2021 nr 1

Regionaalhaigla AJAKIRI

Uued võimalused ajuinfarkti diagnostikas ja ravis

Traumakeskus – traumasüsteemi

tuksuv süda

2021 nr 1

Sergei lugu: päev, mis muutis kõik Dr Vahur Valvere, sihikindel vähi ohjaja Revolutsioon ateroskleroosi ravis Reportaaž koroonaravi eesliinilt

JUHTKIRI

6

Head uut aastat!

2021

on alanud lootusrikkalt, COVID-19 vaktsiini saajate hulk Regionaalhaiglas täieneb iga päevaga. Vaktsineerimine annab meditsiinitöötajatele vajaliku kindlustunde püsida tervena tööl ja aidata meie patsiente raviteekonnal. Ajakirjanikud satuvad COVID-osakonda harva, kuid seekord tegime erandi – põhjalik reportaaž toob teieni COVID-osakonna mured ja rõõmud läbi arsti, õe, hooldaja ja tervenenud patsiendi pilgu.

Kuigi koroonakriis on haigla igapäevarütmi tugevalt mõjutanud, jagub meil uudiseid siiski erinevatesse ravivaldkondadesse. Anname neist ülevaate ka käesolevas numbris.

Avaloos kirjutavad prof Peep Talving ja dr Sten Saar Regionaalhaigla rollist Põhja-Eesti traumasüsteemi arengus. Teadusuuringute tulemused selles vallas on paljutõotavad ja näitavad, et aktiivne arendustegevus Regionaalhaigla traumakeskuses on olnud efektiivne. Oma tervenemise loo räägib traumapatsient Sergei, kes toodi Regionaalhaiglasse raskete kuulihaavadega ning kelle elu suutsime päästa tänu ööpäeva­ ringsele traumatiimi valmisolekule ja tugevale koostööle. „Heade kolleegide abita ei tee arstiabis suurt midagi,“ nendib üks paljudest Sergei elu päästnud arstidest. Kogukonnatunnetuse tugevdamiseks avame jaanuaris traumaportaali aadressil www.traumakeskus.ee.

Kirjutame vähiravi arengusuundadest ning suurest tööst, mida selles vallas on pikkade aastate jooksul teinud dr Vahur Valvere nii Regionaalhaiglas kui ka riiklikul tasandil. Ka eesseisvad tööplaanid on ambitsioonikad. Häid sõnumeid on insuldiravis, tänu KT-perfusiooni­ uuringutele saavad abi ka need patsiendid, kes varem poleks ravi saanud. Meie neuroloogid, radioloogid ja meditsiinitehnika valdkonna esindajad annavad põhjaliku ülevaate uutest võimalustest.

Toredaid lugemiselamusi!

Stina Eilsen, sisuturunduse juht

14

Sisukord 2 Juhtkiri 3 Pöördumine 6 Regionaalhaigla roll Põhja-Eesti

traumasüsteemi arengus

10 Päev, mis muutis kõik 14 Raugematu ind COVID-

osakonnas 20 Vähi ohjaja dr Vahur Valvere:

„Onkoloogia on meeskonnatöö“ 24 Olulised sammud

ajuinfarkti ravis 28 Uued võimalused

ateroskleroosi diagnostikas

ja ravis 34 Haigla arhiiv hoiab

olulist ja põnevat 36 Võlurist vägevam

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

2

Regionaalhaigla  1/2021

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

PÖÖRDUMINE

Head kolleegid!

V

äljakutsete rohke aasta oli see 2020!

Aasta algas kibekiirete ettevalmistustega, suvel-sügisel andsime suure­ päraselt hoogu plaanilisele ravitööle ja viimastel kuudel toimus nii aktiivne plaaniline ravitegevus kui ka COVID-patsientide ravi.

Tänan kõiki suurepärase panuse eest ja loodan siiralt, et see entusiasm jätkub 2021. aastal.

Võtan aasta 2020 kokku sarnaselt meie e-aastalõpupeo kõnes räägituga. Aasta märksõnadeks on kommunikatsioon ja koostöö, seda nii Regionaalhaiglas, meie tütarhaiglatega kui ka organisatsiooniväliste isikute ja avalikkusega.

Aasta 2020 näitas, kui oluline on nii majasisene kui ka majaväline kommunikatsioon ning tõenduspõhise meditsiini ja selle võimalustest teavitamine. Tänavune aasta näitas meile eriti, olgu maskivastaste näitel, kui oluline on meie sõnum. Me olime väga nähtavad teaduspõhise meditsiini esindamisel meedias, me olime väga nähtavad, et õpetada avalikkust COVIDi teemadel, me olime väga nähtavad, toomaks esile ka neid proovikive, millega haiglad 2020. aastal silmitsi seisid, ning seda, milliseid ettevalmistusi tegime ja millised ülesanded on meil veel ees. Meie üheks proovi­kiviks oli sisekommunikatsioon ja ka siin võin olla uhke. Töötajate teadmatus võis tulla ainult töötaja enda huvipuudusest informatsiooni järele. Suur tänu meie kommunikatsiooniteenistusele ja kõikidele, kes käisid välja ideid ja aitasid sõnumit edastada. Õnnitlen veel kord aasta kõneisikuid Helis Pokkerit ja Mait Altmetsa suurepäraste tele- ja raadioesinemiste eest avalikkusele. Eraldi soovin esile tõsta meie kolleege: Lilian Lääts, Peep Talving, Margus Viigimaa, Kristiina Põld, Vassili Novak, Meelis Roosimägi.

Kevadise dokumentaalfilmi kontekstis tooksin välja Kristo Eriksoni, Helen Ilumetsa, Eve Härma, HansErik Ehrlichi ja Ülo Kivistiku panuse.

Erakorraline aasta ja erakorralised inimesed. Aastale 2020 tagasi vaadates on meil palju tohtreid, keda esile tuua. Iga tohter, kes meil töötab, on väärt kiitust, sest see on meeskonnatöö. Tohter peab olema olemas oma meeskonna jaoks, tohter peab olema olemas oma patsientide ja nende lähedaste jaoks, tohter peab olema olemas oma eriala ja selle arendamise

Me olime väga nähtavad teaduspõhise meditsiini esindamisel meedias.

 1/2021  Regionaalhaigla

3

PÖÖRDUMINE

Koostöö võtab aega ja energiat, aga selles peitub ka meie enda areng ja tugevus.

jaoks, tohter peab olema olemas oma töö ja eriala populariseerimiseks ja sellest teavitamisel, tohter peab olema entusiastlik. Õnnitlen veel kord meie haigla aasta tohtrit Vassili Novakut. Super töö! Täname Sind!

Haiglad ja tervishoid ei ole siiski mitte ainult arstid. Kui mõelda tagasi ka aastale meedias, siis mind paneb kurvastama see, kui ajakirjanikud, ministrid ning mõnikord ka meie ise räägime vaid arstidest. Ravitöö ja selle arendamine Regionaalhaiglas ilma õdedeta oleks mõeldamatu. 2020. aasta on õdede aasta ja meie õed on suurepäraselt silma paistnud. Olgu esile toodud meie infektsiooniõde Anne Markus, kes tegi lisatööd ka Kuressaares, või Katre Zirel, aasta ema, kes on suurepärane näide õest, kes võtab aga uusi proovikive vastu. Meenutame, et Regionaal­haigla aasta õeks kuulutasime maikuus Sigrid Jaska-Pilve ja aasta hooldajaks Marvis Mägi.

Aasta veel ja minu ametiaeg Regionaalhaiglas on läbi saamas. Koostöö, mida nägin oma ameti­ aja alguses kliinilise poole ja tugipoole vahel, oli vähene. Ka suhtlus oli kesine, isegi tugivaldkondade endi vahel. Ma olen õnnelik, et see on muutunud. Ei saa tugiüksus ilma kliinilise üksuseta, ei saa kliiniline üksus ilma tugiüksuseta ja ei saa tugiüksus teise tugiüksuseta. Oluline on koostöömeelne võrgustik ja seda me püüame oluliselt hoida ka meie juhtimiskoolituste kaudu.

Olen rõõmus selle üle, et tagasiside suhtlusvõrgustiku tekkimise suhtes on positiivselt tugev.

Samas kogu tunnustus ei pea tulema aastalõpu­ üritusel, vaid võib tulla ka kolleegilt kolleegile ja üksuselt üksusele. Super algatus meie IT poolt, kes tunnustas nende vaates parimaid, kes on aidanud IT-l saavutada tulemusi. Palju õnne aasta tugitöötajale Monica Kirspuu-Uikile, usal-

4

Regionaalhaigla  1/2021

dus Sinu arvamuste ja arvutuste vallas on majaüleselt väga suur.

Eelnev näitas, kui oluline on meie enda haiglasisene koostöö. Väga oluline on meile ka Regionaalhaigla grupisisene koostöö ehk meie tütarhaiglatega Hiiumaal, Läänemaal ja Raplamaal.

Siinkohal tunnustan Hiiumaa Haigla juhti Riina Tamme, kelle entusiasm ja positiivsus on võlunud isegi kõige vanamoelisemaid haiglajuhte Põhja meditsiinistaabis. Koostöö võtab aega ja energiat, aga selles peitub ka meie enda areng ja tugevus.

Seepärast on vaja vaadata koostööle ka väljapoole.

On koostööprojekte, mis on kestnud juba aastaid – olgu koostöö Pärnu Haiglaga onkoloogia ja hematoloogia valdkonnas; olgu koostööprojektid, mis ilmnesid eriolukorra ajal, sel aastal drooni­ projekt Threod Systemsiga või logistikaroboti projekt Tallinna Tehnikaülikooliga; olgu projekt Kunstiakadeemiaga raviteekondade muutmiseks ning sama ka Riigikantselei juures asuva innovatsioonitiimiga; olgu jätkuv koostööprojekt Arte Gümnaasiumiga, et sütitada noori entusiasmiga tervishoiuvaldkonnast. Koostöö liidab ja arendab meid ning võimaldab vaadata meie enda organisatsioonist väljapoole, õppida teiste vigadest ja õnnestumistest ning voolida välja koos innovatsiooni. Mitu pead on ikka mitu pead! Õnnitleme meie aasta koostööpartnereid Pärnu Haiglat ja Kunstiakadeemiat.

Tänan juhatuse nimel teid kõiki fantastilise panuse eest aastal 2020 – arstid, õed, hooldajad, bioanalüütikud, finantsistid, statistikud, füüsikud, turvatöötajad, hingehoidjad, sekretärid, klienditeenindajad, perenaised, kokad, autojuhid … kõik meie tööpere liikmed. Meie meeskond on tugev ja võimas. Oleme ilmselgelt teerajaja Eesti tervishoius! Hoidke end ja oma lähedasi ning üheskoos saame maha suruda ka koroonaviiruse.

Tervist ja jõudu!

Agris Peedu Regionaalhaigla juhatuse esimees

LÜHIDALT

Kasutusse jõudis suhtlemist toetav rakendus Communicare ICU Regionaalhaigla intensiivravi osakondades on kasutusel uus suhtlemist toetav rakendus Communicare ICU, mis on eeskätt mõeldud nendele patsientidele, kes ei saa rääkida ega muul viisil end väljendada, kuid on võimelised iseseisvalt rakendust kasutama. Lisaks patsientidele on rakendusest abi ka nende lähedastele ja patsiendiga suhtlevale personalile.

Projekti korraldaja, anestesioloogiakliiniku kvaliteedispetsialisti Andra-Maris Posti sõnul pakub rakenduse kasutuselevõtt leevendust mitmele probleemile. „Paber, pliiats ja tähestik, mis seni intensiivravi osakondades patsienti suhtlemisel abistasid, ei toeta täielikult patsiendi suhtlemist ümbritsevate isikutega. Kuna meie töötajate oskused ja kogemused on erinevad, võib intubeeritud või trahheostomeeritud patsiendi soovide mõistmine olla raskendatud ja aeganõudev,“ selgitas Andra-Maris Post, lisades, et olulise info ütlemata jätmine võib aga ravitulemust märkimisväärselt halvendada.

ICU Communicare’i rakenduse avalehel on rühmitatud patsiendi sagedamini esilekerkivad soovid või mured, mis esitatakse häälega. Ikoonidel on loetava suuru-

sega tekst ja illustreeriv pilt. Lisaks saab patsient kirjutada oma soove ka klaviatuuril ja need iPadi kaudu kõnes esitada.

Rakenduse kasutuselevõtt toetab patsiendikeskset ravi, selle abil saab toetada neid patsiente, kes ei saa rääkida, aidata ümbritsevatel inimestel mõista patsiendi vajadusi ka siis, kui patsient ei saa kõneleda,

hoida ära kõrvalekaldeid, mis võivad tekkida rahutute ja delirioossete patsientidega ning vähendada sedatsiooniks kuluvate ravimite hulka ja aega.

Projekti korraldajad on anestesioloogiakliiniku kvaliteedi­ spetsialist Andra-Maris Post ja Pipedrive’i IT-spetsialist Eskandar Almonzer.

REGIONAALHAIGLA TRAUMAKESKUS AVAB VEEBIPORTAALI Jaanuaris avatakse Regionaalhaigla traumakeskuse portaal aadressil www.traumakeskus.ee, kus Regio­ naalhaigla arstid ja õed annavad igakülgset infot tänapäevastest tõenduspõhistest traumaravi võima­ lustest ja meetoditest, taastumisest ning traumade ennetamisest, samuti edastatakse valdkonna uudiseid ja viiteid tõenduspõhisele teaduskirjan­ dusele, avaldatakse traumateemalisi taskuhäälinguid ning intervjuusid. „Mul on hea meel, et oleme loonud

uue interaktiivse veebikeskkonna, mis võimaldab meil suhelda kogukonnaga, edastada vajalikku traumaalast infot ning sellega olla toeks traumaravi patsientidele ja nende lähedastele.

Tänan kõiki kolleege, kes on andnud panuse traumaportaali arendusse,“ ütles Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving. Trauma­ portaalis kirjeldavad oma paranemise lugu ka patsiendid, teiste hulgas saab videoloos sõna ka käesolevas ajakirjas oma loo rääkinud Sergei.

1/2021  Regionaalhaigla

5

TRAUMA

Regionaalhaigla roll Põhja-Eesti

traumasüsteemi arengus Viimased aastad on olnud traumasüsteemi arendamisel väga aktiivsed ning seda näitavad ka Regionaalhaigla traumakeskuse tulemused.

Prof Peep Talving, MD, PhD, FACS Sten Saar, MD, PhD

6

Regionaalhaigla  1/2021

TRAUMA Regionaalhaigla traumakeskusel on patsientide ravimiseks ööpäeva­ ringne valmisolek, meeskond on läbinud kõik olulised rahvusvahelised traumakoolitused (ATLS, DSTC+DATC jt) ning on valmis lisaks täiskasvanutele koostöös Lastehaiglaga aitama ka lapsi, vajadusel kaasatakse patsientide kiireks transpordiks lisaks reanimobiilile ka helikopter.

2015. aastal päästsid Regionaalhaigla ja Lastehaigla arstid dr Talvingu juhtimisel südamevigastusega pooleteiseaastase väikemehe Timuri elu.

T

änapäeva ühiskonnas on raske trauma 2–44-aastaste vanuserühmas esmane surmapõhjus, samas on traumasüsteemide murranguline areng viimaste aastakümnete jooksul siiski oluliselt vähendanud traumapatsientide suremust kogu maailmas.

Ajaloost on teada, et juba Vana-Rooma leegionite sõjatandritel kasutati vigastatutele abi andmisel välihaiglaid ja vigastatute organiseeritud transporti tagala laatsarettidesse. Viimase sajandi jooksul hakati traumasüsteeme looma ja arendama tänapäevases tähenduses.

Traumasüsteemi defineeritakse kui ühe kindla geograafilise piirkonna pädevate struktuuriüksuste ja eriala­ spetsialistide koordineeritud valmisolekut tagada ravivõimekus vigastatud haigele. Traumasüsteemi ülesanne on hoolitseda vigastatud haige eest algusest lõpuni, teavitada ühiskonda traumariskidest, teha ettepanekuid ennetustööks, tagada kvaliteetne traumaravi ning arendada raviteekonda vigastuskohast taastusravini.

REGIONAALHAIGLA TRAUMAKESKUS Traumakeskust võib kujundlikult nimetada traumasüsteemi tuksuvaks südameks. Regionaalhaigla traumakeskuse esmane ülesanne on väga selge: olla valdkonna

Teadusuuringud näitavad, et aktiivne arendustegevus Regionaalhaigla traumakeskuses on olnud efektiivne ja ennast õigustanud. kompetentsikeskus kõikide võimekustega. Regionaalhaigla multidistsiplinaarses traumakeskuses tagame koostöös Tallinna Lastehaiglaga traumaravi nii lastele kui ka täiskasvanutele kogu Põhja-Eestis, ligi 800 000 elanikuga piirkonnas.

