Ema süütas päeva esimese, puhanud kopse põletava sigareti, mida ta kõige rohkem armastas. Siis läks ta õue, et imetleda valget ümbruskonda. Öösel oli sadanud vähemalt kümme sentimeetrit lund.
Ta jäi külmast ilmast hoolimata kauaks välja suitsetama, et nautida aia kohal hõljuvat ebamaist atmosfääri. Tema meelest oli see ilus, see tühjus, see värvide ja joonte kadumine.
Äkki kuulis ta lumes summutatud samme. Kirjakandja oli toonud posti, see oli kirjakasti all maas. Ema läks seda üles võtma, vaadates hoolega ette, et mitte libastuda.
Suus ikka veel sigaret, mille suits külmas õhus mitmekordistus, ruttas ta tuppa pakase käes kangestunud sõrmi soojendama.
Ta heitis kiire pilgu ümbrikele. Seal olid traditsioonilised uusaastakaardid, enamik tema õpilastelt, oli gaasiarve, olid mõned reklaamid. Oli ka kirju isale – kolleegidelt CNRS-ist* ja doktorantidelt, kes soovivad talle head uut aastat.
Jaanuarikuu algusele omase tavaposti seas oli ka see. Postkaart. Libistatud ümbrike vahele, mittemidagiütleva välimusega, nagu tahaks jääda märkamatuks.
Mis emale kohe huvi pakkus, oli kiri kaardil: veider, kohmakas, selline, millist ta varem polnud näinud. Siis luges ta sealt nelja üksteise alla kirjutatud nime.
Ephraïm Emma Noémie Jacques
* Centre national de la recherche scientifique – Prantsusmaa Riiklik Teadusuuringute Keskus. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
Need kuulusid tema emapoolsetele vanavanematele, tädile ja onule. Kõik nad olid deporteeritud kaks aastat enne tema sündi. Nad surid 1942. aastal Auschwitzis. Ja ärkasid ellu meie kirjakastis kuuskümmend üks aastat hiljem. 6. jaanuaril 2003.
„Kes selle õuduse mulle saatis?” mõtiskles Lélia.
Tal hakkas hirm, talle tundus, et teda ähvardatakse kusagilt aegade hämarusest. Ta käed hakkasid värisema.
„Vaata, Pierre, vaata, mis ma posti seast leidsin!”
Isa võttis postkaardi, tõstis selle paremaks nägemiseks silmadele lähemale, aga kusagil polnud allkirja ega seletust.
Mitte midagi. Ainult eesnimed.
Minu vanematekodus korjati tollal posti maast nagu puu otsast kukkunud küpseid vilju – meie kirjakast oli jäänud nii vanaks, et ei pidanud enam midagi sees, see oli tõeline sõel, aga meile ta sellisena meeldis. Keegi ei mõelnud selle vahetamise peale. Meie peres ei lahendatud probleeme niiviisi, elati asjadega koos, otsekui oleksid neil samasugused õigused nagu inimolenditel.
Vihmaste ilmadega olid kirjad märjad. Tint läks laiali ja sõnad muutusid arusaamatuks. Kõige hullem oli lugu postkaartidega, mis nägid välja nagu ilma talvepalituta paljaste käsivartega tütarlapsed.
Kui postkaardi saatja oleks kasutanud tavalist tindisulepead, poleks sõnum olnud loetav. Kas ta teadis seda? Kaart oli kirjutatud musta pastakaga.
Järgmisel pühapäeval kutsus Lélia kokku kogu perekonna, see tähendab minu isa, mu õed ja minu. Söögitoas laua ääres käis kaart käest kätte. Me vaikisime kaua – see polnud meie puhul tavaline, eriti kodustel söömaaegadel. Meil oli harilikult alati keegi, kes tahtis midagi öelda ja teha seda jalamaid. Sedapuhku ei osanud keegi midagi lausuda sõnumi kohta, mis tuli kusagilt tundmatusest.
