Sisemine tasakaal

SISEMINE TASAKAAL

Roman Timofejev

Toimetanud Leelo Laurits

Küljendanud Lauri Tuulik

© Roman Timofejev, 2024

© Kirjastus Pilgrim, 2024

ISBN 978-9916-680-75-9

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

ESIMENE OSA

Vajaduste võimsus

Olen kindel, et te teate legendi sellest, kuidas Isaac Newtonile õun pähe kukkus ja ta avastas gravitatsiooniseaduse Pole nii oluline, et tegelikult ei kukkunud õun talle pähe, ta lihtsalt jälgis neid aias Ei ole tähtis ka see, et iidsed teadlased olid enne Newtonit sarnaseid tähelepanekuid teinud Legend on ilus ja meeldejääv Ja me kõik teame, et õunad kukuvad allapoole, aga gravitatsioon on võimsaim jõud, selline, mille toimega on parem arvestada Kuid see ei ole ainus meid mõjutav jõud Midagi on veel See miski on sama nähtamatu ning oma võimsuselt gravitatsioonile mitte alla jääv, see on meie elu, igapäevaseid tegusid, valikuid ja vigu, endale õnne või ebaõnne loomist organiseeriv jõud – psühholoogilised vajadused

Ükskord, kui ma olin veel psühholoogiast huvituv õpilane, kukkus ka mulle „õun“ pähe: mul tekkis üks idee, mis mitte kuidagi minust lahti ei lasknud Mul kulus rohkem kui 15 aastat, et seda mõista, testida enda ja oma klientide peal ning kirjeldada sõnadega Ma nimetasin selle sisemise tasakaalu meetodiks, ja sellega tahan ma teid selles raamatus tutvustada Loodan aidata teil tunnetada selle magnetismi, meie psüühika vajaduste uskumatult tugevat jõudu ja samasuguseid hämmastavaid saavutusi ning tohutut õnne, mida võib kogeda, kui kasutada sisemise tasakaalu seadusi õigesti Eksisteerib palju vajaduste teooriaid, kuid tavaliselt need ei selgita, miks vajadused tekivad ja kust nad tulevad Vastus sellele küsimusele on aga võtmetähtsusega

Ma ei soovi pakkuda hetkelist innustust, millega sageli „täitutakse“ motivatsioonitreeningutel, sest see möödub väga kiiresti Ning „Mida sa tegelikult vajad?“ on küll kõige tähtsam küsimus, kuid ilma soliidse ja loogilise taustakaardita, mida psühholoogiateadus on loonud ja täiendanud oma algusaegadest saadik, pole vastused sellele küsimusele kuigi usaldusväärsed See on väga inimlik, et meile meeldib uskuda alkeemiasse ja maagiasse Kui vahva on lugeda loitsu „Potike, küpseta“ ja mõelda loitsides lähedastega suurepäraste suhete, tööedusammude, isiklike saavutuste, reljeefse muskulatuuri, ülemaailmse tuntuse ja finantsilise vabaduse peale ning loota, et nii lähebki Probleem on selles, et see ei tööta Psühholoogi ja koolitajana näen ma aina uuesti ja uuesti, et inimesed mõistavad vajadusi väga valesti Psühhoterapeudi kabinet on koht, kuhu tulevad need inimesed, kelle vajadused on krooniliselt rahuldamata ja kes maksavad selle eest väga kallist hinda Töötajate psühholoogiliste traumade hinnaga rajatakse organisatsioone ja püütakse saavutada eesmärke, mis ei võimalda sellise tööga saavutatud edu nautimist See on nii sellepärast, et me saame nii inimlikest vajadustest kui nende halastamatust gravitatsioonijõust väga valesti aru

Järgmistes peatükkides saate teada, mis on psühholoogiline vajadus ja selle tähtsus, kui paljude vajadustega on mõistlik oma elus arvestada, kui pikk on vajaduste nimekiri, ning saate teada, kuidas lapsepõlvekogemused ja teie isiksus määravad ära teie vajadused

Üks tähtsamatest inimestest psühholoogias, Carl Rogers, ütles, et inimesed muutuvad paremaks siis, kui neid kõigepealt aktsepteeritakse sellistena, nagu nad on Ma läheks siit isegi radikaalsemaks ja ütleks, et ma üldse ei taha, et inime-

sed muutuksid Kui inimesed jääksid iseendaks selle sõna parimas tähenduses, oleks see juba piisavalt suur saavutus Psühholoogilised probleemid, kannatused, ja mured peegeldavadki seda, et me oleme läinud liiga kaugele oma sisemisest kodust Iseenda eest ära Kuidas oleks lihtsalt minna tagasi iseenda juurde? Ma ei mõtle selle all seda, et tee, mida tahad Ma tean, et kui vajadused on rahuldatud ja isksus toimib funktsionaalselt, tajuvad inimesed end psühholoogilises plaanis kodus olevat Ma usun inimeste olemuse positiivsust

