Page 1


2


Originaalide tiitlid: Robert James Waller The Bridges of Madison County 1992 Robert James Waller A Thousand Country Roads An epiloque to The Bridges of Madison County 2002 Toimetanud Helve Võsamäe Kujundanud Britt Urbla Keller The Bridges of Madison County. Copyright ©1992 by Robert James Waller. All rights reserved A Thousand Country Roads. Copyright © 2002 by Robert James Waller. All rights reserved. Madisoni maakonna sillad © Tõlge eesti keelde. Lia Rajandi, 1996, 2010 Tuhat külateed © Tõlge eesti keelde. Rebekka Lotman ja Valner Valme, 2010 Waller ja viimased kauboid © Rebekka Lotman ja Valner Valme, 2010 ISBN 978-9985-3-2115-7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

4


R채nduritele

5


6


sisukord Algus 9 Madisoni maakonna sillad. T천lkinud Lia Rajandi 13 Tuhat k체lateed. T천lkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme 115 Waller ja viimased kauboid 247

7


8


algus On laule, mille vallandavad sinisilmne rohi ja tuhandete külateede tolm. See siin on üks neist. Ühel õhtul 1989. aasta sügisel istun oma töölaua taga, vaadates enda ees arvutiekraanil vilkuvat kursorit, kui äkki heliseb telefon. Liini teises otsas on endine Iowa elanik Michael Johnson. Elab praegu Floridas. Keegi sõber Iowast on talle saatnud ühe minu raamatu. Michael Johnson on selle läbi lugenud; ka tema õde Carolyn on selle läbi lugenud; ja neil on üks lugu, mis nende meelest võiks mind huvitada. Mees on ettevaatlik, ei taha oma loo kohta midagi täpsemalt öelda, teatab vaid, et tema ja Carolyn on valmis Iowasse sõitma, et seda minuga arutada. See, et nad on valmis nii pikka teekonda ette võtma, äratab uudishimu, kuigi ma muidu suhtun sellistesse pakkumistesse skeptiliselt. Niisiis nõustun nendega tuleval nädalal Des Moinesis kohtuma. Lennuvälja lähedal Holiday Innis teeme tutvust, pikapeale saame üle kohmetusest, nad istuvad kahekesi minu vastas, väljas läheb pimedaks, langeb pehmet lund. Nad võtavad minult tõotuse: kui otsustan seda lugu mitte kirjutada, pean lubama, et ei avalda kunagi 1965. aastal Iowas Madisoni maakonnas juhtunut ega ka teisi sellega seotud sündmusi, mis järgneva kahekümne nelja aasta jooksul aset leidsid. Hüva, see on arusaadav. Lõpuks on see ju nende, mitte minu lugu. Niisiis jään kuulama. Kuulan tõsiselt ja esitan tõsiseid küsimusi. Ja 9


nad räägivad. Räägivad kaua. Aeg-ajalt nutab Carolyn täiesti varjamatult ja Michael võitleb pisaratega. Nad näitavad mulle dokumente, ajakirjaväljalõikeid ja oma ema Francesca päevikuid. Toateenija tuleb ja lahkub. Tellitakse veel kohvi. Sel ajal kui nad räägivad, hakkan nägema pilte. Esmalt peab nägema pilte, alles siis tulevad sõnad. Ja ma hakkangi kuulma sõnu, hakkan neid nägema kirjapildis. Pärast südaööd nõustun seda lugu kirjutama – või vähemalt katset tegema. Raske oli neil langetada otsust seda kõike avalikkuse ette tuua. Teema on hell, puudutab nende ema ja riivamisi ka isa. Michael ja Carolyn mõistsid, et loo avalikustamine võib kaasa tuua labast tagarääkimist ja määrida mälestusi, mis teistele on Richard ja Francesca Johnsonist jäänud. Ent maailmas, kus isiklik vastutus kõigis oma vormides paistab järjest tähtsusetum ja armastus on muutunud kokkuleppe küsimuseks, leidsid nad mõlemad, et see omapärane lugu väärib siiski jutustamist. Uskusin siis ja usun praegu veel kindlamalt, et nende otsus oli õige. Uurimistöö ja kirjutamise käigus kutsusin Michaeli ja Carolyni veel kolmel korral kohtuma. Iga kord sõitsid nad vastu puiklemata Iowasse. Sedavõrd suur oli nende soov, et lugu saaks igati täpselt kirja pandud. Vahel me lihtsalt vestlesime; teinekord aga sõitsime aeglaselt mööda Madisoni maakonna teid, kus nad näitasid mulle paiku, mis selles loos olulist osa olid etendanud. Lisaks abile, mida sain Michaeli ja Carolyni käest, põhineb lugu, nagu ma seda siin jutustan, Francesca Johnsoni päevikuist saadud andmetel; Ühendriikide loodeosas, eriti Washingtoni osariigis Seattle’is ja Bellinghamis tehtud uurimistel; vaikselt sooritatud uurimistööl Iowas, Madisoni maakonnas; Robert Kincaidi fotoesseedest välja nopitud informatsioonil; ajakirjatoimetajate käest saadud andmetel; üksikasjade täpsustustel, mida hankisin fototarvete- ja filmitootjatelt; ja pikkadel vestlustel mitme kena vanainimesega Ohio Barnesville’i maakonna vanadekodus, kus Kincaidi veel tema poisipõlvest mäletati. Vaatamata hoolikale uurimistööle ei läinud mul siiski korda kõiki lünki täita. Neil juhtudel olen veidi omast peast juurde pannud, kuid 10


