimus tundus mulle jõudmisena kõrgemasse klassi. Tundsin ära kohaliku inglise stiili: madala reljeefiga stukklaed, pilastritega seinajaotus ja vaheväljakud, sisseehitatud madalad separeed, astme võrra põrandast kõrgemal, kristallidega laelühtrid ja hulganisti nende juurde kuuluvaid braasid ning vana äratogitud tiibklaver. Klaverid olid tollal kallid, Tallinna klaverivabrikut veel polnud. Värvisin klaveri valgeks. Saali seinapinnad olid hõbedased, šablooni abil musterdatud (see oli juba uus). Akende vastasseinas oli päris suur kaarava ja selle taga kolm astet madalamal fungi-poolse kujundusega pikk must baarilett, kumerate klaasidega vitriinid kahes otsas, ühes külmad suupisted, teises šokolaadikarbid, külmlette tollal polnud. Kõik meenutas Renoir’ maali.

Teisel korrusel oli dancing. Ruum oli esimese korruse koridori võrra suurem ja ümbritsetud separeedega, stukklaes väga suur tsentraalne raagus kroonlühter – kõik kristall-lehed kadunud –, separeedes veel kuldraamidega suured õlimaalid, kardinatest alles ainult ülemised volangid, õhus hõljumas kaja kõrgemast käsust: ära koristada, ei mingit peitust!

Kolmandal korrusel olid olnud numbritoad seltskondadele. Nüüd olid seal pesulaod, kolikambrid kuldraamis peeglitele, kõigele, mis enam ei sobinud või oli katki, ja seda oli päris palju. Kõik see oli troostitu ja meenutas Gori karikatuure. Tundus, et Gori joonistatud räpane maailm oligi siin teostunud.

Aastal 1973 oli tellijapoolne ettekirjutus: palkseinad, uhhaa ja lõõtspillimängija, kes käib laudade vahel. Projekti funktsionaalne jaotus oli kinnitatud: esimesel korrusel jahiroad, teisel kalaroad, kolmandal grillbaar ja fondüüsaal, neljandal direktori kabinet. Seoses jahirestorani-ülesandega tundsin end algul võõrastamas jahirõõme, sarvedega kolpasid, väiksemaid ja suuremaid sarvede ridasid, metsiste topiseid ja muid jahitrofeesid. Ma ei mõistnud, mis selles toredat on.

Eesti Riiklikul Kunstiinstituudil ja DDRi Halle kunstikoolil toimis dotsendivahetus. Läksin sinna kui saksa keele oskaja, teemaks lasteaedade kujundamine, esinesin Kirovi kalurikolhoosi lasteaiaga Piilupart. Vaatasin seal ka paari lasteaeda, kuid tegelikult läksin igal hommikul kell 6 Halle Mitropa raudteejaama ja sõitsin mingis suunas, väljudes hansalinnades, käies ära raekojaplatsidel või reisijuhti märgitud ajaloolistes restoranides ja joostes taas jaama, et päeva jooksul veel mõnd hansalinna tabada, abiks Kesk-Euroopa suurepärane raudteevõrk ja selle täpsus nagu kellavärk. Jõudsin ka jahiasjanduses kaugele: leidsin Dresdenis August der Starke jahilossi Moritzburg. See oli suurejooneline barokkehitus baroksete nahast seinapannoodega. Valges sissesõiduhoovis olid August Tugeva kullatud ja must-kuldsed tõllad, valgetel seintel maailmaklassi hirvesarvekogu. Sattusin ühes Saksimaa lossis veel graafik Ridingeri (1698–1769) lehtede kollektsioonile ja see oli kaunis rokokoo-elamus: jõulised hobused tõusnud tagajalgadele, seljas jahimehed, sealhulgas daamid kohevate rokokooseelikutega, kõik ürgses metsas juurikate ja ürgpuude vahel.

Olin küll Du Nordi mahavõetud kroonlühtrid, braad ja mõned kuldraamidega peeglid Dunkri tänava laost üles leidnud ja oleksin väga hea meelega „midagi nooblit” kujundanud, sest teadsin, mis Du Nord oli olnud: iga päev kl 12–14 rootsi laud jne, Euroopast tulevate rongide saabumise ajal Du Nordi tõld Balti jaamas külalisi ootamas, tänaval restorani ukse taga standardlõikega pügatud loorberipuud. Kõike seda noblessi on näha arhitektuurimuuseumi fotokogu fotodel aastast 1938 ja selle toreduse riismed olid alles veel 1959.

Ometi tuli alustada „palkseintest” ja taladega laest. Talad tulid nagunii, sest vahelaed tuli uued valada ja kandetalade samm oli tallinlikult päris tihe, kuna ülekanne oli suur. Palkseinte asemel kasutasin laiadest horisontaallaudadest vahepostidega puitseina. Otsustasin kõik kolm külalistekorrust lahendada ehituslikes detailides ühtemoodi seinte ja lagedega, ainult menüüga seotud dekoor oli erinev.

Mul oli selline saatus, et kui paljud teised projektid jäid võimaluste puudumise tõttu tihti tegemata, siis minu omasid tehti ja ma olen pidanud autorijärelvalves objekti valmimiseni viima. See käis asja juurde ja selle eest ei makstud. See oli lõputu jagelemine ehitajaga, kes tahtis metlahhplaate „ilusasti” ornamenti panna või mingil muul talle sobival moel tegutseda.

Olin noor ja naisterahvas, kasutasin oma õigust tahta seda, mis mulle meeldis, ja mind hakati proovima. Oli vaja õppida „kõvasti” ütlema, see aitas neil minust aru saada. Ega ma päris ära ei õppinud, tegelikult aitas karjumisest ja eesti kuraditest, et sind kuulataks. Selline oli tööpäev Nordi ehitusel.

Käisin hommikuti ja pühapäevadel Toompea vaateplatsilt alla Nordi peale vaatamas ja ette kujutamas, mida ma ootaksin sellise pseudogooti karbi seest. Raekoja ideevaevad olid juba selja taga ja teostamise vaevad alles ees, kuid gootika jooksis libedalt. Tööruum oli tolleaegse Kaukaasia restorani peal, suure dörnse-aknaga Nordi õue. Olime vana Tallinna elu keskel. Nordi õuel käisid vanatädid kasse söötmas. Õhtul tulid alt restoranihääled: iga päev üks ja sama tantsumuusika, mis lõppes hoogsate tellitud paladega. Dörnse, mida me kasutasime, kuulus varem Dunkri Lonnile, selle tänava tuntud lõbunaisele. Seinakapist läks kitsas keskaegne seinasisene keerdtrepp alla restorani.

Fondüübaaris ja grillisaalis püüdsin kasutada kõiki tolleaegseid grilli uudiseid, mis jõudsid minuni Soome ja Rootsi kujundusajakirjade kaudu. Pidi toimima skandinaavia demokraatia – toidu valmimine külastaja silme all. Seadmed olid küll kohmakad, välja arvatud Timo Sarpaneva fondüüpotid, mis õnnestus saada.

Minu jaoks oli oluline katta lauad värviliste laudlinadega. Olemas olid vaid valged. Pressisin välja komandeeringu ja kaaskirja Valgevene linatehasesse. Kaasas palju Kalevi pralineesid ja nätsu (mis tollal oli NLis väga haruldane), astusin kõigepealt sisse tehase kunstnike juurde.

Nägin seal toodete valikut. Paraku oli iga toote juures lubatud kasutada värvitud lõnga kuni 8% ja see oleks olnud Valgevene vöökiri, mida mul vaja polnud. Sõitsin tagasi Tallinna, jätnud kõikjale šokolaadi ja nätsu, saanud kaasa Houdoni Voltaire’i büsti killud, mille sealsed remonditöölised olid ära lõhkunud ja ära visanud. Vene tehastes olid klassikalise kipsi – Apollod, Venused, akantuselehed – joonistamise stuudiod tööstuskunstnikele kohustuslikud.

Tallinnas läks tehasega kokkuleppele jõudmine teistesse kätesse. Valgevenesse saadeti kontorimööblit või mõni saun ja aasta pärast, parajasti enne avamist, saabusid Tallinna tihedad sinised, pruunid, punased ja rohelised atlasspinnalised laudlinakangad ning Voltaire’i kaela- ja postamendiosa. Samasugune protseduur tuli läbi teha Riia portselanitehases. Valgustitega toimisin alatult ja lihtsalt. Verner Pantoni fännina lasin Estoplasti tehasel kopeerida tema kahest poolkerast kujundatud armatuure. Kasutasin neid kõigil korrustel. Mida muud mul raudsete eesriiete taga teha oli, kui „raiuda akent”. Loodan, et Verner naerab, sest Nordi iga oli sama lühike, nagu tema kuulsatel Bayeri tehaste laevainterjööridel, mida ta tegigi „selleks korraks”.

Täis loomingulisi leide oli keldribaari-töö. Kelder oli võlvideni täis turvast ja briketipuru.

Tühjendamisel tulid nähtavale kahe tillukese, eraldi sissekäiguga keskaegse elamu müürid.

Kultuurikiht Rüütli tänaval ja ka õues oli tõusnud, mattes sissekäigud enda alla. Keldrisse pidi tulema baar. Nimevariante otsiti Tallinna ajaloost: eeslitall Dunkri tänaval, hundiauk Pühavaimu kiriku ligidal ja urke reppän, rebaseurg, Rüütli tänaval ..., keskajal muidugi.

Oli kuum augustikuu 1974. Niguliste varemete juures filmiti Thyl Ulenspiegeli lugusid.

Igal pealelõunal kella nelja ajal tulid kostüümides näitlejad lõbusalt käratsedes Nordist mööda. See oli nagu Brueghel vanema maalidelt, õhutas keldribaari kujundamist ja andis mõtteid. 1969. aastal Ermitaažis stažeerides olin iga päev Bruegheli töödest ja Niguliste monstrantsist mööda käinud ja küpsenud Brueghelit lugema. Koos äsja maaliosakonna lõpetanud Jaan Pungaga said meist potentsiaalsed ülemaailmse Bruegheli klubi liikmed ja selle kirgliku vaimustuse tulemuseks oli kaks maali „...viib kukke munele...” ja „...kustutab tulekahju õlekubuga...”, eksponeerituna baari lünettidel.

15. sajandi kujuga tinast küünlajalgade valamiseks osteti haavleid. Küünlajalad tulid nii rasked, et kelnerid ei viitsinud neid lauale kanda. Siis müüdi need Rägavere mõisasse ja nüüdseks on nad eksikombel originaalidena muinsuskaitse alla sattunud ning neid peab igal aastal üle lugema. Sama lugu juhtus ka Rägavere mõisa trofeedesaali girlandidega kaunistatud konsoollaudadega, mida olin joonistanud Kreisel-Himmelheberi kaheköitelise raamatu „Deutsche Möbel” põhjal.

Mõned seinapinnad Nordi keldri tumepruunist klinkrist põrandate juurde katsin pruunide ja madarapunaste palakatega, et saada Bruegheli koloriiti. Pika kitsa paekiviseintega keldrikoridori ühes otsas oli umbne ruum, kuhu tegime keskaegse kamina, mille ette istutasime kaks kipsfiguuri, Udo Umbergi näolise „... kuivatab tule juures saapaid ...” ja „... seisab tühja kausiga ...”, mis oli minu nägu. Laes rippus Võhma vana koolimaja puidust lühter. Seda keskaegset stseeni sai vaadata läbi väikese ukseluugi.

Kellegi kõrvaltvaataja nägemus võis olla endise sisekujunduse taastamine. Mina olin kaks korda sedasama üritanud ja teadsin, et see oli mulle keelatud. Võisin vaid pettes ja vingerdades endisega teatud sarnasust üritada ja uhhaa-stiili vähendada. Pärast kahte Soomes käiku oli mind vallanud Tallinna ajaloo hullus. Nägin nüüd Tallinnas seda, mida Soomes ei olnud – jõulist ja rikast keskaega.

Du Nord, a very reputable restaurant before WW II, entered my life at the end of the 1950s when I was working as an interior designer in the advertising bureau of the chamber of commerce.

The contract in the historic city center of Tallinn seemed to be a confirmation of my entrance to the higher league of designers.

I recognized the local English style: low-relief stucco ceilings, pilasters between the wall panels, low-walled separees that were some inches higher than the floor, crystal chandeliers and matching wall lights, and an old, rickety piano. Back then pianos were expensive. I painted the piano white. The walls of the hall, coated with silver paint, were covered with stencil patterns. A wall opposite the windows had a rather large, arched opening and three steps down from there was a long, black Funk-looking bar counter with curved glass vitrines on either side. One of the vitrines displayed cold snacks, the other boxes of chocolate. All of it reminded me of a Renoir painting.

104

The second floor was for dancing. The room was larger, since there was no hallway. It was surrounded by separees. The stucco ceiling featured an enormous leafless chandelier – the crystal leaves were gone. Each separee had large oil paintings in gilded frames, but only the upper valances were left of the drapes since the command from the top was: “No hide and seek, get rid of the drapes!”

The rooms on the third floor, meant for larger parties, were now used as storage for laundry and things that were broken or unsuitable. All of it seemed rather cheerless and reminded me of Gori’s caricatures – as if the messy world from there had come to life here.

In the year 1973 the commissioner’s idea for the restaurant was to have log walls and Russian uha, and a garmoshka player circulating between the tables. The functional distribution of the project was already confirmed: Wild game dishes were to be served on the first floor, fish on the second, the third floor was meant for a grill buffet and fondue, and the fourth floor was to be the manager’s office. I initially felt apprehensive regarding the wild game dishes and the whole hunting theme. I did not understand what was so exciting about antlers, rows of horns, stuffed game birds, and other hunting trophies as decoration.

At the time the State Art Institute of the ESSR and Halle Art School in Eastern Germany had exchange programs for associate professors. I spoke German and therefore could visit Halle, using a project on kindergarten design as a pretext. I did take a look at some of the kindergartens but mostly – assisted by the excellent, spot-on European railroad network – I took trains from the Mitropa station in Halle and traveled to different Hanseatic cities, visiting town hall squares and restaurants bookmarked in a tourist guide. I educated myself in the area of hunting-lodge design, and I discovered the Moritzburg hunting-castle near Dresden. It had a magnificent Baroque interior, leather wall hangings, a superior deer-antler collection on the white walls, as well as the black-and-white gilded carriages that had belonged to August II the Strong. I had a wonderfully Rococo encounter when I discovered a collection of etchings by J.E. Ridinger (1698–1769) in one of the castles featuring sturdy horses standing on their hind legs with hunters in the saddle, ladies in fluffy Rococo skirts, all in an ancient-looking forest between entangled trees.

I had found the chandeliers, wall lamps, and some mirrors in gilded frames, and used them to design ‘something chic’ because I knew what Du Nord had once been: trimmed laurel trees on either side of the restaurant door, a daily buffet from 12-14, a carriage waiting in the train station to fetch tourists whenever a train came in, and so on. Such grandeur was visible from the photos of 1938 and the remnants of it were still there in 1959. Nevertheless, we had to start from the log walls and ceiling beams. We had to have beams anyhow since the deflection was high and, as is typical of Tallinn’s Old Town, so was the frequency of the supportive beams.

Instead of log walls, I used wooden walls of horizontal boards. I decided to have similar walls and ceilings on all three guest floors so that only the décor related to menus would be different.

Unlike many others, my projects were often lucky enough to receive approval and that meant that I had to see the project through to the end. This went without saying, and was not a paid job. I had to struggle endlessly with the builders, who wanted to arrange the Metlach tiles “neatly” into ornaments or act in a manner that was otherwise suitable for them. I was young and I was a woman and used my right to do as I pleased. I needed to learn how to use strong language; this helped them to start listening. I actually never really mastered it: A bit of shouting and some cursing in Estonian was enough to make the builders listen to you. Such was a typical workday at the Nord site.

I often visited viewing platforms in Toompea on Sunday afternoons in order to look down at the Nord building and try to visualize my expectations regarding the interior of that pseudogothic box. The Town Hall restoration project, the creative pains of which had been approved, was awaiting its turn. Our office was located amidst the Old Town’s hustle above a Caucasian restaurant; the view from our large window opened to Nord’s backyard where old ladies used to feed street cats. We could hear noises from the restaurant: the same tunes day in and day out. Our office had been home to a notorious lady of the evening, Lonni, and a medieval, narrow spiral staircase from her closet led right down to the restaurant.

I tried to use all the design ideas from the Finnish and Swedish magazines to design the fondue and grill bar. We had to have what was called Scandinavian democracy: preparing food in front of the customers. Apart from the Timo Sarpaneva fondue pots that we managed to obtain, all of the other appliances were rather clumsy looking.

It was critical for me to cover the tables with colorful tablecloths, yet there were only white ones available. I managed to secure a job-related trip to a linen factory in Belarus. I took along Kalev chocolates and chewing gum and visited the factory’s designers first to get acquainted with their production. However, the regulations there allowed the use of only up to 8% of dyed thread in one product, and in their case the outcome was the national pattern of Belarus. I did not need those. Having left them loads of Estonian chocolate and chewing gum, I traveled back to Tallinn. My only gain was some pieces of a replica of Voltaire’s bust by Houdon that had been scrapped. Drawing from classical plaster casts – Apollos, Venuses, acanthus leaves – was obligatory for commercial designers in Russian factories.

After my return, negotiations with the Belarusian factory were held on a higher level, and in exchange for some office furniture and a sauna or two I got my blue, brown, red and green atlas tablecloths – in addition to the missing neck and plinth of Voltaire’s sculpture. I faced similar difficulties in getting china from the Riga Porcelain Factory. The problem with lights was solved easily but with some dishonor: I arranged for the Estoplast factory to copy Verner Panton’s halfsphere lamps. These were used on all floors. What else was there for me to do behind those iron curtains than to break open my own ‘window to Europe’? I hope that it puts a smile on Verner’s face that Nord was a short-lived phenomenon.

Designing the cellar bar’s interior was full of creative surprises. The cellar was filled with turf and peat but, when emptied, the walls of a small medieval building with two separate entrances emerged. The cellar was supposed to be a bar with a name relating back to the history of Tallinn.

