Mine seisa akna alla, müts peas ja jope seljas.
Ära maha vaata, ära ringi ka vahi.
Ära küsi midagi.
„Kas läheb veel kaua aega?“
Tasa! Muidu magad alguse maha.
Keegi peaks nüüd ütlema: „Jaa, oo jaa!“ Ja siis käsi hõõruma.
Kui taevas on hall, siis võib kindel olla. Siis tuleb korralik sahmakas lund. Paksu, paksu lund.
Näed, kuidas langevad esimesed helbed, ja mõtled: nüüd ma küll ütlen midagi. Aga sedamaid unustad öelda.
Keegi teine ütleb sinu eest: „Lund sajab.“
Tõepoolest.
Mõnikord lumi jääbki maha. See ei tähenda, et lumi saaks kuidagi jalad alla võtta.
Kui lumi jääb maha, siis tuleb minna õue. Niipea, kui saad lumepalli krae vahele, ja seejärel veel ühe, ning võib-olla paar tükki veel, on lund ilmselt piisavalt, et lumememme teha.
Vaja läheb porgandit. Umbes kümmet nööpi. Ja pange. Käed lähevad külmast punaseks. Sa ei tee ju mingit lumetitte, sina küll mitte. Sa teed lumeinimese, kolm korda suurema kui sa ise.
See on suur töö. Aga – oi seda ilu, kui lumememm siis valmis on!
Muide, viriseda ei tohi. Ema ja isa ongi juba kohal.
„Siin on su käpikud, kullake. Varsti teeme pannkooke, vahvleid, pliinikesi, tagurpidi õunakooki. Keedame kuuma kakaod kaneeli ja vahukoorega. Aga kõigepealt kallistame sind, tule õige siia, tule siia!“
On sul aga vedanud!
Tõeliselt vedanud.
Peaaegu sama palju kui Morrisel.
Morris oli teel koju. Tema süles urises koer. Selline mitte eriti suur. See oli tema vanaema koer, aga natukene tema oma ka, sest Morris elas vanaema juures.
Ainult mõneks ajaks.
Nii oli kõige parem. Sedasi ütles vanaema.
Kurbi asju oli juhtunud.
Koer oli valge, mustade laikudega. Ta inises ja rapsis.
Paigal lamada ta ei tahtnud. Kohe mitte kuidagi ei tahtnud. Ta tahtis joosta. Kõige meelsamini – ära.
Mäe otsa. Nagu võimaluse sai, nii plehku pani. Puur oli tema jaoks naljanumber. Ükski kett teda ei pidanud.
Mitme luku taga ta ka ei püsinud. Ta kargas üle tarade.
Pressis ennast millegi vahele. Või siis sisse. Ja alla.
Loomal oli juba nimigi. Muidu oleks ju võinud mõne välja pakkuda. Peletis. Krants. Tüütus. Kärnik. Aga koeral juba oli nimi. Morrise vanaema oli pannud talle sobiliku nime. Looma nimi oli Houdini.
Kunagi elas sellise nimega mees. Tema sai kuulsaks sellega, et suutis väga kaua hinge kinni pidada.
Vee all või ka ilma veeta. Kui talle kett ümber mässiti,
siis ta rabeles sellest välja. Ta oli meister ärakadumises ja väljailmumises.
Kui Morrise vanaema osutas mäe poole, polnud tal tarvis öeldagi, mida Morris seal tegema peab. Morrisel olid selleks ajaks juba saapad jalas. See tähendas, et Houdini oli jälle putku pistnud. Morrisel oli püksitaskus kotikese sees kaks vorstijuppi. Kaks – juhuks, kui ühega ei õnnestu looma kinni püüda.
Enne seda, kui Morris vanaema juurde kolis, pidi vanaema ise käima Houdinit otsimas. Nüüd ta seda enam ei teinud. Tal olid põlved haiged ja palju tegemist.
Vanaema õmbles lapitekke. Ta müüs neid. Rikkaks sellega just ei saanud, aga rõõmsamaks küll.
Teised inimesed aitasid vanaema. Üks naabrinaine, üks naabrimees, keegi tuttav kaugemalt külast.
Kõik tõid talle riidetükke. Nendest õmmeldi nelinurksed lapikesed. Kõigist neist lappidest sai mõne aja pärast kokku midagi ilusat.
Viimasel ajal käis külas ka üks mees, kelle nimi oli Randy Pekk. Tollele meeldis õmblusmasina kõrval istuda.
„Ma olen pealtvaatamises väga hea abimees,“ ütles see mees neil puhkudel.
