tulipunktid

POLIITIKA

GEORGE FRIEDMAN TULIPUNKTID

POSTIMEHE RAAMAT

Euroopas küpsev kriis

Esimene osa: Euroopa erandlikkus 1 Eurooplase elu 2 Euroopa ründab maailma 3 Euroopa mõtte killustumine

11 17 19 29 50 69

Teine osa: Kolmkümmend üks aastat 4 Tapatalgud 5 Kurnatus 6 Euroopa lõimumise Ameerika algupära 7 Kriis ja lahutus

85 108 123 141

Kolmas osa: Tulipunktid 8 Maastrichti sõjad 9 Veel kord Saksa küsimus 10 Mannermaa ja poolsaar 11 Venemaa ja selle piirialad 12 Prantsusmaa, Saksamaa ja nende iidsed piirialad 13 Vahemere-Euroopa islami ja Saksamaa vahel 14 Türgi all paremas nurgas 15 Suurbritannia 16 Kokkuvõte

159 175 187 197 215 230 246 260 273

Järelsõna 2016. aasta väljaandele Tänusõnad

281 287

9 george friedman

Saateks: Tulipunktid Brexiti-järgses Euroopas Illustratsioonide loetelu Eessõna

tulipunktid

Sisukord

eorge Friedmani „Tulipunktid” on kirjutatud ajal, mil Euroopa oli languses ja kriisidest vaevatud. Õhus oli suurte, kardetavalt halbade muutuste eelootuse ängi. Liikmesriikides hakati mõtlema Euroopa Liidu võimaliku lagunemise peale. Midagi positiivset sellises stsenaariumis enamjaolt ei nähtud, välja arvatud Ühendkuningriigis.

Euroopa ajalugu enne integratsiooni oli selleks liiga hirmutav ja verine. Aga võimalus, et Euroopa Liit võib laienemise asemel hoopis kahaneda või sootuks kokku variseda, oli kerkinud silmapiirile koos tontlike minevikuvarjudega. Eurokriis, Ukraina kriis (ehk Venemaa agressioon Ukraina vastu), rändekriis ja paremäärmusliku populismi tõus pingestasid liikmesriikide vahelisi suhteid, tekitasid uusi eraldusjooni ja lisasid kodanike seas umbusku nii Euroopa Liidu, riigijuhtide kui ka kogu eliidi vastu.

Juba mainitud kriisidele lisandus Brexiti rahvahääletus Ühendkuningriigis 2016. aasta juunis, mil napp enamus Briti kodanikke väljendas soovi Euroopa Liidust lahkuda, ning Donald Trumpi tõus USA presidendiks 2017. aasta jaanuaris, mis tõi kaasa Teise maailmasõja järgsel perioodil enneolematu kriisi transatlantilistes suhetes.

Mandri-Euroopa juhtide vahetutes reaktsioonides andis tooni ehmatus ja mure, kas Brexitile järgneb doominoefektina rida teisigi protestiavaldusi kodanikelt, kes olid kaotanud usu Euroopa Liidu võimesse pakkuda neile heaolu ja turvalisust.

Praegu tundub siiski, et Brexiti hääletuse tekitatud šokk viis ülejäänud Euroopa Liidu riigid ja kodanikud üksteisele lähemale. Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahelised piinarikkad läbirääkimised

tulipunktid

G

11 george friedman

Saateks: Tulipunktid Brexiti-järgses Euroopas

tulipunktid george friedman

12

Brexiti tingimuste üle on näidanud, et riigi lahtihaakimine liidu institutsioonide ja reeglite võrgustikust kontrollitud viisil on äärmiselt keeruline. Eks integratsioon ju seda tähendabki, et eraldiseisvad üksused sulavad mingil määral üksteisega kokku nõnda, et eraldusjooned nende vahel muutuvad häguseks.

