Ringmajandus demo by Rahva Raamat

Sissejuhatus

Igal ajastul on oma muinasjutud. Meie esivanemad unistasid vaeslapse käsikivist, et jahurokk kodus kunagi ei lõpeks, ja põrgulistega kotist, et pahale mõisnikule korralik nahatäis anda. Tänapäeva muinaslood räägivad aga säästvast arengust, süsinikuneutraalsusest ja ringmajandusest; kõigis nendes saaksime oma raiskavat tootmist ja tarbimispidu lõpmatult jätkata.

Ringmajanduse l’idée principale on väga lihtne: teeme mingist materjalist midagi, kasutame seda mõnda aega ja muudame ta algseks materjaliks tagasi – millest saab siis uuesti enamasti mittevajalikku kaupa toota. Paraku aga kehtivad ka siin termodünaamika seadused: taaskäitlemise protsessis saame tagasi vähem ja kehvemat materjali ning kogu protsess nõuab suurel hulgal energiat.

Kõigepealt, ükski süsteem ei taga jäätmete täiemahulist jõudmist ümbertöötlemisele. Kolmekümne- kuni viiekümneprotsendilist taaskäitlust (nagu see on näiteks alumiiniumist õllepurkide või vanaraua puhul) loetakse juba päris heaks; suurema osa metallide puhul jääb see number kindlasti ühekohaliseks.

Põhjusi on siin kolm: kõigepealt see, et inimesed ei viitsi ja ei saa paratamatult kogu prügi sorteeritud, sest sellele kuluks suurem osa elust. Teiseks, loomulik kulumine: teatud osa kasutatavatest toodetest muutub tolmuks, kildudeks, mikroplastiks jne. Ning kolmandaks põhjuseks on hajumine: tänapäeva tooted koosnevad väga erinevatest komponentidest ja kui spordikinga tallas on vilkuv elektroonikalülitus, ei suuda keegi seda väljavisatud tossust eraldada ning saata töötlemiseks koos elektroonikajäätmetega. Ka näiteks autos on lõpmatul hulgal igasuguseid lüliteid, andureid jne jne, mis paratamatult satuvad vanaraua hulka.

Ja siit tuleneb ka uus probleem: tooraine kvaliteedi langus saastumise tõttu. Auto mootoris on kasutatud kõikvõimalikke kalleid terasesulameid, millest igaüks sisaldab erinevaid legeerivaid metalle. Vanarauas lähevad need kõik ühte katlasse, lisanduvad saasteained ja toorme kvaliteeti halvendavad metallid. Tulemuseks on see, et saadav teras ei kõlba enam kindlasti uue auto tegemiseks, vaid läheb üldiselt ehitusraua tooraineks.

Sama juhtub kõigi materjalidega: alumiiniumpurgist ei saa enam lennukeid, vanapaberist raamatuid ega aknaklaasi kildudest uut tahvelklaasi. Erandiks on väärismetallid, mille puhastamine on hoolimata suurtest kuludest siiski tasuv.

Paljud materjalid ei sobi aga üldse ümbertöötlemiseks, näiteks tekstiil ja paljud plastid (PVC, termoreaktiivsed plastikud jne). Ka põhimõtteliselt taaskasutatavad plastmaterjalid (PE, PET jt), mis moodustavad suurema osa meie prügivoost, muutuvad iga ümbersulatamisega oluliselt kehvemaks ja ei kannata kasutamist üle ühe kuni kolme taaskasutusringi.

Ning veel üheks taaskasutamist piiravaks faktoriks on selle suur energia- ja ressursikulu. Nii näiteks kaht tänapäeva „roheenergeetika“ kriitilise saadavusega metalli liitiumi ja indiumi ei ole praeguste tehnoloogiate juures võimalik akudest ja päikesepaneelidest taaskasutada, sest see võtaks vaat et sama palju energiat, kui riist oma eluea jooksul toodab.

