Page 1


1


Originaali tiitel: Stieg Larsson Luftslottet som sprängdes Norstedts Toimetanud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Britt Urbla Keller © Stieg Larsson 2007 © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2010 ISBN 978–9985–3–2017–4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2


I OSA

INTERMETSO KORIDORIS 8. – 12. aprill

Ameerika kodusõjas osales hinnanguliselt umbes kuussada naist. Sõtta olid nad läinud meesteks riietunult. Hollywoodil on seoses sellega osa kultuuriloost kahe silma vahele jäänud – või on lugu äkki ideoloogiliselt tülikas? Ajalookirjutajatel on alati olnud probleem, kuidas suhtuda sugudevahelisi piire eiravatesse naistesse, ja kuskil mujal pole see piir nii terav kui sõja ja relvade kasutamise küsimustes. Ajalugu antiigist tänapäevani tunneb aga arvukalt lugusid naisvõitlejatest – amatsoonidest. Tuntuimad näited pääsevad ajalooraamatutesse, kui tegemist on „kuningannadega” ehk valitseva klassi esindajatega. Poliitiline troonijärglus 3


(kui ebamugav see ka pole) paigutab teatud ajaperioodide järel ikka mõne naise troonile. Kuna sõjad pole seotud sooga, vaid toimuvad ka siis, kui maad juhtub valitsema naine, siis peavad ajalooraamatud vahel kirjutama ka sõjakuningannadest, kes olid sunnitud käituma nagu Churchill, Stalin või Roosevelt. Näiteks Assüüria riigi rajanud Ninive Semiramis ja inglaste üht verisemat ülestõusu Rooma riigi vastu juhtinud Boudicca.Viimase auks kõrgub muuseas Big Beni vastas Thamesi jõe silla juures ka mälestusmärk. Mine vaatama, kui juhtud sealkandis olema. Seevastu on ajalooraamatud üsnagi sõnaahtrad nende naissõdalaste koha pealt, kes sõdisid tavaliste sõduritena, kuulusid rügementide koosseisus lahinguüksustesse ja võitlesid vaenlase vastu meestega samades tingimustes. Ometigi on selliseid alati olnud. Pea ühtegi sõda pole peetud naiste osavõtuta.

4


1 . p e atü k k

Reede, 8. aprill ÕDE HANNA NICANDER äratas doktor Anders Jonassoni. Kell oli peaaegu pool kaks öösel. „Mis on?” küsis arst unesegaselt. „Helikopter tuleb. Kaks patsienti. Üks vanem mees ja üks noor naine. Naisel on kuulihaavad.” „Ahah,” ütles Anders Jonasson väsinult. Ta oli nüüd täiesti ärkvel, kuigi oli tukastanud vaid pool tundi. Ta oli Göteborgi Sahlgrenska haigla erakorralise meditsiini osakonna valvearst. Õhtu oli olnud kohutavalt väsitav. Alates tema vahetuse algusest eelmisel õhtul kell kuus oli haiglasse toodud neli Lindome lähedal laupkokkupõrkesse sattunud inimest. Neist üks oli kriitilises seisundis ja suri varsti pärast haiglasse jõudmist. Ta oli ravinud ühes Avenüü restorani köögis toimunud õnnetuses keeva veega jalad ära kõrvetanud ettekandjat ning päästnud nelja-aastase poisi elu, kes pärast mänguauto ratta allaneelamist lämbuma hakkas. Lisaks sellele jõudis ta plaasterdada jalgrattaga kraavi sõitnud teismelist tüdrukut. Teedevalitsus oli pidanud paremaks jalgrattatee lõppu mingi kraav kaevata ja keegi oli sinna paigutatud hoiatusmärgid auku visanud. Tüdrukule tehti näkku neliteist õmblust ja hiljem on tal vaja kaht uut esihammast. Jonasson õmbles kinni ka tüki pöidlast, mille keegi innukas meistrimees kogemata maha oli hööveldanud. Kella üheteistkümne paiku hakkas kiireloomuliste patsientide arv vähenema. Ta tegi ringkäigu ja kontrollis haiglasse jäetud haigete olukorda, läks siis puhkeruumi ja üritas natuke aega puhata. Tema valve kestis hommikul kella kuueni; tavaliselt uinus ta harva isegi siis, kui ühtegi traumajuhtumit öösel haiglasse ei toodud, kuid just sel õhtul oli tal silm peaaegu otsekohe kinni vajunud. 5


Õde Hanna Nicander ulatas talle teekruusi. Ta ei osanud arstile saabuvate haigete kohta veel midagi täpsemat öelda. Anders Jonasson vaatas aknast välja ja nägi mere kohal tugevat välgusähvatust. Helikopter saabus just viimasel minutil. Järsku hakkas tihedat vihma sadama. Torm oli Göteborgi kohale jõudnud. Akna all seistes kuulis ta mootorimürinat ja nägi helikopterit tormiiilides laperdades maandumisplatsi poole suunduvat. Ta pidas hinge kinni, helikopteri juhil paistis masina kontrolli all hoidmisega raskusi tekkivat. Siis kadus kopter arsti vaateväljast ja ta kuulis, kuidas mootoril pöördeid vähemaks võeti. Ta rüüpas lonksu teed ja pani kruusi käest ära. ANDERS JONASSON VÕTTIS saabuvad kanderaamid traumapunkti uksel vastu. Teine valvearst Katarina Holm võttis enda hoolde esimese patsiendi – raskete näovigastustega vanema mehe. Doktor Jonassonile jäi teine patsient, kuulihaavadega noor naine. Ta tegi kiire läbivaatuse ja tõdes, et tegu oli silma järgi otsustades teismelise tüdrukuga, kellel olid rasked haavad ja kes oli äärmiselt määrdunud ja verine. Jonasson kergitas tekki, mille päästeteenistus tüdruku keha ümber oli mässinud, ja märkas, et keegi oli puusas ja õlas olevad kuulihaavad laia hõbedase toruteibiga kinni tõmmanud – tema hinnangul ebatavaliselt nutikas lahendus. Teip hoidis bakterid eemal ja peatas verejooksu. Üks kuul oli puusa lihaskoe läbistanud. Siis kergitas ta tüdruku õlga ja märkas seljal kuuli sisenemisava. Väljumisava polnud, mis tähendas, et kuul oli kusagil õlas. Loodetavasti oli kops terve, ja kuna tüdruku suus verd polnud, siis tegi ta järelduse, et nii see vast oligi. „Röntgen,” ütles ta abiks olevale õele. Rohkem polnud vaja midagi seletada. Viimasena lõikas ta tüdruku pea ümbert lahti päästeteenistuse tehtud sideme. Ta tundis sõrmede all kuuli sisenemisava ja tardus, kui taipas, et tüdrukut on ka pähe tulistatud. Kuuli väljumisava polnud. Anders Jonasson peatus mõneks sekundiks ja silmitses tüdrukut. Äkitselt tundis ta hirmu. Ta oli sageli võrrelnud oma tööd väravavahi 6