üksnes siis, kui tundsin, et need põhjendatud kujutluspildid kasvasid välja uurimistöö käigus tekkinud lähedusest Francesca Johnsoni ja Robert Kincaidiga. Olen veendunud, et jõudsin väga lähedale sellele, mis tegelikult aset leidis. Üks suuremaid lünki seondub Robert Kincaidi matkaga läbi Ühendriikide põhjaosa. Teame, et ta selle reisi sooritas, kuna seda tõendavad mitu fotot, mis ka lõpuks ära trükiti, samuti põgus vihje Francesca Johnsoni päevikuis ja Kincaidi käsitsi kirjutatud märkused ühele ajakirjatoimetajale. Neile andmetele tuginedes tegin uuesti läbi teekonna, mis viis Kincaidi, nagu ma usun, 1965. aasta augustis Bellinghamist Madisoni maakonda. Oma matka lõpus Madisoni poole sõites tundsin, et olen ise mitmes mõttes Robert Kincaidiga samastunud. Ent püüd tabada Kincaidi sügavamat olemust osutus ometi minu uurimistöös ja tulemuste kirjapanekul kõige kõvemaks pähkliks. Ta on raskesti tabatav kuju. Aeg-ajalt tundub ta üsna tavaline. Teinekord aga lausa ebamaine, võib-olla isegi viirastuslik. Oma töös oli ta ülimalt professionaalne. Iseennast nägi ta aga mingi isesorti isasloomana, mis järjest enam korrastatud maailmas hakkab välja surema. Kord rääkis ta aja „halastamatust huilgamisest” oma peas, ja Francesca Johnsoni sõnul pesitses ta tegelikult mingites „imelikes kummituslikes urgastes, kaugel Darwini loogika algharudes”. Vastust ei leidunud ka veel kahele teisele huvitavale küsimusele. Esiteks ei suutnud me selgitada, mis on saanud Kincaidi fotokogudest. Tema töö iseloomu arvestades pidi tal olema tuhandeid, võimalik, et sadu tuhandeid fotosid. Neid pole kunagi avastatud. Me ei oska oletada muud – ja see klapiks kokku tema nägemusega iseendast ja oma kohast maailmas –, kui et ta need enne surma lihtsalt hävitas. Teine küsimus puudutab tema elu ajavahemikus 1975 kuni 1982. Andmeid on väga napilt. Teame, et mitu aastat teenis ta Seattle’is hädapärast elatist portreefotograafina, jätkates samal ajal Puget Soundi piirkonna pildistamist. Ja see ongi kõik. Huvitav avastus on ka see, et kõik Sotsiaalkindlustuse ja Veteranideameti kirjad, mis talle saadeti, kannavad tema enda käega kirjutatud märget „Tagastada saatjale” ning ongi tagasi saadetud. 11


