Nartsiss meeste6gija sirvi

1. Pärnapiiga

Ta lihtsalt jooksis mulle otsa. Jah, nii see oli.Võib-olla toimus see ühes teises ajas, aga kõik inimlik on ajatu ja võib ootamatult tungida meie ellu.

Lool, mis siin algab, pole otsa ega äärt ja minu kadunud vanaema oleks öelnud, et see on „nagu hunt imeb karu”, mis tema mõistes tähendas, et ei kõlba kuskile. Just nii oleks ta öelnud ja kui ma ei oleks ise asjaosalisi ühel või teisel viisil kohanud, oleksin kindlasti loo tõepärasuses kahelnud. Nüüd aga, tahtmatult kogu asja sisse mässituna tunnen, et ma ei saa seda jätta ainult enda teada, vaid pean edasi jutustama.

Elan Tallinnas kesklinna ja Kadrioru vahel, kus tänavatel on metalsed nimed: Raua, Pronksi, Vase, Tina, Hõbeda ja Terase. Elava kontrastina sellele kõvale sulamile kasvavad tänavate ääres vanad paljunäinud lehtpuud, vahtrad, saared, kastanid ja pärnad. Ka üksikuid mälestustega maju on veel alles, aga järjest suruvad uued klaasfassaadidega hooned peale, välja tõrjudes endist ja vana. Varsti ei mäleta enam keegi, mida sada aastat tagasi mõeldi ja tehti. Kes viiks mind sinna ja jutustaks? Inimelu on selleks liiga lühike.

Ehk mäletavad puud veel endist aega? Need vanad puud, kes omal ajal elu pealt nägid, ehk räägivad nad mõndagi 7

edasi oma noorematele kaaslastele, kellega oksi kokku punuvad ja tuulesahinas salakesi juttu puhuvad? Siis kuuleksid seda ka inimesed, kui neil ainult oleks aega kuulata, kui neil poleks alati kiire.

Seal, Raua ja Terase tänava nurgal, käesolev lugu algabki.

Tähendab, see algab muidugi kaua aega tagasi ja kusagil mujal, aga mina satun sellesse just seal suure pärna all.

Keset Raua tänava kõnniteed kasvab nimelt kõrge, jämeda soonilise ja muhkliku tüvega suurelehine pärn, Tilia platyphyllos. Puu on ilmselt palju vanem kui kõnnitee, mis ehitatud moodsal ajal, sile ja asfaltkattega, aga millesse on jäetud paraja suurusega auk, nii et pärn saab sealt läbi kasvada. Ta imeb endasse elujõudu nii maa alt kui maa pealt: juurte kaudu mullast tänava all, lehtede kaudu ümbritsevast õhust ja päikesepaistest ning ladvaokste kaudu Tallinna lahe vingetest meretuultest. Pärn on kindlasti palju kuulnud ja näinud ja tal oleks palju pajatada. Võib-olla on tal selleks lausa vajadus, sest ta seisab otse keset kõnniteed ja püüab möödujaid peatada. Inimesed peavad seisatama või igatahes samme aeglustama, et mahuksid kordamööda puutüve ja kõrval oleva raudvarbadega aia vahelt läbi. Olen minagi harjunud vastutulijaid silmas pidama ja probleemideta sealt kitsast kohast läbi astuma. Seekord aga...

Nähtavasti olen hajameelne ega pane tähele, et just puu ja aia vahel tuleb keegi mulle vastu. Mitte ainult ei tule, vaid jookseb või otse lendab mulle pimesi otsa. Ehmatan, löön põlve vastu pärnatüve ära ja pillan käekoti käest. „Hopp!” ei oska ma põrutusest põhjustatud segaduses midagi paremat öelda. Imestan ainult, kust see neiu nii järsku tuli. Silme ees vilksatab hetkeks absurdne pilt, et ta 8

kargas välja pärnast enesest, selle tüvest! No ilmselt silmapete. Tahan öelda: pagan võtaks, vaadaku ette! Ehkki olin kindlasti ka ise ettevaatamatu... „Palun vabandust!” karjatab mulle otsajooksja.

Esimesel pilgul arvan – vist ta lendlevate heledate juuste pärast –, et tegu on noore tütarlapsega. Täpsemalt järele vaadates osutub aga esimene mulje petlikuks: ta näonahk on kahvatu ja kuidagi läbipaistev, isegi natuke kulunud.

