Perekonstellatsioonid

BERNARD FADDA

JEAN YVES KERZULEC

PEREKONSTELLATSIOONID

TEOORIA JA PRAKTIKA

Hoiatus

Ei autorid ega kirjastaja ole vastutavad kahjude eest, mis võivad tuleneda lugejatepoolsest valest tõlgendusest või nõuannete ebaõigest rakendamisest.

Kõik õigused kaitstud.

© Bernard Fadda, 2023

www.constellation-familiale-caen.fr/

© Jean Yves Kerzulec, 2023

Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Richard

Toimetanud Kadi Kütt

Küljendanud Lauri Tuulik

© Kirjastus Pilgrim, 2024

ISBN 978-9916-680-71-1

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

Meie esivanematele.

Meie perekondadele.

Meie lastele ja lastelastele.

„Kui ma esivanemate nimesid sinna tahvlitele kandsin, sai mulle selgeks, et minu ja mu esivanemate vahel eksisteerib saatuslik side. Ma olin üsnagi veendunud, et olenen neist, sellest, mis neil jäi lõpuni viimata, küsimustest, millele nad ei vastanud. Mulle oli sageli tundunud, et eksisteerib mingi impersonaalne karma, mis kandub ühe perekonna sees vanematelt lastele. Ja ma olen alati arvanud, et pean vastama küsimustele, mis olid saatuse poolt mu esivanemate ette seatud, aga millele nad ei vastanud, või et ma pean äärmisel juhul jätkama seda, mis neil oli pooleli jäänud.“

― Carl Gustav JunG „Mälestused, unenäod ja mõtted“

EESSÕNA

„Perekonstellatsioonid. Sillad maailmade vahel“ on Bernard Fadda (konstellöör alates 2005. aastast) ja 2020. aastal konstellatsioonide väljaõppe läbinud Jean Yves Kerzuleci tiheda koostöö vili.

• Mis on perekonstellatsioonid?

• Millised on need isikliku elutee tähised, mis on autoreid konstellatsioonide avastamiseks ja kasutuselevõtuks ette valmistanud ja neid konstellatsioonideni suunanud?

• Kes on Bert Hellinger, selle süsteemse rühmameetodi teooria ja praktika looja? Milline roll on psühhomaag Alejandro Jodorowskyl, teisel tuntud spetsialistil selles vallas?

• Millised küsimused ja probleemid ajendavad inimesi konstellööri poole pöörduma?

• Millised eesmärgid seab endale konstellöör, kui tema juurde konsultatsioonile tullakse?

• Kuidas kulgeb konstellatsioon?

Need on küsimused, mida autorid endale esitasid enne, kui asusid intervjuusid läbi viima, kogutud materjali kirja panema ja selgitusi jagama.

Bernard valdab sügavuti perekonstellatsiooni teooriat, õpetab seda teistelegi ning viib läbi perekonstellatsioonide seansse. Jean

Yves avastas konstellatsioonid enda jaoks alles mõni aasta tagasi, kuid tajus õige ruttu selle meetodi sügavust ja ulatust.

Kõigepealt esitavad autorid teineteisele küsimusi ja vastavad neile, seejärel kirjutavad nad teineteise tekstid ümber, seistes hea selle eest, et lugeja mõistaks selgelt selle meetodi sõnavara ja põhimõisteid. Autorid on üsna teadlikud sellest, et käesolev teos võib esile kutsuda mõistuse vastuseisu, seepärast pööravad nad erilist tähelepanu mõistete täpsusele ja kirjapandu ausususele. Samuti hoiduvad nad subjektiivsusest ning peavad oluliseks vältida käibetõdesid ja oletusi, mis võiksid nende väiteid hägustada.

Ei Fadda ega Kerzulec pretendeeri teaduslikkusele ega omista endale psühholoogi või terapeudi staatust, kuid nad peavad tähtsaks enda väiteid põhjendada ning vajalikke viiteid esitada.

