Es i m e n e p e a t ü k k
Reede, 20. aprill
L
éa Paulik soovis, et neid muuseumis ringi juhatav väike mees oleks
lubanud neil seljakotid esimesse saali jätta. Ta selg lõi tuld, õpikute raskus tuletas pidevalt meelde hispaania keele kodutööd, mis tuleb veel lõunavaheajal kiiresti ära teha. See oli ta oma viga, ta teadis seda. Ta oli jäänud õhtul liiga kauaks üles Instagrami kerima ja Alexandraga sõnumeid vahetama, kuni hetkeni, mil kuulis, kuidas isa magamistoast välja trampis ja otse elutuppa läks, et ruuteri juhe välja tõmmata. Kuidas ta teadis? Léa vaatas ruumis ringi ja pilgutas silma Alexandrale, kes vaheldumisi haigutas ja närimiskummi näris. Léa nihutas end, püüdes seljas olevat koormat tasakaalustada. Ta pöördus, et vaadata pilti, millest jauramist väike mees kuidagi lõpetada ei suutnud. Kunstniku perekonnanime, Olive, oli lihtne meelde jätta. Sellest võib kasugi olla, sest proua Forbin teeb neile teisipäeval muuseumikülastuse põhjal kontrolltöö. Léal polnud selle vastu midagi, sest ta kuulas alati tähelepanelikult. Ta teadis, kui väga tal on vedanud, et tema Aixi jõukas Mazarini kvartalis asuvas koolis, Collége Mignet’s, selliseid väljasõite korraldati. Paljud ta klassikaaslased olidki rikastest perekondadest ning ta lasi pilgu nende peale rändama. Nad kas haigutasid nagu Alexandra,