Edeni
trööstiköök
ESIMENE PEATÜKK
Esimest korda pärast seda, kui Eden Sherwood oli olnud veel neliteist, seisis ta kaljuserval ja vaatas alla Sea Glass Bayle. Sellest ajast oli möödunud kolmteist aastat, kolmteist aastat, mille sees Eden oli suureks sirgunud, maailma oma märgi jätnud ja saanud selleks, kes ta nüüd on – kes iganes ta siis ka polnud. Just praegu polnud tal õieti aimugi, kes ta on, ta teadis vaid, et ei hooli sellest inimesest eriti.
Ilm oli sama leebe kui tookord – vähemalt nii ta mäletas. Kuid tollest ajast jäänud mälestustes oli ilm alati selline; päike soe ja mahe, tuul jahutav ja pilved sama valged. Ehk polnud see alati nii olnud, aga Edeni praegune mälupilt oli erksates ja õnnelikes värvides postkaardivaade. Tekitas lausa kõhedust, kui vähe kõik oli muutunud – peale hirmutunde, mida ta nüüd kõikjal endaga kaasas kandis. Lapsena samas kohas seistes oli ta olnud hämaralt teadlik sellest, et perega siin veedetud imelised kaks nädalat lõppevad peagi ning siis tuleb rahulolematult koju naasta ja jääda järgmist korda igatsema. Nüüd aga seisis ta seal ja vaatas ookeani teadmisega, et ei saa enam kunagi koju minna.
Sellest kohast olid tal ainult õnnelikud mälestused. Mida ta
siis praegu siin tegi? Milleks mälestusi määrida? Milleks neid praeguse meeleheitega rikkuda? Mida oli ta siit leida lootnud? Õnne? Et ta kandub tagasi neisse muretutesse päevadesse?
Praegu siin seistes mõistis Eden, kui tobe see arvamine oli. Siit ei leia ta mingit õnne – selleks oli juba liiga hilja, et seda üldse kusagilt leida; asjad olid selleks liiga kaugele läinud. Ta vaid rikkus ühe neist puhastest mälestustest, mis talle veel jäänud olid. Vaadata lahele väsinud ja nutust paistes silmadega – see ei tõstnud tuju. Oli olnud rumal vastupidist loota ja lõppude lõpuks polnud tal selles ka kedagi teist süüdistada peale iseenda. Kindlasti mitte perekonda, kes ei andesta talle iial seda muret, mille ta oli põhjustanud, ja õige ka.
Must lammas, soovimatu ja kasutu, isepäine laps – kõike seda oli ta aastate jooksul kuulnud ja selle üle naernud, sest jah, seda ta oli, aga ta oli ka noorim tütar, narruseni hoitud ja armastatud, üllatuskülaline, keda tema vanad vanemad enam polnud oodanud, kuid seda rohkem armastasid. Tema ei olnud neid kunagi kohelnud nii, nagu nad selle armastuse eest väärisid – ta nägi seda nüüd valusa selgusega. Ja nüüd ei saanud enam midagi parandada, sest ema oli surnud, ja see kõik oli tema süü.
Kas matustest oli tõesti juba kuu? Kujutised tollest päevast olid endiselt ta ajju sööbinud, just nagu olnuks see kõik alles eile. Aeg pidavat kõik haavad parandama, aga kas polnud see lihtsalt vale, mille eesmärk on leina talutavamaks muuta?
Kõik olid olnud mustas – see oli esimene asi, mida Eden oli tähele pannud, kui protsessioon kabelisse jõudis. Emale poleks see üldse meeldinud. Edeni mälupiltides kandis ema alati pastelseid toone: roosasid, lillasid, siniseid ja rohelisi. Ta armastas õrnu värve ja oli ka kodu nendega täitnud. Eden ja Caitlin tavatsesid
naljatada, et ema ei suuda iial ühestki satsidega lambivarjust mööda minna, vaid peab selle ära ostma. Ta ei kandnud eales musta – Eden mäletas seda selgelt – ega oleks tahtnud, et inimesed tema matusel selles värvis oleksid. Kui ta surm poleks nii ootamatu olnud, kui ema oleks hoiatatud ja tal olnuks rohkem aega end ette valmistada, siis ta oleks seda võib olla ka öelnud.
