Enne paistis neljas kokteil igati hea mõte. Nagu ka tukalõikus, kui juba jutuks tuli. Nüüd oma korteri ust lukust lahti pusides aga oiman, et võin hommikul seda viimast spritz ’i kahetsema hakata. Tukalõikust kah. June ju ütles, kui end täna ta juuksuritoolile seadsin, et lahkuminekul lõigatud tukk on peaaegu alati halb valik. Aga June’il polnud vaja õhtul sõbranna kihluspeole minna, ise vastselt vallaline. Tukk oli möödapääsmatu.
Asi pole selles, nagu oleksin oma eksist siiani sisse võetud; ei ole. Pole olnudki. Sebastian on paras snoob. Eduteel korporatsioonijurist, nagu ta on, ei peaks ta Chantali peol tundigi vastu, ilma et hakkaks peoperenaise valitud joogi peale nina kirtsutama ega viitaks mingile
New York Timesist loetud pretensioonikale artiklile, kus kirjutatakse, et Aperol Spritz on „moest väljas”. Ta teeks hoopis näo, et uurib veini kaarti, esitaks baarimehele terroir ’i ja happesuse kohta tüütuid küsimusi ning valiks siis vastustele vähimatki tähelepanu pööramata klaasi kõige kallimat punaveini. Asi pole selles, nagu oleks tal teab mis peen maitse või laialdased veiniteadmised; ei ole. Ta ostab lihtsalt kallist kraami, et jääks mulje, nagu oskaks vahet teha. Sebastian ja mina olime koos seitse kuud ning meie suhe eristus mu eelmistest suhetest selle poolest, et oli neist kõige pikem. Lõpuks ütles Sebastian, et ta ei saa üldse aru, kes ma olen. Ja ta jutus oli iva. Enne Sebastiani olid kutid, kelle ma välja valisin, mõneks ajaks head küll, ja neil polnud selle vastu midagi, kui lugu tõsisemaks ei arenenud. Selleks ajaks kui tutvusin Sebastianiga, olin arvamusel, et tõsine täiskasvanu olla tähendab seda, et peaksin leidma mehe, kellesse saaks tõsiselt suhtuda. Selles mõttes Sebastian sobis. Ta oli atraktiivne, palju lugenud ja edukas, ning olgugi natuke upsakas,
oskas ta iga inimesega enam-vähem millestki rääkida. Mina aga avastasin, et mul on raske talle endast ülearu palju usaldada. Juba kaua aega tagasi õppisin end vaos hoidma, et ei pahvataks välja, mida sülg suhu toob. Arvasin, et saan kenasti hakkama ja annan sedasi meie suhtele tõelise võimaluse, aga lõpuks tabas Sebastian mu ükskõiksuse ära, ning tal oli õigus. Ma ei hoolinud temast. Ma ei hoolinud neist kellestki.
Oli vaid üks mees.
Ja tema on ammu läinud.
Niisiis – mulle meeldib meestega aega veeta ning leian, et seks on hea pääsetee, mille abil saab nagu tuletõrjeredeliga oma mõtetest välja ronida. Mulle meeldib mehi naerma ajada, mulle meeldib, kui mul on seltsi, mulle meeldib aeg-ajalt vibraatorist vaheldust saada, aga ma ei seo end kellegagi ega luba endale sügavamaid tundeid.
Mässan ikka veel võtmega – tõsiselt, kas lukul on midagi viga? –, kui telefon hakkab käekotis undama. Mis on imelik. Nii hilja ei helista mulle keegi. Tegelikult ei helistagi mulle iial keegi, kui Chantal ja mu vanemad välja arvata. Aga Chantal on alles oma peol ja Praha-reisil vanemad ei ole veel ärkvelgi. Undamine lakkab just siis, kui ukse lahti saan ja oma pisikesse kahetoalisesse korterisse koperdan. Kiikan ukse kõrvale peeglisse, näen, et huulepulk on puha laiali läinud, aga tukk näeb ikka äge välja. Said nüüd, June.
Pusin kuldsete sandaalide rihmu lahti, juuksed nagu tume kardin näo ees, kui telefon hakkab jälle häält tegema. Kaevan mobiili käekotist välja, lähen diivani poole, üks king jalast võetud, ja kortsutan kulmu, sest ekraanil on kiri „tundmatu nimi”. Tõenäoliselt vale number.
