SISEMISE LAPSE TERVENDAMINE
Kuidas probleemsete perede täiskasvanud lapsed saavad end avastada ja tervendada
Charles L. Whitfield, MD
Pilgrim 2024
Originaal
Healing the Child Within: Discovery end Recovery for Adult Children of Dysfunctional Families
Charles L. Whitfield
Kõik õigused kaitstud.
Tõlkinud Grethel Vahesaar
Toimetanud Kadi Kütt
Küljendanud Lauri Tuulik
© Kirjastus Pilgrim, 2024
ISBN ISBN 978-9916-762-14-1
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
Sisukord
Eessõna
Sissejuhatus
1. Sisemise Lapse avastamine
2. Sisemise Lapse mõiste ajalooline taust
3. Mis on Sisemine Laps?
4. Sisemise Lapse allasurumine
5. Vanemlikud tingimused, mis Sisemist Last enamasti alla suruvad
6. Häbi ja madala enesehinnangu kujunemine
7. Stressi osatähtsus: posttraumaatiline stressihäire
8. Kuidas Sisemist Last tervendada?
9. Tuumik- probleemidega tegelema hakkamine
10. Tunnete kindlakstegemine ja kogemine.
11. Leinaprotsess
12. Leinamine: riskimine, jagamine ja oma loo rääkimine
13. Transformatsioon.
14. Tervikuks lõimimine
15. Spirituaalsuse osatähtsus
Kasutatud kirjandus
Autorist
Tabelid ja joonised
Tabelid
1. Tõelise Mina ja vale-Mina tunnused
2. Inimvajaduste hierarhia
3. Vanemlikud tingimused, mis mõjutavad alkohoolikute ja teiste probleemsete perede täiskasvanud laste kujunemist
4. Kaassõltuvuse definitsioone
5. Mõisteid vaimse, emotsionaalse ja spirituaalse trauma kirjeldamiseks
6. Negatiivsed reeglid ja sõnumid, mida alkohoolikute peredes või
teistes probleemsetes peredes sageli kuulda võib
7. Psühhosotsiaalsete stressorite raskusastmed (DSM-III-st)
8. Teadlikkuse tasemed ja tunnete väljendamine ning juhised tunnete jagamiseks
9. Näiteid tunnetest ja nende vastanditest
10. Näiteid kaotustest
11. Vastused, meetodid ja strateegiad, mida vanemate kaitsmiseks sageli kasutatakse (ja mis leinamist takistavad)
12. Samme tuumikprobleemide transformeerimiseks ja lõimimiseks
Sisemise Lapse tervendamisel
13. Inimvajaduste, -arengu ja -teadvuse hierarhia sarnasused
14. Armastus, tõde, tervendamine ja võim inimteadvuse erinevatel tasemetel
15. Tõelise Vaatleva Mina ja vale Vaatleva Mina erinevusi
Joonised
1. Häbi ja sundkäitumise tsükkel
2. Meie lugu
3. Sisemise Lapse tervendamise protsess
4. Oma loo koosloomine
5. Tervenemine ja kasvamine tänu kogemisele, oma loo rääkimisele ja vaatlemisele
6. Vaatleva Mina ja objekt-Mina vaheline suhe
Mul on suur au kirjutada eessõna klassikalise teose „Sisemise Lapse tervendamine“ uuendatud väljaandele.
Dr Charles Whitfieldi kui traumast paranemise teerajajat on tema kolleegid alates 1995. aastast valinud üheks Ameerika parimaks arstiks. Tema elutarkus ja sõnad on puudutanud miljonite lugejate südameid ja meeli ning andnud neile midagi väärtuslikku – lootust. Dr Whitfield on elukestvat teadustööd ja meditsiinilist kogemust kogu karjääri jooksul lahkesti teiste ekspertide ja paranevate patsientidega jaganud. Üle 75 autori on seda raamatut märkimisväärsel hulgal tsiteerinud või sellele viidanud ning toonitanud selle raamatu olulisust meie oskuste arsenalis. Alates „Sisemise Lapse tervendamise“ esmatrükist oleme 20 aasta jooksul teinud suure arenguhüppe mõistmisel, kuidas trauma inimpsüühikale mõjub. Käesolev raamat on sellesse arusaama andnud märkimisväärse panuse ja on selle tulemusel tõeliseks menukiks saanud. Dr Whitfield kirjeldab Sisemist Last kui „meie osa, mis on alati elav, energiline, loominguline ja rahulolev.“ Kui seda osa ei toetata, kerkib pinnale vale-Mina. Selleks et vale-Mina paremini mõista ja sellesse mitte lõksu jääda, tugineb dr Whitfield kolmele põhivaldkonnale: lapse väärkohtlemise ja hooletusse jätmise mõju, oma loo rääkimisest tulenev lõimimine kui väärkohtlemise ja hooletusse jätmise kahjulikest
mõjudest paranemise keskne osa ning spirituaalsusel põhinev „Kaheteistkümne sammu“ programm ja selle mõju tervenemisele.