Selles raamatus alustame ringmajanduse ajalooga ning püüame selgeks saada põhimõisted. Seejärel vaatleme eri materjalikategooriate töötlemisvõimalusi, jätkame ümbertöötlustehnoloogiatega ning lõpetame keeruliste ja komplekssete toodete (mahlapakid, autod, päikesepaneelid jms) elutsükli lõppvaatusega.

Ning mis põhiline, teie käes olev raamat ei ole kirjutatud taaskasutamise mahategemiseks. Vastupidi, prügi töötlemine on ainus võimalus vältida inimkonna uppumist rämpsulaviini alla ja ka siinkirjutaja paljud teadustööd on seotud just erinevate problemaatiliste materjalide ümbertöötlemisega. Samas ei suuda ringmajandus loomulikult lahendada põhiprobleeme, ületootmist ja inimkonna liigset arvukust. Küll aga tuleks suhtuda kõigisse väidetesse allikakriitiliselt – ja arvestada oluliste loodusteaduslike piirangutega, mis tavaliselt teevad kaunist kuningatütrest värisevate karvaste jalgadega ahjualuse.

Ringmajandus läbi ajaloo

Totrale mõttele, et täiesti kasutamiskõlblik rõivas või tarbeese prügimäele viia, kuna see on moest läinud või lihtsalt ära tüüdanud, tulid inimesed alles sadakond aastat tagasi. Kogu ülejäänud inimkonna eksisteerimise aja jooksul on ringmajandus olnud enesestmõistetav eluviis. See põhjustab muidugi meelehärmi arheoloogide seas – ainus koht, kust suuremal hulgal terveid esemeid leida võib, on jõukamate või lugupeetumate inimeste hauapanused. Loomulikult kukkus mõni pisem ese ka maha (või tihtipeale kuivkäimlasse; need on säilitanud ka suure hulga meie keskaegset ajalugu).

Loomulikult tekkis ka prügi, millega polnud midagi peale hakata: kondid (ehkki hiljem õpiti neist liimi valmistama), molluskite karbid ja kestad, potikillud jne. Biojäätmed jõudsid harilikult aiamaale tagasi. Vana-Hiina käitumiskoodeks nägi koguni ette, et kui korraldati pidusöök, pidid kõik külalised peremehe peenramaale junnikese veeretama. Nii jõudsid taimetoitained ringlusse tagasi (muidu ei oleks mahepõllundus ilma väetisteta üldse võimalik), kuid kaasaandena said peaaegu kõik esindusliku valiku sooleparasiite.

prügipõletamise jäänused Guatemalas.

Et inimene oma prahi sisse ei upuks, disainisid kõik kultuurid mingi jäätmekäitlussüsteemi. Maiad korraldasid lausa igakuiselt rituaalse prügipõletamise1. Kuid üldiselt oli puhas keskkond enamasti üksnes rikkamate privileeg. Esimene teadaolev prügila pärineb ajast 3000 e.m.a Knossosest Kreetal (Minose kultuur). See kujutas endast paljusid sügavaid auke, mis täitumisel kaeti mullakihiga. Esimene meieni

Maiade

Foto: Antonia Foias / Motul de San José Archaeological Project

Monte Testaccio. Foto: Lalupa, Wikimedia Commons

säilinud jäätmekäitlusseadus pärineb Ateenast umbes 500 e.m.a, kus keelati prügi viskamine tänavale; see tuli transportida vähemalt miili kaugusele linnast.

Hiinlased arendasid juba neli aastatuhandet tagasi välja munitsipaalsed komposteerimisplatsid, kuhu viidi nii majapidamisjäätmed, fekaalid, põhk, tuhk kui ka loomakorjused.

Sheolis asus Jeruusalemma prügimägi, mis aeg-ajalt põles. Nii Tooras, Piiblis kui ka Koraanis sai see põrgu võrdkujuks. („Sest su heldus on suur mu vastu, ja sa oled mu hinge alumisest põrgust ära kisknud.“ Ps 86:13).

