Küsimärk on pool südant

NÜÜD NEW YORK, 2017 Videvikutund. Suurtest tööstuslikest akendest paistab kõrg­ hoonete taha loojuv päike. Jonnakad kiired trügivad majafassaa­ dide vahele, lõigates pimedusse radu kui kuldsed odaotsad. Jälle õhtu. Elin ei ole enam nädalaid kodus õhtustanud. Ta ei tee seda ka täna. Ta silmitseb mõne kvartali kaugusel asuvat maja, näeb lopsakaid taimi enda katuseterrassil, punast päevavarju ja juba käima pandud grilli. Kitsas suitsusammas tõuseb taeva poole.

Seal kauguses vilksatab keegi, küllap on see Sam või Alice.

Või ehk mõni külla tulnud sõber. Ta näeb lihtsalt taimede vahelt ühte kuju.

Kindlasti nad jälle ootavad teda, kodus. Asjata.

Inimesed liiguvad ta selja taga mööda stuudiopõrandat edasi-­ tagasi. Hallikassinine taustariie ripub teraskonstruktsioonil, mis on keeratud sujuvalt põranda ja seina vahele. Kuldbrokaadiga kaetud kanapeediivan on paigutatud keskele. Sellel lamab kaunis naisterahvas, pärlikeed kaelas. Naisel on seljas kohev valge tüll­ seelik, mis laotub üle põranda. Ülakeha läigib õlist ning paksud pärlikeed katavad ta paljaid rindu. Huuled on punased. Näojume on jumestuskihtide abil täiuseni lihvitud.

Kaks assistenti sätivad valgust paika, nad tõstavad ja langeta­ vad suuri prožektoreid, vajutavad kaameral nuppe, loevad valgus­ mõõdiku näitu, alustavad otsast peale. Assistentide taga seisab stilistide ja jumestuskunstnike meeskond. Nad uurivad kesken­ dunult igat detaili loodaval pildil. Nad on riietunud musta. Kõik on musta värvi riietes. Kõik peale Elini. Temal on seljas punane kleit. Punane kui veri, punane kui elu. Punane kui õhtupäike akna taga.

8

Sofia Lundberg

Elini äratab mõtteist see, et kauni naise ärritus hakkab väljen­ duma rahulolematutes häälitsustes. „Mis see nii pikalt aega võtab? Ma ei jaksa varsti enam seda poosi hoida. Kuulge! Kas võiks nüüd pihta hakata.“ Naine kanapeediivanil ohkab ja keerab keha mugavamasse asendisse, kaelakeed vajuvad kõrvale, paljastades rinnanibu, mis on sinakas ja jäik. Kärmelt on kaks stilisti kohal ning kohendavad uuesti kannatlikult ja hoolikalt pärleid, nii et need rinna varjak­ sid. Mõned pärlkaelakeedest kinnitatakse läbipaistva kahepoolse teibiga. Naise nahk tõmbub puudutusest krimpsu. Ta ohkab hää­ lekalt ja pööritab silmi, ainsaid osi kehast, mida ta võib vabalt liigutada.

Elini juurde astub üks ülikonnas meesterahvas, naise agent.

Mees kummardub Elini poole ja sosistab viisakalt naeratades: „Parem oleks, kui me nüüd pihta hakkaksime, tal hakkab tuju ära minema ja sellest ei tule midagi head.“ Elin vangutab pisut pead ja pöörab pilgu tagasi hoone­ fassaadidele õues. Ta ohkab. „Kui ta tahab, võime kohe lõpetada. Meil on kindlasti nii palju pilte, et jagub, seekord tuleb ainult üks vastaklehekülg. Kaanepilti ei tule.“ Agent tõstab käed ja vaatab talle üksisilmi otsa. „Ei, kindlasti mitte. Teeme selle ka ära.“ Elin rebib pilgu oma koduvaatelt lahti ning astub statiivi ja kaamera poole. Telefon ta taskus suriseb, ta teab, kes kirjutab, kuid ei vasta. Teab, et see sõnum lihtsalt võimendaks ta kehva südametunnistust. Teab, et kodus ollakse pettunud.