Teda ennast ajas see hirmsasti naerma. Midagi rohkemat ta ei kostnudki.
Oleksid pidanud nägema, kuidas ta seal istus, see Randy Pekk. Ta tegi Morrise vanaemale pidevalt komplimente. Toas oli tal kaabu peas. Ta nägi välja, nagu kavatseks kohe minema hakata, aga jäi enamasti pikemaks ajaks. Tavaliselt senikauaks, kuni õhtusöök või paar võileiba söödud.
„Kas tulen sinuga kaasa?“ küsis ta mõnikord Morriselt. See kõlas, nagu tahaks ta aidata kaasa tulla. Vanaema ja naabrinaine ja naabrimees ja see tuttav kaugemalt külast nägid kõik mehe naeratust. Küll on lahke mees, mõtlesid nad siis. Morris aga märkas midagi muud. Näiteks, et see Pekk ei vaata talle kunagi otsa.
Kogu selle aja peale oli Morrisel juba selge, kust on kõige parem mäest üles ja kõige parem mäest alla minna. Selle külje poolt polnud mäkke just kõige kergem ronida. Kujuta ette suuri ja väikesi kivimürakaid, mis sul mõnikord pea kohal ripuvad. Oli järske tõuse ja tükk paljast maad, mida läbistas sügav lõhe.
Mägede ümber keerlesid lood. Neid sosistati. Kõik kõlas nagu väljamõeldis. Kivid hakkasid iseenesest veerema.
Välgutabamus oli löönud ühe koha peale augu ja kui välku lõi, siis kerkis maa seest sinist valgust. „Kõik algab ühestainsast loost,“ lausus Morrise vanaema. „Enne kui arugi saad, on sul juba lapitekk.“
Ära ei eksinud Morris kunagi, sest mõnele asjale oli ta andnud nime. Mõnikord ei olegi kivi lihtsalt kivi. Näiteks seisis mäe otsas järsk kaljutipp, millel oli hubiseva leegi kuju. Seda kaljutippu kutsus Morris Lõkkeks.
Veidi maad edasi kasvasid okaspõõsad, kus võis ennast pahasti ära kriimustada. Morris kutsus seda
põõsastikku Siilikesteks. Kaua aega oli ta arvanud, et peab Siilikestest ringiga ümber minema, kuid ühel
päeval taipas, et põõsaste alt on võimalik kummargil läbi roomata, isegi rapsiv koer süles.
Poole mäe peal kasvas kõver kuusk. Kõik teised kuused olid sirged. Kõvera Kuuse tõttu teadis Morris, kui pikk on veel tee üles või alla. Muud asja selle kuusega õieti ei olnudki. Tänu Morrisele oli tal aga nimi. Kui millelgi on nimi, siis on ta rohkem olemas kui ilma nimeta.
Taevas oli hall, kui Morris koera otsima läks.
Loomulikult oleks ta tahtnud leida koera juba poole
mäe peal, sest siis poleks tarvitsenud nii kaugele kõndida, aga ei: looma järele tuli minna päris üles mäkke, veel palju kaugemale Siilikestest ja Lõkkest. Kõige kõrgema kivimüraka taga andis loom ennast vorstitükiga kätte.
Seejärel ta Morrisele asu ei andnud. Punnis muudkui vastu. Ja aina niutsus ja niutsus, justkui oleks Morris teda valusasti pigistanud, kuigi ta hoidis looma lihtsalt kinni.
„Jäta!“ ütles Morris. „Jäta järele!“ Ta mõtles: see on küll viimane kord, kui ma selle looma koju viin.
Ta teadis, et see pole tõsi. Homme või ülehomme tuleb tal jälle mäkke ronida. Kui vaja, siis ka üle mäe, teisele poole.
Morris pidi astudes jala ette vaatama. Oksatüügas või munakivi – ja väänadki jala välja. Kui ta peaks kukkuma, siis Houdini teda juba püsti ei aita. Koer kasutaks võimalust. Ja kaoks nagu nool.
Morris tundis igatsust ahju järele köögis. Nende kurbade asjade pärast, mis olid juhtunud, hakkas tal kiiremini külm kui varem.
Halli taevast ei pannud ta tähelegi. Ta kujutas ette, et vanaema paneb lauale supipoti ja hõõrub käsi. Võib-olla ütleb midagi onu Pekile või siis inimestele, kes tõesti abiks olid. Ehk vaatavad nad kõik seda halli ilma akna taga ja ütlevad: „Oi, lund hakkab sadama.“