Kes on turistina Roomas käinud, on tõenäoselt juhtunud ka Monte Testaccio juurde. Tegu on antiikaja prügimäega, mille põhja pindala on kaks hektarit, kõrgus 35 meetrit ning maht 580 000 kuupmeetrit2. Monte Testaccio sisaldab vähemalt 50 miljoni (!) algselt oliiviõli hoidmiseks mõeldud amfora kilde.

Kes on aga sattunud Palenquesse või Machu Picchusse, on vast märganud, et sealsed vesiklosetid on siiani ideaalses korras (au tolleaegsetele santehnikutele!). Varaseim teadaolev reoveekäitlussüsteem pärineb umbes aastast 6500 e.m.a ja asub El Kowmis 120 km kaugusel Palmyrast Süürias; see sisaldas keerukaid kogumissüsteeme ja settetiike. Vanad roomlased ehitasid Cloaca Maxima (sellest tuleb veel edaspidi juttu), mis suunas reovee otse Tiberisse, reostades nii joogivee ja tagades taudide kiire ja efektiivse leviku.

Keskaja inimesed ei pööranud solgile suuremat tähelepanu, põhimõtteliselt nad sõid ja s…sid ühes ja samas kohas. Nii prügi kui ka ööpotisisu lendasid lihtsalt aknast tänavale. Mõnedes linnades üritati midagi ette võtta. Nii kehtestati juba 1297 Inglismaal seadus, mis kohustas majaomanikke hoidma oma majaesise puhtana. Kuuldavasti aga ei hoolitud sellest suuremat.

Umbes 1340 jõudis Euroopasse must surm, tappes hinnanguliselt 75 miljonit inimest (30–60% Euroopa elanikkonnast), viimane

Mükeene kanalisatsioonisüsteem (umbes 1500 e.m.a). Foto: Wikimedia Commons

suur katkuepideemia tabas Euroopat aastatel 1665–1666. Katkuepideemiast hirmutatuna andis Edward II Londoni sibidele (rakers) korralduse lisaks junnidele korjata tänavalt korra nädalas ära ka muu prügi ja visata see Thamesi jõkke. Nii tekkis teadaolevalt Euroopa esimene jäätmekäitlussüsteem.

Ringmajandus toimis aga kogu aeg, kõik, mis oli vähegi kasutamiskõlblik, korjati kokku ja taaskasutati. Köögijäätmed läksid loomulikult otse notsude nina ette, muu aga tänavale, kanalisatsiooni või jõkke. Londoni prügikorjajate seas tekkisid koguni eraldi klassid. Nii näiteks kutsuti jõekallastel tegutsejaid mudalõokesteks (mud lark), aardekütid (tosher) töötasid kanalisatsioonitorudes, kust tihti võis leida münte, metallesemeid ja kõike muud; tuhamehed (dustmen) sõelusid kaminatuhka, peenem osa sellest läks taimeväetiseks, jämedam aga telliste ja katusekivide sisse. Isegi koerajunnid müüdi nahaparkalitele. Tuhahoovid töötasid kuni Victoria ajastuni, kuni mineraalväetiste laialdane saadavus muutis tuha sõelumise mõttetuks.

Umbes samasugune oli olukord kõigis suurlinnades. 15. sajandil üritas Pariis vabaneda oma räpasest mainest, kehtestades kohustusliku tänavapuhastuse ja palgates tuhandeid prügikogujaid, kes vedasid prahi linna piiridest välja. Seda juhist võeti aga väga sõnasõnaliselt: prügimäed moodustati kohe linnamüüri äärde.

Ajalooallikad kirjeldavad, kuidas vaenlase sõdurid kasutasid neid tohutuid prügihunnikuid, et ronida üle linnamüüride, muutes nii linna kaitsmise ründajate eest võimatuks.

Muide, William Shakespeare’i isa John jõudis ajalooannaalidesse

Edwin Chadwick. Foto: John & Chas. Watkins/

Wellcome Collection

Nottinghami jäätmepõleti konstruktsioon. Skeem: Wikimedia Commons

sellega, et sai Stratford-upon-Avoni kohtult trahvi „prügi ladestamise eest avalikus tänavas“.

