NÕOD

ESIMENE PEATÜKK

MILLY

Olen jälle õhtusöögile hiljaks jäämas, aga seekord pole see minu süü. Üks end naistest palju targemaks pidav mölakas takistab mind. „Mildred? See on ju mingi vanaema nimi. Aga isegi mitte lahe vanaema nimi.“ Ta ütleb seda sellise häälega, nagu ta oleks enda meelest jube vaimukas. Nagu mitte keegi poleks mu seitsme­teistkümne eluaasta jooksul märganud, et mu nimi ei kuulu just moodsate klassikaliste nimede hulka.

Sellise kommentaarini jõudmiseks peab olema Wall Streeti investeerimis­pankur, kellel on üle pea silutud juuksed ja väikeses sõrmes sõrmus.

Joon oma mullivee lõpuni. „Tegelikult mulle pandigi vanaema järgi nimi,“ lausun ma.

Olen vihmasel aprilliõhtul kell kuus ühes kesklinna liharestoranis ja annan endast parima, et pärast tööd happy hour’it nautima tulnud rahva sekka sulanduda. See on mäng, mida mu sõbrad ja mina mõnikord mängime: me käime restoranide baariosas, et mitte muretseda selle pärast, et meilt uksel dokumenti küsitakse. Me paneme selga kõige lihtsamad kleidid ja kasutame rohkem meiki. Me tellime mullivett 9

laimiga – „väikeses klaasis, palun, mul ei ole eriti janu“ – ja kulistame selle alla, kuni see on peaaegu otsas. Siis ootame ja vaatame, kas keegi tahab meile jooki välja teha.

Keegi tahab alati.

Sõrmusemees naeratab ja tema hambad peaaegu helendavad hämaras. Ta vist võtab rutiinset hammaste valgendamist väga tõsiselt. „Mulle see meeldib. Loob nii ilusa noore naisega päris suure kontrasti.“ Ta nihkub lähemale ja mu nina tabab pead valutama paneva vänge lõhnaõlipilve. „Sul on väga põnev välimus. Kust sa tuled?“ Uhh. See on pisut parem kui küsimus „Mis sa oled?“, mida minult mõnikord küsitakse, aga ikkagi vastik. „New Yorgist,“ vastan teravalt. „Sina?“ „Algselt, ma mõtlen,“ selgitab ta, ja ongi kõik. Mulle aitab. „New Yorgist,“ vastan ma ja tõusen baaripukilt püsti. Hea, et ta hakkas minuga vestlema alles siis, kui olin juba lahkumas, sest kokteili joomine enne õhtusööki ei olnud mul just kõige hiilgavam mõte. Taban teiselt poolt ruumi oma sõbranna Chloe pilgu ja lehvitan hüvastijätuks, aga enne kui jõuan ära minna, kallutab Sõrmusemees klaasi minu oma poole. „Kas tohib sulle veel ühe osta, mis iganes see on?“ „Ei, aitäh. Ma pean kellegagi kokku saama.“ Ta tõmbub tagasi, kulm kortsus. Väga kortsus. Nagu tal oleks Botoxi süstimine vahele jäänud. Tema põskede ääres ja silmaümbrustes on samuti sügavamad ja peenemad kortsud.

Ta on liiga vana, et mulle külge lüüa, ja seda isegi siis, kui ma oleksingi see üliõpilane, keda ma aeg-ajalt mängin. „Miks sa siis mu aega raiskad?“ mühatab ta, pilk juba üle mu õla rändamas.

Chloele meeldib happy hour’i mäng, sest tema sõnul on keskkoolipoisid lapsikud. Mis on tõsi. Aga mõnikord ma 10

arvan, et parem oleks mitte teada, kui palju hullemaks nad võivad veel minna. Õngitsen laimi joogist välja ja pigistan seda. Ma ei sihi talle just silma, aga olen ikkagi pisut pettunud, kui mahla talle ainult kraele pritsib. „Vabandust,“ ütlen magusalt, lastes laimil klaasi kukkuda ja asetades selle baariletile. „Tavaliselt ma ei vaevukski. Aga siin on nii hämar. Kui sa minu juurde tulid, arvasin alguses, et oled mu isa.“ Jajah. Minu isa on palju nägusam ja lisaks pole ta mingi pervo ka. Sõrmusemehe suu vajub ammuli, aga ma trügin tast mööda ja lähen uksest välja, enne kui ta jõuab vastata.

