Püsiva armastuse käsiraamat

PhD Harville Hendrix lõi koostöös oma naise, PhD Helen LaKelly Huntiga imago suhteteraapia, mis on ainulaadne paaridele, paarisuhte soovijatele ja vanematele mõeldud tervendamisprotsess. Harville on hingehoidja, kel on rohkem kui kolmekümne aasta pikkune kogemus haridustöötaja ja terapeudina. Ta osutab paaridele eranõustamist, viib läbi paaridele mõeldud töötubasid, õpetab abielunõustajaid ning peab avalikke loenguid kogu maailmas. Ta on kirjutanud raamatu „Teekond soovitud armastuseni. Käsiraamat paaridele“ ning on koos Heleniga kirjutanud ka järgmised raamatud: „Receiving Love: Letting Yourself Be Loved Will Transform Your Relationship“, „Getting the Love You Want Workbook: The New Couples’ Study Guide“, „Giving the Love that Heals: A Guide for Parents“, „The Personal Companion: Meditations and Exercises for Keeping the Love You Find“, „The Couples Companion: Meditations and Exercises for Getting the Love You Want“.

Püsiva armastuse käsiraamat

Kuidas hoida leitud armastust

OLLES INIMENE, OLLES VALLALINE

1 2

MIS SIIS, ET VALLALINE? 23

Vallalisepõli: unustatud üleminekuaeg / Vallalisuse

ümbermõtestamine / Mida siis teha? / Vallaline olla võib igas

vanuses / Igavesti vallaline / Me vajame suhteid / Probleem

vallalistega / Teekond soovitud armastuseni / Sinu missioon on olla

valmis / Unusta paaritumismäng ära!

MIS SU SUHETES TEGELIKULT TOIMUB? 41

Mis suhetes tegelikult toimub? / Vaatame alateadvusse / Imago –

meie kujutluslik partner / Teadmatuse hind / Teeme teistmoodi / Õpi eelmistest suhetest

INIMESE TEEKOND 60

Kosmiline teekond: igatsus suhte järele / Viited seotusele / Tahame

seda tagasi / Evolutsiooniline teekond. Soov olla ehedalt elus / Uus mõistus, vana aju / Põhilised ajendid. Turvalisus ennekõike / Täieliku elusolemise väljendus / Täieliku elusolemise otsingutel / Üksi me seda ei suuda / Pühendumine terviklikkusele

II OSA

IMAGO ESIMENE PUSLETÜKK: HOOLITSUS LAPSEPÕLVES

KASVUVALUD. LAPSEPÕLVEAEGSETE HAAVADE

TUVASTAMINE 77

Elukestev terviklikkuse otsing / Hakkame detektiiviks / Kaks

suunda: loomus ja hoolitsus / Arenguetapid. Kõige nõrgem lüli / Täiskasvanud laps. Miks on oluline teada, kuhu me kinni jäime?

KIINDUMUS JA AVASTAMINE. TURVALINE SIDE 90

Kiindumus ja eksisteerimisraskused / Kohanemine puuduliku hoolitsusega ja toimetulekumehhanismid / Klammerduv laps. Hirm

hülgamise ees / Täiskasvanuna klammerduja / Eraldunud laps. Hirm

tõrjumise ees / Täiskasvanuna vältija / Vahemärkus: vähendaja ja

võimendaja / Avastamine: armulugu maailmaga / Distantseeruv laps. Hirm ennast kaotada / Täiskasvanuna isoleeruja / Vastakate tunnetega laps. Kaotushirm / Täiskasvanuna jälitaja

IDENTITEET JA PÄDEVUS. MINAPILDI KUJUNDAMINE 115

Identiteet: „See olen mina“ / Jäik laps. Hirm saada häbistatud / Täiskasvanuna jäik kontrollija / Nähtamatu laps. Hirm iseolemise ees / Täiskasvanuna allaheitlik hajutaja / Pädevus: „Ma suudan seda“ / Võistlev laps. Hirm läbikukkumise ja halvakspanu ees / Täiskasvanuna kompulsiivne võistleja / Abitu ja manipuleeriv laps. Hirm agressiivsuse ja edu ees / Täiskasvanuna manipuleeriv kompromissitegija

8 9 10

OSAVÕTLIKKUS JA LÄHEDUS.

LAIA MAAILMA 134

Osalemine: „Ma kuulun“ / Üksik laps. Hirm teiste ja tõrjutuse ees / Täiskasvanuna erak / Seltsiv laps. Hirm klammerdumise ja üksiolemise ees / Täiskasvanuna ohverdav hoolitseja / Lähedus:

„Lähedus ja armastus on minu jaoks võimalikud“ / Mässav laps. Hirm allumise ees / Täiskasvanuna mässaja / Musterlaps. Hirm erineda / Täiskasvanuna konformist

TRAUMEERITUD LÄHISUHTED ON DÜSFUNKTSIONAALSE PERE PÄRAND 150

Haavade sügavus / Kõik traumad on ühtviisi traumad / Lahingušokis lapsed / Miks tekib PTSH ainult osadel lastel? / Läbikogemata kogemus / Igasugune kaotus on vägivaldne / Emotsionaalne vägivald / Kes on süüdi? / Kas laps on süüdi? / Kas sina tuled düsfunktsionaalsest perest? / Kuidas mustrit lõhkuda?

III OSA

IMAGO TEINE PUSLETÜKK: SOTSIALISEERIMINE LAPSEPÕLVES

„SINU ENDA HUVIDES“: SOTSIALISEERIMISE SÕNUMID 175

Ühiskonna laps / Sotsialiseerumise hind / Energeetilise tuuma

sulgemine / Sõnum jõuab kohale / Musterabielu / Meie uskumuste kius / Viriseja ja mõrd / Mõtlemine / Tundmine / Tegutsemine /

Tajumine / Kohalikud tavad / Terviklik mina – kuhu ta kadus?

KAOTATUD MINA LEIDMINE. ARMASTUS 197

Peidetud mina / Kaotatud mina / Eitatud mina / Võltsmina

Lünkade täitmine / Kas keegi on kodus? / Sandistatud, ent elus /

Armumine – kaotatu leidmine / Uinuva metslooma äratamine /

Puuduva mina olemus / Tõega silmitsi / Paneme end uuesti kokku / Suur pilt

„Sa ainult virised“ / Mürin psüühikas: naiselikkuse esilekerkimine / Elagu erinevused! / Füüsilised erisused / Erinevused arengus / Hormoonid ja aju / Kas süüdi on kultuur? / Oma rolli mängides kaotame iseenda / Kontraseksuaalse mina omaksvõtmine, ujumine vastuvoolu / Su partner ei ole sina! / Dialoog on ainus, mis meil on / „Teise“ arendamine endas / Hoolivus ja hoolitsus / Androgüünsuse poole / Seksuaalsus. Mina Tarzan, sina Jane / Seks ja armastus kui vahetuskaubad / Seksuaalse naudingu taasleidmine

Imago on lapsepõlvekogemuse kontsentraat / Kuidas imago meie partnerivalikut mõjutab? / Armastuse illusioon / Armastuse keel / Illusiooni eelised / Armastus kui looduse uinuti / Romantikas pole armastust / Miks on oluline imagot mõista ja muuta? / Imago maski

taha

Alateadlik suhe / Romantika surm. Alateadliku suhte trajektoor / Kõik möödub / David ja sarah / Võimuvõitluse tipp / Patiseisust välja. Kauplemise lõpp / Teadlikuks saamine on teekonna pöördepunkt / Projektsioonide omaksvõtt / Pühendudes

tervenemisele / Teadlik abielu / Teadliku suhte omadused

Raamatu kirjutamine on alati ühisettevõtmine. Iga kirjanik sõltub teiste uurimistöödest ja ideedest. Ma võlgnen tänu vaimse tervise valdkonna hiiglastele: Sigmund Freudile ja Carl Gustav Jungile nende alateadvuse teemaliste käsitluste eest; Eric Bernele, Harry Stack Sullivanile ja Martin Buberile inimsuhete alaste teadmiste eest; Erik Eriksonile ja Margaret Mahlerile, kelle töö avardas mu arusaamu arenguprotsessist; John Pierakosele inimese energiasüsteemide mõtestamise eest ning B. F. Skinnerile mulle käitumusliku kinnistamise õpetamise eest. Ma kasvasin üles Lääne spirituaalsete traditsioonide rüpes ja nendest sõltub minu arusaamine transtsendentsusest.