„Igal pool on pojengid.“ Edeni vanem õde Caitlin oli saabudes kabeli lilleseadeid silmitsenud. „Nii kena. Mul on hea meel, et mõeldi tema lemmiklilledele.“
„Ma ei taha enam elus ühtki pojengi näha,“ oli Eden vastanud. „Kohutavad lilled.“
Caitlin oli tema poole kõõritanud – väsinult, löödult, peaaegu kannatamatult. „Tegelikult sa seda ei mõtle.“
„Kindel?“
Muidugi polnud ta seda tegelikult mõelnud. Tookord oli Eden neid vihanud, sest nägi ema lemmiklilli nimelt selles paigas. Iialgi ei vaata ta neid enam sama pilguga.
Talle meenus, kuidas Caitlin tal käest kinni võttis, ja teda tabas värske, nüüdseks juba tuttava kahetsuse laine, kuna meenus ka see, kui järsult ta selle vabaks oli rapsanud. Tol hetkel oli ta tundnud, et õde kohtleb teda üleolevalt, aga tagasi vaadates mõistis ta, et sama palju kui Caitlin soovis tröösti pakkuda, oli ta seda ka ise vajanud. Miks oli Eden niimoodi teinud? Kas põletava süütunde pärast, selle pärast, et ei väärinud enda arvates mitte tröösti ega mõistmist, vaid ainult karistust ja süüdistamist? Sest andestus muutis ta süütunde mingil moel veelgi suuremaks?
Ja nagu see poleks juba piisavalt halb olnud, saatis kirstu järel kabelisse sisenenud isa keset oma hingevalu talle väikese, aga kõige armsama, kõige kurvema ja meeleheitlikuma naeratuse.
Ta oli püüdnud Edenit kuidagi rahustada, anda talle mõista, et kõik saab korda, et ta ei süüdista tütart, nii nagu too iseend süüdistab.
Kuidas ta seda suutis? Kuidas ta Edenil niimoodi pääseda lasi? Kuidas ta suutis nii kergesti andestada? See ajas Edeni peaaegu vihaseks. Ta tahtis isa vihkamist, tema süüdistusi, sest praegune oli palju hullem. Kuidas suutis isa teda pärast kõike juhtunut endiselt armastada? See oli olnud hetk, mil plaani esimene seeme mulda pudenes. Ta pidi lahkuma. Pidi end vabastama isa armastusest, kui ta polnud midagi teinud, et see ära teenida. Kas perekonnal poleks ilma temata parem?
Eden oli vaadanud pojengidega kaetud kirstu ja otsustanud: jah, oleks küll.
Seistes kaljul Sea Glass Bay kohal, võttis Eden taskust telefoni ja vaatas märkmikku. Tegelikult poleks tal seda vaja olnud, sest majutuskoha nimi oli talle ajju sööbinud. Ta oli selle veebist leides kohemaid ära tundnud ja eelmiste päevade jooksul koos omanikuga üleandmise juhendid loendamatuid kordi läbi käinud; ta tahtis väga kohale jõuda, aga ka kartis seda. Veendunud, et kõik oli endiselt nagu kokku lepitud, lukustas ta telefoni ja pöördus siis maja poole, mis järgmised kuus kuud talle kuulus.
Neljatuulemaja. Juba siis, kui ta lapsena enamikul suvedel kaks nädalat Sea Glass Bay võluvas, kuid tavalises hotellis puhkas, oli see nimi – ja see maja, mida ta tavaliselt nägi vaid kaugelt, kui koos isaga üles kaljule ronis, et head lohelennutamise tuult ära kasutada – teda lummanud.
Nüüd aga kõlas see kuidagi lootusetult, täpselt nagu oli tema õnnegagi, mis oli nelja tuule poole laiali paiskunud, ja tundus
praeguse meeleoluga vägagi sobivat. Kuid see oli olnud ka ainuke pikalt üürile antav maja tollel leheküljel; kunagi mesilasi ja kanu pidanud omanikud olid juba ammu läinud. Võib olla surnud või minema kolinud. Edenil polnud aimugi ja ehk ei olnudki see oluline. Järgmised kuus kuud oli see tema kodu. Pärast seda, kes teab, aga võib olla ka see polnud praegu oluline.
Päike kerkis kõrgemale, kui Eden seadis sammud kotedži poole, mis seal kaljutipul üksinda seisis, otsekui oleks kogu aeg maastiku juurde kuulunud. Mõne minuti pärast oli naine sunnitud jaki seljast võtma, sest hoolimata merelt puhuvast tugevast tuulest oli juunipäike piisavalt soe, et palav hakkaks, ning ebaühtlase raja põhjustatud lisaponnistus andis veel oma panuse. Takso, mis ta naaberlinna raudteejaamast kohale oli toonud, oli sõitnud nii lähedale, kui sai, aga päris ukse ette see ei pääsenud. Mingit teed õigupoolest polnudki, ainult mingisugune rada, mida auto ehk hädaga kasutada oleks saanud – kuigi too juht oli küll amortisaatorite pärast muretsenud –, ja see muutis Neljatuulemaja üsna ligipääsmatuks. Ent Edenil polnud sest midagi. Tegelikult oli see isegi hea. See tähendas, et ootamatud külalised olid välistatud.