It was the hot August of 1974. The ruins of Niguliste Church were being used as a filming site for Thil Ulenspiegel and actors in costumes passed Nord every afternoon chatting cheerfully. A scene reminiscent of Brueghel the Elder’s paintings spurred the designs and gave me some ideas for the bar. While on a practice in the Hermitage in 1969 I had often stopped to admire Brueghel’s paintings. The young artist Jaan Punga and I became ‘potential’ members of the international Brueghel society, as our fascination resulted in two Brueghel-inspired paintings: Takes the rooster to roost and Extinguishes a fire with a truss of straw, both displayed on the bar’s lunettes.

105

The 15th century style candlesticks were cast from lead shots and thus extremely heavy, so the waiters did not care to bring them to the tables and they were sold to Rägavere’s manor house. Regrettably, these candlesticks came to be mistaken for the originals and are now guarded as part of our national heritage. The same occurred with the console tables of Rägavere Manor’s trophy hall that were made according to my designs, based on the copies taken from Kreisel and Himmelheber’s Die Kunst des deutschen Möbels.

In order to have the Brueghel colors and to suit the darkbrown clinker floor tiles, I covered some of the walls with brown and madder-red drapes. We built a Middle-Age open hearth in a tiny room at the end of a long and narrow cellar hallway and adorned it with two plaster figures called Drying boots in front of the fire… and Standing and holding an empty bowl… A wooden chandelier brought from Võhma School found its place there. The whole scene could be observed through a small window inside the door.

Someone from outside might wonder why the original design of the restaurant was not restored, but I had tried twice and knew that it was impossible, at least for me. Only by wiggling my way around the Soviet Russian uha style could I retain some semblance of the times long past. After my two visits to Finland the spell of Tallinn’s history was cast over me. I now saw in Tallinn the things that Finland did not have: powerful and rich Middle Ages.

106

107

108

Tallinna raekoda

Aastal 1973 olin võitnud Tallinna raekoja sisekujunduse kinnise konkursi. Ma ei tundnud end kuigi kindlalt ja kui Udo Umberg, kes mingil põhjusel oli Standardist lahti lastud, end mulle appi pakkus, olin kõhklemata nõus. Tema isal Aleksander Umbergil oli olnud mööblitööstus, kus tehti eritellimusel mööblit, mille kujundus toetus ajaloolistele stiilitunnustele. Udol olid eksperimentaalmööbli valmistamises suured kogemused ja ta nautis tööjooniste tegemist.

Kavandite puhul ma talle kuigi palju sõnaõigust ei andnud ja miskipärast ta allus mulle. Ehk sellepärast, et olin 90 päeva Ermitaažis end täiendanud, seal kogu maailma mööbliajaloo raamatud üles skitseerinud ja, muidugi, raekoja eelkonkursi võitnud.

Kõik see sarnanes mingile rahvuslikule pingutusele, mis koosnes 9. märtsi ööst, olümpiaregati toimumisest Tallinnas, mingi salapärase annetaja 100 000 rublast ja kaasahaaratute uskumatust fanatismist. Kõik tegid parima. Tundsime, et see oli elu suurim ja kauneim võimalus, saatuse kingitus. See tegi jalad kergeks ja hüpped võimalikuks. See oli meeskond ebatavalise sündmuse nimel.

Tallinna raekoja 1420. aasta sisustusest polnud alles muud kui kõige vanem raepink, mis seisab praegu kaubahallis ja võib olla see kõige tähtsam pink. Me ei tea, kas ülejäänud linnaisad istusid villakottidel nagu Inglismaal. Me isegi ei tea, kuidas kasutati Tallinna vappidega

torsaaliaid. Neist viie allesoleva pikkused räägivad küll midagi, aga mida?

Kõne alla oleks tulnud uue sisustuse tegemine Tallinna baroki koopiatena, sest raesaalis oli juhtivalt palju baroki elemente. Eeskujuks sobivad esemed (ajaloomuuseumi toolid) olid väga esinduslikud, aga aasta oli 1973. Poleks olnud barokkmööbli ja kuldnaha teostajaid, pähklipuitu ega muid vajalikke materjale. Isegi tammepuidu muretsemine oli probleem!

Sellest on möödas aastaid ja tollane olukord tundub endalegi uskumatuna. Programmis oli palju uue funktsiooniga esemeid, mille viimine barokki oleks loonud ebardeid.

Raekoja remont oli jõudnud niikaugele, et lihavõtteks saime töölaua tühja kodanikesaali üles panna. Hakkasin kavatsetud asjadest puust makette tegema. Raekojal on väga eriline mastaap ja tavaline mõõtvahekorras projekt miskipärast ei töötanud. Mul olid omad keskaegsed ideed ja pidin saama neid elusuuruses tajuda. Peale Udo Umbergi olid mul nüüd abiks ka tudengid. Raekojast alates tean, et töötades objekti sees, mitte kodus või büroos, hakkab objekt ise juhtima. Lihavõttepühal 1974 olime hommikust kuni õhtul kella kümneni suures kodanikesaalis, pikal plankudest laual värviline lina, pajuurvad, värvitud munad. Õhtul viimasena lõpetades pidin keldris asuvast kilbist elektri välja lülitama ja läbi pimeda maja tagasi tulema. Algul arvasin, et kardan gootikat, siis hakkasin kummalisel moel võlvide

109

proportsioone tunnetama ja need olid sõbralikud. Muidugi teadsin, et nad on ruudud ja istuvad ruudulise võrgu peal.

1981. aastal käisin esimest korda Saha-Loo kabelis, mis on raekoja ehitajate töö. Suure üksruumi proportsioonid olid raesaali omad, silmapilk tekkis tuttav kohatunne. Tarksõna on „laske ennast juhtida”.

Meilt oodati, et raekoja toolid oleksid erineva toredusega: endised, Aleksander Umbergi töökojas tehtud toolid olid erinevad. Mina ütlesin: „Ei, kõik olgu ühesugused!” Udo Umberg andis ka alla, tegi hoolega tööjooniseid heal Standardi tasemel ja rohkemgi. Valmisid ka mitme vatmanipoogna suurused tabelid, mis peaksid Soolalaos alles olema.

Arhitekt Teddy Böckler, kes oli projekteerinud välisuksed, keeldus tegemast siseuksi, aga nõudis materjaliks tamme või tammespooni. Olukord oli selline, et tammepuitu jätkus ainult toolide jaoks, isegi lauaplaatide jaoks mitte. Minu meelest ei läinud spoonitud uksed raesaali kohe mitte!

Kõikide otsustajate kujutluspildis oli keskaeg pime, rustikaalne ja puidust. Tõin Tallinna vanalinnast värviküllaseid näiteid: Suurgildi uks on värviline, Mustpeade vennaskonna hoone uks on väga värviline, samuti Pühavaimu kiriku lõunapoolne kõrvaluks, mis on küll laudadest, kuid kinnitatud suurte dekoratiivsete sepisnaeltega, mille all on punasest nahast rosetid. Aga need on välisuksed. Ühtegi vana siseust pole säilinud! On vaid vanu keldriuksi.

Minul istusid silmades raidkivid Clayhillside õues Brookusmäel ja Justitia raekoja kaaristu all ja ma ei uskunud, et allesjäänud keskaegsed keldriuksed oleksid sobinud gobeläänidega kaunistatud raekoja siseusteks. Mind küttis hoopis Ermitaažis Madalmaade ekspositsioonis nähtud keskaegne perspektiivraamide ja salamandritega ning tinutatud hingedega tumeroheline portaal. Hinges selline unistus, pidin nädala pärast kavandi Rasmus Kangro-Poolile esitama. Tema oli otsustaja, Tallinna Linna Arhitektuurikaitse Inspektsiooni esindaja. Õnneks oli ta „ilus Itaalia 15. sajandi linnakodanik, kelle pea kohal alati tükike sinist taevast ja väike valge pilv”. Tema maitsele ja nägemusele võis toetuda. Minu mõtted tiirlesid Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna uste vahel.

Raekoja ukseavad on kõik väiksevõitu ja madalad, sisenedes pead kummarduma manitsustahvli ees, mis on ukse kohal seina müüritud. 19. sajandil tegutsenud eelmised sisekujundajad olid vanadele gooti avadele teinud kahe poolega, ristkülikukujulised lihtsast liistust viilungitega tahveluksed. Leidsin selle ukse tahvlilahenduses tõe, mis haakis vana ja uue. Minu uks oli rist, mille põikraami küljes on koputitaoline pronksist käepide.

Arvasin, et uks peab olema madala gooti ava sees ja mitte peal, nagu oli tsaariaegses kujunduses. Tegin ukse maketi 1:1 mõõtkavas: madal teravkaarega uks, kuldne koputi keskel heal kõrgusel ja tahveldise jaotus sama, mis enne ümberehitust.

Lepitigi kokku tumerohelised tislerikilbist uksed. Neid hakkas valmistama Standardi eksperimentaaltöökoda. See oli ainus koht, kus töötasid vanad meistrid ja võis loota kvaliteedile. Kuna polnud saada kindlas toonis mööblivärvi, tuli kasutada polüesterlakki, kuid viimasel hetkel selgus, et ka seda ei ole ja roheline tuleb asendada mustaga.

On olukordi, kus materjalide puudused tekitavad tõrke ja nende asendamine sobimatuga ei ole vastuvõetav. Kõik sinus lihtsalt keeldub ja sa leiad süsteemis teise tervikliku lahenduse, kus see puudujääk välja ei paista. Mustad klaveriuksed – see ei tundugi patt pühaduse suhtes!

Mööbel on tammest, polstri kattematerjaliks must nahk. Kavandasin naha tepingutes ruudu diagonaale, mis annavad ühtlase dekoori ja võimaldavad kasutada väiksemaid nahatükke.

Kavandite lahtised otsad jooksid kokku: tamm, must nahk ja pronks.

Teadsin väga hästi, millised valgustid on Olevi gildi saalis ja milliseid uusgooti arhitektuuri meenutavaid nikerdusi leidub kirikutes. Teadsin ka, et oleksin tahtnud hoopis tõrvikuid, nagu kunagi oli. Eelkonkursi kavanditel olid valgustiteks prožektorid pronksivalust lattide küljes. Žürii pidas neid õigeks. Loksa laevaremonditehases valati mullavalu latid, millele kinnitusid vaskplekist trugitud kerad. Lubati teha vaid üks valuvorm (10 × 10 × 2000 mm), millega pidime lahendama peatrepi käsipuu ja kõik armatuurid. Vertikaalselt asetatuna meenutasid

nad gooti ristlillikut, pungisteks prožektorid. Istmed olid dantesca’st inspireeritud. Raami külge kinnitati mustast nahast põlled, kaunistatud kuldliistude, vaikimise roosi ja raekoja monogrammiga. Selleks õnnestus Pärnust saada musta hobusenahka. See oli kõva, läikiv, raskesti töödeldav juhtnahk, kohati õhuke, kohati paks ja rabe. Ometi tegid meistrid, kuuldes, et tegu on Tallinna raekoja mööbliga, võimatut, ammu unustatut. Standardi eksperimentaaltöökojas valmistati kõigepealt prototüübid, ka see oli tollal haruldane. Naturaalne tamm, must polüester ja must nahk – selles oli skandinaavialikku lihtsust ja see sobis raekoja värviliste sammaste, lünettmaalide, poleeritud pronksi, hollandi lühtritega.

Külastajate garderoob oli ette nähtud esimesele korrusele, kus oli olnud kõige vanema raekoja raesaal, seal pidi seisma kõige vanem raepink. Kui ehitati uus ja suurem raekoda, siis kasutati seda ruumi kaubahallina, kus müüdi hinnalisi tekstiile, vürtse ja muud peenemat.

Kahju oli ilusasse ruumi ehitada tavaline kinniste nagide ja letiga garderoob, mis oleks poole ruumist enda alla võtnud. Lahenduseks olid duralumiiniumist odadekimbud, nagid, mille materjal saadi kuskilt Venemaa sõjatehasest tuttavate tuttavate kaudu ja kingituste toel.

Kunagine kaubahall sobis hästi Tallinna ajalooliste kostüümide näitamiseks, sellega ruumi üldmuljet süvendades. Teatrikunstnik Mari-Liis Küla, vabade ideede kandja, oli selle mõtte taga. Ta kavandas 15 keskaegset linnakodanikku. Rahapuuduse tõttu suutsime esialgu teha kujud, aga rõivastus tuli üsna sümboolne – see õmmeldi teatri kostüümitöökojas Vändra mistratehase praakkangast. Ühe sellise panime selga minu abituriendist tütrele, kes üllatas kunstinõukogu liikmeid hallis. See mõjus nii veenvalt, et raha leiti. Hiljem organiseeris Mari-Liis Küla Soomes lavastades uued nukud perfektse ajaloolise riietusega (kindad, saapad, brokaat ja karusnahad) – tuntud näitlejate nägudega vahakujud. See oli hoopis parem seltskond, kes liitus olemasolevate kuninglike portreedega raekoja kämmereis. Tallinna külastanud Raissa Gorbatšova esitas seal küsimuse: „Kas teil siis häbi ei ole näidata, et kunagi rootslased vallutasid teid ja te elasite nende all?” – Ja sel ajal elasime nende teiste all! –

Kodanikesaal vajas midagi, mis rõhutaks ruumi proportsioone ja kõrgust. Arvasin, et seda teeksid keskaegsed torsaaliad – torso kõrgused seinavaibad, mida 13. sajandil veeti kaasa ühest lossist teise kolides. Neid kasutati seintel sooja ja mugavuse pärast. Torsaaliate mõte oli rõhutada inimese kõrgust, nad jääksid inimestele fooniks ja veaksid kodanike- ja raesaali vahelise väikese teravkaarelise ukse ühte plokki kahes kodanikesaali seinas nii, et domineerima jääks tähtis tekst raesaali ukse kohal.

Veensin tekstiilikunstnik Anu Rauda, kellega olin varemgi koostööd teinud, loobuma mõttest teha jämedas tehnikas „verdüüre” lilledega ja kasutama lihtsat laastutehnikat, milles varasel keskajal kooti Norra kloostrites. See tehnika oli teostatav Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi töökodades. 1980ndatel kavandas Riina Tomberg uued vaibad. Nüüd lõpuks on kodanikesaalis raekoja vanade verdüüride ja piltvaipade Oxfordis teostatud koopiad.

Olümpiapidustusteks oli vaja ka laudlinu, serviisi, laualipu aluseid, tuhatoose ja Nõukogude Liidu embleemi.

Augustis oli raekoda valmis ROKi presidendi olümpiaeelseks visiidiks, avar ja natuke tühi, kuid kõik tellitu olemas ja lisaks veel see, mida polnud oodatudki: hõbenõud, portselan, küünlajalad, vahakujud.

Üles kerkis rae vapi küsimus. Ei Neitsi vapp ega Dannebrog tulnud kõne alla. Mina armastasin juba ilusat „kaagi pead” ja ei näinud temas timukat, vaid linna kaitsjat Rolandit.

Olin näinud kümneid Rolandeid Ida-Saksa hansalinnade raekojaväljakutel, tavaliselt väga suuri. Miks on Tallinna raeväljakul kaak ja kaagi pea posti otsas, jääb mulle küsimuseks. Ma usun, et millalgi on juhtunud eksitus, on olnud keegi, kes Rolandi ülesannetest pole aru saanud. Olen isegi tundnud end selle kaagi alla heidetuna 1991. aastal.

Linnavalitsus istub Thoneti rotangpõhjaga toolidel, seinte ääres on Lutheri toolid, pink Tristani ja Isoldega pole pink, vaid barjäär, seinal Jüri Vilmsi portree. On juuli 1922, Taani riik kingib Tallinna linnale Dannebrogi, mida hiljem, okupatsiooni ajal hoiti Pühavaimu kiriku tornis. Selle foto leidsin isa paberite hulgast 1948. aastal, ei suutnud ära visata ja sodisin

111

112

istujate näod mustaks (ehk see päästab Siberist!). Aastal 1991 pühkisin õnnelikult näod puhtaks.

1949 viis Märt Pormeister meid raekotta interjööri maalima. Oli talv, veebruarikuine pealelõuna. Sissepääs oli kaaristualusest trepist, sees oli väga kitsas. Vestibüülist viis kõver trepp järgmisele korrusele. Trepi kõrval oli kummaline, väga kõrge ja paljude nõelteravate tornidega gooti malmahi (praegu asub pööningul). Vasakul oli suur lame kahepoolne uks, millest sai raesaali. Selle ruumi õhk oli täis vaskseid kroonlühtreid, läbi nende vaatasid seinalt kaks karvast vanameest – Marx ja Engels –, kelle all rippus tuttav pikk punane riideriba loosungiga „Kõigi maade proletaarlased ühinege!”. Järgmisel päeval pidime tulema seda ruumi maalima. See oli meie esimene interjööriakvarell. Oli juba sinine tund, kui välja tulime. Sadas vaikselt liuglevaid lumehelbeid. Seisin kaaristu all trepil ja mulle tuli peale see eriskummaline tunne – olen siin ja praegu.

I had won the closed competition for Tallinn Town Hall’s interior design in 1973. I was not particularly confident about this and when Udo Umberg – laid off from Standard for some reason – offered his services, I did not hesitate. Udo’s father Alexander Umberg had owned a factory that made customized furniture based on historical styles. Udo had experience in making experimental furniture and he enjoyed making drafts. I did not leave him much room for creativity, but for some reason he respected me. Maybe it was because of my 90 days in the Hermitage where I had made copies of all the furniture history books available, or maybe it was because I had won the Town Hall competition.

All of it looked like some kind of a national endeavor that included the night of March 9th, the Tallinn regatta of the Moscow Olympic Games, 100,000 rubles, and the exceptional zeal of the people involved. Everyone did his or her best. It felt like the biggest and nicest opportunity of our lives. This made our steps light and jumps possible. It was a team put together for an unusual occasion.

There was only one alderman’s bench left from the interior dating to 1420: The one now located in the Kaubahall warehouse. It may well be the most important bench in Estonia. I have no idea – maybe the rest of the aldermen sat on woolsacks like they did in England.

