Issuu

TEADVUSE MÕISTATUS Küsige endalt: kas tunnete end teadvusel olevat? Juba fakt, et olete suuteline sellist küsimust kaaluma, eeldab, et vastus on arvatavasti jaatav. Meie endi teadvus näib olevat selline ilmne tunnusjoon meie elus, et enamusel puhkudel me isegi ei vaevu sellest mõtlema. Nüüd vaadake endale lähimale inimesele silma. Kas ka tema on teadvusel? Sel korral on palju raskem selles kindel olla. Pole tähtsust, kas vahite pingsalt oma armastatu või täiesti võõra silmisse, sajaprotsendilise tõenäosusega pole võimalik teada, kas ka nemad on teadvusel. Ja isegi kui on, on võimatu teada, kas nende kogemus teadvusel olekust on teie omaga sarnane. Kui esitada samalaadseid küsimusi loomade ja isegi masinate kohta, hakkavad asjad veelgi keerulisemaks minema. Need põhilised teadvuse mõistmise tunnusjooned on pannud filosoofe sajandeid pead kratsima. Juba 17. sajandil juhatas René Descartes sisse kaasaegse vaidluse probleemi üle, kui kuulutas, et keha ja teadvusel mõistus on tehtud väga erinevast materjalist. Descartes’i arvates on keha ja aju tehtud ainest, samamoodi nagu sellised füüsilised objektid nagu lauad ja toolid ning kivimid ja taimed. Ent mõistus meie mõtete, uskumuste, vaimse elu ja mälestustega, on mitte-materiaalne – midagi, mida pole võimalik ei näha ega puudutada ega ka otse uurida. Tema tollane tähelepanek on sestsaati andnud tooni suurele osale vaidlusest. Raske probleem 1995. aastal uuendas David Chalmers New Yorgi ülikoolist Descartes’i vaatenurka, nimetades seda „raskeks probleemiks”. Chalmers väitis, et arusaam sellest, kuidas aju toimib, ei ütle midagi teadvuse 5

I SISSEJUHATUS TEADVUSE RASKESSE PROBLEEMI

jelda kvaali piisavalt, kuna sellel on sama palju versioone, kui on maailmas inimesi, ja puudub viis nende võrdlemiseks. Tõepoolest, mõned on tulnud välja mõttega, et teadvustatud kogemuse kvaale võib olla võimatu mõista, arvestades meie praegust arusaama füüsikaseaduste toimimisest.

Seega, kui teadvus pole füüsiline asi, mis see siis on? Selle vaatenurga äärmuslik versioon ütleb, et teadvus on Universumi põhikomponent, mis eksisteerib koos mateeriaga ja millel on omadused, mida – ja see teeb asja ilmselt mugavamaks – pole võimalik meie praeguste füüsikateadmistega seletada. Chalmers ütleb, et kui seda ideed äärmuseni arendada, võib see viia pan-psühhismini, seisukohani, et kogu mateeria – isegi elutud objektid nagu kaljud – pakatab mingil määral teadvusest.

Zombid Teine väljakutse seisneb asjaolus, et võimatu on teada, kas teine olend üleüldse kvaali kogeb. Võimalik, et kõik teised on „zombid”. Mitte selle sõna õudusfilmilikus tähenduses – filosoofilistes mõtteeksperimentides leiduvate zombide all mõeldakse inimesi, kes käituvad peaaegu täpselt samamoodi nagu kõik teised, välja arvatud üks otsustava tähtsusega erinevus: nad ei oma teadvust. Torka seda zombit nööpnõelaga ning see ütleb „ai” ja tõmbub kerra. Ent see on vaid refleks – ta ei tunne valu. Tegelikult pole sellel zombil üldse mingeid subjektiivseid tundekogemusi ehk „kvaale”. Mitte keegi pole veel leidnud viisi, kuidas kindlalt väita, et meid ümbritsevad inimesed pole zombid.

I SISSEJUHATUS TEADVUSE RASKESSE PROBLEEMI

/>>h^dZ d^/KKE ϭ͘ϭ Ainult teie ise teate täpselt,

mida kogeb teie mõistus 9

2 TEADVUSE BIOLOOGILINE ALUS Neuroteadlased on saavutanud uskumatut edu teadvuse bioloogiliste aluste mõistmises ning tänu tehnoloogia edusammudele võime neid isegi ajus toimimas näha. Siinkohal toome ära aabitsatõed.