Kui Elin kaamera taga seisab, süttib naisterahva silmis tuhat tillukest tähte, selg tõmbub sirgu, huuled lähevad prunti. Juuksed langevad tahapoole, kui ta veidi pead kallutab, need hõljuvad sujuvalt puhuri õrnas tuules. Ta on täht ja Elin samuti. Peagi on olemas vaid nemad kaks, nad on teineteisesse sukeldunud. Elin fotografeerib, juhendab, naine naerab, flirdib temaga. Meeskond ta selja taga aplodeerib. Loomise joovastus tuikab Elini soontes.

Küsimärk on pool südant

* Kui Elin end lõpuks stuudiost ja kõikidest uutest piltidest arvu­ tis, mis tema hoolt nõuavad, eemale rebib, on möödunud mitu tundi. Telefon on vastamata kõnesid ja ärritunud SMS-e täis.

Samilt, Alice’ilt. „Millal sa jõuad? Kus sa oled, ema?“ Ta vaatab need üle, kuid ei loe kõiki, ei jaksa. Ta laseb taksod elavas New Yorgi öös mööda. Asfalt on päikesekuumusest ikka veel soe. Ta jalutab aeglaselt, talle kõnnivad vastu ilusad noored inimesed, kes valjuhäälselt, ise pilves, naeravad. Näeb asfaldil istumas inimesi, räpaseid, heidikuid. Sellest on juba tükk aega möödas, kui ta jalgsi koju läks, kuigi kodu on nii lähedal. Sellest on juba mõnda aega, kui ta spordiklubi-, kodu- ja stuudioseinte vahelt välja sai.

Kõnniteesillutis tundub ta kontsade all ebaühtlane. Ta kõnnib pikkamööda ja märkab kõiki pisiasju teel. Ta kodutänav, Orchard Street, on öiselt mahajäetud, inimtühi, autodest tühi. Armetu ja väsinud nagu Lower East Side’i tänavad ikka. Ta armastab seda – kontrasti välise ja sisemise vahel, vana väljanägemise ja luksuse vahel. Ta astub välisuksest sisse, möödub märkamatult tukku­ vast uksehoidjast ja vajutab liftinuppu. Kuid kui uksed avanevad, lööb ta kõhklema ning pöördub uuesti ringi. Ta tahab õue jääda, jääda sellesse pulbitsevasse öösse. Nemad seal kodus kindlasti juba magavad.

Ta keerab postkasti lukust lahti, võtab kaasa hunniku kirju ning suundub restorani siit mööda tänavat paar maja edasi, püsi­ kohta, kuhu ta tihtipeale pärast oma hilisõhtusi ülesvõtteid suun­ dub. Seal tellib ta klaasi 1982. aasta Bordeaux’d. Kelner raputab pead. „1982, aga seda ei saa klaasi kaupa. Meil on ainult mõned pudelid. See on eksklusiivne värk. See oli üks hea aasta.“ Elini pilk eksleb. „Sõltub, kuidas vaadata. Aga ma maksan meeleldi terve pudeli eest, andke mulle palun see vein. Ma olen seda väärt. Olgu 1982.“ „Alright, te olete seda väärt.“ Kelner pööritab silmi. „Muide, me sulgeme varsti.“

9

10

Sofia Lundberg

Elin noogutab. „Ärge muretsege, ma joon kiiresti.“ Ta sirvib kirju, paneb ümbrikud avamata kõrvale, kuniks leiab ühe, mis temas huvi äratab. Visby postitempliga. Rootsi kirja­ mark. Tema nimi on sinise tindiga veetud trükitähtedes hoolikalt üles tähendatud. Ta avab selle ja voldib lahti seal sees oleva paberi.

