2019 ajakiri nr 2

Regionaalhaigla Regionaal AJAKIRI

Kes võidab haiglate võrgustamisest?

Vähipatsiendi raviteekond muutub sujuvamaks 24/7 tipptasemel insuldiravi Modex 2019 Saaremaal Tüvirakkude siirdamine reumatoloogias

Dr

Kaire Aadamsoo:

Pideva tagasiside süsteem on samm patsiendikesksuse poole

2019 nr 2

juhtkiri

Edu võti on koostöö Piirkondliku haiglana on Regionaalhaiglal oluline roll riigi meditsiinilise turvalisuse tagajana. Nii meie jätkusuutlik erialade ja kompetentsikeskuste arendamine kui ka haigla pidev valmisolek suurõnnetusteks on seejuures kriitilise tähtsusega.

Käesolevas ajakirjas räägime muuhulgas masskannatanute situatsiooniks valmistumisest, mille aluseks on Inglismaalt pärinev HMIMMS-metoodika, mis on end seal pika kasutuse juures õigustanud. Juttu on ka rahvusvahelisest meditsiini­õppusest Modex, mille korraldamisel oli suur roll meie kiirabikeskusel ja katastroofimeditsiini osakonnal ning kus harjutati koostööd nii meditsiinimeeskondade kui ka riikide tasemel.

Euroopa Insuldiorganisatsioon ESO tunnustas Regionaalhaigla neuroloogiakeskust Angels Awardi plaatinataseme kvaliteediauhinnaga. Insuldiravi edu võtmeks on kollegiaal­ne koostöö. Sellest, kuidas oleme saavutanud, et meie insuldiravi tulemus on võrreldav maailma insuldiravi tippkeskustega, räägivad neuroloogiakeskuse juhataja dr Andrus Kreis, radioloog-konsultant dr Vladislav Malikov, diagnostika­ kliiniku juhataja dr Äli Roose ja kiirabikeskuse juhataja dr Arkadi Popov.

Koostöö on fookuses ka haiglavõrgu arendamise juures.

Meie tütarhaiglate juhid jagavad kogemusi haiglavõrguga liitumisega kaasnenud väärtusest patsientidele – võimalikult hea abi Eesti eri paikades. Koostöö süvendamine grupi sees on ka edasise edu võti.

Aina olulisemal kohal rahvatervise juures on vaimse tervise teemad. Psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsooga on juttu arengutest psühhiaatrias. Tema meeskonna poolt psühhiaatriakliinikus eelmisel aastal testitud ja tänavu rakendunud pideva tagasiside küsimise süsteem on üks samm patsiendikesksuse poole liikumisel.

Juttu tuleb ka tüvirakuravist reumatoloogias ning patoloogia rollist täppismeditsiini juures.

Juhatuse liige Terje Peetso räägib lähemalt käsilolevatest innovatsiooniprojektidest raviteekonna patsiendikesksel kujundamisel ning teenuste disainimisel.

Põnevat lugemist!

12

22 Sisukord 2

Edu võti on koostöö

3

Hea lugeja!

4

Dr Kaire Aadamsoo: „Heas haiglas võetakse patsienti kui tervikut“

8

Toimivast haiglavõrgust võidavad kõik

12 Insuldikeskus pakub ööpäevaringset abi 16 Tüvirakuravi reumatoloogias 18 Suurõnnetus ei löö haiglat jalust 22 Appi! Meteoriit tabas Saaremaad!

26 Patoloogiakeskus täppismeditsiini teenistuses

30 Kõndides patsiendi kingades 34

Doonoritelgid täies hoos

Hede Kerstin Luik

Regionaalhaigla ajakiri

2019 nr 2

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

2

Regionaalhaigla  2/2019

Toimetajad: Krista Kivisalu, Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

pöördumine

Hea lugeja!

Patsiendikesksus ja uuenduslik lähenemine on Regionaalhaiglale väga olulised. Soovime muuta meie patsientide raviteekonna sujuvaks ja mugavaks igas etapis, võimalikult palju aidata ja toetada. Iga inimese haigust ja ravi tuleb käsitleda tervikliku loona, mitte eri etappidena, kuhu vahele jäävad tühimikud, mil inimene tunneb ennast üksijäetuna. Selleks, et paremini mõista, millised on peamised mured ja kus peituvad kitsaskohad, peame astuma patsiendi kingadesse, kuulama ja veelkord kuulama, koos mõtlema ja tegutsema. Tahame muudatusi ellu viia koos patsientidega, mitte patsientidele.

Oleme viimase aasta jooksul osalenud mitmes olulises koostöö­ projektis, mis on viinud mitu sammu lähemale eesmärgile olla ­patsiendikesksemad, ning aidanud täpsemalt aru saada, kus patsiendid meie haigla perepildis asuvad. „Vähipatsiendi raviteekonna patsiendikeskne kujundamine“ on valitsuse innovatsioonitiimi algatatud projekt, kus Regionaalhaigla kui juhtiv vähiravikeskus osales põhipartnerina ja algatuse elluviijana. Projekt sai alguse patsientide ja nende lähedaste inter­ vjueerimisest, esimeseks eesmärgiks oli kaardistada raviteekonna hetkeolukord koos ajalise telje, eri etappide ja kaasnevate probleemkohtadega. Valdava osa patsientide puhul joonistusid välja üsna sarnased mured – vaimne ja sotsiaalne heaolu ravi kestel ja toetavate teenuste vähesus, näiteks keemiaravi ajal. See oli haigla jaoks äärmiselt vajalik tagasiside, mille põhjal saame hakata planeerima muudatusi, osa neist saame ellu viia kiiremini, osa nõuab pikemat planeerimist.

Rõõmustame, et 2023. aastaks planeeritud uues vähiravi koondavas Y-korpuse ruumilahenduses ja toetavates teenustes on juba planeerimisjärgus arvestatud patsientide tagasisidega.

Teine innovatsiooniprojekt tehti koostöös Eesti Kunstiakadeemia ning TalTechi tudengitega, noored teenusedisainerid said vabad käed disainida viis patsiendi teekonda: uudsed lahendused loodi insuldist paranenu toetamiseks, EMO visiidi läbipaistvamaks muutmiseks, päevakirurgia patsiendi liikumise korraldamiseks, lootusetult haigele väärika elulõpu tagamiseks ja eriarstivisiidiks ettevalmistamiseks.

Ka selline lähenemine on tavapärasest erinev, muuhulgas seepärast, et sisendi andsid noored ja terved inimesed. Ka siis, kui kõik need värske vaatega ideed ei saa teoks, oleme siiski saanud kogemuse võrra targemaks. Haigla arengule on väga kasulik ja värskendav kuulata väljaspool seisvate inimeste arvamust. Mõelda ja unistada tuleb suurelt!

Eelnimetatud projektidega saime ka kinnitust, et patsiendid on rahul nii mitmegi meie pakutava teenusega – vähipatsiendid hindavad kõrgelt keemiaravi nõustamistelefonile helistamise võimalust ning meie interdistsiplinaarseid ravimeeskondi.

Eri osapooli kaasavate koostööprojektide kaudu õpime haigla „perepilti“ paremini tundma, et fookust veelgi teravamaks sättida.

Haigla arengule on väga kasulik ja värskendav kuulata väljaspool seisvate inimeste arvamust.

Mõelda ja unistada tuleb suurelt!

Ilusat suve jätku!

Terje Peetso, juhatuse liige 2/2019  Regionaalhaigla

3

„Kui patsient meie haiglast lahkub, teab ta, mis edasi saab – ta teab, mida kujutab endast tema haigus ja mida ta peab edasi tegema,” ütleb dr Aadamsoo.

PSÜHHIAATRIA

Dr

Kaire Aadamsoo:

„Heas haiglas võetakse patsienti kui tervikut“ Psühhiaatriakliinik on olnud esimeste hulgas, kus on hakatud keskenduma patsiendi kogu raviteekonnale. Sellest aastast rakendus edukalt jooksva tagasiside kogumise süsteem.

D

Tekst: Silja Paavle (Naisteleht) Foto: Aivar Kullamaa

r Kaire Aadamsoo on psühhiaatriakliinikut juhtinud 2005. aasta lõpust alates. Paralleelselt sellega juhtis ta aastatel 2016–2019 ka Rapla haiglat. Selle aja jooksul on psühhiaatriahaiglas tehtud olulisi samme teel suurema patsiendikesksuse poole.

Milline on üks hea psühhiaatriahaigla?

Eesti meditsiin on väga eriarstiabi- ja haiglakeskne, kuid psühhiaatrias mõistetakse järjest enam, et meie patsiendi puhul on statsionaarne ravi väga väike osa tema raviteekonnast. Psühhiaatrid on olnud esimeste hulgas, kes hakkasid kogu raviteekonnale keskenduma, sest psühhiaatrilised haigused on enamasti ­eluaegse kuluga.

Patsiendi terviklik käsitlus psühhiaatrias tähendab lisaks vaimsele tervisele ka tema kehaliste haiguste uurimist, sest psühhiaatrilised patsiendid ei pöördu sageli teiste eriarstide ega ka perearsti poole. Põhjuseid on mitu, kuid juhtub ka seda, et nad ei pruugi ise oma tervisehädasid ära tunda. Kui psühhiaatrid ei taha patsienti terviklikult uurida, peavad nad olema veendunud, et patsiendil on arst, kelle vastuvõtule ta saab pöörduda.

Terviklik lähenemine hõlmab sageli kogu perega töötamist. Öeldakse, et kui südamearstile tuleb patsient, saab ta juurde ühe inimese. Kui psühhiaatrile tuleb patsient, saab ta terve uue perekonna. Sageli on esmaselt saabunud patsientidel tugivõrgustik kadunud, see on vaja uuesti kokku lappida, purunenud suh­ ted siluda. Alati see kahjuks ei õnnestu ning patsient jõuab sotsiaalsüsteemi. See on Eestis juba päris heal tasemel, eriti Tallinnas. Kui võrdlen sotsiaal­süsteemi ajaga, mil ma psühhiaatri karjääri alustasin, oleksime teekonna pikkuse mõttes nagu Maalt Kuule jõudnud.

Ehk siis hea haigla on selline, kus võetakse patsienti kui tervikut, kus on korralikud olmetingimused ja lahke, abivalmis personal. Kui patsient praegu meie juurest lahkub, teab ta, mis edasi saab – ta teab, mida kujutab endast tema haigus, mida ta peab edasi tegema, millal tulema uuesti psühhiaatri vastuvõtule ning millal minema perearstile.

Millised on kõige olulisemad muutused psühhiaatria­ haiglas ajal, mil te olete seda juhtinud?

Muutused on meie väga hea meeskonna ühine töö.

Meil on tõesti suurepärane, Eestis parim psühhiaatrilist abi andev meeskond, või tõele au andes – pigem naiskond.

Põhiline ja suurim muutus on kindlasti patsiendi­ kesksus ja psühholoogilise abi rolli oluline kasv.

Arvan, et võime praegu julgelt öelda, et psühholoogiline abi on psühhiaatrias vähemalt sama oluline kui bioloogiline ravi.

Kui mõtlen tagasi ajale, mil siia tulin, on ka vanas Seewaldis olmetingimused oluliselt paranenud.

Isegi nii, et võib tekkida küsimus, miks me siit ära läheme. Aga patsiendid, eriti noorem põlvkond, ootab väiksemaid palateid ja suuremat privaatsust olmes, seda muinsuskaitse siinses hoonekompleksis ei võimalda. Nii olemegi projekteerimas uut psühhiaatriakliinikut Sütiste meditsiinilinnakusse.

Tänavu psühhiaatriakliinikus rakendunud tagasi­ sidesüsteemi on eeskujuks toodud kogu haiglale.

Senise tava kohaselt on igal aastal aprillis ühel aastal küsitud tagasisidet ambulatoorsetelt patsientidelt, teisel aastal statsionaarsetelt. See on väga lühike periood, jooksvat tagasisidet saime ainult üksikute kaebuste ja kiitustega. Leidsime kliiniku juhtgrupis, et pidev



2/2019  Regionaalhaigla

5

PSÜHHIAATRIA tagasiside võiks olla samuti üks samm patsiendi­ kesksuse poole liikumisel.

Dr Ants Kask leidis ja kohandas koos osakonna­ juhatajatega psühhiaatria eripärasid arvestava küsimustiku. See võimaldab nüüd, kui patsient läheb ­haiglast välja või teise osakonda, saada osakonna­ põhiselt teada, mida meist arvatakse, kas patsiendil on meie töökorralduse suhtes ettepanekuid, mille üle kurdetakse, mis ei meeldi. Anonüümse tagasiside­ ankeedi täitmine pole mõistagi 100% kohustuslik.

Me aktsepteerime ka keeldumist.

Juba katseperioodil ilmnes, et patsientidele meeldib tagasisideankeeti täita.

Dr Kaire Aadamsoo Juba ankeedi rakendamise katseperioodil 2018. aasta sügisel ilmnes, et patsientidele meeldib seda täita. Selle aasta jaanuarist saavad kõik, kes osakonnast lahkuvad, oma raviarstilt või usaldusõelt küsimustiku. E-keskkonnas on igal osakonnal oma kaust, kuhu sekretärid sisestavad reaalajas ankeetide tulemused ning patsientide kommentaarid, ettepanekud, kiitused ja laitused. Osakonnajuhatajad ja õendusjuhid vaatavad küsitluse tulemusi kord kvartalis, aasta lõpus teeme suuremaid kokkuvõtteid. Aga küsimustikul on võimalik ka jooksvalt silma peal hoida.

Suund patsiendikesksusele Psühhiaatriakliinikus eelmisel aastal testitud ja tänavu rakendunud pideva tagasiside küsimise süsteem on üks samm patsiendikesksuse poole liikumisel. Seniste vastuste järgi on patsiendid enim rahul kliiniku personali, olme ja kaasatusega, arenguruumi on info kättesaadavamaks tegemises.

Patsientide hinnangul on kliiniku keskmine hinne viiepalliskaalal 4,4.

5 4,8 4,6 4,4 4,2 4 3,8

info terviseseisundi ja ravi kohta

6

Regionaalhaigla  2/2019

rahulolu personali tegevusega

olme ja kaasatus

Milline on senine tagasiside?

Kliiniku keskmine hinne on hetkel viie­palliskaalal 4,4.

See on suurepärane!

Me aimasime, et patsiendid ei pruugi informeeritusega rahul olla ning küsimustik on seda kinnitanud.

Patsiendid soovivad oma haiguse kohta rohkem infot ja õpetust. Me peame patsientidele nende häiretest rääkima rohkem ning tegema materjale veelgi enam kättesaadavaks. Arst ja usaldusõde ei saa loota, et näiteks depressiooni ühekordne lahti­seletamine on patsiendile edasiseks toime­tulekuks piisav. Oleme palju tagasisidet saanud ka väikeste olmeliste asjade kohta ning neid võimaluse korral parendanud.

Mis on lisaks positiivne – oleme saanud palju tänusõnu. Inimesed ei hakka neid naljalt spontaanselt ütle­ma või kirjutama. Patsiendid kiidavad meie haigla turvalisust, siinset toredat ja toetavat personali.