Restoran, kuhu lähen, asub teisel pool tänavat ning saali­ juhataja naeratab, kui uksest sisse astun. „Kas saan teid aidata?“ „Ma saan ühe inimesega õhtusöögiks kokku. Allisoniga.“ Tema pilk langeb ees olevale broneeringuraamatule ja tema silmade vahele tekib tilluke kurd. „Ma ei näe siin …“ „Story-Takahashi?“ pakun ma. Minu vanemate lahutus oli ebatavaliselt sõbralik ning seda tõendab kas või see, et ema kasutab endiselt mõlemat perekonnanime. „Noh, see on ju sinu nimi ikka,“ ütles ta neli aastat tagasi, kui lahutus viimaks jõustus. „Ja ma olen sellega harjunud.“ Kurd naise silmade vahel läheb sügavamaks. „Ma ei näe siin seda nime ka.“ „Äkki siis lihtsalt Story?“ pakun ma. „Nagu lugu raamatus.“ Naise laup tõmbub sirgeks. „Aa! Jah, ongi olemas. Siit­ kaudu, palun.“ Ta haarab kaks menüüd ja laveerib valgete linadega laudade vahel, kuni jõuame nurgalaua juurde. Selle kõrval on peegelsein ja ühel pool lauda istuv naine rüüpab valget veini, piieldes samal

11

ajal vargsi enda peegelpilti ja siludes oma tumedas krunnis lahtisi juuksekarvu, mida ainult tema näeb.

Prantsatan tema vastas olevale toolile, samal ajal kui saali­ juhataja asetab meie ette hiiglaslikud punast värvi menüüd. „Nii et täna õhtul siis oled Story?“ küsin ma.

Ema ootab vastusega, kuni saalijuhataja on lahkunud. „Mul polnud tuju end korrata,“ ohkab ta ja ma kergitan kulmu.

Ema tõstab tavaliselt mässu igaühe vastu, kes teeb näo, nagu ta ei saaks aru, kuidas isa Jaapani perekonnanime kirjutada. „Miks?“ küsin ma, kuigi tean, et ta ei ütle mulle. Kõigepealt tuleb Milly kritiseerimisega ühele poole saada.

Ta asetab klaasi lauale, pannes kümmekond kuldset käevõru oma randmel kõlisema. Minu ema on ühe ehtefirma avalike suhete osakonna asejuht ja hooaja kõige nõutumate toodete kandmine on üks tööga kaasnevatest hüvedest. Ta silmitseb mind ning hindab mu tavalisest tugevamat meiki ja tumesinist kleiti. „Kust sa tuled, et end niimoodi üles oled löönud?“ Teiselt poolt tänavat baarist. „Käisin Chloega ühel galeriiüritusel,“ valetan ma. Chloe emal on linna põhjaosas kunstigalerii ja meie sõbrad veedavad seal palju aega. Väidetavalt.

Ema võtab uuesti klaasi kätte. Rüüpab veini, heidab pilgu vilksamisi peegli poole ja patsutab oma juukseid. Lahtisena langevad need tumedate lainetena seljale, aga nagu talle meeldib öelda, muutus rasedusega nende tekstuur siledast karedaks.

Olen üsna kindel, et ta pole seda mulle kunagi andestanud. „Arvasin, et sa õpid eksamiteks.“ „Õppisingi. Enne.“ Tema sõrmenukid lähevad klaasi ümber valgeks ja ma ootan, et ta selle välja ütleks. Milly, sa ei saa üheteistkümnendat klassi lõpetada madalama keskmisega kui neli. Sa kõigud 12

kesk­pärasuse piiril ning sinu isa ja mina oleme liiga palju sinusse investeerinud, et sa sellise võimaluse raisku laseksid.