Postkaart oli mittemidagiütlev, turistidele mõeldud, Garnier’ ooperimaja pildiga, nagu neid on sadades ajalehekioskites ja igasugustes vitriinides igal pool Pariisis.
„Miks Garnier’ ooper?” küsis ema.
Keegi ei osanud vastata.
„Tempel on pärit Louvre’i postkontorist.”
„Kas sa arvad, et võiks minna sinna selgitusi saama?”
„See on Pariisi kõige suurem postkontor. Hiiglaslik. Mida sa sealt leida loodad?”
„Kas sa arvad, et seda tehti meelega?”
„Jah. Enamik anonüümkirju pannakse posti Louvre’i kontoris.”
„Kaart pole tänapäevane, vaid vähemalt kümme aastat vana,” märkisin mina.
Isa sirutas kaardi valguse poole. Ta uuris seda mõne sekundi väga tähelepanelikult ja otsustas, et foto pärines 1990. aastatest.
Trükise värvid, küllastunud magenta ja reklaamplakatite puudumine Palais Garnier’ ümber kinnitasid minu oletust.
„Ütleksin lausa, et 1990. aastate algusest,” täpsustas isa.
„Miks sa seda arvad?” küsis ema.
„Sest rohelise-valgekirju buss SC10 seal tagaplaanil asendati 1996. aastal mudeliga RP312. Tollel on platvorm. Ja mootor taga.”
Keegi polnud üllatunud, et isa teadis Pariisi busside ajalugu. Ta polnud kunagi autot juhtinud, bussist rääkimata, aga tema töö teadlasena oli treeninud teda eri valdkondade tähtsamaid üksikasju tähele panema. Isa oli leiutanud seadme, mis arvutab välja Kuu mõju maismaa loodetele, ja ema oli tõlkinud Chomsky generatiivse grammatika traktaadi. Kahe peale kokku teavad nad kujuteldamatult paljusid asju, millest igapäevaelus tavaliselt suurt kasu pole. Välja arvatud üksikud juhud nagu sel päeval.
„Miks kirjutada kaart ja oodata selle saatmisega kümme aastat?”
Mu vanemad murdsid selle üle jätkuvalt pead. Mind aga jättis kaart ükskõikseks. Muljet avaldas siiski eesnimede loend. Need olid mu esivanemad ja ma ei teadnud neist midagi. Ma ei teadnud, millistes riikides nad olid elanud, mis erialal töötanud, kui vanad nad olid, kui nad hukati. Kui mulle oleks näidatud nende pilte, poleks ma neid teiste hulgast ära tundnud. Mul oli häbi.
Pärast lõunasööki pistsid vanemad kaardi sahtlisse ja me ei rääkinud sellest enam. Ma olin 24-aastane ja mu pea oli täis elamist vajavat elu ning lugusid, mida kirja panna. Kustutasin mälust mälestuse postkaardist, aga jätsin alles kavatsuse esitada ühel päeval emale küsimusi meie perekonna ajaloo kohta. Aastad möödusid ja ma ei leidnud selleks kuidagi aega.
Kuni ma kümme aastat hiljem sünnitama hakkasin.
Mu emakakael avanes liiga vara. Pidin lamama, et lapse sündi mitte kiirendada. Vanemad tegid ettepaneku, et võiksin minna mõneks päevaks nende juurde, kus mul ei tarvitseks midagi teha. Selles ootuses mõtlesin oma emale, vanaemale ja kõigile naissoost sugulastele, kes olid sünnitanud enne mind. Just siis tekkis mul vajadus saada teada oma esivanemate lugu.