tööga. Tema juurde tuli iga päev erinevas seisundis inimesi, kelle eesmärk oli ainult üks – saada abi. Nende hulgas oli südame seiskumise tõttu Nordstani galeriis kokku vajunud 74-aastaseid tädisid, kruvikeerajaga läbi torgatud vasaku kopsuga 14-aastaseid poisse, ja ecstasy-tablette manustanud 16-aastaseid tüdrukuid, kes pärast 18 tundi järjepanu tantsimist näost sinisena maha olid kukkunud. Oli tööõnnetuste ja peksmiste ohvreid. Oli väikesi lapsi, keda võitluskoerad Vasaplatsenil rünnanud, ja osavnäppe, kes olid tahtnud Black & Deckeriga ainult mõned lauad parajaks saagida, kuid lõikasid kogemata randme kuni luuüdini puruks. Anders Jonasson oli väravavaht, kes seisis patsiendi ja Fonuse matusebüroo vahel. Tema ülesandeks oli teha otsus tarvitusele võetavate abinõude kohta. Kui ta tegi vale otsuse, võis patsient surra või ärgata narkoosist eluaegse invaliidina. Tavaliselt tegi ta õigeid otsuseid, sest enamasti olid vigastatutel ilmsed spetsiifilised probleemid. Noahaav kopsus või muljumisvigastused autoõnnetuse tagajärjel olid arusaadavad ja selged. Sõltuvalt trauma iseloomust ja arsti osavusest jäi patsient ellu. Anders Jonasson vihkas kahte liiki vigastusi. Esiteks tõsiseid põletusi, mis hoolimata tema poolt tarvitusele võetud abinõudest jäid patsiendile elu lõpuni piina valmistama. Teiseks vihkas ta peahaavu. Tema ees lamav tüdruk võis puusas ja õlas oleva kuuliga edasi elada. Kuid kuul kusagil ajus oli hoopis teise suurusjärgu probleem. Ta kuulis järsku, kuidas õde Hanna midagi ütles. „Vabandust?” „See on tema.” „Mis mõttes?” „Lisbeth Salander. See tüdruk, keda on Stockholmi kolmikmõrva pärast mitu nädalat taga otsitud.” Anders Jonasson vaatas patsiendile näkku. Õde Hannal oli täiesti õigus. See oli sama passipilt, mida tema ja kõik teised rootslased olid lihavõtetest saadik ajalehtede esikülgedel näinud. Ja nüüd oli mõrtsukat ennast tulistatud, mis omal poeetilisel moel ilmselt õigluse jalule seadis. 7


Aga see polnud tegelikult tema asi. Tema töö oli patsiendi elu päästa, vaatamata sellele, kas too oli kolmikmõrvar või Nobeli preemia laureaat. Või nii ühte kui teist. SEEJÄREL PUHKES ERAKORRALISE meditsiini osakonnale iseloomulik efektiivne kaos. Jonassoni vahetuse personal asus vilunult tegutsema. Lisbeth Salanderi viimased seljas olnud riided lõigati lõhki. Üks õde teatas vererõhu – 100/70 – samal ajal kui arst vajutas stetoskoobi patsiendi rinna vastu ja kuulas südamelööke, mis olid suhteliselt korrapärased, ning hingamist, mis polnud niisama korrapärane. Doktor Jonasson ei kõhelnud, vaid hindas Lisbeth Salanderi seisukorra otsekohe kriitiliseks. Õla- ja puusahaavad võisid esialgu olla, sinna võis panna sideme või jätta need isegi teibitükkide alla, mis keegi loominguline hing sinna oli kinnitanud. Kõige tähtsam oli pea. Doktor Jonasson määras kompuutertomograafia maksumaksjate raha eest haiglale ostetud aparaadi all. Anders Jonasson oli Umeåst pärit blond ja siniste silmadega mees. Ta oli Sahlgrenska ja Ida-Göteborgi haiglas töötanud nii teaduri, patoloogi kui ka traumatoloogina. Tal oli üks kolleege üllatav omadus, mille üle temaga koos töötav meeskond uhke oli: nimelt oli tal põhimõte, et ükski patsient ei tohi tema vahetuse ajal ära surra, ja mingil imelisel viisil oli tal õnnestunud surmajuhtumite arv tõepoolest nullis hoida. Mõned tema patsiendid olid küll surnud, kuid see oli juhtunud järelravi ajal või hoopis teistel, temast sõltumata asjaoludel. Jonassoni nägemus meditsiinist oli vahel ka ebatraditsiooniline. Tema meelest kaldusid arstid tegema piisavalt põhjendamata järeldusi ja loobusid seetõttu liiga kergesti, või pühendasid patsiendi vaevuste üksikasjalikule uurimisele ja õige ravi määramisele üleliia palju aega. Loomulikult, nii nägid ju kõik eeskirjad ette, kuid probleemiks oli, et seni, kui arstid väga põhjalikult juurdlesid, võis patsient lihtsalt ära surra. Kõige kehvemal juhul võis arst jõuda järeldusele, et tegemist on lootusetu juhtumiga ja ravi katkestada. Kuid Anders Jonassonil polnud kunagi varem tulnud tegemist teha 8