Lapse väärkohtlemine ja hooletusse jätmine
Milline oleks elu ilma oskuseta luua ja hoida lähedasi ja turvalisi suhteid? Ilma võimeta hoolida, tunda kahetsust, empaatiat ja armastust? Tervislike ja tundeküllaste suhete loomine on seotud aju teatud osadega, mis arenevad esimeste eluaastate jooksul. Kui normaalne areng on korduva trauma tõttu oluliselt häiritud, jääb laps tihtipeale kontrollimatusse „võitle või põgene“ seisundisse, mida kutsutakse enamasti posttraumaatiliseks stressihäireks ja mida dr Whitfield käsitleb seitsmendas peatükis. Selline häiritud ja puudulik areng lapsepõlves võib raskendada erutuse või naudingu kogemist täiskasvanueas. Käesolevas raamatus näitab dr Whitfield, kui levinud on lapse väärkohtlemine probleemsetes peredes, ja kirjeldab trauma paljusid maske. Hiljutised uuringud on näidanud, et hooletusse jätmine ja emotsionaalne väärkohtlemine on areneva lapse jaoks samavõrd laastavad kui füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine.
Dr Whitfield kirjutab: „Kuigi tõsine füüsiline ja otsene seksuaalne väärkohtlemine on imikutele ja lastele selgelt traumeerivad, võib teisi väärkohtlemise vorme olla keerulisem ära tunda. Nende hulka kuuluvad kerge kuni mõõdukas füüsiline väärkohtlemine, varjatud või vähem ilmne seksuaalne väärkohtlemine, vaimne ja emotsionaalne väärkohtlemine, lapse hooletusse jätmine ning lapse spirituaalsuse või spirituaalse kasvu eiramine või takistamine.“ Juba esimesel eluaastal kujuneb lapse võime emotsioone väljendada ja teatud määral tundeid ja käitumist kontrollida. Just sel kriitilisel arenguperioodil õpime, kuidas suhestuda iseenda ja teistega.
Oma loo lõimimine
Meie lugu võib meie kohta nii mõndagi rääkida. Miks on oma loo rääkimine nii oluline? Kuigi vastus on kompleksne, püüavad teadlased
ja arstid puuduolevaid pusletükke leida. Nagu dr Whitfield nii ilmekalt selgitab: „Hakkame nägema ka seda, kuidas meie praegune olukord on seotud sellega, mis meiega lapsepõlves juhtus. Kui oma lugu jagame, hakkame ohvri- või märtrirollist ja kordamissunnist vabanema.“
Uuringud on näidanud, et oluline pole isegi mitte see, mis meiega lapsepõlves juhtus, vaid pigem see, kuidas me seda mõtestame või ei mõtesta. Teisisõnu viitab sidus isiklik lugu emotsionaalsele ja intellektuaalsele lõimitusele. Nagu dr Whitfield ütleb: „Oma loo rääkimine on võimas meede Sisemise Lapse avastamiseks ja tervendamiseks.“ See lihtne tegevus annab meie ajule mitu ülesannet korraga, sealhulgas tunnete, käitumise, teadvuse ja taju ühendamine. Selle tegevuse ajal mõtestame ja kujundame elusündmused, käitumismustrid ja emotsioonid ümber läbinägelikumaks ja tervislikumaks tervikuks.
Selline lõimimine on kõige tõhusam mõnes turvalises keskkonnas, näiteks rühma- või individuaalteraapias, eneseabigrupi kohtumistel, päevikut kirjutades või parima sõbraga südamlikult vesteldes. Viimase viiekümne aasta teadustöö üks kõige järjekindlamaid leide on see, et turvaline ja kvaliteetne suhe terapeudiga ennustab ravi edukust kõige paremini. Sel viisil saab terapeut aidata patsiendil oma elus tähendust leida turvalises keskkonnas, kus saab riskida, loobuda mõnest ebatervislikust kaitsemehhanismist valu vastu ning kuulata toetavat sisekõnet, kogudes uusi teadmisi iseenda ja oma maailma kohta. Seda nimetatakse ilmutuseks või ahhaa-elamuseks. Selle tulemusel ollakse endaga paremini kontaktis: rohkem ühendatud, vähem kaitseolekus ja paremini lõimunud – mis kõik kuulub isikliku arengu alla.
