Haisev naaber
1852
Algotil polnud isa sealaudas sõnnikut rookides mingit põhjust arvata, et ta kaotab kõik ja veel rohkemgi. Ta hakkas kakskümmend üks saama ega olnud veel valmis isa elutööd üle võtma. Ent võib-olla saabub see aeg aasta või kahe pärast?
Samuti ei võinud ta teada ega isegi aimata, et järgmise kahe aasta jooksul juhtub temaga rohkem kui 19. sajandi Rootsi ühes kihelkonnas terve eluaja jooksul. Seevastu teadis ta tänu põdura ema õpetussõnadele, et pärast vihma tuleb jälle päike.
Kõik algas sellest, et Kronogårdeni krahvinna tahtis oma araabia tõugu hobustele rohkem ruumi. Ta oli oma harukordsetesse loomadesse väga kiindunud ja teda piinas, et nood ei saanud koplis piisavalt jalgu sirutada.
Sigadel, lammastel ja talurahval pole häda midagi, kui nad peavad end veidi koomale tõmbama, aga araablased! See käis neile ilmselgelt au pihta. Lisaks peaks neid hunnituid loomi aja jooksul juurde siginema. Osalt seetõttu, et iga seda tõugu eksemplar pakkus prouale hingerahu, teiseks aga sellepärast, et … nojah, krahvil polnud tarvis seda teada.
Lugu oli nii, et Algoti isale, seakasvataja Olssonile kuulus umbes hektarisuurune maatükk Kronogårdeni mõisa valduste kõrval, pealegi oli see lossile piisavalt lähedal. Krahvinna kujutas ette olukorda ilma talumehe ja tema perekonnata, seega oli plaan valmis. Sealaudast saab tall. Tapamajja võib abikaasa sepikoja rajada. Elumaja kõlbab kindlasti heinaküünina kasutada, kui sealt mõned siseseinad välja lõhkuda. Maa asus pealegi praeguse hobusekopli vahetus naabruses. Niimoodi saaks kopli hoobilt kolm korda suuremaks teha.
Jäi üle talumees ära rääkida. Omandiõigust tuli kahjuks respekteerida kõigil sõltumata seisusest.
Krahvinna teadis, et krahv pidas teda tobukeseks. Aastate jooksul ei üritanudki ta mehe arvamust muuta. See oleks tähendanud ainult seda, et mees
oleks vastutuse tema kaela lükanud, nüüd aga sai ta rahulikult oma asjadega tegeleda. Antoinette oli ka õppinud, kuidas oma tahtmist saavutada.
Seekord otsustas ta seapidajaga siiski isiklikult läbirääkimistesse astuda. Krahvi vaimne tasakaal oli hetkel veidi rikutud. Võib-olla oli tal probleeme metsa, saekaatri, popside või moonakatega. Või kõikide nendega korraga.
Gustav ei jaganud oma muresid õnneks kunagi naisega, kuid kuna nad elasid juba kahekümne seitsmendat aastat ühe katuse all, oskas naine mehe laubale tekkinud kortsudest nii mõndagi välja lugeda.
Lossist sealaudani polnud pikk maa. Antoinette pani end enne talumehe üles otsimist veidi lihtsamalt riidesse, et too end liiga halvasti ei tunneks.
Natukese aja pärast leidiski ta otsitava ja rohkemgi veel. Nii talumees kui tema poeg tulid parajasti sealaudast elumaja poole.
„Bonjour, monsieur Olsson!”
Krahvinna oli endaga rahul, et oli talumehe nime välja uurinud ja meelde jätnud. Ka lihtrahvas on teatud austuse ära teeninud. Mehe kõrval seisvat poega ei teinud ta aga nägemagi.
Sven ja Algot olid äsja sigu söötnud ning kõndisid nüüd toa poole, perekonna kolmanda liikme juurde, et ka ise midagi hamba alla saada. Esther oli juba mõnda aega haiglane olnud, kuid tal oli võitleja loomus. Täna oli ta lubanud teha verikäkki pohlamoosiga.
Aga mis siis nüüd lahti? Kas krahvinna on Sveni maadel jalutamas? Soovi korral võis ta siin muidugi jalutada, aga lisaks kõnetas proua teda ka nimepidi ning astus lähemale!