Oma lähiringi inimestest soovin tänada suhteteraapia instituudi töötajaskonda – Nancy Jonesi, Audrey Davist, Lory Lazrust ja Mark McColli, kes võtsid üle minu igapäevased tööülesanded instituudis, et mul oleks aega kirjutada. Mu tänu kuulub ka neile sadadele vallalistele ja paaridele, kellelt olen saanud enamiku oma ideedest, ning mu koolitusprogrammide õpilastele, kes on mu teooriatele ja teraapiaprotsessidele väärtuslikku tagasisidet andnud. Mu agent Barney Karpfinger väärib oma toetuse eest erilist esiletoomist. Samuti tahan tänada Leslie Wellsi, Pocket Booksi toimetajat, varase tagasiside eest käsikirjale ning Claire Zioni, kes projekti poole peal üle võttis ja selle lõpule viis. Eriti hindan ma tema läbimõeldud ja abivalmit kriitikat ning entusiasmi.

Aga mu kõige suurem tänu kuulub mu naisele Helenile tema kan-

natlikkuse eest möödunud

kaheksateistkümne kuu jooksul, mil ta mu arvutis olevat tööd kestvalt jälgis. Ta talus lõputuid arutelusid raamatu teemal, jagas minuga oma mõtteid, osales mu aruteludes heade paarisuhete üle ja võttis samal ajal lisaks oma kodustele kohustustele üle ka minu omad. Lühidalt kokku võttes on ta mind selles ettevõtmises tingimusteta toetanud. Viimaks soovin tänada oma noorimaid lapsi Leah’d ja Hunterit nendelt saadud inspiratsiooni eest, ja selle eest, et neile kirjanikust isa nii väga meeldib, ning et nad olid minuga nii kannatlikud, kui ma ei saanud töö viimastes etappides nendega mängimiseks pausi teha.

Sissejuhatus

Sinu konkreetset lugu ma ei tea, aga ma oletan, et nagu enamik vallalisi täiskasvanuid, ei ole luhtaläinud armastusega kaasnev valu ja pettumus ka sulle võõrad. Võib-olla tahad sa väga armuda ja abielluda, aga ei suuda kuidagi seda õiget leida. Või oled leidnud, aga teie suhe ei jäänud kestma; või armusid, aga ei leidnud vastuarmastust, või küll leidsid, aga armastatu ei taha end sinuga siduda. Võib-olla oled sa lahutatud – võimalik, et mitte esimest korda. Või oled lahku läinud, rabeledes nüüd läbikukkunud abielust jäänud probleemides ning vara – ja laste – jagamise emotsionaalses ja rahalises sasipuntras. Kui oled gei või lesbi, võib sul olla raske luua ja hoida lähisuhet ühiskonnas, kus mitteheteroseksuaalset abielu ei tunnustata. Võib-olla oled leseks jäänud ja ei kujuta ette, kuidas uuesti armastust leida, kui selleks peab vallaliste baarides käima või tutvumiskuulutusi üles panema.

Ehk on su armuelu koosnenud reast ühe- või kolmeöösuhetest: selline asi ehk ei tundunud sulle õige või polnud partnerid sinu jaoks õiged, aga tulemus jääb samaks – edasi järgmise juurde. Ehk oled jõudnud sellesse punkti, kus käid kohtamas pelgalt sellepärast, et oleks keegi, kellega koos kinos käia või magada, aga sa ei armu kunagi või tüdined kiirelt ära ja mõte püsisuhtest hirmutab sind. Võib-olla oled praegu suhtes, aga mõtled, kas see jääb kestma, sest juba on näha, et kaaslane ei ole see inimene, kelleks sa teda pidasid, ja et peagi saab see läbi ja siis jääd jälle üksi.

Tänapäeva vallaliste kogemused on seinast seina, aga püsiva armas-

tuse leidmisega kaasnev segadus ja meeleheide torkavad meid sügavalt. Abielu ja pühendumine tunduvad olevat kättesaamatud ja ohtlikud, kätkedes endas haiget saamise ja südame purunemise hirmu. Ei ole üllatav, et paljud väga kaua vallalisena elanud inimesed tahavad viimaks meeleheitlikult kaaslast, ükskõik millist kaaslast leida. Mõned, kes on kaotanud lootuse armastust leida, loobuvad selle otsingutest jällegi üldse ja taanduvad oma koopasse haavu lakkuma. Nad keskenduvad maksimaalselt oma tööle ja sõprussuhetele, kodule ja hobidele, leppides aeg-ajalt tekkivate pealiskaudsete suhetega või siis üldse suhete puudumisega. Ma mõistan neid täiesti ja saan aru nende arvamusest, et järgmine suhe ei erine eelmisest kuigivõrd ja et üksi ongi arvatavasti parem. Ja ometi … hellitab enamik meist ikkagi lootust kestvale armastusele. Me loodame ikkagi, et see viimaks me ellu tuleb.

Ma usun, et selle unistuse täitumine on võimalik enam-vähem kõigi puhul, kes võtavad nõuks otsimisele pühenduda – olgu sa siis vallaline, lahutatud või lesk, gei või lesbi, noor või vana – ja ma usun, et armastuse kogemine on meie terviklikkuse jaoks keskse tähtsusega. Raamatu „Püsiva armastuse käsiraamat“ eesmärk on sulle näidata, kuidas seda unistust ellu viia. [MÄRKUS. Tahaksin ära märkida, et ehkki suur osa selle raamatu sisust kehtib ka homoseksuaalsete vallaliste kohta ja ma loodan väga, et see osutub ka geide ja lesbide jaoks kasulikuks, on see otsesemalt suunatud heteroseksuaalsetele vallalistele.]

ISIKLIK MÄRKUS

Ma olen raskustes abielupaaridega töötanud nüüdseks üle kümne aasta. See on sageli muserdav ja lootusetu töö. Osapooled on tigedad, lootuse kaotanud ja haavatud. Nad tunnevad end kallima – ja armastuse kui sellise – poolt reedetuna. Tugevate tunnete ja juurdunud käitumismustrite keerisesse kinni jäänuna ei suuda nad mõista, kuidas nende armastus haihtus, kuidas armastus põrmu pudenes. Ka mulle toob see töö sageli pettumusi, sest ma tean, et oma abielu lappimiseks on neil vaja palju

õppida – iseenda ja suhete kohta –, aga igapäevased tülid võtavad liigagi

sageli kogu energia ning uute asjade õppimise ja uuesti armastama hakkamise pikaks rängaks teeks on kas liiga hilja või on see liiga raske – ükskõik kui väga nad ka ei taha kõike jälle korda teha. Nägin seda ka omaenda esimese abieluga. Ehkki ma olin ise hingehoidja, ei suutnud aastatepikkune teraapia ja parimad kavatsused meie abielu uuesti kokku lappida. Nüüd tean ma, et püsiva armastuse koostisosad jäid saladuseks nii meile kui ka spetsialistidele, kelle abi me kasutasime; meil lihtsalt ei olnud kooselu püsima jäämiseks vajalikku teavet ja oskusi. Õnnetuna selle abielu läbikukkumise pärast, mida me nii väga päästa püüdsime, pühendasin õpingud ja tööelu suhete tõelise loomuse ja sügavama tähenduse uurimisele. Sel perioodil töötasingi ma välja selle raamatu aluseks oleva imago suhteteraapia teooriad ja praktilise raamistiku. Nüüd olen ma õnnelikus abielus, mis toimib hoopis teisiti, aga mõnikord mõtlen ma, kui teisiti kõik oleks olnud, kui ma oleks juba tollal teadnud seda, mida ma praegu suhete kohta tean, mitte ainult enda, vaid ka nende paaride pärast, keda ma niivõrd masendavate tulemustega nõustasin.