Käesoleva raamatu ettevalmistamine ja kirjutamine on muutnud minu maailmatunnetust, teisendanud mõtteviisi, eriti aga kärpinud küünilisust inimsuhete skaala võimaliku haardeulatuse hindamisel. Õppinud tundma Francesca Johnsonit ja Robert Kincaidi, nagu see minul nende otsingute käigus õnnestus, leian nüüd, et niisuguseid suhteid võib näha hoopis avaramalt, kui olin seni võimalikuks pidanud. Ehk kogete teiegi sama, kui seda lugu loete. Lihtne see ei ole. Selles järjest kalgimaks muutuvas maailmas elame me kõik oma korpunud tundeelu seljakilbi varjus. Me ei tea, kus lõpeb suur kirg ja algab imalus. Meie kalduvus esimese võimaluse üle irvitada ja tõeliselt sügavaid tundeid pisarlikuks halemeelsuseks tembeldada teeb raskeks sissepääsu helluse riiki, mida on vaja Francesca Johnsoni ja Robert Kincaidi loo mõistmiseks. Tunnistan, et kõigepealt tuli minulgi sellest kalduvusest jagu saada, enne kui suutsin kirjutama hakata. Ent kui te siiski lähenete järgnevale jutustusele, kas või ajutiselt loobudes uskmatusest, nagu on soovitanud Coleridge, siis olen päris kindel, et kogete sama, mida kogesin mina. Ja oma südame unustatud kõrvalistes soppides leiate ehk isegi ruumi, nagu seda leidis Francesca Johnson, et jälle kord tantsida. Suvi 1991

12


madisoni maakonna sillad

13


14


robert kincaid 1965. aasta 8. augusti hommikul lukustas Robert Kincaid Bellinghamis Washingtoni osariigis ühe ebamäärase kujuga üürimaja neljandal korrusel oma väikese kahetoalise korteri ukse. Ta kandis fotovarustust täis pakitud seljakoti ja kohvri puutrepist alla tagaõuele, kus majaelanikele reserveeritud parkimisplatsil ootas tema vana Chevrolet pikap. Teine seljakott, keskmise suurusega külmik, kaks statiivi, Cameli sigaretiplokid, termos ja puuviljakott olid juba autos. Kitarrikast oli taga autokastis. Kincaid seadis seljakotid istmele ja paigutas külmiku ning statiivid põrandale. Ta ronis autokasti, sättis kitarrikasti ja kohvri autokasti nurka ning kinnitas need paraja pesunöörijupiga seal vedeleva tagavararehvi külge. Kulunud rehvi alla lükkas ta musta presenditüki. Ta istus rooli taha, süütas Cameli ja võttis mõttes läbi kogu nimekirja: kakssada rulli mitmesugust filmi, enamikus pika säriajaga Kodachrome’i; statiivid; külmik; kolm kaamerat ja viis objektiivi; teksad ja khakiriidest püksid; särgid; rohkete taskutega pildistamisvest. Korras. Kõike muud võib ka tee pealt osta, kui midagi on maha jäänud. Kincaidil olid jalas pleekinud Levi’se teksad ja hästi sissekantud Red Wingi välisaapad, seljas kaitsevärvi särk ja selle peal oranžid traksid. Laiale nahast püksirihmale oli kinnitatud originaaltupes Šveitsi sõdurinuga. Ta vaatas kella: kaheksa seitseteist. Mootor läks käima teisel katsel, ta tagurdas välja, vahetas käiku ja sõitis hämuse päikese all mööda puiesteed linna poole. Ta läbis Bellinghami tänavad, võttis kursi lõunasse mööda 15


