RUUMIPILT 2019 by SISEARHITEKTUUR

R U U M I P I L T

Eesti parimad interjöörid ja disain Estonia’s best interiors and design

2 0 1 9

Ruumipilt 2019 Eesti parimad interjöörid ja disain / Estonia’s best interiors and design Intervjuud sisearhitektidega / Interviews with the interior architects: Leele Välja Kujundus / Design: Eva Unt, Margus Tammik (Unt / Tammik) Töögrupp / Project team: Kairi Rand Projektijuht / Project manager: Kadri Kaljumets (o2 Works) Eesti keele toimetaja / Estonian language editor: Karin Kastehein Tõlge / Translation: A&A Lingua Portreefotod / Portrait photographs: Rasmus Jurkatam, lk/pp. 34 Nietosobejano ©Álvaro Felgueroso, lk/pp. 12, 46, 106 Stina Kase, lk/pp. 70 Mark Raidpere Trükikoda / Printing house: Printon Väljaandja / Publisher: Eesti Sisearhitektide Liit / Estonian Association of Interior Architects Teostus / Realization: o2 Works Tallinn 2019 ISSN 1736-4493 © Eesti Sisearhitektide Liit

Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) aastapreemiate žürii / Estonian Association of Interior Architects (EAIA) annual awards jury Eeva Masso, sisearhitekt / interior architect Liis Tarbe, sisearhitekt / interior architect Karli Luik, arhitekt / architect Leele Välja, kunstiteadlane / art historian Vertti Kivi, sisearhitekt / interior architect

R U U M I P I L T

2 0 1 9

Sisearhitektide Liit on andnud aastapreemiaid välja juba 42 aastat. Kui need ritta panna, saame päris hea ülevaate nii ühiskonnas kui sisearhitektuuris toimuvast. Milliseid hooneid üldse ehitatakse ja kujundatakse; mida nähakse klassikalise ja ajatuna ning mida värske ja trendikana? Milline on ühe või teise aasta nägu? 2019. aasta pakkus palju meeldivaid üllatusi. Ühelt poolt rekordiline osalus, teisalt aga raskuspunkti nihkumine geograafilises ja funktsionaalses plaanis. Nagu tavaliselt on lõviosa kandidaate Tallinnast või selle lähiümbrusest, ka Tartu on sageli esindatud, aga see, et väike Viljandimaa on lausa mitme objektiga nominentide hulgas, oli üllatus. Ambitsioonikas oleks muidugi mõelda, et heade ruumide teke üle Eesti muutub normiks. Teine üllatuslik aspekt on kandideerinud ruumide funktsioonid. Kui pealinna bürood, restoranid ja silmapaistvad kultuuriasutused on kandidaatide hulgas igapäevased tegijad, siis haridusasutused ja haiglad mitte nii väga. Eriliselt sooja mulje jättis Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakond, kus emad peavad oma enneaegsete lastega veetma sageli nädalaid ja kuid. See interjöör ei pea mitte peibutama ja kutsuma, nagu on sageli ruumiloome üks eesmärke, vaid pakkuma võimalikult mugavat olemist neile, kel valik puudub. Professionaalselt kujundatud keskkond sellistes kohtades näitab hoolimist, just seda aga soovimegi oma igapäevases keskkonnas rohkem näha. Mitte vähem ei üllatanud Suure-Jaanis Tervisekoda. Ilmselt oleks soovi korral seal ka lihtsamini läbi saanud. Kuid ometi oli väike omavalitsus leidnud viisi, kuidas tuua väikelinna suur hulk kvaliteetset ruumi, mis on juba populaarsust võitnud kaugemalgi.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Silma jäi ka asjaolu, et ruumid, mis on loodud vanematesse hoonetesse, pakuvad palju mitmekihilisemaid ja seeläbi intrigeerivamaid ruumielamusi kui äsja loodud. Hoonete näol leidus päris kena läbilõige 20. sajandi kõigist stiiliperioodidest ja nende adapteerimisest tänasesse päeva. Kui Park hotelli ja Moskva suursaatkonna imeline muundumine oli arvestades efektset historitsistlikku alusmaterjali mõneti ootuspärane, siis Tallinna Tehnikakõrgkooli stalinistliku hoone pimeda ja sünge fuajee taassünd valgusküllase, õhulise ja valgena pakkus rabavat ruumielamust. Moskva suursaatkonna puhul tahaks eraldi kiita ka Eesti Välisministeeriumi, kes on saatkondi kui meie riigi visiitkaarti viimastel aastatel erilise tähelepanuga käsitlenud. Ja muidugi ei saa mööda vaadata Eesti Kunstiakadeemiast – sisearhitektide akadeemilise koduna on selle tähendus ju hoopis teises mõõtkavas kui mistahes muul hoonel. Nõudlik keskkond loomeinimestele näitab imelist sünergiat vana ja uue, hoone arhitektuurse lahenduse ning sisearhitektuuri vahel. Interjööride loominguvabadust kehastav mitmekihilisus, kus hoone varasemate kihistuste eksponeerimise kõrval on trendikad lahendused ja üllatusi pakkuv ruumiloome, sobib hästi uute taimelavaks. 2019. aasta oli ruumimaailmas hea aeg. Sündis palju ja väga mitmekesiseid ruume. Aastapreemiatele esitatud 94 tööst jõudis Ruumipilti 25 – see valik annab hea ülevaate. Tundub, et kvaliteetne sisearhitektuur on muutunud üha enam normiks kõigis eluvaldkondades. Ja see on tippudest tähtsamgi! Leele Välja, žürii nimel

The Association of Interior Architects has been handing out annual prizes for 42 years. Putting them in a row, we get a pretty good idea of developments in society and interior architecture. What kind of buildings are built and designed, what is seen as classic and timeless and what is considered fresh and trendy? What does a given year look like? 2019 gave us many pleasant surprises. On the one hand, a record participation, while on the other hand, a shift in the geographical and functional centre of gravity. As usual, the lion’s share of nominees are from Tallinn and environs, and Tartu is also frequently represented, but the fact that little Viljandi County had a number of nominees was a surprise. It would, of course, be ambitious to think that the rise of good interiors in Estonia is becoming the norm. The second surprising aspect is the functions of the interiors that were nominated. While the capital city’s offices, restaurants, and premier cultural establishments are everyday players among nominees, schools and hospitals are not so much. The Tallinn Children’s Hospital newborns department left a particularly warm impression – a place where mothers have to often spend weeks and months with their premature infants. Such an interior does not need to be enticing and provocative, as is often a goal in interior design, but rather offer as comfortable an existence as possible for those who have no other choice. A professionally designed environment in such places shows caring, and this is exactly what we want to see more of in our everyday environment. The Tervisekoda Health Centre in Suure-Jaani was no less surprising. No doubt a more modest solution would also have been acceptable there. Yet the government of the small municipality found a way to bring a large amount of quality interiors to the small town, and it has already garnered popularity among people from outside the community.

It also stood out that interiors created for older buildings offer a much more multilayered and thus more fascinating spatial experience than new spaces. The buildings represented quite a nice cross-section of stylistic periods of the 20th century and their adaptation for modern-day conditions. The amazing transformation of the Park Hotel and Moscow Embassy was to be expected considering the striking Historicist material that the architects had to work with, but the metamorphosis of the Tallinn University of Applied Sciences from its dark and forbidding Stalinist foyer to a light-filled, airy and light area was breathtaking. The Estonian Ministry of Foreign Affairs should especially be praised for the Moscow Embassy, as they have lately approached embassies as the country’s calling card abroad with particular attention. And of course we cannot neglect the Academy of Arts – as the academic home of interior architects, its significance is on a completely different scale than that of any other building. The demanding environment for art professionals shows wondrous synergy between new and old, the exterior and interior architecture. The multilayered quality of the interiors embodying creative freedom, with the trendy solutions and surprising new interior areas, is well suited as a breeding ground for new practitioners. 2019 was a good year in interior architecture. The spaces designed during this time were many and diverse. Twenty-five of the 94 nominees for annual prizes are featured in Ruumipilt – a selection that gives a good overview. It seems that more and more, high-quality interior architecture has become the norm in all walks of life. And that’s even more important than individual top works!

Leele Välja, on behalf of the jury

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Eesti Kunstiakadeemia Estonian Academy of Arts ŽÜRII KOMMENTAAR / COMMENT FROM JURY MEMBER Karli Luik: Hoone arhitektuurse lahenduse ja sisearhitektuuri sünergia on märkimisväärne. Lahendus jääb tahaplaanile, tuues nähtavale eri kihistused nii vanadest kui uutest hoonetest. Lahendus on täpselt orkestreeritud EKA mitteformaalsele elurütmile, mis pidevalt ruume reorganiseerides vajab just sellist pretensioonitut, ent samas toetavat sisemaailma. Karli Luik: There is remarkable synergy between the building’s architectural design and interior architecture. The design is in the background, bringing out different layers from old and new buildings. The solution is precisely orchestrated to match the informal metabolic beat of the Academy, which in constantly reorganizing rooms needs an unpretentious yet supportive inner world.

EKA uued ruumid meie eelfunktsionalismi silmapaistvate näidete hulka kuuluvas kunagises sukavabrikuhoones Rauaniit (arhitekt Eugen Habermann, 1926–32) on saanud nüüdseks juba palju tähelepanu ja tunnustust. Seekord siis pilk sisearhitektuurile.

The new Academy of Arts building in the former Rauaniit stocking factory (architect: Eugen Habermann, 1926–32) has already received much coverage and acclaim. This time, we take a look at the interior architecture.

EKA uue hoone valmimise aluseks oli arhitektuurikonkursi võidutöö, mille üks kontseptuaalseid aluseid oli väga selgelt organiseeritud siseruum nii funktsionaalselt kui ka materiaalselt. „Selline lähtematerjal pani paratamatult mõtisklema sisearhitekti rolli üle ühe hoone valmimisel,“ nendib Tarmo Piirmets. „Alati võiks ju eesmärgiks olla hoone kui terviku loomine, kuid ka selle saavutamiseks on mitu võimalust sõltuvalt looja egospektrist. Antud juhul oli hoone valmis mõeldud – ühest küljest väga sirgjooneline ja end jõuliselt kogu siseruumi osas totaalselt kehtestav (arhitektid ütlevad selle kohta austav-väärtustav) ning samas pinnakäsitluses poeetiline ja tundlik.“ Ilmselgelt ei ole sarnasele materjalile võimalik lisaks luua paralleelseid sisekujunduslikke kontseptsioone ja ego tuli mõneks ajaks kappi panna. Sisearhitektist sai tiimi liige ning töö jätkus sealt, kus arhitektuurikonkurss lõppes.

The new EKA building was based on a winning entry from an architecture competition, and one of the conceptual principles was a very well organized interior space in both functional and material terms. “This kind of source material inevitably made us think about the role of the interior architect in the creation of a building,” says Tarmo Piirmets. “The goal could always be creating a building as a whole but there are a number of ways to go about doing that based on the architect’s ego spectrum. In this case, the building had already been thought out – on the one hand very clear-cut and very respecting of the entire interior and yet poetic and sensitive in terms of approach to surface.” It isn’t possible to create additional parallel interior design concepts for a similar material and thus it was necessary to leave one’s ego behind. The interior architect became a team member and the work continued where the architectural competition ended.

Muinsuskaitse eritingimustest selgus, et aastakümnete jooksul oli samasse kohta rajatud ja seal lammutatud aukartust äratav hulk hooneid. Väga raske oli piiri tõmmata, kus algab või lõpeb üks hoone ja sellega järgmine ajastu või stiil. Isegi Habermanni projekteeritud vanim hooneosa on korduvalt

ASUKOHT / LOCATION: Põhja pst 7, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Tarmo Piirmets, Raul Tiitus; kaasa töötasid / with contributions from Birgit Palk, Inna Fleišer (Pink). ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Kalle Komissarov, Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann, Rene Sauemägi (KUU Arhitektid). EUGEN HABERMANNI HOONEOSA FASSAADIDE RESTAUREERIMINE / RENOVATION OF ORIGINAL BUILDING FAÇADE BY EUGEN HABERMANN: Katrin Etverk, Ketlyn Tänavsuu (Arhitektuuribüroo Katrin Etverk). PROJEKTEERIMISE PROJEKTIJUHT / PROJECT MANAGER: Jaan Aru. KONSTRUKTSIOONID / ENGINEERING: Tom Arula, Piret Lindma, Andres Sokk. MAASTIKUARHITEKTUUR / LANDSCAPE ARCHITECTURE: Karin Bachmann, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel (Kino maastikuarhitektid). TELLIJA / CLIENT: Eesti Kunstiakadeemia. EHITAJA / BUILDER: Astlanda Ehitus. FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel, Päär Keedus.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The special conditions imposed by heritage conservation indicated that an awe-inspiring number of buildings had been established and demolished there over the decades. It was very hard to tell where one building (or the next era or style) started or ended.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

ümber ehitatud. Keeruline oli määratleda, milline on selle kompleksi peahoone. Seda lõputa ehitamist ja kihistumist peegeldasid ka siseruumid. Kontseptsiooniks sai see keskkond konserveerida, jätta olemasolev puutumata ning lisada uued funktsionaalsed detailid, luua n-ö poolvalmis keskkond. Uus viimistluskiht (kus see on vajalik) on demokraatlik ja ei loo ühelegi hooneosale või seal peituvale funktsioonile oma väga spetsiifilist miljööd. Sarnase viimistlusega on lahendatud tudengite ala, töökojad, administratsioon. „Teinekord on igasuguse tõlgendamisvabaduseta ja väga täpselt planeeritud ruum ootamatult ängistav,“ leiab Piirmets. „Protsessi käigus selgus aga, et nüüdisaegne ehitus ja projekteerimisdiskursus oma põhiolemuselt ei toeta olemasoleva substantsi säilitamist, vähemalt mitte sellisel naturaalsel ja toorel kujul, mis plaanis oli.“ Uue ja vana ühenduskohta oli palju lihtsam leida kontseptuaalselt-teoreetiliselt paberil, kui hiljem tööjoonistesse vormistada ning ehitusplatsil realiseerida. Ideaalmaailmas on kunstiõppeasutuse laadne kool pidevas muutumises ja arengus mitte ainult tudengite poolelt, vaid ka organisatsioonina. Ning kui ainult tehnoloogia seda võimaldaks (ja tulevikus see kindlasti nii ka on), siis rändavad õige pea hoones ringi lisaks tudengitele ka mitmed stuudiod, töökojad, õpperuumid jne.

Even the oldest part of the building, designed by Habermann, has been renovated many times. It was hard to pinpoint exactly which one was the main building. The endless construction and stratification was also reflected by the interiors. The concept was to conserve this environment, leave the existing elements untouched and add new functional details, create a so-called semi-finished environment. The new finishing layer (where needed) is democratic and does not impose a very specific milieu on any part of the building or function. Similar finishing is used for the students’ area, workshops and administration. “Sometimes a very precisely planned space without interpretive freedom can be unexpectedly oppressive,” says Piirmets. “In the course of the process, we found that contemporary construction and design discourse essentially does not support preservation of the existing substance, at least not in the natural and raw form planned.” It is much easier to find the connecting place between old and new conceptually and theoretically on paper, than to later formalize it in working drawings and realize it on the construction site. In an ideal world, an art academy type school is in constant change and development not only on the student side but also as an organization. And if only technology would enable it (and in future this will be the case), many studios, workshops and classrooms will be moving around in the building in addition to the students.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

I korruse plaan Ground floor plan

R U U M I P I LT 2 0 1 9

II korruse plaan 1st floor plan

EKA sisearhitektuur on nutikas. Maja on läbipaistev ja loob õhulisuse tunde, aga sobib sümboolselt ka kooli ideoloogiaga. Üllatavalt hästi ja vaikselt toimivad aatriumis musta kardinasse eraldatavad ühekordsete sündmuste alad. Igale poole ulatuv tumehall, mida sisearhitektid mõtlesid neutraalse taustana, on šikk, kuigi ei sobi kõigile. Maalijad pole nõus sellise taustaga ja seinad on tulnud valgeks värvida. The interior architecture of the Estonian Academy of Arts is clever. The building is transparent and makes it seem like there is a lot of air, but it’s also symbolically suited to the school’s ideology. The atrium has areas for one-time events that can be partitioned off with black curtains, and these work really well, and quietly, too. The dark grey that extends everywhere, conceived by the interior architects as a neutral backdrop is chic, although not everyone likes it. For example, the painters insisted that some of the walls be painted white. Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia rektor / Rector of the Estonian Academy of Arts

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Park Hotell Viljandi Park Hotel Viljandi ŽÜRII KOMMENTAAR / COMMENT FROM JURY MEMBER Eeva Masso: Imeline ajalooline materjal, millega on väärikalt ümber käidud. Lisatud kihistus on tundlik ja samas eristuvalt uus ning jõuline. Kõik olulised märksõnad andis ette ajalooline arhitektuur, sisse on aga integreeritud uus funktsioon kõikide tänapäevaste lisanõuetega – see on olnud töömahukas protsess. Midagi ei paistnud üle ega puudu olevat, vana hoone kiiksud on meeldivalt alles jäetud kus võimalik. Eeva Masso: Amazing historical material that has been related in distinguished fashion. The added layer is sensitive and at the same time distinctively new and compelling. All of the important keywords were dictated by the historical architecture, but the new function has been integrated into it with all modern-day requirements – it was a labour-intensive process. Nothing seemed to be too much or lacking. The old building’s idiosyncrasies have been pleasantly preserved wherever possible.

Park Hotell asub ühes Viljandi vanalinna märgilises hoones, mille 1910. aastal laskis ehitada tuntud pallaslase Villem Ormissoni isa Andreas. See neorenessansi stiilis maja oli linna uhkemaid hooneid ja väidetavalt ka esimene, kus oli keskküte. Nõukogude ajal mitmetele koolidele peavarju pakkunud maja oli uue sajandi alguseks üsna räämas ja kui pärast mitut omanikuvahetust lõpuks ehituseks läks, polnud vanast palju enamat säilitada kui kelder ja seinad. Omaniku soov oli taastada kunagi Grand Hotelli nime kandnud hotelli algusaegne hiilgus ja maine. See on ka õnnestunud. Kuna ajaloolisest interjöörist teave praktiliselt puudus, otsustasid sisearhitektid luua nüüdisaegse hotelli, mis arvestab ajalooga. Taastati see, mis oli säilinud, ja uus, mis tuli alles luua, disainiti oma ideede alusel. Hotelli keskmeks sai nii ruumiliselt, funktsionaalselt kui ka välimuselt endisest sisehoovist kujundatud klaaslaega aatrium, kus paikneb vastuvõtulaud. Punastest tellistest kunagised välis-, nüüd siseseinad on restaureeritud ja nendevahelisse õhuruumi sekkuvad eri kõrgustel puitsillad, mis toimivad pääsuna numbritubadesse ja mille naturaalses toonis puit mahendab tellisseinte kiviselt karmi tekstuuri. Uuel liftišahtil on ajastuomased võrkseinad. Numbritubadel ja sviitidel – need paiknevad teisel, kolmandal ja neljandal korrusel – on kõrged laed ja seinatahveldus, milleks andis inspiratsiooni keldrikorruse prügist leitud tahveluks. Tubade rahulikke taustavärve ergastavad sügavates toonides sametkardinad, padjad ja mööblidetailid. Siin-seal tulevad haruldase meenutusena minevikust

ASUKOHT / LOCATION: Johan Laidoneri plats 8, Viljandi. AUTORID / AUTHORS: Margit Argus, Margit Aule, Kaiko Kerdmann (KAOS Arhitektid), kaasa töötas / with contributions from Maris Kerge. REKONSTRUEERIMISPROJEKT / RECONSTRUCTION PROJECT: Kalju Kisand (Arhitektuuribüroo K+K). TELLIJA / CLIENT: Astlanda Ehitus. EHITAJA / BUILDER: Rein Velja (Astlanda Ehitus). FOTOD / PHOTOS: Terje Ugandi ajakirjale Diivan.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Park Hotel is located in a landmark building in the Old Town of Viljandi, an edifice built by Andreas Ormisson, father of the well known artist from the Pallas school, Villem Ormisson. This Renaissance Revival building was one of the city’s grandest buildings and is said to be the first with central heating. Having housed a number of schools during the Soviet era, the building had seen better days by the start of the new century, and when construction activity finally started after several changes in ownership, there wasn’t much more of the building left other than the cellar and walls. The owner desired to return the onetime Grand Hotel to its former glory. In this they have succeeded. As there was almost no information available about the historical interior, the interior architects decided to start afresh, with a contemporary hotel that nods at the storied history. What was left was restored; and the new features were designed based on the architects’ own original ideas. In spatial, functional and design terms, the building became centred on the atrium, where reception is located. The atrium has a glass ceiling and was carved out of the former interior courtyard. The onetime brick exterior walls – now interior walls – were restored and wood bridges at various heights cross into the space between them, serving as walkways to the hotel rooms, the natural-coloured timber softening the severe stony texture of the brick walls. The new elevator shaft has the so-called scissor walls, inspired by the period. The rooms and suites – on the second, third and fourth floors – have high ceilings and

R U U M I P I LT 2 0 1 9

esile üksikud hoolikalt restaureeritud originaaldetailid. Halli-musta-valgelt kujundatud vannitoad on tänapäevased. Hoone esimesel korrusel paiknev restoran Ormisson on omamoodi tribuut kunstnik Villem Ormissonile, esimese majaomaniku pojale, kes samas hoones aastaid elas (selle valmimisest kuni aastani 1926, mil ta sai Pallase õppejõuks Tartus). Seintele pannoodena paigutatud seitsmes fotolavastuses kajastuvad tema mõtteline kohalolek ja maalid, mis seotud Viljandi või hotelli endaga. Restorani detailirohke kujundus suhestub ülejäänud hoone interjööriga eeskätt heledate taustade ja sügavatooniliste tekstiilide kaudu, mis osutavad muu hulgas ka kunstniku värvilembusele.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

coffered walls, inspired by one such door found discarded on the basement level. The peaceful background colours of the rooms are spiced up by furniture details, cushions and velvet curtains in deep tones. Here and there, a few original details, lovingly restored, provide an occasional reminder of the past. The grey, black, and white colour scheme of the bathrooms is contemporary. The Ormisson restaurant on the ground floor is likewise a tribute to the artist Villem Ormisson, the son of the first owner, who lived in this same building from its completion to 1926, when he joined the faculty at Pallas Art School in Tartu. Seven photowalls reflect his spiritual presence and depict paintings related to Viljandi or the hotel itself. The detail-rich design of the restaurant ties in with the other interiors of the building mainly through the grey backdrops and the deep shades of the textiles, which also signal the artist’s fondness for colour.