Making new furniture on the basis of what was known of Tallinn Baroque could have been an option, since the council chamber had many a Baroque detail. The items suitable for use as models for the copies (chairs from the History Museum) were very presentable indeed, but we were living in 1973. We could not have found the craftsmen to make Baroque furniture and the gilded leather, nor could we have found chestnut or other materials. Even finding oak was a problem! Time has passed and the situation back then seems unbelievable even to me. The rooms had to contain many items with new functions. Making these Baroque would have been ridiculous.

By Easter renovations in the Town Hall had reached a point were we could set up our office in the empty citizens’ hall. I started making small wooden models of the items we planned to have there. The Town Hall has very special proportions and the usual measurement scale did not function for some reason. I had my ideas about the Middle Ages and I needed to see them in life size. In addition to Udo Umberg, I also had my students to help me. From the Town Hall project I learned that by literally living inside the project, not at home or in the office, the object starts leading the way by itself. We spent the entire Easter Day of 1974 in the large citizens’ hall; we had a colorful tablecloth on the table as well as willow catkins and colored eggs denoting the occasion.

As I was the last person in the house, I had to switch off electricity from the station down in the cellar and find my way back through the dark house. I thought at first that I would be afraid of the Gothic, but strangely, instead I started to feel its proportions and these emanated friendliness.

I knew, of course, that the proportions were based on squares and networks of squares.

In 1981 I visited Saha-Loo Chapel for the first time. This and the Town Hall were both built by the same masters. The proportions of the large room were similar to those of the Town Hall and felt familiar.

We were expected to use chairs of a different grandeur: the former ones, made in Alexander Umberg’s shop were like that. But I said: “No, all the chairs will be identical!” Even Udo Umberg succumbed to that statement and drafted on diligently. We drew several Whatman sheets full of plans that should still be in Rotermann’s Salt Storage art center.

Teddy Böckler, the architect who had designed the front doors, refused to make the inside doors unless he had oak or oak veneer for material. But we had just enough oak for the chairs, even the table surfaces had to do without it, and to my mind oak veneer was not at all right for the council chamber.

The decision makers pictured the Middle Ages as dark, rustic and wooden. I brought plenty of examples of colors from Tallinn’s Old Town: the doors of the Merchant Guild, the Brotherhood of Blackheads – as well as the Southern side door of the Pühavaimu Church, which is actually a board door with red leather rosettes fastened with large decorative nails. But these are the exterior doors. Not a single interior door, apart from some cellar doors, has passed down to us.

But cellar doors hardly suited the Town Hall. My mind was set on the dark green, Middle-Age door with tin hinges adorned with salamanders that I had seen in the exhibition of the Low Countries in the Hermitage.

This dream filled my mind, but I had to submit the design to Rasmus Kangro-Pool in a week. He represented the Inspection of the Protection of Architecture in Tallinn, and he made the decisions. Luckily, he was an open-minded Renaissance man for whom clouds always had a silver lining. One could rely on his impeccable taste and vision. I was thinking along the lines of the doors of the Merchant Guild and the Brotherhood of Blackheads.

All of the doors in the Town Hall are narrow and low; in order to enter you have to incline your head before a message of admonition inscribed in the walls above the doors. Following the Gothic tradition, the previous 19th century designers had put in two-sided, gabled panel doors from simple slats. I found a solution for the door in the panels that brought together the old and the new. My door was cross shaped with bronze, knocker-like handles. I felt that the door needed to be inside the low, Gothic opening and not in front of it as in the previous 19th century designs. Using a 1:1 scale, I made a small copy of the low, arched door with a golden knocker in the middle. It was decided – dark-green doors were to be made in Standard factory’s experimental shop. It was the only place where the old, skilled craftsmen were to be found and where some quality was granted. Since exact colors of furniture paint were not available, we had to use polyester finish. Alas, green polyester was nowhere to be found either and had to be substituted with black.

There are situations in which the lack of materials creates resistance and no substitution is acceptable. You are ready to refuse but then another solution, complete on its own, emerges and the shortcomings are turned to advantages. After all, black doors are not a sin or sacrilege!

Furniture could be made of oak with covers of black leather. I had planned to use square, quilted leather, which gives an even décor and allows for use of smaller pieces. It all made sense now: oak, black leather and bronze.

I knew very well what the lamps of St. Olaf ’s Guild Hall looked like and what sort of church carvings similar to neo-Gothic architecture were to be found in Tallinn. I would have preferred torches instead of lamps like during the old times. We had planned to use spotlights on tall, bronze posts and the competition jury had liked the idea. The posts, cast in Loksa Shipyard, were topped by globe-shaped lamps of sheet copper. During the casting we had to settle for only one mold (10 × 10 × 2000 mm) both for the railing as well as all the fixtures. Vertically they were reminiscent of Gothic finials, with the globe lamp as the finial head. Black chairs, leather fastened on a frame and adorned with gilded slats, heraldic rose and the monogram of

the Town Hall. For that we got black, hard, and shiny horse leather from Pärnu. It was almost unmanageable – thin in places and thick and friable in others. Nevertheless, the craftsmen worked miracles with it when they heard that it was for the Town Hall. First, the prototypes were made in the Standard Experimental Factory shop, which was unusual as well. Oak, black polyester and leather – there was a Scandinavian simplicity in that and it fit well with the colorful pillars, Lynetta paintings, polished bronze and Dutch chandeliers.

The first floor, where the oldest council chamber had been located, was meant to be the cloakroom; the old alderman’s bench had to be there as well. When the new and larger Town Hall was built the room was used for trading valuable fabrics, spices and other luxury items. It would have been a pity to put an ordinary cloakroom there. Instead we brought in duraluminium, spear-like hangers, the material for which was obtained with the help of gifts from the friend of a friend in a Russian military factory. The premises were ideal for exhibiting the historical costumes of Tallinn, as they contributed to the atmosphere. Scenographist Mari-Liis Küla, a free thinker, agreed with the idea. Our financial means were sufficient only for the mannequins, and their clothing was rather symbolic – the costumes were made in a theater from the scraps of the Vändra mistral factory. My daughter wore one of these to surprise the members of the art council who had come to inspect us. It was so convincing that the money was subsequently found. Mari-Liis Küla later arranged for new dummies from Finland with the perfect historical attire (gloves, boots, brocade and furs) – wax figures of well-known actors. This was a much finer lot to accompany the royal portraits. On her visit to Tallinn, Raissa Gorbacheva had asked: “Aren’t you ashamed to show that you have been occupied by the Swedes?” We were occupied by others back then!

The citizen’s hall needed something to emphasize the height and proportions of the room.

I thought that shoulder-high tapestries, which in the 13th century traveled with the nobility from one residence to another, would do the trick. They were used for warmth and coziness. The tapestries would remain in the background to accentuate the height of a person and unify the design, and to make the important inscription above the council chamber’s door stand out.

I persuaded Anu Raud, with whom I had cooperated before, not to weave flower patterns in the rough technique but to employ instead the simple technique used in the Norwegian monasteries during the early Middle Ages. In the 1980s new tapestries were designed by Riina Tomberg. Now, at last, we have the copies of the historical tapestries of the Town Hall made in Oxford.

For the Moscow Olympics we needed tablecloths, a dinner set, stands for table flags, ash trays, and the emblem of the Soviet Union.

In August the Town Hall was ready to host the president of ROK. It was large and a bit empty, but everything we had ordered was there and even more so, including silverware, porcelain, candlesticks, and wax figures.

The issue of the Town Hall’s coat of arms came up. The one depicting a virgin, as well as the other with Dannebrog were out of question. I had seen dozens of statues of Roland, mostly large ones, on the town squares of the Hanseatic towns of Eastern Germany. Why Tallinn has a pillory and a pillory head on the post instead, I would not know. I believe some sort of mistake was made at some point; someone has misunderstood Roland’s task. In 1991 I even felt as though I were in the pillory myself.

The city council sits on Thonet chairs with rattan seats, Luther’s factory chairs are placed along the walls, the bench with Tristan and Isolde is not a bench but a barrier, and Jüri Vilms’ portrait is hanging on the wall. It is July of 1922 and Denmark has just presented the Dannebrog to Tallinn; during the occupation the flag was hidden in the tower of Pühavaimu Church. I found this photo amongst my father’s papers in 1948; I had not the heart to throw it away and blackened the faces of the people in it (hoping that it would save them from Siberia!). In 1991 I was happy to wipe the faces clean.

In 1949 Märt Pormeister took us to paint the interior of the Town Hall. It was a February afternoon. The entrance was a stairway beneath the arches, and it was cramped inside.

From the lobby a curved staircase led to the next floor. A strange, Gothic cast-iron stove with multiple sharp-pointed spires stood next to the stairs (now in the attic). On the left there was a large, flat double door that led to the council chamber. The air in the room was filled with brazen chandeliers, two hairy old men – Marx and Engels – looked down from the wall, and a familiar-looking long strip of red cloth fastened under the portraits said: “Proletarians of all countries, unite!” We were supposed to come and paint that room the next day. This was the first aquarelle of an interior for us. Dusk had set in by the time we left. It was snowing quietly.

I stood under the archway on the stairs and experienced a strange feeling of here and now.

115

Restoran V천ru

116

Sain jälle töö oma elu esimese ülemuse Vladimir Karu juurde. Ta oli võtnud ülesandeks muuta rajoonikeskuste tüüprestoranid, mis olid kõikjal üle Eestimaa ühesugused, sisekujunduse abil omapärasemaks-kohapärasemaks. Karu oli unustanud minu ebapraktilisuse-erilisused 1950ndatel ja oli jälle valmis soojalt toetama. Minul olid selja taga kolm kuud Ermitaažis, töötamine Helmi Üprusele, edu Mündi baariga ja kaks suurepärast Soome reisi. Olin täielikult Soome hästi organiseeritud sisekujunduste mõju all. Mul olid kodus Sarpaneva punane ahjupott, Marimekko must kübar ja laudlina „Istuvad härjad”.

Esimene objekt oli ETKVLi restoran Võru. Olin võlutud. Võru linna valitses karmi käega ja kardetud Feliks Pärtelpoeg. Minagi olin Pärtelpoeg, küll vastasparteist, aga seda polnud väljast näha. Hakkasin varsti aduma, et nad kardavad mind ja on kohe nõus kõike tegema nagu muinasjutus. Olen alati vajanud mõttekaaslasi, kellega otsuseid teha. Võtsin oma diplomandi, tartlase Krista Roosi endale appi. Joonistasime toreda lae! Püüdsime ruumi tühja ja inetut kaldlage korda saada tohutute suurte valgete valguskastidega, et vältida armatuure, mille valik oli olematu. Terve Eesti oli täis ühesuguseid Tarbeklaasi klaaskupleid. Selgus, et kaldlagi oli valguskastide kandmiseks nõrk. Meister Mihkelsoo tugevdas maja otsaseinu, et riputada kastid pingutatud trosside külge. Mihkelsoo oli vabariigiaegne lahendusi otsiv meister. Tänu temale oli tüüplahendusest saanud hoopis midagi uut ja seda kroonisid Anu Raua vaibad, muinasjutud jõhvikasõjast. Hiljem lisasin sarja istumisnurki ja madalad spoonitud vaheseinad nagu Haanja kuplid, toolid dr Kreutzwaldi mälestuseks Avinurme biidermeierid.

I was once again employed by Vladimir Karu, my first boss. He had taken up the task of converting the stereotypical restaurants in the bigger centers all over Estonia, which all looked the same, into more idiosyncratic and special venues. He had apparently forgotten my inclination to impracticality during the 1950s and was wholeheartedly ready to support my ideas again.

I had just been at the Hermitage museum for three months, had worked for Helmi Üprus, had succeeded in designing the Mündi bar and had taken two excellent trips to Finland. I was completely under the influence of well-arranged Finnish interior design and a proud owner of Sarpaneva’s red pot, Marimekko’s black hat and a “Sitting Bulls” tablecloth.

The first restaurant in line was the one in Võru. I was charmed. Võru’s mayor was a stricthanded and much-feared man named Felix Pärtelpoeg. I was a Pärtelpoeg too by marriage.

Just like in a fairy tale, I could do anything because everyone there respected me. I have always needed allies with whom to share the burden of decision making. I engaged Krista Roosi, my supervisee, an art student from Tartu. In an attempt to deal with the ugly, empty tilted ceiling, we used huge white light cases instead of lamps – of which there was a poor selection. Mihkelsoo, the handyman, fastened the lights with wires, since the ceiling was too weak to carry the weight.

Thanks to him stereotypical solutions received a new appearance. Anu Raud’s fairy-tale tapestries were the highlights of the design sitting areas and low-spooned walls like rolling hillsides were added; the chairs were Biedermeier a la Avinurme, a tribute to F.R.Kreutzwald, the creator of the Estonian epic.

117

Mündi baar 1965. aastaks oli Vana Tooma baari kujundus vananenud ja ettevõte oli saanud uue energilise naisjuhi, kes asus värskete mõtetega tööle, silmas pidades toidu kvaliteeti ja teeninduskultuuri.

Telliti isegi ajalooline õiend, millele toetudes vanalinnas asuvale baarile nime leida. Mündi tänav ise pakkus võimaluse: seal oli kunagi olnud rahapada, kus löödi üht teatud Tallinna münti.

Metallikunstnik Heinz Müller oli juba olemas, andekas ja kuulus ka. Tema ideed ei jäänud vaid mõteteks, ta ka teostas neid. Tegime sellest teatud mündist suure valatud variandi ja see oli juba hoopis teine klass kui plekilõikamine, mis oli tollal üks levinumaid ruumi kaunistamise võtteid. Valasime kolm münti, laotasime seintele haisvaid metsseanahku. Põrandad olid 5 sentimeetri paksustest paeplaatidest. Tegin ühe oma nutikamatest toolidest. Olin Ermitaažis nähtud Itaalia renessansstoolide mõju all ja see oli lahtiste nahkpõlledega, koolutatud spoonist dantesca. Nahatöö tegi Kunstikombinaadi ARS parim sadulsepp klassikaliste nahatepingutega. ARSi olid koondatud vanad head meistrid ja erinevalt Nõukogude Liidus valitsevast tavast tehti seal kvaliteetset tööd.

Selle värske Mündi baari staar oli noor Dima Demjanov, sündinud baarmen ja suurepärane teenindaja. Ta suutis seda 24-kohalist baari teenindada nii, et jõudis jälgida kõiki 24 külalist, esineda leti taga istujatele osavate šeikeritrikkidega, mängida riiulite dekoratsiooniga ja müüa originaalsuuruses Tallinna münte. Ta oli noor, särav ja vaimukas. Tema juurde joosti kokku, telliti isikuõhtuid ja lõpuks oli ta kuulsam kui Vana Toomas ja kõik oli hästi.

Grusiinidest laevnikud, kelle alused olid Tallinna sadama dokkides, varastasid (vaimustuses olles) Mündi baari rippsildi. Õnneks leidsid sadamatöölised sildi, tundsid ära ja tõid tagasi.

118

The interior design of the bar called Vana Toomas in the Old Town of Tallinn had become outdated by 1965, but the bar had a young and energetic new female manager who started out with fresh ideas, keeping in mind both the quality of food as well as service culture. The new name for the bar was found from the history of Tallinn. The area had had a mint for manufacturing a special type of coins for Tallinn. Mündi is the genitive form of “coin” in Estonian.

Heinz Müller, a talented and famous metal artist, was there and waiting. He not only had good ideas, but he was also able to put them into practice. We cast a large copy of this special Tallinn coin to be the bar sign. Casting something of that size was a bigger league endeavor than just tin-cutting, which was one of the most frequently used methods in room design at the time. We cast three coins and covered the walls with stinking wild boar skins. The floors were made from five-centimeter-thick limestone tiles. I designed one of my most clever chairs ever for this bar. Influenced by the Italian Renaissance chairs seen at the Hermitage museum in St. Peterburg, I designed a chair with a loose-hanging leather seat, and a curved, veneer-covered dantesca. The leather of the seat was quilted by ARS Art Factory’s best leatherwork craftsman.

ARS Art Factory was comprised of excellent, experienced craftsmen and, contrary to the practice elsewhere in the Soviet Union, their products were of high quality.

The star of the fresh Mündi bar was young Dima Demjanov, a born barman with excellent service skills. He managed to serve all 24 clients, sell Tallinn souvenir coins, and at the same time perform shaker tricks for the customers from behind the counter. He was young, dashing and witty. He attracted customers like crazy and was finally more famous than the Tallinn city symbol Old Toomas himself. Georgian shipmen docking in Tallinn Harbor were so impressed that they stole the pub sign. Luckily the sign was found, recognized, and brought back to the bar.

TA raamatukogu Oli aasta 1960, minult telliti ENSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu sisekujundus ja mööbel. Raamatukogu arhitekt oli Tallinna Tarbekunsti Instituudi ruumikujunduse haridusega Paul Madalik. Projekt oli eriline, suurejoonelise talveaia ja kahe suure dekoratiivpannooga. Üks pannoo, teaduseteemaline, oli vestibüülis. Selle oli juba lahendanud Lepo Mikko. Teine, sgrafiitotehnikas, tohutu suurendusega (2 ×3 m) Lenini portree pidi tulema lugemissaali otsaseina. Feliks Kauba, raamatukogu direktor, oli selle tellimist venitanud ja küsis minu arvamust. Olin keeldunud komsomoli astumast, siiski kooli alles jäänud, abiellunud kahekesi SAKSis 15 rubla eest 15 minutiga, läinud sealt poliitilise ökonoomia eksamile ja läbi kukkunud.

Madalikust sain mõtelda ainult ühel viisil...

Ütlesin Kaubale, et sgrafiito on välisseina tehnika ja niisuguseks suurenduseks jääb portree tühjaks. Feliks Kauba haaras sellest kinni ja pannoo jäi teostamata. Kandsin oma isa laulatussõrmust, mille Madalik oli lubanud koos sõrmega maha raiuda.