Rada kulges mõnda aega üleval kaljutipus, kuni hargnes kolmeks – üks haru suundus edasi mööda kaljuserva, teine alla rannale viiva trepi poole, kolmas aga tõi jalutaja lähemale Neljatuulemaja väravale. Elevandiluukarva kaljuseljak langes alla kuldse liivaga kaetud ranna ja sätendava mere poole. Mõlemal pool teerada kasvas pehme rohi, uus ja magus ja puutumata, üle puistatud karikakarde, ristikunuttide ja tulikatega. Pea kohal sööstsid kajakad siiasinna, järsk muutus nende lennusuunas viis Edeni pilgu laevale, mis paistis olevat saaki täis võrke lappav
traaler. Vähemalt näisid kajakad selle vastu huvi tundvat, tegi laev siis mida tegi.
Siis tabas naise silm veepinnal sähvatuse: miski kerkis hetkeks, saates lendu sädelevaid vahupritsmeid, ja kadus taas. Delfiinid olid siinkandis tavalised – Eden mäletas isegi, et küla pubi kandis nime Kena Delfiin, kuigi ta seal sees käinud ei olnud, nemad olid tavaliselt aias istunud. Lapsepõlves oli ta igal Sea Glass Bay külastusel lootnud mõnd delfiini näha, aga see ei olnud õnneks läinud. Lõpuks oli ta püüdmast loobunud ning rahuldunud ujumise, liivadüünide vahel mängimise ja lootusrikkusega, et kui talle on ette nähtud delfiini näha, küllap ta siis ka näeb, kuigi lootuse pidev luhtumine oli teda jätkuvalt pahandanud. Isegi veel mõne nädala eest oleks see, mida ta arvas vees nägevat, teda väga elevile ajanud, ja ta soovis, et suudaks praegu seda tunda. Aga isegi kui ta oleks nii kaugelt näinud, millega tegu, isegi kui ta võinuks nähtus kindel olla, oleks ta praeguses meeleolus vaevalt et elevile läinud.
Majakese juurde jõudes peatus Eden värava taga. Aed oli metsik ja tuultest räsitud ning oli ilmne, et ookeani lähedus mõjutas seda, mis seal kasvas, aga see taltsutamatus muutis kõik kuidagi võluvamaks. Kus kunagi oli olnud muru, sinna olid omanikud laotanud kruusa, millest turritasid nüüd välja visahingelised sukulendid. Oli ka suuremaid puid ja põõsaid, mis näisid end hästi sisse seadnud olevat – eesust ümbritseva võreseina külge klammerdus kuslapuu, aknaid varjutasid mõned jändrikud puud ning paar suurt roosipõõsast. Kõik näis väga vähe hoolt vajavat – mitte et Eden oleks midagi aiandusest teadnud. Eks siin oli arvesse võetud seda, kui palju siit inimesi läbi käib, arvas ta – lõppude lõpuks oli ju tegemist puhkuseks
välja üüritava elamisega ja vaevalt et paljud siia nii kauaks jäid, nagu Eden seda plaanis.
Just siis avanes majauks ning sellest väljus kummikutes ja toekas vihmakindlas jakis naine, lai naeratus näol.
„Eden?“
„Jah …“ Eden ulatas käe ja naine surus seda. „Margery?“
„Mina see olen. Kuidas olemine? Reis läks kenasti? Tuletage mulle meelde, kust te tuletegi.“
„Essexist. Päris korralik maa, aga mitte midagi hullu.“
Margery heitis pilgu aia taha teele.
„Ma ei tulnud autoga,“ ütles Eden ta mõtteid aimates. Ta ei pidanud vajalikuks lisada, et oli oma auto koos veel paljude muude asjadega maha müünud, et rahastada seda … mis see õieti oli? Põgenemine? Uus algus? Peitu pugemine?