Seakasvataja küsis pojalt pominal:
„Mis sa arvad, mis toimub?”
Talumehed laiemas mõttes ja eriti seakasvatajad olid ju pärast vallavaeseid, popse ning moonakaid viimased, keda pesuehtne krahvinna peaks soovima kõnetada.
„Mingi sigadus,” vastas Algot. „Kui tohin oma arvamust avaldada.”
Kõik see asi läks krahvinna jaoks kohe alguses keeruliseks. Talumees ei rääkinud ju prantsuse keelt. Proua ise oli pea kolmkümmend aastat Rootsis
elanud ilma vähimagi kavatsuseta kohalikku keelt omandada. Just tänasel päeval oleks see aga ehk isegi kasuks tulnud.
Ta selgitas oma tuleku põhjust omas keeles ja näitas samal ajal kätega, milliseid hooneid ta koos kõige maaga ära tahab osta. Lõpetuseks näitas ta sõrmedega, et mängus võib olla palju raha.
Sven küsis pojalt, kas too sai naise jutust aru.
„Sa oskad ju keeli.”
Algot oli saanud kooliharidust, mis 1850-ndatel aastatel langes osaks vähestele talumeeste pärijatele, kui üldse. Ent prantsuse keelt oli raske omandada. Noormees pöördus aadliku poole ja hääldas võimalikult selgesti:
„Kas. Krahvinna. Saaks. Rootsi. Keeles. Seletada?”
Seda krahvinna ei saanud. Vastupidi – mitte miski tema ilmes ei vihjanud, et ta oleks Algoti äsjastest sõnadest midagi aru saanud. Kui, siis üksnes seda, et poisi sekkumine ärritas teda.
„Läheb ju päris hästi,” ütles Sven.
Algot julges siiski oletada:
„Äkki ta tahab kõike ära osta, mis meil on?”
„Tõesti? Kas ta leiab, et talle on oma elamine kitsaks jäänud?”
Antoinette Bielkegren ütles veel midagi keeles, mida isa ja poeg Olssonid ei vallanud. Ja kordas sõrmedega rahale viitavat liigutust.
„Äkki ta tahab laenu küsida?” ütles Sven.
Algot ei jaganud seda arvamust. Ta kaldus üha kindlamini oma esialgse oletuse poole.
Ent nüüd hakkas talumees kasutult ühe koha peal seismisest ära tüdinema. Tal oli tähtsamaidki asju teha. Näiteks plaanis ta õhtust süüa. Pealegi käis tal pea hirmsal kombel ringi. Mis siin nii hullusti haiseb? Kui see lehk sigadeni jõuab, võivad loomad niiviisi veel haigeks jääda.
Algot ütles, et haisu levitab aadliproua, seda nimetatakse parfüümiks ja ühelegi naisele ei meeldiks, kui talle sellekohane märkus tehtaks. Isegi mitte keeles, mida ta ei mõista.
Oi! Seakasvataja ei mõelnud ometi midagi halba. Ta pöördus krahvinna Bielkegreni poole ja palus vabandust.
„Teie lõhnal pole kindlasti midagi häda, ainult et mina ja mu sead oleme muuga harjunud. Olete alati meie maadele teretulnud, kuid teist oleks kena,
kui te sigade heaolu silmas pidades sigalast võimalikult kaugele hoiduksite. Peate mind praegu vabandama, verikäkk ootab. Soovin teile kena päeva.
Adjöö!”
Nende sõnadega astus ta edasi.
Poeg naeratas krahvinnale vabandavalt ja järgnes isale.
Antoinette Bielkegren jäi paigale. Ta kahtles sügavalt, kas tema sõnum jõudis kohale. Võib-olla poiss sai aru? Isa viimaseid lauseid polnud võimalik kuidagi tõlgendada. Välja arvatud viimast sõna, see kõlas täpselt nagu adieu.
Sven võttis köögilaua ääres istet, Algot samuti ning Esther liitus nendega. Ta istus raskelt oma toolile. Köögis kulunud tund oli kurnav. Sellest hoolimata oli tal hea tunne, et üksnes valudega voodis lamamise asemel on temast midagi kasu.