Lugeja võib alustada selle raamatu lugemist kohalt, kust soovib, ilma et peaks järgima etteantud plaani, sisuga tutvumist see negatiivselt ei mõjuta. Kuid enne konstellatsioonide põhialuste täpsemat tutvustamist, eesmärgi detailsemat lahtiseletamist ja selle meetodi praktikas rakendamise kirjeldamist soovivad autorid süüvida enda lapsepõlve- ja noorusmälestustesse. Nad püüavad välja selgitada, mis võis nende kummagi eluteel saada võtmeks, mis on aidanud neil olla avatud perekonstellatsiooniga seotud teadmistele ja vajalike sotsiaalsete oskuste omandamisele, et anda end inimeste teenistusse, kes igapäevaelus just seda tüüpi abi otsivad.

Bernard, mis on pannud sind perekonstellatsioonide teemal kirjutama?

Võtsin südameasjaks kirjutada lugu oma isiklike kogemuste põhjal – saan selle raamatuga kinnitada perekonstellatsioonide kui vabastava meetodi asjakohasust ja tõhusust. Ühegi inimese elus ei ole miski lõplikult fikseeritud: kõike saab muuta, kõike saab parandada.

Perekonstellatsioonide meetod sarnaneb grupiteraapiaga: see paneb paika dünaamika, mille sihiks on konstelleeritava isiku heaolu ja teda elus mõjutavate probleemide lahenemine.

Tuginedes läbielatule ja perekonstellatsioonide kahekümne aasta pikkusele praktikale, juhib mind soov kirjutada laiale publikule raamat, mis annab lootust. Just see ongi mu eesmärgiks: edastada lootuse sõnumit. Selle sõnumi kaudu soovin pühitseda Elu mitte üksnes selle igapäevases dimensioonis, vaid ka põlvkondadeüleses, kultuuridevahelises ja spirituaalses mõõtmes.

Isiklik lugu, selle edastamine ja pühitsemine – need on kolm märksõna, millele antud raamat toetub.

Olen teadlik, et minu entusiasm võib lugejais tekitada teatud vastuseisu, samuti pean hoolega jälgima, et ma ei tekitaks liigseid ootusi, mis võivad pettumuse esile kutsuda.

Olen juba ammu soovinud kirjutada perekonstellatsioonide teemal. Laenan siin Ernst Bloch’ilt* määratluse, mille ta annab kirjandusžanrile nagu essee, ja jagan meelsasti teiega seda „kummalist kirge rääkida oma elust niisama otsekohe ja täielikult“**.

― Millel põhinevad sinu seisukohad?

Olen toetunud peamiselt käitumise vaatlemisele ja selle põhjal meie sõnumi teooriasse pannud. Minu praktika ei põhine teaduslikul lähenemisel, vaid kogemuslikul ja pragmaatilisel lähenemisel: toetun tõestisündinud lugudele, praktika käigus ilmsiks tulnud tõsiasjadele ja faktidele, mida perekonstellatsioonidega töötamine mulle pidevalt pakub.

Olen oma teadmised teema kohta ammutanud inimkäitumise järjepidevatest ja püsivatest mustritest, mida konstellatsioonid on mulle näidanud.

Miks valisid raamatule sellise pealkirja: „Perekonstellatsioonid. Sillad maailmade vahel“?

See pealkiri kannab endas mõõdet, mis kuulub ühteaegu nii mõtte-, vaimu- kui hingevaldkonda. Meie nägemuses on kõik me mõtisklused ja kogemused, millest siin räägime, samaaegselt ajaloolised, kollektiivsed, individuaalsed ja vahetut reaalsust ületavad.

Meie arvamuse kohaselt on elavate maailm lahutamatu esivanemate ja iidsete tsivilisatsioonide maailmast. Kahjuks oleme kaasajal kaotanud suure osa spirituaalsetest sidemetest, mida vanad rahvad ja meie esivanemad oskasid alles hoida ja pühitseda, et

* Ernst Bloch (1885–1977) – saksa marksistlik filosoof, kes püüdis oma teostes luua silda kommunistide ettekujutuses oleva ühiskonna ja selle praktilise elluviimise vahele. Oma utoopilise unistusega visandab ta inimese enesesse jõudmise inimese enda kaudu.