Teadusuuringud näitavad, et aktiivne arendustegevus Regionaalhaigla traumakeskuses on olnud efektiivne ja ennast õigustanud. Kui veel 2013. aastal oli Regionaalhaiglasse hospitaliseeritud raskelt vigastatud patsientide suremus kõrgem kui oodatud suremus TRISS-skooringu (Trauma Injury Severity Score on traumakirurgia kirjanduses kasutatav eeldatava suremuse skooring) alusel, siis viimastel aastatel on Regionaalhaigla raskelt vigasta-

1/2021  Regionaalhaigla

7

TRAUMA

ATLS-i õppejõudude koolituse lõpetamine Nottinghami Ülikooli Haiglas 2015.

tud haigete suremus madalam kui TRISS-skooringu alusel eeldatav suremus – see näitab traumasüsteemi ja traumakeskuse efektiivset toimimist ja õigesuunalist arendust (Saar et al., 2016). Hiljutine uuring, mis võrdles kaht suurt ja sarnast kogukonda teenindavat traumakeskust ehk Regionaalhaigla traumakeskust ja Helsingi Ülikoolihaigla traumakeskust, näitas patsientide võrdset elulemust (Saar et al., 2020).

MIS ON EDU VÕTI? Heade tulemuste ja arengu mõõdikuna on raske välja tuua üht kindlat faktorit, sest tegu on protsesside koosmõjuga. Kogukonna harimine ja teavitamine vigastustest ning nende vältimisest on kindlasti arendanud teadlikkust, positiivse trendina on kiivri kandmine kergliikluses sagenemas ning iseenesestmõistetavalt on turvavöö kasutamine muutunud liikluses kohustuslikuks standardiks. Samuti on viimase 30 aasta jooksul iseseisvas Eesti Vabariigis relvade kasutamine efektiivselt kontrollitud seadusandluse ja järelevalvega ning kuulivigastused on Eesti trauma­ keskustes tänapäeval haruldased. Tööohutus on langetanud moodsas Eestis märkimisväärselt vigastusi töökohtades ja illegaalsete droogide kättesaadavus on samuti drastiliselt langemas.

8

Regionaalhaigla  1/2021

Eesti kiirabisüsteem on läbinud tormilise arengu, kiirabikeskused ja kiirabipunktid paiknevad üle kogu Eesti ning hästi varustatud kiirabi saabub 95 protsendi Eesti elanikeni 5–30 minuti jooksul.

TRAUMAKOOLITUSED JA TEADUSTEGEVUS Traumakoolitused on olnud hästi organiseeritud traumasüsteemi oluline alus. Oleme aastaid pidanud traumakoolitusi väga vajalikuks ning see töö jätkub ka tulevikus. Võime uhkusega öelda, et Eesti traumakoolituste valik on Euroopas üks parimaid.

Regionaalhaigla ülemarsti ja Tartu Ülikooli professori Peep Talvingu ja instruktorite eestvedamisel on alates 2015. aastast korraldatud hulk nn kuldse standardi traumakoolitusi: Advanced Trauma Life Support for Doctors (ATLS), Definitive Surgical Trauma Care and Definitive Anesthetic Trauma Care (DSTC+DATC), Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma (ASSET), Advanced Trauma Care for Nursing (ATCN) ja Trauma Evaluation and Management (TEAM). Praeguseks on mõne eelmainitud traumakoolituse läbinud ligi 500 arsti, õde ja meditsiinivaldkonna üliõpilast.

Kursused annavad ühtse ja tõenduspõhise käsitluse traumahaigete ravimiseks. Organiseeritud traumasüsteemi üks nurgakivi on kiirabiarstide, erakorralise

TRAUMA meditsiini arstide ja teiste traumaravi tagavate eriarstide ühine erialane terminoloogia ning käsitlus, mille tagab ATLS-koolitus. Euroopa ATLS Assotsiatsiooni 2019. aasta konverents toimus just Tallinnas ja kõik rahvusvahelised osavõtjad, kelle hulgas ka Ameerika Kirurgide Liidu Traumakomitee juhataja prof Eileen Bulger, MD, PhD, külastasid Regionaalhaigla traumakeskust.

Regionaalhaigla traumakeskuses tegeleme aktiivselt teadustegevusega traumahaigete uurimisel, tänu sellele on võimalik hinnata traumasüsteemi toimimise adekvaatsust ja arengut. Ilma teadustööde ja vastavate andmeteta oleks võimatu hinnata, kui hästi meie traumakeskus töötab võrreldes teiste keskustega ning kas muutused täidavad eesmärke.

Hiljuti kaitses Regionaalhaigla traumakeskuse kirurg dr Sten Saar Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste

Lähikuudel on tulemas ka uus punase trauma ravijuhend. valdkonnas väitekirja teemal „Epidemiology of severe injuries in Estonia“ („Raske trauma epidemioloogia Eestis“). Kaitstud töö tulemused kinnitavad, et Eesti traumasüsteem on ajas märgatavalt arenenud, mida peegeldab märksa parem elulemus viimastel aastatel võrreldes taasiseseisvumise järgse perioodiga. Raskelt vigastatud haigete demograafiline profiil ja tulemid on sarnased teiste Euroopa traumakeskustega. Kõige enam vigastussurmasid toimub sündmuskohal, mis näitab vigastuste ennetuse tähtsust. Autoõnnetus on peamine traumamehhanism vigastussurma korral.

Traumade korral esines väga suurel hulgal patsientidel alkoholijoove, mis näitab vajadust pidevaks riiklikuks alkoholipoliitikaks.

OLULISED ARENDUSED PARANDAVAD RAVIKVALITEETI Alates 2015. aastast haldab Regionaalhaigla prospektiivset trauma andmekogu, mis annab võimaluse pidevaks kiireks tagasisideks ja teadustööks. Trauma andmekogu algatati prof Peep Talvingu, dr Sten Saare, dr Arkadi Popovi, dr Vassili Novaki ja dr Juhan Laose eestvedamisel. Alates 2020. aasta algusest haldavad traumaregistrit dr Sten Saar ja dr Edgar Lipping erakorralise kirurgia keskusest. Trauma andmekogu põhjal on publitseeritud mitu teaduslikku raportit kõrgetasemelistes traumakirurgia alastes ajakirjades.

2015. aastal käivitas prof Talving koolitused punase ehk raske trauma auditite kaudu, mille eesmärk on koos eri erialade esindajatega multidistsiplinaarselt analüüsida keerulisemaid ravijuhte traumakeskuses ja koos arutada tüsistusi ja seda, kuidas ravi parandada, kui peaks tulema sarnane olukord. Punase trauma koosolekud toimuvad keskmiselt kord kuus ning nende eestvedajad on dr Edgar Lipping ja dr Sten Saar erakorralise kirurgia keskusest. Erakorralise kirurgia keskuse loomisega on tekkinud uus suund, mille

üks osa on traumapatsientide ravi igakülgne arendamine. 2021. aastal võtab Regionaalhaigla kasutusele punase trauma käsiraamatu, mille autor on üks maailma väljapaistvamaid traumakirurge, prof Demetrios Demetriades Lõuna-California Ülikooli ja Los Angelese Maakonna Traumakeskusest – Los Angelese suurimast traumakeskusest (Los Angeles County + USC Medical Center).

Lähikuudel on tulemas ka uus punase trauma ravijuhend, mille töörühma kuulusid dr Karl-Gunnar Isand, dr Arkadi Popov, dr Vassili Novak, dr Karl Pintsaar, dr Sten Saar ja prof Peep Talving.

2019. aastal loodi traumakeskust juhtiv traumaravi arendus- ja kvaliteedikomitee (TRAK), mis kohtub korra kvartalis, et arutada ja leida lahendusi trauma­ süsteemi ja traumakeskuse arendusteks. Selle üks põhilisi eesmärke on edendada traumaravi taristut ja kvaliteeti Regionaalhaiglas ning terves traumaravi teeninduspiirkonnas.

Komitees on esindajad kiirabikeskusest, erakorralise meditsiini keskusest, anesteesiakeskusest, erakorralise kirurgia keskusest, ortopeediakeskusest, radioloogiakeskusest, neurokirurgia keskusest ja verepangast. Kaasatud on Tallinna Lastehaigla kolleegid ning vajaduse korral kutsutakse ka väliseksperte.

HELIKOPTERITRANSPORT RASKELT VIGASTATUTELE Regionaalhaigla kiirabikeskuse eelmise juhi dr Arkadi Popovi, Eesti Politsei- ja Piirivalveameti ning Eesti Haigekassa käivitatud ja rahastatud helikopteritransport raskelt vigastatud haigetele on üks värskemaid uuendusi, mis tõstab Regionaalhaigla traumakeskuse võimekust päästa elusid ja vähendada tüsistusi raskelt vigastatud haigete raviteekonnal.

Lastehaiglaga toimub tihe funktsionaalne koostöö.

Kõik vigastatud lapsed ravitakse ühtsete ravijuhendite alusel Regionaalhaigla traumakeskuses.

Jaanuari jooksul avame traumaportaali traumakeskus.ee, mille eesmärk on teavitada kogukonda tänapäevastest tõenduspõhistest traumaravi võimalustest, traumade ennetamisest ja patsientide edulugudest ning suhelda kogukonnaga.

KOKKUVÕTTEKS Viimased aastad on olnud traumasüsteemi arendamisel väga aktiivsed ning seda näitavad ka Regionaalhaigla traumakeskuse tulemused. Traumahaigete käsitluse nurgakivid on ühtsed käsitlusmudelid, ravijuhendid, teoreetiline ettevalmistus, tehniline valmisolek ja pidev andmete analüüs.

Traumapatsiendi ravi on mitmes mõttes erinev teistest meditsiinilisetest erialadest. Raskelt vigastatud ja aktiivse verejooksuga patsiendi puhul on iga sekund kaalul ning õige ravitaktika valimisel ei ole aega pikemateks aruteludeks või konsiiliumiteks. Seetõttu on väga oluline, et raskelt vigastatud patsiendid suunatakse õige ravi saamiseks kiiresti multidistsiplinaarsetesse traumakeskustesse. Regionaalhaigla traumakeskus on kujunenud piirkondlikuks ravikeskuseks ning meie eesmärk on jätkata keskuse ja traumasüsteemi pideva arendusega.

1/2021  Regionaalhaigla

9

TRAUMA

Tulistamises viga saanud Sergei on tänulik arstidele. "See oli ikka supertöö, mis ära tehti."

10

Regionaalhaigla  1/2021

TRAUMA

Päev, mis muutis kõik Tekst: Kelly Kipper Fotod: Aivar Kullamaa

Möödunud aasta 21. juunil toimunud Telliskivi tulistamine tundus pealtnäha kui stseen mõnest filmist. Neli kuulihaava saanud taksojuhi Sergei jaoks oli see aga uskumatu reaalsus. Siin on tema lugu.

“M

äletan, et ilm oli väga ilus. Soe, aga vaikne öö. Rahvast eriti ei liikunud. Kui sain tellimuse Telliskivisse, mõtlesin tükk aega, kas vastata või mitte. Viimasel hetkel vajutasin nuppu – tulen! –, olgugi, et mul oli kümne minuti pärast tellimus juba ootel. Öötöö pole mulle kunagi meeldinud. Ma küll otseselt ei tahtnud sõitu minna, aga mõtlesin, et hakkan varem pihta – teenin hommikuks rohkem raha. Aga nii ta läks …

Mingit valu ma ei tundnud, seda ma ei mäleta. Et minus on neli kuuli, mõistsin viimase lasuga. Aju ei tahtnud seda lihtsalt uskuda, aga kui lõpuks autosse vaarusin, sain aru, et mind tulistati päriselt.

Verd ma ei näinud, ei teadnud sellest midagi, kuni arstid riided lõhki lõikasid. Ajajoont ma luua ei suuda, aga tundus, et abi jõudis kiiresti. Vähemalt kaldun nõnda arvama, sest politseisireeni kuulsin kohe ja siis lõppesid ka lasud …

Seejärel tõsteti mind ühelt kanderaamilt teisele. Ja siis pilt kadus. Pildimälu pole mul sellest ööst peaaegu üldse. Viimane mõte oligi, et olen nüüd haiglas. Ärgates mäletasin kõike. Segadust, kus ma olen ja mis juhtus, ei olnud. Aga tunnet, et nüüd on kõik hästi, ei tunne vist tänagi, veel vähem tundsin seda haiglas. Pigem meenub emotsioon, et nüüd ongi läbi, siin kõik lõppebki. Aga läks teisiti. Olen elus.

Praegu valdab mind sügav tänutunne. Tänu arstidele, et nad suutsid mind sellest kõigest välja tirida.

See oli miljonivõit, täielik loterii, et ma sepsisesse ei vajunud ja sellise verekaotusega ellu jäin. Kirurg, kes mind lappis, ütles, et mul oli verd alles paari liitri rinTerviseandmed on avaldatud patsiendi loal.

gis, kui niigi palju, vererõhk oli 40/20 mm Hg. Vot seda ma mäletan! See oli ikka supertöö, mis ära tehti.

Oma keha sain kiiresti tagasi, poolteise-kahe nädalaga suutsin tõusta ja käia. Haiglas ma pikalt ei viibinud. Sain juba augusti esimestel päevadel välja. Oleksin võinud pikemalt pikutada, aga tahtsin koju.

Septembris läksin taastusravisse. Tüdrukud näitasid harjutusi ette ja seletasid, kuidas „vigu“ parandada.

Sellest oli palju abi. Aitas ka see, et ma ise polnud laisk.

Teen harjutusi senimaani.

Mis see kõik minus muutunud on? Olen mõnikord mõelnud, et miks see juhtus, aga pikalt vaagima pole jäänud. Eks iga asi juhtub vist põhjusega.

Tähtis on see, et ma elan. Iga päev on ilus, kõik on suurepärane. Ma ei väsi oma arste tänamast. Olen kõigile öelnud, et Eestis on superarstid, kuldsete kätega inimesed.

Hiljuti lugesin üht Roman Baskini intervjuud, kus ta mõtiskles, kuidas me nii hirmsasti ajasime oma iseseisvust taga, aga nüüd on paljud läinud hoopis võõrsile paremat elu otsima. Eks inimene otsibki, olen isegi välismaal käinud ja tööd teinud, aga ma ei ütle kunagi, et ei taha Eestis olla.

Siin on võrratu elada, see on superkoht. Siin on nii palju ruumi, õhku, metsi. Tundub, et mõnes kohas planeedil hakatakse värsket õhku varsti apteegis müüma.

Haiglas mõtlesin kogu aeg, kuidas tahaks koju, oma talusse. Nii kui ma sinna sain, oli see võrratu. Teine koht, kuhu kibelesin, oli mererand. Tahtsin lihtsalt liivale, istuda mere ääres ja päikest vaadata. See on viimase peal! Sel aasta käisin mitu korda meres. On ülim, kui saad teha, mida tahad, ja su keha seda suudab.“



1/2021  Regionaalhaigla

11

TRAUMA

„See oli mu elu raskeim valve!“ Eelmise suve sündmusi meenutab üldkirurg ja Läänemaa haigla juhataja dr Edvard Garder, kes tegi Sergeile EMO-sse jõudes elupäästva torakotoomia.

Millises seisus Sergei haiglasse jõudes oli ja kuidas sündmused arenesid?

Sergei oli üliraskes seisundis, kuid suutis veel vaevaga paar sõna rääkida ja raskustega hingata. Olukord hakkas kiiresti halvenema – õige pea tuli Sergei süveneva hingamispuudulikkuse tõttu intubeerida ja narkoosi alla viia. Oli selge, et kompuuteruuringuks pole aega. Kuna välise vaatluse ning reanimatsioonisaalis tehtud uuringute põhjal tundusid seisundit enim mõjutavad vigastused olevat rindkeres, paigaldasime koos minuga valves olnud kirurgiaresidendiga talle mõlemasse pleuraõõnde dreenid. Selle peale Sergei seisund paranes märgatavalt, kuid vaid viivuks – peagi oli ta süstoolne rõhk taas 40 mm Hg ning seisund kriitiline.

Kuna vasakusse pleuraõõnde asetatud dreenist oli tulnud verd ja ka vigastused tundusid eeskätt sealpool olevat, avasime vasakpoolse rinnakasti. Ilmnes massiivne veritsus vasakusse pleuraõõnde. Samuti sai selgeks, et vigastus on rinnakasti ülaosas, kuid nii kõrgel,

Tookordne valve oli otsast lõpuni väga töine ja ka füüsiliselt raske. et selle lõike kaudu pole võimalik verejooksu lõplikult peatada ega definitiivselt ravida, seega tamponeerisime selle piirkonna ära. Umbes samal hetkel jõudis kohale koduvalves olnud rindkerekirurg dr Andrus Arro, kellega koos suundusime operatsioonituppa.

Tee peal arutasime, mida edasi teha. Rinnakasti on võimalik kogu ulatuses avada, laiendades olemasolevat ristilõiget üle keskjoone ka paremale poolele – tehes n-ö pärlikarptorakotoomia – või tehes vertikaalse keskjoone­lõike ehk sternotoomia. Operatsioonituppa jõudes otsustasime sternotoomia kasuks ning selle kaudu parandasime vigastused ka ära.

Kui kaua selle kõigega aega läks?

Sergei saabus reanimatsioonisaali minu mälestuste järgi umbes pool neli öösel ja operatsioonitoast tulime välja umbes kell seitse hommikul. Esmane käsitlus – pleura­ dreenid, rindkere avamine ja tamponeerimine – toimuski reanimatsioonisaalis. Edasi läksime haigla teises otsas asuvasse operatsioonituppa. Sergei oli terve trans-

12

Regionaalhaigla  1/2021

pordi ajal äärmiselt kriitilises seisus. Osaliselt on see kindlasti ime, et ta elama jäi.