I korruse plaan Ground floor plan

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Oleme sisekujundajatega väga rahul. Koostöö oli sujuv ja kestis viimase liistuni. Kõik hoone avamise ning töiste arutelude käigus tekkinud ideed vormiti meie jaoks väga meeldivaks tervikuks. Hotell sai just selline, nagu me räämas maja ostes ette kujutasime. We’re very happy with the interior designers. Our cooperation went smoothly right up to the final moulding strip. All of the ideas generated in the course of opening the building and working discussions were shaped into a very pleasant whole for us. The hotel turned out exactly as we imagined it when we bought the dilapidated building. Kaupo Kolsar, üks omanikest / one of the owners

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Suure-Jaani Tervisekoda Suure-Jaani Tervisekoda Health Centre ŽÜRII KOMMENTAAR / COMMENT FROM JURY MEMBER Leele Välja: Tunnustust väärib selline ettevõtmine väikelinnas niikuinii, aga et mängu tulid kõrgetasemeline arhitektuur ja sisearhitektuur, moodustades selgelt homogeense terviku, on juba peaaegu et üllatav. Suure-Jaani tsaariaegsest tellisarhitektuurist inspireeritud arhitektuur kajastub ka tellisviimistlusega siseruumides, andes koos õhulise klaasiga tasakaalustatud ruumimulje. Näha on, et sisearhitektil on lastud oma tööd teha ja detailides ei ole mindud mugavamat (loe: odavamat) teed. Leele Välja: This type of undertaking in a small town would be worth recognizing under any circumstance, but the fact that high-calibre architecture and interior architecture entered into play and formed a clearly homogenous whole is downright surprising. The architecture inspired by Suure-Jaani’s tsarist brick buildings is also reflected in the brick finishing in the interiors, and together with the airy glass, it conveys a balanced spatial impression. One can see that the interior architect was allowed to do their work and didn’t take the most convenient (cheapest) approach to the details.

Suure-Jaani südamesse kerkinud uus tervisekeskus sobib ajaloolise kihelkonnakeskuse ehedana säilinud ilmesse lihtsalt imeliselt. Viljandimaale iseloomulik tellisarhitektuur jätkub siseruumis, tekitades nii ühtse sujuvalt voolava terviku tunde. Väikeasulale omaselt on tegemist mitmefunktsionaalse kooslusega. Protsess sai alguse vajadusest kooliujula järele, aga lennukalt mõtleval valla volikogul sündis mõte suuremast kompleksist, mis koondaks kõik uusi ruume vajavad asutused: perearstikeskus koos hambaarsti, füsioteraapia jne ruumidega, apteek, kohvik, spaa, kiirabi ja politsei. Ujulale lisati lastebasseinid ja saunakompleks, et kaugemaltki rahvast ligi tõmmata. Paistis, et see töötas: kui žürii ühel sombusel augustipäeval ujulat külastas, olid basseinid paksult inimesi täis. Arhitektuurivõistlusel välja valitud töö Soomaast inspireeritud nimega „Viies aastaaeg“ nägi ette hoone kontseptuaalse teljena üleujutust. Samast teemast lähtudes kasutasid sisearhitektid ka materjale ja toone, mis on pisut sombused; basseinide kuju väldib pigem geomeetrilisi sirgjooni ja basseinivesi pole hoopiski mitte traditsiooniline helesinine laguun. Pigem on tegemist Soomaale omaste laugastega, küll kunstlikult, kuid siiski...

ASUKOHT / LOCATION: Pärnu 4, Suure-Jaani. AUTORID / AUTHORS: Kerli Lepp, Riin Kärema, Mari Põld ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Alvin Järving, Mari Rass, Ott Alver, Kaidi Põder, Katrin Vilberg, Gert Guriev, Liina Liis, Märten Peterson (Arhitekt Must). TELLIJA / CLIENT: Põhja-Sakala vald. EHITAJA / BUILDER: Taavi Mitt (Eviko). FOTOD / PHOTOS: Terje Ugandi ajakirjale Diivan.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The new health centre that has sprung up in the heart of the town of Suure-Jaani fits in simply splendidly in the milieu of this authentically preserved historical parish centre. The brick architecture typical for Viljandi County continues in the interior, creating a feeling of a smoothly flowing whole. As for many small towns, this is a multifunctional complex. The process started with a need for a school swimming pool, but the city council set its sights high and that resulted in the idea of a larger complex that would house all of the institutions that needed new space: the first-tier medical centre with dentist, physiotherapy and other service providers, pharmacy, café, spa, emergency services and police. Children’s pools and a sauna complex were added to the pool to draw people from other towns. It appeared that this worked: when the jury visited the swimming pool one wet and dreary August day, the pool was packed with people. The work selected at an architecture competition with a title inspired by wetland areas of Soomaa National Park, “Fifth Season”, envisioned a flood as a conceptual axis of the building. This topic suggested materials and tone colours for the interior architects, which are also a bit watery. The shape of the pools avoids geometric lines and the water in the pools is not the traditional lightblue lagoon. It is more like the bog lakes of Soomaa – true, artificial but still…

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Sisearhitektide sõnul oli lae- ja valguslahendus üks keerukamaid ja enim vaidlusi tekitanud kohti, aga lõpuks õnnestus saavutada sume hajuv valguspind (inspiratsiooniks pilvine taevas vaid üksikute kumavate valguslaikudega), mis muudab taotluslikult piirid välis- ja siseruumi vahel hoomamatuks. Valgusrežiim on reguleeritav: vastavalt sume ja soe valgus õhtuseks lõõgastumiseks ning virgutav matkitud päevavalgus hommikuseks treeninguks. Suur proovikivi oli leida eri pindade jaoks sobiv materjal, mis oleks niiskus- ja veekindel, hästi hooldatav, külma-, kuuma-, basseiniveekindel ja sobiks sirgele ning kumerale pinnale, põrandale ja seinale. Veel vähe kasutatud pritsplast polüurea (polükarbamiid, elastokate) osutus siin sobilikuks, kuigi selleks oli vaja osapooli mõnda aega veenda. Omaette hoonetena vormistatud kompleksiosad ehk majakesed on saanud eraldi käsitluse, ent kannavad läbivalt kaasas küpset rohelist tooni. Ka sujuvad üleminekud ja pehme looklevus on märksõnad, mis läbivad kõike. Kvaliteetne arhitektuur ja sisearhitektuur väikelinnas pole kahjuks üldse norm. Seda suurem on aga rõõm seda seal kohata!

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The interior architects said the ceiling and lighting design was one of the most complicated places that sparked the most debates. Finally, however, it proved possible to achieve a soft, diffuse light surface (inspired by a cloudy sky with individual brighter patches), which makes it hard to discern the boundaries between outdoors and indoors. The light regime can be adjusted: mellow and warm light for evening relaxation and a brighter imitation sunlight for morning workouts. A major challenge involved finding a suitable material for different surfaces; one that would be moisture and water resistant, easy to maintain, resistant to cold, hot temperatures and pool water and suited to straight and curved surfaces, floors and walls. A material that has not yet been used very often, spray plastic polyurea (a polycarbamide, elastomer) proved a good fit, though it took some time to get everyone on board. The design of the parts of the complex in the form of standalone buildings – little houses – were all handled separately but all of them have the same dark green tone. ‘Smooth transitions’ and ‘soft flowing’ are the keywords in the case of all of them. Quality architecture and interior architecture in small towns are far from the norm, unfortunately. It’s all the more gratifying to encounter it there!

Kes esmakordselt Suure-Jaani veekeskusesse satub, on meeldivalt üllatunud – nii hubane ja kompaktne! Looduslik värvivalik tekitab mõnusa õhkkonna. Märkamatu üleminek suurte akendega basseinialalt ümbritsevale loodusele ühendab sisemuse väljas olevaga ja külastajad tunnevad ennast nagu Soomaal. Kohalikud elanikud on siiralt rõõmsad, et maal on elu elamisväärsemaks muudetud ja ühise katuse all on koos nii tervise hoidmine, parandamine kui ka heaolu. Those in the Suure-Jaani aquatic centre for the first time are pleasantly surprised – it’s so cosy and compact. The selection of natural colour tones creates a pleasant atmosphere. The imperceptible transition from the pool area with large windows to the surrounding nature connects the inside with outside and visitors feel as if they are in Soomaa. Locals are happy over this leap in the quality of life in the countryside, and that health and wellness services are all together in one location. Karin Leppik, Suure-Jaani Tervisekoja juhataja / director of Suure-Jaani Tervisekoda Health Centre

R U U M I P I LT 2 0 1 9

0 korruse plaan -1 floor plan

I korruse plaan Ground floor plan

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Tallinna Lastehaigla – vastsündinute ja imikute osakond The Children’s Hospital’s newborns department ŽÜRII KOMMENTAAR / COMMENT FROM JURY MEMBER Liis Tarbe: Leebe, inimlik, hell ja soe. Kõige enam meeldis see, kuidas vabakäegraafika suutis muidu kõvade pindadega ruumi üldmulje pehmeks ja hubaseks muuta. Liis Tarbe: Mild, humane, tender and warm. What I liked the most was how the freehand graphics were able to transform the general impression of the otherwise hard-surfaced room into a soft and cosy place.

Lastehaigla vastsündinute osakond on muutunud kunagisest kinnisest asutusest avatud ja peresõbralikuks ravikeskuseks. Uus mentaliteet kajastub ka ruumides. Kõige värskema uuenduskuuri läbinud teine korrus on möödunud sajandi kogemuste kõrval nagu teiselt planeedilt. Siiani kehtis tava, et haige lapsega on haiglas ainult ema. Uus arusaam ravisüsteemist toob haiglasse ka ülejäänud pereliikmed: isa, õed-vennad, vanavanemad. Ülesandeks saigi palatite asemel planeerida peretoad, kus väike pereliige saab kosuda ja kasvada koos lähedastega, et see aitaks kaasa kiiremale paranemisele. Perekeskse ravi eesmärk on see, et lapse eest hoolitsevad vanemad ise, mitte meditsiinitöötaja. Selleks ajaks saab haiglast nende teine kodu. Haigla soovis, et perele saaks osaks killuke kodutunnet, niivõrd kui sealne keskkond seda üldse võimaldab. Keskseks probleemiks sai see, kuidas muuta peretuba koduseks, aga tagada samas ikkagi haiglaruumi funktsionaalsus. Lahendusena on peretoal kaks tsooni: hele ja tume ala. Tume tsoon tuleneb emaüsa sumedusest, mis on oluline enneaegsele lapsele. See on igas toas eri värvi ja seal hoolitseb lapse eest ema (mähkimine, vannitamine, võimlemine jms). Sellele vastandub hele ala, kus meditsiin saab kiiresti reageerida ja pakkuda abi väikesele patsiendile. See pool on varustatud professionaalse meditsiinitehnika ja valgusega. Igapäevaselt on ruumi üldvalgus mahedaks keeratud, tekitades inimliku ja sooja olemise. Sume keskkond aitab kaasa enneaegse lapse arengule ja loob rahuliku meeleolu.

ASUKOHT / LOCATION: Tervise 28, Tallinn. AUTOR / AUTHOR: Mari Põld (T43 Sisearhitektid), kaasa töötas / with contributions from Helen Teetamm. KUNSTITEOSED / ARTWORKS: Ulla Saar. TELLIJA / CLIENT: SA Tallinna Lastehaigla. EHITAJA / BUILDER: Oliver Akendpärg (Dreibau). FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The Children’s Hospital’s newborns department has turned from a formerly closed institution to an open and family-friendly healthcare centre. The new mentality is also reflected in the interiors. A time traveller visiting from the last century would see the second floor, which underwent the latest makeover, as something from another planet. To this point, the custom was for only the mother to stay with the child in the hospital. In the healthcare system’s new paradigm, other family members also are welcome: the father, siblings and grandparents. Instead of individual hospital rooms, family suites allow the youngest member of the family to undergo the process of recovering from illness together with their family to aid in speedy healing. The aim of family-centred care is that the parents rather than healthcare professionals attend to their child’s basic needs. The hospital becomes like a second home during this time. The hospital wanted families to derive a home-like feeling, at least to the extent that the clinical environment makes this possible. The central problem was how to make the family room this quality yet still retain the functionality of a hospital ward. As the solution, the family room has two zones: a light and dark area. The dark zone is inspired by the idea of a mother’s womb, which is important for premature infants. It is a different colour in each room. There, the mother cares for the child (changing nappies, bathing, exercise, etc.). The light area is the clinical side, where modern medicine can respond rapidly and intercede on the young patient’s behalf. The light side is equipped with modern medical technology and lighting.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Hoopis teistsugust ruumielamust pakub aga koridor. See oli haiglale omaselt kitsas, ilma päevavalguseta, madal ja pragmaatiline. Koridori läbivaks teemaks on valge. Valged seinad, laed ja isegi põrandad ei mõju aga sugugi steriilsena, nagu haigla puhul võiks peljata, vaid tänu õnnestunud valguslahendustele sooja ja helgena. Lineaarset ruumi liigendavad peretubade matistatud klaasuksed ja õdede valvelaud, mille soe puidutoon elavdab muidu üsna monokroomset ruumi. Nende kaudu jõuab ka pisut päevavalgust koridori. Päeva jooksul tekkiv valguse-varju mäng toob vaheldust koridori meeleollu. Eraldi tuleb siin jutuks võtta kunsti teema. Kuna tegemist oli vaid remondiga, siis puudus kohustus n-ö protsendikunstiga tegeleda. Seda hinnatavam on, et tellija aktsepteeris mõtet kasutada interjööris kunsti. Kui sageli on kunstiteosed iseseisvad ilmingud, mis ruumiga sobitatakse, siis siin on mõeldud kunsti ja keskkonna vahetule seosele. Ulla Saare teosed on orgaaniline osa ruumist. „Usun, et haigla saab olla rohkemat kui steriilne keskkond, kus ravida inimesi,“ ütleb Mari Põld lõpetuseks. Meditsiinis hakatakse vaikselt nägema seoseid paranemise ja ruumi vahel, kuigi selles suunas on veel pikk tee minna. Sellegi projekti puhul oli esmalt vajadus uudse ravikontseptsiooni näol ja alles seejärel asuti sellele võimalikult head ruumilist lahendust otsima.

The general lighting in the room is turned down to a mellow level, creating a human, warm ambience. The softer environment supports the development of premature babies and sets a calm tone. The hallway offers a completely different kind of spatial experience. It is narrow, as typical for a hospital, and without natural light, low-ceilinged and pragmatic. The theme throughout the corridor is white. The white walls, ceilings and even floors do not strike one as sterile at all, as one might fear in the case of the hospital, but thanks to the successful lighting design, warm and bright. The linear space is segmented by the frosted glass doors of the family rooms and the nurses’ station, whose warm wood tones enliven an otherwise quite monochrome room. A bit of natural light from outside also reaches the hallway through the latter. The play of light and shadow over the course of the day brings a change of pace to the hallway’s mood as well. The topic of art should be touched on as well. As this was a renovation, there was no obligation to devote one percent of the budget to commissioning an artwork. It is thus all the more praiseworthy that the customer accepted the idea to bring art into the interior. Often artworks are independent objects that are fitted in with an interior, but here consideration was given to a direct connection between art and environment. Ulla Saar’s works are an organic part of the space. “I think a hospital can be more than a sterile environment to treat people in,” Mari Põld says in conclusion. “Medicine is starting to quietly see the links between healing and interior design, although there is still far to go. In the case of this project as well, there was first a need for a new healthcare concept and only thereafter did the search for the optimum spatial design begin.”

R U U M I P I LT 2 0 1 9

1030

Ø140

B A

626

824

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Enneaegsena sündinud lapse ravitulem ei sõltu ainult kvaliteetsest meditsiiniabist. Teadusuuringud on tõestanud, et lapse tervist ja arengut soosib lähedussuhe vanematega nädalaid ja kuid kestval haiglaravil. Seetõttu on tänapäeval kuldseks standardiks ehitusliku lahendusena peretoad, kus on arvestatud nii intensiivravil oleva lapse kui tema pere vajadustega. Lastehaiglad elavad oma elu. Tore on näha, et sisearhitektid on olulised meeskonnaliikmed lapse tervenemise ja pere kooshoidmise teekonnal. The clinical outcome of care for premature babies doesn’t depend only on high-quality medical care. Studies have shown that the close relationship with parents during the weeks and months of hospitalization is very beneficial to the child’s health and development. That is why family rooms are the gold standard in terms of structural design, taking into account the needs of the child in intensive care and also the family. Children’s hospitals live their own life. It’s great to see the interior architects serve as important team members in the child’s recovery and the family’s cohesiveness. Liis Toome, Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja / head of the Tallinn Children’s Hospital newborns department

R U U M I P I LT 2 0 1 9

ARS Projekti büroo Offices of ARS Projekt ARS Projekti tööruumid Kultuurikatlas on projekteerimisfirma parim visiitkaart. Üsna keerukasse, rohkem kui nelja meetri kõrgusesse ruumi, mille põhjapoolne külg on valdavalt klaasist, ei olegi nii lihtne kõiki suure büroo toimimiseks vajalikke ruume ära paigutada. Õnneks olid siin professionaalid omast käest võtta ja tulemuseks on rikkalikult liigendatud mitmel tasapinnal tööruumid, mis näevad tõesti ahvatlevad välja. Lisaks kõrgusele oli probleemiks ruumi sügavus, tagumisse seina ulatus päevavalgus napilt. Võtmeküsimus oli logistiliselt hästi toimiva planeeringu leidmine, mis tagaks mugava ruumikasutuse ning optimaalse töökohtade arvu. Tinglikult on ristkülikukujuline büroopind jaotatud pika läbiva koridoriga kaheks tsooniks: valgeks ja sumedaks. Lisaks avarale avatud kontoripinnale, kabinetile ja sekretäri vastuvõtualale on hoone keskmes hämaras kaks nõupidamisruumi, köök ja laopind. Ruumi kujunduslikku poolt raamistavad algsed konstruktsioonid: seinad-põrandadlaed, mis on viimistletud tolmukindlaks või värvitud mustaks. Täiendava materjalina on kasutatud mustaks peitsitud laia lehiselaudist (fuajees, nõupidamisruumis), mis toimib ühtlasi suurepärase akustilise paneelina. Põhilise koosolekutoa seinad ja lagi on mustad, et oleks mugav ekraane kasutada ja keskenduda konkreetsele teemale. Projektimeeskonna koosolekuruumis on seintele kleebitud hall vilt, mis lisaks heale akustikale töötab ka suurepärase nõelaseinana Kontori aktsenttooniks on määrdunud oranž, mis täiendab tervikut. Oranž on ka köögis pehme vaibaga kaetud n-ö istesein, mis on büroo töötajate vaieldamatu lemmikpaik.

ASUKOHT / LOCATION: Põhja pst 27a, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Rene Safin, Reio Raudsepp (Ars Projekt). TELLIJA / CLIENT: ARSPROJEKT. EHITAJA / BUILDER: Imre Mäesepp (Konstrukt). FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The offices of ARS Projekt in the Tallinn Creative Hub are the best calling card for an engineering and design firm. It isn’t so easy to accommodate all the rooms an office needs to operate in a quite intricate space, more than four metres high, the northern side of which is mainly of glass. Fortunately, the professionals in the office themselves could be consulted, and the result is a richly segmented office distributed over different levels, which is a truly captivating place to work in. Besides the height, the depth of the room was a problem, as natural light scarcely penetrated to the back room. The key question revolved around finding a well-functioning floor plan that would ensure convenient use of the space and the optimum number of workstations. The rectangular office space has been divided into two conceptual zones with a long hallway: a white one and a darker one. In addition to the open office space, the private office and receptionist’s area, the central dimness of the building contains two meeting rooms, a kitchen and storage area. The design side of the room is framed by the original structures: walls, floors and ceilings which are finished so that they are dust-free or painted black. Wide larch boards, stained black, are used as an additional material (in the foyer and meeting room), which also serves splendidly as acoustic panelling. The walls and ceiling of the main meeting room are black to make it convenient to use display equipment and focus on a specific topic. Grey felt is affixed to the walls in the meeting room; besides good acoustic properties, it also serves as a great bulletin board. The accent colour in

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Tööstuslikkust ja avarust toetavana on hoone sisemuses sumedamates alades kasutatud klaasseinu, mida ilmestavad graafiliselt läbipaistvad oranžid kilekleebised, mis loovad siseruumidesse valgusmänge ning tagavad turvalisuse. Valge tsoon on igapäevase töö jaoks: ruumikas avatud kontoris on suurepärane valgus tänu hiiglasuurele põhjapoolsele aknale. Valgustus on paigutatud seinte äärde, mis betoonilt peegeldades annab pehme üldvalguse, pakkudes nii silmasõbralikku ja mõnusat arvutitööks sobivat keskkonda.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

the meeting room is a dirty orange tone; its resolution adds to the sense of the whole. Also orange is the so-called sitting wall covered with soft carpet – the employees’ undisputed favourite place. To support the industrial chic and spaciousness, glass walls have been used in the darker areas in the building interior, which are graced with graphically orange film decals that bring play of light into the interior and also ensure safety. The white zone is for everyday work. The spacious open office has great light characteristics thanks to its gigantic northfacing window. Lighting is installed along the walls – it reflects off the concrete for a soft general illumination that offers an eye-friendly environment suitable for work at computers.