„Halloo!” ütlen ja kummardun, et teinegi sandaal jalast võtta.
„Kas Percy kuuleb?”
Ajan selja nii rutakalt sirgu, et tasakaalu säilitamiseks pean diivani käetoest kinni krabama. Percy. See on nimi, millega mind enam
keegi ei kutsu. Nüüdsel ajal olen peaaegu kõikidele Persephone. Mõnele lihtsalt P. Aga mitte iial Percy. Ma pole juba aastaid Percy olnud.
„Halloo ... Percy?” Hääl on madal ja vaikne. Hääl, mida ma pole juba rohkem kui kümme aastat kuulnud, aga mis on nii tuttav, et äkitselt olen kolmteist aastat vana ja ohtralt neljakümne viiest kaitsefaktorit omava päikesekreemiga kokku plätserdatud ning loen paadisillal pehmekaanelisi raamatuid. Olen kuusteist, kleepun Tavernist töölt tulles higist ja koorin riideid maha, et alasti järve hüpata. Olen seitseteist, laman Sami voodis, niiske ujumistrikoo seljas, ja vaatan, kuidas ta pikad sõrmed liiguvad mööda anatoomiaõpikut, mida ta mu jalgade juures tudeerib. Pauh, uhkab veri mulle kuumalt näkku ja südame ühtlase rütmiga valjud löögid tungivad trumminahkade pärusmaale. Hingan rabedalt sisse ja võtan istet, kõht krampis.
„Jah,” saan suust ja helistaja toob kuuldavale pika ohke, mis kõlab kergendunult.
„Siin Charlie.”
Charlie.
Mitte Sam.
Charlie. Vale vend.
„Charles Florek,” täpsustab Charlie ja hakkab seletama, kuidas ta mu numbri sai – mingi tuttava tuttava kaudu, kellel on omakorda tuttav selles ajakirjas, kus ma töötan –, aga ma peaaegu ei kuulagi.
„Charlie?” segan jutule vahele. Mu hääl on kile ja pingul, osalt vahuveinikokteilist, kuid suuremalt jaolt vapustusest. Aga võib-olla hoopis totaalsest pettumusest. Pettumusest, et selle hääle omanik ei ole Sam.
Aga muidugi ei ole.
„Ma tean, ma tean. Sellest on ju nii kaua aega möödas. Jumal, ma isegi ei tea, kui kaua,” ütleb ta ning see kõlab andekspaluvalt.
järgmisel suvel 9
Aga mina tean. Mina tean täpselt, kui kaua. Ma pean arvet.
Sellest on möödas kaksteist aastat, kui ma Charliet viimati nägin. Kaksteist aastat tollest katastroofilisest tänupüha-nädalalõpust, kui Sami ja minu vahel kõik pekki läks. Kui mina kõik katki kiskusin.
Varem loendasin päevi, ei jõudnud ära oodata, millal me terve perega maamajja sõidame, nii et saan jälle Sami näha. Nüüd on ta valus mälestus, mida ma roiete all hoolega peidus hoian.
Ma tean sedagi, et olen elanud rohkem aastaid Samita kui Samiga. Tol tänupühal, mis märgistas seitset aastat, mille jooksul ma polnud temaga üldse rääkinud, sain paanikahoo, esimese üle teab kui pika aja, ja trimpasin siis ühtejutti ära poolteist pudelit roosat veini.
Tundsin, et see on midagi monumentaalset: olen ametlikult ilma temata olnud rohkem aastaid, kui meil koos järve ääres oli. Kõõksusin vannitoa plaaditud põrandal koledasti nutta, kuni ära vajusin. Chantal tuli järgmisel päeval, kaasas rasvarohke kiirtoit, hoidis mu juukseid, kui ma seal öökisin, pisarad nägu mööda alla voolamas, ja ma rääkisin talle kõik ära.
„Sellest on terve igavik,” ütlen Charliele.
„Tean. Ja palun vabandust, et sulle nii hilja helistan,” kostab ta. Charlie hääl kõlab nii Sami oma moodi, et see teeb haiget, nagu oleks mul korraga tõrges tükk kurgus. Tuleb meelde aeg, kui olime neliteist ja neil oli peaaegu võimatu telefonis vahet teha. Tulevad meelde muudki asjad, mida ma Sami juures tol suvel tähele panin.