Seakasvataja ja poeg ei pärinud, kuidas ta end tunneb, nad teadsid, et see ei meeldi Estherile. Selle asemel rääkis Sven suutäite vahele üllatavast kohtumisest krahvinnaga:
„Siinsamas, ainult natuke aega tagasi.”
„Vaat kus lugu,” ütles abikaasa Esther. „Mis tal südamel võis olla?”
„Algoti arvates tahtis ta ära osta meie maja, sigala, tapamaja ja kõik muu ning saata meid siit priske rahaga minema.”
„Kui ma temast ikka õigesti aru sain,” kaitses Algot oma seljatagust. „Võibolla tahtis ta ainult ühte siga osta.”
Kuid seda kuuldes raputas Sven pead. Siga oli proual krahvi näol ju juba olemas.
Algot naeratas ja nõustus isaga.
Esther ei andnud alla. Ta tahtis selgust saada ja pöördus poja poole:
„On ju suur vahe, kas ta tahtis osta kõike, mis meie oma on, või kolmesajast seast ainult ühte. Algot, sa oled ju ometi keeli õppinud!”
„Mitte just seda keelt, ema. I can speak a little English.”
Sven täpsustas:
„Maailmas on palju keeli. Ogar krahvinna räägib ainult prantsuse keelt.”
„Huvitav, kas ta kavatseb seakasvatajaks hakata?” arutles Esther.
Sven seda arvamust ei jaganud. Ent proua tõi ju maale hobuseid, kes ei kõlvanud millekski muuks peale vaatamise.
„Täisverelised araablased, hoia ja keela! Sigala asub ju täpselt õiges kohas selle jaoks, kes oma kuradi hobustele rohkem ruumi tahab.”
„Ära vannu!” ütles Esther. „Sa tead, et jumala õnnistatud söögilauas ei tohi vanduda.”
„Kas sa kavatsed müüa?” küsis poeg.
Tema oli ju järgmine, kes pidi koha üle võtma, ja huvitav oleks teada, kas tal on ühel päeval oodata seakasvatustalu või üksnes kotitäit hõberaha.
„Mitte elu seeski!” ütles Sven Olsson.
Ester tundis oma armastatud abikaasat liigagi hästi. Ta mõtles murelikult, mida Esther krahvinnale küll vastas.
„Ega sa ei öelnud ju ometi midagi sellist, mis meile õnnetuse kaela tõmbaks?”
Sven langetas pilgu verikäkile.
„Kommenteerisin kogemata tema haisu …”
Esther kohkus.
„Tema haisu?”
„Algot ütles, et seda nimetatakse parfüümiks.”
„Kas sa ropendasid tema kuuldes?”
„Ei, kurat!” (ütles Sven ja vandus söögilaua ääres kogemata uuesti). „Ma palusin tal ainult sigadest eemale hoida, et need haigeks ei jääks.”
„Issand jumal!”
Ent nüüd tahtis Algot kõik täpselt ära rääkida.
„Isa ei olnud sugugi ebasõbralik. Üldsegi mitte! Ta mainis seda küll, aga esiteks oli tal ju õigus, teiseks olen ma kindel, et krahvinna ei saanud tema jutust sõnagi aru.”
„Ma sain ainult ühest sõnast aru,” ütles Antoinette Bielkegren samal õhtul söögilauas Gustavile.
Krahvi see ei huvitanud, kuid tal oli piisavalt aru peas, et viisakaks jääda.
„Millisest?” küsis ta.
„Adieu,” vastas krahvinna.
Seejärel hakkas ta meest töötlema. Ütles, et ta teab, kui hõivatud Gustav on kõikide oma tähtsate töödega … Aga kas ta ei võiks sellest hoolimata aidata? Keeleprobleem oli tõsine takistus.
„Ma palun sind,” ütles ta kõige mesisemal toonil.
Gustav Bielkegren ohkas. Ta vihkas krahvinna mesist häält, muude toonide vastu tundis ta sügavat vastumeelsust. Sellest hoolimata andis ta kodurahu huvides naisele alati järele. Aga see praegune jutt … Nende perekonnal oli ju niigi kakskümmend kuus tuhat hektarit, mille eest hoolitseda. Kas talumatsile ei võiks siis tema ainsatki alles jätta?