See oleks oligi see, mis utsitas mind kirjutama raamatu „Püsiva armastuse käsiraamat“. Ükskõik, milline su taust on ja millist südamevalu sa tundnud oled, ma usun, et vallalisena on sul eelis nende ees, kes on juba abielus ning üritavad igapäevakriiside ja hingevalu sees oma probleeme lahendada. Sina oled täpselt õigel lähtepositsioonil, et saada selgeks see, mida sul on vaja teada, ning mida on võimalik teha, et oma võimalusi armastus leida ja seda hoida suuresti parandada. Ma tõesti ei taha su kahtlusi ja ängistust pisendada, aga minu arvates on sul vedanud, et sa oled vallaline ajal, mis pakub sulle palju erinevaid võimalusi õppida tundma ennast ja oma vajadusi, õppida üksi elama ja arendama oma karjääri, aga ka eksperimenteerima seksi ja suhetega enne abiellumist. Pealegi, kui sa esimese korraga edu ei saavuta, on sulle lubatud veel ka teine ning isegi kolmas ja neljas võimalus uuesti proovida.

See raamat ei ole samasugune nagu kõik teised vallalistele kirjutatud raamatud. Selle eesmärk ei ole õpetada, kuidas täiuslik kaaslane võrku tõmmata, sest täiuslik kaaslane on müüt. Ja kohe kindlasti ei ole selle eesmärk kiita vallalisepõlve võlusid, sest ehkki ma austan kõiki, kes on

otsustanud neil keerulistel aegadel vallaliseks jääda, ei usu ma, et ilma püsisuhteta oleks võimalik täielikult areneda ja täielikuks saada. See raamat on suhetest ja eriti sellest, mida sa saad teha praegu, vallalisena, et end kestvaks armastuseks ette valmistada.

Ma usun armastuse elumuutvasse jõusse. Ja ma usun, et armastust suudab leida ja hoida peaaegu igaüks, ükskõik kui pettunud ta varem kogetud läbikukkumiste tõttu ka ei oleks. 1988. aastal kirjutasin ma raamatu „Teekond soovitud armastuseni. Käsiraamat paaridele“, mis keskendus purunenud suhete lappimisele. „Soovitud armastuse leidmine“ keskendub nende probleemide ennetamisele. Armastusega kaasnevat südamevalu saaks suuresti vältida, kui lükata abiellumine edasi seni, kuni saame teada, milles suhted päriselt seisnevad, ja kuni toome päevavalgele varjatud maamiinid, mis meid muidu suhetes varitsevad. Arvan, et leiad, et selles raamatus kirjeldatud programm avab ukse arengule ja muutustele ning saad teadlikuks, kui tohutult tervendav ja kui suure õnnepotentsiaaliga võib tänapäevane armastusabielu olla.

Ent sinu suhteprobleemidele mul kiiret lahendust pakkuda ei ole. Võimalik, et selle raamatu sõnum on sinu jaoks aeg-ajalt heidutav, sest ehkki ma olen armastuse suhtes idealist, ei ole mul mingeid illusioone, et see iseenesest toimima hakkab. Aga seda ma kinnitan, et kui sa vajaliku töö ära teed, tulevad ka tulemused. Õpid end paremini tundma, mõistad seda, milles suhted tegelikult seisnevad, ning saad töötada enda nende omadustega, mida on vaja muuta, et igatsetud suhe leida. Sa vabastad end varem kordunud suhtemustritest, sa ei lase end enam tõmmata sellist tüüpi inimeste poole, kes sind viimaks närvi ajavad ning oled paremal positsioonil leidmaks kedagi sellist, kes on samuti valmis ja võimeline sügava ja kestva armastuse saavutamise nimel tegutsema. Suhtekonfliktide tõsidus väheneb ja sa omandad vahendid üleskerkivate tülidega tõhusamalt toimetulemiseks.

RAAMATU ÜLESEHITUSEST

„Püsiva armastuse käsiraamat“ koosneb viiest peatükist. Esimeses osas

vaadeldakse seda, kes me vallaliste ja inimestena oleme, mida elult soovime ja kuidas suhted võivad saada teeks selle eneseteostuseni, mida me sisimas kõige rohkem igatseme.

Teise ja kolmanda osa eesmärk on aidata sul ennast sügavamini tundma õppida, näidata, kuidas lapsepõlvekogemused sind praegusesse punkti tõid. Teises osas arutame seda, kuidas meie eest hoolitseti, kolmas osa keskendub meie sotsialiseerimisele. Kuna see, kuidas meid seoses soo ja seksuaalsusega sotsialiseeriti, mõjutab meie suhteid tohutul määral, olen sellele teemale pühendanud terve peatüki. Neid peatükke lugedes ja harjutusi tehes hakkad nägema, kuidas su isiklikud lapsepõlvekogemused kaardistasid kursi, mida sa praegu järgid. Näed, et see, kellesse me armume ja kuidas suhetes käitume, tuleneb otseselt sellest, mis sellele eelnes.

Neljanda osa teema on suhete dünaamika, mis algab väljauurimisega, millisesse kaaslasse armumiseks su lapsepõlv sind ette valmistas. Üsna tõenäoliselt leiad suhte kirjelduse, mida mina nimetan „alateadlikuks“ suhteks, olevat liigagi tuttava, alates romantilisest algusest koos salapära ja rõõmudega, seejärel illusioonide purunemise ja viha, raskuste ja pettumuste piiramisrõngast kuni lõpuni segaduses ja valus. Seejärel kaardistame lootusrikkama teadliku, tõeliselt lähedase suhte kursi, mida me soovime, „teadliku“ suhte, milles paarid mõistavad ja aktsepteerivad leitud armastuse hoidmise vajalikkust.

Viies osa on nii-öelda tehniline intensiivne koolitus, mille raames harjutad oskusi ja tegeled nende käitumismustrite muutmisega, mis on vajalik teadliku suhte ootuses „teadlikuks vallaliseks“ saamiseks. Viimases peatükis kirjeldan sulle ka seda preemiat, mille saad tasuks teadliku suhte kallal tehtava raske töö eest: tõelist armastust.

Armastus on raske – elu ongi raske –, aga see on ainus mäng, mida on võimalik mängida. Panused on kõrged, sest mänguoskused määravad selle, kuidas sa edu saavutad ja arened. Seega võiksid õppida seda mängima nii hästi kui võimalik, ja niipea kui võimalik. Usun, et „Püsiva armastuse käsiraamat“ õpetab sulle just seda, mida selleks vaja on.

I OSA OLLES INIMENE, OLLES VALLALINE

Mis siis, et vallaline?

„Kõik, mis elab, ei ela üksi ega ainult iseendale.“

WILLIAM BLAKE

Praegusel ajal on ühiskondliku kultuuri ajaloo jooksul esmakordselt inimesi, kes peavad vallalisepõlve eelistatud eluviisiks. Lihtne on ka mõista, miks see nii on. Paljudes reklaamides lehvivad muretud vallalised kenade partnerite käevangus, seljas kaunid riided, lõputult lõbutsedes. Nad teevad kahtlemata huvitavat karjääri ning nende korterid on täis uusimaid kodumasinaid ja tippklassi helitehnikat.

Söönud õhtust mõnes trendikas restoranis, tulevad nad koju pöörast seksi nautima (otse loomulikult!) – ja ei mingit muret laste ega musta pesu pärast.

