Vladimir Juškin
Saateks
Kui võtta ette Vladimir Juškini poolt siia kaante vahele koondatud teave Venemaa/Nõukogude Liidu eriteenistuste paljude operatsioonide, neid korraldanud üksuste ja eriti oluliste läbiviijate isikute kohta, siis lisaks põnevale ajaloolisele ülevaatele olulistest sündmustest saab lugeja lausa kapaga teadmisi ka eesmärkide saavutamiseks kasutatud meetodite ja töövõtete kohta. Samuti ettekujutuse asjaosaliste mõttemaailmast ja huvidest ning laiemast isikulisest motivatsioonist.
Võtkem arvesse sedagi, et eriteenistuste tööpraktika vundamendiks on ajapikku kujunenud ja kinnistunud võtete ja reeglite kogumid, metoodikad, mida kohandatakse ja täiustatakse, kuid mille alused on tihti pärit varasema kogemuse üldistustest. Venemaa puhul pole saladus, et paljus on siiamaani kasutuses metoodikad, mis on välja töötatud ja juurutatud nõukogude eriteenistuste nn. „kuldsesse aega“ kuuluvatel 1920-50ndatel aastatel. Kusjuures vastavate õpikute ja käsiraamatute algseteks autoriteks on olnud just siin raamatus ära toodud mitmed nõukogude „täht-illegaalid“, kes omasid isiklikult ka vastavat rikkalikku praktilist kogemust. Tähelepanelik lugeja saab selliste inimeste salajase tegevuse kirjeldustest nii mõndagi kõrva taha panna. Mõnikord isegi lausa üllatuda mõne kaasaegse sündmuse või protsessi tausta sarnasuse üle.
Muidugi tuleb endale aru anda, et miski ei teki ei millestki ega kao jäljetult. Just Nõukogude eriteenistuste operatsioonide ajaloost leiame me nii mõnigi kord ka seletusi tänapäeval toimuvale. Sellele, kuidas ja miks on kaasaegse Venemaa eriteenistuste praktikas nii palju eelmistest aegadest pärit jooni, võtteid ja loogikaid. Mille juures pole ei eetilisi ega moraalseid piire, nagu piire ka kasutatavate võtete jõhkruses ja inimelude suhtes hoolimatuses. Nii ajaloos kui nüüdki kehtib nende jaoks ikka ja jälle vaid üks aluspõhimõte – eesmärk pühendab ükskõik kui verise või alatu abinõu.
Käiku läksid siis ja lähevad ka täna otsesed salahukkamised ja atentaadid, mürgitamised, šantaaž ja väljapressimine, pantvangide võtmine, veriste mässude õhutamine, oma agentide ja eriväelaste võõraste sulgedega ehtimine või nn „võõra lipu“ kasutamine, sihitud propaganda ja inimeste vaimu töötlemine, inimliku auahnuse, vaimse segaduse või lihtsalt mingite nõrkuste osav ärakasutamine, ahnuse ja muude madalate instinktide peale mängimine jne. Kõiges selles on tänase Venemaa eriteenistused lihvinud oma meisterlikkust järjekindlalt ja edukalt, toetudes oma eelkäijate rikkalikule kogemusele. Kui me oleme teadlikult nõukogude eriteenistuste praktikast, siis on meil palju arusaadavam ka tänapäevane Vene eriteenistuste tegevus.
Seda enam, et ka siit raamatust tuleb välja, kuivõrd kergelt ja sujuvalt transformeerus nõukogulik vormiliselt ideologiseeritud eriteenistuste il-
legaalse tegevuse raamistik kapitalistliku keskkonna kõigi võimaluste ärakasutamise põhiseks praktikaks. See polnud raske, sest ka kommunistlikul perioodil kasutati nõukogude eriteenistuste poolt oma tegevuse „katusena“ ja tihti isegi finantseerimisallikana välisriikides ikka sedasama turumajanduslikku ettevõtlust. Ka siin raamatus on selle kohta mitmeid näiteid. Aga mis peamine, nagu siis, nõnda ka nüüd oli sisuliseks raamistikuks ikkagi üks ja seesama – suurriiklike, rahvusvahelises poliitikas domineerimise kindlustamiseks ning püstitatud strateegiliste ja taktikaliste eesmärkide saavutamiseks vajalikele toimingutele keskendumine. Lihtsalt fraseoloogia on muutunud, muud midagi.
Kui nõukogude perioodil toetuti tihti kommunistliku liikumise struktuuridele ja selles osalevatele inimestele, aga ka antifašistliku või rahuliikumise mõttevoolu adeptidele, siis nüüd on nende asemele asunud lisaks ahnetele populistlikele poliitikutele tihti lausa hoopis ksenofoobsed ja rassistlikud, olemuslikult ultrakonservatiivsed natsionalistlikud partnerid. Kuid partnerite iseloomust sõltumata on alati abiks ikkagi korruptsioon ja äraostmine kuni võimuešelonide kõrgeima taseme esindajateni välja. Eriti tugevalt näeme me seda kahjuks Euroopas, kus nn. „shröderiseerumine“ on lausa avalikult tunnistatud omaette nähtuseks. Selle peamiseks liikuma panevaks jõuks on edevus ja ahnus, mitte mingi maailmanägemus või ideoloogiline veendumus. Pigem on tegu just viimaste puudumisega.
Kuivõrd Venemaa on suutnud ennast kehtestada ühe suurima toormetarnijana modernses globaalses tööjaotuses ja teenib tohutuid summasid, siis pole talle ka raha enam mingiks piiravaks asjaoluks. Seda külvatakse oma poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel üpris heldelt vasakule ja paremale. Erinevalt omaaegsest kõva valuuta defitsiidist tingitud oluliselt kokkuhoidlikumast käitumisjoonest nõukogude eriteenistuste poolt, nagu seda ka siit raamatust mitmel puhul võib välja lugeda.
Kuivõrd selle raamatu koostamisel tuli autoril valdavalt toetuda venekeelsetele nii nõukogude ajast kui hilisemast perioodist pärit materjalidele, siis paratamatult kannab ka esitatud tekst neist allikatest pärit, eelkõige fraseoloogilist pitserit. Kuna tegu on Nõukogude Liidu ja Venemaa päritolu algmaterjaliga, siis on paratamatu ka selle asjaolu mõju kirjutatule. Siit ka paljude seletavate mõttekõikude sõnastus ja loogika, mis lähtub just selle riigi ja eriteenistuste süsteemi raamistikust. Ei maksa seda meie tänaste arusaamade pinnalt pahaks panna, sest tähelepanelikul lugemisel annab just see asjaolu võimaluse mõista selgemalt ja paremini tänaseks meist valdavalt siiski juba kaugemale jäävat ajaperioodi ning sellele iseloomulikke, kuigi tänapäeval paiguti isegi mõistetamatult keerulisi taustu ja olukordi. Eriti hämmastavaks võib pidada seda, kuivõrd keerulistele oludele vaatamata õnnestus nõukogude eriteenistustel luua laiaulatuslikke illegaalseid võrgustikke ja need tule-
muslikult tegutsema panna. Ka on üheks õppetunniks see, et läbi nõukogude ja vene eriteenistuste ajaloo on nende tegevus alati olnud riigi kõrgema juhtkonna vahetus huviorbiidis ja toimunud nende vahetul sekkumisel. Seda ka tänasel Venemaal.
Omaette väärtust lisab raamatus toodud olulisemate isikute, nn. „täht-illegaalide“ ja nende ülemuste lühielulugude esitamine. Sealt näeme, et enamuses oli tegu väga andekate ja mitmekülgsete inimestega, kelle motiivid olid enamjaolt mitte niivõrd materiaalsed, kui ideelised või auahnusest kantud. Sellised inimesed on igal ajajärgul potentsiaalselt erinevate eriteenistuste huviorbiidis ning seetõttu on väga oluline nende potentsiaali ära tunda ja kasutada oma riigi hüvanguks, mitte selle vastu. Omaette põnevad on ka lisatud fotod, mis aitavad paremini mõista nende inimeste olemust.
Lõpuks, mainimata ei saa jätta ka iga peatüki juurde kuuluvaid allikmaterjalide loetelusid, mis annab huvilisele võimaluse raamatus mõnes mõttes vaid konspektiivselt esitatud lugudesse sügavamalt kaevuda, põhjalikumalt süüvides nende tagamaadesse ja nendega seotud protsessidesse.
Usun, et Eesti lugejaskonnale on igati teretulnud võimalus just eesti keeles, koondatult ühte raamatusse visata pilk peale Venemaa enda poolt oma uhkuse objektiks peetavate eriteenistuste ajaloo mõningatele olulisematele verstapostidele ja nendega seotud tegelastele. Seda enam, et tänapäeva Venemaa on tegelikult valitsetud suuresti nendesamade eriteenistuste korporatsiooni poolt. Tundmaks orduriiki, milleks võib pidada minu arvates ka Venemaad, peaks tema väikesed naabrid hästi mõistma selle juuri ja valitsejaid elik nii orduvendi, nende kujunemise tausta kui ka mõttemaailma ja usku.
Raivo Vare
Toimetajalt
Raivo Vare on Eesti ettevõtja ja riigitegelane, transiidi- ja majandusekspert.