Krahv ihkas vaid rahus oma õhtusöögi lõpuni süüa. Sellest hoolimata suvatses ta krahvinnalt seda küsida.
Antoinette naeratas laiemalt ja sõbralikumalt kui kunagi varem ja ütles, et kallis Gustav ei ole asjast vist õigesti aru saanud. Küsimus on geograafias! Näiteks ei saa araabia hobuseid hoida kaugel, kus praegu tegutsevad moonakad. Muidu oleks ju kerge mõned rendilepingud ütles öelda, anda moonakatele selle vaeva eest üks või kaks riigitaalrit, nende armetud kodud lihtsalt maha lammutada, tall ehitada ja põllulappidele karjamaa rajada.
Lihtsalt lammutada ja midagi uut ehitada? mõtles Gustav. Ja veel moonakatele raha anda? Milleks?
Lisaks kõigele muule ei saanud abikaasa aru, mis asjad maksavad. Pealegi: kui ta ühe või kaks moonakaperet välja viskab ja need vaestemajja saadab, kaotab ta ju samavõrra ka igakuises renditulus!
Sel juhul on parem Olsson koos tema sigadega minema kihutada.
Aga kuidas? Talumees on ühe korra tõenäoliselt juba keeldunud. Kas rumal abikaasa tahab, et Gustav läheb sinna ja saab veel ühe eitava vastuse?
Selgus, et seda naine just tahtiski.
„Sa võiksid temaga vähemalt rääkida. Sa saad ju aru, mida ta ütleb!”
Sellele järgnes veel üks „Ma palun sind!”
Tõde oli see, et Gustav Bielkegren ei tahtnud seapidaja Olssoniga rohkem tegemist teha kui hädapärast vaja. Too oli talu laiendanud, hetkel oli seal umbes kolmsada siga ja mõni aasta tagasi rajas ta juurde ka tapamaja. Sellega
kaasnes kõrkus, mis oli talumehe ja krahvi suhtes sobimatu. Ka see käis närvidele, et Olssonil oli hästi kasvatatud poeg, õige pisut noorem Gustavi esmasündinust, kellest kuidagi asja ei saanud.
Samas puudutas asi ju kodurahu. Antoinette ei lõpeta seakasvataja krundist jahvatamist enne, kui abikaasa tema tahtmist teeb.
Niisiis andis ta alla (ei tea, kui mitmes kord?), et võimalusel nautida veel viimast taldrikule jäänud toitu – enne kui ta hiilib alla oma veinikeldrisse ja sellega kaasneva saladuse juurde.
„Hea küll, kallis,” ütles ta naisele, kes polnud talle põrmugi kallis. „Luban, et räägin lähemate päevade jooksul Olssoniga. Aga nüüd tahan ma oma koha lõpuni süüa, enne kui see täiesti ära jahtub.”
Krahvinna tänas oma meest, noorem tütar Sophia tõstis pilgu. Seni oli ta vaikides omis mõtteis istunud, saades aru, et vanemad tülitsevad mingi olmelise küsimuse pärast, kuid ta ei teadnud, mis see täpselt on. Ta märkas, et vaidlus on lõppenud.
„Isa, mul on uusi kingi vaja.”
„Ei ole,” ütles isa suutäite vahele ja mõtles: kui ei ole üks asi, siis on kohe midagi muud. „Sul on juba praegu vähemalt nelikümmend paari kingi!”
Seitsmeteistaastane tütar pööritas silmi.
„Isa, sa ei saa üldse aru!”
Sophia valdas sama tehnikat nagu ema. Nad mõistsid teineteist, kummalgi polnud huvi rootslaseks saada, ehkki üks neist oli selles riigis sündinud. Antoinette leidis, et loomulikult peab tütar uued kingad saama, kui ta seda tahab. Selle saamiseks tuli küsimus ühel päeval hommikusöögilauas esitada ja korrata seda nii kaua, kuni krahv ei jaksa enam vastu vaielda. Ema ja tütar olid ju igavesti määratud elama maal, mis oli pime, armetu ja külm – ja asus pealegi veel tervelt kolme päevateekonna kaugusel Stockholmist, kus siiski eksisteeris mingisugune tsivilisatsioon.