Washingtoni 11. maanteed, sõitis mõne miili piki Puget Soundi kallast ja suundus siis ida poole, kuni tee varsti ristus 20. magistraaliga. Vastu päikest pöörates alustas ta pikka käänulist teed läbi Kaskaadide. Talle meeldis see maa ja ta tundis end lahedalt, peatus aeg-ajalt, et tulevaste ekspeditsioonide tarvis ülestähendusi kirja panna või pilte teha, mida ta ise „meelespeadeks” nimetas. Need kiirfotod aitasid meenutada kohti, mida ta ehk uuesti külastada tahaks, et neid põhjalikumalt uurida. Õhtu eel pööras ta Spokane’i juures põhja poole ja sõitis välja 2. magistraalile, mida mööda ta tahtis jõuda põhjaosariikide ristteljel asuvasse Duluthisse Minnesotas. Ei tea mitmekümnendat korda elu jooksul soovis ta, et tal oleks koer, võib-olla jahikoer, kes teda niisugustel reisidel saadaks ja kodus seltsiks oleks. Aga ta oli tihti kodust eemal, enamasti kusagil võõral maal, ja looma suhtes poleks see õiglane. Ent ometi mõtles ta sellele. Mõne aasta pärast on ta raske välitöö jaoks juba liiga vana. „Siis ehk saangi endale koera võtta,” ütles ta haljale okaspuu-müürile, mis autoakna tagant mööda veeres. Niisugused sõidud tekitasid temas alati inventuuritegemise meeleolu. Selle hulka kuulus ka koer. Robert Kincaid oli nii üksildane, kui üldse olla saab, ainuke laps, mõlemad vanemad surnud; kaugemad sugulased olid kaotanud kontakti temaga ja tema nendega, lähedasi sõpru ei olnud. Nimepidi tundis ta meest, kellele kuulus nurgapood Bellinghamis, samuti fototarvete kaupluse omanikku, kelle käest ta oma varustuse ostis. Samuti olid tal ametlikud tööalased suhted mitme ajakirjatoimetajaga. Peale selle ei tundnud ta lähemalt õieti mitte kedagi ega tuntud ka teda. Harilikud inimesed ei sõbrune kergesti mustlastega, ja eks ta natuke mustlase moodi olnudki. Ta mõtles Marianile. Üheksa aasta eest, pärast viieaastast abielu oli naine ta maha jätnud. Nüüd oli Kincaid viiekümne kahe aastane; naine on seega varsti neljakümnene. Mariani unistus oli saada muusikuks, folklauljaks. Ta oskas kõiki Weaverite laule ja esitas neid päris kenasti Seattle’i kohvikutes. Vanasti, kui Kincaid juhtus kodus olema, sõitis ta Marianiga popkontsertidele ja istus publiku hulgas, kui naine laulis. Tema pikad äraolekud – mõnikord paar-kolm kuud järjest – mõjusid 16


abielule halvasti. See oli talle selge. Marian teadis väga hästi, mis töö mehel on, kui nad abielluda otsustasid, kuid neil mõlemal oli mingi ähmane tunne, et sellest on võimalik kuidagi üle saada. Ometi ei olnud võimalik. Kui Kincaid jõudis tagasi Islandilt, kus ta ühe artikli jaoks pilte tegi, oli naine kadunud. Paberil seisid read: „Robert, sellest ei saanud asja. Jätsin sulle Harmony kitarri. Võta ühendust.” Ta ei võtnud ühendust. Naine ka mitte. Ta kirjutas alla lahutusepaberitele, kui need aasta pärast temani jõudsid, ja läks järgmisel päeval Austraalia lennukile. Marian ei soovinud temalt midagi muud peale vabaduse. Montanas Kalispellis jäi Kincaid hilisel õhtutunnil öömajale. Cozy Inn tundus odav olevat ja oligi. Ta kandis oma varustuse tuppa, kus oli kaks laualampi, üks neist läbipõlenud pirniga. Voodis pikutades ja „Aafrika haljaid künkaid” lugedes tundis ta ninas Kalispelli paberivabrikute lehka. Hommikul sörkis ta nelikümmend minutit, tegi viiskümmend kätekõverdust ja kasutas kaameraid kergete hantlitena, et hommikuvõimlemist korralikult lõpetada. Ta sõitis läbi Montana põhjaosa Põhja-Dakotasse ja talle tundus see lage tasane maa niisama kaunina kui mäed või meri. Sellel paigal oli oma askeetlik võlu: ta peatus mitu korda, seadis statiivi üles ja tegi vanadest taluhoonetest terve hulga mustvalgeid pilte. See maastik sobis tema vähenõudlikule hingele. Indiaanlaste reservaadid olid kõigile teada olevail põhjustel muidugi masendavad, ehkki keegi sellest välja ei tee. Siinsed asundused polnud paremad kui Washingtoni loodeosas või kus tahes mujal, kus ta neid näinud oli. 14. augusti hommikul, kahe tunni kaugusel Duluthist pööras ta kirdesse ja suundus kõrvalist otseteed mööda Hibbingisse, rauakaevandustesse. Õhus hõljus punane tolm ja ta nägi suuri masinaid ja ronge, mis olid spetsiaalselt selleks projekteeritud, et vedada maaki Ülemjärve ääres Two Harborsis ootavatele laevadele. Ta veetis pärastlõuna Hibbingis ringi vaadates ja tuli järeldusele, et see koht talle ei meeldi, olgu pealegi Bob Zimmermann-Dylani sünnipaik. Ainus Dylani laul, mis talle üldse meeldis, oli „Girl from the North Country”. Ta oskas seda mängida ja laulda, ja omaette laulu sõnu ümisedes jättis ta seljataha paiga, mille pinnas oli täis hiiglasuuri punaseid auke. 17