Raivo Vare oli aastani aastani 2017 Eesti Arengufondi nõukogu esimees, on olnud Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees, Presidendi mõttekoja, Tartu Ülikooli kuratooriumi ja mitme ettevõtte nõukogu liige.
Oli riigiminister üleminekuvalitsuses aastatel 1990–1992 ning Eesti teede- ja sideminister aastatel 1996–1999.
Raivo Vare on olnud Tallinna Panga direktor ning Pakterminali juhatuse esimees ja peadirektor. Ta on töötanud Eesti Raudtee arendusjuhina ning tegutsenud konsultandi ja lektorina.
PAVEL Sudoplatov.
Sissejuhatuse asemel
Pärast Ukraina Natsionalistide Organisatsiooni juhi Jevgeni Konovaletsi (operatsioon „Peakorter“) ja Lev Trotski (operatsioon „Part“) likvideerimist tõusis märkimisväärselt Pavel Sudoplatovi autoriteet luures. 1941. aasta veebruaris määrati ta NSV Liidu SARKi Esimese Valitsuse (luure) ülema asetäitjaks. Tema edasisest professionaalsest tegevusest pakuvad suuremat huvi Teise maailmasõja ajal tema juhatusel teoks saanud operatsioonid: operatiivsed raadiomängud Saksa luurega „Klooster“, „Kullerid“, „Noviitsid“ ja „Berezino“. Huvi pakub ka Moskva luure põrandaalune organisatsioon 1941. aasta sügisel.
Sõjaaegne luuretöö organiseerimine
Teise maailmasõja ajal juhtis julgeolekuorganite välisluuret alaliselt Pavel Fitin.
5. juulil 1941. aastal formeeriti SARKi käskkirja alusel eriline allüksus –siseasjade rahvakomissariaadi Erigrupp, kelle ülesandeks jäi nõukogude julgeolekuorganite tehtav kogu luure-diversioonitegevus Saksa armee tagalas. Grupi ülemaks määrati Pavel Sudoplatov. Tema asetäitjateks said Naum Eitingon, Nikolai Melnikov ja Varlam Kakutšaja. SARKi kõigi teenistuste ja allüksuste ülemaid kohustati rahvakomissariaadi käskkirjaga tegema Erigrupiga koostööd nii inimeste, tehnika kui ka relvastuse osas. Erigrupi peamisteks ülesanneteks oli luureoperatsioonide teostamine Saksamaa ja tema satelliitriikide vastu, partisanisõja organiseerimine, agentuurvõrgu loomine Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil, eriotstarbeliste raadiomängude juhtimine Saksa luurega, eesmärgiks vaenlase desinformeerimine. Kohe moodustati ka Erigrupi sõjaväekoondis – üksik eriotstarbeline motoriseeritud laskurbrigaad (NSVL SARKi ÜEMLB), keda erineval ajal juhtis Gridnev ja Orlov. Partei Keskkomitee ja Komintern otsustasid kõigile Nõukogude Liidus elavatele poliitilistele emigrantidele teha ettepaneku astuda sellesse SARKi Erigrupi väekoondisse. Brigaad formeeriti sõja esimestel päevadel „Dünamo“ staadionil. Selle koosseisus oli üle kahekümne viie tuhande sõduri ja komandöri, neist kaks tuhat välismaalast – sakslased, austerlased, hispaanlased, ameeriklased, hiinlased, vietnamlased, poolakad, tšehhid, bulgaarlased ja rumeenlased. Brigaadi koosseisu kuulusid parimad nõukogude sportlased, sealhulgas poksi ja kergejõustiku tšempionid – nendest sai rindele saadetavate ja Saksa tagalasse paisatavate diversiooniformeeringute aluspõhi. 1941. aasta oktoobris reorganiseeriti Erigrupp töö mahu laienemise tõttu ikka vahetult Beriale alluvaks SARKi iseseisvaks 2. osakonnaks. Sudoplatov jätkas tööd SARKi piiritaguse luure ülema asetäitjana.
1942. aastal teostati luureorganite kiire reorganiseerimine. Kindralstaabis moodustati kaks luurevalitsust. Üks (Kuznetsoviga eesotsas) rinnete ja Peakorteri vahetuks teenindamiseks ning teine (Iljitšov) piiritaguse luure koordineerimiseks riikides, mis ei olnud Saksamaa poolt okupeeritud, sealhulgas ka USAs.
18. jaanuaril 1942. aastal jagati SARKi käskkirjaga SARKi 1. valitsus (luure) 4. valitsuseks (endine Erigrupp, siis 2. osakond eesotsas Sudoplatoviga), kes pidi tegelema luure-diversioonitööga sakslaste ja Jaapani vastu nii Nõukogude territooriumil kui ka Euroopa ja Lähis-Ida okupeeritud riikides ning 1. valitsuseks (Fitin), viimase tegevuspiirkond laienes USAle, Inglismaale, Ladina-Ameerikale, Indiale ja Austraaliale.
Agentuuri ja diversioonigruppide toimetamiseks Saksamaa relvajõudude tagalasse moodustati 1943. aastal sõjaväe vastuluures SMERŠ iseseisev osakond (Selivanovski). Luureosakond tegutses ka Partisaniliikumise Keskstaabis. Ent sellel osakonnal olid peamiselt siiski koordineerivad funktsioonid, nad ei teostanud agentuurluuret Saksa relvajõudude tagalas ilma sõjaväeluure või vastuluure koostööta. Mõningast iseseisvust ilmutasid üksnes partei ja komsomoli aktivistid, kes enamasti tegid vaenlase tagalas propagandistlikku tööd. Reeglina nad siiski eeldasid, et nende tegevuse konspiratiivsuse tagavad sõjaväeluure ja SARK.Vahetult koordineeris luuretööd sõja algul Molotov, siis Golikov, aga sõja lõpufaasis Beria. Lisaks moodustati pärast sõjategevuse algust igas luurevalitsuses osakond, kus töödeldi ja analüüsiti väärtuslikku teavet, mis märkimisväärselt kergendas Peakorteril otsuste tegemist.
Sõja ajal saatis SARKi 4. valitsus Saksa tagalasse üle kahe tuhande operatiivgrupi, kuhu üldkokkuvõttes kuulus viisteist tuhat inimest.
SARKi 4. valitsus likvideeriti Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) käskkirjaga 9. oktoobrist 1946. aastal. Ent veel enne laialisaatmist moodustati RJM süsteemis 4. mail 1946. aastal osakond „DR“ (diversioonide ja individuaalse terrori teostamise teenistus), mille ülemaks määrati kindralleitnant Sudoplatov, aga tema asetäitjaks sai 1947. aasta veebruaris kindralmajor Eitingon. Osakonna „DR“ peamiseks ülesandeks oli eriotstarbelise agentuur-luuretegevuse organiseerimine välismaal ja riigi sees.
Moskva „ämblikuvõrk“
1941. aasta oktoobris oli Moskva tõelises ohus. Evakueeriti enamik SARKi aparaadi allüksustest ja kaastöötajate perekonnad.
Beria käsul moodustati Moskvas agentuurvõrk juhuks, kui sakslased linna vallutavad. SARKi Moskvasse jäänud aparaat kolis Lubjankalt Tuletõrje-
kooli hoonesse Moskva põhjaosa äärelinnas Kominterni peakorteri kõrvale. SARKi relvajõudude tagavara komandopunkt moodustati juhuks, kui sakslased oleksid kaitsest läbi murdnud, nii et sõjategevus oleks kandunud linna.
Kokku moodustati 12 illegaalset residentuuri, millest viis pidid tegutsema väljapool linna sakslaste hõivatud territooriumil. Need komplekteeriti SARKi aparaadi rajooniosakondade kaastöötajatest. Põrandaaluste varustamiseks pidi Moskva lähedal ja linnas salaja rajama ligikaudu 100 toiduainete ja relvaladu. Vaja oli ette valmistada niinimetatud liiniagentuur, et regulaarselt edastada andmeid vaenlase väeosade liikumisest Moskva all.
Ettenägematute olukordade tarbeks moodustati kolm raadiokeskust, nendest üks pidi dubleerima sidet Moskva illegaalsete residentuuridega. Nõukogude-parteilise põrandaaluse tegevuse koordineerimiseks kavatseti ÜK(b) P KK poolt jätta linna suhteliselt vähetuntud inimene – ÜK(b)P KK koolide osakonna juhataja Varvara Pivovarova. Kavatseti kaasata ka endisi partei rajoonikomiteede sekretäre.
Kogu põrandaalust võrku pidi hakkama juhtima SARKi vastuluure peavalitsuse ülem Fjodorov. Põrandaaluste peamiseks koordinaatoriks Moskvas pidi saama SARKi Moskva vastuluure osakonna ülem Sergei Fedossejev. Eriresidentuur kavatseti moodustada julgeoleku majori (hiljem kindralmajori) Viktor Drozdovi juhtimisel. Tal oli suur kogemus võitluses põrandaalustega Ukrainas. Veidi enne sõda määrati ta Moskva miilitsaülema asetäitjaks. Ühte residentuuri pidi hakkama juhtima endine Ukraina julgeoleku rahvakomissar Pavel Mešik. Talle tehti ülesandeks organiseerida diversioone Moskva transpordimagistraalidel. Imekiiresti valiti välja inimesed põrandaaluseks tööks. Valimine oli väga töömahukas, nõudis erilist tähelepanu ja kannatlikkust. Moskvasse jäetavatele inimestele tuli välja kirjutada passid, luua legendid. Kõige rohkem murdis luure pead, milline peaks olema tõepärane vastus vältimatule küsimusele: miks inimene jäi Moskvasse?