Budistid kirjeldavad „mina“ kui sibulat, mida on võimalik lõpmatult koorida. Iga kiht on uus peatükk, mida uurida ja endaga lõimida. Dr Whitfield kirjutab: „Transformatsiooni käigus hakkame muutust endaga lõimima ja igapäevaelus rakendama. Lõimimine tähendab eraldiseisvatest osadest terviku loomist.“ Oluline on mõista, kuidas lõimimine seostub meie heaoluga. Mida enam on meie aju lõimunud, seda komplekssem ja tervem see on, nagu näitab ka järgnev lugu:
Marcus kasvas alkohoolikute peres. Ta isa oli vägivaldne alkohoolik, kes peksis Marcust nahkrihmaga. 12-aastaselt otsustas Marcus, et ta ei lase enam kunagi kellelgi endale haiget teha ja kuulutas kõigile: „Kui keegi mind ärritab, annan talle kolki.“ Kuigi tal oli palju joomakaaslasi, sattus Marcus pidevalt pahuksisse meessoost võimuesindajatega, näiteks ülemuste, õpetajate, politseinike ja terapeutidega. Küsimise peale vastas ta: „Mul oleks nagu teine inimene sees, kes juhtimise üle võtab – mul pole mingit kontrolli.“ Teraapia ajal oli Marcusel raske tunnetega toime tulla ja ta ei leidnud nende kirjeldamiseks sõnu. Ta kirjeldas oma raevu kui „kõik või mitte midagi – ma ei tunne kas üldse midagi või tunnen liiga palju“.
Suurt osa aju keelest väljendavad meie tunded, aga Marcus ei suutnud enda omasid nimetada ega kuigi hästi kontrollida. Sellist raskust kutsutakse lõimimisprobleemiks. Marcus võib ennast mitmel viisil aidata. Üks võimalus on olukorda teadvustada, seejärel mõtestada ja sellele õigel ajal ja tõhusalt reageerida – sellele kõigele aitab kaasa paranemisprogrammis osalemine. Teiseks võib mediteerimisega ajutegevust muuta. Näiteks taastab teadveloleku-meditatsioon vaimset ja emotsionaalset energiat ning aitab kaasa uute hoiakute ja reaktsioonide kujunemisele elusündmuste suhtes. Käesolevas raamatus näitab dr Whitfield meile samm-sammult, kuidas selliseid paranemist hõlbustavaid oskusi omandada. Traumaatilises keskkonnas üles kasvades areneb
Marcuse-taolisel lapsel üliaktiivne ajutüvi. Enamik stressireaktsiooni süsteeme asub selles piirkonnas ja suurenenud ärritus võib põhjustada hirmu, ärevust, viha, raevu ja impulsiivsust. Korduv lapseea trauma võib raskendada ka empaatia tundmist, probleemide lahendamist ja võimet abstraktselt mõelda ning kogetut mõtestada. Lisaks võivad
Marcuse-taolised inimesed ohutaset ülehinnata või tõlgendada valesti visuaalseid vihjeid, näiteks näoilmeid, mistõttu nad ei suuda emotsionaalset valu reguleerida. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui
ta kogeb paranemise varajases etapis olukorda, mis talle vana traumat meelde tuletab. Kui ta meessoost ülemus tema peale tööl vihastab, on Marcuse aju õppinud „võitle või põgene“ seisundisse minema, mis viib järjekordse vihapurskeni.
„Sisemise Lapse tervendamine“ kirjeldab neljateistkümmet paranemise tuumikprobleemi. Üks neist probleemidest on kontroll või selle puudumine. Marcusel ja paljudel teistel põhjustab kontrolli kaotamise hirm enesehävituslikku käitumist. Minevikus on meessoost võimuesindajad ähvardanud Marcuse teraapiagrupist välja visata, teda vallandada, vangi panna või muul moel karistada. Sellised reaktsioonid vaid võimendasid Marcuse arusaama, et kui ta selliseid inimesi endale lähedale laseb, teevad nad talle haiget. Terapeutilises keskkonnas saab Marcus õppida murdma vana ja ebaefektiivset ebaõnnestumise mustrit. Ta õpib ennast ise reguleerima ja rahustama. „Sisemise Lapse tervendamine“ teeb selle muutumise protsessi meie jaoks arusaadavaks.