TEADVUSE TOORMATERJAL Teadvuse aluspõhi ajus on saladuslik, ent vähemalt on see ligipääsetav müsteerium. Nagu hiljuti märkis autor Mark Haddon, ei asu teadvuse toormaterjal teisel pool Universumit, see ei juhtunud 14 miljardit aastat tagasi ning see pole peidetud sügavale aatomi sisse. See asub siinsamas, teie pea sees. Tegelikult on nii, et kui jätame kõrvale filosoofilist laadi küsimuse sellest, miks teadvus üldse olemas on, siis saame hakata aju sondeerima, et leida sealt kõnekaid füüsikalisi ja elektrilisi tunnusjooni, niinimetatud teadvuse neuraalseid korrelaate. Kahjuks ei loovuta aju oma saladusi lihtsalt. Viimase loenduse kohaselt sisaldab aju peaaegu 90 miljardit närvirakku nii paljude nendevaheliste ühendustega, et kui loendaksite igas sekundis ühtainust, siis kuluks ülesande täitmiseks kolm miljonit aastat. Ent isegi see ei selgita veel piisavalt aju keerulisust. Tõeliselt ebaharilik pole aju struktuur ise, vaid seda läbivate ühenduste mustrid, mis mingil viisil on aluspõhjaks kõigele, mis teeb teist teie enda isiku. Kuidas need ühenduste mustrid koonduvad teadvuseks, on hiiglaslikku mõõtu küsimus. Seega – kust peaksime alustama oma püüdlusi mõista, kuidas see kõik toimib? Üks lähenemisviis seisneb probleemi jagamises osadeks, millega on võimalik toime tulla, ning uurida teadvuse erinevate aspektide bioloogilist alust, võttes neist käsile ühe korraga. Näiteks on meil võimalik eristada teadvuse tasandit (erinevust täieliku ärkveloleku ja teadliku oleku ning üldanesteesia all olemise vahel), kogemuse sisu (mis see on, mida tunnetame ja millele reageerime) ja teadlikku enese tunnetamist (saladuslikku, kuid samal ajal täiesti tuttavat tunnet, et kõike kogeb terviklik „mina”). 13

SINU SALAPÄRANE TEADVUS

/>>h^dZ d^/KKE Ϯ͘ϭ dĞŽƌĞĞƟůŝƐĞůƚ ƐĂĂŵĞ ǀĂĂĚĂƚĂ ĂũƵ ƐŝƐĞŵƵƐƐĞ

ũĂ ŵƁƁƚĂ ƚŽŝŵŝǀĂƚ ƚĞĂĚǀƵƐƚ

Teadvuse tasand Mis määrab ajus selle, kas oleme teadvusel või mitte? Kõige lihtsamal tasandil näib aju omavat vähemalt üht sisse/väljalülitusnuppu. Aju keskmes, ajutüve otsas asuva talamuse osaks on intralaminaarsed talamuse tuumad. Kui see aju osa saab vigastada, siis lülitub teadvus täiesti välja. Klaustrum, õhuke koeleht sügaval aju sisemuses näib samuti omavat tähtsat osa selles, kas oleme teadvusel või mitte, või ärkvel, ent teadvusetus olekus (vt kasti).

2 TEADVUSE BIOLOOGILINE ALUS

Teadvuse asupaik Ühel hetkel olete teadvusel, järgmisel mitte. Kas võib tõesti olla midagi sellist nagu teadvuse sisse-väljalülitusnupp ajus? Näib nii olevat. 2014. aastal olid teadlased võimelised ühel naisel teadvust sisse ja välja lülitama, stimuleerides üht väikest piirkonda ta ajus. Naisele, kellele tehti kirurgilise operatsiooni käigus uuringut lokaliseerimaks epileptiliste krampide allikat, viidi elektrood sügaval ajus peituva õhukese klaustrumiks nimetatava ajukoe kõrvale. See oli piirkond, mida poldud varem stimuleeritud. Kui meeskond läbistas piirkonda kõrgsagedusega elektriliste impulssidega, kaotas naine teadvuse. Ta lõpetas lugemise ja põrnitses tühjal pilgul enda ette, ei reageerinud kuuldavaile või nähtavaile käsklustele ja ta hingamine aeglustus. Niipea kui stimulatsioon lõppes, tuli ta otsekohe teadvusele, mäletamata toimunust midagi. Ehkki seni on katsetatud ainult ühe isiku peal, annab avastus tõendust ideele, et klaustrum on tähtis selleks, et aju infokeerisest tekiks teadvus. Christof Koch Seattle’i teadusasutusest Allen Institute for Brain Science, selle idee toetaja, usub, et klaustrum toimib teadvuse jaoks teatud dirigendina, integreerides infot aju eri piirkondadest ja sidudes erineval ajal saabuva info kokku. 2017. aastal sai teooria toetust juurde kolme pika neuroni avastamisega: need närvirakud saavad alguse klaustrumist ja ümbritsevad hiire aju, hõlmates oma teel mitmeid tähtsaid piirkondi.