„Kuule, Pers. Ma helistan, sest mul on kurb uudis,” ütleb ta, kasutades nime, millega ta mind kunagi kutsus, aga praegu on ta hääl küll palju tõsisem kui tol Charliel, keda mina omal ajal tundsin. Kuulen, kuidas ta läbi nina sisse hingab. „Ema suri paari päeva eest ja ma ... nojah, ma mõtlesin, et sa tahad teada.”
Ta sõnad rammivad mind nagu tsunami ja ma näen vaeva, et neid täielikult mõista. Sue on surnud? Sue oli noor.
Saan suust vaid katkeva „misasja?”.
Charlie hääl on kurnatud, kui ta vastab. „Vähk. Ta maadles sellega
juba paar aastat. Muidugi oleme hirmus kurvad, aga tead, tal oli haige olemisest kõrini.”
Ja sugugi mitte esimest korda on tunne, nagu oleks keegi mu elu käsikirja ära varastanud ja puha valesti ümber kirjutanud. Näib võimatu, et Sue oli haige. Sue oma laia naeratuse ja mahalõigatud säärtega teksaste ja helevalge hobusesabaga. Sue, kes tegi maailma parimad pieróg ’e. Sue, kes kohtes mind nagu tütart. Sue, kes oli mu unistustes minu tulevane ämm. Sue, kes oli mitu aastat haige, ilma et ma seda teadsin. Oleksin pidanud teadma. Oleksin pidanud talle toeks olema.
„Tunnen kaasa, mul on nii kahju,” alustan. „Ma ... ma ei tea, mida öelda. Teie ema oli ... ta oli ...” Hääles on paanika, kuulen seda ise ka. Hoia end vaos, annan endale käsu. Sina kaotasid Suele õiguse juba kaua aega tagasi. Sul ei ole lubatud praegu koost laguneda.
Mõtlen sellele, kuidas Sue oma kaks poega üksi üles kasvatas, pidades ise samal ajal Tavernit, ja kõige esimesele korrale, kui ma teda nägin, kui ta tuli meie maamajja minu temast palju vanematele emale-isale kinnitama, et Sam on hea poiss ja tema, Sue, hoiab meil silma peal. Tuleb meelde, kuidas ta õpetas mind kolme taldrikut korraga käes hoidma ja mitte ühegi poisi juttu tõe pähe võtma, tema enda kaks poega kaasa arvatud.
„Ta oli ... kõik,” ütlen. „Ta oli nii hea ema.”
„Oli küll. Ja ma tean, kui palju ta sulle tähendas, kui me lapsed olime. Eks ma selle pärast nagu helistangi,” ütleb Charlie ebalevalt. „Leinatalitus on pühapäeval. Ma tean, et kõigest on kaua aega möödas, aga mõtlen, et sa peaksid koha olema. Tuled?”
Kaua aega? Kaksteist aastat. Kaksteist aastat sellest, kui tegin viimast korda selle sõidu põhja, paika, mis on minu jaoks olnud kõikidest paikadest kõige kodusem. Kaksteist aastat sellest, kui viimati pea ees järve sukeldusin. Kaksteist aastat sellest, kui mu elu täiega rappa pööras. Kaksteist aastat sellest, kui ma Sami viimast korda nägin.
Aga on ainult üks vastus.
„Muidugi tulen.”
TEINE PEATÜKK
Suvi seitseteist aastat tagasi
Ei usu, et vanemad maamaja ostes teadsid, et naabermajas elab kaks noorukieas poissi. Mamps ja paps tahtsid aidata mul linnast pääseda ja omavanustest lastest rahu saada, ning Floreki-poisid, kel pärastlõunati ja õhtuti enamjaolt üldse silma peal ei hoitud, olid neile tõenäoliselt sama suur üllatus kui mulle.
Mõnel minu klassi lapsel oli suvekodu, aga need olid kõik Muskokas, linnast lühikese autosõidu kaugusel põhja pool, kus sõna maamaja ei tundunud päris kohane nende veepiiril asuvate häärberite kohta, mis sealseid kaljuseid kaldaid ääristasid. Paps keeldus selge sõnaga Muskokas ringi vaatamast. Ütles, et kui sinna maamaja osta, võiks suveks sama hästi juba Torontosse jääda – Muskoka on linnale liiga lähedal ja torontolasi liiga täis. Nii suunasid nad mampsiga pilgu maa-asulatele kaugemal kirdes, mis olid papsi sõnutsi liiga täis ehitatud ja kalliks aetud, ning siis veel kaugemale, kuni viimaks valiti välja
Barry’s Bay, unine töölisalev, mis suviti moondus kihavaks turismilinnakeseks, mille kõnniteedel tunglesid suvilaomanikud ja Euroopast tulnud huvireisijad, kes suundusid Algonquini provintsiparki telkima või matkama. „Lapsuke, sulle hakkab seal meeldima,” lubas isa. „See on tõelise maamaja koht.”