Lélia viis mind oma hämarasse kabinetti, kus ta veetis suurema osa ajast, kabinetti, mis oli minu meelest alati sarnanenud kõhuga, seinad täis raamatuid ja kartoteegikarpe, tulvil Pariisi äärelinna talvist valgust, õhk sigaretisuitsust paks. Seadsin end sisse raamatute ja eatute objektide alla, tuha ja tolmuga kaetud mälestuste alla. Ema haaras paarikümne täiesti ühesuguse rohelise mustade täppidega arhiivikasti seast ühe. Teismelisena teadsin, et neis riiulile reastatud kastides peitub meie pere hämar ajalugu. Need sarnanesid väikeste kirstudega.
Ema võttis paberilehe ja sulepea. Nagu kõik pensionil olevad õpetajad, jäi ta professionaalseks igas olukorras, isegi emana. Saint
Denis’ ülikooli tudengid armastasid teda. Sel õnnistatud ajal, mil auditooriumis lingvistikat õpetades tohtis suitsetada, tegi ta midagi, mis üliõpilasi hämmastas: tal õnnestus haruldase osavusega suitsetada sigaret lõpuni nii, et tuhk ei pudenenud maha ja ta sõrmeotste vahele moodustus hall silinder. Tuhatoosi polnud vaja, kustunud sigareti pani ta lauale, enne kui uue süütas. Selline osavus äratas lugupidamist.
„Ma hoiatan, et see on üsna katkendlik jutt, mida sa kuulma hakkad,” ütles ema. „Mõned seigad on vaieldamatud, aga ma esitan sulle siiski ka isiklikke hüpoteese, mis viivad lõpliku rekonstruktsioonini. Muuseas, uued dokumendid võivad minu hüpoteese täiendada või olulisel määral muuta. Ilmselt.”
„Ema, ma kardan, et sigaretisuits ei ole tulevase lapse ajule hea,” ütlesin.
„Oh, pole midagi. Mina suitsetasin oma kolme raseduse ajal paki päevas ja minu meelest ei ole ma sigitanud kolme debiilikut.”
Tema vastus ajas mu naerma. Lélia kasutas juhust uue sigareti süütamiseks ja hakkas rääkima postkaardil loetletud inimeste, Ephraïmi, Emma, Noémie ja Jacques’i elust.
1. peatükk
„Nagu vene romaanides, algab kõik keelatud armuloost,” alustas ema. „Ephraïm Rabinovitch armastas Anna Gavronskyt, kelle ema Liba Gavronsky, neiupõlvenimega Yankelevitch, oli perekonna esimene nõbu. Aga see kirg ei meeldinud Gavronskytele …”
Lélia vaatas mulle otsa ja mõistis, et ma ei saa millestki aru.
Ta lükkas pläru suunurka ja, silmad suitsu tõttu pooleldi pilukil, hakkas arhiivis sorima.
„Näe, loen sulle selle kirja ette, saad mõnest asjast aru … Selle kirjutas Ephraïmi vanem õde 1918. aastal Moskvas:
Armas Vera!
Mu vanematel on kogu aeg mingid pahandused. Kas sa oled kuulnud
Ephraïmi ja meie sugulase Anjuta vahelisest loost? Kui ei ole, siis võin sellest sulle suure saladuskatte all rääkida, kuigi näib, et nii mõnedki on asjaga juba kursis. Lühidalt, An ja meie Fedja (ta sai kaks päeva tagasi 24) armusid teineteisesse. Meie omadele ei meeldinud see üldse, nad läksid närvi. Anjuta ema ei tea sellest midagi, vastasel korral oleks see katastroof. Nad kohtuvad temaga pidevalt ja on hirmul. Meie Ephraïm armastab Anjutat väga. Aga tuleb tunnistada, et ma kahtlen tüdruku tunnete siiruses. Nii palju meie uudistest. Vahel käib see lugu mul üle mõistuse. Hea küll, kullake, pean lõpetama. Panen kirja ise posti, et kindel olla …
Kõige hellemate tervitustega
Sara.”
„Kui ma õigesti aru saan, oli Ephraïm sunnitud oma esimesest armastusest loobuma?”
