Ann Claire KURITEGUDE ja SARVESAIADE maailmas
ei too kellelegi nii suurt tunnustust, isegi mitte kahtlase väärtusega tunnustust.
Kõigi eelduste kohaselt nägi minu tavaline tööpäev juunikuus välja selline.
Kell kuus hommikul kõlas äratuskell Illinoisi Elm Parkis. See on osa „suuremast“ Chicagost. „Suurem“ tähendab antud juhul tunni ja viieteist minuti pikkust venimist kiirteel päris Chicagosse.
Kardinaid eest tõmmates nägin väsinud vahtrapuud ja kaugemal eri kohtadesse suunduvatele inimestele mõeldud suure infotahvli tagakülge. Ma olin üksi ja sellega rahul.
Al Weston ja mina läksime lahku aasta varem. See oli alustugesid kõigutav, kuid mitte dramaatiline lahkuminek. Ali ja minu südant ega omandit ei tabanud San Andrease murrangu tekitatud maavärin. Meie lahkuminek oli sündmuste loomulik käik, nagu mandrite triivimine, mida tõukavad tagant sügaval maapõues igavlevad jõud ja peaaegu olematud, ainult tööga seotud ühised huvid.
Üksik ja sellega rahul nagu ma olin, panin selga tööriided, mida näevad ainult mu kolleegide silmad, tegin kohvi, jõin kohvi, sõin hommikuhelbeid, pesin hambaid ja väntasin jalgrattaga kuue kilomeetri kaugusele firmasse Appleton Financial, kus seadsin end oma kuubikus valmis järjekordseks finantselamusi täis päevaks. Elamusi mainides ma muidugi liialdan. Olgu sellega kuidas on, oma tööd tegin ma hästi. Väga hästi. Oleksin vabalt võinud püstitada Kesk-Lääne maismaakindlustusjuhtumite kalkulatsiooni koostamise rekordi, aga jällegi – kes see ikka selliste asjade eest auhindu jagab.
Mõnikord juhtus, et mu sõber Gemma tuli ilusal juunipäeval minu juurest läbi ja meelitas mind endaga koos lõunale.
juhtumisi mina), aga elu võib hetkega seatud kursilt kõrvale põigata. Aasta tagasi ei osanud ma aimatagi, et satun teisele poole maakera ja teenin raha jalgrattasõiduga. Mida ma veel ei osanud ette aimata? Et ma veeren otse tõsise – ja sellega pean ma silmas mõrvarliku – jama keskpunkti.
1. peatükk
1. päev, neljapäev. Tere tulemast Sans-Souci-sur-Meri! Sans souci tähendab ilma mureta ja me loodame, et just nii te end meie üheksapäevasel Salajasel Lõuna-Prantsusmaa Tuuril tunnetegi. Saagem oma esimesel ühisel pärastlõunal tuttavaks üksteise ja meie armsa Sans-Souciga!
Dom Appletonile ei meeldi sarvesaiad. Ausalt öeldes olen ma šokis, aga mul on hea meel, et teada sain. Teadmised on tõhusa tuurijuhtimise alus. Nüüd ma ei hakka oma mitteametliku motoga Domi läheduses eputama. Oui Cycle – me peatume, et sarvesaiu süüa! Suurem osa mu külalistest peab sellistest hüüdlausetest (ja sarvesaiadest) lugu. See annab neile teada, mis sorti tuurile nad tulid –nimelt sellisele, kus tuntakse rõõmu Prantsusmaal olemisest, peetakse lugu joie de vivre ’st ja korralikest kaitserajatistest.
Kuid on üks tuurijuhtimise reegel. See on ühtlasi elureegel. Sa ei saa kõikidele meeldida, isegi kui oled juhtumisi sarvesai.
„Ma lihtsalt ei salli neid,“ ütles Dom ja lisas: „ Ärge nüüd solvuge“, mis andis mõista, et meie solvamine tegi talle tegelikult rõõmu.