Ahvatlev väljavaade … aga see pilt ei ole tõeline. Minu töötubades osalenud vallalistelt, kellest paljud olid mitu lahkuminekut läbi teinud, kuulsin hoopis teistsugust lugu. Nad tulid sinna seetõttu, et vallalise elu – isegi kui see hõlmas kenasid riideid ja unistuste kohtinguid – ei toonud neile rõõmu ja nad tahtsid teada, kas elus ei olegi rohkem midagi,

kas nad leiavad üldse kunagi kellegi, keda tõeliselt armastada, kes neid ka vastu armastaks ning kellega koos igavene õnn leida.

Miks siis? Kui meie ühiskonnas on viimaks ometi võimalik elada üksi head elu või ilma abiellumata koos kallimaga, või seksida paljude partneritega – või abieluväliselt lapsi saada, kui abielu tundub pelgalt esimese sammuna lahutuse suunas – miks siis tahab enamik vallalisi ikkagi abielluda? Ja miks, kui juba sellest rääkida, igatsevad lahutatud või leseks jäänud inimesed nii hädasti uuesti samasse patta maanduda?

Minu jaoks on vastus väga lihtne: me igatseme alateadlikult lähisuhet, mis on eneseteostuseks keskse tähtsusega, ilma selleta ei saa me end kunagi täielikuna tunda. Selles raamatus on minu eesmärk sulle näidata, miks meie soov püsisuhtesse astuda on nii tugev. Selgitan, miks sul ei ole sellist suhet olnud (või miks sinu sellesuunalised katsed on läbi kukkunud) ja kuidas seda leida. Aga kõigepealt tahan ma rääkida probleemidest, millega vallalised praegu silmitsi seisavad. Eriti tahan võtta ette laialt levinud teadmatuse suhete sügavamast tähendusest, mis minu arvates on praegu vallaliste nii teravalt tuntava segaduse ja valu keskmes.

Vallalisepõli: unustatud üleminekuaeg

Vallalisepõlve kiituseks võib öelda paljugi ja üks New Yorgis elav reklaamide tekstikirjutaja väljendas seda kolmkümmend aastat tagasi väga hästi:

„Mul on sestpeale olnud väga tore, kui ma lõpetamise järel

siia linna kolisin. Alustasin ühes Greenwich Village’i korteris koos ülikooliaegse toakaaslasega; oma miinimumpalkadega tulime vaevu ots otsaga kokku. Õppisime oma särke triikima ja tegime kahe auguga lauapliidil süüa. Õhtuti käisime

kohalikel tasuta meelelahutusüritustel ja luuleetendustel

ning nurusime happy hour’i ajal kohalikes baarides tasuta

toitu. Kohtusin kõikvõimalike inimestega, kellest paljud olid

Kesk-Lääne standardite kohaselt üsnagi kummalised. Nüüd

on mul Upper East Side’i pilvelõhkujas oma korter moodsa

köögiga, sealhulgas mikrolaineahi. Olen üsna palju kohtamas käinud, paljude eri naistega, enamasti ei midagi tõsist, välja arvatud üks, kellega elasin ligi kaks aastat (ja kes mu südame murdis). Olen käinud kaks korda Euroopas ning möödunud aastal reisisin hääletades ja telgis magades läbi Kanada. Olen kaks aastat tai chi’d õppinud ja ühe aasta teraapias käinud. Abielu hirmutab mind kohutavalt – ma ei ole häid abielusid kuigi palju näinud –, aga mind ei huvita enam, et on lihtsalt keegi, kellega vaid laupäevaõhtuti välja minna või ette võtta järjekordne seksiseiklus – ja ma ei oleks kunagi arvanud, et midagi sellist ütlen. Me hakkame pruudiga peagi kokku kolima ja nüüd tundub, et ehk on õige aeg pere luua.“

Võib väita, et see noormees on elanud ideaalset vallaliseelu. Tema vallaliseperiood oli üks etapp, mitte eesmärk omaette. Ehkki see oli olnud suhteliselt kohustustevaba iseseisvuse periood, oli tal vaja argieluga toime tulla ja oma heaolu eest ise seista. Tema aeg ja raha kuuluvad talle endale ning ta on karjääri, sõprade ja reisimisega seoses ise oma valikud teinud. Ta on katsetanud erinevaid eluviise, sealhulgas seks ja kohtingud, ning proovinud uusi hobisid ja huvialasid. Ta on parasjagu ringi tõmmanud ning selle käigus naistega mitmesugustes suhetes olnud, millest vähemalt üks oli suhteliselt tõsine kooselu. Tal on olnud häid ja halbu aegu. Ta on loonud identiteedi, mis on erinev tema pere ja kasvukeskkonnas valitsenud maatriksist. Selle kõige käigus on ta välja arendanud kindla ettekujutuse sellest, kes ta on, mida tahab ja kuidas seda saavutada. Minu arvates andsid tema vallaliseaastad talle hariduse, kogemused ja maailmast avarama ettekujutuse. Ta on valmis midagi kahetsemata edasi liikuma.

Tahaksin väita, et selle mehe lugu on tüüpiline. Kahjuks suudavad paljud vallalised selle väärtusliku sõltumatuse ja enese tundmaõppimise võimaluse ära lörtsida. Pole üllatav, et hoolimata vabadusest, valikutest ja teadmistest, mis vallalistel tänapäeval olemas on, ei ole paljudel neist õrna ettekujutustki, kuidas oma vallaliseaastaid maksimaalselt ära kasutada. Aga kust nad peaksidki seda teadma? Kuni üsna hiljutise ajani ei

olnud vallalisepõlve kui sellist olemaski – see oli pelgalt sild lapsepõlvevoodi ja abieluvoodi vahel, mis tuli ületada nii kiiresti ja sündmustevaeselt kui vähegi võimalik. Pole siis ime, et kuigi noortel meestel ja naistel on võimalus elada uutviisi, avastada maailma ja ennast mõttekalt realiseerida, suruvad nad end traditsioonilistesse rollidesse või maadlevad segaduses olles ähmaste uute soorollide ja suhtedünaamikatega.

Väga sageli kuulen lugusid naistest, kes keskenduvad oma vallaliseaastatel täielikult kaaslase võrku püüdmisele, ning mitte ainult mistahes kaaslase, vaid sellise, kes vastab põhjalikule konkreetsete omaduste nimekirjale. Mõistagi on nad pettunud, et see mustermees ei olegi välja ilmunud või kui siis on, ei igatse ta sugugi paari minna. Olen sageli rääkinud noormeestega, keda on õpetatud samalaadselt nagu neid naisi (samad õpetajad, teised õppetunnid!), kes pühendavad needsamad aastad ainuüksi sellele, et nii palju lõbutseda kui võimalik, kogudes seksuaalseid vallutusi ja ronides samal ajal nii kiiresti kui võimalik karjääriredelil ülespoole. Kaevates, et kõik nende kaaslased tahavad neilt ainult abieluettepanekut, väldivad nad nii kaua kui võimalik sellist lähedust, millega tuleb silmitsi seista siis, kui surve täiskasvanute nõudmistele alla anda kasvab. Võiks arvata, et mehed ja naised on eri planeetidelt, nad on niivõrd eri eesmärkidega.

Neil, kes sotsiaalsele survele vastu seisavad, on aga omad probleemid. Karjääri teha tahtvad noored naised tajuvad abiellumise edasilükkamises riski, teades, et statistiline võimalus abielluda kahaneb drastiliselt sedamööda, mida kauem oodata. Naised peavad ikka veel vanatüdrukuks jäämise stigmaga silmitsi seisma. „Kas olete märganud,“ kurdab Mary Anne Meyer New York Timesi arvamuskülje essees, „seda ühiskonna paradoksi, et ükskõik kui suurt edu naine ka ei saavutaks, päriselt saavutab ta selle alles siis, kui „jah“-sõna annab.“1 Ka noormehed, kes ei keskendu karjääri tegemisele või kes püüavad ebatraditsioonilist soorolli täita, maksavad selle eest lõivu, muretsedes, et see seab nende sobivuse ja ihaldusväärsuse ohtu.