Protsessis, kus sisearhitektid kujundavad endale ja oma kolleegidele uut töökeskkonda, ei teki klassikalist tellija ja sisearhitekti rolli. Eesmärk oli jõuda tavalisest kontorist loomingulisemasse ja mitmekülgsemasse keskkonda igapäevatööks vajalike abiruumidega, säilitades samal ajal valmiduse kasvada ning olla avatud pakkumistele, millega kaasneb ruumide jagamine teiste ettevõtetega. In a process where interior architects design a new working environment for themselves and co-workers, the classic customer and interior architect roles don’t come into play. The goal was to turn an ordinary office into a more creative and diverse environment with auxiliary spaces needed for everyday work, while retaining the readiness to grow and to be open to propositions that is part of sharing premises with other companies. Alo Kaste, ARS Projekt OÜ, partner, tegevjuht / partner and CEO, ARS Projekt OÜ

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Arvo Pärdi Keskus Arvo Pärt Centre

Arvo Pärdi keskuse puhul on sisearhitektuuri peaaegu võimatu välisarhitektuurist eristada ja nii ongi seda mõnevõrra keeruline sisearhitektuuri kontekstis käsitleda. Arhitektuurivõistluse võitnud välisarhitektid pidid kaasama Eestist peaprojekteerija. See tekitas žüriis küsimusi poolte autorluse kohta. Peaprojekteerija Ra Luhse selgitab: „Sisearhitektuurse lahenduse tegid Nieto Sobejano arhitektid ise, valides ka materjalid, valgustid, plafoonid, originaalmööbli jne. Nad olid oma nõudmistes väga järjekindlad ja pöörasid tähelepanu kõikidele pisiasjadele. Meie hoidsime koos projekteerimismudelit ja n-ö joonestasime õiged asjad õigesse kohta ning lahendasime detailid ja sõlmed Nieto Sobejano järelvalve all, samal ajal nõustades ja otsides neile tehnilisi lahendusi. Väga palju oli erilahendusi ja sõlmejooniseid, mida Eesti tavapraktikas ei kohta. Arhitektide kujunduskontseptsioonis muutub välisruum sujuvalt siseruumiks ja vastupidi, toimides ka koos, läbipõimununa (aaltolik puidust uss-sein jookseb läbi maja, moodustades eraldi ruume ja toimides ise osalt riiulina, panipaikadena).“ Välis- ja siseruumi üleminekud on visuaalselt vahetud, eristatud sageli vaid klaasseinaga. Nii kujundab hoonet ümbritsev loodus omakorda ruumi, tehes seda väga vaheldusrikkalt nagu meie aastaajadki. Samas kujundab siseruum hoone välisarhitektuurset palet – klaasseintest kumavad ruumid mängivad olulist rolli fassaadiloomes, mis on vastavalt kella- ja aastaajale pidevas muutumises.

ASUKOHT / LOCATION: Kellasalu tee 3, Laulasmaa. AUTORID / AUTHORS: Fuensanta Nieto, Enrique Sobejano (Nieto Sobejano Arquitectos). PROJEKTIJUHT / PROJECT MANAGER: Alexandra Sobral (Nieto Sobejano Arquitectos). KOHALIK PARTNER / LOCAL PARTNER: Angela Talumets, Kristina Kurro, Tanel Teder, Ra Luhse (Arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal). EELPROJEKT, PÕHIPROJEKT JA TÖÖPROJEKT / STRUCTURAL ENGINEER: Andres Hirve (PIKE). PÕHIPROJEKT / MECHANICAL ENGINEER: HEVAC. AKUSTIKA KONSULTANT / ACOUSTICS CONSULTANT: ARAU Acustica. VALGUSTUSE KONSULTANT / LIGHTING CONSULTANT: Ignacio Valero. TELLIJA / CLIENT: SA Arvo Pärdi Keskus. EHITAJA / BUILDER: Ehitustrust. FOTOD / PHOTOS: Roland Halbe.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

It’s practically impossible to distinguish the interior architecture of the Arvo Pärt Centre from the exterior architecture, so it is somewhat complicated to treat it in the context of interior architecture alone. The architects who won the architecture competition were required to include a head designer from Estonia. This led to questions among the jury members about who authored which parts. The head designer Ra Luhse explains: “The interior architecture solution was created by Nieto Sobejano Arquitectos themselves, and they also chose the materials, lighting, light boxes, original furniture, and so on. They were quite consistent in their requests and devoted attention to every little detail. Our task was to keep the design model together and to prepare the drawings of the right things in the right places and also to propose solutions for details and junctions between utilities systems under the supervision of Nieto Sobejano, while providing consultation and lining up the technical solutions that they wanted. There were many custom solutions and drawings of elements that are not seen in everyday practice in Estonia. In the architects’ design concept, the exterior space makes a smooth transition to interior space, and they are also interwoven (an Aalto-like wooden snake-wall runs through the building, forming separate spaces and serving partly as a shelf and storage place).” The transitions between exterior and interior are visually very direct, often distinguished only by a glass wall. Thus, the nature

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Hoone interjööre läbivaks märksõnaks on rohke puit. Eestile omane materjal on leidnud koha nii põrandates kui ka seintes, akustiliselt kõige nõudlikumas ruumis ehk kontserdisaalis ja laes. „Nieto Sobejano arhitektide täpsus ja nõudlikkus oma ideedest kinnipidamisel, sh konkreetsete puiduliikide kasutamisel, oli ehitajale küll paras katsumus, aga tulemus oli seda väärt,“ on keskuse direktor Anu Kivilo tulemusega rahul.

around the building shapes the interior, in a very diverse manner, like the Estonian seasons. At the same time, the interior shapes the building’s exterior architectural face – the interior glowing through the glass walls plays an important part in the creation of the façade, which is constantly changing depending on the time and season. The keyword for the entire interior is abundant wood. This very Estonian material has found a use in floors and walls, and in the acoustically most demanding room – the concert hall’s ceiling. “The exacting and rigorous approach taken by the architects of Nieto Sobejano in terms of adhering to their ideas was quite a challenge for the builder but the result was worth it,” says centre director Anu Kivilo.

Arvo Pärdi Keskus on nagu helilooja muusika kodu, mille sisearhitektuurist õhkubki eelkõige kodusust. Sisekujundus toob esile kvaliteedi ning puit ja sügistoonides tekstiilid loovad mõnusa ilme. Pilku püüavad saali eri värvi toolid ja kuulamispesad mitmel pool majas. Tööruumide akendest avanevad metsavaated toovad looduse otsekui tuppa, nii et see muutub sisekujunduse osaks. Kõik, kes keskusesse satuvad, ütlevad, et siin on lihtsalt väga hea olla. The Arvo Pärt Centre is like a home for the composer’s music, and even the interior architecture emanates a home-like charm. The interior design puts the accent on quality and the wood and textiles in autumn colours strike a pleasant note. The chairs in different colours in the auditorium and the listening booths scattered around the building stand out. The windows of the staff’s offices afford views of forests, which seem to almost step inside the building so as to become a part of the interior design. Everyone who enters the centre says this is a very pleasant place to be. Anu Kivilo, Arvo Pärdi Keskuse tegevjuht / managing director of the Arvo Pärt Centre

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Bernt Notke maali „Surmatants” uus ekspositsioon New exhibition of Bernt Notke’s painting Danse Macabre „Surmatants” on hiliskeskaegse saksa meistri Bernt Notke töökojas 15. sajandi lõpul valminud maal. Teos kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse ja on eksponeeritud Tallinnas Niguliste kirikus. See on rahvusvaheliselt kõige tuntum kunstiteos Eestis. Selleks et parandada maali säilitamistingimusi ja ennetada selle seisundi halvenemist, pidas kunstimuuseum vajalikuks kaitsta see klaasiga, mis pidi olema ühes tükis. Klaasi paigaldamiseks loodav konstruktsioon pidi andma võimaluse delikaatselt lahendada maali valgustus ja lisada informatiivne tekst. Selle tarbeks loodud uus maht on külgseintest ja põrandast lahti ja toetub konsoolselt seinale. Nii on ajaloolised hauakivid terviklikult vaadeldavad. Valgustid on paigutatud maali ja klaasi vahele, et vältida peegelduste teket. Minimalistlik must raamistus toob maali värvid kõige paremini esile ja sobib hästi kokku selle morbiidse temaatikaga, teisalt aga eristab seda 21. sajandi lisandit selgelt kiriku gootipärasest interjöörist ja asub dialoogi mustade sepistega ruumis. Maali raamistuse väga tundlik lahendus jätkub ka vaatajate jaoks kavandatud pinkides. Spetsiaalselt siia ruumi ja sellele näitusele tehtud pink on must nagu raamgi. Kuna ruumis on ka muid hinnalisi vaatamisväärsusi, siis on pink loodud selliste proportsioonidega, et saab istuda ja vaadelda mõlemas suunas. Lisaks oli vaja leida koht publikatsioonidele ja täiendavale infomaterjalile – selleks on pinkidele

ASUKOHT / LOCATION: Niguliste 3, Tallinn. AUTOR / AUTHOR: Liis Lindvere (Koko arhitektid). INSENERTEHNILINE OSA / ENGINEERING: Rando Tomson (Constructo). METALLITÖÖD / METAL WORK: HN Steel. PINGI TEOSTAJA / BENCH: Baltic Wood Partners. TELLIJA / CLIENT: SA Eesti Kunstimuuseum. FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Danse Macabre is a painting produced by late Medieval German master Bernt Notke in the late 15th century. The work is in the collection of the Art Museum of Estonia and is on display in St. Nicholas Church in Tallinn. It is the internationally best-known artwork in Estonia. To improve the painting’s conditions and prevent it from deteriorating, the art museum deemed it necessary to cover it with glass, and the glass had to be in one piece. The structure designed to install the glass was supposed to create an opportunity to sensitively approach the painting’s lighting and add informative text. The new structure is separate from the side walls and floor and is cantilevered by a wall. As a result, the historical gravestones are viewable in full. Lighting has been placed between the painting and the glass to prevent reflections. The minimalist black framing brings the painting’s colours to the fore and goes well with the morbid themes, while the 21st century addition is clearly distinguished from the Gothic style interior of the church and forms a dialogue with black wrought iron in the room. The very sensitive solution to the framing of the painting continues with the benches designed for visitors to the exhibition. The bench specially designed for the interior and the exhibition is black like the frame. As this space contains other priceless artefacts, the bench was created with proportions that allow people to sit on it and look

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Ajaloolisesse äärmiselt nõudlikku keskkonda loodud nüüdisaegne, samas ajatu ning unikaalne „Surmatantsu“ esitav terviklik eksponeerimislahendus aitab varasemast enam esiplaanile tõsta hinnalise kunstiteose ning ühtlasi toetab ajaloolise Antoniuse kabeli arhitektuuri paremat esitamist. Esmakordselt Eestis kasutatud erilahendusena on tellitud suuremõõtmeline ühes tükis muuseumiklaas ja lahendatud valgus, kliima ja turvalisus kinnises ekspositsioonitsoonis. A contemporary yet timeless and unique new full exhibition solution for Danse Macabre created in an extremely demanding environment helps highlight this prized medieval painting and also allows the architecture of historical St. Antonius Chapel to be showcased better. As a custom solution used for the first time, a large-scale monolithic piece of museum glass was commissioned, and lighting, climate and security were all addressed in a closed exhibition zone. Tarmo Saaret, Niguliste muuseumi direktor / director of St. Nicholas Museum

tehtud spetsiaalsed süvised nende paigutamiseks. Materjalideks on tammespooniga kaetud mööblikilp, tammetäispuidust detailid servades, et pink oleks konstruktiivselt vastupidav. Nii spoon kui ka täispuit on viimistletud mustaks, et sobituda ülejäänud ruumi kujunduskontseptsiooniga.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

in both directions. A spot also had to be found for publications and additional information material – designated recesses were created to be able to install them. The materials are oak veneered panelling, with solid wood details on the edges to make the bench structurally durable. Both the veneer and the solid wood are finished black to match the general design concept of the interior.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Codeborne´i büroo Offices of Codeborne Kunagi direktoritele ja inseneridele töökohaks olnud punastest tellistest tsaariaegne hoone on uuesti sündinult saanud koduks IT-firmale Codeborne. Büroo hõlmab kaks korrust ja on jagatud funktsioonipõhiselt: all on avatud büroo ja üleval eri suuruses koosolekuruumid ning köök ja puhkepauside ala. Sisearhitektide sõnul oli ajalooline hoone nende jaoks fooniks, justkui lõuend, millele kujundada oma kunstiteos. Ja samas ka inspiratsioon, mille abil jutustada selle büroo lugu. Mõlemat korrust läbiv puhastatud paeja tellissein sai oluliseks kujunduselemendiks ning vastas olev lihtne valge sein laseb sel mõjusalt esile tulla. Tellija soov nüüdisaegse ja ägeda loomekeskkonna järele leidis esialgu väljundi kahe kontseptsioonina „Pinball” ja „Pilves”, mis lõpptulemusena sulandusid üheks ja hõlmasid elemente mõlemast. Büroo ruumikujundust mõjutas väga palju spetsiifiline töökorraldus, kus avabüroosse hajutatud töökohad pidid võimaldama paaris töötamist. Pinball'i liikumistrajektoorist inspireeritud laudade paigutus loob muidu tavapärase varustusega bürooruumi hoopis teistsuguse dünaamika, mis küllap kajastub ka töötajate mõttemustrites. Samast allikast on bürookorruse valgustuslahendus. Täpiks i peal on originaallahendusega n-ö katkestatud trepp, mis justkui sümboliseerib üleminekut ühest maailmast teise, juhtides hoopis teistsuguse meeleoluga nõupidamiskorrusele.

ASUKOHT / LOCATION: Ülemiste kvartal, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Marita Mätas, Kätlin Ölluk, Alina Undusk. TELLIJA / CLIENT: Codeborne. EHITAJA / BUILDER: Marko Vilumaa (Embach Ehitus). FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

A tsarist-era building of red brick – once the workplace of directors and engineers at the former Soviet-era secret plant Dvigatel – has now been reborn as the home to IT company Codeborne. The office takes up two storeys and is divided based on function: an open office is on the downstairs level with meeting rooms of different sizes and a break area upstairs. The interior architects say that the historical building was a “canvas” for creating their artwork and provided inspiration for telling the office’s story. The exposed limestone and brick wall passing through both storeys became an important design element and the simple white wall facing it allows the old wall to come to the forefront effectively. The customer’s desire for a contemporary, cool creative environment initially found an outlet as two concepts (Pinball and Cloud) which in the end result merged into one and encompassed elements from both. The office’s interior design was influenced greatly by the specific organization of work where dispersed workstations were supposed to enable them to work in tandems. The positioning of desks inspired by the trajectory of a pinball brings a completely different dynamic to an otherwise conventionally furnished office and no doubt it is also reflected in the employees’ thought patterns. The lighting solution on the office level is from the same source. The cherry on top is

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Teisel korrusel paiknevad koosolekuboksid paistavad silma tavatu lahendusega – tänu alumise osa klaasribale seinad justkui ripuvad laest alla, mõjudes gravitatsiooni eiravalt kergena. Ruumide paigutus välisseinte suhtes nurgaga lõhub aga terviku piklikku olemust ja jätkab allkorrusel alguse saanud diagonaalide ideed. Horisontaalne klaasriba põrandal näitab selle jätkumist ning viitab ruumis toimuvale. Ruumi ühes otsas paiknev minimalistlik köök mõjub elegantse foonina, kus mahub isegi paarkümmend inimest korraga einestama ja nõu pidama. Töö käigus juhtus siiski nii, et paljud n-ö taevased elemendid ehk kontseptsiooni „Pilves” õhulised lahendused, mis ruumi funktsioneerimise seiskohalt just vältimatud polnud, jäid paremat aega ootama. Väga eksperimentaalsed lahendused lihtsalt ei mahtunud planeeritud raamidesse.

an original designed so-called discontinuous stair, which symbolizes the transition from one world to another, leading to the meeting level, which has a totally different ambience. The meeting cubes on the upstairs level stand out for an unusual design – thanks to the glass strip along the bottom, the walls appear to be hanging from the ceiling, seemingly light in a gravity-defying way. The arrangement of the rooms at an angle to the external walls breaks up the elongated nature of the whole and continues the ideas of diagonals that started downstairs. The horizontal glass strip on the floor suggests its continuation and points to what is taking place in the interior. The minimalist kitchen at one end of the room seems like an elegant backdrop where even a few dozen people can have meals and discussions at the same time. In the course of the work, many of the “celestial” elements – the ethereal solutions in the Cloud concept that were not absolutely essential were omitted for a later time. Very experimental solutions simply did not fit into the planned context.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

II korruse plaan 1st floor plan

III korruse plaan 2nd floor plan

Köök on meil väga aktiivses kasutuses. Samal korrusel on seminariala, kus on toimunud juba mitu avalikku üritust, kus külalised on väljendanud heas mõttes kadedust, et meil on nii lahedad ruumid. Alumise korruse ruum on täpselt meie töömetoodika jaoks tehtud: saame otse suhelda ja samas on kõigil küllaldaselt ruumi. Duširuumid on samuti olulised, sest rattaga tööle tulijaid on peaaegu iga päev ja inimesed teevad tööpäeva jooksul ikka jooksupause… Meil on väga lahe kontor nii funktsionaalselt kui ka väljanägemiselt. Our kitchen is in very active use. There’s a seminar area on the same level that has hosted a number of public events where visitors have expressed some envy in regard to our cool interiors. The space on the lower floor was designed precisely for our work methods: we can talk to each other directly and everyone has plenty of room. The shower rooms are also important because people commute by bike nearly every day and also take jogging breaks during the work day… We have a very cool office both functionally and aesthetically. Erik Jõgi, juhatuse liige / member of the management board

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Eesti Suursaatkond Moskvas Estonian Embassy in Moscow Suursaatkonna hoone Moskvas on Eesti Vabariigi jaoks ainulaadne. Nimelt on see meie riigi esimene saatkonnahoone ja ühtlasi ainus, mis on olnud varsti 100 aasta vältel järjepidevalt Eestiga seotud. Kompleks koosneb kahest osast: vanem on 1906. aastal valminud tuntud kirjastaja ja raamatukaupmehe Vladimir Dumnovi juugendlik linnahäärber neoklassitsismi sugemetega, kus 1920. aastal hakkas tegutsema opteerimiskomisjon (tegeles sõjapõgenike ja optantide ning nende vara saatmisega Eestisse vastavalt Tartu rahulepingule). Mõni aasta hiljem kolis sinna Eesti saatkond. Nõukogude ajal tegutses neis ruumides ENSV alaline esindus. Üha kasvavate vajaduste tarbeks valmis 1982. aastal (1970. a EKE projekt) uus korpus söökla, bürooruumide ja hotelliga, tollast ehituskvaliteeti arvestades silmapaistvalt headest materjalidest ja hästi teostatuna. Ammu remonti vajanud hoone pidi edaspidigi mahutama saatkonna töö- ja esindusruumid ning eluruumid oma töötajatele. Sisearhitektide sõnul oli mänguruum küllalt piiritletud: vanemas hoones oli hulgaliselt säilinud interjööridetaile (stukkdekoor, marmorkaminad, kristall-lühtrid jne) ning mööblit – need tuli interjöörides kenasti ära paigutada ja eksponeerida. Ka nõukogudeaegses juurdeehituses säilitati kvaliteetsemad ja väärtuslikumad detailid. See andis idee luua teemainterjöörid, mis räägiksid lugu kunagistest riigikordadest ja ajastutest. Seega ongi mõned kabinetid kujundatud sõjaeelse Eesti Vabariigi stiilis või hoopiski nõukogude aega taaselustades. Ajastutruu keskkond, kus on eksponeeritud ajalooline mööbel jm detailid, vastavad samaaegselt

ASUKOHT / LOCATION: Malõi Kislovski pereulok 5, Moskva. AUTORID / AUTHORS: Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Kaiko Kerdmann (KAOS Arhitektid), kaasa töötas / with contributions from Maris Kerge. PEAPROJEKTEERIJA / PRINCIPAL ENGINEER: Innopolis Insenerid. HALJASTUS / LANDSCAPING: Tiina Tuulik. VALGUSDISAIN / LIGHTING DESIGN: Siim Porila. TELLIJA / CLIENT: Riigi Kinnisvara. EHITAJA / BUILDER: Martin Sigus (Nordeo E). FOTOD / PHOTOS: Terje Ugandi ajakirjale Diivan.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The embassy building in Moscow is unique for the Republic of Estonia. It is Estonia’s first embassy building and also the only one that has been continuously connected to Estonia, soon for 100 years. The complex has two parts. The older one, Jugendstil with Neoclassical elements, is a town mansion built in 1906 for publisher and bookseller Vladimir Dumnov. In 1920, it became the headquarters for the committee that dealt with war refugees and people who opted for Estonian citizenship. It also dealt with sending people’s possessions to their homeland under the terms of the Tartu Peace Treaty. A few years later, the Estonian embassy moved in. During Soviet times, the permanent representation of the Estonian SSR operated out of these premises. For the growing needs, a new block was built in 1982 (based on an EKE Projekt design from 1970) with cafeteria, offices and hotel, skilfully built of materials that were conspicuously high-quality for the era. The building had long been in need of repair but had to continue to serve as the embassy’s offices and reception areas and quarters for embassy staff. The interior architects said they had relatively little creative freedom: the older building had a great amount of original interior details (stucco decorations, marble fireplaces, crystal chandeliers and so on) and furniture, and it all had to be showcased attractively in the interiors. In the Soviet-era addition as well, the higher-quality, more valuable details were preserved. This led to the idea to create thematic interiors that told the story of bygone regimes and eras. Thus, some of the offices were designed in the style of the