„Ja selleks leiti talle kiiresti uus pruut, kelleks oli Emma Wolf.”
„Teine nimi postkaardil …”
„Just.”
„Kas tema moodustas ka osa meie kaugest perekonnast?”
„Üldse mitte. Emma tuli Łódźist. Ta isa oli suur ärimees Maurice Wolf, kellele kuulusid mitmed tekstiilitööstused, ja ema oli Rebecca Trotski. Sellel nimel pole midagi pistmist revolutsionääriga.”
„Aga kuidas Ephraïm ja Emma kohtusid? Łódź on Moskvast vähemalt tuhat kilomeetrit eemal.”
„Veel rohkem kui tuhat kilomeetrit! Perekonnad võisid pöörduda sünagoogi kosjamoori poole või oli Ephraïmi pere Emma kest-eltern.”
„Kes?”
„ Kest-eltern. See on jidišis. Kuidas sulle seletada … Kas mäletad inuiti keelt?”
Kui ma olin laps, oli Lélia mulle seletanud, et eskimotel on lume jaoks viiskümmend kaks sõna. Kui lumi sajab, siis on ta qanik, maha sadanud lumi on aputi ja sulama hakkav lumi aniou …
„Jidišis on perekonna jaoks erinevad sõnad,” jätkas ema. „Üks tähendab perekonda kitsamas mõttes, teine sõna on selle koosluse jaoks, kuhu kuuluvad ka ämmad-äiad, ja kolmas selle jaoks, kuhu lisatakse need, kes tegelikult polegi otsesed sugulased, aga loetakse siiski perekonna hulka. Ja veel on tõlkimatu sõna, mis tähendab toetavat perekonda – di kest-eltern. Seda võiks tõlkida ka kui külalisperekonda, sest oli kombeks, et last kuhugi kaugele kõrgkooli saates valivad vanemad välja perekonna, kus talle pakutakse ulualust ja süüa.”
„Seega oli Rabinovitchite perekond Emmale kest-eltern.”
„Võis olla … aga võta rahulikult, ära muretse, küll sa lõpuks hakkad aru saama …”
Juba üsna noorelt loobub Ephraïm Rabinovitch oma vanemate usust. Noorukina saab temast revolutsioonilise sotsialistliku partei liige ja ta kuulutab vanematele, et ei usu Jumalasse. Kiusu pärast teeb ta kõike, mis juutidel on kippur ’i päeval keelatud: suitsetab sigarette, ajab habet, joob ja sööb.
Aastal 1919 on Ephraïm 25-aastane. Ta on moodne sihvakas peenete näojoontega noormees. Kui ta nahk poleks nii tõmmu ja ta vuntsid oleksid veidi heledamad, võiks teda pidada tõeliseks venelaseks. Ta on äsja lõpetanud insenerina hiilgavalt ülikooli, olles pääsenud tingimusest numerus clausus, mis seab juutide ülempiiriks õppeasutuses 3%. Ta tahab osaleda progressi suures ürituses, tal on suured plaanid oma maa ja oma rahva jaoks, vene rahva jaoks, keda ta tahab juhtida revolutsioonis.
Ephraïmile ei tähenda midagi see, et ta on juut. Ta tahab ennekõike olla sotsialist. Pealegi elab ta Moskvas nagu moskvalane kunagi. Ta nõustub abielluma sünagoogis vaid selleks, et see on ta tulevasele naisele tähtis. Aga ta hoiatab Emmat: „Me ei hakka elama usureeglite järgi.”
Traditsioon näeb ette, et pulmapäeval tseremoonia lõpus astub peigmees parema jalaga klaasi katki. See tegu meenutab Jeruusalemma templi purustamist. Siis võib peigmees midagi soovida. Ephraïmi soov on igaveseks kustutada mälestus oma sugulasest Anjutast. Aga põrandal lebavaid klaasikilde vaadates tundub talle, et see on tema tuhandeks tükiks purunenud süda.