Millal tundsite, et nüüd on hästi?

Kui viimane verejooksu koht kopsus sai kinni pandud.

Tihtipeale on nii, et isegi kui patsient on kriitilises seisus ja kaotanud ülipalju verd, siis niipea kui peatad verejooksu, stabiliseerub ka seisund olulisel määral. Isegi kui pole jõutud veel mitmeliitrist verekaotust asendada.

Sergeil oli tegelikult kaks rasket vigastust. Kui esimese panime kinni, läks veel natuke aega, et aru saada, et ka kopsust jookseb arteriaalselt. Kui sinna sai sõrm peale pandud, hakkas ka tema seisund paranema.

Kui palju verd Sergeile üle kanti?

Väga palju. Täpset kogust ei tea öelda. Temasugusel mehel on kehas umbes viis liitrit verd, kuid vahel saavad raskes seisundis patsiendid vereülekande kaudu lausa kümneid liitreid erinevate vereproduktide ülekannet.

Tihti küsivad inimesed, kuidas see võimalik on – tuleb arvestada, et ülekantav veri jookseb ühest kohast küll sisse, aga seni, kuni pole verejooksu peatatud, jookseb ta teisest kohast ka välja. Mul on mälupildid, kuidas valveortopeedid pigistasid tol ööl verepakke, et ülekanne kiiremini sujuks.

Kuidas sellest ööst praegu mõtlete?

Väga väärtusliku kogemuse sain. Mul on pärast seda olnud veel vaja erakorraliselt rindkereõõnt avada, polnud küll kuulihaav, aga noalöök südamesse. Selle patsiendi õmblesin ise kinni ja patsient läks omal jalal koju.

Kuidas oli pärast sellist sündmust magama jääda?

Eks mul natuke ergastunud meeleseisund ikka oli, aga magasin rahulikult. Tookordne valve oli otsast lõpuni väga töine ja ka füüsiliselt raske. Nii kui ma kell kaheksa majja sisenesin, hakkas pihta! Olime residendiga juba mitu lõikust ja erakorralist endoskoopiat teinud, kui Sergei vastu hommikut saabus.

See oli kindlasti mu elu raskeim valve. Olen ju tegelikult üldkirurg ehk treenitud opereerima kõhuõõnes. Et ma üldse rinnakasti julgesin minna, oli tänu professor Talvingule, kes on Eestisse toonud mitu rahvusvahelist tipptasemel traumakoolitust, mille raames treenitakse ka mitte vastava eriala kirurge kriitilisel vajadusel opereerima piirkondi, mis pole nende jaoks tavapärased.

TRAUMA

Heade kolleegide abita ei tee arstiabis suurt midagi DR ANDRUS ARRO, RINDKEREKIRURG Operatsioonituppa jõudmisel oli Sergei seisund kriitiline, arteriaalne vererõhk 0. Operatsioon ei olnud tehniliselt keeruline. Verejooksu peatamiseks oli tarvis sulgeda ühe rindkeresisese suure veeni ja vasaku kopsu ülasagara segmendiarterite verejooks.

Olen korduvalt imestanud selle üle, kui kiiresti on meie opitoad kriitilises olukorras valmis üliraske haige vastuvõtuks – nii ka 21.06.2019. Etteütlemise aeg oli lühike, opitoas mingit viivitust ei olnud. Haige jõudis opituppa kell 04.50, nahalõige tehti kell 04.55. Operat­ siooni kulg oli ladus – kriitilise verejooksu sulgemiseks kulus alla 20 minuti. Operatsiooniõed olid Paula Loberg ja Triinu Killar, anestesioloog dr Vladimir Kolbassov, anesteesiaõde Ljubov Bozko. Lisaks dr Edvard Garderile

oli operatsioonil abiks dr Arvo Reinsoo.

Verekaotus operatsiooni eel oli hinnanguliselt ca 3,5 liitrit või rohkem. Verekomponentide ülekanne algas EMO reanimatsioonisaalis, tasakaalustatud ülekanne jätkus opitoas. Kõik see toimus öösel, mil verepangas oli tööl üks inimene – laboriarst Merike Marge.

Suure verekaotuse järel esinevad alati hüübimis­ häired, mille raviks on vajalik verekomponentide tasakaalustatud ülekanne. Segavat ooteaega verekom­ ponentide ülekandel selle operatsiooni ajal kindlasti ei olnud. Sellele vaatamata kulus difuusse verejooksu peatamisele kolm korda rohkem aega kui operatsiooni põhietapile.

Esialgne operatsioonijärgne kulg oli ladus, operat­ sioonitoast lahkus haige kell kaheksa hommikul, peale­ lõunal lõpetati narkoos ja õhtul ekstubeeriti. Narkoosist ärgates oli patsiendi vereringe stabiilne, mõistus selge, hingamispuudulikkust ei esinenud, valu hästi kontrol­ litud.

Lisaks teostas dr Villem Teder mitu keerulist orto­ peedilist operatsiooni.

Kõiki kolleege, kes Sergei paranemisse panustasid, ei oskagi kokku lugeda.

ÜKS VEREANNETUS VÕIB PÄÄSTA MITU ELU 2019. aastal toimus Regionaalhaigla verekeskuses üle 25 000 täisvereloo­ vutuse. Sellel aastal (alates 1. jaanua­ rist detsembri alguseni) on toimunud umbes 23 000 täisvereloovutust.

Doonori poolt annetatud täisve­ rest valmistatakse kolme põhikompo­ nenti: erütrotsüütide suspensiooni, värskelt külmutatud plasmat ning trombotsüütide kontsentraati. Tänu eri komponentide tootmisele, säilita­ misele ja kasutamisele kasutatakse doonoriverd maksimaalselt.

Erütrotsüütide suspensiooni üle­ kannet vajavad patsiendid aneemiate puhul ja verekaotustel (nt trauma, suurte operatsioonide või sünnitu­ sel tekkinud verekaotuse tõttu). Ka vastsündinud võivad vajada vereva­ hetuse tegemiseks vereülekannet.

Trombotsüütide kontsentraati läheb tarvis hematoloogiliste ja maksahai­ guste, vähi ning suure verekaotuse korral. Värskelt külmutatud plasmat aga sulatatakse ning kantakse üle pat­ sientidele massiivsete verejooksude, hüübimishäirete ja põletuste korral.

Lisaks täisvereloovutusele saavad doonorid käia afereesiprotseduuridel.

Näiteks plasmafereesi doonor saab

ühe protseduuri käigus loovutada kolm ravidoosi afereesiplasmat. Multi­ komponent-afereesi doonor aga loo­ vutab ühe protseduuri käigus üldjuhul kaks ravidoosi trombotsüüte ning kaks ravidoosi plasmat. Aasta jooksul tehakse Regionaalhaigla verekeskuses kokku umbes 2500 plasmafereesi­ protseduuri ning 700 multikompo­ nent-afereesiprotseduuri.

Kui patsient vajab vereülekannet, siis tänapäeval ei kutsuta appi tema lähisugulasi, vaid pöördutakse vere­ teenistuse poole. Viimase eesmärk on varustada haiglaid vajalike verekom­ ponentidega. Selle ülesande täitmi­ seks vajavad verekeskused doonorite abi.

See, kui palju verd patsiendile keskmiselt vereülekande kaudu antak­ se, sõltub konkreetsest haigusest ja seisundist. Näiteks tõsise õnnetuse, trauma ja suure verekaotuse puhul võib inimene vajada kõigi kolme vere­ komponendi ülekannet ja seda suurtes kogustes. Verekeskuses on alati ole­ mas optimaalsed verevarud, et selliste ootamatute juhtumite korral (nagu ka Telliskivi tulistamine) saaks patsiendid kohest abi. Kui haiglale väljastatakse

suures koguses verekomponente, pöördub verekeskus alati ka doonorite poole, et kutsuda neid aktiivselt verd annetama, taastamaks verevarude seisu.

Oma veregrupi saab teada vere­ keskuses. Pärast kolmandat vereloo­ vutust saab vaadata oma andmeid ka e-doonori andmebaasist edoonor. regionaalhaigla.ee/eDoonor.

Iga terve, 18–60-aastane inimene võiks mõelda veredoonorlusele, sest kunagi ei tea, millal me ise või meie lä­ hedased võivad vajada vereülekannet. Üks vereannetus võib päästa mitme inimese elu. Nõuetega doonoritele saab tutvuda verekeskuse kodulehel verekeskus.ee.

Allikas: Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse doonorluse osakonna ju­ hataja-ülemarst Gulara Khanirzayeva

1/2021  Regionaalhaigla

13

RUBRIIK COVID

COVID-osakonnas vahetuvad patsiendid iga päev, kes teise osakonda, kes mujale haiglasse, kes koju.

Iga patsiendi juurde minnes läheb selga lisakostüüm. Dr Kirik tõmbab kaitseriietuse peale kätiseid.

14

Regionaalhaigla  1/2021

COVID

Raugematu ind

COVIDosakonnas Argipäev COVID-osakonnas. Ega kellegi „päevad täis“? Kes läheb täna? Põhieesmärk on üks – et kohti jaguks kõigile abivajajatele!

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Aivar Kullamaa

18.

detsember. COVID-19-osakond Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Muidu sisehaiguste arst, täna COVID-arst Kätlin Kirik on võtnud hommikul kell 8 öistelt valvearstidelt üle valvekorra. Öösel on olnud üsna mitu probleemi.

Raske COVID-pneumoonia diagnoosiga vanemal härral on läinud hingamine halvemaks. Ta langes deliiriumisse ja vajas rahusteid. Õhtul on saabunud uus, raskete kaasuvate haigustega hematoloogilise haigusega patsient, kellel oli kõrge palavik. Üks COVID-19-diagnoosiga patsient on vaja saata täna reieluukaela murru operatsioonile. Teisele sarnase operatsiooni läbi teinud haigele tuli suurte valude tõttu öösel valuvaigistit juurde anda.

Osakonnas viibib hetkel ravil 19 patsienti. Dr Kätlin Kirik on saanud lühiülevaate kõigi kohta. „Proovime, et see osakond ei suureneks, mistõttu suuname stabiilsed patsiendid teistesse haiglatesse, et siia saaks uusi juurde võtta,“ sõnab dr Kirik.

Patsiendid vahetuvad osakonnas iga päev. Eile läks ära seitse: kes koju, kes teise haiglasse või hooldusosakonda.

Täna on kandidaate kuus. „Üks läheb kindlasti, teistega pole veel kindel,“ sõnab arst.

Teada on, et juurde on tulemas üks uus haige, oma haigla töötaja.

Osakonnas on palju reegleid. Sisenemisel tuleb

minna läbi spetsiaalselt ventileeritud ruumist ehk lüüsist.

Enne ruumi ukse avamist on vaja läbi klaasi kindlaks teha, et ükski teine kolmest ruumi uksest poleks samal ajal avatud.

Käed desinfitseerijaga puhtaks ja seejärel võib astuda 1/2021  Regionaalhaigla

15

COVID

riiete vahetamise ruumi. Toa põrandale on tõmmatud punase-valgetriibuline kleeplint. Ühele poole linti jäävad riiulid kaitseriiete, -mütside, -maskide, -prillide ja muude tarvikutega. Laual karbis lebavad rinnasildid „Watson“, „Arst“, „Õde“, „Hooldaja“. Lindi teisele poole on rivistatud töötajate vahetusjalatsid. Puhtad ripuvad riiulis, kasutatud põrandal.

Kui jalatsid on vahetatud, siis teisele poole joont enam astuda ei tohi.

Dr Kirik ei võta osakonda kaasa ühtegi isiklikku asja. Ta soovitab tungivalt ühtegi asja mitte kuskile osakonnas toetada.

COVID-19 osakonna 26 voodikohast kuus on teise astme intensiivravi võimekusega. Rohkem kui raskeid COVID-haigeid on osakonnas neid, kel mõni muu terviserike. Vanuse poolest on esindatud hetkel kõik kümnendid, alates 30ndatest kuni 80ndateni.

Positiivse testi saanud patsiendid suunatakse automaatselt COVID-osakonda. Mõni haige saab siin isegi tabletina keemiaravi edasi.

Pidev koostöö käib intensiivraviosakonnaga. Alles üleeile viidi kaks raske COVID-kopsupõletikuga patsienti üle intensiivi, sest neile ei piisanud siinse hingamisaparaadi toetusest, vaid nad vajasid narkoosi, et panna intubatsioonitoru hingamisteedesse kopsude kunstlikuks ventilatsiooniks.

16

Regionaalhaigla  1/2021

COVID-osakonnas on ka patsiendid, kes vajavad kuni teise astme intensiiv­ ravi hingamis­ aparaadi all.

Kõige raskemad haiged on intensiivraviosakonnas.

Osakonna ühes päevases vahe-

tuses töötab kolm arsti, neli õde ja kaks-kolm hooldustöötajat. Reegel on, et üle kahe tunni järjest keegi haigete juures ei ole. Nii soovitavad infektsionistid. Õde Mereli Noormägi tuli COVID-osakonda tööle sügisel. „Ma ehmatasin alguses täiesti ära, nähes, kui raske hingamispuudulikkusega on need haiged intensiivis. Ka noored,“ tunnistab ta. „See pani mind asju ümber hindama. Me peame veelgi hoolsamad olema.“ Noormägi vaatab hommikul esmalt üle õenduspäevikud. Tema tööstiiliks on kirjutada endale üles tegevused, mis on vaja esmajärjekorras ära teha. Kella üheksaks on patsientidel vererõhk ja veresuhkur mõõdetud, kehatemperatuur kontrollitud ja ravimid jaotatud.

Mõne meetri kaugusel õdede töölauast lamab hingamisaparaadi all

hetkel osakonna eakaim, 76-aastane härra. Üks 86-aastane patsient on täna saadetud ravile Pärnu Haiglasse.

Läbi maski on näha, kuidas vanahärra iga natukese aja tagant avab suu hapniku ammutamiseks nii laiali, nagu oleks tal mõttes terve õun korraga suhu pista. Ta jalad liiguvad omasoodu ja tekk kipub pealt libisema. Mees saab rahusteid, et ta endalt hingamismaski eest ära ei tõmbaks.

Tuut-tuut-tuut. Häiresignaal annab märku, et hingamisaparaadi toru härra maski küljest on ära kukkunud. „Pange see paremini kinni, see ei tohi ära kukkuda,“ annab dr Kirik kiire korralduse.

Kevadel läks ka üks 92-aastane

koroonapatsient haiglast tagasi koju. „Me teame, et neile tuleb anda või-

COVID Meditsiinipersonal võib COVID-patsientidega tegelda kaks tundi järjest, seejärel toimub vahetus.

Kolleegid mujal riikides on pidanud tegema raskeid valikuid, meil veel mitte. malus. Ei tohi käega lüüa,“ kinnitab Kirik.

Kolleegid mujal riikides on pidanud tegema raskeid valikuid, meil veel mitte. „Mulle ei meeldiks arstina neid valikuid teha. Ma olen koolitatud inimesi aitama.“ Koroona on dr Kirikut ka isiklikult puudutanud. Ta õed on viiruse läbi põdenud ja kevadel sattus Tartu haiglasse 61-aastane isa. Tema sai terveks, aga paranemine võttis üle kuu aja ja kõigil nii hästi ei lähe ... „Kas siis mingi viiruse pärast peab see elu lõppema?“ küsib dr Kirik. „Mind häirib see ka 86-aastase juures!

Aja jooksul me kõik kulume, igaüks omas tempos. Ma saan aru, kui on infarktid, insuldid, südamepuudulikkus. Mind häirib iga surm, aga kui see juhtub mingi viiruse pärast, siis see ei meeldi mulle kohe üldse.“

Iga patsiendi juurde minekuks

on vaja selga panna lisakaitsekostüüm – kilepõll ette, kummikindad kätte ja varrukate otsa kilekätised.

Pärast käiku tuleb minna esimese prügikastini ja lisakostüüm ära visata. „Iga patsient on indiviid koos oma bakteritega,“ selgitab dr Kirik. Ta

astub tuppa, kus parasjagu kammib ühes voodis pead 51-aastane Sirje.

Naine on pääsenud mõni päev tagasi intensiivist, kus ta oli kaks ja pool nädalat kahepoolse kopsupõletikuga narkoosis hingamisparaadi all.

Sirje on haiglas 29. novembrist.

Kõigepealt oli ta Lääne-Tallinna nakkuskliinikus. Ühel hetkel oli aga reanimobiil akna taga ning edasi käis kõik väga kähku: sõit Regionaalhaiglasse kompuutrisse ja narkoosiga magama. „Eks paremaid asju jagavad ikka sõbrad,“ alustab Sirje lustakalt juukseid kohendades.

Neljapäeval, 19. novembril oli Sirje sõbranna, kellega nad mõni päev varem olid koos aega veetnud, saanud kõne, et on kokku puutunud COVID-positiivsega. Kuigi Sirjel polnud sümptomeid, tegi ka tema järgmisel hommikul testi, mis näitas positiivset tulemust. Õhtuks tõusis ka palavik. „Kõigepealt muutus kohv väga vastikuks,“ kirjeldab Sirje, „Ka muud maitsed läksid kohutavaks ja siis kadusid ära.“ Ta ei köhinud, kuid nädal aega oli täielik kõhulahtisus.