Ent seekord ei saanud Antoinette kogu hingest tütre poolele asuda. Selleks oli araablaste mõttes liiga palju mängus. Gustavil oli niigi muresid. Krahvinna otsustas vahendajaks hakata.
„Sophia, seekord ei peaks sa neid võib-olla Pariisist tellima. Ka Växjös müüakse ilusaid asju. Või siis vähemalt kuninglikus pealinnas.”
Sõnad ei langenud viljakasse mulda.
„Kui ema tellib Pariisist araabia tõuhobuse, kas mina ei tohi sealt siis
näruseid kingigi tellida?”
See sundis krahvi kalalt pilku tõstma.
„Kas sa tellisid veel ühe tõuhobuse?” küsis ta krahvinnalt.
Paha lugu! mõtles proua.
„Kullake, ära selle peale praegu mõtle. Ma arvan, et on aeg magama minna, kell on juba palju.”
Algot ja magister
Kümme aastat varem
Kui talumehe poeg Algot oli veel laps (ammu enne seda, kui krahv jõudis talle ja tema isale küüned turja lüüa), puudus Rootsis koolikohustus. Need vähesed koolid, mis siiski eksisteerisid, olid suunatud rohkem usuõpetusele kui faktiliste teadmiste jagamisele. Ent koos seakasvatusega kaasnenud eduga otsustasid Sven ja Esther Olsson lubada oma ainsale pojale midagi, mida nad ise polnud kunagi saanud.
Asudes Kronogårdeni vahetus läheduses, nägid nad oma silmaga, kuidas korra nädalas saabus hobuvankril eraõpetaja, kes oli palgatud krahvipaari kolme last õpetama. Suviti, kui ilm lubas, peeti õppetunde lossi kõrval jasmiinilehtlas.
Pärast üht säärast tundi hiilis seakasvataja õpetaja juurde, kui too oli juba vankrisse istunud, et kahekümne kilomeetri kaugusele Växjösse tagasi sõita.
„Palun vabandust,” ütles Sven ja noormees oli sunnitud oma ekipaaži peatama.
„Mille eest, kui tohin küsida?”
Talumees tutvustas end ja seletas, kuidas ta on mõnda aega tähele pannud, et härra jagab kolmele krahvilapsele regulaarselt teadmisi.
Mees vankris noogutas ja ütles, et on juba tükk aega püüdnud selles osas endast parimat anda. Ta jätkas sundimatusega, mis Sveni suisa vaimustas:
„Kahjuks oodatakse minult nimetatud teadmiste jagamist prantsuse keeles ja see pole keel, mida ma vaevata kõneleksin. Sellest hoolimata võtsin pakkumise vastu, sest kaks pluss kaks on ka Pariisis neli, täpselt nagu ka Gustav III lasti Stockholmis 1792. aastal maha keelest sõltumata. Nii see on edenenud, ehkki olen pidanud kokku lepitud riigitaalreid mõnikord krahvi või krahvinna käest lausa ära kiskuma. Nad hoiavad oma rahakotirauad kiivalt kinni.”
Mees rääkis Sveniga sama murret, see tekitas kindlust. Algul oli seatalunik õpetajale lähenenud mõttega nõu küsida, kes võiks umbes sarnase süsteemi järgi tema enda poega õpetada. Ent nüüd lasi ta käiku veelgi uljama plaani.
„Mis te arvate, kui vahetaksite õpilased niisuguse vastu, kellega saate ilma keelt väänamata rääkida, kõige parem, kui kaks korda nädalas ja kaks korda suurema tasu eest kui see, mida krahv teile maksab – ja raha saaksite ettemaksuna.”
Mees astus vankrist maha ja tuli ettepaneku tegijale lähemale.
„Kui vana see võimalik õpilane on?”
„Üksteist.”
„Kuidas tema mõistusega lood on?”
Selles polnud Sven kindel. Parem siis juba aus olla.
„Tunneb kella. Oskab liita ja lahutada, kui sööta mõõdab, ja kühveldab sõnnikut nagu täismees. Seevastu ei tea ta vist eriti palju sellest, millal Gustav III suri. Kas te ütlesite, et ta lasti maha? Jube lugu.”
Seejärel sirutas mees käe ja tutvustas end.
