LISA BJÄRBO MARIA FARM
ülenädala Lapsed Lapsed
Kui palju lastele välja näidata? 77
Kui lapsed igatsevad 80
Igatsus või lahkuminekuärevus? 82
Kuidas mõjutab igatsus vanemate ja laste vahelist suhet? 85
Vihane igatsus 86
4. PEATÜKK Majanduslik olukord 93
Suur majanduslik muutus 94
Toimetulek ja eluase 99
Raha ja sooline võrdõiguslikkus 104
Suurem haavatavus 106
Tavaline konfliktiallikas 108
Igavene võlg 111
Uued mõttemallid 113
5. PEATÜKK Stress 121
Olekute vaheldumine 123
Lapsenädalad ainult sinu õlul 126
Ajasurve lastega olles 131
Täis planeeritud aeg ilma lasteta 136
Kaugkasvatus – kui stressirohke see on? 138
Taastumine ja stressiga toimetulek 140
6. PEATÜKK Sugu ja võrdõiguslikkus 145
Isanädala saabumine ühiskonda 147
Võimalus uuteks rollideks 149
Tuttavatesse mustritesse takerdumine 152
Kellele helistatakse koolist? 156
Kas jaksad luua ka uue suhte? 160
Lapsed üle nädala
LAHKUMINEKUST ON MÕNI aasta möödas. Äge faas on seljataga. Muidugi mäletad sa veel peensusteni seda õhtut, kui te lastele rääkisite, et kavatsete lahku kolida, kuid samas olete suutnud üsna hästi oma uue eluga kohaneda. Lapsed vahetavad kodu neljapäeviti pärast kooli. Sina ja su eks peate nendega jõule kordamööda, püüate koos sünnipäevi tähistada ja käite vaheldumisi arenguvestlustel. Üsna tihti unustate küll kodulugemise ülesande, mis on lapsel vaja teisipäeviti esitada, sest sellised asjad kipuvad kahe silma vahele jääma. Kuid muidu sujub praktiline pool võrdlemisi hästi.
Elu üle nädala on muutunud tavapäraseks. Või kas ikka on?
Fakt on see, et lahku läinud lapsevanema elu on sageli täis vastuolulisi tundeid ja muremõtteid veel kaua pärast seda, kui praktilised asjad on paika loksunud. Kuidas mõjutab lapsi tegelikult see, et nad kasvavad kahes kodus? Kuidas käituda, kui mängu tulevad uued kasuvanemad? Ja kuidas teha koostööd oma eksiga, kui armusuhe on lõppenud?
See raamat on täis tunnistusi ja mõtteid lahku läinud vanematelt, kes elavad kordamööda koos oma lastega. Uurimaks, kuidas vanemad oma üle-nädala-elu elavad, koostasime
Mis tähendab „kodus“?
Kahe lapse ema Sofia on palju mõelnud sellele, kas tema lapsed võivad muutuda kahe kodu vahel üles kasvades juurtetuks. Mida tähendab nende jaoks „kodu“, kui nad on täiskasvanud?
Ta ise kasvas üles vanematega, kes on endiselt abielus. Vanematekodu on endiselt alles ja näeb välja peaaegu samasugune kui tema lapsepõlves.
Seal on ilmselgelt midagi erilist. Helid, mis tunduvad tuttavad, lõhnad, naabridki on samad kui minu lapsepõlves. Juured. Minu jaoks on see nii selge liikumapanev jõud, et ma tahan anda oma lastele sama, mis mul oli, sellise lapsepõlve. Ja nüüd ei saa ma seda enam teha. Ma tunnen kurbust. Ma ei ole kurb paarisuhte pärast, sest minu versioon ei olnud hea. Ma kurvastan selle pärast, et ma ei saa anda lastele seda, mis mul lapsena oli. Mõlemad vanemad ühe katuse all ja isa, kes on iga päev olemas.
Kas sa oskad sõnadesse panna, mis on sinu jaoks kodu?
See ei pea olema füüsiline koht, tegelikult ma ju tean seda. See võib olla koos mõne inimesega või kontekstis, kus sa tunned end mugavalt, või kasvõi mitmes füüsilises kohas. Aga ma arvan ... et see on soe ja külalislahke. Ma ütleksin, et selline peabki olema kodu. Seda ma üritangi lastele edasi anda, teadmist, et nad võivad alati siia tulla. Nad ei sega mind. Mul on hea meel neid näha.
Ei ole sugugi ebatavaline, et lapsed, kes elavad vaheldumisi kahes kodus, nimetavad (vähemalt alguses pärast lahkuminekut) ühte kodu „koduks“ ja teist „ema koduks“ või „isa koduks“. Lapsevanemana võib olla seda raske kuulda, eriti kui sina oled see, kelle kodu nimetatakse „ema/isa koduks“ ega
vanema kodu vahel vabalt liikuda, tulla ja minna nii, kuidas neile meeldib. Paljudele lastele tuleb kasuks selge raamistik. Eriti vahetult pärast lahkuminekut kulub ära selge jaotus kahe kodu vahel. „Nüüd on issi nädal, me oleme siin, minu juures. Järgmisel nädalal oled sa emme juures.“ Ja see ei ole ainult lastele hea, selgus võib olla hea ka vanematele. „Nüüd on minu lastenädal, lapsed on siin ja mina vastutan.“
Mauri, 15 ja 18aastase lapse kasuisa:
Varem olid meil paindlikumad reeglid ning lapsed tulid ja läksid nii, nagu neile meeldis. Oli küll tore, et nad tundsid end eri kodudes teretulnuna, kuid see ei olnud ainuüksi hea. Neil oli kalduvus teise vanema juurde hiilida, et põgeneda nõudmiste ja õhtusöögiaegade eest: „Nüüd on ema nädal ja ema õiendab minuga kodutööde pärast ja on süüa teinud, aga kui ma lähen isa juurde, siis ta ei pruugi isegi kodus olla, sest see ei ole tema nädal, ja siis saan seal rahulikult omaette olla ja põgeneda kõigi nõudmiste eest.“ Seega on meil nüüd asi jälle selgemini korraldatud. Ka meil, täikasvanutel, on niimoodi lihtsam teada, kus teismelised on, ja saame vähemalt natukenegi kontrollida, mida nad teevad. Et nad ei mängiks meid üksteise vastu välja, kui me helistame ja küsime, kus nad on. Varem võisid nad pugeda selle taha, et on „isa juures“. Nüüd pole see enam samamoodi võimalik.
Õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed?
Kui „me peaksime laste pärast kokku jääma“ on tavaline refrään, mis sageli lahutuse puhul esile kerkib, siis „õnnelikud vanemad, õnnelikud lapsed“ on ehk sama tavaline vastuargument. Või teistpidi: kui meie täiskasvanutena ei ole oma