„Alguses nägin unes iga-

suguseid košmaare,“ meenutab Sirje. „Rippusin millegi küljes, aga keegi mind maha ei võtnud. Kõik kõndisid minust mööda. Selline ebareaalne kogemus.“ Samal ajal kui ta intensiivis koroonaga võitles, pidasid kolleegid Rakvere Haiglast õhtuti ühispalvust ja saatsid Sirje poole teele häid mõtteid.

Kõige raskemaks peab naine aga koomast väljatulekut. „Ma ei saanud üldse aru, mis minuga toimub ja mida minuga tehakse. Kümme korda võis rääkida, aga midagi meelde ei jäänud.“ Seinal tiksus üks kell, aga Sirje nägi kahte.

Ta vaatas jalgu, aga jalad kadusid alt ära. „Ärge siduge mind kinni!“ „Jätke mind rahule!“ „Ma olen väsinud!“ Sirje mäletab, et „kakles“ meditsiinitöötajatega päris palju. „Kui ma lõpuks aru sain, et rögast puhastamine aparaadiga on vaid kolm sekundit ebameeldivust, mille järel on kergem olla, ning ma õppisin neid usaldama, hakkas laabuma,“ sõnab Sirje.

Sirje on tohutult tänulik haigla personalile, kes tema eest hoolitses.

Keerasid ja pöörasid, kui teda valdas tunne, nagu kaaluks ta tonn elevanti, söötsid, vahetasid pesu ja riideid, tegid puhtaks pea ning leidsid võimaluse panna ta kas või viieks minutiks kõndima. „See on meeletu töö! Esimesel päeval pärast ärkamist olid mul all ainult spagetid, järgmisel päeval juba macaroni al dente,“ lausub Sirje naerdes. „Ma olen siiralt tänulik, et mulle on antud võimalus olla veel ema ja vanema.“ Sirje on viirust põdedes alla võtnud üle kümne kilo. „Kurb, et see on tulnud lihaste arvelt. Lihas aga annab meile tervise,“ sõnab dr Kirik.

Kodus ootavad Sirjet abikaasa ja poeg, mõlemad on samuti COVID-19 läbi põdenud. Sirje arvutab kokku: kõigest ühest kokkupuutest haigestus tookord viis inimest.

Haigla otsib pidevalt juurde

personali. „Töökoormus on kindlasti suurem kui enne pandeemiat,“ kinnitab hooldustöötaja Margit Olvi. „Meid on palju puudu. Oleme valmis kõiki õpetama.“ Kes huvi tunneb, saab kiirkursuse ja kohe tööd.

1/2021  Regionaalhaigla

17

COVID

Ühtäkki seisab vastuvõtulaua juures punase jopega pikk sihvakas mees, suur spordikott õlal, nagu oleks ta äsja astunud välja spordiklubist, mitte palatist. Kaitsevarustuses haiglapersonali kõrval tundub mees kui teiselt planeedilt. Silmanähtavalt treeningrežiimiga sina peal mehel on selline jume, nagu oleks ta nädalapäevad tagasi Taimaalt tulnud.

Veel viis päeva tagasi ei suutnud ta aga üht minutitki järjest füsioterapeudiga harjutusi teha. Seejärel aga hakkas järsult paranema. „Abikaasa ootab mind all,“ kinnitab mees ja asetab ühekordse maski vastuvõtulauale. Õed paluvad mehel maski ette panna. „Oot-oot, kasutatud mask läheb ikka prügikasti. Võtke uus,“ saavad õed kiiresti jaole. Õde palub mehel veel oodata, kuniks talle tuuakse ratastool, mis ta osakonnast välja sõidutab. „Eh, ma lähen jala,“ rehmab mees käega.

Ta peab alla andma. Siin tuleb kõikidele patsientidele ratastool järele. „Patsiendi elu on meil tõesti keeruline,“ muigab dr Kirik. „Iga lisa­ minut siin on tema jaoks nagu tund.“

Dr Kirik jätkab ringkäiku

palatites. Ühes toas pikutavad kaks vene meest, ühel neist nina küljes plaaster. Mees on haiglasse sattunud tugeva ninaverejooksu tõttu, aga tunneb end juba paremini. „A kak võ tšuštvuete?“ „Budem nadejetsa,“ sõnab naaber vastasvoodist. „Što nam ješjo ostajotsa. Nadejetsa i verit.“ Nende kõrval palatis kõnnib üksi ringi prillidega härra. Ta on haiglas olnud kuu aega. Neli päeva tagasi sai ta koroonadiagnoosi ja toodi hematoloogiaosakonnast siia üle. Ta köhib aeg-ajalt, kuid tema COVID pole raske. „Süda vaevab,“ sõnab ta tasaselt. Soovime head paranemist.

Vahepeal on jõudnud osakonda uus haige. Dr Kirikul on vaja koos teiste arstidega mõelda, kes järgmisena eest ära läheb.

Varu peab kogu aeg olema.

Dr Kirik vaatab korraks kõrvale ja märkab: „Meil on jõulutähed! Ma polegi varem tähele pannud. Kust need tulid?“

18

Regionaalhaigla  1/2021

Kui kevadel juhtus Kätlin Kirik kusagil mainima, et ravib COVID-haigeid, ütlesid kõik: „Vau!“ Arstide tuppa saadeti lilli, süüa ja snäkke. „Praegu teeme lihtsalt oma tööd.

Ma ei arvagi, et peaksin saama tähelepanu. Aga hästi teistmoodi oli kevadel.“ Nüüd nad tunnevad viirust rohkem ja teavad, kuidas see nakkab.

Nad ei karda enam, et kolm nädalat haige olnud inimene ikka nakatab.

See teadmine on uus ja muudab siinset tempot.

Kevadel ei jäänud personalist mitte keegi haigeks.

Möödunud õhtul on aga tulnud teade Narva kolleegi surmast koroona­viirusesse.

„Ma ei tunne, et oleksin riski­ rühmas, kuna siin tööl käin,“ sõnab dr Kirik. Ta usub, et riided kaitsevad teda. Palju suuremaks peab ta ohtu saada viirus külge mujalt. „Me oleme ju väljaspool tööd kõik inimesed. Kellel on koolilapsed kodus, käime poest toitu ostmas…“ Kui aga siin peaks osa personalist jääma haigeks või karantiini, on olukord keeruline.

Dr Kirikult on võetud kuus korda koroonaproovi, seitsmes on tellitud.

Ta on muutunud väga ettevaatlikuks kellegi pihta näpuga vibutamises. „Sellist rumalust aga tahaks tõesti

vähem kohata, et keegi peab seda väljamõeldud viiruseks ja praalib, et mida need maskid ka aitavad.“ Õde Noormägi sooviks, et piirangud oleksid veelgi tugevamad.

Nii saaks kindlamini piduri peale. „Praegu see rong muudkui läheb ja läheb…“

Kui valve on läbi, kuidas nad töömõtted peast välja saavad? „Minul kannab seda koormat hobune,“ sõnab dr Kätlin Kirik. Ta käib hobuse juures igal valvevabal päeval ja unistab, et tuleks lumi.

Hooldaja Margit Olvi valib kodus lõõgastumise, loeb raamatut või vaatab mõnd head filmi, vestleb abikaasaga ja helistab lastele. Õde Mereli Noormägi läheb metsa vaba õhu kätte liikuma. „Magamine aitab. Pärast pikka rasket valvet pole kodus mingit õhtusööki. Otse voodisse. Kui kümme tundi täis magan, on hommikul päris okei olla.“ Õdede laua kohal ekraanil

jooksevad intensiivipatsientide näidud. Õde Eliise trükib arvutisse sidumislehte. „Kui siin huumor ära kaob, siis on kõik,“ ütleb ta kuvarilt pilku tõstes.

Fotograaf pildistab. „Vaata, et sul huulepulka hammaste peal poleks,“ muigab dr Kirik.

COVID

Ümberkorraldustest psühhiaatriahaiglas MERIT KUDEVIITA, PSÜHHIAATER JA JA NEUROPSÜHHIAATRIA VALDKONNAJUHT Kuidas olete pidanud psühhiaatriahaiglas COVID-i tõttu oma töid ümber korraldama?

Psühhiaatrihaiglas on praegu kaks COVID-osakonda. Algselt oli meil planeeritud 20 voodikohaga üks COVID-osakond varasema kaheksanda osakonna asemele. Kuna ka neljandas osakonnas tekkis suur nakkuskolle, pidime praktiliselt üleöö looma juurde veel ühe osakonna. 22. detsembri hommikuse seisuga oli kahes osakonnas kokku 35 nakatunut patsienti.

Mis on olnud selles olukorras kõige keerulisem?

Oleme olnud kogu epideemia aja pidevas muutuste keerises. Iga nädal, päev ja tund toob uusi uudiseid ja vajadusi ümberkorraldusteks. Kõige keerulisem ilmselt ongi olnud valmisolek pidevateks muutusteks. Õendusjuhil on tulnud ümber organiseerida kogu personali töö, vähendada nende hirme ning kujundada tavaosakond ümber nakkusosakonnaks.

Selleks tulid meile appi infektsioonikontrolliõde, kes aitas koolitada välja kogu meeskonna.

Kuivõrd vajavad COVID-positiivsed psühhiaatriapatsiendid teiste kaasuvate haigustega koroonapatsientidega võrreldes teistmoodi lähenemist?

Raske psüühikahäirega patsient, kellel on ka raskeid kaasuvaid kehalisi haigusi, on nakkusele eriti

haavatav. Olukorra muudab ohtlikumaks see, et psüühikahäiretega inimesed tihtipeale ei püsi oma palatis ühe koha peal ning enamik neist on ravil oma tahtest olenemata. Psühhiaatriakliiniku keskkonnas on väga raske hoida inimesi üksteisest eemal. Üldiselt mõtlevad arstid COVID-ist kui raskest somaatilisest seisundist ja sellega kaasnevatest komplikatsioonidest, meie psühhiaatritena oleme aga olukorras, kus kliinilise seisundi tõttu eba­ adekvaatselt käituvad patsiendid on viiruse kandjad. Kui neid lubada kodusele ravile ajal, mil nende psühhiaatriline haigus pole piisavalt kontrolli all, siis suure tõenäosusega nad eneseisolatsiooni pidada ei suuda ning see toob kaasa riske ühiskonnale.

Teisalt on patsientide psüühiline seisund sageli selline, mis ei lase nende somaatilist olukorda hästi seirata ning muudab nende kliinilise pildi hindamise ja ravi äärmiselt keeruliseks. Patsientide seisundid vahelduvad hästi kiiresti, ühel hetkel võivad nad olla väga rahutud, järgmisel hetkel mitte äratatavad. Nüansse on märksa rohkem kui üldmeditsiinilises käitumises.

Kuidas on COVID mõjutanud kliinikus muid töid?

Polikliinik töötab täismahus ja pole koroona tõttu oma tööd muutnud, küll aga on rohkem kaugkonsultatsioone. Tegeleme üldpsühhiaatria osakonnas ka neuropsühhiaatriliste patsientidega, see töö on siiski vähenenud.

1/2021  Regionaalhaigla

19

VÄHIRAVI

Vähi ohjaja dr Vahur Valvere:

„Onkoloogia on meeskonnatöö.“

Dr Vahur Valveret teavad Eestis kõik vähiravi ja -ennetusega kokku puutunud inimesed. Eesti Vähiliidu nõukogu esimehena on ta tänapäevase vähiravi eestvedaja, Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku pikaajalise juhatajana siinse multimodaalse vähikeskuse looja. 2020 aastal on dr Valvere pühendanud palju aega ja jõudu Eesti riikliku vähitõrjeplaani loomisele, mis on uskumatult kiiresti ja edukalt jõudnud lõppfaasi.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa Alanud aasta toob teile ehk rahulikumaid argipäevi, sest pärast kümmet aastat onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhatajana annate oma ameti üle dr Helis Pokkerile ning jätkate ise onkoloogina ja valdkonna teadus- ja arendustegevuse juhina. Kui proovida see kümnend kokku võtta, siis mis jääb teile kliinikujuhina töötatud aastatest kõige enam meelde?

Eks selle aja jooksul on olnud nii suuri õnnestumisi kui ka rohkem ja vähem keerulisi aegu, nagu elus ikka.

Võib-olla kõige rohkem rõõmu on teinud ravikvaliteedi tõus, mille tõestuseks on rahvusvahelised akrediteeringud ja edukalt läbitud auditid. Ühe näitena võime tuua keemiaravi keskuse ja palliatiivravi keskuse 2018. aastal saavutatud ühise akrediteeringu „ESMO Designated Centre of Intergrated Oncology and Palliative Care for the period 2019-2021“.

Märtsis 2019 läbis kiiritusravi keskus teistkordselt edukalt Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) korraldatud QUATRO auditi ja sai rahvusvahelise kompetentsikeskuse tunnustuse.

Hematoloogiakeskus tegi edukalt läbi Euroopa Hemofiilia Võrgustiku (European Haemophilia Network (EUHANET) akrediteeringuprotsessi ja sai 2020. aasta augustis tunnustatud kui Euroopa Veritsushäirete Ravi Keskus (European Hemophilia Treatment Centre).

Väga rõõmustav sündmus oli ka 11. detsembril uuele Y-korpusele nurgakivi panek, sest sellesse uude hoonesse saavad juba lähitulevikus nüüdisaegsed ruumid ka keemiaravi päevaravi- ja statsionaarne osakond ning hematoloogia statsionaarne osakond.

Väga suur tänu kõigile kolleegidele nii oma kliini-

20

Regionaalhaigla  1/2021

kust kui ka teistest kliinikutest ja teenistustest pikaaegse ning viljaka koostöö eest! Onkoloogia on meeskonnatöö ja siin ei ole üksinda võimalik midagi saavutada.

Lõppenud aasta on olnud keeruline kõigile meditsiinitöötajatele. Vestleme teiega 9. detsembril – kuidas on koroonakriis siiani mõjutanud vähipatsientide ravi ja onkoloogide tööd?

Kindlasti on koroonakriis mõjutanud vähiravi nii maailmas tervikuna kui ka Eestis. Siiski Eesti vähikeskustes aegkriitilist vähiravi ka kõige keerukamates oludes ei katkestatud. See puudutab eeskätt süsteemravi (keemia-, sihtmärk- ja hormoonravi) ning kiiritus- ja immuunravi, aga ka plaanilisi lõikusi, kuigi nende järjekorrad olude sunnil vahel pisut pikenesid.

Oleme suhteliselt hästi järje peal, aga praegune olukord tundub minevat veelgi tõsisemaks. Võib-olla peame, nagu kevadelgi, mõningaid asju natuke ümber hindama, näiteks suurendama kaugtöö osatähtsust, asendades füüsilisi visiite telefonikonsultatsioonidega, pikendama ravikuuride vahemikke jne. Kõik sõltub sellest, mis suunas epidemioloogiline olukord muutub.

Mida on teada vähipatsientide vaktsineerimiskava kohta?

Vähipatsientide riikliku vaktsineerimise kohta poliitilist otsust veel ei ole. Sotsiaalministeerium on seni öelnud, et esmajärjekorras vaktsineeritakse meedikud, teised elutähtsatel aladel töötajad ja eakad hooldekodudes. Ka vähipatsiendid ja maliigsete hematoloogiliste haigustega haiged kuuluvad supresseeritud immuunsüsteemi tõttu

VÄHIRAVI

Dr Vahur Valvere, tänapäevase vähiravi eestvedaja.

loomulikult riskirühma, aga siin peame eeskätt eriala sees kokku leppima, kuidas teemale läheneda.

Siin peame arvestama ka haige üldseisundiga ja vaktsineerimise hetkel kestva või vahetult enne seda lõppenud raviga. Näiteks teatud immuunravimitega paralleelselt on vaktsiini manustamine vastunäidustatud ja teatud juhtudel on immuunsüsteem juba vastupidiselt aktiveeritud. Seega tuleks onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigete puhul teha vaktsineerimise otsus individuaalselt, vajaduse korral konsulteerib raviarst lisaks ka infektsionistiga.

Kuigi COVID-19 tundub praegu justkui haigus number üks, ei näita ka vähk kahjuks taandumismärke. Üks viiest Euroopa Komisjoni rahastatud missioonist aastateks 2020–2030 on pühendatud vähivastasele võitlusele. Ülejäänud neli missiooni on seotud kliimamuutuste ja keskkonnaga – kas seega peetakse vähiteemat nendega võrdselt aktuaalseks?

Vähk on inimkonnale väga koormav nii meditsiiniliselt kui ka sotsiaal-majanduslikult ja sellepärast kogu maailm sellega praegu aktiivselt tegeleb. Vähiprogrammi-

VALDKONNA EEST KÕNELEJA AGRIS PEEDU, REGIONAALHAIGLA JUHATUSE ESIMEES Tänan siiralt Vahur Valveret silmapaistva panuse eest kliiniku juhtimisel. Vahur täitis suurepäraselt kliiniku juhile pandud ootuse – olla eestkõnelejaks oma valdkonnas üleriiklikult, tegeledes vähiravi korraldu­ sega mitte üksnes Regionaalhaiglas, vaid aktiivselt panustades näiteks Vähiliidu tegevusse või maailma vähideklaratsiooni vastuvõtmisesse Eestis. Need on märkimisväärsed tegevused ning eeskujuks teistele Regionaalhaigla erialajuhtidele. Samuti on Vahur Valvere kiiduväärselt paistnud silma oluliste teemade esiletoomises ajakirjanduses kogu avalikkuse jaoks.

