Esimene peatükk HOMMIK
Jull lisas jooksule hoogu, püüdes kõrvaklappidest kostva muusika rütmiga sammu pidada. Hommikune mets mõlemal pool kitsu kest kruusateed sätendas kastepärleis. Õhk lõhnas värskusest. Nõrk tuuleke lükkas öiseid sajupilvi laisalt laiali. Sooja joana tungis ergas päikesekiir metsateele, pannes märja kiviklibu kalliskividena küüt lema. Öine jahedus hoidis metsa all veel uduvine riismeid, niiske muld eritas mõrkjaid aroome. Mõnusalt ärgas meeleolu täitis noore metsajooksja meeli. Kui maamunal üldse paradiislikke paiku leidus, asus vähemasti üks nendest just siin. „Veel veidi, tolle suure kivini seal, ma jaksan küll!“ õhutas poiss end lõõtsutades takka. Vanaema maja läheduses põlluveeres ja siin-seal metsa all paik nes rohkesti kivikuhjatisi. Jäi mulje, nagu oleks hiiglaselapsukene siin ajaviiteks nende mürakatega mänginud, neid laiali loopinud ja kohmakaid torne ehitanud. Eemal pajuvõseriku ja vabarnavarte vahel lösutas aga üks eriti pirakas eksemplar. Kivihiiu ligi kolme meetri kõrgune hall turi paistis kaugemalt vaadates elevandina, kes üritab asjatult võõras ümbruses peitu pugeda. Vanaema Aino sõnutsi oli tegu selle kandi kõige uhkema rändrahnuga. „Kuidas saavad kivid rännata?“ oli Jull pisikese poisina imesta nud. „Et võtavad aga jalad selga ja hakkavad minema?“ Jah, koolis räägiti mandrijääst ja liustike sulamisest. Et mee letu vetemöll tõukas kaljudelt kivilahmakaid lahti. Jää ja vee sega pudru liigutas neid aina edasi, teravaid nukke vastu maapinda 5