2. peatükk
Reedel, 18. aprillil 1919 lahkuvad noored Moskvast, et minna Ephraïmi vanemate Nachman ja Esther Rabinovitchi datšasse , mis asub viiekümne kilomeetri kaugusel Moskvast. Ephraïm nõustub tähistama pesah ’it, juutide paasapüha, sest ta isa nõuab seda ebatavalisel toonil ja ka sellepärast, et ta naine on rase. Nii on võimalus teatada seda uudist vendadele ja õdedele.
„Emma ootas Myriami?”
„Täiesti õige, sinu vanaema …”
Teel tunnistab Ephraïm naisele, et pesah on alati olnud ta lemmikpüha. Lapsena avaldas talle muljet selle saladus: kibedamaitseline köögivili, soolane vesi ja meega õunad laua keskel taldrikul. Talle meeldis, kui isa seletas, et magusad õunad peavad meenutama juutidele, et mugavust tuleb kahtlustada.
„Egiptuses olid juudid orjad, see tähendab uluall ja toidetud,” seletab Nachman. „Neil oli katus pea kohal ja toit laual. Saad sa aru? Vabadus tähendab ebakindlust. See omandatakse valuga. Soolane vesi, mille paneme pesah ’i õhtul lauale, sümboliseerib nende pisaraid, kes end ahelatest vabastavad. Mõrud taimed meenutavad meile, et vabadus on valus. Kuula mind, mu poeg: kui sa tunned mett oma huultel, siis küsi, kelle või mille ori ma olen.”
Ephraïm teab, et tema revolutsionäärihing on pärit sealt, isa jutustustest.
Jõudnud sel õhtul vanemate juurde, kiirustab Ephraïm kööki, et tunda erilist mahedat lõhna, mida eritab matsa, hapnemata õhuke leib. Seda teeb Katerina, vana köögitüdruk. Heldinult võtab Ephraïm tema kortsulise käe ja paneb selle oma noore naise kõhu peale.
„Vaata,” ütleb Nachman Estherile, kes stseeni jälgib. „Meie poeg on uhke nagu kastanipuu, mis näitab möödujatele oma vilju.”
Vanemad on kutsunud kõik Nachmani sugulased Rabinovitchid ja Estheri sugulased Frantid. Ephraïm mõtleb, milleks nii palju rahvast, ja kaalub käes äsja kaminatuhaga puhtaks nühitud hõbenuga.
„Kas Gavronskyd on ka kutsutud?” küsib ta murelikult oma nooremalt õelt Bellalt.
„Ei,” vastab too, avaldamata kahe perekonna kokkulepet vältida Anjuta ja Emma kohtumist.
„Aga miks nad sel aastal nii palju sugulasi kutsusid? Kas on midagi meile teatada?” jätkab Ephraïm häiritud oleku varjamiseks sigaretti süüdates.
„Jah, aga ära minult päri. Mul pole õigust sellest enne õhtusööki rääkida.”
Esimese paasapüha õhtul on kombeks, et majaperemees loeb valjul häälel Hagada’d, jutustust sellest, kuidas heebrea rahvas Moosese juhtimisel Egiptuse vangipõlvest lahkus. Palvete järel Nachman tõuseb ja koputab noaga vastu klaasi.
„Ma rõhutan täna püha raamatu viimaseid sõnu,” ütleb ta lauasviibijate poole pöördudes. „ Ehita kiiresti juba täna üles püha linn Jeruusalemm ja vii meid sinna. Sest minu kui perekonnapea ülesanne on teid hoiatada.”
„Mille eest hoiatada, papa?”
„Et on aeg lahkuda. Me peame kõik siit riigist ära minema. Võimalikult kiiresti.”
„Ära minema?” küsivad pojad.