Soovin Vahurile jaksu ja entusiasmi töös onkoloogina ning Vähiliidu tegevuse arendamisel.

1/2021  Regionaalhaigla

21

VÄHIRAVI dega püütakse ohjata probleemi tervikuna: nii haigestumust vähendada, diagnostikat ja ravi täiustada kui ka kulusid optimeerida.

Euroopa Komisjon koordineerib vähivastast võitlust Euroopa Liidus ning selle elluviimiseks on ette valmistatud EL-i vähiplaan ja vähimissioon. Missiooni ettevalmistamiseks moodustati juba 2019. aasta teisel poolel vähimissiooni nõukogu, kuhu kuuluvad kõigi liikmesriikide esindajad.

Vähimissiooni avalöök anti lõppenud aasta 4. veebruaril, rahvusvahelisel vähivastase võitluse päeval.

Euroopa Parlamendis oli sel puhul pidulik üritus, mille avas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kes on teatavasti hariduselt arst. Esines ka Stella Kyriakides, Euroopa Komisjoni meditsiini- ja raviohutuse volinik ehk kõrgeim meditsiinikuraator, kelle vastutada on ka vähivastase võitluse koordineerimine.

Euroopa vähiplaani lõppversioon sai valmis ja anti Euroopa Komisjonile üle septembris. Selle esitlus on kahjuks viibinud, sest Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmine venib ja laenuraha ootab selle taga. Kõiki missiooni meetmeid finantseeritakse „Horizon Europe“ raam­ programmist aastateks 2021–2027.

Millised eesmärgid on missioonile seatud?

Euroopa vähimissiooni põhieesmärk on hoida 2030. aastaks ära 3 miljonit vähisurma, pikendada vähipatsientide eluiga ja parandada elukvaliteeti. Rõhutatakse ka personaalmeditsiini arendamise ja igapäevapraktikasse juurutamise vajalikkust nii diagnostikas kui ka ravis.

SUURTE MUUDATUSTE ELLUVIIJA Dr Vahur Valvere on olnud suurte muudatuste teostaja Eesti vähiravis.

Ta juhtis Hiiul asuvat Eesti Onkoloo­ giakeskust juba siis, kui Eestis alustati onkoloogide ettevalmistust residen­ tuuriõppes. Toona oli Hiiu onkoloogia­ haiglas (nagu rahvasuus seda haiglat kutsuti) koos kogu vähidiagnostika ja ravi: vähikirurgia, intensiivravi osakond, patoloogia, radioloogia ning kiiritus- ja keemiaravi ning esimesena Eestis ka palliatiivravi.

Dr Valvere on lisaks kliiniku juhtimisele olnud pikki aastaid ka Eesti Vähi­liidu nõukogu esimees ning andnud suure panuse vähi varaseks avastamiseks ja ennetustööks. Eesti Onkoloogide Seltsi juhatuse esime­ hena viis ta 1997. aastal läbi olulisi muudatusi seltsi struktuuris, luues paralleelselt onkokirurgia ja kiiritus­ ravi sektsioonidega ka onkoteraapia

22

Regionaalhaigla  1/2021

Kes esindab Eestit Euroopa Liidu vähimissiooni juures?

Geeniteadlane, Eesti Geenivaramu direktor professor Andres Metspalu. Muide, Euroopa vähiplaani ettevalmistav arutelu oli avatud ja sinna kaasati ka vähipatsiente. Ettepanek koostada fookusrühm tehti mitmele riigile, sealhulgas Eestile, ja meie Vähiliiduga võtsime sellest kinni. Seda koordineeris Põhja-Eesti Vähihaigete Ühenduse juht ja meie kolleeg Regionaalhaiglas Merike Värik. Augustikuus oli siin koos kümmekond vähipatsienti üle Eesti. Nad tegid päris huvitavaid ettepanekuid, mis puudutasid näiteks väliskonsultatsioone Euroopa kompetentsikeskustes, samuti et väikeste riikide patsientidel oleks rohkem võimalusi osaleda Euroopa suurtes ravimiuuringutes. Oma ettepanekud esitasime video­salvestuse kaudu, mis tõlgiti inglise keelde. See kõik oli päris suur ja huvitav töö, hiljem said kõik osalejad tunnistuse ja eestlaste osalusest tehti lausa Euronewsi uudislõik.

Suuresti teie algatusel on valmimas ka Eesti riiklik vähitõrjeplaan. Olete olnud kriitiline, et meie eelmine riiklik vähistrateegia lõppes aastal 2015 ja praegune rahvatervise arengukava ei suuda seda vähiohjamise valdkonnas asendada. Ja nüüd, koroonale vaatamata, õnnestus Eesti vähitõrjeplaan ligikaudu aastaga valmis teha?

Väga kiirelt on läinud tõesti. Tegevuskava avalöök oli 2020. aasta mais. Juhtrühm moodustati Sotsiaalministeeriumi juurde ja töörühmad Tervise Arengu Instituudi juurde, koordinaator on dr Kaire Innos ja projektijuht

DR HELIS POKKER, REGIONAALHAIGLA ONKOLOOGIA- JA HEMATOLOOGIAKLIINIKU JUHT sektsiooni. Eesti esindajana Euroopa Onkoteraapia Ühingus (ESMO) avas dr Valvere Eesti noortele onkoloogidele esimesed rahvusvahelised koolitus­ võimalused Euroopas, liitudes ESMO Central Eastern Task Force’i program­ miga aastal 1996. Programmi juht prof Heine Hansen ning ESMO toetasid mitme aasta vältel Eesti onkoloogia re­ sidentide õpet paljudel koolituskursus­ tel. See andis julgust järgida Euroopas toimuvaid erialaarenguid ka Eestis.

2001. aastal liideti Eesti Onkoloo­ giakeskus Põhja-Eesti Regionaalhaig­ laga. Nii kiiritusravi kui ka kasvajate medikamentoosse ravi kiire areng viis erialalise spetsialiseerumiseni ning dr Valvere juhtimisel loodi eraldiseis­ vad kiiritusravi ja keemiaravi osakon­ nad, mis praeguseks on kasvanud erialakeskusteks.

Dr Valvere eestvedamisel toodi

2003. aastal Keskhaiglast üle hemato­ loogia osakond ning Regionaalhaiglas hakati teostama perifeerse vere auto­ loogse tüviraku siirdamist hemato­ loogiliste kasvajate raviks. Praegu on seda raviviisi laiendatud ka testisevähi ja sklerodermia raviks ning seda Eestis ainukese keskusena.

Dr Valverel on alati olnud huvi teadustöö vastu. Ühena esimestest stažeeris dr Valvere välismaal: N. N. Blokhini nimelises vähikeskuse ke­ moteraapia osakonnas Moskvas ning Tokyo Riikliku Vähiinstituudi onkote­ raapia divisjonis. Kindlalt võib väita, et ta on Eesti esimene väitekirja kaitsnud keemiaravi arst. Huvi teadus- ja arendustöö vastu viib dr Valvere edasi Regionaalhaigla teadus- ja arendustee­ nistusse ning armastusest arstiameti vastu jääb alles ka ravitöö onkoloogiaja hematoloogiakliinikus.

VÄHIRAVI Maria Suurna. Töökava ettevalmistamisega on tegelenud paljud onkoloogid ja hematoloogid, sh lasteonkoloogid ja -hematoloogid, samuti perearstid ning kõik vähi diagnostika ja raviga tegelevad teised eriarstid, aga ka seltside, sh vähihaigete laste vanemate liidu esindajad. Regionaalhaiglast oli kaasatud paarkümmend kolleegi, nende seas dr Helis Pokker, dr Pille Sillaste, dr Äli Roose, dr Anneli Elme, dr Margit Valgma ja dr Tiit Suuroja juhivad ka töörühmi. Asjad on liikunud enam-vähem plaani järgi. Avalik esitlus oli vahetult enne jõule, lõppversiooni valmimine jääb aasta algusesse.

Millised on Eesti vähiennetuse suurimad probleemid?

Vähijuhud sagenevad, sealjuures teeb muret elustiiliga seotud haigestumus. Põhjusteks eeskätt suitsetamine, madal füüsiline aktiivsus ja ülekaal. Samas on teada, et elustiili parandamine võib vähihaigestumist vähendada umbes 30 protsenti.

Me kulutame palju sõeluuringute korraldamisele, kuid sõeluuring täidab oma eesmärgi siis, kui vähemalt 70 protsenti kutsututest osaleb. Näiteks saaks edukalt välja ravida emakakaelavähi ja soolevähi tekkele eelnevaid seisundeid, kui need õigel ajal avastada. Meil ei jõua aga osa sihtrühmast sõeluuringule ja seetõttu pole õnnestunud vähendada näiteks emakakaelavähki haigestumust ja suremust, pigem on see suurenenud.

Tundub, et osa inimesi teavad küll, et sõeluuringud on olemas, aga kuna nad ei väärtusta oma tervist niivõrd kui näiteks samaealised inimesed Põhjamaades, siis nad lihtsalt ei tule uuringule. Oma rolli mängib selles kindlasti ka sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus. Jõukamatel peredel jääb töö kõrvalt rohkem aega tervisele mõelda ja selle tugevdamisse ka materiaalselt rohkem panustada.

Mida ootate uuelt vähitõrjekavalt?

Selles peaks saama kirjeldatud kõik vähitõrje aspektid, alates ennetusest kuni elulõpuravini, samuti teadus-arendustöö ja õppetöö – koos finantseerimise ja täitmise kontrolli võimaldavate mõõdikutega. Üks olulisi asju on meie vähitõrje korraldus.

Tahaks, et vähivastase võitluse struktuur Eestis oleks täpsemalt kirjeldatud, mängureeglid kokku lepitud ja ka vähikeskustel oma roll täpselt teada.

Vajalik oleks meditsiini- ja sotsiaalkindlustus­ süsteemi integreerimine nii, et patsiendid ei jääks kahe süsteemi vahele ja neil oleks nii psühhosotsiaalne kui ka meditsiiniline tugi.

Erilist tähelepanu nõuab eakate vähiravi, et see liialt ei kahjustaks organismi, kuid oleks samas tõhus. Laste ja noorte vähiraviga tegeles samuti eraldi teemarühm.

Meil puuduvad praegu ühised kliiniliste andmete kogud. Andmekogud on haiglapõhised, väikesed ja nõuavad palju käsitööd – uuringute ja ravi käigus tekkivad andmed ei satu ise andmebaasi ja meil ei ole üle-eestilist andmestikku, mida saaks analüüsida. Andme­ baaside teema on ka EL-i vähimissioonis eraldi välja toodud.

Väga tähtis on ka see, et eesmärgid mitte ainult ei jõua paberile, vaid nende täitmist jälgitakse vastavate indikaatorite kaudu. Siin on väga suur roll Sotsiaal­ ministeeriumil ja haigekassal. Ja muidugi on oluline, et tuleb rahastus.

VÄHK EI NÄITA TAGANEMISMÄRKE  Euroopas haigestub igal aastal vähki 2,6 mln inimest ja aastaks 2035 ennustatakse haigestumuse tõusu 25 protsenti.  Aastal 2010 oli WHO andmetel vähi majanduslik koormus maailmale 1,16 triljonit dollarit.  Eestis on vähi majanduslikuks aastakoormuseks arvutatud ca 1,7 miljardit eurot aastas (Praxis, 2016).

VÄHIVASTASE VÕITLUSE SUURIMAD PROOVIKIVID EESTIS  Vähijuhtude absoluutarv suureneb pidevalt.  Suureneb tervisekäitumisega seotud vähihaigestumus.  Riskitegurite esinemist iseloomustab suur sotsiaalne ebavõrdsus.  Liiga palju uusi vähijuhte diagnoositakse jätkuvalt regionaalselt ja/või kauglevinud staadiumis.  Sõeluuringud ei ole olnud piisavalt efektiivsed ja kulutõhusad ega kättesaadavad ravikindlustamata inimestele.  Vähitõrjet ei käsitleta tervikuna ja vähiravi korraldusel puudub strateegiline planeerimine.  Multimodaalset vähiravi pakkuvate vähikeskuste roll ravi läbiviimisel ja selle koordineerimisel peaks olema senisest märksa suurem.  Struktureeritud kliiniliste andmete puudumine ei võimalda hinnata patsiendi raviteekonda ning ravi kättesaadavust ja kvaliteeti.  Vähipatsiendi raviteekonda ei käsitleta tervikuna ega mõõdeta patsientide elukvaliteeti ja rahulolu vähiteekonna eri etappidel.

EESTI VÄHITÕRJEPLAANI LOODETUD TULEM  Vähisuremuse langus.  Teatud paikmete korral vanusestandarditud haigestumuse langus.  Vähipatsientide eluea pikenemine ja tervenenute arvu tõus.  Vähipatsientide elukvaliteedi paranemine.  Vähipatsiendi teekonnad on muutunud sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks.  Majandusliku vähikoormuse vähenemine või stabiliseerumine tänu optimeeritud ressursikasutusele.

1/2021  Regionaalhaigla

23

NEUROLOOGIA

Olulised sammud

ajuinfarkti ravis

Dr Andrus Kreisi rõõmustab iga uus raviviis, mis annab rohkematele patsientidele võimaluse terveneda.

24

Regionaalhaigla  1/2021

NEUROLOOGIA

Uudse lahenduse tulekuga on ägeda ajuinfarkti ravi astunud Regionaalhaiglas olulise sammu edasi. Tänu KT-perfusiooniuuringutele saavad abi ka need patsiendid, kes varem poleks ravi saanud.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: erakogu

TERVIKLIKU RAVITEEKONNA KUJUNDAMINE TRIIN NAUDI, REGIONAALHAIGLA INSULDI RAVITEEKONNA PROJEKTIJUHT Insuldist taastumise juures mängib olulist rolli ka see, mis saab patsiendist pärast haiglaravi lõppu. Ravimite võtmine, töövõime hindamine, kodukeskkonna turvalisus ning hirm korduvinsuldi ees on ainult üksikud näited teemadest, mil­ lega insuldi läbi teinud inimesed pärast haiglast lahkumist kokku puutuvad. Selleks, et ülemine­ kut paremini toetada, katsetab Regionaalhaigla 2020.–2021. aastal uuenduslikke lahendusi insuldi raviteekonna parenda­ miseks. Uute lahenduste seas on nii personaalne insuldi­õdejuhtumikorraldaja, digitaalne insuldiäpp, insuldi konsiiliu­ mid, patsiendi eesmärkidega raviplaan, ühtne inforuum tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi esindajatele ning vaimse tervise tugivõrgustik, sh kogemus­ nõustamine nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Lisaks kogutakse ühe aasta vältel kõigilt insuldi patsientidelt ter­ visetulemeid (PROMs). Projekti rahastab Eesti Haigekassa.

45

-aastane naine ärkab hommikul kell 6. Tal on kõnehäire ja parempoolsete jäsemete nõrkus. Ta on magama läinud kell 1 öösel.

Haiglasse saabudes kell 7.37 esineb naisel raske sensomotoorne kõnehäire. Ta ei mõista teiste kõnet ega suuda ka ise rääkida. Tema parempoolsete jäsemete jõudlus on mõõdukalt häiritud ja esineb tundetus. Kiiresti suunatakse patsient uuringule.

Aju kompuutertomograafia (KT) uuring on aktuaalse leiuta. KT-angiograafia näitab vasemal keskmise ajuarteri M1 lõigus trombi, mis veresoone sulges.

KT-perfusiooniuuringu tulemusena selgub, et patsiendil välja kujunenud taaspöördumatu infarktikolle (core) on väike ja päästetavat aju (penumbra) piisavalt. Patsiendi raviks tehakse nii intravenoosne trombolüüs kui ka intra­ artriaalne trombektoomia. Naine paraneb hästi, haiglast lahkudes on tal vaid vähesel määral alanenud parempoolse labakäe tundlikkus. „Kuna patsiendi haigestumise algus oli teadmata ja ajast, mil naine oli viimati terve, oli möödunud aeg, mis ei võimaldanud enam trombolüüsi ega trombektoomiat teha, oleks enne perfusiooniuuringu juurutamist jäänud reperfusioonravi protseduurid tegemata,“ tõdeb neuroloogiakeskuse juhataja ülemarst Andrus Kreis.

Möödunud suvest alates aga kasutatakse Regionaalhaiglas ajuinfarkti diagnostikas automatiseeritud KT-perfusiooniuuringuid, mis aitavad sarnases olukorras patsientidel terveneda.

RAVI PIKEM AJAAKEN Traditsiooniliselt on ajuinfarkti raviotsused lähtunud ajakriteeriumist. Efektiivseid ravimeetodeid ajuveresoone sulgumisel tekkiva isheemilise insuldi korral on kasutusel kaks: intravenoosset trombolüüsi on lubatud teha 4,5 tunni ning trombektoomiat (mehaaniline trombi eemaldamine ajuarterist) 6 tunni jooksul alates sümptomite tekkest.

Näide Rapid-tarkvara KTangiograafia töötlusest ja ASPECTS-skoori hindamisest.

1/2021  Regionaalhaigla

25

NEUROLOOGIA

Dr Siim Schneider uurimas tehisintellekti abil patsiendi aju KTuuringut.