Kui oleksin natukenegi musikaalne, looksin ema lemmik­ ähvarduse auks bändi nimega Keskpärasuse Piiril. Olen sellesama kõne eri versioone kolm aastat kuulama pidanud. Prescotti akadeemia tulistab Ivy League’i ülikooli tudengeid välja nagu mingi sinivereliste vabrik, ja see, et mina olen klassi pingereas alati kindlalt tagumises otsas, on mu ema kirstunael.

Kuid loengut ei järgne. Ema sirutab vaba käe välja ja patsutab minu oma. Jäigalt, nagu ta oleks marionett, kellel on algajast nukujuht. „Noh, sa näed väga ilus välja.“ Võtan hoobilt kaitsehoiaku. See, et ema tahtis minuga koos õhtustada, on juba piisavalt kummaline, aga ta ei tee mulle kunagi komplimente. Ega puuduta mind. See kõik tundub äkitselt nagu mingi ette lavastatud asi, et rääkida mulle midagi, mida ma kuulda ei taha. „Kas sa oled haige?“ prahvatan välja. „Või paps?“ Ta pilgutab silmi ja tõmbab käe ära. „Mis? Ei! Miks sa midagi sellist küsid?“ „Miks siis …“ Katkestan lause, kui naeratav kelner laua juurde ilmub ja meie veeklaasid hõbedasest kannust täis valab. „Kuidas teil täna õhtul läheb, daamid? Kas võin teile tutvustada eripakkumisi?“ Uurin ema vargsi üle menüü, kui kelner eripakkumised ette vuristab. Ema on selgelt pinges, pigistab oma peaaegu tühja veiniklaasi endiselt pihku, aga mõistan nüüd, et ma eksisin, oodates halbu uudiseid. Tema tumesinised silmad säravad ja suunurgad on peaaegu ülespoole. Ta ootab midagi, mitte ei pelga seda. Püüan ette kujutada, mis veel võiks mu ema õnnelikuks teha – peale selle, et ma lõpetan Prescotti akadeemia imekombel puhaste viitega ja lennu parimana.

13

Raha. Muu ei saa see olla. Ema elu keerleb selle ümber – või täpsemalt selle ümber, et seda pole piisavalt palju. Mu mõlemal vanemal on hea töökoht ja kuigi isa on uuesti abiellunud, on ta alati heldelt lapsetoetust maksnud. Tema uus naine Surya on kurja kasuema vastand igas mõttes, kaasa arvatud rahaasjades. Ta pole kunagi ema peale pahane olnud nende suurte tšekkide pärast, mida isa talle iga kuu saadab.

Aga heast ei piisa, kui sa püüad Manhattaniga sammu pidada. Ja see pole ka see, millega ema on üles kasvanud.

Otsustan, et ta sai ilmselt ametikõrgendust. Nii kindlasti juhtuski. Mis on suurepärane uudis, ainult et nüüd hakkab ta mulle meelde tuletama, et ta sai selle koha suure vaevaga ning oi, muide, miks mina ei võiks põhimõtteliselt kõiges natuke rohkem vaeva näha. „Ma võtan Caesari salati kanaga. Anšoovisteta, kaste pange eraldi,“ lausub ema, ulatades menüü kelnerile tagasi, talle päriselt otsa vaatamata. „Ja veel üks klaas Langlois-Chateau’d, palun.“ „Väga hästi. Ja noorele daamile?“ „Ma võtan ribeye-steigi, pooltoore, ja ühe suure küpsetatud kartuli,“ ütlen kelnerile. Võin sellest olukorrast vähemalt korraliku kõhutäiega minema jalutada.

Kui kelner lahkub, joob ema veiniklaasi tühjaks ja mina kulistan vett. Mu põis on baaris joodud mulliveest juba täis ja kavatsen just tualetti minna, kui ema ütleb: „Ma sain täna ühe äärmiselt huvitava kirja.“ Siit see tuleb. „Jah?“ Ma ootan, aga kui ta ei jätka, uurin ise: „Kellegilt tuttavalt?“ „Kelleltki,“ parandab ta automaatselt. Tema sõrmed silitavad klaasipõhja, samal ajal kui huuled kaarduvad veel veidike. „Sinu vanaemalt.“ 14