patsiendiga, kellel oleks kuul peas. Arvatavasti oli praegusel juhul vaja neurokirurgi. Ta tundis, et tal napib oskusi, kuid taipas äkki, et tal võib ootamatult vedada. Enne käsi pesema asumist ja operatsioonirõivaste selgapanemist hüüdis ta Hanna Nicanderit. „Stockholmi Karolinska haiglas töötab Ameerika professor Frank Ellis, aga ta on praegu Göteborgis. Ta on tunnustatud ajuspetsialist ja minu hea sõber. Elab Avenüül Radissoni hotellis. Saad sa telefoninumbri välja uurida?” Anders Jonasson ootas veel röntgeni tulemusi, kui Hanna Nicander Radissoni hotelli telefoninumbriga tagasi tuli. Anders Jonasson heitis pilgu kellale – 1.42 – ja tõstis toru hargilt. Radissoni öine administraator ei tahtnud sellisel kellaajal ühtegi kõnet ühendada ja doktor Jonassonil tuli hädaolukorda selgitada mõne üsnagi terava lausega. „Tere hommikust, Frank,” ütles Anders Jonasson, kui telefon lõpuks vastas. „Anders siinpool. Ma kuulsin, et sa oled Göteborgis. Kas sa saaksid Sahlgrenskasse tulla ja ühe ajuoperatsiooni juures assisteerida?” „Are you bullshitting me?” kostis teiselt poolt kahtlev vastus. Vaatamata sellele, et Frank Ellis oli aastaid Rootsis elanud ja rääkis vabalt rootsi keelt – kuigi Ameerika aktsendiga –, jäi ta esimeseks keeleks ikka inglise keel. Anders Jonasson rääkis rootsi keelt ja Ellis vastas inglise keeles. „Frank, mul on kahju, et ma sinu loengule ei saanud tulla, aga ma mõtlesin, et sa võiksid mulle eratunni anda. Mul on siin noor naine, kuul peas. Sisenemisava vasaku kõrva kohal. Ma ei oleks sulle helistanud, kui mul poleks vaja second opinion’i. Ja sinust sobivamat inimest on raske leida.” „Kas asi on tõsine?” küsis Frank Ellis. „Umbes 25-aastane tüdruk.” „Ja teda on pähe tulistatud?” „Ainult kuuli sisenemisava, väljumisava pole.” „Aga ta on elus?” „Nõrk, kuid korrapärane pulss, hingamine on vähem korrapärane, 9


vererõhk 100/70. Tal on peale selle veel ka kuul õlas ja kuulihaav puusas. Nende kahe probleemiga saan ma ise hakkama.” „Kõlab paljutõotavalt,” sõnas professor Ellis. „Paljutõotavalt?” „Kui inimesel on kuulihaav peas ja ta on veel elus, siis tuleb olukorda hinnata lootusrikkaks.” „Tuled sa mulle appi?” „Ma pean tunnistama, et veetsin õhtu heade sõprade seltsis. Sain voodisse alles kell üks ja mul on vist muljetavaldav promill veres...” „Mina teen otsused ja tegutsen. Aga mul on vaja kedagi, kes assisteeriks ja ütleks, kui ma midagi valesti teen. Ja ausalt öeldes on ka purupurjus professor Ellis ajutraumade hindamisel minust arvatavasti kordi parem.” „Okei, ma tulen. Aga sa jääd mulle teene võlgu.” „Takso ootab hotelli ees.” PROFESSOR FRANK ELLIS lükkas prillid laubale ja sügas kukalt. Ta koondas tähelepanu arvutiekraanile, kus oli pilt Lisbeth Salanderi ajust iga nurga alt. Ellis oli 53-aastane, tal olid hallisegused süsimustad juuksed, tume habemetüügas ja üldse nägi ta välja nagu kõrvaltegelane „Kiirabihaigla” seriaalist. Keha andis tunnistust regulaarselt jõusaalis veedetud tundidest. Frank Ellisele meeldis Rootsis. Esimest korda tuli ta siia 1970-ndate lõpus noorteadurite vahetuse korras ja jäi kaheks aastaks. Pärast seda käis ta Rootsis korduvalt, kuni sai pakkumise tulla Karolinska haiglasse professoriks. Selleks ajaks oli ta juba rahvusvaheliselt tunnustatud nimi. Anders Jonasson oli Frank Ellist tundnud viimased neliteist aastat. Esimest korda kohtusid nad ühel seminaril Stockholmis, avastasid, et mõlemad on kirglikud kalamehed, ja Jonasson kutsus Ellise kaasa Norrasse kala püüdma. Aastate jooksul hoidsid nad kontakti ja võtsid koos ette nii mõnegi kalaretke. Nad polnud aga kunagi koos tööd teinud. „Aju on müsteerium,” ütles professor Ellis. „Ma olen aju-uurimisele pühendanud kakskümmend aastat. Tegelikult veelgi rohkem.” 10


„Ma tean. Vabandust, et ma su üles ajasin, aga...” „Tühiasi.” Frank Ellis vehkis tõrjuvalt käega. „See läheb sulle maksma pudeli Cragganmore’i, kui me järgmine kord kalale sõidame.” „Okei. Seda pole palju.” „Mõni aasta tagasi, kui ma Bostonis töötasin, oli mul üks patsient – kirjutasin sellest juhtumist New England Journal of Medicine’is. Sama vana tüdruk kui sinu patsient. Ta oli teel ülikooli, kui keegi teda ammuga laskis. Nool läks otse läbi pea, vasaku kulmu välisküljelt sisse ja tuli välja peaaegu keset kukalt.” „Ja ta jäi ellu?” küsis Jonasson hämmastunult. „Kui ta traumasse sisse tuli, tundus asi täiesti kohutav. Lõikasime noole otsad ära ja tegime talle kompuutertomograafia. Nool läks otse läbi aju. Loogiliselt võttes oleks ta pidanud olema surnud või nii ulatusliku trauma järel vähemalt koomas.” „Milline ta seisukord oli?” „Ta oli kogu aeg teadvusel. Vähe sellest: muidugi oli tal kohutav hirm, aga ta mõtles täiesti ratsionaalselt. Ainuke probleem oli, et tal oli noolevars läbi pea.” „Mis sa tegid?” „Nojah, ma tõin tangid, tõmbasin noolevarre välja ja panin haavadele plaastri peale. Enam-vähem kõik.” „Jäi ta ellu?” „Tema seisukord oli muidugi tükk aega kriitiline, enne kui me ta haiglast välja kirjutasime, aga ausalt öeldes – me oleksime võinud ta ka sama päev koju saata. Mul pole kunagi tervemat patsienti olnud.” Anders Jonasson mõtles, kas professor Ellis teeb temaga nalja. „Teisest küljest,” jätkas Ellis, „oli mul mõni aasta tagasi Stockholmis 42-aastane meespatsient, kes oli pea aknapiida vastu ära löönud ja kerge müksu saanud. Tal hakkas kiiresti nii halb, et ta viidi kiirabiga haiglasse. Kui mina teda nägin, oli ta teadvusetu. Peas oli muhk ja väga väike verejooks. Aga ta ei tulnudki enam teadvusele ja suri intensiivis üheksa ööpäeva hiljem. Ma ei tea tänase päevani, miks ta suri. Lahkamisprotokolli kirjutasime surma põhjuseks ajuverejooksu õnnetusjuh11