KUIDAS RAPID-TARKVARA TÖÖTAB? ANDRUS PAATS, REGIONAALHAIGLA MEDITSIINITEHNIKA DIREKTOR Viimased insuldi teadusuuringud on aga näidanud, et teatud patsientide ravi hilises ajaaknas on tulemuslik. „On teada, et ajuinfarkt kujuneb patsientidel väga erineva kiirusega ja infarktiala areng sõltub eelkõige kollateraalse ehk tagavara vereringe seisundist.

Patsientidel, kellel on suuremad kollateraalarterid, kujuneb ajuinfarkt välja aeglasemalt ning ravi saaks teha ka pikemalt, kui traditsiooniline ajakriteerium lubab,“ selgitab neuroloog-vanemarst Siim Schneider.

Perfusiooniuuring on vajalik ägeda ajuinfarktiga patsientide selekteerimiseks, kellele trombolüütiline ravi võib osutuda efektiivseks ka hilisemas ajaaknas.

Hiljutiste kliiniliste uuringute põhjal võib sobilikel patsientidel teha intravenoosset trombolüüsi kuni 9 tundi pärast haigestumist ning trombektoomiat isegi terve ööpäeva jooksul. Selliste raviotsusteni jõudmiseks ei piisa aga tavapärasest kompuuter­tomograafia uuringust, vajalik on täpsem diagnostika. Perfusiooniuuringud on intravenoosselt süstitud kontrastainega röntgenkompuutertomograafilised uuringud, mis aitavad iseloomustada verevoolu muutusi ajus. „Automatiseeritud KT-perfusiooni uuring võimaldab kiiresti tuvastada, kui suur peaaju osa on infarktiala ehk pöördumatult kahjustunud kude ja milline on penumbra ehk potentsiaalselt päästetava koe maht,“ täpsustab dr Schneider. „Kui patsiendi penumbra on piisava suurusega, võib talle teha trombolüüsi või trombektoomiat pikemas ajaaknas.“

IDEEST TEOSTUSENI Koostöös neuroloogide, radioloogide, inseneride, radioloogiatehnikute ja teiste spetsialistidega sai

26

Regionaalhaigla  1/2021

Tegu on tehisintellektil põhineva lahendusega, mida on õpetatud otsima automaatselt, ilma inimese abita, kompuutertomograafiga tehtud aju piltidelt üles muu­ tunud verevarustusega piirkondi, et määrata kindlaks kahjustunud ja terved koed. Analüüsi tulemusena esitab tehisintellekt piirkondade võrdluse kvantitatiivselt graa­ fikute ja suhtarvudena.

1.

Ajavõit Kui kompuutertomograaf on skaneerimise lõpetanud, jõuavad ajupildid ilma ühtegi lisaliigutust tegemata RAPID-süsteemi, mis analüüsib kujutisi ja väljastab seejärel automaatselt raporti. Selleks kulub 3–5 minutit.

Käsitsi kuluks analüüsiks umbes 10 minutit. „Iga minut, mille võidame, tähendab patsiendile suuremat võimalust, et tema ajukoed taastuvad. Selle tarkvara suurim väärtus ongi protsessi kiirendamises,“ kinnitab Andrus Paats.

2. Standardne lähenemine

Automaatne süsteem analüüsib alati standardselt ehk ühtmoodi, sel puudub subjektiivne hinnang, mis inim­ tööl tahes või tahtmata alati jääb. Ent kui ajus on mõni teistmoodi probleem, mille lahendamist tarkvarale pole õpetatud, satub ta hätta. Siis annab ta sellest teada ja seejärel võtab inimene töö üle.

Ajuinfarkti kompuutertomograafia kujutiste automaat­ analüüsi lahenduse projekti eestvedajaks meditsiiniteh­ nika teenistusest oli Andres Kaalep, kes korraldas süs­ teemi soetuseks vajaliku hanke läbiviimise, rakenduse paigaldamise ja häälestamise, kompuutertomograafia protokollide optimeerimise ning kasutajate koolituse.

Tänu tema panusele on meil tänaseks olemas tehis­ intellektil baseeruv automaatanalüüsi süsteem.

NEUROLOOGIA uudse lahenduse tulekuga uuendatud Regionaalhaigla insuldi ravijuhised, paigaldati automatiseeritud KT-uuringut võimaldav Rapid-tarkvara ning personal läbis põhjalikud koolitused. Ideest teostuseni kulus ligi aasta.

Radioloog-ülemarst Katrin Bakhoffi sõnul tehakse Regionaalhaiglas KT-perfusiooniuuringuid erakorraliselt saabunud patsientidele, kelle insuldi algusaeg on teadmata (nn ärkamisinsuldid) või kellel on insuldi sümptomite tekkest möödas üle 4,5 tunni. „Ravi tulemust mõjutavad mitu faktorit, kuid olulisim neist on patsiendi peaaju veresoonte kollateraalide seisund. Kui raviga õnnestub eemaldada ajuarteri sulgust põhjustav tromb ja taastada verevool piirkonnas, kus ajukude ei ole veel pöördumatult kahjustunud, saame insuldi kujunemist selles piirkonnas ära hoida. Sellisel juhul ei kujune ka püsivat neuroloogilist kahjustust,“ selgitab dr Bakhoff.

KT-perfusiooniuuringute juurutamine võttis aega mitu kuud. Uuringutega alustamine sattus koroona­ viiruse esimese laine aega, mistõttu oli üsna suur proovikivi saada kõik inimesed vajalikeks koolituseks ja koosolekuteks kokku.

TEHISINTELLEKTI JA ARSTI KOOSTÖÖ Uuringute juurutamine algas Regionaalhaiglas insuldi­haige käsitluse algoritmi koostamisest multidistsiplinaarses töörühmas, kuhu kuulusid neuroloogid, radioloogid ja menetlusradioloogid. Tõenduspõhistele teadmistele tuginedes arutas töörühm, millistele patsientidele on vaja perfusiooniuuringut teha. Uuringute tegemiseks valmistati KT-seadmetes koos tootja aplikatsioonispetsialisti ja haigla biomeditsiinitehnika inseneriga ette standardsed uuringuprotokollid.

Edasi koostati juhend ja korraldati koolitus radioloogiatehnikutele, kes uuringuid teevad.

Seejärel valiti välja tarkvara uuringuandmete tööt-

Radioloog Katrin Bakhoff.

TUNNUSTUS TEHTUD TÖÖ EEST Euroopa Insuldiorganisatsioon on tunnustanud Regionaalhaigla neuroloogiakeskust plaatinum­ taseme ESO Angels Awardi kvaliteediauhinnaga.

ESO Angels Awardiga tunnustatakse meeskondi ja inimesi, kes on pühendunud insuldiravi kvali­ teedi parendamisele ning aitavad luua järeleval­ vesüsteemi.

lemiseks. „Katsetasime eri tarkvarasid, kuid valikuks jäi tehisintellektil põhinev Rapid-tarkvara, mis töötleb andmeid serveris ja võimaldab väljastada uuringu tulemused ka valveneuroloogi mobiilile ja e-posti aadressile,“ selgitab dr Bakhoff. Seetõttu tuli lahendada ka andmekaitse ja juriidilisi küsimusi.

Samuti oli vajalik radioloogide kui uuringute interpreteerijate koolitamine ja koostöö ning ühised arutelud neuroloogidega, kes uuringutulemuste põhjal raviotsused teevad. „Jätkuvalt vaatame kõik ägedatele insuldihaigetele tehtud piltdiagnostilised uuringud koos neuroloogidega üle ja arutame tehtud otsuste valguses patsientide haiguse kulgu,“ sõnab dr Bakhoff.

TARKVARA SUURIMAD EELISED „Rapid-tarkvara valiku kriteeriumiteks said andme­ töötluse kiirus ja asjaolu, et tegu on seni ainsana suurtes rahvusvahelistes insuldi teadusuuringutes valideeritud tarkvaraga,“ tõdeb dr Bakhoff.

Tarkvara arvutab toorandmete põhjal välja nn perfusioonikaardid, kus eristab tõenäolise väljakujunenud isheemilise kahjustuskolde ja potentsiaalselt päästetava ajukoe ala ehk penumbra. Lisaks hindab ka värske insuldiga seostatavaid muutusi ja võimalikku verdumist natiiv-KT-uuringul ning ahenemisi ajuarterites kontrastainega KT-angiograafia uuringutel. „Tegu on peaaju kahe hemisfääri röntgenkiirte neeldumise ehk kudede tiheduse võrdlustel põhinevate arvutustega. Tulemuste interpreteerimine vajab kindlasti korrelatsiooni kliinilise leiuga ehk siis ainult masinarvutuse põhjal ei saa otsuseid teha,“ lisab dr Bakhoff. Erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili Novaku sõnul on uus diagnostika mõjutanud küll insuldihaigete käsitlust, ent lõplik raviefekt sõltub endiselt meeskondade heast koostööst. „Kõik spetsialistid peavad kiiresti ja ladusalt koos töötama, et vältida viivitusi,“ sõnab ta. „Anname omalt poolt parima, et EMO-sse saabunud insuldihaige saaks kiiret kvaliteetset abi.“ Selle aasta 15. detsembriks on Regionaalhaiglas tehtud KT-perfusiooniuuring 73 patsiendile, kellest 19 on tehtud trombektoomia.

1/2021  Regionaalhaigla

27

KARDIOLOOGIA

Uued võimalused ateroskleroosi diagnostikas ja ravis Detsembri algul toimunud Balti Ateroskleroosi Ühingu konverentsil võeti luubi alla uued võimalused südame-veresoonkonnahaiguste diagnostikas ja ravis. Ateroskleroosi ravis on Regionaalhaigla kardioloogiavaldkonna teadus- ja arendusjuhi prof Margus Viigimaa sõnul toimunud revolutsioon ning lisandunud uusi ravimigruppe.

Küsis Krista Kiin

28

Regionaalhaigla  1/2021

Kes konverentsil osalesid?

Konverentsil astusid ettekannetega üles oma ala tippeksperdid Eestist, Lätist ja Leedust, aga ka Soomest ja Norrast. Tänavune konverents oli n-ö vaheüritus kongresside vahel, mida 1998. aastal loodud Balti Ateroskleroosi Ühing korraldab traditsiooniliselt iga kolme aasta tagant. Järgmine kongress – arvult juba kaheksas – peaks toimuma 2022. aastal Vilniuses. Viiesajast osalejast oli praeguse koroonasituatsiooni tõttu kohal 60–70 inimest, ülejäänud kogunesid virtuaalselt. Ehkki COVID-19 on hetkel väga kriitiline teema, ei saa mööda vaadata asjaolust, et kõikide lupjumishaigusega patsientide suremuse risk on tunduvalt suurem just viirusinfektsioonidesse, sh koroonaviirusse. Kui COVID-19 lõpuks läbi saab, jäävad südame-veresoonkonnahaigused Balti riikides ikkagi kõige tõsisemaks surma põhjuseks. Et aru-

KARDIOLOOGIA

tada uusi võimalusi nii ateroskleroosi diagnostikas kui ka ravis, tulid arstid kokku nüüdki.

Mis on südame-veresoonkonnahaiguste ravi- ja diagnostikavõimalustes muutunud?

Tegelikult on Balti riikides ja eriti Eestis väga palju muutunud. Võrreldes 1990ndate algusega on suremuses nüüdseks üle 50 protsendi langust, mis tähendab tohutut edu. Kasutame Eestis juba praktiliselt samas mahus vererõhuravimeid nagu Põhjamaades, näiteks Soomes. Samas kolesterooli langetajaid kasutame endiselt 2–2,5 korda vähem.

Oluline teema on kindlasti perekondlik hüper­ kolesteroleemia, mis käis konverentsil läbi mitmest ettekandest – näiteks rääkis Norra professor Martin Prøven Bogsrud oma maa kogemusest.

Norral on üks maailma parimaid perekondliku hüperkolesteroleemia registreid ning patsiendid saavad adekvaatset ravi, samal ajal kui perekondlik hüperkolesteroleemia on kogu maailmas alahinnatud ja alaravitud, ehkki nende haigete südameinfarkti risk on 20–22 korda kõrgem. Teeme Regionaalhaiglas nüüd samuti suuri jõupingutusi, et tekiks selliste patsientide register, millega Balti­maadest Lätis on kõige kaugemale jõutud. Üldse on kolesterooli ja düslipideemia ravi palju paremaks läinud; meil on praktiliselt revolutsiooniline ravimiklass, PCSK-9 inhibiitorid. Nüüd on Eestisse jõudmas uus ravimigrupp, PCSK-9 sünteesi pärssivad ravimid. Praegu me süstime neid inhibiitoreid kahe nädala tagant, kuna tegu on bioloogiliste ravimitega, mida ei saa suu kaudu manustada, kuid uus ravimiklass pakub võimalust teha süsteid ainult kaks korda aastas. Lisaks on nende toime vähemalt sama efektiivne kui statiinidel, aga kõrvaltoimeid praktiliselt ei esine. Paraku on PCSK-9 inhibiitorid väga kallid – nende ravimite kuudoos maksab üle neljasaja euro. Hetkel kompenseerib Eesti Haigekassa kõige raskemate perekondliku hüperkolesteroleemia patsientide ravi, kuid tahaksime palju rohkem ravida.

Teiseks tahame kindlasti enam ravida ka infarktijärgseid patsiente, kel praegu ei ole haigekassa soodustust, seega Eesti Kardioloogide Selts on Eesti Haigekassaga tihedas diskussioonis.

Diagnostika puhul tahaks esile tuua kompuutertomograafiat, mida rakendatakse järjest rohkem kõikides Balti riikides ja mida oleme pikki aastaid kasutanud ka Regionaalhaiglas just südame pärgarterite lupjumise diagnoosimisel.

Prof Margus Viigimaa koos lektorite dr Martin Sergi (Regionaalhaigla kardiointensiivravi kardioloog, Balti Ateroskleroosi Ühingu sekretär) ja Ida-Tallinna haigla kardioloogi dr Anu Hedmaniga.

Rääkisite konverentsil ka diabeedi ravimisest?

Diabeedi teemal toimus tõesti terve sessioon, kuna ka diabeedi ravis on toimunud tohutud muutused. On tekkinud kaks ravimigruppi: GLP-1 agonistid (semaglutiid, liraglutiid jt) ning SGLT-2 inhibiitorid (empagliflosiin, dapagliflosiin, kanagliflosiin jt), mis on 2019. aastast välja toodud nii Euroopa Kardioloogide Seltsi kui ka Euroopa Diabeediuuringute Assotsiatsiooni ravijuhistes. Hiljutised uuringud toovad esimest korda kogu diabeedi ajaloos välja, et need kaks ravimi­ gruppi omavad südant ja veresooni kaitsvaid omadusi. Seni tuli diabeediravimitele alati teha lisauuringuid, ega need ei kahjusta südant, aga

Regionaalhaigla on olnud eestvedaja perekondliku hüperkolesteroleemia registri ehk andmekogu tegemisel. Meil on juba mitu aastat ainukesena Eestis tervise infosüsteemis perekondliku hüperkolesteroleemia skoor eraldi täidetav.

1/2021  Regionaalhaigla

29

KARDIOLOOGIA

Mida rohkem meil on teada inimeste geeniriske, seda rohkem me saame sellist personaalset meditsiini rakendada.

Mida uut on kuulda südame-veresoonkonnahaiguste ennetuse suhtes?

nüüd on need kaks ravimigruppi esiplaanil eriti just ateroskleroosi ärahoidmise ja pidurdamise seisukohalt. SGLT-2 inhibiitorid on väga head südamepuudulikkuse ärahoidmise ja südamepuudulikkusega patsientide ravis, kuid ka neeru­ kahjustusega patsientide ravis. Kui teise tüübi diabeedi patsiente korralikult ravida, saab langetada riski mittediabeetilise patsiendi riskitasemele, mis varem üldse võimalik ei olnud.

On väga põnev edasiareng, et semaglutitiidil, mis on n-ö antiaterosklerootiline diabeediravim, on nüüd tulnud täiesti uue arendusena ka suukaudne vorm. Muidu olid GLP-1 retseptoragonistid kõik kas kord päevas või kord nädalas süstitaval kujul, aga nüüd on tulnud uus võimalus tableti vormis, mida varem võimalikuks ei peetud. See ravim jõuab järgmisel aastal ka Eestisse ja saame hakata seda kasutama.

Eestis tegeletakse väga tublilt personaalse riski hindamisega. Kui tegu on keskealise inimesega, millise taseme juures ja mis vanuses tuleks tal hakata kolesterooli langetama ja millal asuda ravima hüpertensiooni, kui näitajad on piiripealsed? Need küsimused kuuluvad täppismeditsiini või südamehaiguste personaalpreventsiooni valdkonda, millega Eestis on Balti riikidest enim tegeletud. Meil on geenivaramu ja üle 200 000 geenidoonori. Äsja lõppes südame-veresoonkonnahaiguste uuring tuhande keskealise inimesega, kellel tegelikult südame-veresoonkonnahaigust diagnoositud ei ole, aga on ülikõrge südame-veresoonkonnahaiguste geenirisk, polügeenne risk. Mida rohkem meil on teada inimeste geeniriske, seda rohkem me saame sellist personaalset meditsiini rakendada.