„Eks see olegi hea,“ vastas Margery rõõmsalt. „Autoga on põrgulik siia tulla. Mulle aina kurdetakse, kuigi olen selle üürilehel selgelt välja toonud. Olen kohalike võimudega ühendust võtnud, et siia korralik tee tehtaks, aga seal on mingi segane värk planeerimise reeglitega. Elame lootuses, aga ma ei usu, et see niipea juhtub.“
„No mina igatahes ei kurda.“ Eden sundis näole naeratuse, milleks tal tegelikult tahtmist ei olnud.
„Eks ta vist näeb niimoodi ilusam välja küll,“ möönis Margery. „Ja siit ülalt avaneb täiesti rabav vaade – kui ma selle maja kohaliku perekonna käest ostsin, tuli siin palju vaeva näha, ja ausalt öelda kartsin alguses, et see käib mul üle jõu, aga kuidas sa sellisest majast ära ütled? Eriti veel nii hea hinnaga. Kavatsen pensionipõlves ise siia elama tulla, aga vahepeal võiks see pisut raha teenida, mis?“
„Nii et te elate siin lähedal?“
„Salisburys. Iga üürijat ma muidugi isiklikult tervitama ei tule, sest heldus, see tähendaks iganädalast reisimist, aga mõtlesin, et kuna teie nii pikaks ajaks jääte, siis ma tulen ütlen tere ja räägin paari asja.“
Pigem uudishimust, mõtles Eden, aga ei öelnud midagi.
„Kas te ikka kindlasti ei soovi, et mu koristaja kord nädalas siin käiks? Vahetuspäevadel ta käib niikuinii, nii et see poleks mingi tüli.“
„Pole hullu, ma saan hakkama.“
„Nojah …“ Margery surus käed vihmajaki taskutesse ja noogutas. „Hoiab mul pisut raha kokku, kui ma talle maksma ei pea.“
Eden jäi mõtlema. Meilitsi vesteldes ei olnud talle pähegi tulnud, et ta kellegi elu raskemaks teeb. Ta oli vaid tahtnud üksi olla. Aga kui koristaja ei käi, siis talle ei maksta. Oli see järjekordne asi, mille Eden tuksi keeras?
„Tegelikult,“ sõnas ta mõtlikult, „ehk on isegi hea, kui ta vahetevahel käib. Siis ma ei pea muretsema, eks ole. Ja samal ajal saab ta ka teie jaoks majal silma peal hoida.“
„Nagu soovite. Mul on hea vaist ja olen kindel, et te olete täiesti usaldusväärne, aga kui sobib, siis palun tal tulla laupäeviti. Andke teada, kui millegi suhtes meelt muudate.“
„Seda ma teen.“
„Nõnda siis … kuus kuud Neljatuulemajas? Pean tunnistama, et teie soov seda nii pikaks ajaks üürile võtta üllatas mind. Kas te töötate siin? Olete kunstnik või kirjanik või midagi? Otsite inspiratsiooni?“
„Ei,“ kostis Eden. „Ainult pisut rahu.“
„Oi, seda te siit leiate. Kas teate, et Sea Glass Bay valiti
eelmisel aastal lõunaranniku kõige sõbralikumaks kuurordiks? Muidugi on siin üleval rahu, kui seda soovite, aga inimesed on siin nii kenad, et võite hoopis otsustada võimalikult palju aega linnas veeta. Teha on siin samuti palju – siin on rand, mõned armsad väikesed kohvikud ja restoranid, korralik pubi, kust saab suurepärast toitu. Mina siin üksioleku pärast küll ei muretseks –see on väga turvaline koht.“
Eden noogutas ja üritas manada näole ilmet, mis andnuks mõista, et info oli muljetavaldav. Esmamulje Margeryst oli hea –naine paistis olevat stoiline ja praktiline ning meenutas talle pisut üht tema keskkooliaegset lemmikõpetajat. Ta tundus olevat sedasorti naine, kes kõik majaga seoses tekkivad probleemid kohemaid ja suurema kärata ära lahendab. Igas muus olukorras oleks Eden ehk rohkem lobisema kaldunud, aga viimastel päevadel oli tal väga raske millessegi õhinaga suhtuda.