tumi tagajärjel, aga keegi meist polnud selle diagnoosiga päriselt rahul. Verejooks oli niivõrd väike ja sellise koha peal, mis poleks üldse midagi mõjutada tohtinud. Ometigi lakkasid maks, neerud, süda ja kopsud toimimast. Mida vanemaks ma saan, seda enam suhtun ma sellesse nagu mingisse ruletti. Isiklikult ma ei usu, et me kunagi päris täpselt teada saame, kuidas aju toimib. Mis sa teha kavatsed?” Ta koputas pliiatsiga arvutiekraanile. „Ma lootsin, et sina seda mulle ütled.” „Ütle oma arvamus.” „Noh, esiteks paistab olevat tegu väikesekaliibrilise kuuliga. See on oimu kohalt sisse läinud ja umbes nelja sentimeetri sügavusel ajus pidama jäänud. Ventriculus lateralis’e kõrval, ja seal on ka verejooks.” „Ja mida teha?” „Sinu terminoloogiat kasutades – tuua tangid ja kuul välja võtta sama teed pidi, kust ta sisse läks.” „Suurepärane ettepanek. Aga ma kasutaksin selleks kõige peenemaid pintsette, mis sul on.” „Nii lihtne ongi?” „Mida muud me praegusel juhul teha saaksime? Võime jätta kuuli sinna, kus see on ja tüdruk elab võib-olla saja-aastaseks, aga see on täielik loterii. Tal võib tekkida epilepsia, migreen, kõikvõimalikud muud hädad. Ja kohe kuidagi ei tahaks pealuud läbi puurida ja opereerima hakata aasta pärast, kui haav juba paranenud on. Kuul on suurtest veresoontest veidi eemal. Praegusel juhul soovitaksin ma sul selle välja võtta, aga...” „Mis „aga”?” „Kuul ei teegi mulle niivõrd muret. Ajuvigastused on äärmiselt huvitavad – kui ta on pärast kuuli pähe saamist ellu jäänud, siis annab see lootust, et ta elab ka selle väljavõtmise üle. Probleemiks on eelkõige see siin.” Ta osutas ekraanile. „Sisenemisava ümber on väga palju luukilde. Ma näen vähemalt tosinat mõne millimeetri suurust kildu. Mõned neist on ajukoes. See on see, mis ta tapab, kui sa ettevaatlik ei ole.” 12


„Seda aju osa seostatakse kõne ja matemaatiliste võimetega.” Ellis kehitas õlgu. „Plära. Mul pole aimugi, mille jaoks just need hallid rakud olemas on. Sa ei saa muud teha, kui anda endast parima. Sina opereerid. Mina vaatan üle su õla. Saan ma riided ja kuskil käed puhtaks küürida?” MIKAEL BLOMKVIST VAATAS kella ja nägi, et see on kolm tundi üle südaöö. Ta oli käeraudades. Sekundiks pani ta silmad kinni. Mikael oli kohutavalt väsinud, kuid toimis puhtalt adrenaliini najal. Ta avas silmad ja vahtis tigedalt komissar Thomas Paulssoni, kelle pilgus peegeldus šokk. Nad istusid köögilaua ääres Nossebro lähedal asuvas Gosseberga-nimelises talus, millest Mikael oli esimest korda elus kuulnud vähem kui kaksteist tundi tagasi. Katastroof oli toimunud. „Idioot,” ütles Mikael. „Kuule nüüd...” „Idioot,” kordas Mikael. „Kurat, ma ju ütlesin, et ta on ohtlik. Ma ütlesin, et teda tuleks kohelda nagu sütikuga granaati. Ta on maha löönud vähemalt kolm inimest, kehaehitus on tal nagu tankil ja ta tapab inimesi paljaste kätega. Ja sina saadad kaks külakonstaablit teda kinni võtma, nagu mingit laupäevaõhtust roolijoodikut.” Mikael pani uuesti silmad kinni. Ta mõtles, mis selle öö jooksul veel untsu võiks minna. Ta oli raskelt vigastatud Lisbeth Salanderi leidnud veidi enne südaööd. Mikael helistas politseisse ning tal õnnestus veenda päästeteenistust välja saatma helikopteri, et Lisbeth Sahlgrenska haiglasse viia. Ta oli üksikasjalikult kirjeldanud tüdruku vigastusi ja kuulihaava peas ning keegi mõistlik dispetšer möönis, et võimalikult kiire arstiabi kuluks ära. Ometigi kulus helikopteri saabumiseni rohkem kui pool tundi. Mikael läks õue, ajas garaažina kasutatavast küünist välja kaks autot ja pani kaugtuled põlema, juhatades maja ees olevat põldu valgustades helikopterile maandumispaiga kätte. 13


Helikopteri piloodid ja kaks kaasas olnud parameedikut tegutsesid vilunult ja professionaalselt. Üks parameedikutest andis Lisbeth Salanderile esmaabi, teine hoolitses Aleksander Zalatšenko alias Karl Axel Bodini eest. Zalatšenko oli Lisbeth Salanderi isa ja tema kõige verisem vaenlane. Mees oli üritanud teda tappa, kuid ebaõnnestunult. Mikael leidis mehe üksikus kohas asuva talu puukuurist raskelt vigastatuna, tal oli näos kirvega löödud haav ja üks jalg täiesti sodi. HELIKOPTERIT OODATES TEGI Mikael Lisbethi heaks nii palju, kui suutis. Ta tõi kapist puhta lina, lõikas ribadeks ja tegi sellest ajutise sideme. Peas, kuuli sisenemisava ümber, oli veri klombiks hüübinud ja ta ei teadnud õieti, kas julgeb sinna sidet panna või mitte. Lõpuks sidus ta linariba lõdvalt ümber tüdruku pea, et haav oleks bakterite ja mustuse eest veidigi kaitstud. Puusast ja õlast kuulihaava tagajärjel tekkinud verejooksu sulges ta seevastu kõige lihtsamal mõeldaval viisil. Ühest kapist leidis ta rulli laia hõbedast teipi ja tõmbas haavad sellega kinni. Mees kastis käterätiku märjaks ja üritas sellega tüdruku näolt suurema mustuse maha pesta. Välja puukuuri Zalatšenkole esmaabi andma ta ei läinud. Mõttes leidis ta, et ei hoolinud Zalatšenko seisukorrast kõige vähematki. Kiirabi oodates helistas ta ka Erika Bergerile ja selgitas olukorda. „Oled sa terve?” küsis Erika. „Mina olen okei,” vastas Mikael. „Lisbeth on haavatud.” „Vaene tüdruk,” sõnas Erika Berger. „Ma lugesin õhtul Björcki kapo-aruande läbi. Mis sa ette võtad?” „Ma ei jaksa sellele praegu isegi mõelda,” ütles Mikael. Erikaga rääkides istus ta köögisohva kõrval põrandal ja jälgis ühe silmaga pidevalt Lisbeth Salanderit. Ta oli tüdrukul saapad ja püksid jalast ära tõmmanud, et puusahaavale plaastrit panna, ning juhuslikult puudutas ta käsi köögipõrandale maha visatud pükse. Mees tundis seal mingit eset, pistis käe taskusse ja võttis välja pihuarvuti Palm Tungsten T3. Ta kortsutas kulmu ja silmitses mõtlikult arvutit. Kui helikopteri 14