R U U M I P I LT 2 0 1 9

kõigile tänapäevastele töökeskkonna vajadustele. See on muljet avaldav, et projekteerijate käepuudutusest pole pääsenud ükski nurgatagune. Saatkonnatöötajate puhkeruumid ja šarmantne siseõu on samuti saanud uue välisilme. Ruumide funktsioone sättides ja plaane joonistades pidi arvestama diplomaatilisi norme, vastuvõtuetikette, samuti suure, 250–300-pealise publikuga ja saatkonna igapäevase töö toimimisega. Lisaks töötajate omadele on hoones suursaadiku eluruum, mis on ühtlasi ka esindus- ja vastuvõturuum väiksemateks koosviibimisteks. Eriti pidulik on aga ballisaal, kus igal aastal korraldatakse 24. veebruaril pidulik vastuvõtt ligi 300 külalisele. Saatkonnad on meie visiitkaart. On tõeliselt uhke tunne, et meie rahvas on esindatud nii väärikalt ja väljapeetult. Moskva kontekstis on see tõeline oaas.

pre-war Republic of Estonia or in a kind of Soviet revival style. It’s an environment with historical verisimilitude where historical furniture and other details were on display but also meets all needs of the contemporary working environment. It is impressive that no nook or cranny escaped the touch of the architects. The embassy staff’s non-work areas and the charming interior courtyard have also gained a new look. As the functions of the rooms were put in place and plans were drafted, the interior architects had to consider diplomatic norms, sizeable visitor numbers – 250-300 people – and the functioning of the everyday work of the embassy. In addition to the embassy staff area, the ambassador’s quarters are also in the building, and serve as a reception area for smaller gatherings. The ballroom is particularly formal. Every year on 24 February, the Independence Day reception is held here, with about 300 visitors. Embassies are the face Estonia presents to the world. It is a truly proud feeling for our nation to be represented in such a distinguished and sophisticated manner. In the context of Moscow, the Estonian Embassy is a true oasis.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Moskva südames seisab imeilus kollane maja, mille ehitusaeg ulatub nn hõbeajastusse. See on näinud kõiki Venemaa 20. ja 21. sajandi pöörasusi, aastast 1921 on talle aga seltsiks eestlased, kes on katkematult esindanud siin oma riiki ja rahvast. Kõrged stukklaed, tammeuksed, kaminad, juugendlühtrid ja aknakremoonid on jõudnud majaga tänasesse päeva, segunedes nüüdisaegsete esemetega. Aga hinge annavad igale majale ikka inimesed… Usume, et kollane maja Moskva põiktänavas on jõudnud oma kuldajastusse. In the heart of Moscow stands a gorgeous yellow building that goes back to the so-called silver age. It has witnessed all of the turmoil in 20th and 21st century Russia, and since 1921 it has been kept company by Estonians who have represented their state and nation here without interruption. The high stucco ceilings, oaken doors, fireplaces, Art Nouveau chandeliers and cremone bolts have all arrived in the present-day along with the building, mingling with modern-day elements. But it’s the people who imbue the building with soul… We believe that the yellow house on a side street in Moscow is now in its golden age. Margus Laidre, Eesti Vabariigi suursaadik Moskvas / ambassador of the Republic of Estonia in Moscow

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Fraktali büroo Offices of Fraktal Vanalinna sajandivanusesse kortermajja peitunud kontor paikneb ilmselt hoone kõige luksuslikumal pinnal kahes suunas kolme rõdu ja arvukate akendega. Valgus, mida vanalinnas sageli napib, on siin täitsa vabalt käes. Tellijaga uute ruumide üle arutledes jõudsid arhitektid ühise arusaamiseni, et kuna tegu on väärika hoonega, siis peaks sisu olema ka sellise iseloomuga. Tööde alguseks oli hoone hilisematest kihistustest juba konstruktsioonideni puhastatud ja see andis vabad käed. Kõrged laed ja suured aknad olid ise juba hea algus, lisada tuli detaile, mis ei vaataks tagasi hoone algusaegadesse, aga oleks samas ajatud. Väikese lipiga kalasabamustris tammeparkett on ju iseenesest klassika, sinna juurde laekarniisid, mis samuti pigem käivad kokku ajaloolise interjööri arusaamadega. Kuid mõnes kohas keerati karniisi raadius üleliia suureks, andes ruumile uue karakteri. Üks läbivaid detaile on Fraktali ruumides naturaalne messing. Tundus, et seda võiks kasutada ainult paaris kohas, aga selle eest julgelt üle seina. Nii said sellega kaetud eesruumis paikneva tualettruumi välisseinad ja köögi tagasein. Messing on aus materjal, mis muutub ajas samamoodi nagu näiteks naturaalne nahk. Iga puudutus või veetilk annab talle lisakihi, mis lõpuks muudab aastatega läikiva messingu tumedaks, tuhmiks ja väärikaks pinnaks. Selle materjali ümber oli ka ilmselt kõige enam segadust projekteerimise ja ehituse kestel. Praegu võib öelda, et sellest sai ruumi läbiv telg. Ja kummalisel kombel ei mõju kiiskavad seinad eesruumis mitte esiletungivalt, nagu oodanud oleks, vaid hoopis ruumi sulanduvalt.

ASUKOHT / LOCATION: Vana-Posti 7, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Jan Skolimowski, Maie Raud (KAMP Arhitektid). TELLIJA / CLIENT: Fraktal. EHITAJA / BUILDER: Ivari Köster (Hardest Ehitus). FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The office hidden away in a century-old apartment building in the Old Town is located in what is probably the building’s most luxurious space with three balconies facing two directions and abundant windows. Light, often scarce in the Old Town, is in ample supply here. In discussing the new interiors with the customer, the architects reached the same opinion: as it is a distinguished building, the content should be equally venerable. By the start of the work, the newer construction layers on the building had been stripped away, leaving its basic structural elements, and this left the architects with considerable freedom. The high ceilings and large windows were itself a good beginning. Their task now was to add details that would not hark back to the building’s original era but would also be timeless. Narrow strips of oak parquet laid in a fishtail pattern are a classic feature; they are complemented by ceiling cornices, which are also consistent with ideas of a historical interior. In some places, the radius of the cornice was made oversized, giving the interior a new character. A detail encountered throughout the Fraktal offices is natural brass. It seemed it could be used only in a few places, but in those spots it was used boldly, across the whole wall. The outer walls of the rest room in the antechamber and the back wall of the kitchen were clad in it. Brass is an honest material that changes over time, much like natural leather. Every touch or droplet of water gives it an additional layer, which over the years turns the shiny metal into a dark, tarnished, distinguished surface. This material also generated the most controversy

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Messingu kõrval soovisid arhitektid kasutada mustaks värvitud terava profiiliga puittahveldust. Selgus aga, et see oleks läinud liiga spetsiifiliseks ja seega väga kalliks. Alternatiivina leiti lihtne lahendus sõrmprofiiliga laudise näol, mis mustaks värvituna mõjub samuti ajatult ja väärikalt. Messingu, musta puidu ja laekarniiside kõrval annavad range geomeetriaga ruumile tooni trendikad mustas metallraamis klaasvaheseinad. Eraldades kahte ruumi, tekitavad nad oma väikeste aknaruutudega kümneid raamitud kaadreid ruumi nurkadesse. Must peenike raam klaaside ümber mõjub õhuliselt ja teisalt teravalt. Klaassein eraldab ja ühendab. Silma hakkavad mitmed väga timmitud valguslahendused, nagu valgusriba tualettruumi messingseina all, mis paneb selle justkui põranda kohale hõljuma. Sama motiiv kordub köögi messingseina ülaosas, kus lae tagant kumav valgus valab kõik kuldse kumaga üle. Nõupidamisruumi riiulite tagant paistev valgus loob maheda fooni ja töötab tagasihoidliku üldvalgustina muidu akendeta ruumis.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

during the design and construction. We can now say it became the interior’s main axis. And oddly enough, the bright metallic walls do not clamour for attention in the antechamber as one might expect, but rather meld well with the interior. Along with the brass, the architects wanted to use wood panelling – individual strips with a sharp edge, painted black. It turned out that this would have become too specific and thus very expensive. As an alternative, a simple solution was employed – the use of finger panels, also painted black, which seems just as timeless and distinguished. Besides brass, black wood and the ceiling cornices, glass partitions in a black metal frame lend a tone to the interior’s strict geometry. Separating the two rooms, the little glazed squares of the composite windows form tens of frames in the corners of the rooms. The intricate black mouldings around the panes seem light and yet sharp, in focus. The glass wall separates and unites. A number of very fine-tuned lighting solutions catch the eye, such as the light strip under the brass wall in the rest room, which appears to hover above the floor. The same motif is encountered in the top part of the kitchen’s brass wall, where the light emanating from behind the ceiling coats everything with a golden glow. The light from behind the shelves in the meeting room creates a mellow background and works as a modest general lighting source in this windowless room.

KAMP lõi meile kontori, millest me ei osanud isegi unistada. Olulisteks märksõnadeks on siin usaldus ja teineteisemõistmine, mis meil arhitektidega kiiresti tekkisid. Tulemuseks: hea ruum. KAMP created for us an office we couldn’t even have dreamed of. The keywords here are trust and mutual understanding, which we developed quickly with the architects. The result: a good interior. Martin Voltri, juhatuse liige / member of the management board

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Harjumaa Kohtuhoone Harju County Court Kolme asutust koondav hoone jaguneb tsoonideks nii avatuse poolest kui ka töö iseloomult ning seda annab edasi ka sisekujundus. Kohtumaja ise jaotub omakorda kolmeks tsooniks, kus avalikkusega suhtlevate esinduslike ruumide kõrval on veel kohtunike töökabinetid ja kinnipeetavate rangelt reglementeeritud käiguteed. Viimased on sedavõrd suletud, et isegi žüriil ei õnnestunud aimu saada maailmast, mis jääb teisele poole paragrahve. Ruumiprogramm on üles ehitatud selliselt, et käiguteed ei ristuks – nagu teatris, kus vaataja näeb vaid kolmandikku. Kohtumaja avalikkusele suunatud ala annab edasi riigi kohalolu ja autoriteeti, olles samas korralekutsuv ja viisakas ning sõbralik, mitte ehmatav. Ruumides valitsev meeleolu ja seal tehtud valikud üritavad kaasa aidata nende funktsioonile või edastavad mingit tähendust. See on selgelt näha ka kohtusaalides, millest suurima seinal paikneb vana kohtumaja fassaadilt kaasa toodud Aime Kuulbuschi skulptuur „Justitia“. Kohus võib olla koht, mis annab lootust, pakub lahendust ja õiglust, kuid ka lõppvaatus, sõltuvalt sellest, millise pingi pealt seda vaadata. „Üritasime oma käsitlusega saavutada olukorra, kus ruum kommunikeeriks väärtusi, kuid ei mõistaks kohut, enne kui kohtunik seda teinud ei ole,“ ütleb Ville Lausmäe. „Lisaks on seal mõeldud meediaväljaannete peale. On huvitav näha, kuidas press kasutab ruume õigel viisil. On aru saada, kuidas on püütud pildile erinevat konteksti anda, jättes fooniks kas valged põrandad, mustad müürid, kuldsed pingid võid muud selgelt eristuvad ja oma sõnumit kandvad ruumielemendid.“

ASUKOHT / LOCATION: Lubja 4, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Ville Lausmäe, Peeter Klaas, Kadi Karmann, Pille Lausmäe-Lõoke, Gerly Vaikre, Kerli Lepp, Mirell Ülle, Anna Kangur; kaasa töötasid Maria Liiva, Kristiina Arusoo, Katrin Talvik. ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Andres Siim, Kristel Ausing (Arhitektuuristuudio Siim & Kreis). PEAARHITEKT / PRINCIPAL ARCHITECT: Lauri Laisaar (Novarc Group). PEAPROJEKTEERIJA / PRINCIPAL ENGINEER: Novarc Group. TELLIJA / CLIENT: Riigi Kinnisvara. EHITAJAD / BUILDERS: Ehitusfirma Rand ja Tuulberg, Astlanda. FOTOD / PHOTOS: Maris Tomba.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The building, which houses three institutions, is divided into zones both in terms of openness and the nature of the work that takes place there, and the interior design conveys it as well. The courthouse itself is distributed into three zones, which has, besides the public areas, the judges’ chambers and the passages used by the detained, these routes being subject to strict requirements. The latter are in fact so sealed-off that even our judging panel was not able to get an idea of the world that is on the other side of the legal paragraphs. The room layout is structured so that these passages do not intersect – it is like a theatre where the viewer sees only one-third. The courthouse’s public-oriented area conveys the presence and authority of the state, while exerting a disciplining effect, and is cordial and friendly but not intimidating. The prevailing mood in the interior and the choices made there attempt to contribute to their function or convey some meaning. This can clearly be seen in courtrooms. The walls of the largest courtroom feature Aime Kuulbusch’s sculpture Justitia, which was moved here from the façade of the old courthouse. A court can be a place that offers hope, closure and justice, but it can be a final act, depending on which bench one is viewing the proceedings from. “We tried to bring about a situation where the interior communicates values but would not pass judgment before the judge does so,“ says Ville Lausmäe. “In addition, consideration has been given to the media. It’s interesting to see how the press uses the rooms as they were meant to be

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Kinnipeetavate poolel on Lausmäe sõnul arvestatud värvipsühholoogiaga – ülekuulamisruumid ning sinna töötsoonidest (kohtunikud ja prokurörid) viivad teed on üdini piinlikult valged (millel olevat korralekutsuv ja distsiplineeriv mõju). Kinnipeetavate kambrid ja teised alad on aga neutraalhallid ning nende liikumisteed punased (mis on vahel piilutavad saalist, kui kinnipeetav sinna tuuakse). Kohtumajaga ühe katuse all on veel ringkonnaprokuratuur, mis on saanud endale sobilikud soliidsed ja vaoshoitud kontoriruumid, mida iseloomustavad väärikad materjalid, väljapeetud koloriit ja modernne mööbel. Kolmas majas paiknev asutus RIK koosneb aga „sõbralikest IT-meestest“, kelle innovaatiline roll riigikorralduses kajastub ka sealsetes tööruumides. Vabam ja loomingulisem keskkond võimaldab kasutada mitmekesisemat materjali ja julgemaid värvilahendusi.

used. You can see how there has been an attempt to give a different context to the scene, leaving in the backdrop white floors, black walls, gold benches or other distinctive spatial elements that carry their own message.” Lausmäe says that the psychology of colours was taken into consideration on the detainees’ side – the interrogation rooms and the routes leading there from the work zones (judges and prosecutors) are impeccably white (which is said to have a disciplining effect). The detainees’ chambers and other areas are neutral grey and their paths of movement are red (these can sometimes be seen from the courtroom when the detainee is brought there). The courthouse is also home to the circuit prosecutor’s office, which has gained presentable and modest office rooms characterized by distinguished materials, refined colour tone and modern furniture. The third institution in the building, RIK (Centre of Registers and Information Systems), is staffed by “friendly IT guys” whose innovative role in the government system is also reflected in the offices. The freer and more creative environment allows more diverse materials and bolder colour solutions to be used.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Lubja tänava kohtuhoone on hea näide sellest, kuidas sulanduvad kokku konservatiivne ja liberaalne maailm, kus rõhuvate kohtusaalide asemel on loodud hubane keskkond nüüdisaegse tehnika ja naturaalse puiduga. Kohtusaalides ja tööruumides kasutatud industriaalparkett on valmistatud puidutootmisjääkidest ja on seega ka keskkonnasäästlik. The courthouse on Lubja tänav is a good example of how conservative and liberal worlds can come together. Instead of oppressive courtrooms, there is a warm and natural environment with modern-day equipment and natural wood. The industrial parquet used in the courtrooms and offices was made from residual timber industry materials and is environmentally sound. Mihkel Mäger, Riigi Kinnisvara ASi kinnisvaraarendusdirektor / real estate development director, Riigi Kinnisvara AS

R U U M I P I LT 2 0 1 9

IT-agentuuri peahoone Headquarters of the EU’s IT Agency Põhja-Tallinna uue tänava, Reidi tee äärde kerkinud valge kast on oma lihtsuses püüdnud paljude möödujate pilke. Euroopa Liidu IT-agentuuri koduks oleva hoone sisemuses saab arhitektuurist tulenev skulpturaalsus juurde mitmeid kujunduslikke kihistusi, näiteks nagu industriaalne elegants betoonile sekundeerivate mustade metalldetailidega ja pehme mööbli ekspressiivsed värvilaigud. Sisearhitektide ees seisnud ülesanne tähendas tegelikult üsna piiratud mänguruumi – tegu on kindla ruumiprogrammiga, kuhu tuli luua meeldiv, aga samas asjalik töökeskkond kümnetest rahvustest inimestele, kellel on oma ilumeel ja harjumused. Lisaks tulenevad asutuse eripärast mitmekesised turvanõuded, mis sundisid nii mõnigi kord valulistele kompromissidele. Hoone selgelt defineeritud arhitektuur dikteeris palju, sisearhitektuur on jätk selle esteetikale oma võtmes. Kabinettide süsteem oli paigas ja seega tekkisid tohutud sirged koridorid, mille liigendamiseks loodi siseuste ja akende süsteem. Nii saavad koridorid ja siseperimeetris olevad kabinetid ka päevavalgusest osa. Otsevaateid liigendavad sissepääsualade laiendused, luues ühtlasi koridoris avarust juurde ning tekitades kabinetis koha mõningast eraldust pakkuvatele riiulitele. Paljudest väikesest kabinettidest koosnev struktuur on praegusel büroomaastikul üsna tavatu, aga peegeldab asutuse ranget iseloomu ja loob hea keskkonna süvenemiseks. Tööruumidele vastukaaluks on korruseid läbiv õhuline aatrium, kus

ASUKOHT / LOCATION: Vesilennuki tn 5 / 7, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Margit Teikari, Tuuli Trei. ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Jaan Kuusemets, Üllar Ambos, Pille Noole, Ioannis Lykouras, Erko Luhaaru (DAGOpen ja LÜNK arhitektid). MAASTIKUARHITEKTUUR / LANDSCAPE ARCHITECTURE: Kristiina Hellström. AKUSTIKA KONSULTANT / ACOUSTICS CONSULTANT: Linda Madalik. AATRIUMI KUNSTITEOSE AUTOR / ARTWORK IN ATRIUM: Maret Sarapu. ERIDISAINIGA VALGUSTID / CUSTOM LIGHTING: Tarmo Luisk. TELLIJAD / CLIENTS: Riigi Kinnisvara, EU-LISA. EHITAJA / BUILDER: Mihkel Kuuse (Fund Ehitus). FOTOD / PHOTOS: Terje Ugandi ajakirjale Diivan.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The white box that has gone up on the new street in North-Tallinn district, Reidi tee, has caught the eye of many passersby. In the interior, the sculptural quality stemming from the architecture gains a number of design layers, such as industrial elegance with black metal elements complementing the concrete and expressive splashes of colour from plush furniture. The task facing the interior architects actually meant their playing field was rather limited – the list of rooms was in place and they had to create a pleasant but businesslike work environment for people of tens of different nationalities, all of who have their own sense of aesthetics and habits. The institution’s function also meant a wide variety of security requirements that sometimes forced the architects to make painful compromises. The clearly defined architecture of the building dictated much, and the interior architecture was a continuation of that aesthetic. The arrangement of the private offices was in place and therefore, immense long hallways took shape, for which a system of interior doors and windows was created to make it seem less forbidding. The hallways and offices around the inner perimeter thus also catch some natural light from outside. The direct views are segmented by the expansions of the entrance areas, creating more spaciousness in the hallways and making room in the office for shelves that give the workstations in the cabinet some more privacy. The structure consisting

R U U M I P I LT 2 0 1 9

paiknevad kööginurgad ja suhtlemisalad. Skulptuurina mõjuvale trepistikule on tasakaaluks nn protsendikunsti väljundina Maret Sarapuu klaasinstallatsioon „Jäämägi“. Probleemseimaks kujunesid turvanõuded ja eriruumid, nt varjestusega koosolekuruumid, muukimis- ja plahvatuskindlad alad, keerulised läbipääsusüsteemid, isegi droonidele on mõeldud. Tulenevalt kuuli-, muukimis-, plahvatus- ja tulekindlusnõuetest ei ole kõik klaasavad ja uksed nii ilusad, kui ruumi loojad oleks soovinud. Suhteliselt keeruline oli leida ilusaid tuletõkkeklaase koos õhukeste raamidega, nii et lõpuks tellitigi need eritööna Taanist. Just sellised asjad, mis tavakodanikule väga silma ei paista, on sisearhitekti jaoks suur töövõit. Samas oldi sunnitud kavandama läbipääsusüsteeme kohtadesse, kuhu need ruumiliselt kuidagi sobida ei tahtnud. Töötajate jaoks sai keskkond siiski mõnus ja motiveeriv, igal korrusel olev aatriumiga seotud kööginurk soosib suhtlemist ning erksates toonides pehme mööbel kinnitab, et vestlus- jm pause võib ka töö käigus endale lubada. Keldrikorrusel olevad sportimisruumid võimaldavad tööd ja tervislikku liikumist eriti hõlpsalt ühendada. 60

R U U M I P I LT 2 0 1 9

of many small offices is quite unusual currently on the office landscape but reflects the strict nature of this institution and creates a good environment for work that requires concentration. As a counterweight to the offices, an airy atrium passes through multiple storeys, housing kitchenettes and areas for socializing. A glass installation, Iceberg by Maret Sarapuu, commissioned as the public artwork required by law, helps to balance the sculpture-like set of stairs.

as the interior architects would have liked. It is relatively hard to find beautiful fire resistant glass together with thin frames, so in the end these were commissioned from a Danish manufacturer as a customized order. It is features like these that probably go unnoticed by ordinary people but are a major success for the interior architect. They were also forced to design access systems for places where they simply did not want to fit in.

