1. peatükk
Emil abistab peapesul „Nii,“ ütles proua Tischbein, „ja nüüd too mulle sooja veega kann järele!“ Ise võttis ta teise kannu ja väikese sinise poti vedela kummeliseebiga ning läks köögist tuppa. Emil võttis oma kannu ja astus ema järel. Toas istus üks naine ja hoidis pead valge pesukausi kohal kummargil. Tema soeng oli lahti tehtud ja rippus justkui kolm naela villa. Emili ema valas blondidesse juustesse kummeliseepi ja hakkas võõrast pead pesema, nii et see vahutas. „Ega liiga kuum ei ole?“ küsis ta. „Ei, pole viga,“ vastas pea. „Aa, see on ju pagarmeister Wirthi proua! Tere päevast!“ ütles Emil ja pani veekannu tualettlaua alla. „Sul ikka veab, Emil. Sa sõidad Berliini, nagu ma kuulsin,“ tähendas pea. Ja see kõlas nii, nagu räägiks keegi, kes on sukel dunud vahukoore sisse. 29