mürin kostma hakkas, pistis ta selle oma jope põuetaskusse. Siis – endiselt üksi olles – ta kummardus ja otsis Lisbeth Salanderi kõik taskud läbi. Ta leidis veel ühed Mosebacke korteri võtmed ja passi Irene Nesseri nimele. Kiiresti torkas ta leitud asjad oma arvutikoti taskusse. ESIMENE POLITSEIAUTO TROLLHÄTTANI politseinike Fredrik Torstenssoni ja Gunnar Anderssoniga saabus mõni minut pärast päästeteenistuse helikopterit. Nende järel tuli komissar Thomas Paulsson, kes juhtimise otsekohe enda kätte võttis. Mikael läks komissari juurde ja hakkas juhtunu kohta selgitusi andma. Paulsson jättis talle ennast täis ja piiratud mõtlemisega veltveebli mulje. Pärast Paulssoni tulekut hakkasid asjad untsu minema. Miski ei kinnitanud, et Paulsson Mikaeli jutust üldse arugi saaks. Ta oli silmanähtavalt närvis ja ainuke fakt, mis paistis talle kohale jõudvat, oli see, et köögisohva ees põrandal lamav räsitud tüdruk oli tagaotsitav kolmikmõrvar Lisbeth Salander, ja see oli äärmiselt meeldiv noos. Paulsson oli päästeteenistuse ülimalt hõivatud parameedikult juba kolm korda küsinud, kas tüdrukut ei saaks kohapeal vahi alla võtta. Lõpuks oli parameedik püsti tõusnud ja röögatanud, et Paulsson eemale hoiaks. Seejärel koondas Paulsson oma tähelepanu puukuuris lamavale vigastatud Zalatšenkole ja Mikael kuulis, kuidas ta raadio teel ette kandis, et ilmselt on Salander üritanud veel ühte inimest tappa. Selleks hetkeks oli Mikael Paulssoni peale, kes ilmselgelt ei kuulanud sõnagi sellest, mida ta öelda üritas, nii ärritunud, et tõstis häält ja nõudis otsekohe telefoniühendust Stockholmi, kriminaalinspektor Jan Bublanskiga. Ta võttis oma mobiili ja pakkus, et valib ise numbri. Paulssoni see ei huvitanud. Pärast seda tegi Mikael kaks viga. Ta selgitas kindlasõnaliselt, et tegelik kolmikmõrvar on Ronald Niedermann – mees, kelle keha meenutas tanki, kes põdes congenital analgesia nimelist haigust ja istus hetkel kinniseotuna Nossebro tee ääres kraavis. Mikael kirjeldas Niedermanni asukohta ja soovitas tema 15


äratoomiseks kohale kutsuda relvastatud erirühma. Paulsson küsis, kuidas Niedermann sinna kraavi sattus ja Mikael tunnistas avameelselt, et ta oli sellega hakkama saanud relvaga ähvardades. „Relvaga ähvardades?” küsis komissar Paulsson. Selleks ajaks oleks Mikael pidanud olema aru saanud, et Paulsson oli lootusetu juhtum. Ta oleks pidanud ise mobiili võtma, Jan Bublanskile helistama ja paluma temal Paulssonile asju selgitada. Selle asemel tegi Mikael teise vea, üritades oma jopetaskus olevat relva politseile üle anda – see oli Colt 1911 Government, mille ta päeval Lisbeth Salanderi korterist Stockholmis oli leidnud ja mille abil ta Ronald Niedermannist jagu oli saanud. Tulemuseks oli see, et Paulsson võttis Mikael Blomkvisti ebaseadusliku relva omamise eest käigupealt vahi alla. Siis kamandas Paulsson politseinikud Torstenssoni ja Anderssoni Mikaeli kirjeldatud paika Nossebro tee ääres, et välja selgitada, kas Mikaeli jutul on mingi tõepõhi all ja kas põdraohu liiklusmärgi külge on tõepoolest keegi kinni seotud. Sel juhul pidid politseinikud nimetatud isiku käeraudadesse panema ja Gosseberga talusse tooma. Mikael hakkas otsekohe protesteerima ja selgitas, et Ronald Niedermann polnud mees, keda sai lihtsalt kinni võtta ja raudu panna – tegemist oli eluohtliku mõrtsukaga. Kui Paulsson otsustas Mikaeli proteste ignoreerida, võttis väsimus lõplikult võimust. Mikael sõimas Paulssoni mõttetuks meheks ja karjus, et Torstensson ja Andersson ei tohi mitte mingil tingimusel Ronald Niedermanni ilma julgestusüksuseta lahti päästa. Sellise purske tulemusena pandi Mikaelil käed raudu ja ta paigutati Paulssoni auto tagaistmele, kust ta pidi vandudes pealt vaatama, kuidas Torstensson ja Andersson autoga minema sõitsid. Ainsaks valguskiireks üldises pimeduses oli, et Lisbeth Salander veeretati kanderaamiga helikopteri juurde, mis kadus üle puulatvade Sahlgrenska haigla suunas. Mikael tundis end täiesti abituna ja infosulus ning tal jäi üle ainult loota, et Lisbeth satub asjatundjate hoolde.