The security requirements and specialized rooms, such as shielded meeting rooms, areas impervious to intrusion and explosions, complicated access systems – with even anti-drone measures implemented – were challenging. Thanks to requirements for bulletproofness, anti-intrusion and explosion and fire resistance, not all of the glass windows and doors are as beautiful

For employees, the environment still ended up pleasant and motivational. The kitchenette connected to the atrium on each level favours interaction and the bright-coloured soft furniture signals that conversation breaks are perfectly acceptable during work time. The gym facilities on the basement level make it easy to combine work and exercise.

Hoone omaniku ja kasutajana oleme väga rahul sisearhitektuurilahendusega, mis sobib ideaalselt meie erinõuetega ja pakub töötajatele ning külalistele nüüdisaegset, mugavat ja turvalist keskkonna. Sisearhitektuurist õhkub põhjamaist elegantsi ning see sisaldab hulgaliselt modernseid ja innovaatilisi lahendusi. As the building owner and user, we’re very satisfied with the interior architecture, which is an ideal match for our special requirements and offers employees and visitors a modern-day, comfortable and secure environment. The interior architecture emanates Nordic elegance and it includes a number of modern and innovative solutions. ALAR , EU-LISA haldusametnik / General Services Officer- Facilities eu-LISA

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Korterelamu Toom-Kuninga tänaval Apartment building on Toom-Kuninga Street Uute korterelamute fuajee ja üldala on saanud millekski enamaks kui anonüümne ruum maja välisukse ja koduukse vahel. See on maja visiitkaart, mis tervitab sõbralikult sisenejat ja seob hoone tervikuks. Hooned, kus sellesse ruumi on panustatud, paistavad oma erilisusega silma, luues tunde, et siin on kvaliteeti ja hoolimist. See on märk üldisest ruumikvaliteedi tõusust meie ümber. Selle elamu juures oli lähteülesandeks luua üldalade sisearhitektuurne projekt ja kaks siseviimistluspaketti korteritele. Juba esimesel kohtumisel tellijaga sai autoritele selgeks, et siin on tellija huvi ja valmisolek eksperimenteerida suurem kui seda tüüpi hoonete juures muidu tavaks. Tellija soov oli korteriostjate suhtes paindlikkust üles näidata ehk luua paketid, mida saaks omavahel ka kombineerida. Tellija ja sisearhitektide ühisel nõul sündis otsus, et seekord on tulemus keskmisest rikkalikum, detailirohkem ja võib-olla isegi intrigeerivam. Eesmärk oli luua välisarhitektuuriga sobiv ajatu viimistlus, mille värvi- ja materjalikasutuses on kergeid vihjeid art deco’le. Välisarhitektuurist inspireeritud geomeetrilistele vormidele elutoa puidust dekoratiivseinal sekundeerivad vintage-meeleolus tahveldatud kahepoolsed siseuksed, laiad profiiliga põrandaliistud ja toonpeeglid vannitoas. See on ühtaegu trendikas ja ajatu lahendus.

ASUKOHT / LOCATION: Toom-Kuninga 21, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Kadri Tamme, Liis Saarnak, Elin-Harriet Helemäe. ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Mihkel Tüür, Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid). TELLIJA / CLIENT: Liven. EHITAJA / BUILDER: Mario Pajuste (Merko Ehitus). FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The foyer and common areas of new apartment buildings have become something more than an anonymous territory between the building’s front door and the door to the apartment. It is the building’s calling card and it welcomes those entering and ties the building together into a whole. Buildings where a premium is placed on this in-between stand out as special, creating the feeling of being full of quality and caring. It’s a sign of the general rise of spatial quality around us. The creative brief for this residential building called for an interior architectural design for the common areas and two interior finishing plans for the apartments. At the first meeting with the customer, it was clear to the architects that the customer’s interest and readiness to experiment was greater than usual for this type of building. The customer wanted to demonstrate a flexible attitude toward apartment buyers by creating interior finishing plans that could also be combined with one another. In the process of consultation between customer and interior architects, a decision was made: the result would be more refulgent, richer in detail, maybe even more intriguing than average. The goal was to create timeless finishing complementing the exterior architecture with subtle references to Art Deco in the colour and materials used. The geometric forms on the wooden decorative wall in the living room, which were inspired by the exterior architecture, are supported by the two-sided coffered interior doors with their vintage look, wide moulded skirting and tinted mirrors in the bathroom. They’re simultaneously trendy and timeless.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Üldalad loovad sellele kõigele eelhäälestuse, vihjates majas valitsevatele meeleoludele tagasihoidlikul moel välisukse käepideme, trepipiirete, eridisainiga piirdeliistude, uksenumbrite jm kujunduse kaudu. Kindlasti on oluline, et tekiks rohkem kogukonna tunnet, mis on seni olnud pigem veidi võõras kontseptsioon meie kortermajades ja eestlase seas. Seda eesmärki toetab ka majaelanikele mõeldud eraldi sissepääsuga ühiskasutuses mängutuba-hobiruum, mille kasutamise viisid kujunevad välja aja jooksul.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The common areas set the stage for all of it. Echoes of building’s prevailing ambience are seen in the handle of the front door, the custom designed railings, door numbers and other design elements. Certainly an important aim was to create a greater sense of community, which to this point has been a fairly unfamiliar concept in Estonian apartment buildings and among Estonians themselves. This goal is supported by the play room / hobby area in common use by the residents and with a separate entrance – the ways in which this area is used will develop over time.

Omamoodi uhke tunne on küll elada sellises majas, millel on tugev ja eristuv arhitektuurne joon. Eriti hea on, et see joon jätkub maja fuajees, trepikodades ning sisustuspakettides, mille ostjad said ise valida. Fuajee on kortermaja kohta tavatult avar ja luksuslik ning annab päris hea emotsiooni koju saabumisel. Ühine vabaajaruum panustab samuti sellesse, kuigi tekitab ka omajagu peavalu. Siseviimistluses oli nii julgemaid kui ka tagasihoidlikke valikuid ja lõpptulemus sai väga hea. It’s a proud feeling to live in a house with a strong, distinctive architectural character. It’s especially good that it continues in the foyer, stairwells and furnishing packages, which the buyers could choose themselves. The foyer is unusually spacious and luxurious for an apartment building and evokes positive emotions when you come home. The common recreation room also devotes attention to this, although it also is a bit of a headache. The interior finishing includes both bolder and more modest choices and the end result turned out great. Mattias Tiitson, Toom-Kuninga 21 elanik / Toom-Kuninga 21 resident

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Meelelahutuskeskus Forrest Entertainment Centre Forrest Tartu vanalinna seltsielu tulipunkti Rüütli tänavale on kerkinud uus ärihoone, mille kaks alumist korrust on hõivanud uut moodi söögi- ja vabaajakoht Forrest. Kuigi tellijal oli esmakohtumisel sisearhitektidega lähteülesanne selgelt paigas, hakkas kontseptsioon siiski ajas muutuma. Kuna sellist söögikohta-pinksibaari pole Eestis varem tehtud, siis muditi äriplaani kuni lõpuni, sellega koos täienes ka sisu ning ruumi pindala muutus projekteerimise käigus poole suuremaks. Ruum ulatub läbi kahe korruse, moodustades justkui aatriumi, ühendavaks lüliks vertikaalne aed – sõnajalgadega kaetud taimesein. See võte pole meil eriti veel kasutust leidnud, aga on hea visiitkaart ka tänaval kulgejale – lopsakas rohelus paistab kõrgetest vitriinakendest välja, püüdes pilku, tekitades huvi ja meelitades sisse astuma. Taimede ja valgustite kombinatsioon liigendab kaht korrust ühendavat õhuruumi, sellele sekundeerivad suhteliselt karged eritellimusmööbli materjalid ja moodsalt tumedad toonid viimistluses. Tegijate sõnul oli oluline saavutada olukord, kus ruum muutub koos päeva kulgemise ja tegevustega: hommikusöögiks puhas ja karge, õhtukokteiliks ja kontserdiks meeleolukas ning põnev, pinksimänguks vabameelne ja sportlik. Õhustik muutub ka korruste kaupa – alumine korrus on orienteeritud rohkem söögi-joogi nautimisele ja suhtlemisele, ülemise läbivaks jooneks on sportlik tegevus, aga ka peod ja kontserdid. Just teine korrus oma ebatavalise kasutusega pakkus rohkem peamurdmist. Siin sai kujunduse teljeks keskel olev baar, mis on 360 kraadi ulatuses teenindusvalmis.

ASUKOHT / LOCATION: Rüütli 7, Tartu. AUTORID / AUTHORS: Kadri Tamme, Harri Kaplan, Liis Saarnak, Elin-Harriet Helemäe. TELLIJA / CLIENT: Forrest. EHITAJA / BUILDER: Aimar Kongi (KRC Ehitus). FOTOD / PHOTOS: Signe Milkov.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The artery of the social scene in Tartu’s Old Town, Rüütli Street, now has a new business building with a new kind of eatery and recreational establishment called Forrest. Although the customer knew exactly what they wanted at the first meeting with the interior architects, the concept did start changing over time. As Estonia hadn’t had such a combination of a restaurant and bar and table tennis venue before, the content of the interior also evolved and the area became 50% larger as the design was developed. The interior is on two floors, part of which is open, just short of an atrium. A “vertical garden” – a fern-covered wall is as the connecting link. It’s a feature that isn’t common in Estonia, but a good calling card for attracting people passing by – the lush greenery is visible from the high windows, catching the eye, inciting interest and enticing people to enter. The combination of plants and lighting breaks up the open space shared by the two levels, complemented by the relatively cool and minimalist custom furnishing and modernistically dark finishing. The architects said it was important to bring about a situation where the interior changes as the day progresses, with different activities taking place: clean and crisp for breakfast, softer for an evening cocktail and live music, free-spirited and athletic for table tennis. The atmosphere changes from one level to the other – the downstairs is more geared to enjoying food and drink and conversation while the upstairs is devoted to sport, though it can also host celebrations and live music. It is the upstairs with

R U U M I P I LT 2 0 1 9

I ja II korruse plaanid Ground and 1st floor plans

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Otsaseinas on tribüünina kujundatud istumisala, kust saab soovi korral mugavalt mängu jälgida. Seda võimalust pakuvad ka ruumi ümbritsevad baaritoolid, mis pakuvad tavapärasest kõrgemat vaatenurka. Kujunduse autorite sõnul on see projekt pidevas muutumises koos külastajatega ja omanike uute ideedega. Praegust seisu nähakse ühe vaheetapina, mida edasi arendada: „Proovime ja mõtleme, mis koht see siis ikkagi on, kus oleks tore aega veeta.”

its unusual function that was the most challenging. Here the bar became the axis of the design. It is a 360-degree bar where customers can order from any side. The end wall has a seating area like bleachers, where table tennis spectators can sit. The bar stools around the room also provide a good perch, with a higher vantage point than the usual. The designers say this project is in constant change with the visitors and as the owners come up with new ideas. The current incarnation is seen as a way-stage that will be developed further. “We’ll try out things and think about what sort of place would be fun to spend time in.”

Forrest – ruum, mis on linnarahvale avatud kuni 20 tundi ööpäevas – paikneb Tartu vanalinna tuiksoonel, pakkudes samas oaasi eemal argikärast. Forrest ei seisa iialgi paigal: liikumine ja areng on meie jaoks loomulik ning möödapääsmatu. Seega tahtsime luua ruumi, mis võnguks mitmes taktis ja muutuks ajas koos meiega. Aitäh, Kadri, et aitasid meil luua selle roheluse majaka! Forrest – a space that is open to the people of Tartu for up to 20 hours a day – is located on the main pedestrian artery of Tartu’s Old Town, yet offers an oasis away from everyday bustle and din. Forrest is never stationary. Movement and development are natural and inevitable for us. Thus, we wanted to create a space that would oscillate to multiple beats and change in time together with us. Thank you, Kadri, for helping us create this green beacon! Roald Sinissaar, asutajaliige / founding member

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Näitus „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ Exhibition “A Room of One’s Own. A Feminist’s Questions to Architecture” Näitusekujundust on sisearhitektuuri kontekstis raske vaadelda, aga Arhitektuurimuuseumis esitletud näitus „Oma tuba“ tõi seda tavapärasele ruumikujundusele pisut lähemale. Küll mõningase huumoriprisma kaudu – muuseumi suur saal oli jagatud väiksemateks ruumideks, mis kõik üksteisega seostusid. Teine näituste probleem on piiri tõmbamine kuraatori ja kujundaja töö vahele. Iseküsimus, kas see on üldse vajalik. Selle näituse puhul kinnitavad kuraator ja kujundaja, et kujunduskontseptsioon sündis koostöös ja üsna protsessi alguses. Kuraator Ingrid Ruudi: „Võtsin Katriniga ühendust näituse ettevalmistamise varases järgus. Lähenesime ettevõtmisele päris laialt ja üldiselt, lugesime feministlikust arhitektuuriajaloost ja -teooriast, saime mitu korda kokku ja arutlesime teema üle. Ilmselt laiendas tavapärast kuraatori-kujundaja suhet ka see, et Katrin oli nii kujundaja kui ka näituse n-ö objekt – väljas oli mitu tema teost ja samuti videointervjuu. See topeltroll andis kindlasti kujundamisele isiklikuma ja vahetuma nüansi juurde.“ Arhitekt Katrin Koov lisab: „Enese teemasse sisselugemine oli minu jaoks väga vajalik, et vabaneda omaenese feminismialase harimatuse kammitsatest. Lugedes tekkis esmalt paralleel ruumide n-ö võrdõiguslikkusest, millest sai mõte rehabiliteerida abi- ja tagaruumid. Kui see arusaadavatel põhjustel täismahus ei õnnestunud, sai põhirõhk suunatud näituseruumi keskmesse ehk labürintjale tubade struktuurile. Toad on plaanil tegelikult väga rangelt jaotatud, samas mitte hierarhiliselt. Avad nende vahel loovad valiku- ja ekslemisvõimalusi. Lisaks oli teiste tubade vahele

ASUKOHT / LOCATION: Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn. NÄITUSE KUJUNDUS / EXHIBITION DESIGN: Katrin Koov. KURAATOR / CURATOR: Ingrid Ruudi. ERIKÜLALISED / SPECIAL GUESTS: Flo Kasearu, Laura Linsi, Roland Reemaa. ABILISED / ASSISTANTS: Jarmo Kauge, Tiiu Parbus. GRAAFILINE KUJUNDAJA / GRAPHIC DESIGNER: Laura Pappa. TELLIJA / CLIENT: Eesti Arhitektuurimuuseum. TEOSTUS / EXECUTED BY: Ago Märjamaa (Bart.ee). FOTOD / PHOTOS: Reio Avaste Eesti Arhitektuurimuuseumile.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

It is hard to view exhibition design in the context of interior architecture, but the exhibition at the Museum of Architecture brought it a little closer to conventional interior design. It did so through something of a humorous prism – the museum’s large gallery was divided into smaller spaces that were all interrelated. The other problem of exhibitions is distinguishing between the work of the curator and the designer. Whether it is even necessary to do so is a separate question. In the case of this exhibition, curator and designer confirm that the design concept was created collaboratively and quite at the beginning of the process. Curator Ingrid Ruudi: “I contacted Katrin at the early stages of preparing for the exhibition. We took a fairly broad, general approach to the project, read about feminist architectural history and theory and met several times to discuss the topic. The conventional curator-designer relationship was probably expanded by the fact that Katrin was both designer and the ‘object’ of the exhibition – several of her works and a video interview were on display. This double role certainly added a more personal and immediate nuance to the designing.” Architect Katrin Koov adds: “Getting steeped in literature on the topic was very necessary for me to shake off the disadvantage of being uneducated about feminism. As I read, I first came up with a parallel with the so-called equal rights of spaces, and it led to the idea to rehabilitate auxiliary areas and back rooms. When this, for understandable reasons, did not succeed in the full scale, the main emphasis was shifted to the centre of the exhibition space – a labyrinthine room

R U U M I P I LT 2 0 1 9

peidetud üllatus kunstnikult: Flo Kasearu muhedalt irooniline tõlgendus n-ö naise ruumist sobitus suurepäraselt kuraatori küsimuste-käsitluste vahele.“ „Kujunduse kontseptsioon tõukus ikkagi sisust,“ kinnitab Ingrid. „Me ei otsinud efektset vormi, vaid võimalikult täpselt kontseptsiooni toetavat ruumistruktuuri. Kuna oli selge, et näitus on olemuselt väga fragmentaarne ja esitab hulga teemasid, siis oli vaja selget ruumilist liigendust. Teisalt oli soov, et kujundus võimaldaks läbida näitust eri trajektoore pidi, et mitte anda vaatajale ette ühte jäigalt paika pandud viisi selleks; et ei tekiks alateemade hierarhiat. Lahendus peaks võimaldama vaatajal luua oma seoseid alateemade vahele.“ Rõhutada tuleks ka säästlikkuse aspekti – seinad ehitati varem kasutusel olnud tugiraamidest-plaatidest, juurde osteti nii vähe kui võimalik. Selleski võib näha naiselikku kokkuhoidlikku mõtteviisi.

structure. The rooms are actually very strictly distributed on the floor plan, yet they are not arranged hierarchically. The openings between them create possibilities for choice and getting lost. In addition, there was a surprise from the artist hidden between the other rooms: Flo Kasearu’s wry interpretation of a woman’s space fit in superbly with the curator’s questions and approaches.” “The concept of the design ultimately sprang out of the content,” says Ingrid. “We didn’t look for a striking form but rather a spatial structure that would support the concept as precisely as possible. As it was clear that the exhibition was very fragmentary by its nature and presented many topics, we needed a clear spatial segmentation. There was also the desire for the design to enable visitors to pass through the exhibition along different trajectories so that they would not be given just one strictly imposed way of doing so, to prevent a hierarchy of subtopics from arising. The solution should allow the viewer to create their own associations between the subtopics.” The aspect of conservation should also be emphasized – the walls were built of frames and panels that were previously in use, and as little as possible was purchased specially for this exhibition. This, too, can be seen as part of a feminine ethos of thriftiness.

Seoses näituse „Oma tuba“ korraldamisega oli muuseumi jaoks oluline tegeleda seni arhitektuuriajaloo äärealale jäänud teemadega. Tõstatasime kriitilisi küsimusi arhitektuuriajaloo kirjutamise ja kaanonite kujunemise kohta ning tõime välja väga häid, kuid seni vähe tuntud hooneid, mille loojaks olid naised. In relation to organizing the “A Room of One’s Own” exhibition, the museum felt it was important to deal with topics that had thus far been consigned to the outskirts of architectural history. We raised critical questions about the writing of architectural history and its canons, and highlighted outstanding but still little-known buildings that had been designed by women. Triin Ojari, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor / director of the Estonian Museum of Architecture

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Näitus „Moejoon: pidulik rõivamood 1920-1940“ Exhibition “Fashion Line: Estonian Ladies Fashion 1920-1940” Näitus „Moejoon“ pakkus elamuslikku sissevaadet linnanaise eluolusse, keskendudes naise elu tähtsündmustele Eesti Vabariigi aegse piduliku naistemoe ja rõivastuse kaudu. Keskmes oli Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu paremik, mille abil sai mõtestada toonaseid kultuuriprotsesse ja näidata, kuidas moeideed seostuvad tihedasti ajastu väärtushinnangute ja vaimsusega. Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone väike saal näituseruumina on pretensioonikas. Selle mõjukas gooti arhitektuur ja suured maalid seinaorvades peavad muuseumi püsiekspositsiooni osana olema vaadeldavad. Näituse eksponaatide esiletoomiseks oli vaja neutraalsemat laadi tausta. Kujunduse kandvaks ideeks sai origami, Jaapani paberivoltimise kunst, mis oli ühelt poolt minimalistliku vormikeele tehnikana ja teisalt käsitletaval ajastul viljeldud disainivõttena sobilik edasi andma 1920.-1940. aastatest kantud meeleolu nii moes kui ka arhitektuuris. Origamist ajendatult saigi ruum kujundatud: justkui paberilehest volditud poodiumipinnad, vitriin- ja vaheseinad, eksponaate tutvustavad tekstid pinnast lahti rebituna justkui õhus lendlemas, samuti graafiline disain – plisseeri meenutav kirjatüüp pealkirjades. Loodud lihtne minimalistlik taust kostüümidele ja aksessuaaridele aitas esemetel elegantselt esile tulla. Säästliku maailmavaatega kooskõlas oli rohkelt taaskasutust. Näituseruumi ülesehituses õnnestus kasutada eelmise näituse puitkarkassi, kilpmaterjali ja valgustusega vitriine. Keeruliseks osutus valgustuslahendus.