Tegemist on mingit sorti tähekaardiga ning sellel on kirjas tema nimi, suurelt ja kalligraafiliselt. Ta hoiab hinge kinni ja loeb selle kohale kirjutatud sõnu.

Täna ristiti üks täht Eliniks.

Ta loeb seda harjumatus keeles kirjutatud rida üha uuesti ja uuesti. Terve rodu koordinaate näitavad, kus see taevavõlvil asub.

Täht, mille keegi on temale ostnud. Täiesti omaette täht, mis kannab nüüd tema nime. Selle peab olema saatnud … on see tõesti võimalik … tema? Ta tõmbab oma mõtetele pidurit, soo­ vimata seda nime isegi mõttes välja öelda. Kuid nägu, mida ta oma mälestustes näeb, on selge, naeratus samuti.

Süda taob rinnus. Ta lükkab kaardi endast eemale. Põrnitseb seda. Seejärel lahkub ta oma kohalt ning tormab tänavale, vaatab taevasse, ent näeb majade kohal vaid tumesinist kontuurideta massi. New Yorgis ei lähe kunagi päris pimedaks, mitte kunagi piisavalt, et näha tähtede peadpööritavat virrvarri. Manhattani kõrghooned ulatuvad peaaegu taevani välja, aga all, tänavatel tundub see lihtsalt kauge. Ta läheb uuesti sisse. Kelner seisab tema laua kõrval ja ootab, veinipudel käes. Ta valab törtsu Elini klaasi ja naine joob selle ühe sõõmuga tühjaks, järele proovi­ mata, kuidas see maitseb. Annab kannatamatult käega märku, et mees klaasi kiiremini uuesti täis valaks ning võtab veel kaks suurt sõõmu. Seejärel voldib ta tähekaardi uuesti lahti, pöörates läikivat paberit igatpidi käes. Alumisse nurka tumedale taustale on keegi kullatud vildikaga kirjutanud:

Küsimärk on pool südant

Ma nägin su pilti ajalehes. Sa pole üldse muutunud. Long time, no see. Anna märku!

F Ja selle all aadress. Elin tunneb, kuidas saatja aadressi nähes kõik kõhus kokku tõmbub, see läheb krampi. Ta ei suuda pilku lahti rebida, silmad täituvad pisaratega. Ta liigutab nimetissõrme mööda F-tähte ja pomiseb mehe nime, Fredrik.

Suu kuivab. Ta sirutab käe veiniklaasi järele ja tühjendab selle.

Seejärel hüüab ta kelnerit, kärsitult. „Halloo! Kas ma saaksin suure klaasi piima. Mul tuli järsku selline janu.“

11

TOONA HEIVIDE, GOTLAND, 1979 „Igaühele üks klaas. Ja ei mingit nääklemist.“ Väikesed käed haarasid punavalgest piimapakist, mille Elin just männipuust lauale asetas. Kaks kätepaari, küünealused mullased.

Elin püüdis tetrapakki nende käest ära võtta, kuid vennad tõu­ kasid ta jõuliselt küünarnukkidega eemale. Nad rääkisid läbisegi. „Mina tahan enne.“ „Sa võtad liiga palju.“ „Anna siia!“ Range hääl kajas valjusti üle riidlemise. „Aitab nääklemisest, ma ei jaksa enam. Kõige vanem võtab kõigepealt. Te teate reegleid. Igaüks kaks detsiliitrit. Kuulake Elini sõna!“ Marianne seisis, selg nende poole, tööpinna kohale kummar­ dunult. „Kuulsite nüüd. Kuulake ema sõna.“ Elin tõukas Eriku ja Edvini karmikäeliselt eemale. Poisid kukkusid köögisohvalt maha, laskmata lahti piimapakki, millest nad kramplikult kinni hoidsid. Kõik jäi täiesti vaikseks, kui nad ühe pruuni portselan­ taldriku kaasa vedasid. Nagu oleks õhk ühtäkki paks ja aeg pea­ tunud. Järgnev klirin ja plärtsatus, kui kõik põrandal maandus, vallandas möirge, mis otsekui lõikus läbi õhu.