Olin moodsas kujunduses lausa nõrk, polnud midagi näinud. Täielik pimedus! Tegelikult aitas Väino Tamm mul selle projekti lõpetada. Mäletan, mida tähendas bukinisti juurest Mündi tänavalt ostetud üksik number Rootsi ajakirja Form. See oli võimalus mingit teist mõttelaadi igast fotost välja imeda. Kahjuks oli neid üliharva, need kas pandi kõrvale või ei saadetudki sellist ajakirja siia jäänud vanatädidele. See kõik oli enne Soome tarbekunsti- ja kultuurinäitusi Tallinnas ja Moskvas. Oli skandinaavia stiili parim aeg, nii üllatavalt lihtne ja loogiline ja seega nii rabavalt ilus, lausa uskumatu. Võiksin praegu öelda, et see kõik on koos Alvar Aalto Villa Maireas kuni karikakardeni tiigi kaldal.

Teaduste Akadeemia Raamatukogust kujunes varsti aken Läände. Sellel raamatukogul oli tookord valuutat välismaa ajakirjade ja raamatute ostmiseks vastavalt Teaduste Akadeemia vajadustele. Nende hulka mahtusid ka kaasaegsed Saksa, Itaalia, Taani ja Soome sisekujunduse ja disaini ajakirjad.

The year was 1960, and I got the commission to design and furnish the ESSR’s Academy of Science Library. The architect of the library was Paul Madalik, who had studied interior design at the Institute of Applied Art in Tallinn. This was a very special project with a grand conservatory and two large decorative murals. One of them, a science-themed mural by Leppo Mikko, was in the lobby. The other, a huge one (2 ×3 m) in sgraffito, Lenin’s portrait, was planned for the reading room. Felix Kauba, the director of the library, had put off the painting for some time and asked me for advice. Although I had refused to be a part of Komsomol, I did not have to leave the school. I had got married in 15 minutes for 15 rubles and after that failed an exam in political economy. Madalik was not one of my favorite persons...

I told Kauba that sgraffito was a technique for outside murals and that such a large portrait would seem empty. Kauba used that as an excuse for refusing the mural. I wore my father’s wedding ring, the same that Madalik had promised to cut off along with my finger.

I did not know much about modern design, had not seen anything. Total darkness! It was Väino Tamm who helped me finish the project. It meant a lot to me to buy an issue of the Swedish design magazine Form from a second hand shop. It was an opportunity to absorb every detail of that type of mindset. However, these were rare occasions since such magazines seldom reached the shop shelves. This happened before the Finnish culture and applied art exhibitions in Tallinn and Moscow. It was high tide for the Scandinavian style – so surprisingly simple and logical and thus, stunningly beautiful and incredible. I now realize that this all is epitomized in Alvar Aalto’s Villa Maiera, up to the daisies blooming near the pond.

The Academy of Science Library soon became a window to the West. This library had foreign currency to buy the books and journals it needed, including German, Italian, Danish and Finnish interior design magazines.

119

120

M천천tmispraktikad

Alustasin mõõtmispraktikatega 1962. aastal Kihnus, sest juba ammu tahtsin näha, kuidas inimesed elavad. Teadsin, kuidas nad „peaksid” elama, ja teadsin ka, et nad nii ei elanud.

Kihnu sõitsime Laagrist alates pöidlaküüdiga lahtise sõjaväeveoauto kastis, kõigil kerged joonestuslauad rööpjoonlaudadega ja voodiriided, minul ka lapsed kaasas. Pärnus silla all peatusid kihnlaste paadid, millega Kihnu võis saada.

Need olid lahtised kalapaadid, kus juhil oli väike putka tormivarjuks. Oli juba õhtupoolik, kui kohale jõudsime, öömaja meil polnud. Paadimees oli Pao talu peremees, kellel muud üle ei jäänud, kui meid oma lakka kutsuda. Just seda olime oodanud. Perenaist Pao Manni ehmatas küll, kui talle kaela sadasid inimesed, kes nädal aega ta köögis keetsid, kõiksugu asju küsisid, üles joonistasid ja aina jalus olid. Tollal oli Kihnu veel kauge saar, võõraid käis harva, kui üldse. Olime lakas õnnelikud, kuid tajusime, millist muret ja tüli Mannile tegime.

1965. aasta mõõtmispraktikat alustasime Kihelkonnast, kus saime elada koolimajas ja süüa alevisööklas: katrulitamp ja kotletid, kissell, piim ja mannavaht olid kõhule head ja rahakotile parajad. Mina kippusin Karja kirikusse.

Mõõdistasime tudengitega kiriku pingistiku vana hoolitsevat konstruktsiooni, mis tõstab istujad talviselt külmalt põrandalt laudpõrandale ja on toeks istmete vertikaalsetele osadele. Mul oli suur soov oma tudengeid üllatada mulle kingitud Karja klanni riietega, et näidata enda peal, kuidas särgikrae tikand on võetud kiriku apsiidi vanalt seinamaalingult, mis oli paari aasta eest välja puhastatud.

Olin avastanud Saaremaalt Nihatu Laratsi talust oma ema isapoolse suguvõsa. Mu ema isa, Nõukase perekonnanimega Järvamaa mehe eellased on saarlased. Tema isa olid von Nolckenid jahikoera vastu mandrile vahetanud. Nõukaste talu oli Karja „kirikulaulus”. Nii nimetasid kohalikud maa-ala, kuhu Karja kiriku kellamäng veel kuulda oli. Mulle kingitud Karja mustast seelikust ja punase rinnaesisega triibulisest pihikust sai minu „etnomunder”, mille kandmisega alustasin 1962. aasta laulupeol ja jätkasin kolleegide sünnipäevadel ja mujal, kus pidin mundris ja esinduslik olema.

Taluõu oli piiratud lautade, sepikoja ja aitadega. Vanas rehemajas oli alles lillelise tapeediga originaalkõrguses rehetuba, reheahi, parred, kivipõrandad ja väikesed külmad, üleni valgeks lubjatud palkseintega toad. Tubades vanad lühikesed voodid, nendes saanitekid. Juba varem ERMi vanavarakogujate poolt arvele võetud sepikoda oli kahjuks saunaks ümber ehitatud. Laratsi Jaan oli vanas eas uue naise võtnud ja „suure remondi teind”.

Tagaranna metsades, pimeda mehe kodus oli kõik selline, nagu tema vanematest (1850?) oli jäänud. Selleaegne mööbel täpselt endisel kohal seinte ääres, tuba keskelt tühi.

Saaremaa-praktikatel sattusin suurejoonelistele 19. sajandi alguse taluvaremetele. Karala külas oli siis veel alles paja-aknaga endine jõukas rannatalu, rehielamu küljes laeva

121

nimesilt „Santa Maria”, rehe all värviline sõiduvanker ja regi. See oli Toomuse talu, vanim, mida olin üldse leidnud. Räästa all olid peidus saan, regi ja ultramariinsinine meremehekast, mille kaane sisse stiilsele triibulisele tapeedile oli kleebitud kõikide tsaaride koondpilt.

Mõõdistasime mõõtvahekorras 1 : 20, mis andis võimaluse jäädvustada seinapalke, tendreid ja pajade (lükandluugiga akna-aukude) asukohti. Joonised on praegu Eesti Rahva Muuseumis.

See talu tormise mere kaldal, otse piiri märkiva rannariba traataia veeres, sööbis hinge ja sundis mõtlema möödunud aegadest teisiti, kui neist räägiti. Mõisatallis pekstud mustjalad (Betti Alveri termin), tahmased jne tikkisid valgeid tanusid ja kandsid hõbeehteid, maalisid vankreid ja kudusid saanitekke. Rehetoas polnud laudpõrandat, sest polnud saekaatreid, aga tool oli naisele tehtud ja nikerdatud kõigi oskustega. Oli tunda nende oskuste lähtepunkti, ampiiri, valitsenud kujundusstiili hõngu. Maailma mõjutuste hõngu tajusin ka Ruhnus, kus leidus omatehtud klapptoole, mis rääkisid Pariisi pargikohvikutest 19. sajandi lõpus. Tundes mööbliajalugu, tekivad talupojamööblit vaadates tahtmatult seosed suurte stiilidega.

1970ndateks oli mul tekkinud vana mööbli nägemise kogemus ja teatav ülevaade eesti mööblist. Olin teinud kaasa kõik Ella Vende juhitud kirikuvarade inspekteerimised, olnud muinsuskaitseinspektor, töötanud 10 aastat ruumikujunduse õppejõu ja mööbliajaloo lektorina. See viimane võimaldas mul võtta uurimistöö teemaks „Eesti klassitsistlik mööbel” ja tegeleda sellega aktiivselt, käies ruumikujunduse üliõpilastega mõõtmispraktikatel.

Praktikale sõites oli meil kaasas töölaud (80 × 65 cm) koos kõigi joonestusvahenditega. See oli tülikas, kuid võimaldas teha täpseid jooniseid, mis nägid ka head välja ja sisaldasid konstruktiivseid lõikeid. Sain suure kogemuse neist juhendamistest. Praktikad toimusid kõigepealt paar korda Tar tus, ülikoolis ja eraomanike juures, Võrus seoses Fr. R. Kreutzwaldi majamuuseumiga. Võrus tehtud jooniste näitusel oli kohalike seas suur menu. Mõõtsime ka Pärnus, hiljem Palmses ja hr Vene juures Meosaares.

1971. aastal loodi Lahemaa rahvuspark ja uurimiskeskus. Eesmärk oli suurejooneline: taastada külaelu, põllupidamine, rannakalandus ja metsandus, nii külaarhitektuur kui ka mõisad, keskuseks Palmse mõis. Uurimiskeskus kaardistas väga põhjalikult ka ümberkaudset vana mööblit. Materjal oli suhteliselt juhuslik, kuid sobis väga hästi mõõdistamiseks ja seda ka tegime.

123

124

I started with the surveying practice trips from Kihnu Island in 1962, since I wanted to see how the people were living there. It was obvious how they should have lived but actual life was different.

We hitchhiked to Kihnu, traveling in an open lorry with all our drafting tables and other gear. I had children with me too. The boats to take us to Kihnu could be found docking under a bridge in Pärnu. These were open fishing boats with just a small shelter for the skipper. We reached Kihnu by nightfall but had nowhere to stay. The skipper of our boat, who lived at Pao farm invited us to stay in his barn. Mann, his wife, was slightly apprehensive of the crowd that was always in her way, hustling about in her kitchen.

Kihnu was difficult to reach back then and strangers were a sight unseen. We liked it in the barn but we realized that we caused Mann a great deal of grief and worry.

In 1965 the surveying practice started in Kihelkonna, Saaremaa. We lived in a schoolhouse and ate in the borough’s canteen: local mashed potatoes and minced-meat balls, milk and sweet semolina cream which suited both our stomachs and wallets.

We worked together with the students measuring the framework of Karja Church’s benches. This construction was built to lift the audience further away from the cold floor and, at the same time, support the vertical axes of the benches.

I had discovered my maternal grandfather’s side of the family living in Laratsi farmhouse in Nihatu. A predecessor of mine by the name of Nõukas had come to live on the continent through an exchange – Baron von Nolcken had swapped him for a hound.

The Nõukas family cottage was within church bell range of Karja Church. I put on the Karja County folk dress to show the students the similarity between the embroidery patterns on my collar and those on the church murals. This black-and-red-striped folk dress remained my ‘ethno attire’ that I started wearing during the 1962 Song Festival, and I proceeded to wear it on colleagues’ birthdays and other fancy occasions.

The Laratsi farmhouse was surrounded by outbuildings, among them a smithy. The original size of the room with flower-patterned wallpaper had been preserved in the old house together with the large stove, stone floors, and the small cold rooms with whiteplastered wooden walls. The short old beds in the rooms had sledge wraps as covers. The smithy had unfortunately been rebuilt into a sauna. Jaan of Larats had remarried and undertaken a renovation for the sake of his new young wife.

But in the blindman’s home amidst Tagaranna forests everything was the way it had been during the lifetime of his parents (1850?). The furniture in the house was placed along the walls, leaving an empty space in the middle of the room.

During those Saaremaa practices I stumbled upon the ruins of a magnificent farmhouse from the beginning of the 19th century.

But the oldest farmhouse, called Toomluse, that I had ever found was located in Karala village. It was a formerly affluent farm near the sea. A boat’s nameplate marked “Santa Maria” was nailed to the house, and a colorful carriage and sledge were stored in the

barn. Under the eaves we found a sleigh and an ultramarine seaman’s chest that had a picture of all the tsars glued to the wallpaper-covered interior.

We used a 1:20 scale, which gave us the possibility to record the location of logs and window openings. These drawings are now in the Estonian National Museum.

This farmhouse, located close to the sea, right beside the stretch of sand behind the barbed wires denoting the border, left a longstanding impression on me and made me think about the times long gone in a different manner from the official version. The blackfeet (a term used by the poet Betti Alver to refer to Estonian peasants) wore white embroidered coifs and silver jewelry, painted their carriages, and wove sledge wraps. Rooms had no wooden floors since there were no sawmills, but the chairs made for the women were carved with great skill. The basis for all the wooden ornaments – the Empire style – was noticeable.

Ruhnu Island’s furniture had also been influenced by the rest of the world: Self-made folding chairs there were reminiscent of those used in outdoor cafés in Paris at the end of the 19th century. When you know the history of furniture, links with the great design styles emerge.

By the 1970s I had acquired experience in old furniture and an overview of Estonian furniture.

I had been with Ella Vende on the church asset inspection trips, worked as a Heritage Conserva-

tion inspector, and a lecturer of interior design and furniture history. The latter enabled me to adopt Estonian classical furniture as a research topic and get actively engaged in it by taking surveying trips with the design students. It was uncomfortable to take the drafting tables (80 × 65 cm) and all of the other devices along with us, but it allowed us to make exact drawings that also looked good. Supervising students like this was a great experience. Those practices were first organized in Tartu a couple of times, at the university and private properties, and then in Võru at F. R. Kreutzwald’s museum, where the later exhibition was very well received by the locals. We did some surveying in Pärnu, later in Palmse, and at Mr. Vene’s place in Meosaare.

In 1971 the Lahemaa National Park and Research Center was founded. The goals were big: to spur village life, agriculture, fishing and forestry, as well as village architecture and the manors alike, with Palmse Manor as the centerpiece. The research center also very thoroughly mapped local old furniture. Although this material was rather arbitrary, it still suited our surveying practices.

125

Toolin채itus

126

Kui Tartu on Emajõe Ateena, siis milline on Tartu klassitsistlik tool? Kas ma leian ta? Milline oli Katariina palee tool?

Otsisin klassitsismi ja ootasin tooli, mis sobiks Katariina maja saalile (tollal Ülejõe Kultuurimaja). See tool tuli hiljem välja Vanemuise teatri laost, neid oli neli tükki. Olin teinud kultuuriministeeriumile ülevaate Tartu ülikooli ajaloolisest mööblist, teadsin, mida võib leida linnamuuseumist. Tahtsin näha Tartu toole ajaloolises reas. Sain loa eksponeerida neid raesaalis.

Näitusele tuli üks külastaja. Reklaamitöö oli jäänud tegemata.

Tartu is called the Athens of the Emajõgi River, so what then is the classical Tartu chair like? Would I find it? What does a chair from the so-called Katariina palace look like? I was in search of classicism and waited for a chair to appear that would suit the hall in the palace. The chair later appeared from Vanemuine Theater’s prop storage, and there were four of them. Having made a survey about the historical furniture of the University of Tartu for the Ministry of Culture, I knew what I could find from the Tartu City Museum. I wanted to create a historical sequence for the chairs from Tartu. Permission for the exhibition in the Town Hall was granted but we only had one visitor.

Advertising was nonexistent.

127

128

Prl Verhoustinskaja

Preili Verhoustinskaja elamine Tartus Kastani tänavas oma rikaste, Siberisse saadetud vene kaupmeestest vanemate maja suures korteris oli väga värvikas. Tema kasutada oli üks väike tuba aknaga lõunapoolsele õuele, mis Tartu kuumadel suvedel oli pärani lahti ja kust preilile tuttavad tuvid aknaalusele söögilauale käisid.

Kogu preili mööbel oli antiikne. Mahagonist biidermeiervoodi, selle kõrval 18. sajandi pultsekretär, kaanel intarsiatehnikas ovaalne „vihmavari” (18. saj ornamendimotiiv), väikesed sahtlid täis 18. ja 19. sajandi ehisnööpe, kõik korralikult eraldi karpides. Pärlmutter- ja metallnööpidest kuni luust peente pesunööpide ja suurte dekoratiivsete mantlinööpideni – kõiki neid müüs preili soovijatele. Peale pultsekretäri oli prl V-l viie sahtli ja postide vahel liikuva horisontaalse peegliga mahagonist tualettkummut ning puidulõikes rokokoojalgadega kitsas konsoollaud. Selle kohal seinal rippus landscape-peegel, konsoollauapikkune horisontaalselt kitsas seinapeegel, näitamaks kogu horisonti koos maastikuga – s.o tervet tuba. Seal oli ka paar mahagonist riidekappi ja kaks erinevat vana tooli, üks nendest rotangpõhjaga, kerge ja õhurikas. 17. sajandil olid söögilauatoolid ikka rotangpõhjaga, et tuul paremini läbi käiks.

Prl V vanemate suur köök ja lõunapoolne veranda olid kasutuses teise üürnikuga kahe peale. Köögi seinad ja vana pliit olid täis vasknõusid. Mõnikord prl V keetis oma vaskpottides.

Verandal olid kastid prl V surnud venna raamatutega. Vend oli olnud huvitatud inimeste tüpaažist ja kehal leiduvatest iseloomutunnustest (minu näol ei olnud kurjategija-tunnuseid).

Raamatud olid saksakeelsed, preili ei tahtnud, et ma neid vaatan. Ma mõistsin – need olid keelatud raamatud ja nende omaminegi võis tähendada 8+25 aastat asumisel. Mina aga olen „neiu Pandora”, kes on uudishimulik, teeb alati laekad lahti ning laseb kurjusel välja lennata... Seda ütles mulle Igor Mang 2008. aastal.

Ostsin prl V-lt vennast jäänud joonestamisriistad: eebenipuust kantidega kolmnurgad, reisseni ja ilusaid nööpe – selleks ju prl V meid vastu võttiski.