Vaatan talle silmi pilgutades otsa. „Babalt?“ Mul pole aimugi, miks selle pärast asja nii põnevaks ajada. Jah, vanaema ei võta emaga just sageli ühendust, aga see pole ka midagi ennekuulmatut. Baba on sedasorti inimene, kellele meeldib edastada loetud artikleid inimestele, keda need võiksid huvitada, ja ta saadab neid emale pärast lahutust ikka edasi. „Ei. Sinu teiselt vanaemalt.“ „Mis?“ Nüüd olen ma tõeliselt segaduses. „Sa said kirja …

Mildredilt?“ Mul ei ole emapoolsele vanaemale hüüdnime. Ta ei ole minu jaoks vanaema ega Mammu ega Nänni ega mitte midagi, sest ma ei ole temaga kunagi kohtunud. „Jah.“ Kelner naaseb ema veiniga ja too võtab sellest pika tänuliku sõõmu. Mina istun vaikides, suutmata lõpuni mõista, mida ta mulle just nüüdsama rääkis. Minu emapoolne vanaema on kusagil taamal terendanud kogu mu lapsepõlve, aga pigem kui muinasjututegelane, mitte päris inimene: rikas lesknaine, kelle abikaasa Abraham Story vana-vana-ja-nii-edasi-isa tuli Mayfloweril Ameerikasse. Minu esivanemad on põnevamad kui ükskõik milline ajalooõpik: perekond teenis vaalapüügiga varanduse, kaotas sellest enamiku raudteeaktsiatega hangeldades ja lõpuks ostis ülejäänu eest kinnisvara ühel Massachusettsi ranniku lähedal asuval väikesel närusel saarel.

Gull Cove’i saar oli vähetuntud kunstnike ja hipide paradiis, enne kui Abraham Story tegi saarest selle, mis see on nüüd: koha, kus rikkad ja pooltuntud inimesed kulutavad pööraseid rahasummasid, teesklemaks, et nad pöörduvad tagasi looduse rüppe.

Minu ema ja tema kolm venda kasvasid üles hiigelsuures mereäärses majas, mille nimi on Catmint House, ratsutades 15

ja käies peenetel pidudel, nagu nad oleksid Gull Cove’i saare printsess ja printsid. Meie korteris on kaminasimsil foto emast, kui ta on kaheksateist ja astub parajasti välja limusiinist, olles teel suvegalale, mida tema vanemad igal aastal oma kuurordis korraldasid. Tema juuksed on kuhjatud pealaele, tal on seljas valge ballikleit ja kaelas imekaunis pisarakujulise teemandiga kaelakee. Mildred kinkis selle kaelakee mu emale, kui too sai seitseteist, ja vanasti ma mõtlesin ikka, et ema annab selle edasi mulle, kui ma saan sama vanaks.

Seda ei juhtunud. Kuigi ema ise ei kanna seda kunagi.

Mu vanaisa suri, kui ema käis keskkooli lõpuklassis. Kaks aastat hiljem ütles Mildred kõikidest oma lastest lahti. Ta lõikas läbi kõik suhted, nii rahalises kui ka isiklikus mõttes, andmata ühtegi selgitust peale ühe lause kirjas, mille ta saatis kaks nädalat enne jõule oma advokaadi, Donald Camdeni nimelise mehe kaudu, kes oli ema ja tema vendi tundnud kogu nende elu: Küll te ise teate, mis te tegite.

Ema on alati raiunud, et tal pole aimugi, mida Mildred sellega öelda tahtis. „Me olime neljakesi vist … isekaks muutunud,“ ütles ta mulle ikka. „Olime siis kõik juba kolledžis, alustamas oma elu. Ema tundis end üksikuna, sest isa ei olnud enam, ja anus kogu aeg, et me tuleksime külla. Aga meie ei tahtnud minna.“ Ta ütlebki oma vanemate kohta ema ja isa, nagu mõni Victoria-aegse romaani peategelanna. „Tol aastal ei käinud meist keegi tänupüha ajal kodus. Olime kõik teisi plaane teinud. Ta oli maruvihane, aga …“ Ema näole tekkis siis alati mõtlik, eemalviibiv ilme. „See on nii väike asi. Kindlasti mitte andestamatu.“ Kui Abraham Story poleks emale ja tema vendadele koolifonde loonud, ei oleks nad ehk kolledžit lõpetanud. Aga olles seda teinud, pidid nad ise hakkama saama. Alguses püüdsid 16