Millised on psühhiaatria eriala raskuspunktid?

Kõige suurem raskuspunkt mitte ainult Eestis, vaid paljudes riikides, nagu Ameerikas, Soomes, Rootsis, Norras ja Saksamaal, on see, et ei jagu psühhiaatreid ega vaimse tervise spetsialiste. Inimestel pole s­ elles valdkonnas töötamise vastu huvi. See võib tuleneda asjaolust, et inimesed on harjunud kõike kiirelt internetist leidma, puudub huvi teiste lugusid kuulata. ­Teisalt suurendab vajadust rohkemate spetsialistide järele tõik, et inimesed ei aruta oma tegelikke probleeme enam sõpradega ega pereringis, nad soovivad kõnelda spetsialistiga.

Kas rohkem spetsialiste on tarvis ka seetõttu, et psüühikahäirete arv on suurenenud?

Raskete psüühikahäirete, näiteks skisofreenia ja ­bipolaarsete häirete arv on olnud suhteliselt stabiilne.

Tõusnud on meeleolu- ja ärevushäirete hulk.

Miks see nii on, on raske hinnata. Öeldakse, et 30% tuleneb keskkonnast, 70% geenidest. Mõnikord tundub aga, et need protsendid on vastupidised, sest ühiskond ja töökohad seavad inimestele üha enam keerukaid nõudmisi, ebarealistlikult kõrgete ootustega inimesed põlevad kergemini läbi ja on stressis.

Sealt on lihtne jõuda ärevuse ja depressioonini.

Miks see nii on?

Lugesin hiljuti artiklit laste mänguaja olulisusest.

Tänapäeva edukultuses on laste elu juba maast madalast ära planeeritud, neil ei ole loovat vaba aega mängudeks, kus nad saavad ise mõelda ja tegutseda. See tekitab stressi ja vajaduse olla pidevalt planeeritud tegevuses ning vastata kõrgetele ootustele, mida esialgu seavad vanemad, hiljem seatakse juba ise.

Teine äärmus on see, et lastel tehakse kõik ettetaha ära. Ilmekas näide on olukord, et kaks korda aastas satub pärast ajateenistuse alustamist meile üha enam poisse, kel seni vaimse tervise probleeme ei ole täheldatud. Nad ei tule toime olukorraga, kus ­peavad hommikul kell kuus üles tõusma, ise voodi üles ­te­ge­ma ja sokid rivvi seadma, nad pole h ­ arjunud

PSÜHHIAATRIA

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik on plaanitud aastaks 2023 kolida Mustamäe meditsiinilinnakusse.

Paiknemine meditsiinilinnakus tagab patsientidele mugava ligipääsu raviteenusele. Rõhk pannakse kodusema keskkonna loomisele ning seeläbi ravitulemuste tõstmisele. distsi­pliiniga. See tekitab stressi, mida ei ­suudeta taluda. Meie diagnoosime kohanemishäire, mis ei ­võimalda teenistust jätkata.

Lisaks soodustab kergemate psüühikahäirete teket virtuaalne maailm, see on olnud lausa eraldi teema mõnel meie viimasel erialakongressil. Insta­ grami, Facebooki ja teistesse sotsiaalmeedia kanali­ tesse ­pannakse üles ainult kõige ilusamad, sageli ilustatud hetked ning need, kellel ei ole ette näidata Londoni reisi või tublisid lapsi, tunnevad end alaväärselt. Varem kirjutati klantspiltide postitamise asemel reisikirju. Teisalt oodatakse oma postitustele laike. See tekitab ärevust ja meeleolu langust, mis võib edasi areneda kliiniliseks depressiooniks. Me võime ju mõelda, et sellised probleemid ei ole ­„pärishaigused“, aga kui patsiendid meie juurde pöörduvad ja neil on eelkirjeldatust tekkinud enda suhtes alaväärsus­ mõtted, kurbuse- või mahajäetusetunne, siis me ei saa sellest mööda vaadata ja peame sellega tegelema.

Emotsioonid on ju päriselt. Muide, väga paljud psühhiaatrid ei kasuta sotsiaalmeediat.

Sageli näeme, et inimene tahaks kellegagi rääkida, kuid suhtlemine on muutunud pinnapealseks. Soovitan väga oma lähivõrgustikku investeerida, see teeb head nii vaimsele tervisele kui ka inimesele tervikuna.

Kas kõik psühhiaatrilist abi vajavad inimesed saavad seda?

Eestis on olukord hea raskete haigetega, kuid lasteja noorukite psühhiaatrias, samuti kergemate psüühika- ja meeleoluhäirete korral napib oluliselt ambulatoorset eriarstiabi.

Siin peaksime ehk õppima ameeriklastelt, kus on võetud selge suund, et esmane pöördumine ja abi peab kergemate häirete korral liikuma esmatasandile.

Perearst sõelub kiired eriarstiabi vajajad välja. Loodan, et tulevikus saab tervisekeskustes vaimse tervise spetsialisti koht reegliks, milleta üks tervisekeskus toimidagi ei saa.

Kuidas ise end läbipõlemise eest hoiate?

Psühhiaatria, vaimne tervis ja inimese hinge­elu on minu hobi. Ja need, kelle töö on nende hobi, on õnnelikud.

Muide, huvid on inimese jaoks väga olulised. Iga inimene vajab midagi sellist, millega ta saab ka üksi olla. Öeldakse, et nende inimeste vaimne tervis on kõige paremas korras, kes end armastavad ja oskavad ka oma tugivõrgustiku keskel üksi olla. Inimene peab enam-vähem teadma, mida ta oma elult tahab, mis tema silma särama paneb ja mida ta naudib.

2/2019  Regionaalhaigla

7

haiglavõrk

Toimivast haiglavõrgust

Hiiumaa haigla

võidavad kõik

Hiiumaa, Läänemaa ja Raplamaa haigla liitumine Regionaalhaiglaga on andnud tütarhaiglatele keskuse toe ning kindlustanud patsientidele arstiabi jätkuva kättesaadavuse.

V

iis aastat tagasi, kui võrgustamisega alustasime, ei osanud keegi arvatagi, mida see täpsemalt tähendama peaks. Ilusale terminile tuli anda sisu,“ meenutab Regionaalhaigla haiglavõrgu juht, ühtlasi Läänemaa haigla nõukogu esimees ning Hiiumaa haigla ja Raplamaa haigla nõukogu liige Meelis Roosimägi.

Haiglate võrgustumine on toonud tervishoiukorralduses väga suure muudatuse, millega Regionaalhaigla on võtnud vastutuse eriarstiabi kättesaadavuse eest nii Hiiu-, Lääne- kui ka Raplamaal.

Vanades harjumustes kinni See ei ole lihtne olnud. Näiteks Hiiumaal, kus on väga väike haigla ning kõik tunnevad kõiki. „Muutusi sellises väikeses töökeskkonnas on keeruline läbi viia – alati tekib vastuseis, sest töötajad on harjunud rutiiniga,“ selgitab Regionaalhaiglaga viimasena, 2017. aastal ühinenud Hiiumaa haigla eripära selle juhatuse liige ja õendusjuht Riina Tamm. Kärdlas asuva haigla

8

Regionaalhaigla  2/2019

Tekst: Marina Lohk Fotod: Scanpix, Äripäev, Silver Raidla struktuuris on säilinud klassikaline maakonnahaigla nelja profiiliga: sisehaigused, kirurgia, lastehaigused ja günekoloogia/sünnitus. Haigla juhatuse teise liikme, üldkirurgi ning ka Läänemaa haigla juhi dr Tõnis Siiri sõnul on plaanis tuua Hiiumaa haigla ühele korrusele ja osakondade vahelisi piire hägustada või need üldse ära kaotada, nn voodifondi optimeerida.

See on inimeste jaoks praegu harjumatu. „Voodi saab oma nimetuse vastavalt sellele, mis haige selles on või mis arst teda ravib. Haapsalus Läänemaa haiglas on juba ammu aktiivravi ja õendus-hooldusravi ning siis on voodite kasutamine oluliselt paindlikum,“ selgitab ta. Seejuures ei tõmmata teravat piiri ka õendus-­ hoolduse ning aktiivravi vahele – kui vaja, saab inimesi aidata eri korrustel või eri osakondades.

Kärdlas on klassikalist osakondade mudelit dr Siiri sõnul raskem lõhkuda. „Seal tekivad piirid. Vahel öeldakse, et oi, mis te panete selle haige meie osakonda!“ Nii võib tekkida olukord, kus üks osakond on alakoormatud ja teine ületäidetud. „Raha on niikuinii haige-

haiglavõrk

Haiglate võrgustamine

raplamaa haigla

Võrgustamise eesmärk on nii pere- kui eriarstiabi ühtlane kättesaadavus maakonnahaiglate meditsiinilise ja majandusliku jätkusuutlikkuse tagamise kaudu. Haiglate võrgustamine võib väljenduda:  koostöökokkulepetes;  vastastikuses esindatuses haiglate nõukogudes jt haigla juhtimisstruktuurides;  juriidilises konsolideerumises (üks haigla omandab enamusosaluse teises haiglas või osaleb sihtasutuse loomises).

Praeguseks on võrgustamise käigus liidetud Regionaalhaiglaga tütarhaiglatena Raplamaa, Läänemaa ja Hiiumaa haigla; Tartu Ülikooli Kliinikumiga on liidetud Lõuna-Eesti, Valga ja Põlva haigla. TÜ Kliinikum on varasemalt panustanud ka Ida-­Viru Keskhaigla moodustamisse (on esindatud nõukogus) ning teeb koostööd Kures­ saare haiglaga. Ida-Viru Keskhaigla, Narva Haigla ja TÜ Kliinikum on sõlminud kolmepoolse kliinilise koostöö kokku­leppe patsientide raviks Ida-Virumaal.

Allikad: sotsiaalministeerium, PERH, TÜ Kliinikum

Nõukogu roll Meelis Roosimägi, Regionaalhaigla haiglavõrgu juht Kõik Regionaalhaigla gruppi kuuluvat neli haiglat on iseseisvad juriidilised isikud. Regionaalhaigla juhtiv roll tütarhaiglates avaldub selle kaudu, et oleme Hiiumaa haigla asutaja, Läänemaa ja Raplamaa haiglates kaasasutaja kohalike omavalitsuste kõrval.

Põhikirjadega on määratletud, et Regionaalhaigla määrab tütarhaiglate nõukogude liikmetest enamuse. Lisaks on kõigi haiglate, ka Regionaalhaigla nõukogu kinnitanud grupi koostööd reguleeriva kontsernipoliitika. Need kaks asjaolu annavad Regionaalhaiglale tütarhaiglates kindlasti „valitseva seisundi“, kuid tütarhaiglate nõukogudes oleme otsusteni jõudnud ainult konsensuse alusel.

Nõukogu ei juhi haigla igapäevatööd, ei võta kedagi palgale, ei sõlmi lepinguid tarnijate ega haigekassaga. Küll aga määrab nõukogu ametisse haigla juhataja või juhatuse, kinnitab eelarve ja investeeringud ning kontrollib nende kasutamist ja suunab haiglate vahelist koostööd. kassa lepingust tulenevalt. Ma olen üritanud inimesi rohkem koostööle saada, haiglas on meeskonnatöö,“ rõhutab ta. Riina Tamme sõnul tuleb Hiiumaal silmitsi seista ka väga suure personaliprobleemiga. „Spetsialiste –arste, õdesid, radioloogiatehnikut, laboranti, füsioterapeuti – saare haiglasse leida on väga raske.“

Võimalus ja kohustus Tamm meenutab, et pidi haigla juhtimise koos a­ rstide saarele toomisega enda kanda võtma 2015. aasta novembris, kui haigestus toonane haigla juht. „See oli väga keeruline ja stressirohke aeg,“ märgib ta. Haigla juhtkonnaga pea kaks aastat hiljem liitunud dr Tõnis Siir tõdeb, et Riina Tamm on teinud head tööd ning enamik erialadest on töötajatega kaetud. Kuid Hiiumaale elama pole tema teada veel keegi töö pärast kolinud. Pigem käivad arstid korraga mitmes kohas tööl. Meelis Roosimägi lisab siiski, et 2016. aastal, kui

vanaduspuhkusele jäi aastakümneid Hiiumaa haiglas töötanud günekoloog, leiti sinna kogenud dr Tivador Lakatoš, kes tundub olevat ainuke sel sajandil ennast saarega püsivamalt sidunud arst.

Dr Tõnis Siir arvab, et tulevikus hakkabki Regionaalhaigla inimesi tööle võtma klausliga, et osa töökoormusest on Regionaalhaiglas ja osa tütarhaiglates.

Kui osale inimestele on tütarhaiglates tööl käimine tulnud võimalusena, siis teistele on see olnud rohkem kohustus. „Samas proovime kogu uuringute süsteemi viia ühtseks emahaiglaga, siis ei pea arst võib-olla üldse liikuma. Näiteks saab tütarhaigla sisearst teha uuringu, mida kitsama eriala spetsialistid näevad Regionaal­ haiglas, ja kõik pooled saavad omavahel nõu pidada.“ Dr Tõnis Siiri töörütm on muljetavaldav – esmaspäeviti viibib ta Haapsalus, teisipäeviti ja kolma­päeviti Kärdlas ning neljapäeviti ja reedeti jälle ­Haapsalus.

Kui Hiiumaal on ta valdavalt juhirollis, tehes v ­ astavalt



2/2019  Regionaalhaigla

9

haiglavõrk

Dr Tõnis Siiri sõnul annab võrgustumine tütarhaiglatele varasema konkureerimise asemel keskuse toe. vajadusele kirurgiavalveid või vastuvõttu, siis Haapsalus teeb ta iga nädal vähemalt korra endos­ koopiat ja korra või kaks kirurgiavastuvõttu. Statsionaarseid haigeid sellises rütmis aga ravida ei saa, tõdeb ta. „Arstidest haiglajuhid, kes juhivad oma erialase töö arvelt, sest oskavad ja hoolivad, on ära teeninud suure tänu. Haiglajuht peab olema eelkõige empaatiline nii oma inimeste kui ka patsientide suhtes,” ­märgib Meelis Roosimägi.

Palju ringisõitmist ning erialase ja juhitöö ühitamist tähendab kahel juhitoolil istumine ka Regionaalhaigla pulmonoloogiakeskuse juhile ja p ­ ulmonoloogile dr Pille Mukkile, kes asus selle aasta 1. aprillist ka Raplamaa haigla etteotsa. Ka praegu teeb ta umbes 12 tundi ambulatoorset vastuvõttu ja 36 tundi pulmo­ noloogi valvetööd kuus. Erialast tööd peab ta väga oluliseks, tehes seda vajaduse korral vaba aja arvelt.

Mukk tunnistab, et sõitmist on tänu Raplamaa haiglaga liitumisele omajagu rohkem. „Kuid ka Regionaalhaigla pulmonoloogiakeskus asub kolmes kohas – lisaks Mustamäe korpusele on osakonnad Kose alevis ja Hiiul. Praegu veedan Raplas üks-kaks päeva nädalas,“ räägib ta. Töö­alaseid tegemisi mõlema haigla nimel jagub tal igasse päeva sõltumata sellest, kus ­töölaud parajasti asub.