ASUKOHT / LOCATION: Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone, Pikk 17, Tallinn. AUTOR / AUTHOR: Ursula Sõber. KURAATOR / CURATOR: Marion Laev. GRAAFILINE DISAIN / GRAPHIC DESIGN: Valter Jakovski (Disainiagentuur 414). ANIMATSIOON / ANIMATION: DX Meedia. HELIKUJUNDUS / SOUND DESIGN: Mati Schönberg. PROJEKTIJUHT / PROJECT MANAGER: Laura Kipper (Eesti Ajaloomuuseum). TELLIJA / CLIENT: Eesti Ajaloomuuseum. TEOSTUS / EXECUTED BY: Mihkel Muulmann (Red Hat Group Design). FOTOD / PHOTOS: Jüri Seljamaa.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The exhibition “Fashion Line” offered a glimpse into the lifestyle of an urban woman, focusing on key events in the lives of women as seen through female fashion and clothing of the interwar republic. At the heart of the exhibition was the vanguard of the Estonian History Museum’s textile collection, which was used to explore the cultural processes of the day and show how fashion concepts are closely meshed with the era’s values and zeitgeist. As an exhibition venue, the small gallery of the History Museum’s Great Guild branch imposes high demands. Its impressive Gothic architecture and large paintings in the alcoves must be viewable as part of the museum’s permanent exhibition. A more neutral type background was needed to highlight the works in this exhibition. Origami was used as the central idea of the design – the Japanese art of paper folding that was, both in terms of a minimalist technique and one cultivated during the era in question, a good choice to convey the prevailing mood in fashion and architecture of the 1920s to the 1940s. The interior ended up being designed with inspiration from origami, with showcase walls and partitions and podium surfaces that appeared to be folded of paper, the texts introducing the exhibits appear to be torn asunder from the surface and fluttering in air, and also the graphic design – the headings use a typeface reminiscent of plissé. The simple minimalist background for costumes and accessories helped the exhibits come to the fore in elegant style.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Ajalooliste esemete eksponeerimise valgustusnõuded luksides on ülimalt ranged. Samas olid tehnilised võimalused pigem tagasihoidlikud. Näituse ekspositsiooni toetas ajastut peegeldav helikujundus ja animatsioon. Ruumikujunduse tähelepanuväärse tulemuse taga on meeskonnatöö. Äramärkimist väärivad kõik osalised! Kuraator Marion Laevaga oli see meil kolmas ühine moenäitus. Koostöö on kui dialoog, kus pooltel oma osa öelda. Meie kahekõne on olnud sõnadeta üksteise mõistmine.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

In line with an environmentally friendly ethos, there was plenty of re-use. It was possible to use the wood frame, panelling and lighted showcases from the last exhibition. The lighting design proved complicated. The requirements for displaying historical artefacts are very strict. On the other hand, technical possibilities were somewhat modest. The audio design and animation, reflective of the era, supported the exhibition. Teamwork was behind the noteworthy outcome. All of the participants in this project deserve acknowledgement. This was our third joint exhibition designed with curator Marion Laev. Collaboration is like a dialogue where the parties all have their say. And our dialogue was characterized by tacit mutual understanding.

Kujundaja ees seisis nõudlik ülesanne: näidata domineeriva iseloomuga ajaloolises ruumis ligi sajanditaguseid rõivaid. Eelarve oli piiratud ja museaalide eksponeerimisega on seotud oma riskid. Kujundaja Ursula Sõber leidis koos muuseumi, kuraator Marion Laeva ja graafilise disaineri Valter Jakovskiga hea lahenduse – mõneti ka ajakirjade valgetele lehtedele viitav kerge ruumilahend, kus tekstiilid esile tõusid. Aksessuaaride eksponeerimise lahendus viitas 20. sajandi alguse vitriinkappidele, kus hoiti väärtuslikke esemeid. The designer faced a demanding challenge: to display clothing from a century ago in a historical space with a dominant personality. The budget was limited and there were risks connected to exhibiting the museum items. Designer Ursula Sõber found a good solution together with the museum, curator Marion Laev and graphic designer Valter Jakovski – a light spatial solution with references to the white pages of magazines, where the textiles could shine. The solution for displaying accessories referred to display cases from early 20 th century used to hold valuable items. Laura Kipper, Eesti Ajaloomuuseumi näituste ja ürituste osakonna juhataja / head of the exhibitions and events department, Estonian History Museum

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Näitus „Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast“ Exhibition “Sots Art and Fashion. Conceptual Clothes from Eastern Europe” Kas nõukogude aeg saab olla inspiratsiooniks (moe)kunstis? Kas pärast raudse eesriide langemist tekkinud Ida-Euroopal võib olla oma postsovetlik šikk? Näitusel „Sots art ja mood“ toodi kokku kaks siinsest regioonist alguse saanud originaalset kunstiliikumist, mida on saatnud märkimisväärne rahvusvaheline tähelepanu: 1970.–1980. aastate sots art kujutavas kunstis ning 2010. aastate postsovetlik esteetika moekunstis.

Can the Soviet era be an inspiration in (fashion) art? Can Eastern Europe have its own Post-Soviet chic after the Iron Curtain came down? The exhibition “Sots Art and Fashion” encompasses two original art movements that started in this region and have drawn noteworthy international attention: the 1970s and 1980s Socialist Art in fine arts and the 2010s Post-Soviet Aesthetics in fashion.

Näituse kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja näevad oma tööd osana suuremast protsessist, kus võrdsete osapooltena räägivad kaasa kuraator ja näitusel osalevate tööde autorid. „Üldiselt püüame kujunduses kasutada võimalikult väheseid võtteid, moodustades kunstile või esemetele neutraalse fooni. Kui neid mitmel pool korrata, siis loovad need tausta ning ei ole vaataja jaoks teadvustatud. Mitme kunstniku puhul võib ühtse siduva kujundusliku joone leidmine olla tegelikult keeruline, sest kujundus ei tohiks sekkuda kunsti, vaid peaks seda toetama. Siin on skaala ja intensiivsuse küsimus üpris oluline: kuidas hoida kujundust sellises võtmes, et see ei võitleks kunstiga ega domineeriks selle üle.“

Exhibition designers Raul Kalvo and Helen Oja see their work as part of a bigger process where the curator and the artists behind the works at the exhibition have their say as equal parties. “In general, we try to use as few techniques as possible, setting up a neutral backdrop for the art or objects. Repeating these techniques in different places forms a background and yet remain under the radar of the viewer. It may actually be complicated to find a common design approach to multiple artists, as the design shouldn’t intrude on the art but rather support it. Here the question of scale and intensity is quite important. how to keep design at a level where it doesn’t compete with or dominate over the art.”

Kujunduses lähtuti ruumile omasest kaarjast vormist, mida toetas postamentide paigutus. Mannekeenide puhul lähtuti rangelt regulaarsest joonest, millel on teatav viide nõukogude karmusele. Konkreetne paigutusjoon loob hea vaadeldavusega rütmi kollektsioonidele. Samas aga vastanduvad rangusele nii teoste teemad oma mitmekülgse ning kireva tegumoega kui ka autorite sisuline tõlkevabadus. Mannekeenide

In the design, we hewed to the characteristic curved form of the space, which was supported by the placement of pedestals. In the case of the mannequins, we followed a strictly regular line that had certain references to the harshness of Soviet life. The specific positioning line creates a good rhythm for the collections that is easy to view. At the same time, the themes of the works contrast to the severity with their

ASUKOHT / LOCATION: Kumu kunstimuuseum, Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Raul Kalvo, Helen Oja. KURAATOR / CURATOR: Liisa Kaljula (Kumu kunstimuuseum). GRAAFILINE DISAIN / GRAPHIC DESIGN: Tuuli Aule (Kumu kunstimuuseum). RESTAURAATORID / RESTORERS: Merily Paomets, Kaisa-Piia Pedajas (Kumu kunstimuuseum). TELLIJA / CLIENT: Kumu kunstimuuseum. TEOSTUS / EXECUTED BY: Valmar Pappel, Andres Amos, Villu Plink (Kumu kunstimuuseum). FOTOD / PHOTOS: Stansilav Stepasko.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Näituse „Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast“ kujundus lähtus soovist tõsta nõukogude aja märke kandvad rõivad lennukitiibu meenutavatele postamentidele. See on viide rahvusvahelist tähelepanu pälvinud Ida-Euroopa moekunstnike põlvkonnale, kes on tuule tiibadesse saanud oma maa keerulist lähiajalugu tõlgendavate kollektsioonidega. Moodulsüsteem, mis kombineeris metallist viimistlusplaate vahtplastist mannekeenidega, võimaldas näituse peateose, Marit Ilisoni installatsiooni „77 sitsi“, hõlpsasti hiljem ümber asustada Eesti Rahva Muuseumi peafuajeesse.

multifaceted and colourful fashion and the essential interpretive freedom of the artists. The mannequin armies were supported by works on the wall, which created a discourse with the collections.

armeed toetasid seintel teosed, mis lõid diskussiooni kollektsioonidega. Näituse kujundus on looja ego jaoks alati keeruline – tema töö peab ju olema vaid fooniks, tuues esile kunstitööd. Samas on see võtmeküsimus, kas ja kuidas need tööd publikule vaadeldavaks saavad ja millise mulje jätavad. Näitus „Sots art ja mood“ näib selles osas tõelise tasakaalutrikina, kus kujundus toimib taieste võimendajana ja on samal ajal ka ise ruumis hoomatav.

Exhibition design is always complicated for a creative person’s ego – their work has to be just the background, highlighting the individual works. Yet the key question is whether and how those works become viewable by the audience and what impression they leave. The exhibition “Sots Art and Fashion” appears to be a real balancing trick in this regard – the design functions as an amplifier of the works and can itself also be discerned in the interior.

The design of the exhibition “Sots Art and Fashion. Conceptual Clothes from Eastern Europe” stemmed from the desire to raise clothing symbolizing the Soviet era onto pedestals resembling the wings of aircraft. This is a reference to the generation of eastern European fashion artists who have garnered international attention and who have got wind beneath their wings with collections that interpret their country’s complicated recent past. The modular system that combined metal finishing panels with mannequins of cellular plastic, allowed the main work of the exhibition, Marit Ilison’s installation “77 chintzes”, to more easily relocate to the main foyer of the Estonian National Museum. Liisa Kaljula, näituse kuraator / exhibition curator

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Pitsarestoran Pomo Pomo Pizzeria Restorani Pomo omaniku varasemate restoranide pöörane sisearhitektuur on saanud juba kaubamärgiks ja nii pole imestada, et soov pakkuda Eestis tõelist Napoli pitsat sünnitas ruumi, mis on niisama mitmekesine kui Napoli linnapilt. Sisearhitektidele anti vabad käed ja nii said nad võtta hoiaku, et miski pole üle võlli ja midagi pole liiga palju. Oluline tingimus oli korralik puuküttega pitsaahi ja laitmatult funktsioneeriv köök, kliendipoolel võis aga fantaasia lendu lasta. Tellisseinad värviti mustaks, selle foonil aga on ruumi lahti lastud metsik värvide, vormide ja kujundite pillerkaar, kus üks element kasvab teisest välja, on ebasümmeetriliselt nihkes ja võimendatud eri materjalide, tekstuuride ja graafika kihiga. Väikekodanlikku vaoshoitust siin juba ei kohta. Isegi mitte tualetis, kus intiimseid toiminguid turvab Micelangelo „Davidit“ meenutav kipsist gigolo. Sidrunikollane põrand, suur Itaalia linnapildiga seinamaal, putode paraad roosal baariletil ja Kristjan Luiga loodud popkunsti klassikast inspireeritud tooliseljad on vaid väike osa üllatustest, mis siin osaks saavad. Näod tooliseljal kujutavad muide päris inimesi, kes on ühel või teisel viisil Itaaliaga seotud. Ühtlasi loovad näod toolidel ja ka seintel tunde, et siin ei ole keegi üksi. Ning pitsaahjulgi ruumi südames on oma roll selles bakhanaalis. Kirkalt kuldsete plaatidega kaetult on ta lihtsast töötegijast ülendatud edeva matrooni rolli… sealjuures valmivad muidugi ka pitsad. Tükike Itaalia tänavakultuuri, mis siin kaugel põhjamaal materialiseerudes on läbinud justkui kõverpeeglitest küllastunud huumorinurga, on kui killuke

ASUKOHT / LOCATION: Sepise 8, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Anne Määrmann, Kristi Prinzmann. TELLIJA / CLIENT: Jaak Morna (Manna Projekt). EHITAJA / BUILDER: Manna Projekt. FOTOD / PHOTOS: Märt Lillesiim.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The wild interior architecture of the restaurants operated by Pomo’s owner in the past has become a trademark and it was no wonder that the desire to bring genuine Neapolitan pies to Estonia spawned an interior that is just as colourful as the Naples cityscape. The interior architects were given free rein, allowing them to take the view that nothing was over the top or too much. An important condition set was that there had to be a proper wood-fired pizza oven and an impeccably functioning kitchen, while the imagination could roam free on the front end. The brick walls were painted black, setting up the backdrop for a riot of colours and forms in the interior, where one element grows out of another, asymmetrically staggered, and boosted with a different material, textural and graphic layers. You won’t find bourgeois restraint here. Not even in the WC, where a plaster gigolo recalling Michelangelo’s David keeps watch over the ablutions. The lemon-yellow floor, a mural painting with an Italian cityscape, a parade of cherubs on a pink bar counter and chairs with backs designed by Kristjan Luik with a nod to Pop Art classics are just a small part of the surprises that lie in store here. The faces on those chair backs depict reallife people who are in some way connected to Italy. They also create the feeling that no one is alone here. The bacchanal plays a role even in the pizza oven, the heart of the restaurant. Covered with bright golden tiles, it has been promoted from simple appliance to a proud and flamboyant matron… of course, it does also churn out pizzas. This little piece of Italian street culture that has materialized here far in the North appears to have passed through a funhouse,

R U U M I P I LT 2 0 1 9

vahemeremaadelikku vabameelsust ja päikeseküllust, mis kompab tõsimeelse töörügajast põhjamaalase taluvuse piire. Kuna aga hedonismi geen paistab iga järgmise põlvkonnaga üha enam avalduvat, pole selle hindajatest ka asjalikus ärilinnakus ilmselt puudust.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

a fragment of the uninhibited and sun-dappled Mediterranean that will no doubt push the boundaries of serious, workaday northerners’ stylistic tolerance. But, as the hedonism gene appears to become better expressed with each subsequent generation, there is bound to be no shortage of people who appreciate the indulgence, even in a businesslike office complex.

Meie visioon oli luua Itaalia traditsioone järgiv, aga kergelt nihkes sisekujundusega koht, kus saavad kokku marmor, geomeetria, antiik, värskendav värvigamma, ehedad maitsed ja Napoli tänavate hõng. Üldmulje kujundamisel sidusime Vana-Rooma antiikikoonid ja popkunsti, millest sai POMO kindel stiil kohe algusest peale. Koostöö sisearhitektiga oli väga inspireeriv, üllatasime vastastikku üksteist ideedega. Enamik detaile on loodud kohapeal katse ja eksituse meetodil – see protsess oli eriti lõbus. Our vision was to create a place with an interior design that followed Italian traditions, but with a slight twist. It would be a combination of marble, geometry, the antique, a refreshing colour spectrum, authentic flavours and the atmosphere of the streets of Naples. To form the general impression, we fused Ancient Rome icons with Pop Art – that became POMO’s signature style from day one. The collaboration with the interior architect was an inspiration. We surprised each other with our ideas. Most of the details were created on the spot by trial and error – that process was especially fun. Jaak Morna, POMO esindaja / POMO

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Rapla riigigümnaasium Rapla State Gymnasium Rapla riigigümnaasium on järjekordne hea näide nende eduloos. Väärikale ajaloolisele hoonele lisatud uus tiib väärindab ka vana ja lisab moodsa mõõtme väikelinna arhitektuuripilti. Üldine raamistik oli lihtne – terve hulk tehnilisi nõudmisi, mis tulenesid õpilaste arvust ning viimistlusmaterjalidele ja valgustusele seatud nõuetest. Lisaks oli olemas varasem koostöökogemus just kooli kujundamise vallas arhitektuuribürooga Salto. „Seega piisas paarist kokkusaamisest, et eesmärgid ja stiilisuunad paika loksutada,“ ütleb Pille Lausmäe. Loomulikult olid olulised ka funktsionaalsus, nüüdisaegsus ja respekt arhitekti visiooni suhtes. See, et koolimaja koosneb kahest sajandist pärinevast hoonest, väljendub ka sisekujunduses. Vana maja puhul oli eesmärk tuua tagasi sealt omaaegse euroremondiga hävitatud ajastu miljöö. Taastati laudpõrandad, klinkerplaadid koridorides ja puidust lambrii klassiruumide ja tualettide seintes. Uue maja juures oli sisearhitektide sõnul oluline jälgida selle sobitumist loodusesse, pargivaateid ja arhitektide eesmärki luua avatud kulgev ruum. Tsoonide loomisel kasutati eri põrandaviimistlust, mööbli- ning valgustuslahendust. Üldaladel püüti vältida tavapärast ühiskondliku hoone valgustust ja kasutati Eesti disainerite loomingut. Arhitektide mõtte kohaselt on kooli südameks kujunenud vaibaga kaetud astmeline raamatukogu. Õdusad kohad, kus inimesed on nähtavad ja näevad ka teisi, toimivad kooliruumis hästi. Hea, kui sealt haaratakse ka mõni raamat kaasa.

ASUKOHT / LOCATION: Kooli 8, Rapla. AUTORID / AUTHORS: Kerli Lepp, Pille Lausmäe-Lõoke. ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Ralf Lõoke, Maarja Kask, Andro Mänd, Kaisa Simon (Salto AB). TELLIJA / CLIENT: Riigi Kinnisvara. EHITAJA / BUILDER: (Margo Padar) Ehitus 5 ECO. FOTOD / PHOTOS: Tõnu Tunnel.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Rapla State Gymnasium is yet another good example in their success story. The new wing added on to the distinguished historical building enhances the old and adds a modern dimension to the small city’s architectural scene. The general framework was simple – an extensive array of technical requirements due to the number of students and requirements imposed on finishing materials and lighting. In addition, there was an earlier experience working with Salto Architects in the field of school design. “Thus, a few meetings were enough to put the goals and stylistic directions in place,” said Pille Lausmäe. Naturally, functionality, contemporaneity and respect for the architect’s vision were also important. The fact that the school building consists of buildings from two different centuries is also expressed in the interior design. The goal for the old building was to bring back the spirit of the period that had been wiped out with a renovation according to modern European standards. The board floors, the clinker tiles in the hallways and the wood panelling in the walls of the classrooms and rest rooms were restored. The interior architects said it was important to make sure that the new building fit in with nature, the views of the park and the architects’ goal of creating an open, flowing space. Different types of floor finishing, furniture and lighting designs were used to create zones within the school. In the common areas, the aim was to avoid conventional lighting found in public buildings; thus, the work of Estonian designers was used.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Hoonet läbib mustvalge värvigamma, mis peegeldab välisarhitektuurist algavat vana ja uue maja hele-tumeduse printsiipi. Uue osa järskudest kontrastidest mahenevad värvid vanas osas leebemaks, väljendudes halli eri toonides. Värviaktsente loovad laimirohelised ja lillad lisandid, mis vanas osas on taas summutatumad. Funktsionaalne, tänapäevane ja mõnus koolikeskkond on kindlasti üks hariduse alustalasid. Hea, et ka Rapla lapsed sellest osa saavad.

The architects’ idea was that the library, laid out on different levels and carpeted, would be the school’s heart. Cosy places where people can see and be seen work well in a school interior. Ideally, students would pass the library and borrow a book there. The whole building features black and white colour scheme, which starts from the external architecture of the new and old building. From sudden contrasts in the new part, the colours become mellower in the older part, expressed in different grey tones. Colour accents are created by lime-green and purple additions that are, again, more restrained in the older building. A functional, contemporary and pleasant school environment is certainly one of the pillars of education. It’s great that the children of Rapla can also be a part of one.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Valgus ka kõige pimedamas kohas – nii võib iseloomustada meie koolimaja. Valgusküllastele ruumidele lisavad vürtsi eri värvi mööbliesemed. Kui vana maja massiivsed heledad seinad ja koridoride lillad tugitoolid pakuvad eraldatust, siis uus maja võtab koolipere avasüli vastu, et kõik saaks koos tegutseda. Avatud ala mitmefunktsionaalsus oli põnev väljakutse. Oleme siin tänu suurtele klaaspindadele justkui õues, läbides seejuures kõik aastaajad. Light even in the darkest place – that is an apt description of our school building. Items of furniture in different colours add pizzazz to the light-filled interiors. While the old building’s massive light-coloured walls and the hallways’ purple armchairs offer seclusion, the new building welcomes the school community with open arms, so that everyone can act in concert. The multifunctional quality of the open area was an exciting challenge. Thanks to the expansive glass surface, it is as if we are outdoors, passing through all the seasons.

I korruse plaan Ground floor plan

Sirje Kautsaar, Rapla Gümnaasiumi direktor / director, Rapla Gymnasium

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Restoran R14 R14 Restaurant Rotermanni tehaste vanas elektrijaamas kodu leidnud restoran R14 paistab silma osava laveerimisega industriaalse elegantsi ja hipsterliku mugavuskäsitluse vahel. Ville Lausmäe: „Restoran R14 sai nime vahetult enne avamist hoone aadressi järgi. Nimi osutus lihtsaks, viisakaks, kuid mitte peenutsevaks. Moodsaks, kuid mitte liialt hipsterlikuks. Tasakaalukas lähenemine on läbivaks ka kogu R14 restorani interjööri loomisel, kus pikka aega otsiti sobivat sümbioosi Kasela Veinitoa ning rajatava söögikoha vahel, olles projekteerimise ajal kord nii- kord naasuguses vahekorras. Selge piiri tekitamine ei õnnestunudki ning olukord, kus ruumi ühes otsas toimetab Rein Kasela vabas vormis oma veinidega ning teises saab menüüst kvaliteetset toitu tellida, tekitab vabama õhkkonna einestamiseks, veinimaailmaga tutvumiseks nii veinihuvilisele, kes ei ole valdkonnaga veel väga tuttavad, kui ka tõsisele püsikundele.“ Kui ruumijaotus ja n-ö jõuvahekorrad paika said, tuli leida neile ka esteetiliselt nauditav vorm. Sisearhitektide soov oli katsetada banaalsete dekoratiivsete võtetega viisil, mis looks vajalikku visuaalset kihilisust, luues rikkalikkust, kuid hoidudes toretsemisest ja ülekoormatusest. Eesmärgiks oli püüd saavutada vabameelset meeleolu restoranis nii, et materjalid ja esemed ei oleks varem kasutatud, vanad ega kulunud, kuid tervik suudaks edasi anda sarnast vabamat õhkkonda. Püüd oli vältida ka kindlaid jutustavaid elemente, mis annaksid restoranile teema.