Seejärel vaikus ja suured silmad. Üle linoleumpõranda valgus valge piimaloik, tilkus laualt maha ning valged nired tegid endale mööda rohmakaid lauajalgu teed. Ja siis veel üks röögatus. Selles karjes peituv viha lõhestas kogu toa. „Kuradi tattninad, seda te just olete. Välja! Välja mu köögist!“

Küsimärk on pool südant

Elin ja vennad lahkusid kõhklemata, nad tormasid uksest välja põiki üle õue, saateks sajatused, mis täitsid endiselt kõik köögi­ nurgad. Nad tõmbusid laudaseina vastas ühe kolahunniku taga kössi, tihedalt üksteise vastas. „Elin, kas me nüüd ei saagi süüa?“ Vendadest noorem sosistas murduval häälel. „Varsti ta rahuneb, Edvin, sa tead seda. Ära muretse. See oli minu süü, et taldrik katki läks.“ Elin paitas hellalt ta pead, kii­ gutades teda enda vastas.

Viimaks lasi ta oma vendadest lahti. Ta tõusis püsti ja läks ettevaatlikul sammul tagasi maja poole. Ta nägi ema küürutavat kogu majas kleepuvaid portselanitükke põrandalt üles korjamas, seda, kuidas ta need ükshaaval nimetissõrme ja pöidla vahel üles noppis. Kildude kuhi ta teises käes kasvas pikkamööda.

Köögiuks oli praokil, see kriuksus tugeva tuule käes lengerda­ des. Vihmaveetorust tilkus vett. Silk-solk. Elin kuulatas tähele­ panelikult helisid. Majas oli vaikne. Marianne jäigi kükakile, pea longus ka veel siis, kui kõik killud olid kokku korjatud. Blanka nuuskis ta ees põrandat, limpsides mahaaetud piima. Marianne’il oli koerast ükskõik.

Elin valmistus sisenemiseks. Kuid ühtäkki tõmbus küürus kogu sirgeks. See liigutus pani Elini südame võpatama. Ta pöö­ ras ringi ning jooksis vendade juurde tagasi. Kiiresti üle kruusa, kannul järgmine röögatus. Ta kükitas virna taha. Marianne ­tormas ukse juurde ja heitis killud kui teravad mürsukillud üle õue. „Jääge sinna, kus te olete, ma ei taha teid enam näha! Kuulsite?

Ma ei taha teid enam näha!“ Killud said otsa. Marianne keerutas ringi ja otsis lapsi. Elin tõmbus kägarasse, pani käed ümber vendade, lubas neil peita pead vastu oma kõhtu. Nad julgesid vaevu hingata, kuulatasid tähelepanelikult igat väiksematki liigutust. „Sellel kuul enam süüa ei saa. Kuulsite? Ei mingit sööki. Kuradi jõmpsikad! Kuradi tattninad!“

13

14

Sofia Lundberg

Käed vehkisid ikka õhus, kuigi polnud enam kilde, mida visata. Elin jälgis teda jõuetult avaustest sodihunniku vahel. Vana mööbel, lauad, peenrakastid ja muu, mille oleks pidanud juba ammu ära viskama, kuid mis olid hunnikusse jäänud. Lõpuks pööras Marianne ringi ja läks majja tagasi, käsi rinnal, nagu oleks südamesse valu löönud. Köögiakna kaudu nägi Elin, kuidas ema käekotis ja köögisahtlites tuhnis, kuniks leidis otsitu. Sigareti. Ta süütas selle, tõmbas sügavaid mahve ning puhus suitsurõngaid lae poole. Täiuslikke ümmargusi rõngaid, mis muutusid ovaal­ seteks, lagunesid siis suitsupilveks ning haihtusid. Need rõngad rahustasid teda, Elin teadis. Kui alles jääb vaid koni, viskab ta selle kraanikaussi ja siis on kõik möödas.