Teiste ülalmainitud kriiside haripunktid on üle elatud ja Euroopa liidrid on lugematutel öösse veninud kohtumistel leidnud küll puudulikke, kuid siiski probleeme leevendavaid lahendusi nii võlgade kuhjumisele Kreekas, Venemaa sõjategevusele Ukrainas kui ka kontrollimatule rändele üle Euroopa Liidu lõunapiiri. Enamik liidu kodanikke usub endiselt, et nende heaolu ja turvalisus on paremini kaitstud liidu sees kui sellest väljas. Ka paljude Euroopa Liidu naabrite jaoks on Euroopal endiselt tugev külgetõmbejõud, millest annab tõestust nii mitmete Lääne-Balkani ja idanaabruse riikide soov saada liidu liikmeks kui ka idast ja lõunast Euroopasse pürgivate sisserändajate hulk.

Liikmesriike panevad üksteiselt tuge otsima ka arengusuundumused maailmapoliitikas, mis õõnestavad Euroopa julgeolekut ja suutlikkust globaalseid sündmusi mõjutada. Friedman kirjeldab Euroopa globaalse languse pikka trendi, mis sai alguse Esimesest maailmasõjast.

Sõja eel, 1913. aastal, elati Euroopas enneolematult head elu ja sõda tundus võimatuna. Imperialistlik Euroopa „ratsutas maailma turjal”, olles allutanud oma kontrollile suuri osi teistest mandritest. Sõja ebaratsionaalsus oli kasvanud tänu tööstuse ja kaubanduse arengule, mis sidus riike tihedamalt üksteisega ja muutis sõdimise varasemast kulukamaks ja hävitavamaks. Kaotada oli nii palju.

Ometi järgnes hävitavale Esimesele maailmasõjale veel ka teine.

Friedman kirjeldab, kuidas riigid ja rahvad ei lähtu sageli majanduslikust ratsionaalsusest ehk „ökonomismist”. Euroopa ajalugu on tulvil rahvastevahelisi hirme ja vaene, mis võivad küll pikaks ajaks unne suikuda, kuid ka kiiresti ja ootamatult üles ärgata. Rahvusluse pime pool kerkib raamatus ikka ja jälle esile; rahu pole kunagi kindel ja piirid pole muutumatud.

Friedman suhtub suure umbusuga võimalusse, et Euroopa oleks oma ajaloole jäädavalt selja keeranud. Teisele maailmasõjale järgnes pikk rahu ja jõukuse aeg, mis sai võimalikuks tänu Euroopa integratsioonile. Viimane omakorda sai võimalikuks tänu USA poliitilisele ja rahalisele toetusele ja ameeriklaste poolt pakutud julgeolekugarantiile. Sõjast toibuv Lääne-Euroopa sai keskenduda heaolu ja

tulipunktid

13 george friedman

stabiilsuse loomisele. Jõukus ja rahu said põhjenduseks ja õigustuseks Euroopa integratsioonile. Kui Euroopa Liit ei suuda enam pakkuda jõukust – nagu tundus eurokriisi ajal sellest kõige tugevamalt puudutatud Lõuna-Euroopa riikidele – kaotab ta oma legitiimsuse.

Samal ajal tundub, et rahust enam ei piisa Euroopa Liidu olemasolu õigustamiseks, kuna uued sugupõlved ei mäleta sõda ja peavad rahu enesestmõistetavaks.

Külma sõja perioodil saavutas Lääne-Euroopa jõukuse ja rahu, kuid lakkas olemast globaalne jõud. Külma sõja lõpp andis Euroopa Liidule uue strateegilise ülesande taastada Euroopa ühtsus. Ühtlasi sai hoogu liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika loomine. Seda tehti ajastule omases liberaalse idealismi vaimus, rõhutades demokraatlike väärtuste levitamist ja rahvusvahelise õiguse tugevdamist. Sõjaline jõud näis paljudele eurooplastele olevat minevikku taanduv nähtus, mis võis küll endiselt purskuda välja Euroopa äärealadel, nagu Balkanil, kuid mis oli taltsutatav tulevikus tänu Euroopa Liidu laienemisele ja Euroopa integratsiooni mudeli levitamisele ka väljaspool seda. Hiljemalt Krimmi annekteerimine ja sõja puhkemine Ida-Ukrainas 2014. aastal „vabastas” eurooplased aina laieneva demokraatliku rahu illusioonist. Venemaa jõud oli taastunud, mis väljendus agressiivsete püüdlustena taas kehtestada oma mõjusfääri. Ukraina jääb Euroopa tulipunktiks veel pikaks ajaks.