Psühhoteraapia peamine fookus on tunnete (afekti) ja mõtlemise (kognitsiooni) lõimimisel, mis viib isikliku arenguni. Marcusel oli keeruline oma tundeid nimetada ja läbi töötada. Kuidas ta saaks kõige paremini sellist tasakaalu ja lõimimist saavutada? Oleme terve igaviku kasutanud lugusid erineva informatsiooni, sealhulgas oma elu vaimsete, emotsionaalsete ja füüsiliste tahkude edastamiseks. Me saame oma stressist vaevatud aju ja keha lõimida ja tervendada loo abil, mille me koos terapeudi, grupi või mentoriga loome. Selline tasakaalu viimine ja lõimimine viib uute teadmisteni. Marcus õpib suure tõenäosusega lahti laskma lapsepõlve toimetulekumehhanismist vihast, mis on talle terve elu probleeme põhjustanud. 12-aastasena oli see parim ellujäämisstrateegia, mille ta aju suutis välja mõelda. Ennast rahustavate oskuste, näiteks asjade nimetamise, ümbermõtestamise ja meditatsiooni abil saab tema aju lõõgastuda olukordades, mis varem viha ja raevu põhjustasid. Sellist tüüpi lõimimisest dr Whitfield oma klassikalises teoses räägibki. Tervikuks saamiseks tuleb teadvustada, et oleme võimelised rahu leidma ja nii iseennast kui ka teisi mõistma.
Spirituaalsusel põhinev „Kaheteistkümne sammu“ programm
Dr Whitfield kirjutab: „Kõige lühema definitsiooni järgi väljendub spirituaalsus suhtes iseenda, teiste ja universumiga.“
Inimene ei pea olema usklik, et olla spirituaalne. Spirituaalsuse eeliseks on alandlikkus, sisemine jõud, mõtestatud ja eesmärgipärane elu, iseenda ja teiste heakskiitmine, harmoonia, rahulikkus, tänulikkus ja andestamine.
Mediteerimise ja spirituaalsuse vahelist suhet on siin raamatus põhjalikult kirjeldatud. Nii meditatsioon kui spirituaalsus hõlmavad vabanemistunnet väljaspool aega ja ruumi. Ka spirituaalsus ja tervenemine on tihedalt seotud – terve mõistuse vaatenurgast pakub spirituaalsus tervenemisprotsessi puhul suurt tuge. Olukorras, kus inimene peab ennast ateistiks või agnostikuks, on mediteerimisvõtted kasulikuks asenduseks.
Spirituaalsuse suurendamiseks on palju viise. Marcuse jaoks võib olla väga oluline osaleda spirituaalsusel põhinevas „Kaheteistkümne sammu“ programmis ja ümbritseda end spirituaalsete inimestega. Tema jaoks saab oluliseks ka arvukate spirituaalsete hetkede väärtustama õppimine. Tähendusrikka ja tegusa elu elamine suurendab naudingut ja vähendab üksildus- ja tühjustunnet ning valu. Dr Whitfield selgitab: „… hakkame mõistma, et õnn pole asi, mida saavutada. Pigem on õnn, heaolu ja meelerahu meie loomulik olek. Kõige selle all, mida me tunnetele ja kogemustele lisame, enese piiramise all on peidus meelerahu.“ 1986. aastal, kui ilmus raamatu esmatrükk, oli see viimane sõna ja oma ajast ees. Täna, täpselt sama asjakohane kui 20 aastat tagasi, on „Sisemise Lapse tervendamine“ traumapsühholoogia ja traumast paranemise valdkonnas endiselt läbimurdeline raamat. Kutsun sind seda lugema ja tean, et leiad nendelt lehekülgedelt tervenemisvõtteid ja elutarkust.
Cardwell C. Nuckols MA, PhD
Tänusõnad
Suur tänu kõigile, kes selle raamatu varajast mustandit lugesid ja konstruktiivseid soovitusi pakkusid: Herb Gravitz, Julie Bowden, Vicki Mermelstein, Rebecca Peres, Jerry Hunt, John Femino, Jeanne Harper, Barbara Ensor, Lucy Robe, John Davis, Doug Hedrick, Mary Jackson, Barry Tuchfeld, Bob Subby ja Anne Wilson Schaef.
See raamat on pühendatud meis kõigis peituvale
Sisemisele Lapsele.