Nad istusid vendadega veel hetke paigal. Tihedasti kokku hoides. Edvinil pea maas. Ta lõikus mingi pulgaga maapinda ning joonistas kriipse ja ümmargusi ringe. Elin istus vaikselt, pilk majal. Kui Marianne lõpuks pärast pikka ja vaikset oota­ mist määrdunud köögiakna pärani lahti tegi, ronis Elin välja ja vaatas talle otsa. Naeratas kõhklevalt ja tõstis käe tervituseks.

Marianne naeratas aimamisi vastuseks, kuid mornilt, kokku­ surutud suuga.

Kõik oli jälle endine. Nüüd oli see möödas.

Aknalaual seisis kaks väikeste närtsinud õitega kuivanud prii­ mulat. Marianne näpistas ära mõned õied, mis olid rohkem lon­ gus, ja puistas prügi peenrasse. „Võite tagasi tuppa tulla. Vabandust. Ma lihtsalt vihastasin pisut,“ hõikas ta. Seejärel keeras ta neile jälle selja. Elin nägi, kui­ das ta köögilaua taha istub. Elin kükitas ja korjas maast kive, vis­ kas terve hulga õhku ja pööras käe teisipidi. Üks kivi oli peopessa jäänud, kuid libises sealt minema ning kukkus maha teiste sekka. „Sa ei saa lapsi,“ narris Edvin.

Elin heitis talle vihase pilgu. „Jää vakka.“ „Küllap ta ühe saab, üks kivi jäi ju pidama, korraks.“ Erik lohutas.

Küsimärk on pool südant

„Aga kullakesed, kas te päriselt usute, et mingi kivihunnik võib ennustada, mida tulevik toob?“ Elin ohkas ja kõndis maja poole. Poolel teel jäi ta seisma ja viipas vendadele. „Tulge ka, nüüd hakkame sööma, mina olen näljane.“ Kui nad tagasi kööki jõudsid, istus Marianne sügavalt mõttesse­ vajununa köögiakna ääres. Käes hoidis ta sigaretti, mille otsas oli pikk, maharaputamist ootav tuhasammas. Tuhatoos laual oli täis. Üks koni teise järel oli susatud selle põhja liiva sisse. Marianne’i nägu oli kahvatu, silmad vahtisid tühjusse. Ta isegi ei reageerinud, kui lapsed köögisohvale istusid.

Elin, Erik ja Edvin sõid vaikides. Keeduvorsti, igaüks kaks viilu, ja suurteks klompideks kokku kleepunud külmi makarone.

Korralik ports ketšupit aitas need üksteise küljest lahti saada.

Klaasid olid tühjad, Elin tõusis püsti, et vett tuua. Marianne saatis teda pilguga. Nägi, kuidas ta kolm klaasi täitis ja need lauale asetas. „Kas te olete nüüd head?“ Ta hääl oli kärisev, justkui oleks ta alles ärganud.

Elin ohkas, vennad nihelesid tema taga köögisohval. „Meil läks kogemata maha, emme, see polnud meelega.“ „Ninatarka mängid nüüd?“ Ta raputas pead. „Ei, ei mängi, aga …“ „Jää vait. Vait. Mitte üht sõna selle kohta enam. Söö oma toit ära.“ „Palun vabandust, emme, see polnud meelega. Meil läks koge­ mata maha ja see oli minu süü, et taldrik puruks läks. Ära ole Eriku ja Edvini peale pahane.“ „Te tülitsete nii palju, kas te peate tülitsema? Alati. Ma ei suuda enam.“ Marianne oigas valjult. „Meil pole täna piima vaja. Vesi sobib.“ „Ma olen nii kohutavalt väsinud.“

