Page 1

Josh Malerman


Originaali tiitel: Josh Malerman Bird Box Copyright © 2014 by Josh Malerman

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Astrid Tihane Kujundanud Signe Kanarbik Illustratsioonid Shutterstock Tõlge eesti keelde © Martin Kirotar ja Ühinenud Ajakirjad, 2019 ISBN 978-9949-631-98-8 Trükk Tallinna Raamatutrükikoda


Esimene

M

alorie seisab köögis ja mõtleb. Ta peod on niisked. Ta väriseb. Jalg taob närviliselt vastu pragunenud põrandaplaati. Kell on vähe, päike küllap vaevu

silmapiiri kohale tõusnud. Ta jälgib, kuidas nõrk valgus paksud mustad kardinad tooni võrra heledamaks muudab, mõeldes: See oli udu. Lapsed magavad koridori lõpus musta riidega kaetud traatvõre all. Nad võisid teda hetk tagasi kuulda, kui ta aias põlvitas. Kui ta tegi häält, pidi see jõudma läbi mikrofonide kõlariteni nende voodite kõrval. Ta heidab pilgu kätele ja märkab küünlavalguses õige kerget sädelust. Jah, need on niisked. Ikka veel hommikuse kastega koos. Nüüd tõmbab Malorie köögis sügavalt hinge ja puhub küünla ära. Ta vaatab väikeses ruumis ringi, silmitseb roostetanud köögiriistu ja mõranenud nõusid. Pappkarpi, mis täidab prügikasti aset. Ja toole, mõni neist nööriga kokku seotud. Seinad on määrdunud. Laste mustadest kätest ja jalgadest. Aga leidub ka vanemaid plekke. Koridoriseinte alumised servad on teist karva, sügavpunane värv seal on aja jooksul pruuniks pleekinud. See on veri. Ka elutoa vaip on sama tooni, ükskõik kui kõvasti Malorie ka ei küüriks. Majas pole kemikaale, mis aitaksid seda puhastada. Kunagi ammu tõi Malorie kaevust ämbritega vett ja üritas mantliga maja plekkidest puhtaks pühkida. Aga need ei andnud järele. 7


Isegi vähem põikpäised plekid jäid alles, ehk küll palju väiksemana, kuid siiski kohutavalt märgatavana. Esikus varjab üht laiku küünlakarp. Elutoa diivan on veidra nurga all, sest katab kaht plekki, mis meenutavad Maloriele hundipead. Teisel korrusel pööningutrepi juures peidab kopitanud mantlite virn punakaid kriimustusi, mis tungivad sügavale seina. Sealt kümne jala kaugusele jääb maja kõige mustem laik. Ta ei kasuta teise korruse kaugemat nurka, sest ei suuda sellest mööduda. See oli kunagi ilus maja kenas Detroiti äärelinnas, peresõbralik ja turvaline. Alles pool aastakümmet tagasi oleks iga maakler seda uhkusega esitlenud. Aga praegu katavad aknaid papitükid ja lauad. Kraanist ei tule vett. Köögiletil seisab suur puust ämber. Õhk on läppunud. Lastele pole tavalisi mänguasju. Nende asemel on tillukeste inimeste sarnaseks lihvitud puust tooli tükid. Väikesed näod peale maalitud. Riiulid on tühjad. Seintel ei ripu maale. Uste alt jooksevad esimese korruse magamistubadesse juhtmed: võimendid hoiatavad Maloried ja lapsi väljast kostvate häälte eest. Nii nad kolmekesi elavad. Nad ei jää kunagi pikaks ajaks välja. Ja kui lähevad, seovad nad silmad kinni. Lapsed pole kunagi näinud maailma väljaspool kodu. Isegi mitte läbi akna. Ja ka Malorie pole üle nelja aasta vaadanud. Neli aastat. Ta ei pea täna otsusele jõudma. Michiganis on oktoober. Külm. Kahekümnemiiline retk mööda jõge oleks lastele raske. Võib-olla on nad liiga noored. Mis siis, kui üks neist vette kukub? Mida saaks Malorie teha, silmad kinni seotud? Õnnetus, mõtleb Malorie. Kui kohutav. Pärast kõiki neid raskusi, nii kaua vastupidamist. Õnnetuses surra. Malorie silmitseb kardinaid. Ta hakkab nutma. Tahaks kellegi peale karjuda. Tahaks anuda ükskõik keda, kes ainult kuulaks. See pole õiglane, ütleks ta. See on julm. Ta heidab pilgu üle õla köögiukse poole ja koridori, mis viib laste magamistuppa. Lapsed magavad musta riidega kaetud ukseaugu taga sügavalt, valguse ja pilkude eest varjul. Nad ei liigata. Nende ärkvelolekust 8

