15 Naasmine Berliini
A
lexander von Humboldt saabus Berliini 12. mail 1827. Ta oli viiekümne seitsme aastane ja linn ei meeldinud talle ka nüüd, nii nagu see polnud talle meeldinud juba kakskümmend aastat tagasi. Ta teadis, et tema elu ei saa enam kunagi olla endine. Nüüdsest alates kuulus suurem osa tema ajast „tüütule, rahutule õukonnaelule“. Friedrich Wilhelm III-l oli 250 kammerhärrat, kellest enamik kandis seda tiitlit vaid aunimetusena. Humboldtilt aga oodati liitumist kitsama õukonnaringiga, kuid seda ilma talle poliitilist rolli omistamata. Temast pidi saama kuninga intellektuaalne meelelahutaja, kes luges talle pärast õhtusööki raamatuid ette. Humboldtil tuli varjuda naeratustest ja keskusteludest koosneva fassaadi taha. Mees, kes oli kolmkümmend aastat varem kirjutanud, et „õukonnaelu röövib ka kõige intelligentsemalt inimeselt tema geeniuse ja vabaduse“, leidis end nüüd kuningliku rutiini köidikutest. Nii sai alguse elu, mida Humboldt nimetas „pendeldamiseks“ – elu, milles ta sööstis kuninga kannul ühest suveresidentsist teise ja siis jälle tagasi Berliini, olles pidevalt teel, alati kaasas käsikirjad ning kastitäite viisi raamatuid ja märkmeid. Ainuke aeg, mis talle jäi iseenda ja oma raamatute kirjutamise jaoks, oli kesköö ja kella kolme vahel hommikul. Humboldt naasis maale, millest oli saanud politseiriik, kus tsensuur kuulus igapäevase elu juurde. Avalikesse kogumemistesse, isegi teadusliku eesmärgiga koosviibimistesse suhtuti suure umbusuga ja tudengi organisatsioonid saadeti väevõimuga laiali. Preisimaal ei olnud põhi seadust ega rahvusparlamenti, olid üksnes üksikud provintsiassambleed, millel oli küll nõuandev funktsioon, kuid mis ei saanud välja anda sea21