Dom käis oma hinnangu pagaritoodetele välja minu
viimase tuurigrupi ülejäänud seitsme liikme seltskonnas. Me seisime jalgrattahalli juures, see on võimas krohvitud kivihoone, mis varem majutas mitme sajandi vältel nelja kabjaga hobujõudu. Päike küpsetas terrassi põrandaplaate. Kauguses sillerdas laisklev Vahemeri. Monsieur Minou, kohalik vöödiline kass, lösutas punasel kivikatusel. Piki tänavat olid suletud kõik kirevavärvilised aknaluugid. Pärastlõuna
Lõuna-Prantsusmaal. Kohalikud nautisid oma keskpäevast jõudeaega.
Olin ü heksa välismaal elatud kuu jooksul õppinud heast uinakust lugu pidama. Aga mitte täna. Mu külalised igatsesid juba väikese rattatiiru järele ja see meil kohe pärast tutvustusringi kavas oligi.
Grupp oli rahvusvaheline. Kaksikõed Philomena ja Constance olid kohale tulnud Šotimaa põhjaosast, et sõita tandemrattal elu viiendasse aastakümnesse. Neil on lopsakad punased lokid, tugevad kehad, ja nad vandusid, et panevad nahka kõik sarvesaiad, mis neile pihku satuvad. Naised minu maitse järele!
Manfred, kes ise nimetab end diginomaadiks, on pärit Saksamaalt. Ta tuli isikliku rattaga, millel on terasraam ja ainult üks käik. Ta nägi oma rattaga ühtemoodi välja – pikk, sile ja hõbedatriibuline. Kui tal peaks olema lemmikloom, võin kihla vedada, et see on kas inglise hurt või abessiinia kass.
Gruppi kuulub ka Nigel Fox. Jah, seesama Nigel Fox, kes peab kurikuulsat reisiarvustuste blogi Out Foxed. Kui mulle kuu aega tagasi tema Londoni kontorist helistati ning nõuti tasuta tuuri ja diskreetsust, arvasin esiti, et keegi teeb mu kulul halba nalja. Milline kriitik annaks oma tulekust varem teada?
Ü ks reisikirjanikust sõber rahustas mu maha. Nii see käibki, kinnitas ta. Tänapäeval ei maksa enam keegi, välja arvatud Rick Steves. Tõsi või mitte, igatahes õnn kaasa, Rick! See moodne vabakutseline mängib tasuta ja allahinnatud asjad välja potentsiaalse kasumi vastu. Mina kui oma endise töö järele igatsev kindlustusametnik mõistan seda. Ikka risk ja kasum käsikäes.
Kui ajad oma aju hammasrattaid ringi ainult selleks, et välja nuputada, mis võiks valesti minna, ei jõua sa eriti kaugele. Uus mina läheb riski peale välja. Suure riski peale. Nigeli arvustused kuuluvad ühte kahest äärmusest: mõõdutundetu kiidulaul või otsejoones prügikasti lendav rämps. Kiidulaul tõstaks väikese Oui Cycle’i pildile. Prügikastirämpsuks tembeldamine laseks mu unistuse hoobilt auklikuks.
Piilusin salamisi Nigeli poole. Ta ei näinud oma puhvis puusaosaga ratsapükste, tviidi jäljendava lükrakostüümi ja hülgevuntsidega üldse eriti hirmus välja. Välimus võib petlik olla. Kahe tunni põhjal, mil olen Nigelit tundnud, tegin järelduse, et tema näokarvad toimivad meeleoluavatarina. Hetkemeeleolu: pruntsuine pahameel. Palvetasin mõttes, et see oleks lühiajaline kriitikapuhang Domi sarvesaiakaebuse peale.
Ja jõudsingi oma Ameerika kü lalisteni. Dom ja Judith Appleton, nende poeg Lance ja Lance’i kallim Lexi Conners.