„Mina olen magister Henriksson, Växjöst. Krahvinna Bielkegren vallandas mu äsja pärast seda, kui ma vastasin ausalt küsimusele, kuidas tema laste õpingud edenevad. Niisiis olen ma vaba uut õpilast võtma ja mis võiks sobida paremini kui poiss, kes räägib rootsi keelt ja kühveldab sõnnikut nagu täismees?”
Nii juhtuski, et Sven, Esther ja üheteistkümneaastane Algot istusid koos magister Henrikssoniga taluköögis. Viimati mainitu rääkis, et oli õppinud juurat, kuid tal oli alati olnud huvi keelte, ühiskonnateaduste, kirjanduse, poliitika ja ajaloo vastu. Ta arvas, et suudab poisile vääriliseks teejuhiks olla.
„Üle kõige tahaksin ma ära õppida selle, kuidas isa samakaaparaat töötab,” ütles Algot. „Kas see võiks magistri tööülesannete hulka kuuluda?”
Sven segas end vahele ja ütles, et igal asjal on oma aeg. Samakaga ei hakata tegelema enne, kui oled viisteist täis. Või vähemalt neliteist.
„Sel juhul alustame hoopis usuõpetusega,” lausus magister.
Seda poleks ta pidanud ütlema.
„Mida kuradit!” ütles seakasvataja.
„Kuidas sa räägid!” hakkas Esther vastu. „Ja veel köögilaua ääres!”
Ta oli ju haige ega julgenud paranemist uskuda. Kui ta mitte väga kauges tulevikus looja ette astub, siis ei tahtnud ta seal esimese asjana oma abikaasa eest vabandust paluda.
Seakasvataja rahunes maha. Esther teadis ju, et mees ei kannata praost Sikeliust. Mõte, et Algot läheb samale teele, pani ta keele vääratama.
Pastoriks? mõtles üheteistkümneaastane Algot. Kurat, see jääb küll ära. Temast pidi ju saama seapidaja. Ent praegu käis vestlus täiskasvanute vahel.
Ta hoidis endiselt suu kinni.
Siis tuli aga magister lagedale usuõpetuslikku osa puudutava rahustava sõnumiga. Tal olid isiklikud sügavad kahtlused piibli teatud osade suhtes.
Ainult et sel, kes põhjalikult katekismust tunneb, on elus palju kergem. Kogu austusega aadli, kodanluse ja talupoegade vastu – pärast kuningat on siiski preesterkond see, kelle ees rahvas peab kummardama.
„Muide, kas te ütlesite, et siinse kihelkonna praosti nimi on Sikelius ?
Temaga olen ma põgusalt tuttav. Väga noorena sunniti mind Växjös kirikupingis istuma, kui ta seal tegutses. Ta oli tol ajal ikka hirmus järsk mees.”
„Ega see pole ajaga paranenud,” ütles Sven, kes oli aja jooksul omandanud oskuse mõistlikku juttu kuulata ja vajadusel oma seisukohti muuta.
Seepärast korraldati asjad nii, et mõnevõrra vastumeelselt saatis ta poja kaks korda nädalas kirikukooli, magister aga sõitis kaks korda nädalas kakskümmend kilomeetrit Växjöst seakasvatustalusse.
Niisiis:
Esmaspäeviti ja kolmapäeviti õpetas praost Algotile, et jumal lõi kuue päevaga taeva ja maa, magister kasutas aga teisipäevi ja neljapäevi selgitamaks, et eelpool nimetatud maa on ümmargune, tiirleb ümber päikese ja mitte vastupidi, ja et teaduslikult on võimatu selgitada, kuidas vesi veiniks muudeti.
Magister tegi Algotiga seitse pikka aastat regulaarselt tunde ja nood kaks hakkasid teineteisele väga meeldima. Kui nad Algoti kaheksateistkümnendal sünnipäeval hüvasti jätsid, oli magister juba tükk aega jurist ja liikumas veelgi peenema ametikoha poole. Algoti silmis oli ja jäi ta sellest hoolimata magistriks.
„Suur tänu nende aastate eest, magister,” ütles Algot.
„Gustav III lasti ooperis maha 1792. aastal,” ütles isa Sven, kellele meenus tema ja magistri kõige esimene kohtumine, ta tahtis näidata, et ka talle on midagi külge jäänud.
