Issuu

Valgustuse valu

ja

XXI sajandi väärtused

Saateks

Sellel raamatul on õnn ilmuda eesti raamatu 500. juubeliaastal. Pooltuhat aastat on pikk aeg, ja toona oskas vaevalt keegi ette kujutada, milliseks kujuneb eestikeelse kirjasõna tulevik, milliseks Eesti ja maarahva ajalugu. Samavähe suudab keegi praegu ette kujutada, milliseks kujunevad eesti keelele, kultuurile ja rahvusele järgmised 500 aastat, isegi järgmist 50 aastat on võimatu ennustada.

„Valgustuse valu“ vaatab linnulennult tagasi kolmele viimasele sajandile ja analüüsib lähemalt arenguid, mis on aset leidnud Läänemaailmas pärast murrangulisi 1960ndaid. Need muutused on mõjutanud ka meid siin Eestis, kuid paarikümneaastase viivitusega, sest olime teisel pool raudset eesriiet. Mõningate ideede suhtes saime toona ka immuunsuse, mõningad pole lihtsalt jõudnud juurduda nii sügavale kui vanas Euroopas.

Kuid suures plaanis on ka eesti rahvas reformatsiooni ja valgustuse laps. Omakeelne rahvaharidus ja kirjasõna sündisid ja kasvasid tänu reformatsioonile ning selleks ajaks, kui Prantsusmaal giljotiin revolutsiooni lapsi õgis, oskas ligi kaks kolmandikku eestlastest juba lugeda (prantslastest tollal vähem kui pooled). Ilma Herderi ja rahvusluseta poleks meid praeguseks tõenäoliselt enam olemas ja ilma rahvaste enesemääramisõiguseta poleks meil oma riiki. Seega, valgustusele ja selle võrsetele oleme palju tänu võlgu. Kuid selle hinnana tuleb kannatada ka oma osa valgustuse valust.

„Valgustuse valus“ väljendatud mõtted on küpsenud umbes 15 aastat. Need on ridade vahel ja remarkidena olemas juba mu eelmises raamatus „Identiteedimärgid“ (2018), kuid väljendatud veel tagasihoidlikult ja kõhklevalt. Maailma vahepealne areng näitab, et Lääne sisemised vastuolud ei ole poliitiline pinnavirvendus, vaid midagi olemuslikku, mis tuleneb sellest, kuidas me oleme hakanud inimest ja ühiskonda ette kujutama ning milline inimene ja ühiskond tegelikult on.

Iga ühiskond, mille ettekujutus reaalsusest läheb tugevasti vastuollu reaalsuse enesega, peab selle vastuolu lahendama. Ja siin on vaid kaks võimalust – kas kriminaliseerida tõde või vabaneda pettekujutlusest. Kolmandat teed ei ole. Ma olen nooruses elanud ühiskonnas, mis valis esimese võimaluse. Ma ei tahaks seda veelkord kogeda, seda enam, et lõpuks pääseb tõde siiski võidule. See on ka põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin.

Ma ei arva, et mul on tingimata õigus. Maailm on piisavalt keerukas, et katsed seda seletada sageli ekslikuks osutuvad. Veelgi väiksem on tõenäosus ennustada õigesti tuleviku arenguid, sest mõnikord tulevad lahendused sealt, kust keegi neid oodata ei oska. 1898. aastal peeti New Yorgis suur rahvusvaheline konverents, et valmistuda suurlinnu ähvardava hobusesõnnikuuputuse vastu. Viisteist aastat hiljem olid autod ja elektritrammid selle mure olematuks muutnud. Keegi ei tea, milline on tulevik ja milline on lahendus, aga see ei tähenda, et neil teemadel oleks mõttetu arutada. Mingil moel kujundavad sellised arutelud ka tulevikku ennast, kuigi võib-olla mitte nii, nagu autorid seda ootavad või soovisid.

Teemad, mida „Valgustuse valu“ käsitleb, puudutavad tänapäeva Lääne tuumväärtusi. Neid väärtusi ei saa kritiseerida kerge

südamega. Mul on hea meel, et Postimees ja Postimehe Fond seisavad vaba mõttevahetuse eest, mis on andnud mulle julgust oma kunagised ridade vahel väljendatud mõtted lahti kirjutada. Vastutus oma sõnade ja väidete eest jääb muidugi üksnes mulle endale.

Tahan tänada Postimehe Fondi raamatugrandi eest, mis innustas mind viimase kahe aasta jooksul elama põhimõtte järgi „mitte päevagi ilma reata“. Ma tänan perekonda toetuse eest, et sain kirjutamisele pühenduda ja et minu ümber olid alati lapsed ja lapselapsed, kui vajasin tööle vaheldust. See raamat on pühendatud neile, kes hakkavad elama maailmas, mida praegu veel ei ole. Kui „Valgustuse valu“ mingil kõige hoomamatulgi viisil selle kujunemisse panustab, siis on seda rohkem, kui julgen soovida.