Personaalse meditsiini juurde kuulub polügeense riski kõrval näiteks seegi, et tänapäeval on võimalik määrata, kas inimene võib saada kolesterooli langetamisest rohkem või vähem kasu, kas tal võib näiteks statiinravist tekkida rohkem või vähem kõrvaltoimeid.

Vastavalt sellele saab leida, millises vanuses ja millistel patsientidel hakata aktiivset ennetustegevust läbi viima, kui südame-veresoonkonnahaigust veel ei ole.

Rõhutamist väärib, et üks asi on medikamentoosne ennetus, kuid a ja o on siiski ennetus elustiili kaudu, millest sõltub koguni 50 protsenti inimeste tervisest.

Kõige olulisem on tervislik toitumine ehk antioksüdandid toidus, madala rasvasuse ning madala suhkruja soolasisaldusega toit. Lisaks piisav kehaline aktiivsus, kehakaalu normis hoidmine, mittesuitsetamine ja stressi maandamine.

Mida oleks välja tuua laborimeditsiini uudistest?

Ettekannet peab Balti Ateroskleroosi Ühingu juhatuse liige dr Iveta Mintāle Riiast.

30

Regionaalhaigla  1/2021

Uutest markeritest rääkides on kõige olulisem geneetiline marker lipoproteiin-a. Kui see on kõrge lisaks halvale kolesteroolile (LDL), on risk infarkti haigestuda ülikõrge. Nii on praegustes ravijuhistes soovitus, et perearstid ja kardioloogid peaksid määrama igal inimesel kord elus, soovitatavalt umbes 20. eluaastal lipo­ proteiin a-d. Kui see on kõrge, saab riski maandamisega hoida südameinfarkti teket võimalikult hilises ajas või täiesti ära hoida.

Geneetilises diagnostikas on üks asi polügeenne risk ehk lisarisk infarkti-insuldi tekkeks, aga me oleme perekondliku hüperkolesteroleemia korral järjest rohkem hakanud määrama monogeenseid defekte. Kui on ülikõrged kolesteroolinäitajad, üritame leida seda põhjustava mutatsiooni, millega kaasneb oluline lisarisk infarkti ja insuldi tekkeks, ning neid patsiente siis veel agressiivsemalt ravida.

KARDIOLOOGIA

Küsib dr Martin Serg.

Eestis tegeletakse väga tublilt personaalse riski hindamisega.

Kas võib öelda, et Regionaalhaigla on olnud ateroskleroosi teemadel esirinnas?

Regionaalhaigla on olnud eestvedaja perekondliku hüperkolesteroleemia registri ehk andmekogu tegemisel. Meil on juba mitu aastat ainukesena Eestis tervise infosüsteemis perekondliku hüperkolesteroleemia skoor eraldi täidetav. Haiguslukku talletatakse, kui kõrge on see skoor ning kas patsiendil on kindel või võimalik perekondlik hüperkolesteroleemia.

Vastavalt sellele järgnevad ka soovitused, et kui tegu on kindla perekondliku hüperkolesteroleemiaga, peaksid need patsiendid tingimata tulema konsultatsioonile. Meil on kardioloogiapolikliiniku juures südametervisekabinet, mille baasil me tahame moodustada lipiidikeskuse. Kunagi sellise nime all üksus ka eksisteeris, aga sisuliselt käivad kõrge kolesterooliga patsiendid kardioloogiapolikliiniku südametervise kabinetis, kus me teeme geneetilisi analüüse ja ravi PCSK-9 inhibiitoritega. Kindlasti on just Regionaalhaigla ateroskleroosi juhtiv kompetentsikeskus Põhja-Eestis ja tegelikult kogu Eestis vähemalt viimase kümne aasta jooksul. Tahaksime luua haigla baasil ateroskleroosi kompetentsikeskuse, kus kolm põhilist asja oleksid laboratoorne diagnostika, atero­ skleroosi kuvamismeetodid ning uute ravimeetodite juurutamine.

Et oleksime võimalikult tänapäevased laboratoorses diagnostikas, on perekondliku hüperkolesteroleemia andmebaas väga oluline. Paraku on haigla baasil olevast tervise infosüsteemist andmete ekstraheerimine ehk nende patsientide andmete väljavõtmine probleemne, kuna perekondlikul hüperkolesteroleemial ei ole oma diagnoosikoodi. Kasutame diagnoosikoodi, mis tähendab düslipideemia või vererasvade ainevahetuse häiret, mis on aga väga lai diagnoosikood. Siin on meie IT-osakond Sirje Kaarna eestvõttel teinud väga palju tööd, et tekiks perekondliku hüperkolesteroleemia väljaarvutamine ja haiguslukku fikseerimine. Me väga loodame, et rahvusvahelises diagnooside klassifikatsioonis, mille uus versioon tuleb Maailma Terviseorganisatsioonilt järgmisel aastal, oleks perekondliku hüperkolesteroleemia diagnoos sees.

Kellega Regionaalhaigla teadusalast koostööd teeb?

Oleme teinud ateroskleroosi alal ühist teadustööd juba aastaid peamiselt Tallinna Tehnikaülikooliga, aga meil on ka hea koostöö Tartu Ülikooliga, kellega ühiselt veame just mainitud personaalmeditsiini projekti.

Regionaalhaigla vanemarstid Galina Zemtsovskaja ja Marika Pikta teevad oma doktoriväitekirja atero­ skleroosi teemal Tallinna Tehnikaülikoolis. Teine peamine koostöö on kompuutertomograafilise diagnostika vallas, millega tegeleb Tallinna Tehnikaülikooli arst-õppejõud Andrei Šamarin. Tehnikaülikooliga koostöö raames oleme raskeid perekondliku hüper­ kolesteroleemia patsiente suunanud kardioloogia­ polikliinikust tehnikaülikooli uuringutele.

1/2021  Regionaalhaigla

31

TEADUS

Regionaalhaigla

teadus- ja arenduskonverents 2020 Oktoobris peeti Regionaalhaiglas 2020. aasta teadus- ja arenduskonverents, et tutvustada haigla töötajate ja meedikute teadustöid.

DR ANU PLANKEN, REGIONAALHAIGLA ONKOLOOG

T

eadus-arendustegevusel on olulised väljundid nii igapäevases kliinilises töös, uudsete raviotsuste juurutamisel kui ka ravikvaliteedi tagamisel, kuid tähtis on ka töötajate loomingulise tegevuse toetamine, rahulolu ning motivatsiooni säilitamine ja innovatiivsete uuringute ning rahvusvaheliste projektide teostamine. Aasta-aastalt kasvab haiglas projektide ja publikatsioonide maht ning kaalukas on ka teadusalane õppetegevus. 2020. aastal on Regionaalhaiglas kaitstud juba neli doktoritööd kirurgia­ kliiniku arstide poolt ning nimetatud tööde puhul olid kolmel juhul kaasjuhendajad ka Regionaalhaigla arstid.

Konverentsi avasõnad lausus Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso, kes rõhutas Regionaalhaigla kasvavat rolli Eesti teadus-arendusmaastikul ning andis ülevaate haigla prioriteetsetest arengusuundadest ja plaanidest valdkonnas. Oluline on tõdeda, et haigla väärtustab ja toetab igakülgselt teadus-arendustegevust, seda nii sisuliste kui ka korralduslike teadus-arendusteenistuse tugiteenuste kaudu ja otseste materiaalsete toetuste näol, mis on mõeldud teadustöö läbiviimiseks, publitseerimiseks ning magistri- ja doktoritööde kaitsmiseks.

Esimese sessiooni ettekande tegi ajakirja Eesti Arst preemia võitnud dr Sander Pajusalu Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskusest, andes põhjaliku ülevaate geneetika rollist kliinilises meditsiinis nüüd ja tulevikus. Seejärel tutvustas dr Siim Schneider oma doktoritöö teemat, milleks on noorte isheemilise insuldi epidemioloogiline ja kliiniline analüüs – oluline teema, kuna nimetatud

32

Regionaalhaigla  1/2021

haigusel on sageli laastav mõju noorte inimeste sotsiaalsele ja tööalasele toimetulekule ning kuigi üldiselt on isheemilisse insulti haigestumine arenenud riikides viimastel kümnenditel vähenenud, siis noortel täiskasvanutel on see suurenenud.

Seejärel tutvustas dr Merike Luman nefroloogia osakonna arstide teadustegevust neeruasendusravi valdkonnas. Selles valdkonnas on edukas koostöö Tallinna Tehnikaülikooli ja Regionaalhaigla arstide vahel toimunud juba üle 15 aasta. Järgnevalt tutvustasid oma doktoriväitekirju kaks Regionaalhaigla arsti. Dr Marina Teras kaitses doktoritöö melanoomi markeritest ning uutest raviperspektiividest 2020. aasta suvel Tallinna Tehnikaülikoolis. Dr Ülle Võhma kaitses doktoritöö 2019. aastal Tartu Ülikoolis ning töö keskendus isiksuse joonte mõjule paanikahäire diagnostikas ja ravitulemustes.

KOOSTÖÖVÕRGUSTIKE TÄHTIS ROLL Konverentsi teises sessioonis andis dr Toomas Marandi ülevaate rahvusvahelistest kliiniliste uuringute koostöövõrgustikest PNEx ja TriNetX, millega Regionaalhaigla on liitumas ning mis võimaldavad leida sobivaid patsiente uuringute läbiviimiseks.

Võrgustikel on aina tähtsam

TEADUS

roll globaliseeruvas meditsiiniuuringute valdkonnas, kuna viimasel aastakümnel on kliiniliste uuringute maht Eestis üldiselt langenud, samas on uuringutes osalemise võimalus oluline patsientidele uudsete ravivõima­luste pakkumiseks. Põhjaliku ülevaate oma magistritööst andis ka infektsiooniõde Sigrid Jaska-Pilv, kes tutvustas infektsioonikontrolli kontaktõdede süsteemi loomise ning juurutamise alaseid tegevusi partnerhaiglates.

Konverentsi kaks viimast ettekannet keskendusid kevadel lahvatanud koroonapandeemia ajal Regionaalhaiglas käivitatud uuringutele. Dr Indrek Rätsep tutvustas Eesti kogemust COVID-19 haigete intensiivravis ning meie kõrgetasemelisi ravitulemusi võrreldes

Regionaalhaigla teeb TalTechiga koostööd Novembris kohtus Regionaalhaigla juhatus Tallin­ na Tehnikaülikooli rektori Tiit Landiga. Kohtumisel osalesid ka haigla teadus- ja arendusteenistuse kardioloogia teadus- ja arendusjuht prof Margus Viigimaa, TalTechi teadusprorektor Maarja Kruusmaa ja teadusosakonna juhataja Maia-Liisa Anton.

Kohtumine toimus vahetult pärast 17. novembril toimunud Regionaalhaigla ja TalTechi esimest koos­ töökonverentsi „Teadus, tehnoloogia ja meditsiin“, mille käigus saadi hea ülevaate juba toimivatest, aga ka lähituleviku võimalikest koostöövaldkondadest. „Igas konverentsi ettekandes oli üks või isegi mitu koostöövõimalust, mis rikastavad haigla ja ülikooli koostööd ning avavad uusi horisonte,“ ütles prof Margus Viigimaa, lisades, et konverentsi tulemina sündis veendumus muuta see iga-aastaseks, kindlus­ tamaks teaduse ja tehnoloogia edasine kiire areng.

Kohtumisel leiti ühiselt, et haigla ja ülikooli koos­ tööleping vajab uuendamist ja koostöövaldkonnad täpsustamist. 27. novembril allkirjastatud koostööle­ ping toobki teadus- ja arendustegevuse koostöövald­ kondadena välja muuhulgas kardioloogia, onkoloogia, nefroloogia ja laborimeditsiini, keskendudes lisaks ennetustegevuse, diagnostika ja ravimeetodite ühi­ sele väljatöötamisele ka andmekogudele ning tervise infosüsteemi uuringutele. „Huvitavaid ja vajalikke koostöövaldkondi on aga ka väljaspool tavapäraseid meditsiinilisi erialasid, käsitledes näiteks erinevaid ta­ ristu ajakohastamise võimalusi, juhtimiskompetentse ja õigusalaseid küsimusi,“ ütles Regionaalhaigla juha­ tuse liige Terje Peetso. „Koostöö TalTechiga on olnud pikaajaline ja viljakas. Meil on hea meel, et ülikool panustab kõrgetasemeliste töötajate ettevalmistami­ se kaudu meie haiglasse, toetab täienduskoolitusega ning magistri- ja doktoriõppe laialdaste võimalustega meile olulistel erialadel, samas on Regionaalhaigla TalTechile heaks praktikabaasiks ja partneriks eriti just rakendusteaduste puhul,“ lisas Peetso.

51 partnerriigiga, kes on kaasatud ECMO patsientide andmekogu konsortsiumisse. Dr Rätsepa ettekanne valiti virtuaalse hääletuse teel ka konverentsi parimaks. Viimase ettekande vältel andis dr Anu Planken ülevaate Eestis tehtavast COVID-19 diagnostiliste ja terapeutiliste arenduste uuringust, mille käigus loodavad ravimid on plaanis viia I/II faasi uuringutesse juba 2020. kevadel koostöös Regionaalhaigla ja teiste Eesti haiglatega. Konverentsi ajal oli võimalik tutvuda ka 11 kõrgetasemelise posterettekandega.

Konverentsi kokkuvõtteks on tähtis märkida, et vaatamata keerulistele pandeemiaoludele panustab Regionaalhaigla juhtival positsioonil nii kliinilise meditsiini kui ka teadus-arendusvaldkonna eesliinil.

Publikatsiooni peapreemia 2020 kuulub dr Kristo Eriksonile Regionaalhaigla valis esimest korda aasta parima teadusartikli, valituks osutus anestesioloogiakliini­ ku intensiivravi keskuse ülemarsti ja keskuse juha­ taja dr Kristo Eriksoni artikkel „Brain tight junction protein expression in sepsis in an autopsy series“ ajakirjas Critical Care (https://doi.org/10.1186/ s13054-020-03101-3).

Regionaalhaigla juhatuse liikme Terje Peetso sõnul tuli teadus- ja arendustegevuse fondide komisjonil teha valik 18 artikli vahel. „Komisjon hindas artiklite juures tulemuste rakendamise võimalikkust kliinilises praktikas, teema uuendus­ likkust ja tähtsust, taotleja rolli artikli ettevalmis­ tamisel ja kirjutamisel ning võttis arvesse ajakirja mõjufaktorit (Impact Factor, IF),“ selgitas Peetso.

Konkurss oli kõrgetasemeline. Äramärkimist leid­ sid dr Jüri Terase kolm artiklit ja dr Eduard Gerške­ vitši artikkel. Lisaks tõstis komisjon esile prof Peep Talvingu ja prof Margus Viigimaa märkimisväärset panust teadustegevusse mitme artikli autorina. „Peapreemiale kandideerisid automaatselt kõik artiklid, mis esitati 2020. aastal teadus- ja aren­ dusteenistuse fondide komisjonile artiklipreemia taotlemiseks,“ ütles Peetso, „Lisaks kogusime 13. novembrist kuni 7. detsembrini 2020 täiendavaid ettepanekuid haigla siseveebi kaudu.“ Peapree­ miale sai kandideerida eelretsenseeritud teadus­ ajakirjas ilmunud või avaldamiseks vastu võetud artikkel, kui see on ilmunud või avaldamiseks vastu võetud viimase 12 kuu jooksul ning Regionaalhaig­ la töötajast autor on märkinud oma asutuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Peapreemia suurus on 1500 eurot.

1/2021  Regionaalhaigla

33

TUGITEENUSED

Haigla arhiiv

hoiab olulist ja põnevat Haiglal on väga erinevaid tugiteenistusi, mis toetavad ravitegevust. Üks nendest on dokumendihalduse teenistuse koosseisu kuuluv arhiiv.

A

Tekst: Kristina Lauri, arhiivi juhataja Fotod: Aivar Kullamaa

lates SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla loomisest 2001. aastal on arhiiv paiknenud väga erinevates kohtades Kosel, Tallinnas eri korpustes ja majades, Keilas ja eraarhiivi Läti filiaali Riia hoidlas. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla moodustamisega 25. juulil 2001 Vabariigi Valitsuse otsusega ja mitme haigla lõpetamisega anti Regionaalhaiglale üle lõpetanud haiglate paberarhiivid.

UUED RUUMID 2020. aasta veebruari keskel lõpetasime arhiivis poole­ aastase kolimise kõikidest hoidlatest kokku ühtsesse asukohta aadressile Laki 30. Aastatel 2016–2020 kolis arhiiv välja 60 ruumist, mis olid suurusega 6–150 m2.

Arhiivil on pinda ca 1600 m2, kus on tänapäevased hoiutingimused, selgitab arhiivi juht Kristina Lauri. „Arhiividokumentide kolimisse andsid suure panuse kõik arhivaarid,“ ütleb Lauri.

34

Regionaalhaigla  1/2021

Kolisime riiuleid, mööblit, paberdokumente, koe­proove (klaase ja parafiine) ning röntgenipilte. Arhiividokumentide kolimisse andsid suure panuse kõik arhivaarid. Tänaseks on Sütiste 21 lammutatud. 2. märtsil 2020 saime pidada avatud uste päeva, kohe algas Covid-19 periood.