Marian oli talle kätte näidanud mõned akordid ja õpetanud, kuidas võtta lihtsamaid arpedžosid, et end ise kitarril saata. „Tema jättis minule rohkem kui mina temale,” pihtis ta kunagi ühele jokkis jõelaevalootsile mingis kohas, mille nimi oli McElroy baar, Amazonase jõgikonnas. Ja tõsi see oli. Ülemjärve metsakaitseala oli kaunis, tõesti kaunis. Rännumehe maa. Kui ta veel noor oli, igatses ta taga endisi rännumeeste aegu, oleks tahtnud nende hulka kuuluda. Ta sõitis läbi aasade, nägi kolme põtra, punast rebast ja mitut hirve. Ta tegi ühe tiigi ääres peatuse ja pildistas peegeldust veepinnal, mille sinna heitis veidra kujuga puuoks. Sellega valmis saanud, istus ta auto astmelauale, jõi kohvi, suitsetas Camelit ja kuulatas tuult kaseladvus. „Hea, kui oleks keegi, näiteks mõni naine,” mõtles ta tiigi kohal hõljuvat sigaretisuitsu vaadeldes. „Vanemaks saades tükivad niisugused mõtted pähe.” Aga kuna ta ise nii palju kodust eemal on, oleks see kojujääjale raske. Seda oli ta kord juba näinud. Kodus Bellinghamis viibides kohtus ta vahel ühe Seattle’i reklaamifirma loomingulise juhiga. Ta oli selle daamiga tutvunud, kui nad mingit ühisprojekti teostasid. Naine oli neljakümne kahe aastane, arukas meeldiv inimene, kuid Kincaid ei armastanud teda ja teadis, et ei hakka iial armastama. Mõnikord tundsid nad mõlemad end siiski väheke üksildasena ja veetsid õhtu kahekesi, käisid kinos, jõid mõne klaasi õlut ja läksid pärast seda igati kombekalt voodisse. Naine oli elu näinud: kaks abielu, töö ettekandjana mitmes baaris, samal ajal õpingud kolledžis. Iga kord, kui nad oma armuvahekorraga lõpule jõudsid ja siis voodis pikutasid, ütles naine talle ikka ühte ja sama: „Sina, Robert, oled parim, sul pole võistlejat, isegi ligilähedast mitte.” Ta oletas, et seda peaks olema igal mehel meeldiv kuulda, kuid ta polnud kaugeltki nii kogenud ja tark, et välja uurida, kas naine räägib tõtt või mitte. Aga ükskord ütles sõbratar tõesti midagi niisugust, mis teda mõtlema pani: „Robert, sinu sees on mingi olend, mida mina välja meelitada ei oska, milleni jõudmiseks mul jaksu ei ole. Vahel on mul tunne, et oled siin elanud hiiglama kaua, rohkem kui ühe elu, ja et oled end peitnud 18