Tarkade kivi

Psühholoogia on suhteliselt uus teadus, veidi vähem kui 150 aastat vana See on palju noorem kui näiteks füüsika Ka füüsikas, bioloogias või keemias oli aegu, mil teadlastel ei olnud uuritavate nähtuste olemusest ühist arusaama Teaduslik maailmapilt ei olnud mitte ainult faktide ja tähelepanekute, vaid loogiliste eelduste ja müütiliste ideede kombinatsioon Loodusteadustes on see aeg möödas Aga mitte psühholoogia jaoks Psühholoogiateadus on endiselt koduks vastuolulistele teooriatele, üksteist välistavatele järeldustele ja võitluslikele psühhoteraapiakoolkondadele Oma algusaegadel on igal teadusel olnud oma tarkade kivi, Püha Graal või igiliikur Psühholoogias on samuti kogu aeg olnud oma tarkade kivi Seda on nimetatud ernevate nimedega sõltuvalt aegadest ja kultuurist: õnn, eneseteostus, motivatsioon, vool, isiklik kasv, Mina eristumine, emotsionaalne intelligentsus ja isegi turvaline kiindumus

Kõik need terminid kirjeldavad põhimõtteliselt sama asja, kuid veidi erineva nurga alt ja erinevate sõnadega, täpselt nagu ajatus mõistujutus pimedatest ja elevandist Kõigi nende terminitega üritatakse kirjeldada mingisugust ideaalset, paradiisilaadset inimpsüühika seisundit Midagi, mis ületaks kannatusi, mis annaks ligipääsu psüühikale, murraks selle salakoodi ning aitaks suhtlemisel teiste inimestega, aitaks olla õnnelik ja teha imesid

Kuna inimaju on ilmselt kõige keerulisem struktuur, mida teaduslikult uurida, kulub tõenäoliselt veel sadu aastaid, enne kui meil on ühine arusaam sellest, kuidas see töötab Seni teevad mõned psühholoogid sama asja, mida teadlased üle kogu maailma on teinud aastaid – nad loovad spekulatiivseid teooriaid, mis peaksid selgitama inimese käitumist, kuid mida on raske teaduslikult testida Lähenemisviis, mida teadusajaloos tuntakse loodusfilosoofia nime all Esmapilgul on psühholoogiateadus nagu iga teinegi Aga vaiba all on hoopis teine pilt Niinimetatud akadeemilise psühholoogia reaalses maailmas võib näha ülikoolide õppekavasid, mis on täidetud kursustega, mis tutvustavad õpilastele teoseid (näiteks varajased psühhoanalüütilised teoreetikud nagu Freud, Jung, Adler või Erikson), mida tänapäevaste kriteeriumide järgi ei saa kuidagi nimetada teaduslikuks Samuti võib kergesti sattuda lugema ajakirju, milles avaldatud uuringud on metoodiliselt lihtsalt naeruväärselt halvasti tehtud

Muidugi pole kogu psühholoogia selline Kuna maailma mõistmises ja mugavamaks muutmises on võidukäiku saavutanud ka teised teadused, siis trendikas statistika ja supertehnoloogiad on mõjutanud ka psühholoogiat Tänapäeval on meil MRT-skannerid ja faktoranalüüs Osaliselt on see

andnud psühholoogiale võimaluse teha tähelepanuväärseid avastusi Mõnedest sellistest põnevatest avastustest räägin teile tulevastel lehekülgedel

Mõnesid asju, millele ma selles raamatus viitan, peetakse tavapäraselt teaduslikuks, mõnesid aga mitte Kõige naljakam selle juures on, et see ei tähenda tingimata, et asjadel, mis pole teaduslikult tõestatud, poleks ratsionaalset alust või need ei vasta tõele Lihtsalt neid pole veel tugevate kaasaegsete teaduslike protseduuride abil testitud See on tänapäeva psühholoogia humoorikas, murettekitav, tüütu ja paradoksaalne olemus – see on asjade segu

Nende mõttekäikude puhul aga, kus ma ei saa toetuda teaduslikele uuringutele, toetun oma peaaegu juba 20-aastasele praktilisele kogemusele psühholoogina Miks ma julgen sellise lähenemise võtta? Kaks põhjust

Esiteks, ma usun, et psühholoogia on ajalooliselt endiselt oma arenguprotsessis sellises järgus, kus spekulatiivsete teooriate olemasolu on vältimatu Kui me tahame kõik oletustel põhineva teoreetilise maha kustutada, siis me peaksime minema viskama rohkem kui pooled tänapäeval eksisteerivatest psühholoogiaraamatutest ja -teooriatest