Praegu on arhiivil pinda ca 1600 m2, kus on tänapäevased hoiutingimused: materjale ei ohusta enam niiskus, putukad, hallitus ega närilised. Hoidla on varustatud 203 vagunriiuliga ja väga paljude statsionaarsete riiulitega. Arhiiv haldab praegu üle kümne suurema asutuse paberdokumente. Aastakümnete jooksul on need kümme asutust nimesid muutnud: neid on taasloodud, ühendatud, lahutatud, lõpetatud, suuremaks ja väikse-

TUGITEENUSED Tallinna Psühhiaatriahaigla eelkäijate kõige vanemad haiguslood aastatest 1903–1952.

Väljavõte töötaja tööraamatust aastast 1949.

Psühhiaatriakliiniku territooriumil asuv arhiivihoone rohkem kui 35 aastat tagasi.

Sel ajal asus seal hoones apteek.

maks tehtud ja kolitud. Pärast teist maailmasõda alustas tegevust väga palju väikseid eraldiseisvaid meditsiini­ asutusi, mis järk-järgult ühendati suuremateks.

Lisaks uute dokumentide vastuvõtmisele ja laenutamisele on arhiiv jätkanud aktiivselt endiste haiglate väga vanade dokumentide korrastamist, et anda need igaveseks säilitamiseks Rahvusarhiivi. 2020. aastal oleme keskendunud isikutoimikutele, mis sisaldavad dokumente aastatest 1903–1995. Aastal 2018 korrastas arhiiv vanade haiglate juhtimisdokumendid ja Onkoloogiakeskuse haiguslood aastatest 1976–1978 ning andis need Rahvusarhiivi. Ühtekokku oli neid ligi 11 000 arhivaali.

2020. aasta augustiks oli arhiivil korrastatud ligi 6000 vanade haiglate personalitoimikut ja haiguslugu, mis anti samuti üle. Arhiiv jätkab korrastamistöödega ja üleandmistega.

PÕNEVAD VANAD DOKUMENDID Personalitoimikute korrastamine on toonud välja palju huvitavat: nendes dokumentides kajastuvad ühiskonna arengud ja sündmused.

Mõningaid väljavõtteid Tallinna Linna Närvihaiguste haigla materjalidest.  80 aastat tagasi oli haiglas tööl kutsar-hobusemees.  Isikutoimikute kirjeldustest tuleb välja, et esmased dokumendid on koosatud teise maailmasõja ajal.

1944. aastal kontrolliti nõukogude võimu taastamisel kõiki töötajaid ning selleks on kõige kergem tutvuda isikutoimikute ja teiste personalidokumentidega.

Väga mitmel isikutoimikul oli lisatud hiljem trükitud ankeet, mida isik pidi ise 16. oktoobril 1944. aastal täitma ja ära märkima: töökoht kuni 22.06.1941, töökoht okupatsiooni ajal (22.06.1941–23.09.1944) ja töökoht alates 23.09.1944.

PRII KORTER JA KALAPÜÜDJA Väljavõtteid Tallinna Psühhiaatrihaigla materjalidest.  Töötaja (sündinud 1879) isikutoimikus on kanne, et töösuhet on alustatud juba 1903. aastal haigepõetajana, hiljem jätkatud sanitarina. Haridust sai oma

kooliõpetajast isa juures koolis kolm talve. 1938. aastal tunnustati isikut Valgetähe teenetemärgi III klassi medaliga. Alates 01.10.1936 sai töötaja natuuras prii korteri, kütte ja valgustuse, mis rahas arvestatuna oli 11,60 kuus.  21.05.1945 asutati Vabariikliku Tallinna Vaimuhaiguste haigla juures Kalamajanduslik abimajand toiduainete hulga suurendamiseks ravialuste ning töötajate paremaks varustamiseks kalaga. Määratleti kalanduspiirkonnad ja piirkonnas oli lubatud püüda kilu-, räime- ja lestavõrkudega ning põhjaõngedega.

Töötaja ametinimetus oli kalapüüdja.

SULANE, VELSKER-HAMBAARST NING KOMBLUSVALVE AGENT Noppeid Tallinna Nahahaiguste haigla materjalidest.  Töötaja teenis sulasena 1930ndatel Tallinna linna naha- ja suguhaiguste haigemajas. Ametikohaga kaasnes korter, küte ja valgustus.  Töötajal (sündinud 1903) haridust väidetavalt kolm klassi Eesti Hariduse Sõprade Seltsi kodukeskkoolis. Lõpetanud 1924. aastal sõjaväe velskrite kursuse.

1933. aastal sooritanud vastavad katsed haridusministeeriumi juures ning omandanud koolivelskri kutse. Lisaks õiendanud velskri-hambaarsti eksamid Tartu Ülikooli juures. Muuhulgas teenis isik I järgu velskrina suurtükilaeval Lembitu, miiniveeskjal Ristna ja miiniristlejal Lennuk. Teeninud veel ajateenijana Mereväe Ekipaažis, Merejõudude Staabi ambulantsis, Aegna saare komandatuuris velskrina.

Täitnud 1930.–1941. aastani merekindlustes ja Korpuse Suurtükiväe polgus hambaarsti kohuseid, olles samaaegselt lektor VSK („Valmis sanitaarkaitseks“) kursustel ENSV Punase Risti juures Tallinnas.  Töötaja nimetati Tervishoiuosakonna ettepanekul 18.12.1941 Linna Komblusvalve agendiks. 01.08.1943 vabastatakse Naha- ja Suguhaiguste Nõuandla komblusvalve inspektrissi ajutine kohusetäitja omal soovil teenistusest.

1/2021  Regionaalhaigla

35

PÄRAST TÖÖD

Võlurist vägevam Tekst: Kelly Kipper Fotod: Aivar Kullamaa

Mõtled, kuidas nii? Sest ta on päris. Ja tema võime täita unistusi niisamuti.

KES? Teele Kants on Regionaalhaigla koolitusspetsialist, kelle argipäev möödub organiseerides: olgu konverentsid või seminarid, auditoorselt või veebis – Teele teeb ära!

Nagu ettevõtlike puhul ikka, pole see kaugeltki kõik.

Koolituste kõrvalt tegeleb Teele usinalt praktikakorraldusega. Ainuüksi eelmisel aastal käis Regionaalhaiglas praktikal ligi 700 arstitudengit, õde ja hooldajat. „Iga aasta toob minu töösse midagi uut. Nn COVIDi-aastal on tugevalt esile kerkinud e-õpe, sealhulgas videote tootmine ning uued IT-lahendused,“ räägib ta.

Kui varem töötas Teele Eesti Proovikojas väärismetal­ lide eksperdina, siis pärast personalispetsialisti eriala lõpetamist kandideeris ta haiglasse koolitusspetsialistiks.

Praeguseks on tal haiglapere seltsis möödunud juba kolm põnevat aastat.

KUIDAS? Otsides sisekommunikatsiooni praktikakohta, leidis Teele kuulutuse fondilt, mille tegevuses kaasalöömine on palju enamat kui lihtsalt võimalus oma eriala praktiseerida.

36

Regionaalhaigla  1/2021

„„Minu unistuste päev“ täidab krooniliselt ja raskelt haigete laste unistusi. Koostöö nendega võimaldas mul saada tohutult uusi kogemusi, kuid ka pakkuda positiivseid emotsioone lastele ja peredele, kelle teel on palju raskusi.“ Praktikale läks Teele kaheks kuuks, kuid on vabatahtlikuna tegutsenud fondis juba üle nelja aasta, pälvides selle aja jooksul ka aasta vabatahtliku tunnustuse. „Tore meeskond, põnevad väljakutsed, võimalus olla unistuste kuulaja ja täitja rollis on mind fondis hoidnud. On väga hea teada, et meie korraldatud tegevused annavad usku, lootust ja jõudu, kui on tarvis veeta pikki päevi haigla­ ravil.“ Nii töö haiglas kui ka tegutsemine „Minu unistuste päeva“ juures viitavad keskmisest suuremale südamele.

Kas hoolivus ja nõrgemate abistamine on omadused, mis tulid juba n-ö emapiimaga kaasa? Teele naeratab ja ütleb tagasihoidlikult, et ei oska esiti selle peale midagi kosta. „Kõik need pered, kes on „Minu unistuste päeva“ kaudu minu ellu tulnud, on teinud minust parema inimese ning pannud mõistma, kui habras on elu. Tuleb hoida neid, kes on sinu kõrval.“

PÄRAST TÖÖD “Minu palgaks on lapse ja tema perekonna naeratused, säravad silmad ja kallistused,” räägib Teele rõõmudest, mis vabatahtliku tööga kaasnevad.

KUIDAS LIITUDA? Heategevusfondis “Minu unistuste päev” tegutseb üle saja särasilmse vabatahtliku terves Eestis. Rohkem infot leiad minuunistustepaev.ee/fond/vabatahtlikud.

MILLEST… … lapsed unistavad? „Vaatamata aastatele, mil olen fondis kaasa löönud, oskavad lapsed üllatada. Meie jaoks on nende mõtted alati erilised, kuna tihtipeale pole keegi neilt seda küsimust küsinudki. On olnud projekte, kus vanemad on öelnud, et nad isegi ei tea, millest nende lapsed unistavad, hiljem tänades, et neil on avanenud võimalus sellest rääkida.“ Korduvana toob Teele välja soovi kohtuda Eesti staaridega, kuid vähem tähtis pole ka hobidega seonduv: huvi pakuvad nii militaarvaldkond kui ka lemmikloomad ja sõpradega kokkamine. Ka Regionaalhaiglas toimus unistuste päev, mis andis lapsele võimaluse näha lähemalt arstide tööpäeva. „Paljud unistused on väga isiklikud ja väikesed, rahaliselt mõõtmatud. Võiks arvata, et soovide seas on uusimad iPhone’id ja reisid Disneylandi, kuid see pole nii.

Need on lapsed, kes hindavad elus hoopis teisi väärtusi.“ Osa lapsi on soovinud jagada oma lugu: milline on nende ravi, mis tekitab valu või halba enesetunnet. On olnud ka väga lihtsaid soove, näiteks täitsa oma koduvõti. Ühe vapra tüdruku soov oli aga leida sõber, kes mõistaks, mida ta läbi elab ning kellega ta saaks sellest rääkida.

Ise sellele küsimusele mõeldes tõdeb Teele, et vastust polegi nii lihtne leida. „Võib-olla elame täiskasvanuna kitsamates raamides, mistõttu on minu unistused argisemad. Mulle meeldib väga reisida, avastada teistsugust kultuuri, maitsvat toitu. Tänavu pole paraku reisida saanud, kuid siiski võtsin ette kolimise uude elukohta, mis on ju ka omamoodi reis.“

MIS ... ... viimati pisara silma tõi? „Raske on mõeldagi, kuidas üks väike laps peab haigena läbima nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt kurnava teekonna,“ ütleb Teele. „Vabatahtliku töös vahelduvad rõõmu- ja kurbuse­ pisarad. Üldjuhul pole unistust, mida me täita ei suudaks, küll aga on raskeid hetki, mil kohtumisel vaatab

Need on lapsed, kes hindavad elus hoopis teisi väärtusi. laps sulle silma ning ütleb, et tema unistus on saada terveks. Sel hetkel jääb sõnadest puudu. On hämmastav, kui tugevad on lapsed ja nende pered.“

MIL MOEL? Teisi aidates kipub iseenda eest hoolitsemine vahel meelest minema. Ka Teelel pole kindlat skeemi, kuidas nädala lõpus akusid laadida. „Eks üldine valem on puhkus, värske õhk ja külaskäigud kodukohta Lõuna-Eestis, kus saan end linnakärast ja kiirest elutempost rohkem välja lülitada.“ Ta paneb südamele, et keerulisel koroonaajal on eriti tähtis olla hea nii iseenda kui ka kallite vastu. „Kõige lihtsam, kuid samas olulisim on tunda huvi ja küsida, kuidas sul läheb? Interneti asemel võiks seda teha telefoni teel, võimaluse korral ka otse. Kindlasti peab endale vahel lubama ka midagi head, kasvõi head toitu või midagi magusat, minu puhul sušit või jäätist.“

MIKS? Vabatahtlik töö nõuab nii aega kui ka kaasamõtlemist, osakest sinust. See on sinuga hilisõhtul ja nädalavahetusel. See pole siiski kõige kurnavam. „Kõige keerulisem on tulla toime emotsionaalselt raskete hetkedega, sealhulgas surmaga,“ lausub Teele mõtlikult. „Mind innustab ja mulle annab jõudu, kui näen, et minu tegevus on aidanud panustada mõne probleemi lahendusse. Vabatahtliku palgaks on lapse ja perekonna naeratused, säravad silmad ja kallistused. Suur rõõm on kuulda, kui unistuste päevaga kaasnenud positiivsed emotsioonid ei kao päeva-kahega, vaid kestavad edasi.“ 1/2021  Regionaalhaigla

37

KOOLITUS

Proovikivid

koolitajatele ja õppijatele 2020. aasta jääb meelde eelkõige selle poolest, et õppida ja koolitada tuli teisiti. Distantsilt õppimine ja õpetamine, veebiseminarid, e-õpe – selle kõigega oleme nüüdseks palju rohkem harjunud kui veel selle aasta alguses.

Tekst: Kuldar Kiho, koolitusjuht Fotod: Regionaalhaigla

U

ued õppimis- ja õpetamismeetodid on olnud ühtviisi nii huvitavad kui ka tüütud, aeganõudvad, aga samas efektiivsed. Veebikoolitus ja e-õpe nõuavad nii koolitajalt kui ka õppijalt senisest teistsugust lähenemist. Kohanedes oludega, mis nõuavad paindlikku ja leidlikku lähenemist, oleme näiteks juhtide ja sisekoolitajate arenguprogrammidega jõudnud etappi, kus koolitused toimuvad kombineerituna veebis, e-õppena ja vastavalt võimalustele auditoorselt. E-õpe on olnud hea võimalus ka koolitajatele endale e-õppe kogemiseks, et hinnata ja analüüsida selle võimalusi ja otstarbekust ka oma koolituste kavandamisel.

KOOLITUSED E-ÕPPENA Sellest aastast toimuvad e-õppena uue töötaja sisse­ elamise koolitus, küberhügieen, isikukaitsevahendite kasutamine ja eemaldamine (COVID-19), kaugtöö koolitus (MS Teams) ning ohtlike ravimitega toimunud õnnetusjuhtumi korral tegutsemine. E-õpe pole eesmärk omaette, kuid sellel on olulisi eeliseid tavapärase auditoorse õppega võrreldes, mida oleme ka koostöös meie avatud koolitajatega ära kasutanud. Uue töötaja sisseelamiskoolitus e-õppena on võimaldanud koolitust vahetult tööle asudes, mis on märksa parem, kui oodata kuu või paar järgmist koolitust, mis selle saabumiseks on mõnevõrra hilinenud. Võtame e-õppena kasutusele ka elustamise baaskoolituse ning vereülekande koolituse õdedele, mõlemad mõistagi integreerituna auditoorse õppega.

38

Regionaalhaigla  1/2021

Digilahenduste efektiivsust iseloomustab ka fakt, et kevadel, kui olude sunnil muutsime Tallinna Perearstide Seltsi auditoorsed õhtuseminarid veebiseminarideks, kasvas seminaridest osavõtt märkimisväärselt.

Alates novembrist toimuvad kirurgiakliiniku Journal Club’id veebis.

Oleme püüdnud kohaneda ka praktika korraldamisel, nii pakume praktika sooritamise võimalust kaugtööna neil erialadel, kus see on võimalik.

PATSIENDIKOOL JA UUED PLAANID 1. detsembril alustasime Patsiendikooliga, mida teeme koostöös Regionaalhaigla Patsiendinõukojaga. Kooli formaadina kombineerime auditoorseid ja veebiseminare ning võimaldame viimaste puhul ka järelvaatamise võimalust, et tagada võimalikult laialdast ligipääsu eri teemadele. Esimese patsiendikooli teema oli „COVID19 ja kroonilised haigused“, kuulajad-vaatajad said nii e-kirja kui ka telefoni teel esitada küsimusi.

2021. aasta koolituskalendris pakume eelkõige neid koolitusi, mis sel aastal ära jäid, ning püüame veelgi enam integreerida auditoorset õpet, veebikoolitust ja e-õpet. Koolituskeskus pakub koolitajatele tuge ja nõustamist e-õppe ja veebikoolituste planeerimiseks ning hübriidõppe korraldamiseks. Mõistetavalt jätkuvad kontaktõppena need koolitused, kus on vajalik käeliste oskuste omandamine ja praktilised harjutused. Õppimine ja õpetamine on Regionaalhaiglas strateegiliselt olulisel kohal, kuid veelgi tähtsam on tagada nii koolitajate kui ka koolitatavate ohutus. Seega järgime hoolikalt nakkusohust tulenevaid piiranguid.

Avame jaanuaris

www.traumakeskus.ee Regionaalhaigla traumakeskuse suure kogemusega meeskond pakub koostöös Lastehaiglaga kõige nüüdisaegsemat ravi nii lastele kui ka täiskasvanutele kogu Põhja-Eestis. Patsientide ravimiseks on ööpäevaringne valmisolek, meeskond on läbinud kõik olulised rahvusvahelised traumakoolitused (ATLS, DSTC+- DATC jt).