Ülejäänud teise korruse ruumides elas arhivaar Sarmulin, kuivetunud, sõnatu vanahärra.

Tema käes oli saal, millest tuli läbi minna, et kööki jõuda. Arhivaaril ei olnud mööblit peale ühe tõsiste sahtlisangadega saarepuust inglise pultsekretäri (Liivimaa või Riia töö). Kogu saal oli täis üksteise otsa laotud kaste, kirste ja täispakitud kohvreid. Nende vahel mahtus parajasti liikuma.

Prl V müüs mulle ka ühe väga suure kõveraks põletatud kausi, mida kaunistasid gof­ reeritud pind ja sinisejooneline lillornament. Selle kohta arvasin mina, et see võis olla Põltsamaa portselani praak, põhja all võltsitud Meisseni märk. Seda kaussi oli prl V ema kasutanud laupäevaõhtuti kuuma kanapiruka serveerimisel. Piruka sees oli olnud terve kana koos kontidega. Mina panen selle kausi kartulitega lauale jõuluõhtul.

Pärast seda ostu suvatses arhivaar Sarmulin meiega rääkida ja küsis, kas me soovime näha tõelist Meisseni portselani. Kokkulepitud korral oligi suur rautatud, sangadega kirst lahti, paberisse pakitud vana Zwiebelmuster-meissenit täis! See oli tema ema, krahvinna Sarmulini pulmakink: lõuna- ja kohviserviis 24-le pluss hõbedast tee- ja kohvikannud koos muu lauahõbedaga.

Mrs. Verhoustinskaya’s coloful living quarters on Kastani Street had been the roomy apartment of her parents, rich Russian merchants who had been sent to Siberia. She had a small room with a window facing the southern side of the yard, a window where pigeons came to feed and that remained wide open during the hot summers of Tartu.

All of her furniture was antique. A Biedermeier mahogany bed alongside an 18th century secretary desk, the cover of which featured an oval-shaped intarsia ‘umbrella’; the desk’s small compartments were filled with 18th and 19th century decorative buttons, stored neatly in separate boxes. There were buttons ranging from shell and metal to fancy bone buttons and large, decorative coat buttons – all of them waiting for customers.

In addition to a secretary desk, Mrs. V. owned a five-drawer mahogany dressing table that had an attached, rotatable mirror, and a Rococo console table with carved legs. On the wall above the console table was a landscape-mirror – a narrow mirror that matched the size of the table. This mirror was designed to show the landscape, or in other words, mirror the room.

There were a couple of mahogany wardrobes and two old chairs, one of which had a light and airy rattan seat. In order to allow the air to circulate better, 17th century dining room chairs often had a rattan seat.

The large kitchen and the southern sunroom, once the property of Mrs. V’s parents, had to be shared with other tenants now. The kitchen walls as well as the old stove were covered with brass kitchenware. The sunroom was used for storing boxes with books of Mrs. V’s late brother.

The brother had been interested in human features and character-related marks on the human body. The books were in German and Mrs. V did not want me to look at them. I understood – these books were banned and even storing them could result in 8–25 years of sentence in Siberia. But I am ‘Miss Pandora’, always opening the boxes and releasing the evil…at least so I was once told. I bought the technical drawing instruments left by Mrs. V’s brother: ebony-rimmed triangles, T-square and some beautiful buttons – after all, this is why we came.

The rest of the upstairs was occupied by an archive clerk named Sarmulin, a lanky, tightlipped old gentleman. He inhabited the hall one had to pass in order to reach the kitchen. The clerk did not have much furniture apart from an English-style ashtree secretary desk with solid drawer handles. The whole hall was filled with boxes, chests and jam-packed suitcases. The passage between them was just wide enough to pass through.

Mrs. V also sold me a rather large, heat-bent bowl with a gauffered surface and bluelined flower ornamentation. I thought it might be the ceramic scraps of Põltsamaa porcelain manufacture with a forged Meissen backstamp. Mrs. V had used the bowl to serve hot chicken pie for Saturday dinners. I use it for serving potatoes on Christmas Eve dinners.

After this purchase, Sarmulin, the archive cleric, humbled himself to speak to us, asking if we wanted to see real Meissen porcelain. The big chest with iron hardware and handles opened at the appointed time full of Meissen’s Zwiebelmuster wrapped in paper! This had been the wedding present of his mother, Countess Sarmulin – a 24-piece dinnerware and coffee set, and silver tea and coffee pots along with the rest of silverware.

129

130

Li Ester Brakel

17. septembril 1927, tulijänese aastal, sündis Tallinnas Li Ester Brakel (1936 eestistatud Leila Pelmas, abielludes Pärtelpoeg), sodiaagimärgilt neitsi, kabala arvestuses nr 9.

Olin suurperekonna ainuke laps (isa vendadel lapsi ei olnud) ja viienda eluaastani kasvasin Sikupillis vanaisa lillepeenardega aias, kus õunapuuõied mullale kukkusid ja tikripõõsad erinevaid sorte kandsid. Pime vanavanaema Marie Milder Järvamaalt Metsla külast oli minu mängukaaslane.

5-aastaselt sain Fahle lasteaeda, kus õhtuti oli „Sossi” kino täiskasvanutele. Oli Hollywoodi kõrgaeg. Lasteaialapsed võisid pingiridade ees põrandal tasuta kõiki filme vaadata.

Vaatasin neid 1931–1935. Lihtsaid lasteraamatuid mul polnud.

Alustasin saksakeelsete Courths-Mahleritega.

1871/72 oli Albu vallakirjutaja ametis, hiljem koolmeister Adolf Reinhold Douglas (varasem nimekuju Tuklaas), kreisikohtu poolt Paidest saadetud linnasell. See oli minu vanavanaisa. Ta abiellus Põrriku sauniku tütre Julie Marie Hansoniga. Albu vallakirjutajaks oli ta võtnud vanahirmus krahv Douglas (nimede sarnasus minu teada juhuslik). Kuuldavasti jättis vanavanaisa 60 rubla valla raha oma taskusse.

Rahakorjaja oli puhkusel ja vallakirjutaja pidi teda asendama.

Rublad ei laekunud. Võib-olla ta ei saanudki raha, võib-olla oli tal seda vaja, et pidada pulmad oma väljavalituga? Vanaema pesamuna Volli põgenes söelaeva punkris Rotterdami ja sealt edasi ameeriklaste jahiga üle Atlandi – seikleja, kes muuhulgas ka New Yorgi pilvelõhkujate aknaid pesi (väljastpoolt).

1943 olin 16, kudusin rindele sokke ja ootasin soomepoisse tagasi, sest ma ei tundnud neist ühtegi. Olin neist kaks aastat noorem ja tüdruk.

Olen sellest põlvkonnast, kes läks 1930ndate kriisi ajal USAsse, Argentiinasse, Austraaliasse. Kas ma jäin siia vangi?

Arvan, et seiklesin siin, väravate taga... Seiklesin Ants Heina hüljatud mõisates ja Juhan Maiste muinsuskaitse roosiaias.

Mis on mul viga, et ma nii isukalt mõisaid teen? Olen suure Tuglaste klanni järeltulija. Seal on köstreid, koolmeistreid, aidamehi, kunstmaalreid, hiljem fotograafe, veel hiljem seiklejaid. Ehtne kadakas, mida ma kartsingi! Noh teadagi, mis mind küttis: parunid läinud, maa täis lagunevaid losse, mille ühes nurgas tervema katuse all kütmata kolhoosikontor!

2008 avastasin professor Ken Wilberi involutsiooniteooria raamatud, mis andsid mulle südamerahu ja vastuse küsimusele, miks olin selline, nagu olin. Minu involutsioon oli rikas, võimalusi palju. Olin oma Atmani projekti endale keeruliseks teinud ja paljudele vastu käinud.

131

Li Ester Brakel (name Estonianized in 1936 to Leila Pelmas, married name Pärtelpoeg) was born on 17 September 1927, the year of the fire rabbit, Virgo by zodiac sign, and 9 in Kabbalah numbers.

I was the only child of a large family (my father’s brothers did not have children) and until the age of five I grew up in my grandpa’s garden in Sikupilli with flowerbeds and gooseberry bushes, where the apples bloomed. My blind great granny from Metsla village, Järvamaa County, was my playmate until I turned five years old and received a place in the Fahle kindergarten.

Films were shown in the evenings in the same place. It was the high point of Hollywood. Children under seven were allowed to watch all of the movies for free if they sat on the floor. I watched the movies from 1931–1935. I did not have children’s books to entertain me. I started with the German Courths-Mahlers.

In 1871/72 Adolf Reinhold Douglas (earlier Tuklaas) was the Albu parish clerk, and later schoolmaster; a town boy sent there by Paide’s district court. He was my great grandfather.

He married the daughter of a farm laborer, Julie Marie Hanson.

Allegedly, my great grandfather had embezzled 60 rubles of communal money. The person responsible for collecting money was away and he had to do the job. The money did not accrue.

Maybe he even did not get the money, but maybe he needed it for his wedding.

Volli, my grandmother’s last child, fled to Rotterdam in a collier and from there to America on a yacht – an adventurer, who among other things worked as a skyscraper window washer (outside). In 1946, when I was 16, I knitted socks for the front line and waited for the Finnish Boys to return. I did not know them personally, besides I was two years younger and a girl.

I represent the generation that left for the USA, Argentina or Australia during the financial crisis of the 1930s. Do I feel like I was imprisoned here? I think that I had my adventures on this side of the curtain… I traveled in the forsaken manors and rose gardens under heritage protection. What is the matter with me that I am so keen on manors? I am the descendant of the Tuglas clan. There were preachers, schoolmasters, art painters, and later on photographers and adventurers. Obviously what kept me going was that the Baltic Barons had left, and the county was filled with decaying mansions that housed cold, collective farm offices.

In 2008 I discovered books by Professor Ken Wilber about involution theory; these gave me peace of mind and an answer to the question as to why I was the way I was. My involution was rich, with ample opportunities. I had made my Atman project difficult for myself and contradicted many people.

132

1946 lõpetasin Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumi. Selle oli pr Elfriede Lender Riikliku Inglise Kolledži allesjäänud õpilastest (nende hulgas mina) ja oma kooli lillade kleitidega tüdrukutest 1941. aastal kokku korjanud Raua tänava koolimajja. Alustasime kohe Lenderi kooli raamatukogu arvelevõtmise ja Kunderi tänavalt ärakolimisega. Proua Lender oli suur, võimas ja väga selgete korraldustega koolijuht. Terve Saksa okupatsiooni aja, mida ilmestasid pidevad õhuhäired ja öised „küünlad” pommiplahvatuse ootamisega, rändasime mitmetes Tallinna koolimajades. 1945 nimetati meid kooliks nr 8 ja me jäime koos kooliga nr 7 ilusasse Prantsuse lütseumi majasse Hariduse tänavas Tõnismäel. Pronkssõduri saaga esimesed etapid toimusid meie silme all. Reaalkooli partnerklassi poisid arreteeriti ja saadeti Siberisse. Ülekohus teeb haiget surmani.

Hoone trepikojas oli Sannamehe skulptuure, Kristjan Raua suur rõõmsavärviline „Kalev kosjas”, klasside seintel eesti kirjanikud, õpetajate toas noobel helekollane nahkmööbel Birki ja Wunderlichi töökojast, kooliõuel van Jungi valge modernistlik elumaja. Kõik selle tundsin hiljem ära. Olin kogunud ema Taluperenaise kaanepilte, imetlenud Karin Lutsu ateljeed Pariisis, tema ruudulisi pükse ja tuttavat traatjalaga silmapesukaussi. Olin korjanud Esmaspäeva eesti kunsti lehekülgi ja leheküljesuurusi Emmerich Huberi joonistatud tabavalt inimlikke naljaveergusid suuresilmaliste tütarlaste ja sõdurimundris noormeestega.

Olin kuusteist-seitseteist. Inglise kolledžist olin kaasa saanud saksa keele alged, inglise keelega polnud midagi teha: tickery-tickery-tack, the mouse ran up to the clock... Saksa keeles lugesin kõike, mis parajasti huvitas. 1942, 14-aastasena, lugesin läbi kõik muinasjutud Sinihabemest Eiseni näkiraamatuteni, kõik Looduse kuldraamatud. Hakkasin lugema Nesthäkchen’eid ja Courts-Mahlereid (1937–40 oli koolis juba saksa keel).

Läksin ise saksa keele tundi preilide Luninite juurde. Minu tädi oli Modistin ehk kübarategija ja tundis kõiki silmaloori kandjaid kohvitantasid. Vaade läbi silmaloori oli sügavam ja säravam, eriti kui silmad juba natuke kurvad olid. Ilma selle loorita preilid tänavale ei läinud.

Kohvikus oli kindlasti kübar peas, daam kübarat ära ei võtnud.

Preilide perekonnale kuulus maja Vanaturu kaelas, aga see oli juba 1940. aastal natsionaliseeritud ja preilid elasid oma suvemajas Kadriorus Rohelise aasa lõunapoolse palee (ammu hävinud) vasakpoolses kõrvalhoones, parempoolne on renoveeritud endiseks.

Uus okupatsioon tõi sportimise... Olin end oma Siberisse kadunud onu hea suusavarustusega esimeseks sõitnud. Jäingi oma kooli eest suusatama, tõmmati trenni ja Dünamo spordiklubisse. Käisime jalgpallivõistlustel väljavalitutele karjumas ja kevaditi luudadega staadioni puhastamas. Sealsamas oli tennisestaadion. Talvel kõvasti suusatrenni saanud, jäin suvel tennist mängima. Olin Kadrioru kandist, tubli ja tagasihoidlik.

Pärast keskkooli tuli edasi minna. Kunstikooli eksamitele minna ei julgenud – teadsin, et ma polnud seda õppinud.

1946 I graduated from the Tallinn Girls’ High School, the one that Mrs. Elfride Lender had put together in 1941 from the remaining students of the English College (me among others) and the girls of her own school. We started by reviewing and moving the Lender library from Kunderi to Raua Street. Mrs. Lender was a great, straight and powerful head of school. We kept moving around different school buildings in Tallinn throughout the entire German occupation, which was full of night alarms and “candles” followed by explosions. From 1945 on, our school was called School Nr. 8, and we joined School Nr. 7 in the beautiful building of the former Tallinn French School at Hariduse Street, Tõnismäe. The first stages of the commotion about the statue of the Bronze Soldier took place just in front of our windows. The boys of our partner class in the Tallinn Secondary Science School got arrested and were deported to Siberia. The injustice will hurt till I die.

Our school lobby had statues by Sannamees, the large, colorful epic painting “Kalev’s Courtship” by Kristjan Raud, pictures of Estonian writers on the classroom walls, a set of smart-looking, yellow Birk and Wunderlich furniture in the teachers’ lounge and a van Yung white modernist house behind the school building. I realized all that later. I had collected the cover images of my mum’s magazines, looked with adoration at pictures of Karin Luts’ studio in Paris, her checkered pants and a familiar-looking washbowl. I had collected the pages featuring Estonian art and the page-wide, humane and humorous drawings by Emmerich Huber depicting wide-eyed girls and young men in uniforms.

I was sixteen or seventeen. From the English College I had acquired the basics of German; there was nothing I could do with my knowledge of English at the time: hickory dickory dock, the mouse ran up to the clock ... I used German to read everything I was interested in.

In 1942, when I was 14 years old, I read all the folk tales from The Bluebeard to Eisen’s mermaids, all of the Loodus Publishing House’s “Golden” series. I even took up the Nesthäkchens and Courts-Mahlers (in 1937–1940 we had German at school).

I took private lessons with Frauleins Lunin. My aunt was a Modistin or a haberdasher and knew all the veiled hat wearers, coffee party ladies. The veil helped to conceal the face, especially when one’s looks were fading. A lady never went out without the veiled hat and they surely had it on in cafes. Frauleins Lunin owned a house at Vanaturu, but, as it had been nationalized in 1940, they lived in their summer residence in Kadriorg.

The German occupation brought along an increasing interest in sports … With the help of the good skis of my uncle who was deported, I had managed to win a competition and so I started representing our school and became involved in the Dünamo sports club. We cheered our favorites during football matches and swept the stadium each spring. Having skied a lot during the winter, we played tennis on the stadium close by in the summers.

I was diligent and shy and thought of studying on after the gymnasium. I did not dare to take the entrance exams at the Art Institute though – I had never studied art before.

133

Olin Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi puitehistöö osakonnas sees. Eelnesid kaks aastat Tallinna Polütehnilise Instituudi arhitektuuri osakonnas legendaarsete õppejõudude Ott Rünga (kujutav geomeetria), Peeter Tarvase (kreeka-rooma orderite lehed) ja professor Humalaga (kõrgem matemaatika). Viimast osa, vektoreid, mu aju enam ei haaranud. Arvan, et paljudel eksamitel arvestati püüdlikkust. Oli sõjajärgne ohtlik, ootamatusi täis toidukaartidega aeg ja hoiti neid, kes veel alles olid. Märt Bormeister, akvarelliõppejõud, märkas minu püüdlusi maalida nagu jumaldatud Mart Port ja soovitas vaikselt kunstikooli üle minna. Enamik minu andekaid kursusekaaslasi – Uno Tölpus, Henno Sepman, Heiki Karro, Paul Härmson, Heili Volberg – oli tehnikumist tulnud. Loodan, et olen läbi elu aru saanud, millal ma „vektoreid” ei jaga, ja kõrvale astunud.

Tuli teha uued sisseastumiseksamid ja õnnestuski pääseda Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti. 10 aastat varem oli see olnud Jaan Koorti nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool, lõpetamise ajaks sai sellest Eesti Riiklik Kunstiinstituut.