Nachman suleb silmad. Kuidas veenda oma lapsi? Kuidas leida õiged sõnad? See miski on nagu kirbe lõhn õhus, nagu külm tuul, mis puhub ja ennustab hallade saabumist, see miski on nähtamatu, peaaegu olematu, aga ometi olemas. Kõigepealt ilmus see tema õudusunenägudes, nooruse jubedates mälestustes, kui nad mõnel jõuluõhtul peideti koos teiste lastega maja taha, sest joobnud mehed tulid karistama rahvast, kes oli Kristuse tapnud. Nad käisid majast majja, vägistasid naisi ja tapsid mehi.
Vägivald vaibus, kui tsaar Aleksander III tugevdas antisemitismi riigi tasemel oma maiseadustega*, mis jätsid juudid ilma enamikust vabadustest. Nachman oli noor mees, kui talle oli sestpeale kõik keelatud. Keelatud astuda ülikooli, keelatud kolida ühest regioonist teise, keelatud anda lastele kristlikke nimesid, keelatud töötada teatris. Need alandavad meetmed rahustasid rahvast, oma kolmekümne aasta jooksul valati vähem verd. Nii polnud Nachmani lapsed tundnud 24. detsembril hirmu, kui jõuk tõuseb laua äärest sooviga tapma minna.
Aga juba mõnda aega oli Nachman haistnud õhus väävli ja mädanemise lõhna. Vladimir Puriškevitši juhtimisel oli vaikselt organiseerunud paremäärmuslik monarhistide grupp – mustsadalased. See tsaari vana õukondlane oli veendunud juutide vandenõus.
Ta ootas parajat aega, et sellega uuesti välja tulla. Ja Nachman ei uskunud, et värske revolutsioon, mida teevad tema lapsed, lõpetab vana viha.
„Jah, lahkuda. Lapsed, kuulake mind hoolega,” ütles Nachman rahulikult. „ Es štinkt šleht drek – lõhnab pasa järele.”
Nende sõnade peale ei kõlksunud kahvlid enam vastu taldrikuid, lapsed ei sädistanud enam, saabus vaikus. Nachman sai jätkata.
* 15. mail 1882 anti välja „Ajutised reeglid juutide asjus”.
„Te olete enamasti noored abieluinimesed. Ephraïm, sa saad varsti esimest korda isaks. Teil on jõudu ja julgust, teil on kogu elu alles ees. On aeg kohvrid pakkida.”
Nachman pöörab end naise poole ja surub selle kätt:
„Esther ja mina otsustasime minna Palestiinasse. Me ostsime Haifa lähedal maatüki. Hakkame apelsine kasvatama. Tulge meiega.
Ma ostan teilegi seal maad.”
„Aga Nachman, kas sa tõesti sead end sisse Iisraelimaal?”
Rabinovitchi lapsed pole kunagi suutnud midagi sellist ette kujutada. Enne revolutsiooni oli nende isa kuulunud kaupmeeste esimesse gildi, olles üks vähestest juutidest, kes tohtis vabalt riigis ringi liikuda. See ennekuulmatu privileeg lubas Nachmanil elada Venemaal nagu venelane. Ta oli omandanud ühiskonnas lugupeetava positsiooni ja tahtis nüüd sellest loobuda, et minna maailma teise otsa viletsa kliimaga kõrbemaale ja kasvatada seal apelsine. Veider mõte! Tema, kes ei suuda ilma köögitüdruku abita isegi pirni koorida …
Nachman võtab väikese pliiatsi ja niisutab seda suus. Ta lisab ikka veel oma järeltulijate poole vaadates:
„Hästi. Ma küsin teilt igaühelt järgemööda ja nõuan, et igaüks, mõistate, igaüks nimetab, kuhu ta tahab minna. Te lahkute siit riigist kolme kuu jooksul. Mõistate? Bella, ma alustan sinust, see on lihtne, sa tuled meiega. Niisiis, ma panen kirja: Bella, Haifa, Palestiina. Ephraïm?”
