Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid

(kogutud aastatel 1972–2022)

EESTI ANOMAALSETE KESKKONNANÄHTUSTE X­FAILID IGOR VOLKE

PILGRIM 2023

© Igor Volke, 2023

Assistent Aire Volke

Suur tänu, Ingrid Peek.

Toimetanud Inge Pitsner

Kujundanud Lauri Tuulik

© Kirjastus Pilgrim, 2023

ISBN 978-9916-680-50-6

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

EESSÕNA

LUGUDE VÕLU

Mitte ainult leivast ei ela inimene, vaid ka lugudest. Ja kõigest sellest, mis nende lugude ümber ja nende sees ja kõigest, mis sellest tuleneb. Inimese lood koosnevad elu lugudest, surma lugudest, töö lugudest, lõbu lugudest ja saatuse lugudest. Kõigi nende ümber ja vahel ja taustal „elavad“ hoopis erilised lood, müstilised lood, oma erilisel viisil – lood, mis inspireerivad kirjanikke, mõtlejaid, filmitegijaid, maalijaid, jutuvestjaid (keda peaaegu enam pole), õpetajaid ja teadlasi.

Olen õnnelik, et saatus on viinud mind nende võrratute lugude maailma, kus ei puudu elusus, põnevus, värvikus, hirm ja meelehea ning veel midagi, mida ei oska ja ehk isegi ei taha sõnadesse panna. Olen õnnelik, et nende lugude tõttu olen kohtunud väga ja väga erinevate ja eriliste inimestega – ja kõigis neis on mingi „ühine inimene“, ka nendes, kes ei ole lugude tunnistajad ja osalised, ka nendes, kes on kõrvalseisjad, tunnistajate tunnistajad, vaimustunud, skeptikud, arrogantsed, ükskõiksed. Pole seal kedagi, kel oleks tõemonopol selles mõistatuslikus ümbrikus, seletamaks selle tundmatu kirjakoore sisu, milles elame ja kulgeme.

Ilmselge on see, et mõtted ja järeldused toetuvad ju sellele materjalile, mille seest me otsime vastust. Arvukalt on arvamusi, seisukohti, kriitikat ja jutlustajaid ja valdavalt on nad nende hulgast, kellel on kõnealuse aine, mõistatuste ainega vähene kokkupuude või puudub see üldse.

Eesti anomaaliate kogum on suures piires viiekümne aasta korje tulemus. Siin on anomaaliate kaugvaatlusi, lähivaatlusi, kokkupuuteid, öiseid ja päevaseid läbielamisi meestelt, naistelt ja lastelt, üksikuilt ja gruppidelt, erineva hariduse, kultuuritaseme ja vaimulaadiga inimestelt. Nende hulgas on peamiselt tsiviilinimesed, kuid ka sõjaväelased ja eriteenistuste esinda-

jad. Minu otsusel on kogumikust välja jäänud sadu lugusid, mille tõepärasus on kahtlane ja sisu väheinformatiivne. Olen tänulik ja kummardan lugupidamisega kõigile tunnistajatele ja allikatele, kõigile, kellel on jätkunud omal ajal julgust tulla oma saladustega koguja juurde, pelgamata küll riiklikku, küll kaaskodanike viltuvaatamist ning küünilist ja vastutustundetut stigmatiseerimist. Paljude välitööde käigus olen kohtunud inimeste erilise eluga ja selle sageli varjatud avaldustega, mis on mind rõõmustanud, õpetanud vaatama ja nägema, pannud sügavalt juurdlema ja toonud mind tänasesse selle värvika ja põneva antropoloogilise materjaliga, mida püüan nüüd teiega jagada.

Materjali paremaks mõistmiseks olen jaotanud Eesti keskkonna-anomaaliad kolme põhigruppi, lisades neile kaks marginaalsemat, kuid samuti värvikat mõistatuste gruppi. Mujal maailmas selliseid jaotusi üldiselt ei tehta, sealsed uurijad vaatlevad neid kui ufonähtusi.

Energofoore, ufonähtusi, psühholoogilisi ja psühhosomaatilisi (PPS), poltergeiste ja rohuringe ühes kogumis vaadelda pole õige. Kui jagada anomaaliad gruppidesse ja vaadelda neid eraldi seivatena ning otsida nendevahelisi seoseid või sõltuvusi, on suurem väljavaade teatud mustri avastamiseks. Paigutades need sündmused aegritta, hõlbustab see vaatlejal materjali jälgimist ning süvenemist ajalise ja ruumilise sõltuvuse leidmiseks. Kategooriateks jaotamine ongi esimene samm selle lähteaine analüüsil. Nähtuste esitamine ajalises järjekorras annab ülevaate sündmuste esinemise dünaamikast, eriti Eesti juhtumite puhul, kuid raskendab erinevate kategooriate eraldi analüüsi. Aegreas anomaaliate esinemine – vaatluste sagenemine enne meie taasiseseisvumist – äratab vaieldamatult tähelepanu. Siin jääb tõlgendusvõimalus igaühele – las materjal kõneleb enda eest. Vaid niipalju märkusena, et tele- ja raadiosaated toimusid pärast anomaaliate esinemise tipp-perioodi ega saanud inspireerida või provotseerida varasemaid, tippajale eelnevaid vaatlejaid ja tunnistajaid.

Need andmed, st lood, on see aines, milles peitub mõistatuslik miski, mida otsime ja mille suhtes igaüks meist näitab üles erinevat huvi, hasarti või ükskõiksust. Nähtustesse süvenemise ja juba varajase analüüsi käigus võib märgata väga erinevaid aspekte: nähtusi saatvad eri tüüpi helid, nähtuse või objekti mõju ning jäljed keskkonnale, ka inimesele. Tunnistajail esinevad psühholoogilised ja somaatilised reaktsioonid, nagu paralüüs, unetaoline seisund, verevalumid, külma- ja kuumatunne, UV-kiirguse kahjustus, hirm, vaimustus jms.

Hea on teadvustada enestele, et vaid kümnendik lugudest, mida inimesed on kogenud, jõuab uurijateni, nagu väidavad Prantsuse ja USA autoriteetsed uurijad Jacques Fabrice Vallée ja Claude Boher. Nüüd avaneb

võimalus ufoloogiaks/anomalistikaks – uuringute teiseks etapiks ehk nähtuste põhjalikumaks analüüsiks. Välitööde käigus ja andmete sporaadilise kogumise jooksul on võimalik sooritada vaid kiireid tähelepanekuid, episoodilisi kokkuvõtteid ja analüüse, kuid adekvaatsuse garantii tekib distantsil ja suurema andmekogu olemasolul. Korjeperioodil tekivad huvitavad tähelepanekud nii lugude kui tunnistajate suhtes ning ilmnevad mustrid ühiskonna eri esindajate suhtumises ja hoiakutes.

INIMESTE VÕLU

Suhteliselt pika perioodi jooksul, 1972–2022, olen kohtunud tunnistajatega, kes nagu suure seriaali kangelased seisavad mu mälestustekanga mustrites – neid on palju, nad on eriilmelised, värvikad ja vaimustavad. Sõbrad ja kolleegid, kes on mind saatnud ihus ja hinges, rikastades „omailma“ ja erilist ufoloogide ja anomalistide perekonda isikliku toe, osavõtu, osasaamise, energia, naeru ja pisaratega. Tänan teid kõiki! Seda anomaaliate maailma kultuurilise ketserluse teed on jagatud paljudega, mitmete julgete ja lähedastega, kellest paljud püsivad, kuid mitmed on ka raugenud.