1948. aasta puitehistöö kateedrist õhkus veel Richard Wunderlichi „rootsi modernismi” mugavate tugitoolide, põrandalambi ja nahkadega põrandal. Seda kõike oli tulnud oma elegantse arhitektoonikaga jahutama järgmiseks juhiks valitud Edgar Johan Kuusik, kelle käekirjas mina tagantjärele näen seda tabamatut, mida ma nüüd nimetaksin art déco’ks: need elegantsed meandrid ja väljapeetud valikud, mida ta oma majade õuesissesõidu väravatel kasutas, või ažuursed kõrged tooliseljatoed, mida ta oma lauaplaatide taha projekteeris, ja kuidas kaks valitult kontrastset tooni põrandaliistuna kogu põranda seinast eraldasid, tugevdades värvilise paelana kõike seda lihtsuse selgust. Oli see art déco ajastutaju või Le Corbusier’ kingitus? Kust ta selle hankinud oli? Mida teadsin mina sellest? Tean, et see oli olemas, sest olen olnud tema õpilane...

Uued õppejõud, uued ained, sini-valge-punase tikitud vestiga lugupeetud Edgar Kuusik laudade vahel edasi-tagasi käimas. Kuusiku lemmikvärvid olid sinine, punane ja valge. Heas tujus, pöidlad särava vesti varruka-avades, tumedast hallist sametist pintsaku hõlmad lahti, oli ta alati julgustamas: „Tehke, tehke!” Tund algas täpselt ja õhukese suitsupaberi pakk oli vasakul. Seda sai kõrvalolevast paberossitehasest, joonistuspaberit jagas kateeder. „Tehke, tehke” tähendas, et siin ja praegu, kahe akadeemilise tunni vältel, tuli ülesande lahendus leida. Ei mingeid tujusid ega hiljem tegemist, ainult siin ja kohe, mis oli üks põhiline töötamise oskus. Puhtaid pabereid ei tohtinud võtta. Tuli kustutada nii, et endine joonis jäi loetavaks.

Iga uus paber oleks olnud ilma algmõtteta, s.t ilma võimaluseta parandada, arendada, muuta.

Tänu karmile tempole, mida professor ise juhtis, oli see õpitud oskus väga väärtuslik. Projekti hilisemas staadiumis tuli teine etapp: vaatame, mida teie nüüd edasi teete!

See tegevus oli tegelikult ornamendi otsimine mingile ülesandele. Klassitsismi loogika ja tektoonika, sambad, pilastrid, entablement ja karniis, kapiteelid – professor nimetas seda kriksatrullide tegemiseks. (1980 ilmus pr Samson-Himmelstjerna baltisaksa kokaraamat – Kriksadrullchen on kõver pritsitud plaadiküpsis.) Oli Vene okupatsioon. Lubatud oli vaid Stalini klassitsism, vastukaaluks Edgar Kuusik, kes kasutas teisi detaile ja saavutas hoopis teise taseme. Õppisime orderite kasutamist ja sobitamist, õppetöös lubatud kujundused olid traditsioonilised. Raamatukogus soovitatavate raamatute hulgas oli Prantsuse mööblistiilide sari: Louis XIV, Louis XV ja Louis XVI ampiir. Selle sarja fotodest olid olemas kõik negatiivid. Neid fotosid sai kellegi käest tellida. Lõpptulemuseks oli Louis XVI ja ampiir nii tuttavaks imetud, et meistrite omapära hakkas selgeks saama. Mittesoovitatavad stiilid olid 19. sajandi II poole historitsismid, juugend, Jaapan. Mööblikunst lõppes ampiiriga. „Pärast seda ei ole midagi, ka Corbusier’d mitte,” ütles professor. Rahvakunst on harjutamiseks!

Vanemad kursused olid käinud Saaremaal ja Muhus etnograafilisi esemeid joonistamas. Seda materjali me kasutasime. Fotograafia oli tollal mõeldamatu luksus, mis vajas vaba ruumi, tugevat kunstvalgust (magneesiumi). Seetõttu vajasime usutavat, äratuntavat kolme minuti visandit, korralikku joonistamisoskust!

I was admitted to the Department of Woodcraft and Design at the Estonian Institute of Applied Art. Before that I studied at the Department of Architecture at Tallinn Polytechnical Institute under the guidance of the legendary lecturers Ott Rünk (geometry), Peeter Tarvas (Greek and Roman orders) and Professor Humal (mathematics). It was the last part, the vectors, that I did not understand. I think that in most exams my diligence brought the grade home. These were the dangerous times just after WWII and each person was accounted for. Märt Bormeister, an aquarelle instructor, noticed my aspirations to paint like Mart Port, whom I adored, and advised me to transfer to the art school. Most of my talented coursemates – Uno Tölpus, Henno Sepman, Heiki Karro, Paul Härmson, Heili Volberg – came from vocational schools. I do hope I have, throughout my life, held to my principle of stepping aside whenever I do not understand the ‘vectors’.

I had to take entrance exams once again and managed to come in to the National Institute of Applied Art. 10 years before it was called the The Jaan Koort State Applied Art and before I graduated it was once again renamed the Tallinn State Applied Art Institute of the ESSR.

A touch of Richard Wunderlich’s “Swedish modernism” was still detectable at the Department of Woodcraft and Design in 1948, in the comfy armchairs, floor lamp and leather rugs on floors. The next head of the department, Edgar Johan Kuusik, cooled the air with his elegant architectonics. In retrospect I recognize the style as what I would now call art déco: elegant meandering and well-chosen details in the design of the gates, or tall, gauzy chair backs that showed from behind the tables, and how he, instead of baseboards, chose two contrasting colors to separate the whole floor from walls, emphasizing in this way the simple clarity of the design.

Was it his perception of art déco or was it a present by Le Corbusier? Where did he get it from? What did I know about all that? I knew it existed and I had been his student…

New lecturers, new subjects, and the much-appreciated Edgar Kuusik pacing back and forth between the tables in his blue-red-white embroidered vest. Kuusik’s favourite colors were blue, red and white. Wearing an unbuttoned, dark-gray velvet suit jacket, thumbs in his vest holes, he was always in a good mood, always encouraging with the words: “Go on, go on!” The lesson started on time. We had a pile of thin smoking paper that we got from the cigarette factory; drawing paper was provided by the department. “Go on, go on” meant that we had to solve the task there and then, during those two hours. There was no mucking about or doing it later, only there and then. It was important to learn how to work. We were not allowed to take a new sheet of paper. We had to erase so that the previous lines remained visible. Each new paper would have been empty of the past actions, without the possibility to correct, develop and change. Thanks to the pressing tempo set by the professor, I found this lesson extremely rewarding.

The aforementioned task was actually a search for a suitable ornament for a particular purpose. Classicist logic and tectonics, pillars, pilasters, entamblement and cornices, volutes – as our professor called it, making the kriksatrulls (Kriksadrullchen is a twisted cookie known from Baltic-German cuisine). It happened to be the Soviet occupation. The only thing that was allowed was the so-called Stalinist classicism, as opposed to Edgar Kuusik, who used different details and achieved an entirely different level. We learned to use and match orders, the traditional design was the only one allowed to be used in teaching. Recommended literature included the French furniture design series: Louis XIV, Louis XV and Louis XVI Empire. At the end, we were very well versed in Louis XVI and we started to grasp Empire, the idiosyncrasies of the different masters.

The styles that were not recommended included those dating back to the second half of the 19th century: Historicism, Art Nouveau and Japanese styles. Furniture design history ended with Empire style. “After Empire there is nothing, no Corbusier, nothing,” said one of the professors.

Folk art was meant for practicing! Students from other years had been to Saaremaa and Muhu Islands to draw ethnographic items. We used this material. Photography was a luxury that demanded space and powerful artificial lights (magnesium). We therefore needed the drawing skills, the ability to draw convincing, recognizable items in three minutes!

Milline õnn oli toetuda Stalini klassitsismi ajal Edgar Kuusiku õpetusele vastukaaluks vene kooli stalinistile, kateedrijuhataja Ljalinile, minu diplomitöö juhendajale!

Ornamendiõpetus Albert Hanseniga algas klassikast ja lõppes omavalitud kodumaiste taimede ornamendiks kujundamise ja selle puidulõikesse viimisega. Puidutöökoja ülesanded lõppesid rahvusliku tooli kavandamise ja teostusega.

Arhitekt Ernst Ederberg luges arhitektuuri ajalugu, ta oli kõiki objekte oma silmaga näinud ja nendest endiselt vaimustatud. Sellise vaimustuse aluseks oli täpne teadmine. Raamatuid sai kasutada ainult raamatukogus, mingit näitamise abitehnikat ei olnud, oli ainult must lainetav linoleumist tahvel ja valge nüri kriidipulk. Õppisime Vatikani Peetri kirikut. Ederberg mõõtis ruudulise abipaberiga kõik plaani ja fassaadi vahekorrad tahvlile, ise vaimustunult seletades. Püüdsime tagajärjetult plaani joonistamisega kaasa jõuda ja seletusi üles märkida. Õppejõud oli hoos ja edenes kiiresti. Kuidas õppida ja minna eksamile? Oli saksakeelseid raamatuid, aga jutt mitte see, mida Ederberg ootas. Ta teadis ka lahendust, arvestas üliõpilase vastust, sest „nüüdsest alates Teie teate, et Teie seda ei tea.” Oli see Immanuel Kant? Miski ei tööta paremini, kui teadmine, et sa seda ei tea! Ometi õpetas Ederberg mind interjööri detaile armastama, huvi tundma, tuhnima ja koguma. Tema sügavuti minekul ei olnud piire ja ta nautis seal sees olemist. Ta oli üks nendest, kes ei arvanud, et pole mõtet või et pole võimalik. 1948. aastal, kui mina sellesse kooli jõudsin, oli kunstnike Jaroslavlist tagasitulekust möödas kolm aastat. Ernst Ederberg kandis ikka veel pruunikashalli pagunitega sinelit ja talve tulekul täitorniga üleskeeratud kõrvadega läkiläkit. Sellisena oli ta väga eriline – südamlik baltisaksa haritlane kõige jõledamas mundris. Selles oli hämmastavat protesti, eneseuhkust ja köitvat salapära, sest ülimalt tähelepanelik käitumine ja mundri jõhkrus olid kontrastis. See oli eriline terav elamus. Ta oli tähelepanuväärne inimene tavaliste oma-asja-ajajate hulgas.

Ta jäi mulle üheks inimese mõõdupuuks.

Kolm semestrit luges mööbliajalugu Ella Vende, koostöö jätkus tema surmani.

Suvel saadeti tudengid matkale, kus tutvuti leitud objektidega, visandati, akvarelliti ja kirjeldati nähtut. See oli kateedrijuhataja Edgar Johan Kuusiku ja Ernst Ederbergi soov.

Bussiliiklust veel ei olnud. Sõitsin tädi jalgrattaga.

Olime õppinud tarbekunsti, kuulanud tarbekunsti loenguid koos kõigi tarbekunstierialadega ühel kursusel ja suhelnud tihedalt, vaadanud kõikide hindamisi, joonistanud õppejõudude Melliku, Küti, Linnati käe all. Viimane neist oli parim: ta tahtis ja suutis meid reaalsuseni viia, likvideeris valed ilutsemised. Nahkkostüümis naismootorratturi joonistamine õpetas meid tõeliselt süvenema.

Minu diplomitöö objekt oli Pärnu täitevkomitee saal, juhendaja seltsimees Ljalin, arhitekt ja tol hetkel kateedrijuhataja. Ta kandis heegeldatud lipsu ja temast õhkus Proletkulti vaimu. (See lips ärritas Kuusikut.)

Diplomitöö põhines alusprojektil. Mina alustasin armastatud ja austatud Edgar Johan Kuusiku harjutatud võtetega, kuid jäin ilma temata varsti hädasse. Ljalin tegi kõik, et mind toetada. Olin väga hea tennisemängija ja me käisime koos tema ja ta Tallinna-abikaasaga kaks korda nädalas Harjumäe all tennist mängimas, aga mu diplomitöö ei võtnud hoogu.

Tutvusin uue „klassitsismi tunnuse”, suhkrupeaga, mis kujutas endast väikest obeliski. Aitas sellest, kui ühel päeval astus Kuusik meie juurest läbi (nüüd ei käinud ta enam üldse meie juures, nagu ka mu toakaaslase Ethel Brafmani juhendaja Aleksander Niine, kes oli õppinud Inglismaal Readingi ülikoolis 1936–1939. Oli vist selline aeg, kus tuli vaadata, et mis üldse ees ootamas on...). Kuusik käis läbi ja ütles minu Pärnu täitevkomitee saali suhkrupäid vaadates: „Ärge nüüd neid küll tehke!” Olin valmis ainult tennisistiks jääma. Sain siiski diplomi, sest suhkrupeadest ma ei pääsenud ja olin ka hea akvarellija. Need akvarellid on alles.

Pärast sõda sai valmis Edgar Kuusiku Ohvitseride Majaks projekteeritud hoone Tallinnas Sakala tänavas. Näeme klassitsismi kergust, sambaid, pilastreid, maalitud talalagesid, igasugust joone-elegantsi, Eestis tehtud kroonlühtrite art déco’ võlusid ja kergete toonide täpset tämbrit.

Hiljem Helsingis kogesin samalaadset ilutaotlust Soome Parlamendihoone arhitektuuris.

Ornamentalistics with Albert Hansen started with classical ornaments and ended with designing local plants of our own choice into ornaments and finally applying the designs in woodcraft. The woodcraft workshop resulted in designing and crafting a national style chair.

History of architecture was taught by Ernst Ederberg, who had seen all the objects with his own eyes and was still excited about them. The cornerstone of such excitement was his detailed knowledge. Books were meant to be used in the library only; there were no visuals of any kind beside the choppy blackboard and white chalk. Ederberg, explaining the topic with fascination, used a grid to draw the plan and facade of St. Peter’s Basilica on the blackboard.

We tried desperately and unsuccessfully to copy the plan in our copybooks and take notes, all at the same time. The lecturer got carried away and proceeded very quickly. The question was where to get the material for the exam. German-language materials were available, but the topic was not presented there the way Ederberg expected us to present it. He solved the matter of the exam by saying: “Now you know that you do not know it.” Was it Kant? Nothing makes you work more than the knowledge that you do not know anything. Yet it was Edenberg who taught me to love the details in an interior design, to be interested, to try and find out and collect knowledge. The thoroughness with which he approached a subject had no limits and he enjoyed it. He was one of those people who never said that there was no point or that something was not possible. When I started my studies in 1948, it had been three years since the return of the artists from Yaroslav. Ernst Ederberg still wore his brown-gray army coat with shoulder patches, and during the winters a budenovka hat with a brim and folded earflaps. This made him very special – an affectionate Baltic-German man of letters in the most disgusting uniform.

We found amazing protest in it, as well as self-respect and mystery, since his gentleman-like behavior was in deep contrast with the brutal uniform. He was an outstanding person amidst the average, minding-my-own-business types of people. He set my standards.

We had three terms of furniture history with Hella Vende and I cooperated with her until she died. According to the wishes of the heads of the department, Edgar Johan Kuusik and Ernst Ederberg, the students were sent hiking in the summer in order to get to know the sights, to sketch, paint and describe the objects seen.

The busses did not go; I traveled with my aunt’s bicycle.

We had studied applied art, listened to joint lectures from different departments, communicated intensely with each other, been to each others grading sessions and taken drawing classes supervised by Mellik, Kütt and Linnat. Linnat was the best: He was able to bring us to the basic reality, and obliterated the fake embellishments. Drawing a female biker in a leather costume taught us how to get engrossed in the subject.

My graduation project, supervised by comrade Ljalin, an architect and the head of the department at the time, was the assembly hall of the Executive Committee of Pärnu. My supervisor wore a crochet necktie and oozed the spirit of Proletkult.

I started the project with the knowledge learned from my beloved and respected Edgar Johan Kuusik, but I was soon lost without his guidance. Ljalin did everything in his power to support me. I was a fairly good tennis player and I used to play tennis with him and his Tallinn-wife twice a week at the tennis court just down Harjumägi Hill, but my graduation project lingered. I learned about the new “characteristics of classicism”: a torch top, a small obelisk. But one day Kuusik stopped by (much like the supervisor of my roommate Ethel Brafman, Aleksander Niine, who had studied in England at the University of Reading during 1936–1939, though he almost never visited us by then. These were the times, I suppose, when one had to consider his or her options…). When Kuusik saw my torch tops he said: “Please, do not do that!” I was ready to give up my career and become a tennis player. Nevertheless, I got the diploma since I did not give up the torch tops and I was a good aquarellist. I still have these aquarelles.

The construction of Edgar Kuusik’s Officers’ House on Sakala Street, Tallinn, was finished after WWII. One can witness there the lightness of classicism, columns, pilasters, painted ceilings, all kinds of elegant lines, charming art déco chandeliers made in Estonia, and the calculated play of colors.

Selle hoone välis- ja sisearhitektuuri tervik ja mõju olid teistsugused, võrreldes võimulolnud stalinistliku arhitektuuriga, Mere puiestee (Nõukogude) Ohvitseride Majaga. Need on kaks täiesti erinevat maailma.

1953 olime stuki- ja marmoripraktikal kõigepealt Mere puiestee Ohvitseride Majas, valitseva maailma kõige parema stukimeistri Sušanova käe all (Pagari tänav, Ohvitseride Maja). Praktika teoreetilise osa juhendaja Edgar Velbri loengud sisaldasid ammu-unustatud vabariigiaegseid krohviviimistlustehnikaid ehtsast kunstmarmorist kuumutatud pindadeni.

Sušanova akantuste, suhkrupeade ja rammusate präänikuprofiilide üle visati koolis nalja.

Samal suvel oli meil ka vaatluspraktika Leningradis. Kaasas olid Edgar Kuusik, Ernst Ederberg ja Leo Gens. Kuusikut huvitas, kui hea see Leningradi vana arhitektuur ikkagi tõesti on. Vaimustust ta välja ei näidanud.

1954 oli stalinism kui stiil möödas ja Mart Port eemaldas oma Narva mnt projektidelt pilastrid ja präänikud.

I later experienced similar aspirations towards beauty in Helsinki, in the Finnish Parliament building. The outer appearance and the interior of Kuusik’s Officers’ House formed a whole that was different from the Stalinist architecture of the other (Soviet) Officers’ House on Mere Puiestee. These houses are worlds apart.