Raplas on haiglajuhi suurim proovikivi hoida toimi­mas maakonnahaigla, kus on tagatud patsien­ tide rahulolu ning ravitöö kõrge kliiniline kvaliteet.

Dr Mukk tõdeb, et suurem osa eriarstidest tuleb teistest haiglatest ning oluline roll spetsialistide leidmisel on Regionaalhaiglal. „Sel kevadel olen saanud PERH-i toel laiendada eriarstide ringi, kellega vastuvõtte katta. “

10

Regionaalhaigla  2/2019

Kollektiivi toetus – suurim tunnustus Suure töö on Raplamaa haigla püsimajäämise nimel ära teinud psühhiaater ja Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juht dr Kaire Aadamsoo, kes oli Raplamaa haigla eesotsas 2016. aasta kevadest tänavu kevadeni. Aadamsoo tunnistab, et esimene aasta sellel tööpostil läks ellujäämisele, teine arengu kindlustamisele ja kolmas ehitamisele. „Raplamaa haigla majanduslik olukord 2016. aasta kevadel oli raske, eelarve oli suures miinuses, Regionaalhaigla eraldatud investeeringuraha tuli kasutada haigla jooksvate kulude katteks. Vaatasime ümber haigla töökorralduse, ressursside kasutuse, tuli teha valusaid otsuseid, oli koondamisi,“ meenutab ta.

Paralleelselt algas esmatasandi tervisekeskuse taot­luse esitamine ning seejärel projekteerimis- ja ehitus­protsess. „Minu jaoks oli see täiesti uus tegevusvaldkond, aga tänu Raplamaa haigla suurepärasele juhtgrupile saime hakkama, sealhulgas ette tulnud ootamatute ehitusraskustega,“ märgib dr Aadamsoo.

Haigla majandusliku olukorra paranedes tänu ümberkorraldustele sai investeerida ka meditsiini­ tehnoloogiasse, alustades haiglavooditest ja lõpetades uue röntgeniaparaadi paigaldusega. Isegi haigla igivana autopark sai välja vahetatud.

Oma tööd Raplamaa haiglas ei pea selle endine juht erakordseks saavutuseks. „Mulle kui juhile oli siiski suur tunnustus, kui pärast kõiki neid ümberkorraldusi tundsin, et haigla kollektiiv toetab ja hindab mind.“ Raplamaa haiglaga seostub Aadamsool ka isiklik perekondlik tahk. „Minu vanatädi oli seal pikaaegne ülemõde ja tema abikaasa peaarstist haiglajuht, kelle ajal rajati haigla hoonetekompleks praegusesse asukohta. Minu juhtimisperioodil sai tehtud otsus teha sellest majast tervisekeskus.“

haiglavõrk

Mida on andnud võrgustumine tütarhaiglatele?

Dr Tõnis Siir, Läänemaa haigla juht, Hiiumaa haigla juhatuse liige oktoobrist 2017

Dr Kaire Aadamsoo, Raplamaa haigla juht märtsist 2016 kuni märtsini 2019

Võrgustumine on andnud tütarhaiglatele varasema konkureerimise asemel keskuse toe. Patsientidele tähendab see võimalikult head ja ühetaolist abi Eesti eri paikades. Võrgustunud haiglates on koostöö oluliselt suurenenud, kas või juba tänu personali liikumisele. Lähiajal ehk sügiseks peaks valmima Läänemaa tervisekeskuse remont, Hiiumaal kolib haigla administratsioon ja polikliiniku maja teisele korrusele, alla tuleb aga tervisekeskus.

Kaugem perspektiiv on, et tütarhaiglates oleks sarnane aparatuur ning kogu tugi- ja inseneriteenust saaks juhtida suuremast haiglast. Lisaks peame jõudma ühtse infosüsteemini. Loodan, et kunagi võimaldavad süsteemid vaadata Regionaalhaiglas ka siin tehtava uuringu liikuvat pilti, mitte vaid minu kirjeldatud või interpreteeritud vastust. Ei saa ka välistada, et tulevikus kujunevad väike­haiglatest Regionaalhaigla osad.

Raplamaa haiglale on võrgustumine andnud kindluse püsimajäämise ja oluliste arengute suhtes. PERH tasus Raplamaa (ja ka Läänemaa) haiglale omanikeringi asudes 1,25 miljonit eurot, seda raha on kasutatud infrastruktuuri ja meditsiinitehnoloogia uuenda­ miseks. Samuti on oluline Regionaalhaigla tugi nii meditsiini- kui ka tugiteenuste alases koostöös.

Tahaksin rõhutada Regionaalhaigla koolituskeskuses toimuvate koolituste tasuta kättesaadavust tütarhaiglate töötajatele.

Seda võimalust kasutatakse hoolega.

Loodan, et haigla teine o ­ manik Rapla Omavalitsuste Liit täidab edaspidi oma kohuseid sama suure vastutustundega nagu PERH. Oma juhtimisperioodil nägin pigem poliitilisi ringmänge. Kui see ei muutu, siis võiks Raplamaa haigla olla täielikult Regionaalhaigla omanduses ja vastutada.

Riina Tamm, Hiiumaa haigla juhatuse liige novembrist 2015

Kolme haigla liitumine Regionaalhaigla grupiga on kindlasti õnnestumine. Suurimaks eduks saab pidada grupisisese koostöö arengut, eriti kui „tubli, tehke ära“ asendub igas valdkonnas põhimõttega „tore, teeme ära“.

Võrgustumine on andnud Hiiumaa haiglale võimaluse jätkata üldhaiglana. PERH suurendas uue sihtasutuse sihtkapitali 600 000 euro võrra (veel 200 000 laekub Meelis Roosimägi sõnul kohe, kui on vaja teha investeeringuid – M. L.), mille eest tasusime osa võetud pikaajalistest laenudest, soetasime uue röntgeni, kompuutertomograafile vajaliku tarviku ning katsime eelarve puudujääki.

Tänu võrgustumisele saame probleemide korral pöörduda spetsialistide poole, keda väikehaiglas ei ole. Koostöös Regionaalhaiglaga rakendus Hiiumaa haiglas alates 1. aprillist 2018 nn ühe reaga rahasta­ mine. Haigekassa ei tasu enam tehtud ravijuhtude eest, vaid kindlustab haigla üldise valmisoleku osutada tervishoiuteenuseid kokkulepitud erialadel ja raviviisides. Lepingumaht ei ole enam jagatud erialade vahel, mis võimaldab paindlikumalt reageerida n ­ õudluse muutumisele. Kokku on lepitud ravi­ indikaatorites, mida pooled jälgivad.

Lähiaastate plaanis on tervisekeskuse ehitus ning sellega seoses „tuleviku haigla“ rakendamine, ka tihedam koostöö osapooltega ja personali motiveerimine, et kasutada rohkem Regionaalhaigla struktuuride abi.

Praegu jätkab Hiiumaa haigla üldhaiglana, kuid ei saa välistada, et võrgustunud haiglatest k ­ ujunevad tulevikus Regionaalhaigla osad, kus toimub ühtne juhtimine, varustamine ja personalipoliitika.

Meelis Roosimägi Meelis Roosimägi, Regionaalhaigla haiglavõrgu juht Kolme üldhaigla liitumine Regionaalhaigla grupiga on kindlasti õnnestumine. Suurimaks eduks saab pidada grupisisese koostöö arengut, eriti kui „tubli, tehke ära“ asendub igas valdkonnas põhimõttega „tore, teeme ära“. Kui mainida vaid üht kõige-­ kõigemat üksiktulemust, siis Hiiumaa haigla rahastuse üleviimine Global Budget-mudelile oli viimase paarikümne aasta jooksul eriarstiabi rahastamises suuremaid muutusi üldse.

Grupi sees soovime koostööd pidevalt süvendada. Näiteks sel aastal kirjeldada paremini võimalikke lahendusi sügavamaks kliiniliseks koostööks või valmistuda tütarhaiglate üleviimiseks Regionaalhaigla kliinilistele infosüsteemidele.

2/2019  Regionaalhaigla

11

Insuldikeskus

Insuldikeskus

pakub ööpäevaringset abi Tänu aastatepikkusele tööle ja suurele kogemusele saab Regionaalhaigla insuldiravikeskus pakkuda patsientidele parimat tänapäevast ravi.

Stina Eilsen uuris, kuidas on insuldiravi Regionaalhaiglas korraldatud.

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Daisy Lappard, Meeli Küttim

12

Regionaalhaigla  2/2019

Insuldikeskus

Insuldiravi edukuse võtmeks on arstide tihe koostöö.

Vasakult radioloog-konsultant dr Vladislav Malikov, neuroloogiakeskuse juhataja dr Andrus Kreis ja kiirabi­keskuse juhataja dr Arkadi Popov uurivad kompuutertomograafi pilti.

R

eede hilisõhtu Regionaalhaiglas. Neuroloogia valvearst on sel ööl neuroloogiakeskuse juhataja dr Andrus Kreis, väga pikaajalise kogemusega neuroloog.

Reanimobiilibrigaadilt saabub eelteavitus, et ­haiglasse tuuakse insuldikahtlusega patsient, 60-­aastane naisterahvas. Algab kiire ettevalmistusperiood, sest insuldi ravimisel on määravaks aeg, iga kaotatud minut võib patsiendi tervenemis­võimalusi ­vähendada. Dr Kreis saab haige abikaasa kontaktnumbri ja patsiendi isikukoodi. Ta avab kärmelt arvutist digiloo. „Kõigi võimalike riskifaktoritega tuleb kursis olla. Peame teadma, mis haigusi saabuv patsient on põdenud või põeb ning milliseid ravimeid ta tarvitab,“ selgitab dr Kreis. Samal ajal valmistub ka erakorralise meditsiini osakond patsiendi saabumiseks – triaažiõde vormistab infosüsteemis tellimuse kompuutertomograafiale koos angiograafilise uuringuga ning laborist spetsiaalsele vereanalüüside paketile.

Insuldiravi – tõeline meeskonnatöö Viieteist minuti pärast jõuab reanimobiil haiglasse.

Sealt edasi toimuvad tegevused filigraanse täpsusega, kuskil ei teki viivitust. Dr Kreis on tutvunud patsiendi haiguslooga ja EMO-s ootel, võetakse vereproov ning patsient sõidutatakse kiirabiraamil kompuutrisse.

Valve­neuroloog ja õde on patsiendiga kogu aeg kaasas, õde teeb kompuutertomograafia laual esimese trombolüütikumi süsti. Trombolüüsi mediaan on Regionaalhaiglas 21 minutit, mujal maailmas on see umbes 41 minutit. Edasistel uuringutel selgub, et patsiendil on suur ajuarteri tromb. Hoolimata hilisest öötunnist on interventsionaalsed radioloogid kohe valmis tegema trombektoomiat. Patsiendil läheb hästi, ta on insuldi­keskusesse jõudnud õigel ajal – insuldiravi ajaaken on üldjuhul neli ja pool tundi. Pärast ööd intensiivravis jääb ta neuro­loogiakeskusesse edasisele ravile.

Haiglas on kolm spetsiaalse väljaõppe saanud interventsionaalset radioloogi, kes teevad tromb­



2/2019  Regionaalhaigla

13

Insuldikeskus ektoomiat ehk viivad reiearteri kaudu sisse peenikese sondi ning n-ö tõmbavad trombektoomia s­ eadmega ajuarterit ummistava trombi aegamööda välja. „Ajuarteris sondiga liikumine on ohtlik tegevus ja nõuab suurt kogemust,“ ütleb radioloog dr Vladislav Malikov.

Dr Malikov on teinud ligi kolmsada trombektoomiat. Aastas tehakse Regionaalhaiglas umbes sada protseduuri, sel aastal tõenäoliselt veelgi rohkem.

Keerulisemate juhtude puhul teevad protseduuri kaks interventsionaalset radioloogi koos. „Kui patsient hakkab juba p ­ rotseduurilaual pärast tromb­ ektoomiat jäsemeid ­liigutama ja muutub kontakti­ võimeliseks, siis on rõõm suur,“ kirjeldab dr Malikov.

Diagnostika päästab elusid Alates eelmisest aastast on võimalik ajuinfarkti hai­ gete diagnostikas kasutada magnetresonantstomo­ graafilist (MRT) uuringut, seda ööpäev ringi. „Tänu sellele saame ka öösiti tuvastada, kui vana on haigus­ kolle, millal see tekkis ning nii rohkem haigeid ravida,“ rõõmustab diagnostikakliiniku juhataja dr Äli Roose. Dr Roose sõnul on ravi efektiivsuse mõttes väga oluline, et patsient jõuaks õigel ajal haiglasse, kus on olemas tänapäevased ravivõimalused.

Kui patsient hakkab protseduurilaual pärast trombektoomiat jäsemeid liigutama ja muutub kontaktivõimeliseks, siis on rõõm suur.

Dr Vladislav Malikov Insuldi puhul räägitakse kitsast, nelja ja poole t­ unnisest ajaaknast, aga viimaste uuringute t­ ulemused näitavad, et insuldiravis on lisaks ajafaktorile väga oluline roll ka radioloogilistel uuringutel. Nende abil võib mõne patsiendi puhul ajaaken pikeneda.

Näiteks teadusajakirjas The New England ­Journal of Medicine avaldatud mahukas rahvusvaheline teadus­uuring„MRI-Guided Thrombolysis for Stroke with Unknown Time of Onset“ näitas, et ravi saab laiendada ka nendele, kellel haigus algab une ajal, st haiguse alguse aeg ei ole teada. MRT abil saab hinnata võimalikku haiguse kestvust, leida need haiged, kel on veel päästetavat ajukude alles. „Kui patsient ise ei saa rääkida ja kedagi ei olnud haiguse tekkimise ajal tema kõrval, siis saame just diagnostika abil teada, mis seisus ta on ning millistest protseduuridest oleks abi,“ selgitab dr Roose.

Tipptasemel tulemused Mõni patsient jääb oma lugudega pikaks ajaks m ­ eelde. „Meil oli siin neuroloogiakeskuses üsna hiljuti ravil üks 60–70-aastane meesterahvas,“ meenutab dr Kreis. „Ta toodi väga raskes seisus, halvatuse ja

14

Regionaalhaigla  2/2019

kõnehäirega. Talle tehti nii trombolüüs kui ka tromb­ ektoomia ja järgmine päev oli ta terve, käis osa­konnas ringi ning hakkas kojuminekuks valmistuma, kui sai uuesti sama raske insuldi.“ Arstid ei kaotanud lootust ning patsiendile tehti uus trombektoomia. Ülejärgmisel päeval oli patsient taas raskest seisust välja tulnud ja siis sai ta koju. „Kõige alus on kollegiaalne koostöö, kogu selles keerulises ravitegevuses sagib patsiendi ümber kümneid inimesi,“ rõhutab dr Kreis ning lisab: „Neuroloogiakeskus üksi ei oleks kunagi saavutanud nii häid ravitulemusi, nagu meil on praegu ette näidata.“ Insuldiravi tulemused on Eestis väga head ning haiglatevaheline koostöö tihe. Regionaalhaiglas tehakse ööpäev ringi nii tromblüüsi kui ka tromb­ ektoomiat, ka ravitakse siin arvuliselt Eestis kõige enam patsiente – 2018. aastal Regionaalhaigla neuro­ loogia­keskuses ravitud 1722 patsiendist 936 olid insuldi­diagnoosiga. 44 protsenti teostatud trombo­ lüüsidest ja trombektoomiatest olid heade kaug­ tulemustega, st kolme kuu möödudes sai patsient ise­ seisvalt hakkama. See tulemus on võrreldav maailma insuldiravi tippkeskustega.