Josh Malerman


pole mingit märki. Ometi võivad nad teda kuulatada. Ta ju nõuab alati, et nad kuulaksid, rõhutab nende kõrvade tähtsust – mõnikord on Maloriel tunne, et nad kuulevad tema mõtteid. Ta võiks oodata päikselisemat taevast ja soojemat ilma, paati kauem ette valmistada. Ta võiks lastele rääkida ja kuulata, mida nad arvavad. Neil võib olla häid ettepanekuid. Nad on ainult nelja-aastased, aga õppinud kuulama. Nad oskavad paadi pimesi juhtimisel aidata. Ilma nendeta ei saaks Malorie retkega hakkama. Ta vajab nende kõrvu. Kas ka nende nõu kuluks ära? Kas nelja-aastased teaksid, millal on parim aeg majast igaveseks lahkuda? Malorie vajub köögitoolile ja võitleb pisaratega. Tema paljad varbad patsutavad ikka veel kulunud linoleumi. Ta tõstab aeglaselt pilgu keldri­ trepi mademele. Seal rääkis ta kunagi Tomi-nimelise mehega Doni-nime­ lisest mehest. Ta silmitseb kraanikaussi, kuhu Don varem ämbritega vett kandis, ise väljas käimisest värisedes. Kui ta ettepoole nõjatub, võib näha eeskoda, kus Cheryl lindudele süüa valmistas. Ja tema ja esiukse vahele jääb elutuba, vaikne ja hämar, kus on tema jaoks liiga palju mälestusi liiga paljudest inimestest. Neli aastat, mõtleb ta ja tahaks rusikaga läbi seina virutada. Malorie teab, et neljast aastast saaks hõlpsasti kaheksa. Kaheksast saaks ruttu kaksteist. Ja lapsed oleksid täiskasvanud. Täiskasvanud, kes pole iial taevast näinud. Iial aknast välja vaadanud. Mida kaksteist aastat pudulojuse elu nende mõistusega teeks? Malorie mõtleb, kas kunagi saabub aeg, kui taevas ja pilved muutuvad ebareaalseks ja nad tunnevad end koduselt ainult tumedate silmasidemete taga. Malorie neelatab, kujutledes, kuidas ta neid kuni teismeeani üksi kasvatab. Kas ta saaks üldse hakkama? Kas ta suudaks neid veel kümme aastat kaitsta? Piisavalt kaua, et nemad võiksid kaitsta teda? Ja milleks? Missuguse elu jaoks ta neid kaitseks? Sa oled halb ema, mõtleb ta. Sest sa ei suutnud neile näidata, kui avar on taevas. Ei pakkunud neile võimalust joosta vabalt hoovis, tänaval, naabruskonna tühjade majade ja Linnulaegas