Tema vanust on raske määrata. Ta näib igal juhul hajevil või endast väljas, silmad pärani lahti ja juuksed sassis. „EMA!” hüüab ta järgmisel hetkel ja langeb mulle nuuksatades kaela.

Satun veelgi enam segadusse. Mis see siis tähendab?

Võhivõõras inimene kargab korraga ligi ja kaelustab mind... Mul on küll tütar, isegi kaks, aga see naine on mulle täiesti tundmatu, pole teda omateada varem näinud. „Kardan, et eksite,” püüan teda leebelt eemale tõrjuda. „Ma ei ole...”

Ta aga ei kuula mind ega tee mu protestidest välja, vaid surub oma näo mu õlale. Ma ei näe ta nägu, aga saan aru, et ta nutab. Kardan, et ta teeb mu palitu rinnaesise märjaks. „Anna mulle andeks,” halab ta.

Andeks? Kas ta on nüüd lõpuks aru saanud, et ma ei ole isik, kelleks ta mind pidas, ja vabandab tülitamise pärast?

Aga ei, ta klammerdub selle asemel veelgi rohkem minu külge. „Ema, ma olen nii õnnelik, et sind leidsin!” õhkab ta. „Olen olnud rumal...”

Ma tõesti ei tea, kas pean nutma või naerma. Mis temaga on juhtunud? Ja kuidas olen mina sellesse imelikku olukorda sattunud? Püüan end ettevaatlikult ta haardest 9

vabastada, sest mul pole südant teda päris toorelt eemale lükata. „Kahjuks on juhtunud eksitus või arusaamatus,” lausun asjalikult. „Te ajate mind kellegi teisega segi.” „Ei, ei, ära lükka mind ära!”

Lugu on täiesti ennekuulmatu! Ta ei tee mu sõnadest välja ega hooli mu vastuväidetest, vaid soiub ikka „ema” ja „ema” ning jätkab kiirelt, peaaegu palavikuliselt: „Ma pole nii kaua kodus käinud, ära ole pahane... Ma luban, et hakkan nüüd teistsugust elu elama.”

Ta räägib katkendlikult ja värisevail huulil, nii et ma ei saa kõigest arugi. Seejuures võbiseb ta üle keha, otse vappub. On ta haige? „Palun, anna mulle andeks!” kordab ta peale pikemat sõnadevalangut.

Mida seepeale kosta? Mida saan mina, võõras, andeks anda? Pomisen midagi eneselegi arusaamatut ja patsutan kohmetult ta õlga ja käsivart. Ta tundub kõhn ja habras. „Otsisin sind ja isa meie vanast kodust Pärnus, ma ei teadnud, et olite vahepeal kolinud,” jätkab ta. „Seal ei teatud teist midagi, olid hoopis võõrad inimesed sees...” „Pärnus?”

Vaatan imestusega naist, kes mind korraga oma emaks peab ja väidab end olevat Pärnust. Ka mina mäletan Pärnut sellest ajast, kui elasin seal lapsena enne Rootsi põgenemist. Kas on mul temaga mingi seos? Aga vaevalt küll.

Tunnen, et pean siit eksituste puntrast välja saama, enne kui valede koorem liiga suureks paisub. Niikaua kui ma aktiivselt vastu ei vaidle, näib, nagu oleksin öelduga päri. „Seal, kus elasime Vene kiriku vaestemaja peal,” seletab ta edasi.

10

Vaestemaja – aina hullemaks läheb! Ma ei tea midagi ei Vene kirikust ega vaestemajast. Aga tahtmatult ärkab minus uudishimu: kes ta õieti on? „Kulla laps...,” ütlen.

Samas olen endale keelde hammustamas, sest kuulen juba oma sõnades võõra sugulussidemega nõustumist ja emarolli mängimist. Nii kaugele ei saa minna. „On sul... Palun, on sul anda mulle paberossi?” katkestab ta mind kõõksudes. „Mida?” küsin, enne kui saan aru, et ta tahab suitsu.

Imestan vanaaegse sõna üle, aga ma vihkan suitsetamist.

Samas tunnen, et ta riietest hõngub lõhnaõlilõhna kõrval vänget sigaretihaisu. Seljas on tal pikk must seelik ja valge pluus.Vist vintage, „vana on vinge”. Raputan pead. „Mul on kahju, aga see kõik on...” Teen veel kord katse selgitada olukorda, aga inimlik kaastunne takistab mind kordamast sõna „vale”. Kas saabki kaasinimesele käe ulatamine olla vale? Ta peab mind oma emaks, oma kõige lähedasemaks inimeseks. „Mis teiega on juhtunud?” pärin ettevaatlikult. „Ma ei ole mitu nädalat söönud,” habiseb ta.