Ainelise, elulise ja hingelise toe eest olen tänulik eelkõige Airele, oma naisele; Harryle, Raulile ja Eikele – lastele, kes on positiivselt ja nurisemata laenanud isale empaatiat ja eluenergiat, doteerides sedakaudu anomalistika maailma. Erkki-Gennadi Hannolainen on olnud võimeka nägijana saatmas põnevaid ja mitte alati riskivabu välitöid, mille pingelistest ja ka ohtlikest aspektidest enamikul aimugi pole. Ta on mees, kes on näinud eri aegadel üle paljude peade kaugemale, kui inimsilm argielus ulatub, aimanud ja tajunud nähtuste siseelu ja võimalikku tähendust ning olnud toeks sõbra ja kolleegina metamaailma nägemisel ja ohutuses.

Võluvate inimeste kõrval on olnud ka teistsuguseid, erinevalt motiveerituid, kuid aeg lihvib meid kõiki, sest kui bioloogilisele on omane vastata küsimusele mis? kes? ja kuidas?, siis vaimsele on ülesandeks vastata küsimusele misjaoks?. Kõik pole sellel künnisel ühesuguses asendis, kuid saatuse lihvpingist pole pääsu kellelgi.

Äsjase mõttekäigu tunnistajaks on needsamad viiskümmend aastat – periood, mis sisaldas alguses sügavat nõukogude aega selle vankumatult ideoloogilise sageli toksilise doktriinse orientatsiooniga. Nõukogude teaduslikkus, primitiivne materialism, argielus valitsev utilitarism lõimusid enesesalgamise ja kahepalgelisuse ning nähtava ja nähtamatu diktaadi teenimisega, depresseerides kirikut ja sundides meist paljusid salgama tõelist vaimuelu.

Toonased poliitilised, ideoloogilised ja akadeemilised liidrid ja „teenäi-

tajad“ – kus nad on täna? Osad manalas, osad absorbeerunud, mõjutades kelmikalt tänast maailmavaadet, asendades gnoosise epistemoloogiaga. Kui olin 1970-ndatel avastanud enda jaoks, et meie planeedi paljudes tüvitekstides, pea enamikus, on midagi, mis viitab paralleelse, enamasti kõrgema intellekti olemasolule, isegi kohalolule, hakkasid paljud tekstid ja kirjakohad kõnelema selgemat keelt ning lõimuma mõistatuslike anomaaliate võrgustikuga, milline avanes Maarjamaal.

Tollal oli Eestis kaks väga erilist vaimset „hõbenaela“ – Põhja-Eestis

Eduard Nurja ja Lõuna-Eestis Uku Masing. Eedi ja Uku on väga paljudele eesti kultuuri- ja vaimuinimestele teenäitajaks olnud. Tänu, au ja sügav lugupidamine neile.

Sain oma starditoetuse Eedi käest, elades ja töötades temaga aastaid kõrvuti. Edasine käekäik tundus imeline ja lihtne. Mõistatuste maailm kutsus, ta ei olnud mitte ainult seal, kuskil, vaid siin, meie endi ümber. 20. sajandi teine pool, Eesti oma salajaste sõjaaja mälestustega, isiklik-hingeliste tragöödiatega, imeliste põnevuslugudega, inimeste purunenud ja keerdunud elude, kahepalgelisuse ja ootamatustega keskkonnas. Taevarannas aga toimus midagi ja üha intensiivsemalt. Mõistsin, et olen kosmoseajastu, tuumaajastu ja infoajastu kaasaegne. Selles rahvuste, ideoloogiate, utilitarismi ja spiritualismi, inimlikkuse ja formalismi särisevas keskkonnas oli sala kasvamas anomaalsete nähtuste saak – oli tekkinud ja aina kasvas uuspärimus, virgusin ka ise – pidi alustama korjet. Kaalusin seda teha koos Teofilius Tõnissoni ja Tunne Kelamiga. Jõuliselt avarduv ja muutuv maailm ootas aga oma erisektorisse omapäraseid töölisi. Igaüks valis oma.

Eri aegadel ja eri kultuurides on ikka ja jälle vaatlusi ja kogemusi mõistatustest. Nende tõlgendamine on jäänud alati kaasaegsetele. Kaasaegsetele aga oleks pidanud jääma nende registreerimine, nende tunnistamine anomaaliaiks ja vastuse otsimine küsimusele, mis need on ja misjaoks. Kui vastuse andmine käib ajastule üle jõu, on võimatu või lausa vastumeelne, tuleb see õigus ja võimalus anda järgnevatele põlvedele. Põgus näide.

Nikolai Roerichi* reisikirjades on sellised viited:

Lk 319: Päikesepaisteline pilvitu hommik – särab selge sinine taevas. Üle meie laagri sööstab suur tume raisakotkas. Meie ja meie mongolid jälgime teda. Aga siis tõstab üks burjaadi laama-

* Nikolai Roerich (1874–1947) oli maali- ja teatrikunstnik, arheoloog, publitsist ja ühiskonnategelane, kellel on seos ka Eestiga: on puhanud Haapsalus ning tudengina tegi arheoloogilisi väljakaevamisi Setumaal, tundes huvi sealse kultuuri vastu. Tal on mitu Eestit kujutavat maali. – toim

dest käe sinise taeva poole: Mis seal on? Valge õhupall? Aeroplaan? Märkame, et suures kõrguses liigub mingi hiilgav asi põhjast lõuna poole. Telkidest tuuakse kolm võimsat binoklit. Jälgime kogukat kera, mis päikese käes särab ja on sinises taevas selgesti näha. See liigub väga kiiresti. Siis märkame, kuidas see muudab suunda edela poole ning kaob lumise Humboldti mäeahela taha. Haruldast nähtust jälgib kogu laager.

Lk 220: 5. august. Midagi väga tähelepanuväärset. Pool üksteist hommikul lendas üle leeri selges sinises taevas erevalge päikese käes sätendav kerakujuline aparaat. Laagris vaatasid seitse inimest seda ebatavalist nähtust. Suund oli kirdest lõunasse. Tähelepanuväärne.

Allikas. Nikolai Roerich „Altai – Himaalaja“ (Tallinn: Olion, 1990). [1]

Iga antoloogia ootab oma ontoloogiat ja vastust korduvale küsimusele: mis toimub ja

misjaoks?

POLTERGEISTID

Järgnev poltergeiste puudutav materjal on kogutud Eesti sündmuste põhjal ja olen ise enamiku lugudega uurimise käigus isiklikult tutvunud.

Kuna poltergeist kui nähtus on ajalooline kategooria, siis vajab see väikest sissejuhatavat tutvustust. Poltergeist jaguneb mahult ja kvaliteedilt kahte gruppi. Esiteks mikropoltergeistid, mis leiavad igapäevaelus aset üsnagi sageli, aga jäävad erilise tähelepanuta, kuna seda peetakse hajameelsuseks või mingiks väikseks arusaamatuseks (asjaosalistel kaovad pangakaardid, suitsupakid, rahatähed, tunnistaja juuresolekul kaovad sõrmused, kaelakeed jms). Kõik see põhjustab küll hämmingut, aga ei vii edasiste uuringuteni.