Samal ajal Euroopa kriisidega hakkas kiirenema juba aastaid hoogu võtnud Hiina tõus, mille tagajärjel Trumpi administratsiooni esimene julgeolekustrateegia määratles Hiina USA kõige ohtlikumaks vastaseks. USA tundus kaotavat huvi liberaalse maailmakorra säilitamise vastu. Lisaks seadis Trump kahtluse alla USA poolt Euroopale aastakümneid pakutud julgeolekugarantii mõistlikkuse. Tugevad ja vabatahtlikkusel põhinevad liitlassuhted on olnud aastakümneid osa USA tugevusest, kuid Trumpi ajastul USA neid enam ei väärtusta.

Nagu Friedman tõdeb, muutub maailmas, kus suurriikide vahel lahkhelid kasvavad, Euroopa sõjalise jõu puudulikkus üha suuremaks probleemiks. On ohtlik olla korraga rikas ja nõrk, kirjutab Friedman, viidates Hannah Arendtile. Tundub, et põhimõtteliselt on Euroopa sellest aru saanud ja asunud panustama oma kaitsevõimekuse tugevdamisse. Patsifismist lahti ütlemine on aga eriti raske sakslastele, kes ehitasid oma sõjajärgse identiteedi uuesti üles, asendades suuri kannatusi ja hävitust põhjustanud militarismi Euroopa ühinemise ja rahumeelse majandusarenguga.

tulipunktid george friedman

14

Suurriikidevahelised suhted olid pingestatud ja plahvatusohtlikud kogu külma sõja vältel. Siis keskendus kahe superriigi, USA ja Nõukogude Liidu vaheline võitlus Euroopa mandrile. Seega oli ameeriklaste jaoks vältimatu panustada tugevalt Lääne-Euroopa kaitsmisele Nõukogude Liidu võimu laienemise eest.

Tulevikus on Euroopa maailmas üksildasem. Kuna rahvusvahelises poliitikas annab üha enam tooni USA ja Hiina vastandumine, koonduvad USA tähelepanu ja ressursid paratamatult üha rohkem Aasia suunale. Ei ole kindel, kas Euroopa suudab ja tahab olla USA-le tõsiselt võetav partner uue autoritaarse suurriigi tõusu ohjeldamisel.

Osa Euroopast on juba muutunud ohtlikult sõltuvaks Hiina rahast. Ei ole ka kindel, kas tänane USA on eriti huvitatud sellest, et Euroopast saaks talle tugevam partner.

Euroopa suudab sellises maailmas ennast ja oma huve kaitsta ainult juhul, kui Euroopa riigid suudavad teha koostööd. Nagu Friedman tõdeb, on ühtsuse saavutamine Euroopale geograafilistel ja ajaloolistel põhjustel raske. Euroopa Liit on loonud Euroopas rohkem ühtsust kui kunagi varem, kuid ühtsuse vastu töötavad jõud on viimastel aastatel kogetud kriisides taas tugevnenud.