Kerkis üles erivajadus, tuli valmistada kirju sugulastelt. Nende sisu pidi vastama inimese jaoks välja töötatud eluloole. Kirjavahetus võltssugulastega pidi toimuma kõigi postisaadetiste reeglite kohaselt.
Seoses põrandaaluse võrgu ettevalmistamisega teostati ka teine erioperatsioon. Võeti ära, hävitati või kirjutati ümber sissekirjutuse ja registreerimise raamatud. Kogu see töö tehti ära äärmiselt keerulises olukorras ja väga kiiresti. Vaenlasele valmistati „ahvatlus“. Oletatavasti oleks selleks saanud Lev Konstantinovitš Knipper (Olga Tšehhova vend), kes oli helilooja, päritolult sakslane ja elas koos naise Margaritaga Gogoli puiesteel. Knipperi grupp pidi täitma erilisi ülesandeid. Temast sai eriagent-grupijuht ja ta pidi tegutsema Moskvas korralduse „D“ järgi, see tähendab teostama diversiooniakte, kättemaksu operatsioone ja aktsioone isiklikult Saksa reichi juhtide vastu, kui nad oleksid tulnud vallutatud pealinna.
Eriline roll oli täita SARKi 1. valitsuse (luure) noorel kaastöötajal nooremleitnant A. Kamajeva-Filonenkol, kes pidi baptistikoguduse aktivisti tegevuse varjus koordineerima maskeeritud lõhkeseadeldiste kasutamist. Tema ülesandeks sai pärast erisignaali võimsate lõhkeseadeldiste plahvatusvalmiks seadmine, neid kavatseti paigaldada kohtadesse, kus võisid käia hitlerliku režiimi peamehed või Wehrmachti juhid.
Saksa eriteenistustele peibutise rollis pidi tegutsema veel üks mees. Tema eelis seisis selles, et Saksa luure tundis teda juba Esimese maailmasõja päevist, sest ta stažeeris Saksamaal veel enne 1914. aastat. Aleksei Aleksejevitš Sidorov (allikas „Vana“), keda tunti Berliini ja Leipzigi kunstiringkondades, aitas juba 1920ndatest aastatest aktiivselt ÜRPV-SARKi organeid. (Sidorov oli väljapaistev nõukogude kunstiajaloolane, filmikunstiteadlane ja bibliofiil, NSVL TA korrespondentliige, aastatel 1916–1950 Moskva RÜ professor.) 1941. aasta sügisel pidi ta Moskvas varjama löökrühmlasi. Hiljem mängis ta tähtsat rolli julgestusmeetmete rakendamisel, et kindlustada raadiomängu Saksa luurega aastatel 1942–1945 nüüd juba laialt tuntud operatsioonis „Klooster“.
Luure-diversioonitegevuse arendamiseks Moskva linnas viidi illegaalsesse seisundisse 43 SARKi keskaparaadi, 28 SARKi Moskva linna ja Moskva oblasti töötajat. 11 operatiivtöötajat pidid juhtima 85 agentuurgruppi, võrku kuulus 400 agenti-informaatorit. Erireserviks moodustati väljaspool Moskvat ja oblastit veel 28 residentuuri, sellesse agentuur-informaatorite võrku kuulus 87 inimest.
Peamine tähelepanu kavatseti pöörata luureinformatsiooni kogumisele. See sai agentuuri põhijõudude suunaks. Diversiooniaktide sooritamiseks kavatseti kaasata 200 inimest. 101 valiti välja, et toime panna erilisi kättemaksu aktsioone hitlerliku juhtkonna vastu.
Agentide ja informaatorite enamikule tehti ülesandeks teha spetsiaalset desinformeerivat tööd. Selleks otstarbeks jäeti linna SARKi Moskva valitsuse agentuur-informaatorite võrk ja eriresidentuur, mis anti V. Drozdovi alluvusse. Talle tehti ülesandeks võita sakslaste usaldus, esinedes Moskva apteegimajanduse juhi asetäitjana. Heade suhete sisse seadmiseks pidi ta sakslastele üle andma teatud koguse medikamente. Desinformatsiooniks ja lendlehtede levitamiseks kavatseti kasutada 160 inimest partei-nõukogude põrandaaluse aparaadi hulgast.
Illegaalsesse seisundisse viidud operatiivkoosseis ja osa agentuurist kindlustati kaheks-kolmeks kuuks toiduainete varuga. Nendega sidepidamiseks töötati välja vastavad paroolid.
20. oktoobril 1941. aastal anti käskkiri, mis puudutas pealinna tähtsaimate objektide mineerimist: peamised raudteejaamad, kaitsetööstuse objektid, mõned elumajad, mõned metroojaamad ja „Dünamo“ staadion. Käskkirjal oli ennetav iseloom. Neid objekte õhku lasta tohtis alles pärast erikäsku, aga
rida objekte, mis kujutasid endast ajaloolist väärtust (Ametiühingute Maja sammassaal, Suur Teater ja teised ajalooliselt sama tuntud ja väärtuslikud hooned), võis õhku lasta üksnes juhul, kui neid kasutati Saksamaa kõrgema juhtkonna majutamiseks.
NSVL SARKi käsutusse anti suur grupp geoluure ja lõhketööde spetsialiste. Eriline tähelepanu pöörati Riigi Rahapaja mineerimisele.
Operatsioon „Klooster“
Operatiivmängu väljatöötamisega tegelesid 3. järgu julgeolekukomissar Pavel Sudoplatov, julgeolekukomissar Naum Eitingon, alampolkovnik Mihhail Makljarski ja SARKi 3. osakonna (salastatud-poliitilise) ülem julgeolekukomissar Viktor Iljin. Operatsiooni „Klooster“ eesmärgiks oli Abwehri Nõukogude Liidu territooriumil tegutsevasse agentuurvõrku tungimine. Selleks moodustati saksameelne nõukogudevastane organisatsioon, kes otsis kontakte Saksamaa kõrgema ülemjuhatusega. Hoolimata 20ndate ja 30ndate aastate põhjalikest puhastusaktsioonidest, olid vene aristokraatia paljud esindajad siiski ellu jäänud; tõsi küll, neid kõiki jälgiti, aga osa neist olid SARKi informaatorid ja agendid.
Peibutisena otsustati kasutada kedagi Glebovit, endist Nižni Novgorodi aadlikogu eestseisjat. Tol ajal oli Glebovil vanust juba üle seitsmekümne aasta. Meest tunti endise aristokraatia ringkondades: just tema oli 1915. aastal Kostromas tervitanud tsaariperet Romanovite 300-aastase valitsemise pidulikul tähistamisel. Glebovi naine oli oma inimene Venemaa viimase tsarinna Aleksandra Fjodorovna õukonnas. 1941. aastal oli ta peaaegu kerjusena leidnud peavarju Novodevitši kloostris. Enamik kloostri teenijatest olid SARKi informaatorid.
Sudoplatovi plaan seisnes selles, et Glebov ja teine ka kuulsast soost mees (ta oli SARKi agent) võidaksid sakslaste usalduse. SARKi agent Aleksandr Demjanov („Heine“) ja tema naine, ka SARKi agent, külastasid Novodevitši kloostri kirikut ettekäändel, et tahavad saada jumalalt õnnistust, enne kui Aleksander rindele ratsaväeossa saadetakse. Külastuse ajal tutvustati Demjanovit Glebovile. Nende vahel siginesid südamlikud suhted; Demjanov ilmutas ahnet huvi Venemaa ajaloo vastu, aga Glebovil oli minevikunostalgia. Glebov hindas kõrgelt oma uue sõbra seltskonda, aga sõber võttis külastustele kaasa inimesi, kes sümpatiseerisid Glebovile ja ihkasid temaga lähemalt tuttavaks saada. Nad olid kas SARKi usaldusisikud või operatiivtöötajad. Iga niisuguse kohtumise organiseeris Makljarski, kes isiklikult juhtis agent Demjanovit.
Aleksandr Demjanov oli tõepoolest kuulsast soost: tema vanavanaisa oli olnud Kubani kasakate esimene ataman, aga tsaariarmee ohvitserist isa
langenud kangelassurma 1915. aastal. Demjanovi lell, isa noorem vend, oli olnud valgekaartlaste vastuluure ülem Põhja-Kaukaasias. Tšekistide poolt kinni võetud, suri ta teel Moskvasse tüüfusesse. Ema Aleksandra, Bestuževi kursuste abiturient, Sankt-Peterburi tunnustatud iludus, oli endise pealinna aristokraatlikes ringkondades laialdaselt tuntud. Ta sai ja lükkas tagasi mitu kutset emigreeruda Prantsusmaale. Teda tundis isiklikult üks valgekaartliku emigratsiooni liidritest kindral Ulagai, kes aastatel 1941–1945 tegi sakslastega aktiivset koostööd.