Vastupidiselt arvatule on praegu vallaliste jaoks raske aeg. Üksainus pilk vallalistele suunatud ajalehtedele ja ajakirjadele annab sellest tun-

nistust. Esiteks kõik need tooted ja teenused, mille eesmärk on vallalisi kokku tuua: Club Medi puhkused, vallaliste gurmeeklubid, vallaliste puhkekeskused, raamatud selle kohta, kuidas mehi kohata või naisi lantida, selle kohta, milline vastassugu tegelikult on ja mida nad tahavad, kuulutused, kus vallalised kirjeldavad neid omadusi, mida nad kaaslases otsivad – ja ise teisele pakuvad. Siis on veel neile vallalistele mõeldud teenused, kelle puhul miski eeltoodust ei toimi: vallaliste depressioonile ja üksindusele spetsialiseerunud terapeudid, „ajutiselt vallaliste“ tugigrupid, kohtinguteenused, mis lubavad selliseid tulemusi, mida teised samalaadsed firmad saavutanud ei ole; ning raamatud naistest, kes armastavad liiga palju, ja meestest, kes naisi vihkavad. Vallalised on justkui kahe tule vahel, tahtmata traditsioonilist suhet luua, aga olemata valmis uudsel viisil elama, surve all ühtaegu pere luua ja täiel rinnal elada. Mis sellel pildil nii-öelda valesti on?

VALLALISUSE ÜMBERMÕTESTAMINE

Teoses „Childhood and Society“2 käsitleb kuulus psühhoanalüütik Erik Erikson primitiivsete kultuuride traditsioonilist siirdeperioodi, mille ajal noorele võimaldatakse, isegi oodatakse temalt vastutustundetu sõltumatuse perioodi, enne kui ta end kaaslasega seob, lapsed saab ja kogukonda panustama asub.

Meie kultuuris saavad need, kel on piisavalt vedanud, et ülikooli jõuda, vaikimisi sellise siirdeperioodi. Siiski abielluvad paljud tudengid peagi pärast lõpetamist, enne kui on jõudnud korralikult tiibu sirutada. Kuigi viimastel aastatel on ülikooli minejate arvu kasvuga seoses esmakordse abiellumise keskmine vanus tõusnud, abielluvad paljud noored ikka veel vahetult pärast keskkooli. Need, kel tekib võimalus mõnda aega üksi lennata, teevad seda ilma selge kaardita, kuhu suunduda või kus maanduda.

MIDA SIIS TEHA?

Meil on vaja vallalisus ümber mõtestada, reegleid ajakohastada ja vallalisi selle eluliselt tähtsa siirdeperioodi eesmärgi ja kasulikkuse teemal

harida. Mina soovitan, et parim viis selle saavutamiseks on Eriksoni kirjeldatud siirdeperioodi alusel luua sellest ajakohastatud versioon. Meie ühiskonnas nõutakse noortelt elutee varakult ära otsustamist ja siis otsustatule pühendumist ning kolmekümne aasta pärast on nad selle tulemusel läbipõlenud juhid ja kodust välja aetud koduperenaised.

Mitte kõik vara sõlmitud abielud ei lõppe mõistagi katastroofiga. Neil, kellel on toetav perekond, kes kasutasid ülikooli või esimesi tööaastaid oma identiteedi avastamiseks ja arendamiseks ning kes on kaaslast otsides hea valiku teinud, on olemas see, mis noorusest hoolimata eduka abielu tagab. Ent sellistel inimestel on vedanud. Minu arvates peaks enamik inimesi abiellumisega ootama vähemalt kahekümnendate eluaastate keskpaigani. Sel perioodil – lapsepõlv on möödas ja kool läbi – oodataks vallalistelt seda, et nad enne abiellumist maailma avastaks ning selle võimalusi ja hüvesid ära prooviksid. Puuduks igasugune surve abielluda; tegelikult peaks olema surve mitte abielluda. Lisaks kaasneks surve mitte karjäärile keskenduda, vaid kõiki eluvaldkondi avastada. Vallalisust tunnustataks kui elutähtsat etappi küpsemise teekonnal – kui aega saada selgeks, kes me oleme, õppida vastutustunnet ja sõltumatust, saada selgeks oma tegelikud soovid ning seista silmitsi sisemiste tugevuste ja deemonitega; kui aega teha muudatusi neis asjades, mis pärsivad meie naudingut ja edusamme elus, ning kui aega õppida, kuidas kõigil tasanditel suhelda ja sidemeid luua. See oleks hädavajalik suhtekoolitus. Kui vallaliste jaoks saaks normiks abielu seni edasi lükata, kuni see teekond on läbi käidud, ei kerkiks paljud suhteid rikkuvad probleemid üldse üles. Tõsi, teatud sügavate põhjustega probleemid kerkivadki esile ainult püsisuhtes olles ning neid saabki lahendada vaid igapäevase kooselu käigus. Aga osa probleemidevõsast on vallalisena võimalik maha võtta. Põhilised enesehinnanguga seotud probleemid oleksid ära lahendatud, nii et vähemalt need ei koormaks enam abielu. Osapooled tunneksid end paremini, oleksid lähedusega paremini harjunud ning valmis abieluga kaasnevat vastutust võtma. Teades rohkem, mida nad elult tõeliselt tahavad, ei satu nende teele hiljem nii palju üllatusi. Sellised vallalised suudaksid abieluga vältimatult kaasnevate tugevate psühho-

loogiliste vastuseisudega paremini toime tulla ning oleksid selle hiiglaslikust spirituaalsest potentsiaalist rohkem teadlikud. Ja üleüldse, kuhu kiire on? Kahekümne kaheksa või kolmekümne- või kolmekümne kahe aastaselt on veel küllaga aega paar last saada ja tegeleda vabalt valitud karjääriga.

VALLALINE OLLA VÕIB IGAS VANUSES

Arvestades tänapäevaste abielude lühikest eluiga, elavad paljud vallalisena mitte ainult noorena. Kolmekümne-, neljakümne- või kuuekümneaastasena vallaliseks jäämine võib eriti raskelt mõjuda neile, kes abiellusid noorelt ja süütult, arvates, et neil on õnnestunud oma üksilduse ja sõltuvusega silmitsi seismist vältida. Liigagi sageli tekib keskealiselt vallaliseks jäädes hirm vananemise, esimest korda tööturule sisenemise ees ning laste üksi kasvatamisega kaasnevate raskuste ja rahalise toimetuleku ees.

Ent aeg ilma endale kindlat partnerit jahtimata võib igas vanuses anda väärtusliku eneseavastamise võimaluse. Isegi pealesunnitud ja soovimatu vallalisepõli võib olla varjatud boonus, aeg paraneda ning oma prioriteedid ja enesekuvand uuesti paika panna. Olen lahutatute suust kuulnud palju lugusid, kuidas nad kartsid üksi jääda, kuigi abielu oli valus ja ilma armastuseta; kuidas kartsid uuesti kohtamas käima hakkamist ja tööturule naasmist, ent kes oma kergenduseks leidsid, et nende uus elu osutus imeliseks palsamiks ehk andis võimaluse terveneda ja end uuesti leida.