26. augustil 2025

Sissejuhatus

1972. aasta ajaloolisel visiidil Hiinasse arutles Ameerika president Richard Nixon Hiina peaminister Zhou Enlaiga lõunalauas revolutsioonide rolli üle ühiskonna arengus. Nixon küsis siis Enlailt, kuidas ta hindab Prantsuse revolutsiooni mõju, pidades silmas 1789. aasta Suurt Prantsuse revolutsiooni. Enlai vastas: „Seda on liiga vara öelda.“

Enlai vastus muutus hetkega legendiks, seda tõlgendati märgina Hiina eripärasest valitsemiskultuurist, mis kaalub sündmuste mõju pikas perspektiivis, samas kui Läänes vaatab poliitiline mõte tulevikku peamiselt valimisperioodipikkuste tsüklite kaupa. Kuid tõenäoliselt oli Enlai vastus lihtsalt väike möödarääkimine. Nagu Nixoni tõlk hiljem täpsustas, pidas Enlai vastates silmas 1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutuste mõju. Ja arvestades lühikest ajavahemikku, mis kohtumist neist sündmustest lahutas, võiski olla üliõpilasrahutuste mõju raske hinnata.

Käesolev raamat väidab, et tegelikult ei ole vahet, kumba revolutsiooni Enlai silmas pidas, sest 1789. aasta Prantsuse revolutsioon ja 1968. aasta üliõpilasrahutused on tegelikult ühe väga suure ja väga põhjapaneva revolutsiooni – valgustuse – erinevad etapid. See, mis 18. sajandil algas Prantsuse revolutsiooniga, arenes ja

kordas end paljudes järgmistes revolutsioonides, mis kõik püüdsid ikka ja jälle saavutada sedasama ideaali, mida Prantsuse revolutsioongi – muuta ühiskonda õiglasemaks ja paremaks ning luua valitsus, mis austaks võrdsust, vabadust ja vendlust.

Ja see revolutsioon ei lõppenud 1968. aasta üliõpilasrahutustega, vaid vastupidi, need rahutused juhatasid sisse täiesti uue peatüki valgustuse projektis. Nii et isegi kui Zhou Enlai oleks kommenteerinud üksnes üliõpilasrahutuste mõju Läänele, oleks see olnud samal ajal hinnang ka Prantsuse revolutsioonile, mille –nagu ka valgustuse – lõplik mõju ei olnud 1970ndatel veel selge. Nüüdseks on pilt selgem, ja selle üksikasjaline analüüs ongi käesoleva raamatu üks ülesannetest.

Valgustuse

küünal

Euroopa kultuur on alates valgustusajast olnud inimkonna arengu kõige jõulisem mootor. Tänu valgustusele arenesid teadused, ühiskond muutus vabamaks ning üksikisiku individuaalsus sai avaramad võimalused eneseväljenduseks ja arenguks. Toimus tehnoloogiline ja majanduslik revolutsioon, mille tulemusel on sadade miljonite inimeste elujärg muutunud paremaks. Uskumatu arengu on läbi teinud meditsiin, vähendades laste suremust ning pikendades keskmist eluiga ja tervena elatud aastaid kogu maailmas.

Valgustus heitis kõrvale religiooni dogmad ja seadis üksikisiku vabaduse kõrgemale ühiskonna kammitsatest. See vallandas enneolematu loovuse, mis võimaldas luua niihästi surematuid teoseid kui ka teha üha uusi teaduslikke avastusi. Valgustuse toodud vaimset ja moraalset vabadust nautis esialgu vaid ühiskonna loominguline ja poliitiline eliit, samas kui tavainimesed olid endiselt alalhoidlikud ning järgisid kristlikku moraali ja rituaale.

Kristlus oli Lääne ühiskondade kollektiivse tegutsemisvõime kütus, mis tagas tugevad perekonnad ja rahvastiku jõudsa kasvu. Kristlik haridus kasvatas vooruslikke isiksusi, kes olid valmis võtma riske ühiste eesmärkide saavutamiseks ning vajadusel ohverdama end ühiskonna nimel. Kristlus tagas ühiskonna sidususe ning avaliku ruumi turvalisuse. Kristlikule usaldusele ja hoolekandele rajati aja jooksul heaoluühiskonna institutsioonid, nagu tervisekaitse ja vanaduspensionid.

Nii toitis valgustuslik mõttevabadus end kristliku ühiskonna inimkapitalist, sealt ammutas see oma loova energia nagu küünlaleek küünlast. Ning kristliku ühiskonna energia suutis omakorda rakendada valgustusliku loomingu.