Teise kategooria moodustavad mahukad, kümnete kuni sadade episoodidega juhtumid, mis vältavad päevi, kuid ja vahel aastaidki.

Poltergeisti kui nähtuse „perekonda“ kuulub terve rida keskkonna anomaaliaid, mis esinevad eraldi või koos teiste „sugulastega“. Üldjuhul on poltergeist arvukate füüsikaliste, kineetiliste, keemiliste, akustiliste, termiliste, psühholoogiliste jne faktorite koosesinemine ja adresseeritud indiviidile, rühmale ja tervele sootsiumile. Nähtus on olnud läbi aja ja on ka tänapäeval omamoodi väljakutseks teadusele ja kirikule, rääkimata politseist, pääste- ja meditsiiniteenistusest, kes peavad reageerima abivajajate palvele.

Poltergeisti ilminguteks tuleb pidada inimeste ja esemete isesüttimisi ja põlenguid piiratud alal; inimeste, loomade ja esemete hõljumist ehk levitatsiooni; elektrisüsteemide iseeneslikku sisse- ja väljalülitust, raadiolevi häireid ja IT-anomaaliaid; esemete, loomade ja inimeste kadumisi ning mõistatuslikke esemete ja materjalide ilmumisi (pritsib või ilmub tuhka, pori, väävlit, telliseid, pähkleid, naelu, konkse, riste, väikseid metallplaate, traati, želeed); viljaringe; keravälke; psifotograafiat (kirjade, märkide, sal-

vestiste ilmumine magnetlintidele, fotole ja kirjapaberile ning seintele jne); eksortsismi (seestunud inimesest haldaja vaimu väljaajamine).

Kuna nähtusi on esinenud läbi sajandite, mil domineerivaks maailmavaate kujundajaks oli kirik, siis enamik suurreligioone, eriti aga kristlus, on nähtust käsitlenud kui loodusvaimude, deemonite ja muude negatiivsete jõudude, kurjade ja surnute vaimude või lausa saatana kätetööna.

Metafüüsiline lähenemine näeb seda aga erinevate energiate, nagu qi, eetri, ektoplasma, vitaalise, akaaša, praana jms fluidumite mõistatusliku esinemise ja toimena. Poolteistsada aastat tagasi võtsid mitmed tolleaegsed teadlased, nagu William Crookes ja JosephThomson Inglise akadeemilisest Royal Society ridadest neid nähtusi tähele panna, et tuua „uusi ideid“ kaasaegsesse teadusesse. Esmauurijad pakkusid välja mitmesuguseid tõlgendusi, nagu senitundmatud loodusnähtused, hoonetealune vee turbulents, maavärinad, tähelepanu otsivad inimesed, „trikitav väike tütarlaps“, keravälk ja selle trikid, hilisemal ajal „mini must auk“ ja selle toime, inimesed-provokaatorid või arengut reguleerivad superkompuutrid jne.

Spiritismi rajaja Allan Kardec selgitas, et neid nähtusi põhjustavad kehatud madalama arenguga vaimud, kes kasutavad selleks nelja looduselementi: tuli, õhk, vesi ja maa.

Ei hakka pikemalt peatuma erinevate tõlgenduste põhjustel ega tegema kriitikat, kuid ilmselgelt on autorid liialt vähe süvenenud loodusteaduslike võimaluste uuringuisse, võtnud osa vähestest poltergeistide uuringutest, kasutanud mitteadekvaatseid allikaid ning üldse teinud vähe tööd uurimaks seda fantastilist nähtust, milles peidetult võtab osa ka asjaosaliste psüühika ning meile tundmatud metafaktorid. Moodsamad kvantteoreetilised lähenemised on avanud uusi võimalusi, kuid siiani on tunda religioossete ja ortodokssete teadusskeptiliste lähenemiste domineerimine. Sellised mõisted nagu kvantfüüsika, supertehisintellekt, virtuaalmaailm jne loovad uusmüütilisi tõlgendusi, mis pole nähtuse sisule lähemale jõudnud.

Isiklikult tahan rõhutada ja põgusalt tutvustada nõukogude anomalistika koolkonna silmapaistvat esindajat Valentin Fomenkot ja tema käsitlust sellest teemast. Fomenko oli Nõukogude reaalteaduste avalikkusele vähe teada esindaja, ta oli akadeemik Zahharovi, Nõukogude kosmonautika peakonstruktori Koroljovi, bioloog akadeemik Kaznatšejevi ja akadeemik Troitski võitlus- ja teaduskaaslane. Ta töötas palju aastaid Ljuberetski raketiasjanduse uurimise laboratooriumis, kus tema juhtida oli sektor, mis tegeles põhjalikult poltergeistide uurimisega. Nii Nõukogude sõjateadusele kui ka ameeriklastele pakkusid huvi väheuuritud ebaharilikud nähtused, millest võis avastada ja leida kasu sõjalisele rakendusteadusele ning kaitset

oma keerulistele tehnosüsteemidele, milles esines samuti nähtusi, mis tuli kanda poltergeistide kategooriasse.

Fomenko oli uurinud sadu poltergeiste kohtadel, töötanud läbi mahuka materjali, mis laekus tema laborisse adekvaatsetelt allikatelt koduja välismaalt. Kohtumisel rõhutas ta nähtuse ja anomalistikas toimuvate protsesside kosmoloogilist mitmekanalilist iseloomu. Ta oli veendunud, et anomaalsed nähtused, mis sajandeid on inimesi ärritanud ja eksitanud, on põhjustatud mittemaise masintsivilisatsiooni toimest, kelle ülesanne on jälgida ja mitte lasta hukkuda alles kujunevat inimtsivilisatsiooni, takistada tema enesehävitust ja kontrollida teadus-tehnilist progressi. Sellele protsessile on iseloomulikud meetodid ja võtted, mis jäävad meile ja meie teadusele seni mõistetamatuks, tundudes paradoksaalseina, lausa absurdseina, mis loomulikult põhjustab valdavalt skepsist. Seal, kus meie näeme poltergeisti, toimub meile mõistetamatu testimisprotsess. Toon tutvustuseks mõne poltergeisti Fomenko koguteosest „Tulnukad kontrollivad juba ammu Maad“. [17]

• PG (ehk poltergeisti) puhul esineb vahel elektrivalguses stroboskoopiline efekt. Vahel viitab vilkumine sellele, kuidas PG suhtub fokaalisikusse, andes märku ja hinnanguid tema tegevusele ja isegi mõtetele (üks vilgutus – õige; kaks vilgutust – vale). Vahel toimub lampide intensiivsuse võimendumine viiest sekundist minutini või siis külmiku või pesumasina „pöörane“ tegevus. Kui korteris on esinenud elektrivoolu teke või kadumine ja vahel suure sagedusega, siis kontrolli käigus ei ole õnnestunud tuvastada põhjust. See viitab sellele, et PG korraldajal esineb võime elektrisüsteemi ja seadmete toitepinget suurendada või vähendada vahel kuni nullini. Pinge ja voolutugevus võivad suurel määral muutuda vooluvõrgu eraldi ahelates.

• Harkovi PG puhul oli juhus, kui laualamp tõusis laualt lae alla ja pistik väljus seinakontaktist, lamp aga jäi sellele vaatamata põlema.