Üks keskealine naine, kel oli abielu lahutamisega kaasneva üksinduse ja muutuste suhtes väga halb eelaimus, oli hiljem meeldivalt üllatunud:

„Avastasin end üha kodus laulmas, nautisin kõige elementaarsemaidki asju, nagu näiteks üksi söömine ning võimalus süüa täpselt seda, mida ma tahtsin ja millal tahtsin, ükskõik kui ebaharilik see ka oli. Ligunesin vannis, lappasin ajakirju, tegin poole ööni tööd. Pikka aega ei olnud mul mingit soo-

vi ega vajadust kaaslast leida; ma oleksin nagu pidanud end uuesti kokku panema, selgeks tegema, kes ma tegelikult olen ja mis mulle päriselt meeldib, igas valdkonnas. Mõnes mõttes oli see kohutavalt valus, aga minu kasvav enesehinnang ja võime üksi hakkama saada olid minu jaoks ilmutuseks. Muidugi jõudis siis kätte aeg, kui kõik tundus üksi lihtsalt nii kerge, et ma kartsin, et igasugune sekkumine sellesse lööks mu tasakaalu kõikuma. Aga nüüd ma muretsen, et oma vanuses ma ei leiagi enam kaaslast. Ja see on hoopis teine jutt.“

Brian, üle viiekümnesena abielu lahutanud sihikindel ja kangekaelne mees, rääkis mulle, et pärast esimest hoogu, kui ta käis üha kohtamas ja tegi ükskõik mida, et ei peaks oma tühja korterisse minema, leidis ta aja jooksul, et see, mida talle tõeliselt teha meeldib, oli saia küpsetada, kaua üleval olla ja klaverit mängida (mida ta oli viimati harrastanud kahekümneselt), hilja tööle minna ja eksootilistes kalastuspiirkondades matkal käia – see kõik erines täiesti kardinaalselt sellest, millega ta seni oma elu täitnud oli. „Miks mul selle selgeks saamisega nii kaua läks?“ päris ta. „Ja kas ma ei oleks võinud seda kõike juba varem teha ja abielu samuti alles hoida?“ Paljud lahutatud või leseks jäänud inimesed – eriti juhul, kui neil õnnestub saada üle sellest, mida üks mees kirjeldas kui oma „paanika ja ringitõmbamise“ perioodi – elavad nüüd vallaliseks jäänuna nii, nagu nad oleksid pidanud elama enne esimest korda abiellumist: elavad üksi, leiavad oma elurütmi, käivad mitmesuguste inimestega kohtamas, lähevad teraapiasse, leiavad uusi sõpru ja huvialasid, õpivad üksi elama ja enda eest hoolt kandma.

IGAVESTI VALLALINE

Ent üha rohkemate inimeste jaoks ei ole vallalisus pelgalt vaheetapp suhete vahel, vaid jääv valik. On neid, kelle jaoks on see vajalik ohver paljunõudvate loome- või karjäärialaste eesmärkide elluviimiseks, samuti neid, kes mässavad neile pandud soorollide või kohustuste vastu, ning

ka neid, kes langetavad selle otsuse, vältimaks minevikusuhetes kogetud valu või haavatavust. (Eraldi kategooria moodustavad usklikud, kellelt nõuab vallalisust nende religioosne staatus ja kes pühendavad oma elu teenimisele. Sel juhul kaasneb sellega ka vallalisepõlve kultuuriline heakskiit. Ent isegi roomakatoliku nunnad, kes on valinud vallalisuse ja tsölibaadi, annavad Jeesusele „abieluvande“.)

Mul on üks sõber, kes on otsustanud vallaliseks jääda. Ta on pühendunud helilooja ning pooleldi erak, töötab hooti ning elab lihtsat elu, rahul tööst saadava 15–20 tuhande dollarilise aastapalgaga. Ta kardab, et abielu nõuaks temalt lisaks sissetulekute suurendamisele ka harjumuste ja kogu eluviisi muutmist, nii et ta peaks ohvriks tooma oma armastuse: muusika. „Ma elan lekkiva katusega hütis. Mul pole telekat ega tervisekindlustust ja ma pole juba kolm aastat osariigi piirest välja saanud. Kas ma jätan niimoodi ihaldusväärse poissmehe mulje?“

Ingrid, kes on pühendunud keemiateadlane, ütleb, et on oma eluga rahul, ent vihane valiku pärast, mis tema meelest talle peale suruti.

„Minuga samas olukorras meestel on naised, kes nende eest hoolt kannavad, igapäevaste kodutööde ja logistika ja muude asjadega tegelevad ning tuge pakuvad. Minusugusel naisel ei ole ainult raske leida meest, kes mõistaks või taluks minu töökoormust, vaid suure tõenäosusega eeldataks, et ma oma tööst abielu privileegide nimel loobuksin. Vähemalt tänapäeval saan ma kallimat pidada, ilma et sellest erilist kära tõuseks – ehkki on neid, kellel on sellega probleem, et mu praegune kallim on minust hulga noorem – jällegi asi, mida keegi tähele ei paneks, kui ma mees oleksin.“

Mõnevõrra teistsugusesse kategooriasse langevad need, kes on vaikimisi vallalised. Nemad võivad olla leppinud vallaliseelu elamisega ning kasutavad oma võimalusi maksimaalselt ära – ning paljudel läheb see hästi korda. Aga teatud tasandil on nad vallaliseks jääda otsustades loobunud püsisuhtest unistamast, sageli seetõttu, et on minevikus valusalt

kõrvetada saanud. Nagu Edna Ferber kord märkis: „Vanatüdrukupõli on nagu uppumissurm – kui enam ei rabele, ei ole see üldiselt sugugi ebameeldiv tunne.“

Mõnede jaoks on valik jääda vallaliseks mõistagi kõigest viis ratsionaliseerida oma suutmatust täita suhtega kaasnevaid nõudmisi. „Mul on oma ruumi vaja.“ „Ma ei leidnud kunagi seda õiget.“ „Mu töö võtab kogu mu energia.“ Sageli on vallaliseks jääda otsustajad põrganud varem korduvalt kokku ühesuguste probleemide ja raskustega. Paljud on tundnud, et raske lapsepõlv on neisse jätnud armid, mis kõik suhted järjest lõhki ajavad. Haavad kistakse lahti ega parane; üha uuesti ja uuesti leiavad nad endid samast tupikust. Ja nii otsustavad nad, võimalik, et õigusega, et neil on üksi parem. Nad võtavad nõuks oma olukorda meie kultuuriruumis, mis vallalisusesse vähemalt tolerantselt suhtub, nii hästi kui võimalik ära kasutada.

Minu silmis on eesootavad aastad õnnelikumad neile, kes otsustavad vallaliseks jääda, ning produktiivsemad neile, kes näevad vallalisust kui üht arenguetappi, üleminekuaega enne abielu. Kiidan vallalisepõlve kasvavale aktsepteerimisele igati takka ja loodan, et sellega kaasnev stigma lõpuks täiesti kaob. Ent nagu olete kindlasti juba ära arvanud, pean ma vallalisust oluliseks piiratud raames, võimalusena end leida ja sisse seada, ükskõik millises eluetapis. Peamiselt tahan tuua aga esile – arvestades omaenda kogemust, suhtumist inimloomusesse ning kogemusi vallalistega – seda, mis vallaline olemisel viga on. Eeldatavasti loed sina seda raamatut seetõttu, et sinu meelest ei ole see ka teab kui vahva, isegi kui sul on praegu tore vallalisepõli. Eeldatavasti ihaldad sa ikkagi püsisuhet ja eeldatavasti ei ole see veel teoks saanud.

ME VAJAME SUHTEID

Vallalised räägivad mulle sageli, et neile tundub, nagu oleks neil midagi viga, sest nad igatsevad nii väga suhet. Mõnikord jõuavad nad oma sõnul sellisesse punkti, et loodavad lihtsalt, et nende teele satub keegi – lausa

ükskõik kes –, kes neisse armub ja siis nad abielluvad ja kõik laabub

kenasti. Kõlab ebaküpselt ja meeleheitlikult, aga selliseid „see on mu ainus võimalus“ abielusid tuleb ette liigagi sageli ja nende tagajärjed on katastroofilised. Inimesed, kes abielluvad oma vallalisusemandaati ära kasutamata, lükkavad mõnes mõttes lihtsalt vallaliseaastaid lahutuseni edasi – kui neil just ei vea või kui nad oma abieluga väga tõsist tööd ei tee või kui nad lihtsalt õnnetusse suhtesse vegeteerima ei jää. Ma ei taha siiski kedagi liialt karmilt hukka mõista, sest enamasti on mängus midagi keerukamat – mitte ainult meeleheitlik soov abielluda või soov tühja elu millegagi täita. Kooseluvajadus annab tunnistust sügavast, ent tähelepanuta jäänud ihast alateadvuses, see on inimliku vajaduse manifestatsioon terviklikkuse ja sideme järele ja eelkõige turvalise, lähedase, elustava suhte järele. Tahan rõhutada siin seda, et selleks, et tunda end terviklikult ja päriselt elusana, päriselt inimesena ning et terveneda lapsepõlvehaavadest, on meil seda vaja. See kõlab küll üsna dramaatiliselt, ent ma usun, et see on vägagi tõsi. Küsimus ei ole ainult meeleheitel vallalistes. Inimloomust ja inimvajadusi ei ole võimalik eitada, ükskõik kui suure hoolega me neid ka ei ratsionaliseeriks ega kohaneks.