ASUKOHT / LOCATION: Rotermanni 14, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Ville Lausmäe, Katrin Talvik (VL sisearhitektuur). ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Andri Kirsima (Arhitektuuriüksus). INSENEROSAD / ENGINEERING: Novarc. ARENDAJA / DEVELOPER: Rotermann City. TELLIJA / CLIENT: Esperan. EHITAJA / BUILDER: Oma Ehitaja. FOTOD / PHOTOS: Marek Metslaid.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The restaurant R14, which has found a roost in an old power plant among Rotermann’s old factories, stands out with its skilful manoeuvring between industrial elegance and hipster approach to comfort. Ville Lausmäe: “R14 was named after its address right before opening. The name proved simple, distinguished but not too fancy. Modern but not too hipster-like. The balanced approach can be seen throughout the interior of R14, where for a long time, a suitable symbiosis was sought between Kasela vinoteque and the new restaurant, with the relationship between the two establishments flip-flopping several times during the design process. It didn’t prove possible to create a clear boundary in the end. Hence the situation where at one end of the space, Rein Kasela sells his wines in a more freeform format and at the other end, one can order quality food off the menu, creating a more unrestrained atmosphere for dining, learning about the world of wine for both wine lovers who don’t yet know much about the field and serious regular customers.” When the layout and the relationship between the two poles were put in place, an aesthetically enjoyable form had to be found for them. The interior architects wanted to experiment with banal decorative techniques in a manner that would create visual layering, a feeling of richness, but refraining from gaudiness and excess. The goal was the attempt to achieve a free-spirited mood in the restaurant so that the materials and objects would not be previously used, old or

R U U M I P I LT 2 0 1 9

worn, but as a whole could convey a similar more relaxed, broken-in atmosphere. The idea was to avoid specific narrative elements that would give a theme to the restaurant.

Lahenduse keskmes on siserõdu, mis võimaldas uhked paekiviseinad ja võimsad aknad kogu ulatuses vaadeldavaks jätta. Selle all on köök ja tagaruumid ning pisut intiimsemad istumiskohad. Akna äärde jääb avalikum tsoon. Kõige tänavalikumad on baari ees olevad kõrged lauad koos pukkidega – need sobivad nii põgusaks peatuseks tassi kohviga, veini degusteerimiseks kui ka pikemaks istumiseks suuremas seltskonnas. Visuaalselt on samuti rõdu ruumi dominant. Lauavirnast inspireeritud puidukasutus rõduservades ja baariletil mõjub uudsena ja tasakaalustab hästi kargeid paekiviseinu ning industriaalset laemaastikku. Rõdu üks eesmärke oli mõjuda installatsioonilikult, püüdes seeläbi tähenduslikult vähendada oma visuaalset mahtu enda tegeliku olemuse varjamisega. Eraldi peab esile tõstma Eesti käsitööd klaasitud uste ja akende näol, mille tehnoloogiline lahendus loodi spetsiaalselt selle ruumi jaoks ja mille osavad meistrid teoks tegid. 92

R U U M I P I LT 2 0 1 9

At the heart of the design is an interior balcony that enabled the grand limestone walls and imposing windows to be left visible in their entirety. Underneath it is the kitchen and the back rooms and some slightly more intimate seating places. A more public zone was left along the window. The most street café-like are the high tables with stools in front of the bar – they are suitable for a brief stop with a cup of coffee, wine tastings and longer engagements with more people. Visually, the balcony is also the dominant feature of the interior. Inspired by a stack of boards, the use of wood along the edges of the balcony and the bar counter seems novel and balances the very cool limestone walls and industrial ceiling landscape. One of the goals of the balcony was to seem like an installation, trying to meaningfully reduce its visual volume by concealing its actual nature. The Estonian handicraft in the form of the glazed doors and windows deserves separate mention. The technological solution for these was created especially for this interior and executed by skilful master glaziers.

Veinirestoran R14 on näide sellest, kuidas maitsekalt ja väärikalt ühendada vana tööstushoone ajastu vaim ning nüüdsed minimalistlikud jooned. Ville on nende vahel leidnud hea tasakaalu. Tulemuseks on funktsionaalne, suursugune, tänapäevane, ent samas ajatu interjöör. Eraldi võiks välja tuua huvitavad materjalikombinatsioonid ning valguslahendused, mis annavad restoranile meeldivalt hubase õhkkonna. R14, a wine restaurant, is an example of how to merge the spirit of an old industrial building and present-day minimalistic characteristics in a tasteful, distinguished way. Ville has struck a good balance between the two. The result is a functional, grand, contemporary yet timeless interior. The interesting combinations of materials and lighting design could be singled out: these produce the pleasantly cosy atmosphere in the restaurant. Rene ja Anri Treifeldt, restorani omanikud / restaurant owners

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Restoran Tokumaru Tokumaru Restaurant Tallinna kõige uuemas kaubanduskeskuses T1 paiknev Jaapani restoran Tokumaru eristub sisearhitekti tavapärasest tööst. Kui tavaliselt saab tegeleda olemasoleva ruumiga, siis Tokumaru puhul, mis on kahest küljest avatud kaubanduskeskuse sisetänavale, tuli see esmalt sisearhitektuursete vahenditega luua.

The Japanese restaurant Tokumaru, located in Tallinn’s newest shopping mall, T1, stands distinct from the interior architect’s usual work. Ordinarily, it is possible to work on an existing space, but with Tokumaru, which is open to the shopping mall’s indoor street on two sides, the space itself first had to be created through the interior architecture.

Kujunduse lähtepunktiks said järgmised asjaolud: • Uus söögikoht pidi visuaalselt seonduma juba varem avatud samanimeliste paikadega. See pidi iseloomustama Tokumaru kööki, olles selgejooneline, ent samas kerge. • Kuna hoone ise oli veel ehitusjärgus ja ümbritsev linnaruum alles kujunemas, siis nappis pidepunkte. • Ruum asub T1 keskuse viimasel korrusel, kuhu oli alguses planeeritud batuudi- ja mängukeskus, mistõttu lagi oli tohutult kõrge, umbes 12 m.

The following factors were the point of departure for the design: • The new establishment had to tie in visually with the other Tokumaru restaurants. It had to characterize Tokumaru’s cuisine – clearly defined yet light. • As the building itself was still under construction and the surrounding urban fabric still taking shape, there wasn’t much to anchor the design to. • The space is located on the top floor of T1 where a trampolining and play centre was initially planned. That is why the ceiling is so high – 12 m.

Sisearhitektide esimene loomulik reaktsioon oli luua ruum kahes tasapinnas, kuid see osutus päästeameti piirangute tõttu võimatuks. Aga puudustest tehti voorused – 12 m kõrguse õhuruumi suursugusus andis tõuke kogu ruumi kontseptsioonile ja kaugel ei olnud mõte, et siia rajatakse Eesti esimene ramen’i tempel. Rõhutamaks ruumi vertikaalset võimsust, sildasid sisearhitektid üle selle helendava kaarja võlvi. Roomalikku õhustikku aitas veelgi rõhutada võlvi tsentraalsus ja sümmeetria. Tasakaaluna laemängu pompoossusele koosneb võlv paberõhukestest lamellidest, muutes selle kergeks ning õhuliseks.

ASUKOHT / LOCATION: Kaubanduskeskus T1 Mall of Tallinn, Peterburi tee 2, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Mari Põld (T43 Sisearhitektid), Tomomi Hayashi (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur), kaasa töötas / with contributions from Helen Teetamm. ELEKTRITÖÖD / ELECTRICAL WORK: Ahti Valt (Art Elekter). MÖÖBEL / FURNITURE: Üllar Rang (Home Furniture). TELLIJA / CLIENT: Falcon Japan. EHITAJA / BUILDER: Jander Pillerpau (Geromint). FOTOD / PHOTOS: Terje Ugandi ajakirjale Diivan.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The first natural reaction from the interior architects was to create the space on two levels, but this proved impossible due to Rescue Board restrictions. But the shortcomings were turned into advantages – the grandness of the 12 m of air under the ceiling gave impetus to the entire interior concept and the idea of establishing Estonia’s first ramen temple wasn’t too wild. To emphasize the vertical power of the space, the interior architects bridged it with a white illuminated arch. The centrality and symmetry of the arch helped amplify the Roman atmosphere even more. As a balance to the pompousness of the ceiling, the arch is made up of paper-thin layers, making it lightweight and airy.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Ruumi alumine osa on jagatud kahte tsooni. Keskne istumisala on tume ja ülejäänud pool hele. See rõhutab ruumi proportsioone ja pakub teadlikult saali ülevaatlikkust. Ruumi külgedel toimub sujuv üleminek laevõlvist kõrgete seljatugedega istumisalaks, muutes selle intiimsemaks. Lagede õhuline disainikeel koos valgustusega seob erinevad Tokumaru restoranid ühtseks tervikuks.

The lower part of the space is divided into two zones. The central seating area is dark and the other side is light, emphasizing the proportions of the space. On the sides of the room, there is a smooth transition from the ceiling arch to a seating area with high seat backs, making the area seem more intimate. The ethereal design idiom of the ceilings coupled with the lighting ties the different Tokumaru restaurants into a whole.

Lahendamist vajas ka ruumi akustika. Kuna keskuse ehitatud katuselae alla polnud lisatud helisummutavaid materjale ja üüripindade vaheseinad lõppesid poolel kõrgusel, siis oli vaja summutada ümbritsevat müra. Selleks on kasutatud perforeeritud kipsseinu, samal eesmärgil töötab dekoratiivne kaarjas lagi. Tulemuseks on kaks ühes lahendus – eelkõige praktilisus ja pealekauba esteetilisus.

The acoustics also needed to be solved. As no sound-damping materials had been added under the mall’s ceilings and the interior walls between tenants only extended halfway to the ceiling, the noise from the surroundings had to be absorbed. Perforated plasterboard walls were used for this purpose; the decorative curved ceiling also performs this function. The result is a two-in-one solution – above all practicality, with aesthetics thrown in.

T1 Tokumaru sisekujundus oli nii arhitektidele kui ka meile tellijana ambitsioonikas väljakutse. Väiksele akendeta pinnale tuli mahutada toimiv köök ja 50-kohaline restoran. Tulemus on aga üle ootuste hea. Hiljuti pärjati meid T1 Mall of Tallinna ilusama söögikoha tiitliga, mis on meile suur tunnustus. T1 Tokumaru sai Jaapani-päraselt minimalistlik, hubane, samas pilkupüüdev. Oleme samade arhitektidega töötanud oma esimese restorani avamisest saadik ja see on juba meie viies ühine projekt. Aastatega tekkinud sünergia peegeldub ka tulemuses. The interior design of the Tokumaru restaurant location in T1 shopping centre was an ambitious challenge for both the architects and us as the customers. The small windowless unit had to accommodate a working kitchen and a 50-seat restaurant. The result was better than expected. We recently received the title of most beautiful restaurant at T1 Mall of Tallinn, which is a big feather in our cap. T1 Tokumaru turned out minimalist in a Japanese style, cosy, and also striking. We have worked with the same architects since we opened our first restaurant and this was our fifth project together. The synergy created over the years is reflected in the outcome. Daigo Takagi, Tokumaru restoraniketi omanik / owner of the Tokumaru restaurant chain

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Restoran Ülo Ülo Restaurant Kalamaja linnapoolsesse serva, uhiuude majja tehtud taimetoidurestoran Ülo eristub konkurentidest nii tolerantse lähenemise (valikus leidub siiski liha- ja kalatoite) kui ka veidi kõrgema hinna-kvaliteedi suhte poolest. Hipiliku mainega Kalamaja liigub üha rohkem mainstream’i poole– see peegeldub ka siinses õhkkonnas, kus sisekujunduse uuemad trendid kenasti esile tulevad. Kujunduse loonud omanike sõnul tuli neil esmajoones arvestada restorani asukohaga kortermaja alumisel korrusel: lahtiolekuajad, pidude välistamine, ventilatsiooni viimine katusele jne. Sissepääs hoone esiküljel paikneva hooviterrassi kaudu võimaldas hästi restorani linnaruumiga siduda – suvel muutubki ruum järk-järgult alates tänavaasfaldil asuvatest laudadest läbi puitpõrandaga terrassi kuni siseruumini välja. Proovikiviks kujunes asjaolu, et restorani põrandapind paikneb tänavatasapinnast allpool. Astmeline tasapindade muutumine läbi terrassi allapoole ja sees taas kõrgemale tekitab täiendavaid tsoneerimisvõimalusi ja näitab ilmekalt, kuidas puudusest voorus teha. Tänapäevale kohaselt on restoranil suured vitriinaknad ja valubetoon põrandal. Tasakaaluks on seintel ja laes koha leidnud põrandalaudadena naturaalne tamm, mis rõhutab menüü tavapärasest eristuvat kontseptsiooni. Värskust lisavad roheline keraamilise plaadiga kaetud sein, efektiks plaatide diagonaalne asetus, ja arvukad toataimed, sh trendikad akantused. Puidust mööblile sekundeerivad üksikud plastikust disaintoolid, betoonpõranda kargust mahendavad idamaised vaibad.

ASUKOHT / LOCATION: Kopli 16, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Steve Heinlo, Ville Jehe, Indrek Unt; ARHITEKTUUR: Kauss Arhitektuur. EHITAJA / BUILDER: Jaan Valtin (KMG Inseneriehituse). FOTOD / PHOTOS: Terje Ugandi ajakirjale Diivan.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

This vegetarian restaurant located on the edge of Kalamaja neighbourhood close to the city centre stands out from its competitors because of its non-purist approach (there are a few meat and fish dishes) and slightly higher price-to-quality ratio. Kalamaja, known as a hipster neighbourhood, is mainstreaming now – and this is also reflected in the local atmosphere where the latest interior design trends are nicely showcased. The owners who created the design said they first had to take into account the restaurant’s location on the lower level of an apartment building, which meant different opening hours, no after-hours parties, and also required ventilation to have a roof outlet. The entrance through the courtyard terrace in the front of the building allowed the restaurant to be integrated well with the urban fabric – in summer, the area changes gradually from the tables on the street asphalt, then the terrace with wood floors, finally the interior. The big challenge was the fact that the restaurant’s floor is below street level. The solution – to have the terrace slope downward and then rise higher in the interior – creates additional possibilities for creating different zones and shows expressively how to turn a shortcoming into a virtue. As is the norm today, the restaurant has large showcase style windows and a poured concrete floor. As a balance, natural oak is used for walls and ceiling, which emphasizes the menu’s distinctive, unconventional concept. Freshness is contributed by a wall covered with green ceramic tile, with tiles laid diagonally as a special effect, and numerous house plants, including trendy acanthuses.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The wood furniture is complemented by a few plastic designer chairs, the coolness of the concrete floor is softened by oriental carpets.

Sentimeetri täpsusega funktsionaalseks planeeritud köögis on uudse lahendusena kasutatud mööblialuseid n-ö vundamente, mis on valatud otse põrandale. Nii vähenes märkimisväärselt puhastatav põrandapind. Nüüdisaegne Ülo teab, kuidas tervislikult toituda ja kui tähtis on keskkond, kus seda teha. Uued trendid ja harjumused tulevad ja lähevad, aga vanu tuleb ka austada. Ja seda ilma neisse kinni jäämata. Seepärast ongi selles pea pool sajandit tagasi populaarse meesterahva nimega kohas rõhutatult värske ja tänapäevane sisu. Nii taldrikul kui interjööris, nagu ütlevad omanikud.

100

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The kitchen, planned out to a centimetre’s precision so as to be as high-functioning as possible, makes use of furniture “foundations” poured directly onto the floor – a novel solution. This significantly reduced the amount of floor space that needs to be cleaned. The new Ülo knows about healthful diets and how important the environment is for healthy eating. New trends and habits come and go, but old traditions are to be honoured, just without getting stuck on them. That is why this establishment, bearing a man’s name popular half a century ago, is fresh and modern on the inside. That is true for both the dishes and the interior design, the owners say.

Ülo on hea kombinatsioon väga heast teenindusest, õdusast interjöörist ja maitsvast toidust. Sind võtab alati vastu rõõmsameelne teenindaja, kes juhatab su mõnusa tänavavaatega valgusküllasesse tiiba või veidi privaatsemasse rohelisse ruumi. Ülo poleks Ülo ilma tähelepaneliku ja väga professionaalse personalita, kes toob iga kord laia naeratuse suule. Ülo on tabanud hästi Kalamaja õhkkonda: see on energeetiline, rõõmsameelne ja pole ülepingutatud. Ülo is a good combination of excellent service, a cosy interior and delicious food. You’ll be welcomed in by a cheerful server who will lead you to a well-lighted wing with a nice view of the street or a somewhat more private green room. Ülo wouldn’t be Ülo without attentive and consummately professional staff, always with a wide smile. Ülo has captured the atmosphere of Kalamaja: energetic, cheerful and never strained. Liivi Haamer, sage külastaja / frequent patron of the restaurant

R U U M I P I LT 2 0 1 9

101

Sisekaitseakadeemia Academy of Security Sciences Üle mitme aasta valmis meil taas üks uus kõrgkoolihoone – Sisekaitseakadeemia. Pirita-Kose ja Lasnamäe vahele peitunud uus kompleks sai välisilme arhitektuurivõistlusel välja valitud töö põhjal. Võitjalt, büroolt Architect11 oodati ka sisearhitektuurset lahendust. Sisekaitseakadeemia uue hoone arhitektuurne kontseptsioon on väga dominantne, selge ja karge, betoonine, klaasine ning range. See koosneb üksteise suhtes nihkesse lükatud tahukatest, mis eraldavad eri funktsioonidega osi ja lubavad väga suure mahu juures rikkalikku päevavalgust kõikjale. Hoone sisemusele mõeldes tundus sisearhitektidele, et taoline kõva koorik peab midagi sisemist kaitsma (sõnamänguliselt siis „sisekaitse”) ja samas saavutama tasakaalu välisega. Märksõnadeks said betoon, must metall, puit, hele ruum kontrastsete detailidega ja võrk. Kuna tellija põhiline soov oli ratsionaalsus ja funktsionaalsus, siis algas plaanilahenduse optimeerimise töö. Võistlusel esitatud 14 000-ruutmeetrisest hoonest pidi ideaalis saama 10 000-ruutmeetrine. Seda eesmärki lõpuni täita aga ei olnudki võimalik ja nii jäädi umbes 12 000 juurde pidama. Tegijate sõnul oli põnev ja uudne kujundada täiesti seninägematute funktsioonidega ruume, nagu tuleteater, minivangla jne, mille juures polnud varasemast kogemusest suurt abi. Siseruumis on arhitektuursed ruumimahud esile toodud värvitonaalsustega, et suures majas liikudes oleks tänu materjalide rütmile parem orienteeruda. Samuti rõhutavad eri materjalid maja arhitektoonikat.

ASUKOHT / LOCATION: Kase 61, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Maarja Varkki, Hannelore Kääramees, Elina Steinpilm (Arhitekt11). ARHITEKTUUR / ARCHITECTURE: Eero Endjärv, Illimar Truverk, Janar Toomesso, Katrin Vannas, Hannelore Kääramees; kaasa töötas Karl Kiisel (Arhitekt11). TELLIJA / CLIENT: Sisekaitseakadeemia. EHITAJA / BUILDER: Nordecon. FOTOD / PHOTOS: Maris Tomba.

102

R U U M I P I LT 2 0 1 9

For the first time in several years, a new building for a higher education institution has been completed in Estonia, this one for the Academy of Security Sciences. The exterior look of the new complex between Pirita-Kose and Lasnamäe stems from an entry selected at an architecture competition. The winner, the offices of Architect11, was also required to propose the interior architectural design. The architectural concept of the new Academy of Security Sciences building is very dominant, clear and crisp, concrete and glass, there is a severity about it. It consists of geometric solids that have been arranged in a shifted pattern with regard to each other. They separate parts of the building with different functions and enable ample sunlight to reach everywhere in the large building. Thinking about the interior, it seemed to the interior architects that such a hard shell should protect something on the inside (the Estonian name of the academy is Internal Defence) and achieve a balance with the external parts. Concrete, black metal, wood, light room with contrasting details and metal mesh became the keywords. As the customer mainly wanted rationality and functionalism, the next task was to optimize the design. The 14,000-square-metre building entered at the competition had to ideally be pared down to 10,000 square metres in area. This goal could not be met completely, however, and a happy medium of 12,000 was chosen. The people who worked on the project said it was fascinating and novel to design interiors with completely unprecedented functions such as a so-called

R U U M I P I LT 2 0 1 9

103

Arhitektuursete hooneviilude moodustatud keskses aatriumis on kaitstuna peidetud õrn tsenter, metallskulptuur: väga eriline kuldne seeme – hõõguv südamik. Sellest sai justkui Kaaba motiiv (arhitekt Eero Endjärve tõmmatud paralleel; Kaaba on Mekas paikneva Suure mošee õuel olev kuubikujuline ehitis). Särav metallpind toob puhtale betoonile vastandudes aatriumisse esinduslikkuse ja ajatu meeleolu, andes samas edasi ruumilist informatsiooni, et oleme hoone kõige kesksemas asukohas. Interjööris tervikuna on hallile betoonpinnale tasakaaluks õhuline, kuid tugev volditud metallvõrk. Sisearhitektuurse lahenduse eesmärk oli mitte sekkuda liialt tervikusse – ruum loob ennast ise arhitektuurse vormi kaudu. Soov oli eksponeerida betooni, hoone läbipaistvust, huvitavaid vaateid eri nurkade alt ning anda kadettidele modernne õppekeskkond.