Samotetšnaja tänava PG puhul hakkas külmik pööraselt tööle ja termorelee ei lülitunud välja, pererahvas võttis siis pistiku seinast, kuid külmik jätkas tööd samas režiimis mitu minutit. Samas lülitus pesumasin tööle läbi pikendusjuhtme, mis ei olnud pistikus. Neil juhtudel näitab PG oma oskust kasutada kontakti ja pistikut ning võimet realiseerida inimese kauaaegset unistust – juhtmeta voolu ülekandmist.

• Vahel on PG puhul täheldatav küllalt suur elektrikadu, mille fikseerib voolumõõtja. Sagedased on kaitsereleede ja -korkide väljalülitused. Nikitski PG puhul istuti kaua aega küünlavalgel ning

külmkapp oli välja lülitatud, aga elektrivoolu kulu ületas 80 korda

kuunormi. Kemerovo PG korral ületas elektri tarbimine poole aasta

jooksul keskmist 10 korda. Perovski PG korral kasvas voolukulu

4 korda. Rostovi PG puhul täheldati „tulnukatega kontakti“ (anomaaliate esinemise) korral elektrienergia kulu kahekordset

vähenemist ning sama korteri kohal korrus kõrgemal hakkas

voolumõõtja pöörlema vastassuunas.

• PG kohtadele toodud uurimistehnika lakkab sageli, kui mitte alati, töötamast (filmi- ja videokaamerad, fotoaparaadid, välklambid, magnetofonid) [sama on juhtunud ka Eesti poltergeistide uurimise

juures] või esineb märgatavaid häireid. Enne PG kohta toomist töötas tehnika laitmatult ja sageli hakkas taas tööle PG kohast väljaviimise järel. Jääb mulje, et PG korraldaja ei soovi, et tema mingeid saladusi selle tehnikaga avastatakse ja seega viib nad rivist välja. Mõned

PG-d laevad kiiresti maha akud ja patareid. Samotetšnaja PG puhul tühjenesid Jaapani videogrupi kaamerate akud, maki patareid läksid lühisesse ja kuumenesid 80–100 kraadini, samas pererahva magnetofon ei läinud rivist välja. Lihoborski PG puhul ilmnes, et magnetofonil oli kohapeal lint pööratud vale poolega vastu helipead. Enne oli see korralikult kontrollitud. NB! Uri Gelleri (Iisraeli päritolu 1970-ndate ekstrasenss) mitmed kogemused näitasid, et tekstid ilmusid ja kadusid magnetlintidel lausa ilma magnetofoniga kokku puutumata. Mitmetel PG kohtadel ei ole pildistamisel jäänud filmilindile midagi või on see ülevalgustatud. Väga sagedased on telefoniga seotud anomaaliad – valeühendused, telefonid helisevad korduvalt ilma kõneta, aparaadid lendavad puruks vastu seina või põrandat. Parkovski tänaval purunes järjestikku kolm aparaati. Voolujuhtmed tulevad seinast välja. Konevski PG puhul tulid seinast välja juhtmete kinnitusklambrid, kui TV-kaabel hakkas väänlema. Kui see vabanes, hakkas see toas liikuma nagu madu, tõusis õhku, peksles vastu seina ja lühtrit ning keeras end fokaalisiku ümber.

KES POLTERGEISTI JUHIB?

Poltergeisti kui fenomeni uurimise puhul on kasutusel kolm põhimõistet. Fokaalisik – üldjuhul sündmuste või protsessi fookuses olev inimene (või inimesed), kellega tunduvad nähtused seotud olevat. Nähtuse epitsenter –

koht või piirkond, kus protsessid ja sündmused lokaliseeruvad. X-faktor, milleks on mingi vaimne olend või surnu hing, kes on seotud fokaalisikuga ja kelle lähiolu on märgatav toimuvate sündmuste kaudu. Eestis on varasematel aastatel poltergeiste süvenenult uurinud vaid kaks tegijat – Kalle Toomemaa ja lahkunud Heldur Haldre. Olen nendega lähedalt tuttav ning tutvunud ka nende uurimistulemustega. Tunnustan nende julgust ja ettevõtlikkust püüda teemale süsteemselt läheneda nii kriitilisel ajal nagu nõukogude seitsmekümnendad. Arvamused poltergeisti põhjustest, „eesmärkidest“ ja tähendusest on mõneti erinevad. Olen juba maininud, et teadvuse, aga ka elu ääremaade (milleks ju esoteeriline valdkond on) uurijate elu on täis julgust, hirmu, tunnetuse janu, klišeesid ja eksiarvamusi, teoreetilisi ja pseudoakadeemilisi tõlgendusi ning lahinguid skeptilise ja küünilise opositsiooniga. Ise pooldan osaliselt Fomenko seisukohti poltergeisti kui terviknähtuse suhtes, kuid arvan, et siia kuulub ka rida teaduse, kiriku ja avangardi poolt märkamata jäänud aspekte, mis on kosmiliste ja klerikaalsete käsitluste vahel ning inimese (sageli PG fookuse) suhtes vägagi isiklik, didaktiline, lausa kujundav-orienteeriv. Väga reljeefselt on avaldunud x-faktor kui trikster kahe kodumaise PG-juhtumi puhul, kus „ta“ püüab inimest välja viia või välja aidata kujunenud olukorrast, „kohast“, ehk isegi elumustrist. Nii nagu Kunda kompleksi puhul oli aimatav lahkunud „ema“ surve lastele, nii on ka Loo asula kompleksis märgid, mis sunnivad fokaalisikut välja minema sellest paigast, kohast, majast, situatsioonist. Võru juhtumi puhul (Toomemaa, Haldre konspekt) esineb lausa kiri, mis ilmekalt ütleb ja ajab tüdrukut ära. Olen seisukohal, et x-faktoriga teeb sageli koostööd fokaalisik ise, mille tõttu peetaksegi fenomeni tekitajaks teda ennast (kontseptsioon – pahandust tekitav tüdruk või poiss). Murdeealise isiku kujunemise ja tema alateadvuse talitlus ning võimalik ühendus x-faktoriga on jäetud tähelepanuta ja seetõttu on jäänud märkamata ka nähtuse varjatud eetilised aspektid. Lapse või üldse inimese sisemine hingekarje võib koos välise ja esoteerilise abiga muutuda avalduseks, mis meile esineb arusaamatu ja segase asjade lendamise, purunemise, rebimise, paiskumise ja muu sellisega. Poltergeisti tõlgendatakse enamasti kui negatiivset ja inimvaenulikku fenomeni. Olen aga veendunud, et märkamata on jäänud selle varjus olevad positiivsed aspektid.

Teispoolsuse uuringud ootavad uue ajastu uurijaid ja mõtlejaid (vt Deep Prasad). Siis võivad moraalsete aspektide kõrval laheneda ka näiteks armees ja tehnoloogilistes keskustes esinevad PG-d ja selletaolised mikro-PG-d kui kvantfüüsikalised ilmingud.

MILLEST MEIE ÜLEOLEV SUHTUMINE POLTERGEISTI FENOMENI?