Viimaks ootasin pikisilmi neljatunnist autosõitu meie Toronto kesklinna Tudori stiilis majast järve äärde, aga too esimene sõit vältas terve igaviku. Terved tsivilisatsioonid jõudsid tekkida ja hävida, enne kui möödusime sildist kirjaga „Tere tulemast Barry’s Baysse!”, meie papsiga kolimisautos ja mamps Lexusega järel. Vastupidiselt mampsi autole polnud kolimisautos korralikku helisüsteemi ega õhukonditsioneeri ning olin tahes-tahtmata sunnitud kuulama CBC jaamale
keeratud raadio monotoonset üminat, kintsud istme vinüülkatte külge ja tukk higisele laubale kleepunud.
Peaaegu kõik seitsmenda klassi tüdrukud lasksid endale tuka lõigata, kui Delilah Mason seda soengut esimesena kandma hakkas, ehkki meile teistele ei sobinud tukk sama hästi. Delilah oli meie klassi kõige populaarsem tüdruk ja ma pidasin end õnneseeneks, et saan olla üks tema lähimatest sõpradest. Või vähemalt sain, aga see oli enne pidžaamapeo vahejuhtumit. Delilah’ tukk moodustas ta lauba kohal korrapärase punase kardina, samal ajal kui minu oma trotsis nii raskusjõudu kui ka soenguviimistlustooteid ning kippus suvalise nurga all tutthaaval turritama, nii et nägin iga kandi pealt välja nagu kohmakas kolmeteistaastane, kes ma olin, mitte see salapärane tumedasilmne brünett, kes ma olla tahtsin. Mu juuksed polnud ei sirged ega lokkis ning paistsid muutvat oma olemust vastavalt suvalistele ja äraarvamatutele teguritele, alates ilmast ja nädalapäevast ning lõpetades sellega, kui hästi ma öösel magada sain. Kui ma ise oleksin teinud mida iganes, et teistele meeldida, keeldusid juuksed mingeidki järeleandmisi tegemast.
Kamaniskegi järve läänekalda metsas looklev Bare Rock Lane oli kitsuke pindamata tee, oma nime igati väärt.* Sissesõidutee, millele paps keeras, oli nii padrikusse kasvanud, et oksad kriipisid pisikese kolimisauto külgi.
„Tunned, lapsuke, kui hea lõhn?” küsis paps ja keris akna alla, kui auto mööda konarlikku teed edasi rappus. Hingasime üheskoos sügavalt sisse ja mu sõõrmeid täitis mahalangenud männiokaste lõhn, maalähedane ja tervendav.
Jätsime auto seisma tagasihoidliku telgikujulise puitmajakese tagaukse ees, ümberringi kasvavate kõrgete mändide keskel paistis hoone päris pisike. Paps lülitas mootori välja, keeras end näoga minu
* Bare Rock Lane (ingl) – Palja Kalju tee. – Toim.
poole, hallineva vuntsi all muhelus ja silmanurkades tumedate raamidega prillide taga naerukortsukesed, ja ütles: „Tere tulemast järve äärde, Persephone!”
Maamajal oli küljes uskumatult mõnus puidusuitsu lõhn. See nagu ei haihtunudki, isegi kui mamps seal aastate pikku oma kalleid Diptyque’i lõhnaküünlaid põletas. Iga kord kui tagasi tulin, jäin välisukse juures seisma ja hingasin seda lõhna sisse, just nagu olin teinud kõige esimesel päeval. Esimene korrus oli väike avatud ruum, mille seinu kattis laest põrandani pahklikest heledatest laudadest tahveldis. Hiigelsuurtest akendest avanes järvele peaaegu ebasündsalt kaunis vaade.
„Vau,” pomisesin, kui nägin otse verandalt algavat treppi, mis järsust künkast alla viis.
„Pole paha, mis?” Paps patsutas mu õlga.