Kuid valgustuse sünnitatud vabameelsus hakkas murendama usku jumalasse ja kristluse õpetusse. Võrdsuse ja vabaduse ideede levides tundus ekspluateerimine ühiskonnas üha ebaõiglasem, samas kui kristliku halastuse kõrval õigustas kirik ka ühiskondlikku hierarhiat ja ebavõrdsust. Võrdsust ihalevad maailmaparandajad eesotsas Karl Marxiga sõnastasid unistuse, mis seadis end õiglase alternatiivina kristluse kõrvale.

Alates tekkest kuni käesoleva ajani on marksism osutunud erakordselt edukaks, levides üle maailma ja tuues kaasa revolutsioone, mis on korduvalt lammutanud olemasoleva, selleks et luua uut. Enamik revolutsioonilistest valgustusprojektidest, eeskätt aga see, mida rajati Nõukogude Liidus, ei osutunud majanduslikult ega ühiskondlikult edukaks, vaid lõppesid krahhi või sisemise reformiga, nagu Hiinas. Tänaseks on majanduslik marksism jätkusuutmatuna ilmselt lõplikult ajaloo prügikasti rännanud.

Küll aga osutus edukaks marksismi kriitiline edasiarendus postmodernismi kujul, mis samuti taotles valgustuse ideaale. See mõttevool keskendus kultuurilise domineerimise kaotamisele ning inimese vabastamisele ühiskondlike moraalinormide kammitsaist. Postmodernistid lammutasid 20. sajandi teisel poolel vaheda ja halastamatu kriitikaga kristliku moraalisüsteemi tõsiseltvõetavuse ja võõrandasid enamiku Lääne inimestest usust.

Kuid kristlikul moraalil püsis ühiskonna kolme alussamba –rahvuse, perekonna ja isiksuse – kestlikkus. Olles muutnud traditsioonilised väärtused ebausutavaks ja tühiseks, põletas valgustuse küünlaleek teda toitnud küünla 21. sajandi alguseks lõpuni. See oli hetk, mil senine maailmakord, milles Lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, jäi liikuma üksnes inertsist.

Pööret sümboliseeris rünnak kaksiktornidele 11. septembril 2001, vähem kui kümme aastat pärast seda, kui ameerika politoloog Francis Fukuyama oli avaldanud teose „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ (1992)1 ,

1 Eesti keeles: Kirjastus Tänapäev 2002, tlk Margus Enno, Tanel Saimre, Hille Saluäär, Hiie Tamm. – Toim

mille kohaselt on liberaalne demokraatia valitsemiskorrana maailmas oma absoluutset ülimuslikkust tõestanud. Nii jäi veel vaid oodata, kui see üha uutes ühiskondades võimule tuleb.

Ent nagu on näidanud 21. sajandi ajalugu, on areng olnud vastupidine. Demokraatia ei ole maailmas laienenud, vastupidi – tõusuteel on autoritaarsus. Lääne ühiskonnad on hädas massiimmigratsiooni ja sisemise maailmavaatelise lõhestumisega, rahvusvaheline autoriteet on kuhtumas. Uue maailmakorra piirjooned on ähmased, aga hirmutavad.

Nii on valgustusideed, andes Lääne ühiskonnale enneolematu arengukiirenduse, toiminud nagu doping, mis kasvatab küll hüppeliselt sooritusvõimet, kuid teeb seda organismi kurnamise hinnaga. Ja kuigi Lääne saavutustest on võitnud kogu inimkond, ei ole selge, kas Lääs ise suudab oma pingutusest taastuda.

Meie sajandi väärtused

Toonased teadlased sõnastasid valgustuse ideaalid – vabadus, võrdsus ja vendlus – oma veendumuste ja parima teadmise põhjal. Need on jäänud Lääne ühiskonna põhiväärtusteks tänaseni. Paraku on teadus vahepeal arenenud, mistõttu teesi, et kõik inimesed on sündinud võrdsena, ei saa enam võtta sõna-sõnalt. Inimesed võivad olla sündides võrdsed väärikuselt, kuid ei jää oma elu jooksul võrdseks isegi selles – mõnedest kasvavad heategijad, kes pühendavad kogu elu inimkonna hüvangule, saates korda suuri või väikesi heategusid, mõnedest saavad kõige hirmsamad kurjategijad, kes lastakse tabamise korral maha ilma igasuguse kohtumõistmiseta.

Valgustusaja filosoofid, nagu Jean-Jacques Rousseau, uskusid, et inimene on oma olemuselt hea. Kui temast saab kurjategija, siis on põhjuseks rasked ühiskondlikud olud, mis inimeses sünnipärase headuse hävitavad. Kuid ka seda teesi ei saa võtta absoluutsena. Inimesed võivad olla võrdsed seaduse ees, kuid kindlasti ei ole nad võrdsed võimetelt, kalduvustelt ega isiksusetüübilt, mis on suures osas pärilikud. Seetõttu ei ole samasugused ka nende elukäigud ega võrdne nende osa ühiskonnas.

