kinnisidee

1 Päev, mil mu elu õhku lendas, algas hästi.

Oli varane novembrihommik ja ma ärkasin ilma äratuskellata.

Mul oli selle üle hea meel. See oli ühtlasi kenasti kooskõlas meie paarinõustaja soovitusega: mina ei aja Hamishit kell kuus hommi­ kul oma äratuskellaga üles ja tema ei mängi õhtu otsa lapsi eirates telefonis Candy Crushi.

Ma ootasin seda päeva. Mul oli telefonis uus tõsielul põhine­ vate krimilugude taskuhäälingusari, mille kohta olin palju head kuulnud. Kavatsesin enne kõigi äratamist ja laste kooli saatmist asjast maigu suhu saamiseks esimest osa kuulata ja seejärel end nüride majapidamistööde laamast läbi murdes maratonkuulamise korraldada. Hea taskuhääling annab imelise võimaluse viibida samal ajal mitmes maailmas. Olen keemilisest puhastusest asju ära toomas käies tagasi löönud assüürlaste pealetungi. Olen aluspükse ostes olnud tunnistajaks sellele, kuidas jõhker mõrtsukas õiglase karistuse saab.

Lamasin ootusärevust ette nautides voodis, vaadates, kuidas tänavalt paistev valgus laes väreles, kuulates, kuidas kütte­süsteem tööle lülitus ja vana uhke majadaami luustik ägama ja naksuma hakkas. Tõusin, tõmbasin kampsuni selga, torkasin sussid jalga ja hiilisin magamistoast välja.

Mulle meeldis tõusta enne teisi, mil majas valitses vaikus ja mina sain selles tardunud maailmas üksi lugeda või taskuhäälingut kuulata. Ma teadsin, kus kõik on. Teadsin, et nad on kaitstud.

Võisin end lõdvaks lasta.

9

Hamish seda ei kannatanud. Tema meelest tekitas see kõhedust.

Milleks oli mul tarvis seda aega omaette olemiseks, majas ringi hiilimiseks? Miks oli mul tarvis nii palju üksiolemise aega?

Usaldusprobleemid, ütles selle kohta paarinõustaja.

Püüdsin Hamishit rahustada, kinnitasin, et mul ei ole kavas teda ära tappa või midagi. Aga tundus, et see ei mõjunud eriti rahustavalt. „Tegelikult, Anna, kui olukorda Hamishi seisukohast hinnata, siis võib see tema jaoks võrdlemisi vaenulikult kõlada.“ – „Tõesti või?“ küsisin ma vaenulikult. Kas see kõlab tõesti vae­ nulikult? Siis arutasime seda mõnda aega. Tegemist oli nõmeda protsessiga. Olime mõlemad vaenulikud ja kurvad. Meie suhe tegi läbi surmaheitlust.

Hiilisin kõige valjemini kriuksuvaid põrandalaudu vältides kikivarvul üle trepimademe ja kiikasin mõlema tüdruku tuppa.

Nad magasid oma väikestes voodites sügavat und, koolivorm too­ lile valmis pandud, sokid kingades, lips krae all ootel. Soovin, et oleksin neid kauem silmitsenud. Ma ei pidanud neid enam iialgi nii süütuna nägema.

Läksin tagasi trepimademele. Maja ülemist ja alumist korrust ühendas tammepuust käsipuu, täpselt pihukumeruse järgi lihvitud, käe all pisut reljeefne. See laugles trepilookega kaasa nagu pikk kollasest martsipanist madu. Trepp viis alla suurde vestibüüli, kus välisukse kõrval troonisid marmorsambad ja põrandat ehtis Hamishi suguvõsa iidset vappi kujutav mosaiik. Maja ostis 1869. aastal Hamishi vanavanaisa. Uuest peast, Kreeka stiili viljelenud arhitekt Thomsoni1 käest.

Hamish tundis oma tausta üle tohutut uhkust. Minu oma kohta ei teadnud ta midagi. Ma pean seda siinkohal rõhutama.

Ma ei ütle seda nüüd, mil kõik on ilmsiks tulnud, üldse mitte Alexander alias Kreeklane Thomson (1817–1875) oli tuntud Šoti arhitekt ja arhitektuuriteoreetik, kestliku ehitusstiili üks teerajajatest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

1

10

üksnes tema kaitsmiseks. Ta oli üks advokatuuri vanemliikmetest ja lootis saada kohtukoosseisu valitud nagu ta esiisadki. Ta poleks seda kõike üksnes soovist minuga koos olla ohtu seadnud.

Kui me tutvusime, olin ma Anna, uus ajutine kontoritöötaja kuskilt Aberdeeni kandist. Hamishi valimine oli mul hoolega läbi mõeldud. Tuleb siiski öelda, et ma armastasin teda ja armastan mõnikord praegugi. Kuid ma valisin teadlikult vanema, rahaka ja positsiooniga mehe. Oma häälekõla armastava, faktidest ja seisu­ kohtadest pakatava. Ta pakkus ideaalset peidupaika.

Hamish oli selles majas sündinud ega olnud kunagi kuskil mujal elanud. Ta perekond oli kakssada aastat Šoti justiitssüstee­ mis või sellega seotud valdkondades tegev olnud. Välisreisidest ta suuremat ei pidanud. Luges üksnes Šoti kirjanike raamatuid.

Minu jaoks oli see niivõrd kummaline. Pidasin teda lausa pisut eksootiliseks.

Hallis oli sel hommikul külm. Kõndisin sellest läbi valgesse läikivasse saksapärase kujundusega kööki ja tegin kannutäie kohvi.

Võtsin telefoni. Tõsielul põhinevate krimilugude taskuhäälingusari kandis pealkirja „Surm ja Dana“. Kirjeldus teatas: „Uppunud jaht, pardal tapetud perekond, tänini lahendamata saladus …“ Oo jaa: pahaendeline toon, mõrvad, kõik oli olemas. Ja see lugu oli juhtunud ajal, mil mu tüdrukud olid tillukesed, maa­ ilmast eemal viibitud ajal täis väikeseid kampsuneid ja emade ajatu lahingrivistuse ridades vaikides kooli juures passimist. Mina ei teadnud sellest mõrvaloost mitte midagi.

Valasin endale suure kruusitäie kohvi, võtsin istet, asetasin telefoni enda ette köögilauale ja vajutasin esitusnuppu. Ootasin paeluvat ja pingelist lugu.

Mul polnud aimugi, et mind ootas ees taaskohtumine Leon Parkeriga.

11