Ma tunnen Appletone sama hästi nagu omaenda perekonda, ehk isegi paremini. Elasin lapsena nende aiamajas, olime koos emaga nukumajakeses, mis on nende üleelusuuruse Tudorite stiilis maja koopia. Tõllakuuris, parandaks ema. Üürigaraažis. Hea kü ll, olgu nii, aga ma olin Appletonide juures alati teretulnud.
Judith käis mul lasteaias ja algkoolis järel, kui emal oli
pärast ja sätime logistikat. „Teie lihtsalt vajutage pedaale ja nautige,“ sain öeldud, kui Dom vahele segas.
„Jajah, aga tagasi sarvesaiade juurde,“ ütles mees, kellele peab alati jääma viimane sõna ja kõrgeim koht edetabelis. „Kuhu see või neile määrida tuleb? Ja katsu sa neid röstrisse toppida, täitsa võimatu, on ju?“
Ma loodan, et te naudite seda, parandasin end mõttes.
Vaatasin hindavalt oma gruppi. Järgmised üheksa päeva oleme nagu väike perekond. See võib olla imeline ja rikastav kogemus. Või düsfunktsionaalsus ratastel.
Õekesed nunnutasid logelevat kassi. Manfred vaatas üksisilmi merele. Lexi sättis Lance’i koos endaga selfile ja meelitas talle kõditades näole totra naeratuse. Judith tegi nende pildist pilti.
Nad tundusid õnnelikud. Aga karta on, et Domile on raskem meele järele olla.
Ja ärgem unustagem Nigel Foxi. Taipasin võpatades, et mees lonkis terrassi serva poole. Lähemale hingematvalt kaunile merevaatele ja millelegi, mida ma ei tahtnud tal näha lasta.
Plaksutasin käsi nii kõvasti, et Lexi ehmus.
„Sõidame!“ hüüatasin helge ja rõõmsa häälega. „Kõik ratastele!“
Nigel viivitas, nina kirtsus ja vuntsid võbelemas.
Kas ta tundis aerosoolvärvi lõhna? Või äkki haistis korrarikkumist. Viimastel nädalatel olen pidanud võitlust ühe vandaaliga. Võitluse all pean silmas, et mina olen kaotaja ja pean käpuli maas tagajärgi koristama.
Mu peas sprintisid üksteise järel tavalised stressimõtted. Miks? Miks mina? Miks Oui Cycle? Miks ainult Oui Cycle?
See raamat viib teid Lõuna-Prantsusmaale, kus jalgrattatuuril kauneid vaateid nautides tuleb tegemist teha ka mõrvaga. Ja mitte ainult ühega!
Ameeriklanna Sadie Greene šokeeris oma sõpru ja peret teatega, et jätab korraliku kontoritöö Chicagos ja ostab Prantsusmaal jalgrattatuure korraldava rma Oui Cycle. Nüüd elabki ta oma unistuste elu hunnitus Prantsusmaa väikelinnas. Kui tuurile saabuvad tema sõbrad kodumaalt, nende seas ka tema endine ülemus, annab Sadie endast kõik mis võimalik, et näidata neile Prantsusmaa imelisi aardeid ja pakkuda parimaid hõrgutisi. Ja tõestada, et kolimine oli õige otsus.
Hingematvad vaated merele ja mägedele, veinidegustatsioonid, hea seltskond, maalilised väikelinnad ja sarvesaiad. Vargused, valed, kalahais ja mõrvad. Tee mäkke viib lähemale ka tõele.
ANN CLAIRE õppis ülikoolis geograa at ja on rännanud kogu maailmas. Praegu elab ta koos oma geograa st abikaasaga Colorados, kus nende köögiaknast paistavad mäed. Ta kirjutab palju, aga kui ta seda parasjagu ei tee, siis ta kas matkab, tegeleb aiatööga, karjatab kasse või loeb häid kriminaalromaane, näiteks Agatha Christie omi.
www.ajakirjad.ee