Toon vaid kaks silmatorkavat põhjust, miks uuringud on stuuporis. Esiteks teadlane kardab kas nähtust ennast või veel enam sotsiaalset ja professionaalset stigmat, mille võib kaasa tuua „selliste asjadega tegelemine“. Pühendudes või lihtsalt tõsisemat tähelepanu üles näidates (ka muude anomaaliate suhtes) seatakse end riskipositsiooni teiste kolleegide ja autoritaarsete suunajate silmis, mis võrdub vahenditest ilmajätmisega. Kes siis tahaks lolliks jääda või lausa teadustöö tegemiseks vajalikest vahenditest ilma jääda. Teiseks viitab nähtuste (anomaaliate) esinemise ja nende uurimise ajalugu ning nendega kaasnenud ignoreerimise, debankimise, ironiseerimise ja väljanaermise ajalugu võimalusele, et teispoolsus on kihiline ja elimineeritud erineval moel meie lihtlabase sissetungi eest või kaitstud algoritmiga, mille kasutamine nõuab meilt erilist eneseületamist. Künnise ületamine on tingimuslik protsess. Tundmatuse ja tundmatu uuringud on väga lihtsal, aga teravmeelsel, vahel isegi jälgitaval moel tõkestatud ja pandud sõltuvusse meie moraalist ja küpsusest (nt Robert Bigelow salastas oma aastaid kestnud uurimistulemused Skinwalker rantšos, millega nõustus ka armee esindaja John Alexander).[18] Teoreetilised uuringud ja välitööde tulemused on sageli blokeeritud nähtamatuse poolt, fooliummütsiga mehed muudavad enda naeruväärseks ja tõkestavad sellega tulemuste tõsiseltvõetavust. Humanitaarsed suuvoodrid aga loovad paljude tõlgendusvõimaluste kaudu arvukaid „demokraatlikke“, liberaalseid ja pseudoakadeemilisi raamistikke, millesse vaimustunud uusteadlane eksinuna raugeb. Tekivad uued tõlgendused, kui andmed seatakse mitte tõsiselt võetavuse valgusse või neid tõlgendatakse vastutustundetult. Anomalistika tulemused ei muutu seega kognitiivseteks artefaktideks – paremal juhul moodustatakse neist uusfolkloorne pärimusmaastik. Folkloristlike tõlgendusviiside kaudu eemaldub uurija (vaatleja) loodusloolistest (tegelikest, realistlikest) tõsiasjadest, muutudes vaid meelevaldseks kõikvõimalikkuse tõlgendajaks.

Sellisel moel õnnestub teispoolsusel „koostöös“ siinpoolsete autoritaarsete doktriinidega tõkestada või aeglustada (ajastada?) liikumist uue maailmanägemise, adekvaatsuse ja paradigma suunas. Meie seiramist on võimalik märgata läbi aastatuhandete. See vaatleja reeglina varjab ennast, käitub triksterlikult, on didaktiline, kiirendab ja pidurdab, ei sekku vahetult ning enamasti me ei tea või ei mõista tema päritolu. Arusaadavuse hõlbustamiseks ja kultuurikonflikti vältimiseks oleme hakanud nende

mõistatuste (anomaaliate) päritolumaad kutsuma teispoolsuseks. Keskaegsel Prantsusmaal kutsuti seda maad Magoniaks*. Seda teravmeelset paralleeli tajudes kirjutas kaasaja üks sisukamaid ufolooge Jacques Vallée folkloristika ja ufoloogia ning anomalistika ühe tüvitekstidest – „Passport to Magonia“ [15]

MEID ON RASKE VALITSEDA

Me astume hoogsalt edasi homse suunas, mille üle pole enam sügavuti aega isegi mõtiskleda ja kui aega ehk leiabki, siis väga enam ei oskagi. Koos elavad vähemalt kolm põlvkonda. Eelmisest sajandist tulevad need, kes mäletavad ida- ja lääneblokkide vahelist suurt vastuseisu ja külma sõda ja märgiga meest, kes alustas perestroikat, millega kaasnes lootus uue elu tekkeks. Jälgiti kommunismiutoopia kokkuvarisemist ja loodeti ühtse maailma kujunemist. Kõigile tundus, et punane vajub ja valge tõuseb. Oli märke Hiina ärkamisest. Maailmaareenile tekkis uus vaenlane – terrorism. Saksa juurtega USA kosmoseinsener, eeskätt Apollo programmi juht, kes „viis“ esimese inimese Kuu peale, raketiteadlane Wernher von Braun ütles oma usaldusisikule Carol Rosinile enne surma, et maailma juhtidel on kasutada kolm kindlat kaarti meie valitsemiseks, mis mängitakse meile kätte järjekorras. Pärast võitu fašismi üle käiakse välja esimene – kommunismioht. Selle ohuga võitlusse liiguvad tohutud kapitalivood. Ühiskonnad polariseeritakse, et nad jälgiks tekkivaid ja arenevaid ohte. Teise kaardina peale kommunismi kokkuvarisemist ilmub nagu imeväel nii idas kui läänes areenile uus vaenlane – terrorism, millega võitlemiseks kontsentreeritakse järjest uusi kapitalivooge. Kolmandaks saab olema mobiliseeritud võitlus kosmilise ohu ja vaenlase vastu. Selleks tuleb ühendada globaalselt nii erakapitali kui riikide ühiskondlikud ressursid.

21. sajandi põlvkonna enamusel puudub vahetu mälestus kunagistest vastasseisudest ja hirmudest. Nemad ootavad uusi arenguid. Nende poliitikas on ähmastunud vasak- ja parempoolsus, hoopis selgemini eristuvad konservatiivsus ja liberalism. Maad võtavad utoopilised vandenõuteooriad, mille levitajad on vandenõulaste käsilased. Selle tulemusena ähmastuvad sageli reaalsuse kontuurid ja tõsiasjad, tekkinud ideede virvarr ohustab maailmapeegelduse adekvaatsust. On tekkimas uusutoopiad – maakera on lapik, kuid sellest hoolimata tõugatakse teda illuminaatide meelevalda, tehisintellekt alustab kontrolli meie üle, millega vaimustatult ja hasartselt kaasa

* Magonia on pilvemaailm, mille elanikud rändavad laevadel pilvede vahel ja teevad koostööd „tormitõstjatega“.

minnakse, nimetades seda keskkonda sotsiaalvõrkudeks, ja mille tagatipuks tulnukad enda kontrolli alla võtavad. On selge vajadus kaineks saada – tohutus infotulvas ja suurte vabadustega inimesepoeg on enese kujundatud maailma eksimas, teadmata, kuhu või kuidas edasi, sageli suutmata eristada, mis on adekvaatne, mis fake. Briti endine teaduste akadeemia president Sir Martin Rees on tuleviku suhtes üsna pessimistlik.[19] Ajaloolane