104

R U U M I P I LT 2 0 1 9

fire theatre, miniature prison, etc., where their previous experience was not of much use. The interiors’ architectural volumes were highlighted with colour tonalities to make it easier to navigate in the building. The different materials also emphasize the architectonics of the building. A delicate centre, a metal sculpture, is nestled in the central atrium formed by the architectural building slices: this is a very special golden seed, a glowing core. Architect Eero Endjärv drew a parallel between it and the Ka’aba in Mecca. The shining metal surface in contrast to the pure concrete brings a sense of prestige and timelessness to the atrium, while conveying spatial information that we are in the most central location in the building. As a whole in the interior, an airy but strong creased metal mesh counterbalances the grey concrete surface. The purpose of the interior architecture was not to intervene too much in the whole, but to let the space create itself through the architectural form. The desire was to showcase the concrete, the building’s transparency, the interesting views from different angles, and to give cadets a modern study environment.

Akadeemial tekkis vajadus spetsiaalselt kooli eripära ja õppeviisiga arvestava hoone järele. Soovisime arhitektuurset lahendust, kus loov keskkond kannaks akadeemia väärtustega sobivat kuvandit nüüdisaegsest ja innovaatilisest õppeasutusest, mõjumata samas sõjaväelise ja suletuna. Tihedas koostöös autoritega sündiski hoone, kus ruumiliigendatus ja materjalid loovad selge, askeetliku ja samas praktilise ning hubase keskkonna. The Academy needed a building that would specially take into account the school’s character and teaching methods. We wanted an architectural design where the creative environment would project an image consistent with the academy’s values of a contemporary and innovative institution without seeming militaristic or like a restricted zone. In close cooperation with the architects, a building was born where the segmentation of spaces and materials create a clear, ascetic and yet practical environment that is full of atmosphere. Peeter Tambu, tellija esindaja, SKA nõunik, arhitekt / representative of the customer, Academy of Security Sciences adviser, architect

I korruse plaan Ground floor plan

R U U M I P I LT 2 0 1 9

105

Tallinna Tehnikakõrgkool Tallinn University of Applied Sciences Tallinna Tehnikakõrgkooli stalinistlik hoone rabas oma süngusega paljusid, kellel on olnud põhjust sinna siseneda. Seda suurem on üllatus nüüd. Ruumiline metamorfoos, mis seal aset on leidnud, viib kooli fuajee hoopis skaala teise otsa, üllatades valguse ja helgusega. Ja see on alles sissejuhatus. Eraldi esiletoomist väärib kooli valmisolek korraldada arhitektuurikonkurss, mis toimuski 2014. aastal (oma roll oli siin arhitektuuriinstituudi õppejõududel), sest oleks ju saanud ka lihtsamalt. Võidutöö autorid arhitektuuribüroost KAOS lähenesid stalinismiaegsele hoonele revolutsiooniliselt, luues palju avatud ja valgusküllaseid ruume üliõpilastele ja tuues personaliruumid neile lähemale. See saigi konkursi võidutöö üheks trumbiks. Kui projekti hakati aga ellu viima, tuli tõdeda, et nii suurteks uuendusteks pole kool tegelikult valmis. Personaliruumide asukohta muuta ei soovitud ja üliõpilaste vaba aja veetmise ala järele polnud vajadust. Otsustav oli ka eelarve, nii et koolimaja hakati taastama järk-järgult, alustades liftist ja trepihallist ning jõudes siis fuajee ja personaliruumideni. Klassiruumid ja saal on veel ootel. Kõige enam avaldavad muljet fuajee ja trepid. Esmalt oli siia helge mulje loomiseks vaja juurde saada päevavalgust. Selleks disainiti klassiruumide ja kabinettide koridoripoolsed seinad võimalikult läbipaistvad ja klaasised. Liftid on samuti klaasseintega, nii et senised pimedad trepikäigud muutusid ootamatult avaraks ja valgusküllaseks. Õhulisust ja hõljuvust peeti silmas ka valguslahendusi disainides: lagedes stukkdekoore ja kassette välja valgustavad profiilvalgustid on justkui mustad hõljuvad jooned,

ASUKOHT / LOCATION: Pärnu mnt 82, Tallinn. AUTORID / AUTHORS: Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Kaiko Kerdmann (KAOS Arhitektid). TELLIJA / CLIENT: Tallinna Tehnikakõrgkool. EHITAJA / BUILDER: Jaak Lõhmus (Montreco). FOTOD / PHOTOS: Maris Tomba.

106

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The dark and forbidding nature of the Stalinist building of the Tallinn University of Applied Sciences astonished many who had reason to enter here. The surprise is thus all the greater now. The architectural metamorphosis that has taken place moves the foyer of the school to the other end of the spectrum, startles with its light and brightness. And that is only the lead-in. The school’s readiness to hold an architecture competition – it ended up occurring in 2014 and the architecture institute’s teaching staff had their role to play here – deserves mention, because it could have chosen an easier route. The architects from KAOS whose entry won took a revolutionary approach to the Stalin-era building, creating many open and light-filled spaces for students and bringing the staff areas closer to them. This became one of the trump cards for the winning entry. When the project began to be carried out, it had to be noted that the school wasn’t really ready for such major innovations. There was no desire to change the location of the staff rooms and there was no need for a recreational area for the students. The budget was also a decisive factor, so the school building began to be restored gradually, starting from the elevator and the stairwell and moving on to the foyer and staff rooms. The classrooms and hall are still waiting their turn. The foyer and stairs are the most impressive. The building needed daylight to be able to foster the light and bright impression. To accomplish this, the classroom and office walls on the hallway side were made as transparent and glazed as possible. The lifts likewise have glass walls, so that the

R U U M I P I LT 2 0 1 9

107

mis teevad peegelduvat valgust luues interjööri valgemaks. Fuajee on nüüd läbini valge, selle taustal loovad läbimõeldud kompositsiooni üksikud graafilised mustad jooned. Ajalooline arhitektuur on oma valevuses toodud esile hoopis uues võtmes ning on varasemast väärikam ja esinduslikum, võimaldades esile tulla ja eristuda ruumi tänapäevastel elementidel – sisustusel ja valgustitel. Tänu rikkalikule seinapinnale saab seda ruumi kasutada ka galeriina. Dialoog vana ja uue, mastaapse arhitektuuri ja modernse minimalistliku sisu vahel annab edasi sõnumi nüüdisaegse kõrgkooli avatusest ja oskusest hoida väärtuslikke traditsioone.

formerly dark stairwells unexpectedly became spacious and full of light. Airiness and a feeling of floating were qualities borne in mind in designing the lighting. The moulded lights that illuminate the stucco decorations and coffered ceilings are like black, floating lines that make the interior brighter by creating reflective light. The foyer is now completely white, with just a few graphic black lines creating a designed composition in the backdrop. The historical architecture is now highlighted in a new angle and it is more dignified and presentable than before, allowing the contemporary elements of the interior – the furnishings and lightings – to stand out. Thanks to the abundant wall spaces, this area can be used as a gallery, too. The dialogue between old and new, largescale architecture and modern minimalist content convey a message of the openness of the contemporary higher educational institution and its ability to preserve valuable traditions.

Oleme arhitektidega väga rahul, tulemus meeldib nii kasutajatele kui ka külalistele. Ruumi avardamine ja naturaalsete materjalide kasutamine on stalinistliku arhitektuuriga pimedapoolsest vestibüülist teinud kõrgkooli miljöösse hästi sobiva stiilse, valgusküllase ja funktsionaalse ruumi. Tänu heale koostööle arhitektidega ei ole vestibüül enam transiitala, mis tänavalt tulles kiiresti läbitakse, vaid ka ajaveetmise koht, mis tervitab sisseastujat hea emotsiooniga ja kus me korraldame kunstinäitusi, vastuvõtte ja muid sündmusi. We’re very satisfied with the architects, both users and visitors like the result. Making the space more spacious and using natural materials have turned a fairly dark vestibule with Stalinist architecture into a stylish, lightfilled and functional room that is well suited to a higher education institution’s environment. Thanks to good cooperation with the architect, the vestibule is no longer a transit area that one quickly passes through on the way in; it’s a place where to hang out that gives people who walk in an emotional boost and where we hold art exhibitions, receptions and other events. Tarmo Sildeberg, finants- ja haldusdirektor / director of finance and administrative affairs

108

R U U M I P I LT 2 0 1 9

I korruse plaan Ground floor plan

GSPublisherVersion 1082.0.45.7

R U U M I P I LT 2 0 1 9

109

Theatrum Theatrum 15. sajandil dominiiklaste kloostri viljaaidaks ehitatud hoone on pärast kloostri likvideerimist täitnud laofunktsioone, sealhulgas linna relvalao oma. Markantseimad on autoremonditöökoda 1930. aastatel ja kinomehhaanikatehas nõukogude ajal. 21. sajandisse jõudis hoone üsna väsinud olekus, üksnes esimese korruse populaarne söögikoht Kloostri Ait oli pisut esinduslikumas vormis. Kogu maja hõlmanud kapitaalne restaureerimistöö sai alguse 2017. aastal. Siseruum puhastati lisandustest ja rajati tänapäevane teater black-box’i tüüpi saali ja abiruumidega. Esimese korruse söögikoht täidab ka fuajee funktsiooni. Kujunduse teljeks on enesestki mõista läbi kahe korruse kõrguv teatrisaal, mis sai just nii suur kui selles hoones üldse võimalik. Üks külgsein jäi täielikult paekivist ja oma skulpturaalse vormi ning seinaorvadega on see lahenduse uhkeim element. Võimalik, et ka osa mõnest tulevasest lavakujundusest, nagu loodab Ra Luhse. Kuna ajaloolise hoone maht oli piiratud ja eelarvegi napivõitu, on paljud ruumid ristkasutuses. Prantsusmaalt pärinevad teisaldatavad tribüünid mahutavad 128 vaatajat ja võimaldavad mänguala mitmel viisil planeerida, sealhulgas ka kogu saali toolidest vabaks jätta. Akustika juures oli abiks Linda Madalik. Erinevad seinamaterjalid, paekivi, puit ja betoon loovad koosmõjus väga hea helipildi.

ASUKOHT / LOCATION: Vene 14, Tallinn. AUTOR / AUTHOR: Ra Luhse. PROJEKTEERIMISMEESKOND / STRUCTURAL DESIGN TEAM: Jekaterina Kljutšnik (Arhitektuuribüroo Luhse&Tuhal), Heli Ernesaks, Mark Fink, Riina Ernesaks, Katrin Baumann, Manuel Cortes Fenollar (FE Arhitektid); kaasa töötas / with contributions from: Lilja Blumenfeld, Aive Sarapuu, Marius Peterson, Reho Pakats, Alar Vinkel. MUINSUSKAITSE JÄRELEVALVE / HERITAGE BOARD OVERSIGHT: Henry Kuningas, Boris Dubovik, Reho Pakats. OMANIKU JÄRELEVALVE / OWNER’S SUPERVISION: Alar Vinkel. TELLIJA / CLIENT: SA Theatrum. EHITAJA / BUILDER: Rein Murumägi (Eviko). FOTOD / PHOTOS: Kaido Haagen.

110

R U U M I P I LT 2 0 1 9

Originally built as a granary for the Dominican Monastery in the 15th century, it served as a warehouse after the monastery was closed and later was the city’s armoury. A car repair garage in the 1930s and cinema mechanical shop in the Soviet period were some of the more unusual uses. The building entered the 21st century in quite distressed state, as only the popular restaurant on the ground floor, Kloostri Ait, was in slightly more presentable condition. A major renovation of the entire building started in 2017. The interior was scrubbed of all additions and a modern black box type theatre and auxiliary spaces were established. The restaurant on the ground floor also serves as a foyer. The theatre hall rising through two storeys is the design axis, naturally. It was made as big as possible for such a building. One lateral wall was completely of limestone and with its sculptural form and wall recesses, it was the grandest element in the solution. It could be part of some future stage design, Ra Luhse hopes. As the volume of the historical building was limited and the budget was also small, many rooms are in cross-use. The movable seating from France holds 128 viewers and lets the performance area be planned in a number of ways, including removing all chairs from the hall. Linda Madalik helped with the acoustics. The various wall materials, limestone, wood and concrete together create very good acoustic qualities.

R U U M I P I LT 2 0 1 9

111

Sisearhitektuuri lähtepunktiks kujunes Ra Luhse sõnul neutraalse taustsüsteemi loomine väärikale keskaegsele hoonele, eksponeerides siseruumis võimalikult palju ajaloolisi detaile, millest mõned on ka seintel. Värvid valiti vastavalt traditsioonilisele ettekujutusele teatrist: must ja punane. Valgustite valgust peegeldav siseosa on aga kuldne, sest teatrivalgus peab olema soe ja kiirgav. Veidike tehnitsistlikku joont lisavad kohvikus ja vestibüülis mustaks värvitud metallist kandetalad ning valgustid, mis on teatriprožektorid ja võimaldavad külastajatelgi rambivalgusest osa saada. Kohvikus meenutab kunagisi hiilgeaegu postmodernistlik kamin, mis vahetas vaid veidi asukohta.

112

R U U M I P I LT 2 0 1 9

The point of departure for the interior architecture, according to Ra Luhse, was the creation of a neutral reference system for the distinguished medieval building, displaying as many historical details as possible in the interior, some of which are on the walls as well. The colours were selected based on traditional ideas of what a theatre is: black and red. The part of the interior that reflects light from the lighting is golden, because light in a theatre has to be warm and radiant. In the café and vestibule, the black-painted load-bearing beams and lighting (theatre spotlights that allow the visitors to also partake of the dazzle of the stage) add a little bit of a technicistic flavour. In the café, the glory days of the past are recalled by a postmodernist fireplace, which was moved to a slightly different location.

Maja südameks on teatrisaal, kõik ülejäänud ruumid on selle teenistuses. Teatrisaali keskaegsete niššidega paekivisein koos vastasseinaga, kus kulgeb kaks aknarida, on teatritegijatele väga inspireeriv keskkond. Ehkki kõrvalruumid on nukumaja mõõtudes, on kõik hädavajalik olemas ja kujundus koduselt hubane. 25 aastat kestnud teekond unistusest oma teatrimajani on olnud Theatrumi jaoks erakordne kogemus. Tuhat tänu meeskonnale! The heart of the building is the theatre and all other rooms are dedicated to servicing it. The theatre’s limestone wall with medieval niches along with the opposite wall with two rows of windows is a very inspiring environment for theatre people. Although the rooms to the side are practically dollhouse-sized, everything essential is here and the design is home-like. Theatrum has been dreaming of its own dedicated theatre building for 25 years and now it has come to fruition. Thousand thanks to the team! Aive Sarapuu, Theatrumi tegevjuht / managing director, Theatrum

R U U M I P I LT 2 0 1 9

113

VELLO ASI NIMELINE TUDENGIPREEMIA / VELLO ASI STUDENT PRIZE Vello Asi on olnud aastakümnete vältel võtmepersoon sisearhitektuuritudengite koolitamisel, nende kujunemisel isiksuseks ning oma ala professionaaliks. Tema põhimõtted, eetika ja suhtumine töösse ja loomingusse on väärtushoiakud, mida loodame näha ka tänaste noorte sisearhitektide juures. Seega antakse seekordne tudengipreemia välja Vello Asi nimelisena. Tudengipreemia on žüriiväline preemia ning see antakse välja Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna koostöös. Over the decades, Vello Asi has been a key figure in the education of interior architecture students, and guiding their development to personalities and professionals in their field. His principles, ethics and attitude towards his work and art are values that we hope to see in today’s young interior architects as well. This year’s student prize is called the Vello Asi Prize. The student prize is a prize not bestowed by the jury; it is awarded in cooperation between the board of the Association of Interior Architects and the Estonian Academy of Arts Department of Interior Architecture.

Kirke Kalamats on sihikindel, otsustav, motiveeritud, positiivne ja kiire ning tema suhtumine töösse on muljetavaldav. Kirke Kalamats is determined, decisive, motivated, positive and efficient, and her attitude toward the work is impressive. Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond / Estonian Academy of Arts, department of Interior Architecture Vaateplatvorm Roog / Roog observation deck. Fotod / photos: Tõnu Tunnel

Kirke Kalamats Kirke Kalamats Olen Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri bakalaureuseõppe lõpetanud tudeng ja õpin nüüd samal erialal magistri esimesel kursusel. Oma töödes kipun ma otsima kontekstipõhiseid lahendusi, mis saaksid tuua meie igapäevaellu uut kvaliteeti. Samuti huvitavad mind sotsiaalsed probleemid ja noortega tegelemine.

114

R U U M I P I LT 2 0 1 9

I am a graduate of the interior architecture bachelor’s degree programme at the Estonian Academy of Arts and I am now in my first year of the master’s programme in the same field. In my work, I tend to seek context-based solutions that could bring new qualities to our everyday life. I am also interested in social problems and working with youth.

Vaateplatvorm Trepp / Trepp observation deck. Projektijuht / project manager Kirke Kalamats. Kaasautorid / collaborators: Henri Papson, Eri Rääsk, Elin-Harriet Helemäe, Sander Joosep Siigur, Linda Zupping, Sandra Mirka, Maria Helena Luiga, Elis Rumma, Vera Gonchugova, Emely Mihkelsoo, Tuuli Kurvits, Mari Uibo. Fotod / photos Oliver Soostar, Päär-Joonap Keedus. All / bottom: Lõputöö "Meie lasteaed" / Final thesis: "Meie lasteaed" (Our Kindergarten) Vasakul / left: teater "Kosmos" / Kosmos Theatre

R U U M I P I LT 2 0 1 9

115

ESL tänab toetajaid

... ja heategijaid

Kvaliteetse valguse poole ...

AS Moodne Valgustus

www.valgustus.ee

Tallinna näidistesaal Tartu näidistesaal

Rävala pst 7 Teguri 37B

K I N D EL VA L I K A A S TAT EK S Sisustussalong: Tedre 55, Tallinn / + 372 661 7320 Projektimüügisalong: Rästa 18, Tallinn / + 372 662 7070 tallinn@elkemoobel.ee / www.elkemoobel.ee

tel. 667 6670 tel. 7300 812

Proovi k toonites a trit

Uued Sadolin Ambiance sisevärvid, toonikollektsioon ja toonitestrid eriti nõudlikule maitsele. Abiks idee visualiseerimisest teostuseni.

PONDERO A reflection of our time A flirt with the shape of the retro fluorescent lamp, but in a modern and urban shape. That is the Pondero; a pendant luminaire in a body of untreated steel with aluminium gables. Already a contemporary classic from Fagerhult.

www.floorin.ee www.floorin.ee

Valgustuse uus tase Ühenda valgustid ja meeleolu. Plug & Light tehnoloogia viib valgustidisaini uuele tasemele. Perfektselt hämarduvad LED valgustid on kasutatavad kohtvalgustina ning on hõlpsasti asendatavad teiste seinavalgustitega. JUNG.EE

Armsad sõbrad, täname 25 valgusküllase aasta eest!

KAUPLUSED

ESINDUSSALONG TALLINNAS Pärnu mnt. 139C. Standardi maja

TARTUS Sõbra 54

TALLINNAS Järve Keskus

TARTUS Sisutus E-Kaubamaja

LISAINFO: HEKTOR.EE

KAS TEADSID, ET LINCONA ON EESTI SUURIMA VALIKUGA VAIPKATETE PAKKUJA? KATANA TECHNOLOGIES OÜ KONTOR TALLINNAS NOBLESSNERI LINNAKUS SISEARHITEKT: LIINA VAINO (LENNUK SISEARHITEKTID) FOTO: KRISTIINA VASAR TOODE: MILLIKEN CLERKENWELL

Hea disain kõneleb enda eest! www.berker.com maaletooja: Silmani Elekter AS www.silman.ee

pistikupesad ja lülitussüsteemid

Kvaliteetne ja usaldusväärne

Projektimüük: Pärnu mnt 139c (II korrus), Tallinn +372 5686 635 / projekt@sunorek.ee

ROHKEM RUUMI ELADA

Salongid üle Eesti / www.sunorek.ee

tankindoor.ee

Uus sisustussalong Uus sisustussalong www.homeconcept.ee www.homeconcept.ee

Pärnu mnt mnt 141 Pärnu Delta Plaza Plaza Delta

www.nordicwood.ee

Ruumipilt koondab traditsiooniliselt Eesti sisearhitektuuri paremiku Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiate nominentide näol. Valiku hulka kuuluvad peamiselt erineva funktsiooniga terviklikud avalikud ruumilahendused, töökeskkonnad, koduinterjöörid ja ka näitused. Siin on ülevaade enam kui kahekümnest valdavalt möödunud aastal valminud tööst, mis tekitavad mitmekülgse pildi meie sisearhitektuuris tooni andnud kujundusideedest ja -keelest. Ruumipilt traditionally surveys the best works of Estonian interior architecture by featuring the nominees for the Estonian Association of Interior Architects annual prizes. The selection mainly includes integral public interior designs with different functions, work environments, home interiors and exhibitions. This is an overview of more than 20 works, most completed last year, which foster a multifaceted view of the design ideas and vernacular that set the tone in Estonian interior architecture.