Kuid enne XIX sajandit ei juhtunud prügimajanduse vallas suurt midagi. Murrang toimus samuti Inglismaal, kus Edwin Chadwick koostas muljetavaldava uurimuse „Aruanne Suurbritannia töötava elanikkonna sanitaartingimustest” (Report on The Sanitary Condition of the Labouring Population of Great Britain), mis muutus kohe bestselleriks.

Raamatu kirjutamise ajendiks olid üha sagenevad koolerapuhangud ning 1838. aasta tüüfuseepideemia. Chadwicki aruanne viis 1846. aastal kahjurite tõrjumise ja haiguste ennetamise seaduseni ning päädis rahvatervise seaduse vastuvõtmisega 1848. aastal. See oli esimene kord ajaloos, kui valitsus võttis vastutuse oma kodanike tervise eest.

1874. aastal ehitati Nottinghamis maailma esimene jäätmepõletustehas (destructor), mille projekteeris Alfred Fryer. Loomulikult kohtas see kohalike elanike väga suurt vastuseisu.

1875. aasta seadus nõudis, et kõik majapidamised ladustaksid oma jäätmed kergesti liigutatavatesse anumatesse; nii kujunes välja kaasaegse prügikasti kontseptsioon.

Inimkonna põhiliseks tooteks on rämps. Aeg-ajalt võime kuulda, et praht on väärtuslik tooraine. See ei ole nii! Praktiliselt ühtegi toodet ei saa samaväärseteks lähteaineteks tagasi keerata. Mõnd materjali saab küll taaskasutada, kuid tulemus on alati algsest kehvem ning tavaliselt kulutab taaskasutus kordades rohkem energiat, tööjõudu ja puhast vett kui uue kaevandamine/kasvatamine. Väga paljusid tooteid ei saa aga üldse taaskasutada ning ainsaks võimaluseks on põletamine või ladestamine. Kantud teksapükstest ei saa iialgi uusi ega tühjakssaanud hakklihapakist jälle samasugust. Kuid et mitte prügisse uppuda, tuleb siiski püüda rämpsust midagi kasulikku teha. Raamatu autori viimase kümnendi teadustöö kuulub just sellesse valdkonda.

Inimkonna põhiliseks tooteks on rämps. Aeg-ajalt võime kuulda, et praht on väärtuslik tooraine.

See ei ole nii! Praktiliselt ühtegi toodet ei saa samaväärseteks lähteaineteks tagasi keerata. Mõnd materjali saab küll taaskasutada, kuid tulemus on alati algsest kehvem ning tavaliselt kulutab taaskasutus kordades rohkem energiat, tööjõudu ja puhast vett kui uue kaevandamine/kasvatamine. Väga paljusid tooteid ei saa aga üldse taaskasutada ning ainsaks võimaluseks on põletamine või ladestamine. Kantud teksapükstest ei saa iialgi uusi ega tühjakssaanud hakklihapakist jälle samasugust. Kuid et mitte prügisse uppuda, tuleb siiski püüda rämpsust midagi kasulikku teha. Raamatu autori viimase kümnendi teadustöö kuulub just sellesse valdkonda.

„Ringmajanduse ringmäng“on mõeldud laiale teadmishuvilisele auditooriumile, erialakaugem lugeja võib tehnoloogiatesse süvenevad lõigud lihtsalt vahele jätta.

Kuid oluline on mõista põhilist: ringmajandus kuulub mütoloogia valdkonda ja inimrassi ainsaks võimaluseks oleks tarbimist oluliselt vähendada. Seda aga vabatahtlikult ei juhtu.

Jüri Liivi raamat näitab, et tänapäevaste plastmaterjalide loomiseks –ja nende stabiilsuse suurendamiseks – on kulutatud kolossaalseid summasid. Seetõttu ei ole võimalik luua lihtsalt nipsust ka nende efektiivse ümbertöötlemise tehnoloogiaid, eriti selle tegevuse ideaalses ehk „ringmajandusena“ tuntud variandis.

Jaak Järv akadeemik, Tartu Ülikooli orgaanilise keemia professor