mingites omaenda salakohtades, millest ükski teine ei oska undki näha. Sa ajad mulle hirmu peale, kuigi sa minu vastu kena oled. Kui ma iseendaga ei võitleks, et end sinuga koos olles kontrolli all hoida, siis kaotaksin vist pinna jalge alt ega leiaks enam kunagi kindlat toetuspunkti.” Kuidagi ähmaselt tajus ta, mis naine sellega mõtles. Kuid ega ta isegi sellele päriselt pihta ei saanud. Juba poisipõlves, väikeses Ohio linnakeses kasvades oli tal olnud imelikke uitmõtteid, nukrat traagikataju, mis samal ajal seostus silmapaistvate kehaliste ja vaimsete võimetega. Kui teised lapsed laulsid „Sõua, sõua, sõua paati”, õppis tema pähe mingi prantsuse kabareelaulu viisi ja ingliskeelsed sõnad. Talle meeldisid sõnad ja kujundid. Üks tema lemmiksõnu oli „sinine”. Talle meeldis tunne, mida see keelel ja hammastel tekitas, kui ta seda sõna hääldas. Sõnadel on ihulik tunne, mitte ainult tähendus – nii mäletas ta oma lapseea mõtet. Talle meeldisid ka teised sõnad, näiteks „kauge”, „lõkkesuits”, „maantee”, „iidne”, „läbipääs”, „rännumees” ja „India” – meeldisid lihtsalt nende kõla pärast, nende maitse pärast ja selle pärast, mis mõtteid need temas äratasid. Ta kinnitas toredate sõnade nimestikke oma toa seintele. Siis ühendas ta sõnad lauseteks ja pani ka need seinale. Tulele liiga lähedal. Tulin Idamaalt väikese reisitrupiga. Nende vahetpidamatu säutsumine, kes mind päästa tahavad ja kes mind maha müüa tahavad. Rännumees, rännumees, räägi mulle oma lugusid. Roolimees, roolimees, pööra mind kodu poole. Lamada alasti seal, kus ujuvad sinised vaalad. Neiu soovis talle tossavaid ronge, mis väljuvad talvejaamadest. 19


Enne kui minust sai inimene, olin ma nool – ammu aega tagasi. Siis olid veel paigad, mille nimed talle meeldisid: Somaali hoovus, Suure Sõjakirve mäed, Malaka väin ja veel terve rida teisi. Viimaks olid ta toa seinad kaetud sõnu, lauseid ja kohanimesid täis kirjutatud paberitükkidega, ja viieaastaselt oskas ta väga hästi lugeda. Koolis oli ta vilets õpilane, kes õpetajatele peavalu valmistas. Nad vaatasid tema intelligentsustesti tulemusi ja kõnelesid talle elus edasijõudmisest, tegudest, mida ta kõik on suuteline tegema, ja võimalusest saada kelleks tahes, kui ainult tahab. Üks keskkooliõpetaja kirjutas oma hinnangus tema kohta järgmist: „Ta usub, et „intelligentsustestid on vilets moodus inimeste võimete hindamiseks, kuna need ei suuda arvestada maagiat, mis on väga tähtis nii iseeneses kui loogika täiendusena.” Teen ettepaneku vanematega rääkida.” Tema ema kohtus mitme õpetajaga. Kui õpetajad rääkisid Roberti vaiksest tõrksusest tema tegelike võimete valgusel, ütles ema: „Robert elab omaenda loodud maailmas. Ma tean, et ta on minu poeg, kuid vahel on mul tunne, et ta pole sündinud minu abikaasast ja minust, vaid on tulnud kusagilt mujalt, kuhu ta püüab tagasi minna. Olen väga tänulik, et te tema vastu huvi tunnete, ja püüan teda veel kord innustada paremini õppima.” Ise rahuldus ta kohaliku raamatukogu seiklus- ja reisijuttudega, muidu aga hoidus omaette, veetes päevi jõe ääres, mis linnaservast läbi jooksis, vältides tantsupidusid, jalgpallivõistlusi ja muid üritusi, mis olid tema meelest tüütud. Ta käis kalal ja ujus ja kõndis ja lamas pikas rohus, kuulates kaugeid hääli, mida, nagu ta ise arvas, ainult tema võis kuulda. „Seal kusagil on võlurid,” ütles ta iseendale. „Kui sa hästi vakka oled ja kõrvad lahti hoiad, siis seal nad on.” Ja ta igatses koera, kellega neid hetki jagada. Kolledži jaoks raha ei jätkunud. Ega ka tahtmist. Isa tegi kõvasti tööd ja oli ema ja tema vastu sõbralik, kuid töö kõrvalt ventiilivabrikus ei jätkunud enam jõudu muude asjadega tegelemiseks, rääkimata koera eest hoolitsemisest. Kui isa suri, oli Robert kaheksateistkümnene ja kui Suur majanduskriis juba väga tugevalt suruma hakkas, läks ta sõjaväkke, 20