Insuldikeskus

Insuldi ravimeetodid Intravenoosne trombolüüs ehk trombi lõhustav ravi.

Trombolüüs lõhustab veresoont ummistava trombi veresoonde süstitava ravimi abil, nii taastub verevool ajju.

See on esimene ravimeetod, kui patsient jõuab nelja ja poole tunni jooksul alates haigestumisest haiglasse. Nii on võimalik osa närvi­rakke päästa ja ajukahjustust vähendada. Ülimalt oluline on ravi alustamise kiirus. Regionaalhaiglas on trombolüüs kasutusel 2004. aastast.

Intraarteriaalne trombektoomia ehk mehhaaniline trombi eemaldamine ajuarterist. Tegemist on trombolüüsi analoogiga – kui trombolüüsis lahustatakse tromb keemiliste ainetega, siis trombektoomia puhul eemaldab interventsionaalne radioloog spetsiaalse aparatuuri (angiograafi) kontrolli all selle mehaaniliselt reiearteri kaudu sisse viidud sondide ja spetsiaalse trombektoomia seadme abil. Regionaalhaiglas on üksikuid trombektoomia protseduure tehtud aastast 2010, laialdasemalt on trombektoomia kasutusel 2014. aastast.

Trombektoomia nõuab suurt vilumust, dr Vladislav Malikov on Regionaalhaiglas läbi viinud ligi 300 trombektoomia protseduuri.

Milline roll on insuldiravis kiirabil?

Dr Arkadi Popov, Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja Insuldikahtlusega patsient peaks jõudma võimalikult kiiresti kõrgema etapi haiglasse, kus on olemas kõik tänapäeva­sed, tõestatud efektiivsusega insuldiravi võimalused. Vähi­magi insuldikahtluse puhul soovitame kindlasti kiiresti kiirabi kutsuda.

Kiirabist algab kogu tegevus insuldiravi puhul, meil on selleks olemas spetsiaalne juhend nimega FAST. Juhend näeb ette, et kiirabibrigaad peab startima s­ ündmuskohalt 15 minuti jooksul haigega haigla suunas ja jõudma haigla ukseni 80 minuti jooksul alates esimesest kontaktist kiirabiga. Me liigume üldjuhul kiiremini, aga muidugi peame ­arvestama, et patsiendid tulevad ka Läänemaalt, Raplamaalt, Lääne-Virumaalt ja saartelt. See nõuab kiirabi­personalilt väga palju pingutusi ja siin on suur osa ka telemeditsiinilistel lahendustel, mida Regionaalhaigla aktiivselt kasutab. Edasise sammuna soovime arendada insuldiravi konsultatsioone ja nõustamist telemeditsiini vahendite abil saartel ja meie tütarhaiglates.

Neuroloogiakeskust tunnustati kvaliteediauhinnaga 22.–24. mail 2019 Itaalias Milanos toimunud Euroopa insuldikongressil tunnustas Euroopa Insuldiorganisatsioon ESO (European Stroke Organisation) Regionaalhaigla neuroloogiakeskust Angels Awardi plaatinataseme kvaliteediauhinnaga.

Euroopa Insuldiorganisatsioon analüüsis ja võrdles kvali­ teediprogrammi Angels raames ühe kuu jooksul 573 Euroopa haigla mitmesuguseid ajuinfarkti ravikvaliteedi näitajaid. Vaadeldi näiteks  trombolüüsi teostamise kiirust,  trombolüüsi patsientide osakaalu kõigist ajuinfarkti patsientidest,  uuringute põhjalikkust ja  ravi vastavust juhenditele.

Vastavalt tulemustele anti välja teemant- , plaatina- ja kuldtaseme auhinnad, mis iseloomustavad eri kvaliteedinäitajate täitmist.

2/2019  Regionaalhaigla

15

reumatoloogia

Tüvirakuravi

reumatoloogias Eestis kasutati seni tüvirakkude siirdamist onkoloogiliste haiguste ravis.

Selle aasta alguses viisid Regionaalhaigla arstid läbi aga protseduuri, mille käigus toimus autoloogne tüviraku siirdamine süsteemse skleroosiga patsiendile.

R

Tekst: Silja Paavle (Naisteleht) Foto: Regionaalhaigla

egionaalhaigla sisehaiguste kliiniku reuma­ toloog-ülemarst dr Eevi Pärsik räägib, et mõtted teostada süsteemse skleroosiga patsiendile kõrgdoosis keemiaravi koos autoloogsete vereloome tüvirakkude toetusega tekkis viis-kuus aastat tagasi. Kuna siis puudusid selleks konkreetsed juhised, jäi toona protseduur tegemata.

Mitme osakonna koostöö Koos hematoloogide ja immunoloogidega arutati seda teemat järjepidevalt edasi. 2018. aasta novembris toimus Firenzes Euroopa Vere ja Luuüdi Transplantatsiooni Ühingu (EBMT – European Society for Blood and Marrow Transplantation) töögrupi koolitus, kus keskenduti kõrgdoosis keemiaravile just auto­ immuunsete haiguste ravis. „Kuna meil oli konkreetne patsient silmapiiril, tegime möödunud aasta detsembris talle vajalikud uuringud. Patsient osutus sobilikuks ning selle aasta

16

Regionaalhaigla  2/2019

22. jaanuaril toimuski Regionaalhaiglas esimene autoloogsete vereloome tüvirakkude siirdamine süsteemse skleroosiga patsiendile,“ ütleb dr Pärsik.

Doktori kinnitusel on patsiendil esimesed infektsiooniohud ja kardiaalsete tüsistuste oht praeguseks möödas. Paranenud on nahakahjustus, kuid kaug­ tulemustest on arsti sõnul veel vara rääkida.

Dr Pärsik ütleb, et sellist tööd on võimalik teha vaid suures haiglas, kus on olemas erineva valmidusega osakonnad ja siirdamiskeskus, vastava väljaõppe saanud arstid ja õed. „Suur tänu eelkõige dr Katrin Palgile ja dr Diana Loigomile onkoloogia- ja hematoloogiakliinikust ning loomulikult kogu meeskonnale.

Ilma nende toetuseta ei oleks seda tüviraku siirdamist kindlasti toimunud,“ tunnustab dr Pärsik.

Alternatiivne võimalus Reumatoloogias saab tüvirakkude siirdamist kasutada ennekõike nende patsientide puhul, kellel nüüdis-

reumatoloogia

Kuidas toimub tüvirakkude siirdamine?

Vereloome tüvirakkude siirdamiseks on esmalt vajalik koguda patsiendi tüvirakud. Seda tehakse viimastel aastakümnetel valdavalt perifeersest verest või tänapäeval väga harva luuüdi punktsiooni teel vaagnaluust.

Normaalselt vereloome tüvi­rakke veres pole.

Keemiaravi ja kasvufaktorite toel mobiliseeritakse tüvirakud verre ning kogutakse afereesi teel. Kogutud tüvirakkudele lisatakse krüoprotektorit, külmutatakse ning säilitatakse –150 °C juures; rakud püsivad eluvõimelised üle kümne aasta. Protseduurile järgneb paarinädalane puhkeperiood.

Autoloogse siirdamise korral on haigust raviv toime siirdamisele eelneval keemiaravikuuril ehk konditsioneerival ravi­kuuril, iga haiguste grupi korral kasutatakse erinevat ravimite kombinatsiooni. Tüvirakud kantakse üle selleks, et aidata vereloomel keemiaravist taastuda.

Ravikuuri järel sulatatakse varem külmutatud tüvirakud

aegse raviga ei õnnestu saavutada häid tulemusi või kelle haigusel puudub ravi üldse. „Üks selline haigus ongi süsteemne skleroos, mis põhjustab erinevate organite kahjustust ning mille parandamiseks ühtne hea ravim puudub,“ märgib ta. Reumatoloogilistele haigetele tüviraku siirdamisel on dr Pärsiku sõnul suurim takistus vast see, et patsiendid jõuavad arsti juurde hilja ehk siis, kui pöördumatud muutused on juba välja kujunenud. Et saada teha rakuravi, peab haigus olema diagnoositud varajases staadiumis, kuid olema oma kulult kiire progressiooniga.

Samas on süsteemse luupuse ja r­ eumatoidartriidi haigetele tehtavate siirdamiste arv oluliselt vähenenud, kuna kasutusel on juba uued ja tõhusad bio­ loo­gilised ravimid. „Kuna tegu on tüsistusterohke prot­seduuriga, jääb reumatoloogias autoloogne tüvirakkude siirdamine alternatiivseks võimaluseks,“ pakub dr Pärsik.

Tõhus ja perspektiivikas Kiiresti arenev tüvirakuravi, mida peetakse perspek­ tiivikaks nii reumatoloogias kui ka neuroloogias, on seni kõige tõhusamat efekti andnud hematoloogias.

Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku hematoloog-vanemarstid dr Palk ja dr Loigom kinnitavad, et valdavalt kasutatakse vereloome tüvirakkude siirdamist hematoloogiliste haiguste, harva ka soliidtuumorite ravis. Ka mitme autoimmuunse haiguse (nagu näiteks hulgikoldeline skleroos, süsteemne skleroos, põletikuline soole­haigus) ravis on autoloogne vereloome tüvirakkude siirdamine nende sõnul andnud häid tulemusi.

Tüvirakkude siirdamine ei taga autoimmuunhaiguste puhul tervistumist, kuid pidurdab haiguse kulgu, vähendab organkahjustust ja leevendab vaevusi.

ja süstitakse aeglaselt veeni. Tüvirakud leiavad ise tee verest luuüdisse. Järgneb tüsistuste periood: pantsütopeenia, infektsioonid, seedetrakti mukosiit. Nendel päevadel kuni nädalatel vajab patsient toetavat ravi, asendusülekandeid verekomponentidega, antibiootikume, vahel parenteraalset toitmist.

Vereloome hakkab taastuma 10–14 päeva pärast tüvi­ rakkude ülekannet. Kui vererakud on normilähedasel tasemel ja patsient on infektsioonist paranenud, lubatakse ta koju.

Jõuvarud taastuvad ühe-kahe kuu jooksul. Immuunsüsteem taastub aasta pärast siirdamist, sel ajal vajab patsient profülaktilist ravi (antiviraalsed preparaadid ja intravenoosne immunoglobuliin), kuus kuud pärast siirdamist alustatakse kordusvaktsineerimistega.

Allikad: Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku hematoloog-vanemarstid dr Katrin Palk ja dr Diana Loigom

Tüvirakuravi kiire areng  Maailma esimesed vereloome tüvirakkude siirdamised teostati 1950. aastatel. Dr Edward Donnel Thomas oli selles vallas üks teerajajaid ja pälvis 1990. aastal oma elutöö eest rakkude transplantatsiooni alal Nobeli auhinna. Esimesed edukad vereloome tüvirakkude siirdamised teostati 1968. aastal.  Eestis alustati luuüdi tüvirakkude siirdamisega professor Hele Everausi juhtimisel Tartu Ülikooli Kliinikumis 1993. aastal; esimesed vereloome tüvirakkude ülekanded tehti 1993.  Regionaalhaiglas tehti esimene autoloogne tüvirakkude siirdamine 2006. aastal. Viimastel aastatel on Regionaalhaiglas tehtud 35–40 protseduuri aastas. Võrdluseks: Euroopas tehakse aastas umbes 40 000 allogeense ja autoloogse vereloome tüvirakkude siirdamise protseduuri. Vereloome tüvirakkude siirdamised autoimmuunsete haiguste korral moodustavad neist ca 0,1% (EBMT 2015).  Eristatakse autoloogset ja allogeenset tüvirakkude siirdamist: esimese korral tehakse kõrgdoosis keemiaravi patsiendi enda tüvirakkude ülekandega, teise puhul kasutatakse doonori tüvirakke. Tartus tehakse mõlemat, Tallinnas aga vaid autoloogset vereloome tüvirakkude siirdamist.

Tüvirakuravi plussid ja miinused Sõltuvalt diagnoosist on vereloome tüvirakkude siirdami­sega võimalik ­saavutada haigusest tervistumine või pika­ajaline remissioon: elulemuse pikenemine ja haigus­sümptomite vähenemine.

Ebameeldivad on keemiaraviga kaasnevad tüsistused: pantsütopeenia, infekt­sioonid, seedetrakti mukosiit.

Samas on need kõik enamasti mööduvad.

2/2019  Regionaalhaigla

17

erakorraline meditsiin

Suurõnnetus

ei löö haiglat jalust Sel kevadel sai Regionaalhaigla koos Tallinna Lastehaiglaga valmis plaani, mille järgi tegutseda olukorras, kus korraga vajab arstiabi suur hulk kannatanuid.

Tekst: Monica Raud Fotod: Regionaalhaigla

„Haiglatel peab olema suurõnnetuseks plaan ja valmisolek,” ütleb dr Peep Talving (fotol keskel).

18

Regionaalhaigla  2/2019

erakorraline meditsiin

R

ongiõnnetus, põleng, mürgistus – need on mõned näited suurtest õnnetustest, mille tagajärjel võib haiglaravi vajada korraga rohkem inimesi, kui haiglad tavapäraselt vastu võtta suudavad.

Regionaalhaigla kui kõrgema etapi haigla kannab vastutust olla selliseks olukorraks ehk masskannatanute situatsiooniks valmis. „Peale Pärnu metanoolitragöödiat meil lähiminevikus õnneks suuremaid masskannatanutega juhtumeid pole olnud, küll aga oleme valmis olnud reageerima erinevates olukordades, mis haigla jaoks kriisiks ei ole kasvanud. Näiteks eelmisel aastal Kulnas toimunud veoauto ja rongi kokkupõrke või Ülemiste Citys toimunud põlengu korral,“ kõneleb Regionaalhaigla riskijuht Andra Migur. „Taolistel juhtudel ei tea haigla ette, kas ja kui palju kannatanuid haiglasse tulemas on, kuid teeb juba ettevalmistusi suurema hulga patsientide saabumiseks.“ „Euroopas on viimastel aastatel toimunud ridamisi traagilisi terroriakte, milles rohkelt huk­kunuid ja vigastatuid. Mäletame kõik hiljutisi sündmuseid Pariisis, Londonis, Manchesteris, Barcelonas, Moskvas, Brüsselis, Berliinis, Nice’s, ­Stockholmis. On oluline, et juhul, kui Eesti peaks sarnase, hulgikannatanutega sündmusega silmitsi seisma, oleks haiglatel maksimaalne valmisolek, et parimat ravi­teenust ja laiapõhjalist tuge osutada,“ sõnab Regionaalhaigla ülemarst dr Peep Talving.