16


DOKTOR ANDERS JONASSON tegi kaks sügavat sisselõiget kuni pealuuni ja keeras kuuli sisenemisava ümbert naha eemale. Ta fikseeris avause klambritega. Operatsiooniõde eemaldas sealt imuriga ettevaatlikult vere. Järgnes kõhedust tekitav moment, kus doktor Jonasson hakkas pealuus olevat auku suuremaks puurima. Protseduur edenes närvesöövalt aeglaselt. Lõpuks oli auk piisavalt suur, et Lisbeth Salanderi ajule ligi pääseda. Ta viis ajusse ettevaatlikult sondi ja laiendas haavakanalit mõne millimeetri võrra. Seejärel lokaliseeris ta peenemat sondi kasutades kuuli. Röntgenipildi järgi ta teadis, et kuul oli suunda muutnud ja asus haavakanali suhtes neljakümne viie kraadise nurga all. Ta lükkas sondiga ettevaatlikult kuuli serva ja pärast mitut ebaõnnestunud katset sai ta seda nii palju liigutatud, et kuul läks õigesse asendisse. Lõpuks viis ta kanalisse sooniliste otstega peenikesed pintsetid. Tugevasti vajutades sai ta kuuli pintsettide vahele ja tõmbas. Kuul tuli peaaegu takistamatult välja. Ta hoidis seda hetkeks vastu valgust, leidis selle terve olevat ja laskis siis kaussi kukkuda. „Puhastage,” ütles ta, ja korraldus täideti otsekohe. Ta heitis pilgu EKG-le: patsiendi südametegevus oli endiselt korrapärane. „Pintsetid!” Ta tõmbas statiivi küljes oleva tugeva suurendusklaasi allapoole ja koondas tähelepanu opereeritavale piirkonnale. „Ettevaatlikult,” ütles professor Frank Ellis. Järgmise neljakümne viie minuti jooksul noppis Anders Jonasson kuuli sisenemisava ümbert välja kolmkümmend kaks väikest luukildu. Neist kõige väiksem oli palja silmaga vaevu nähtav. SAMAL AJAL, KUI Mikael Blomkvist pettunult üritas rinnataskust oma mobiili kätte saada – mis raudus kätega osutus võimatuks –, saabus Gossebergasse veel mitu autot politseinike ja tehniliste töötajatega. Komissar Paulsson saatis nad puukuuri tõendeid koguma ja käskis põhjalikult läbi uurida ka elumaja, kust oli leitud mitu relva. Saatusele alis17


tunud Mikael jälgis nende tegutsemist oma vaatluspunktist, Paulssoni auto tagaistmelt. Alles rohkem kui tunni möödudes paistis Paulssonile kohale jõudvat, et politseinikud Torstensson ja Andersson polnud oma ülesande täitmiselt – Ronald Niedermanni ära toomast – tagasi jõudnud. Mees hakkas äkki muretsema ja viis Mikael Blomkvisti kööki, kus palus uuesti täpset asukohakirjeldust. Mikael pani silmad kinni. Ta istus endiselt koos Paulssoniga köögis, kui Torstenssonile ja Anderssonile appi saadetud rünnakrühm oma tagasisaabumisest raporteeris. Politseinik Gunnar Andersson oli leitud surnuna, kael murtud. Tema kolleeg Fredrik Torstensson elas, kuid tal olid rasked kehavigastused. Mõlemad leiti põdraohu liiklusmärgi juurest kraavist. Nende teenistusrelvad ja politseiauto olid kadunud. Mõnevõrra hallatav olukord oli Thomas Paulssoni jaoks äkki muutunud ja tal tuli silmitsi seista politseimõrva ning põgenenud relvastatud kurjategijaga. „Idioot,” kordas Mikael Blomkvist. „Politsei solvamisest ei ole kasu.” „Seda küll, jah. Aga sa saad süüdistuse ametialases lohakuses nii et küll ja veel. Sinuga olen ma ühel pool alles siis, kui sind on kõikide ajalehtede esikülgedel Rootsi kõige lollimaks politseinikuks kuulutatud.” Ähvardus avalikult naerualuseks saada oli ilmselt ainuke asi, mis Thomas Paulssonile mõjus. Ta muutus murelikuks. „Mida sa soovitad mul teha?” „Ma nõuan, et sa helistad kriminaalinspektor Jan Bublanskile Stockholmi. Kohe.” KRIMINAALINSPEKTOR SONJA MODIG ärkas võpatusega, kui laadima pandud mobiiltelefon magamistoa teises otsas helisema hakkas. Ta vaatas öökapil olevat kella ja nägi nördinult, et see oli veidi neli läbi. Siis vaatas ta oma abikaasat, kes rahulikult edasi norskas. Mees 18


võis segamatult ka suurtükirünnaku maha magada. Naine tõusis uniselt voodist ja vastas mobiilile. Jan Bublanski, mõtles ta, kes siis muu. „Trollhättani kandis on põrgu lahti,” kuulutas ülemus ilma liigsete formaalsusteta. „X2000 väljub Göteborgi kümme pärast viit.” „Mis juhtunud on?” „Blomkvist leidis Salanderi, Niedermanni ja Zalatšenko. Blomkvist on politsei solvamise, vastupanu osutamise ja ebaseadusliku relva omamise eest vahi all. Salander on Sahlgrenskasse viidud, kuul peas. Zalatšenko on Sahlgrenskas, kirves peas. Niedermann on jooksus. Ta tappis öösel ühe politseiniku.” Sonja Modig pilgutas paar korda silmi ja tundis väsimust. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud voodisse tagasi pugeda ja kuu aega puhkust võtta. „X2000 kümme minutit pärast viit. Okei. Mis ma tegema pean?” „Võta takso ja sõida jaama. Jerker Holmberg tuleb ka. Kohapeal võtate ühendust komissar Thomas Paulssoniga Trollhättani politseist, kes ilmselt on vastutav paljugi eest tänaöises möllus ja kes Blomkvisti sõnade järgi on – tsiteerin – täielik käpard – tsitaadi lõpp.” „Sa rääkisid Blomkvistiga?” „Nagu ma aru sain, on ta vahi all ja käeraudades. Mul õnnestus Paulsson nii kaugele saada, et ta hoidis telefoni natuke aega Blomkvisti kõrva ääres. Ma olen praegu teel Kungsholmenile ja üritan selgust saada, mis toimub. Hoiame telefoni teel kontakti.” Sonja Modig vaatas veel kord kella. Siis tellis ta takso ja läks minutiks duši alla. Ta pesi hambad, lükkas kammiga läbi juuste, tõmbas jalga mustad pikad püksid, pani selga musta sviitri ja halli jaki. Ta pistis ametirelva õlakotti ja võttis kapist tumepunase nahkjope. Seejärel raputas ta oma mehele elu sisse ja ütles, kuhu ta läheb, ning et mees peab hommikul üksi lastega hakkama saama. Sonja avas välisukse samal hetkel, kui takso maja ees peatus. Kolleegi, kriminaalinspektor Jerker Holmbergi polnud vaja otsida. Ta oletas, et mees istub restoranvagunis, ja seal ta oligi. Jerker oli juba 19