Pärast seda, kui ema oli keeldunud emigreerumast, naasid nad Petrogradi, kus Demjanov töötas elektrikuna: ta heideti Polütehnilisest instituudist välja, kuhu tal oli õnnestunud sisse saada oma päritolu maha vaikides (tollal oli kõrgema tehnilise hariduse omandamine võimatu mitteproletaarse päritolu tõttu). 1929. aastal arreteeris Leningradi Riiklik Poliitiline Valitsus Aleksandri tema sõbra Ternovski pealekaebuse tõttu ebaseadusliku relva hoidmise ja nõukogudevastase propaganda süüdistusel. Tegelikult oli püstol talle salaja poetatud. Nimetatud aktsiooni tagajärjel sunniti Aleksandrit tegema illegaalset koostööd Riikliku Poliitilise Valitsusega (RPV). Oma päritolu tõttu suunati ta välja selgitama NSV Liitu jäänud aadlike sidemeid valgekaartliku emigratsiooniga ja terroriakte tõkestama. Aleksandr hakkas perekondlikke sidemeid kasutades töötama RPV heaks.
Varsti viidi ta üle Moskvasse, kus sai insenr-elektriku töökoha Mosfilmis. Tol ajal keskendus pealinna kultuurielu kinostuudio ümber. Meeldiv välimus ja aadlimaneerid võimaldasid Demjanovil lihtsalt sulanduda kinonäitlejate, kirjanike, dramaturgide ja poeetide seltskonda. Aleksandril olid sõbrasuhted kuulsa nõukogude režissööri Mihhail Rommiga ja teiste väljapaistvate kultuuritegelastega. SARK lubas kunstiintelligentsi eliitgrupile ja endise aristokraatia esindajatele koorekihi elulaadi, neid piiramata, kuid osa neist olid värvatud, aga ülejäänuid jälgiti väga tähelepanelikult, et neid tulevikus vajaduse korral ära kasutada.
Demjanovile lubati tolle aja kohta erakordset vabadust – tal oli Maneežis oma hobune. See asjaolu laiendas tema kokkupuuteid diplomaatidega.
Demjanovit „juhtisid“ Iljin ja Makljarski. Teda ei kasutatud kui pisiinformaatorit, vaid tema ülesandeks oli laiendada tutvusringi välismaiste diplomaatide ja ajakirjanike hulgas, kes olid hipodroomi ja teatrite esietenduste alalised külastajad. Demjanovi sulandumine näitlejate, kirjanike ja režissööride seltskonda oli nii loomulik, et tal õnnestus kergesti sõlmida vajalikke sidemeid. Ta ei varjanud kunagi oma päritolu ning seda oli lihtne kontrollida Pariisi, Berliini ja Belgradi emigrantlike ringkondade kaudu. Lõpuks hakkasid Demjanovi vastu tõsist huvi tundma Saksamaa saatkond ja Abwehr.
Vahetult enne sõda teatas Aleksandr, et Saksamaa Moskva kaubandusesinduse kaastöötaja meenutas nagu viitamisi paari inimese nime, kes enne
revolutsiooni olid Demjanovite perekonnale lähedased. Võimalik, et sellest ajast alates figureeris ta Saksa luure operatiivaruannetes mingi koodnime all. Nagu nähtub hilisematest Saksa kindralstaabi maavägede luure šefi Reinhard Gehleni mälestustest, anti talle nimeks „Maks“.
Sõja alguseks oli Aleksandril agendistaaži ligemale kümme aastat. Kusjuures seljataha olid jäänud tõsised vastuluure operatsioonid, kui tal tuli kontakteeruda inimestega, kes ei kavatsenudki varjata oma nõukogudevastaseid veendumusi. 1941. aasta juulil küsis Sudoplatov Berialt luba kasutada Demjanovit ja Glebovit operatsiooni „Klooster“ teostamiseks vaenlase tagalas. Operatsioonile „Klooster“ tõepärasuse andmiseks kaasati sinna poeet Sadovski ja skulptor Sidorov, kes omal ajal olid õppinud Saksamaal ja Saksa eriteenistustele tuntud, nende Moskva kortereid kasutati konspiratiivseks sidepidamiseks.
Operatsiooni idee seisnes selles, et moodustada aktiivne saksameelne põrandaalune organisatsioon „Troon“, kellel oleks võimalus pakkuda Saksa kõrgemale ülemjuhatusele abi tingimusel, et organisatsiooni juhtkond saab vallutatud territooriumidel vastavad ametikohad uues bolševikevastases administratsioonis. SARKis loodeti sel kombel välja selgitada Saksamaa agendid ja tungida sakslaste agentuurvõrku Nõukogude Liidus. Agentuuroperatsioonid „Troon“ ja „Klooster“, mis algselt planeeriti isikute välja selgitamiseks, kasvasid faktiliselt üle SARKi ja Abwehri kahevõitluseks.
Pärast hoolikat ettevalmistust läks Demjanov („Heine“) 1941. aasta detsembris üle rindejoone kui nõukogudevastase ja saksameelse organisatsiooni „Troon“ emissar. Saksa Abwehri rindegrupp suhtus ülejooksikusse ilmse usaldamatusega. Teda kuulati kaua üle, nõuti, et ta avaldaks sõjaväe dislokatsiooni rindejoonel, siis intseneeriti mahalaskmine. Tulemusi saavutamata, viidi Demjanov Smolenskisse. Seal kuulasid teda üle Abwehri ohvitserid „Wally“ staabist. Usaldamatus hakkas tasapisi hajuma. Demjanovit usuti pärast seda, kui oli andmeid kogutud vene emigrantide keskkonnas ja veenduti, et enne sõda ei olnud ta osalenud luureoperatsioonides, mida ÜRPV-SARK oli teostanud vene emigrantide kaudu. Sakslased teadsid, et vene emigratsioon oli täis pikitud SARKi agentidest, kes tegutsesid vägagi efektiivselt: paljud emigrandid tegid SARKiga meelsasti kaastööd patriotismist ja süütundest koduma ees. See võimaldas nullida kõik valge emigratsiooni katsed korraldada terroriakte ja organiseerida diversioone. Lisaks selgus, et enne sõda olid Abwehri agendid temaga kontaktis olnud, töödelnud teda kui võimalikku teabeallikat ja Berliini toimikus figureeris ta koodnime Maks all. Abwehr tegi panuse Maksile.
Aleksandr tegi läbi kursuse Abwehri koolis. Ainsaks raskuseks oli varjata, et ta oskab käsitseda raadiojaama ja tunneb šifreerimist. Ent see kergendas ka SARKi tööd, sest teda sai ilma radistita visata vaenlase tagalasse.
Nüüd andsid sakslased Demjanovile (Maksile) konkreetseid ülesandeid: ta pidi Moskvas kanda kinnitama ning oma organisatsiooni ja sidemeid kasutades looma agentuurvõrgu, mille eesmärgiks oli imbuda Punaarmee staapidesse. Tema kohustuste hulka kuulus ka diversioonide organiseerimine raudteedel.
1942. aasta veebruaris viskasid sakslased Maksi ja kaks abilist langevarjuga NSV Liidu territooriumile. Lumetormis kaotasid kõik kolm üksteist silmist ja jõudsid Jaroslavli alt Moskvasse ühekaupa. Aleksandr sai kiiresti selgeks Saksa luure residendi kohustused. Õige pea mõlemad abilised arreteeriti. Sakslased hakkasid saatma kullereid Maksiga side pidamiseks. Kullerite enamikust said topeltagendid, aga mõned neist arreteeriti. Üldse peeti kinni üle viiekümne sidepidamiseks saadetud Abwehri agendi.
Aleksandril kui luurajal oli perekonna täielik toetus. Tema luuretegevuse üksikasju teadsid nii naine kui ka äi. Tema naine Tatjana Berezantsova töötas Mosfilmis režissööri assistendina ning ta oli väga autoriteetne kino- ja teatritegelaste seas. Tema äi professor Berezantsov oli Kremli haiglate juhtiv konsultant. Ta oli üks vähestest selle taseme spetsialistidest, kellel lubati tegelda erapraksisega. Berezantsovat tunti hästi ka diplomaatilises korpuses, mis oli SARKile eriti tähtis. Tol ajal oli ta üle viiekümne aasta vana, kõrgelt haritud, rääkis suurepäraselt saksa (sai hariduse Saksamaal), prantsuse ja inglise keelt. Tema korterit kasutati kui põrandaaluse organisatsiooni „Troon“ konspiratiivkorterit, aga hiljem sidepidamiseks sakslastega. SARKis mõisteti, et sakslastel on lihtne kontrollida, kes selles korteris elab ja näis loomulik, et kogu perekond, kelle juured ulatusid tsaari-Venemaa minevikku, võib olla kaasatud nõukogudevastasesse vandenõusse.
Sudoplatovi ettepanekul jäi Saksa agentide esimene grupp vabadusse kümneks päevaks, sel ajal kontrolliti nende salakortereid ja seda, ega neil peale Aleksandri (Maksi) rohkem kellegagi sidemeid ei ole. Vastavuses väljatöötatud legendile saadeti Demjanov noorema sideohvitseri ametikohale Punaarmee Kindralstaabis. Sedamööda, kuidas sakslastele tekkisid fiktiivsed teabeallikad marssal Šapošnikovi alluvuses töötavate endiste tsaariarmee ohvitseride hulgast, muutus kogu operatsioon tähtsaks desinformatsiooni kanaliks. Raadiomäng Abwehriga läks üha intensiivsemaks. 1942. aasta keskel tehti mängu raadiotehniline tagamine ülesandeks Fisher-Abelile.