15

16

Sofia Lundberg

„Vabandust, emme. Meil on kahju. On ju, Erik? Eks ju, Edvin?“ Vennad noogutasid. Marianne kummardus kastruli kohale, kraapis seda veidi ja pistis lusika makaronidega suhu. „Kas sa taldrikut tahad, emme?“ Elin tõusis jälle püsti ja läks kapi juurde, kuid Marianne peatas ta. „Pole tarvis, teie sööge. Ainult lubage mulle, et te lõpetate tülitsemise. Peate kuu lõpuni vett jooma, rohkem meil raha pole.“ Erik ja Edvin liigutasid toitu taldrikul ja kahvel kriipis teravalt vastu pruune savinõusid. „Sööge korralikult.“ „Aga emme, segada ju ikka võib? Makaronid on külmad ja kleepuvad.“ „Ja poleks olnud, kui te poleks tülitsenud. Sööge korralikult, ma ütlen.“ Edvin lõpetas söömise, Eriku pea vajus longu ja ta suskas makarone ettevaatlikult ja vaikselt kahvli otsa. Iga haru otsa ühe. „Miks sa nii vihane pead olema?“ Erik sosistas ja vaatas Marianne poole. „Te peate oskama süüa koos kuningaga. Kuulete. Minu jõngla­ sed peavad ennast nii hästi üleval pidama, et nad võiksid ükskõik millal kuninga juures õhtustada.“ „No lõpeta ära. See on lihtsalt mingi asi, mida issi purjus peaga ütles. Me ei õhtusta kunagi kuningaga koos. Kuidas see sündida saaks?“ Elin ohkas ja pööras pilgu ära.

Marianne kahmas talt kahvli ja noa käest ning virutas need jõuga vastu lauda, nii et need põrkusid ning põrandale kukkusid. „Ma ei jaksa. Ma enam ei jaksa. Kuulete või.“ Marianne korjas noa ja kahvli üles ja viis need kraanikaussi.

Ta kolistas valjusti nõudega. Sedamoodi tõsiselt kurjaks läks ta siis, kui oli näljane, Elin teadis seda. Ta takistas vendi, kui need sirutasid käe, et makarone juurde võtta. „Meie oleme söönud, emme, sulle jäi ka.“

Küsimärk on pool südant

Elin kõõritas vendade poole, kes istusid rõhutud vaikuses laua ääres, puhtaks kraabitud taldrikud ees. Edvin oma lopsa­ kate rukkiblondide lokkidega, mida ei olnud veel maha lõiga­ tud, kuigi ta oli seitsmene ja oli just kooli läinud. Need lange­ sid kuldse joana kõrvadele ja kuklale. Ja Erik, vaid aasta jagu vanem, aga nii palju suurem, ka oma loomult. Tema juustes ei olnud kunagi olnud märkigi lokkidest. Marianne suges neid regulaarselt pardliga. Paljaks pöetud pea jättis nähtavale ta peast eemale hoidvad kõrvad. „Teil on nüüd kõhud täis.“ Elin vaatas neid nõudlikul pilgul.

Nad noogutasid vastumeelselt ja libistasid end põrandale. „Kas tohib lauast lahkuda?“ Elin noogutas. Vennad kadusid ülakorrusele. Tema jäi sinna ja kuulas nõudepesukolinat. Jälgis kühmus selga, mis küürutas liiga madala tööpinna kohal. Ühtäkki liigutused seiskusid. „Meil on ju ikkagi hea, on ju?“ Elin ei vastanud. Marianne ei pööranud ringi. Nende pilgud ei kohtunud. Kolistamine jätkus. „Mida ma ilma sinuta teeksin? Ilma su vendadeta? Teie olete minu E-de kolmikvõit.“ „Oleksid äkki vähem vihane?“ Marianne pööras ümber. Päike paistis köögiaknast sisse, mis­ tõttu ta prilliklaaside pind nägi määrdunud välja. Ta vaatas Elinile otsa, neelatas pingutatult ja läks siis kastruli juurde. Ajas suust lusikatäite kaupa külmi makarone sisse. „Kas teil said kõhud täis? Kindel?“ Marianne pressis ennast köögisohvale tema kõrvale, silitas käega pehmelt ta juukseid. „Sa oled mulle suureks abiks, ma ei saaks ilma sinuta üldse hakkama.“ „Kas meil päriselt ei ole raha? Isegi natukeseks piimaks? Sa ju ostad suitsu.“ Elin ütles viimased sõnad pominal, pilk laual. „Ei. Sellel kuul mitte. Suitsud on varsti otsas, mul pole raha, et neid juurde osta. Lasin auto ära parandada, seda on meil vaja.

