siin nad on_here they are
_ meie inimesed. Oleme kohtunud hooldekodus, mille hoovil langes vihma laternlilledele. Ateljees, kuhu andis ronida mööda hirmjärsku treppi, palettidele olid pigistatud õlivärvi plärtsud ja lõhnas tärpentini järele. Vanalinna lokaalis, kus sõrmede all kahisevad sametised laudlinad summutasid saladusi. Oleme neid lugusid kuulanud hobutallis ja hotelli ooteruumis, talutares ja endises sõjatehases, purjeka pardal ja pisikeses arvutiaknas. Vanadekodus ja lasteaias. Kõrghoones, mille kohal õhtused valgused tihenesid ning said rasked ja sinised. Keldribaaris, kus diivanid olid nahksed ja mustad. Elutoas, juues kohvi tassidest, mille kohta kõik kohalviibinud võinuks vanduda, et need olid lillekirja; hiljem fotodelt aga selgus, et valged. Oleme istunud rääkijate kõrval voodiserval. Kriibitud taburetil. Moodsal toolil, mis koosnes painutatud torudest ja õhuaukudest. Oleme sõitnud Stockholmi ja Stanfordi, Torontosse ja Tartusse, Peipsi äärde ja Vastseliina. Lugude juurde on lauale kantud tomatisuppi ja suvikõrvitsaid, vahajaid juusturattaid ja rabedaid vahvleid ning viimaks Eesti rabarberišampanja. Oleme naernud ja nutnud.
_ our people. We met in retirement homes, while the rain outside fell on winter cherries. In an artist’s studio where one climbed frightening stairs to reach a room to find a pallette smeared with blobs of oil paint squeezed from tubes, and the air redolent with turpentine. We met in a cafe in old town, where the rustling of a velvet tablecloth muffled secrets. We have listened to all these stories, in stables, in hotel lounges, in an ancient farmhouse, a former military base, on a yacht and also in a tiny window on a computer. In kindergartens and nursing homes. We chatted in a skyscraper as the fading evening light grew heavy and blue. In a cellar bar with black leather sofas. In a living room, drinking coffee from cups we swore had a floral pattern only to discover later, as we looked at the photos, that they were just plain white. We have sat on bedsides, on old stools as well as modern chairs, made of air and bent tubes. We have travelled from Stockholm to Stanford, Toronto to Tartu, from Lake Peipus to Vastseliina. These stories have been served up with tomato soup and zuchini, cheese wheels, crisp waffles and Estonian rhubarb champagne. We have laughed and we have cried.
Armastame sind, Eesti. Estonia, we love you.
„Eesti läbi 100 silmapaari” – see on pildiline lugu Eestist, mida jutustab sada eestlast ja eestimeelset inimest. Kõige vanem on sündinud aastal 1918 nagu Eesti Vabariik. Kõige noorem 24. veebruaril, Eesti sünnipäeval, 2017. aastal. Koos portreedega tuleb esitlusele sada meeleolu, mis annavad ka Eestit mitte tundvale inimesele aimu meie maa loodusest, kultuurist, saavutustest.
004
”Estonia through 100 pairs of eyes” is a story in pictures, told by a hundred Estonians. The oldest of them was born in 1918, just like the republic. The youngest was born on February 24, 2017, the 99th anniversary of the Republic of Estonia. In addition to the portraits we are also happy to present different images of Estonia’s nature, culture and achievements.
005