„Romaan on nagu viiuli poogen ja selle kõlakast nagu lugeja hing.“ Stendhal
7
Esimene peatükk Iseseisvad inimesed Öeldakse, et raamatud leiavad oma lugejad – kuid mõni kord vajavad nad kedagi, kes neile teed näitaks. Nii oli see ka tol hilissuvepäeval raamatukaupluses, mis kandis nime „Linnavärava juures“, olgugi et linnavärav – või õigemini selle jäänused, mida enamik linnakodanikest pidas julgeks kunstiteoseks – asus oma kolm ristmikku kaugemal. Raamatukauplus oli väga vana ning üha uuendatud mitme ajajärgu jooksul. Ehiskeerdude ja stukist kaunis tustega müüride kõrval leidus lihtsaid täisnurkseid seinu. Hoone välimust iseloomustas uue ja vana kooseksisteerimine, mängulisus ja kainus, ent seda esines ka sisemuses. Punased plastalused DVD-de ja CD-dega seisid kõrvuti mangasid täis mattide metallriiulitega, nende kõrval omakorda poleeritud klaasvitriinid, kus olid gloobused, või siis elegantsed puitriiulid raamatutega. Müügiks pakuti ka seltskonnamänge, paberikaupa, teed ja viimasel
„Hea meelega,“ vastas Sabine Gruber, kes oli kolme aasta eest linnavärava juures asuva raamatukaupluse juhatajaks saanud. „Mida teile meeldib lugeda?“
Seda ei tahtnud Ursel Schäfer öelda, ta tahtis, et Sabine Gruber seda teaks, kuna tema oli raamatumüüja ja pidi seetõttu juba loomu poolest olema teatud määral selgeltnägija oskustega.
8 ajal isegi šokolaadi. Sopilist ruumi valitses raske tume lett, mida töötajad nimetasid omavahel üksnes altariks. See nägi välja, justkui pärineks barokiajastust. Esiküljel nikerdised, mis kujutasid maastikustseeni, kus uhketel ratsudel jahiseltskond kihutas trobikonna metssigade kannul, saadetuna tervest karjast sitketest koertest.
Selles raamatukaupluses esitati nüüd küsimus, mille jaoks raamatukauplused eksisteerivad: „Kas te võiksite mulle mõnda head raamatut soovitada?“ Küsimuse esitaja Ursel Schäfer teadis täpselt, milline peab olema hea raamat. Esiteks lahutas hea raamat niimoodi ta meelt, et ta luges voodis seni, kuni silmad kinni vajusid. Teiseks ajas see teda vähemalt kolmes, parem veel kui neljas kohas nutma. Kolmandaks polnud selles mitte vähem kui kolmsada lehekülge, aga mitte kunagi rohkem kui kolmsada kaheksakümmend, ja neljandaks polnud sel rohelist ümbrispaberit. Rohelise ümbrispaberiga raamatuid ei võinud usaldada. See oli kibe kogemus, mille ta oli juba mitmel korral omandanud.
9
„Nii, siin mul ongi midagi teie jaoks. Perekonnaromaan, mille tegevus toimub Cornwallis. Vaadake, kaane peal on pere võluv häärber ja seda ümbritsev suur park.“
„Kuna raamatu sündmustik areneb suures osas Durnborough’ krahvi imelises pargis. Hinnangud on kõik vägaRaskelthead!“käiv välisuks avanes ja väike vasest kelluke selle kohal tilises heledalt. Carl Kollhoff pani vihmavarju kokku, raputas seda harjunud moel ja pistis hoidikusse. Tema pilk libises läbi raamatukaupluse, mida ta kutsus oma kodumaaks. Ta otsis värskelt saabunud raamatuid, mis tahtsid kundedeni jõuda. Seejuures tundis ta ennast justkui merikarpide korjaja rannal. Ja kohe esimese pilguga märkas ta mitut leidu, mis vaid ootasid, et nad üles tõstetaks ja liivateradest vabastataks. Aga kui
„Nimetage mulle kolm märksõna, siis otsin ma teie jaoks sobiva teose. Armastus? Lõuna-Inglismaa? Tõeline jutukas? Jah?“
„Kas ehk härra Kollhoff on kohal?“ küsis Ursel Schäfer, hääles kerge rahutus. „Tema teab alati, mis mulle meeldib. Tema teab alati, mis kõikidele meeldib.“
„Väga kahju.“
„Ei, paraku pole teda täna kohal. Härra Kollhoff töötab meil veel aeg-ajalt.“
„See on roheline,“ sõnas Ursel Schäfer ja vaatas Sabine Gruberile etteheitvalt otsa. „Sügavroheline!“
10 ta märkas Ursel Schäferit, olid need korraga õige täht susetud. Naine vaatas talle vastu nii sooja naeratusega, nagu oleks Carl sulam kõikidest nendest paeluvatest meestest, kellesse Ursel oli armunud, lugedes raamatuid, mida Carl oli talle aastate jooksul soovitanud. Kusjuures Carl ei sarnanenud ühegagi nendest. Varem oli Carlil olnud väike kõhuke, kuid see oli aastatega kadunud, nii nagu juuksedki peast, otsekui oleksid nad omavahel kokku leppinud üheskoos ta maha jätta. Nüüd, seitsmekümne kahe aastaselt, oli ta kõhetu, kandis aga ikka veel liiga suureks jäänud vanu riideid. Tema endine ülemus ütles, ta nägevat nüüd välja nii, nagu toituks veel üksnes sõnadest oma raamatutes, ent need sisaldavad vähe süsivesikuid. Kuid on sisukad, vastas Carl selle peale
Jalasalati.olid Carlil ikka rasked kobakad kingad. Nii paksust nahast ja nii tugevate taldadega, et nendest piisas kogu eluajaks. Ja head sokid, need olid olulised. Ülevalpool oliivirohelised tunked ja sama värvi kraega kuub.