** Ernst Bloch „Traces“, Spuren 1930.

säiliks niihästi isiklik, perekondlik, sugukondlik kui ühiskondlik tasakaal. Ükskõik millised on kellegi uskumused, perekonstellatsioonid on universaalsed.

Meie jaoks on tähtis ammutada inspiratsiooni kõikidest nendest igipõlistest kommetest, äratada ellu esivanemailt päritud teadmised, mille kaasaegne ühiskond on unustanud. Me tahame leida tee arukuseni, mis püüdles harmoonia, tasakaalu ja meelerahu allikate suunas. Seda tüüpi elukorraldus on kadunud, sest me oleme end ära lõiganud traditsioonidest, mis andsid järjepidevuse, ühtekuuluvustunde ning tähenduse elule. Ilma traditsioonideta oleme kaotsis ja eksleme siin maailmas.

Me püüame arvesse võtta just neid endisaegseid maailmu, mille tavad on põlvkondade jooksul kaduma läinud. Me ei sea endale eesmärgiks neid tavasid olnud kujul taasluua, vaid soovime neid teataval määral ajakohastada, et leida üles nende väärtus: iidsete teadmiste ja õpetuste edasiandmine.

Pealkiri „Perekonstellatsioonid. Sillad maailmade vahel“ võtab kokku end praktikas tõestanud konstellatsioonide põhiolemuse. Need, kelle jaoks perekonstellatsioonide meetod on alles võõras, saavad käesoleva raamatu abil alustada tutvust selle tervendava meetodi põhjatute võimalustega.

Kelle poole soovid sa selle raamatuga pöörduda? Millist sihtrühma oled silmas pidanud?

Kuivõrd tegemist on tavalugejale mõeldud populaarteadusliku teosega, on sihtrühmaks laiem üldsus ilma piiranguteta. See raamat on suunatud inimestele, kes on enese parema tundmaõppimise ja parema enesetunde otsingul ning avatud mõtisklusele ja filosoofiale. Ma loodan, et nad leiavad siit vastused oma küsimustele.

Raamat on suunatud inimesele, kes on kasvõi natukenegi huvitatud oma sugupuust, kes tunneb, et teda puudutavad ajaloolised sündmused ja sõjad, mis on jätnud jälje viimasele 150-le aastale ja mille teadvustamata toime mõjutab paljusid inimesi veel tänapäevalgi.

Selles raamatus toodud tõlgendus- ja lahendusettepanekud panevad kaasa mõtlema iga inimese, kes tahab mõista oma halva enesetunde põhjuseid. Paljud terapeudid leiavad sellest raamatust tõenäoliselt kasulikku teavet ning võtavad üha enam arvesse konstellatsioonide kui kiiresti toimiva tervendava meetodi häid külgi. Mil määral võib lugeja end käsitletavatest teemadest puudutatuna tunda?

Kui uurida esmakordselt perekonstellatsioonide teemat, võivad tõepoolest sügaval inimese sees kerkida küsimused selle meetodi sisu, väljakutsete ning võimaluste kohta. Loomulikult tekivad küsimused, kui teadvustame, et meie halva enesetunde või blokeeringute põhjused võivad tuleneda minevikus toimunud peredraamadest, ammu unustatud esivanematest, sõjast või hoopis mitu põlve tagasi ebaõiglaselt jagatud pärandusest! Meie heaolu võib sõltuda ka väljaütlemata jäänud sõnadest, peres hoitud saladustest, verepilastusest, abortidest, nurisünnitustest, maksujõuetusest, enesetappudest, mõrvadest, ebaausalt teenitud rahast jne.

Kui vaatame üle oma perekonna ajaloo, kõrvutame seda oma isikliku elulooga ning uurime põhjuse ja tagajärge vahelisi seoseid, omandab Serge Tisseroni ütlus „kui mõeldamatu muutub mõeldavaks“* enneolematu ja sageli üllatava tähenduse.