Muuhulgas õnnestus Demjanovil luua mulje, et tema grupp pani toime diversiooni raudteel Gorki linna lähistel. Et kinnitada diversiooniakti ja kindlustada Aleksandri reputatsiooni, organiseeriti paar teadet ajakirjanduses kahjurlusest raudteetranspordis.
Saksa arhiivides tuntakse operatsiooni „Klooster“ kui „Agent Maksi juhtumit“. Oma memuaarides „Teenistus“ hindab Gehlen kõrgelt agent Maksi teeneid, kes üliraskete sõja-aastate jooksul oli peamiseks strateegilise sõjalise
informatsiooni allikaks Nõukogude Ülemjuhatuse plaanidest. Ta teeb Wehrmachti ülemjuhatusele isegi etteheiteid, et nad ignoreerisid Maksi õigel ajal edastatud teavet Nõukogude armee vastupealetungist. Sudoplatovi sõnul ei usaldanud ameeriklaste eriteenistused Gehlenit ja väitsid paljudes publikatsioonides, et Saksa luure neelas alla SARKi õngekonksu. Gehlen aga jätkas oma vaatenurga kaitsmist, kus Maksi tegutsemine oli muljetavaldavamaid näiteid Abwehri edukast sõjaaegsest tegevusest.
Saksa julgeolekuteenistuse luureülem Walter Schellenberg väidab oma memuaarides, et hinnaline informatsioon saabus Rokossovskile lähedasest allikast. Sel ajal teenis Maks Rokossovski staabis sideohvitserina, aga marssal juhtis Valgevene rinde vägesid. Schellenbergi väitel olnud ohvitser Rokossovski lähikonnast nõukogudevastaselt meelestatud ja vihanud Stalinit selle eest, et oli 30ndatel aastatel langenud repressioonide ohvriks ja kaks aastat vanglas istunud.
Maksi prestiiž Abwehri juhtkonna silmis oli tõepoolest kõrge – sakslased autasustasid teda „Raudrist mõõkadega“. Saksa arhiivimaterjalidest on teada, et Wehrmachti ülemjuhatus tegi mitu saatuslikku viga osaliselt seetõttu, et täielikult toetus Abwehri antud informatsioonile, mis oli saadud allikatest Nõukogude Ülemjuhatuses. Heine-Maksi edastatud desinformatsioon valmistati ette Kindralstaabi operatiivvalitsuses ühe selle juhi, Štemenko, osavõtul, siis viseeriti Kindralstaabi luurevalitsuses ja anti üle SARKile, et kindlustada selle saamise veenvad asjaolud. Štemenko idee kohaselt teostati Punaarmee tähtsad operatsioonid aastatel 1942–1943 tõepoolest seal, kus nende toimumist sakslastele „ütles ette“ Heine-Maks, kuid neil oli tähelepanu kõrvale juhtiv, abistav iseloom.
Ajuti oli desinformatsioonil strateegiline tähtsus. Nii teatas Heine-Maks 4. novembril 1942. aastal, et Punaarmee ründab sakslasi 15. novembril mitte
Stalingradi all, vaid Põhja-Kaukaasias ja Rževi all. Sakslased ootasid rünnakut Rževi all ja lõid selle tagasi. See-eest Pauluse grupeeringu ümberpiiramine
Stalingradi all oli neile täielik ootamatus.
Marssal Žukov, kellel ei olnud raadiomängust aimugi, maksis selle eest ränka hinda – pealetungioperatsiooni ajal Rževi all said tema ülemjuhatuse all hukka tuhanded ja tuhanded nõukogude sõdurid. Oma memuaarides ta tunnistab, et pealetungioperatsiooni käik ei olnud rahuldav. Kuid ta ei saanud kunagi teada, et sakslasi oli hoiatatud pealetungist Rževi suunal ja sellepärast paiskasid nad sinna suure hulga sõjaväge.
Gehleni mälestustest järeldub, et Heine-Maksi desinformatsioon aitas kaasa sellele, et sakslased mitu korda lükkasid edasi pealetungi tähtaega Kurski kaarel, mis Punaarmeele oli kasulik.
Osa informatsioonist, mis Berliini saadeti, tuli sakslastelt Moskvasse tagasi. Lühikest aega aastatel 1942–1943 enne paljastamist tegi SARKiga koos-
tööd üks Abwehri šifreerimisteenistuse juhte ooberst Schmidt. Ta andis Nõukogude residendile Prantsusmaal üle luurematerjalid, mis Abwehr oli saanud Moskvast (see oli Heine-Maksi saadetud desinformatsioon).
1943. aasta märtsis teatas Anthony Blant (Cambridge grupp) Londoni residendile Gorskile, et sakslastel on Moskva sõjaväe ringkondades tähtis teabeallikas. Tuleb märkida, et operatsioon „Klooster“, kus osales Heine-Maks, oli ilmselgelt kavandatud vastuluureoperatsioonina. Kui Heine-Maks 1942. aastal Moskvasse naases, võttis SARK kinni üle 50 vaenlase agendi. Alles hiljem võttis operatsioon strateegilise desinformatsiooni edastamise raadiomängu iseloomu.
Peale operatsiooni „Klooster“ teostas Sudoplatovi teenistus sõja ajal ligikaudu kaheksakümmend desinformeeriva iseloomuga raadiomängu Abwehri ja Gestapoga.
Aastatel 1942–1943 õnnestus SARKil lõplikult haarata initsiatiiv raadiomängudes Saksa luurega. Selle tingis asjaolu, et Abwehri diversantide-luurajate koolidesse Smolenski lähedal, Ukrainas ja Valgevenes õnnestus sisse viia usaldusväärseid agente. See diversantide üle võtmise operatsioon on fikseeritud avalikustamata süüasjas „Kool“. Värvanud üle Katõni õppekeskuse passibüroo ülema, sai SARK suunised üle 200 Punaarmee tagalasse paisatud Saksa agendi kohta. Nad kõik tehti kahjutuks või sunniti koostööle.
Operatsioon „Kullerid“
Abwehri agentidega kohtumiste organiseerimiseks määrati Moskvas konspiratiivkorterid. Algas operatsiooni uus etapp, mis sai nimeks „Kullerid“. 1942. aasta augustis palus Heine Saksa luuret välja vahetada rikki läinud raadiojaam. Varsti saabusid Moskvasse kaks kullerit „Stankov“ ja „Šalov“, kaasas uus raadiojaam, šifriraamatud ja raha Heinele. Agentidele oli tehtud ülesandeks korraldada Moskvas diversioone, teabe kogumist Saksa luurele ja vajalike kontaktide korraldamine. Stankov ja Šalov saabusid Demjanovi äia professor Boriss Berezantsovi konspiratiivkorterisse. Peagi arreteerisid tšekistid Stankovi ja Šalovi. Saksa luurele teatas Heine, et toomisel oli raadiojaam viga saanud.
7. oktoobril 1942. aastal tõid järjekordsed kullerid „Zjubin“ ja „Alajev“ Moskvasse uue raadiojaama, 20 tuhat rubla ja dokumendid varem kinni võetud agentidele. SARKi kaastöötajad arreteerisid needki Abwehri saadikud. Zjubin õnnestus kaasa tõmmata operatiivmängu ja tema raadiojaamaga saadeti Saksa luurele desinformatsiooni. Operatsioon „Kuller“ kulges mööda kahte liini: Heine, Zjubini ja Alajevi nimel, kes justkui oleksid kasutanud oma sidemeid Moskvas. Abwehri ees kompromiteeritud Šalov viidi mängust välja.
Operatsiooni raadiotehnilise külje tagas SARKi 4. valitsuse kaastöötaja William Fisher, kes sai kuulsaks oma tulevase tegevuse tõttu USAs Rudolf Abeli nime all.
1942. aasta novembris tegid sakslased Heinele ettepaneku anda teavet organisatsiooni „Troon“ tegevuse kohta. Tšekistid moodustasid legendijärgsele organisatsioonile mõned tugipunktid Gorkis, Novosibirskis, Sverdlovskis, Tšeljabinskis ja teistes linnades. Need oli konspiratiivkorterid, kus elas spetsiaalselt ettevalmistatud agentuur.
20. detsembril 1942. aastal õnnitles Abwehri juht admiral Wilhelm Canaris Heinet (Demjanovit) 1. järgu raudristiga autasustamise puhul. Seejärel arvati Heine Punatähe ordeni vääriliseks. Demjanovi naist ja äia – Tatjana ja Boriss Berezantsovit – autasustati medaliga „Lahinguliste teenete eest“.
Operatsiooni juhte Sudoplatovit ja Eitingoni autasustati 2. järgu Suvorovi ordeniga. Staatuse järgi kuulus niisugune autasu armeede ja rinnete ülemjuhatajatele võidetud lahingute eest.
Operatsioon „Noviitsid“
Operatsioon „Noviitsid“ viidi läbi nõukogudevastase Vene Õigeusu Kiriku Moskvast toetatava religioosse justkui Kuibõševis eksisteeriva põrandaaluse organisatsiooni kattevarjus. Legendi järgi juhtis seda põrandaalust organisatsiooni piiskop Ratmirov. Ta töötas Zoja Rõbkina kontrolli all Kalininis, kui linna okupeerisid sakslased. Piiskop Ratmirovi ja metropoliit Sergi kaasabil õnnestus kaks noort SARKi ohvitseri viia kirikutegelaste ringkonda, kes olid okupeeritud territooriumil sakslastega koostööd teinud. Pärast linna vabastamist kolis piiskop üle Kuibõševi. Tema nimel saadeti SARKi ohvitserid Kuibõševist noviitside sildi all Pihkva kloostrisse informatsiooniga kloostriülemale, kes tegi koostööd sakslastega. Sakslased teadsid mõlemat noviitsi.