Yuval Noah Harari kirjeldab väga hästi inimese varajast kujunemist, kuid materialistina ei sirvi ta arengu metafüüsilisi, spirituaalseid ja hingelisi aspekte, mis on tänase maailma vaimses surves kujunenud kogukondade tähelepanust välja jäänud. Kirik, mille monopoliks vaimsus on sajandeid olnud, on kaotamas oma juhtivat rolli lääne inimese hingeelu üle. Islam on jõuliselt ärganud ja ekspansiivne, kuid tal ei ole meile peale vormi midagi originaalset pakkuda, lisaks on islamile inkrimineerunud terrorismivari, millest on raske vabaneda. Ida ja lääne liberalism purjetavad ideoloogiate lainelisel pinnal, ekseldes konservatiivsete ja modernsete lahendite vahel. Ükskõik kui originaalsete võtetega end ka ei müüda, puudub selles tegevuses veenvus ja usutavus. Praegu pole suurkarismaatilisi juhte, on vaid arvukalt sillerdavaid keskpärasusi, alampolkovnikust alustanuid ja võrgusõltuvaid liidreid. Ulatuslikult tabloidistunud meedia on ammu õppinud selgeks enesetsensuuri tõsistes küsimustes ja laiade inimhulkade meelitamise meelelahutusprillidega. Tekkinud on uued mõisted – valeuudis/fakenews ja selle lähisugulane deep fake, mis on reaalsust moonutav tehniline võimekus lausvale või ebatõdede edastamiseks. Sellesse kõverpeegliriiki sisenemisel me veel märkame neid moonutusi, aga kes sellesse maailma sünnivad, neil referents nõrgeneb ja adekvaatsusküsimus muutub mõistetamatuks. Mitme põlvkonna jooksul on terane vaatleja märganud, kuidas inimeste teadvusväljas on manipuleeritud info, väärtuste ja hinnangutega. See saab alguse koolist ja süveneb kogu õppeprotsessi käigus (teadlikult kindlaid algoritme ja põhimõtteid järgides). Väärtussüsteemide kujundamise käigus nendesamade ideoloogiate kaudu, mida arvame end nii hästi teadvat ja tundvat, kujundatakse märkamatult juba meie järgnev ilmavaade. Äsjane mõttekäik on vajalik anomaalse ja reaalse jälgimisel ja nende eristamisel. Mind huvitab siinjuures praegu vaid selle protsessi anomalistikat puudutav aspekt – olen jälginud, kuidas kirik ja teadus on selle ainesega ringi käinud. Avalikkuse eest on varjul tohutu andmemassiiv, mis sisaldab nii fenomene kui salajasi uurimustulemusi. Enamjaolt ei oma seda materjali ei kirik ega tsiviilteadus – mõnel määral erandiks vaid suurreligioonide keskused. Enamjaolt valdab seda osa sõjatööstuskompleksist ja mitte suured eksklusiivsed erarühmad.

Haletsusväärne on tsiviilteaduse hetkeolukord. Noorharitlased on koolitatud skeptikuiks, samas on kujundatud kõrgendatud enesehinnang, ning suunatud digitaalsetesse ja kultuurilistesse klastritesse. Võltsitud ja varjatud on ajalooandmeid ja eitatud teatud sündmuste toimumist või neid millekski muuks tõlgendatud. Loodud on normaliseeritud maailmapilt, mille enamus peab omaks võtma. Teistmoodi tõe tunnistajate varjamine või naeruvääristamine ning õppijate võltsdiskursustele suunamine koos teatud positivismi kritiseerimise või ühemõttelise ironiseerimisega on võtted, mis meenutavad keskaegset skolastikat. Sellega on kujundatud töötav enesetsensuur, mida on võimalik vajadusel karmistada paradigma püsimise nimel. Silmatorkav muutus hakkas toimuma 2017. aastast alates, kui New York Times avaldas 17. detsembril intervjuu Pentagoni endise kaastöötaja, luureohvitseri Luis Elizondoga, kes teatas, et armee ja luureringkonnad on tosina aasta jooksul kogunud ning analüüsinud valdavalt militaarsüsteemides toimunud UFO-juhtumeid, mis nüüd UAP-deks ümber nimetati. Tänaseks on märgata tempokas kvalitatiivne muutus anomaaliatesse suhtumises. UFO-st on saanud UAP ja neisse nähtustesse suhtutakse väga tõsiselt kõige kõrgemal tasemel. 2021. aasta 25. juunil esitas USA luureametite direktoraat koondraporti sõjajõudude, põhiliselt merejõudude tegevuse ja õppuste käigus registreeritud 144-st UAP vaatlusest. Enam ei ole vaja tõestada, et need nähtused on olemas. Tänane ülesanne, nagu sõnastati 2022. aasta USA senati julgeolekukomisjoni kuulamistes, on välja selgitada, kust on UAP-d pärit ja kes neid piloteerib. Konkreetselt teatati, et nähtus kujutab ohtu USA julgeolekule ning avalikkus ja akadeemia peavad lõpetama häbimärgistamise, et sõjaväelased ja kodanikud julgeksid oma vaatlusteadetega välja tulla.

Areng teispool Atlandit on märgatav. Mis aga toimub ja on toimunud ning millised on arengud meie kandis eelmise sajandi teisel poolel ja uue sajandi alguskümnendeil?

Jälgides keskpikal perioodil, näiteks 50 aasta vältel Eesti keskkonnas toimunut, leiame, et ka siin on aset leidnud midagi tavapäratut – anomaalset. Seda üles tähendades jõuame esmase andmekoguni, mis on meie oma, millel on kohalik usaldusväärsus ja milles pole näha väljaspoolset manipulaatorit. Või on?

Kuulen raketitehnika ja kosmonautika pioneeri Hermann Oberthit kordamas: „Meid valvatakse!“ ja ennast endale kinnitamas: „Kui kedagi usaldad, siis ettevaatlikult!“ Nii paljud on libastunud.

1. / Müürivahe tänav / PG

1987. aastal külastasime väikese grupiga kolm korda üht maja Müürivahe tänavas. Majas elas Nataša oma pojaga. Tal oli meile rääkida kümneid imelikke episoode, mis juhtusid tema korteris enne, kui ta mees nende juurest ära läks. See info ei ole mitte vähetähtis selle paranormaalse loo tekkes ja kulgemisloos. Aastaid enne meie külaskäiku oli Nataša ühel suveõhtul kohanud tühjenenud vanalinnas vanemat naisterahvast, kes tundus üksildase ja hüljatuna. Kaastundest pakkus Nataša talle tuge ja küsis, kas saab kuidagi aidata. Vanaproua oli poolatar ja keerulistel asjaoludel jäänud linna üksinda, kuna inimesed, kellega ta pidi kohtuma, pidid tulema mõni päev hiljem. Nataša pakkus talle öömaja, mille vanaproua ka lahkelt vastu võttis. Kui võõras oli ööbinud Nataša juures kaks ööd ja pidi kolmandal päeval lahkuma, kutsus ta oma noore heategija kõrvale ja ütles, et mõlemal ööl kohtus ta külalisega teispoolsusest, kes viibib seal majas ja lähikonnas. On vaimolend endistest aegadest ja Nataša suhtes heatahtlik.

Meie grupp tegi kohapeal videosalvestusi ja laiendatud diapasooniga helisalvestusi, täpsustas olusid ja selgitas terviklugu. Meie külastuse eesmärk oli poltergeistitaoliste sündmuste kaardistamine ajas ja kohal. Peale poolatari lahkumist hakkasid korteris pihta asjad, mis muutusid mõne aja pärast häirivaks: sageli ja korduvalt helistati uksekella; esemed köögilaual liikusid ilma nähtava põhjuseta; korralikult suletud vaheuksed, mille avamiseks tuli rakendada jõudu, avanesid iseenesest ja täies ulatuses; tubades süttisid ja kustusid valgused; teler lülitus sisse ja välja iseeneslikult mitmel korral. Sagedased olid ka koputused seintele, põrandale ja laele. Nataša mäletab paari juhust, kui ta oli ajalehe diivani kõrvale jätnud – talle meeldis pikutades lehte lugeda – ja ehmus virgeks, kui kuulis inimese samme ajalehel astumas. Kummalisi selgelt kuuldavaid samme ja kõike muud kogesid nii tema 12-aastane poeg kui ka elukaaslane.