nad regulaarselt Mildrediga ühendust saada. Nad pommitasid Donald Camdenit, kelle ainuke vastus oli mõni harv e-kiri, milles ta kordas Mildredi otsust. Nad saatsid emale kutseid oma pulma ja andsid teada, kui neile sündisid lapsed. Nad käisid isegi kordamööda Gull Cove’i saarel, kus mu vanaema endiselt elab, kuid too ei kohtunud ega vestelnud nendega kunagi. Kunagi kujutasin ette, et ühel päeval astub vanaema meie korterisse, ise mattunud teemantidesse ja karusnahka, ning teatab, et ta tuli mulle, oma nimekaimule, järele. Seejärel viiks ta mind mänguasjapoodi, laseks mul osta kõike, mida tahan, ning siis annaks mulle kotitäie raha, et ma selle koju vanematele viiksin.

Olen üsna kindel, et mu emal oli sarnane fantaasia. Miks muidu koormata kahekümne esimese sajandi tütarlast sellise nimega nagu Mildred? Aga mu vanaema vältis Donald Camdeni abiga oma lapsi igal sammul. Lõpuks nad enam ei püüdnudki.

Ema vaatab mulle ootavalt otsa ja ma mõistan, et ta ootab vastust. „Sa said kirja Mildredilt?“ küsin ma.

Ta noogutab, seejärel köhatab, enne kui vastab. „Nojah.

Täpsemalt öeldes sina said.“ „Mina?“ Mu sõnavara on paari viimase minutiga peaaegu olematuks kahanenud. „Ümbrik oli adresseeritud mulle, aga kiri oli sulle.“ Mu pähe kerkib kümne aasta tagune vaatepilt: mina oma kaua kadunud olnud vanaemaga pehmeid mänguloomi korvi kuhjamas, ise riides nii, nagu hakkaksime ooperisse minema.

Tiaaradega ja puha. Lükkan selle mõtte kõrvale ja otsin sõnu. „On ta … Kas ta … Miks?“ Ema pistab käe kotti ja tõmbab välja ümbriku, seejärel lükkab selle üle laua minu poole. „Äkki sa peaksid seda lihtsalt lugema.“ 17

Avan ümbriku ja tõmban välja kokku murtud tugeva kreemika paberi, mis lõhnab kergelt sirelite järele. Selle ülemises servas on initsiaalid MMS – Mildred Margaret Story. Meie nimed on peaaegu täpselt ühesugused, ainult et minu nime lõpus on Takahashi. Lühikesed lõigud on kirjutatud arvutiga ning nende all on kokku surutud, ämblikku meenutav allkiri.

Armas Milly!

Me ei ole muidugimõista mitte kunagi kohtunud.

Põhjused on keerulised, aga aastate möödudes muutuvad need vähem tähtsaks, kui need kunagi olid. Sa oled astumas täiskasvanuellu ja ma olen tabanud end soovilt sind tundma õppida.

Mulle kuulub koht nimega Gull Cove Resort, mis asub Gull Cove’i saarel. Tahan kutsuda sinu ja su onulapsed, Jonah’ ja Aubrey, suveks siia kuurordisse elama ja töötama. Teie vanemad töötasid teismelistena seal ning see keskkond oli nende jaoks nii stimuleeriv kui ka rikastav.

Olen kindel, et sina ja su nõod lõikaksite Gull Cove Resortis veedetud suvest samasugust kasu. Ja kuna mu tervis ei ole piisavalt hea, et pikemat aega külalisi võõrustada, annaks see mulle võimaluse teid tundma õppida.

Loodan, et võtad mu kutse vastu. Kuurordi suve­ töötajate koordinaator Edward Franklin tegeleb vajalike reisi- ja logistikaküsimustega ning temaga saad ühendust võtta kirjale lisatud e-posti aadressi kaudu.