Sakslased saatsid Kuibõševi vene sõjavangide hulgast värvatud radistid, keda õnnestus kiiresti üle värvata. Samal ajal arendasid kaks ohvitseri-noviitsi kloostris tormilist tegevust. Kirikuteenijate seas oli palju SARKi agente, mis kergendas tööd. Sakslased olid kindlad, et neil on Kuibõševis tugev spioonibaas. Hoides regulaarset sidet Pihkva all asuva luurebürooga, said nad pidevalt valeandmeid tooraine ja lahingumoona saatmisest Siberist rindele. Saanud usaldusväärset teavet oma agentidelt, võis SARK samal ajal edukalt tõrjuda sakslastega koostööd tegevate Pihkva kirikutegelaste katseid saada endale volitused, et juhtida kõiki õigeusu kirikuid okupeeritud territooriumil.
SARKi ettevalmistatud materjalid Vene Õigeusu Kiriku patriootilisest positsioonist, tema konsolideerivast rollist jõudu koguvas antifašistlikus liikumises Balkani rahvaste seas ja Roosevelt-Harrimani kaudu Stalinile edastatud
mitteametlikud maad kuulavad palved parendada õigeusu kiriku poliitilist ja õiguslikku olukorda, veensid Stalinit arvatavasti liitlastele vastu tulema ja rakendama kiriku suhtes paindlikumat poliitikat. Stalin tegi ootamatu sammu: lubas korraldada Vene Õigeusu Kiriku patriarhi valimised. 1943. aastal sai kogu Venemaa patriarh valitud. Stalini käsul autasustati piiskop Ratmirovit pärast sõda kuldkella ja medaliga.
Operatsioon „Berezino“
1944. aastal hakkas operatsioon „Klooster“ arenema uues suunas. Punaarmee suvise pealetungi eel Valgevenes kutsus Stalin välja luurevalitsuse ülema Kuznetsovi, sõjaväelise vastuluure SMERŠ ülema Abakumovi, julgeoleku rahvakomissari Merkulovi ja Sudoplatovi. Kindralstaabi operatiivvalitsuse ülem kindral Štemenko luges ette käskkirja, kus peeti vajalikuks tekitada Saksa ülemjuhatuses segadust, luues mulje, et pealetungi käigus ümber piiratud ja Punaarmee tagalasse jäänud Saksa sõjaväe riismed tegutsevad aktiivselt. Stalini idee seisnes selles, et pettusega sundida sakslasi kasutama oma reserve nende väeosade toetamiseks, et „aidata“ neil teha tõsiseltvõetav katse piiramisrõngast välja murda. Operatsiooni „Berezino“ töötas välja 4. valitsuse 3. osakonna ülem polkovnik Mihhail Makljarski, Sudoplatov toetas operatsiooni ideed. Heine pakkus Makljarskile saadetud raport-ettepanekus välja võimaluse saata organisatsiooni „Troon“ liige (Punaarmee agent-tõlk) saksa sõjavangide laagrisse. Kiriklik-monarhistliku organisatsiooni liikme ja sõjavangide grupi organiseeritud põgenemine laagrist eeldas Heine järgnevat sidet Abwehriga. Järjekordses Saksa luurele saadetud raadiogrammis teatas Demjanov oma „üleviimisest“ Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (TTPA) Kindralstaabist tehnilisse väeossa insener-kapteni aukraadis. 1944. aasta suvel komandeeriti Demjanov vabastatud Minskisse.
19. augustil 1944. aastal sai Saksa Maavägede kindralstaap Abwehrilt Maksi edastatud teate selle kohta, et Berezina jõe piirkonnas on ooberstleitnant Scherhorni juhatusel 2500 mehest koosnev väekoondis blokeeritud Punaarmee poolt. Nii algas operatsioon „Berezino“ – operatsiooni „Klooster“ järg.
Tegelikult Scherhorni väegruppi Punaarmee tagalas ei olnud. Sellenimelise ohvitseri juhatuse all võidelnud Saksa 1500 mehest koosnev väekoondis, mis kaitses Berezina jõe ülepääsu, löödi puruks ja võeti vangi. Ooberstleitnant Heinrich Scherhorn juhatas 286. valvediviisi 36. valverügementi, mis kuulus armeegrupi „Centrum“ koosseisu. Ta langes nõukogude sõjavangi Minski all 9. juulil 1944. aastal. Scherhorn sobis nõukogude luurele seetõttu, et 36. valverügementi ja ka selle komandöri tunti Wehrmachtis halvasti.
Eitingon, Makljarski, Fisher, Mordvinov, Gudimovitš ja T. Ivanova värbasid üle Heine-Maksi aktiivsel osavõtul Scherhorni ja tema radistid. Pestšanõi järve äärde sõitis operatiivgrupp riikliku julgeoleku komissari Eitingoni juhtimisel. Grupi koosseisu kuulusid kuusteist kogenud tšekisti, kes kohapeal Valgevenes vahetult juhtisid operatsiooni, nende hulgas ka Makljarski „Scherhorni“ rollis, riikliku julgeoleku polkovnik Georgi Mordvinov, 4. valitsuse grupi juht riikliku julgeoleku polkovnik Jakov Serebrjanski, riikliku julgeoleku major William Fisher.
Valgevenesse saadeti ka eriotsarbelise brigaadi võitlejad ja ohvitserid, koos nendega jõudsid kohale ka saksa antifašistid-kominternlased.
Mängust võtsid osa ka nõukogude luure värvatud saksa sõjavangid. Sel kombel loodi mulje Saksa reaalse väekoondise olemasolust Punaarmee tagalas. 19. augustist 1944. aastal kuni 5. maini 1945. aastal toimus ilmselt kõige edukam raadiomäng Saksa ülemjuhatusega. Saksa julgeolekuteenistus ja Saksa Maavägede Kindralstaap kavatsesid tõsimeeli Scherhorni väekoondist kasutades lõhkuda Punaarmee tagala kommunikatsioone. Sel eesmärgil saadeti välja Scherhorni abipalve peale diversioonide spetsialiste ja tehnikat. Seejuures õnnestus SARKil kinni nabida Scherhornile sidepidamiseks saadetud grupp SS-võitlejaid.
15. septembri 1944. aasta ööl pidasid tšekistid baasi lähistel kinni kaks Saksa langevarjurit (ühel neist õnnestus põgeneda, ta peeti kinni hiljem). Teine kuller Vorobjov tunnistas ülekuulamisel, et nad heideti alla armeegrupi „Centrum“ staabist saadud käsu põhjal, et taastada side Saksa ümberpiiratud väeosaga.
Saksa luurele saatis Heine raadiogrammi, et ooberstleitnant Scherhorni (operatiivses kirjavahetuses „Šubiniks“ nimetatud) juhatuse all oleva väeosaga on kontakt loodud. Abwehr kontrollis ooberstleitnandi eluloolisi andmeid, teatas Hitlerile ja Göringile, et väeosale on vaja abi saata. Saadetavate agentide, toiduainete, tehnika ja lahingumoona vastuvõtmiseks korraldasid tšekistid Scherhorni salgale „dislotseerimise koha“ Minski oblastis Pestšanõi järve piirkonnas. Alates 1944. aasta septembrist heitsid armeegrupp „Centrum“ (kindralooberst Reinhardti juhtimisel) ja „Abwehrkomando-103“ korduvalt oma kaastöötajaid Nõukogude tagalasse ja toetasid materiaalselt „Saksa väegruppi“ Valgevenes. Näiteks ööl vastu 9. oktoobrit heideti alla viieliikmeline grupp 501. ründe-dessantpataljonist („Friedenthali loss“) Balti sakslase SS-allohvitseri Panderase juhtimisel. Samal päeval peeti kinni veel üks grupp samast SS pataljonist. SS diviisist „Brandenburg“ saadeti ka diversioonide spetsialiste ja grupp SS-võitlejaid. Saabunud Abwehri kaastöötajad värbas Nõukogude vastuluure. Nende nimel saadeti Saksamaale operatsiooni „Berezino“ juhtide kontrolli all desinformeerivaid raadiogramme.
Skorzeny, kes saatis Scherhornile neli gruppi, kaotas kahe grupiga sideme, kuid sai „andmeid“ kahelt grupilt. Regulaarselt heideti alla toiduaineid ja lahingumoona. Scherhorni laagri lähedale kavatseti rajada maandumisväljak. Esialgu taheti välja viia haiged ja haavatud, siis kõik ülejäänud sõdurid. Kindlaks määrati ka tähtaeg – 1944. aasta oktoobri lõpp.