Mõelgem kasvõi sellele, kuidas me mõistet „vallaline“ kasutame – see ei tähenda sugugi seda, mida sõnast endast võiks arvata. Me defineerime vallalisi seoses nende suhetega: lahutatud, lesestunud, lahku kolinud, kihlatud, vanapoisid ja vanatüdrukud – erinevad väljendid selle kohta, et ei olda (enam) abielus. Pealtnäha võiks arvata, et see peegeldab ühiskonna eelarvamusi abielu suhtes; tegelikult näitab see meie alateadlikku teadlikkust inimloomuse seotusevajadusest. Pole vaja rohkem kui vaid meelde tuletada, kui elusana ja maailmaga rahulolevana me end tunneme, kui oleme armunud ja kellegagi ühenduses, ning kui eraldatuna ja liimist lahti me end selle ühenduse puudumisel tunneme, et selles tõde näha.

Ka tervisealane statistika paljastab meile loomuomase vajaduse suhte järele. Pikka aega vallalised olevad inimesed kalduvad mingil määral depressiooni all kannatama; nende immuunsüsteem on nõrgem ja nii on nad haigustele vastuvõtlikumad ja nende oodatav eluiga on lühem. Samuti töötavad nad väiksema tõhususega ega suuda kriiside ja pettumustega sama edukalt rinda pista. On lausa tavaline, et leseks jäänu olu-

kord halveneb umbkaudu aasta jooksul pärast abikaasa surma, ta jääb haigeks ja võib isegi surra – olenemata sellest, kas abielu oli õnnelik. Ja mitmed uuringud on näidanud hooletussejätmise või kiindumuse puudumise hävitavat mõju beebidele.3

Lühidal kokku võttes vajame me suhteid ning eriti vajame armastust ja pühendumust täis püsisuhet, mille abil saame terveneda ja areneda. Minu veendumuse kohaselt pärsib pidev vallalisus arengut, kuna alateadlikud vajadused jäävad rahuldamata. Usun, et vallalisus on mõeldud olema etapp, mitte kestev eluviis. On asju, mida me saame vaimses ja psühholoogilises plaanis saavutada ainult üksteisele pühendunud paarisuhtes. Ma ei taha, et vallalisi kritiseeritaks. Praegusel ajajärgul on nad jäetud ripakile, kuna meie kultuuriruum ei mõista ega toeta vallalisusperioodi eesmärki. Vallalised maadlevad tõsiste probleemidega, mille lahendamiseks vajalikke oskusi pole neile õpetatud. Ma tahan, et vallalisust aktsepteeritaks ning lisaks ka veel mõistetaks ja soodustataks selle õiges kontekstis. Samas tahan teha lõpu ka ettekujutusele, et see valik on abieluga võrdse kaaluga. Ei ole. Otsustades vallaliseks jääda alatiseks, paneme paika oma arengulae ning ignoreerime suurt riski võttes alateadvuse käske. Me oleme mõeldud paaris olema.

PROBLEEM VALLALISTEGA

Nii et ma tõesti mõistan neid, kes nii väga armastust leida ja hoida tahavad. Ent vallalistega tegeleda on sageli üsna närvesööv ettevõtmine, sest nad osutuvad sageli suhetega seotud ootuste ja käitumise teemal masendavalt ignorantseks. Kasvatatud vanade reeglite vaimus ja mängides uute järgi, tahavad nad saada teistega lähedaseks, mõistmata, mis lähedus üldse on, ning iseendaga eelnevalt lähedaseks saamata.

Kirikuõpetajana töötasin ma aastaid ka vallaliste gruppidega. Ma ei lakanud kunagi imestamast, et iga viimase kui kohtumise käigus jahvatas mitu inimest kokkutulnud rahvamassist – ümbritsetud sajast-kahesajast atraktiivsest potentsiaalsest kaaslasest, nagu nad olid – üha sellest, kuidas tema jaoks polegi kedagi olemas või kuidas ta mitte kunagi õiget

kaaslast ei leia. Mitte keegi ei tundunud kunagi sobivat. Pealtnäha vastuvõetavatest kandidaatidest igast küljest ümbritsetuna ei suutnud nad leida kedagi, kes neid oleks huvitanud.

Teine korduv muster oli see, et mulle esitati üha küsimusi, mis algasid nii: „Mis siis, kui see, kellega ma kohtun, ei …“, millele järgnes rodu nõrgalt varjatud kaebusi: „ei ole avatud“, „ei helista mulle tagasi“, „ei seksi minuga“, „ei ole aus“, „ei abiellu minuga“, „ei maksa õhtusöögi eest“ jne. Mulle torkas silma, et neil inimestel oli põhilistest suhtlus- ja suhteoskustest hädasti puudu – miks neid küsimusi muidu üldse esitada? Ja kas see üldse aitaks, kui ma vastused ette ütleksin? „Fred ei abiellu sinuga, sest tal on vallalisena lõbus.“ „Mona ei seksi sinuga, sest ta arvab, et midagi muud sa temalt ei tahagi.“ „Irwin tajub sinu klammerdumist ja see mõjub talle heidutavalt, nii et ta ei helista tagasi.“ „Alan ei tee sulle õhtusööki välja, sest talle ei meeldi, kui teda peetakse ainult tasuta toidu väljastajaks ja sul on vaja talle kinnitada, et sa tõesti hoolid temast.“

Olin pikka aega segaduses, miks nende atraktiivsete noorte armuelu nii veidral kombel kuhugi välja ei jõua, kuni rääkisin ühel päeval ühe kolleegiga, kes juhatas lähedalasuva suure koguduse vallaliste programmi. Ta tunnistas, et seisab sama probleemi ees. „Tead sa,“ rääkis ta mulle, „ma olen leidnud seda, et paljud vallalised lihtsalt ei ole täiskasvanud – nad elavad pea pilvedes, nad ei tunne iseennast, nad ei ole võimelised vastutust võtma ja neil on armastusest fantaasiamaailmast pärit ettekujutus. Nad kas jooksevad abiellu või sellest minema, aga neil pole mingit ettekujutust, milles see tegelikult seisneb. Neil on täiskasvanute privileegid ja täiskasvanute asjad, aga täiskasvanuks ei ole nad tegelikult saanud ja sellepärast nad ongi krooniliselt vallalised.“

Algul pidasin tema sõnu tugevasti liialdatuks, aga väljend krooniliselt vallaline jäi mind kummitama. Vallalisust on mõistagi raske üldistada, aga tänapäeval leidub hiiglaslik hulk inimesi, keda võib tõesti krooniliselt vallaliseks sildistada – poissmehed, kes end kuidagi siduda ei taha, naised, kellele kohtamise järel kunagi tagasi ei helistata või kes kunagi seda õiget kuidagi ei leia, või need, kel on pidevalt täitmist ootamas abielu edasilükkamist nõudvad karjäärieesmärgid. Isegi need, kel on sel-

jataga mitu luhtunud abielu, on mõnes mõttes krooniliselt vallalised, kes lihtsalt aeg-ajalt oma vallalisusest abielusuhetesse kõrvalpõike teevad.