„Seda on hea kuulda,“ märkis ta. „Käisin siin lapsena koos perega. Tavaliselt peatusime linnas väikeses hotellis … ma ei mäleta nime, aga usun, et see sulges mõne aasta eest uksed.“
„See oli ilmselt Merirüdi. Ma ei tea sellest kuigivõrd, ainult niipalju, et omanikud läksid pensionile. See juhtus muidugi juba enne seda, kui ma Neljatuulemaja ostsin.“
„Kui kaua see teil siis olnud on?“
„Heldus, nüüd te küsite! Aeg läheb nii kiiresti, aga … vahest viis aastat.“
„Lapsena siin käies tavatses isa mind üles kaljudele tuua, sest siin oli nii tuuline, et sai lohet lennutada. See oli imeline. Mäletan, et nägin seda maja ja mõtlesin, kui kena see on. Kord ostsime siit isegi mune.“
„Millal te viimati siin käisite?“
„Nii kolmteist aastat tagasi.“
„Sellel ajal müüsid omanikud mune jah. Lisaks pidasid nad mesilasi ja müüsid mett. Ärge muretsege …“ Margery turtsus naerda. „Praegu pole siin ei kanu ega mesilasi. Kõike seda saate poest nagu normaalsed inimesed.“
Edeni mõtted kandusid tagasi tollesse päeva ning ta peaaegu tundis end taas väikese tüdrukuna isa käekõrval, seismas päranisilmi ukselävel, kui nad kotedžiomanikult mune ja mett ostsid; maja oli teda alati lummanud. Kuid kunagi varem ei olnud ta seal sees käinud, ainult eemalt imetlenud, ent maja sisemus ei olnud pettumust valmistanud – see tundus tema noortele silmadele just nii romantiline ja muinasjutuline, kui nimi arvata lasi: just nagu stseen vana salakaubavedaja räägitud loost või nagu kodu, kus elas tagasihoidlik ja armas tüdruk, kes ühel päeval vallutas printsi südame. Nüüd võis ta ju poest mune osta nagu normaalsed inimesed, kuid see mõte tegi kummaliselt nukraks.
„Te tahate nüüd võtmeid ka.“ Margery asjalik hääl tungis Edeni mõtetesse. Ehk oligi nii parem, sest meeleheitespiraal, mida mööda ta viimasel ajal tihti oli langenud, oli jälle ähvardavalt lähedal. „Kas soovite, et ma teile enne minekut boileri ka kätte näitan?“
„Hea mõte, kuigi ma arvaksin vahest lõpuks ka ise ära.“
„Elutoas on kaust, kus on kõik ära seletatud, aga kuna ma juba niikuinii siin olen, siis käin hea meelega koos teiega kõik üle. Jätsin siia algatuseks igasugu nipetnäpet ka – pesuvahendit ja muud säärast.“
„See on küll suurepärane, aitäh.“
„Ei mingit tüli. Lõppude lõpuks üürite ju kauem, kui teised kunagi on üürinud. Peaksin teid tänama, et ei pea sel aastal
enam tühjade nädalate pärast muretsema. Ma ei varjagi, et see teeb elu palju kergemaks.“
Margery ulatas võtme Edenile, astus kõrvale, et naine saaks ukse avada, ning järgnes siis talle majja. Sisse astudes tundis Eden ühekorraga nii pettumust kui kummalist kergendust, et see polnud üldse selline, nagu ta oma ainsast külaskäigust mäletas.
Nad läksid esikust edasi kööki; Eden adus ebamääraselt, et Margery üha räägib reipalt midagi, kuid ei kuulanudki teda õieti.
Neljatuulemaja oli selleks liialt tähelepanu hajutav. Laed olid madalad ja väikesed toekate raamidega aknad ei lasknud sisse nii palju valgust, kui talle meeldinud oleks, kuid koos mõjusid need kuidagi õdusalt ja turvaliselt. Muinasjutumaterjaliga nüüd küll tegu ei olnud, pigem reliktiga möödunud ajast, millel oli traditsiooniline puittahveldis ja kiviplaatidest põrand, köögis rippusid laetalade küljes potidpannid ja kuivatatud lilled ning tillukeses elutoas oli kaminanurk koos selleesise istumispaigaga.
Mööbel oli ehedast puidust – viimne kui kapp ja kummut nägid välja, nagu pärineksid need mõnest ajaloodraamast. Kuid kõige oma raskepärasuse juures oli mööbel kena ning mõjus oma toekuses omamoodi usaldusväärselt, nii et Eden tundis end kohemaid lohutatult ja turvaliselt.
Ta läks otse akende juurde, et mereõhku ja soojust sisse lasta. Hoolimata tõsiasjast, et majas pidid ka enne üürilised olema ja koristaja oli ilmselgelt käinud, oli õhus kerge kopituselõhn ning kõikjal kerge tolmukord, aga ei midagi sellist, millest tuulutamise ja mööblipoleeriga jagu ei saaks. Eden eeldas, et maja asukoht ookeani lähedal muudab selle aegajalt kopitanuks ja rõskeks.
Kümme minutit hiljem oli Margery läinud ja maja järsku