Lisaks neile seostele, mida mõned võivad pidada ehk liialt me-

* Serge Tisseron „Les Secrets de famille“, Que sais-je? 2011.

haaniliseks, uurime ka teadusvaldkondadest, näiteks neuroteadusest pärit hoopis peenekoelisemaid ja aktuaalsemaid seoseid.

Perekonstellatsioonid annavad võimaluse minna enda sügavasse sisimasse.

Teadvustada kõiki neid aspekte, püüda neid mõista ja analüüsida, näha nende aspektide vastastikmõju – see kõik pole kaugeltki tähtsusetu! Kuidas saaks selle vastu huvi mitte tunda, mitte lasta end sellest kõigest puudutada, isegi vapustada?

BERNARD’I ELUKÄIK

― Bernard, räägi meile oma esimestest lapsepõlvemälestustest, enda päritolust ja paikadest, kus toona elasid.

Mäletan Alžeeriat… Mu esimesed mälestused said alguse Alžeeria äärelinnas Pointe Pescade’is (nüüdne Raïs Hamidou). Veetsime suvepuhkust mere ääres. Aasta oli 1953 ja ma olin kolmeaastane. Valitsev atmosfäär oli meeldiv, õhkkond oli südamlik ja rahulik.

Osa perekonnast (minu vanemad, vennad, tädid, nõod) oli tädi juurde kokku tulnud. Kui sulen silmad, näen siinsamas lähedal merd, ilm on ilus, õhk on mahe.

Mulle tulevad erakordse täpsusega meelde õhtusöögid peremaja terrassil ja meelerahu, mis meid ümbritses. Elu oli tõesti meeldiv. Mäletan, et olin kaotanud oma kaisukaru, kuid selle siis üles leidnud. Oh, milline kergendus!

Elu näis ilus enamiku eurooplaste jaoks. Toonane Alžeeria oli tõeline ime! Rannad olid suurepärased, talvel säras päike ja mõnikord sadas Constantine’is lund, mis kaunistas mägesid. Õitsvad puud muutsid kevade maagiliseks, suvel aga olid meie perekondlikud mereääres käigud tõeliselt meeldivad ja kosutavad.

Aastal 1953 kogesime viimast rahuaega, kuid mina olin liiga

noor, et mõista: midagi ei jää enam endiseks. Alžeeria sõda* algas mõned kuud hiljem 1954 ning lõppes 1962.

1. novembril 1954 oli Alžeeria kirdepiirkonnas Aurès’is äsja Prantsusmaalt saabunud Monnerot-nimeline noortest õpetajatest abielupaar langenud atentaadi ohvriks. Guy Monnerot tapeti ja tema abikaasa sai raskelt haavata. See mõrv tekitas õudu Prantsuse asunike ehk pieds-noirs’ide** kogukonnas. Samal päeval pandi toime veel teisigi atentaate kogu Alžeeria territooriumil. Selle dramaatilise päeva eest võttis endale vastutuse Rahvuslik Vabastusarmee (ALN), kes oli Rahvusliku Vabastusrinde (FLN) relvastatud käepikenduseks. Nõnda lõppes enamikule Alžeerias elanud tsiviilelanikest muretu ajajärk.

Olin siis nelja ja poole aastane, kui kuulsin jutte nendest surmadest. Oli väga keerukas sõda mitte näha, aga kui oled laps, eirad kõike seda ja lükkad ohu endast eemale. Sellegipoolest on trauma täiesti reaalne ja veel tänaselgi päeval kannatab lisaks minule selle trauma all enamik inimesi, kes on saanud sõja õudu tunda.

Kuulsin täiskasvanuid rääkimas rasketest vägivallaaktidest, mis 1955. aasta augustis Prantsuse departemangus Constantinois’s***

* Alzeeria sõda algas 1954. aasta 1. novembril ehk pühakutepäeval, mida hakati nimetama „punaseks pühakutepäevaks“. Sõda lõppes 5. juulil 1962. See oli pikaaegne ja keerukas konflikt, mis 27 kuu jooksul kaasas ühtekokku üle kahe miljoni sõjaväekohuslase ja üle 400 000 elukutselise sõjaväelase. Alžeeria „sündmused“ (eufemism, mida Prantsuse võimud kasutasid sõja tähistamiseks) puudutasid peaaegu kõiki emamaa Prantsusmaa ja Alžeeria perekondi ning põhjustasid Prantsusmaal tõsise poliitilise kriisi ja režiimimuutuse.