17

18

Sofia Lundberg

Süüa tuleb seda, mis sahvris on, seal on veidi konserve. Ja kraanist tuleb vett, joo, kui näljane oled.“ „Helista siis vanaemale. Küsi abi.“ Elin vaatas talle anuvalt otsa. „Mitte eluilmaski,“ ta raputas pead, „kuidas tema aidata saaks?

Nad on ju sama vaesed kui meiegi. Mul pole mõtteski kurta.“ Elin tõusis püsti ja urgitses sügavalt kitsaste teksapükste ­taskust. Ta koukis sealt välja kaks kapslit, ühe kollase pliiatsijupi, kaks määrdunud ühekroonist ja kaks viiekümneöörilist. „Mul on see.“ Ta asetas need ükshaaval Marianne’i ette üksteise otsa. „Selle eest saab ühe liitri. Mine homme poest läbi, kui tahad.

Aitäh. Saad pärast neli krooni tagasi, kui ma raha saan. Ma luban.“ Elin hiilis majast välja. Õue jahedasse videvikku. Marianne jäi vaikselt köögilaua taha istuma. Järgmine sigaret sõrmede vahel.

*** Elin luges vihmaveetorust tilkuvaid piisku. Need nirisesid pik­ kamisi läbi männiokaste, mis olid vooluava ummistanud. Kostis tuhmi solinat, kui need sinisesse plastmasstünni langesid, mille Marianne mingist naabertalust kohale oli vedanud. Selles oli hoi­ tud tõrjevahendit. Tõrje. Elinile meeldis see sõna ja selle tähen­ dus. Ta soovis, et tünnis oleks säilinud veel ivake tõrjet, mida võiks vajadusel laenata. Ta heitis nähtamatu loitsu tünni suunas ja sisistas kähedalt: „Tõrju nüüd. Lase käia ja tõrju kõike. Kõike, mis on pahasti.“ Seal majanurga taga oli tema salajane paik. Maja tagaküljel, kuhu keegi kunagi ei viitsinud tulla, kus kadakapõõsad kasvasid tihe­ dalt vastu majaseina ja kus okkad torkisid jalataldu, kui ta oli paljajalu. Ta oli nüüdseks juba pool oma elust seda peidupaika kasutanud. Viieaastasest saadik. Kui oli vaja omaette olla. Või kui keegi tema peale kurjaks sai. Kui isal oli keel pehme. Kui ema nuttis.

Ta oli endale okstest tooli ehitanud ja see ootas teda seal seina vastu toetudes alati. Sellel võis ta istuda ja mõelda, ta kuulis oma mõtteid palju paremini üksinda olles. Katus ja plastmassist vihma­veetoru kaitsesid ta pead vihma eest, kuigi ainult siis, kui ta istus tihedasti seina vastu surutult. Ta toetas pea tahapoole, sulges silmad, lastes vihmapiiskadel kulunud teksapüksid mär­ jaks teha. Pükstele tekkisid tumedad laigud ning külm levis jäise tekina mööda reisi. Ta jättis jalad üha tugevneva vihma kätte, lasi neil ikka märjemaks saada, üha rohkem külmetada. Tünni lange­ vad piisad krabisesid üha kiiremini. Ta keskendus sellele helile, loendas ja pidas numbreid meeles. Koolis oli keerulisem. Sealsed