Septembri lõpus kanti Reinhardtile ette „Scherhorni grupi“ suurus: 1500 meest, nendest 200 venelast – endised politseinikud, kes varjavad end SARKi eest. Nimetatud salk oli jagatud kolme ossa, et tagada mobiilsus ja tegevuse varjatus. Grupid, mida juhtisid major Dittman, ooberstleitnantid Michaelis ja Erkhardt (Nõukogude vastuluure poolt värvatud sõjavangid) „tungisid“ rindejoone poole, et ühineda Wehrmachti väeosadega. Alates 1944. aasta detsembrist peeti Abwehriga sidet juba kolme kanali kaudu. Saksa „haavatute“ evakueerimiseks saadetavate lennukite maandumise takistamiseks saadeti vaenlase luurekeskusse teateid Scherhorni salga lahingulistest kokkupõrgetest Punaarmee väeosadega. Paralleelselt sellega korraldasid 4. valitsuse kaastöötajad abistava raadiomängu, et desinformeerida Abwehri spionaažist Nõukogude tagalas. 1945. aasta jaanuari lõpus kanti „Zjubini“ raadiojaama kaudu Saksa luurekeskusele ette, et sisse seatud on side Smolenski oblastis tegutseva punaarmeelastest desertööride grupiga. Seda desinformatsiooni kasutati kontakti saamiseks Himmleri käsul Saksamaal moodustatava „Vene vabastusarmeega“, mida juhtis endine nõukogude kindral Vlassov. Saksa luure abistas materiaalselt „desertööride gruppi“, kuhu kuulus 15 SARKi võitlejat. Saanud teate, et desertöörid „vabastasid“ sõjavangi langenud Saksa armee hauptman von Hänschti, saatis Abwehr Nõukogude tagalasse kullerid. 1945. aasta aprillis saabunud Saksa agendid arreteeriti, aga Berliini luurekeskusse saadeti teave, et agendid ja von Hänscht liikusid läände. 1945. aasta märtsis saadeti Abwehrile teade, et legendijärgne Scherhorni eelgrupp liigub Leedu piiri poole. „Oma kaasmaalaste“ edasiliikumise kindlustamiseks saatis Wehrmachti ülemjuhatus Ida-Preisimaale poolakaid – Saksa luure agente, kes kohe pärast NSV Liitu jõudmist arreteeriti SARKi kaastöötajate poolt. 28. märtsil 1945. aastal sai Scherhorn Saksa Maavägede Kindralstaabi ülema kindralooberst Heinz Guderiani allkirjaga telegrammi, et talle on omistatud oobersti aukraad ja koos teiste „Nõukogude territooriumil asuvate“ ohvitseridega Hitleri käsul autasustatud raudristiga. Saksa luure toetas „Šubini“ gruppi kuni sõja lõpuni. 5. mail 1945. aastal saabus Abwehrilt viimane telegramm, kus teatati abistamise lõpetamisest seoses kujunenud olukorraga. Tegelikult asus Scherhorni salk sel ajal Moskva all. Operatsiooni „Brezino“ lõppedes oli Nõukogude tagalasse heidetud 25 Abwehri agenti, saadetud raha üle 2 miljoni rubla, palju relvi, lahingumoona, mundreid, toiduaineid ja 13 raadiojaama (neist 7 võeti raadiomängus kasutusele).
Pavel Sudoplatovi hinnangul ei saavutanud Nõukogude luure sõja ajal märkimisväärseid tulemusi realiseerides Lääne-Euroopas ja Saksamaal sõjaeelse agentuuri positsioone, vaid juba sõja käigus ette valmistatud ja teoks tehtud aktsioonide tulemusel. Seejuures oli vaenlase desinformeerimise operatsioonide edu tagatiseks sõjaväeluure organite ja SARKi tihe koostöö, kaasates sinna kõrgtaseme kvalifitseeritud spetsialiste Kindralstaabist.
Sudoplatovi andmetel kasutavad Ameerika ja Venemaa eriteenistused raadiomängu „Klooster“ teostust õppematerjalina. Aga operatsioon „Berezino“ sünnitas uusi operatiivseid ideid, kuidas viia nõukogude agente välismaa eriteenistustesse ja neonatslikesse organisatsioonidesse.
Eluloolised andmed
Su DOP l At O v, PAv E l A NAt O l JE v I tš Sündinud 7. juulil 1907. aastal Melitopolis. Kaotas varakult vanemad. 1919. aastal sõitis Odessasse, oli kodutu, tegi ajutisi töid.
1920. aasta keskpaiku asus tööle 14. armee 41. diviisi roodu telegrafisti abina. Õppis Kiievis poliittööliste ettevalmistuskursustel. Alates 1921. aasta maist töötas 44. diviisi eriosakonnas. Seejärel töötas Žitomir-Volõõnia kubermangu GPUs. 20ndate aastate lõpus viidi üle Moskvasse OGPU kaadrite osakonda.
Välisluures töötas alates 1932. aastast. Aastatel 1935–1938 töötas illegaalsel positsioonil Saksamaal ja Soomes. 1938. aastal sai välisluure ülema asetäitjaks.
6. novembrist kuni 2. detsembrini 1938. aastal oli välisluure ülema kohusetäitja.
Sõja aastatel oli SARKi-RJRK (Riiklik Julgeoleku Rahvakomissariaat) Neljanda valitsuse ülem, juhtis partisani ja luure-diversiooni operatsioone vaenlase tagalas, koordineeris agentuurvõrgu tegevust Saksamaal ja selle liitlasriikides. Kindralleitnant.
Arreteeriti 1953. aasta augustis, võeti ära sõjaväeline auaste ja autasud ning mõisteti 15 aastaks vanglasse. 1992. aasta jaanuaris rehabiliteeriti.
Suri 1996. aastal.
E I t IN g ON, N A u M I SSAAKO v I tš
Sündinud 6. detsembril 1899. aastal Šklovis Mogiljovi kubermangus Gomeli lähedal. 1917. aasta mais-juunis – esseeride partei liige. ÜK(b)P liige aastast 1919. Lõpetanud sõjaväeakadeemia idafakulteedi.
Välisluures töötas alatest 1920. aastast. Alates 1927. aastast illegaalsel tööl Hiinas, Prantsusmaal ja Saksamaal.
Alates 1932. aastast OGPU VO illegaalsete operatsioonide sektsiooni juht. Aastatel 1936–1939 – residendi asetäitja, SARKi resident Hispaanias. Trotski likvideerimise operatiivtoimingute vahetu juht.
Alates 1941. aasta juulist oli NSV Liidu SARKi erigrupi ülema asetäitja, kes organiseeris luure-diversioonitegevust vaenlase tagalas.
Värbas Richard Sorge, töötas välja Jakov Blumkini (mehe, kes 1918. aastal oli maha lasknud Saksamaa saadiku V. Mirbachi) kõrvaldamise operatsiooni, töötas koos Kim Philby, Abeli ja “tuumaluurajatega”, moodustas polkovnik Medvedevi diversioonisalga, mõtestas lahti Saksamaa operatsioonid “Kesk-Volga” ja “Kreml”, töötas välja ja teostas operatiivmängud “Klooster” ja “Berezino”, mis mitmete aastate jooksul lubasid Saksamaa väejuhatust toita desinformatsiooniga.
Sõjajärgsetel aastatel juhtis Leedu ja Lääne-Valgevene põrandaaluste vastast võitlust.
Arreteeriti 1951. aasta oktoobris niinimetatud “julgeolekuministeeriumi sionistliku vandenõu” asjus. 1953. aasta märtsis vabastati vanglast P.A. Sudoplatovi taotlusel, taastati kuuluvus julgeolekuorganites ja määrati NSV Liidu Siseministeeriumi 9. osakonna ülema asetäitjaks.
21. juulil 1953. aastal arreteeriti jälle, kuid juba “Beria süüasjas” ja talle mõisteti 12 aastat vabadusekaotust.
Alates 1957. aastast kandis karistust Vladimiri vanglas. Vabastati 1964. aasta märtsis. Alates 1965. aastast oli kirjastuses “Rahvusvahelised suhted” vanemtoimetaja.
Suri 1981. aastal. Rehabiliteeriti surmajärgselt 1992. aastal.
M AK l
JA r SKI M IHHAI l B O r ISSO v I tš
Sündis 14. novemril 1909. aastal Odessas rätsepa perekonnas. Astus 17aastaselt Punaarmeesse. Saatus paiskas ta Turkmeeniasse, kus ajas kõrbes taga basmatše ja sai Petka prototüübiks nõukogude löökfilmis “Kõrbe hele päike”. Just tema mälestuste põhjal kirjutati valmis selle filmi süžee.
30ndatel aastatel sattus Mihhail Makljarski teenima SARKi osakonda, kus tegeldi valitsusliikmete kaitsmisega. 1937. aastal tal vedas: arreteeritud ja süüdistatud osavõtus trotskistlikust organisatsioonist, ta vabastati õige pea ja ennistati tööle.
Töötades sõja-aastatel Pavel Sudoplatovi juhtimise all, võttis ta osa Valgevene gauleiteri Wilhelm Kube likvideerimisest, aga osales ka teistes SARKRJRK salajastes operatsioonides.
Süüdistatuna osalemises sionistlikus vandenõus riikliku julgeoleku ministeeriumis, arreteeriti pärast sõda uuesti, kuid 1954. aastal ta rehabiliteeriti.
Stsenarist, Stsenaristide Kõrgemate Kursuste direktor, VNFSV teeneline kultuuritegelane. Nõukogude entsüklopeediatest võis tema kohta leida üksnes järgmist informatsiooni: filmide „Luure kangelastegu“, „Salajane missioon“ (nende eest peeti teda Stalini preemia vääriliseks), „Lask udus“, „Saadikute vandenõu“ ja „Kriminaaljälituse inspektor“ stsenarist.