Alati kandis ta peas mütsilodu, kitsa servaga kalurimütsi, nii et silmad olid vihma ja eredate päikesekiirte eest kaitstud. Ka siseruumides ei võtnud ta seda ära, ainult magama minnes. Ilma selleta tundus talle, justkui poleks ta täielikult riides. Sama vähe võis teda näha ilma prillideta, mille raamid oli ta ostnud aastakümnete eest ühest vanakraamipoest. Prilliklaaside taga asetsesid Carli
„Ei!“ Ta vaatas mehele etteheitvalt otsa, kuid võttis raamatu enda Loomulikultkätte.poleks
„Proua Schäfer, kui meeldiv teid näha,“ ütles ta ja astus Ursel Schäferi poole, kes omalt poolt astus talle vastu ja seega Sabine Gruberist eemale. „Kas ehk tohib soovitada teile raamatut, mis sobiks suurepäraselt teie öökapile?“
„See raamat siin,“ haaras Carl ühe köite kassa kõrvalt virnast, „ootab pakist väljavõtmisest peale teid. Selle tegevustik leiab aset Provence’is ja iga sõna lõhnab lavendli„Bordoopunasedjärele.“ raamatud on parimad! Kas see lõpeb„Olensuudlusega?“masedaiial reetnud?“
„See oli ju vaat et suudlusest intensiivsemgi. Mõni pilk võib seda olla.“
„Viimane meeldis mulle väga, eriti see, kuidas nad lõpuks teineteisele silma vaatasid. Suudlus oleks olnud kogu loole pitseri vajutamiseks veelgi ilusam. Kuid antud juhul jään ma ka selle pilguga rahule.“
„Mitte siis, kui mina suudlen!“ ütles Ursel Schäfer ja tundis end sel hetkel imeliselt riivatuna, mida muidu temaga veel väga harva juhtus.
Carl talle kunagi soovitanud romaani, millel ei ole happy end’i. Kuid väikesest
11 targad silmad, mis nägid alati välja nii, nagu oleks ta liiga kaua kehvas valguses lugenud.
Soojalt naeratades jättis Carl Kollhoff temaga hüvasti ning läks reklaamplakatitega kaetud uksest ruumi, mis oli ühtaegu ladu ja raamatupidamiskontor. Kirjutuslaud oli raamatuid täis kuhjatud, vana arvutimonitori servad kaetud kollaste märkmesedelitega ja suur aastakalender seinal kubises punasega kirjutatud ülestähendustest.
Nii nagu ikka, olid tema raamatud mustas plastkastis, mis seisis kõige pimedamas nurgas. Varem oli nende koht olnud kirjutuslaual, ent sellest ajast peale, kui Sabine oli raamatukaupluse isalt üle võtnud, oli kast iga päevaga üha rohkem kõige raskemini ligipääsetava nurga poole rännanud. Samaaegselt oli kast üha enam sisu kaotanud. Ei olnud enam palju inimesi, kellele Carl pidi raamatuid kätte viima. Iga aastaga jäi neid aina vähemaks.
„Kirja pandud sõna jääb alatiseks, proua Schäfer. Kuna on asju, mida ei saa teisiti kuidagi paremini väljendada. Ja raamatutrükkimine on parim meetod mõtete ning lugude konserveerimiseks. Nõnda säilivad nad aastasadu.“
12 närvikõdist, et äkki läheb seekord teisiti, ei tahtnud ta Ursel Schäferit mingil juhul ilma jätta.