„Ja kes tulistas?” küsis magister naeratades.
„Hakka juba minema,” vastas Sven.
Krahvi mured
1852
Krahv ja krahvinna olid vaid ühes asjas ühel nõul. Nad ei rääkinud sellest aga kunagi, sest asi puudutas ühe suhtumist teisesse ja vastupidi.
Gustav Bielkegrenil oli endast kahju. Ta oli sigitanud kolm last (abikaasa mõningasel kaasabil). Ja kõik need kolm olid läinud emasse!
Nende nimed olid Mauritz, Dèsirée ja Sophia, kuid endamisi nimetas isa neid lolliks, lollimaks ja kõige lollimaks, vastupidises järjekorras.
Ta oli juba ammu leppinud sellega, et temal endal tuleb hoolitseda lossi, kahekümne kuue tuhande hektari metsa ja põllu ning Rootsi kõige moodsama saekaatri eest. Ülejäänud perekonnaliikmed liigitas ta üksnes kuluartikliteks, tujurikkujateks ja probleemideks.
Saekaater oli muide krahvi enda idee. Teda hoiatati enne selle rajamist vasakult ja paremalt. Räägiti, et loss ja Kronogårdeni mõis asuvad rannikust liiga kaugel, selle asemel oleks ta pidanud tähelepanu koondama jõgede ääres leiduvale rauamaagile. Justkui oleks krahv ise saanud otsustada, kus tema mets kasvab! Jõgede ja järvede kaudu jõudis palk sellest hoolimata Läänemerre. Konkurentidega võrreldes suuremad transpordikulud pidi üles kaaluma Gustavi särav visioon, organiseerimisvõime ja efektiivsus. See, et skeptikutel pärast mitmeid aastakümneid ikka veel õigus oli, oli seotud ilmastikutingimustega. Kui mitu rasket talve võib üksteisele õigupoolest järgneda?
Majandusküsimused olid muude probleemide hulgas igaveseks probleemiks. Krahv oli ju krahv, mitte mingisugune harjategija. Ta polnud isegi tavaline krahv! Ta oli maakonna kõige tähtsam isik, kogu Lõuna-Rootsis polnud õieti temast kõrgemat persooni. Iga kord, kui kuningal oli oma õukonnaga Stockholmist lõuna poole asja, ööbiti Kronogårdenis ja sõideti sealt edasi Taani. See võis olla reisi sihtpunkt, Taani ja Rootsi kuningal oli omavahel alati millestki rääkida. Või siis sõideti edasi Saksa riikidesse ja
võib-olla koguni Pariisi. Bielkegren oli eriti rahul sellega, et kunagi ei tehtud Kronogårdeni läheduses ühtegi muud kuninglikku peatust Rootsi pinnal. Seega oli tema mees, kes siin piirkonnas midagi tähendas.
Kaheksanda põlve krahv hoidis oma suguvõsa nime au sees. Kuidas üheksanda põlvkonnaga läheb, selle peale ei julgenud ta peaaegu mõeldagi. Kuidas võis perekonna loomine nii nihu minna?
Kõik algas sellest, et Karl XIV Johan tegi oma valitsemisaja alguses mõisa oma esimese visiidi kahest. Õukonnas oli Prantsuse päritolu kõrgaadlikust noor naine. Majesteet tutvustas teda Gustavi isale ja soosis Gustavi ning naise lähemaid suhteid. Pojal polnud muud valikut kui hakata naise vastu huvi tundma. Kuna tema prantsuse keel oli tol ajal üsna piiratud, ei suutnud ta naise mõistusele hinnangut anda enne, kui oli juba liiga hilja. Ega see poleks eriti aidanudki, iga kuninglikku soovitust tuli vaadelda kui käsku. Kõnealune korraldus viis igal juhul selleni, et sündis poeg Mauritz, tema järel tütar Désirée. Kui Gustavi isa siitilmast lahkus, soovis värske krahv endast maha jäävat pärandust veel ühe pojaga kindlustada ja nägi selle nimel, hambad ristis, palju vaeva.
Aega võttis, kuid kaheksa aastat pärast Mauritzit tuli veel üks laps. Talle pandi nimeks Sophia ja Gustav arvas, et nüüd aitab. Ta kolis pidevatele uneprobleemidele viidates krahvinna magamistoast välja.