„Lähen vaatan, kas vesi on soe,” jõudsin öelda, kui juba tormasin küljeuksest välja, mispeale uks innuka mürtsuga minu järel kinni vajus. Ruttasin pooljoostes mitmest tosinast astmest alla ja jõudsin paadisillale. Oli niiske pärastlõuna, viimast kui tolli taevast katsid vaibana paksud hallid pilved, mis peegeldusid allpool vaikses hõbedases vees. Silm seletas vaevu suvilaid, mis ääristasid vastaskallast. Mõtlesin, et ei tea, kas jaksaksin üle järve ujuda. Istusin paadisilla serval ja kõlgutasin jalgu vees, ise jahmunud, kui vaikne siin on, kuni mamps hüüdis mind appi asju lahti pakkima.
Selle aja peale, kui saime asjad kolimisautost tuppa tassitud, olime kastide vedamisest ja sääskede tõrjumisest väsinud ja piredad. Jätsin mampsi ja papsi köögis asju korda seadma ning suundusin ülemisele korrusele. Seal oli kaks magamistuba; vanemad andsid järvepoolse minule, öeldes, et kuna ma veedan palju aega oma toas, kulub vaade mulle rohkem ära. Pakkisin riided lahti, tegin voodi ära ja lappasin Hudsoni lahe teki jalutsisse kokku. Papsi arust ei läinud meil suvel selliseid raskeid villatekke tarvis, aga mamps nõudis, et iga voodi jaoks oleks üks selline varuks.
„Kanada loodus,” seletas ta toonil, mis andis mõista, et kõik peaks ütlematagi selge olema.
Sättisin öökapile ohtlikult kõrge pinu pehmekaanelisi raamatuid ja teipisin voodi kohale filmi „Olend Mustast laguunist” plakati. Mul oli õõvakiiks. Vaatasin koormate kaupa õudusfilme, mille tsenseerimisest mu vanemad juba kaua aega tagasi loobusid, ning neelasin klassikalisi R. L. Stine’i ja Christopher Pike’i raamatuid, nii nagu ka uuemaid sarju, milles seksikad teismelised täiskuu ajal libahundiks moonduvad ja seksikad teismelised pärast kisakooriharjutust viirastusi kütivad. Varem, siis kui mul veel sõpru oli, võtsin raamatuid kooli kaasa ja lugesin paremaid kohti (kõike, mis verest nõretav või vähegi seksikas) valjusti ette. Algul armastasin lihtsalt teiste tüdrukute reaktsiooni, armastasin olla tähelepanu keskpunktis, turvavõrguks kellegi teise sõnad, mille abil kaaslaste meelt lahutada. Aga mida rohkem ma õudukaid lugesin, seda rohkem hakkasin armastama seda, kuidas lugu on kirja pandud – seda, kuidas kirjanikud teevad kui tahes võimatu olukorra usutavaks. Mulle meeldis see, kuidas iga raamat oli ühtaegu ennustatav ja ainukordne, lohutav ja ootamatu. Turvaline, aga mitte iial igav.
„Sööks õhtuks pitsat?” Uksel seisis mamps, silmitses plakatit, kuid ei öelnud midagi.
„Siit saab pitsat?” Barry’s Bay ei tundunud ennist nii suur koht, et siin saaks toitu koju tellida. Ja nagu selgus, ei saanudki, seega sõitsime Pizza Pizzasse, kust sai pitsat ainult kaasa osta ning mis asus alevi kahest ühe toidupoe nurgas.
„Kui palju siin inimesi elab?” küsisin mampsilt. Kell oli seitse ja enamik peatänava kauplusi näis juba suletud.
„Ligemale tuhat kakssada, aga arvan, et suviti on tõenäoliselt kolm korda rohkem, sest väga paljud tulevad siia suvitama,” vastas ema. Kui rahvast täis restorani väliterrass välja arvata, paistis alev inimtühi. „Nähtavasti on Tavern see popp koht, kus laupäevaõhtul käiakse,” kommenteeris ta ja aeglustas sellest mööda sõites käiku.
„Paistab, nagu oleks see ainuke koht, kus tasub käia,” vastasin.
Kui tagasi jõudsime, oli papsil pisike teler töökorda seatud. Kaabeltelevisiooni polnud, aga meil oli perekonna DVD-kogu kaasa pakitud.