In 1953 our stucco and marble practice was first held in the Officers’ House on Mere Puiestee by Sušanova, the best stucco master one could get – though her acanthus and torch motifs were the subject of jokes at school. The theoretical part was provided by Edgar Velbri, whose lectures were about long-forgotten plaster finishing techniques from genuine faux marble to heated surfaces. We also had a viewing trip to Leningrad with Edgar Kuusik, Ernst Ederberg and Leo Gens the same summer. Kuusik was interested in whether the old architecture of Leningrad was any good, but he never showed his fascination.

By 1954, Stalinist style was history and Mart Port eliminated the pilasters from his Narva Maantee project.

1948 sai isa lõpuks masinaehitaja paberid Tallinna Polütehnilise Instituudi õhtuosakonnast ja töötas Põhja Puupapi- ja Paberivabriku konstruktsioonibüroos saksa sõjavangidest inseneridega. (Katusepapi vangilaagri endised vangid käivad siiani igal kevadel koos.)

Sõjavangidega koos töötamise juurde käis kohustuslik ülekuulamine Vaksali tänava torniga majas. Sel korral ema kaasa ei läinud, et seista Schnelli tiigi äärsetes põõsastes ja oodata, kas tuleb veel välja. Isa jõudis küll koju, kuid infarktid viisid ta paari tunniga.

Isa oli vendadest vanim. Ta pandi Koeru saksa kooli, kus käis ka Varangu mõisavalitseja Wiiralti kolm aastat vanem poeg. Seal rikuti mu isa ära – ta oli liiga korralik. Nooremad pandi sõjakooli, kus ülalpidamine oli prii, sest vanaisa oli vahepeal surnud ja vanaema raskustes.

Neist said seiklejad, maailmahulkurid või ohvitserid ja karikaturistid.

Elasime peost suhu. Ootamatult külastasid meid bibliofiilid Felix Kauba ja hr Mandel, kes raamatuid päästsid. Nad viisid ära pingviini sarja (Penguin Books), eesti kirjanduse, sh eesti muinasjutud ja terve kogu Eiseni jubedaid näkijutte. Isa oli olnud raamatukoi, kes igal pühapäeval vanakraamiturul käis, kus muuhulgas müüdi repatrieerunud baltisakslaste raamatuid, mina olin temaga alati kaasas ja pärisin talt nõrkuse raamatute vastu.

Vastutasuks toodi mulle kui värskele kunstitudengile Eduard Taskast maha jäänud Rootsi tarbekunsti ajakirja Form kaunilt köidetud aastakäigud 1934–1939. Rahvast hariv ettevõtmine „Vackrare vardag” (Parem argipäev) sisaldas Rootsi tarbekaupade ülevaatusi, nende põhjalikku analüüsi ja kriitikat, millele järgnesid soovitused ja näitused. 1939. aasta numbrid oli täis New Yorgi maailmanäitust ja rootsi moderni võidukäiku. Oli veel viis aastakäiku prantsuse ajakirja D’Aujourd’hui (Täna), mis sisaldas muuhulgas Jack Ruhlmanni töid ja klassitsismi stilisatsiooni. Eesti tarbekunsti nende ajakirjade sisuga kõrvutades võib öelda, et see oli olnud väga lähedal Skandinaavia heale tasemele, ja võib arvata, et samamoodi oleks see ka jätkunud. 1940ndal voolas ime Aladdini lambist välja. Kommunistlik 20. sajand unustas teadlikult kõik ja alustas rahvakunstist. See oligi ainuke, millest oli võimalik kinni haarata, et mitte punasesse pudelisse uppuda. Sedagi nägime mõne aastakümne pärast, kui juba ujusime Bauhausi sotsialistlikkusest ülepaisutatud „suurejoonelises” suunas, mis esialgu levis ka Venemaal. Suunamuutus toimus ka erialapedagoogikas, võttes edaspidiseks eeskujuks Bauhausi purgatooriumi, mis eeldas tingimusteta unustamist ja enneolematu loomist.

1948 was the year in which my father finally got his diploma from the Machinery Faculty of the Tallinn Polytechnic Institute and started working at the engineering department of the “Põhja” paper mill together with the engineers – German war-prisoners (the former Katusepapi prisoners still meet each spring).

Working with war-prisoners brought along an obligatory interrogation in the house with the tower on Vaksali Street. My mother did not go stand in the bushes and wait to see whether dad would come back out of this house. My father did make it home but died of a heart attack some hours later.

My father was the eldest of his brothers. He went to Koeru School together with the threeyear-older Estonian artist Eduard Wiiralt. It was there that they ruined him – he became too punctual. Since my grandfather had died and grandmother was having financial difficulties, the younger boys were schooled cost-free in military schools. They grew up to become adventurers, world roamers, officers or caricaturists.

We barely made ends meet. One day we got an unexpected visit from Felix Kauba and Mr. Mandel, who were interested in old books. They got our Penguin Book series as well as Estonian folk tales and other literature, and the whole series of those horrible mermaid tales

by M.J. Eisen. My father had been a regular bookworm, visiting flea markets where they sold books of the repatriated Baltic Germans. I inherited the passion and was always with him on these trips. As I was a fresh art student, I got a beautifully bound collection of 1934–1939 issues of the Swedish applied art journal Form left behind by Eduard Taska. Another journal entitled Vackrare vardag featured overviews, analyses and criticism concerning Swedish industrial art design, recommendations and exhibitions. The 1939 issues were filled with topics connected to the New York World Exhibition as well as the triumph of Swedish modernism. I also had five full years of the French journal D’Aujourd’hui that included, among other things, Jack Ruhlmann’s work and the stylizations of classicism.

When comparing Estonian applied art with the content of these magazines one could see that it was quite comparable with Scandinavian quality, and surely it would have continued in the same fashion, but alas, the magic disappeared from Aladdin’s lamp in 1940. The communist 20th century consciously forgot everything else but folk art. Folk art was actually the only option for not drowning in those red waves. We came to such an understanding some twenty years later while swimming in the stream of the socialist ‘grandeur’ of Bauhaus that was widespread in Russia at the time. The wind had also changed in the field of specialist pedagogy, taking the lead from the purgatory of the Bauhaus school.

136

1949 toimus teine küüditamine koos juba riigistatud majade endiste omanike korteritest väljatõstmisega suvalistesse keldritesse. Sellele liitus mööbli konfiskeerimine. Kiiresti loodi komisjonikauplused äravõetud kraami müümiseks. Omanikul oli „õigus” kolme päeva jooksul oma esemeid tagasi osta. Minu tädi Agnes elas seejärel keldris, mis oli olnud puukuur.

Kuuride vahel koridoris kastide peal sai priimusel toitu keeta.

Olin sel ajal teisel kursusel, Ella Vende mööbliajaloo loengutest juba süttinud. Tädi tõttu teadsin, mis toimub. Kaks vastloodud komisjonikauplust (Pikal ja Vaksali tänaval) olid ukseni üksteise peale laotud mööblit täis. Esemete vahel olid kitsad rajad, kust sai läbi pugeda tagumisse ruumi. Pidevalt viidi midagi ära ja kohe toodi uus asemele.

Käisin seal kaks korda päevas. Nähes 18. sajandi Queen Anne’i tooli, laenasin 28 rubla, kuid tool oli juba müüdud, Aegviitu. See oli sama tool, mis Pühavaimu kiriku koori all seisis!

Müügis olid terved mahagonist biidermeiergarnituurid: sohvad, toolid, kummutid, puhvetkapid. Nägin nii palju mööblit, et hakkasin loomuliku kergusega eraldama stiile.

Otsustasin nähtava nurga järgi, kas tulla uuesti vaatama, kui midagi on eest ära viidud ja paistab rohkem.

1951 võtsin osa üliõpilaste teadusliku ühingu konverentsist. Minu töö teema oli „Tallinnas leiduv biidermeiermööbel”, mis tähendas materjali kogumist, selle esitamist ja mingite üldiste tunnuste leidmist. Juhendajad olid professor Edgar Johan Kuusik ja dotsent Ella Vende.

Isa oli hiljuti surnud, ema ilma tööta, mina sain stipendiumi 27 rubla kuus. Ma ei mäleta, mida me sõime. Arvan, et maasugulaste käest saime kartuleid, vahel tüki pekki, toidukaartidega tangu, leiba. Kõik on ununenud, aga mööbel ja vägivald mitte.

Võitsin üliõpilaste mööblikonkursil 40 rubla ja olin juba rikas! Kas osta kullatud turteltuvide ja roosgirlandidega Louis XVI stiilis kolme meetri kõrgune trümoo või ilma ülakapita, kolme sahtliga inglise pultsekretär, mille esikülg oli täis naelutatud pronksplakette ja nägi rikkalik välja? Ostsin lõpuks pultsekretäri, sest sain selle Soome kelguga Lasnamäele vedada, trümood poleks saanud. See oli minu esimene omateenitud raha, olin üksi oma kelgu ja soovidega. Ostsin veel 17 rubla eest kaks ilusat kerget hilisklassitsistlikku tugitooli. Ostan siiani asju, mida mul vaja ei ole, aga need teevad mind väga pikalt õnnelikuks. Kõige-kõige õnnelikum olen aga tarbekunsti tundmise ja hariduse üle, mis ma Riiklikus Tarbekunsti Instituudis tema viimasel minutil sain. Millist äratundmise õnne ma tundsin Ermitaažis Veneetsia 16. sajandi vitriinist mööda minnes!

1949 was the year of the second deportations, during which former owners of the alreadynationalized houses were evicted to random cellars. In addition, their furniture was confiscated.

Second-hand stores were opened quickly to sell this stuff. The owners had the “right” to buy their things back within three days. Thereafter, my aunt Agnes lived in a wood storage cellar.

Food was prepared on a primus stove in the hallway.

I was in the second course and of my studies already smitten by Ella Vende’s lectures on furniture history. Because of my aunt, I knew what was happening. Two new second-hand stores (on Pikk and Vaksali Streets) brimmed with furniture, things piled on top of others, with narrow paths between the piles that led to the next room. Empty spaces quickly filled with new items.

I visited these shops twice a day. Upon seeing an 18th century Queen Anne chair I borrowed the 28 rubles necessary, but it had already been sold. It was the very chair that had stood beneath the Pühavaimu Church choir!

Whole Biedermeier garnitures were sold together: sofas, chairs, chests of drawers, and buffets. I saw a great deal of furniture and started to distinguish between the styles with ease.

I could determine by catching sight of corner visible from behind the pile whether to come back for it later or not.

In 1951, I presented at the Student Research Society’s conference. My topic was “Biedermeier furniture in Tallinn”, which entailed collecting materials and presenting them, as well as some conclusions. I was supervised by Professor E.J. Kuusik and Associate Professor Ella Vende.

My father had recently passed away and I received a stipend of 27 rubles a month. I do not recall what we ate. I suppose we got potatoes and an occasional piece of ham from relatives in the countryside, and ration cards got us groats and bread. I have forgotten all apart from the furniture and the violence.

I won 40 rubles in the student competition and was rich! What to buy: the three-meterhigh Louis XVI trumeau with gilded doves and rose garlands or an English secretary table with three drawers and an extremely well-adorned front.

In the end I bought the secretary table since I had the means, a push-sledge, to bring it to Lasnamäe. This was the first money I had made; I was alone with my sledge and desires. I bought two beautiful Late-Classical armchairs with the remaining 17 rubles. I still buy things I do not need but these things make me happy for a long time. What I am really happy about is my knowledge of applied art and education, which I acquired at the last minute. What a happy sense of recognition it was when I passed the exhibits from 16th century Venice in the Hermitage!

137

1973. aastal valiti mind Kunstiinstituudis dotsendiks. Õppeasutus saatis minu tööde mapi, mis sisaldas projekte, joonistusi, visandeid ja akvarelle, Moskvasse, kus pidi kinnitatama minu sobivus ametikohale. Vastus oli positiivne, sest peale kõige muu „joonistab ta ka…”, nagu olevat kommenteerinud pealinna kõrge komisjoniliige rektor Jaan Varesele. Anu Raud kinkis ROOSAD dotsendinelgid.

Raekoja konkurss oli küll pooleli, aga ETKVList tuli tore tellimus teha Võru vana soolalao akendeta kivihoonesse väike söögituba ja kulinaaria pood. See oli nii eriline ja tore maakivist maja. Jõhvikahooaja avamise mälestused 1970. aasta 15. septembrist, kui terve linn tormas hommikupimeduses kell viis autodega linnast välja Võhandu jõe äärsesse jõhvikarabasse, mõjutasid söögitoa nimetamist Võhandu trahteriks. Soolalao ruumi jaotasid kaheks keskne punastest tellistest kamin ja kaks ahju. Ühel pool oli poollahtine köök, teisel pool istusid külastajad. Ahjudes küpsetati lambaliha, ahjukapsaid. Kamin avanes sööjate poolele. Seintel ja pinkidel olid Anu kootud kaltsuvaibad. Välist nimesilti toetas pikuti pooleks lõigatud ühemehepaat. Sellist kohta sai teha teistmoodi.

Aastal 2007 püüdis Liilianhanna Taimla Meegomäe külast Võhandu trahterit veel alles hoida, sissekäik oli väga tuttav ja paadipoolik kah alles. Soe mälestus.

See oli minu ja Anu Raua ühine rahvakunsti aeg (Rahvakunstimeistrite Koondise UKU algus ka). Tema diplomitöö, minu ja tema Kihnus käigud. Jõulud. Kihnu surnuaia kõrval noores männimetsas oli vaikne ja valge. Noor männik oli ise kasvanud ja harvendamata – kõik puud hõreda ladvaga pikad peenikesed vitsad. Meil oli seljas mitu Kihnu seelikut, nende otsas lambakasukad, rääkimata kinnastest. Oli praksuv külm ja kogu mets oli mustvalge graafika lume valgel foonil! Meil oli palju säraküünlaid, riputasime need metsa laiali ja süütasime särama. Unustamatu kontseptualismi elamus koos meie endiga värvilistes triipudes ja mustrites!

See oli Anu looming. Õhtul sõime naljakat kihnlaste magustoitu, mida tehti kartulipudrust.

Kooliõpetaja kurtis, et lapsed kannavad koolis Kihnu seelikuid ja ei õpi triikima, sest Kihnu seelik seisab ise nurgas püsti ja seda pole triikida vaja.

Ühel teisel tuisusel talveõhtul olime Kihnus Peeter Rooslaiu suitsusaunas viimastena.

Mustad tahmaseinad, veidi rasvased, väljas aknaklaasini tuisanud lumehang, vaikne, soe.

Aknalaual kuldne messingist küünlajalg, Ruhnust pärit. Läti muinasjutus on seitsme mere taga õnnelik saar, pudrumägede ja piimajõgedega – seal (Ruhnus) on kõik teisiti.

Olime UKUs konsultandid. Anu pidi tegelema tekstiiliga, mina puitesemetega. Käisime rajoonikeskustes sinna kogunenud kohalike huvilistega kohtumas ja nende väljapakutud käsitööesemeist sobivamaid välja valimas. Palju pakuti „stiliseeritut”, „ilusamaks” tehtut, autentset oli vähe. Anu võitles Kihnus kootud kinnaste eest. Laudalõhn, mille tõttu ei tahetud neid müüki võtta, oligi tõestus, et tegu on originaalidega! Teadsime väga hästi, et UKU loodi selleks, et linnarahvas võiks lisaraha teenida, kuid ometi püüdsime toetada ehtsat etnograafilist.

138

I was elected an associate professor at the Institute of Arts in Tallinn. The Institute sent my portfolio containing my projects, drawings, sketches and aquarelles to Moscow to be confirmed.

The result was positive, and, as one of the high board members from Moscow had said, “on top of everything else, she can draw”. I got PINK roses from Anu Raud.

Although I was still competing for the Town Hall project, I took up a commission in Võru to turn an old stone warehouse with no windows into a cozy little eating place and a culinary shop. It was a very special, rustic stone house. My memories of the day the cranberry season began on 15 September 1970 – when the whole city stormed to the River Võhandu marshes near Võru to pick cranberries – influenced the choice of the name Võhandu. The interior of the warehouse was divided in two by two stoves, which are still in use, and a central, red brick fireplace. One side was taken up by a half-open kitchen; customers occupied the other half. Rugs woven by Anu Raud covered the walls. The eye catcher outside, besides the sign, was a fishing boat cut in half and fastened to the wall. A wonderful memory.

The time was right for me and Anu Raud to get involved in folk art (it coincided with the launch of the UKU folk artifacts sales company). We took trips to Kihnu Island. Christmas. The pine forest near Kihnu churchyard was covered in white and stood still; the trees were lean and slender and had sparse tops. We wore Kihnu folk skirts – several on top of each other for warmth – and lamb coats, not to mention mittens. It was freezing cold and the forest felt like a black-and-white etching against the backdrop of the white snow. We lit lots of sparkling candles on trees all over the forest. This was an unbelievable experience in conceptualism, and we in those striped skirts on top of it all! This was all Anu’s idea. In the evening we ate a strange Kihnu dessert made of mashed potatoes. The schoolteacher complained that the children were wearing Kihnu skirts in school and would therefore never learn how to iron, since a Kihnu skirt stands upright when taken off anyway.

On another night of snowstorms we were in Peeter Rooslaid’s smoke sauna. Black, slightly greasy soot-covered walls, quiet and warm, the snowdrifts outside piling up to the window. A brass candlestick from the neighboring island of Ruhnu on the windowsill. A Latvian fairy tale tells of an island of happiness with milk rivers and porridge mountains – in Ruhnu everything must be different.

My job with Anu Raud was to advise the UKU company. Anu was responsible for the textiles and I for the wooden objects. We visited larger centers to meet the people producing folk artifacts and choose items they had made. We were often offered folk art that had been designed to look better, more stylish; there was little of authentic value. Anu took up the fight for Kihnu mittens. The smell of the barn, which was the reason these items had been rejected by the shops, was for us the proof of their authenticity. We knew all too well that UKU was created for people in the city to make money; nevertheless, we tried to support real ethnography.