Aastad möödusid. Ühel päeval oli Mauritz piisavalt vana selleks, et krahv saaks aru: ta oli koos krahvinnaga poolidioodi sigitanud. Selles süüdistas ta eeskätt abikaasat, teises järjekorras poega. Esmasündinu ei teinud mitte midagi. Ja kui tegigi, läks kõik valesti. Eriti ärritav oli muidugi see, et lähimal ja ainsal naabril (seakasvataja Olssonil) oli poiss, kes oli isale ühe päeva jooksul kasulikum kui Mauritz Gustavile terve oma senise elu jooksul. Pealegi oli talupoiss Mauritzist mitu aastat noorem!
Kavatsusega pojast mingisugustki asja saada, saatis krahv ta Kristianstadi ohvitseride kooli kohe, kui poiss piisavalt vanaks sai. Sealt saadeti ta otsekohe koju tagasi. Uus katse Skövdes, tulemus paraku sama.
Alles Stockholmis leidis Gustav piisavalt paindliku südametunnistusega ja kehvas finantsolukorras rügemendiülema, kes nõustus Mauritzist kõigist tema puudustest hoolimata leitnandi tegema.
Vanema tütre Désiréega läks paremini. Gustavil õnnestus ta mehele panna mitte väga pirtsakale Taani parunile, sellest päevast alates tuli tal muretseda vaid lolli ja lollima pärast.
Tütar Sophia oli nüüd samuti meheleminekueas, kuid õnnetuseks oma ema koopia; see tähendab, et tal puudus igasugune sära ja mõistus. Lihtne ei saa see olema!
Poeg Mauritzi eeliseks oli vähemalt, et teda oli odav ülal pidada. Pärast kopsakat altkäemaksu Stockholmis piisas iga-aastasest mõistlikust hulgast riigitaalritest, mis meenutaksid kindralile, mille eest talle makstakse. Summa ei olnud ainsa alles jäänud tütre ostutujudega peaaegu võrreldavgi. Muus osas hoolitses Mauritzi ülalpidamise eest kroonu. Jäi üle vaid vaadata, kas sellest sindrinahast üldse midagi välja tuleb.
Ja kui sindrinahkadest juba juttu tuli: abikaasa Antoinette ja tema neetud hobused, kes pole peale kiiresti jooksmise millekski võimelised. Neil oleks võinud mingisugune väärtus olla, kui krahvinna oleks kunagi kuhugi sõitnud.
Kuid ta ei lahkunud ju iial mõisast. Kahju!
Tütrega sama jama. Juba seitseteist aastat vana ja ei ühtegi kosilast silmapiiril, ükskõik, millised kingad ja millise kleidi ta endale välja valis.
Vähemalt paaril korral oli asi siiski juba lootust andnud. Mõlemal korral jäi asi selle taha, et soovijad nõudsid tungivalt kõigepealt vestlust tulevase pruudiga.
„Võehh!” võttis krahv asja kokku ja hiilis veinikeldrisse. Ta pani ukse igaks juhuks alati lukku, ehkki oli abikaasale ja tütrele valetanud, et keldris elavad suured lihasööjad ämblikud. Mitte et ta oleks kunagi mõnda sihukest näinud või et neid oleks Rootsis leidunudki, kuid see jutt hoidis naised turvaliselt eemal.
Vaatide ja pudelite vahel võttis ta natukeseks ajaks istet. Tal oli vaja pärast õhtusööki maha rahuneda, sest krahvinna ja tütre poolt algatatud teemad haugi ja koha kõrvale puudutasid harva midagi muud peale kulude. Ka tänane õhtu polnud erand.
Siis tõusis ta püsti (õnneks oli ju kolmapäev) ja avas ettevaatlikult tammepuust konjakivaadi kõrval nurgas oleva väikese ukse, mis viis lossi tagaküljele.
Seal ootas teda saduldatud hobusega töödejuhataja Björk.
„Soovin krahvile meeldivat ratsutamistuuri,” naeratas Björk.
Võimalik, et ta vihjas millelegi.
„Võid tänase õhtu vabaks võtta,” vastas krahv lühidalt.