No see ei saa küll tõsi olla, mõtlen, sest selle aja peale oleks ta surnuks nälginud. „Muud kui natuke kuiva leiba ja teed ilma suhkruta,” lisab ta täienduseks. „Mu raha on täiesti otsas.”

Ahaa, ühesõnaga, ta kerjab! Nüüd saan aru: kogu halamine ja mind oma emaks kutsumine on puhas tsirkus.

Uus nõks tänaval kerjamiseks. Aga kerjustele ma põhimõtteliselt raha ei anna, kuna aiman pettust ja äri. Peale selle, langenud inimesele almuse andmine on tema hukule kaasaaitamine, sest annetatud sendid viiakse enamasti kohe 11

viinapoodi. Tunnen end altveetuna, sest olin arvanud... Ei teagi, mida olin arvanud. Igatahes tahan sellest petlikust piigast lahti saada ja tõukan ta endast eemale. „Parem, kui läheksite koju!” sõnan karmimal toonil.

Ma ei kasuta jõudu, aga vist tuleb mu tõrjuv liigutus talle ootamatult, sest ta kaotab tasakaalu ja kukub sinnasamasse kõnniteele. No ega ma ei tahtnud teda pikali lükata... Püüan teda jalule aidata – ta on kerge nagu kuivanud puuleht, ei jaksa normaalse inimese kombel püstigi seista. Peab tõesti olema haige. Kaalun juba võimalust helistada kiirabile, aga siis näib ta toibuvat. Ma ei oska õieti olukorda hinnata. „Te peate koju saama,” ütlen. „Kas saan teid aidata?” „Vii mind endaga koju,” palub ta. Nägu on kahvatu ja silmad paluvad. On ikka alles noor tüdruk, otsustan. Ehkki kulunud või elus halvasti koheldud. „Kus sa elad?” küsin tahtmatult sinatades. „Vii mind enda juurde,” sosistab ta.

Mida? Nüüd tahab ta küll päris võimatut. „Sul on ikka omal kodu,” protestin. „Ei ole,” luristab ta nina. „Jablonskas viskas mu välja.” „Kes?” „Jablonskas, mu mees. Ta lubas mu ära tappa.” „Kas nii hullusti kohe?” ei oska ma muud öelda. Siis on tegemist abieludraamaga, mõtlen.Vägivaldne mees. „Sa tead ju, ema,” pühib ta pisaraid. „Ma abiellusin temaga sinu pärast!”

Taga targemaks! Öeldu tabab mind ebameeldivalt. Nüüd tahab ta veel oma nurjunud abielu minu süüks ajada... „Kuidas minu pärast?” olen sunnitud küsima. „Ta ju meeldis sulle. Ja minu unistus oli saada rikkaks ja aidata teid, sind ja isa,” vastab ta. „Nii et oleksite vanaduses 12

mureta ja saaksite elada head elu. Kui kaua sa ikka jõuad sakste pesu pesta?”

Sakste pesu!? Nii et olen pesunaine!?

Oleksin ikka pidanud selle poolsegase piiga algusest peale sinnapaika jätma, aga jäin juttu ajama ja oma abitusega on ta minus emalikke tundeid äratanud. Nüüd annab veel mõista, et kannan mingit süüd... Ei, ei.

Seisame tänaval ja pärnalehed sahisevad pea kohal. Harilikult ma ei kuule nende sõnumit, kuna autode vool Raua tänaval matab selle liiklusmüraga, aga täna kuulen täiesti selgesti.Vist tahab okste mühin mulle selgeks teha, et mitte keegi, ka mina mitte, ei tule selles hädaorus oma tegudega puhtalt välja. Et oleks siiski minu kohus sellele võõrale, aga ilmselt hätta jäänud inimlapsele abi pakkuda. Lõpuks võin talle ju anda suutäie, mul ei ole toidust puudu.

Liigume aeglaselt mööda Raua tänavat edasi ja oleme peagi jõudnud minu koduukseni. Ei olegi muud teha, kui ta sisse kutsuda. Keeran võtmega välisukse lahti. „Kas isa on ka kodus?” küsib ta.