„Ma ootan, mida vennad ütlevad,” vastab Ephraïm.
„Mina näeksin end Pariisis,” ütleb end toolil sundimatult kõigutades Emmanuel, noorim lastest.
„Vältige Pariisi, Berliini, Prahat,” vastab tõsiselt Ephraïm. „Linnades on head kohad juba mitme põlvkonna käes. Te ei saa kusagil jalgu alla. Teid peetakse kas liiga tarkadeks või mitte eriti andekateks.”
„Mina ei muretse, mul on seal pruut juba ootamas,” vastab Emmanuel, mispeale kõik naerma puhkevad.
„Vaene poeg,” ärritub Nachman, „sul saab olema sea elu. Rumal ja lühike.”
„Ma pigem suren Pariisis kui mingis karu perses, papa!”
„Ohhhh,” viibutab Nachman pojale ähvardavalt sõrme. „Yeder nar iz klug un komish far zih. Iga loll peab end intelligentseks. Ma ei tee nalja. Lähme edasi. Kui te ei taha tulla minuga, minge Ameerikasse. See sobib ka hästi,” lisab ta ohates.
Kauboid ja indiaanlased. Ameerika. Tänan, ei, mõtlevad Rabinovitchi lapsed. Liiga ebamäärane maa. Seda, kuidas Palestiina välja näeb, nad teavad, seda on kirjeldatud Piiblis – hunnik kiviklibu.
„Vaata nüüd neid,” ütleb Nachman naisele. „Punt silmadega kotlette! Mõelge veidi! Euroopas ei leia te midagi. Mitte midagi. Mitte midagi head. Samas Ameerikas ja Palestiinas saate kergesti tööd!”
„Papa, sa muretsed alati liiga palju. Kõige halvem, mis siin võib juhtuda, on see, et su rätsepast saab sotsialist!”
Tõsi küll, teineteise kõrval istuvad Nachman ja Esther on nagu väikesed koogid kondiitriäri aknal, neid on raske ette kujutada põllupidajatena kaugel maal. Nad on sirged, näevad laitmatud välja. Esther on hoolimata kuklale kinnitatud hallidest juustest ikka veel koketne. Ta ei ütle ära pärlireast ega kameedest. Nachmanil on alati seljas vestiga ülikond, mille ta tellib Moskva parimatelt prantsuse rätsepatelt. Ta habe on lumivalge ja kogu fantaasia väljendub täpilistes lipsudes, mis sobivad ta taskurättidega.
Kannatuse kaotanud Nachman tõuseb lauast. Veresoon ta kaelal on nii paisunud, et näib kohe lõhkevat ja Estheri ilusa laudlina täis pritsivat. Ta peab pikali heitma, et puperdavat südant rahustada.
Enne söögitoa ukse sulgemist palub Nachman kõigil hästi järele mõelda ja lisab kokkuvõtteks:
„Te peate aru saama: ühel päeval tahavad nad kõik, et me oleksime kadunud.”
Pärast seda teatraalset lahkumist läheb jutt laua ümber lõbusasti edasi kuni hilise õhtuni. Emma istub klaveri taha, ta nihutab tabureti oma kõhu tõttu veidi tahapoole. Noor naine on lõpetanud maineka riikliku konservatooriumi. Ta oleks tahtnud saada füüsikuks. Seda aga takistas numerus clausus. Ta loodab kogu hingest, et laps, keda ta kannab, hakkab elama maailmas, kus ta saab valida meelepärased õpingud.
Ephraïm räägib vendade ja õdedega kamina ees poliitikast, kõrvus helisemas naise esitatavad muusikapalad. Õhtu on meeldiv ja õed-vennad heidavad leebelt pereisa üle nalja. Rabinovitchid ei tea, et need on viimased tunnid, mis nad koos veedavad.