„Ma olen nii rõõmus, et raamatud on olemas,“ ütles naine. „Loodetavasti ei muutu see iialgi! Muidu muutub ju nii palju ja nii kiirelt. Kõik maksavad nüüd ainult plastrahaga. Kui ma kassa juures parajaid münte välja otsin, vaadatakse mind juba imeliku pilguga!“
Leon, uus koolipoisist praktikant, oli väikesest tööta jate tualetist välja tulnud – ja koos temaga suitsuhais. Iga teine oleks teadnud, et täiesti mõttetu on Carlile sellist küsimust esitada. Sest Carl ei jälginud uudiseid, ei kuulanud raadiot, ei lugenud ajalehti. Ta oli maailmast, nagu ta endale mõnikord tunnistas, pisut kõrvale jäänud. See oli olnud teadlik otsus, kui kõik need teated võimetutest riigijuhtidest, jää sulamisest poolustel ja põgenike kanna tustest olid teinud teda kurvemaks kui kõige traagilisem perekonnadraama raamatu vormis. See oli olnud enesekaitse, olgugi et sestpeale oli ta maailm jäänud hulga väiksemaks. Selle mõõtmeteks olid nüüd veel tubli kaks korda kaks kilomeetrit – ja iga päev käis ta selle piirid läbi.
„Ei, Steeple Sinderby Wanderersist.“
„Kas selles on juttu meie klubist?“
„Miks sa siis siia praktikale tulid?“
13
„Terekest, härra Kollhoff! Noh, mis te mängu kohta ütlete? See polnud ilma pealgi penalti! Too kohtunik teeb mulle ikka veel viha.“
„Ei tea sellist. Aga ma ei loe nagunii raamatuid. Ainult siis, kui peab. See tähendab, koolis. Ja isegi siis püüan parem vaadata raamatu järgi tehtud filmi.“ Ta muigas, otsekui oleks nõnda petnud osavalt õpetajaid, mitte iseennast.
„Kas te tunnete J. L. Carri suurepärast jalgpalliraamatut?“ küsis Carl, selle asemel et vahekohtuniku küsimuses praktikandi poolele asuda.
14
Leoni õde oli vana Gruber tookord meelitanud romaaniga, milles üks neiukene armus vampiiri. Leonile,
„Pärast siinolemist jah, aga minuga seda küll ei juhtu!“
„Kas su õde loeb raamatuid?“
„Mu õde oli kolme aasta eest ka siin praktikal, me elame kohe siit ümber nurga, natuke maad.“ Ta jättis ütlemata, et kõik, kes ei leidnud praktikakohta, pidid kaks nädalat majahoidja abiliseks olema. Majahoidja kasutas seda aega, et alandavate tööülesannete andmisega maksta kätte praktikantidele – kogu õpilaskonna esindajatele – kõikide täissoditud seinte, lauaplaatide alla kleebitud nätsude ja leivakontsude eest.
Carl naeratas, kuna teadis, miks oli Leoni õde lugema hakanud. Carli endine ülemus Gustav Gruber, kes nüüd elas eakate kodus Münsterblick, oli teadnud täpselt, kuidas kohelda selliseid lugemisest tõrkuvaid juhtu meid nagu Leon ja tema õde. Ta lasi neil pühkida tolmu kilesse pakitud õnnitluskaartidelt, ükshaaval. Seejuures hakkas praktikantidel nii igav, et nad puht meeleheitest haarasid kätte raamatu, mis oli strateegiliselt kavalasti nende lähedusse paigutatud. Gustav Gruber oli nad kõik lugemisusku pööranud. Ka lastega oli Gustav Gruber toime tulnud, Carlile seevastu tundusid nad mingite võõ raste olenditena. Nii oli see olnud juba siis, kui ta ise veel laps oli. Ja mida suuremaks jäi vahemaa lapsepõlvega, seda võõramad ja iseäralikumad lapsed talle paistsid.
Ettevaatlikult tõstis Carl musta plastkasti nurgast välja. Täna oli selles vaid kolm raamatut, need lebasid seal päris kohatult. Siis otsis ta pruuni pakkepaberit ja nööri, et iga raamat eraldi ära pakkida, otsekui kin gituseks. Sabine Gruber oli mitu korda öelnud, et ta loobuks sellest ja säästaks kulutuste pealt, kuid Carl jäi enda juurde, sest seda ootasid tema kunded. Carl ise ei märganud, et ta paitas iga raamatut, enne kui selle paksu paberi sisse keeras.