Suri 1978. aastal.
D EMJANO v Al EKSAND r P E tr O v I tš
Aadlisoost, põliste sõjaväelaste perekonnast, kus ei ole olnud ainsatki tsiviilisti. Tsaariarmee ohvitserist isa suri 1915. aastal haavadesse. Ema oli Smolnõi suursuguste tütarlaste instituudi kasvandik, kellel Kodusõja aastail oli võimalus koos väikese poisiga Prantsusmaale sõita, kuid keeldus Venemaalt lahkumast. Nõukogude Liidus ei olnud Aleksandril oma päritolu tõttu võimalik arvestada kõrgema hariduse omandamise ja karjääriga. Polütehnilisest instituudist, kuhu ta oli astunud, heideti ta aadlipäritolu pärast välja. Ent kasvatus, perekonnas saadud haridus ja isikuomadused ei saanud jääda märkamata.
Esimesena pöörasid talle tähelepanu Petrogradi Riikliku Poliitilise Valitsuse (RPV) kaastöötajad. Ta kaasati koostööle juba 1929. aastal, kusjuures vägagi jõhkralt. Talle sokutati püstol ja siis arreteeriti relva ebaseadusliku hoidmise eest. Faktiliselt sunniti koostööle. Demjanov, kes oma veendumustelt pooldas riiklust, teadvustas endale kiiresti oma tegevuse tähtsuse ja edaspidi töötas juba teadlikult.
Peagi organiseeriti tema üleviimine Moskvasse Kinolaenutuskeskusse, kus ta tutvus paljude tuntud kinotegelaste ja näitlejatega ning sai Moskvas silmapaistvaks meheks. Osales tõsistes vastuluure operatsioonides.
Sel ajal hakkas tema vastu huvi tundma Saksa luure. Kõik vestlused toimusid SARKi kontrolli all. Abwehr pidas teda praktiliselt oma agendiks ja avas Aleksandrile „agent Maksi toimiku“, aga tema SARKi agentuurtoimikusse „Heine“ kirjutati erimärkus, mis osutas, et sõja korral NSV Liiduga pöördub Saksa luure kindlasti Demjanovi poole.
Pärast sõda elas Aleksandr Demjanov Moskvas. Ta suri 1978. aastal ja on maetud Vvedenskoje (Saksa) kalmistule.
S E r EB r JANSKI J AKO v I SSAAKO v I tš
Sündis 29. novembril 1892. aastal Minskis. Tema isa töötas kellassepa käealusena, siis sellina suhkruvabrikus. 1907. aastal linnakooli õpilasena astus Jakov nooresseeride ringi liikmeks, aga aasta hiljem pärast kooli lõpetamist
sotsialistide-revolutsionääride partei liikmeks. 1917. aasta revolutsioonide perioodil oli ta esseeride liikumise aktivist. 1920. aastal astus teenistusse Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni keskaparaati. 1923. aasta oktoobris, saanud ÜK(b)P liikmekandidaadiks, siirdus üle välisluuresse ja sõitis kohe illegaalsele tööle Palestiinasse. Aastatel 1925-1928 juhtis illegaalsete residentuuride tööd Belgias ja Prantsusmaal. Pärast naasmist Moskvase 1929. aasta aprillis määrati illegaalse luure allüksuse ülemaks. Üheaegslt juhtis ÜRPV esimehele alluvat Erigruppi. 1934. aasta juulis juhtis NSV Liidu SARKi eriotstarbelist Erigruppi. Aastatel 1935–1936 oli erikomandeeringus Hiinas ja Jaapanis. Hispaania Kodusõja päevil, viibides illegaalselt Prantsusmaal, võttis aktiivselt osa relvade ja sõjatehnika tarnete organiseerimisest Vabariiklikule valitsusele Euroopa riikidest varifirmade kaudu. 1938. aastal kutsuti Serebrjanski Prantsusmaalt tagasi, arreteeriti 7. juulil 1941. aastal ja talle mõisteti kõrgem karistusmäär „spioneerimise eest Inglismaa ja Prantsusmaa luure heaks“.
Kohtuotsust siiski täide ei viidud. Juba käis Suur Isamaasõda ja luurel oli hädasti vaja kogenud kaadreid. 1941. aasta augustis, tänu Pavel Sudoplatovi taotlusele ja Lavrenti Beria sekkumisele, amnesteeriti, ennistati parteisse ja tööle organitesse. Sõja ajal töötas NSV Liidu SARKi-RJRK 4. valitsuses juhtivatel ametikohtadel. Osales isiklikult paljudes luureoperatsioonides. 8. oktoobril 1953. aastal arreteeriti uuesti, nüüd juba kui Beria kuritegelikust tegevusest osavõtja. 30. märtsil 1956. aastal suri südameataki tagajärjel Butõrka vanglas NSV Liidu sõjaväeprokuratuuri uurija ülekuulamise ajal. 1971. aasta mais rehabiliteeriti kõigis talle varem esitatud süüdistuspunktides, 1989. aastal ennistati partei liikmeks, aga 1996. aastal taastati õigused aresti ajal ära võetud autasudele.
F ISHE r W I ll IAM H EIN r IHHO v I tš
Tuntud kui Rudolf Ivanovitš Abel.
Sündis 11. juulil 1903. aastal Newcastle-upon-Tyne’s (Inglismaa) vene poliitemigrantide perekonnas. Tema Jaroslavi kubermangus elanud isa pärines venestunud sakslaste perekonnast ja osales aktiivselt revolutsioonilises tegevuses. Ema pärines Saraatovi linnast ja ka osales revolutsioonilises liikumises. Sel põhjusel saadeti Fisherite abielupaar 1901. aastal riigist välja ja nad asusid elama Inglismaale. 1920. aastal naases Fisherite abielupaar Moskvasse. Willy võetakse tõlgina tööle Kominterni Täitevkomitee rahvusvaheliste suhete osakonda. 1924. aastal asub ta õppima Moskvas Idainstituudi India osakonda, lõpetab edukalt esimese kursuse. Ent siis kutsuti ta sõjaväeteenistusse ja arvati teenistusse Moskva sõjaväeringkonna 1. raadiotelegraafi polku. Pärast demobiliseerimist asub Willy tööle Tööliste ja Talu-
poegade Punaarmee Sõjaõhujõudude Teadusliku Uurimise Instituuti (TTPA SÕJ TUI). 1927. aastal võeti Fisher tööle Üleliidulise Riikliku Poliitilise Valitsuse (ÜRPV) IVO (illegaalne välisosakond) voliniku abi ametikohale. Ta täitis juhtkonna antud tähtsaid ülesandeid illegaalse luure valdkonnas kahes Euroopa riigis. Oli radistiks illegaalsetes residentuurides, kelle tegevus haaras mitut Euroopa riiki. Pärast Moskvasse naasmist sai ülesande eduka täitmise eest teenistuses kõrgendust. Talle omistati riikliku julgeoleku leitnandi aukraad, mis vastas majori aukraadile. 1938. aasta lõpus William Fisher vallandatakse luurest põhjusi selgitamata. Seda selgitati Beria usaldamatusega kaadrite vastu, kes olid töötanud koos „rahvavaenlastega“. Fisher asus tööle Üleliidulisse Kaubanduspalatisse, hiljem läks üle lennukiehitustehasesse. Kirjutas korduvalt raporteid. 1941. aasta septembris rahuldati tema palve naasta tööle luuresse. William Fisher saadeti allüksusse, kus tegeldi diversioonigruppide ja partisanisalkade organiseerimisega Saksa armee tagalas. Sel perioodil sai ta sõbraks töökaaslase Rudolf Ivanovitš Abeliga, kelle nime kasutas ka arreteerimisel.
Suri 1971. aastal.
Bibliograafia
Trükiväljaanded
Судоплатов П.А. Разведка и Кремль. Записки нежелательного свидетеля. М. Гея 1996. (стр. стр. 145–206).
Судоплатов П.А. Спецоперации. Лубянка и Кремль 1930–1950 годы. М. ОЛМА-ПРЕСС, 1997. (стр. 191–204, 238–250, 261–266).
Судоплатов П.А. Разные дни тайной войны и дипломатии. 1941 год. М. ОЛМА-ПРЕСС. 2001. (стр. 137–147).
В.Н. Степаков. Павел Судоплатов – гений террора. Спб., «Нева», 2003. (стр. 121–159).
Э.П. Шарапов. Наум Эйтингон – карающий меч Сталина. Спб., «Нева», 2003. (стр. 106–117, 119).
Võrguväljaanded
Судоплатов П.А. Спецоперации. Лубянка и Кремль 1930–1950 годы. М. ОЛМА-ПРЕСС, 1997.
Võrguallikad
Служба внешней разведки России (история)
Filmid
«Московская паутина»
Авторы: Валерий Самсонов, Лев Якунин.
ООО «Бегининг», 2007. 120 мин.
Операция «Монастырь»
Документальный фильм из цикла «Тайны советской разведки».
Автор: Леонид Володарский.
ООО «Голд Медиум», 2004. 26 мин.
Операция «Березино»
Документальный фильм из цикла «Тайны советской разведки».
Автор: Леонид Володарский.
ООО «Голд Медиум», 2004. 26 мин.