Ja lisab, et selliste suurõnnetuste lahendamisega tegelenud haiglate kogemusest õppimine aitab ka siinseid haiglaid sarnasteks sündmusteks valmistuda ja tegevusi optimaalselt planeerida.

Kaks haiglat ühendasid jõud Kuna paljude suurõnnetuste osalisteks on ka l­ apsed, on Regionaalhaigla oma hea naabri Lastehaiglaga jõud ühendanud, et masskannatanute sündmusele efektiiv­selt reageerida ja aidata võimalikult hästi patsiente, olgu nendeks lapsed või täiskasvanud.

Sel kevadel sai kahe haigla koostöös valmis mass­

kannatanute situatsiooni plaan, milletaolist varem ei olnud. Ühelt poolt sai plaan alguse haigla enda vajadusest, teiselt poolt õigusaktidest tulenevatest nõuetest olla valmis erinevateks hädaolukordadeks, sealhulgas vältimatu abi vajaduse järsuks kasvuks. „Selles, et masskannatanute plaani päriselus vaja läheb, oleme me veendunud,“ lausub Andra Migur.

Kui toimub paljude kannatanutega õnnetus, pole mõjutatud vaid erakorralise meditsiini osakond või kirurgia, vaid sündmus puudutab enamikku haigla üksustest. Igapäevased ja planeeritud tegevused, mis ei mõjuta inimeste elu ja tervist kriitiliselt, tuleb kriisi­olukorras üle vaadata ja korraldada nii, et haigla ressursid oleksid suunatud nende aitamisse, kelle seisund ootamist ei kannata. „Sedasorti õnnetus toob

Kui Eesti peaks hulgikannatanutega sündmusega silmitsi seisma, peab haiglatel olema maksimaalne valmisolek, et osutada parimat raviteenust.

Dr Peep Talving kaasa olulised muudatused haiglate töö juhtimises – kriisiolukorraga toimetulemiseks on vaja tavapärasest kiiremat juhtimiskorraldust,“ ütleb Migur.

Kõik peab olema hästi korraldatud, alates haigla personalile sündmuseaegsete ülesannete j­ agamisest kuni IT-toeni. Hädaolukorras saavad kliinilistele töötajatele erialaseid teadmisi ja oskusi mittenõudvates tegevustes appi asuda ka muude osakondade töötajad. Selleks, et kõik vajalikud töötajad saaksid mistahes kriisiolukorra kohta info kätte ja ka selleks, et oleks võimalik ühekorraga välja kutsuda suurel hulgal l­ isapersonali, on Regionaalhaiglal katsejärgus uus alarmeerimise tarkvara. Selle kaudu saab ka väga kiiresti tagasisidet, kui palju personali on valmis era­ korraliselt reageerima.



Mis on mis?

Suurõnnetus on olukord, mille asukoht, kannatanute arv ja/või vigastuste iseloom nõuab erakorraliste abinõude ja reservide kasutuselevõttu. Medit­ siinilise abi vajadused ületavad olemasolevaid võimalusi.

Operatiivstaap on kriisi lahendamiseks taktikalist reageerimist korraldav Lastehaigla ja Regionaalhaigla ühendmeeskond.

Kaskaadteavitus on teavitussüsteem, kus kõrgema tasandi rolli kandja aktiveerib oma kriisiaegse haldusala rollid ja need omakorda oma alluvusrollid.

20. juunil jõudsid Regionaalhaigla kiirabikeskusse kohale kaks uue põlvkonna reanimobiili, mis teenindavad patsiente alates juulist.

2/2019  Regionaalhaigla

19

erakorraline meditsiin

Imporditud metoodika Masskannatanute olukorraga paremini toimetulemiseks on haigla koostanud juhised, mille aluseks on HMIMMS-metoodika (Major Incident Medical Management and Support. The practical Approach in the Hospital). Metoodika pärineb Inglismaalt, kus seda on pikalt kasutatud ja kus see on end õigustanud. Haigla masskannatanute plaan on ise pikk ja põhjalik dokument, mis kirjeldab ära muudatused, mis kriisisituatsioonis haiglate juhtimises, kasutatavates ­võtmealades ja ressurssides toimuvad. Lisaks on võtmerollidele koostatud tegevuskaardid, mille abil saavad inimesed kiiresti meelde tuletada, mis on nende roll ja tegevused kriisiolukorras.

Masskannatanute situatsioonis raken­dub tava­ pärasest täiesti erinev juhtimisstruktuur. See on vajalik eelkõige selleks, et otsused sünniksid kiirelt. ­Haiglate operatiivset reageerimist hakkab juhtima operatiiv­ juht koos oma meeskonnaga, kuhu kuuluvad arstlike tegevuste juht, õ ­ endustegevuste juht, l­ astehaigla esindaja, tugitege­vuste juht ja logipidaja. Nagu nimigi ütleb, juhib arstlike tegevuste juht kogu haigla arstlikke tegevusi olenemata nende asetusest tava­pärases kliinikute põhises juhtimisstruktuuris.

Kriisiolukorraga toimetulemiseks on vaja tavapärasest kiiremat juhtimiskorraldust.

Andra Migur Selleks, et haigla personal oleks kriisiolukordadeks valmis, ei saa mööda koolitustest ja õppustest. Märtsis said Regionaalhaigla ja Lastehaigla juhid esimese HMIMMS-metoodika ja haigla masskannatanute situatsiooni plaani tutvustava koolituse. See oli vaid algus ning plaani ja metoodikakoolitustega tuleb jätkata. „Tahaksime, et 60% PERH-i personalist oleks 2025. aastaks läbinud HMIMMS-koolituse,“ räägib riskijuht Migur ja tõdeb, et selleks kõigeks tuleb leida raha.

Lisaks on vaja nii erialaseid kui ka mitteerialaseid koolitusi, osakonnapõhiseid koolitusi, traumakursuseid nii arstidele kui ka õdedele ning õppusi: laua-, staabi- ja kompleksõppusi. Niinimetatud kriisiõppusi on kavas korraldada vähemalt kord aastas; kompleks­ õppusi, kus osalejad saavad reaalelulise mängu­ kannatanutega kogemuse osaliseks, vähemalt kord kahe aasta jooksul.

Suund on sellele, et kogu riik võtaks kriisiolukorda­ des kasutusele ühtse metoodika. Nii oleks haiglatel tõhusam koostööd teha ja üksteisest aru saada.

20

Regionaalhaigla  2/2019

Lastehaigla suurõnnetuse olukorras Küsimustele vastab dr Maila Raidmäe, SA Tallinna Lastehaigla pediaatriakliiniku juhataja

Milline on Lastehaigla roll masskannatanute situatsioonis?

Tegelda lapspatsientidega nii Regionaal­ haiglas kui ka Lastehaiglas ja vajaduse korral teha meie juures ruumi täiskasvanud patsientidele. Laste ravi toimub ikkagi Lastehaiglas, kus on pädevus lapsi ravida, sest lapsed pole väikesed täiskasvanud.

Mis muutub Lastehaigla jaoks uue masskannatanute situatsiooni plaaniga?

Meie senine kriisiplaan keskendus Lastehaiglale, kus pidi toimuma nii triaaž ehk haigete jaotamine kategooriatesse abivajamiskiiruse alusel kui ka kogu kriisiaegne tegevus.

Uue plaani järgi viiakse suurõnnetuses kannatanud kõik esmalt Regionaalhaiglasse, kus toimub triaaž – patsiendid, kes ei vaja kiiret arstiabi, lähevad sealt koju ega tule meile ning lapsed, kes vajavad ravi, toob meie personal tunneli kaudu Lastehaiglasse. Kõige kriitilisemas seisus lapsed jäävad mõlema haigla spetsialistide hoole alla Regionaal­ haiglasse.

Lisaks oleme kokku leppinud, et kui masskannatanute seas on palju täiskasvanuid, saame paigutada neist stabiilsemad Lastehaigla pinnale.

Et uue plaaniga kaasa minna, vajab Laste­ haigla töötajaskond samuti koolitamist, ala­­tes triaažiõdede väljaõppest, sest triaaž on kriisiolukorras teistsugune kui tavaolukorras.

6. juunil toimus meil esimest korda personali kurssiviimine uue plaaniga.

Kas meenub mõni varasem kogemus suurema hulga lapspatsientidega?

2008. aastal oli Kalevi ujulas kloorimürgistus, rohkem selliseid olukordi ei meenugi. Aga see ei tähenda, et tulevik neid ei tooks.

Mõni aasta tagasi oli meil kasulik õppus koos Tallinna Kiirabiga, mille käigus nägime ära oma kitsaskohad. Uus plaan ja harjutamine aitavad kitsaskohtadest üle, lihtsalt teooriast ei piisa.

lühidalt

Meie stipendiaadid Regionaalhaigla noore arsti stipendiumi komisjon vaatas läbi 18 esitatud taotlust ning valis mai algul selle aasta stipendiaadid. Stipendiumi andmisel eelistati lisaks noore arsti isiklike arengueesmärkide toetamisele neid taotlusi, mille tulemusena ­paraneb ravi- ja teadustegevuse kompetents Regionaalhaiglas ja Eestis. Valikul arvestati ka taotleja panust Regionaalhaigla visiooni ja arengukava saavutamisel – väärtushinnangute toetamist ja tuge Regionaalhaigla strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Esimesed stipendiumid noorte arstide ravi- ja arendustegevuse toetamiseks andis Regionaalhaigla välja 2005. aastal.

Artiklipreemia saajad selgunud Mai algul kuulutati välja ajakirja Eesti Arst 2018 artiklipreemia, selle said Kadri Eerik, Riina Vibo, Andrus Kreis, Janika Kõrv artikli eest “Insuldi revaskulariseeriva ravi hetkeseis Eestis”.

Võidu toonud töö ilmus ajakirjas Eesti Arst 2018; 97(5):240-246 Palju õnne!

2019. aasta noore arsti stipendiumi saajad.

2019. aasta noore arsti stipendiumi said: Dr Alina Brokk (arst-resident, sisehaiguste kliinik) osalemiseks Kopenhaagenis toimuval koolitusel „Nordic Dermatology Course on Skin Surgery“; Dr Tõnis Metsaots (onkoloog, onkoloogia- ja hematoloogiakliinik) – osalemiseks USAs San Antonios toimuval rinnavähisümpoosionil; Dr Elli Paal (arst-resident, kirurgiakliinik) – osalemiseks Hollandis European Association of Neurosurgical Societiese (EANS) koolitusel „EANS Microneurosurgery course, 2nd edition“; Dr Indrek Paas (anestesioloog, anestesioloogia­ kliinik) – ühe kuu vältel Soomes Oulu ülikoolihaiglas sealsete kardioanesteesia ja intensiivravi osakondadega tutvumiseks; Dr Mariliis Rauk (üldkirurg, kirurgiakliinik) – ühe kuu vältel vaatlejana Chicago ülikoolihaigla trauma ja

erakorralise kirurgia keskuse külastamiseks; Dr Sten Saar (arst-resident, kirurgiakliinik) – kahe kuu vältel Kaplinnas Groote Schuuri haigla trauma­ keskuses üldkirurgia residentuuri tegemiseks; Dr Helen Marie Sarap (arst-resident, psühhiaatria­ kliinik) – osalemiseks Londonis toimuval koolitusel „Maudsley Forum 2019“; Dr Martin Serg (kardioloog, sisehaiguste kliinik) – Norras Bergeni Haukelandi ülikoolihaiglas praktika tegemiseks; Dr Tatjana Vask (radioloog, diagnostikakliinik) – osalemiseks Philadelphias toimuval 22. rahvusvahelisel kongressil „Dento-Maxillo-Facial Radiology“; Dr Liina Viks (pulmonoloog, sisehaiguste kliinik) – ühe kuu vältel Suurbritannias Newcastle’i Freeman Hospitalis jälgimispraktika tegemiseks.

2/2019  Regionaalhaigla

21

erakorraline meditsiin

Kolme päeva jooksul panid rohkem kui kolmsada osalejat proovile oma oskused katastroofiolukorras.

Appi!

Meteoriit tabas Saaremaad!

Tekst: Elis Aru Fotod: EU MODEX 2019

Mis siis, kui meteoriit tabaks Saaremaad, tuues kaasa võimsa hiidlaine? Rahvusvaheline meditsiiniõppus Modex 2019 mängis tänavu just säärast stsenaariumit.

L

egend nägi ette, et Saaremaale kukub meteoriit, millega kaasnevad metsa­ põlengud ja hiidlaine. Osa inimesi on vette uhutud, majad hävinud ja kohalik infrastruktuur – haiglad, kiirabi ja pääste – saanud oluliselt kannatada,“ jutustab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja dr Arkadi Popov, kes aitas suur­õppust korraldada. Kolme kevadpäeva jooksul pani rohkem kui 300 osalejat proovile oma oskused ­katastroofiolukorras. „Stsenaariumi järgi saatis kohalik omavalitsus abipalve Euroopa Liidule, kust omakorda saadeti kohapeale appi erinevad meditsiinilised meeskonnad,“

22

Regionaalhaigla  2/2019

kirjeldab dr Popov. Euroopa Liidu tsiviilkaitse mehhanismi raames korraldatakse taolisi liikmesriikide suur­õppusi regulaarselt. Saaremaal töötasid eestlastega kõrvuti meedikud Rumeeniast, Austriast, Saksamaalt, Türgist, Itaaliast ja Suurbritanniast.

Rahvusvahelistel õppustel harjutavad meedikud, kuidas käituda, kui kolmas riik satub kriisiolukorda ja palub meditsiinilist abi väljastpoolt oma riigipiire.

Säärases situatsioonis järgivad appi tõttavad meeskonnad kindlat protokolli: alates riiki sisenemisest kuni välihaiglate ülesseadmise ja kannatanute abistamiseni. „Looduskatastroofid võivad kaasa tuua ulatuslikud elektrikatkestused, tekitada probleeme kütuse või

erakorraline meditsiin

meditsiiniliste ressursside tarnes,“ selgitab dr Popov. „Eesti mastaabis on Saaremaa sääraseks õppuseks hea keskkond, sest saared on looduslikult ülejäänud riigist ära lõigatud.“

Mis tööd õppusele eelnesid?

Nii mastaapse ürituse ettevalmistused on tohutud.