et sel moel ema ja iseennast ülal pidada. Sinna jäi ta neljaks aastaks, kuid need neli aastat muutsid tema elu põhjalikult. Täiesti ootamatult, nii nagu militaarsele mõtteviisile omane, määrati ta fotograafi abiks, kuigi tal polnud õrna aimu isegi sellest, kuidas filmi aparaati panna. Ent seda tööd tehes leidis ta endale elukutse. Tehnilised üksikasjad olid talle lihtsad. Vähe sellest, et ta juba kuu aja pärast kahele staabifotograafile pimiku töid tegi – ta sai loa ka lihtsamate projektide jaoks iseseisvalt pilte teha. Jim Peterson, üks fotograafidest, suhtus temasse sõbralikult ja leidis aega, et talle fotograafia nõkse õpetada. Robert Kincaid laenutas linnaraamatukogust foto- ja kunstiraamatuid ning asus neid uurima. Algusest peale meeldisid talle eriti just prantsuse impressionistid ja Rembrandti valgusekäsitlus. Pikapeale hakkas talle selguma, et see, mida ta pildistab, on nimelt valgus, mitte objekt. Objekt oli lihtsalt vahend valguse peegeldamiseks. Kui valgus oli hea, võis alati leida, mida pildistada. Sel ajal hakkas 35-millimeetrine aparaat juba kättesaadavaks muutuma ja ta ostis kohalikust fotopoest pruugitud Leica. Selle võttis ta kaasa New Jerseysse, Cape Maysse ja veetis oma puhkusest terve nädala rannaäärset elu pildistades. Üks teine kord reisis ta bussiga Maine’i ja sealt hääletades mööda rannikut põhja poole üles, sai koidu ajal Isle au Hautist Stoningtoni postipaadi peale, jäi vahepeal laagrisse ja sõitis siis praamiga üle Fundy lahe Nova Scotiasse. Ta hakkas üles märkima andmeid aparaadi asendi ja paikade kohta, mida tahtis uuesti külastada. Kui ta kahekümne kahe aastaselt sõjaväest lahkus, oli ta juba üsna korralik piltnik ja leidis tööd tuntud moefotograafi abilisena New Yorkis. Naismodellid olid ilusad; ta kurameeris mitmega ja armus teataval määral ühesse, kuni see Pariisi kolis ja nende teed lahku läksid. Neiu ütles talle: „Robert, ma ei tea, kes või mis sa õieti oled, aga tule mulle Pariisi külla.” Ta lubas minna, mõtles seda sel hetkel tõsiselt, kuid külaskäik jäi tegemata. Aastaid hiljem, kui ta Normandia rannikul ühe loo tarvis pildistamas oli, leidis ta daami nime Pariisi telefoniraamatus, helistas, ja nad jõid ühes vabaõhukohvikus kohvi. Naine oli nüüd abielus režissööriga ja tal oli kolm last. 21