Lõpuks võttis ta välja oma oliivrohelise sõjaväeseljakoti, millele aastad olid oma jälje jätnud, kuid mis tänu Carli hoolimisele ja armastusele oli väga heas seisundis. Veel oli kott tühi, ent selle voldistik tunnistas, et see polnud talle tavaline vorm. Õrnalt lasi Carl raamatutel vajuda seljakoti tugeva kanga vahele, mida ta oli vooderdanud pehme villase tekiga. Otsekui oleksid need väikesed
15 kelles silmanähtavalt möllas parasjagu puberteet, oleks ta pannud käeulatusse raamatu, mille kaanel on kujutatud kenakest naissoost teismelist, ja mille leheküljed ei ole liiga tihedalt täis trükitud. Vana Gruber ütles ikka: „Pole oluline, mida loetakse, vaid see, et loetakse.“ Iga trükise juures poleks Carl sellega nõustunud, sest mõni mõte, mida raamatukaante vahelt leida võis, mõjus otsekui mürk – kuid hulga sagedamini oli paberil peidus ravi. Mõnikord isegi selliste asjade jaoks, mille juures ise üldse ei teadnudki, et need vajasid ravitsemist.
Carl nimetas seda oma ringiks, kuigi see sarnanes hulknurgaga läbi kesklinna, ilma täisnurkadeta, ilma sümmeetriata. Seal, kus kulgesid linnamüüri jäänused otsekui mõne rauga hammastevare, lõppes tema maailm. Juba kolmkümmend neli aastat polnud ta sealt lahkunud, sest selles oli olemas kõik, mida ta eluks vajas.
Läbi linna käies ei pruukinud seda tingimata märgata, ometi teadis iga kaelustuvi ja iga varblane, et linn on
Välja minnes mõtles ta lühidalt järele ja pöördus siis Leoni poole. „Palun pühi õnnitluskaardid tolmust puhtaks, see rõõmustaks proua Gruberit väga. Kõige parem, kui tood need sisse, siis saad siin rahus tegutseda. Mina tegin seda ikka siin kirjutuslaua ääres.“ Kärmelt pani ta lauale Nick Hornby romaani „Fever Pitch“, mida oli just ühel riiulil silmanud. Jalgpalliväljak selle kaanel paistis meelitavalt roheline – mistõttu Ursel Schäfer poleks seda kindlasti ühegi pilgu vääriliseks pidanud.
Carl Kollhoff kõndis palju jalgsi, ja ta mõtles sama palju nagu kõndis. Mõnikord tundus talle, nagu suudaks ta õieti ainult kõndides mõelda. Justkui ajaksid alles sammud munakivisillutisel ta mõtted liikvele.
16 koerakutsikad, keda ta peab uute omanike juurde toi metama. Ta sättis kolm raamatut seljakotti nii, et kõige suurem asetseks pärast tal vastu selga ja väikseim kõige kaugemal, kuna seda ei mõjutaks seal seljakoti ümarus.
17 ümmargune. Kõik vanad majad ja kitsad tänavad olid rihitud toomkiriku suunas, mis kõrgus imposantselt linna keskel. Kui linn oleks olnud osa mudelraudteest, võinuks oletada, et toomkirik on vale mõõdupuu järgi ehitatud. See pärines lühikesest ajavahemikust, mil linn oli olnud väga rikas. Aga enne, kui ehitus oleks suudetud lõpetada, oli lõppenud see aeg, mistõttu polnud torn kunagi valmis saanud.
Majad seisid aukartlikult ümber toomkiriku. Mõni eriti vana painutas isegi pisut pead. Peaukse ees hoidsid nad kõige rohkem distantsi, mistõttu oli siia tekkinud linna kõige suurem ja ilusam väljak, Toomplats.
Carl astus väljakule ja sedamaid tekkis jälle see tunne, et teda jälgitakse, nagu kitsel, kes on metsalagendikul abitult jahimehe pilkude ja püssitoru ees – see pani Carli naeratama, kuna muidu ei tundunud ta endale iial kuidagi kitse moodi. Toomplatsil oli linna lõhn kõige intensiivsem. 17. sajandil oli linna piiratud ja legendi kohaselt leiutanud üks pagar tuhkratta – kodaratega ratta kujulise rasvapiruka, mis oli täidetud šokolaadikreemiga ja üle puistatud tuhksuhkruga. Ta viis selle piirajatele, et neile sel moel vahendada linnarahva soovi, et nad peaksid ära minema. Tegelikult oli see suure kalorisisaldusega küpsetis leiutatud alles kakssada aastat hiljem, mis oli ka ürikutes kirjas, kuid vana lugu levitati edasi ja linna külastajad uskusid seda meeleldi.