Näiteks kirjutati valmis koguni 615 simulatsioonijuhtu! Kannatanuid mängisid professionaalsed meedikud, kes sõitsid üle Eesti Saaremaale kohale, olles pähe õppinud oma tegelaskuju legendi. Selles oli patsiendi taustainfo, alustades nimest ja i­ sikukoodist, lõpetades erinevate näitudega – vereproov, uriini­ proov, röntgenipildid jne. „Kaks kuud kirjutasin praktiliselt kõik õhtud ja nädalavahetused neid legende,“ nendib dr Popov. „Mõtlesin, mida mina meedikuna selles olukorras teeksin, kuidas olukorra lahendaksin.“ Vahetult enne Saaremaa suurõppust juhtus päris katastroof Aafrika rannikul. Mosambiiki ­tabasid taifuun ja rängad üleujutused, mistõttu mitmed rahvus­vahelised meeskonnad, kes pidid tulema Modexile, saadeti Aafrikasse appi. „Korraks oli tunne, et mis nüüd saab – kas peame õppuse ära jätma?“ meenutab dr Popov. Kuid, ei, eestlased otsustasid, et võtavad lihtsalt rohkem enda

„Peaksime kirikusse küünla panema, et elame just Eestis,“ ütleb dr Arkadi Popov. „Meie saame rahulikult mõelda, kuidas me katastroofiolukorras appi läheks, aga Austraalias, Hiinas või Okeaanias on iga päev reaalne võimalus, et see katastroof juhtub.“ kanda. Eesti päästemeeskonna meditsiinirühma juht dr Raido Paasma käis välja idee, mille tulemusel sündis omalaadne meeskond. Rahvusvaheline välihaigla komplekteeriti osaliselt Eesti meedikute ja vahenditega, liitusid partnerriikide meedikud. „Nad said kohapeal kokku ja hakkasid kohe koos tööle – tulemus oli väga hea,“ kiidab dr Popov.

Kohapealne suhtlus käis peamiselt inglise keeles, kuid osa rollimängijaid olid teadlikult „umb­keelsed“.



2/2019  Regionaalhaigla

23

erakorraline meditsiin

Suurõppuse mulje oli väga tõsieluline: ka kannatanuid mängisid meedikud, kes olid endale selgeks teinud oma tegelaskuju legendi ja kandsid väga head grimmi.

Nendega suhtlemisel tuli kasutada kehakeelt või paluda appi tõlgid, kelleks kutsuti Saaremaa kooli­ õpilased.

Logistika vallas tegid kõva eeltöö ära Regionaalhaigla katastroofimeditsiini osakonna õendusjuht Merle Kuus ja kogu kiirabikeskuse juhtkond.

Kes olid veel kaasatud?

Kuhu edasi?

Oma rolli mängisid õppuses ka Terviseamet, Kuressaare haigla, Tallinna Kiirabi, Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, häirekeskus ning Saaremaa vallavalit­ sus. Kohalike päästjate ja politseiga mängiti läbi ka masskannatanute situatsioon, kus lapsi täis koolibuss põrkas justkui kokku kolme sõiduautoga.

Ka taolised suurõppused viivad lähemale unistusele, et Eesti võiks hädaolukorras välja panna EMT2 tasemel üksuse. EMT2 (Emergency Medical Team level 2) on väga lihtsalt seletades välihaigla, mis suudab vastu võtta kuni sada patsienti ööpäevas, pakub intensiivravi ning viib läbi lõikusi. „Eesti on väike, aga äärmiselt ambitsioonikas,“ lausub dr Popov. „Liigume tasapisi sertifitseerimise suunas, WHO poolt on meile määratud superviisorid.

Veel on vaja täiendada varustust ja dokumentatsiooni, kindlasti tahaks juurde leida inimesi.“ Et osaleda rahvusvahelises päästekoostöös oma EMT2 tiimiga, peab Eesti suutma 12-tunnise etteteata­ misega reageerida. See tähendab, et 55 meedikut on valmis välja sõitma teadmises, et sündmuskohal võib neid vaja olla kuni kaks nädalat ja lisandub nädal transpordiks. „Sellesse meeskonda peame kaasama haiglad ja kiirabiasutused üle Eesti,“ rõhutab dr Popov. „Vaja on kirurge, günekolooge, erakorralise meditsiini arste, anestesiolooge, füsioterapeute, lastearste, õdesid ja nii edasi. Varumeeste pingil peab istuma p ­ iisavalt inimesi, et suudaksime meeskonna nii lühikese ette­ teata­misega välja saata.“ Näiteks Türgis on EMT2 „varupingil“ 10 000 inimest. Eestis? Praegu 130.

Näiteks Türgis on EMT2 „varupingil“ 10 000 inimest.

Eestis? Praegu 130.

Dr Arkadi Popov Suurõppusel olid kohal ka rahvusvahelised vaatle­ jad-hindajad – nii Euroopa Komisjoni poolelt kui ka Maailma Terviseorganisatsioonist (WHO). Nemad jälgisid, et meedikute varustus vastaks nõuetele, käsu­ liinid töötaksid laitmatult jne.

Mida tahaks kiita?

Kõvasti tunnustati eestlaste rollimängu. Asjaolu, et kannatanuid mängisid elukutselised meedikud, tekitas väga tõsielulise tunde. „Meie make-up-tiimi ees võib mütsi maha võtta,“ kiidab dr Popov. „Üksteist inimest tegi ööpäev ringi tööd, et äratada ellu see, mida olime legendides kirjel­ danud: alates silma jäänud kalaõngest kuni okse või voolava väljaheiteni.“

24

Regionaalhaigla  2/2019

Kui seda lugu juhtub lugema meedik, kes tunneb kutsumust osaleda Eesti EMT2 meeskonnas, palume ühendust võtta Regionaalhaigla kiirabikeskuse ­õendusjuhi Valeria Volovikiga aadressil Valeria.Volovik@regionaalhaigla.ee.

lühidalt

Regionaalhaigla aitas laulu- ja tantsupeolisi

Kokku oli laulu- ja tantsupeol ametis 30 Regionaalhaigla meedikut, Kalevi staadioni välihaiglasse pöördus tantsupeo eelproovide ja kolme etenduse vältel kokku 391 abivajajat, Lauluväljakul tehti nelja päeva jooksul välihaiglasse 208 pöördumist.

Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja, välihaiglas arstina töötanud dr Vassili Novak selgitab, et ka seekord olid peolistel põhimuredeks kõhu- ja peavalud ning palju oli seedehäireid. „Õnneks traagilisi juhtumeid ei olnud, kuid esines ka päris tõsiseid tervisehäireid. Tänu sellele, et välihaiglad olid väga hästi komplekteeritud, said patsiendid piisavalt kiiret ja professionaalset arsti­ abi,“ rõõmustas dr Novak ja lisas: „Oli veidi rahulikum kui eelmisel laulu- ja tantsupeol.“ Suure töö tegid ka vabatahtlikud esmaabiosu­ tajad, kes staadionil ja lauluväljakul esmaabitelkides tööl olid ja esmaabikottidega ringi käisid. „Kui kellelgi hakkas paha, reageeriti väga kiiresti ning vajaduse korral toimetati patsient välihaiglasse.

Laulu- ja tantsupeol meditsiiniabi organiseerimise

Foto: Aivar Pihelgas

XXVII laulu- ja XX tantsupeol „Minu arm“ osutas Regionaalhaigla arstiabi välihaiglates Tallinna lauluväljakul ja Kalevi keskstaadionil. Kokku abistati välihaiglates 599 väikest ja suurt laulu- ja tantsupeolist, traumadega pöördumisi oli 106, neist tantsupeol 89, ning lisauuringutele haiglatesse saadeti 28 inimest.

Regionaalhaigla meedikud aitasid välihaiglates lauluja tantsupeolisi. eest tuleb kiita korraldajate meeskonna liiget, meditsiinijuht Erik Vellerammi. Oli tunda, et aastate­ pikkune koostöö Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA-ga on kandnud vilja.“ Regionaalhaigla juhatus tunnustab nii laulu- ja tantsupeo korraldajaid kui ka haigla erakorralise meditsiini keskuse töötajaid tänuväärse töö eest. „Meedikute panus tagas iga peolise ja pealtvaataja turvalisuse. Kõik laulu- ja tantsupeol osalejate tervise eest hoolt kandnud on ära teeninud suure aplausi, tänu neile sujus niivõrd rahvarohke ja keeruline üritus suuremate tõrgeteta ning kõik abivajajad said õigel ajal abi,“ ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu.

Koolitus Antarktika merereisi meeskonnale Juuni algul koolitasid Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse ja kirurgiakliiniku meedikud Antarktikasse suunduva merereisi 15 meeskonnaliiget esmaabi andmises.

Koolitusel harjutatakse taaselustamise oskusi ja räägitakse ekstreemsete ilmastikutingimuste mõjust i­ nimorganismile.

Põhjalikumaks teemaks on lokaalsete vigastuste käsitlemine ehk mida teha tömptrauma, termiliste vigastuste või lahtise haava korral. Osalejad õpivad ja harjutavad panema lahast ning tegema väiksemaid kirurgilisi protseduure, nagu verejooksu sulgemine, haavade õmblemine, abstsesside avamine. „Erakorralise meditsiini kompetentsikeskusena püüame jõudumööda anda oma panuse nii selliste eriprojektide kui elanikkonna üldiste esmaabiteadmiste parandamise jaoks,“ ütles Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili

Novak (fotol). „Purjekal pole väline erakorraline abi kiiresti kättesaadav ja seda olulisem on iga meeskonnaliikme roll.“ Meeskond plaanib purjekal Admiral Bellingshausen järgida k ­ unagist Bellingshauseni marsruuti läbi Euroopa ja üle Atlandi kuni Drake’i väinani, kustkaudu plaanitakse jõuda Antarktika poolsaarele. Erinevalt admirali kunagisest reisist ümber Antarktika ei purjetata. Eesti meremuuseumi ja MTÜ Thetis Ekspeditsioonid korraldatud ekspeditsioon algab juulis. Sadamast välja sõites oleks esimene peatus Helsingis ning seejärel võetakse suund Saaremaale. Peatutakse ka Oslos, Gdanskis ja Kaliningradis.

Reisi kulminatsiooniks peaks kujunema 27. jaanuar 2020, mil tähistatakse jäise mandri avastamise 200. aastapäeva. Siis algab kodutee.

2/2019  Regionaalhaigla

25

patoloogia

Uuringumaterjali ettevalmistus. Preparaadiklaasidel on näha värvitud koelõigud.

Patoloogiakeskus täppismeditsiini teenistuses

Diagnostikakliiniku patoloogiakeskuse laborispetsialistide tööl on määrav roll personaalse täppismeditsiini arengus. Kudede ja rakkude haiguslikke muutusi kirjeldades aitavad nad haigusi täpsemalt diagnoosida ja igale vähipatsiendile sobivaimat ravi leida.

P

Tekst: Anu Bollverk Fotod: Aivar Kullamaa

atoloogiakeskuse uksel jääb silma kõhedust tekitav teave surnukehade väljastamise kohta. Vanemlaborispetsialist Kristiina Tamboom ütleb selle peale muiates, et aja jooksul on asjad siiski arenenud: kui vanasti oli ukse kohal vaid eesti- ja venekeelne sõna „Morg“, siis nüüdseks on see asendunud „Patoloogiakeskusega“. Kõhedus jääb kestma hoolimata sellest, et keldri­korrusel asuvatesse lahanguruumidesse me sisse ei astu.

Töö mikroskoobiga Keskuse nimemuutuse on tinginud sisulised muutused: kui veel paarkümmend aastat tagasi moodustaski lahkamine suure osa keskuse tööst, siis tänapäeval uuritakse siin mikro­skoobi all enamjaolt elus inimeselt võetud koeproove. Tööülesanded on jäänud siiski samaks, pärinegu koe­proov siis vähipatsiendilt või elutult kehalt: uurida mikroskoobi all värvilisi rakuja koepilte, et leida üles patoloogilised ehk haiguslikud muutused ja neid kirjeldada.

26

Regionaalhaigla  2/2019

Patoloogiakeskuses pole haiglatele ja polikliinikutele omast sigimist-­sagimist, patoloogi ja labori­ spetsialisti töö on vaikne ja individuaalne: i­ nimene, mikroskoop ja imeväike osake patsiendi ihust mikroskoobi all.

Kristiina Tamboom tunnistab, et kuigi nad patsientidega mitte kunagi ei kohtu, ei tähenda see, et nad oma tööd tehes neile ei mõtleks. „Me inimest ei näe, aga näeme tema isikukoodi, seega ka tema vanust. Vahel ikka vaatan, et oi, nii noor inimene...

Ikka mõtleme patsiendile: tänu meie tööle on tal parem ravi­valik, tänu millele ta elab kauem. Lõppkokkuvõttes on ju kogu meditsiini eesmärk inimest aidata ja meie töö on osa sellest.“

Kolme osakonna laborid Keskuse esimesel ja teisel korrusel asuvad kõigi kolme osakonna laborid. Histopatoloogia laboris uuritakse ­haiguslikke muutusi koe tasemel. Uuringute vastuvõtulaual seisavad läbipaistvad anumad formaliiniga,

patoloogia

Vanemlaborispetsialist Kristiina Tamboom kasutab oma töös fluores­tentsmikroskoopi.

igaühes tükike ühe patsiendi mõne organi koest. Samas kõrval käib parasjagu kiir­ uuring, patoloog uurib mikro­skoobi all õhukest roosaks värvitud koelõiku. „Patsient on operatsioonil ja tuleb kindlaks teha, kas tema lümfi­sõlmes on kasvajarakke või ei. Sellest sõltub operatsiooni ulatus,“ selgitab Kristiina. Kiiruuringu vastus peab kirurgiaosakonda jõudma poole tunni jooksul. Üks laborant valmistab ette materjali immuno­ histokeemiliseks uuringuks. Tema mikrotoomi alt tulevad imeõhukesed valged parafiini­lõigud, mille keskel nahakude. „Koe­protsessoris eraldatakse kudedest vesi ja asendatakse parafiiniga, et tekiks tahke plokk. Sellest mikro­tomeeritud üliõhukesed lõigud lähevad klaasile asetatuna värvimisaparaati,“ kirjeldab Tamboom. Lõpuks jõuab koe­proov patoloogi ­mikroskoobi alla ja selgub tõde selle histoloogilise ehituse kohta.

Kui histopatoloogia osakonna uurimismaterjaliks on biopsiameetodil võetud või operatsiooni ajal

Meie töö tulemusel muutub ravi patsiendi jaoks täpsemaks.

Kristiina Tamboom eemaldatud koeline materjal, siis tsüto- ja hematopatoloogia osakonnas on selleks rakuline materjal, mis saabub enamasti vedelal kujul või juba klaasil.

Osakonna hematopatoloogia üksuses uuritakse verd, luuüdi ja lümfikudesid vereloomehaiguste tuvastamiseks. Tsütopatoloogiaüksuses tehakse tsütoloogilisi ja güneko­tsütoloogilisi uuringuid, et diagnoosida genitaalinfektsioone, avastada emakakaelavähki ning hinnata vähiravi efektiivsust. Suurem eesmärk on vähendada emakakaelavähki haigestumist ja suremust.

Kristiina Tamboom ise töötab immunoloogia ja molekulaarpato­loogia osakonnas. „Siin tehakse molekulaarbioloogilisi, geneetilisi ja immunohistokeemilisi uuringuid, et täpsustada diagnoosi või prognoosi või



2/2019  Regionaalhaigla

27

patoloogia määrata prediktiivseid muutusi,“ selgitab ta. Üldjuhul on need jätku-­uuringud, mis tuvastavad spetsiifilisi muutusi kasvaja DNAs.

Patoloogia kirjeldab morfoloogiliste meetodite abil elupuhuselt või surmajärgselt võetud rakkude ja koetükkide haiguslikke muutusi ning aitab sel moel kaasa haiguste diagnostika ja ravikvaliteedi parandamisele.