Vallaliste töötube korraldades leidsin, et vallalised ootasid oma äraneetud kaaslasetusele mingit võlulahendust, lootes, et ma ütlen neile täpselt, mida teha, kuhu minna, mida öelda, et nad leiaksid kaaslase – ja kiiresti. Või siis lootsid nad, et see õige istub seal nende kõrval, kuid mulle oli selge, et nad ei tunneks tõelist armastust ka siis ära, kui see neile sülle istuks. Nad mõtleksid ikkagi, et äkki on kusagil keegi veel parem, ega oskaks kuidagi läheduse ja pühendumise järgmistesse etappidesse edasi liikuda. Üks noor naine ütles mulle isegi: „Noh, ma tõesti armastan Joeli, aga ta on kõigest pangas praktikant ja teda ei huvita teater ega muuseumides käimine. Mis siis, kui ma luban Joelile, et abiellun temaga, ja siis kohtan kedagi paremat?“

Nii paljud vallalised keskendusid kõigest väest vallalisuse ilustamisele ja strateegiate lihvimisele, et kaaslasejahil tähelepanu pälvimise kõrgusele tõusta, sellal kui nende sisemine mina jäi uurimata ja hooletusse. Nad tahavad leida kõige õigema kaaslase, abielluda ja alles siis mõelda, milline see õnnelik abielu peaks olema. Nad lükkavad potentsiaalsed kaaslased tagasi, leides nende juures üha vigu, mõistmata, et viga on hoopis neis, tagasilükkajates. Iroonilisel kombel on ligi 50 protsenti neist, kes abielluvad enne lapsepõlvest kaasa tulnud pagasi lahtivõtmist ja uurimist, enne mõningase suhtekoolituse läbimist, peaaegu garanteeritud vallaliste sekka raskemal viisil tagasi sattuma – lahutuse kaudu. Nad ei mõista seda lihtsat tõika, et mitte miski ei muutu seni, kuni nemad end ei muuda. Nad ei kohta ühtegi tasakaalukamat küpsemat kaaslast, kuni on ise tasakaalukamad ja küpsemad, kuni nad on kodutöö ja ettevalmistused ära teinud.

TEEKOND SOOVITUD ARMASTUSENI

Kuigi selle raamatu mõte ei ole kaaslase leidmine, olen ma tuttav probleemidega, millega vallalised potentsiaalse kaaslase leidmisel silmitsi seisavad. Häbelikkus, hirm, kahetised mõtted ja kunagised katastroofid

kohtingute vallas võivad partneri otsinguid tublisti pärssida. Uskuge mind, ma olen pettunud vallaliste suust kuulnud hulgaliselt õudustäratavaid lugusid äraütlemise ja muude piinlike – isegi ohtlike – olukordade kohta ning ma mõistan täiesti soovi jääda koju raamatut lugema ning lootma, et põrkad tulevase kallimaga tööle minnes lihtsalt tänaval kokku. Aga vältimatu tõde on see, et suhte loomiseks tuleb käia kohtades, kus on võimalik inimestega kohtuda. Ja see tähendab, et pead end avama. Ma ei mõtle seda, et peaksid kõik oma võlud keskpäeval linnaväljakul letti lööma, vaid seda, et peaksid suhtlusringkonda laiendades tagama endale nii palju potentsiaalse kaaslase valikuid kui võimalik. Keegi ei ole unistuse kaaslasega kohtunud kodus istudes ja oodates, millal kuller ta kohale toob. Tuleb kasutada kõiki võimalusi – vallaliste kohtumisõhtud, kiriklikud üritused ja vallaliste hobigrupid, Learning

Annexi suguste organisatsioonide sponsoreeritud vallalistele mõeldud seminarid ja tegevused. Ära heida kõrvale paremat sorti kohtinguteenuseid ega ajalehtedes tutvumiskuulutuste avaldamist, kui arvad, et see võiks äratada sellise inimese tähelepanu, keda sa otsid.

Lisaks sellele, et silmast-silma inimestega kohtud, soovitan sul valikuvõimalusi laiendada ka oma hindamiskriteeriume laiendades. Mida kitsam ja üksikasjalikum su nõudmiste nimekiri on, seda piiratum on sinu ettekujutus vastuvõetavast kaaslasest ja seda vähem on sul valikuid. Enese teadmata heidad kõrvale tuhandeid potentsiaalseid kaaslasi veel enne, kui neil on avanenud võimalus su südant võita. Anna võimalus kohtingukaaslastele, kelle välimus, teod ja mõtted erinevad sellest, millega sa harjunud oled. Isegi kui sa enda meelest niimoodi kaaslast ei leia, avardad niiviisi iseennast ja see avardab su kaaslaste valikut.

Samuti tahaksin hetkeks rääkida enesesabotaažist, mida olen paljude vallaliste juures tähele pannud. Osaliselt ilmneb see selles, et ei minda kodust väljagi, et partnerit otsida, või kui minnakse, siis pannakse rangelt paika mõned konkreetsed omadused, mis potentsiaalsel kaaslasel kindlasti olema peaks. Ent sageli väljendub enese saboteerimine käitumises, mis peletab võimalikke kaaslasi garanteeritult. Üks mu hiljuti uuesti abiellunud sõber märkis mulle, et paljud naised, kellega ta

vallaliseaastatel kohtamas käis, astusid ise reha otsa. Kui ma täpsustust küsisin, luges ta ette mitu käitumismustrit: negatiivne jutt eelmiste kohtingukaaslaste või suhete teemal, oma välimuse või tarkuse mahategemine, üleüldine negatiivne suhtumine, eriti vastassoo teemal, esimese paari minutiga kaaslase juures millegi taunimisväärse leidmine, esimesele kohtingule hilinemine ja mingi vabanduse leiutamine, eelmiste suhete luhtumises ainuüksi kaaslase süüdistamine, kättesaadavuse väljendamine, kas siis seksuaalses või muus plaanis, ning kui teine vastavalt sellele käitub, siis häbistamine või demonstratiivne lahkumine. „Nüüd ma mõtlen, kas tegin ise sama,“ tähendas ta.

Hoia silmad ennasthävitava tegevuse suhtes lahti. Kaaslast otsides on põhiline olla positiivne, aus, suhtlev ja avatud uute inimestega kohtumisele, ning jääda nii enesekindlalt kui võimalik iseendaks.

Rohkem mul sel teemal öelda ei ole, sest ma usun, et rohkem polegi võimalik teha. „Õiget“ inimest tabada püüda on mõttetu ettevõtmine.

Seda saab teha ainult su alateadvus ja tõenäoliselt ei vaimusta sind eriti see, millega ta lagedale tuleks. Ainus, mida sa partnerit valides teadlikult teha saad, on otsida sellist inimest, kes on endast teadlik ning valmis tegema püsiva armastuse saavutamiseks vajalikku tööd.

SINU MISSIOON ON OLLA VALMIS

Niisiis, küsid sa, kuidas see raamat siis aitab mul püsivat armastust leida? Las ma vastan sellele metafooriga. Mulle meeldib võrrelda abielu kanuusõiduga kärestikulisel Colorado jõel. Sinu otsustada on, kas see teekond ette võtta, aga teele jäävaid kärestikke sa vältida ei saa. Ent sa võid selgeks teha, mida oodata, ning kui harjutad väiksematel kärestikel, ei upu sa suurtesse ära. Mina tahan siin pakkuda sulle vaid kaarti, et sa teel ei eksiks ega ehmataks, kui vahused laineharjad nähtavale ilmuvad. Samuti tahan ma varustada sind vajalike vahenditega: kärestikel sõitmiseks vajalike põhioskustega.

Teiste sõnadega, sa tegeled praegu teekonnaks valmistumisega. Ettevalmistused on iga eduka teekonna eeltingimuseks ja abieluteekonnaks