Eriti selgeks sai see 20. sajandil pärast intelligentsustestide kasutuselevõttu. Need ei toonud halastamatult esile üksnes erinevusi inimeste võimetes, vaid ka erinevusi rasside ja rahvaste

keskmistes näitajates. Eelmise sajandi teisel poolel pühendasid ühiskonnateadlased palju argumente ja energiat sellele, et ebavõrdsusele viitavaid tulemusi vaidlustada ja vaigistada, ning pikalt on see ka korda läinud. Inimeste olemuslikule ebavõrdsusele osutanud uurijaid on marginaliseeritud, või kui on olnud tegu väga silmapaistvate teadlastega, siis on hävitatud kogu nende renomee. Kuid üha raskemaks on muutunud varjata tõsiasju, iseäranis populatsioonigeneetika tekke järel, mis on loodusteadusliku halastamatusega hakanud esile tooma erinevaid geenikombinatsioone, mis mõjutavad isiksuseomadusi, võimeid ja intelligentsust. Ühtlasi on uuringud näidanud, et inimese pärilikke omadusi on kasvatuse ja keskkonna mõjul võimalik mõjutada vaid piiratud ulatuses. See tulemus seab kahtluse alla usu, et inimestevaheline ebavõrdsus on tingitud ainult keskkonnateguritest ning hariduse ja nügimisega on võimalik võrdsus taastada. Kuid kogu valgustuslik utoopia põhineb just sellel eeldusel – kui loome võimalikult võrdsed keskkonna- ja kasvutingimused, kõrvaldame iganenud eelarvamustest jäänud klaaslaed, siis õnnestub inimestevaheline ebavõrdsus ühiskonnast välja juurida. See ei ole süütu eeldus –selle veendumuse otsene järeldus on, et kui maailmas on ikka veel ebavõrdsust, siis tähendab, et selle kõrvaldamiseks ei ole tehtud piisavalt ning vaja on veelgi tugevamini nügida, veelgi jõulisemalt võrdsustada. Totalitarismi juurikas on peidus just seal.

Idee kõigi võrdsusest on vastuolus tegelikkusega, kuid see tõdemus on karmim, kui enamik inimesi suudaks omaks võtta. Liiga kaua on hirmutatud, et kui tunnistada inimeste olemuslikku ebavõrdsust, tähendaks see avada uks rassismile, millest on ainult üks samm fašismi ja natsismini, mille õudusi on maailm juba kogenud. Ebavõrdsuse tunnistamine tähendaks hüljata liberaalse demokraatia ideaalid ja kaotada moraalne pale ühiskonnana. Sellele järgneks vähemuste ennekuulmatu tagakiusamine ja mitmekultuurilise ühiskonna paiskumine etnilise vägivalla kaosesse.

Kuid paraku ei ole Läänel valikut. Kui 1970ndatel ei paistnud valgustuse olemuslikud probleemid veel silma, mistõttu Zhou Enlai vastus Nixonile võis kajastada skeptilist ettevaatlikkust, siis tänaseks ei ole mingit kahtlust. Lääs on sügavas kriisis. Ent sugugi kõik ei suuda mõista või endale tunnistada, mis on selle tegelik põhjus.

Tänaseks on valgustuse küünlaleek teda

Tänaseks on valgustuse küünlaleek

toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud ning valgustusele rajatud maailmakord, milles

toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud

ning valgustusele rajatud maailmakord, milles lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist. Eurooplased on silmitsi karmi

lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist. Eurooplased on silmitsi karmi valikuga: „Kas hüljake oma kallid väärtused või –iseennast!“

valikuga: „Kas hüljake oma kallid väärtused või –iseennast!“

Olen veendunud, et see raamat ei jäta kindlasti ühtegi lugejat ükskõikseks. Voltaire’i parafraseerides: kuigi ma ei pruugi ehk kõiges autoriga nõustuda, toetan iga mõtleva inimese õigust argumenteeritult ja tasakaalukalt oma arvamust avaldada.

Marju Kõivupuu kultuuriloolane ja folklorist

Kõik voolab, muutub ja areneb, vahel päris ootamatus suunas.

Juhtub, et altruismist kasvab välja türannia ja kõige paremad kavatsused moonduvad iseenda vastandiks. Ühest sellisest kolossaalsete mõõtmetega protsessist Läänemaailmas Ehala raamat jutustabki, tehes seda harivalt, mõtlemapanevalt ja kaasahaaravalt.

Raamat kõigile, keda tõeliselt huvitab, kuhu maailm teel on – ja meie ühes sellega.

Lauri Vahtre ajaloolane

Martin Ehala