ka talle võileiva ja kohvi valmis ostnud. Nad istusid viis minutit vaikides ja sõid. Viimaks lükkas Jerker kohvitassi eemale. „Peaks võib-olla ametit vahetama,” ütles ta. HOMMIKUL KELL NELI saabus Gossebergasse lõpuks kriminaalinspektor Marcus Erlander Göteborgi politseist ja võttis juhtimise rängalt koormatud Thomas Paulssoni käest üle. Erlander oli ümarik hallipäine 50-ndates mees. Ühe esimese sammuna vabastas ta Mikael Blomkvisti käeraudadest, pakkus talle saiakesi ja termosest kohvi. Nad istusid elutuppa vestlema. „Ma rääkisin Bublanskiga Stockholmist,” ütles Erlander. „Me tunneme teineteist juba pikki aastaid. Me mõlemad vabandame Paulssoni pärast.” „Tal õnnestus lasta täna öösel üks politseinik maha lüüa,” vastas Mikael. Erlander noogutas. „Ma tundsin Gunnar Anderssoni isiklikult. Ta töötas enne Trollhättanisse ülekolimist Göteborgis. Tal on kolmeaastane tütar.” „Tunnen kaasa. Ma üritasin hoiatada...” Erlander noogutas taas. „Ma sain aru. Sa tõstsid häält ja sellepärast pandi sind raudu. See olid sina, kes Wennerströmi pulbriks tegi. Bublanski ütleb, et sa oled kuradi jultunud ajakirjanik ja agar eradetektiiv, aga sa ilmselt tead, millest räägid. Võiksid sa mind asjadega kurssi viia?” „Siin on lahendus mõrvadele, mille ohvrid on minu sõbrad Dag Svensson ja Mia Bergman ning üks kolmas isik, kes ei olnud minu sõber, Lisbeth Salanderi eestkostja advokaat Nils Bjurman.” Erlander noogutas. „Nagu sa tead, on politsei Lisbeth Salanderit lihavõtetest saadik taga otsinud. Teda on kahtlustatud kolmikmõrvas. Kõigepealt pead sa teadma, et Lisbeth Salander pole nendes mõrvades süüdi. Ta on siin loos omamoodi ohver.” „Mul ei ole Salanderi-asjaga vähimatki pistmist, aga pärast kõike 20


ajakirjanduses ilmunut on veidi raske uskuda, et ta on täiesti süütu.” „Aga see on ikkagi tõsi. Ta on süütu. Punkt. Tegelik mõrvar on Ronald Niedermann, kes tappis täna öösel ka sinu kolleegi Gunnar Anderssoni. Ta töötab Karl Axel Bodini heaks.” „Siis selle Bodini heaks, kes on Sahlgrenska haiglas, kirves peas?” „No otseses mõttes pole tal enam kirvest peas. Ma oletan, et Lisbeth võttis ta rajalt maha. Mehe õige nimi on Aleksander Zalatšenko. Ta on Lisbethi isa ja Vene sõjaväeluure endine palgamõrvar. 1970-ndatel hüppas ta ära ja töötas kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni kapo heaks. Pärast seda on ta olnud vabakutseline gangster.” Erlander silmitses mõtlikult enda vastas diivanil istuvat kuju. Mikael Blomkvisti nägu oli higine, kuigi ta tundus külmetavat ja oli ilmselt surmväsinud. Kuni sinnamaani oli mees kõnelnud arukalt ja loogiliselt, kuid komissar Thomas Paulsson, kelle juttu Erlander küll kuigi tõsiselt ei võtnud, oli hoiatanud, et Blomkvist sonib mingitest Vene agentidest ja Saksa palgamõrvaritest, ning see polnud Rootsi kriminaalpolitsei jaoks just igapäevane asi. Blomkvist oli oma looga jõudnud ilmselt sellesse punkti, mida Paulsson keeldus uskumast. Kuid Nossebro tee ääres kraavis oli üks surnud ja üks raskelt vigastatud politseinik ning Erlander oli valmis kuulama. Ometi ei saanud ta sinna midagi parata, et ta hääl reetis teatud umbusku. „Ahah. Vene agent.” Blomkvist naeratas jõuetult, olles ilmselt samuti teadlik, kui uskumatuna tema lugu kõlab. „Endine Vene agent. Ma võin kõiki oma väiteid tõestada.” „Räägi edasi.” „Zalatšenko oli seitsmekümnendatel tippspioon. Ta hüppas ära ja kapo andis talle varjupaika. Niipalju kui ma aru saan, polnud see Nõukogude Liidu lagunemise järellainetuses sugugi ebatavaline.” „Nii.” „Nagu juba öeldud: ma ei tea küll täpselt, mis siin täna öösel juhtus, aga Lisbeth on jälitanud oma isa, keda ta pole viisteist aastat näinud. Mees peksis ta ema nii rängalt, et ema selle tagajärjel hiljem suri. Ta 21


üritas ka Lisbethi tappa ja ta on Ronald Niedermanni kaudu Dag Svenssoni ja Mia Bergmani mõrvade taga. Peale selle on tema hingel ka Lisbethi sõbranna Miriam Wu röövimine – Paolo Roberto kurikuulus poksimatš Nykvarnis.” „Kui Lisbeth Salander lõi oma isa kirvega pähe, siis pole ta ju nii süütuke midagi.” „Lisbeth Salanderi kehas on kolm kuulihaava. Ma usun, et niisugusel puhul võib rääkida enesekaitsest. Ainult et...” „Jah?” „Lisbeth oli must ja savine, juuksedki olid nagu mudakäkk. Riided olid seestpoolt liiva täis. Jäi mulje, nagu ta oleks olnud maha maetud. Ja Niedermannil on ilmselt mõningane harjumus inimesi matta. Södertälje politsei on leidnud Nykvarni lähedal Svavelsjö MC-le kuuluva laohoone juures kaks hauda.” „Tegelikult kolm. Nad leidsid eile hilisõhtul veel kolmandagi haua. Aga kui Lisbeth Salander on kuuli saanud ja maha maetud – mida ta siis üldse veel maa peal teeb ja kirvega vehib?” „Ma ei tea, mis siin juhtus, aga Lisbethil on eriline võime oma jõudu mobiliseerida. Ma üritasin Paulssoni veenda, et ta jälituskoerad kohale tooks.” „Need on teel.” „Hästi.” „Paulsson võttis su solvamise eest vahi alla.” „Vaidlen vastu. Ma nimetasin teda idioodiks, mõttetuks meheks ja käpardiks. Ükski neist epiteetidest ei ole praeguses kontekstis solvav.” „Hmm. Aga sind võeti vahi alla ka ebaseadusliku relva omamise eest.” „Ma tegin vea ja üritasin üht relva talle üle anda. Üldiselt ma ei taha sellest asjast enne rääkida, kui olen oma advokaadiga nõu pidanud.” „Okei. Jätame selle kõrvale. Meil on vaja tõsisematest asjadest rääkida. Mida sa sellest Niedermannist tead?” „Ta on mõrtsukas. Midagi on tema juures valesti, ta on üle kahe 22