Siiralt Mildred Story

18

Loen kirja kaks korda, siis murran paberi taas kokku ja asetan selle lauale. Ma ei tõsta silmi, kuid tunnen endal ema pilku; ta ootab, et ma midagi ütleksin. Nüüd pean kohe väga pissile minema, aga mul tuleb kurgupitsitust veel vett juues leevendada, enne kui saan endast sõnu välja prahvatada. „Kas see jamps on tõsiseltvõetav?“ Mida tahes ema mind ütlevat arvas, seda igatahes mitte. „Kuidas palun?“ „Kas ma saan õigesti aru,“ lausun ma, põsed hõõgumas, kui kirja tagasi ümbrikusse topin. „Naine, kellega ma pole kunagi kohtunud – kes lõikas su tagasi vaatamata oma elust, kes ei ole viimase kahekümne nelja aasta jooksul käinud su pulmas ega minu ristimisel ega ühelgi teisel selle perekonnaga seotud sündmusel, kes ei ole helistanud, e-kirju saatnud ega muidu kirjutanud enne kui, oi, nüüdsama, viis minutit tagasi –, seesama naine tahab, et ma tuleksin tema hotelli tööle?“ „Minu meelest ei vaata sa asjale õige nurga alt, Milly.“ Mu hääl muutub peaaegu kriiskavaks. „Kuidas ma siis pean sellele vaatama?“ „Kuss,“ sisistab ema, pilk ruumis ringi hüppamas. Kui on midagi, mida ta vihkab, siis see on stseeni korraldamine. „Mõte sellest kui võimalusest.“ „Mis võimalusest?“ küsin ma. Ta kõhkleb, keerutades oma sõrmust – mis pole ligilähedanegi tollele rabavalt ilusale viie­ karaadise smaragdiga ehtele, mida olen vanadel fotodel vanaema sõrmes näinud –, ning saan äkitselt aru. „Oota – ära vasta. See on vale küsimus. Õige on vist öelda „võimalusest kellegile“.“ „Kellelegi,“ sõnab ema. Ta ei suuda end tõesti tagasi hoida. „Sa arvad, et see annab sulle võimaluse tema silmis taas heasse kirja saada, eks ole? Et taaspärandatud saada.“ 19

„See ei ole päris sõna.“ „Issand, mamps, äkki aitab juba? Minu grammatika ei ole praegu üldse küsimus!“ „Anna andeks,“ sõnab ema ja see üllatab mind nii väga, et ma ei hakkagi vahutama, nagu plaanisin. Tema silmad säravad endiselt, aga nüüd on need ka vesised. „Lihtsalt … see on mu ema, Milly. Ma olen aastaid oodanud, et temalt midagi kuulda.

Ma ei tea, miks nüüd või miks sina või miks see, aga ta võttis lõpuks ometi ühendust. Kui me pakkumist vastu ei võta, siis me ei pruugi teist võimalust saada.“ „Mis võimalust?“ „Teda uuesti tundma õppida.“ Mul on keelel lause „Keda kotib?“, aga neelan selle alla.

Kavatsesin selle järel öelda: „Me oleme kogu selle aja temata kenasti hakkama saanud“, aga see ei oleks tõsi. Me ei saa kenasti hakkama.

Mu ema elab Mildred Story kujulise musta augu veerel ja nii on see olnud kogu mu elu. See on teinud temast inimese, kes hoiab kõiki endast eemal – isegi mu isa, keda, nagu ma tean, armastas ta nii palju, kui ta üldse on võimeline kedagi armastama. Kui ma väike olin, jälgisin neid koos ja soovisin endale midagi niisama täiuslikku. Aga kui sain vanemaks, hakkasin märkama, kuidas ema lükkab isa väikeste žestidega eemale.

Kuidas ta tõmbus kallistuste peale jäigaks, kasutas tööd ettekäändena, et tulla alles siis, kui olime juba magama läinud, ja jättis perekondlikele väljasõitudele tulemata migreenihoogude tõttu, mis teda töö juures kunagi ei häirinud. Lõpuks muutus jahedus ja suletus absoluutselt kõige kritiseerimiseks, mida isa ütles või tegi. Selleni välja, et lõpuks palus ta isal lahkuda.