Moemaailm ei suutnud Kincaidi kuidagi köita. Euroopa moediktaatorite korraldusi järgides viskasid inimesed igati korralikke riideid ära või lasid need kiiruga ümber teha. See tundus talle tobe ja selle jaoks fotografeerimine alandas teda. „Sa oled see, mida sa toodad,” ütles ta, kui sellelt töölt lahkus. Ta ema suri, kui ta teist aastat New Yorkis elas. Ta sõitis tagasi Ohiosse, mattis ema maha ja istus advokaadi ees, kuulates testamendi ettelugemist. Ega seal suurt midagi olnud. Ta ei uskunud, et seal üldse midagi on. Ent ta oli üllatunud, kui avastas, et vanemad olid suutnud mahutada väikese kapitali tillukesse majja Franklini tänavas, kus nad kõik oma abieluaastad olid elanud. Ta müüs maja maha ja ostis selle raha eest esmaklassilise varustuse. Kui ta kaamera eest maksis, mõtles ta aastatele, mille vältel isa nende dollarite eest oli tööd teinud, ja tagasihoidlikule elule, mida vanemad olid elanud. Mõned tööd hakkasid väikestes ajakirjades ilmuma. Siis helistas National Geographic. Nad olid näinud kalendripilti, mille ta kaugel Cape Mays oli võtnud. Ta rääkis nendega, sai väikese tellimuse, täitis selle professionaalselt – ja nüüd oli tal tee lahti. Sõjavägi kutsus ta 1943. aastal tagasi. Ta läks kaasa merejalaväelastega ja rühkis mööda Vaikse ookeani randu põhja poole, kaamerad õlgadel kõlkumas, lamas selili maas, pildistades mehi, kes amfiibpaatidest maale tulid. Ta nägi nende nägudel hirmu, tundis seda ka ise. Nägi, kuidas kuulipildujatuli neid pooleks lõikas, kuulis neid ema ja Jumalat appi kutsumas. Ta elas selle kõik läbi, jäi ellu ja ei lasknud end rindefotograafia niinimetatud kuulsusest ja romantikast õnge võtta. 1945. aastal armeeteenistusest vabanenud, helistas ta ajakirja National Geographic toimetusse. Temaga olid nad koostööks valmis, millal iganes. Ta ostis San Franciscos mootorratta, sõitis sellega lõunasse Big Suri, armatses plaažil ühe Carmeli tšellistiga, ja keeras tagasi põhja poole, et Washingtoni osariiki uurida. Talle meeldis seal ja ta otsustas sinna oma baasi rajada. Nüüd, viiekümne kahe aastasena, jälgis ta ikka veel valgust. Ta oli käinud enamikus kohtades, mis tema poisipõlve seintel seisid, ja neid paiku külastades, Rafflesi baaris istudes, popsutaval jõelaeval mööda 22


Amazonast üles sõites ja kaameli seljas läbi Rajasthani kõrbe õõtsudes ei suutnud ta vahel uskuda, et viibib ikka tõepoolest seal. Ülemjärve kaldad olid tegelikult täpselt nii ilusad, nagu ta kuulnud oli. Ta märkis tuleviku tarvis mitmed kohad üles, tegi mõne pildi, et hiljem mälu värskendada, ja suundus piki Mississippi kallast lõunasse, Iowa poole. Väikeses Claytoni linnas peatudes ööbis ta kalameeste motellis ja veetis kaks hommikut puksiire pildistades ja ühe õhtupooliku pukseri pardal, lootsi kutsel, kellega ta kohalikus kõrtsis oli tuttavaks saanud. 65. magistraalile pööranud, läbis ta esmaspäeva varahommikul, 1965. aasta 16. augustil Des Moinesi, keeras siis läände Iowa 92. maanteele ja võttis kursi Madisoni maakonna ja katusega sildade poole, mis National Geographicu väite kohaselt pidid seal asuma. Seal nad tõesti olid; mees Texaco bensiinijaamas kinnitas seda ja juhatas küllaltki arukalt teed kõigi seitsme silla juurde. Esimese kuue leidmisega polnud probleeme ja kohe kavandas ta ka nende pildistamist. Seitsmes, Rosemani sild, aga ei andnud end kuidagi kätte. Ilm oli palav, tal endal oli palav ja Harry – tema auto – oli palav, ning ta eksles ringi mööda kruusateid, mis ei paistnud viivat mitte kuhugi peale järgmise kruusatee. Võõrastel maadel oli tal kindel põhimõte: „Küsi kolm korda”. Ta oli avastanud, et kolm vastust, kui nad ka kõik valed olid, juhatavad su lõpuks sinna, kuhu sa minna tahad. Siin piisaks ehk kahest korrast. Talle hakkas silma kirjakast, mis kükitas umbes saja meetri pikkuse sissesõidutee alguses. Kastil oli nimi „Richard Johnson, Pk.2”. Ta võttis kiirust maha ja keeras sisse, et juhatust küsida. Kui ta õue sõitis, nägi ta üht naist majaesisel verandal istumas. Seal näis jahe olevat ja naine jõi midagi, mis näis veelgi jahedam. Naine astus verandalt alla ja tuli Kincaidi poole. Mees väljus autost ja vaatas naist, vaatas terasemalt ja siis veel terasemalt. Ta oli ilus või oli kunagi olnud või sai ehk kunagi jälle ilusaks. Ja otsemaid tajus Kincaid seda tavalist kohmetust, mis teda valdas kõigi nende naiste läheduses, kes talle kas või natukenegi meeldisid.

23


madisonimaakonna  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you