Siinkohal tuleb sisse tuua ka üks delikaatne episood asjaosalise eraelust. Elukaaslaste suhe oli viimastel aastatel märgatavalt teravnenud ja närvilisust lisasid ka kummalised juhtumid ühises elukohas. Nii suhete kui fenomeni kulminatsioon tundus olevat seotud sündmusega, mis toimus pool aastat enne meie külaskäiku. Nataša oli võtnud nõuks pojaga Musta mere äärde

puhkama sõita ja tegi otsuse teatavaks ka kaaslasele, kelle abieluvälised suhted olid sagenenud ning närvilisus ja rahulolematus muutunud reaktiivseks. Selle kuu jooksul, kui Nataša eemal oli, toimus rida mõistatuslikke episoode, mis kulmineerusid põlenguga, millest elukaaslane kummalisel kombel pääses, kuid mis sai tõukeks järgnevale lahutusele.

Nataša oli väga tasakaalukas, vaimsusele orienteeritud mõttelaadiga ja empaatiline. Tema huvi esoteerilise vastu vallandus peale toimunud sündmusi ja süvenes peale AKRAK-i rühmaga kohtumist. Selle juhtumi puhul võib leida peenstruktuurseid sidemeid koha, inimeste ja toimunud sündmuste vahel. Laugelt kulgeva poltergeisti puhul ei ole sageli märgata nähtusele inkrimineeritud negatiivseid ja vaenulikke tunnuseid või päritolu. Paradoksaalsete ja ohtlikult kulmineerunud sündmuste jada „korrigeeris“ inimeste kooselu, vabastades mõlemad uutele avangutele.

2. / Järvakandi / PG

Ühel 1990. aasta septembrikuu hommikul helises telefon ja mulle teatati, et eelmisel õhtul oli Järvakandis toimunud nelja-viie tunni jooksul midagi väga kummalist. Kohal oli käinud ka miilitsauurija. Kogu pererahvas oli häiritud. Sain nende telefoninumbri ja palusin neil enne meie kohalejõudmist sündmuskohta mitte muuta, kui see vähegi võimalik. Helistaja põgusa kirjelduse järgi oli tegu intensiivse ja kontsentreeritud poltergeisti juhtumiga.

Too oli Eesti elus aeg, kui valitses bensiinidefitsiit ning igasugused autosõidud olid seetõttu raskendatud. Kiiresti sai mobiliseeritud lähedased huvikaaslased ning AKRAK-i grupp sõitis välja fotoaparaatide, videokaamera, diktofonide, mõõteriistade, märkmike ja proovide jaoks vajalike vahenditega.

Kohapeal avanes järgmine pilt – mansardkorrusega kivimaja eramajade elurajoonis oli korralik, hooldatud välimuse ja hoolitsetud õueaiaga; väliseid kahjustusi majal, elektriliinil ja ühenduskohtadel ei olnud näha. Kõige „aktiivsem tegevus“ oli toimunud köögis, kus viibisid perenaine ja tema väimees. Proua andis meile protokolli sündmuskoha ülevaatusest, mille oli koostanud miilitsatöötaja, kes kutsuti välja sündmuste aktiivsel ajal, kui

keegi ei teadnud, mis toimub ja kui kaua. Korrakaitsja jõudis kohale umbes pool tundi peale sündmuste raugemist. Proua helistas ka abikaasale, kes oli tööl Järvakandi klaasitehases õhtuses vahetuses ja tuli kohale koos töökaaslasega (tunnistaja). Sündmused algasid umbes kella 18 paiku köögis, seejärel toimusid elutoas, keldris ja magamistoas. Esimeste episoodide järel oli „vaheaeg“, kus pererahvas sai hingata ja arutleda pöörase mõistatuse üle, püüdes toimunut mingilgi moel enestele arusaadavaks teha.

Refereerin toimunu kokkuvõtlikult ilma vahemärkuste ja tunnistajate kommentaarideta. Laetuli hakkas vilkuma. Samal ajal oli kuulda lohisevaid helisid pliidiplaadil, kulbiraualt lendas kulp mitme meetri kaugusele ukse suunas. Tunnistajad vaatasid teineteisele üllatunult otsa. Nüüd avanes külmkapi uks ja köögilauale tekkis emailkausiga külmkapis olnud praetükk. Kohe lendas pliidilt kööginuga ja lõikus praesse poole tera ulatuses. Pinge ja nõutus kasvasid. Neljaliitrise haudepoti malmist kaas lendas pliidiplaadile. Hiljem selgus, et potis olnud keedukartulid „jõudsid“ elutuppa diivanile ning osa neist olid hõõrdunud mehaanilise survega kattetekstiili ja kattevaiba sisse. Peale noa liikumist oli näha, kuidas pliidi kõrval seisnud 1,6 kilo kaalunud keraamiline vaas äkitselt põrandalt lahti tõusis ja 20–30 sentimeetri kõrgusel läbi avatud ukse esikusse paiskus ning vastu esikukappi kildudeks purunes. Tekkis väike vaheaeg. Tunnistajad olid väga erutunud, väimees läks keldrisse, kuna sealt oli kuulda kolinat ja veidraid helisid. Keldris tuli ilmsiks, et pesuruumi malmvann oli seinast ühte nurka pidi meetri kaugusele nihkunud, lähedased tsinktorud olid väändunud, ühendused kõverdunud. Kõrvalruumis oleva 30-liitrise õlleankru kraan oli avatud ja maas oli mitme ruutmeetri laiune õllelaik. Arusaamatus süvenes. Perenaine avastas segamini diivanipadjad ja kartulijäljed tekstiilil ning magamistoas ühelt voodilt „kooritud“ magamisriided kägaras voodi ja seina vahelises nurgas. Teise voodi peal oli seinakontakti ühendatud metallkorpusega nn meditsiiniline soojenduslamp.

Läinud tagasi kööki, nägid mõlemad (nii perenaine kui väimees) uksel, kuidas laearmatuur (läbimõõt 30 cm) veidralt liigahtas ning köögilaua kõrvale põrandale kildudeks purunes.

Kui killud koristatud, lihakauss kappi pandud ja enam-vähem kõik korda seatud, istuti ümara laua taha aru pidama, nagu oleks kõik lõppenud. Keldris käigust oli väimees pannud lauale ümara metallkorpusega taskulambi. Nüüd käis vaikne klikk, taskulambi tagaosa poolkaarjas kinnitus tõusis vertikaalasendisse, väändus ja lendas pliidiesisele plekile, tekitades heleda kõlli. Samas hakkas liikuma metallist tuhatoos, kuhu väimees oli äsja sigareti kustutanud. Peale lauaservalt alla kukkumist õnnestus noor-

härral ese kinni püüda. Kohe hakkas aga laua serva suunas aeglaselt liikuma transistorraadio ja et seegi ei kukuks, kargas mees püsti, pani käed selle peale ja tahtis laua keskele tagasi lükata. Ootamatult tundis ta tugevat vastupanu. Mingi jõud surus vastu, mees omakorda. See vägikaikavedu lõppes sellega, kui „tugevad käed“ haarasid tagantpoolt mehe rindkerest, pigistasid kõvasti, tekitades õhupuuduse, mille järel mees oli sunnitud järele andma ja lõtvunult toolile istus.