9


luitunud autode vahel. Ei lasknud neil heita ainsatki pilku kosmosesse, kui taevas muutub mustaks ja kattub korraga kaunite tähtedega. Sa päästad nende elu, aga see pole elamist väärt. Malorie pisaratest uduse pilgu all tõmbuvad kardinad veel tooni võrra heledamaks. Kui väljas on tõesti udu, ei kesta see enam kaua. Kui see võib teda aidata, varjata teda ja lapsi teel jõe äärde, paadi juurde, peab ta lapsed kohe äratama. Ta virutab käe köögilauale ja pühib siis silmad kuivaks. Malorie tõuseb, läheb köögist koridori ja astub laste magamistuppa. „Poiss!“ hüüab ta. „Tüdruk! Tõuske üles.“ Magamistoas on pime. Ainus aken on nii paksult tekkidega kaetud, et päikesevalgus ei pääse sisse isegi keskpäeval. Toas on kaks madratsit, üks kummaski seinas. Nende kohal kõrguvad mustad kuplid. Kunagi piiras riiet üleval hoidev traat väikest aeda maja tagaaias kaevu ääres. Viimased neli aastat on see soomuseks, mis ei kaitse lapsi teiste pilkude eest, vaid selle eest, mida nende pilgud võiksid näha. Malorie kuuleb kuplite all liikumist ja põlvitab, et päästa lahti traadid, mis on kinnitatud laudpõrandasse löödud naelte taha. Kui kaks last teda uniste üllatunud nägudega piidlevad, võtab ta juba silmasidemeid taskust. „Emme?“ „Tõuske üles. Kohe. Emme tahab, et te ruttu teeksite.“ Lapsed reageerivad kiiresti. Nad ei virise ega kaeba. „Kuhu me läheme?“ küsib Tüdruk. Malorie ulatab talle silmasideme ja vastab: „Pane see pähe. Me läheme jõele.“ Nad võtavad sidemed ja seovad musta riide kõvasti silme ette. Nad on selles vilunud. Asjatundjad, kui nelja-aastased võivad milleski asjatundjad olla. See murrab Malorie südame. Nad on alles lapsed, nad peaksid olema uudishimulikud. Nad peaksid küsima, miks nad täna jõele lähevad – jõele, kus nad pole kunagi käinud. Aga nad ainult teevad, nagu kästud. Malorie ei pane veel oma silmasidet ette. Enne seab ta lapsed valmis. 10

Josh Malerman


„Too oma pusle,“ ütleb ta Tüdrukule. „Ja võtke oma tekid, mõ­­­lemad.“ Ta tunneb arusaamatut elevust. See on tõesti pigem hüsteeria. Malorie käib ühest toast teise ja otsib asju, väikesi asju, mida võib vaja minna. Korraga näib, et ta pole üldse valmis. Turvatunne kaob, nagu oleks maja ja maapind õhku haihtunud ja ta välismaailmale paljastanud. Aga isegi sel paanilisel hetkel klammerdub ta silmasideme külge. Mis tööriistu ta ka kaasa ei pakiks, mida iganes relvana ei kasutaks, ta teab, et silmasidemed on nende parim kaitse. „Võtke oma tekid!“ meenutab ta lastele, kuuldes, kuidas kaks väikest end valmis panevad. Ta läheb tuppa, et neid aidata. Poiss – oma vanuse kohta väike, aga Malorie uhkuseks tugev ja sitke – valib kahe särgi vahel, mis on talle liiga suured. Need kuulusid kunagi täiskasvanule, keda pole enam ammu. Malorie otsustab tema eest ja jälgib, kuidas Poisi tumedad juuksed riide alla kaovad, et siis kaelusest välja ilmuda. Malorie märkab ärevusega, et Poiss on viimasel ajal kasvanud. Tüdruk – oma vanuse kohta keskmist kasvu – tõmbab üle pea kleiti, mille ta koos Maloriega vanast voodilinast õmbles. „Õhk on jäine, Tüdruk. Kleidist jääb väheks.“ Tüdruk kortsutab kulmu; tema blondid juuksed on unest sassis. „Ma panen püksid ka, Emme. Ja meil on tekid.“ Malories süttib viha. Ta ei taha mingit vastuhakku. Mitte täna. Isegi kui Tüdrukul on õigus. „Täna kleiti ei pane.“ Välismaailm oma tühjade kaubamajade ja restoranidega, tuhandete omanikuta autodega ja poeriiulitele unustatud kaupadega näib majale peale vajuvat. Sosistab sellest, mis neid ees ootab. Malorie võtab koridori teisest otsast oma väikese magamistoa kapist mantli. Siis läheb ta toast välja – ta teab, et viimast korda. „Emme,“ ütleb Tüdruk, kui nad koridoris kohtuvad. „Kas jalgratta­ pasunaid läheb vaja?“ Malorie tõmbab hinge. „Ei,“ vastab ta. „Me oleme kõik koos. Kogu tee.“ Linnulaegas

11

Profile for Rahva Raamat

linnulaegas  

linnulaegas