„Mulle tuli mõttesse „Looduse rüpes”,” pakkus paps. „Paistab asjakohane, või mida sina arvad, lapsuke? ”
„Hmm ...” Kummardusin kapikese sisu uurima. „„Blairi nõiafilm” sobiks ka.”
„Mina seda ei vaata,” ütles mamps diivanilauale pitsakarpide kõrvale taldrikuid ja salvrätte seades.
„Jääb siis „Looduse rüpes”,” ütles paps ja pistis filmi DVD-mängijasse. „Klassikaline John Candy. Mis saaks parem olla?”
Tõusnud tuul kiigutas väljas männioksi ja järvepinnal liikusid nüüd lained. Akendest tuli iilidega vihma lõhna.
„Nojah,” ütlesin ja hammustasin oma viilu küljest ampsu. „Siin on tegelikult päris lahe.”
Sakiline piksenool siuhkas üle taeva, lüües männid ja järve ja kaugema kalda künkad üleni valgeks, otsekui pildistataks hiigelsuure fotoaparaadiga, millel on välgufunktsioon peal. Vaatasin tormi nagu paigale naelutatult oma toa akendest. Vaade oli mõõtmatult avaram kui see siiluke taevast, mida nägin oma toast Torontos, kõuekõmin nii vali, et tundus kärkivat otse maja kohal, nagu oleks meie esimeseks õhtuks spetsiaalselt kohale tellitud. Viimaks kuhtusid kurdistavad kärgatused kaugeks kõminaks, ma pugesin voodisse tagasi ja kuulasin, kuidas vihm aknaid nüpeldab.
Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, akendest sisse tulvavast eredast päikesest ja laes värelevatest valguslaikudest viivuks segaduses, olid mamps ja paps juba alumisel korrusel. Nad istusid, kohvitassid ja lugemismaterjal käepärast – hajameelselt habet sügav paps tugitoolis, ees The Economist, ning mamps köögileti ääres pukktoolil mingit paksu disainiajakirja lappamas, ülearu suured punaste raamidega prillid ninaotsale vajunud.
„Öösel äikest ka kuulsid, lapsuke?” küsis paps.
„Raske oleks olnud mitte kuulda,” ütlesin, haarates ikka veel suuremalt osalt tühjast kapist karbi hommikusöögikrõbinaid. „Ei usu, et ma üldse eriti magada sain.”
Pärast hommikusööki ladusin vajaliku kraami – raamatu, paar ajakirja, huulepalsami ja tuubi neljakümne viiese kaitsefaktoriga päevituskreemi – riidest kandekotti ja läksin alla järve äärde. Ehkki eelmisel õhtul sadas nagu oavarrest, oli hommikune päike jõudnud paadisilla juba kuivaks paista.
Laotasin räti maha, määrisin näole ohtralt päikesekreemi ja heitsin kõhuli, käed lauba all padjaks. Kaugema paadisillani võis olla umbes sada viiskümmend meetrit, aga teisel pool asuv paadisild oli suhteliselt lähedal. Selle külge oli seotud aerupaat ja taamal kiikus parv. Võtsin pehmekaanelise raamatu välja ja hakkasin lugema sealt, kuhu eile järg pooleli jäi.
Nähtavasti jäin tukkuma, sest äkitselt võpatasin ärkvele, kui kostis vali plartsatus ja naervate poiste kisa.
„Teen sulle pähe!” kisas üks.
„Koba oled, ei sa tee!” narris madalam hääl.
Plarts!
Järvel, naabrite parve kõrval, hulpis kaks pead. Püsisin endiselt kõhuli ning vaatasin, kuidas nad parvele ronivad ja sealt kordamööda vette hüppavad, küll selili, küll istukil, küll peakat. Oli juuli algus, aga mõlemad olid juba pruuniks päevitunud. Oletasin, et nad on vennad ja too pisem, see kleenuke, on vanuse poolest mulle vist lähemal. Vanem poiss oli temast peajagu pikem, varjud torsol ja käsivartel andsid aimu kõhnadest lihastest. Kui ta noorema üle oma õla vette viskas, hakkasin naerma ja tõusin istuli. Varem polnud nad mind märganud, aga nüüd vaatas vanem poiss parvel seistes minu poole, näol lai naeratus. Pisem ronis venna kõrvale parvele tagasi.
„Hei!” hõikas vanem poiss ja lehvitas.
Igal järgmisel suvel 17