** Pieds-noirs tähistab Alžeeria päritolu prantslasi ning mõistet laiendades ka Euroopa päritolu esivanematega prantslasi, kelle elukoht on Prantsuse koloniaalmaades Põhja-Aafrikas kuni nende iseseisvumiseni (märtsini 1956 Tuneesia ja Maroko Prantsuse protektoraatides, juulini 1962 Prantsuse Alžeerias). Nimetus kehtib ka nende kohta, kes pärast nimetatud kolme maa iseseisvumist on jäänud sinna elama. Alguses võeti see hüüdnimi Alžeeria prantslaste kogukonnas halvasti vastu. „Meil ei ole mustad jalad!“ ütlesid nad (pr noir – must). See hüüdnimi võis tulla musti saapaid kandvailt prantsuse sõduritelt. Järk-järgult võtsid Põhja-Aafrika prantslased nimetuse omaks. (Wikipedia)

*** Constantinois oli Prantsusmaa departemang Alžeeria kirdeosas kolonialismi ajal. Aastani 1955 oli Alžeeria jaotatud kolmeks departemanguks: Alžiir, Oran ja Constantine. Sahara osa, mida nimetati lõunaterritooriumiks, oli militaarne haldusala. Sõjaga seotud probleemide kasvades loodi Prantsuse Alžeerias teisigi departemange.

FLN-i iseseisvuslaste poolt toime pandi. See vägivallatsemine oli suunatud Euroopa päritoluga tsiviilelanikkonna vastu, samuti nende avalikus elus väljapaistvate moslemite vastu, kes olid igasugust vägivalda hukkamõistvale üleskutsele alla kirjutanud. Kättemaksuks tapsid Prantsuse armee ja Alžeeria prantslased pimesi Alžeeria tsiviilelanikke.

Nende vägivallaaktidega samal ajal, 23. augustil 1955, suri mu emapoolne vanaema Joséphine Marie Malfidano, abielujärgse perenimega Micallef. Ta oli surres 80-aastane ja tol ajal öeldi, et ta suri vanadusse. See toimus ajal, kui olime tema juures puhkusel linnas nimega Bône (nüüdne Annaba).

Vanaema suri meie silme all. Olin viieaastasena surma ja pereliikmete meeleheite tunnistajaks. Loomulikult olin sellest kõigest vapustatud. Sõjast tulenevale surmaohule lisandus mu vanaema surm ja need kogemused jätsid meisse kõigisse väga sügavad jäljed. Need õnnetused olid kui mu lapsepõlve kummitused. Sellest ajast alates ei olnud enam juttugi muretust lapsepõlvest, mis on ometi igale lapsele enda psüühiliseks ülesehitamiseks nii oluline.

Hiljem kasvas sellest ängistavast maailmast välja mu vajadus otsida elu ja surma tähendust. Mu lõppematud otsingud juhtisid mind inimesteni, kes praktiseerisid perekonstellatsioone. See nimetus tundus ühelt poolt nii poeetiline ja ligitõmbav, teisalt aga oli see minu jaoks üpris ähmane. Tookord ei teadnud ma veel, et olin leidnud õige teeotsa, mis võimaldas mul leida vastused mind pikka aega kummitanud küsimustele.

Oled prantslane, ent ometi oled sündinud Alžeerias?

Prantsusmaa koloniaalvõim Alžeerias algas 1830, Prantsuse kuninga Louis-Philippe d’Orléans’i valitsemisaja alguses. Alžeeria koloniseerimine ei saanud toimuda ilma tööjõuta. Prantslased, kelle enamuse moodustas maarahvas, liikusid tol ajajärgul riigi