Oli aeg, kus midagi polnud saada ja kvaliteetne töö oli väga haruldane. Seda tajus selgelt kõikidel ehitatavatel objektidel. Värvid olid valmissegatud toonidena saadud kuskilt sadamalaost. Vajalikud toonid otsustati siis, kui nad olid klaasitüki peal olemasolevaid värve segades ja kombineerides leitud. Nii tuli võimalik suund ja edasi oli maalri asi see vajalikus koguses kätte saada. Vanadel maalritel olid vanad head reeglid: parima küpsusastme andis kahe vastandtooni ja kolme tooni segamine, halli sai tahmast ja matiks tehti seebi või pesupulbriga. Sageli olid nad maalrid mitmendat põlve, nendega koos sai ka kolme värvitooniga hakkama ja värvivahekordade leidmine oli looming. Hea maaler oli õnnistus. Üks neist töötas kaubanduspalatis ja oli Laikmaa ateljees maalimist õppinud, tal oli värvimaitset, silma nüansside jaoks.

Olin tollal juba täiskoormusega õppejõud, kuid töötasin edasi kaubanduspalatis, sest ei kujutanud ette elu ilma konkreetsete ruumiobjektideta.

Edgar Velbri 75. sünnipäev vastvalminud Viru hotelli konverentsisaalides, ühes neist seinal Mari Adamsoni suur gobelään.

Oli olematute jõulude eelne aeg ja juubelidekoratsioonid jäid minu ja Aate Õuna teha.

Peo nõukogu oli otsustanud, et Edgar Velbri puhul sobivad ainult männioksad. Aatel olid tuttavad metsavahid Paralepas, kust toodi kõige puhtamad ja rohelisemad männioksad.

Aate tuli, hilinedes nagu alati, taksoga kohtumispaika, kaasas 6-kuune pamp väike Joosep ja iseseisev Art. See oli väga eriline juubeliõhtu. Anu Raud kinkis mulle Mariina Rooslaidi peentel nõelvarrastel kootud Ruhnu sõrmikud. Terve õhtu olid mul need kindad käes.

Väino Tamm oli hotelli helifondist leidnud lindid saksa šlaagrite ja tantsumuusikaga – see oli tuttav ja endine. Olin sellel õhtul õnnelik. Juubelikõnede rahvasummas, eriliste lakke­ uputatud valgusämbrite kiirte fookuses leidsin enda ees seismas professor Ernst Ederbergi.

Selles valgusringis nägin E. E. jalas vabariigiaegseid madalaid porikalosse, mida ta polnud ära võtnud, sisenedes sellesse uude, kõrgesse, vaimustavasse ja erilisse majja, kus kelnerid istusid lärmisummutava viltseinakattega puhkeruumides ja loopisid naljaks firmamärkidega kohviserviisi vastu seina. Midagi ei purunenud! Elu on täis märke, kui oskad jälgida.

1985. aastal taastati Kadrioru tenniseklubi hoonet. See on arhitekt Karl Burmani hoone lõunasse, terrassile avanevate uks-akendega. Kommunaalprojekt oli neist projekteerinud tavalised aknad. Eesti tennise grand old man Evald Kree kutsus mind sisearhitektiks ja ütles, et see oli olnud tema unistuste amet, mille õppimisest ta pidi 1939. aastal loobuma.

Püüdsime taastada Burmani kujundust, mis oli olnud alles veel 1942. aastal. Säilinud olid põrand, punane kamin ja Karl Burman juuniori akvarell. Uksed õnnestus päästa, tennisehall sai valmis ja Eesti esimene tennisetreener Kree, Westholmi poiss, oli seal valvur, kojamees ja tennise kindralkomandant.

There were times when nothing was available and good-quality work was an extremely rare phenomenon. All of the design projects had the same problem. Colors were obtained from some harbor warehouse and were ready-mixed. The necessary colors were found by combining and mixing various ready-made paints on a piece of glass. After that it was the painter who was responsible for obtaining the necessary paint in the necessary amounts. Experienced painters knew the tricks of the trade: the best kind of ripeness was obtained by mixing two opposite colors and three other different colors, gray was made with the help of soot, and opaqueness achieved by adding either soap or washing powder. Our painters were often people who had been painters for generations; with their help it was possible to manage with three colors only and finding correlation between colors was easy. A good painter was a blessing. One of these painters was a colleague of mine; he had studied painting in Laikmaa’s studio and had a genuine taste for colors and an eye for detail.

I held the post of lecturer already at that time, but I continued work at the chamber of commerce as well, since I could not imagine my life without any concrete spatial objects to design.

Edgar Velbri’s birthday was held in the fresh Viru Hotel conference halls where one of the rooms boasted Mari Adamson’s large tapestry.

It was the hushed period before Christmas and the party decorations were left to Aate Õun and me. The organizing committee had decided that only pine branches would be suitable for the decorations. Aate knew the gamekeepers in Paralepa and from there we got the cleanest and greenest branches. Aate came, as late as ever, along with a bundle – 6-month-old Joosep – and Art, who was on his own feet. It was a very special birthday party. Anu Raud gave me a pair of finely knitted Ruhnu mittens made by Mariina Rooslaid. I had those on the whole night.

Väino Tamm had come across some German schlagers and dance music – it sounded familiar as though from the past. I was happy that evening. Amidst the people and the addresses, amidst the special lights, I saw Professor Ernst Ederberg standing in front of me. Surrounded by such lights E. E. was still wearing galoshes that dated back to the time of the Estonian Republic, and that he had not taken off when he entered this new, tall, fabulous and special building, the building where the waiters sat in rooms with felted walls that soothed the noise, idly throwing branded coffee cups against the wall. Nothing broke, by the way! Life is full of signs, if you know how to notice them!

In 1985, the Kadriorg Tennis Club was restored. Karl Burman’s building had doors and windows that opened to the southern terrace. The official project had lost the uniqueness of the windows.

Evald Kree, the Grand Old Man of Estonian tennis, called me to be the internal architect. It had been Kree’s dream job, but he had had to give up his studies in 1939. We tried to restore Karl Burman’s designs, which had still been there in 1942. The floor and doors were preserved, as well as the red fire place and an aquarelle by Burman Junior. The club was opened and Kree, the number one tennis coach in Estonia, worked there as a watchman, caretaker, and the High Commissioner of tennis.

139

140

Leila Pärtelpoja tööde loend List of Leila Pärtelpoeg’s works

2009

• Röa mõisa peahoone vaba rekonstruktsioon / Röa manor, free reconstruction of the main building

2004–...

• Pidula mõisa valitsejamaja kujundamine / Pidula manor, interior design of the estate manager’s house

2004–2005

• Raamatu „Pööningul” koostamine Leonhard Martin Vene

mööblikogust koos Maarja ja Krista Roosiga / Compilation of „Pööningul” („On the Attic”), a book about Leonhard Martin Vene’s furniture collection in cooperation with Maarja and Krista Roosi

1996–2005

• Tallinna raekoja sisustuse ja sisekujunduse täiendamine

koos Teddy Böckleriga / Tallinn Town Hall, complementing the furnishing and the interior design in cooperation with Teddy Böckler

1996 •

Riigikoguhoone interjööri koloriidi ja originaalmööbli taastamine / The Riigikogu building, renovation of the original furniture and the colours of the interior; Palmse mõisa supelmaja renoveerimine kohvikuks Isabella, maalingud teostas Tartu Kunstikooli õppejõudude ja vilistlaste grupp Soome koolituskeskuse AEL juhendamisel / Palmse manor’s bathing house, remake into café Isabella, murals in cooperation with Tartu Art School’s teachers and alumnae under the supervision of the Finnish Technical Training Center AEL; Viru-Nigula pastoraadi kujundus / Viru-Nigula parsonage, interior design

•

2003

•

Tannerode, interior design in cooperation with Karl Tarbe Piibelehemaja kujundus / The Lily-of-the-Valley house, interior design

1994

• Villa Tannenrode kujundus koos Karl Tarbega / Villa •

2000

• Gurmeerestorani Lydia kujundus / Gourmet restaurant Lydia, interior design

1998

• Lukoili presidendi residentsi ja Dobroslobotskaja tänava restorani kujundamine Moskvas / The residence of the President of Lukoil and a restaurant in Dobroslobotskaya Street, Moscow, interior designs

1997

• Järlepa mõisa peahoone kujundamine, maalingud koostöös Tartu Kunstikooli õppejõudude ja vilistlaste grupiga; Soome koolituskeskuse AEL juhendamisel / Järlepa manor, interior design of the main building, murals in cooperation with Tartu Art School’s teachers and alumnae under the supervision of the Finnish Technical Training Center AEL

• Leonhard Martin Vene mööblikollektsiooni arvelevõtmine Viljandimaal / Taking stock of Leonhard Martin Vene’s furniture collection in Viljandi County

1992 •

Vihula Veskipoe ja söökla-baari Jääkelder kujundamine, Vihula tagamõisa siseviimistlus ja mööbli valimine / Vihula shop in the old mill and the diner Ice Cellar (Jääkelder), interior designs; Vihula manor, finishing the interior and choosing furniture

1991 •

Suured täiendused Sagadi mõisa kujunduses / Sagadi manor, large-scale complementation of the interior design

1990 •

Mäo mõisa renoveerimisprojekt koos Madis Liplapiga / Mäo manor, renovation project in cooperation with Madis Liplap

1989–1993 •

19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumi kujundus / The 19th Century Tartu Citizen’s Home Museum, interior design

1989

• Tallinna 17. sajandi pakkhoone kujundamine kalakaupluseks / Remake of the 17th century storage house in Tallinn into a seafood shop

1987

• Tallinna keskaegse elumaja möbleerimine restoran-baarkohvikuks, Kaire Tali gobeläänid / Furnishing a Middle-Age dwelling house in Tallinn to be a restaurant–bar-café, Katre Tali’s tapestries; Sagadi mõisa peahoone üldkujundus / Sagadi manor, main building’s general design

•

1986

• Palmse mõisa peahoone esimese korruse renoveerimine / Palmse manor, renovation of the first floor

1984–1991

• Kolga mõisa peahoone ja valitsejamaja renoveerimine

koos Cornelius Tammega / Kolga manor, main building and the estate manager’s house, renovation in cooperation with Cornelius Tamm

1984

• ENSV Alalise Esinduse kujundamine Moskvas / ESSR’s

Permanent Representation in Moscow, interior design; Tallinna Kooride Maja kujundamine koos Juta Lembergiga / House for choirs, Tallinn, design in cooperation with Juta Lemberg; Kadrioru tenniseklubi kujundamine / Kadriorg Tennis Club, design; Kalatööstuse Ministeeriumi nn Tšaikovski maja kujundamine Moskvas / Ministry of Fishing or the so called Tchaikovsky house in Moscow, design

• • •

141

1983

• Tartu Riikliku Ülikooli söökla ja kohviku kujundus / University of Tartu, design of the diner and café

1982

• Saku mõisa peahoone kujundamine koos Urmas Arikesega / Saku manor, the design of the main building in cooperation with Urmas Arike

1980–1990

• ENSV Alalise Esinduse ajaloolise mööbli koopiate kasutamine erinevates kohvikutes ja mõisates / Utilizing furniture copies from the ESSR’s Permanent Representation in Moscow in different cafés and manors

1980

• Kohviku Sophokles kujundamine Tartu Riikliku Ülikooli

peahoones koos Kadri Tarbega / Sophocles café in the main building of the University of Tartu, interior design in cooperation with Kadri Tarbe; Tartu Riikliku Ülikooli rektori kabineti kujundamine koos Udo Umbergiga / Rector’s office, University of Tartu, interior design in cooperation with Udo Umberg

•

1976–1989 •

Kreutzwaldi elumaja sisekujundus Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumis Võrus / Kreutzwald’s house, Dr, FR. R. Kreutzwald’s Memorial Museum in Võru, interior design

1980–1982

• Rägavere mõisa peahoone renoveerimine koos Tiit Hanseni ja Cornelius Tammega / Rägavere manor, renovation of the main building in cooperation with Cornelius Tamm

1974–2005

• Tallinna raekoja sisustamine ja kujundamine koos Udo

Umbergiga / Tallinn Town hall, furnishing and design in cooperation with Udo Umberg

1973

• Tallinna raekoja sisekujunduse konkursi võit, Valve Ilveste

vaibad / Winning the competition for the interior design of Tallinn Town Hall, Valve Ilveste’s carpets

1972–1990

• Töö ajaloolise mööbli ostukomisjoni eksperdina Palmse,

Rägavere, Sagadi ja Vihula mõisa sisustamiseks / Expert in the committee for purchasing historical furniture for Palmse, Rägavere, Sagadi and Vihula manors

1971–1973

• Töö Tallinna Restaureerimisvalitsuses, ajalooliste interjööride ja mööbli skitseerimine / Work at Tallinn Restoration Works Head Office, sketching of historical interiors and furniture

1970

• Restorani Võru kujundamine, Anu Raua seinapaneelid / Restaurant Võru, design, Anu Raud’s wall tapestries; Võru restorani Võhandu Trahter kujundamine, Anu Raua vaibad / Võhandu Tavern in Võru, interior design, Anu Raud’s rugs

•

1969

• Restorani Tapa kujundus / Restaurant Tapa, interior design; • Restorani Vana Toomas kujundamine, Anu Strandbergi

maalitud elemendid / Restaurant Vana Toomas, interior design, details painted by Anu Strandberg; Viljandi hotelli ja restorani Eve kujundus / Eve restaurant and hotel in Viljandi, interior design

•

142

1968

• Riigikoguhoone söökla renoveerimine, arvestades tehnilistest vajadustest tingitud muudatusi / Riigikogu building, renovation of the diner taking into account the changed technological necessities

1965–1976

• Restorani Du Nord ümberkujundamine jahi- ja kalarestoraniks Nord koos Udo Umbergiga / Redesigning restaurant Du Nord to be a fish and game restaurant, in cooperation with Udo Umberg

1965

• Mündi baari kujundus, Heinz Mülleri dekoorielemendid

/ The design of Mündi bar, Heinz Müller’s décor elements; Näituse „Tar tu ajaloolised toolid” koostamine ja kujundamine koos Meeri Särega / Compilation and design of the exhibition Historical Chairs of Tartu in cooperation with Meeri Säre

•

1964–1994

• Leonhard Vene mööblikollektsiooni mõõdistamine, näituse koostamine ja kujundamine Olustvere mõisa peahoone pööningul / Surveying Leonhard Vene’s furniture collection, compilation and design of the exhibition in the attic of the main building of Olustvere manor

1963

• Tartu ülikooli ajaloolise mööbli kunstimälestiste kaitse

alla võtmine kultuuriministeeriumi tellimusel / Taking stock of the historical furniture of the University of Tartu as national heritage, commissioned by Ministry of Culture

Autasud Awards

1962

• Restorani Gloria kujundamine koos Allan Murdmaa ja

Väino Tammega / Restaurant Gloria, design in cooperation with Allan Murdmaa and Väino Tamm; Kohviku Pegasus kujundamine koos Allan Murdmaa ja Väino Tammega / Café Pegasus, design in cooperation with Allan Murdmaa and Väino Tamm; Raamatukaupluse Lugemisvara kujundus / Bookstore Lugemisvara, interior design

• •

1961–1982

• Mõõtmispraktikad koostöös etnograafiamuuseumi ja

Vello Liiviga / Surveying practice in cooperation with State Etnography Museum and Vello Liiv

1960

• Restorani Vana Toomas kujundamine koos Cornelius

Tammega / Restaurant Vana Toomas, interior design in cooperation with Cornelius Tamm; ENSV TA raamatukogu kujundus / ESSR AS Library, interior design

•

1958

• Kohviku Energia kujundamine koos Maimu Pleesiga /

Café Energy, interior design in cooperation with Maimu Plees; Kohviku Palace kujundus, Ilmar Kruusi pannoo / Café Palace, interior design, Ilmar Kruus’s framed mural; Pärnu Rannahoone renoveerimine koos Maimu Pleesiga Baari Vana Toomas kujundamine koos Maimu Pleesiga / Pärnu Beach House, renovation and Bar Vana Toomas, interior design, both in cooperation with Maimu Plees

• •

1984

• Eesti Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni B-preemia

TRÜ kohviku rekonstruktsiooni ja Rägavere mõisa peahoone sisekujunduse eest / The Estonian Artists’ Association, designers’ section, B-award for the reconstruction of the Café of the University of Tartu and for the interior design of Rägavere manor’s main building

1985

• Eesti Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni B-preemia

ENSV Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi (Saku mõisa peahoone) saalide sisekujunduse eest / The Estonian Artists’ Association, designers’ section, B-award for the interior design of the halls of the main building of Saku manor

1988

• Eesti Kunstnike Liidu B-preemia Tallinna pakkhoonesse

Kalapoe ja restorani Reeder sisekujunduse eest / The Estonian Artists’ Association’s B-award for the design of a Tallinn storage house into a seafood shop and for the interior design of restaurant Reeder

2000

2005 •

Eesti Sisearhitektide Liidu publitsistikapreemia raamatu „Pööningul” koostamise eest (koos Maarja Roosiga) / The Estonian Interior Architects’ Association’s publicists award for the book On the Attic (“Pööningul”)(in cooperation with Maarja Roosi)

2009

• Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia ajaloolise interjööri – Röa pargipaviljoni – kujundamise eest / The Estonian Interior Architects’ Association’s annual award for the design of a historical interior –park pavilion in Röa manor

2010

• Eesti Vabariigi valitsuse kultuuri elutööpreemia / Esto-

nian Government Award for life’s work and legacy in the field of culture; Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuri preemia Röa mõisa – Röa pargipaviljoni sisearhitektuurse lahenduse eest / Cultural Endowment of Estonia, Endowment of Architecture’s interior design award for Röa manor – Röa park pavilion’s interior design

•

• Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia unikaaleseme – Riigikogu esimehe puhkeruumi mööbli – kujundamise eest / The Estonian Interior Architects’ Association’s annual award for designing a unique item – furniture for the lounge of the President of the Riigikogu

2003

• Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia ajaloolise interjööri ja kodu – villa Tannenrode – kujundamise eest (koos Karl Erik Tarbega) / The Estonian Interior Architects’ Association’s annual award for the design of historical interior and home - Villa Tannerode (in cooperation with Karl Erik Tarbe)

143