meetri pikk ja näeb välja nagu tank. Küsi Paolo Roberto käest, kes temaga poksis. Mehel on congenital analgesia. See on haigus, mille puhul närvilõpmed ei anna impulsse edasi ja ta ei tunne selle tõttu mingit valu. Ta on sakslane, sündinud Hamburgis ja oli teismelisena skinhead. Vabaduses olles on ta eluohtlik.” „On sul mingit aimu, kuhu ta põgeneda võis?” „Ei. Ma tean ainult, et panin ta äratoomiseks valmis, enne kui Trollhättani käpard juhtimise üle võttis.” VEIDI ENNE KELLA VIIT hommikul tõmbas doktor Anders Jonasson kasutatud latekskindad käest ja viskas prügikorvi. Operatsiooniõde pani kuulihaavale patsiendi puusal sideme. Operatsioon oli kestnud kolm tundi. Arst vaatas Lisbeth Salanderi paljakspügatud ja vigastatud pead, mis nüüdseks oli juba sidemesse mähitud. Ta tundis äkitselt omamoodi õrnust, nagu enda opereeritud patsientide puhul sageli. Kui ajalehti uskuda, siis oli Lisbeth Salander psühhopaadist massimõrvar, kuid arsti meelest nägi ta välja nagu vigaseks tulistatud varblane. Ta raputas pead ja vaatas siis doktor Frank Ellist, kes teda lõbustatult silmitses. „Sa oled suurepärane kirurg,” ütles Ellis. „Kas ma tohin sind hommikusöögile kutsuda?” „Kas siin kuskil moosiga pannkooke ka saab?” „Vahvleid saab,” vastas Anders Jonasson. „Meil kodus. Ma helistan ja hoiatan oma naist, siis võtame takso.” Ta peatus ja vaatas kella. „Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis ma vist parem ei helista.” ADVOKAAT ANNIKA GIANNINI ärkas võpatades. Ta pööras pilgu paremale ja nägi, et kell sai kahe minuti pärast kuus. Esimene klient pidi tulema juba kell kaheksa. Ta keeras pea teisele poole ja piilus oma abikaasat Enrico Gianninit, kes rahulikult edasi magas ja parimal juhul alles kell kaheksa ärkas. Annika pilgutas mõned korrad kiiresti silmi, tõusis üles ja pani enne duši alla minemist kohvimasina käima. Ta ei kiirustanud vannitoas ja pani sealt väljudes jalga mustad püksid, selga 23


valge kõrge kaelusega džempri ja punase jaki. Ta röstis kaks viilu saia, pani peale juustu, apelsinikeedist ja viilutatud avokaadot ning viis hommikusöögi elutuppa parajasti selleks ajaks, kui hommikutelevisioonis algasid poole seitsmesed uudised. Naine võttis lonksu kohvi ja avas suu, et esimest suutäit võtta, kui uudiste tähtsamad teemad ette loeti. Üks politseinik surnud, üks raskelt haavatud. Dramaatilised sündmused öösel seoses kolmikmõrvar Lisbeth Salanderi vahistamisega. Annika ei saanud esimese hooga midagi aru ja arvas, et Lisbeth Salander oli politseiniku tapnud. Uudis oli üsna napisõnaline, kuid pikkamööda ta mõistis, et politseiniku tapmise pärast otsitakse taga hoopis meesterahvast. Tagaotsitav oli 37-aastane mees, kelle nime veel ei avaldatud. Lisbeth Salander lamas ilmselt raskelt vigastatuna Sahlgrenska haiglas Göteborgis. Annika vahetas kanalit, kuid ei saanud sealtki toimunu osas suuremat selgust. Ta võttis mobiili ja valis oma venna Mikael Blomkvisti numbri. Kiretu hääl teatas, et telefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas. Ta tundis kerget hirmu. Mikael oli eelmisel õhtul enne Göteborgi sõitu helistanud. Ta oli olnud Lisbeth Salanderi kannul. Ja Ronald Niedermanni nimelise mõrtsuka kannul. KUI VALGEMAKS HAKKAS MINEMA, leidis üks tähelepanelik politseinik puukuuri taga maas verejälgi. Politseikoer juhtis uurijad Gosseberga talust umbes nelisada meetrit kirde suunas metsalagendikule kaevatud augu juurde. Mikael läks kriminaalinspektor Erlanderiga kaasa. Nad uurisid leitud kohta mõtlikult. Augu ümbruses oli silmanähtavalt palju verd. Nad leidsid ka räsitud portsigari, mida oli ilmselt kühvlina kasutatud. Erlander pani portsigari tõendite kotti ja märkis leiu. Ta võttis proove ka veriseks imbunud mullakamakatest. Vormis politseinik juhtis ta tähelepanu august mõne meetri kaugusel vedelevale ilma filtrita Pall Malli sigaretikonile. Ka see pisteti tõendite kotti ja varustati etiketiga. Mikaelile meenus, et ta oli Zalatšenko köögikapil Pall Malli pakki märganud. 24


Erlander vaatas taevasse ja silmitses tumedaid vihmapilvi. Öösel Göteborgis möllanud torm liikus ilmselt Nossebrost mööda lõuna suunas, kuid oli ainult aja küsimus, millal sealgi sadama hakkab. Ta pöördus teise politseiniku poole ja palus sellel augu katmiseks presenti tuua. „Ma usun, et sul on õigus,” ütles Erlander viimaks Mikaelile. „Vereanalüüs tõenäoliselt kinnitab, et Lisbeth Salander oli siin ja ma oletan, et portsigarilt leiame ka tema sõrmejäljed. Teda tulistati ja ta maeti maha, aga nähtavasti õnnestus tal mingil moel ellu jääda ja ennast välja kaevata ja...” „... ja ta läks talusse tagasi ja lõi Zalatšenkot kirvega pähe,” lõpetas Mikael. „Ta on võrdlemisi visa tüüp.” „Aga kuidas kurat ta Niedermannist jagu sai?” Mikael kehitas õlgu. See oli tema jaoks täpselt sama arusaamatu.

25


ohuloss  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you