Kasvaja DNA Laborispetsialist Kaspar Põldemaa uurib parasjagu fluorestsentsmikroskoobi all rinnavähi kasvajarakke.

Filtreid vahetades näeb ta erinevates spektrites fluo­ restseeruvaid signaale. Arvutiekraanil on mustal taustal eresinised „mullid“, milles näha rohelisi ja oranže täppe. „Eresinised on rakutuumad. Roheline signaal näitab 17. kromosoomi tsentromeeri: kui mitu täppi on, nii mitu 17. kromosoomi tuumas on. Oranžid täpid on HER2 geenid,“ kirjeldab Kaspar. Normaalses rakutuumas on mõlemat kaks, ekraanil paistab aga vähemalt ühes kaks rohelist ja neli oranži täppi. „Piiri peal,“ nendib Kaspar. „Loendame signaalid kokku, arvutame 20 tuuma keskmise, jagame oranžide signaalide arvu rohelistega ja kui see suhe on üle kahe, siis võib öelda, et kasvajarakus on amplifikatsioon ­toimunud.“ Kristiina Tamboomi sõnul on rinnavähi korral HER2 ehk inimese epidermaalse kasvufaktori retseptor 2 staatuse määramine hea näide täppis­meditsiinist. „Kõigepealt tehakse immunohistokeemia ja vaadatakse, kas patsient on näidustatud vastavale ravile või mitte. Mõne kasvaja korral on seda aga raske määrata, tulemus jääb vahepealne. Meie analüüsimegi neid vahepealse tulemusega kasvajamaterjale, et anda lõplik hinnang, kas HER2 geen on amplifitseerunud või mitte. Konkreetsete hindamiskriteeriumide järgi saab siis öelda, kas patsient sobib sellele ravile või mitte,“ selgitab ta.

Personaalmeditsiinis leitakse parim ravi Patoloogiakeskuse tööl on täppismeditsiini arengus oluline osa. Uus teema on vedelbiopsia ehk kasvaja DNA eraldamine inimese verest, patsiendile tähendab see samuti paremaid ravivalikuid. „Näiteks mitteväikerakulise kopsuvähi puhul on üks marker, üks geneetiline muutus, mis tekib just ravi käigus. H ­ aiguse progresseerudes on uut biopsiat võtta patsiendile

Patoloogiakeskus

kuulub diagnostikakliiniku koosseisu ja sel on kolm osakonda:

1. Histopatoloogia osakond  Histopatoloogia üksus tegeleb haiguslike muutuste tuvastamisega koe tasemel, uurimismaterjaliks on erinevaid biopsiameetodeid kasutades võetud või operatsiooni ajal osaliselt või täielikult eemaldatud koeline uurimismaterjal.  Lahangupatoloogia üksus teeb patoanatoomilisi lahanguid diagnoosi või surma põhjuse täpsus­ tamiseks.

28

Regionaalhaigla  2/2019

2. Immunoloogia ja molekulaarpatoloogia osakond Osakonnas tehakse moleku­ laar­bioloogilisi, geneetilisi ja immuno­histokeemilisi uuringuid, et täpsustada diagnoosi, prognoosi või määrata predi­ katiivseid muutusi.  Immunoloogia üksus  Molekulaarpatoloogia üksus  Tsütogeneetika üksus

3. Tsüto- ja hematopatoloogia osakond  Tsütopatoloogia üksus teeb tsüto­ loogilisi ja günekotsütoloogilisi uurin­ guid, et avastada organite ja ­paikmete rakulisi muutusi, diagnoosida genitaal­­infektsioone, emakakaelavähi eelseid muutusi ning emakakaela­ vähki ja hinnata ravi efektiivsust.  Hematopatoloogia üksus uurib verd, luuüdi, lümfoidseid jt kudesid hematoloogilise haiguse tuvastamiseks.

lühidalt koormav, aga nüüd me ei peagi enam analüüsima kasvajakude ennast. Saame vereplasmast eraldada rakuvaba kasvaja DNA ning hinnata selle põhjal, kas patsiendil on see muutus tekkinud,“ selgitab ta. „Kui on, siis saab ta uue ravivaliku. See ongi personaalmeditsiin: konkreetse inimese ravi sõltub vähitüübist ja spetsiifilisemalt sellest, millised muutused on toimunud kasvaja DNA-s.“ Täppismeditsiin ongi eriti oluline just vähihaigete ravimisel, sest muutused on igal patsiendil ­erinevad. „Mida aeg edasi, seda paremad meetodid meil on, et leida üles ­muutusi, millega ravi on seotud,“ sõnab ta. „Üks meetod, mis annab rohkem infot muutuste kohta kasvaja DNA-s, on teise põlvkonna sekveneerimine. Kui seni oleme vaadanud pigem üht geeni korraga, siis see meetod võimaldab vaadata kümneid või isegi sadu geene korraga ja saada palju rohkem infot.

Aga sellel infol peab olema ka väljund. Osa sellest võimaldab näha seoseid muutuse ja ravimi vahel ning sellele on kohe rakendus. Aga kogu selle infoga, mida on võimalik saada, pole praegu midagi tarka peale hakata. Teadus alles otsib sellele praktilisi rakendusi.“

Laborispetsialistiks vaid kogemuste kaudu Kristiina Tamboom tunnistab, et on mikroskoobi taga aina vähem. Tema igapäevatööks on peale uuringute teostamise ja vastuste väljastamise ka laboritöö korraldamine ehk otsustamine, millise seadme ja millise reaktiiviga üht või teist uuringut teha. Lisaks peab ta tagama uuringute kvaliteedi, rakendama töösse uusi meetodeid ning koolitama oma pädevuse piires tervishoiutöötajaid.

Laborispetsialistiks tema sõnul Eestis kahjuks õppida ei saa, enamjaolt ollakse enne sellesse ametisse asumist tudeerinud kas keemiat, bioloogiat või geenitehnoloogiat. Praktiline täiendusõpe toimub alles töökohal. Et saada meditsiinilabori spetsialisti kutsetunnistus, peab töökogemust olema vähemalt neli aastat, lisaks tuleb tõendada oma vastavust laborispetsialisti kompetentsi tingi­mustele. Kristiinal Tamboomil on kutsetunnistus olemas.

Tartu Ülikooli astus ta aastaid tagasi bioloogiat õppima. „Mind huvitas algul ikka roheline bioloogia, lilled ja liblikad,“ märgib ta muheldes. „Aga kui lisandusid geneetika ained, siis paelusid mind metoodikad, mis tegid silmale nähtamatu nähtavaks ja interpreteeritavaks. Et kavalate meetoditega – mingi täpi või triibu kaudu – saab interpreteerida geenis toimunud muutusi.“ Magistrantuuri lõpetas ta biotehnoloogina, doktorantuuris õppis edasi geeni­tehnoloogiat.

Kristiina lisab, et teda köitis ka õpitu praktiline väljund ­meditsiinis. Kuigi patoloogiakeskuse labori­ spetsialistid jäävad väliselt arstide ja õdede varju, on just nende töö tõenduspõhise meditsiini arengus väga kaalukas. „Meie töö tulemusel muutub ravi patsiendi jaoks täpsemaks,“ rõhutab Kristiina. „Töötame ju kõik ühe eesmärgi nimel – kõik patsiendi hüvanguks!“.

Kompetentsikeskuste juhid arutasid ministriga tervishoiu arenguid.

Minister külastas Regionaalhaiglat Sotsiaalminister Tanel Kiik kohtus Regionaalhaigla kompetentsikeskuste juhtidega ja tutvus Mustamäe meditsiinilinnakuga, et arutada Regionaalhaigla rolli riigi meditsiinilise turvalisuse tagajana.

Käsitleti nii rahvusvahelist koostööd, ravitöö arengu­suundi kui ka meditsiinilinnaku arendusplaane.

“Ministeeriumi poolt ootame eelkõige selget jaotust erialade osas riigi kui terviku vaates, et kompetentsikeskuste arendamisel vältida dubleerimist ja ühist ressurssi tõhusaimalt kasutada,” ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. „1,3 miljoni elaniku puhul on tähtis hoida fookust.” Regionaalhaigla ravitöö direktor dr Helis Pokker tutvustas rahvusvahelise tunnustuse saanud multimodaalse vähiravikeskuse tööd ja palliatiivravi olulisust.

Sotsiaalminister Tanel Kiik rõhutas, et PõhjaEesti Regionaalhaigla professionaalsed kompetentsikeskused omavad suurt riiklikku tähtsust kvaliteetsete tervishoiuteenuste tagamisel ja arendamisel. Samuti tõstis minister esile uue psühhiaatriakliiniku ­loomise, mida projekteeritakse J. Sütiste tee 21 kinnistule.

Ministri sõnul tuleb nii riigil kui ühiskonnal pöörata suuremat tähelepanu vaimsele tervisele.

Regionaalhaigla operatsioonikeskust t­ utvustasid operatsioonikeskuse juht dr Markko Pärtelpoeg, õendusjuht Kai Slet ja anestesioloogiakliiniku juhataja dr Sergei Kagalo. Kardioloogiakeskuse juhataja dr Jaanus Laanoja rääkis invasiivkardioloogia arengutest, südametervise ja kardioloogilise ravi väljakutsetest. Intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson tutvustas intensiivraviosakondade tööd, kehavälise membraan­oksügenatsiooni aparaadi EKMO võimalusi, Eestis ainulaadset põletusravikeskust ja töös­ olevat paberivaba e-intensiivravi projekti. Kiirabikeskuse, EMO ja telemeditsiini töökorraldust näitasid kiirabikeskuse juhataja dr Arkadi Popov ja erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili Novak.

2/2019  Regionaalhaigla

29

VähikeSkuS

Kõndides

patsiendi kingades Aasta tagasi sai alguse projekt, mille eesmärk on muuta raviteekond vähipatsiendile sujuvamaks ja turvalisemaks. Nii suurenevad võimalused avastada kasvaja varem ning seda tulemuslikumalt ravida. Mis on tänaseks tehtud ja mis ootab veel ees?

Tekst: Kadri Kütt Illustratsioon: Shutterstock Fotod: Regionaalhaigla

P

rojekt „Vähipatsiendi raviteekonna patsiendikeskne kujundamine“ jõudis Põhja-Eesti Regionaalhaiglani valitsuse innovatsioonitiimi kaudu. Viimase kutsus ellu kuus ministeeriumi ja Riigikantselei, et muuta avalikud teenused kliendikesksemaks ja leida neile innovaatilisi lahendusi. Ühe uudset lähenemist vajava teemana võeti ette ka muutused vähiravi teekonnas.

praeguSe olukorra kaardiStamine Algatuse elluviijaks sai Regionaalhaigla kui juhtiv onkoloogiakeskus. Projekti meeskonda kuuluvad lisaks haigla inimestele ka sotsiaalministeeriumi ja

Ravi, toitumise, sotsiaalsete, majanduslike ja psühholoogiliste aspektidega parem toimetulek.

Patsiendi ja tema lähedaste parem teadlikkus ja ülevaade raviteekonnast.

30

Regionaalhaigla  2/2019

Vajaliku ja arusaadava info kättesaadavus.

Raviplaanis täiendavad visiidid tugispetsialistide juurde, tugiteenuste kättesaadavuse parendamine.

Patsiendisõbralik keelekasutus – toetav, lihtne ja arusaadav sõnum.

VähikeSkuS innovatsioonitiimi esindajad. Projekti käigus  kaardistatakse praeguse tervikteekonna probleemid;  tehakse ettepanekuid perearstide, eriarstide, palliatiivravi jt osapoolte tegevuse parendamiseks patsiendi teekonnast lähtuvalt;  töötatakse välja lahendused ja esmakatsetatakse neid.

Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso ütleb, et patsiendikeskne lähenemine on haiglale väga oluline. Ka varem on töötatud selle nimel, et patsiendi jaoks paremaid lahendusi leida, kuid vajaka on jäänud üldpildist. Käesolev projekt algas sellega, et tehti intervjuud vähipatsientide ja nende lähedastega. Tänu neile sai kaardistada patsiendi teekond terves ulatuses koos selle murekohtadega. Lisaks vesteldi eri- ja perearstidega, palliatiivravi osakonnaga ning korraldati töötubasid tulemuste ja lahenduste leidmiseks. „Keskendusime üldistele suundumustele ja valdava osa patsientide puhul tulid esile üsna sarnased probleemkohad,“ ütleb Peetso. „Kaardistamisest joonistus välja patsiendi teekonna ajaline telg ja etapid, kus on info puudus või üleküllus, emotsionaalselt raskemad hetked või on vaja tuge, et elukorraldusse muudatusi tuua.“

tugiiSiku aSendamatu roll Tänaseks on tervikteekonna probleemide kaardistamine lõppenud. Aprillis vaadati kogutud info üle ja selle põhjal on koostatud esmane tegevuskava, millega edasi liigutakse. Peetso toob positiivsena välja, et lisaks kitsaskohtade tuvastamisele on üsna palju juba ka ära tehtud. „Esimesel töörühma kokkusaamisel tundus olukord halvem. Tulemustest aga nähtus, et patsientide kirjeldatud probleemid ei olnud niivõrd meditsiinilised kui sotsiaalsed ja emotsionaalsed.

Puudusi on integratsioonis, mis tähendab, et ravi-

teekonna etappide vahele jäävad justkui augud, millest patsient kas hüppab üle või mitte. Keemiaravi puhul on selliseks auguks vahemaa väljastpoolt Tallinna ja Harjumaad haiglasse jõudmiseks. Puudusi on ka eri osapoolte puhul: lähedased, perearst, kohalik haigla, omavalitsus. Aspekte, mida eri institutsioonide vahel koostöösse panna, on üksjagu.“ Vähipatsiendi teekonna sisse jääb perioode, mil haiglal temaga

Kaardistamisest joonistus välja patsiendi teekonna ajaline telg ja etapid, kus on info puudus või üleküllus või on vaja tuge, et elukorraldusse muudatusi tuua.

Terje Peetso kontakt puudub. Sageli algab kõik kaebusest, millele ei pöörata pikka aega tähelepanu, või juhuleiust.

Lisaks on ravi jooksul hulk etappe, mis kulgevad väljaspool haiglat, pärast ravi taastumine või harvemal ja halvemal juhul paratamatusega leppimine.

Terje Peetso sõnul saadi tervikteekonna kaardistamise abil teada probleemkohad, mis on sarnased ka teiste krooniliste haiguste puhul. Näiteks tuli välja patsientide soov keskse kontakt- ja tugiisiku järele, mis oli aktuaalne igas raviteekonna etapis. Meedikute panus patsiendi raviprotsessi on erinev nii tegevuste sisu kui ajalise kestuse mõttes. Peetso hinnangul tunnevad inimesed end tihti eksinuna ja ebaturvaliselt. „Meie inimeste terviseteadlikkus ei ole

Patsiendi poolt teatatud tulemusja kogemusnäitajate kasutuselevõtt (PROM/PREM), läbi digitaalse lahenduse.

EMO kogemuse parendamine.