Nüüd kui isa enam pole, teeb ta sedasama minuga.

20

Joonistan veeklaasil olevale kondensatsioonile küsimärgi. „Sa tahad, et ma läheksin terveks suveks ära?“ küsin ma. „See meeldiks sulle väga, Milly.“ Kui ma turtsatan, lisab ta: „Ei, päriselt. See on imeilus kuurort ja noored kandideerivad igalt poolt sinna tööle. Konkurss on tegelikult väga tihe.

Töötajate ruumid on ilusad, sa saad täieliku juurdepääsu igale poole – see on nagu puhkus.“ „Puhkus, kus ma olen oma vanaema töötaja.“ „Sa oled koos oma nõbudega.“ „Ma ei tunnegi oma nõbusid.“ Aubreyt pole ma näinud sellest ajast peale, kui onu Adami pere kolis Oregoni – olime siis viieaastased. Jonah elab Rhode Islandil, mis ei ole eriti kaugel, aga minu ema ja tema isa ei suhtle eriti. Viimati saime kõik kokku onu Andersi sünnipäeval, kui ma olin kaheksaaastane. Mäletan Jonah’ kohta ainult kahte asja: esiteks seda, et ta virutas mulle plastist pesapallikurikaga vastu pead ja tundus pettuvat, kui ma ei hakanud nutma. Ja teiseks seda, et ta läks paiste nagu õhupall, kui ta sõi ühte suupistet, mille vastu ta oli allergiline, kuigi tema ema hoiatas teda, et ta sellest eemale hoiaks. „Sa saaksid neid tundma õppida. Te olete kõik ühe­­vanused ja kellelgi teist pole vendi ega õdesid. Oleks tore, kui te oleksite lähedasemad.“ „Nagu sina oled lähedane onu Adami, onu Andersi ja onu Archeriga? Te ju vaevu räägite üksteisega! Mul pole oma nõbudega mitte midagi ühist.“ Lükkan ümbriku tagasi tema poole. „Ma ei tee seda. Ma ei ole mingi koer, kes jookseb kohale, sest tema mind kutsub. Ja ma ei taha kogu suve ära olla.“ Ema hakkab jälle sõrmust keerutama. „Arvasingi, et sa võid nii öelda. Ja ma mõistan, et seda on palju palutud. Nii 21

et ma tahan sulle midagi vastutasuks anda.“ Tema käsi liigub musta värvi kleidi taustal särava jämeda kuldketi juurde. „Tean, kui väga sulle on mu teemandiga kaelakee meeldinud. Mis siis, kui ma selle tänutäheks sulle annaksin?“ Ajan end rohkem sirgu, kujutades juba ette, kuidas kaelakee mu kurgu all sätendab. Olen sellest aastaid unistanud. Aga arvasin, et see oleks kingitus – mitte altkäemaks. „Miks sa seda mulle lihtsalt sellepärast ei anna, et ma olen sinu tütar?“ Olen sellele alati mõelnud, aga pole kunagi julgenud küsida. Võib-olla sellepärast, et kardan, et vastus on sama, mis ta andis isale, mitte sõnadega, vaid tegudega: Sa ei ole piisavalt hea. „See on perekonnareliikvia,“ ütleb ema, nagu see ei tõestakski, et mul on õigus. Kortsutan kulmu, kui ta asetab ühe hoolitsetud käe ümbriku servale. Ta just ei lükka seda. Lihtsalt koputab sellele. „Ma arvasin alati, et kingin kaelakee sulle, kui sa saad kakskümmend üks, aga kui sa veedad suve minu kodusaarel … noh, siis tundub lihtsalt õige seda varem teha.“ Ohkan vaikselt, võtan ümbriku ja keerutan seda käes, samal ajal kui ema rüüpab veini, oodates rahulikult mu järel.

Ma ei ole kindel, kumb on frustreerivam: kas see, et ema püüab mind ära osta, et töötaksin terve suve vanaema heaks, keda ma pole kunagi kohanud, või see, et see läheb tal täiega läbi.