Kuidas teaduse abil meie
instinktidega manipuleeritakse ja harjumusi kujundatakse

RAHVUSVAHELISE MENUKI AUTOR
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Vanedyr – videnskabens manipulation af vores instinkter
Nicklas Brenborg
Grønningen 1
Copyright © Nicklas Brendborg, 2023
Tõlge eesti keelde © Eva Velsker ja Rahva Raamat 2025
Toimetaja Leelo Laurits
Korrektor Marilyn Fridolin
Kaanekujundus Sofia Hericson © Hodder & Stoughton
Kaanefotod © Shutterstock.com
Autori foto © Les Kaner
Kaanetöötlus ja küljendus Liina Valt
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN (trükis) 978-9916-14-654-5
ISBN (e-pub) 978-9916-14-655-2
Väike lind ja suur muna 7
ESIMENE OSA
Päike, palmid ja lühike elu 13
Valge kuld 31
Küülikuid süües nälginud 45
Mis on ühist langevarjuhüppel ja soolal 55
TEINE OSA
Tervisenõu Amazonasest 73
Kartulikuur 87
Lõhkeainest kõhnumistablettideni 99
Seks ja pudeli lummus 111
KOLMAS OSA
Keemiline rõõm 129
Vale, mis läks maksma pool miljonit inimelu 139
Dopamiini saladused 155
NELJAS OSA
„Matrix“, lihtsalt tegelikkusest 181
Meie digitaalne elu 193
Väike kala suures meres 211
Kosmeetikast tuumarelvani 233
Steroididega vormitud kehaideaal 247
Väike inimene suures maailmas 261
Kasutatud kirjandus 273
Väike lind vahib suurt muna. Põgusaks viivuks keerab ta pea viltu, otsekui järele mõeldes. Ja siis püüab ta muna otsa hüpata. Etteaste on õige kohmakas. Muna on peaaegu niisama suur kui lind ise, nii et iga kord, kui lind püüab end paika saada, libiseb ta kohe jälle alla.
Veidi eemal istuvad hollandi teadlased ja jälgivad seda etteastet. Nad vaatavad üksteisele otsa ja naeravad mõistvalt. Seegi lind laseb end tüssata.
Üks teadlastest on Nikolaas Tinbergen, kes hiljem võidab Nobeli auhinna muu hulgas just selle katse eest. Ja lind, keda nad uurivad, on merisk. Selg ja pea on tal mustad, kõht valge ning tal on iseloomulikult punased jalad ja punane nokk. Tavaliselt muneb ta väikseid pruune, vähem kui viiekümne grammi raskuseid mune. Aga hollandi teadlased
Väike lind ja suur muna
on avastanud, et tegelikult eelistab ta mune, mis on sellest kõvasti suuremad. Nad valmistavad kipsist kunstmune, mis on suuruselt normaalsest meriskimunast tublisti üle. Ja kui need lindude ette panna, on nood täiesti lummatud.
Vabas looduses eelistavad meriskid küll muidugi ka omaenda munade hulgast kõige suuremat. Sest muna suurus ütleb midagi selle kohta, kui hea tervise juures see on ja kui suur on šanss, et sellest koorub terve linnupoeg. Aga loodus seab muidugi omad piirid sellele, kui suuri mune üks meriskisugune väike lind muneda suudab. Seetõttu ei ole sel instinktil kunagi ülempiiri vaja olnud. Selle asemel juhib meriskit lihtsalt reegel „mida suurem muna, seda parem“.
See tähendab, et ebaloomulikult suured kipsmunad on teadlaste kõnepruugis supernormaalsed stiimulid, lühemalt superstiimulid. Looduslikest suuremad, kirevamad, palju ligitõmbavamad.
Superstiimuleid ei tunne me ainult meriskite, vaid ka paljude teiste lindude kaudu. Võtkem näiteks must-kärbsenäpp, väike, veidi üle kümne sentimeetri pikkune värvuline.
Kärbsenäpp muneb väikseid matte rohekssiniseid mune. Ja värvi erksus annab märku muna tervisest. Seega eelistab kärbsenäpp neid mune, mille värv on kõige eredam.
See aga tähendab, et ka kärbsenäppe on kerge tüssata. Sest kärtssinise värvitörtsuga saavad teadlased luua kipsmune, mis on eredama värviga kui ükski looduslik kärbsenäpimuna. Ja kui linnul on valida krelli kipsmuna ja omaenda muna vahel, valib ta kunstliku superstiimuli, just nagu teeb ka merisk.
Jah, Nikolaas Tinbergen ja tema kolleegid said teada sedagi, et alati pole vajagi olla kuigi loominguline, et linde
sel viisil tüssata. Ühes katses panid hollandi uurijad haneparve ette lihtsalt mõned valged võrkpallid. Ja siis hakkasid haned hauduma palle omaenda munade asemel, mis on niihästi väiksemad kui ka tuhmima värviga.
Lollid loomad, kas pole?
„Noor
särav teadlane teeb seda jälle: kirjutab võrratu raamatu.“
JYLLANDS-POSTEN