Triaaž ka väljaspool haiglat (24/7 telefon, „Noona”).

Haiglakeskkonna atmosfääri hubaseks ja patsienti toetavaks kujundamine.

Koostöö ravihaigla ja elukohajärgse haigla EMO arstidega (või ka perearstidega).

Kogemusnõustajad viivad kokku patsiendi ja tema lähedased patsiendiühingutega.

 2/2019  Regionaalhaigla

31

Vähikeskus väga kõrgel tasemel, see ­võimendab murelikkust ja ärevust. K ­ eerulistes olukordades tuleb ette ka käegalöömist. Projekti üks eesmärk on inimest aidata ja toetada tema raviteekonda nii eri etappides kui ka nende vahel.“ Kaardistamisel ilmnesid ka ristteed, kus patsient valib, mis suunas edasi minna. Tulid välja hetked, mil on kergem otsustada alternatiivmeditsiini kasuks, kui tekib vaimne väsimus või kui ravimile lisaks vajatakse emotsionaalset tuge. Alati ei ole ka liiga palju meditsiini hea, aga Regionaalhaigla teadus- ja arendus­ teenistuse spetsialist ning vähipatsiendi raviteekonna projektijuht Siiri Heinaru kinnitab, et kõige nukram on patsiendi seisund siis, kui ta ei puutu kokku ühegi tervishoiuasutusega. Esimene selline moment tekib diagnoosi ootamise hetkel, siis, kui midagi on ilmnenud, aga läheb veel aega, kuni saabuvad uuringute täpsed tulemused ja saadakse aeg onkoloogi vastuvõtule. Teadmatusest tekivad hirmud ja tihtipeale pöördutakse Google’i või alternatiivmeditsiini poole.

Teine kriitiline moment saabub ravi lõpuosas, kui patsient jääb keemia- või kiiritusravi järel ootele ja omapäi. Heinaru sõnul on arsti kontaktide vaheline aeg see, kui patsiendid peavad vajaduse korral ise abi otsima. Oma komplikatsioonidega ja mõtetega üksiolemisest tekib aga negatiivsus. „Ravil on kõrvalmõjud ja sellega peab inimene ise hakkama saama,“ ütleb Heinaru, „ka tuleb tal endale proteesid või implantaadid leida ja taastusravi võimaluste kohta uurida.

Hetkel on meie suurim arenemiskoht kogu raviteekonna vältel toe pakkumine, mis on tihedalt seotud ka perearsti-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalsüsteemiga.“

Kuvandi ja harjumuste muutmine Vähiraviga kaasneb palju sotsiaalseid teemasid, aga praegu tullakse patsiendile appi alles ravi lõpus, kui tal endal on jaksu lisaks haigusele ka teistele teemadele mõtlema hakata.

Raviteekonna kaardistamise tulemusena pakuti projekti töögrupis välja lahendused kaheksas valdkonnas.

Siiri Heinaru toob näitena esmase avastamise perioodi, mil on oluline tõsta teadlikkust: „Eelkõige tuleb muuta vähi kuvandit – praegu arvatakse, et selle haigusega on kindel minek. Tuleb levitada sõnumit, et vähist on saanud krooniline haigus, millest on võimalik täielikult ­terveks saada. Muuta tuleks ka varajase

Hetkel on meie suurim arenemiskoht kogu raviteekonna vältel toe pakkumine, mis on tihedalt seotud ka perearsti-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalsüsteemiga.

Siiri Heinaru e­ nnetuse poolt ehk üle-eestilist skriiningute süsteemi, et rohkem sihtrühma inimesi kontrolli jõuaksid. Nendes aspektides ainult meie tegevusest ei piisa. Püüame tasapisi koostööd teha nii teiste onkoloogiakeskuste, Eesti Haigekassa kui ka Tervise Arengu Instituudiga.”

Järgmise kriitilise hetkena nimetab Heinaru diagnoosi teadasaamise. Sel momendil jääb inimene halva uudisega üksi, kuni liigutakse ravi etappi. Tulevikus soovitakse alates diagnoosi saamisest luua Soomes kasutusel olevat mudelit järgides õde-koordinaatori roll. Igale patsiendile tekib sedakaudu usaldusisik, kes seletab talle raviteekonna detaile ja aitab bürokraatiaga. Esialgu plaanitakse idee ellu rakendada kahes kohas: naistel rinna- ja meestel eesnäärmevähi puhul.

Ideaalse raviteekonna näitena kirjeldabki Hein­aru Soome praktikat. Õe-koordinaatori roll on seal aastaid hästi toiminud. Loodud on ka patsiendi online-­kesk­ kond. „Soomlastel on nii rakenduse kui veebiplat-

Oluline riiklikul tasandil

Dr Vahur Valvere, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja

32

Regionaalhaigla  2/2019

Mul on olnud meeldiv võimalus olla projektiga seotud alates selle Regionaalhaiglas käivitamise hetkest. Olen osalenud ka enamikul ühisaruteludel. Pean ausalt tunnistama, et olin algul projekti praktilise väärtuse suhtes pisut skeptiline, kuid projekti eestvedajad nii väljastpoolt haiglat ja ka Regionaalhaigla seest osutusid väga aktiivseteks, positiivse mõttelaadi ja suure empaatiavõimega koostööpartneriteks. Minu suur respekt kogu projekti meeskonnale!

Vähipatsiendi teekonna kirjeldamine ja selle patsientidele mugavamaks ja sujuvamaks muutmine on tänapäeval riiklike vähistrateegiate ja -programmide kohustuslik koostisosa. Loodan siiralt, et kui riiklikul tasandil õnnestub taaskäivitada 2015. aastal lõppenud riiklikule vähistrateegiale jätku­ strateegia koostamine, siis kajastatakse kõnealuse katseprojekti tulemusi ja analüüsist johtuvaid rakendusettepanekuid ka uues strateegiadokumendis.

lühidalt vormi näol iga patsiendi jaoks personaalne keskkond.

Seal kuvatakse infot ainult konkreetse inimese, tema diagnoosi ja broneeringute kohta. Keskkonnas on eelretsenseeritud infomaterjal, eneseabistamise võtted ja võimalus kontaktisikuga jutuaknas vestelda. Seal saab koguda ka PROMi (Patient Reported Outcome Measure) ehk patsient ise kirjeldab igapäevaselt keskkonnas oma enesetunnet, mida võib pikas perspektiivis vaadata ka arst.“ Eestis sellist infot reaalajas ei koguta, kirjeldused on patsiendi peas või vaba tekstina epikriisides. Siiani on takistusena välja toodud asjaolu, et Eesti vähipatsiendid on vanemaealised, kuid ka Soomes, kus platvorm on üleriigiliselt töös, on selle kasutajatest üle 92% keskmise vanusega 64 aastat.

Alustades lihtsast, unistades suurelt Suur osa kaardistamisel tõstatunud teemadest on seotud patsiendi vaimse ja sotsiaalse heaoluga. Hetkel on patsiendiga tegelemine kaootiline, kuna selleks ei jagu piisavalt inimesi ega kohtumiste-suhtlemiste infot.

Siiri Heinaru hinnangul peaks patsient enne keemiaravi kohtuma palliatiivravi tiimiga, et saada relvastatud selle vastu, mis teda ees võib oodata. „Siis oskab ta märgata, millal minna psühhiaatri või füsioterapeudi juurde või millal tegeleda töövõimetusega. Neid asju ei pruugi vaja minna, aga ennetamise mõttes võiksid need teadmised olemas olla, kasvõi infomaterjalina.

Hetkel saab inimene info ja tegevusjuhised siis, kui ravi on juba läbi.“ Terviklikku lähenemist nimetab Heinaru patsiendi holistiliseks vaatamiseks, sest nii ollakse kursis ka sellega, mis toimub tema peas ja elus ka haiglast väljaspool.

Plaanitavate muudatuste hulgas on lisaks üldist ravikäsitlust puudutavale ka kiiremini realiseeruvaid lahendusi. Kaardistamisel tuli välja, et päevases keemiaravis puuduvad tingimused, et patsient saaks end seejuures mugavalt tunda. Regionaalhaiglas on aga valmimas uus korpus ja selle planeerimisel on patsientide tagasisidet juba arvestatud. Juba toimib vähipatsientide automaatvastaja, millele saab terve ööpäeva vältel sõnumi jätta, hommikul võtab õde helistajaga ühendust.

Regionaalhaigla on ka varem väliseid ­vaatlejaid kaasanud, aga vähihaigete raviteekonna projekti nimetab Terje Peetso uuenduslikuks lähenemiseks. „Projekt andis võimaluse saada tervikpilt, mille keskne kuju on patsient, kellel on oma haigusega kõige suurem kogemus ja ka omajagu vastutust. Meie saame talle pakkuda tuge ja juhatust.“ Esimesi muudatusi raviteekonnas loodab Peetso näha juba aasta jooksul. Osa kitsaskohtade lahendamine nõuab protseduurilisi muudatusi, mis võtavad rohkem aega. „Kiiremini saame edasi liikuda näiteks visiidiaegade broneerimise lihtsustamisega ning infomaterjalide ja veebilehe arendamisega. Ideaalini ei pruugi me jõuda, kuna meditsiin areneb kiirelt ja uute lahendustega kaasnevad ka uued probleemid. Meie haigla üksi ei saa maailma muuta, see peab sündima koostöös.”

Viis nutikat lahendust disainitudengitelt Eesti Kunstiakadeemia ja TalTechi tudengite ning Regionaalhaigla neli kuud kestnud ühisprojekti tulemusena loodi viis uutel tehnoloogiatel põhinevat teenusedisaini lahendust.

Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna juhataja Maarja Mõtuse sõnul sündis koostööst mitmeid suurepäraseid ideid, mis aitavad tulevasi haigla arendusi suunata. „Disainiülikoolina on EKA roll aidata PERHil luua visioone, milliseid teenuseid ja keskkonda nad oma patsientidele ja töötajatele soovivad,“ sõnas Mõtus. „On heameel näha, et suurhaiglas osatakse hinnata disaini olulisust teenuste arendamisel.“ Õppejõudude Ruth-Helene Melioranski ja Ionel Lehari juhendamisel valmis tudengitel  rakendus EMO külastuse efektiivsemaks ja muga­ vamaks muutmiseks; see annab nõu, kas kutsuda kiirabi või piisab perearstist, informeerib EMO patsienti ooteaegadest jms;  nn tark päevik insuldist paranevale inimesele, mis koondab infot eri teenuste kohta ja toetab nii paranemist;  digiplatvorm eriarsti vastuvõtuks ettevalmis­tu­miseks;  rakendus päevakirurgia patsiendi liikumise personaalsemaks ümberkorraldamiseks ja  intelligentne abivahend lootusetult haigele oma mälestuste tähenduslikuks talletamiseks.

Koos EKA ja TalTechi disaini ja tehnoloogia tuleviku ühisõppekava magistrantide ning Regionaalhaiglaga osalevad kaheaastases Põhjamaade koostööprojektis Riigikantselei ja Eesti tervisetehnoloogia klaster Connected Health, Lapimaa ülikool, Göteborgi disaini­ akadeemia, Sahlgrenska ülikool haigla ning ettevõtlusja innovatsioonikool.

Projekti kaasrahastab valdkondade vahelist koostööd arendav Põhjamaade ministrite nõukogu programm Nordplus Horiztonal NPHZ-2018/10108 ja Euroopa Regionaalarengu Fondi EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus (sisutegevuste projekt) 2014-2020.4.01.16-0045.

2/2019  Regionaalhaigla

33

VerekeSkuS

Pelikan on rahvusvaheline veredoonorluse sümbol.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse ja Pärnu Haigla veretalituse koostöös tuuritavad doonoritelgid 13. suve järjest mööda Eestimaad. Juba on seljatatud kaunid Eesti linnad Pärnu, Tallinn, Rakvere, ees on ootamas Keila, Paide, Rapla, Viljandi jm. Tuurile annab lõpuakordi Tartu.

Sotsiaalminister Tanel Kiik kutsub verd loovutama kõiki, kelle vanus ja tervislik seisund seda võimaldab.

34

Regionaalhaigla  2/2019

Fotod: Regionaalhaigla

Doonoritelgid täies hoos

4. ja 5. juunil jõudsid doonoritelgid oma tuuriga pealinna, kus kohal käis ka sotsiaalminister Tanel Kiik. Ministril oli see teine kord verd loovutada. Minister Kiik tegi üleskutse tulla regulaarselt doonoritena verd loovutama kõigil inimestel, kelle vanus ja tervislik seisund seda võimaldab. „Kriise ja õnnetusi ei ole võimalik ette prognoosida, mistõttu vajab verekeskus pidevalt nii uusi kui püsidoonoreid,“ ütles sotsiaalminister.

Kui algusaastatel oli doonoritelkide külastatavus tagasihoidlikum ja sageli tuldi vaid telgimelu uudistama, siis tänaseks on doonortelgid väga oodatud, vereloovutusi on palju ning sellest on saanud omal moel rahvapidu.

Tule doonoRiTelKi! KEILA kultuurikeskus 9. juulil 12–18 10. juulil 12–18

VILJANDI Vabaduse plats 21. augustil kl 11–17 22. augustil kl 11–17

PAIDE Muusika- ja Teatrimaja 23. juulil 12–18 24. juulil 12–18

HAAPSALU lossiesine plats 28. augustil kl 12–18 29. augustil kl 12–18

RAPLA kultuurikeskus 13. augustil kl 12–18 14. augustil kl 12–18

TARTU Raekoja plats 4. septembril kl 11–17 5. septembril kl 11–17

Regionaalhaigla stiiliraamat © Identity 2017

Ootame teid konverentsile Põhja-Eesti Regionaalhaigla kui interdistsiplinaarne südamekeskus 17. oktoobril 2019 Swissôtel Tallinn konverentsikeskuses (Tornimäe 3, Tallinn) Sessioonid:* Südamehaiguste ennetus ja diagnostika ning äge kardioloogiline haige Regionaalhaiglas (moderaatorid prof M. Viigimaa ja J. Laanoja) Südame-veresoonkonna haiguste invasiivkardioloogilisi ja kirurgilisi ravivõimalusi Regionaalhaiglas (moderaatorid P. Kampus ja H. V. Vähi) Südamepuudulikkuse käsitluse erinevaid aspekte Regionaalhaiglas (moderaatorid P. Põder ja J. Voitk) Õdede sessioon: südamehaigusega patsient õe pilgu läbi (Tornimäe I ja II ning Tartu auditooriumis) Registreerumine koolitusele: koolitus.regionaalhaigla.ee Lisainfo: kristina.enden@regionaalhaigla.ee

* Korraldajatel on õigus teha kavas muudatusi.

Olete südamest oodatud!

Regionaalhaigla stiiliraamat © Identity 2017

Insuldiravi – tõeline meeskonnatöö 2019. aastal andis Euroopa Insuldiorganisatsioon (ESO) insuldiravi kõrge kvaliteedi eest Regionaalhaigla insuldikeskusele taas plaatinataseme (Platinum Status). Oleme parimate Euroopa haiglate seas!* * ESO hindas 573 Euroopa haiglat