Rohked detailid ja episoodid selle ja sellelaadsete lugude juures kujutavad endast pisiasju, milles „saatan“ peitub ning on väärt ja pea kohustuslik informatsioon nähtuste uurijaile. Parafraseerides USA astrofüüsikut Carl Sagani: Ebatavalised nähtused vajavad ebatavalist lähenemist ja meetodeid.

Võtsime sündmuskohalt kaasa keraamilised vaasikillud, laekupli killud ja väikesed esemed, et neid kohtuekspertiisi laboratooriumis uurida. Sealsete ekspertide seisukohalt osutus eriti huvitavaks taskulambi korrodeerunud kinnitusrõngas, mille pinnal polnud ka mikroskoobi all võimalik tuvastada ei mehaanilist väändekohta ega orgaaniliste kiudude olemasolu. Selle klambri lambi küljest lahti saamiseks tuli rakendada arvestatavat jõudu ja mõistust, mida ükski trikitaja jõudu rakendamata ja jälgi jätmata sooritada ei saanud. Pisiasi, kuid erilise tähtsusega sündmuste ahelas.

Selle juhtumi kokkuvõte:

• Kõik episoodid on tüüpilised poltergeisti faktuurile, kuid peidavad kelmikaid üksikasju.

• Sündmuskoha ülevaatusel selgus, et esimese korruse keskel oli vannituba, mille krohvimisel oli peremees kasutanud krohvimisalusena peenikest metallvõrku, „tekitades“ teadmatult omapärase Faraday kambri*. Selles ruumis ei toimunud ühtegi episoodi, küll aga kõikides seda ümbritsevates tubades.

• Hilisema küsitluse käigus tuli välja, et peremees oli maja vahelagede valamisel kasutanud ohtralt raudteelt saadud metallrööpaid, need ühendanud ja asetanud 50 cm kaugusele üksteisest. Tulemuseks saadi raudbetoon, mille korrused moodustasid omapärase metallkondensaatori plaadid, mis sündmuste arengut arvestades olulist rolli etendasid.

* Faraday kamber on metallvõrguga ümbritsetud ruum, mis kaitseb kõrgsagedusliku elektromagnetvälja eest. Haiglates asuvad Faraday kambrites MRT-aparaadid.

• Olulise kõrvalepisoodina tuleb märkida, et kui peremees koos sõbraga töölt koju tuli, nägid mõlemad eemalt kodurajooni kohal munakujulist kollakat, kuust oluliselt suuremat objekti. Kuu oli vaatlejaist vasakul üleval ja veerandfaasis. Kui nad koju jõudsid, eemaldus objekt helitult, aeglaselt, diagonaalselt kõrgusesse.

• Keskkonna anomaaliate esinemist on täheldatud eriliste loodusvõi tehiskeskkonna kohtades, kus paradoksaalsete tingimuste koosmõjul võivad vallanduda mitmed anomaalsed protsessid. Antud olukorras võisid poltergeisti teket ja arengut soodustada tundmatu objekt elurajooni kohal ja hoone insenerlikud anomaaliad maja konstruktsioonis.

• Kohalikel inimestel ja asjaosalistel puudus motiiv sellelaadse sündmustiku põhjustamiseks. Hilisemad külastused ja taustauuringud näitasid, et tegemist oli adekvaatsete ja asja lahendamisest huvitatud inimestega. Psühholoogilised või religioossed tõlgendused (kurjad vaimud või muu selline) Järvakandi poltergeisti suhtes ei ole asjakohased.

Mõni nädal hiljem saime teada, et 1990. a 25. augusti öösel kell 00.30 nägi Helvi Tuisk Järvakandis idataevas umbes 20 kraadi kõrgusel horisondist erinevate valguskerade gruppi. Üksikobjektid liikusid aktiivselt, mõne aja pärast kogunesid ja moodustasid ristküliku. Objekt püsis mitu minutit ja jättis vaatlejale mulje, et koosneb erivärvilistest teradest või väga väikestest keradest.

3. / Kunda / PG

1993. aasta augustis palus Kunda linnapea Anne Tasuja uurida keskkonnaministeeriumil linnas toimuva anomaalia põhjuseid. Asjaga pidi hakkama tegelema Jaan Saar, kes oli ministeeriumi atmosfääriõhu osakonna juhataja ja samas ka AKRAK-i esimees.

Kunda oli nõukogude ajal intensiivse tööstusliku maavarade ekspluatatsiooni piirkond, kus tegutses võimas tsemenditehas. Linn oli aasta ringi halli tolmukorraga kaetud. Saabunud teate muutis kaalukamaks asjaolu, et linnapea isiklikult oli käinud sündmuskohal, näinud kujunenud olukorda, veendunud toimunud sündmuste reaalsuses ja samas ka mõistatuslikkuses. Kohapeal oli toimunud pisipõlenguid, esemete lendamist ja purunemist, ka tulekahju, millele saadi jaole, ning kui sündmuskohal lendas linnapea

suunas kartul, mis matsuga nahkmantlit tabas, ei olnud tunnistajal kahtlust, et tegemist on mõistatusega, kuna ruumis polnud kedagi, kes oleks võinud olla viskaja või toimunu provotseerija. Sarnased protsessid jätkusid ka uutes kohtades, kuhu linnapea elanikud ümber paigutas. Selle juhtumi valguses sai selgeks, et puuduvad nii akadeemilised kui ka avaliku teenistuse institutsioonid, kes tegeleks või reageeriks keskkonnas harva esinevate ja paradoksaalselt kulgevate nähtuste korral.

Asja asus uurima AKRAK. Arutasime Jaan Saarega edasisi menetlusvõimalusi, vajalikke uurimissuundi ja väljavaateid interdistsiplinaarseks tegevuseks. Kiiresti sai kogutud narratiiv toimunust, koostatud meeskond ja sõidetud kohale. Kohapeal toimus juhtumite kulgemise täpsustamine, ütluste võtmine tunnistajatelt ja võimaliku lahenduse leidmine. Keskkonna anomaaliad vallandavad sageli mahuka sotsiaalantropoloogilise anomaalia. Nii ka seekord. Toonane keskkonnaminister oli andnud korralduse eraldada 20 000 krooni nähtuse uurimiseks ja sündmuse lahendamiseks. Paar päeva hiljem toimunud Teaduste Akadeemia presiidiumi eelarvenõupidamisel tekitas see otsus protesti: majanduskitsikuse olukorras oli valitsus eraldanud ebateadusele vahendeid ja sellega ka moraalset toetust. Siseringis vallandunud skandaal taastas õigluse ja vahendid „võeti tagasi“. Siin ilmneb varemgi esinenud ja tänaseni korduv paradoks: rahvas, nende seas ka väga paljud teadlased, usutegelased, poliitikud ja kultuuritegelased (võin seda veendunult kinnitada) tahavad teada, mis, miks ja kuidas toimub ning millega üldse tegemist – kas mustade või valgete jõudude võitlusega, tulnukate, loodusnähtuste või hoopis millegi