Isa? Kui ta mõtleb minu meest, siis Enn igatahes pole tema isa. Raputan pead. Ei, ta on praegu ära sõitnud ja see on õnn, sest ta ei salli, et ma end suvaliste inimeste muredesse tundeliselt sisse mässin, mis võib vahel tõesti juhtuda ja nähtavasti praegugi on juhtunud. Mind häirib aga, et ma sellest noorest naisest midagi ei tea. Miks ta just minule kaela sadas? Äkki peaksin teda tundma? Olen hajameelne ja ehk midagi tähtsat unustanud. Võib-olla on meie vahel siiski mingi loogiline seos? Tahan vähemalt teada ta nime.

Nüüd on aga jutt nii kaugele läinud, et on piinlik küsida. „Kuidas su mees sind kutsus?” keerutan selle asemel. „Lits,” vastab ta otsekoheselt.

13

„Ma ei mõelnud nii... Rohkem et, mis nimega...?” „Tibuke või Linnuke, ütles ta alguses, ja pärast Anna või Annake, aga viimasel ajal ta aina sõimas.” „No mehed...,” püüan teda lohutada. „Ära pane tähele, ta kindlasti ei mõelnud nii halvasti. Järgmine kord...” „Järgmist korda ei tule!” Tema kahvatusse näkku tõuseb korraga ärrituse puna. „Ma ei lähe enam iialgi tema juurde tagasi! Ma ei saa elada ilma armastuseta.”

Pean aru, mida see vastukäiv väide võiks tähendada, aga ei saa õiget sotti. Naine, kelle nimi on nähtavasti Anna, hoiab kätega rinnust kinni ja rappub jälle ägedas köhahoos. Ta ongi haige, mõtlen, ja aitan ta trepist üles ning üle läve tuppa.Ta tuigub jalgadel. Panen ta kööki laua taha istuma ja keedan teed, otsin külmkapist viinereid ja praen paar muna, nendest peaks tal kõht täis saama. Toimetan sahvri ja pliidi vahel ja toon rõdult murulauku, aga enne kui söögiga valmis saan, on mu kummalise külalise pea lauale vajunud. Püüan talle elu sisse saada, aga ta vaevalt vastab mulle. Söömisest ei tule midagi välja. Ta väriseb, vist on tal palavik.

Haiget inimest ei saa minema ajada. Loodan, et ta siiski õhtuks nii palju jõudu kogub, et saan ta ära saata. Eks tuleb auto tellida. Ma ei usu hästi, et tal kuskile minna ei ole.

Ootan, kuni temaga rääkida saab, küll leiame mingisuguse lahenduse. Seniks panen ta oma külalisvoodisse, sinna, kus mu lapsed tavaliselt magavad.

Voodisse ta jääbki, ei toibu õhtuks ega ka järgmiseks päevaks. Olen sunnitud kutsuma arsti, sest kui olin nii rumal, et lasin haige inimese uksest sisse, pean tema eest mingil määral vastutama. Kuidas see oligi: lase sant sauna, aita lavale ja veel vihtle ka...

14

Arst tulebki ja kuulab Anna südant ja kopse, aga ei oska täpsemalt öelda, mis tal viga. „Külmetus,” paneb ta tavapärase diagnoosi ja käsib anda aspiriini. Sekeldus tekib siis, kui ta küsib ravikindlustuskaarti, mida patsiendil ilmselt ei ole; ta ei näi ka taipavat, milleks seda vaja. Imelik, kus koopas ta seni on elanud? Ei ole tal kaasas käekotti ega ühtegi dokumenti, pealegi on ta nii uimane, et ei suuda selgelt vastata ühelegi küsimusele. Lugu lõpeb sellega, et pean arsti visiiditasu oma taskust maksma.

Nii läheb päev ja teinegi, kuid paranemist pole märgata.

Pikapeale hakkan Annaga harjuma. Ta muutub koduseks ja on mulle seltsiks ning saabki mõnes mõttes „kasutütreks”. Vahel öösiti ta sonib ja räägib unes, aga päeviti on asjalikum ja jutustab oma elust; ta lugu on kummaline ja paeluv. Teen talle süüa, aga ta sööb väga vähe. Enamasti istun ta voodi juures ja kuulan – ta on hea jutustaja. Tundub, nagu oleks tal palju südamel.

Muret teeb muidugi, et „külmetus” nii kaua kestab ja juba kord üle ei lähe. Hiljem võin tagantjärele tarkusega öelda, et oleks arst oma ametis tõsisemalt tegutsenud, rohkem vaeva näinud ja vereproovi võtnud, oleks haiguse tõeline iseloom kohe selgunud ja patsient võinud saada tõhusamat ravi. Nüüd aga läheb kaua aega, enne kui tõele jälile saan.

15