Teine ja olulisem põhjus – isegi kui see teooria, millest ma selles raamatus kirjutan, ei saa 300 aasta pärast teaduslikke tõendeid, on selle pragmaatilised rakenduslikud aspektid kasulikud juba täna Olen näinud selle toimimist oma eranõustamispraktikas ja õpetamise kontekstis See on aidanud mind ja sadu mu kliente Pärast seda, kui olen neid ideid ja nõuandeid ligi 20 aastat lihvinud, julgen neid lõpuks ka avalikult jagada

Praktika on alati eelnenud teooriale Psühhoteraapias on see nii olnud sada aastat Sama protsess on ajalooliselt toi-

munud ka meditsiini ja tehnikaga Praktik peab kohe muudatusi tegema siin-ja-praegu, et midagi muuta paremaks Tema muudatused võivad olla täiuslikus resonantsis tänapäeva parima kaasaegse teadustavaga, aga need võivad olla ka riskantne kõrvaleastumine Kuid mõnikord on kõrvalhüpe väga oluline, kuna see annab vihje, kuhu teadus peaks minema Muidugi näitab ainult aeg, kas praktiku kogemustel põhinev oletus oli hea või mitte

Meetodi otsingutel

Korraliku õpipoisina olen ma läbi proovinud mitmeid teraapilisi meetodeid Iga meetodiga, mida ma üritasin selgeks saada, oli mul omamoodi armumine, mis aga alati lõppes pettumisega Alguses ma armusin liivateraapiasse Olles olnud laps, kes ei jõudnud omal ajal piisavalt mängida, mulle väga meeldis osta miniatuure, action-filmide tegelaste kujukesi, majakesi, igasuguseid eirnevaid väikseid objekte, mida minu peamiselt lastest kliendid paigutasid liivakasti oma soovi järgi, kujundades niiviisi oma lugusid Minu töö oli ainult tunda huvi ja küsida: mis see on, kes see on, mis juhtus edasi, miks see nii on, kuidas see lahenes Vanemate lastega võis ka arutada, mida miski tähendab Väga harva panin – olles lapse käest loa küsinud – liivakasti mõne figuuri omal valikul, kui tundus, et lugu jääb seisma Tore oli seda lastega teha, nad ei kartnud enam psühholoogi, kes oli koolis uus inimene Ilmselt oli see nendele ka kuidagi kasulik Aga kui ma sain aru, et see üldse ei muuda nende käitumist tunnis või vaheajal, siis kaotasin motivatsiooni

Siis olin väga huvitatud muusikateraapiast Mulle meeldib muusika väga, ma ise olen õppinud jazz-kitarri ning mingil hetkel tundus, et muusika ja teraapia abielu on ideaalne vahend inimeste aitamiseks Eriti kui tutvusin Helen Bonny muusikalise kujutlusrännaku meetodiga ja seda ka omal nahal kogesin Kavalalt kokkupandud klassikaliste muusikateoste fragmente kuulates nägin kujutlustes oma hinge sügavaid ja kohati ka hirmutavaid nurki Protsessi sügavus aga püstitas väga suuri küsimusi ning ei andnud üldse mitte mingisuguseid vastuseid Isegi vihjeid mitte Sellest ma loobusin ruttu

Mõtlesin, et okei, äkki ma vajan midagi konkreetsemat Siis tutvusin kognitiivse käitumisteraapiaga Käitumuslikud eksperimendid, negatiivsete mõtete vaidlustamine ja päevikupidamine, see kõik imponeeris ja andis oma efekti Teaduslikult efektiivse teraapia köögisaladus on aga, et teraapia efektiivsus ja terapeudi efektiivsus on kaks eri asja Mudel võib anda head efekti uuringutes, aga see, kuidas terapeut seda praktikas kasutab, ei pruugi efekti anda Kui minu kabinetti hakkas üksteise järel tulema kliente, kes olid saanud KKT-d, aga sellest polnud abi olnud, kuna terapeut polevat olnud empaatiline või ei soovinud arutada suhteid või oli jätnud õpetaja mulje, hakkasin selles pettuma Mingis mõttes pole see ime, sest kuigi paljusid teraapiameetodeid õppides on kombeks või suisa kohustuslik, et terapeut peab ka ise selle läbi tegema, siis kuulsin, et KKT puhul see polevat nii Ma teadsin, et ma vajan mingit lähenemisviisi või meetodit, mis arendab mind samamoodi nagu arendab minu klienti Meetodikesksus –mitte inimesekesksus – tõukas lõpuks eemale Järgmisena tuli süsteemne pereteraapia Selle nimel läksin aastaks õppima välismaale Lugesin kümneid raamatuid