Sissejuhatus
Kirjutasin selle raamatu 1986. aastal oma patsientidele õppevahendiks ja „biblioteraapiaks“. Lähtusin selle lihtsa tervendava sisu kirjutamisel kõigest, mida olin aastaid peamiselt lapseeas traumat kogenud täiskasvanutest patsientide puhul täheldanud ja mida olin seni vastava valdkonna meditsiinilisest ja teaduskirjandusest õppinud. Tol ajal ei plaaninud ma raamatut avalikkusega jagada ega oodanud, et see müüb üle miljoni eksemplari või et seda tõlgitakse enam kui kümnesse keelde üle maailma.
Tõsiasi, et pea kogu originaalsisu ja põhimõtted on hilisema ja käesoleva kliinilise teadustöö avastuste põhjal endiselt kehtima jäänud, on muljetavaldav, kuid mitte üllatav. Üle 20 aasta on need avastused kinnitanud traumeerivas ja vägivaldses peres üleskasvamise kahjulikke mõjusid. Kõikidest negatiivsetest mõjudest on posttraumaatiline stressihäire (PTSH), millest räägin lähemalt seitsmendas peatükis, üks sagedasim ja halvavaim häire, mis lapseea trauma üle elanud täiskasvanuid tabada võib.
Tunnistamine
Nagu minu kümne aasta pikkune uurimistöö ja enam kui 330 teadusuuringut, kus on osalenud üle 230 000 inimese üle maailma, näidanud on, võib sellisel traumal olla arvukalt teisi kahjulikke mõjusid, mis avalduvad eri moel, sealhulgas ühe või mitme psüühikahäirena – alates depressioonist kuni sõltuvushäire ja skisofreeniani – ning terve rea füüsiliste probleemideni.
Nendel haigustel, mida kutsutakse ka trauma spektri häireteks, on tugev seos korduva lapseea traumaga. Lisaks pole hetkel psühhiaatriavaldkonnas levival uskumusel, et neid haigusi põhjustab pärilik ajukeemia häire, piisavalt tõendeid. Kui uuringute käigus mõni kõrvalekalle ajutegevuses leitaksegi, iseloomustab see kõrvalekalle pigem antud häire toimemehhanismi ning korduv lapseea trauma ja hilisem trauma vallandavad nii häire kui ka selle toimemehhanismi.
Oleme alates 1986. aastast veel mitu olulist asja teada saanud. Enamik peresid üle maailma on probleemsed, kuna need ei rahulda oma laste tervislikke vajadusi. Selle tulemusel katkeb muidu normaalne ja terve neuroloogiline ja psühholoogiline areng lapse sünnist täiskasvanueani. Ellujäämise nimel poeb traumeeritud lapse Tõeline Mina (või Tegelik Mina või Sisemine Laps) sügavale tema psüühika alateadvusesse peitu. Pinnale kerkib vale-Mina või ego, mis proovib meie elu juhtida, kuid ei saa sellega hakkama, sest see pole tõeline – tegu on kõigest kaitsemehhanismiga valu vastu. Ego ajendab pigem soov oma õigust taga ajada ja kõike kontrollida.
Mida tähendavad Sisemise Lapse tervendamine ja ACoA* liikumine?
Käesolevas raamatus kirjeldatud tervenemise meetodi on heaks kiitnud
* Adult Children of Alcoholics – alkohoolikute täiskasvanud lapsed (ingl). Sama tähendust kannab ka lühend ACA. – Tlk.
Psühholoogi, psühhiaatrit ja USA üht
parimat arsti Dr Charles Whitfieldi võib pidada lapsepõlvetraumadest ja sõltuvustest paranemise teerajajaks.
Tema teadustööd, raamatud ja teraapiagrupid on aidanud lugematul hulgal inimesi, kes on vaevelnud alkoholismi, narkosõltuvuse, posttraumaatilise stressi või valusate minevikutraumade käes. Kuid kõige rohkem on dr Whitfield andnud oma patsientidele ja lugejatele lootust: minevikuvalust ja hingekriipivatest traumadest on läbimõeldud sammude, kannatlikkuse ja teiste inimeste toega võimalik täielikult terveneda.
Sisemine Laps on see osa meist, mis on elav, energiline ja loominguline, see on meie Tõeline Mina. Kui seda osa lapsepõlves ei toetata või kui kogeme mis tahes väärkohtlemist, kerkib pinnale vale-Mina. Dr Whitfieldi raamat aitab vale-Mina ära tunda, ohvrirollist ja sõltuvusmustrite lõksust pääseda ning hingetraumadest terveneda. Nii saame taas ühenduse enda rõõmsa ja elu armastava Sisemise Lapsega, kellega koos on märksa lihtsam iseenda, oma tegevuste ja suhetega rahul olla.
PILGRIM.EE