Seda lugu kirjutades ei ole veel teada, kas ja kuidas Brexit teoks saab. Aga paraku tõenäoliselt saab, ja igal juhul on Brexiti protsessi mõjud Euroopa Liidus juba tuntavad. Üks oluline mõju on Euroopa nõrgenemine maailmapoliitikas. Ühendkuningriik kuulub Euroopa kolme juhtriigi hulka. Tema lahkumine kärbib tunduvalt liidu diplomaatilist kaalu ja sõjalist võimekust. Liidu huvides on säilitada tugev koostöö brittidega eriti julgeoleku valdkonnas ka pärast Brexitit. Ühendkuningriigil on olnud Euroopa Liidu välispoliitikas, nagu ka paljudes teistes valdkondades, oluline Saksamaa ja Prantsusmaa vaateid tasakaalustav roll. Erinevalt viimastest on Ühendkuningriik rõhutanud tugeva transatlantilise suhte tähtsust Euroopale ja suhtunud märksa kriitilisemalt Venemaasse. Samuti on ta olnud liidu laienemise tugev pooldaja. Brexit hävitab nendel vaadetel põhineva tasakaalu liidu välispoliitikas; uus tasakaal tuleb teistsugune ja idapoolsete liikmesriikide huvidega vähem arvestav. Pealegi on Euroopa Liit ilma brittideta USA-le märksa vähem huvipakkuv partner.

Brexit koos populistliku, paremäärmusliku rahvusluse tõusuga kogu Euroopas on tõstnud rahvusluse küsimuse taas teravalt esile.

Euroopa Liidul ei ole läinud korda rahvuslikku identiteeti kaotada, ja

sellist eesmärki pole tal kunagi olnudki. Küll aga on tal õnnestunud rahvuslust ohjeldada ja rahumeelseks muuta. Friedmani vaade rahvuslusele on sünge; see on jõud, mis on Euroopas ikka ja jälle tootnud vaenu, vihkamist ja sõdu. Siiski viitab ta ka positiivse rahvusluse võimalikkusele, rääkides Šotimaast, mis tema sõnul näitab, et „rahvuslus ei pea alati toituma vihkamisest teiste vastu, vaid võib toituda ka armastusest omade vastu”. Šotimaa lahkumine Ühendkuningriigist rahumeelselt, ilma sõjata, on täiesti võimalik ja muutub Brexiti tagajärjel tõenäolisemaks.

Põhja-Euroopa väikerahvad pakuvad hulgaliselt näiteid, kuidas rahvustunne on toetanud demokraatliku riigi ülesehitamist ja ühiskonna mitmekülgset arengut. See, kas eurooplased oskavad ka edaspidi soodustada rahvuslust ilma võõravihata, on Euroopa tulevikule määrava tähtsusega küsimus. Euroopa ei ole enam maailmavalitseja, nagu ta oli Esimese maailmasõja eel, aga kaotada on ka nüüd palju.

14. septembril 2019 Kristi Raik Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent

GEORGE FRIEDMAN George Friedman on geopoliitiliste prognoosidega tegeleva mõttekoja Geopolitical Futures asutaja ja juht. Friedman on avaldanud kuus raamatut, seal­ hulgas New York Timesi menukid „The Next Decade” („Järgmine kümnend”) ja „The Next 100 Years” („Järgmised sada aastat”, eesti keeles 2011). Ta elab Austinis Texases. ◆ Praegu on Euroopa proovilepaneku aeg, ütleb Georg Friedman raamatu eessõnas. Millised on tänapäeva Euroopa poliitilised, kultuurilised ja geograafilised tulipunktid ja kus on nende juured? Autor vaatleb piirkonniti maailmajao ajalugu ning kunagiste impee­ riumide – Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa ja Venemaa – sajandeid kestnud võimuvõitlusi ning terri­ toriaalküsimusi. Nendes tuha all hõõguvates mine­ vikukonfliktides peituvad mitmedki tänaste kriiside põhjused, mis mõjutavad Euroopa kodanike igapäeva­ elu ja tulevikku. ◆ „Friedmani raamat tuletab meile meelde, et rahvuslus on jõud, mis on Euroopas ikka ja jälle tootnud vaenu, vihkamist ja sõdu. Euroopa Liidul on õnnestunud rah­ vuslust ohjeldada ja rahumeelseks muuta, kuid autor kahtleb, et Euroopa oleks oma ajaloole jäädavalt selja keeranud. See, kas eurooplased oskavad ka edaspidi soodustada rahvuslust ilma võõravihata, on Euroopa tulevikule määrava tähtsusega küsimus.”

Kristi Raik, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent

Esikaanefoto © Marcel Clemens Autori foto © Celeste Casas