Anna Maria Tammesaar
OSKARI KUUES AJAREIS
2. osa
lasteraamat.eu
Raamatu väljaandmist toetas
Tartu Kultuurkapital
Oskar purjetab ümber ilma. Oskari kuues ajareis. 2. osa
Kirjutanud A. M. Tammesaar
Illustratsioonid Derby Taimela ja Chat GPT, Wikimedia Commons
Kujundanud ja küljendanud Margit Toovere
Kirjastanud Lasteraamat 2025 lasteraamat.eu
Otto von Kotzebue „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ ilmus kirjastuse Eesti Raamat väljaandena sarjas „Maailm ja mõnda“
Tallinnas 1978 Ülo Kurvitsa tõlkes.
ISBN
Trükis (pehmed kaaned): 978-9908-9727-0-1
Võrguväljaanne (e-pub): 978-9908-9727-1-8
1. Kohtumine inimsööjatega
„Kõik Lõunamere saared on suuremal või vähemal määral ümbritsetud korallriffidest, mis moodustavad turvalisi sadamaid,“ nentis Predprijatije põskhabemega kapten Otto von Kotzebue hommikusöögilauas. „Seepärast on märkimisväärne, et need töökad loomakesed pole midagi teinud Navigaatorisaarte heaks.“
Asjatult oli kõikidest randadest otsitud fregatile turvalist sadamat. Ainus, mida leida võis, oli arvatavasti Maouna saarel: seal oli põhjatipus sügavale maa sisse ulatuv, kuid lahtine laht. Tapatalgute laht (inglise keeles Massacre Bay).
Maa ise pakkus üpris sõbralikku vaatepilti. Randa palistasid kookospalmid ja sisemaal vohas lopsakas taimestik, kuid miski ei reetnud, et saarel elatakse. Ei tõusnud ükski suitsusammas ning polnud näha ühtki kanuud. See oli seda tähelepanuväärsem, et La Pérouse’i laevu ümbritses, niipea kui pärismaalased neid märkasid, mitusada kanuud, millel oli ohtralt
toiduaineid. Lõpuks sõudis Predprijatije poole väike kanuu, mis kandis kolme meest. Kapten käskis laeva triivima jätta ja andis tulijatele märku, et nood võivad pardale ronida. Ainult üks astus mööda küljetreppi nii kõrgele üles, et võis pilgu üle teki heita.
Mees kinkis kaptenile paar kookospähklit, muud neil kaasas polnud. Kapten kinkis mehele tüki rauda, mille too tänu märgiks vastu oma otsaesist surus. Siis kummardas ta natuke pead.
Laevapere piidles toimuvat. Saareelanik uuris umbusklike luuravate pilkudega tervet tekki, sõnakestki rääkimata. Siis aga hakkas korraga ägedat kõnet pidama, seejuures üha enam hoogu sattudes ja raevukate žestidega kord laeva poole, siis varsti jälle maa suunas osutades. Tema jututulv oleks vististi veel kaua jätkunud, kui ta tähelepanu poleks endale tõmmanud hulk kanuusid, mis nüüd laeva poole sõudsid. Varsti oldi ümbritsetud mõrtsukate järeltulijatest, võib-olla ka mõnest mõrtsukast endast.
Alul näis saabuv metsik jõuk pelglik olevat, kuid pärast seda, kui kõnemees nendega rääkinud oli, muutusid saareelanikud nii läbematuks ja jultunuks, nagu oleks neil plaanis laevale tormi joosta.
Olukord oli pinev. Relvastatud madrused seisid ümberringi, et ebameeldivat külastust tagasi tõrjuda. Kapten andis range käsu, et kellelegi viga teha ei tohi. Poisid kupatati kajutisse ja nad piilusid toimuvat aknast.
Üksikutel oli juba korda läinud laevale ronida ja nad klammerdusid mõlema käega esimese ettejuhtuva eseme külge. Läks vaja mitme tugeva madruse ühist pingutust, et külalised lahti rebida ja üle parda visata.
